Aleksei ja Mattias Turovski
TOHTRID LOOMARIIGIS
„Tee lapsele pai, aga puhta keelega” ja teisi jutte
SISUKORD
Eessõna 7
1. Terve loom on rahulolev loom 11
2. Hea tervise eeldus on puhtus 17
3. Puhtas pesas puhas pere 23
4. Pääsuke, ööbik ja ravitsejakotkas 29
5. Linnupärad ja sulgimistalgud 35
6. Naised valima! 41
7. Venna lõhn peikal ei sobi 47
8. Kui oled terve, siis seksi terviseks 53
9. Vaata ette, kuhu muned! 59
10. Tee lapsele pai, aga puhta keelega 63
11. Näksi terviseks, aga ohutult! 69
12. Kust saaks korralikku mürki? 75
13. Kellele mürk, kellele kingitus 79
14. Mürgile mürki 85
15. Puhas vesi hoiab elus ka loomi 91
16. Vaata, kuhu kukub 97
17. Vaata, kuhu tilgutad! 103
18. Koerast vaimust vaevatud? 109
19. NeuRoosid ja StereoTulbid 115
20. Iga loom on vastutus 121
21. Armastus kolme tarakani vastu 127
22. Mis on paugutamise hind? 135
23. Põige maagiasse 143
24. Kes elab kaua, kes aga jääbki elama 147
25. Terves keskkonnas terve loom? 153
26. Maailm kui apteek 159
27. Madude tervisest ja tervist madudest 163
28. Kaitsekõne konnadele 171
29. Kaheksajalgsed kaunitarid 177
30. Ära karda oma hirmu 183
Järelsõna 189
EESSÕNA
Kunagi olevat üks loomaarst läinud elus esimest korda perearsti vastuvõtule. Doktor alustas loomulikult anamneesist ja küsis: „Mille üle te kaebate?“ Selle peale hüüdis loomaarst nördinult: „No teate, sedasi võib igaüks ravida!“ Tõepoolest, pärisinimene on vist ainus loomariigi esindaja, kes omal algatusel pöördub meediku poole ja tavaliselt räägib üpris põhjalikult, mis tal viga on ja millist abi ta enda meelest vajab.
Teiste liikide esindajad püüavad enamjaolt oma haigusseisundeid ja tervisemuresid peita viimse hetkeni. Muidugi on ka erandeid, kuid nendeks on pea alati lemmikloomad, kes on õppinud, et teatud sümptomite ilmestamisega saab osavalt ära kasutada tähelepanu või maitsvate toidupalakeste saamiseks. Simulante on loomariigis küll, ja väga oskuslikke. Kuid sellisel moel simuleerima on võimelised terved loomad, sealhulgas ka inimesed.
Kui aga loom tunneb ennast päriselt halvasti, teeb ta pea alati kõik selleks, et seda võimalikult veenvalt ja põhjalikult peita. Enim on see omane just sotsiaalsetele loomadele. Koosluste kontekstis on sotsiaalsus mingil määral möödapääsmatu. Muide, seda käitumismustrit esineb tihti ka inimeste seas.
Ühel varahommikul Tallinna loomaaias hakkas üks piisonite hooldaja muret tundma, kui nägi, et alfaisane piisonipull, ülivõimas loom, tuli vitamiinigraanulitega täidetud suure toidurenni juurde mitte selle otsa poolt, mis oli selgelt nähtav tervele karjale, vaid mitme meetri pikkuse renni teise nurga juurde, mis oli karja pilkude eest põõsastega varjatud. Tähelepanelik loomaaednik kutsus kohe loomaarsti olukorda kontrollima. Arst leidiski pullil ülevaatuse käigus algava, aga juba diagnoositava ohtliku nahaseenhaiguse, mida eemalt palja silmaga poleks näha olnud.
Ükskõik milline haiguslik muutus loomal ka ei esineks, kajastub see enamasti tema käitumises, ja ega see inimesel teistmoodi ole. Just seetõttu, ilma et me selles raamatus pühendaks spetsiaalset tähelepanu etoloogilisele ehk loomade käitumise diagnostikale, võtame me teema siiski ette just käitumuslike kategooriate järgi.
Inimkond on tuhandeid aastaid jälginud loomade tervist, eriti põhjalikult sellest ajast peale, kui hakkasime teisi loomi kodustama. Aastatuhandete vältel ennustasid erilised preestrid, karjused ja kõiksugu teadjamehed ja naised nii Mesopotaamias, Egiptuses, Roomas kui ka Hiinas ja mujal KaugIdas loomade organite kuju või käitumise märkide järgi maailma ja inimeste saatust, ilmastikunähtuseid ja muud, olles veendunud, et loomade organismid on erilises harmoonias kogu maailma ja selle saatustega. Need inimesed olidki ilmselt esimesed ja üsna pädevad loomaarstid.
Suur Nõukogude aja loomaarst ja akadeemik Konstantin Abuladze on öelnud: „Inimarst päästab inimest, loomaarst päästab inimkonda.“ Ja tõesti, ilma koduloomadeta ei oleks ka tänapäeval inimkonna eksisteerimine ilmselt mõeldav. Tegelikult on ka metsikute loomade tervishoid väga otseselt seotud inimkonna
hea käekäigu ja eksistentsiga – on ju metsloomade asurkonnad looduse suurmängus võtmetähtsusega Maa koosluste toimimiseks.
Olen oma lapsepõlvest saadik ja suhteliselt kõrge eani pidanud kodus paljudest liikidest loomi, alates putukatest ja ämblikest lõpetades lindude ja imetajatega, kuid peamiselt kalu, sisalikke, kilpkonni ja madusid. Enamasti võtsin koju vaatlemiseks näiteks loomaaiast, aga ka mujalt just neid loomi, kelle tervis tekitas muret ja keda oli vaja põhjalikumalt jälgida, et siis koostöös loomaarstiga leida parim ravi. Nende kogemuste najal kinnistus mul põhimõte – tervis ei ole mitte seisund, vaid protsess ja seega on kõige tähtsam tagada loomale normaalne elu nii looduses kui ka tehistingimustes.
Mitmed antropoloogid ja filosoofid on nõudnud, et sõna „armastus“ tuleks reserveerida pärisinimese jaoks. Mina julgen kinnitada, et armastan loomi – nad on mul hinges, soovin neile head elu oma liigi esindajatena. Et karul oleks hea karuna, elevandil elevandina, siilil siilina ja inimesel inimesena. Paljud inimesed on aastatuhandeid olnud teiste liikide suhtes ülimalt egoistlikud, lähtudes definitsioonist, mille pakkus Oscar Wilde – egoist ei ole see, kes tahab elada, nagu talle meeldib, vaid kes tahab, et teised elaksid nii, nagu talle meeldib. Selle patu tagajärjeks on suuresti Maa tänane loomade koosluste tervisekriis.
Mul oli koos poeg Mattiasega selle raamatu jaoks lugusid kirjutada ütlemata tore, huvitav ja armas. Mattiase suhtumine loomadesse on minu omaga lähedane, aga samas talle iseloomulik ja nii väga inspireeriv. Loodan, et käesolev raamat inspireerib Sind, heasoovlik lugeja, samuti nagu see innustas mind ühe selle autorina.
Aleksei Turovski
3. PUHTAS PESAS PUHAS PERE
Lapsevanematel on läbi aegade olnud kombeks lapsi segamini elamise pärast noomida: „Sinu tuba on nagu ehtne seapesa – tee kohe korda!“
Kuid milline siis üks korralik seapesa välja näeb? Nagu selgub, siis üldse mitte sassis!
Meie metssea pesa on üks puhtamaid loomade elupaikade seas. Oma pisiperele ja endale teeb emis pesa varakevadel, kui kaevab maasse hästi varjatud paika mitte kuigi sügava, aga üsna laia ümariku augu ning vooderdab selle pehme taimse olluse ja muu pehme materjaliga, nagu jäneste talvised kasukajäänukid või linnusuled. Pesa kohale ehitab emis tihtipeale ka pikematest okstest peavarju, mille vooderdab samuti pehme materjaliga. Mitmekihiline katus hoiab üsna tõhusalt suurema vihma ja tuule pesast eemal.
Pesa perenaise triibulised pojad viibivad elupaigas hästi vaikselt ja emis käib neid aegajalt imetamas, kusjuures nii enne kui ka pärast imetamist masseerib ta keelega laste sabaaluseid, eemaldades nii pesast poegade väljaheited. Võib öelda, et poegadega metssea pesa on lausa musipuhas!
Poegade sedalaadi puhastamine ja puhtana hoidmine on omane ka paljudele teistele loomaliikidele. Sead valisime siinkohal välja eelkõige stereotüübi kummutamiseks. Tõepoolest, sead on inimeste meelest räpasuse, mustuse ja üleüldise ebapuhtuse etalonid. Selline arvamine on küllaltki irooniline, arvestades seda, kui tähtis on metssigadele, nendest aretatud kodusigadele ning ka kõikidele teistele sealiikidele hügieen. See stereotüüp pärineb tõenäoliselt asjaolust, et sigadele meeldib kangesti mullas püherdada ning mudas liguneda.
Üks ennast hästi tundev siga võib võhikule tõepoolest räpasena näida. Tegelikult valib siga endale aga ainult väga sobiliku ja õige koostisega mudamülka, nagu ka kümblusraviõpetuses balneoloogias jälgitakse hoolsalt muda kvaliteeti. Niipea, kui looduses tekivad kevadised püsivad lombid, otsivad metssead välja just hästi värske ja savirikka mudaga püherdamiskohad. Mudavannis võib siga püherdada tundide kaupa. Seejärel ronib ta lombist välja ja väristab endalt ettevaatlikult maha liigse vee, kuid mitte muda. Mudakihil tuleb lasta kuivada, nii et moodustuks n ö keraamiline koorik, mida on eriti mõnus
hõõruda puude ja kivide vastu. Nii saab siga lahti talve jooksul surnud ja murdunud karvakestest ning muust nahale kogunenud ülearusest ollusest. Teisisõnu, tõeline spaahoolitsus.
Siin on oluline märkida, et juba mõne kuu vanune siga kasutab ainult talle kuuluvat sügamispuud või kivi – umbes nii, nagu igal pereliikmel on oma hambahari. Kas pole siis irooniline, et inimene peab räpaseks loomi, kellele on hügieen sedavõrd tähtis, et spaaprotseduurid kuuluvad kindlalt nende komfortkäitumise rekvisiitide hulka?
Paraku tuleb tõdeda, et enamikus sigalates ei peeta kulutõhusaks pakkuda sigadele häid võimalusi liigiomaseks komfortkäitumiseks. Enamikku kodusigu, eriti intensiivpidamisel loomi, kohe kindlasti õnnelikeks loomadeks lugeda ei saa, seega mitte ka täiesti terveteks.
Järgmiseks külastame mägrapere suurhäärberit, mis on just urgude seas puhtamate killast. Mägra urg on suurepärase ventilatsiooniga ja avar, mitme siseruumiga keerukas konstruktsioon, kus tavaliselt elab koos mitmest põlvkonnast
koosnev hõim. Mitmeruumilises urustikus leidub ka täiesti veekindlaid, suuremate puude või rahnude alla rajatud ruume. Veekindlus on tervisele tähtis ja selliseid turvaruume kasutatakse üldjuhul lastehoiu ja puhkuse jaoks.
Ka mägraurus on väljaheiteprobleem lahendatud leidlikult – ei mingit sisekäimlat! Mägraperel on üks või mitu pesast küllalt kaugel asuvat välikäimlat, kusjuures sellised kindlad väljaheitepaigad mängivad rolli ka peredevahelises suhtluses, sest tihtipeale kasutavad sama käimlat mitme naabruskonna pere loomad.
Et puhtus on väga tähtis ka paljudele teistele uruloomadele, võib mäkrade võimsates urusüsteemides liigi lõunapoolsemates asurkondades vahel kohata ka allüürnikke, näiteks ookerkasse.
Lisaks mägrale kui ühe keerukama maa aluse elupaigaga loomale on veelgi komplekssema urustikuga Aafrikas Saharast lõunapool kuni Lääne Aasiani elutsev näriline paljastuhnur.
Paljastuhnurid ja liivatuhnurid on ühed vähestest päriselt eusotsiaalsetest imetajatest. Eusotsiaalsus on n ö hüperseltsinguline eluviis, mida viljelevad paljud
putukad, nagu mesilased või sipelgad. Seda iseloomustab muuseas ühine lapsekasvatus, mitme põlvkonnaga pered ja tööjaotus. Saja või rohkemagi isendiga tuhnurikolooniat juhib üksainus suguvõimeline emane ehk kuninganna ning tema välja valitud kaks või kolm isaslooma. Ülejäänud koloonia liikmed on nagu eusotsiaalsete putukategi kolooniates steriilsed töölised. Suure osa oma elust veedavad need imetabased loomad oma võimsate esihammastega käike ja kambreid uuristades.
Paljastuhnurid toituvad peamiselt sügaval mullas leiduvatest suurematest taimemugulatest. Et mugulast jätkuks võimalikult kauaks ajaks – üks suurem mugul võib kolooniale pakkuda peamise toiduallika mitmeks nädalaks –, süüakse seda ilma mugula kasvavaid osasid kahjustamata, et see mädanema ei läheks ja taime ära ei suretaks. Sama mugula söömisesse võidakse teha ka pikemaid pause, et see vahepeal taastuks. Samuti luuakse mugulate sisse ja ümber taime juurestiku väetamiseks väljaheitekambrid.
Nagu kõikidel eusotsiaalsetel loomadel, on suhtlus matriarhiga ülitähtis. Nii
söövad paljastuhnurid vahel ka üksteise väljaheiteid, et vahetada hormoonide kaudu kuningannalt tulevaid sõnumeid.
Puhtus on sellises hiiglaslikus urustikus mõistagi tähtis, mistõttu loom, kes jätab oma ekskremendi unarusse, leitakse kiiresti lõhna järgi üles ja karistatakse üsna karmilt.
Termiitide või sipelgate moodi elavaid närilisi on huvitav komfortkäitumise poolest võrrelda eusotsiaalsete putukate endiga. Ka sipelgad, termiidid ning eusotsiaalsed mesilased ja herilased hoiavad oma eluruume paljuski samal viisil puhtana: surnud kamraadid viiakse pesast välja, väljaheited taaskasutatakse (termiidid ehitavad nendest näiteks tunneleid) ja pesasid ventileeritakse kanalisüsteemide abil või soojust oma kehas pesa sügavustesse või väljapoole kandes.
Imetajad on küllaltki ürgne selgroogsete loomade klass, mis hakkas välja kujunema triiase ajastu lõpul. Nende otsesed eelkäijad pidid olema hästi kohastunud urgudes elamisega, sest maailma valitsesid tollal ju mõõtmatult suuremad roomajad, nende seas ka dinosaurused.
Võib oletada, et kohastumus urgudes, pesades ja maa all elutseda on imetajate varajases arenguloos mänginud võtmerolli. Kuid rääkides pesadest, ei saa üle ega ümber dinosauruste järeltulijatest – lindudest.
JÄRELSÕNA
Koos mõtisklemist oleme isaga harrastanud päris pikka aega. Kui olin mõnevõrra noorem, oli meil traditsioon emma kumma sünnipäeval keeta üks mõnusalt kange tee, kallata pits konjakit ja panna põlema sünnipäevaks kingitud kvaliteetsigar. Nii veetsime kahekesi aega vähemalt kümmekonna sünnipäeva õhtul. Ja peamiselt ikka juttu ajades, joonistades ning maailma suurtest ja väikestest asjadest mõtiskledes.
Meie vestlustes räägib üldjuhul rohkem isa, kuid vestluste suuna valin pigem mina. Olen alati olnud huvitatud teisitimõtlemisest, alternatiivsetest vaadetest, erinevate tavade ja normide küsimärgi alla seadmisest. See kooslus – Aleks (kutsun isa nii Aleksiks, Alekseiks kui ka papsiks) oma suure teadmiste pagasiga ja mina tungiga vaadata asju omapärastest perspektiividest – oli meie mõlema jaoks väga põnev viis koos kvaliteetaega veeta. Mina viskasin mõne, tihtipeale provokatiivse idee õhku ja vaatasin huviga, mis lugusid see papsis käivitab. Nagu tarkuseterade plaadimängija.
Kirjutamine on mulle alati südamelähedane olnud. See leiab minus erinevaid väljundeid, luuletamisest kuni artiklite, tõlketööde ja sisuturunduseni. Selle näiteks on olnud ka isaga koos kirjutamine. Minule on arvuti valdamine väga loomulik, Aleks ei ole aga kunagi olnud suur digitaalsete tööriistade sõber. Kui ta
kirjutab, siis oma märkmikusse ja peamiselt erialaseid märkmeid või häid mõtteid ja tsitaate lemmikraamatutest. Suuremaid tekste kirjalikult vormida ei ole talle meelepärane. Küll aga armastab ta väga juttu puhuda. Aleksei meelsaim eneseväljenduse formaat ongi kindlasti rääkimine, minul aga kirjutamine.
Olgugi et Aleks on välja andnud üle kümne raamatu, ei ole ta enamikku neist otseselt ise kirjutanud (kuigi ka selliseid leidub). Pigem on ta oma käsikirjad kas dikteerinud või on need sündinud raadiosaadete, süvaintervjuude või muude juttude transkriptsioonide toimetamise teel. Juba tublisti üle kümne aasta olemegi paljusid Aleksei artikleid ja kolumne kirja pannud kas mina või vend Marcus. Sellises tööjaotuses saab Aleks ennast väljendada endale kõige loomulikumas ja mõnusamas formaadis, samal ajal kui mina või vend jutuvoogu jooksvalt toimetades üles täheldame.
Alekseil on küllaltki omapärane keelekasutus ja jutuvestmise vorm, mis haarab korraga küllalt laia ja mitmekülgset konteksti. See on väga mõnus kuulamiseks –kindlasti teavad paljud, kui lummav on Aleksei lugude sisse tunnikspaariks rändama minna. Kuid kirjakeelde see omapärane väljendusviis nii naljalt ei kandu ja vajab ka toimetamist. Ülalkirjeldatud aastatepikkune koostöö isaga ongi andnud mulle (ja ka Marcusele) oskuse Aleksei tekste väga alekseilikult üles täheldada ja toimetada.
Vahel juhtub aga, et see meievaheline sünergia läheb kaugemale tööjaotusest, kus Aleksei lihtsalt dikteerib ja üks poegadest lihtsalt transkribeerib, vaid tekst sünnib koosloomes nii, et mõlemad osalised panustavad teemasse ja selle suunda.
Just sellises sünergias on Alekseil koos Marcusega kahasse kirjutatud raamat „Teekond urust templisse“. Ja käesoleva raamatuga on sama lugu minuga. „Tohtrid loomariigis“ on minu ja Aleksei ligi kolme aasta vältel igakuiste kokkusaamiste tulemus, mil kirjutasime koos loomade tervise rubriiki ajakirja Kodutohter.
Olgu üle korratud, et ei mina ega Aleksei ole veterinaar ega meditsiiniekspert.
Alekseil on süvenenud elupõline huvi loomade ja vaat et kõige nendega seonduva vastu, minul aga süsteemsete muutuste, looduskeskkonna ning inimese ja
looduse vaheliste moraalsete suhete vastu. Tõsi küll, oma aastakümneid väldanud zoopatoloogi karjääri jooksul sukeldus Aleksei väga süvitsi loomade parasitoloogiasse, mis andis talle ohtralt teadmisi mitte üksnes parasiitidest, vaid ka nende peremeesloomadest ja nende terviseseisunditest, käitumisest, ökoloogiast, füsioloogiast ja muust. Niisiis, zooloogia ja raamatus leiduvate kümnete värvikirevate loomariigi näidete poolest on määrav kaalujaotus mõistagi Alekseil, kuid teemade suunamises vaatlema keskkonda, inimese ja loomade kokkupuutepunke ja eriti keskkonnaeetilist konteksti ka minul.
Mõistagi oli vahetevahel kirjutamisel ka väljakutseid, et mida sisse tuua või mida lähemalt vaadelda. Aleksei meelest meeldib mulle näiteks natuke liiga kergekäeliselt inimestele mõeldud eetilisi või psühholoogilisi termineid loomadele üle kanda. Minu meelest aga võiks Aleksei seda just rohkem teha. Rõhutame raamatus ikka ja jälle, et inimene ja teised loomad on kokkuvõttes palju sarnasemad, kui oleme erinevad. Antropomorfism ehk inimese omaduste loomadele üle kandmine on Alekseile kui vanakooli zooloogile pisut vastuokslik, minu keskkonnaeetilises repertuaaris aga hädavajalik võte, et meie sarnasusi ilmestada. Tahangi seada küsimärgi alla neid piirjooni, millega aastasadu on inimesi eraldatud teistest loomadest.
Kokkuvõttes tundub meile mõlemale, et sai päris asjalik raamat, ja loodan, et Sinul, hea lugeja, on seda samamoodi mõnus lugeda, kui seda meil oli kirjutada. Mulle igatahes valmistas isaga niimoodi koos jutupuhumine ja kirjutamine tõesti suurt mõnu.
Mida vanemaks ma saan, seda kõrgemalt ma isa hindan. Olen terve elu väga pidanud tema tarkusest ja teadmiste pagasist, ka karismast ja enesekindlusest. Aga üha enam näen ja olen inspireeritud just tema lahkusest, kannatlikkusest, heasoovlikkusest ja tingimusteta armastusest minu vastu. Aitäh, kallis isa.
Mattias Turovski
Olen oma lapsepõlvest saadik ja suhteliselt kõrge eani pidanud kodus paljudest liikidest loomi, alates putukatest ja ämblikest ning lõpetades lindude ja imetajatega, kuid peamiselt kalu, sisalikke, kilpkonni ja madusid. Enamasti võtsin koju vaatlemiseks näiteks loomaaiast, aga ka mujalt just neid loomi, kelle tervis tekitas muret ja keda oli vaja põhjalikumalt jälgida, et siis koostöös loomaarstiga leida parim ravi. Nende kogemuste najal kinnistus mul põhimõte, et tervis ei ole mitte seisund, vaid protsess, ja seega on kõige tähtsam tagada loomale normaalne elu nii looduses kui ka tehistingimustes.
Mitmed antropoloogid ja filosoofid on nõudnud, et sõna „armastus“ tuleks reserveerida pärisinimese jaoks. Mina julgen kinnitada, et armastan loomi – nad on mul hinges, soovin neile head elu oma liigi esindajatena. Et karul oleks hea karuna, elevandil elevandina, siilil siilina ja inimesel inimesena.
Aleksei Turovski
Mõistagi oli vahetevahel kirjutamisel ka väljakutseid, et mida sisse tuua või mida lähemalt vaadelda. Aleksei meelest meeldib mulle kohati kergekäeliselt inimestele mõeldud eetilisi termineid loomadele üle kanda. Minu meelest aga võiks
Aleksei seda just rohkem teha. Rõhutame raamatus ikka ja jälle, et inimene ja teised loomad on kokkuvõttes palju sarnasemad, kui oleme erinevad. Inimese omaduste loomadele üle kandmine on Alekseile kui vanakooli zooloogile pisut vastuokslik, mulle kui keskkonnaeetilisele mõtlejale aga hädavajalik võte, meenutamaks, et „inimese omadused“ on oma algupäralt just loomsed. Tahangi seada küsimärgi alla neid piirjooni, millega inimesi on aastasadu teistest loomadest eraldatud.
Mattias Turovski
www.facebook.com/vestaraamatud www.ajakirjad.ee