sissejuhatus
Pimeduse kuningriik
Läänemaailma filosoofia on nüüd kaks ja pool tuhat aastat vana, aga suur osa sellest tekkis vaid kahe katkendliku puhanguga, millest kumbki kestis ligikaudu 150 aastat. Esimene neist toimus Sokratese, Platoni ja Aristotelese Ateenas alates viienda sajandi keskpaigast kuni neljanda sajandi lõpuni eKr. Teine oli Põhja-Euroopas pärast Euroopa ususõdasid ja galileoliku teaduse sündimist. See ulatub 1630. aastatest kuni Prantsuse revolutsiooni eelõhtuni 18. sajandi lõpus. Selle üsna lühikese perioodi jooksul jätsid oma jälje Descartes, Hobbes, Spinoza, Locke, Leibniz, Hume, Rousseau ja Voltaire – see tähendab enamik kõige tuntumaid uusaja filosoofe. Kõik nad olid asjaarmastajad: kellelgi neist polnud eriti pistmist üli koolidega. Nad uurisid, mis järeldub uuest teadusest ja religioonimaastiku ümberkujunemisest, ning loobusid selle tõttu paljudest traditsioonilistest õpetustest ja suhtumistest. Mida toob teaduse areng kaasa meie arusaamisele iseendast ja Jumalast? Kuidas peaks valitsus tegelema usulise mitmekesisusega? Mille jaoks on üldse õieti olemas valitsus? Säärased küsimused on jäänud ka meie küsimusteks, mistõttu tuuakse Descartesi, Hobbesi ja teisi ikka veel esile ja nendega vaieldakse ka tänapäeval.
Just seetõttu, et neil on meile ikka veel midagi öelda, võime neist filosoofidest kergesti valesti aru saada. On ahvatlev mõelda, et nad räägivad meie keelt ja elavad meie maailmas. Aga selleks, et neist õigesti aru saada, peame kujutama end nende olukorda. Seda püüabki teha see raamat. 18. sajandi valgustuse seemned külvati 17. sajandil, kui mõned inimesed hakkasid arvama, et ajalugu käib tagurpidi. Mitte Platon ja Aristoteles polnud antiikmõtlejad, keda tuli austada, vaid imetlusväärsed vanaaja mõtlejad oleme meie. Francis Bacon (1561–1626) oli nähtavasti esimene, kes sellele mõttele selge kuju andis. Aga nende paljude seas, kes Baconi mõtet kordasid, tegi seda võibolla kõige paremini Blaise Pascal (1623–1662)
oma kirjutistes vaakumi kohta – mida loodus viimatiste katsete kohaselt sugugi ei jälestanud, hoolimata sellest, mida olid öelnud antiikmõtlejad:
Need, keda me nimetame antiikmõtlejateks, olid tegelikult kõigis asjus uued ning õieti moodustasid nad inimkonna lapsepõlve; ja kui meie oleme liitnud nende teadmistega neile järgnenud sajandite kogemused, siis peaksime enestest otsima seda antiiksust, mida me teistes hardalt austame.1
Ühtlasi osutas Pascal, et kui vanad kreeklased oleksid oma eelkäijatesse suhtunud samasuguse üliharda aupaklikkusega, millega hilisemad põlvkonnad suhtusid kreeklastesse, siis ei oleks nad iial saavutanud seda, mille pärast neid imetletakse.
Francis Bacon propageeris tõhusalt uut arusaama, et kõik vanad ideed on kahtlased. Me peame, kinnitas ta, minema välja ja ise tõsiasjad kindlaks tegema, mitte raiskama aega tolmuste raamatute taga. See annab meile võimaluse muukida lahti looduse saladused, mida me saame siis ära kasutada, et muuta maailm inimestele paremaks paigaks. Hoolika ja süstemaatilise vaatlemise eestkostjana võeti Bacon Londoni Kuningliku Seltsi maskotiks – see oli Euroopa esimene teadusuurijate klubi, mis loodi 1660. aastal. Sada aastat hiljem kuulutati ta Prantsuse valgustusajastu „Encyclopédie“ poolt inimkonna uue koidiku kangelaseks, ehkki need prantslastest imetlejad möönsid, et Baconi enda teadusideed olid hakanud tunduma ekslikena. Bacon jättis kahe silma vahele või ei mõistnud või ei tabanud selle tähendust, mida me tänapäeval peame tema aja kõige tähtsamateks teadussaavutusteks. Tal polnud tahtmist pöörata tähelepanu Galileole või Keplerile, sest nood olid tüütult matemaatilised, ja ta ei arvanud kuigi palju Kopernikust, kelle astronoomia kohta ta ütles: „Ma olen veendunud, et see on äärmiselt vale“.2 Aga see, mida Bacon oli võtnud nõuks korda saata, oli tema enda sõnutsi „helistada kella, et kutsuda teised mõtlejad kokku“3 ning selles oli ta edukas. Tema tauniv suhtumine viimaste sajandite „mandunud õpetatusesse“ 4 kõlas mõnede kujuneva uue ajastu terasemate mõtlejate jaoks tõeselt:
… skolastikud… kel oli terav ja tugev mõistus ning küllaga vaba aega ja väike valik lugemisvara, aga nende mõistus oli suletud vaid mõne autori (peamiselt Aristotelese kui nende diktaatori) vangikongidesse, samamoodi nagu nende isikud olid suletud kloostrite ja kolleegiumide kongidesse, ning tundmata palju ajalugu või loodust või aega, punusid vähesest ainest ja lõputust mõistuse heidest meie peale need püüdlikud õpetatuse võrgud, mis on säilinud nende raamatuis – õpetatuse härmalõngad, mis
anthony
on imetlusväärsed oma niidi peenuse ja teostuse poolest, aga ilma sisu või tuluta.5
Thomas Hobbes (1588–1679), kes tegutses põgusalt Baconi abilisena, arvas, et keskaja stiilis filosoofia, millel oli ülikoolides ikka veel liiga palju mõju, oli osa „pimeduse kuningriigist“.6 Selles metafoorses kuningriigis toimisid ka ebausk ja sallimatus. Väljakutse oli leida viise sellest pagemiseks.
Sellest kuidas juhtus, et mõned inimesed olid 17. sajandil valmis vaatama viltu antiikajale ja kiriku autoriteedile ning keskaja teadusele ja filosoofiale, on juttu raamatus „Unistus mõistusest: filosoofia ajalugu kreeklastest renessansini“, mille järg on käesolev teos. Filosoofia loo jutustamist jätkab kunagi veel üks raamat, mis alustab Immanuel Kantist, kelle mõjukas teos avaldati 1781. aastal, kolm aastat pärast Voltaire’i ja Rousseau surma. Temaga sai alguse selle teema uus faas.
Kõik filosoofia ajalood on valikulised: mõned soovitused 17. ja 18. sajandit puudutava lugemismaterjali leidmiseks on toodud selle raamatu lõpus.
süüdimõistmine
Newtoni printsiibid
Prantsuse
Anthony Gottlieb
Unistus valgustusest Uusaja filosoofia sünd
Õhtumaine filosoofia on tänaseks juba kaks ja pool aastatuhandet vana, aga suur osa sellest tekkis vaid kahe katkendliku puhanguna, mis kumbki kestis umbes 150 aastat. „Unistuses mõistusest“
kirjeldas Anthony Gottlieb neist puhangutest esimest. Selle järjeraamatus „Unistus valgustusest“ kaardistab Gottlieb oskuslikult teist suurt mõttelahvangut, viies meid ususõdade järgsesse ja galileiliku teaduse tekkimise aegsesse Põhja-Euroopasse ning luues laia panoraami sellest, mida kujutas endast valgustus ja miks me oleme sellele siiani tänu võlgu.
Suhteliselt lühidal ajajärgul – alates 1640. aastate algusest kuni
Prantsuse revolutsiooni eelõhtuni – jätsid oma jälje mõtteteadusse Descartes, Hobbes, Spinoza, Locke, Pierre Bayle, Leibniz, Hume, Rousseau ja Voltaire. Nagu Gottlieb näitab, püüdsid need mehed välja peilida, millised on uue teaduse ja usuliste ümberkorralduste järelmid, mis omakorda pani neid kahtlema traditsioonilistes õpetustes ja hoiakutes. Mis johtub teaduse progressist meie arusaamisele iseendast ja meie ideedele Jumalast? Kuidas peaks valitsus tegelema usulise mitmekesisusega – ja milleks õieti on üldse olemas valitsus? „Unistuses valgustusest“ jutustatakse nende mõtlejate lugu ja uusaegse filosoofia sünnilugu.