Tüdruk Kivipargis

NILLA KJELLSDOTTER TÜDRUK KIVIPARGIS

NILLA KJELLSDOTTER

PROLOOG

Lund muudkui kallas ja see jäi juba niigi valgele maapinnale suurtesse hangedesse. Tuul vihises näljaselt maa poole ja taris kaasa suured lumepilved, mis keerlesid maa kohal ja varjasid nähtavust.

Taamal lahe lõpus levis maantee tänavavalgustuse õrn kuma. Sadamas kahmas tuul kinni suurest tähekaunistusest, mis tantsiskles rahutult lipumasti ümber.

Kõikjal külas oldi ametis jõulueelse suurpuhastusega, kaunistati tube, küpsetati luutsinasaiakesi ja keedeti jõuluiiriseid.

Küünlajalad, tähed ja Pohjanmaale omased usu, lootuse ja armastuse sümbolid põlesid kutsuvalt paljudes akendes. Lähenes aasta suurim püha.

Nii nagu ka äge lumetorm.

Lumi kõrvetas jäiselt paljaste taldade all, kuid ta ei tundnud enam peaaegu midagi. Õhuke särk, mis kattis hädavaevu tagumikku, lehvis tuules.

Jää nagises kurjakuulutavalt ta kõhetu keha all, kui ta üle lahe koperdas. Sassis juuksed olid härmatanud ja külm oli värvinud huuled siniseks, kuid ta ei lõdisenud enam. Ta ei tundnud midagi.

Elu voolas aegamisi ta noorest kehast välja. Külm ei olnud ja valu oli kadunud. Otsekui oleks lumetorm kõigest kurjast kinni haaranud ja selle minema kandnud. Õige varsti saab ta rahu. Uinuda ja taasühineda.

See mõte rahustas ja süütas sädeme, mis aitas viimase jupi vastu pidada. Enam polnud palju jäänud. Läbi lumesaju aimas ta pargi kontuure.

Viimast jõudu kokku võttes ronis ta üles mööda serva, mis eristas merd maast. Jalad libastusid kõval pinnal ja ta vajus alla jää poole tagasi. Kätele ja jalgadele tekkisid pikad marrastused.

Marrastused, mida ta ei tundnud ja mis ei takistanud tal edasi võidelda. Ta suutis mõelda vaid ühele.

Varsti on ta kohal. Varsti.

Läbi lumesaju aimas ta maanteel mööduvate autolaternate kuma. Rehvinaelte õrn nagin hajus tuulde ja segunes vihinaga.

Silmad läksid kahvatus näos pahupidi ja tundus, et ta hakkab teadvust kaotama. Ta ei tohi praegu surra. Siin mitte. Ta peab kohale jõudma.

Adrenaliin tulvas kehasse, kui ta veel mõne meetri edasi taarus.

Suure kunstiteose juurde jõudnud, tõstis ta käed ja embas betoonimürakat. Ta hingas sügavalt sisse. Kopsud läksid õhku täis, hinge tekkis rahu. Kergendatult ohates hingas ta välja. Ta oli terve tee siia maha käinud. Lõpuks ometi olid nad taas koos.

Nüüd oli ta valmis kõigest lahti laskma.

Valmis surema.

Järgmisel hetkel vajusid silmad kinni ja ta varises maha. Härmatanud juuksed läksid maapinnal laiali ja sulasid lumega kokku, täpselt nagu värvid maalil kokku sulavad.

Viimane, mida ta enne pimedusse vajumist kuulis, oli järsult seisma jääva veoauto pidurite krigin.

Reede

Kriminaalpolitseinik Mija Wadö pingutas hobusesaba ja kohendas oma musta topilist kampsunit, enne kui istus oma tavalisele kohale kriminaalkuritegude osakonna kohvitoa laua ääres. Viimaks ometi oli käes nädala viimane, reede pärastlõunane kokkuvõttev koosolek.

„No nii, daamid! Mul on tunne, et võime saada kohvi!“

Osakonnajuhataja Elof Wallin seisis ukseavas ja hõõrus käsi. Ta astus laua juurde, tõmbas tooli välja ja võttis istet. Nagu ikka, ragises see tema piraka kere all kurjakuulutavalt.

„Kes kohvi välja valab?” küsis ta, pilk rändas ühelt laua taga istujalt teisele.

Nagu sa ise ei võiks seda teha, mõtles Mija endamisi ohates.

„Mina võin!” ütles Mette ja tõusis otsekohe püsti.

Alati valmis ülemuse ees punkte teenima. Ja nagu ikka, näis Elof tema lipitsemist vaadates liigagi rahul olevat.

Mija ja Anya vahetasid põgusa pilgu.

„No nii,“ alustas Elof. „Aeg nädal kokku võtta.“

Ta küünitas saiavaagna poole ja kahmas endale kõige suurema saiakese, võttis lonksu kohvi ning hakkas läbi käima mööduva nädala lõpetatud tööülesandeid, mis seisnesid ühe jõukudevahelise arveteõiendamise klaarimises.

Nagu ikka, puudutasid arveteõiendamised narkoäri. Jõugud,

kes olid üritanud endale maad juurde võita ja tunginud kellegi teise territooriumile. Täpselt nagu enamiku juhtumite puhul, olid tulejoonele sattunud ja elu andma pidanud noored kullerid. Suured ninad olid kusagil peidus ja neid ei saanud kuidagi kätte. Mis oli tõeliselt masendav.

Ega need süüdimõistetud muidugi päris süütud polnud. Enamasti hoidsid just nemad taparelva. Samal ajal oli politsei igati teadlik, et süüdimõistetud tegutsesid kellegi korraldusel. Suurte pättide ülesandel. Süüdimõistetud olid teinud ainult seda, mis vaja, et rühmas kõrgemale tõusta. Isegi kui panuseks oli elu ja aastatepikkuse vanglakaristuse risk.

„Ma ei saa aru, kuidas neil õnnestub kogu aeg peitu jääda,“ ütles Mija niipea, kui Elof oli ülevaate lõpetanud. „Me teame, et kõik selle teo ajud on endiselt vabad mehed.“

Siit-sealt laua ümbert oli näha noogutusi ja kuulda nõustuvat mõminat.

„Kas keegi on kuulnud midagi uut Kivipargist leitud tüdruku kohta?” küsis Anya Appel. Ta vaatas küsivalt Mijale otsa, tõmmates samal ajal käega üle oma siilipea.

Veel polnud Mija harjunud, et muidu nii igapäevase olemisega kolme lapse ema oli kõik oma juuksed maja ajanud. Anya polnud iial olnud selline, keda tähele pandaks. Vaikne, enamasti teksapükstes ja tumedates riietes. Lühikest kasvu, tugeva kehaehitusega ja täpselt ühesuguse soenguga – pikad nöörsirged, disk reetse tukaga loomulikud pruunid juuksed – alates Mija esimesest päevast Vaasa politseimajas. Sellest oli kulunud juba kuus aastat. Nüüd tõmbas Anya raseeritud pea märksa rohkem pilke. Isegi kolleeg Jens Bergqvisti lühikesed juuksed olid pikemad.

Mija raputas pead.

„Kahjuks ei …”

Samal õhtul, kui kriminaalkuritegude osakond pidas ühes

Vaasa restoranis oma iga-aastast jõulupidu, laekus teade tüdruku kohta Oravaise Kivipargis. Mija, kes oli tol õhtul valves, oli koos oma toonase kolleegi Ronnie Lybäckiga kohale sõitnud. Tüdruk

oli olnud väga halvas seisus, ränkade nähtavate kehavigastustega, napilt teadvusel, ja seljas kõigest õhuke särk, kuigi väljas oli juba peaaegu lumetorm. Järgnenud nädalatel oli tüdruk elu ja surma vahel vaakunud. Mija oli kartnud, et ta ei jäägi ellu. Peale selle, et ta oli alajahtunud ja alatoidetud, oli märke ka sellest, et ta oli olnud kinni seotud.

„Millal sa viimati haiglaga rääkisid?” küsis Mette Rhode.

Mija toksis mõtlikult vildikaga lõuga.

„Enne seda, kui Bergqvist puhkusele läks …?”

„Kaua sellest on juba?” küsis Mette. „Kaks nädalat? Tal oli vist nädala jagu ületundide eest ka saada?“

„Umbes nii jah,“ vastas Mija mokaotsast.

Juba siis, kui nad teineteist esimest korda tervitasid, ei klappinud Mijal uue, Norrast pärit kolleegiga. Ega tegelikult polnudki

Mettel midagi viga, pigem oli asi selles, et Ronnie Lybäck lahkus töölt, kuna asus õppima koerajuhtide kursusele.

Mijale oli see naine esimesest hetkest peale ebameeldiv tundunud. Norra aktsent, närviline itsitamine, kuidas ta oma poolpikki heledaid salke eest ära viskas, kuidas ta lipitses nende ülemuse

Elofi ees ja … Loetelu võib lõpmatuseni jätkata.

Elof, kes parajasti oma pabereid kokku korjas, köhatas ja võttis sõna:

„Unustasin seda mainida, aga järgmisest nädalast alates on Bergqvist jaoskonnas tagasi ning siis on Mija kord võtta nädal aega puhkust ja ületunnid välja.“

Mija süda hõiskas. Üle kahe nädala puhkust kõlab imeliselt. Nädal puhkust, ülejäänu ületundide eest. Ja sama kauaks pääseb ta ka sellest norra idioodist teispool lauda.

„On sul mingid plaanid?“ küsis Anya.

„Tjah …“

Mijat katkestas Mette.

„Äkki saad Marcusega kokku?“

„Jah, kuidas selle Mister Holländeriga läheb? Minu sisemine oraakel ütleb, et asi hakkab tõsiseks kiskuma …“ ütles Anya.

„Ah, mis sa nüüd …” vastas Mija ebamääraselt ja otsis tubakatoosi püksitaskust välja.

„Kas te pole siis rääkinud, et sõidaks järgmisel nädalal väikesele puhkusele mägedesse?“ jätkas Anya.

Mija naeratas, kuid ei lausunud sõnagi. Selle asemel pistis ta tubakapakikese suhu ja vajutas keele abil ülahuule alla. Silmanurgast nägi ta Mette vastikust väljendavat ilmet. Mija teadis, et Mette ei talunud, kui ta niimoodi tegi, niisiis ei jätnud ta kasutamata ühtki võimalust, kui norra kolleeg läheduses viibis.

„Ah et lähetegi,“ nentis Anya.

„Selliseid asju arutage vabast ajast! Nädalavahetuseni on veel mõni tund aega, siis võite laterdada, palju tahate,“ pomises Elof. „Praegu teeme tööd!”

Ta võttis pooliku kohvitassi kätte ja suundus oma kabineti poole.

„Oled sa üldsegi viimasel ajal Hasset näinud?” küsis Anya, kui nad koridoris kõndisid.

Mija raputas pead.

„Aga ma võtan asja ette ja sõidan talle külla kohe, kui puhkus algab.“

Umbes poole aasta eest oli nende endine kolleeg Hasse haigestunud eesnäärmevähki. See teade mõjus Mijale rängalt. Hasse oli olnud see, kes Mija eest hoolitses, kui too osakonnas tööd alustas. Erinevalt paljudest teistest omavanustest oli Hasse pidanud kõiki võrdseteks: naisi ja mehi, noori ja vanu. Enne jõule oli arst

teatanud, et Hasse prognoos on hea, kuid tervist ja vanust arvestades soovitatakse tal eelpensionile jääda.

„Mina arvasin, et sa veedad kogu oma vaba aja Marcusega voodis,“ ütles Anya muiates.

„Sa oled lootusetu,“ naeris Mija ja avas oma kabineti ukse.

Ootamatute pööretega mõrvalugu, mille osalised on põhjamaiselt kinnise loomuga, taustaks süngelt pime Soome talv.

Keset talve leitakse Oravaise Kivipargist peaaegu surnuks külmunud ja raskete vigastustega teismeline tüdruk. Tundmatut tüdrukut ümbritsev saladusloor tiheneb veelgi, kui selgub, et keegi ei ole teatanud tema kadumisest. Peagi maandub uurija Mija Wadö lauale veel ühe juhtumi kaust: tuntud diabeediteadlane David Heselius leitakse kodust mõrvatuna. Aga kuna tema stiilne maja on väga põhjalikult puhtaks küüritud, ei leita sealt mingit tõendusmaterjali. Kas mõrva motiiviks on Heseliuse firma suured edusammud?

Mija peab enda kanda võtma uusi ülesandeid, sest mõned tema kolleegid on tööst eemal. Eriti suurt puudust tunneb ta Ronniest, kes õpib parajasti koerajuhiks. Mija proovib leida tasakaalu isikliku elu ja järjest raskema töökoorma vahel, kuid siis muutub uurimine tema jaoks palju isiklikumaks. Kas külmunud tüdruku leidnud veoautojuht on tõesti see, kelleks Mija teda peab?

Nilla Kjellsdotteril läheb raamatus „Tüdruk Kivipargis“ korda üllatada lugejat klassikalise detektiivromaani stiilis ja viia ta eksiteele, et jõuda viimaks täiesti ootamatu lõpplahenduseni.