TERAKE TÕTT
Lapsevankriga noor ema tema ees sai viimaks oma juustuga prantssaia ning naine astus kähku ettepoole. Ta teadis, mida tahab ja kui palju see maksab. Kaks kümnekroonilist mündipilusse. Siis pilk eemal valvelaua juures olevate toolide poole. Ühe sekundi jooksul – pikaks veninud ajaühik, mis terve tema olemuse katki käristas – oli ta vabas languses ning õhu pääs kopsudesse oli blokeeritud. Miski tõmbus rinnakorvi ümber pingule. „Mul on kõht tühi.” Ta keeras kähku ringi, samal hetkel vaibus masinavärgi sisemuses teise kümnekroonilise kõlin. Ta tundis oma peos poisi sooja kuiva kätt. „Kus ...” Poiss vaatas talle rahutult otsa. „Mida? Mis on, emme?” „Ei midagi.” Naine hingas välja, sulges silmad ja tegi, nagu pühiks ühest silmast midagi ära, tõmbas mõne korra sügavalt hinge ja avas silmad. Ta tundis vajadust maha kükitada ja poissi kallistada, otsekui kontrollimaks, et too on ikka tõeline, et ta ei näe teda ainult unes, kuid surus selle aje maha. Kael valutas ja sügavalt hingates rõhus rinda mingi raskus. Ta teadis, et midagi on katki, aga parandada on liiga hilja, mitte midagi ei saa enam kunagi terveks teha. „Oota, kallis.” Ta vajutas õige numbriga klahvi ja andis masinale müksu. Ta sirutas käe, võttis külma pudeli, mis tundus higises peos libe. „Võta.” Suu oli kuni häälepaelteni kuiv. Ta köhatas üles natuke lima ja neelas alla. Poiss võttis pudeli. Ei paistnud tähelegi panevat, et naise käed värisesid. Poiss läks uuesti punase plasttooli juurde. Naine tema järel. 7
„Miks me peame siin olema? Siin on vastik hais.” „Me ...” Naine vakatas, vaatas voodriga saapaid poisi jalas, nende lopa sees lohisenud paelu. Tumesinised püksid olid halle poriplekke täis ja helepunane sulejope mõnes kohas parandatud. „Sa võiksid maski ära võtta, siis sa ei hirmuta inimesi.” „Aga, emme ... Raudmees on heade poolel.” „Ma tean. Aga ole pai ja tee lihtsalt nii, nagu ma ütlen.” Poiss võttis kuldse maski vastutahtsi eest ja hoidis seda kramplikult keha ligi. „Tule siia,” ütles naine ja kummardus ettepoole. Ta tõmbas poisi enda vastu. Too seisis liikumatult, vaatas ühte boksi, kus raamil lamas hingamisaparaadi all olev patsient. Patsiendi pea kohal piiksus monitor. Naisel oli külm. Torkivalt külm. Ta peab oma pulsi maha rahustama, püüdma normaalne välja näha. Kas peamine mõte pole mitte see, et haigla peaks kõige turvalisem koht olema? Mis saab isegi siin nii valesti minna? Ta võttis jope seljast ja pani selle poisile ümber. „Ei,” ütles too kindlalt. „Kas sul pole külm?” „Ei.” Poiss raputas jope peaaegu paanilise liigutusega maha, justkui oleks see tuld võtnud. „Kindel?” „Jah,” ohkas poiss närviliselt. „Ära tee niimoodi.” „Olgu. Anna andeks, kullake. Ma lihtsalt ei tahtnud, et sul külm oleks.” „Mul pole külm.” „Olgu, olgu.” Naine võttis jope ja hakkas minema, poiss järgnes talle, tema saapad kriuksusid linoleumpõrandal. See heli lõikas naisest läbi. Ta värises nii, et ristluudesse lõi valu. Nad loovisid koridoris õdede vahel, kes kiirustasid ühest boksist teise ning ustest sisse ja välja. Kaoses tundus valitsevat mingi kord, mis talle meeldis, nagu suures vabrikus, kus kõigil on täita oma kindel ülesanne. Naine otsis osakonna süstemaatiliselt läbi. Ei tahtnud küsida, tähelepanu äratada. Selle oli ta selgeks saanud. Seda oli too mees alati öelnud. „Ära kunagi tarbetut tähelepanu ärata.” Mõelda vaid, kui ta saaks lindi tagasi kerida, uuesti otsast alustada. 8
Ühes ruumis pani õde parajasti noorele mehele kipsi. Teises istus perekond punaseks nutetud näoga naise kõrval. Meik oli mööda tolle põski laiali jooksnud. Viimaks adus naine, et kõik on asjatu. Ta rändas ringi maailmas, mida ei mõistnud. Ta läks valvelaua juurde, pidi pingutama, et keelt kurgulaest lahti saada. Köhatas. Heledapäine naine tõstis pilgu arvutilt ja vaatas talle otse silma. „Ma tahaksin küsida, kas teile on toodud mõni autoõnnetuses kannatada saanud inimene?” Meditsiiniõde noogutas. „Kas te olete sugulased? „Jah.” „Neil on parasjagu käed tööd täis. Minu arust pole praegu õige aeg sinna minna.” Õde osutas ruumile, mille uksel oli silt „Läbivaatustuba 1”. Lisas siis juurde: „Vanem mees on kompuutertomograafias, pärast viiakse ta osakonda K 81.” „Jääb ta ellu?” Naine vaatas ärevalt läbivaatustoa poole. „Kes?” Naine osutas läbivaatustoale. Nägi, et käsi väriseb, ja laskis sellel kohe taas langeda. Meditsiiniõde näis segaduses olevat, pööras pead ja paistis, et ta pole kindel, mida öelda võib. Sugulastelt ei tohi kunagi lootust ära võtta, samal ajal ei tasu ka liiga palju lubada. „Ei tea ... Aga too vanem mees ei ole nii raskelt vigastatud, ta pole intubeeritud.” Naine tänas ja taganes, enne kui õde oleks hakanud küsima, kuidas tema endaga lood on. Ta pühkis laubalt higi ja tundis, et piki selgroogu jooksis ebameeldiv võbin. Kummalisel kombel äratasid kõik tema kehas avalduvad sümptomid temas ka veidi uudishimu. Need olid tema jaoks uued. Kui välja arvata kohutavad mensivalud, mis olid teda alati vaevanud, oli ta olnud terve inimene. Aga praegu, kui iga minutiga ilmnesid uued sümptomid – nagu vasaku käe tuimaks muutunud sõrmeotsad –, pidi ta tahtmatult seisatama, registreerima ja huvi tundma. „Mis ühes osakonnas on?” küsis poiss. Naine mõtles järele. „Koridor ja mitu tuba. Umbes nagu hotellis. Või nagu ... printsess Leia laevas.” Poisi silmad läksid pärani. „Kas kilepakendis hambaharju on?” „Võib-olla.” 9
„Ja šokolaadi?” Naise süda läks soojaks, kuuldes, kuidas poiss sõnas „šokolaad” š-d hääldab, see oli nagu köhatus. Otsekui oleks ta suu pehmet sooja šokolaadi täis. „Ei usu. On su kõht ikka veel tühi?” Poiss noogutas. „Tule.” Nad lahkusid EMO-st ja läksid trepist üles. Naine püüdis meeles pidada, mida õde oli öelnud – K 81. Asi võtab oma aja. Tuleb õigesti teha. Midagi ei tohi jääda lõpule viimata, kui nad pärast seda igaveseks kaovad. Vestibüülis jäid nad seisma. Ruum oli madal. Teda valdas lämbumistunne, kerge paanika. Põrand oli märg ja lögane. Poiss vaatas mõne meetri kaugusel oleva ajalehekioski poole. „Kas me saame midagi osta?” küsis ta. „Kindel see. Muidugi saame.” Nad tegid endale teed seisvate lapsevankrite, lohvakate tumedate talvejopede protsessioonide ja kahe valges riides naisterahva vahel, kes lükkasid aeglaselt enda ees ratastega terasalusele pandud läbipaistvat kasti. Naiste lohisevad sammud andsid tunnistust mitmepäevasest unetust võitlusest. Oma meelest tundis ta kerget kirbet higilõhna. Ajalehekioskit täitev magus soe kaneelisaiade lõhn ajas tal südame pahaks. Vasakus kubemes oli mingi raskustunne. „Mida sa tahad?” küsis naine. Poiss vaatas ringi. „Ma tahan süüa.” „Süüa?” imestas naine, kuid taipas siis, et poiss polnud majas ju lõuna ajal suurt midagi söönud. Oli ainult kartuleid näkitsenud. Naine läks aeglasel sammul kioskisse, kus oli mitmesuguseid valmistoite. „Lasanjet?” Poiss raputas pikkamisi pead, tema ilme väljendas vastikust. „Pihv riisiga?” Poiss mõtles. Noogutas pikkamisi. Nad võtsid toidukarbi, maksid ja väljusid poest. Väljudes tundis naine, et ta ise haiseb higi järele. Hapukas ja kirbe lehk. Ta polnud hommikul jõudnud ennast seebiga pesta, oli kaenlaaluseid ainult loputanud. Järele mõeldes teadis ta, miks ta haiseb. Ometi ei suutnud ta päriselt meenutada. Tundis üksnes iiveldust. Oma teo pärast. Pea tuikas, mõtted loksusid kõvas pealuus ringi. 10
Ta oli sunnitud mõneks sekundiks peatuma ja pingutama, mõistmaks, kus ta viibib. Riided tundusid rasked, nagu oleksid need läbi vettinud. Ta kujutas ette, et see on bensiin. Ta vaatas poissi, kes kõndis, toidukarp käes. Naine sattus segadusse, arvas, et näeb nägu kahekordselt. Poisi juuresolekust tekkinud turvatunne segunes ärevusega, tundega, et ta kõnnib omaette. Hoiab iseendal käest kinni. Siis lõi kõhtu taas piste. Ta pidi mõne sekundi hinge kinni hoidma, katsuma valu olematuks mõelda. „Mis ta sinu arvates teeb?” küsis poiss. Ta vedas jalgu järel, liivasodi ragises linoleumil. Miks poiss praegu mehe peale mõtleb? Miks ei või poiss sellega rahul olla, et on temaga koos. Kogu nende koosveedetud aja järel. See pole õiglane. Teda raputas äge pahameel ning ta pidi pingutama, et seda tagasi hoida. „Ei tea. Mis sina arvad?” Poiss loivas edasi. „Mida?” küsis ta. „Ei midagi.” „Emme, sa oled imelik.” „Olen või? Mida sa silmas pead?” „Sa ütled imelikke asju.” „Nagu näiteks?” „Ei tea. Lihtsalt oled.” „Oota siin,” sõnas naine ega suutnud enam kauem kannatada. Ta sööstis tualetti. Oleks pidanud poisi kabiini kaasa võtma, aga ta ei jõudnud meelt muuta, enne tühjendas soolestik ennast hooga tualetipotti. Ta tõmbas vett, pesi käed puhtaks ja tegi ukse lahti. Väljudes vahtis ta Raudmehe maskile otsa. „Tore, et sa siia jäid.” Nad läksid edasi, jõudsid ühe trepini, peatusid ja lasid kaks sinistes riietes inimest mööda. Poiss vaatas kogu aeg maha. „Mis on, kullake?” „Ei midagi.” „On ikka, räägi.” Ja siis vaiksemalt, mitte nii etteheitva häälega: „Räägi.” Poiss keeras ennast tema poole, tõstis näokatte üles. Ta reageeris viimatisele tasandatud häälele. „Sa ütled kuidagi imelikke asju.” „Kas ma ütlen asju, millest sa aru ei saa?” 11
„Jah. Ja sa räägid omaette.” „Seda ma nüüd küll ei tee.” „Teed jah.” Poisil tundus ebamugav olevat. Uus piste kõhus tekitas naises tahtmise ennast kõverasse kiskuda, kuid ta hingas läbi valu, mis jättis endast järele õõnsa iiveldustunde. Nägemisväli värahtas korraks nagu siis, kui kipakas paat vastu lainet paiskub, et siis jälle kindel kurss tagasi saada. Naine arvas, et mõistab, mis edasi saama hakkab, aga ta ei saa midagi teha. Ta peab kiirustama, tegema seda, mis on hädasti vajalik. Poiss pani maski uuesti näo ette. Ütles õõnsalt kõmiseva häälega: „Tule nüüd, emme.” „Muidugi, boss,” vastas naine. „Nüüd sööme enne surma.”
12