1 Laupäev, 1. oktoober
Haud Kas olete kunagi mõelnud, kui kaua võtab aega haua kaevamine? Pole vaja rohkem mõelda. Selleks kulub terve igavik. Kui pikk see aeg teie meelest ka poleks, võite selle julgelt kahekordistada. Kindlasti olete seda filmides näinud: kangelane, võimalik, et relv kuklale surutud, kaevub higi valades ja urahtades aina sügavamale ja sügavamale maasse, kuni ta viimaks seisab omaenda kuue jala sügavuses hauas. Või siis kaks saamatut kurikaela, kes ägedalt pinnast kühveldades seda multifilmiliku kergusega taeva poole lennutavad ning vaatajat naerutavas lustakas kaoses omavahel jagelevad ja vaimukaid repliike loobivad. See ei ole üldse nii. See on raske töö. Pinnas on kõva ja raske ja kaevamine kulgeb aeglaselt. See on nii kuradima raske. Ja see on igav. Ja võtab kaua aega. Ja see on töö, mis tuleb ära teha. Stress, adrenaliin, meeleheitlik loomalik vajadus asi ära teha annab energiat umbes kahekümneks minutiks. Siis tuleb krahh. Lihased hakkavad käe- ja jalaluudele vastu töötama. Nahk luude, luud naha vastu. Süda tuikab adrenaliinilaksu järel mõjudest, veresuhkur langeb, te justkui põrkaks vastu seina. Kogu kehaga. Aga te teate ülima selgusega, et olgu meeleolu laes või keldris, olgu te kurnatud või mitte, see auk tuleb valmis kaevata. Siis rakendub teistsugune lähenemine. Seda võib võrrelda maratoni poole peale jõudmisega, mil uudsushetk on möödas ja keskendutakse üksnes selle vastiku ja rõõmutu ürituse lõpule viimisele. Jooksja on sellesse panustanud, end sellele pühendanud. Ta on rääkinud kõigile sõpradele, et teeb selle ära, sundinud neid
10 | Catherine Steadman
andma lubadust annetada ühele või teisele heategevusfondile, millega tal tegelikult mingit erilist sidet pole. Nemad on süütundest kantuna lubanud anda rohkem raha, kui nad tegelikult tahtnuksid, tundes end selleks kohustatuna mingi ülikooliaegse mälestussõidu või muu sarnase ettevõtmise tõttu, millest nad purju jäädes alati jaurama hakkavad. Ma räägin ikka maratonist, katsuge minuga sammu pidada. Te käisite igal õhtul jooksmas, sääremarjad tuikamas, kõrvaklapid kõrvas, kogudes selle ürituse jaoks miile. Kõik selle nimel, et pidada võitlust iseendaga, pidada võitlust oma kehaga just nüüd selles hetkes, selles mornis hetkes, et näha, kes võitjaks jääb. Ja nägemas pole seda kedagi peale teie enda. Ja kellelegi teisele peale teie enda ei lähe see ka tegelikult korda. Selles hetkes eksisteerib üksnes inimene ja tema soov ellu jääda. Just sellised emotsioonid kaasnevad haua kaevamisega – nagu oleks muusika lõppenud, aga te ei suuda tantsimist lõpetada. Sest tantsimast lakates ootab teid surm. Niisiis kaevate edasi. Sellest pole pääsu, kuna teine võimalus on palju hullem kui mingi vanamehe kuurist leitud labidaga augu kaevamine; selle kuradi mitte kunagi valmis saava augu kaevamine kivistunud ja tihkesse mulda. Kaevamist jätkates hakkavad silmade ees tiirutama erinevad värvid: need on fosfeenid, mis tekivad siis, kui vere madal hapniku- ja glükoosisisaldus aju nägemispiirkonna korteksi neuronite ainevahetust stimuleerib. Veri kohiseb kõrvus: vedelikupuudusest ja ülepingutusest tingitud madal vererõhk. Aga mõtted libisevad lutsukividena üle teadvuse tüüne tiigi, riivates vaid põgusalt selle pinda. Kaovad enne, kui neil sabast kinni õnnestub saada. Pea on täiesti tühi. Kesknärvisüsteem käsitleb ülepingutust „võitle või põgene“ olukorrana; füüsilisest tegevusest tingitud neurogenees koos spordiajakirjade lemmiku, ülipopulaarse „füüsilisest tegevusest põhjustatud endorfiinipuhanguga“, pärsib ühekorraga ajutegevust ning kaitseb käsilolevast tegevusest tingitud valu ja stressi eest. Füüsiline kurnatus on fantastiline emotsioonide tasalülitaja. Jooksmine või kaevamine.
Vees on asju | 11
* Umbes neljakümne viie minuti möödumise järel otsustan, et selle haua puhul on kuus jalga sügavust täiesti välistatud. Ma ei suuda kuue jala sügavusele kaevuda. Ma olen viie jala ja kuue tolli pikkune. Kuidas ma sealt üldse välja saan? Ma kaevaksin sõna otseses mõttes iseendale augu. 2014. aastal läbi viidud YouGovi uuringu kohaselt on viis jalga ja kuus tolli Briti naiste ideaalpikkus. Just sellise pikkusega naisi eelistab väidetavalt oma partnerina näha üks keskmine Briti mees. Niisiis on mul vedanud. Ja Markil. Issake, kuidas ma tahan, et Mark praegu siin oleks. Niisiis, kuue jala sügavust hauda ma kaevama ei hakka, aga kui sügav see siiski olema peaks? Kui sügav on piisavalt sügav? Laibad leitakse enamasti üles just seetõttu, et nende matmisel on üle nurga lastud. Mina ei soovi, et niimoodi läheks. Tõepoolest ei soovi. Selle eesmärgi poole ei püüdle ma kohe kindlasti. Ja möödalaskmised matmisel, nagu tegelikult kõik muud möödalaskmised, taanduvad kolmele tegurile: 1. Ajapuudus 2. Algatusvõime puudumine 3. Hooletus Ajast rääkides: mul on selleks aega kolm kuni kuus tundi. Konservatiivse hinnangu kohaselt kolm tundi. Päevavalgust jätkub veel umbes kuueks tunniks. Niisiis aega mul on. Algatusvõimet on mul usutavasti samuti, kaks pead ikka kaks pead. Vähemalt ma loodan seda. Ma pean kogu asja lihtsalt sammhaaval läbi tegema. Ja kolmas tegur: hooletus. Taevane arm, ma hoolin sellest asjast väga. Tõepoolest hoolin. Rohkem kui millestki muust terve oma elu jooksul. KKHA (Kalmistute ja Krematooriumite Haldamise Amet) andmetel on soovituslik minimaalne sügavus kolm jalga. Ma tean, kuna guugeldasin seda. Guugeldasin enne kaevamise alustamisest. Nägite, algatusvõime. Hoolikus. Kükitasin laiba kõrvale, märgade
12 | Catherine Steadman
lehtede ja linnaselõhna uhkavale märjale maapinnale, ja guugeldasin, kuidas surnuid maetakse. Kasutasin guugeldamiseks surnu kõnekaardiga telefoni. Kui surnukeha üles leitakse … surnukeha ei leita üles … ja andmed telefonist kätte saadakse … andmeid ei saada kätte … siis osutub selle telefoni otsinguajalugu igati põnevaks lugemisvaraks. Kaks tundi hiljem lõpetan ma kaevamise. Auk on pisut üle kolme jala sügav. Mul küll ei ole mõõdulinti, aga kuskilt on meelde jäänud, et kolm jalga on ligikaudu maapinnast kubemeni. Sama kõrge oli kõrgeim tõke, mille ma kaksteist aastat tagasi enne ülikooli astumist ratsapuhkusel ületasin. Puhkus oli kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks saadud kingitus. Kas pole veider, mis asjad meelde jäävad? Aga siin ma olen, seisan vööni ulatuvas hauas ja meenutan kunagist ratsavõistlust. Muide, ma sain tookord teise koha. Olin selle üle väga õnnelik. Igatahes olen valmis kaevanud umbes kolme jala sügavuse, kahe jala laiuse ja kuue jala pikkuse augu. Jah, selleks kulus kaks tundi. Ma rõhutan: haua kaevamine on väga raske. Asjast selgema pildi andmiseks ütlen, et see auk, minu kahe tunni töö, tähendab järgmist: 3 jalga korda 2 jalga korda 6 jalga, mis teeb kokku 36 kuupjalga ehk ühe kandi pinnast ehk 1,5 tonni pinnast. Ja see vastab luukpäraga auto või täiskasvanud valgevaala või keskmise jõehobu kaalule. Just sellise koguse olen ma maapinnast välja kangutanud ja selle endisest asukohast pisut vasakule teisaldanud. Ja tegemist on kõigest kolme jala sügavuse hauaga. Vaatan üle mullakuhja ja vinnan end aegamööda august välja, käsivarred võbisevad keharaskuse all. Surnukeha vedeleb siin samas, pruuni metsaaluse taustal särava koobaltsinise sähvatusena mõjuva rebenenud koormakatte all. Leidsin selle teeäärse peatuskoha lähedalt loorina oksa küljes rippumast, kõrval külmik, mille väikese sügavkülmaosa uks kriuksus rahulikult tuule käes. Keegi oli selle minema visanud.
Vees on asju | 13
Hüljatud esemetes on midagi nukrat, eks ole? Lootusetut. Kuid samas ka midagi ilusat. Mina olen ilmselt tulnud mingis mõttes surnukeha hülgama. Külmkapp on siin juba mõnda aega vedelenud – tean seda, kuna nägin seda autoaknast, kui me siit kolm kuud tagasi mööda sõitsime. Keegi pole seda veel minema viinud. Me olime Markiga pärast meie kohtumise aastapäeva tähistamist tagasiteel Norfolkist Londonisse; mitu kuud hiljem on külmkapp endiselt siin. Veider mõelda, kui palju on minuga, meiega, selle aja jooksul juhtunud, sellal kui siin pole midagi muutunud. Nagu oleks see koht ajast ära lõigatud, omamoodi ajaseisupaik. Vähemalt niimoodi tundub. Ehk pole pärast külmiku omanikku siin hingelistki käinud, ja issand ise teab, millal see võis juhtuda. Külmik igatahes näeb välja nagu seitsmekümnendate toodang – teate küll, see on kuidagi klotsitaoline. Kubricku stiilis. Monoliit keset rõsket Inglise metsa. Kasutusest kõrvaldatud. See on siin olnud vähemalt kolm kuud ja keegi pole seda ära viinud, prügila mehed pole siin käinud. On selge, et siin ei käi mitte keegi. Meie välja arvatud. Ei mingeid kohaliku omavalitsuse töötajaid, rahulolematuid kohalikke, kes vallavalitsusele kirju saadaksid, varahommikusi koerajalutajaid, kes võiksid mu kaevanduse otsa koperdada. See oli mulle pähe tulnutest kõige turvalisem koht. Sellepärast me siin olemegi. Pinnase vajumine võtab aega. Aga ma usun, et külmikul ja minul on aega piisavalt. Heidan pilgu kortsus koormakattega kaetud kühmu suunas. Selle all on ihu, nahk, luud, hambad. Ta on kolm ja pool tundi surnud olnud. Huvitav, kas ta on veel soe. Minu abikaasa. Kas ta tundub käele soe, kui ma teda puudutan. Igaks juhuks guugeldan. Olgu üht- või teistpidi, ma ei taha ehmuda. No nii. No nii, käed ja jalad peaksid puudutades külmad olema, kuid ülejäänud keha võib veel soe tunduda. Selge siis. Ma hingan pikalt välja. No nii. Läheb lahti …
14 | Catherine Steadman
Ma peatun. Oot-oot. Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid kustutan sellegipoolest ta kõnekaardiga telefoni otsinguajaloo ära. Ma tean, sel pole mingit mõtet: telefoni ei ole võimalik jälitada ja pärast paari tundi oktoobrikuiselt rõskes mullas ei tööta see enam niikuinii. Aga mine tea, äkki töötab. Panen telefoni ta jakitaskusse tagasi ja kougin rinnataskust välja ta isikliku iPhone’i. See on lülitatud lennurežiimile. Vaatan fotod läbi. Need on meist. Mu silmadesse kerkivad pisarad, mis kahe kuuma nirena mööda palgeid alla voolavad. Eemaldan koormakatte ja toon lagedale kõik, mida see varjas. Pühin telefoni sõrmejälgedest puhtaks, torkan selle veel sooja rinnataskusse ja valmistan mõttes põlved ette surnukeha lohistamiseks. Ma ei ole halb inimene. Või äkki ikka olen? Ehk peaks selle teie otsustada jätma? Aga igatahes peaksin ma teile enne asju selgitama. Ja selgitamiseks tuleb mul ajas tagasi minna. Tagasi meie kolme kuu tagusesse kohtumise aastapäeva hommikusse.
2 Reede, 8. juuli
Aastapäevahommik Sel hommikul ärkasime enne päikesetõusu. Mark ja mina. Oli meie aastapäevahommik. Meie kohtumise aastapäev. Me peatusime Norfolki rannikul pubiga butiikhotellis. Mark leidis selle Financial Timesi nädalalõpulisast „Mille peale tasub füüri lasta“. Tal on ajaleht tellitud, aga aega jätkub üksnes lisalehtede lugemiseks. FT-l oli igatahes õigus: tegemist on „hubase unistuste pelgupaigaga maal“. Ja mul on hea meel, et me „füüri“ just sellele kulutada otsustasime. Mõistagi pole „füür“, mida me kulutame, tegelikult minu jagu, aga kisub sinnapoole, et varsti on. Hotell on täiuslik pesake maal, kus valitsevad värsked mere annid, külm õlu ja kašmiirist pleedid. Chelsea mererannas, nagu reisijuhid seda kirjeldavad. Viimased kolm päeva olid möödunud jalutades, kuni meie lihased muutusid lõdvaks ja raskeks, põsed õhetasid Inglise päikesest ja tuulest, juuksed lõhnasid metsa ja soolase mere järele. Me jalutasime ja seejärel keppisime, vedelesime vannis ja sõime. Tõeline paradiis. Kunagine kõrts-postijaam ehitati 1651. aastal konarlikku teed mööda Londonisse reisivatele tolliametnikele ja võis uhkeldada sellise püsikundega nagu Norfolkist pärit Trafalgari lahingu võitja lord Nelson. Tema peatus toas nr 5, mis asus meie oma kõrval, ja külastas võõrastemaja kogu oma viieaastase töötuperioodi ajal väidetavalt igal laupäeval, et oma saadetised kätte saada. Huvitav, et isegi lord Nelson ei leidnud endale alati rakendust. Olin ikka arvanud, et kes mereväes, see mereväes. Aga vaat siis. Selliseid asju tuleb ette ka parimatel. Igatahes oli hotelli katuse all aastate
16 | Catherine Steadman
jooksul aset leidnud kariloomaoksjoneid, kohtuistungeid ja isegi Jane Austeni stiilis laatasid. Fotoalbum meie toas andis meile mõnuga teada, et alumise korruse privaatses söögisaalis olid aset leidnud kurikuulsa Burnhami mõrtsukate juhtumi eeluurimisistungid. „Kurikuulus“ oli muidugi küsitava väärtusega iseloomustus. Mina näiteks ei olnud neist kunagi midagi kuulnud. Niisiis viisin end asjaga kurssi. Lugu sai alguse 1835. aastal, mil kingsepa naine mehe silme all oma mao perekonna õhtusöögilauale tühjaks öökis. Oksendaja, proua Taylor, oli saanud arseenimürgistuse. Sahvris olnud jahu oli seda kraami täis ja mürki leiti hiljem lahkamisel ka naise maost. Mürgitamise uurimise käigus selgus, et härra Tayloril oli kõrvalsuhe paari naabri, proua Fanny Billingiga. Ja seesinane Fanny Billing oli hiljuti kohaliku apteekri käest kolme penni eest arseeni ostnud. Seesama arseen oli leidnud tee proua Taylori jahukotti ja sealt edasi proua Taylori elu lõpetanud jahukäkkidesse. Küllap härra Taylor paastus sel õhtul. Vast pidas härra Taylor süsivesikute tarbimist välistavat dieeti. Kohtuliku uurimise käigus teiselt naabrilt saadud info kohaselt oli Taylorite kodu tol päeval külastanud proua Catherine Frary, keda olla kuuldud Fannyle enne tolle ülekuulamist ütlemas: „Jää enda jutule kindlaks, ja nad ei saa meile midagi teha.“ Edasisel uurimisel selgus, et Catherine’i abikaasa ja laps olid kaks nädalat varem samuti väga ootamatult hinge heitnud. Hakati kahtlustama, et asi pole puhas. Catherine’i abikaasa ja lapse maod toimetati Norwichi, kus läbi viidud analüüsid kinnitasid, et needki sisaldasid arseeni. Taylorite kodus viibinud tunnistaja kinnitas, et Catherine oli proua Taylorit pärast oksendamist külastanud ning „paberkotist noaotsaga“ valget pulbrit proua Taylori kördi sisse poetanud – teda seega teist korda mürgitades. Seekord surmavalt. Kaks naist olid nädal varem mürgitanud ka Catherine’i vennanaise. Catherine ja Fanny poodi Norwichis oma abikaasade, proua Taylori, Catherine’i lapse ja Catherine’i vennanaise tapmise eest üles. Ajalehe Niles’ Weekly Register 17. oktoobril 1835. aastal ilmunud numbri kohaselt paarike „lennutati tohutu rahvamurru
Vees on asju | 17
(20 000 kuni 30 000 pealtvaatajat), umbes pooled neist naised, silme all igavikuteele“. Lennutati igavikuteele. Kena reisimetafoor. Burnhami mõrtsukate tutvustamine hotelli infobrošüüris oli muidugi natuke kummaline valik, iseäranis silmas pidades, et tegu on nädalavahetuse pelgupaigaga. Äratuskell äratab meid meie soojas Egiptuse puuvillaga vooderdatud sulgedest pesas kell pool viis. Me veame vaikides selga juba eelmisel õhtul valmis pandud riided: õhukesed puuvillased T-särgid, matkasaapad ja villased kampsunid, sest päikesetõusu eel on jahe. Teen toas olevat väikest kohvimasinat kasutades meile kohvi, sellal kui Mark vannitoas juukseid sätib. Mark ei ole sugugi edev mees, kuid sarnaselt paljude kolmekümnendates meestega tundub tema hommikune kordasättimine peamiselt juustele keskenduvat. Aga mulle meeldib tema selline ebakindlus, see on kui tilluke mõra ta täiuserüüs. Mulle meeldib, et mina saan valmis palju kiiremini. Me joome kohvi täies riides vaikides päevatekil istudes, aknad avali, mehe käsivars minu ümber. Meil on piisavalt aega, et autosse hüpata ja enne koidu saabumist randa jõuda. Voodi kõrval oleva infokaardi sõnul tõuseb päike kell 5.05. Me sõidame Holkham Beachile valdavalt vaikides, lihtsalt hingates ja mõeldes. Oleme küll koos, kuid oma mõtetes ja teineteise seltskonnas ometi üksi. Üritame klammerduda paksu unemölli külge, mis pole meie ümbert veel täielikult hajuda jõudnud. Kogu meie tegevusest õhkub mingit olemuslikku rituaalsust. Mõnikord asjad lihtsalt lähevad meiega niiviisi. Meie igapäevaellu imbub kröömike võlukunsti ja me poputame seda nagu kõrbetaime. Oleme seda ennegi teinud, selles on midagi meile omast. Aastapäevahommik. Kui parklasse pöörame, küsin endalt, kas me jätkame selle päeva tähistamist ka abiellumise järel, kahe kuu pärast? Või saab pulma-aastapäevast meie uus tähtpäev? Ronime Holkham Hallis tihkes vaikuses autost välja. Vaikust lõhestavad lindude hootised valjud laulutörtsatused. Hirvekari kõrval asuval väljal kergitab autouste paugatust kuuldes pea ja
18 | Catherine Steadman
tardub paigale. Jääme nendega hetkeks liikumatult tõtt vaatama, kuni nende pilk taas karjamaale langeb. Meie auto on sel päeval kruusaga kaetud parklas üks esimesi, päeva peale muutub liikumine tihedamaks – see on alati nii olnud. Siis saabuvad koerapidajad, hobuste vedamise boksid ja ratsanikud, ilusast ilmast viimast võtta üritavad perekonnad. On selge, et selline kuumus ei saa kauaks püsima jääda. Aga eks me kuule seda ju igal aastal, või kuidas? Kedagi pole veel näha, kui me mööda kruusaga kaetud jalgrada Holkham Beachi kõrbe meenutavale nelja miili pikkusele kullakasvalge liivaga kaetud ja männimetsadega palistatud tühjale rannaribale jalutame. Põhjamerelt puhuv tuul painutab maadligi metsikuid kõrrelisi ja pillutab kõrguvate luiteharjade kohal liiva õhku. Kilomeetrite kaupa vaid tuulest värskelt soetud liiva, nägemisulatuses ei ühtki hingelist. See kõik mõjub koidueelses valguses ebamaiselt. Karge viljatu maastik. See tekitab alati tunde, nagu oleks tegemist uue algusega. Nagu uue aasta alates. Mark võtab mu käe pihku ja me jalutame koos kalda suunas. Veepiirile jõudes lükkame saapad jalast ja pistame jalad Põhjamere jääkülma vette, olles teksad põlvini üles käärinud. Ta naeratus. Ta silmad. Ta tugevasti mu kätt pigistav tuline pihk. Mu jalgu puudutava kärekülma vee tekitatud terav pingetunne, mis sääri mööda üles kulgedes valge kuumusena plahvatab. Põletav külm. Oleme kõik täpselt õigesti ajastanud. Taevas hakkab valgeks muutuma. Naerame. Mark loendab oma käekellal sekundeid, kuni see näitab 5.05, ning me vaatame kannatlikult üle vee ida suunas. Kogu taevast täidab hetk enne seda, kui päike hõbedase veepinna kohale vupsab, videvikuvalgus. Silmapiiri viirutavad kollased ja ookrikarva triibud, mis värvivad päikese pilvede alumise servani jõudes kõik virsikukarva ja roosaks, kuni terve taevas sinise leegi alla mattub. Lasuursinise. Oeh. See on nii ilus. Nii ilus, et süda läheb pahaks. Kui me külma enam taluda ei suuda, suman tagasi kalda suunas ja kummardun madalas vees, et jalgu enne saabaste uuesti jalgapanekut liivast puhastada. Läbi kristallselge vee murduva
Vees on asju | 19
päikesevalguse võimas hõõgus tabab mu kihlasõrmust. Aoeelne udu on kadunud, õhk täis soolast ja karget niiskust. Nii kirgas. Nii klaar. Taevasina on lausa silmipimestav. Aasta parim päev. Alati. Igal aastal nii palju lootust. Mark tegi mulle abieluettepaneku eelmises oktoobris, pärast oma kolmekümne viiendat sünnipäeva. Me olime küll aastaid koos olnud, aga miskit moodi tuli see ometi üllatusena. Vahel küsin endalt, kas ma vaatan teistega võrreldes palju rohkemast mööda. Vast ei pööra ma ümberringi toimuvale piisavalt tähelepanu või ei ole ma signaalide tabamisel kuigi osav. Igasugu asjad tulevad minu jaoks tihtipeale üllatusena. Olen alati üllatunud, kui Marki käest kuulen, et sellele-ja-tollele ei meeldi see-ja-too või keegi on minust sisse võetud või reageerib mingite muude tugevate emotsioonidega. Mina ei pane selliseid asju kunagi tähele. Aga küllap on see isegi hea. See, mida me ei tea, ei saa meile ka kahju tekitada. Mark märkab kõike. Ta on väga hea suhtleja. Inimesed löövad teda nähes särama. Nad armastavad teda. Neil harvadel juhtudel, kui me midagi eraldi teeme, küsitakse minu käest alalõpmata hämmastunud ja pettunud tooniga: „Kas Mark ei tulegi?“ Ma ei pane seda pahaks, kuna mu enda tunded on samasugused. Mark muudab kõik olukorrad paremaks. Ta kuulab inimesi, tõepoolest kuulab. Ta vaatab neile otsa. Mitte agressiivselt, vaid rahustavalt mõjuval viisil – pilguga, mis ütleb: ma olen siin ja mulle sellest piisab. Tema tunneb inimeste vastu huvi. Mark ei võta mingeid seisukohti, ta on lihtsalt inimeste jaoks olemas. Me istume kõrgel luiteharjal ja suuname pilgu üle taeva ja mere ääretu avaruse. Üleval on tuulisem. Õhk vilistab kõrvus. Olen rõõmus, et meil on seljas paksud kampsunid. Jämedast villasest Iiri lõngast uhkab soojenedes loomalõhna. Meie jutuajamine veereb tulevikuteemadele. Plaanidele. Meil on sel päeval alati kombeks plaane teha. Küllap neid võib nimetada lubadusteks, näiteks poolaastalubadusteks. Mulle on lapsest saadik plaanide tegemine meeltmööda olnud. Mulle meeldib planeerida. Inventuuri teha. Mark ei olnud enne meie kohtumist selliste lubaduste andmisega tegelenud, kuid see hakkas talle kohe
20 | Catherine Steadman
meeldima – selle tegevuse progressiivne tulevikku suunatud olemus sobis talle. Minu poolaastalubadustes ei ole midagi erilist. Need on tavalised: rohkem lugeda, vähem telekat vaadata, tööl arukamalt tegutseda, veeta rohkem aega kallite inimestega, tervislikumalt süüa, vähem juua, õnnelik olla. Ja siis teatab Mark, et tema tahab rohkem tööle keskenduda. Mark töötab panganduses. Jah, ma tean, nüüd kõlab põlastav vilekoor. Aga ma võin öelda vaid ühte: tema ei ole mölakas. Selles osas peate mind uskuma. Ta ei ole päris kindlasti joomaklubisse ja polomeeskonda kuuluv Etoni vilistlane. Tema on elus edasi jõudnud Yorkshire’i kutt. Hea küll, tema isa polnud küll söekaevur või midagi sarnast. Praeguseks pensionipõlve pidav härra Roberts oli East Ridingis firma Prudential pensionifondide nõustaja. Mark tegi Citys kiiresti karjääri, sooritas eksamid, sai börsimaakleriks, spetsialiseerus valitsuse võlakirjadele, meelitati üle teise firmasse, teda edutati ja siis see juhtuski. Finantskrahh. Finantssektoril kadus põhi alt. Kõik, kes asjast vähegi aru said, tundsid esimesest päevast alates hirmu. Nad kõik nägid ees ootavaid probleeme ette. Marki ei ähvardanud tegelikult mingi oht. Tema töökoht oli turvaline – tegelikult koguni endisest turvalisemgi, kuna tema spetsialiseerus just valdkonnale, milles krahhi järel kõik abi vajasid, nimelt valitsuse poolt tagatud võla instrumentidele. Aga boonused kukkusid kõigil. Sellest polnud ka midagi, me ei elanud sellegipoolest sugugi toimetulekupiiril, kuid mitmed ta sõbrad koondati ja see oli hirmutav. Tundsin kõhedust, vaadates, kuidas täiskasvanud inimesed korraga enam toime ei tulnud; neil olid lapsed koolitada ja järsku käisid kodulaenu tagasimaksed neil üle jõu. Naised polnud rasedaks jäämisest alates tööl käinud. Mitte kellelgi ei olnud varuplaani. See oli aasta, mil inimesed tulid õhtusöögile ja nutsid. Nad lahkusid meie juurest vabandust paludes, näole vaprat naeratust manades ja lubades taas läbi astuda niipea, kui on tagasi kodulinna kolinud ja oma eluga uuesti järje peale saanud. Me ei kuulnud paljudest enam midagi. Mõne puhul saime teada, et nad olid kolinud tagasi vanemate juurde Berkshire’i, Austraaliasse tööle läinud või lahutanud.
Vees on asju | 21
Mark vahetas panka. Tema algses kohas olid kõik ta kolleegid koondatud ja tema teha jäi viie inimese töö, niisiis otsustas ta riskida ja läks mujale. See uus pank ei meeldinud mulle. Selles oli midagi veidrat. Sealsetel meestel õnnestus välja näha ühekorraga paksude ja sitketena. Nad olid vormist väljas ja suitsetasid, mis varem mulle üldse korda ei läinud, kuid tähistab praeguseks minu jaoks närvilist meeleheidet. See häirib mind. Sellest õhkub sapi ja purunenud unistuste lehka. Käisime mõned korrad koos Marki töökaaslastega napsi võtmas ning nad tegid oma naiste ja laste aadressil tigedaid ja sapiseid märkusi, justkui mind polekski seal. Justkui võinuksid nad kuskil plaažil peesitada, kui ainult neid naisi poleks. Mark ei ole nendesugune, tema hoolitseb enda eest. Ta jookseb, ta ujub, ta mängib tennist, ta hoiab end vormis – ja nüüd istub ta nende meestega üksteist tundi järjest samas ruumis. Ma tean, et tal on tugev iseloom, kuid ometi näen, kuidas see teda väsitama hakkab. Ja nüüd, just sellel päeval, meie aastapäeval, teatab mees, et tahab rohkem tööle keskenduda. Keskendumine tähendab seda, et ma näen teda vähem. Ta teeb juba niigi liiga palju tööd. Mark tõuseb igal tööpäeval kell kuus hommikul, lahkub kodust kell 6.30, lõunastab kontoris oma laua taga ja jõuab täiesti kustununa koju kell pool kaheksa õhtul. Me sööme õhtust ja ajame juttu, ehk vaatame filmi, ning tema on voodis juba kell kümme, tuled kustus, et hommikul kõike seda taas korrata. „Seda ma tahangi muuta,“ ütleb Mark. „Ma olen seal töötanud juba terve aasta. Kui ma nende juurde tööle läksin, lubasid nad mulle, et jään sellele kohale vaid ajutiselt, kuni osakond reorganiseeritakse. Aga seda ei lase nad mul teha. Nad ei lase mul reorganiseerida. Niisiis ei tegele ma sellega, milleks mind tegelikult tööle võeti.“ Ta ohkab. Masseerib käega nägu. „See ei ole tegelikult paha. Aga ma pean Lawrence’iga asjad klaariks rääkima. Meil on vaja arutada mu aastalõpuboonust või siis meeskonna muutmist, kuna mõnel neist naljameestest pole aimugi, millega nad tegelevad.“ Ta vaikib hetkeks ja vaatab siis minu poole. „Ma räägin tõsiselt, Erin. Ma ei tahtnud sulle sellest
22 | Catherine Steadman
rääkida, aga esmaspäeval, pärast selle tehingu sõlmimist, nuttis Hector mulle helistades.“ „Miks ta nuttis?“ küsin üllatunult. Hector on praeguseks juba aastaid Markiga koos töötanud. Kui Mark eelmisest pangast ära tuli, kui kõik viltu vedas, lubas Mark Hectorile samuti koha leida. Ja ta pidas sõna. Töökohta vahetades seadis Mark tingimuseks Hectori palkamise. Nad kas tulevad koos või ei tule üldse. „Sa ju tead, et me ootasime tookord enne tehingu kinnitamist numbreid?“ Ta vaatab mulle küsivalt otsa. „Jah, sa vastasid ta kõnele parklas,“ vastan noogutades. Ta lipsas eile lõuna ajal pubist välja ja veetis terve tunni mööda kruusaga kaetud platsi tammudes, lastes toidul ära jahtuda. Mina lugesin sel ajal raamatut. Ma olen vabakutseline ja seega niisuguste „telefonituuridega“ hästi tuttav. „Nojah, ta ütles mulle, et oli numbrid kätte saanud. Tehingutega tegelevaid vendi oli puhkuste ajal kontorist raske tabada ja nad pildusid talle veel lisaks kaikaid kodaratesse. Nad nõuavad, et me tagasi olles ületunnitöö ja õiglaste tavade arutamiseks koosoleku korraldaksime. See on täiesti naeruväärne. No igatahes rääkis Hector New Yorgiga, üritas selgitada, et kõik on hetkel ära, ja põhjendas andmete hilinemist, ja nemad seal keerasid täiega ära. Andrew … Sa ju mäletad Andrew’d New Yorgist, eks ole? Ma rääkisin sulle sellest ...“ „See mees, keda ma Brianny pulmas telefonis sind sõimamas kuulsin?“ segan mina vahele. Ta turtsatab ja muigab. „Nojah, Andrew. Ta on … ägeda loomuga. Aga olgu pealegi. Niisiis karjus Andrew telefonis Hectori peale ja Hector lõi verest välja ning määras lihtsalt tehingule hinna ja vajutas Send-nuppu. Läks magama. Ärgates ootasid teda sajad vastamata kõned ja e-kirjad. Selgus, et arvudele oli üks null lõppu kirjutatud. Greg ja teised sellid olid teinud seda tehingu aeglustamiseks. Nad oletasid, et Hector vaatab andmed enne ärasaatmist läbi ja laseb neil töö tuleval nädalal, kui nad kõik jälle kontoris on, ümber teha, aga Hector ei kontrollinud midagi. Tema lihtsalt andis allkirja ja saatis materjalid minema. Ja see on juriidiliselt siduv leping.“
Vees on asju | 23
„Oh issand, Mark. Kas nad ei saaks lihtsalt öelda, et tegemist oli eksitusega?“ „Ei saa, kullake. Niisiis Hector helistas mulle ja üritas selgitada, et oli andmeid õigeks pidanud ja ta kontrollib harilikult alati, alati … aga Andrew käskis lepingu ära saata … ja siis ta lihtsalt hakkas nutma. Erin, ma lihtsalt … mul on tunne, et mind ümbritsevad täielikud ...“ Mark saab sõnasabast kinni ja vangutab nördinult pead. „Niisiis ma hakkan mujalt maad kuulama. Ma olen rõõmuga valmis leppima madalamate boonuste või väiksema palgaga, kunagist turgu ei saa me enam nii või teisiti tagasi. Keda me lollitame? Ma lihtsalt ei talu enam sellist stressi. Ma tahan jälle oma elu elada. Ma tahan sind ja lapsi ja meie ühiseid õhtuid.“ Kuuldu meeldib mulle. Väga meeldib. Ma kallistan teda. Toetan pea ta õlale. „Mina tahan sedasama.“ „Tore.“ Ta suudleb mind kergelt juustele. „Ma leian endale hea koha, esitan pärast selle Hectori asja äraklaarimist lahkumisavalduse, kasutan kohustuslikku ooteaega pulmade ja mesinädalate jaoks ja loodetavasti hakkan novembris uuesti tööga pihta. Täpselt jõuludeks.“ Ta on ennegi ooteajal olnud – kõik, kes finantssektoris töötavad, on kohustatud töökohta vahetades kohustuslikul puhkusel olema. Väidetavalt peaks see aitama sisetehinguid vältida ja konfidentsiaalsust tagada, aga sisuliselt on tegemist kahekuuse palgalise puhkusega. Kõik see kokku tundub igati tore plaan olevat. Veab tal. Aga minagi peaksin hea meelega tööst mõned nädalad pausi. Me võiksime asjad läbi mõelda ja endale korralikud mesinädalad korraldada. Ma töötan küll hetkel oma esimese täispika dokumentaalfilmiga, aga pulmade ajaks on filmimise esimene etapp selja taga ja enne teise etapiga alustamist on kindlasti tarvis kolme- või neljanädalane paus teha. Ja neid kolme või nelja nädalat on kindlasti võimalik meie kasuks tööle panna. Mu rinnus tõmbub soojaks. See on hea. Eriti meie kahe jaoks. „Kuhu me läheme?“ küsib mees. „Mesinädalatele?“ Me räägime sellest esimest korda tõsiselt. Pulmadeni on jäänud kaks kuud. Kõik muud teemad on läbi võetud, see välja
24 | Catherine Steadman
arvatud. See on puutumata nagu avamata kingitus. Aga küllap on praegu sellele keskendumiseks igati sobilik hetk. See tekitab minus elevust. Võimalus veeta mitu nädalat teda kellegi teisega jagamata. „Teeme midagi pöörast. Võimalik, et meil on selleks viimast korda aega või raha,“ annan vihje. „Jah!“ hüüab tema, ta vastus on sama energiline. „Kaks nädalat – ei, kolm nädalat?“ Kissitan silmi ja lasen peast läbi filmimisgraafiku ja vajalikud intervjuud. Kolm peaks välja pigistama küll. „Juba hakkab looma. Kariibi meri? Maldiivid? Bora Bora?“ küsib mees. „Bora Bora. See kõlab ideaalselt. Mul pole aimugi, kus see asub, aga kõlab igatahes suurepäraselt. Põrgusse kõik. Lendame esimeses klassis? Kas me saame seda endale lubada?“ Mees naeratab laialt. „Saame küll endale esimest klassi lubada. Ma panen piletid kinni.“ „Viimase peal!“ Ma pole kunagi varem esimeses klassis lennanud. Ja järsku ütlen ma midagi sellist, mida ma hiljem kindlasti kibedasti kahetsema pean. „Ma tulen koos sinuga akvalangiga sukelduma. Kui me sinna läheme. Ma üritan seda uuesti teha, siis saame koos sukelduda.“ Ütlen seda, kuna mulle tundub, et see väljendab kõige paremini armastust, mida ma Marki vastu tunnen. Nagu oleksin kass, kes surnud hiire tuppa toob. Pillan selle ta jalge ette, tahab ta siis seda või mitte. „Tõsiselt mõtled?“ Mees silmitseb mind murelikult ja ainiti, päikesevalgus sunnib teda silmi kissitama ja tuul sasib ta juukseid. Seda ta ei oodanud. Mark on vilunud sukelduja. Ta on igal meie ühisel reisil üritanud mind endaga kaasa meelitada, aga mina olen alati põnnama löönud. Mul sain enne meie tutvumist ebameeldiva kogemuse osaliseks. Sattusin paanikasse. Ei midagi tõsist, kuid ainuüksi mõte sukeldumisest hirmutab mind segaseks. Mulle ei meeldi tunne, et olen lõksu sattunud. Mõte vee survest ja aeglastest
Vees on asju | 25
veealustest hoovustest täidab mind õudusega. Aga ma tahan seda tema pärast teha. Ühine uus elu, uued väljakutsed. Naeratan. „Jah, kindel see!“ Ma tulen sellega toime. Kui hull see ikka olla saab? Lapsedki teevad seda. Ma saan hakkama. „Kurat küll, kuidas ma sind armastan, Erin Locke,“ ütleb mees. Täpselt nii ütlebki. „Kurat küll, kuidas mina sind armastan, Mark Roberts.“ Ta kummardub minu poole, kergitab mu pead ja suudleb mind. „Oled sa ikka päriselt olemas?“ küsib ta mulle ainiti otsa vaadates. Me oleme seda mängu ennegi mänginud, kuigi see ei ole tegelikult üldse mäng. Või on? Kui, siis mõttemäng. Tegelikult ta küsib „Kas see kõik toimub päriselt?“. Kõik on nii hästi, et tegu tundub olevat mingi triki või tüssamisega. Küllap ma valetan. Kas ma valetan? Mõtlen hetke. Lasen näolihastel ta uuriva pilgu all lõdvestuda. Sunnin pupille sissepoole plahvatava universumina kokku tõmbuma ja vastan rahulikult: „Ei.“ Ei, mind ei ole päriselt olemas. See on hirmutav. Olen seda vaid mõned korrad teinud. End oma näost lahutanud. Sundinud end kaduma. Otsekui telefon, mille tehaseseaded on taastatud. „Ei, mind ei ole päriselt olemas,“ vastan ilmetu ja tühja näoga. See peab tunduma nii, nagu mõtleksin ma seda tõsiselt. See toimib kõige paremini ehtsana mõjudes. Mehe silmad võbelevad ja pilk libiseb üle mu näo, otsides mingit pidepunkti, pragu, mille kaudu toimuvat mõista. Aga ta ei leia midagi. Ma olen kadunud. Ma tean, et ta muretseb. Sügaval sisimas ta kardab, et ma ühel päeval tõepoolest kaon. Lahkun. Et see kõik ei olegi päriselt. Et ta ärkab ühel hommikul ja majas on kõik vanaviisi, ainult mind ei ole seal. Ma tunnen seda hirmu, olen seda näinud suvalistel hetkedel üle mehe näo vilksatamas, kui oleme sõpradega väljas või seisame rahvast täis ruumi erinevates otstes. Ma näen seda, ta pilku, ja tean seda nähes, et tema on päriselt olemas. Ma näen seda ta näol ka praegu. Ja mulle piisab sellest.
26 | Catherine Steadman
Luban naeratusel tasahilju näole valguma hakata ja tema näol lööb särama rõõm. Ta naerab. Emotsioonidest pakatades. Minagi hakkan naerma ning ta võtab mu näo taas käte vahele ja asetab oma huuled minu omadele. Nagu ma oleksin võidujooksu võitnud. Nagu oleksin sõjast tagasi pöördunud. Ma olin tubli. Issake, kuidas ma sind armastan, Mark. Ta tõmbab mu soolakas lodus kasvavasse pilliroogu pikali ning me kepime nagu segased, pihud täis villast kampsunit ja märga nahka. Kui ta tippu jõuab, sosistan talle kõrva: „Ma olen päriselt olemas.“
3 Esmaspäev, 11. juuli
Telefonikõne Möödunud aastal sain viimaks oma esimese iseseisva filmiprojekti jaoks vanglate heategevusfondilt kaasrahastuse. Aastaid kestnud uurimistöö ja planeerimine hakkavad viimaks vilja kandma: mu esimene päris oma täispikk dokumentaalfilm. Mul on õnnestunud vabakutselisena tegutsedes kõik vajalikud uurimistööd ja ette valmistused ära teha ja üheksa päeva pärast alustan näost näkku jutuajamiste filmimist. Olen selle projekti nimel kõvasti vaeva näinud ja loodan kogu hingest, et asjast saab asja. Plaanimine viib ainult teatud punkti välja, seejärel tuleb oodata ja vaadata, mis edasi saab. See on oluline aasta. Minu jaoks. Meie jaoks. Film, pulmad – tundub, et kõik asjad leiavad aset ühekorraga. Aga ma usun täiesti siiralt, et olen oma eluga jõudnud maagilisse punkti, milles kõik kahekümnendates käima lükatud plaanid viimaks paika loksuvad, kõik ühekorraga, nagu oleksin ma asjad meelega sedasi korraldanud, kuigi mingit teadlikku sellesuunalist tegevust ma küll ei mäleta. Küllap elu lihtsalt toimibki niimoodi – tükk tühja maad, ja siis tuleb kõik ühekorraga. Filmi idee on tegelikult iseenesest lihtne, ma jõudsin selleni ühel õhtul, kui jutustasin Markile elust internaatkoolis. Pärast öörahu saabumist ja tulede kustutamist veetsime tüdrukutega pimeduses tunde, rääkides sellest, mida me viimaks koju pääsedes teeme. Mida sööksime, kui võiksime toitu ise valida. Me fantaseerisime neile kujuteldavatele einetele mõeldes lõputult. Meie kinnismõtteks kujunesid Yorkshire’i puding või tiku otsas serveeritavad miniviinerid. Kujutasime ette, mida paneksime selga, kui saaksime riideid ise valida, kuhu valikuvabaduse korral läheksime, mida teeksime. Ja siis ütles Mark, et tema meelest on
28 | Catherine Steadman
juttu vanglast. Et me unistasime kodust täpselt samamoodi, nagu unistavad vangid. Ja nii sündiski idee dokumentaalfilmi tegemiseks. See jälgib kolme erinevat vangi nende vanglasviibimise ajal ja järel, intervjuude vahendusel ja vahetult läbi osaliste silmade: kaks naist ja üks mees kirjeldavad oma vabaduseteemalisi lootusi ja unistusi nii enne kui ka pärast vabanemist. Täna leiab aset mu viimane sissejuhatav telefonivestlus lõppvalimisse jõudnud vangiga, seejärel järgnevad vanglakeskkonnas vabastamiseelsed silmast silma intervjuud kõigi kolmega. Praeguse seisuga olen mitu korda rääkinud kahe naissoost kandidaadiga, kuid juurdepääsu saamine meeskandidaadile on osutunud palju raskemaks. Täna jõuame viimaks suure vaevaga välja võideldud telefonikõneni. Ma ootan, et mulle helistaks Eddie Bishop. See Eddie Bishop, üks viimaseid Londoni East Endi gangsteritest. Läbi ja lõhki ehe, terariistu välgutav, ööklubide ja kasiinodega tegelev koknit kõnelev gangster. Üks kunagise Richardsoni jõugu liikmetest ja hetkel Londonis jõest lõuna pool tegutseva suurima kuritegeliku rühmituse keskne isik. Põrnitsen lauatelefoni. See ei helise. Aga peaks. Kell on 13.12 ja mina olen praeguseks Pentonville’i vanglast tulevat kõnet oodanud juba kaksteist – ei, kolmteist – minutit. Minu teised huviobjektid Alexa ja Holli helistasid kellapealt. Küsin endalt, mis probleem siin võib olla, ja palun mõttes, et Eddie ei oleks meelt muutnud ning alt ära hüpanud. Palvetan, et vanglate amet ei oleks meelt muutnud. Vanglate ametilt ei ole ühekski asjaks lihtne nõusolekut saada, niisiis viin ma vahetud intervjuud läbi üksi. Ainult mina ja kindlasse punkti kinnitatud kaamera. Selles etapis on tegemist toormaterjaliga, aga see sobib asja ideega, niisiis olen ma selle üle õnnelik. Teises etapis, mil mu kandidaadid juba vanglast väljas on, ühinevad minuga Phil ja Duncan. Phil on kaameramees, keda ma tunnen ja jäägitult usaldan – ta on hea silmaga ning meil on väga sarnane esteetikatunnetus. Ma tean, et see kõlab pisut pretensioonikalt, aga see on päriselt ka oluline. Duncaniga olen mõne korra koostööd teinud. Temaga on lahe, aga mis veelgi olulisem – ta on oluliselt parem, kui ma
Vees on asju | 29
endale tegelikult lubada saaksin. Nii Duncan kui ka Phil küsivad selles projektis osalemise eest oma tavalisest taksist tunduvalt väiksemat raha; raha on küll olemas, kuid seda pole eriti palju. Õnneks meeldib asja iva neile samavõrra kui mulle endale ja nad usuvad sellesse projekti. Vaatan läbi kilekaaned, mille vahel on justiitsministeeriumilt ja Tema Majesteedi vanglaametilt välja võideldud load. Kõige enam soovin, et dokumentaalfilm ei läheks kaasa tavapärase vangide kujutamise viisiga, mina üritan vaadelda neid kolme inimest nende poolt toime pandud tegudest eraldi. Nii Holli kui Eddie kannavad nelja- kuni seitsmeaastast vanglakaristust kuritegude eest, mis ei põhjustanud kellegi surma. Alexale on määratud „eluaegne vanglakaristus enneaegse vabanemise võimalusega“ ehk neliteist aastat. Aga kas need karistused ütlevad midagi nende kui inimeste kohta? Kas nende pinnalt on võimalik otsustada, kes neist on teistest ohtlikum? Kes on parem inimene? Keda võib usaldada? Eks me näe. Tirin telefoni juhtmega tükkis diivani juurde ja võtan akna all päikeselaigus istet. Läbi lehtede paistev Põhja-Londoni päike hakkab silmapilk mu õlgu ja kukalt soojendama. Briti suvi ei taha veel taanduda. Tõelist suve jätkub meile harilikult vaid paariks päevaks, kuid seekord on päikesepaiste endiselt intensiivne. Praeguseks on sellised ilmad kestnud juba kolm nädalat. Räägitakse küll, et seda ei ole kauaks, kuid praegu on ilm igatahes ilus. Mark on tööl ja majas valitseb vaikus. Kaugelt Stoke Newington High Streetilt jõuab minuni üksnes veoautode summutatud müra ja motorollerite põrin. Vaatan läbi George V stiilis tõstandakende meie tagaaeda, tagumise müüri ääres hiilib valgete sokkidega must kass. Olen nii kaugele jõudmiseks pidanud paljudelt teeneid paluma. Fred Davey, mulle esimese tööotsa usaldanud filmirežissöör soovitas mind justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Olen üsna kindel, et Fredi kaks BAFTA auhinda ja Oscari nominatsioon olid oluliselt suuremaks abiks kui mu filmiprojekti jaoks kirjutatud lühiülevaade. ITV avaldas juba soovi dokumentaalfilm pärast
30 | Catherine Steadman
esilinastust kavasse võtta ja Kanal 4 kostis omapoolses kirjas minu eest samuti sõnakese – nemad olid kahte mu lühifilmi juba näidanud. Mõistagi toetas mind mu filmikool. Oma soovituse andis ka White Cube, kuigi ma ei tea, mil määral see justiitsministeeriumile korda läks. Sama tegid kõik produktsioonifirmad, mille juures ma vabakutselisena tööd olen teinud, ja Creative England* on omapoolse rahastamise ja toetusega mulle kogu selle protsessi jooksul abiks olnud. Ja siis on mul loomulikult Eddie Bishop. Tema on mu tõeline õnnestumine, iga dokumentalisti ehe unistus. Just see intervjuu tagas mulle rahastuse. Niisiis on oodatav telefonikõne ikka väga oluline. Eddie on väga oluline. Te ei pruugi seda teada, aga Eddie lugu esindab Briti kuritegevuse ajalugu. Ta liitus Richardsoni jõuguga kaheksateistkümne aasta vanusena ajal, mil jõuk oli võimu tipul, veidi enne selle langust 1966. aastal. Inglismaa võitis tol aastal jalgpalli maailmameistrivõistlused ja samal aastal algas Krayde lugu. Eddiel oli kuritegevuse peale annet. Ta oli usaldusväärne, ta oli konkreetne, ta ajas asjad korda. Olenemata sellest, mis asjadega tegu oli. Puhtalt ja kärata. Ta muutus kiiresti vendade Richardsonide jaoks asendamatuks, koguni sel määral, et kui Richardsonid 1966. aastal suvel viimaks kinni kukkusid, hoidis Eddie Bishop sellal, kui vennad koos ülejäänud jõuguga trellide taga istusid, kõike tõrgeteta toimimas. Väidetavalt ehitas Eddie terve sündikaadi Lõuna-Londonis uuesti üles ja juhatas vägesid nelikümmend kaks aastat, kuni ta seitse aastat tagasi rahapesu eest istuma pandi. Eddie juhtis Lõuna-Londonis toimuvat neli aastakümmet, tappis, välgutas väitsa ja tegeles väljapressimisega kogu linnas, ja politsei suutis talle üksnes rahapesu eest seitse aastat väänata. Trill-trall. Vaikust läbistab telefonihelin. Kile, pealetükkiv, ja ma hakkan ühtäkki pabistama. * Creative England on Inglismaal loometööstusi toetav mittetulundusorganisatsioon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Vees on asju | 31
Trill-trall. Trill-trall. Kinnitan endale, et kõik on korras. Ma olen seda teiste projektis osalejatega juba teinud. Kõik on korras. Tõmban ebakindlalt hinge ja tõstan toru kõrva ja suu juurde. „Halloo?“ „Halloo, kas ma räägin Erin Locke’iga?“ Rääkija on nelja kümnendates asjaliku häälega naine. Seda ma ei oodanud. See ei ole päris kindlasti Eddie Bishop. „Jah, mina olen Erin Locke.“ „Mina olen Diane Ford Pentonville’i vanglast. Teile soovib helistada härra Eddie Bishop. Kas ma võin kõne ühendada, preili Locke?“ Diane Fordi häälest kostab tüdimust. Talle ei lähe korda, kes olen mina või kes on mees. Tema jaoks on tegu lihtsalt telefonikõnega. „Ee … jah, tänan teid, Diane. Tänan.“ Ja ta on liinilt läinud. Kostab kõne lõppemist tähistav klõpsatus ja seejärel ootetoon. Eddie ei ole kunagi ühtki intervjuud andnud. Ta pole kellelegi millestki sõnakestki hinganud. Ma ei usu sekundikski, et mina olen see, kelle tarvis ta nüüd avaneb. Ja ma pole isegi kindel, kas tahaksin seda. Eddie elukutselise kurjategija karjäär on olnud pikem kui minu elu. Mul pole õrna aimugi, miks ta nõustus mu dokumentaalfilmis osalema, aga nii see igatahes on. Mulle on temast jäänud mulje kui mehest, kes teeb asju üksnes kindla tagamõttega, niisiis oletan, et saan põhjustest peagi teada. Hingan veel kord ebakindlalt sisse ja välja. Seejärel ühendatakse kõne. „Mina olen Eddie.“ Mehe hääl on sügav ja soe. Lopsakas kõrisulghäälikutega vürtsitatud kokniaktsent. Veider on seda viimaks kuulda. „Tere, härra Bishop. Meeldiv teiega viimaks rääkida. Mina olen Erin Locke. Kuidas teie tänane päev läinud on?“ Hea algus. Väga professionaalne. Kuulen liini teises otsas sahinat, ta seab end istuma. „Tere, kullake. Meeldiv teiega rääkida. Locke, jah? Niisiis veel mitte Roberts? Millal siis see tähtis päev on?“ Ta küsib seda heatujuliselt, otsekui muuseas.
32 | Catherine Steadman
Mehe hääl reedab naeratust. Selliste küsimuste esitamine oleks muudel asjaoludel igati meeldiv ja asjakohane ja ma peaaegu naeratan neid kuuldes, kuid miski sunnib mind peatuma. Sest Eddie ei tohiks mingi valemiga teada mu peatsetest pulmadest või nimemuutusest või Markist, kui ta just mu tausta uurinud pole. Ja ta istub vanglas, niisiis on ta lasknud kellelgi minu tausta uurida. Kusjuures minu tausta uurimiseks ei piisa põgusast interneti otsingust. Ma ei figureeri sotsiaalmeedias. Ma ei kasuta Facebooki. Kõik head dokumentalistid teavad, kuidas sotsiaalmeedias levivat informatsiooni kasutada annab, niisiis väldime ise selles osalemist. Seega andis Eddie Bishop mulle üheainsa lihtsa lausega teada, et on mu tausta asjatundjatel uurida lasknud. Ta on mu tausta kontrollinud. Ohjad on tema käes ning ta teab minust kõike. Ja Markist. Ja meie elust. Viivitan enne vastamist hetke. Ta paneb mind proovile. Ma ei taha mängu nii varases etapis vale sammu teha. „Tundub, härra Bishop, et me mõlemad oleme teineteise tausta uurinud. Kas leidsite ka midagi huvitavat?“ Minu minevikus pole midagi vastuolulist, mu kapis ei löö tantsu ühtki luukeret. Mõistagi ma tean seda, ent tunnen end ometi kaitsetuna, otsekui ohustatuna. Ta demonstreerib oma võimu, tõmbab sõnadega liivale joone. Eddie võib olla seitse aastat trellide taga istunud, kuid soovib mind ometi teadvat, et hoiab endiselt ohje enda käes. Kui ta selles osas nii avameelne poleks, siis tunneksin ma praegu hirmu. „Ütleksin, et kõik oli vägagi kena. Andis mulle meelerahu, kullake. Ettevaatlikkusega ei ole võimalik liialdada,“ tähendab mees. Niisiis Eddie otsustas, et minust ei ole ohtu, kuid tahab, et teaksin – mul hoitakse silma peal. Jätkan teemaga, tõusen ning üritan töölainele tagasi lülitudes telefonijuhet lahti kerida. „Suur tänu, et nõustusite osalema. Ma olen teile selle otsuse eest väga tänulik ja tahan kinnitada, et viin intervjuusid läbi nii erapooletult ja ausalt kui võimalik. Mul ei ole plaanis paksu verd tekitama hakata, ma lihtsalt jutustan teie lugu. Või tegelikult lasen teil endal oma lugu rääkida. Niimoodi, nagu teie seda soovite.“ Loodetavasti ta teab, et mõtlen seda tõsiselt.
Vees on asju | 33
Olen kindel, et minevikus on omajagu inimesi üritanud talle puru silma ajada. „Ma tean, kullake. Mis te arvate, miks ma muidu nõustusin? Te olete haruldane nähtus. Ainult ärge mind alt vedage, on ju?“ Ta laseb mul kuuldut hetke seedida ja lülitub siis ümber kergemale toonile. „Aga millal me siis alustame?“ Ta hääl on ärgas ja asjalik. „No nii, meie neljasilmaintervjuu leiab kava kohaselt aset 24. septembril ehk umbes kahe ja poole kuu pärast. Ja teie vabanemine peaks aset leidma millalgi detsembri alguses. Niisiis saame vabastamisjärgse filmimise aja umbes sinna paika panna. Kas te paneksite pahaks, kui käiksin teie vabanemise päeval teiega kaasas?“ küsin. Olen nüüd omas elemendis, just nüüd peaks kogu mu planeerimine hakkama end ära tasuma. See oleks juba midagi, kui meil õnnestuks Eddie tegelikku vabastamist kõrvaltvaatajana filmida. Mehe hääl on soe, kuid selge. „Ma ei hakka keerutama, kullake, mulle see eriti ei meeldi. See päev kujuneb liiga isiklikuks; küllap mõistate, mida ma silmas pean. Ehk annate mulle päeva-paar aega, mis? Kas see sobiks?“ Me peame läbirääkimisi. Ta tahab mulle midagi pakkuda – see on küll kindlasti hea märk. „Muidugi. Küllap me saame kõik kenasti paika. Teil on mu telefoninumber olemas, niisiis saame kuupäevade osas hiljem ühendust võtta. Pole probleemi.“ Vaatan, kuidas kass väljas mööda aiaäärt hiilib, selg küürus, pea maas. Eddie köhatab hääle puhtaks. „Kas intervjuude või võttegraafiku osas on veel midagi, mis teile selles etapis huvi pakuks, härra Bishop?“ uurin mina. Ta puhkeb naerma. „Ei, minu meelest oleme tänaseks lõpetanud, kullake, kui välja arvata see, et peaksite mind edaspidi Eddieks kutsuma. Aga oli meeldiv viimaks juttu ajada – pärast seda, kui ma sinust nii palju kuulnud olen, Erin.“ „Sinuga samuti, Eddie. Oli tore.“ „Ah jaa, ja tervita minu poolt Marki, eks ole, kullake? Tundub tore poiss olevat.“ Ta pillab selle lause otsekui möödaminnes, kuid minul jääb hetkeks hing kinni. Ta on ka Marki kohta uurinud.
34 | Catherine Steadman
Minu Marki. Ma ei tea, mida öelda. Tekkinud lühike paus kasvab vaikuseks. Mees täidab selle ära. „Kuidas teie kaks siis ka kokku saite?“ Ta jätab küsimuse õhku rippuma. Raisk. See projekt ei keskendu minule, me ei tohiks praegu minust rääkida. „See ei ole vist sinu asi, mis, Eddie?“ küsin häält naeruseks sundides. Sõnad pudenevad mu suust sujuvalt ja enesekindlalt ja kummalisel kombel pisut seksikalt. Täiesti sobimatult, kuid ometi igati sobivalt. „Haa! Muidugi. Täitsa täppi, kullake. See ei ole mitte üks raas minu asi.“ Eddie möirgab naerda. Kuulen ta naeru liini teises otsas vanglakoridoris vastu kajamas. „Väga tubli, kullake, väga tubli.“ Naeratan telefonile, seekord siiralt. Naeratan oma päikesevalguses kümblevas tühjas elutoas iseendale.