Teise maailmasõja lahingud õhus, maal ja vees by Apollo Raamatud

TEISE MAAILMASÕJA LAHINGUD ÕHUS, MAAL ja VEES

Imeline Ajalugu

Kaaneillustratsioonid: Shutterstock, Alamy

Autorid Mati Õun, Hanno Ojalo, Imeline Ajalugu Toimetanud Kadri Sildmets, Rain Väät Keeletoimetanud Piret Pihlak Küljendanud Kairi Kalmann Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

See raamat koosneb aastail 2011–2018 ajakirjas Imeline Ajalugu ilmunud ning ajakirja eriväljaannetes „Tankid. Teise maailmasõja tankilahingud“ (mai 2017), „Lennukid. Teise maailmasõja õhulahingud“ (september 2017) ja „Sõjalaevad. Teise maailmasõja merelahingud“ (märts 2018) ilmunud artiklitest.

Infot raamatute kohta saate Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubist telefonil 667 0400 või www.ajalooraamatud.ee.

ISBN 978-9949-624-39-3

Sisukord 10 TEISE MAAILMASÕJA TANKID

106 TEISE MAAILMASÕJA LENNUKID

204 TEISE MAAILMASÕJA LAEVAD

12 Tankide lühiülevaade

108 Lennukite lühiülevaade

206 Sõjalaevade lühiülevaade

16 Tankide areng 1930–1939

116 Inglismaa pommitamine

212 Sakslaste dessant Norrasse

22 Tankide areng 1940–1945

128 Luftwaffe lennukid

28 Saksa Panzerid Nõukogude T-34 vastu

140 Vaikse ookeani õhuvõitlused

222 Britid tulistavad Põhja-Aafrikas prantslasi

34 KV ja IS-2 Saksa Tigerite vastu 42 Eesti, Läti, Leedu ja Soome tankid 50 Idarinde tankilahingud 58 Kurski lahing 64 Tankid läänerindel 72 Aafrika tankilahingud 80 Tankid Vaikse ookeani lahingutandril 84 Molotovi kokteilist tankirusikani – kuidas tankist jagu saada? 94 Tankisti lühike elu 98 Tankiässad

164 Saksamaa pommitamine 174 Eesti linnade pommitamine 178 Langevarjurite tegevus 186 Õhuässad 196 Õhutõrje

228 Jaht Bismarckile 234 Juminda miinilahing 238 Lahingulaeva Marat uputamine 244 Merelahingud Vaiksel ookeanil 252 Prantslased uputavad ise oma laevastiku 256 Lahingulaeva Scharnhorst uppumine 262 Leyte merelahing 276 Lahingulaeva Tirpitz pommitamine 282 Tragöödia USA raskeristlejal Indianapolis 286 Miinitraalerid, kaatrid ja hävitajad – meresõja töömesilased

Eessõna J

alavägi olla lahinguväljade kuninganna ja suurtükivägi sõjajumal – nii on sõjaideoloogid omi lemmikväeliike suurustlevalt iseloomustanud. Eks jalavägi ja suurtükivägi olnud tähtsad Teises maailmasõjaski, nende kõrvale olid aga ilmunud kaks üsna uut väeliiki, mis kippusid nende vanade klassikaliste väeliikide tähtsust varjutama: soomusvägi ja lennuvägi. Alustagem soomusväest, millest hakkab peale ka meie raamat. Tankid ilmusid lahinguväljadele mäletatavasti Esimese maailmasõja keskpaigast, kaks aastakümmet kestnud rahuajal aga arenesid need masinad tublisti edasi ja laiendasid oma leviala. Esimeses maailmasõjas roomasid tankid maanteel jalakäija kiirusega ja maastikul veelgi aeglasemalt. Uue maailmasõja seeriatankid liikusid juba kiirusega kuni 72 km/h ehk olid kuni 12 korda Esimese maailmasõja aegsetest kiiremad. Ja Teise maailmasõja tankide soomuse paksus kasvas kuni 180 mm-ni Esimese maailmasõja 20 mm vastu. Esimese ilmasõja mitmekesise tankiarhitektuuri asemel (veel ei teatud täpselt, milline üks tank olema peaks) oli aga valdavaks saanud põhikonstruktsioon, kus tankikere lael oli pöördtorn kahuri ja 1–2 kuulipildujaga. Teise maailmasõja alguseks suurriikides ehitatud tankide arvust võib järeldada, et neist riikidest ainult kolmes osati tankide tähtsust tulevases sõjas õigesti hinnata. Need riigid olid Prantsusmaa, kus kahe sõja vahel oli ehitatud eri andmeil 4500–4800 kerget, keskmist ja rasketanki; Suur-Saksamaa, kus oli ehitatud poolteist korda vähem, 3195 kerget ja keskmist tanki; ning end rahuarmastavana reklaaminud Nõukogude Liit, kus oli tanke ehitatud kaks korda rohkem kui kogu ülejäänud suurriikides kokku, eri andmeil 22 600–25 886. Neid arve muidugi tollal ega ka järgnenud NSV Liidu eksisteerimise ajal ei avalikustatud, vene tankiloolased pakkusid need pärast NSV Liidu lagunemist. Kuid sinna kanti arvu – 24 900 – oli juba kadunud nõukogude ajal välja arvutanud ka üks selle raamatu autoreist (MÕ),

kuna venekeelses erialakirjanduses olid avalikult olemas üksikute tankimarkide toodanguarvud, ainult üldtoodangut ei tohtinud näidata. Olgu siinkohal täheldatud ka eespool nimetamata jäänud suurriikide tankide arvud Teise maailmasõja alguses. Tänapäevasel üliriigil Ameerika Ühendriikidel oli selleks ajaks 320 kehvapoolset kergetanki. On selge, et sel ajal ei olnud USA oma relvajõududega veel kuigi tähtis tegija. Sõjaka Benito Mussolini juhitud Itaalial oli tollal eri andmeil 1500–2500 kergetanki ja tanketti. Vähegi tõsise tankilahingu pidajaid neist ei olnuks. Kaug-Idas ja Vaikse ookeani lääneserval tollal laiutanud Jaapanil oli 1700 kergetanki ja tanketti. Ega neistki tõsisele tankile või tankitõrjerelvadega varustatud jala- ehk suurtükiväele vastast olnuks. Samas piisas neist kergetest sõjamasinatest, et naaberriikide aegunud relvastusega jalaväele Suure Ida-Aasia Õitsenguruumi eelised veenvalt selgeks teha. Tollasel maailmaimpeeriumi valitsejal Suurbritannial oli üksnes 635 kergetanki ja tanketti. On selge, et selle soomusväega mõne suurriigi vastu sõdimine ei tulnud kõne alla. Pigem sobisid need sõjamasinad selleks, et tõmmunahkseile impeeriumialamaile selgeks teha, kes nende maal päriselt peremees on. Aga vaatame nüüd seda, kui palju noid soomusmasinaid Teise maailmasõja eel ja ajal kokku toodeti. Alustades Prantsusmaast, on jäänud mulje, et pärast uue maailmasõja algust seal uute tankide tegemisega eriti ei rabeletud. See, koos mitme muu asjaoluga, on tekitanud mõtte, et Prantsusmaa kaotus selle suure sõja esimesel etapil oli kusagil kõrgel ja kaugel ette planeeritud ning Prantsuse riigiisad teadsid seda. Nagu mäletame, oli Prantsuse sõjaväel sõja alul poolteist korda rohkem tanke kui sakslaste Wehrmachtil ja tollal alles lapsekingades olnud Relva-SSil, aga ju siis ei tehtud vist katsetki seda ülekaalu ära kasutada. Suur-Saksamaa relvatööstus oma tankiväe varustatust sõjaeelsele tasemele ei jätnud. Saksamaal ehitati sõja käigus 23 265 senise ja

uue konstruktsiooniga tanki, lisaks oli just enne sõda Tšehhoslovakkia okupeerimisel anastatud kogu selle riigi tankipark ja tankitehased. See andis Saksamaa relvajõududele eri andmeil juurde 1839–1966 tanki ning suurendas Wehrmachti ja Relva-SSi tankiressursi Teises maailmasõjas 31 621–34 494 masinale. Suurbritannial, kes oli selle sõja eel tankikääbus, õnnestus sõja jooksul arvestatav tankivägi luua. Koos Kanadaga, kus ehitati 3557 tanki, ja Austraaliaga, kus tehti ka natuke – 66 tanki – , oli Briti Rahvaste Ühenduse panus selle sõja tankilahinguisse 35 598 tanki ja tanketti, mis kipub olema ümmarguselt 4000 võrra rohkem kui Suur-Saksamaal. Nii Suurbritannia kui ka Suur-Saksamaa ponnistused tankide ehitamisel jäid mitu korda alla nendele maadele, mis muutusid sõja käigus üliriikideks. Need olid USA, kus sõja eel ja ajal ehitati 87 966 tanki, ning „rahuarmastav“ Nõukogude Liit, kelle kogu olemasolu oli allutatud relvatööstusele ning Punaarmee poputamisele. Ja tulemus vääris seda suhtumist – kokku sai Punaarmee oma käsutusse 109 371 tanki ja tanketti, millest sõja lõpuks oli alles vähem kui veerand – 25 200 masinat. Kui nüüd maa pealt nii-öelda lähitaevasse tõusta, siis uue sõja alguseks ehitatud sõjalennukite arvud olid laias laastus sellised: jällegi oli teistest mäekõrguselt üle Nõukogude Liit, kus oli jõutud toota ümmarguselt 29 000 sõjalennukit – sellegi arvu võis saada avalikustatud lennukimarkide toodanguarve liites, kuid avalikult seda nõukogude ajal kusagil esitada ei saanud. Nõukogude Liidu lagunemise aegse avalikustamise ehk glasnost’i käigus tuli välja, et Saksa-Vene sõja algusajaks 22. juunil 1941 olnud neist lennukorras ümmarguselt 20 000 lahingulennukit – ju siis ülejäänud sõideti lennupraktika käigus romuks. Sõja kestel toodeti NSV Liidus üle 150 000 lahingulennuki ning saadi USAst ja Suurbritanniast nn lendliisi käigus 18 298 lennumasinat. Seega oli nn Stalini kotkaste lennukiressurss

selles sõjas üle 188 000 lennuki, mis on sedapuhku teine koht USA valgeviisnurksete lennukite järel. Sõja eel oli USAl 2012 lennukit, mis jagunesid maajõudude lennukorpuse (US Army Air Force, lüh USAAF) – 1712 lennukit – ja mereväe (US Navy) – 300 lennukit – vahel. Sõja jooksul lasksid Ühendriikide lennukitehased välja ligi 302 000 lennukit, mis ületab venelaste lennukitoodangut kaks korda. Kolmas koht lennukite tootmises kuulus inglastele 131 549 lennukiga ja neljas koht eri andmeil 122 857–124 432 lennukiga sakslastele. Sõja alul oli Royal Air Force’il olnud 2643 lennukit ja Saksa Luftwaffel 4093 lennukit. Nende vahele jäi Itaalia 2802 lennukiga, millest aga lennuvõimelisi olnud ainult tuhatkond. Sõja jooksul tootnud Itaalia juurde 13 200 lennukit, mis teeb Mussolini lendurpoiste lennukireserviks sõjas ümmarguselt 16 000. Muide, Benito Mussolini oskas lennukit piloteerida, tema poeg Bruno oli aga professionaalne lendur, kes lendas 4mootorilisel pommitajal Riaggio P.108 ja kelle 7. oktoobril 1941 inglased Gibraltari kohal alla tulistasid. Saksa õhusõjauurija Olaf Groehleri andmeil oli sõjaeelsel Prantsusmaal sõjalennukeid pea sama palju kui Suur-Saksamaal – 3959 lennumasinat. Küllap neid sõja alates juurdegi ehitati, kuid samuti ilma erilise entusiasmita nagu tankegi. Jaapanlased ehitasid selle sõja aegadel 79 123 sõjalennukit. Mis siin muud öelda, kui et jaapanlased olid kõvad poisid. Nende lennukitoodang jääb küll alla USA, NSV Liidu, Suurbritannia ja Saksamaa omale, kuid toodeti tublisti rohkem kui valgete meeste suurriikides Prantsusmaal ja Itaalias. Selle raamatu kolmanda osa „Sõjalaevad“ tutvustamist võiks alustada Jaapanist. Tõusva päikese maa oli tollal sõjalaevastiku suuruse poolest Suurbritannia ja USA järel kolmas mereriik. Jaapanil oli 7. detsembril 1941, kui nende keiserliku laevastiku kallaletungiga USA Vaikse ookeani laevastiku peabaasile

Havail Pearl Harboris algas Suur Vaikse ookeani sõda, 10 lahingulaeva ja lahinguristlejat, 11 lennukikandjat, 41 ristlejat, 118 hävitajat ja 67 allveelaeva. Jaapanil seisis tollal Vaikse ookeani vetes vastas USA, Suurbritannia ja Hollandi laevastike koalitsioon, millel oli lahingulaevu ja lahinguristlejaid 11, lennukikandjaid 3, ristlejaid 35, hävitajaid 100 ja allveelaevu 69. Aga kohe tegid jaapanlased selles jõuvahekorras korrektuuri. Pearl Harboris uputasid nad USA lahingulaevad Arizona, California, Oklahoma ja West Virginia ning pommitasid kasutuskõlbmatuks kaks dokis olnud hävitajat. Kolm päeva hiljem, 10. detsembril 1941 uputasid jaapanlased aga Malaka poolsaare idaranna juures Briti lahingulaeva Prince of Wales ja lahinguristleja Repulse. Olgu veel öeldud, et valgenahalisi meremehi hukkus Pearl Harboris 2502 ja koos Briti merehiiglastega 840. Jaapanlased ise kaotasid neis kahes operatsioonia kõigest 84 meest ehk ümmarguselt 40 korda oma vastastest vähem. On selge, et lahingulaevade ja lahinguristlejate osas, mida tollal peeti suurriikide laevastike pealöögijõuks, tekkis 11. detsembriks 1941 Vaiksel ookeanil seis, kus Jaapani 10 soomushiiglase vastas oli vaid 5 USA oma. Ja viis päeva hiljem muutus see jõuvahekord veelgi rohkem jaapanlaste kasuks, sest tegevlaevastikku võeti maailma suurim lahingulaev Yamato. Selle veeväljasurve oli 72 809 t ja peakaliibriks üheksa 460 mm kahurit. Olgu öeldud, et valgete meeste lahingulaevade peakaliiber lõppes 406 mm-ga. Tegelikult aga Jaapani meresõjalise seisu väljavaated nii roosilised ei olnud, sest Ameerika Ühendriikidel oli Atlandi ookeanil 9 lahingulaeva, mida sai Panama kanali kaudu Vaiksele ookeanile saata. Ja Jaapani laevastikujuhid mõistsid, et tõusva päikese maa tööstus ei vea pikaajalises jõukatsumises USAga välja. Ning eks see nii läkski. Jaapani laevastik täienes selles sõjas vaid kahe ühetüübilise lahingulaevaga (Yamato ja Musashi), ameeriklased aga remontisid kaks Pearl Harboris põhja lastud lahingu-

laeva ära ning ehitasid sõja jooksul 10 lahingulaeva ja lahinguristlejat juurde. Hoopis nirusti läks Jaapani laevastikul aga uute lennukikandjate saamisega. Neid ehitati sõja jooksul 26, mis esmapilgul tundub olema selliste suurte laevade kohta üsna soliidne kogus. Aga kui siinjuures arvestada, et Suurbritannias ehitati selles sõjas 43 mitmesugust lennukikandjat ja USAs koguni 137, selgub, et Kaug-Ida valitsejad jäid Angloameerika lennukikandjaile arvult ligi seitse korda alla. Olgu veel lisatud, et selle raamatu kaasautorid on Teise maailmasõja tankidest ilmutanud raamatud „Teise maailmasõja tankid“ (2003), „Teise maailmasõja tankid ja liikursuurtükid“ (2016) ning „Wehrmachti tankid“ (1998); lennukeist ja õhulahinguist raamatud „Luftwaffe lennukid“ (koos Tiit Noormetsa ja Harris Ustaviga, 2000), „Luftwaffe lennukid ja nende relvad“ (2017), „Saksa reaktiivlennukid Teises maailmasõjas“ (2005), „Surmalinnud. Strateegilised pommitajad ja tiibraketid maa ilmas“ (2009) ning „Õhusõda Euroopa kohal 1939–1945“ (2018); meresõjast ja sõjalaevadest aga „Allveesõda Läänemerel 1914– 1945“ (2018), „Juminda miinilahing 1941. Maailmasündmus meie koduvetes“ (2006), „Kriegsmarine suured sõjalaevad“ (2004), „Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades“ (2015), „Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939–1945“ (2007), „Lahingud Vaiksel ookeanil 1941–1945“ (2010), „Vahemeri võitlustes 1936–1945“ (2012), „Verine meri. 1941. aasta meie lähivetes“ (2018) ning neljaraamatuline „Võitlused Läänemerel 1939–1945“ (1996– 2015). HANNO OJALO MATI ÕUN

Kui tähtsad olid sõjas

tankid?

eise maailmasõja lahingutehnikast on maismaasõjas esile tõstetud suuri ja raskeid tanke ja liikursuurtükke. Miks sai võimsatest soomusmasinatest üks Teise maailmasõja sõjalise võimsuse ja edukate pealetungide sümbol? Kas määrav oli asjaolu, et uued võimsad tankid suutsid vältida Esimese maailmasõja aegset pikaleveninud, perspektiivitut ja kurnavat positsioonisõda, teostada sügavaid läbimurdeid ja ümberpiiramisoperatsioone? Saksa Wehrmacht näitas sõja esimesel, sakslastele edukal perioodil tõelist välksõda ehk Blitzkrieg’i oma tankiarmeede kiirete ja hoogsate pealetungidega Poolas, Prantsusmaal, Põhja-Aafrikas ja Nõukogude Liidu territooriumil. Hiljem aga demonstreerisid silmapaistvaid saavutusi tankilahingutes juba Punaarmee ja USA. Kuigi nende tankid jäid tihti sakslaste omadele mõne tehnilise omaduse poolest alla, korvati seda masstootmisega. Igal juhul ei suutnud jalavägi Teise maailmasõja lahingutandritel ilma tankide (ja muidugi ka lennuväe) toetuseta midagi nimetamisväärset korda saata. Imestama panebki see, et sõja algul sõditi enamasti üsna kergete, nõrga soomuskaitsega ja viletsasti relvastatud tankidega (püüti kasutada isegi sõiduautosuurusi tankette, kuid sellest loobuti peagi) ning saavutati hämmastavat edu. Seejuures oli oluline just meeskondade väljaõpe, tankikoondiste juhtide taktikalised oskused ja kindel usk edusse. Kõigis suurriikides käis palavikuline uute ja üha võimsamate tankimudelite väljatöötamine. Soomusmasinate valmistamiseks kulutati tohutuid metallikoguseid ning muid ressursse. Tankitehased töötasid päeval ja öösel ning sealt roomasid välja üha hirmuäratavamad soomuskoletised, mille ülesanne oli vaenlase elu kibedaks teha. Tootmises oli tulemus ilmselge: kui Saksamaa koos oma liitlaste Itaalia ja Jaapaniga suutis sõja-aastail lahingusse saata kokku umbes 55 000 soomusmasinat, siis USA, Nõukogude Liit ja Suurbritannia üheskoos koguni üle 280 000. Meretagused suurriigid USA ja Suurbritannia paistsid suures sõjas silma tugeva sõjalaevastiku ja suurepärase lennuväega – neil olid hiiglaslikud lennukikandjad, lahingulaevad ja strateegilised pommilennukid. Tohutus maavägede surmaheitluses kokkuklammerdunud Wehrmachti ja Punaarmee juht Hitler ja Stalin demonstreerisid aga oma riikide sõjalist jõudu selliste vägevate tankidega nagu Tiger ja IS-2. Kas just tankid otsustasidki Teise maailmasõja saatuse? HANNO OJALO