Seisan kaksikute toa ukseavas ja vaatan läbi võrevoodite vangikongi meenutavate pulkade, kuidas nad magavad, rahulikud ja ilmsüütud. Tuba kümbleb öölambi pehmes oranžis kumas. Mööbel ummistab tuba, seda on toa väiksust arvestades ilmselgelt liiga palju. Võrevoodid: üks vana, üks uus. Mähkimislaud ja mähkmepakkide virnad. Raamaturiiul, mille me koos Mattiga juba väga ammu ise kokku panime. Selle riiulid on kaardus suurest hulgast raamatutest, mida võiksin kahele vanemale lapsele peast ette lugeda ja mida olen lubanud rohkem lugeda ka kaksikutele, jätkuks selleks vaid aega. Kuulen trepil Matti samme ja mu pihk tõmbub mälupulga ümber krampi. Kõvasti, otsekui võiks see piisavalt tugeva pigistamise korral haihtuda. Kõik muutuks taas endiseks. Viimased kaks päeva oleksid ära kustutatud otsekui halb unenägu. Aga see on endiselt alles: kõva, tugev, tõeline. Koridoripõrand kriuksub nagu ikka. Ma ei pööra end ringi. Mees läheneb mulle selja tagant, astudes nii lähedale, et tunnen ta seebi, ta šampooni, tema lõhna, mis on alati kummaliselt trööstiv olnud ja mis nüüd ta mingil veidral põhjusel veel võõramaks muudab. Tajun ta kõhklemist. „Kas me saaksime rääkida?“ küsib mees. Ta kõneleb vaikselt, kuid hääl on ometi piisavalt vali, et Chase end liigutaks. Poiss ohkab läbi une ja rahuneb siis taas, keras, otsekui end kaitstes. Ma olen alati arvanud, et ta sarnaneb väga isaga: need tõsised silmad, mis kõike tähele panevad. Nüüd küsin endalt, kas ma teda kunagi üldse päriselt tundma õpin, kas temagi suudab hoida nii ränki saladusi, et need suudavad kõik talle lähedased inimesed lömastada.
10 | Karen Cleveland
„Mida siin ikka öelda on?“ Matt astub sammukese lähemale ja asetab käe mu käsivarrele. Nihkun eemale, et ta puudutusest pääseda. Käsi jääb hetkeks õhku viivlema ja langeb siis kõrvale. „Mida sa teha kavatsed?“ küsib mees. Vaatan teist võrevoodit, seal magab selili, kinniste sääreotstega pidžaamas Caleb: ingellikud blondid lokid, käed ja jalad laiali nagu meritähel. Ta peopesad on avatud, roosad huuled paokil. Tal pole aimugi, kui haavatav ta on, kui julm võib olla maailm. Olen lubanud teda alati kaitsta. Mina pakun talle tugevust, mis tal puudub, kindlustan kõik võimalused, tagan võimalikult normaalse elu. Kuidas ma seda teha saan, kui mind tema juures ei ole? Ma teeksin oma laste jaoks ükskõik mida. Ükskõik mida. Lasen sõrmedel lahti keerduda ja silmitsen mälupulka, väikest ja mittemidagiütlevat nelinurka. Nii väike, samas nii võimas. Sel on võimu parandada ja võimu hävitada. Kui mõtlema hakata, siis üsna samamoodi nagu valel. „Sa tead, et mul pole valikut,“ ütlen ja sunnin end talle otsa vaatama. Oma abikaasale, mehele, kes on mulle ühtaegu nii tuttav ja samas täiesti võõras.
KAKS PÄEVA VAREM ———
1.
peatükk „Halvad uudised, Viv.“ Kuulen Matti häält ja sõnu, mis igaühele hirmu nahka ajaksid, kuid ta hääletoon on rahustav. Kerge, vabandav. Jah, asi on kahetsusväärne, kuid sellega saab siiski toime tulla. Millegi tõsise puhul olnuks ta hääl raskem. Ta kasutanuks täislauseid, täisnime. Vivian, mul on halbu uudiseid. Surun telefoni kergitatud õlanukiga vastu kõrva ja keeran end koos tooliga L-kujulise kirjutuslaua teise külje suunas, hallide laealuste arhiivikappide alla paigutatud arvuti poole. Juhin kursori ekraanil oleva öökullikujulise ikooni juurde ja teen klõpsu. Kui tegemist on sellega, mida arvan olevat – tegelikult ma juba tean seda –, ei ole mul laua taga istumiseks enam kuigi palju aega jäänud. „Ella?“ küsin. Mu pilk vilksab knopkadega kõrgete boksiseinte külge kinnitatud ja mind ümbritsevas hallis meres ainsat värvilaiku pakkuva pliiatsijoonistuse poole. „Kolmkümmend kaheksa koma kaks.“ Sulgen silmad ja tõmban sügavalt hinge. Me ootasime seda. Pool ta klassist on haige olnud, doominokividena pudenenud, niisiis oli see vaid aja küsimus. Nelja-aastased ei hiilga eriti puhtuse pidamisega. Aga täna? Pidi see just täna juhtuma?
12 | Karen Cleveland
„Veel midagi?“ „Ainult palavik.“ Mees vaikib hetkeks. „Anna andeks, Viv. Hommikul tundus kõik hästi olevat, kui ta ära viisin.“ Neelatan, et pitsitus kurgus järele annaks, ja noogutan, kuigi tean, et ta ei näe mind. Igal teisel päeval läheks ta lapsele ise järele. Ta saab kodus tööd teha, vähemalt teoreetiliselt. Mina mitte, ja kaksikute sünni järel kasutasin ära kogu oma saadaoleva puhkuse. Aga täna viib ta Calebi linna järjekordsete tohtrite juurde. Olen end nädalaid süüdlaslikult tundnud, kuna jään sellest ilma. Ja nüüd jään ma sellest ilma ning pean ikkagi kasutama puhkust, mida mul enam ei ole. „Ma jõuan tunni aja pärast kohale,“ ütlen. Lasteaia reeglite kohaselt on meil tund aega helistamise hetkest arvates. Osa ajast kulub autosõidu ja auto juurde kõndimise peale – see on pargitud Langley hiiglaslike parkimisplatside tagumisse serva –, niisiis on mul tänastele tööasjadele punkti panemiseks aega viisteist minutit. Viisteist minutit, mis ei lisandu negatiivsele puhkusesaldole. Heidan pilgu kellale ekraaninurgas – seitse minutit kümme läbi – ja siis libiseb mu pilk parema küünarnuki kõrval seisvale S tarbucksi topsile, mille plastkaanes olevast avast kerkib auru. Lubasin endale väikest meelehead, laristasin kaua oodatud päeva tähistades, varusin ees ootavateks roiutavateks tundideks kütust. Lasin järjekorras seistes kaotsi väärtuslikud minutid, mida oleks saanud kasutada digifailides kaevamiseks. Oleksin pidanud piirduma tavalise, turtsuva ja kruusi sisu pinnale heljuvaid kohvipuruebemeid jätva kohvi masinaga. „Seda ma kooli rahvale ütlesingi,“ sõnab Matt. „Kool“ on tegelikult lasteaed, koht, kus meie kolm noorimat last oma päevi veedavad. Aga me oleme seda kooliks nimetanud alates ajast, mil Luke kolm kuud vana oli. Lugesin kuskilt, et see lihtsustab üleminekut, vähendab süütunnet, mis käib kaasas oma lapse kaheksaks või kümneks tunniks päevas kellegi hoolde jätmisega. Ei vähendanud, aga küllap on vanadest harjumustest raske vabaneda.
Tappev tõde | 13
Järgneb veel üks paus ja ma kuulen Calebit taustal vadistamas. Kuulatan ja tean, et kuulatab ka Matt. Tundub, nagu oleksime end praeguseks seda tegema treeninud. Aga Caleb toob kuuldavale üksnes täishäälikuid. Kaashäälikud puuduvad endiselt. „Ma tean, et täna pidi olema suur päev …“ tähendab Matt viimaks ja jääb siis vait. Ma olen sellise vaikimise, laveeriva vestlusega avatud liinil harjunud. Ma eeldan alati, et keegi kuulab meid pealt. Venelased. Hiinlased. Just sel põhjusel on Matt alati esimene, kellele koolist probleemi korral helistatakse. Mina pigem välistaksin meie laste teatud isikuandmete vaenlaste kõrvu jõudmise. Te võite mind pidada paranoiliseks – või siis võite mind lihtsalt pidada CIA vastuluureanalüütikuks. Aga tegelikult on see ka enam-vähem kõik, mida Matt teab. Tal pole aimugi, et olen üritanud asjatult avastada venelaste uinunud agentide võrgustikku. Või et ma olen välja töötanud metoodika ülimalt salajase programmiga seotud isikute tuvastamiseks. Tema teab vaid seda, et olen seda päeva kuude kaupa oodanud. Ja et ma saan nüüd lõpuks teada, kas kaks aastat töömurdmist on end ära tasunud. Ja kas mul on võimalus jõuda edutamiseni, mida me nii väga vajame. „Jah, noh,“ ütlen hiirt edasi-tagasi liigutades ja vaadates, kuidas programm Athena end laadib. Kursor on liivakellakujuline. „Täna on oluline Calebi kohtumine spetsialistiga.“ Mu pilk pöördub tagasi boksi seina ja erksavärvilise pliiatsi joonistuse juurde. Ella joonistatud pilt meie perekonnast, kriipsujukude käed ja jalad kasvavad välja otse kuue ümmarguse ja õnneliku pea küljest. Luke’i pisut keerulisem pilt, mis kujutab ühtainsat inimest, jämedad sakilised kriipsud annavad värvi juustele ja riietele ning kingadele. Pildile on suurte trükitähtedega kirjutatud EMME. Ta oli seda joonistades superkangelastest vaimustuses. Mind on kujutatud keebiga, käed puusas, pluusil S-täht. Superemme. Tajun rinnus tuttavlikku ängi, survet, ületamatut soovi nutta. Hinga sügavalt, Viv. Hinga sügavalt.
14 | Karen Cleveland
„Maldiivid?“ küsib Matt ja ma tunnen, kuidas naeratus mu huulile ilmub. Ta teeb seda alati, leiab viisi mind naeratama panna just siis, kui ma seda kõige enam vajan. Heidan pilgu lauanurgal seisvale fotole meist kahest, see on mu peaaegu kümne aasta tagune lemmikülesvõte meie pulmadest. Me mõlemad oleme nii õnnelikud, nii noored. Me rääkisime alati, et pageme kümnendaks pulmaaastapäevaks mõnda eksootilisse paika. Selle võimalusega ei saa me enam päris kindlasti arvestada. Aga unistada on lahe. Korraga lahe ja masendav. „Bora Bora,“ ütlen. „See sobiks.“ Mees kõhkleb ja ma kuulen tekkinud vaikuses taas Calebit. Veel täishäälikuid. Aa-aa-aa. Arvutan peas kokku, mitu kuud on Chase juba kaashäälikuid kuuldavale toonud. Ma tean, et ei peaks seda tegema – seda kinnitavad kõik arstid –, kuid teen ometi. „Bora Bora?“ kuulen selja tagant teeseldud uskumatust täis häält. Katan telefoni mikrofoni käega ja pööran end ümber. See on Omar, mu ametivend FBIst, näol lõbustatud ilme. „Seda võib isegi agentuuri puhul raske põhjendada olla.“ Ta näole kerkib muie. See on nakatav nagu ikka ja meelitab muige ka minu näole. „Mida sina siin teed?“ küsin, käsi endiselt mikrofoni katmas. Kuulen, kuidas Caleb mulle kõrva laliseb. Seekord O-tähtedega. Oo-oo-oo. „Ma sain Peteriga kokku.“ Ta astub sammukese lähemale ja sätib end lauanurgale istuma. Näen läbi mehe T-särgi ta puusal relva kabuuri kontuuri. „Ajastamine võis, kuid ei pruukinud olla kokkusattumuslik.“ Mees heidab pilgu ekraanile ja ta muie taandub õige pisut. „See ju pidi juhtuma täna, eks ole? Kell kümme hommikul?“ Vaatan tumedat ekraani, kursor on endiselt liivakella kujuga. „Pidi küll.“ Lalin mu kõrvus vaikib. Keeran tooli Omarist õige pisut eemale ja eemaldan käe mikrofonilt. „Kallis, ma pean lõpetama. Omar on siin.“ „Tervita teda minu poolt,“ ütleb Matt.
Tappev tõde | 15
„Ikka.“ „Kallis oled.“ „Sina samuti.“ Panen toru hargile ja pöördun taas Omari poole, kes istub endiselt mu laual, teksades jalad välja sirutatud ja jalalabad pahkluude kohalt ristatud. „Matt tervitab,“ ütlen mehele. „Aa, niisiis tema seobki sind Bora Boraga. Plaanite puhkust?“ Muie on täisvõimsusel tagasi. „Teoorias,“ vastan innutult naerdes. See mõjub nii haletsus väärselt, et tunnen puna põskedele hiilimas. Mehe pilk peatub minul hetke võrra pikemalt, seejärel langetab ta selle õnneks randmele. „No nii, kümme minutit kümme läbi.“ Ta muudab jalgade asendit. Seejärel kummardub ettepoole ning ta näost vaatab vastu varjamatu elevus. „Mis sul minu jaoks on?“ Omar on seda tööd minust kauem teinud. Vähemalt kümme aastat. Ta on USAst uinunud agente otsinud, mina püüan paljastada neid, kes rakukesi juhivad. Kumbki meist pole seejuures edukas olnud. Mind hämmastab alati, kui innukaks tal on sellele vaatamata õnnestunud jääda. „Hetkel ei midagi. Ma pole veel isegi vaatama hakanud.“ Osutan peaga ekraani suunas, kus programm end endiselt laadib, ning kiikan seejärel boksi seinale, laste joonistuste kõrvale kinnitatud mustvalge foto suunas. Juri Jakovlev. Lihav nägu, kalk ilme. Veel mõned klõpsud, ja ma olen tema arvutis. Näen seda, mida näeb tema, liigun ringi nagu tema, tuhlan ta failides. Ja loodetavasti tõestan, et ta on Vene spioon. „Kes sa oled ja mida sa mu sõbra Vivianiga teinud oled?“ pärib Omar naeratades. Tal on õigus. Ilma Starbucksis sabas seismata oleksin ma punkti pealt kell kümme programmi sisse loginud. Mul oleks avanenud võimalus vähemalt mõned minutid ringi vaadata. Kehitan õlgu ja osutan ekraani poole. „Ma üritan.“ Seejärel noogutan telefoni suunas. „Aga see peab nii või teisiti ootama. Ella on haige. Pean ta ära tooma.“
16 | Karen Cleveland
Mees hingab teatraalselt välja. „Lapsed. Vale ajastamise meistrid.“ Liikumine ekraanil püüab mu tähelepanu ja ma veeretan tooli lähemale. Athena sai viimaks laaditud. Ekraani külgedel on punased ribad, sõnade joru, kõik tähistavad erinevaid juhtimisseadmeid, erinevaid alajaotuseid. Mida pikem tekstijada, seda kõrgem salastusaste. See siin on ikka paganama pikk. Klõpsan edasi, siis veel kord edasi. Iga klõps on kui kinnitus. Jah, ma tean, et tegemist on salastatud informatsiooniga. Jah, ma tean, et ei tohi seda avaldada, või mul tuleb väga pikaks ajaks vangi minna. Jah, jah, jah. Andke see informatsioon mulle juba kätte. „Nüüd see tuleb,“ ütleb Omar. Mulle meenub, et temagi on kohal, ning ma vaatan silmanurgast tema poole. Tema keerab pilgu teadlikult kõrvale ja väldib hoolega ekraani, et mulle privaatsust tagada. „Ma tunnen seda.“ „Ma loodan,“ pomisen. Ja nii see tõesti on. Kuid ma olen närvis. See metoodika on puhas õnnemäng. Suuremat sorti. Ma koostasin värbamises kahtlustatavate profiili: haridusasutused, uuringud ja kraadid, pangandus, reisid Venemaale ja mujale välismaale. Jõudsin välja algoritmini ja tuvastasin viis mustriga kõige paremini sobivat isikut. Võimalikud kandidaadid. Neli esimest osutusid valedeks valikuteks ja nüüd on programmi saatus ohus. Kõik sõltub Jurist. Viiendast kandidaadist. Tema arvutisse oli kõige raskem sisse murda, tema osas oli mu kindlustunne algusest peale kõige suurem. „Ja kui ka ei tule,“ ütleb Omar, „siis tegid sa midagi, millega keegi teine pole siiani toime tulnud. Sa jõudsid eesmärgile lähedale.“ Spioonijuhtide otsimine on uus taktika. Büroo on aastaid üritanud leida uinunud agente endid, kuid nemad on end nii hästi sisse söönud, et see on sisuliselt võimatu. Rakuke on üles ehitatud nii, et uinunud agendid puutuvad kokku üksnes oma agendi juhiga, ning isegi temaga on kontaktid minimaalsed. Ja agentuur
Tappev tõde | 17
on keskendunud rühmajuhtidele, neile tüüpidele, kes kontrollivad agendijuhte, kes peavad sidet SVRiga, Vene luurega Moskvas. „Lähedale ei lähe arvesse,“ vastan vaikselt. „Sina tead seda paremini kui keegi teine.“ Umbes sel ajal, kui mina asjaga alustasin, oli Omar ambitsioonikas värske agent. Ta pakkus välja uue algatuse: üleskutse ühiskonda imbunud uinunud agendid „külma käest ära tuua“, teha neile ettepanek end vastutasuks amnestia eest üles anda. Tema põhjendus oli see, et päris kindlasti on mitmeid tukkujaid, kes sooviksid oma kattevarjust reaalsuse kujundada, ja meil oleks võimalik üle jooksnud agentide käest võrgustikku imbumiseks piisavalt infot saada. Plaan lasti vaikselt käiku ja nädal hiljem astus uksest sisse Dmitri-nimeline mees. Väitis, et on kesktaseme agendijuht, andis meile programmi koha infot, mis klappis juba teadaolevaga: temasugused kontrollijad vastutavad igaüks viie uinunud agendi eest, tema omakorda andis aru viie kontrollija eest vastutavale rühmajuhile. Täiesti isetoimiv rakuke. See info pakkus meile vägagi huvi. Seejärel tulid täiesti ennekuulmatud väited ja selline informatsioon, mis meile teadaolevaga mitte kuidagi ei klappinud, ja seejärel mees kadus. Pärast seda hakkasime teda Peibutuspart Dmitriks kutsuma. See oli programmi lõpp. Mõte sellest, et peaksime avalikult tunnistama uinuvate agentide olemasolu USAs ning meie võimetust neid leida, ei läinud juba alguses büroo kõrgematele ametnikele hästi peale. Tänu sellele asjaolule ja venelaste võimalikule manipulatsioonile – meile valeinfot ette söötvate topeltagentidega mängimisele – sai Omari plaan kõva kriitika osaliseks ja lükati seejärel tagasi. „Meile hakkab uksest ja aknast Dmitrisid kaela sadama,“ väitsid suured ninad. Ja nii jooksis Omari kunagi nii paljutõotav karjäär ummikusse. Ta vajus unustusse ja rühmas päevast päeva tänamatuid, ärritavaid ja võimatuid ülesandeid täites. Ekraan muutub ja sellele ilmub väike Juri nimega ikoon. Oma sihtmärkide nime nägemine, teadmine, et meil on aken nende digiellu, privaatseks peetud informatsiooni juurde, tekitab minus alati
18 | Karen Cleveland
põnevusvärinaid. Omar tõuseb otsekui märgusõna peale. Ta teab, et oleme Jurini jõudmiseks pingutanud. Ta on üks vähestest büroo programmiga kursis olevatest agentidest – ja selle suurim toetaja, inimene, kes usub algoritmi ja minusse rohkem kui keegi teine. Kuid sellegipoolest puudub tal vahetu juurdepääs programmile. „Helista mulle homme, eks?“ ütleb mees. „Teeme nii,“ vastan. Ta pöördub minekule ja niipea, kui ma ta selga eemaldumas näen, keskendan tähelepanu ekraanile. Teen ikoonil topeltklõpsu ja ekraanile ilmub punaste piirjoontega vaheliides, mis annab ülevaate Juri sülearvuti sisust, täpse peegelpildi, mida mul on võimalik lehitseda. Mul on enne minekule asutamist aega mõni minut. Aga kiireks piilumiseks sellest piisab. Taust on tumesinine ja seda katavad erinevas suuruses ja erinevates sinistes varjundites mullid. Need on nelja korrapärasesse ritta koondatud ikoonid, millest pooled esindavad kaustu. Kõik failinimed on kirillitsas; ma tunnen selle kirja küll ära, kuid lugeda ei oska. Käisin aastate eest vene keele kursusel algajatele, siis sündis Luke ja tagasi kooli ma ei jõudnudki. Valdan üksikuid elementaarseid fraase, tunnen ära teatud sõnu, kuid see on ka kõik. Ülejäänu osas jään lootma keelespetsialistile või tõlketarkvarale. Avan mõned kaustad, seejärel neis sisalduvad tekstidokumendid. Lehekülgede kaupa tihedat kirillitsas teksti. Tunnen pettumust, kuigi tean, et see on tobe. Ei saa ju oodata, et Moskvas oma arvuti taga istuv venelane materjale inglise keeles kirja paneks: „Nimekiri Ameerika Ühendriikides salaoperatsioonidel osalevatest agentidest“. Ma tean, et minu otsitav materjal on krüptitud. Loodan leida mõnd vihjet, kaitstud faili, ilmselget viidet krüptimisele. Aastate jooksul kõrgemale tasemele sisse imbudes on selgeks saanud, et uinuvate agentide nimed on teada üksnes nende kontrollijatele ning neid salvestatakse elektroonilisel kujul kohapeal. Mitte Moskvas, kuna SVR – Venemaa võimas välisluureteenistus – pelgab reeturite olemasolu ka omaenda organisatsioonis. Kardab neid koguni nii väga, et riskib pigem uinuvate agentide kaotamise
Tappev tõde | 19
kui nende nimede Venemaal säilitamisega. Ja meie teame, et kui kontrollijaga midagi juhtuma peaks, siis pääseb rühmajuht elektroonilistele materjalidele ligi ning võtab ühendust Moskvaga, et saada sealt dekrüptimiseks vajalik võti, mis on üks osa mitmekihilisest dekrüptimisprotokollist. Moskva kood on meil olemas. Ainult dekrüptida pole midagi olnud. Programm on täiesti hermeetiline. Me ei suuda sellesse sisse murda. Me pole isegi selle otstarbega kursis, kui see peaks olemas olema. Võimalik, et tegu on mingi passiivse kollektsiooni või siis millegi kurjakuulutavamaga. Aga kuna meile on teada, et programmi juht annab aru Putinile endale, siis kaldun mina isiklikult viimast varianti uskuma – ja see teadmine ei lase mul öösiti magada. Silmitsen ekraani, mu pilk libiseb üle iga faili, kuigi ma ei tea päris täpselt, mida otsin. Ja siis näen ma tuttavat kirillitsas kirjutatud sõna. Друзья. Sõbrad. Viimase rea viimane ikoon, ümbrikukujuline. Teen sellel topeltklõpsu ja avaneb kaust, milles on loetelu viiest JPEGi kujutisest, muud ei midagi. Mu süda hakkab kiiremini taguma. Viis. Igale kontrollijale allub viis tukkujat, seda infot on kinnitanud erinevad allikad. Ja siis see pealkiri. „Sõbrad“. Klõpsan esimese kujutise lahti. See on mittemidagiütleva, ümmarguste prillidega keskealise mehe näopilt. Mind läbistab põnevusvärin. Tukkujad on hästi meie hulka sulandunud. Neist on sisuliselt saanud nähtamatud ühiskonnaliikmed. See mees võib vabalt üks nendest olla. Loogika ütleb mulle, et liigseks elevuseks pole põhjust; kõik meie luureandmed kinnitavad, et uinunud agentide toimikud on krüptitud. Kuid mu kõhutunne ütleb, et me oleme millegi suure jälile jõudmas. Avan teise faili. Naine, oranžid juuksed, erksinised silmad, lai naeratus. Jälle näopilt, jälle võimalik uinunud agent. Vahin teda ainiti. Mu peas kummitab mõte, mida üritan edutult eirata. Need on kõigest pildid. Pole nende andmeid, ei midagi sellist, mille abil rakukese juht saaks nendega ühendust võtta.
20 | Karen Cleveland
Aga ikkagi. „Sõbrad“. Pildid. Ehk Juri ei olegi tabamatu agendijuht, keda ma paljastada lootsin, inimene, kelle leidmisele agentuur ressursse kulutas. Äkki on ta värbaja? Ja need viis inimest võivad olulised olla. Näiteks sihtmärgid? Teen kolmandal kujutisel topeltklõpsu ja mu ekraanile ilmub nägu. Portreefoto, lähivõte. Nii tuttav, nii ootuspärane – ja ometi täiesti vale, kuna see ei peaks siia kuuluma. Pilgutan silmi, korra, teisegi, mu aju üritab nähtu ja selle tähenduse vahele sidet luua. Seejärel võiksin vanduda, et aeg peatub. Jäised sõrmed klammerduvad ümber mu südame ja pigistavad ning ma kuulen üksnes vere kohinat kõrvades. Ma vaatan näkku omaenda abikaasale.
2.
peatükk Sammud tulevad lähemale. Ma kuulen neid isegi läbi oma peas kumisevate südamelöökide. Mu aju täitev hämu kristalliseerub hetkega üheksainsaks korralduseks. Peida see ära. Juhin kursori pildi nurgal olevale ristikesele ja klõpsan ning Matti nägu kaob. Pöördun heli ja mu boksi avatud seina poole. See on Peter, kes parasjagu läheneb. Kas ta nägi seda? Kiikan uuesti ekraanile. Pilte ei ole, on vaid avatud kaust ja viis tekstirida. Jõudsin ma selle õigel ajal sulgeda? Kiusakas hääleke mu peas küsib, miks see oluline on. Miks ma tundsin vajadust midagi peita. See on Matt, minu abikaasa. Kas ma ei peaks tõttama julgeolekuosakonda uurima, miks on venelastel tema pilt? Mu maos hakkab kerkima okselaine. „Koosolekule tuled?“ küsib Peter, üks kulm paksude raamidega prillide kohale kergitatud. Ta seisab minu ees, jalas mokassiinid ja triigitud khakivärvi püksid, seljas rinnust pisut kiskuv nööpidega pluus. Peter on meie vanemanalüütik, Nõukogude perioodi jäänuk, kes on viimased kaheksa aastat mu mentor olnud. Pole kedagi teist, kes Vene vastuluurega nii hästi kursis oleks. Ta on vaikne ja vaoshoitud, oleks võimatu temast mitte lugu pidada. Mehe ilme on täiesti igapäevane. Ta lihtsalt esitas küsimuse. Kas ma tulen hommikusele koosolekule? Ei usu, et ta midagi näinud oleks. „Ei saa,“ vastan ja mu hääl tundub harjumatult kiledana. Üritan seda madalamaks võtta ja hääle värinat vältida. „Ella jäi haigeks. Ma pean ta ära tooma.“
22 | Karen Cleveland
Ta noogutab, pigem küll kallutab pead. Mehe näoilme on rahulik ja häirimatu. „Loodetavasti saab ta varsti terveks,“ ütleb Peter ja pöördub minekule, koosolekuruumi, klaasist seintega boksi suunas, mis sobiks pigem mõne tehnoloogiaga tegeleva idufirma kui CIA peakorteri jaoks. Jälgin teda piisavalt kaua, et veenduda – ta ei vaata tagasi. Pöördun taas arvuti poole, mille ekraan on nüüd tühi. Mu jalad on nõrgaks muutunud, hingamine kiirenenud. Matti nägu. Juri arvutis. Ja minu esmane reageering: peida see ära. Miks? Kuulen, kuidas mu meeskonnakaaslased koosolekuruumi suunas liiguvad. Minu boks asub sellele kõige lähemal ja kõik peavad kohale jõudmiseks sellest mööduma. Harilikult on siin, boksiderea kõige tagumises otsas vaikne, välja arvatud siis, kui inimesed suunduvad koosolekuruumi või selle taga asuvasse üksnes ametialaseks kasutamiseks mõeldud ruumi – see on koht, kuhu analüütikud saavad end luku taha panna ja vaadata kõige salajasemaid faile, mis sisaldavad sedavõrd väärtuslikku ja raskesti kättesaadavat informatsiooni, et kui venelased peaksid selle meie kätte sattumisest teada saama, otsiksid nad selle allika kindla peale üles ja koristaksid ära. Tõmban ühe, seejärel teise korra ebakindlalt hinge. Pöördun lähenevate sammude suunas. Esimene on Marta. Talle järgnevad kõrvuti kõndides ja omavahel vaikselt juteldes Trey ja Helen. Rafael ja Bert, meie üksuse juht, kes tegeleb valdavalt dokumentide redigeerimisega. Tegelik boss on Peter, ja seda teavad kõik. Me seitse oleme uinunud agentidega tegelev üksus. Tegelikult üsna veider seltskond, kuna meil pole vastuluurekeskuse Venemaa divisjoni ülejäänud rühmadega suurt midagi ühist. Neil on informatsiooni nii palju, et nad ei tea, mida sellega pihta hakata; meil pole sisuliselt mitte midagi. „Tuled ka?“ küsib Marta mu boksi juures peatudes ja kätt seina vastu toetades. Kui ta rääkima hakkab, uhkab minust üle piparmündi ja suuvee pahvakas. Naise silmade all on kotid, need on
Tappev tõde | 23
kaetud paksu peitekreemi kihiga. Selle põhjal võib oletada, et ta läks eile napsitamisega liiale. Martha on endine luureohvitser, armastab viskit ning samavõrra meeldib talle välitöödel veedetud hiilgeaegu taas läbi elada. Ta õpetas mulle kunagi, kuidas krediitkaardi ja koti põhjast leitud juukseklambriga, mis balletitunnis Ella juukseid ohjab, lukku muukida. Raputan pead. „Laps jäi haigeks.“ „Oh neid pisikuid.“ Ta langetab käe ja liigub edasi. Naeratan teistele möödujatele. Siin on kõik tavaline. Kui nad on kõik klaaskuubikusse kogunenud ja Bert ukse kinni tõmbab, pöördun taas ekraani poole. Failid, kirillitsarägastik. Ma värisen. Vaatan kella ekraaninurgas. Oleksin pidanud juba kolm minutit tagasi lahkuma. Kramp mu kõhus pitsitab aina kõvemini. Ma ju ei saa praegu lahkuda. Kuid mul pole valikut. Kui ma Ellale järeleminekuga hilinen, tähendab see teist hoiatust. Kolmas veel, ja ongi kõik: selle kooli igas klassis on ootejärjekorrad ja nad viskaks meid pikemalt mõtlemata välja. Ja mida mu paigalejäämine päästaks? On vaid üks võimalus kindlalt teada saada, miks Matti pilt siin on, ja täiendavate failide läbivaatamine sellele kaasa ei aita. Neelatan iiveldust tundes ja panen Athena kinni, seejärel lülitan arvuti välja. Siis kahman koti ja suundun ukse poole. Matt on sihtmärgiks valitud. Selleks ajaks, kui ma jääpurikaks muutunud sõrmedega autoni jõuan, hingeõhk väikesteks valgeteks pilvedeks muutumas, olen selles veendunud. Ta poleks sugugi esimene. Venelased on viimasel aastal tavalisest agressiivsemad olnud. See algas Martaga. Ida-Euroopa aktsendiga rääkiv naine sokutas end talle trennis sõbraks, nad tegid O’Neill’sis mõned napsid. Paari joogi järel küsis naine Martalt tseremoonitsemata, kas too oleks huvitatud jätkama nende „sõprust“ tööst rääkides. Marta keeldus ja ei näinud naist enam kordagi.
24 | Karen Cleveland
Järgmine oli Trey. Ta polnud sel ajal veel kapist välja tulnud ja käis tööalastel üritustel alati koos oma „korterikaaslase“ Sebastianiga. Ühel päeval nägin vapustatud ja kaamet meest ülemisele korrusele julgeolekuteenistusse minemas. Hiljem kuulsin kohaliku kobrulehe vahendusel, et talle oli postiga saadetud šantaaži pakett: fotod neist kahest kompromiteerivates asendites koos ähvardusega need kohtumisest keeldumise korral ta vanematele edasi saata. Niisiis pole sugugi liialdus mõelda, et venelased teavad, kes ma olen. Ja seda teades oleks Matti isiku välja selgitamine nende jaoks käkitegu. Meie nõrkade kohtade leidmine samuti. Keeran süütevõtit ja Corolla toob kuuldavale tavapärase lämbuva kähina. „Mine käima,“ pomisen uuesti võtit keerates ja kuulen, kuidas mootor õhku ahmides ellu ärkab. Paar sekundit hiljem tabab mind ventilatsiooniavadest välja paiskuv jäise õhu juga. Sirutan käe ja keeran temperatuurinupu maksimumi peale, hõõrun käsi ja asun seejärel tagurdama. Peaksin mootoril soojeneda laskma, kuid selleks pole aega. Aega pole kunagi piisavalt. Corolla on Matti auto, see kuulus talle juba enne meie kohtumist. Masin on pehmelt öeldes hinge vaakumas. Me vahetasime minu vana auto mu raseduse ajal kasutatud väikebussi vastu. See on pereauto ja sellega sõidab Matt, kuna laste toomine ja viimine on suuremalt jaolt tema peal. Sõidan mehhaaniliselt, otsekui oleksin puuga pähe saanud. Mida kaugemale ma jõuan, seda teravamalt annab kramp kõhus tunda. Mind ei pane muretsema tõsiasi, et nad on Matti sihikule võtnud. Asi on selles sõnas. „Sõbrad“. Kas see ei viita teatavale kaasosalusele? Matt on tarkvarainsener. Tal pole aimugi, kui rafineeritud on venelased. Kui jõhkrad nad võivad olla. Kuidas nad leiavad üles kõige väiksema prao, kõige tillema märgi tema võimalikust valmisolekust nendega koostööd teha, ning asuvad seda ära kasutama ja väänama, et sundida teda veelgi enamat tegema.
Tappev tõde | 25
Jõuan kooli kaheminutise ajavaruga. Majja sisse astudes tabab mind sooja õhu pahvak. Direktor, teravate näojoonte ja alati hukka mõistva ilmega naine, vaatab demonstratiivselt kella poole ja läkitab mulle karmi pilgu. Ma pole kindel, kas ta tahaks küsida: „Kus te nii kaua olite?“ või öelda: „Kui te peate talle nii vara järele tulema, oli ta ilmselgelt juba kooli tulles haige.“ Naeratan naisest möödudes talle vabandavalt ja loiult, kuigi sisimas ma karjun. Jumal hoidku, mis Ellal ka viga poleks, külge korjas ta selle siit. Kõnnin mööda laste piltidega kirjatud seintega koridori – käsitsi trükitud jääkarud ja sillerdavad lumehelbed ja akvarellidega maalitud kindad –, aga mu mõtted on mujal. Sõbrad. Kas Matt tegi midagi sellist, mis tekitas neis arvamuse, et mees on valmis nende heaks töötama? Neil on vaja üksnes kõige väiksemat vihjet. Midagi, mida ära kasutada, ükskõik mida. Jõuan Ella klassiruumini. See on täis tillukesi toole ja istumispesakesi ja mänguasjakaste, tõeline põhivärvide plahvatus. Tüdruk on ruumi kõige kaugemas otsas, istub üksinda väikesel erkpunasel diivanil, kõvade kaantega pildiraamat süles lahti. Tundub, et ta on teistest lastest eraldatud. Tal on jalas lillakaspunased retuusid, mis ei tule sugugi tuttavad ette; mäletan ähmaselt, et Matt mainis temaga poes käimist. Muidugi ta tegi seda. Tüdruk viskab oma riietest välja kasvada nagu malts. Astun väljasirutatud käte ja ülepingutatud naeratusega lapse juurde. Ta tõstab pilgu ja silmitseb mind valvsalt. „Kus issi on?“ Tõmban sisimas pea õlgade vahele, kuid ei lase naeratusel näolt kaduda. „Issi läks Calebiga arsti juurde. Täna tulin mina sulle järele.“ Ta sulgeb raamatu ja asetab selle riiulile. „Hea küll.“ „Kas ma kalli saan?“ Mu käed on endiselt välja sirutatud, kuigi hakkavad longu vajuma. Ta silmitseb neid hetke ja astub seejärel mu käte vahele. Surun ta tugevasti enda vastu ja peidan näo ta pehmetesse juustesse. „Mul on väga kahju, et sa end kehvasti tunned, kullake.“
26 | Karen Cleveland
„Ema, mul pole häda midagi.“ Ema? Mul jääb hetkeks hing kinni. Alles täna hommikul nimetas ta mind emmeks. Palun teeme nii, et ta ei lõpeta mu emmeks kutsumist. Ma pole selleks valmis. Eriti mitte täna. Pööran end talle otsa vaatama ja manan näole järjekordse naeratuse. „Otsime su venna üles.“ Ella istub väikelaste ruumi ukse taga pingil, kuniks ma sisse Chase’i ära tooma lähen. Ruum tekitab minus täna niisama suurt masendust nagu seitsme aasta eest, kui ma Luke’i esimest korda siia tõin. Mähkimislaud, võrevoodite rivi, beebitoolide rivi. Chase on parasjagu põrandal, kui ma sisse astun. Üks ta õpetajatest, see noor, napsab ta enne mu lapseni jõudmist sülle, kallistab teda ja musitab poisi põski. „Ta on nii armas poiss,“ ütleb ta mulle naeratades. Tunnen seda vaadates armukadedusetorget. See on naine, kes nägi last tegemas esimesi samme, kelle käte vahele ta esimest korda tatsas, sellal kui mina tööl olin. Ta mõjub koos lapsega nii loomulikuna, näib end nii vabalt tundvalt. Aga eks ta nii olegi. Tema veedab terve päeva lapse seltsis. „Jah, on küll,“ ütlen ja mu sõnad kõlavad piinlikkust tekitavalt. Topin mõlemal lapsed puhevil jopedesse, panen neile mütsid pähe – väljas on täna märtsikuu kohta ebanormaalselt külm – ja panen nad seejärel turvatoolidesse, kõvadesse ja nii kitsastesse, et neid Corolla tagumisele istmele kolm tükki ära mahub. Head ja turvalised istmed asuvad väikebussis. „Kuidas su hommik möödus, kullake?“ küsin parkimisplatsilt välja tagurdades ja tahavaatepeeglis Ella poole kiigates. Ta on hetke vait. „Mina olin ainus tüdruk, kes joogatundi ei läinud.“ „Küll on kahju,“ ütlen ja taipan niipea, kui sõnad on mu suust välja pudenenud, et need polnud õiged, ma pidanuksin ütlema midagi muud. Järgnev vaikus on raske. Sirutan käe stereosüsteemi nupu poole ja keeran lastemuusika mängima.
Tappev tõde | 27
Heidan taas pilgu tahavaatepeeglisse ja näen, et Ella vaatab vaikides aknast välja. Peaksin esitama järgmise küsimuse, ta päeva puudutavasse vestlusse kaasama, kuid ei ütle midagi. Ma ei saa seda fotot oma peast välja. Matti nägu. Minu meelest oli see võrdlemisi värske pilt. Tehtud millalgi viimase aasta jooksul. Kui kaua nad on teda, meid jälginud? Teekond koolist koju on lühike ja lookleb läbi kvartalite, mis on kui vastuolude läbilõige: värskelt ehitatud kataloogimajad vaheldumisi vanemate majadega, sellistega, nagu meie oma. See on kuue inimese jaoks liigagi väike ja nii vana, et see võinuks olla lapsepõlvekoduks mu vanemate ealistele inimestele. D. C. äärelinnad on oma kalliduse poolest kurikuulsad ja Bethesda on neist üks hullemaid. Aga samas asuvad siin mõned riigi parimatest koolidest. Me jõuame meie asjaliku karbikujulise kahekohalise garaažiga maja juurde. Maja ees on väike katusega terrass, mille laskis juurde ehitada eelmine omanik ja mis tegelikult selle üldilmega sugugi ei sobi ja mida me ei kasuta nii palju, nagu peaks. Me ostsime selle maja siis, kui ma Luke’i ootasin, ja koolid tundusid hullumeelset hinda õigustavat. Vaatan meie välisukse lähedal rippuvat Ameerika lippu. Matt pani selle lipu üles. Vahetas välja eelmise, mis oli luitunud. Ta ei oleks nõus meie riigi vastu töötama. Ma tean, et ei oleks. Aga kas ta siiski tegi midagi? Kas piisavalt selleks, et panna venelasi uskuma, nagu võiks ta seda teha? Ühe asja tean ma päris kindlalt. Ta valiti sihtmärgiks minu pärast. Mu töö pärast. Ja sellepärast ma ju pildi ära peitsingi, kas pole? Kui ta peaks hädas olema, on see minu süü. Ja ma pean tegema kõik võimaliku ta sellest välja aitamiseks. Lasen Ellal diivanil istudes järjest multifilme vaadata. Harilikult piirdume üheainsa osaga, mis on nagu õhtusöögijärgne maiustus, kuid ta on haige ja minu mõtted keerlevad üksnes pildi ümber. Chase magab ja tüdruk on teleka ees, niisiis koristan ma kööki.
28 | Karen Cleveland
Pühin puhtaks tööpinnad, need sinised, mille me vaba raha olemas olu puhul välja vahetaks. Nühin pliidi kolme veel töötava põleti ümbert plekituks. Teen korda plastkarpe täis köögikapi, viin kaaned ja karbid kokku ja laon sobiva suuruse korral üksteise sisse. Pärastlõuna saabudes topin lapsed riidese ja me läheme bussipeatusesse Luke’ile vastu. Tema tervitus ei erine Ella omast: „Kus issi on?“ „Issi läks Calebiga arsti juurde.“ Teen talle kerge eine ja olen kodutööde tegemisel abiks. Matemaatika töövihik, kahekohaliste arvude liitmine. Ma ei teadnudki, et nad tegelevad juba kahekohaliste arvudega. Harilikult on talle abiks Matt. Ella kuuleb enne mind, kuidas Matt võtit lukuaugus keerab, ja tormab välisukse poole, põrkudes diivanilt minema nagu kuul. „Issi!“ hüüab tüdruk, kui mees ukse avab, Caleb ühele ja toidukott teisele käsivarrele toetatud. Ometi õnnestub tal mingit moodi kükitada ja tüdrukut kallistada ning küsida, kuidas too end tunneb, ise samal ajal Calebil jopet seljast sikutades. Miskit moodi mõjub naeratus ta näol siiralt, see ongi siiras. Ta ajab end sirgu ja longib minu juurde ning mütsatab huultele kerge musi. „Tere, kallis,“ ütleb mees. Ta kannab teksaseid ja kampsunit, mille ma talle eelmisteks jõuludeks kinkisin: pruun kampsun, mille kaeluses on lukk, ja selle peal jakk. Ta aetab toidukoti köögiletile, kohendab Calebit puusal. Ella klammerdub ta jala külge, mees silitab vaba käega tüdruku pead. „Kuidas läks?“ Sirutan käed Calebi poole ja olen vaat et üllatunud, kui poiss varmalt end nende vahele nihutab. Kallistan last ja suudlen lastešampooni magusat lõhna sisse hingates ta pealage. „Tegelikult hästi,“ ütleb Matt jakki seljast võttes ja seda köögilauale pannes. Ta astub Luke’i juurde ja sasib tolle juukseid. „Tere, jõmm.“ Luke vaatab näost särades isa poole. Näen hambareas, esimese ära tulnud hamba kohal, tühja mulku; hammas läks enne, kui ma
Tappev tõde | 29
töölt koju jõudsin, padja alla peitu. „Tere, paps. Kas me palli hakkame mängima?“ „Varsti. Mul on vaja kõigepealt emaga rääkida. Kas sa oma loodusõpetuse projekti said tehtud?“ Kas ta peab loodusõpetuses mingit projekti tegema? „Jääh,“ vastab Luke ja vaatab siis vilksamisi minu poole, otsekui oleks ta minu sealviibimise unustanud. „Räägi tõtt,“ ütlen, ja mu hääl on teravam, kui ma soovinuks. Mu pilk kohtub Matti omaga ja ma näen, kuidas ta kulmud õige pisut kerkivad. Kuid ta ei ütle midagi. „Ma mõtlesin oma loodusõpetuse projekti peale,“ kuulen Luke’i pomisemas. Matt astub minu juurde ja naaldub vastu köögilauda. „Doktor Misrati on edasiminekuga väga rahul. EKG tulemused olid head. Ta tahab meid kolme kuu pärast uuesti näha.“ Kallistan Calebit uuesti. Viimaks ometi head uudised. Matt hakkab toidukotti tühjaks tegema. Gallon piima. Pakk kanarindu, külmutatud köögiviljad. Küpsised pagaritöökojast – need, mida ma alati palun tal mitte osta, kuna neid ise küpsetada tuleb mitu korda odavam. Ta ümiseb omaette mingit viisijuppi, mida ma ära ei tunne. Ta on õnnelik. Ta ümiseb alati õnnelik olles. Mees kummardub, võtab alumisest sahtlist poti ja panni, asetab need pliidile. Suudlen teda jälgides veel kord Calebit. Kuidas ta selle kõigega nii edukalt toime tuleb? Kuidas on võimalik nii paljude pallidega žongleerida ja seejuures mitte ühtki maha pillata? Pöördun kõrvale, Ella poole, kes on taas diivanil. „Kas sul on seal kõik hästi, kullake?“ „Jah, ema.“ Kuulen, kuidas Matt tegevuse katkestab, ta lausa tardub. „Ema?“ tähendab ta vaikselt. Ma pööran end ringi ja näen ta näol murelikku ilmet. Kehitan õlgu, kuid olen kindel, et ta näeb mu silmades solvumist. „Küllap täna on see päev käes.“
30 | Karen Cleveland
Ta paneb riisikarbi käest ja kallistab mind ning korraga ähvardab kogu see emotsioonide müür, mis minu sees tekkinud on, kolinaga kokku variseda. Tunnen ta südamelööke, ta soojust. Mis juhtus? tahaksin küsida. Miks sa mulle midagi ei rääkinud? Neelatan, hingan sügavalt sisse, tõmbun eemale. „Kas ma saan õhtusöögiga abiks olla?“ „Mul on kõik juba tehtud.“ Ta pöörab end ringi, reguleerib praeahju temperatuuri ning seejärel nõjatub ettepoole ja napsab laual seisvalt metallriiulilt veinipudeli. Vaatan, kuidas ta selle lahti korgib ja seejärel kapist klaasi võtab. Valab ühe klaasi ettevaatlikult täis. Ulatab selle mulle. „Võta üks naps.“ Kui sa vaid teaksid, kui väga ma seda vajan. Naeratan talle napilt ja rüüpan klaasist lonksu. Korraldan laste kätepesu, sätin beebid söögitoolidesse, teine teise lauaotsa. Matt laob kaussidesse vokirooga ja asetab need meie ette lauale. Ta lobiseb millestki Luke’iga ja ma manan näole sobivaid ilmeid, otsekui osaleksin jutuajamises, kuid mu mõtted on kusagil mujal. Ta on täna nii õnnelik. Ta on vist viimasel ajal üldse kuidagi õnnelikum olnud? Näen oma vaimusilmas pilti. Kausta nime. „Sõbrad“. Ta ju ei andnud ometi millekski nõusolekut? Aga me räägime praegu venelastest. Piisas sellest, kui ta andis neile mõne imepisikese võimaluse, väikseimagi märgi, et võib seda kaaluda, ja nad asuvad tegutsema. Minus kirvendab adrenaliin, tunnen midagi, mida võib kirjeldada ebalojaalsusena. See mõte ei tohiks mulle isegi pähe tulla. Aga tuleb. Ja üks mis kindel, raha on meil tarvis. Mis siis, kui mees arvas, et osutab meile teene, leiab veel ühe sissetulekuallika? Üritan meenutada viimast korda, mil me raha pärast tülitsesime. Pärast seda tuli Matt järgmisel päeval koju, kaasas pilet Powerballi loosimisele, ja kinnitas selle külmkapi küljes oleva magnettahvli nurga alla. Kirjutas tahvlile „Anna andeks“ ja joonistas selle kõrvale väikese naerunäo.
Tappev tõde | 31
Mis siis, kui nad üritasid teda õnge võtta, ja mehe meelest oli see võrreldav lotovõiduga? Mis siis, kui ta isegi ei tea, et teda üritati õnge võtta? Kui teda veeti ninapidi, pandi arvama, et ta kaalub mingit igati seaduslikku lisatööd, mis aitaks meil ots otsaga kokku tulla? Jumal küll, kõik taandub alati rahale. Kuidas ma ei või seda kannatada, et kõik alati rahale taandub. Kui ma sellest teadnud oleksin, siis oleksin käskinud tal kannatlikuks jääda. Kõik hakkab paremini minema. Praegu on olukord rahaga keeruline. Aga Ella on juba lasteaiaealine, kaksikud kasvavad peagi sõimeeast välja ja lasteaiatasu ei ole nii suur. Oleme järgmiseks aastaks paremas seisus. Palju paremas. See aasta on lihtsalt raske olnud. Me teadsime, et see aasta kujuneb raskeks. Mees räägib nüüd Ellaga ja tüdruku armas vaikne hääleke tungib läbi udu mu teadvusesse. „Ma olen ainuke tüdruk, kes joogatundi ei läinud,“ ütleb ta sama lause, mida mina autos kuulsin. Matt võtab suutäie toitu, mälub seda hoolikalt ja jälgib kogu selle aja tüdrukut. Hoian ta vastust oodates hinge kinni. Viimaks neelab mees suu tühjaks. „Ja mis tunde see sinus tekitas?“ Tüdruk kallutab pea õige veidi viltu. „Vist ei olnud hullu. Ma sain jutu lugemise ajal esimeses reas istuda.“ Vahin teda üksisilmi, kahvel õhus tardunud. See ei läinud talle korda. Tal ei olnud vaja kuulda, et küll on kahju. Kuidas Matt ometi alati õiged sõnad leiab, teab täpselt, mida öelda? Chase pühib pontsakate toidust määrdunud kätega oma õhtusöögi jääke põrandale ja Caleb hakkab naerma ning lajatab kätega vastu oma kandikut, nii et soust õhku paiskub. Matt ja mina tõukame tooli korraga lauast eemale, tõuseme, et paberkäterätikud võtta, ning hakkame selleks ajaks hästi kätte õpitud võtetega tandemkoristuse korras toiduraasude ja soustiga kaetud nägusid ja käsi rookima. Lubame Luke’il ja Ellal lauast lahkuda ja nad tuiskavad elutuppa. Kui oleme kaksikud puhtaks saanud, viime nemadki elutuppa
32 | Karen Cleveland
ja asume kööki koristama. Katkestan toidujääke plastkarpidesse kühveldades oma tegevuse, et veiniklaasi uuesti täita. Matt vaatab köögilauda nühkides minu poole ja läkitab mulle küsiva pilgu. „Raske päev?“ „Natuke küll,“ vastan ja üritan mõelda, kuidas ma sellele küsimusele eile vastanuksin. Kui palju enamat oleksin ma rääkinud? Muidugi ei räägi ma Mattile midagi salastatut. Ainult naljakaid lugusid kaastöötajatest. Teinekord poetan vihjeid, räägin selliste asjade puhul nagu tänane infopomm ümber nurga. Aga need on vaid tühised raasukesed. Ei midagi sellist, mis venelastele huvi pakuks. Ei midagi sellist, mille eest nad oleksid valmis maksma. Kui köök viimaks puhas välja näeb, viskan viimase paberkäteräti prügikasti ja vajun laua äärde toolile. Vaatan seina, tühja seina. Kui palju aastaid oleme nüüdseks selles kohas elanud ja see on ikka samasugune. Mu kõrvu kostavad elutoas mängiva teleka hääled, parasjagu näidatakse multifilmi koletisautodest, mis Luke’ile meeldib. Ühe kaksiku mänguasja tekitatud tasane meloodia. Matt tuleb minu juurde, tõmbab laua alt tooli, võtab istet. Ta jälgib mind, näol murelik ilme, oodates, et ma rääkima hakkaksin. Ma pean midagi ütlema. Mul on vaja teada. Teine võimalus oleks minna otseteed Pete’i juurde julgeolekuosakonda ja neile avastatust rääkida. Anda neile luba mu abikaasat uurima hakata. Sellele kõigele peab olema mingi süütu selgitus. Talle pole veel lähenetud. Või on, aga ta pole sellest aru saanud. Ta pole millekski nõusolekut andnud. Päris kindlasti ei ole ta millekski nõusolekut andnud. Joon klaasi tühjaks. Seda lauale tagasi pannes väriseb mu käsi. Vaatan teda ainiti, teadmata, mida öelda. Võiks ju arvata, et olen pärast kõiki neid tunde midagi välja mõelnud. Ta näoilme on täiesti avatud. Küllap ta aimab, et midagi suurt on tulekul. Olen kindel, et ta loeb seda kõike mu näost. Kuid ta ei paista üldse närvis olevat. Ta ei näe kuidagi teistsugune välja. Ta näeb endiselt välja nagu Matt.
Tappev tõde | 33
„Kui kaua sa venelaste heaks töötanud oled?“ küsin. Need sõnad on toored, läbimõtlematud. Aga nüüd on need välja öeldud ja niisiis jälgin teraselt mehe nägu, kuna ta ilme on hetkel mu jaoks sõnadest olulisem. Kas sellest peegeldub vastu aus arusaamatus? Halvakspanu? Häbitunne? Ei midagi sellist. Ta näos ei vilksata ainsatki emotsiooni. See ei muutu. Ja just seetõttu sööstab minust läbi hirmunool. Mees vaatab mind rahulikult. Viivitab enne vastamist pisut liiga pikalt, kuid ainult pisut. „Kakskümmend kaks aastat.“