–1–
Ott vaatas närviliselt kella ja tõusis. Mulle aitab! Naistega on niigi pidevalt jamad kaelas, nüüd veab sõber ka veel alt, siunas ta südamest. Kuid kirumine ei aidanud, sest hinge pugenud rahutus aina süvenes. Olgu see Harri, kes ta on, aga sõna ta peab. Vähemalt minu ees. Liiatigi ise ta mind siia kutsus. Huvitav, miks just kohvikusse? See polnud tõesti Harri komme – tavaliselt olid nad kusagil mujal kokku saanud. Viimasel ajal Harri juures maal, sest nad mõlemad eelistasid omaette olla, neile kummalegi ei meeldinud liigselt uudishimulikud silmad ja kõrvad. Mees lõpetas tulutu ootamise ning kiikas viimast korda ringi. Peale ühe üleliia värvitud naise ei viibinud kohvikus ühtegi tuttavat. Ott noogutas tollele silma tegevale daamikesele ja astus tänavale. Helistas veel korra, ent taas tagajärjetult. Egas midagi, ohkas Ott, tuleb sama targalt koju minna. Majaesisel platsikesel oli üks koht imekombel vaba. Ta parkis auto kähku sinna ning ronis vastumeelselt trepist üles. Kerli oli muidugi raamatukogus, aga viimaseid päevi kümnene Martin miskipärast kodus. „Miks sa täna koolis ei ole?“ „Aga miks sa ise tööl ei ole?“ sai ta ninaka vastuse. 5
„Oled ema kombed üle võtnud?“ nähvas Ott tujutult vastu, kuid poiss ei pannud võõrasisa turtsakust tähelegi, vaid päris muudkui edasi: „Mida sa mulle kingid?“ Ott kangestus. Pagana pihta, Martini ülehomse sünnipäeva unustasin sootuks ära. Ja Kerli ei jäta mind niikuinii rahule. Pole parata, tuleb jälle vanemaid külastada – vähemalt poisi kingi jaoks peaks nad ikka raha andma. „Sa ei öelnudki, mida mulle kingid?“ ei jätnud Martin järele. Täitsa emasse! „Jäägu see esialgu saladuseks,“ seletas ta tähtsa näoga. Tegi endale paar võileiba, kugistas need ruttu alla, rüüpas kohvi peale ning kiirustas ukse poole. „Kuhu sa lähed?“ No on tüütus! „Asju ajama.“ „Aga ema tahab pärast kindlasti teada.“ „Ütle, et Koppelmaale, vanaisa ja vanaema juurde.“ Vanadele Kerli nagunii ei helista, sest nad on järjekordselt pahuksis. Mina aga ei võta kõnet vastu. Niiviisi mõeldes istus ta oma Opelisse ning suundus piki Tule tänavat Kanama viadukti poole. Täna on juba kahekümne neljas jaanuar, mõtles Ott troostitut maastikku vaadates. Ainult et sügisilm püsib visalt edasi. Praegugi on viis kraadi sooja. Seejärel kandusid ta mõtted vanematele. Elame ju nii lähestikku ja telefonikõned ei maksa kaasajal peaaegu mitte midagi, aga me suhtleme omavahel häbematult vähe. Eks need lõputud probleemid ja kuhjuvad hädavaled teevad oma töö. Näiteks tänagi pean mingi ootamatu olukorra välja mõtlema. Vastasel juhul tuleb suu rahast puhtaks pühkida. „Tere, Ott!“ hüüatas ema teda nähes rõõmsalt. „Ei tea kohe, kuhu peaks risti tõmbama.“ „Miks?“
6
„Noh, et leidsid aega ka meid vaatama tulla.“ Tolle tüütuseni tuttava väljendiga rikkus Sooviku Siiri poja tuju otsemaid ära. Ja Ott ei suutnud end vaos hoida: „Sa võtad mind alati ühtede ja samade sõnadega vastu. Nii moodi tänapäeval enam ei räägita.“ „Tohoh, kas nüüd peab Ülejõe talus pojaga rääkimiseks sõnu valima hakkama!“ pahandas toast kööki komberdanud Märt pahuralt. Pagana pihta, kukkusin liigselt lõugu lõksutama ja rikkusin vist kõik ära – täna näivad nad mestis olevat. Tavaliselt vanemad ühel meelel ei olnud ning siis oli Otil lihtsam oma tahtmist läbi viia. Aitas isal ema taga kiruda või vastupidi ja tänutäheks sai poeg oma tahtmise. Ott andis endale aru, et säärane manipuleerimine oli alatu, aga maailm tema ümber kaasinimeste ärakasutamisega ainult tegeleski ja miks pidi tema siis erand olema. Vahel süda küll piinas, ikkagi oma vanemad, aga mis sa hädaga teed. Kummatigi see süsteem ju toimis … Täna töötas see aga tema vastu. Ilmselt on nad mind vahepeal ühiselt taga kirunud, arvas Ott, sest praegu ei suutnud ta vanadega ladusa jutu peale saada ning oli sunnitud ilma eelsoojenduseta laenu küsima. Reageering oli ootuspärane. „Mis siis jälle juhtus?“ uuris Märt. „Käite ju mõlemad tööl,“ toetas ema elukaaslast. „Käime küll, kuid Kerli palk raamatukogus on nadi ja mina pole juba kolm kuud raha saanud.“ „Lasti lahti või?“ kukkus ema hädaldama. „Ei, lihtalt tööd pole,“ tunnistas Ott vastumeelselt. „Ma ei mõista,“ ärritus Märt. „Tööl käid ja raha ei saa.“ „Käin seal vaid vaatamas, et ehk on äkki mingi tellimus sisse antud ning materjali tulnud,“ nohises poeg. „Aga ei ole. Nõudlus on väike, pakkujaid see-eest palju.“ 7
Seepeale sai Märt lõplikult vihaseks. „Siis tuleb sul sealt niinimetatud firmast ära tulla ja kusagil tõsiselt tööle hakata.“ „Ütle, kus praegu tööd tehakse,“ laiutas poeg käsi. „Igal pool ainult mängitakse töötegemist. Tegelikult polegi kuhugi minna.“ „Või pole kuhugi minna? Põllule, kurat võtaks! Kasvõi sitta laotama.“ „See kõik nüüd puha traktoristide rida.“ „Siis õpi see amet ära. Tulen mina oma vigase jalaga toime, tuled sina kahe tervega ka.“ Ja läks longates tuppa, kust tuli peagi rahakotiga tagasi. „Palju sul siis vaja oleks?“ küsis ema vaikselt. „Viissada kuluks ära.“ „Viissada, püha ristike!“ ehmus ema. „Me ei saa nii palju penssigi. Kas vähemaga toime ei tule?“ „Ega ei tule küll. Martinil ka ülehomme sünnipäev, pole kingirahagi. Süüa on ka nagu vaja.“ „Poisil lööb alles üksteist ette ja meil on samuti süüa vaja,“ torises Märt. „Sada saame anda, mitte rohkem. Kui ei jätku, vaadake mujalt juurde. Teil seal inimesed ümberringi, meie siin metsas omaette nagu kaks vana kändu.“ Ausalt öeldes oli Otil piinlik raha vastu võtta, aga häda oli suurem. Vähemalt kingi saab ära osta ja tsipa jääb ülegi, mõtles ta kergendatult. Söögilauda istumisest Ott siiski keeldus. Tänas ja tegi kähku minekut. *** Vana mõisahoone juures pidas Ott auto kinni. Esmalt helistas ta Inesele. Too vastas alles kolmandal katsel. „Olen kinni,“ teatas naine napilt. Ja jätkas uurivalt: „Või on sul midagi pakkuda?“ 8
„Momendil veel ei ole, aga lähiajal loodan hankida.“ „Siis hangi! Kui aega saan, helistan tagasi.“ Seepeale krimpsutas Ott nägu, sest aega leidis Ines reeglina ainult siis, kui Otil midagi pakkuda oli. See oli ka arusaadav, sest kui hunti toidavad jalad, siis vabariiklikus ajalehes uurivat ajakirjanikku ja toimetajat lugejale huvi pakkuvad uudised. Eriti teretulnud olid salajased faktid ning pikantsed ja skandaalsed paljastused. Vaevalt ta helistab, mõtles mees nukralt. Kui Ines just ise mind kuhugi nuhkima ei saada. Aga seda juhtus miskipärast järjest harvemini. Küllap oli sel naisel temasuguseid hagijaid veel teisigi kamandada. Oti silme ette ilmus tagasihoidliku meigi, ent ülimalt hoolit setud soenguga brüneti väike sale kuju. Kolmekümne viie aastane pruunisilmne naine oli aktiivne suhtleja. Näiliselt südamlik, ent sisimas kaval ja eesmärgikindel manipulaator. Vajaduse korral oskas ta välkkiire maona ükskõik keda täpselt ajastatud hetkel salvata. Jõudnud nii karmi hinnanguni, mees võpatas ning lisas naise iseloomustusse ka meeldivamaid iseloomuomadusi. Vähemalt Oti silmis tundus Ines Prillopis kõik ebamaisena. Ta hõljus kui ingel surelike seas ringi. Seda naist oli Ott juba aastaid armastanud. Siiamaani ja lootusetult ning sinna polnud midagi parata. Targa naisena teadis Ines seda hästi. Seda enam, et kunagi ammu oli neil midagi väga ilusat tekkima hakanud. Ent just siis oli Inese, tollal veel lihtsameelse neiu ellu sööstnud seelikukütt ta oma võltssäraga pimestanud. Ja seejärel kadunud. Oti ja Inese imelisest romansist jäid alles vaid mälestused, Otil ka unistused … Oma praegusel ametitoolil istudes kasutas Ines Oti õilsaid tundeid armutult ära. Aeg-ajalt andis ta mehele õhkõrnu lootusi, ent need udused lubadused lükkusid raudse järjekindlusega muud kui edasi. 9
Samal ajal ümbritses Otti täielik infosulg, sest Ines kinnitas, et kardab end kompromiteerida. Nad kohtusid küll ainult töö asjus, kuid ka siis salaja, siin-seal kõrvalistes paikades. Ja nendegi harvade kokkusaamiste piiramiseks mõtles Ines välja igasuguseid ettekäändeid. Veelgi enam: nutikas naine töötas välja lollikindla süsteemi, mis pani paika, kas ja millal Ott talle ülepea tööle või koju helistada võib. Neid võimalusi oli teadagi ülivähe: parimal juhul ainult paar korda kuus. Jälle üks kaunitest valedest! Ott hoidis mobiili ikka veel käes, ent mehe mõtted kandusid kaugemasse minevikku. Jah, kunagi olid ajad, millal me koos ajakirjandust õppisime … Mina jätsin pärast bakalaureusekraadi saamist ülikooli pooleli, Ines läks meie kursusega aga lõpuni. Ja mida me siis saavutanud oleme? Tema bilansis on edukas karjäär, ent ilmselt just seepärast kaks lühikest lörri läinud kooselu. Mina aga olen tähtsusetu tegelane, kes püüab end ka kuidagimoodi vee peal hoida, sest tööd mul hetkel pole. See-eest on igasugused arved ning lapsega naine. Minu kunagi nii õnnelikust abielust on saanud pigem õnnetus, sest praktiliselt on meie kooselu lõhki. Aga Inesele pean lähipäevil ilmtingimata midagi hankima, sest igatsen teda väga näha! otsustas Ott kindlalt ning lõpetas kasutud mõtisklused. *** Seejärel üritas Ott Harrit veel kord kätte saada, aga sõber vaikis endiselt. Siis valis Ott järgmise numbri. Helle vastas kohe. „Kas sa täna tööl ei olegi, et nii kähku vastasid?“ „Täna on ju kolmeteistkümnes ja reede,“ naerdi ilmselt Helle kodus, sest kass näugus sealsamas. „Võtsin vaba päeva.“ „Oi pagan, seepärast mul täna kõikjal viltu veabki,“ läks Ott naise muretu lõõpimisega meelsasti kaasa. 10
„Tule siis siia. Ehk minu juures veab sul paremini,“ naeris armuke kudrutavalt. Pagan võtaks, miks ka mitte! kihvatas Otil peast läbi. Seda enam, et seesugune naer mõjus mehele alati erutavalt: Helle andis märku, et täna ihkab ta armastust. Kaine mõistus andis nõu täna ilmtingimata koju minna, aga võidule pääses vajadus selle kirgliku naise helluste järele. Samuti soov kõik need igapäevased mured korrakski unustada. Ja ta langetas otsuse. „Tulen kohe, ole siis kodus.“ „Muidugi olen. Ja ootan!“ ning kihistas taas seksikalt naerda. Sõidu ajal Oti süda küll kripeldas, aga ta rahustas end edukalt maha. Olen seal kolm-neli tundi, siis jõuan õhtuks koju. Tema esimene kohtumine Hellega leidis aset juba enam kui kolme aasta eest. Ott aitas Inesel ühe kahtlase firma tagamaid uurida ning töö käigus pidi ta ühte Helle Vendloo nimelist noort raamatupidajat küsitlema. Algul lihtsameelse naisena tundunud ülimalt ahvatlev blondiin osutus rahulikuks ning ettenägelikuks ametnikuks. Ega ta muidu poleks osanud peatselt pankrotti minevast firmast õigeaegselt jalga lasta. Kui nende keeruline, ent samas kompavalt avameelne jutu ajamine lõppema hakkas, märkas Ott, kuidas just parajalt vormika naise suured rohekashallid silmad teda unistavalt seiravad. See pilk oli niivõrd ilmekas, et Ott tegi tollele saladuslikule nümfile teda ennastki üllatava ettepaneku: „Mis oleks, kui õhtustaksime täna koos? Saaksime kusagil hubasemas paigas palju meeldivamatel teemadel vestelda.“ Naine mõõtis teda piinavalt pika pilguga ning vastas siis omapoolse küsimusega: „Pärast minu säärast pinnimist?“ Ja uuris seejärel meest nii avaliku uudishimuga, et Otil hakkas kõhe. 11
Seepeale nümf viimaks naeratas. „Ootamatu ja julge ettepanek.“ „Miks julge?“ „Mul olevat kobra pilk, mis praktiliselt igal mehel vere tarre tama paneb. Teie talusite seda hästi – seega olete julge mees. Sellised mulle meeldivad! Miks ka mitte, olen nõus!“ Restoraniõhtuga jäid mõlemad rahule. Oli päevselge, et vastastikune sümpaatia süvenes, ent sellega kõik piirduski. Mõlemad rääkisid avameelselt oma elust ning lahkudes lepiti järgmise kokkusaamise suhtes kokku. Ilm oli ilus ning nad jalu tasid niisama ringi. Kuna Helle elas Nõmmel, siis selle linnaosa vaiksetel tänavatel ja Mustamäe männikus. Nende kolmanda kohtingu ajal ladistas sadada ja Helle kutsus Oti enda juurde. Üksi elaval naisel oli hubane kahetoaline korter, kus seni tagasihoidlikult käitunud naine otsekohe mehe juurde astus ning teda ühtäkki kirglikult suudles. Ott muutus hetke jooksul vahaks ja vähem kui poole tunni pärast olid nad juba voodis. Ott oli nooruses mõndagi läbi elanud, ent nii pöörast naist polnud ta varem igatahes kohanud. Järgmisel korral pidas Helle end hulga tagasihoidlikumalt üleval. Tegelikult ei teadnud Ott siiamaani, millal tollest saladus likust naisest õhkab jäist hingust või millal ta taas ihast lõõmab … Helle oli nagu kameeleon, kes värvi asemel temperamenti muutis. Niipalju Ott oma armukest nüüd muidugi tundis, et täna võtab teda vastu meeletuseni kirglik naine. Ja mees ootas nende peatset kohtumist. Hirmu ja igatsusega … Nii oligi. Helle seisis ta ees praktiliselt läbipaistvas suvekleidis. Polnud ka ime – toas oli vähemalt kakskümmend viis kraadi sooja. „Sul täna siin lausa suvine kuumus ja vastav riietus. Palav hakkab,“ olid Oti esimesed sõnad, kui ta Helle korterisse sisenes. 12
„Ongi hea – saame ilma riieteta olla,“ vastas kallim mehe vastu liibudes. Ott tundis, kuidas naise kaunid rinnad tema vastas vetrusid ning mehe teatud kehaosa hakkas kiiresti paisuma. Ott asus kohe kleidinööpide kallale. Helle kärsitud käed vabastasid samal ajal mehe pükstest ja alles siis tõmmati tal T-särk üle pea. Täna ma siit küll minema ei pääse, mõtles Ott, ent hetkel oli see ta viimane mure, sest naine juhtis mehe kätt oma häbeme juurde ning teise käega hellitas ta Oti mehelikkust. Seejärel läks ka mees erutusest pööraseks ja kõik, mis polnud seotud Helle kehaga, haihtus kuhugi kaugusse.
–2–
Kui Ott laupäeva hommikul virgus, taipas ta kohe, kus viibis – siin oli ta ju ennegi maganud. Ainult et nii ettevalmistamatult mitte, sest armuasju sai ka päevavalgel ajada. Ja kui Ott Helle juurde ööseks jäi, oli tal alibi ametliku abikaasa jaoks alati olemas. Seekordne aps lõhnas aga suure skandaali või millegi hoopis hullema järele. No on jama, mis nüüd küll saab! ahastas patune. Helle kolistas juba köögis ning mehel oli veel veidi aega. Ent mitte kauaks: tema silmarõõm marssis täies relvastuses – ihualasti – tuppa, klirisevad kohvitassid kandikul. „Oo, minu kallim on ärkvel! Aga mina arvasin, et väsitasin su nii ära, et ilma turgutava joogita sinust hommikul asja ei saa.“ „Õigesti arvasid, ega ei saagi,“ virildas Ott huuli. „Kuum jook kulub aga marjaks ära.“ 13
„Joo see enne ära, küllap sa siis midagi veel tahad. Hommikune seks on sageli see kõige magusam.“ Ott raputas kahtlevalt pead, ent Helle kõhkluste peale aega ei raisanud, vaid alustas otsekohe mehe ärritamist. Loomulikult sai ta peagi oma tahtmist. „Nüüd jätan sind sedapuhku rahule,“ sosistas järjekordse orgas mini jõudnud naine partnerit kõrvalestast näksides. „Tubli olid!“ Seejärel lesisid nad pool tundi niisama teineteise kaisus, siis tõusis Ott otsustavalt. Nüüd pean kohe küsima, mõtles ta palaviku liselt. Tuleb mingi hädavale appi võtta. „Eile hommikul toetasin viie sajalisega oma vanemaid,“ lausus ta nagu muuseas. „Samas jäi mul päeval ühe tööotsa eest raha saamata. Praegu pean ma aga kohe Martinile kingi ostma. Ole pai, laena mulle järgmise korrani paarsada eurot.“ Helle seiras teda kahtlustava pilguga, kuid tõusis ja tõi teisest toast neli viiekümnelist. „Kuidagi kummalised on need sinu rahaasjad – vanasti oli sul seda puru tavaliselt vabalt käes, nüüd tundub su rahakotis enamasti tühjus valitsevat.“ „Kuidas kunagi.“ „Võta! Siiani pole sa mulle võlgu jäänud. Aga ära arva, et see on sulle preemiaks hea kepi eest,“ lisas Helle muiates. Küll ta võib vahel labaselt väljenduda! Harri viibis endiselt levist väljas ja jäi vaid loota, et Sauel teda koduuksest ikka sisse lastakse. Lasti küll, kuid kõuepilvena sünge Kerli kutsus ta kööki ja käsutas: „Istu! Jutusta!“ „Miks nii käskivas kõneviisis?“ ründas Ott vastu. „Viibid terve ööpäeva jumal teab kus ja õigust jääb veel ülegi,“ imestas Kerli. „Siis kuula enne vähemalt!“ Ja mees esitas südamliku luiskeloo, kus tema, Ott, Kitsingu Harrit keerulises olukorras aitas: viis 14
sõbra koera oma vana Opeliga veterinaari juurde. Seal oli aga ilmatu järjekord ja pärast jäi ta Harrile seltsiks Simmut valvama. „Järjekordne jutt sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“,“ ironi seeris Kerli, ent elukaaslase esimene rünnak oli Oti poolt edukalt tagasi löödud. Mingil määral jäi vist uskumagi, arvas Ott. Siis tuli Martin õnneks kööki ning hakkas muidugi uurima, mis ja kuidas. Seekord aitas ema ise poja liigset uudishimu jahutada. Püüab kodurahu säilitada. Mul on neid valesid aga nii palju, et varsti ei suuda ma neid enam meeles pidada, mõtles Ott murelikult. Pärast ühist kingiostmist pinged haihtusid. Kui nad õhtul magama heitsid, kaebas naine peavalu üle ja keeras kohe selja. Ott ohkas kergendatult, sest talle see sobis. Tänu Martini sünnipäevale kujunes pühapäev Soovikute perele niivõrd meeldivaks, et üle hulga aja nautisid seda kõik. Seepärast oli igati loomulik, et Kerli hiljem voodis mehe vastu liibus ning esimesena teda suudles. Viimasel ajal juhtus seda harva, et Kerli õrnust ihkas – elumured ning nende ligadi-logadi perekonnaelu oli naise kunagi nii palavaid tundeid halastamatult pärssinud. Seekord osutus õrnem pool vahekorra algatajaks, aga kahjuks pidi Kerli õige pea pettuma. Esmalt sai ta kohe aru, et muidu nii seksimaias abikaasa oli üllatavalt loid. Tasapisi sai mees küll elu sisse, ent siis Kerli karjatas ning lükkas Oti jõuga enda pealt ära. „Mis juhtus?“ „Vaat seda soovin ma sinu käest kuulda! Ütle, mis asi sul kaela peal ilutseb?“ „Kaela peal?“ kohkus Ott nüüd sootuks ära: talle meenus, et Hellel oli loll komme kirehoos teda hammustada või imeda. Kas tõesti? Oligi, sest Kerli läks täielikku hüsteeriasse: „See on ju sula selge maasikas! Ja rinna peal teine veel! Seepärast sa täna nii 15
mannetu oledki – mida end hoora juures tühjaks pumbanud mehelt ikka oodata!“ Ott oli tumm kui suitsukala poeletil, sest nii raevukat Kerlit ta nagu ei mäletanudki. „Mida sa siin veel jõllitad? Kao jalamaid teise tuppa, sest siia voodisse sul enam asja pole!“ Nii veetiski Ott unetu öö üksinda elutoas kušetil. Korjas hommikul oma kõige vajalikumad asjad kokku ning hiilis kümme minutit enne Kerli ärkamist korterist välja. Siis istus Ott veel tunnikese autos ning üritas oma järjest kiiremini kiiva kiskuvat elu analüüsida, aga midagi tarka ta välja ei mõelnud. Seejärel käis korraks töö juurest läbi. Seal valitses nukker vaikus. Ainult ülemus istus laua taga ning mängis arvutis kaarte. Ott teatas kohe, et kui materjal peaks imekombel ka saabuma, soovib ta ikkagi nädalaks-kaheks ametlikult palgata puhkust võtta. „Miks?“ imestas Tiit. Ta on suhteliselt lahe vend, kaalutles Ott. Targem on suu puhtaks rääkida, siis peab ta mind oma kambajõmmiks. Ning tunnistas otse: „Läksin naisega lootusetult raksu.“ „Mis siis juhtus?“ tundis Tiit huvi, misjärel Ott kandis oma loo ilustamata ette. „Siis muidugi,“ irvitas hiljaaegu ise analoogilisse olukorda sattunud ülemus ja lubas teiste ees suu kinni pidada. Kui keegi peaks Oti vastu huvi tundma, siis tema ei tea Sooviku Otist mitte midagi. „Kui asi kisub kriitiliseks, lülita mobiil vaid vajaduse korral sisse,“ õpetas Tiit, viipas käega ning süvenes uuesti masinlikku kaardipartiisse. Kõigepealt läks Ott Hesburgeri kiirsöögikohta ja vitsutas seal kõhu korralikult täis. Istus siis oma Opelisse, mõtles viivu ning otsustas sõita Veskimõisa. 16
Oti pikaaegne sõprus Harriga pärines juba kooliajast. Toona oli ta korduvalt endast paar aastat nooremat Harrit kiusajate eest kaitsnud. Ka täiskasvanud Harril näis olevat üks kummaline omadus: too rahumeelse välimusega paksuke sattus alatasa iga sugustesse segastesse situatsioonidesse. Enamasti oli tegemist küll pisiseiklustega, aga ega need iseenesest ka tekkida saanud. Õnneks oskas paksuke mingil määral piiri pidada ja tõsisest ohust eemale hoiduda. Ott oli sõpra korduvalt hoiatanud, et sedasi tulega edasi mängides lõpetab ta ükskord halvasti. Ja nüüd oli kamraad taas silmapiirilt kadunud … Ehk heitis mõne naise juurde ankrusse? oletas Ott. Vaevalt küll, rahaliste probleemidega hõivatud Harril pole õrnema sooga juba mõnda aega tõsisemaid suhteid olnud. Jah, vanasti elas see kutt küll seiklusrikast poissmeheelu, aga enam mitte. Tõenäoliselt peidab end maal tädi juures – seal on ta suuremate jamade puhul ennegi redutanud. Harri tädi elas Saue lähistel Veskimõisa külas. Vana talumaja asus varjukas männitukas ja kõrvalised isikud ei teadnud pool lagunenud hoonetest kedagi otsidagi. Sinna Ott nüüd sõitiski, sest praegu oli tal sõbra abi vaja. Aga võib-olla oli olukord sootuks vastupidine? Kuna ka Ott ise ei soovinud praegu silma torgata, kasutas ta Pärnu maantee ja Tallinna ringtee asemel kõrvalisi teid. Tavaliselt Ott erilise ettenägelikkusega ei hiilanud, ent mõnikord ärkas temas mingi ürgne kuues meel ja siis suhtus mees oma võimesse äärmise tõsidusega. Täna oli Otil ohuaimdus olemas. Ja nagu peatselt selgus, põhjendatult: Kiltri talu juurde viivas teeotsas oli noorte kuuskede vahele peidetud hall sedaan ning selle juures passisid kaks kahtlast tegelast. Ott sõitis veidi maad tagasi, parkis auto vanade varemete taha ning jäi omakorda võõraid jälgima. Paraku muutus Ott nende seiramisel liiga julgeks ning teda märgati. Olukord lahenes 17
siiski rahumeelselt: jässakam tüüp helistas kuhugi ning seejärel tegid piilurid minekut. Ilmselt kandsid bossile minust ette ning nad kutsuti tagasi, arvas Ott. Liigseid pealtnägijaid nad seega väldivad. Ilm polnud suurem asi: kuus soojapügalat, aga tibas vihma ning lõõtsus puhanguti tugev tuul. Lõksu kartes ootas Ott kuuse heki varjus igaks juhuks veel kümme minutit. Alles siis usaldas ta hoonete juurde minna. Kui tema peale haukuvat koera mitte arvestada, valitses ümberringi vaikus. Harri autot muidugi näha polnud, maja välisukse ees rippus pirakas taba. See on kutsumata külaliste jaoks spetsiaalselt pandud, taipas ta kohe. Huvitav, kus siis vanaperenaine on? Tavaliselt on ta kodus. Siis Ott võpatas: kusagil rabisesid puuoksad ning kohe kuulis ta lähenevaid samme. Keegi hiilib kuuseheki varjus. Kas ma jõuan enne autoni joosta? „Mina olen,“ hõikas keegi tuttava häälega, aga närvi läinud Ott küsis vastu: „Kes mina?“ „Harri muidugi.“ „Ehmatasid mu ära,“ torises Ott, kui sõber muiates lagedale astus. „Oleksid võinud eemalt hüüda.“ „Igaks juhuks ei julgenud lärmi teha.“ „Kus sa olid?“ „Veskis redutasin.“ „Veskis?“ imestas Ott. „Ja kuidas sa siia tulla julgesid? Koer ju lõugab. Ja kus siis tädi on?“ „Tädi on haiglas. Simmu aga haukus ju sinu nagu sõbra peale,“ naeris Harri. „Sain kohe aru. Lähme tuppa, seal räägin … Ei, mitte siitkaudu, las taba jääb ukse ette.“
18