Tänamatud

1. INIMENE PEAB KÕIGES KAUNIS OLEMA Rix Rooslepp astus Vartsmanni majja kui öökohvikusse, viskas keebi teenrile, suudles esimese ettejuhtuva proua kätt ja nuhutas ringi.

Selles kombes puudus põhjus punastada, olgugi et suudeldud käsi ei rippunud proua Vartsmanni küljes. Tundmatu proua kõkutas meelitatult. Musi teadagi kellelt – see maitses šikk. Niisama šikid käisid üksikasjad siin majas, vundamendist saadik. Kui mitte suurilm, tervitas vähemasti poolilm Roosleppa oma patustes maskides, kassikullas, klaasbriljantides, laenatud smokingutes, poolpiduses aus. Proua Vartsmann oli püüdnud oma jour fixe’id seada täpipealsete reeglite järgi, milleks väljamaistes žurnaalides uskus näpunäiteid jagatavat. Oma haridust usaldamata, alati kartes seltskondlikult libastuda, lootis ta abi Tibylt, noorimalt tütrelt. Palju temagi luges välja, kui oligi vanematest ette rebinud Tallinna seltskonnataeva arvestatavaks tähekeseks, raskesti tabatavaks neile, keda ta vääriliseks ei arvanud. Tibyt nimetatagu ühena Rixi eesmärkide seas, põhimõttelisemana põgusast suudlusest või siidpesu kobangust. Jaa, Rix Rooslepa kavatsused sonkisid kõrgemates kihtides, pilvepiirist üle. Sealt oleks vaadanud askeldajaile, olemata luuletaja.

Romantikas luitunud, oli Rix liialt inimene, et raisata elu ideaalidele. Need leiavad su ise, kui oled mees ideaale orjastama, sama kiiresti aga kaovad, jätmata viivitades jälgi peale mageda kahetsuse. Rix hõõrus taskuis oma vanemate kapitali viimseid riismeid.

Väheke veel – ja kuristik haigutab ta järele, pankrot. Säärasena sobis Rix kahtlemata Vartsmanni kogudusse, mis seisis koos kõigist võimalikest ehk võimatuist pankrotitegijaist, spekulantidest ja poliitikutest. Vahe ärritas selletõttu, et tema ei teinud pankrotti uuesti pinnale hulpimaks, temap see oli läbi ja lõhki, oskamata end supist tirida. Nõu jaganuks iga vastu sattuv larhv, ent nõu küsida – ehee, ta ei reeda end. Teeseldud julguses pakkus Rix liiga 7

silmailu oma meeldiva käitumise ja miks varjata, nõtke kehaga lubades mõnda daamidele. Need parvlesid ta ümber aina, ka täna, takistades liikumist, surusid ligi, pidasid hinge kinni, kui uskusid end märgatavat. Kahvatud kokotid, ei värskemat Rixi pilkudele.

Elu õnnetused, kes lootsid end kehastuvat õnneks, sestap pidasid end ülal kokottidena. Kobisid voodisse, kui silmapiirilt oli kadunud viimne, kes neid tahaks, ning ärkasid esimese mõttega, et olid maha maganud viimse šansi. Unest uneni kulges logeluses, ootusteta.

Vahel ehk nad lootsid täiendusi garderoobi, teinekord tähelepanu mehelt, kes vabalt, jultunult laseb nende sõrmi liuelda oma kubemesse. Noormehe räme maneer hullutas neid, tema žestidele allusid nad käskudena kõrvaltubades, kuhu nende varakad, ent huvitud mehed ei vedanud neid koduski. Selleks tarvitati toakesi peen olla tahtes; Rix tundis oma tantsukaarti juba umbe kirjutatavat. Tibyt ei olnud ta ometi silmanud. Läks keerukakski silmata naiste tungeldes, ja mõneti ebaviisakaks. Tundiski Rix pükse teatud mõõtudesse paisumas, masendas teda kombetus mitte võida teretada proua Vartsmanni. Viisipärasus ennekõike! Komplimendid talle oleksid pehmendanud Tiby meelepaha eelmisest korrast.

Polnud juhtunud erilist. Vahest oli Tiby tabanud Rixi kellegagi, kuid oma tujukuses otsinud ettekäändeid riiuks, lausa nurunud, et sähviksid muudki kui kiresädemed. Kriuh-krauh oli Tibyle vürts, selleta kaebas ta mahajäetust, hoolimatust, jonnis kui pesueht neljaaastane oma kahekümne nelja aasta juures. Hästi talletatud saladusena teadis enamik Tiby Vartsmanni aastakest kolm nooremana. Ka Rix, harjunud teda kussutama, nii kui oli kussutustega harjunud abielupaar Vartsmann. Perekondlik komme pärines aegadest, mis meelsamini unustati; paljugi tuli unustada teel vabariigi koorekihti.

Enne lõplikku päralejõudmist kõmises Tiby kui üsna suure pärija kuulsus, seltskonna lemmiku eeltähis. Ta vanemad õed langesid peaaegu arvestusest, kui Vartsmann oma tahet põhjendas Balti erikorra ja kõige muu matkimisväärsega. Rix ei pidanud vaevama pead, miks rohkemal arvul omasuguseid hoomas õhtukesel kubisemas: noori, soovitajateta, pealegi rumalavõitu mehi, kelles võistlejaid ta põlgas ainuüksi rahuldamata daamidega kujundatud renomees. Kuid nendest kihas, vallalistest või näilistest noormeestest, 8

vanapoistest ja muidu aferistidest, kellele Vartsmann osutas lahkust vastavalt oma vajadustele.

Rix koges pojalikku poolehoidu; oskaks vana vajadusi aimata, vastu ujuda nendele, kui Vartsmann pisut põlastas abižeste noorematelt. Imedesse Vartsmann ei uskunud, muutunud ise Tallinna koores tolleks, keda vajati. Seda laskis Vartsmann ka igal juhtumil paista, laskis end hiilgama lihvida, brelokk kõhul, rusikad karmanites, sigarijunn suus. Rahulolevalt purjetas ta salgakesest teiseni, viipas Rixile, kuid mitte ülemäära, pigem kui igapäevasele, argisele.

Noormees järeldas oma aktsiaid pudenenud olevat, teisiti eelmisest nädalast, et majanduskrahh näis tedagi olevat haavanud. Vartsmanni – ei kuidagi. Reklaamiagendid olid teinud tervele ilmale selgeks, et seesamune ei saa elada tema parapliideta ja nii elas vabrikant nagu muiste. Euroopa rõõmutses ta käpa all: Vartsmanni parapliid kestsid enam kui ühe vihmahoo ja eks kulunud neidsamuseid muukski otstarbeks. Rixile viirastusid sabad tööjõukontorite taga, millega ta sama õhkugi jälestas hingata. Tänaõhtune uljus kõhetus, söakus kahanes. Varises pea otsani, kui ligemal ajal laenu ei saa, laenaja ilu ning meeldivust arvestades tagastamatut, Tiby kaudu, aga vana kotist. Oma peletislikud läbielamised varjas Rix siiski suurilmlikku ükskõiksusse, naeratades paremale, hallootades vasakule. Leidnud vaba šampanjeripokaali, esines ta võltsimatult vabamana, kui meelel tiksus, et teenrile heidetud õhtupalitu tohtis olla ta viimne.

Teener, näis talle nagu poolilmale ikka, oligi võtnud keebi õrnpõlgliku muigega. Sirgus taas sissekäigul, kui Rix möödus ega saanud ütlemata jätta. Jutt ei jooksnud kellegagi, ainult nägude­tegemine.

Jooksku vähemalt temaga, kellele väljendada mõnd käsku. „Kus viibib preili Tiby?”

Ta teenis vastuse, uskumata kõrvu, silmi pealegi, et nõnda häbematult, kooku tõmbumata vahitakse teda. Teener oli kui oodanud talle kräunatada: „Ei tea.”

Härratki ei juurde, ei mingit vabandust, seda sügavat, mida kõrgemale vastatakse, mida kummardusväärsemalt! Kättemaksus vaatas Rix proua Vartsmanni järele, kuid see oli leidmatu. Kedagi 9

ei nähtunud, kelle lõugu visata taltsutamata proletariaat. Hüva, valitses täieline vabariik ja Vartsmanni majas täielisem, näidiskord, ei andestanud Rix solvanguid. Üleealised daamid avastasid ta jälle, suisa plehku olevat pannud esikusse. Ta hingamist mattis, liialdatud lõhnaõlis vähemasti, millest mingil põhjusel ohtrus peenuseks arvati.

No nõnna, mõtiskles Vartsmann, poiss hoitagu kindlais kätes, kõiki hoitagu. Mõnuledes silitas ta vatsa, pöördus vaatama oma õukonda, oma igavest. Lookles läbi, kust tuju juhtis, ja eks väikenegi kõhutuul järgnes, naudingute pasun, kui frakialust küllalt nurrutada! Kära hajus armastusväärselt üldisesse. Lipitsedes kooldusid koonud, sirutusid käpad. Naised vedisid dekolteesid avaramaks, igaüks himustas Vartsmanniga kokku lüüa, kuid temal, võta näpust, ei jätkunud ühegi vastu ennastalandavaid tundeid. Madalaid, nagu puuduks tal miski nende pärast. Tema evis kõike. Mõistagi, kui polnuks Krubitskit, seda, teate küll, kes madam Edu erilisel hoolitsusel oli mahhineerinud salaviinaga seal idas, okastraadi taga. Tavaliselt pidas Vartsmann madam Edu oma sõbraks. Sõprus kestis niigi, et Vartsmann Krubitski asjaajamistega sai kurssi. Ta ahned peokesed pigistasid trumpe. Ent kadedus võitis. Egas tema üksi … lubas ta endale alailmse õigustuse. Teisedki teadsid, mis võinuks huvitada politseid, selliseid vähe abivalmeid härrasid tema äris. Teadmistest äris elati; šantaažki pole enamat kui normidele manitsev vorm. Aga Vartsmanni äri pidi edenema, Krubitskist ette … Vaata naaset, Soome sahkerduste asemel oli Venemaasse kukkunud pumpama, Vartsmanni poisilikkust kruttiva riskiga. Miski poiss säilis vanas mehes, ja teadmine, et Venemaal ainult joodikud elasid. Sellega ta võinuks Krubitski viinakraanide alla uputada. Miks hoidus sellest siis, miks viivitas? Kas keegi tihkas piiksuda, et ta teadmised olla vaid arvamus? Vartsmann armastas olla lõplik. Üldiselt temaga ei vaieldud, mis lubas seda enam tüsendada enesekindlust, seda leppimatumalt rõhuda neile pähe, keda pidas õpikõlblikeks. Ja ikka piiksuti. Hohoo! Ainsa kannakõpsuga lömastas Vartsmann hiire.

Tema, parapliimonopolist ja Riigikogu saadik, kombeline sellegi poolest, et endisest režiimist oli harjutanud lipitsejatele härrade jour fixe’id. Kohane oli nimetada nii palumistunde, kus tervelt kahel nädalapäeval laskusid Vartsmanni palge ette tema kabinetis palujad.

10

Kes millega, sageli tühjaga, kuid ta kuulas. Enamasti luniti raha, millele Vartsmann vallaldas pastorliku sõnajoa mammona kurjast.

Vaesed mõistsid, et olid end ahvatlenud surmapatule. Mitte nii vaesed, kellele meeldis vaest näidelda, taipasid, kust ei tilgu.

Krubitski näris edasi. Hambad täidlastes huultes, otsis Vartsmann, kust too silma hakkaks jutuviivuks, nagu muidugi ei juhtunud, nagu iial ei juhtunud kiirega. Tema peasse oli nakanud, et kui Venemaal viina kallatakse, vahest mitte viimseni ei olda seal purjakil, vahest mõned oigavad parapliide õnnistuseta? Vähemasti õpivad neid kasutama, kui enne näinud ei ole. Kirgastuses tekkis Vartsmannile meelepilt, et parapliid on toimetatud Venemaalt üleni, salakaubana kasvõi, kui revolutsiooniga kõiksugu räppa minema tariti. Lõpmatu maa, uueks ehitatud planeet anub turuks langema Vartsmannile. Selle turu peab ta saama! Osalt, nagu kõlbas seisusele, heategevusest, suuremalt osalt aga Krubitskist sedasi mööda, et too veel joob oma verd, kui Vartsmann on bolševike üle kontrolli kehtestanud. Tema mõtleb kaugemale … kastab peatselt Venemaa salaviinasse ja ärgu tuldagu ütlema, et sinna kärakaga sõita teeb sama välja kui samovariga Tuulasse. Tema teab paremini.

Kipitava äriplaani peitis Vartsmann ometi, ei lasknud temagi kui Rix end alasti kiskuda, kui ta teinepool seda alatasa kartis, ning alatasa komistas fopaadesse. Tuju tõstetud, kätles Vartsmann nüüd uslevaid jäsemeid, kiitis dekolteede püüdlikkust ja purustas järjest kolm pokaali, et vaid lõbu sünnitada. Ettevaatuses ta liiale ei tükkinud. Sattus pahasti, hiivas Vartsmann end kuivale, kasu tummisele kamarale, tulu kobedale tandrile. Majastki võis uhkeldada, tubade otsatuses ekselda. Paleeks veel ei küündinud, kuid tantsu ja mürtsu jagus siit enne vaiksesse linnajakku, vaesematelegi kuulata ja kaasa tantsida, mispärast nad peitusidki kardinate taha. Kui midagi Vartsmann kartis, siis vististi oma proua fopaafoobiat. Tiby, see ninatark, hüüdis õiget astu, õiget istu, pilgates vanemate püüdlusi.

Tüdrukulipakal ometi ei lasta tema papat intsinueerida, nagu Vartsmann ütles. Ka proua vabrikant ei näinud abikaasa kasvatamisega tulemusi, peamiselt seetõttu, et vajas samuti kasvatamist, seda aga tunnistas vaid Tibyle sisemise tortuuri all. Luksus hellitada end lugupidamises maksis rahutud ööd, närvesöövad päevad.

11

Maailm, too tume, sünge, oli täis neid, kes eales ei tõusnud lugupeetusesse. Läbitungimatuna põrnitses ta aknast, kui Vartsmann seisatas, vahtis oma hirmule näkku, sügisõhtusse. Muusika kõlas kaugelt, aga hetke, valjenes taas, tõstis kojalt katuse, ründas aeda, üle taravarbade pildus end kägarikesse, mis päeval näisid majadena.

Vartsmanni pidudel kükitasid nad haledalt, kustumatud, kutseks ebarespektaablid, ja see oli nende süü. Minuteil, kui ei pidanud naeratama, kui õliselt ei pidanud pärima käekäiku, oli Vartsmann peaaegu õnnelik. Ka oma prouast, oma kolmest tütrest. Kaks olid mehele antud asjalikele paskaakidele. Vanimal oli juba koergi, va linnaeestlanna laps. Teisel, kae, kere ümardus millestki muust. Väid, arvestatavad vaid järelevalves, mille Vartsmann neile kehtestas, ei targenud esitada nõrgimaid vastuväiteid, kui äi isalikult lahutamatuna liimus tütarde heaollu. Nagu enne, keereldi nüüdki tema ümber. Vastupidi, kumbki väi ei jätnud juhust tarvitamata rõhutada isakese asendamatust.

2. SOOMUSTUALETT „Härra Vartsmann, oletan?”

Kumaras kasvu võõriku ilmega mehike küürutas Vartsmanni kõhust korrus allpool, nööpsilmad kiiskamas. „Tema ise,” ajas Vartsmann kõige tähtsama ette, aumärkidega särbi. „Kuidas saan teenida?” „Ometi vabrikandihärra, kes plaanib suuresti, parapliide ja kuulda olla, parasoolidega troopikas …?” „Sügisest peale … Pst! Minu härra … Ja üldse, soo, kellega on mul au, et tema teab, kui mõned lepingud on maha tehtud ja ärisaladusega pitseeritud?” „Vabandust, Schubs, ainult Schubs, minu härra, isiklikult härra Korstendri soovitusel. Teie alandlik teener! Saabun peaaegu otse kediivi valitsemisalast!”

Vartsmannile ei saanud patuks ajada, et tühist seika ta külalise jutust ei mõistnud ehk mis elajas kediiv peaks olema. Teisepoole õpetused kummitasid, ta oma homo novus’e kihelused. Oleks 12

vaadanud raamatukogutuppa, kus bulvariromaanid seltsisid targematega, kuid jälgitamatult, nõnda et kediive, kui need istusid kuskil köites ootamas avastamist, ta niipea kinni ei nabi. Üksi ei tohtinud huvitavat härrat jätta, kellest Vartsmann äri haistis. Sedavõrd, rahalõhnaliselt, et rumal oleks lõdvendanud haaret, mitte Vartsmann, kes seisis suisa ette härra Schubsi võimalikku põgenemist tõkestama. Peaaegu norsatas valitseva isasena, millega nõudis Schubsilt kinnitust, et harjutatakse ju moodsal ajal lihtlabanegi inimene parapliidega. Taipab tema harjutada ära pasatskid, kes veel hulkusid vihmas üleskeeratud kraedega ja said ligemärjaks?

Liiati oli Schubs maininud Korstendri nime otsekui parooli, otsekui käivitus­nuppu Vartsmanni tegevuseks. Tema heaolust oli lahkunud põnevus! Ärisõber Korstender, mitmed aastad suure lombi taga, ei olnud andnud elumärki. Uhkeks kärbatas teine. Aga näe, polnudki unustanud, oli läkitanud virgatsi Vartsmanni juhatama õnne manu.

Päris õnn, see lompide taga elabki.

Või kuskil, kuhu vähesed kiikavad, seda enamad kibelevad nagu preili Tiby tuppa, salapaika rahvarikkas majakeses. Õhati temast, piineldi ta äraolekus, kui Tiby ei võinud ilmuda äärmiselt banaalsel põhjusel. Sellest oleksid abieluettepanekud üha võimendunud.

Tema puudumine aitas, et hingestatumalt nuuksutaks, lõhestatumalt igatsetaks. Õhkeid Tiby armastas, nende kostes laskis enda ümber hingata – nendeta üksnes sallis juuresolu.

Naiselikult polnud tal midagi selga panna. Juba terve kapi oli Tiby laperdanud tühjaks riietustoas, kuhjanud sohvale, tumbadele, kummutitele oma vara, sirmile, mille taha välkus alatasa sõbrannade silmi joostes taas otsustamatuna, tehtult eputades. Nemadki eputasid, nemadki nikutasid päid, et tal pole midagi, aga kahjurõõmsa allhoovusega. Miks ei pidanud Tiby märkama, miks rumalaks jääma tarkade hulgas? Vahel olid sõbrannad loodud kui kiusuks, viimati iseäranis.

Uks paotus, selle vahelt ulatus proua Vartsmann ujedalt, aukartuses tütre salonglikkuse ees. Otsekui laudatööst tulitasid proua peod veel, kui viisteistkümmend aastat ta ühtki lehma ei olnud elusalt näinud. Õieti karmines ta Tibyga, kui neid ei segatud. Seltskond taldutas, virn pankuri- ja töösturitütreid, kellele proua Vartsmannil 13

meeldis juurde luuletada muinasloolisusi. Tõsi – endine karjanaine reedab end alati sama masti seltsis, kus vaid loodeti teda libastuvat.

Sestap astus proua hiirvagana, käed jäigalt, teenijalikult surutud külgedesse. Et tema oli enese teadvustanud, nõnda suhtusid Tiby kaaslannad majaprouasse kui teenijasse, meeldiva, kuid pilkava vaikimisega. Mitte et nad ei tihanuks kõkutada; ilmum näis kuidagi haledana. Või evis Agrefine Vartsmann omaduse haleneda Tiby läheduses? Kui see aiva enesekindlamaks lõi? Taktitunnet olid neiukesed õppinud, kui mitte tüsedamat. Kus seda Tibyl! Ema vaatas too süüdistusega, nagu sõltuks temast õhtu mokkaminek. „Midagi, midagi ei ole mul!” ulgus Tiby. „Näen välja nagu …” „Tütreke, vahest siiski … see roosa … ah, marjakreemi karva …”

Abitult sirutas proua Vartsmann esimese, millesse krampus ta niigi ebalev ranne. „Oo, öökleit! Kombinee! Või äsja leerist läbi taritud tante!

Mamma, sa oled võimatu! Tahaksid mind narriks teha!?” „Härrased on kannatamata,” kaitses ema end argumendiga. „Ega Rix?” ärkas Ninni, pikk blondeeritu, Vedru hüüdnimega, teadmata miks, Tibyle vähemalt. Liiga sire, liiga blond, liiga ninakas.

Seks kriipis teda Tiby vahe pilk. „Peab’s tema sulle korda minema?” „Härra Rooslepp vist ka,” oletas proua Vartsmann vaguralt, märkamata, mis tuuled-tormid puhusid ses roosas kambris. Tema vaga loomus suutis elada süütute kavatsustega.

Ninni tõusis, jalga loopides kui görl, mis ehk kangeks oli istutud. „Tervitame teda,” reibastus ta.

Tiby ligines, tahtes paisata teda tagasi tugitooli. Peatus, pelgas reetmist, vedas ette oma lihalikema, näolihastest palju nõudva naeratuse: „Ära võta vaevaks, härra Rooslepp tunneb teed, et kohata meid koos. Sa vaatad ju teistega koos, nagu ikka, mis tualeti kasuks otsustan …” „Jumaliku, tundes su maitset!” hüüatas Ninni. „Miks ei võiks mina sind ette kuulutada, sinu saadikuna laskuda trepist …”

Küll irve heiastus sest nukupalgest, sest bubikraest sobimatult lühida seelikuga! Tiby muutus suisa lapssüütuks, kui vastast 14

silmitses, tema halvavat ennasttäiust. Avali, pea alasti silmadesse tungis see, et Tiby oma haavatavuse oli sunnitud hämustama, laugudele heitma loori, millest piielda saatusliku naisena. Nende sõprus­konna kaubamärk oli, et saatusenaistest ka pahelisimal puudub ettekujutus. Viisipärasus ennekõike … Valed karjusid Tibyst välja, kui ta üritas neid peita. Karistuseks, et oli valetanud endale, luges Tiby saladuse vihatavaim sõbrannadest. Poolehoid?

Sedavõrd, et Ninni isa, pankur Pung käibis kasuliku kompanjonina papale.

Kasulik! Kõik tugines kasule. Kui mitte, määrati sind kahju kandma. Tiby pööras viha erapooletule, loobitud riietele. Lohutas vähe, needki kasuks hangitud, kasu katteks ja kasu nimel. Elu muutusteta kulg näis ehituvat üheleainsale.

Ninni arvas üle. Rixi Tiby ju ei armasta, üksnes tarvitab tema härrasabi seltskonnas liikumisel. Paksuks levinud õhku lehvitades soostus Tiby: „Härra Rooslepp tõesti võib eksida majas, kui teie teda ei päästa.” „Mida valid tema pärast?” hoogustas Tibyt kavalalt Cecely, temagi valvas Tiby paremuse eest. „Mitte ometi nunnavammuse … Või lootsite, haa!”

Vaid proua Vartsmann näis selgusetuna vurrkannis, milles pöörles Tiby, nüüd teadlik, nüüd kindel võidukuses. Ema kujutluses hingitses tütre leebem pool, lausa pühalik, kes ta ristitud oli ometi Theofilie. Proua abistas vaherahus, kahmas järgmise kleidi, mille imekombel Tiby haaras äkitsi, kadus sirmi varju, näitas ahvi­ nobedust enese pealistamisel, laskmata tõmmata lukkugi. Rutemini, kui oleks toiminud keegi, kalpsas ta toast, vabanenult, iseendana, ja rutakas summas seirasid tema statistid.

Paremas seisukorras kui tema, äraaetu, ahastas Tiby. Aimas juukse­ehte olevat tiivakil, kui jooksutas silmi tuttavamate järele. „Preili!”

Seal muljus Rix end tema soojusesse, kuigi viisakana, kokku­ lepitult. „Lasite end oodata!” viskas Tiby. „Tarvitsesin teid varem, see­ pärast viivitasin täna.” „Läki eemale!”

15

„Nii, eemale, mis teid ajab? Tunnen muidugi, mis … Peame nähtavale jääma, et meist räägitaks, klatšitaks. Üks ripub teisest otsekohe. Meelsasti paradeerime proua Punga eest …”

Häbitult kaevusid Rixi kämblad ta pehmustesse, kenitlevate harjumuste vastu või just neid mööda, sest kõverikud näod saatsid Tibyt tema õnnelikult vastates, nagu miski ei oleks vääralt. Kiim pimestas Rixi, pitsitas sõrmed veretuks. Vähe hoolis ta Tiby arvamusest, vähe üldse, mis mõlkus sellel juuste all. Juba rahuldus Rix, et seda ei taipa avaluseski. Naiste tarkus ei vääri uurimist. Rix oskas alluda naerule, kuid püsis ärgas, jälgimaks Tiby iga meeleväreluse viidet. Ometi hääbus see salajasse. Praegugi, naeratusega, mis lähenes põlgusele, vaatas Tiby teda: „Lähme siis, kui eelistate … eemale.”

Ta ainult uskus, et neid eemaldumas ei nähta. Magusa enesepettuse hetkil loodame ei kedagi meid nägevat – siis just pistetakse meie keha, hingegi nõelteravalt, surgitakse need moraalis, mis elab võimsamalt nii-öelda mittemoraalist. Seetõttu trööstib moraal neid, kes toetavad talle muud kaalutlused. Tavaliselt hakkavad moraali­ apostliteks ligimesed teiste vahenditeta ennast kehtestada. Isegi kui kuulamata jäävad! Ka sellega lepib bigotne olevus, allakäiguga, mida valjult kinnitada. Tõe tiivad kärbitakse ju tema sünnil! Vartsmanni õde, proua Gutt, oli päral esimeste hulgas ja valvel. Tema oli vennast varem end linna asustanud ja tsiviliseerunud, kui vaated jäidki ajaga kaasa kandumata, hariduseks viljakas eas omandatud.

Kust pärines tema varandus, paar maja ning vürtspood, sellest vaikiti, ent vähemalt korra oli proua Gutil õnnestunud leskuda, ehk kakski korda, jättes teda ta kokkuhoidlikkuses ikka kesisele järjele.

Nõnda tuli Vartsmanni rautidele kobida tõdema, mis „phään”, mis „ebaphään”. Kaht näitu tema ehituselt geniaalne skaala sisaldaski.

Mööda tuhisev Tiby osutas äärmiselt „ebaphäänt”. Moraal oleks pagenud säärasest koopast, kui parajasti kanakoib ei käinuks ringi proua Guti luidrates haarmetes, kõik hõrgutised õhtukestel, millest nälg täis süüa. Venna perekonnast mõistagi ei kummitanud teda ideaalkujutelmad proua Vartsmanni ilmsel süül, keda nadu liigitas „ebaphääneks”. Et selles oma arvamusega mitte liiale kippuda, võimaldas proua Vartsmann proua Gutile seltskondliku pelgupaiga, 16

viivukese kustuvas hiilguses silma torgata, selmet konutada ihuüksi.

Polnud just kohti, kuhu proua Gutti oodatuks. Kirikaeda võibolla. Siiski ta sõi ja salgas, hõredatel peakarvadel vanaldane turban, vajaduse paines selgitada moraali olemust mõnele valgustamatule.

Vaatamata, kes on lauakaaslane, ütles ta seepärast: „Kui ebaphään!”

Naisisik, proua Guti prometheuslikule missioonile paslikum, kummardus mõneti huvitunult tema poole, järsku ahvatlusega teda visiidile paluda, oma ilmselgelt tühist ringkonda laiendada rikastavate moraalikogemustega. Proua Gutt tardus kärsituses, kui toda olendit ei paelunud pinevamalt kanakoivad, millest järgmise järele sukeldas näpud. Pelgalt Vartsmanni pool võisid need kaks optiliselt antipoodi kombineeruda, kuigi seni ei tundnud teineteist, olleski mitmed kausikesed ühiselt kinni pistnud. Teine moraali kintsudest ei rännanud kellegi vähema kui proua Vartsmanni täditütre hambusse, igale mõtlemisvõimelisele naisele kadestatavaisse. Oli ju tema, Eesti naisliikumise vedur Annuschka Kissin, Kõige Õigemate Naisõiguslaste juht, edumeelne selleski, et loobunud naiste rõivist, esines mehena, kelle pingul, sõjaväelaslikud lõiked kaasasündinud vorme ei talitsenud. Alatasa rebenesid ihukatted. Lahenduseks sättis Annuschka särgi asemele maniski, mille alt siiski rinnad puhkesid, mahendades kuidagi ta mehelikku madalat kõneviisi, maneere ja koredat näonahka. Kuppus rindu meestelgi ja näost nemad silendasid, nii ei pidanud Annuschka liiga vaevlema illusioonis, mis naised kuuletas, tema järele rivistas, õhtud välja arvates, mil tasuta ninaesist jagati. Ebaphääne kategooria terendas talle kaugena. Tibyt täheldanud, pilvitus ta võõp teistmoodi halvustuses, kaldus arvustama sufražettide vägitegusid nullivat prostitutsiooni, ei kergemat roima. Sellest kannustatuna ta toetas, aga vaid põhimõtteliselt naisi.

Pealegi viledas šifoonis eit, pigem nartsudesse mässitud luukere ei kõlvanud tagumisekski vaguniks Annuschka pärra. Õpetlikult, vastukõla lubamata avas Annuschka suu mehehäälele, mille rütmis lainetas ta kärisev manisk: „Väga, väga ebaphään!” Ülesastumine jahmatas proua Gutti, nõnda et ta kaaspidulise moraali omaga üsna samal astmel oletas seisvat. Kord ometi üks, 17

kellega vaated sulavad! Imestuses magas ta maha viimse kanakintsu, mille napsasid Annuschka hobulikud hambad.

3. JALUTUSKÄIGUD ALLILMA Veel üht voorust kandis Vartsmann kaasas, alandlikult ja tänulikult, et sellega teda ehiti ta enese iluks ning kiituseks. Selleks voorused antakse, et nemad ei müristaks, vaid tasameeli kiirgaksid samast silmapilgust, kui Vartsmann surus ihu ligi karakullkraega kasuka, pähe torukübara ja väljus. Sestsaadik ta kiirgas rahvamehelikkust, nõnda suurt, mille järel oleksid võinud kõndida poliitikud, kui nad õppinuksid. Paraku! Ainult enne valimisi langesid nad rahvameesteks, siiski häälest ära, kerjava primadonna vinguga, asides inimesi tänavalt trahterisse oma kulul jooma, ülemeelikumad nõnda naistegagi talitades, mis millegipärast pahandas. Hoopis teised kavatsused ju ülendasid, mida arvati, vägevaid ohvreid nõudvad kavatsused – näidata end sellena, kes ei olda. Taotles Vartsmann rahvamehelikkust, saatis teda kordaminek, ludinal mõistis ta end maksma panna, pälvinult Riigikokku istuda, kuid rahvamehe joont jätkates eelistas viibida enam rahvaga, mitte külmas kroonumajas, unises, kõledas saalis, vahel nii viduses, et silmad iseenesest vajusid nuppu. Toolgi kangestas ebamugavalt. Kes temale söandas ette visata, kui südames pragaski? Kas leiti mõnd tema suurusjärgus mehele ütlemas, et ta seal istuks, kuhu oli roninud? Magusamail padjul istutakse, mitte vendade poliitikute keskel, kes tüütu ja verevaesena Vartsmanni täisväärtuslikku rahvaarmastust lahjendasid.

Hüüdsid nendele, kajas vastu seal kõrges kroonu majas, lõikas kui luusse. Huh! Ei meeldinud Vartsmannile tema post, mille eest raha jooksis niigi, lepitades halva.

Tõeliselt meeldis talle astuda kodunt kui parki, laialt nähtavale patseeringule läbi ja läbi nende omana. Selline ei sõitnud tara­ varbadest piiratud majast sohvriga, vaid jalutas kaks kvartalit, kõigisse ilmakaarisse kummardusi jagades kujuteldavale publikule.

Kvartalite järel alles, kõhvitsejaist möödas, korjas sohver ta peale.

Teda pidid nägema nii kindlustatud majad kui üürimajad, olgu täis 18

tema alamusi või võõraid. Kõiki luges Vartsmann korralike kilda, keda lasta küllalt lähedale. Ju nad hääletavad sinu poolt. Peaasi, Vartsmanni ootas tema teel fetiš, igal hommikul iga ilmaga kojamees Siisak. Vana inimvedru, kelle vastupidavuse arvele Vartsmann asetas oma usalduse. Säärase suurepärase isendiga, rahva esindajaga täies lihas himustas Vartsmann tutvust. Rahvamehelikkus lunastati paari sõnaga … Rahvasaadiku kohustused täitusid kui võluvitsast Vartsmanni nõnda ligidale jõudes rahvale, nagu eal terved riigi­kogud ei saavuta oma valijat! Vartsmann lihtsalt tundis, et peab ­Siisakut trehvama, päeva endale ilusaks kinkima. Seesinane oleks talle kui pakutud, tema puuduv osa, mille nime Vartsmann ei aimanud, üksnes tajus poolikust enne Siisaku lihtsameelset õnnistust. Kojamees kohtles teda aupaklikult, aiva tõstis mütsilodu, kui torukübar kiikas aedadest üle. Kui mõistlik vihmaga, lumega – sellest garneeringust Vartsmann ei loobunud. Tarkuses oli talle hakanud mõte, et torukübaraga näidakse auväärne kahtlejategi silmis. Nemad ei suutnud seda lubada oma kolpadele! Ka kergitas kübar Vartsmanni tema pehmuvais, kiirelt lössuvais jalatsites, et Siisaku koogutusi märgata kaugelt. Eks ta vastanud sõbralikult, pärides käekäigu järele, eriti kuulamata, aga rahvamees ei kuulagi, ta on selle jaoks, et räägitaks ning nauditaks tema kuulamist. Vartsmanni headusele hõiskasid ­Siisaku üksikasjad kui hümni. Pea kõik too oligi, mida härra hoomas kojamehest. Koguni tema riietus sulas sügislehtedesse, lume­ linikusse, suvesumusse: hõre palitu septembrist juunini ja soojemal kuul midagi hõredamat, kuigi mitte paljastavat, sündsust rikkuvat, mis oleks hirmutavalt esitlenud skrobuutset luustikku. Siisaku vada laskis Vartsmann rõõmustavalt paisata. Oli ta ometi heategijaks saadetud, kes meelsasti keerutas vaimupildis läbi kojamehe õnnetused, kokku võttes, kui võõras on see, murelik elutühi. Sihuke vääriski ainult heategevust. Siisakul vedas, et heategevas tujus kavatses Vartsmann annetada kaks rasvast senti. Tohtis ta ju oma tubliduseks väita, et tundis Siisaku elu paremini kui köögikata või toatüdruku omi?

Need toimisid kui kodumasinad moodsas, Tiby klantsajakirjade ameerika kodus, kellele hingeelu oli võõras. Miks uskuda hinge väikesel inimesel üldse? Inimene algab torukübarast, teadis Vartsmann, ning siiski vajas ta Siisakut tooma end maa peale.

19

Oleks teda kohtamata jäänud, oleks mõrutsenud Vartsmann.

Päike oleks pugenud pilvedest – parapliisid ei oleks enam ostetud. Harvul korril ei olnud Vartsmann leidnud kojameest. Hirmsad olid nood juhtumised. Härra tammus rinna põtkides ümber üürikasarmute, kurvastas ebaeneslikult. Viimaks – Siisak! Lonkis, puhkis, Vartsmanni nägemata patsutas luuaga sillutist, täiesti ilma töö­innust, mida kõrge külaline meelsasti imetles. Vartsmann hõikas, ons temal viga? Huvita, üksi selleks, kuidas vältida, et fetiš ei lahkuks oma postilt. Õige riigi soldat püsib ärameelitamata seal, mis hädad ka painaksid, sest on loodud riigi heaks, kus teenib, nende kõigi heaks!

Vartsmanni heaks, mistarvis vabrikant küllalt oli õhutanud isamaalist vaimsust sellisele tuimale, aadeteta olevusele. Ülistataks teda või Siisaku kähinal, seegi parem kui ei miski. Hakkas pensnee seletama kojamehe üksikasju, ilmnes puudustkannatav, närudes kuju, et Vartsmann vahel sendi poetas kaalutlemata. Täna peatus ta selles tegevuses, kui Siisak teda ergutades tänas ülevoolavalt ette, pühkis lehed jalust, kividki niisama, luuaga vaabates Vartsmanni kamasse.

Mille juures nad arutasidki? Tarvis uuesti küsida, kuis käsi käib. „Vanamoor on sängi peal, suremas teine,” õhkas Siisak, rahutu, kurb kuidagi, hävitav oma võlule, mis otsekui vähenes tujutuses. Ärevalt vahtis Vartsmann, kelle äri Siisaku olek hommikuti käivitas nagu karusselliratta. „Kus ma üksinda välja tulen, kui tütretütar vaja kasvatada!” „Tütretütar, soo, või sinul on sihuke?” jahmus Vartsmann enesegi jahmatuseks. Vaevalt kunagi oli ta süüvinud vana heietustesse.

Tema imestus sündis ennekõike, et Siisaku-taoline tänavamasin sigineb. „Neh, mul ju tütar läks rinnatõppe, tütreke jäi. Mooriga kahekesi kasvatame. Ei, pai härra, isa temal ei ole, kuskil tantsupeol hakkas laps tütrele külge.” „Jajah, kurb lugu,” häirus Vartsmann tõsiselt, nagu kollitaks untsus päev. Siisak võis enese teadmata jagada nii õndsusi kui needusi.

Poleks pidanud eksimagi õue. Raske südamega õngitses ta põuest portmantoo, näppis kaks senti, aga uut, ringluses neitsilikku, ning pillas Siisakule, millele vanamees kargas järele hagijana.

20

„Palju tänu, pai härra, palju-paljumast tänu!”

Mõtiskluses jättis Vartsmann ta maha, jalutas mööda oma üüri­lobudikust, kus toimetas kade ja laisk kojamees. Märganud vahejuhtumit Siisakuga, nohises ta härra möödudes oma pärdiku­ sõõrmeist kuuma auru. Vastaliselt meelestatud element, judises Vartsmannist, kelle rahvamehelikkus siin põrkus umbusule. Ta oli katsetanud, Issand tunnistagu. Va uss-kojamees kuuldus lehti härra jälgedesse laapamas, vihuti, sõimamisi; küllap tagasi pühib, Vartsmanni lakk-kingadele vabastab tee. Sööb või oma südant, kuid teenib edasi. Sestap ei heitnud Vartsmann seljataha pilku. Tänavanukal seisiski auto, Hermann tüüris. „Lase sõitu!”

Masina aeglaselt läbides tänavaid pööritles Vartsmanni silmi oktoobrikuu. Vett välkus taevast lompideks. Sees kohenes veidi.

Võinuks ju Vartsmanni poolest aina sadada! Lõpuks – mis puutus Siisak temasse? Vartsmann oli täitnud ülesande, viisakalt kuulanud, viisakalt unustamas. Rohkemaks ei ole seltskondlik loba mõeldud.

Mis muu oligi vestlus Siisakuga? Kaks moodustavad seltskonna.

Mitte Siisaku-sugused ei pea mõjutama teda, koguni rahvameheliialdustes, vaid ammusest oli ta end hellitada andnud vastupandamatult kavalale madam Edule, kelle süles oli Vartsmann harjunud puhkama pead.

Lõunasöök mõningate ärisõpradega võeti vatsade võbinal heaks.

Pärast – kudrutav Korinne, lõõritav Lisanne, väike vein ja piljard.

Veel mõned sigarid, ja ootaski lõuna kodus. Küll ei tee küllale liiga, kui oma naisuke seda sisse laadib, ta armas Agrefine. Pimeduses suhistas Hermann kodu poole taas lehisse tuiskunud tänavail.

Vartsmanni tabas uit Siisakust, aga kiirelt veereti tolle korterist mööda. Seal, kahes tibatühises keldriaknas peegeldus kui tökat.

Kakandki ei oleks keldris mugavat aset leidnud. Rahustavalt laskis Vartsmann stseenil kaduda. Mitte väike ei olnud Hermanni teene, kes tundis tooni, ühegi närvikrõbinata asetas Vartsmanni tema paraaduksele, valgema ja soojema kodu avausse kui hommikul.

Nimetu õnn surises liikmeisse. Siit olid surmad hiilinud eemale, nakkavate haigustega tantsupeod, kogu eluropp, mis Siisaku isikus kord visandus, viiv hiljem lahustus. Piisas tõelise, Vartsmanni elu 21

ilmumisest, silmsi õgitavast, kui vabrikandihärra haaras sellest erilise õrnusega, nõudliku omandiihaga, et jagamatut, kordumatut kilbina halbuste vastu pidada endale. „Aga Theofiel!” häälitses Agrefine Vartsmann, kui sündmatult kobis mehe kämmal tema laudjat, kahmas hoolikalt salastatud voltidesse, mis proualikus enesekriitikas enam kuskile ei kõlvanud.

Naine valmistus moraaliloenguks teemal, et nad on peaaegu vanavanemad, mil trepist keksis Tiby, köögist tapsis teenija, ulatas ilmkandikud lauale, peitis laua üleni anumate alla, mis tulvas ande nii kui enne pattulangu paradiisis. Vartsmann uputas end oma küllusse vahetiste röhitustega, millele Agrefine vastas külmjäigalt, Tiby suisa ilestuses. Isa tähendas seadust ja õigust, seega röhitses edasi. Miski näis Tibyl plaanis, Vartsmanni oskamata seletada. Kehv tunnistada noorimat tütart täiskasvanuna, mõtlemisvõimelisena, kui nimelt tema eest Vartsmann samme oli seadnud, ennakult ta soove teoks teinud. Kuid just Tiby ei kuulu jagamatusesse, mille keisriks oli Vartsmanni õnnistatud.

Vartsmann köhatas, et isaautoriteet taas jalule püstitataks.

Sõnutsi ei mahtinud seda korrata: kõlistati kella. Teenija teatas kellestki kontoristist, kes pakilisega tungivat härra jutule. Juba jooksis Tiby, juba seisatas, vastamisi Engelbert Kamsoli kohmetusega, mitte vähem meeldiva näomoega. Pilguke oma ülemuse ülemuse ülemuse tütrele ja Engelberti keha jõnksatas, sedasi, et Tiby tärkava naise aistis kahmas rutemini ümbriku, viis isale, mille see mõuratusega avas. Depešš Schubsilt! Nagu kontoristi, ükskõik keda võidaks segada aastasaja tehingusse! Pahuralt rõkkas Vartsmann, miks teda tülitatakse. Tiby kandku sõnumitoojale, et toda veel siin nähes alandab ta pealetükkija palka. Mis ta nimi oligi? Tiby kostis väljamõeldise. „Isa ei ole mingisuguses tujus,” kuulutas ta uksel, „aga küll kenamaks läheb, kui mind kutsute välja. Kutsute ometi?!” „Teid? Mina?”

Revolutsiooniliselt uue himus hõõguv, ei vähema kui täiesti uue, noogutas Tiby, värahtas puusa kerges, liiga õhulises kokteilikleidis, millega õhtust ei söödud, kuid mille ta parajasti oli napsanud rõivistust. Vaat õigeaegset riietust!

22

„Teie sobite, kellega jalutama minna. Natuke allapoole teie teenistusastet ja teil ei oleks minu juures õrnimat šanssi!” „Praegugi mina ei näe šanssisid nimetamisväärselt,” arvas Engelbert, kui temaski sütitas, va allapoole astmeid, töötuks haritavas inseneriõpilases. „Kadriorus – homme!” sosistas Tiby ja vajutas ukse kinni, jättes lahtiseks võimaluse kus kolletavas tihnikus, kui nõnda tutvumis­ kõdis meeldivam oligi, too jälje ülesvõtt, millele väikestel, aga huvitavatel meestel aega jagub otsata. „Miks rääkisid kaua teenijatega?” pahandas Agrefine Vartsmann, ebavooruste valvur, napp ja terav pesamuna teolt tabama. „Miks üleskrutitud?” „Lehesadu, mamma, lehepild!” õhkas Tiby mõneti luuleliselt, mõneti eksinult raamatuisse, mida kattis bulvariromaanidega. Täna otsustas ta vaadata nende taha.

4. ÕHUVANNI KASULIKKUS Engelbert saabus Kadriorgu aegsasti, ka selleks, et süüdistada end kujutluses, millele oli aldis või arvas olevat. Aldis oli ta unistustele, vabatahtlikule lõpule asjade maailmas. Kipub ju inimene, mida väiksem, mida alandlikumaks surutud, seda kergeusklikumaks, nagu teine nimi unistajale sobib kleepida. Kust sünnib tõde, et ­vabrikandi tütar teda kummarduks nägema! Moodsas muinasjutu reeglitsi, millesse Engelbert kaldus kergelt, ent praegu mitte – hoopis raskemeelsus võttis maad. Aina rohkem, kui pisikesed õnnetused võimendusid tas üheks suureks ja ümberkaudne sellele elas kaasa: kõle tuul vihmasabinaga, paraplii abistamata. Säärast oleks parapliivabriku väikeametnik lubanud endale liiasusena. Ka tühjema tarvis puudus raha. Päeviti jälitas Engelberti mõte, kuidas ots otsaga kokku vedada, kuidas õppevõlad õiendada hariduse innu raugedes, kuis maksta korteriperenaisele. Enamasti kõik mõeldav jäi õhku, ehk viimsel hetkel vedas ta kokku, viimsel hetkel lükkusid kohustused edasi. Inimene, mida väiksem, peab armastama muretseda, ja seda Engelbert oskas, uusima mure purres: vabrikanditütar 23

ei tule. Tema jalutaks muinasjuttu, need aga juhtuvad kinofilmis või romaanis. Kripeldusega riskis Engelbert harbata Russalkani, tagasi pisut rutakamalt, nagu sirviks temaga alanud romaani. Ei oodanud kedagi. Valmistaski küsimuse, kust peaks keegi ilmuma.

Tervest maailmast pidi nimelt siia tänavanurka, kus passis Engelbert, kehastuma naine. Kas pole isekalt soovitud? Linn kohus haaramatuna, kui poisikesena oli ta heitnud end sellesse, mehistumise näitelavale. Sellisel algas mõndagi. Sellisel ka lõppes, kui linn, vahepeal muutunud provintsilikuks, taas kasvas Engelberti ümber ja tema vastu hääbus jõud.

Ta üritas end piinata ratsionaalsega. Miks trehvaks vabrikandi­ tütar teda, kui siiski kavatses? Väites mankeeris loogiline alge, rääkimata inimkonna arenguloolisest, äraspidisest põhjusest mitte omasugusega kohtuda. Paljas kui püksinööp oli ametnikutühi, kindlaks määratult. Kuigi – kes määras? Selle jättis Engelbert vastuseta, end ometi realistiks pidades liiga, et mitte uskuda, millesse polnud usku. Nähtavasti karmimgi realist tunneb poolikult oma professiooni, kuulutab aga seda kõvemini oma vaateid kui viimsepäevapasunast. Valikuline tarkus viib sellegi, mis meisse valikuta on jagatud, usu ükskõik millesse, viimaks iseendasse. Veel ei aimanud Engelbert, kui lähedal balansseerib lõplikule. Endas tõde leides tuleb veidi loota väära ehtsusele, tõrjuda, kui püüad ise tabada ses valelikku, koguni vaenulikku. Tiirutades jõudis Engelbert väärast hirmsamale järeldusele. Temaga naljatati, Tiby Vartsmann vaid katsetab ta peal. Peaks tema ju olema isikust täitsa teadmatu. Engelbert kostaks samaga; tema teadmatu oligi. Ainult seitungimüüjate vahelt vilksas laterdavaid lehekesi, lõbustavaid žurnaale, kus elutses seltskond, muuhulgas Tiby, olgu mitte kolmevärviline nagu väljamaa filmitähtede oma. Rikkamaks saamata, vaesemaks jäämata tundis Engelbert puudutatust. Alevi lapsepõli, mis muu.

Raskemeelsusest äratas tilk otse ninale. Teinegi, kuni tihedalt piisutas. Riietest ei hakanud kahju, millestki muust, et pageda räästa alla, lohutuna passida, piitsutatumana endast. Kuskilt ei viirastunud tulijat. Piiratud vaateväli pani Engelberti kõmpima, rämpsromaani lehitsema üha tiidsamalt, kuhu vaid Tiby plahvataks. Ta pidi, vastu Engelberti ootusi, vastu veendumusi, mis juurmiselt pööraksid 24

noore mehe maailmapildi. Tiby ei teagi, mis sõltub temast. Lunastajana langenuks ta maale, vaimustajaks. Hetke oleks öelnudki seda; siis Engelbert häbenes seisusekohatuid tundeid. Endisele tööpoisile need ei kõlvanud, aiva suhkrustele daamidele, lakutud härradele.

Lunastus! Engelbert soovis olla pime, kui Tiby väljuski uduhajust kebjas sügismantoos vihma lakates, päikesepigi avardudes pilvedesse. Otse tuulest kantuna heljus preili tööstur. Ei maailm üksi, tühiasi – ilm oli uuenenud temaga. Preili helgest, pahandusteta näost ei lugenud, et ta oli Engelberti oodata lasknud nii umbes pool inimiga. Kella ei lepitud, ega? Miks aevastab Engelbert, kas niisutas end liiga? Hoolt paiskus sõnadest, mis veidi üleaetuna haavasid Engelberti. Ta ühmas kannatused tühised olevat. Nende olemust taipas Tiby tema palituhõredikust. Õmblused kui luude jätkud libistasid külma sisse, värinaid piki üdi, ja värinais lõtvus noormehe keel, kui suu vaevu paotus, hädamisi mõistusepäraseks ehk komplimendiks. Vähemaga ei võinud preilile ihnutseda, kui ta naerabki, rehmab kätt, et pidagu vahet. Preili taibaku temas kommete tundjat. Komplimentideta ei pääse jutulegi ringkonnas, mis oli saabunud Engelberti hiivama külmasurmast.

Narrilt ometi – noormeest tüütas inimsoo edasipüüdlikem ja rumalaim küsimus. Sõdis ta sellega, tükkis rumalus keelepaelule.

Nad jätkasid teed, sihitult, rõõmsad sihituses ning lehed kollendasid sametiselt kingades. „Miks tulite välja minuga?”

Muidugi Tiby naeris. Mida mõistis paremat, mida üldse soovis rääkida, kui janunes hullupööraste päevade tasuna vaikust. Niigi rääkis kõik iseendast, värskelt hõnguv õhk, värskelt soojenenud südamed, kus tuksus – polnud tähtis, millele. „Lähme kinno!” hõiskas Tiby.

Säärast oli Engelbert kartnud, ehkki mõningasi kulusid võis lubada. Salaja kobas ta taskut. „Nõus … Saaks sooja. Mida preili vaataks?” „Tjaa … kui tänaval poleks samavõrra pilku puhata.”

Tiby takerdus, olgugi reipal sammul, vaateakendesse, mis Engelbertis teatava ärevuse sünnitas, käsutas käe krampuma mündijääki.

Valla ei saanud tundest, et peaks miskit ostma preilile. Kõndimise 25

poolt näitas Tiby olevat, kuid kas kübarad või kohvikud, neis kahtles valida, peatus alatasa, lastes Engelbertil loojat tänada, et ei jalutanud sisse. Iseäralik kuum sihkas temasse preili kõnetades.

Kas aga mõttega ta vastas, ühtlasi tähelepanu osutades, sõnata meelitusi kuhjates, selles nappis Engelbertil märkamisvõimet. Vastates viibis ta kuidagi haiguslaadses seisundis, keskendatuses ühele. Ümberringne kära mattus kuuldamatuks, automobiilid, troskad, vareste kraaksed, jutukatked, mida kesklinna külge nad jõudsid, kõik kappas lahutamatus rütmis rinnaga, kus kergenes, lahjenes, vaata et sulas sootuks.

Nad sisenesid poolde seanssi. Suitsetati, vastikult Engelbertile, kes ta muidu tõmbas paberossi, silmas ent Tibyt sellele kirtsutamas. Otsekui kaitset vajas preili robustsete massis, selleks surudes end temale ligi. Vooderdatuna nii, kõlbas film jälgida, läägus nagu oli. Engelbert pühendus võimete piiril Tibyle, keda ei oleks uskunud varsti nurruma hakkavat ühes kehvas kaisus. Kuid ta oligi inimene, veetlev naisinimene lisaks … Magusad mõtted, äsja jama, ei takista realisti järele andmast, kelle virgutamiseks valdavad naised võluväge.

Erutuses vahtis Engelbert, ega märka tuttavaid, täpselt kui Tiby õhtukesel oli püüdnud haarata omi. Nüüd oli ta kindel, nüüd turvatult umbisikulises. Paistsid ka Engelbertile vaid võõrad, vahest tänaval kohatavad, kes ei pidanud temast pidama.Tiby, sa mait, pidas.

Saal valgenes korraks Engelberti jahmatuseks, kes oli umb­ isikulisega harjunud, juba nende kahe saladusega. Lahkuti, võeti platsi – film keris uuesti ja Engelbert oma eelarvamustes, mida ta järelarvamusteks oli oletanud, leidis kinopildi küpsetatuna üksi suhkrust, jäleda, aga hõrgu Tiby kihinates, õhetes, mitmel-­setmel viisil väljendustes, iial unustamata kunstipärasust. Sest olgu võlts, olgu konveieril kokku näpistatud, Tibyle jäid tema sosistades pimedaks Engelberti loorunud silmad: „Kui saaksin olla nagu see Gloria …” „Miks … peaksite tahtma? Teda te küll ei või kadestada. Mis kõik teil on olemas … kui tema elu eest peab võitlema. Rikas poiss õnges … loodame, et läheb paremaks!” „Teie ka, loodate? Sama see ei ole. Loomulikult peate mind naiivseks, kui väidan, et mured pakuvad rõõmu …”

26

„Ei pea!” plaksatas Engelbert. „Te olete … ennatlikult hea. Sest rõõmud, teate, kui lähen koju, näevad nii ammuostetud … hapnenud. Muud nad ei olegi kui asjad. Suudaksin liikuda kodus käsikaudu. Tunnen lausa, mis järjekorras pistan söögilauas suhu prae – rõõmuta, kohustusest! Tahaksin olla paks, et saada hoiduda sellest!”

Tõsiselt öeldud, neelatas Engelbert eilset lõunat meenutades ehk tänast paastumist. Aruti vaatas Tiby temasse kui päästjasse, kes kisub talt rutiinlõuna või vähemalt jagab seda, mida tema pakuks. Kutseni ei jõudnud, susistati. Tõesõna, polnud kuulajaid tarvis. Omandiinstinkt soomustus Engelbertisse, kuigi ülluses ta oma­vahelistki laialt oleks kuulutanud, õnnelikuna, et evib, millele oldaks kade: kõrgema seltskonna raskelt saavutatavat, raskemalt hoitavat sümpaatiat.

Hoidma oli ta seda valmis kogu teekonna, mis Tiby laskis end saata. Kaua olid nad jalutanud pärast kino, Tiby jälle seirates vaate­aknaid. Gloria saatusest jutukana hoolis ta vitriinides toda ehk toda, parajasti meeleoluga sobivaid asjakesi. Õieti raha polnudki Engelberti meelest halb, ei kurjuseidu ega miski, mis vaesust idealiseeris selle tavalisema olles. Las pealegi, et loojad, kui ei elanud enam annetustest, armastasid õilsaid sante ja tigedaid rikkureid, nagu vahevormid puuduksid, nagu vaesust ülendataks vooruseks ainult sellega, et on ehitatud inimenamiku elutingimuseks. Engelbert suisa arendas rikkuse kui hüve teooria. Tiby jälginuks huviga, just selline, nagu ei oleks eelarvamuslik vabrikandi­ tütar. Sügavus näitas temas elavat. Hetkest, kui Tiby leidis ligunud palitu, oli ta tõusnud Engelberti mõõdupuul, temaga kogu kujuteldav maailm, noormehe suhe sellega, et võimatu ja võimaliku oleks ta teinud Tiby heaks. Teoorias puudus üksainuke kruvi, et mitte võida teda esitada: isiklik kogemus, et raha esindab ehedat headust. Kogeks seda … et vastuolud tühistuksid. Nii Engelbert vaikis, kui mitugi puhku alustas Tibyle pooltoorena mõtete ettekandmist. Katsed teenisid eesmärki, et tema mõistab preilit, ta värskuseta kodu ega kuulu teps alevipaskaakide sekka, kes oma ninaesisest ei näe üles. Kahe-poole tunni eest oleks Engelbert sõimanud end pugejaks.

27

Siiski, sõnad toppasid, klasse lepitav teooria paiskus ja varises, kuni nad olid lahkumas, siivsalt tänavavahe Vartsmanni residentsist eemal. Ammugi ei julgenud Engelbert tuua kuuldavale, et teooria oli ta arendanud jalutuskäigul justkui nende sideme. Tublim peab ühendama kaht, kes trotsisid vihma, mitte vaid meeldumus kesisesse filmi.

Tiby naeratas. Siirana, millisena veel, igatahes ei oleks Engelbert kujutlenud talle teistsugust naeratust, nõnda tema osa, et peaaegu tundus temagi omana. „Sain ennast tuulutada,” teatas Tiby, „ja sellele ei vaidle ma kõige vähemat, seda õieti ihkan, kui te mind veel tuulutaksite samasugusel poolõhtusel tunnil.”

Pimedust hoomas Engelbert alles nüüd. Palju enam polnudki märganud kojutulekul. Tiby ähvardas kaduda, viimse valge viia, aga ajutiselt. Sellest sugenes juubeldus. Engelbert lämmatas läiluse, et loodab sõnad täituvat. Pidurdamatuses haaras ta Tiby käe, kes tütarlapselikkuse tagasi võites selle natuke tõmbas enese suunal. „Tuulutamine tuleb kunstiks ülistada … Minule imestada eriti, keda ootab umbne õhk. Banaalne. Mamma ja papa peale selle.”

Tiby mõtles viivu. „Kah banaalsed.”

Teda pärssis, kas Engelbert käsitab õigesti. Eelarvamusi ta ju omas, loomulikke neile. Kuid Engelbert nõustus tema tõega. Nooruse kohta küpsena näis nõustuvat igasuguse tõega. Tunduski olevat rohkem Tiby arvamusest. Ennast keelamata kujutles Tiby Engelberti papa õhtukestele ekstravagantse külalisena, kes hiilib seinu mööda. Abituses ei saa teda jätta aitamata. Ja Tiby aitab.

Nõudlikumalt pikkis ta sõrmi Engelberti rusikasse. „Homme … ma ei tea lubada, aga ülehomme, võib teil juhtuda aega?”

Meeldivalt riipis Engelberti põsisse, et talle lausa mööndi taganemistee, mille mõistagi ta hülgab. Ühegi teeneta ei oleks ta liikunud siit, valvepostilt tänava ääres. Laskis Tibyl taanduda varjuks, viimaseks, mis sulas viivu valgustatud uksesse.

28