VENEMAA RODRIC

MÜÜDID JA TEGELIKKUS:

äraarvamatu minevikuga riigi ajalugu

Apokal Psise Ratsanikud

Meie pattusid saabusid tolle aasta suvel nuhtlema tundmatud paganad. Neid kutsutakse tatarlasteks, aga keegi ei tea nende päritolu või kust nad saabusid või mis usku nad kuulutasid. Seda teab üksnes Jumal ja ehk ka õppinud targad mehed.

Vene kroonikakirjutaja9

Raugematu tempoga sööstsid mongolid oma soonilistel ratsudel 1223. aastal ette hoiatamata Euroopasse. Kakskümmend aastat hiljem lõid nad Kiievi-Venemaa pihuks ja põrmuks. Rohkem kui kaks sajandit maksid allesjäänud vürstiriigid neile kümnist. Paljud venelased – ja paljud nende välismaalastest kriitikud – usuvad, et mongoli-tatari ike kujundas venelaste loomust ja riigi poliitilisi institutsioone elutähtsal moel. See on liialdus.

Kes nad olid?

Nomaadi hõimuna olid mongolid alles päris hiljuti vormitud selliseks hirmuäratavaks löögirusikaks, millesarnast pole maailmas nähtud ei enne ega pärast. Seda tegi üks noor mees, kes

Apokalüpsise ratsanikud

Apokalüpsise ratsanikud kuulutati 1206. aastal Tšingis-khaaniks ehk suurkhaaniks. Kahe aastasaja vältel suurendasid nad oma impeeriumi Hiinast ja Jaapani merest India, Birma ja Vietnamini, seejärel lääne poole Euroopasse ja lõuna poole Pärsiasse, Kaukasuse ja Levantini. Hiinas sai nendest alguse uus dünastia. Ükski teine sõjavägi pole ajaloos nii palju lahinguid võitnud ega nii palju alasid vallutanud. Kuid mongolite impeeriumi peamine eesmärk polnud mitte vallutamine, vaid rüüstamine ja seejärel kaubandus. Nende valitsemisajal võisid kaupmehed turvaliselt Euroopa ja Vaikse ookeani vahet liikuda.

Ehmunud eurooplaste silmis olid tatarlased Tartarosest –nõnda nimetasid roomlased põrgut – valla pääsenud deemonid. Venemaal kandus hirm mongolite ees edasi rahvajuttude ja vanasõnadega. Lapsi hirmutati, et kui nad korralikult ei käitu, viivad tatarlased nad minema.

Aga isegi tollel ajal ei nähtud mongoleid ainuüksi negatiivses valguses. Tolleaegne inglasest munk Roger Bacon oli veendumusel, et mongolite edu põhines pigem teaduslikul kui sõjalisel üleolekul. Geoffrey Chaucer nimetas Tšingis-khaani „üllaks kuningaks, igapidi oivaliseks“.10 Edward Gibbon eelistas nende õigusemõistmise meetodeid inkvisitsiooni omadele.

Tänapäeva ajaloolased näitavad Tšingis-khaani ja tema alamaid nende mainest tükk maad targemate ja vähem verejanulistena.

Ikke alla

Kuigi mõõtmetelt üüratu, polnud mongolite esimene sissetung Euroopasse muud kui tavaline rüüsteretk.

Polovetsid hoiatasid vanu vaenlasi, venelasi ohu eest: „Need kohutavad võõramaalased on meilt võtnud meie maa ja homme võtavad nad ka teie oma, kui te meile appi ei tõtta.“11 Kuid venelased polnud selliseks rünnakuks üldse valmis.

Kiiev oli endiselt üks Euroopa suurimaid riike, kuid viletsa pärilussüsteemi tõttu valitses seal korralik segadus. Suurvürsti võim põhjapoolsete vürstkondade üle oli peaaegu täielikult lahtunud. Kiievi-Venemaa sõjavägi oli kokku pandud hambuni relvastatud ülikutest koosnevast ratsaväest ning olematu väljaõppe ja relvastusega talupoegadest kutsealustest. Auahnemad vaidlesid, rind kummis, selle üle, kes saab õiguse juhtida. Sarnaste vastastega Ida-Euroopast oleks see sõjavägi ehk toime tulnud, kuid distsiplineeritud vaenlase vastu nad korrakohast lahingut läbi viia ei suutnud.

Mongolite ridu iseloomustas tugev väljaõpe, raudne kord, põhjalik varustus ja valmidus käsuliini järgida. Nad olid osavad taktikud ning mõistsid hästi laiapõhjalist strateegiat. Nende ratsanikest vibukütid olid väga paindlikud ega alustanud pealetungiga enne, kui vastased olid piisavalt kaotusi kandnud. Nad suutsid katta suuri vahemaid, ja pikki päevi ka ilma kohmakate varustusekoormateta vastu pidada. Haavatute eest hoolitsesid neil Hiina arstid ning stepisügavikest kaugemale tungides kasutasid nad kindluslinnade piiramisel Hiina riistu ja ballistikat. Oma mehi oskasid nad hoida. Langenud sõjamehed asendasid nad alistatud vastastega, kes saadeti lahingusse esireas. Vastuhakule reageerisid mongolid eriti hirmuäratavalt. Nende saagiks langesid linnad ja külad, millest jäid järele vaid suitsevad varemed ja kõdunevad laibad. See mõjus. Maine rajas neile teed ning sageli andsid vastased võitluseta alla.

1223. aastal nende seni tundmatute rändsõdalaste pealetungist kuuldes panid venelased kokku märkimisväärse, kuid kirju sõjaväe, kuhu kuulus 20 000 sõjameest. Need koosnesid Vene vürstkondade sõduritest, kes tegutsesid Galiitsia vürsti Mstislav Julge ja Kiievi suurvürsti Mstislav III juhtimisel. Neid toetas polovetside vägi eesotsas khaan Köteniga, kes oli Mstislav Julge kristlasest äiapapa.

Apokalüpsise ratsanikud

Kohe alguses tegid venelased suure ja saatusliku vea. Mongolid saatsid nende jutule saadikud, kes väitsid, et neil pole asja mitte venelaste, vaid polovetsidega. Kõrvale astumise asemel tapsid venelased saadikud. Sellega tõmbasid nad endale ise surmavõitluse kaela.

Mongolid tõmbusid tagasi ida poole, jättes endast peibutisena maha tagalamehed. See oli nende tavaline taktika: teeselda taandumist. Venelased läksidki õnge. Tagala löödi laiali ja suurt mongolite sõjaväge jälitati mitu päeva. Kui mongolid tänapäeva

Ida-Ukraina aladele jääva Kalka jõe kaldal otsa ringi pöörasid ja kaitsepositsiooni sisse võtsid, oli venelaste armeel süsteem paigast ja nad ise killustunud. Mstislav Julge ei hakanud liitlasi ära ootama, vaid ründas jõe teist kallast ja sai lüüa. Saba jalge vahel õnnestus tal põgeneda, polovetsid kannul. Pagedes hävitasid nad ka enda selja taga oleva silla. Nii jäi Kiievi suurvürst

Mstislav lõksu mongolite piiramisrõngasse. Tema sõdurid ja ka ta ise notiti maha. Kroonikute sõnul hukkus lahingus tosin

Vene vürsti ning koju tagasi jõudis vaid iga kümnes vene sõdur. Mongolite kaotused olid sellega võrreldes tühised.

Kogu see sõjakäik polnud siiski midagi muud kui luureretk, millega valmistuti auahnemaks rünnakuks, eesmärgiga vallutada terve Euroopa. 1237. aasta talvel olid mongolid tagasi, seekord oli nende eesotsas Tšingis-khaani andekas pojapoeg Batu-khaan.

Venelaste armee langes järjekordselt mongolite osava sõjalise pettuse lõksu ning sai hävitavalt lüüa. Kõigepealt vallutasid mongolid tormijooksuga Rjazani ja nottisid linnaelanikud maha. Seejärel liikusid nad edasi Vladimiri peale, mille suurvürst Juri II oli linnast lahkunud, et sõjaväge kokku ajada. Tema naine ja pereliikmed olid linna jäänud ning kui mongolid selle vallutasid, hukkusid nad katedraali leekides. Kui Juri – liiga hilja – tagasi jõudis, võeti tema väed Siti jõe juures mongolite piiramisrõngasse ja hävitati. Surma sai ka Juri koos oma kolme poja ja kahe vennapojaga.

Novgorod ja Pihkva andsid targu alla juba enne, kui mongolid nendeni jõudsid. Jaroslavl, Rostov ja Tver pääsesid kahjustustest. Kuid Siti jõe lahinguga tegid mongolid Kirde-Venemaal lõpu venelaste ühtsele vastuhakule.

Kiievi kord jõudis kätte 1242. aastal. Batu-khaan kutsus linna üles alla andma. Tšernihivi suurvürst Mihhail laskis tema saadikud hukata ning ise põgenes. Keegi tema lähikondsetest, kes olid püüdnud teda Kiievi suurvürstiks upitada, ei jäänud linna kaitsma. Mongolid laastasid linna maatasa ja hukkasid selle elanikud. Nagu väitis mongolite khaani jutul käinud paavsti saadik, polnud ka kuus aastat hiljem Kiievis näha muud kui varemetes ehitisi ja surnukehade konte.

Nüüd anastas Batu edelas asuvad Galiitsia ja Volõõnia vürstkonnad, pühkides teelt Poola, Saksamaa ja Ungari sõjaväed. Mongolid valmistusid tervet mandrit alla neelama, kuid tõmbusid hoopis tagasi kodumaale. Selle põhjus on ebaselge. Suurkhaan Ugedei, Tšingis-khaani järglane troonil, oli pealinnas Karakoramis surnud ning kindralid kutsuti tagasi troonipärijat välja selgitama. Tihedamalt asustatud Euroopas võis nende liikumist pärssida steppide nappus – oma ratsude armee toitmiseks vajasid nad laiu karjamaasid. Või siis jõudsid nad arusaamisele, et Euroopa vallutamine käis neil administratiivselt üle jõu. Ent igal juhul pääses Euroopa mongolitest.

Ent mitte kõik mongolid ei pöördunud kodumaale. Batu jäi pidama Volga-äärsesse Saraisse. Tema vägi sai tuntuks

Kuldhordina, hiljem võtsid nad vastu islamiusu ja hakkasid kõnelema turgi keelt, mis sarnanes paljude Kesk-Aasia keeltega.

Kuldhord ja selle poliitilised juhid liikusid palju ringi. Saraisse

Apokalüpsise ratsanikud rajatud linn polnud poliitiline pealinn, vaid pigem siiditeel asunud kaubalinn, püsiv keskus kaupmeestele, käsitöölistele ja võõramaalastele. Seal olid sillutatud tänavad, mošeed, medresed, karavanseraid ning linnas valitsenud leebe suhtumise tõttu koguni ka õigeusu piiskop ja Saksa kaubanduskontor. Mongolite sissetungi järel jäid paljudest suurtest Vene linnadest järele varemed ja elanikkonnast vaid hingitsev käputäis. Ümberkaudsed külad ja põllud laastati. Rjurikovitšite dünastia purustati. Kuid mingitmoodi jäi Venemaa siiski ellu. See, mida venelased hilisematel aastasadadel hakkasid nimetama mongoli-tatari ikkeks, ei takistanud siiski elul suuresti samamoodi edasi minemast. Rüüstatud linnadesse tuli uus elu. Rjurikovitšite dünastia vürstid jätkasid nende valitsemist.

Linnade elanikud rääkisid endiselt vene keeles, järgisid vene kombeid ja ammutasid julgust ja lohutust ühisest õigeusust.

Kui ilmalikud juhid olid surnud, laiali pillutatud või vaenlasega koostöös, liitis venelased ühte nende kirik – nagu ka katoliku kirik 18. sajandil Poolas, kui riik Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel tükkideks jagati.

Pärast esialgset vägivalda oli mongolite peamine eesmärk

Venemaad ära kasutada, et nende pealt võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju kasu lõigata. Nad ei okupeerinud Venemaad ning erinevalt normannide vallutatud Inglismaast ei elanud nad ka vallutatud rahvaga külg külje kõrval nende linnades. Selle asemel eelistasid nad Venemaad kaugemalt ohjata, kuigi iga katse nende võimu kahtluse alla seada suruti kiirelt maha, allumatust üles näidanud vürstid kukutati troonilt või tapeti, linnad ja külad tehti kättemaksuks maatasa, riisuti paljaks ja rahvas orjastati. Mõne märkimisväärse erinevusega meenutas mongolite kaudne hegemoonia Venemaal pisut Briti võimu Indias.

Moskoovia T Us Ja H Ving

Voolake, voolake, oh kibedad pisarad!

Itke, itke, oh õigeusklik hing!

Varsti saabub vaenlane ja pimedus võtab võimust, Sügav, läbitungimatu pimedus. Häda, häda, oh Venemaa!

Itke, itke, oh Vene rahvas! Oh nälgind rahvas!

Modest Mussorgski, „Boriss Godunov“

16. sajandil said Moskva valitsejad tatarlastest jagu, kehtestasid oma ülemvõimu teiste Vene vürstide üle ning panid aluse Aasias ja Euroopas laiuvale impeeriumile. Ent sajandi lõpuks oli Rjurikovitšite 700-aastane dünastia välja surnud ning Venemaa siples eksistentsiaalses kriisis.

Ivan III ehk Ivan Suur

Ivan III (1440–1505) oli Doni ääres mongolitest jagu saanud

Dmitri Donskoi pojapojapoeg. Ta on üks neljast Vene valitsejast, keda tuntakse liignimega „Suur“. Erinevalt teistest – Kiievi

Moskoovia tõus ja häving suurvürstist Vladimirist, Peetrist ja Katariinast – puudus tal igasugune karisma. Ta oli mõistlik, kuiv, arvestav, kitsi ja sõjaolukorras ettevaatlik (mõned süüdistasid teda lausa argpükslikkuses). Elu jooksul muutus ta aina julmemaks ja valitsusaja lõpupoole kättemaksuhimuliseks.

Pöördepunktiks sai tema moraalne võit mongolite üle Ugra jõe kaldal. Pärast seda asusid mongolid taganema ja Ivanil oli võimalik tegeleda nelja strateegilise eesmärgi ellu viimisega: riigivõimu tugevdamine ja omaenese võimu kehtestamine sõnakuulmatute bojaaride üle; iseseisvate Vene vürstkondade ja vabariikide liitmine üheks, Moskvast juhitavaks riigiks; Moskva eelisõiguse kehtestamine endise Kiievi-Venemaa maade üle ja Venemaa uue ülemvõimu presenteerimine rahvusvahelisel areenil.

Nende eesmärkide täitmiseks asus Ivan Moskva niigi autoritaarset poliitilist struktuuri kindlustama, rahandust reformima, tugevat tsentraliseeritud bürokraatiamasinat üles ehitama, seadusi kirja panema ja sõjaväge ümber korraldama ja varustama. Põhjapoolsete alade kindlustamiseks allutas ta Moskvale Novgorodi vabariigi ning tugevdas Moskva piire nii läänepoolsete naabrite kui ka lõuna- ja idapoolsete rüüstajate vastu. Sellega pani ta paika Vene välispoliitika peamise suuna järgmisteks sajanditeks. Dmitri Donskoi oli pärinud väikese linnriigi, mis laius napil 1500 ruutkilomeetril. Sada aastat pärast tema surma oli see aga 25 korda paisunud.

Stalin ülistas Ivan III-t võimsa riigi loomise ja Vene maavalduste kokku koondamise eest. Teised olid aga veendumusel, et just Ivan tegi Venemaast autoritaarse riigi ning süüdistasid teda Venemaa ära lõikamises läänemaailma intellektualismist.

Venemaa naabrid needsid teda nende esimeste Vene imperialismi ilmingute eest, mille käes nad hiljem kannatama pidid.

Ivani – nagu kõigi tolleaegsete valitsejate – jaoks oli tiitel oluline: see määras sinu staatuse rahvusvahelises toiduahelas. Tema ja ta eelkäijad olid olnud suurvürstid. Tema nõudis enamat. Saksa-Rooma keiser tahtis teda kuningana tunnustada, kuid Ivan keeldus järsult. „Kuningas“ kõlas liiga labaselt, tema oli võrreldav vähemalt keisri enesega. Ta nimetas end kreekakeelsest sõnast avtokrator (isevalitseja) tuletatud tiitliga samoderžets ning hakkas ladinakeelse „Caesari“ eeskujul kutsuma end tsaari tiitliga – alguses ainult kodumaises asjaajamises, aga hiljem ka diplomaatilises kirjavahetuses. See polnud tema väljamõeldis. Bulgaaria valitseja Simeon I (893–927) oli esimene slaavi riigipea, kes end tsaariks nimetas. Viimane oli aga stiilse juhuse tõttu tema kauge sugulane: tsaar Simeon II valitses lapsena 1943.–1946. aastani ning oli postkommunistliku Bulgaaria peaminister aastatel 2001–2005.

Ivani püüdlusi imperaatorlikule õiguspärasusele kindlustas abielu 1472. aastal Sofia Palaiologinaga (u 1440–1503), viimase Bütsantsi keisri vennatütrega, kes oli pärast Konstantinoopoli hävingut koos perekonnaga Rooma pagenud. Ta kasvas üles paavsti valvsa silma all – asjatult lootis too selle abielu kaudu tugevdada katoliikluse mõjuvõimu Venemaal. Ivan võttis üle mõningad Bütsantsi kombetalitused ja Sofia toodud riigivõimu sümbolid, sealhulgas kahe peaga kotka kujutise, ning kasutas oskuslikult ära tema arstidest, filosoofidest, kunstnikest ja arhitektidest koosnenud kaaskonda. Ta laskis Kremli ümber ehitada, uuendades selle kaitsekindlustusi ja paleesid. Jumalaema

Uinumise katedraali palkas ta ümber ehitama itaallase

Aristotele Fioravanti, kes ehitas sellest ühe Moskoovia kõige uhkema kiriku. Hiljem jätkasid Itaalia arhitektid ja meistrid

Ivani programmiga ka tema poja valitsusajal.

Ivani läbimõeldud sammul oma tiitli ja seisuse upitamisel

Moskoovia tõus ja häving oli riigisiseselt väga selge eesmärk. Seni olid bojaarid suurvürste suuresti endaga võrdseks pidanud ning harjunud oma suva järgi valima, millisele vürstile truudust vanduda. Ivan pani nad aga paika väitega, et tema ei andnud vastust ei inimeste ega seaduste, vaid üksnes jumala enese ees. Ta nõudis, et alamad näeksid end tema „orjadena“. Need, kes tema teenistusest lahkusid, said karmilt karistada, samas kui need, kes teiste vürstide alluvusest tema juurde üle tulid, külvati preemiaga üle. Tsaarivõimu koondamisega Venemaal jätkas tema poeg Vassili III: Saksa-Rooma keisri suursaadik parun von Heberstein märkis tema kohta, et „mõjuvõimu poolest, mis tal oma alamate üle on, ületab ta kogu maailma monarhid“.16

Välismaalastel oli Moskva upsakate nõudmistega raske leppida. Ivan III pojapoeg Ivan Julm selgitas oma mõttekäiku, kirjutades, et läänemaailmas „ei kuulu kuningriigid kuningatele ning alamad näevad neid rahva juhtidena. Aga Vene riik kuulub oma olemuselt Vene isevalitsejatele“. Kroonimistseremoonial kuulutas ta end „kogu Venemaa tsaariks“. Tema täielik tiitel aga kõlas „Jumala armust kogu Venemaa tsaar ja suurvürst Ivan Vassiljevitš, Vladimiri, Moskva, Novgorodi suurvürst, Kaasani ja Astrahani tsaar, Smolenski ja Tveri valitseja“ ja nii edasi. Teine Romanovite dünastia tsaar Aleksei Mihhailovitš (1645–1676) lisas nimekirja veel ka Kiievi ja Gruusia. Need tüütud geograafilised määratlused olid nimme sedasi ritta seatud, et demonstreerida Moskva vastuvaidlematut õigust Kiievi pärandile.

Ivan III võttis käsile olulise sõlmküsimuse lahendamise: nüüd, kui Konstantinoopol oli langenud, kus hakkab asuma õigeusu keskus?

Kiievi-Venemaa õigeusukiriku pea metropoliit määrati algselt ametisse Konstantinoopolist. Paratamatult põhjustas see hõõrumist. Kui Kiiev mongolite kätte langes, kolis metropoliit oma püha tooli esmalt Vladimirisse ja seejärel Moskvasse. Kui metropoliit Isidor, Konstantinoopolist ametisse määratud kreeklane, tegi selle vea, et nõustus Rooma ja õigeusukirikute ühendamisega, laskis Moskva suurvürst Vassili II ta vangistada ning korraldas Vene piiskoppide seas uue metropoliidi valimise.

Mõni aasta pärast seda langes Konstantinoopol. Sestpeale oli Vene kirik põhimõtteliselt nii Kiievist kui Konstantinoopolist sõltumatu. Selle juhid nägid end „Moskva ja kogu Venemaa metropoliitidena“. See joondumine sai peagi ka ideoloogilise põhjenduse, kui Pihkva kloostri vanaldane munk Filofei 1510. aastal Moskoovia suurvürstile Vassili III-le kirja saatis. Selles seisnud mõttetera viis suurte tagajärgedeni. „Kaks Roomat on langenud,“ nentis Filofei. „Kolmas püsib. Ja neljandat enam ei tule. Keegi ei asenda teie kristlikku tsaaririiki!“

Filofei valemist ei saa välja lugeda, millist Roomat ta silmas pidas, ja Moskvat pole seal üldse mainitud. Kuid see pakkus usaldusväärse põhjuse edendada poliitiliselt kasulikku ideed, et Moskva oli Konstantinoopolilt kristliku maailma keskuse koha üle võtnud. 1589. aastal veenis Boriss Godunov, Ivan Julma poja naisevend ning hilisem tsaar, edukalt Konstantinoopoli patriarhi, et Moskva metropoliiti peaks samuti patriarhina tunnustama, millega kinnitati ametlikult Vene kiriku põhimõttelist sõltumatust. Järgmise poole sajandi jooksul, kui tsaarivõim oli nõrgavõitu, valitsesid patriarhid riiki koos tsaaridega (ja mõnikord lausa nende asemel).

Konstantinoopoli patriarh määras „Kiievi, Galiitsia ja kogu Venemaa metropoliidiks“ otsekohe oma mehe. Kuid tolle volitused puudutasid üksnes neid alasid, mis jäid Poola-Leedu kontrolli alla ning kus Poola mõju oli tugev. Sedasi on kunagine ühtne Vene kirik jagatud tänapäevani.