Hendrik Groen
Väike üllatus
ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad Hollandi keelest tõlkinud Kaari Antzon
Originaal: Hendrik Groen Een kleine verrassing Of hoe Hendrik en Evert zich in de nesten werken Meulenhoff Amsterdam 2019 Toimetanud Marju Lina Kaane kujundanud Piret Tuur
Tõlke väljaandmist on rahaliselt toetanud Hollandi Kirjandusfond This publication has been made possible with financial support from the Dutch Foundation for Literature Copyright © 2019 Peter de Smet and Meulenhoff Boekerij bv, Amsterdam Published by special arrangement with Meulenhoff Boekerij bv in conjunction with their duly appointed agent 2 Seas Literary Agency and co-agent Livia Stoia Literary Agency Autoriõigus tõlkele: Kaari Antzon ja OÜ Eesti Raamat, 2020 ISBN 978-9916-12-063-7 ISBN 978-9916-12-064-4 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus
Teisipäev, 21. detsember 2004 1 Kell 16.30 – Printsess Margrieti kool
„Pagan küll, kuhu inglid jäid ...“ Naise nägu tõmbus pingule. Naeratus oli jäik nagu kivisse raiutud. Kaks last jõllitas talle otsa. Vaid punased laigud ta kaelal andsid aimu, et Hetty Schutter, kooli direktriss ja osalise koormusega kaheksanda rühma õpetaja, oli ärritunud. Laval seisis seitse silmanähtavalt kimbatusse sattunud väikest karjast. Kohas, kust äsja pidi tiibadega vehkides lavale ilmuma parv inglikesi, oli nüüd üks lapsevanem ja tegi aru saamatuid grimasse. Karjased vahtisid teda, silmad pärani peas. Naine kadus uuesti kardinate vahele. Mõnda aega ei toimunud midagi. Üks karjane tundis sügelust ja hakkas end vana tolmuse karjaserüü alt ägedalt kratsima. Teine lehvitas käega oma vanaemale. Kolmas hõõrus kõhnu põlvi vastamisi, sest tal oli ärevusest pissihäda tulnud. Kardina taga oli kuulda midagi maha kukkumas. Seejärel valitses taas vaikus. 5
Publik muutus rahutuks. Emad-isad püüdsid saalis vaikust säilitada, kuid õdede-vendade vahel tekkis siiski nägelusi. Vanemad ähvardasid füüsiliste kasvatusmeetmetega. Kaks tooliklappi kolksatas üles. Lava küljeseina katvad kardinad liikusid. Nende taga püüdis keegi leida pääsu lavale. Pääs asus aga kolm meetrit kaugemal, seal, kustkaudu olid inglid pidanud äsja lavale lendlema. Kardinate taga kohmerdaja juhindus ilmselt rohkem oma närvidest kui tervest mõistusest, sest isegi kobakäpp Willempie oleks suutnud poole kiiremini lava teises küljes nähtavale ilmuda. See oli direktriss. „Ee ... daamid ja härrad, lapsed ... teatud asjaolude tõttu tekkis jõulunäidendis väike takistus, mida me pole veel jõudnud kõrvaldada, ning seepärast jätkame nüüd ...“ Tema selja taga puhkes üks karjane valjusti nutma. „... esialgu oma jõululoteriiga, mille ...“ Nuttev karjane oli oma kostüümi täis pissinud. Pikkamööda ilmus sellele suur tume plekk. „... tulu läheb koolile uue projektori ostmiseks.“ Kõneleja sisistas kõrvalsuunas, et õpilase ema võiks oma märja karjasega midagi ette võtta, ning jätkas: „Iga loos maksab üks euro ja suurepärased võidud on välja pannud ...“ Küljelt tõusis lavale üks ähmi täis ema, kes haaras algul kaasa vale lapse, seejärel läks aga õige lapsega valele poole, nimelt ukse suunas, mis polnudki uks, vaid operetiseltsi dekoratsioon. „... meie kooli lapsevanemad, sõbrad ja varustajad, mille eest oleme südamest tänulikud. Loosimüüjad hakkavad ringi käima 6
vaheajal. Ja ee ...“ ta heitis veel kiiresti pilgu üle õla, „ja vaheaeg algab nüüd.“ Higi pärlendas ta laubal. Ta pööras ringi ja juhtis lavale jäänud karjased dekoratsioonide vahelt, mis pidid kujutama avatud maastikku, kulisside taha. Seal olid naiste rööbaspuu, kapp hüppelaudadega ning mõned kostümeeritud lapsed, abiks olevad lapsevanemad, puust härg ja eesel ning Maarja ja Joosep. Tunda oli pissihaisu.
2 Samal ajal – Hendriku korter
„Evert võib iga hetk kohale jõuda, kulla Bas,“ ütlesin Basile, kes aknalaual nurgas magas. Bas on vana paks kõuts, kes liigutab vaevu vaid üht kõrva, kui temaga räägin, näitamaks, et on veel elus. Rohkem ta liigutama ei soostu. Ainult sõna „küpsis“ kuuldes ajab ta end jalule ja ootab, pea viltu, kuni küpsise kätte saab. Bas on ilmselt ainuke kass Hollandis, kes iga nädal pool kilo HEMA poe võiküpsiseid nahka paneb. Normaalsed kassid küpsiseid ei söö. Bas liigub vähe, kuid haiseb seda rohkem. See tuleneb ilmselt tema dieedist. Olen ainuke, keda hais ei häiri. „Naudi veel natuke sooja, paksmagu, sest kui Evert kohale jõuab, siis pead rõdule minema.“ Rõõmustasin juba ette oma vana hea sõbra Everti tuleku üle. Suure suu ja kuldse südamega mees. Ikka leiab ta midagi, mille kallal iriseda ja mille üle naerda. Meil on kord nädalas tavaks ülevaatlik programm: väike naps, pähklid, tükk juustu, viilakas vorsti, suutäis süüa, partii malet, tass kohvi, veel viimane naps ja seejärel täie rahuldustundega taas hüvastijätt.
3 Pool tundi varem Albert Heijni supermarketis
Üks vanamees sõitis oma ostukäruga Evertile kolmandat korda vastu jalgu. Türgi naine, kelle järjekord kassasabas oli kätte jõudnud, polnud oma türgi ube ära kaalunud. „Aru ei saama.“ „Köögiviljade osakond, kassa 4.“ Üks jonniv laps lasi end oma ema käe otsas rippu, mistõttu tollel purk õunamoosi põrandale katki kukkus. „Kas ma tohiksin korra laenata teie boonuskaarti, minu oma jäi teise tasku jakki ... äh ... teise jaki taskusse,“ küsis Everti ees järjekorras seisev naine. Evert ulatas talle naeratuse saatel oma boonuskaardi. „Pistke see pärast õige ... Ah, olgu, jätke endale,“ ärritus ta. Evertil ei vedanud. Hendrik oli unustanud pähkleid osta ning talle helistanud, paludes tal teel mõnest poest läbi astuda, sest ilma pähkliteta poleks maleõhtu päris see. Omal algatusel pani Evert korvi ka kaks purki õlut, sest tema meelest oli ainult pakk pähkleid korvis liiga nukker vaatepilt. Ning nüüd seisis ta nende tobedate pähklite pärast juba veerand tundi kassasabas. Nii kui õnn natuke pöördub, tuleb Evertil janu peale. Kohe pärast arveldamist plõksas ta ühe purgi 9
lahti, ütles jahmunud kassapidajale proosit, võttis lonksu ja tormas välja. Seal võttis ta oma rattal luku maha, rüüpas veel kord ja istus sadulasse. Õlu oli leige. Ratta seljas õlut joovaid inimesi ei kohta just tihti. Tõe näoliselt on see ka keelatud. Ehk sellepärast, et siis ei saa käega stopp-märki näidata, mõtiskles Evert. Huvitav, kas Hollandis on keegi stopp-märgi näitamata jätmise eest trahvi saanud. Evert oli rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi algkoolis õppinud, et parem käsi tuleb kõrvale välja sirutada ja sellega üles-alla vehkida nagu vigastatud tiivaga lind. „Aga mis siis, kui rattal on ainult käsipidurid?“ torises ta omaette. „Kas selle tobeda stopp-märgi pärast ei saa siis isegi korralikult pidurdada?“ Ta röhatas. Hendrik võib rahul olla, pähklid on käes. Everti ratas kriiksus ja krääksus. Vihma kallas lakkamatult ning peagi sai ta läbimärjaks.
4 Kell 16.35 – Printsess Margrieti kool
Valitses suur segadus. Lapsevanemad püüdsid endale kulisside poole teed rajada, samal ajal kui koolijuhataja loosimüüjaid vastassuunas saali surus. Vanaisad, vanaemad ja väikelapsed tunglesid spetsiaalselt selleks puhuks kokku klopsitud joogileti poole. Limonaadi-, kakao-, tee- ja kohvijagajad polnud enneaegse pausiga arvestanud ning püüdsid nüüd plasttopsid nii kiiresti täis saada, et osa sisust maha läigatas. Kohvi ja limonaadi nirises laualt põrandale. Õpetajad tegid abituid katseid luua mingitki korda, misläbi kaos veelgi suurenes. Kooli haldusjuht jäi olukorra keerukusest hoolimata kindlameelselt jälgima, et lapsed koolis nätsu ei näriks. Võimla polnud teatrisaaliks just kõige sobivam. Mõned vabatahtlikult oma abi pakkunud isad olid kõrgete akende katmiseks üles riputanud roosa krepppaberi, mis ei tekitanud niivõrd jõulutunnet, kuivõrd muljet, et võimlast on saanud suur bordell, kuigi bordellides pole tavaliselt varbseina, rõngaid ega sada viitkümmet klapptooli. Punasest ja valgest paberist volditud jõulukellukesed pidid koos suhteliselt kidura jõulupuuga garanteerima „ainulaadse atmosfääri, mis kuulub valguse peo 11
juurde“. Suurema puu soetamisest oli kooli haldusjuht resoluutselt keeldunud: „Kes kõik need okkad kokku koristab? Ja pealegi pole mul ka piisavalt küünlaid.“ Nii hoidis ta koolile jälle paraja portsu raha kokku. Kitsi mees, see Harry van Staveren, haldusjuht suure tähega. Tal oli spetsiaalne varustaja, kellelt ta säilimisaja ületanud mandliküpsiseid tellis. See, et iga tassi tee kohta võiks käia eraldi teekotike, ei läinud Harry juures läbi. Koolipuhvet oli tema valitseda ja iga senti veeretas ta peos, nagu oleks see tal viimane. Esmaabikarbi haldajana lõikas ta isegi plaastrid nii kitsaks, et õpilase marraskil nahk jäi serva alt välja paistma. „Kes piskust lugu ei pea, see polegi enamat väärt,“ silmakirjatses ta, kui keegi julges natuke kriitikat avaldada. Seejuures oli ta laisk nagu lõvi Artise loomaaias. Kakskümmend kolm aastat tagasi oli keegi temaga eksikombel tähtajatu töölepingu sõlminud. „Niisiis,“ ütles Harry, „sellel peab küll nupp kõvasti nokkima, kes mind enne pensioni kohalt tahab kangutada.“ Haldusjuht seisis lavale viiva trepi kõrval, direktriss trepi peal. „Juhtunud on midagi kohutavat. See on äh ... see on ... kohutav, košmaarne, kõik läheb täiesti metsa,“ kogeles ta. Silmanähtavalt polnud direktriss enam päris tema ise. Tavaliselt ei ütleks ta kunagi, et kõik on metsa läinud, vaid pigem, et asjalood on kulgenud natuke teisiti, kui eeldatud. Kuule, ütle ometi, mis lahti on, mõtles haldusjuht endamisi. „Rahu, Hetty, räägi kõigepealt, mis juhtus, siis ma leian võib-olla kellegi, kes probleemi ära lahendab.“ Direktriss hingas sügavalt sisse. „Harry, jeesuslaps on kadunud.“ 12
5 Kell 16.50 – Hendriku korter Kellele: jalgpalliklubi AFC Ajax juhatus Austatud härrad, ajalehe Het Parool laupäevasest väljaandest jõudis minuni teave Ajaxi juhatuse ettepanekust kehtestada kogu Arena staadionil alkoholikeeld, põhjuseks vahejuhtumid purjus fännidega pärast 17. novembril toimunud kohtumist Ajaxi ja FC Utrechti vahel. Teie juhatus kavatseb viiskümmend tuhat inimest kuivale jätta, sest turvameestel koos politseiga pole juba aastaid õnnestunud vaos hoida sadakonda agressiivset marodööri, kellest enamik on nii nime- kui ka nägupidi tuttav ja arvukatel videoülesvõtetel selgesti nähtav. Minu küsimused: 1. Kas plaanitav alkoholikeeld hakkab kehtima ka juhatuse kabinetis ja staadioni VIP-alal? 2. Kas Te jagate minuga arvamust, et need härrased, kes staadione lõhuvad, raudvarbasid loobivad ja inimesi sodiks peksavad, ei pruugi teie alkoholikeelust väljagi teha? 13
3. Kuidas Te suhtute sellesse, kui omavalitsus otsustaks põhjusel, et Teie tänavas oli üks auto valesti pargitud, kehtestada täieliku parkimiskeelu kogu kvartalis? Veel ettepanekuid juhtkondlikuks madallennuks: 1. Vanaprouadele, väikelastele ja noortele tüdrukutele võiks kehtestada üldise tänavakeelu, et seeläbi igaveseks ajaks lahti saada taskuvarastest, pedofiilidest ja sarivägistajatest. 2. Kuna otse minu kortermaja ukse ees on hiigelsuur koera julk, tundub mulle üleriigiline koertega väljaskäimise keeld päris mõistlik mõte. Edaspidi tohiks koertega väljas käia ainult majas sees. Soovin Teile tarkust, palju tarkust, härrased Ajaxi juhatusest, sest sellest jääb Teil puudu. Annan ühtlasi teada, et antud kiri on avaliku kirjana saadetud ka ajalehe Het Parool toimetusse. Lugupidamisega H.W. Groen Nii, selle kirja võib teele panna. Olen taas ühiskondliku vastutuse võtnud. Täna oli see ülesanne päris meeldiv. „Kuhu see Evert nüüd siis jääb?“ imestasin endamisi. „Ja kas ma ikka panin napsi külma?“