Täna öösel sa sured by Apollo Raamatud

Sandhamni mõrvalood

Täna öösel sa sured Rootsi keelest tõlkinud Aive Lauriste

Originaali tiitel Viveca Sten „I natt är du död“ Bokfärlaget Forum, 2011

Rootsi keelest tõlkinud Aive Lauriste Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa Kujundanud Ivi Piibeleht

pegasus.ee

Lennartile Sinuta olen ma poolik

Proloog

Veepladin viis ta mõtted vannis lustivatele lastele. Kui ta silmad sulges, suutis ta kujutleda mudilasi muretult rannas ringi jooksmas. Siis kostis viimane plartsatus, ja vesi loksus üle ämbriääre märjale põrandale. Lehvivad käed tardusid. Jalad jätkasid tõmblemist, nagu sihitult edasi-tagasi sõeluvad hõbekalad. Tulutud jõnksatused. Siis peatusid ka need, ja kraani aeglane tilkumine oli ainus, mis valgete seinaplaatidega ruumis vaikust lõhestas. See heli jääb talle elu lõpuni meelde. Õhku täitis tugev seebilõhn, männiokkaaroom tungis ninna ja ajas ta öökima. Kuid ta surus hambad kokku. Hirm varjutas kõike. Midagi sooja nirises mööda ta sääri alla. Ta mõistis, et on püksid täis teinud. Sellest polnud lugu. Niikuinii oli juba hilja. Kraan muudkui tilkus.

Pühapäev, 16. september 2007 (esimene nädal)

Esimene peatükk

TÜDRUK TUNDUS OLEVAT täiesti endast väljas. „Tea peate kohe tulema, otsemaid.“ „Kas sa ütleksid kõigepealt, mis su nimi on?“ Hädaabitelefonile vastanud operaatori hääl oli tuim, kuid mitte ebasõbralik. Digitaalkell ekraanil näitas täpselt kolme minutit üle kümne hommikul. „See on kohutav ... see on Marcus.“ „Kas sa räägiksid palun, mis juhtus?“ lausus telefonioperaator. „Püüa end kokku võtta ja räägi.“ „Ma olen tema pool.“ „Sa pead mulle aadressi andma.“ „Ta ei hinga. Ta lihtsalt ripub seal.“ Nuuksatuses oli kuulda nutu ja šoki segu. „Ma ei saa teda alla.“ „Mis aadressil sa asud?“ küsis operaator uuesti. Ta kuulis selja taga teistele kõnedele vastavate kolleegide summutatud jutukõminat. Siiamaani oli kõik läinud suhteliselt rahulikult. Oli pühapäeva hommik, laupäevaõhtused intsidendid olid ammu lahendatud. Operaator oli alustanud oma vahetust kell kuus hommikul ja jõudnud juua kolm tassi kohvi. „Kus sa oled?“ kordas ta küsimust. Nüüd rahunes noor inimene liini teises otsas veidi. „Värmdövägen 10B Nackas.“ Tüdruk peaaegu kiunus neid sõnu. „Tudengite ühiselamus,“ nuuksus ta. „Me pidime koos õppima hakkama.“ „Mis su nimi on?“

„Amanda.“ „Ja perekonnanimi?“ „Amanda Grenfors.“ Hääl oli nutune, kõhklev, nagu ei usuks ta oma silmi. „Püüa mulle rääkida, mis juhtus, Amanda.“ Operaator oli telefonikõne ajal märkmeid teinud. Aadress oli Nacka politseijaoskonnast kiviviske kaugusel, patrull jõuaks sinna mõne minutiga. „Marcus ripub, nöör ümber kaela,“ ütles tüdruk. „Ta on näost täiesti sinine.“ Hääl katkes. Operaator ootas. Sekundid kulusid. Kostis sosin. „Ma arvan, et ta on surnud.“ HOONE PEAUKS OLI lahti, kui politseiauto kohale jõudis. Maja oli ehitatud neljakümnendatel ja selle ette jäetud jalgrattad andsid tunnistust, et tegemist oli tudengite ühiselamuga. See oli üks neist hoonetest, mis oli äsja ümber ehitatud, et pealinna akadeemiliste asutuste aina kasvavaid nõudmisi rahuldada. Kaks politseinikku ronisid trepist üles koridori, mida ääristasid mõlemal pool kümme ust. Nad möödusid ühisköögist, mille kraanikausis kõrgus pesemata nõude hunnik. Kapiuksele oli kinnitatud käsitsi kirjutatud silt: „Korista enda järelt, su ema ei ela siin!“ Inimesi polnud, kuid nurgas oli lohakalt kinni seotud prügikott. Haisu järgi otsustades oli see juba mõnda aega seal vedelenud. Koridori teises otsas oli üks uks irvakil. Selle kõrval, selg vastu seina, kössitas noor kahvatu naine. Ta kandis teksaseid, musti spordijalatseid ja paksu tumepunast sviitrit, mis näis tema saleda keha jaoks liiga suur olevat. „Kas sina oled Amanda?“ küsis naispolitseinik, kes esimesena tema juurde jõudis. „Mhm.“ Tüdruk pööras oma pisaraist märja näo tema poole. Politseinik kükitas ta kõrvale ja silitas kergelt noore naise kätt. „Kuidas läheb?“

„Ta ripub seal sees.“ Tüdruk tõstis parema käe ja viipas ebamääraselt. „Lambikonksu küljes.“ Politseinikud vaatasid näidatud suunas. Päike murdis pilvede vahelt välja ja nad nägid aknast tulvavas eredas valguses tolmukübemeid tantsimas. Need moodustasid laest rippuva üksildase kogu ümber väreleva nimbuse. Viltuvajunud pea ja kaela kaldenurk kinnitasid seda, mida nad niigi juba kahtlustasid. Marcus Nielsen oli surnud.

Teine peatükk

TA JOOKSIS ÜLE Sandhamni kaldaäärt katva tumeda, krobelise jää, mis pragunes ta jalge all. Siis neelas vesi ta, ja tundus, nagu lõhkeksid varbad ja sõrmed külmast. Jäine merevesi pigistas kopsud tühjaks ja imes hapniku verest. Ta upub sellesse sügavasse kanalisse. Keegi ei tule teda päästma, sest keegi ei tea, et ta on jääl. Ta puhkes nutma. Ta ei tahtnud surra. Mitte sel moel, mitte üksi, ja mitte hüvasti jätmata. Vesi, mis tarretas ta keha, imes temast kogu jõu ja ta kahetses kõike, mis jäi ütlemata ja tegemata. Kuid kust võis tema teada, et aeg on otsas? Kui jäsemetest tunne kiiresti kadus, taipas ta, et süda aeglustub ja ta on teadvust kaotamas. Peagi tulvab soontesse võltssoojus, ta alistub, ja ongi kõik. Kuid ta ei tahtnud surra, mitte praegu, mitte ilma Pernillata tema kõrval. Nüüd värises ta nii, et pidi alla andma. Jäsemed kangestusid ja ta vajus tagasi jäisesse vette. Ta ei jaksanud enam. Kostis helin, nõudlik ja läbilõikav, vastik signaal, mis nõudis tähelepanu. Ta avas silmad ja taipas, et lamab oma voodis. Ta kuulis enda kõrval Pernilla sügavaid hingetõmbeid. Ta sirutas käe, et võtta öökapilt telefon. Sõrmed haarasid metallkorpusest, kuid telefon libises käest ja kukkus põrandale. Telefon vaikis mõne sekundi ja hakkas siis uuesti helisema, seekord veel valjemini. Pernilla niheles. 12

„Sinu telefon,“ pomises ta. Naise hääl sundis teda lõpuks reaalsusse tagasi pöörduma. Ta viskas jalad üle voodiääre, kuid kui ta tõusma hakkas ja vasaku jala põrandale pani, pidi ta peaaegu tasakaalu kaotama. Ta polnud sellega ikka veel harjunud. Ta kummardus ja võttis telefoni. Kui ta selle põse vastu surus, sai see pisaraist märjaks. Tema hääl oli kare, kui ta vastas: „Thomas kuuleb.“

Kolmas peatükk

AUTO POOLE KÕNDIDES mõtles Margit Grankvist telefoni teel saadud napile informatsioonile. Ta oli Bertiliga hommikust söönud, kui telefon helisema hakkas. Mõlemad tüdrukud alles magasid. Bertil ei tõstnud peaaegu pilkugi ajalehe kohalt, talle oli kohe selge, et naisel on nüüd minek. Mees oli asjade sellise käiguga harjunud. Margit naeratas, mõeldes hõrenevate juustega abikaasale. Too õpetas keskkoolis inglise ja rootsi keelt. Margit teadis, nii mõnegi sõbranna meelest pole tema mees just maailma põnevaim, kuid nad olid üle kahekümne aasta vastu pidanud ja neil oli kaks kena tütart, kes olid peagi valmis pesast lendama. Anna oli keskkooli lõpetamas ja Linda äsja keskkooliõpingutega alustanud. Margit tõmbas autoukse lahti ja istus rooli taha. Karge õhk ei jätnud kahtlust, et nüüd oli sügis päris tõsiselt kätte jõudmas. Hilissuveilmad, mis olid mitu nädalat vastu pidanud, asenduvad peagi külma tuule ja pilvise taevaga. Õhtud olidki juba märgatavalt pimedamad. Päevad hakkavad lühenema, kuni päevavalgust näeb vaid napid kuus tundi päevas. Kuni toimub pööre. Margitil oli üha raskem pikki Rootsi talvi taluda. Viimasel ajal oli ta hakanud unistama väikesest korterist Lõuna-Hispaanias, kohast päikese all, kus nad Bertiliga olla saaksid, kui tüdrukud on kodust lahkunud. Telefon piiksus, saabus sõnum värske informatsiooniga surnud poisi kohta. Too oli küll juba kahekümne kahe aastane, kuid Margit mõtles temast kui poisist. Tema oma tütar Anna oli kaheksateistkümneaastane, vaid mõni aasta noorem. 14

Poisi nimi oli Marcus Nielsen, ta õppis Stockholmi Ülikoolis psühholoogiat ja ta elas üksi ühikatoas, kust ta mõne tunni eest leiti. Margit keeras süütevõtit ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Liiklust praktiliselt polnud, kahekümne minutiga peaks ta Värmdö vägenil olema. MARGIT PARKIS VÄRAVA taha ja lukustas auto. Ta noogutas mundris politseinikule uksel ja möödus mitmest uste vahelt piiluvast hommikumantlis tudengist. Ta kuulis kohtuarst Staffan Nilssoni häält veel enne, kui üle läve tuppa astus. Surnukeha rippus endiselt konksu küljes, kuid peagi tuuakse see ettevaatlikult alla ja saadetakse Solnasse kohtumeditsiinilisse ekspertiisi. „Tere hommikust,“ ütles Nilsson ja noogutas Margiti suunas. Margit astus lähemale ja vaatas latekskindaid kätte tõmmates ringi. Ruum oli ühikatoa kohta üllatavalt suur, oma paarkümmend ruutmeetrit vähemalt, arvas Margit. Üsna puhas, kuigi prügikorv oli pilgeni täis kiirtoidukarpe, ja tolmuimejat polnud siin ka keegi ammu kasutanud. „Kui mina veel õppisin, tudengid nii laialt ei elanud,“ ütles Nilsson tema selja tagant. „Siis tuli leppida toaga, kus sai vaevu ringi keerata.“ Uksest vasakule jäi korralikult üles tehtud voodi ja akna all oli kirjutuslaud ja pöördtool. Ühe seina äärde oli Marcus Nielsen paigutanud IKEA riiuli, selle, mida „Guinnessi rekordite raamatus“ nimetati maailma enimmüüduks. Uks voodi vastas viis väikesesse vannituppa. Margit nägi põrandal mitut tualettpaberirulli. „Seal on tema viimane teade.“ Nilsson osutas padjale asetatud paberilehele. „Hüvastijätukiri?“ Nilsson noogutas ja luges valjusti ette. „Andesta, kuid kõik on nii raske. Marcus.“ Margit kummardus ja uuris paberit. „See on arvutist välja prinditud.“ 15

„Jaa.“ „Kuid sellele pole alla kirjutatud.“ „Ei.“ „Aga kus siis arvuti on?“ Margit vaatas pabereid ja avatud raamatuid täis kirjutuslauda. „Kas te viisite selle juba minema?“ „Ei, arvutit pole ma näinud.“ „Millega ta selle kirja siis kirjutas?“ Nilsson kehitas õlgu. „Hea küsimus.“ Margit astus laua juurde, vaatas sahtlitesse, tõmbas kapiukse lahti ja leidis hunniku riideid, nii puhtaid kui ka musti, mis olid suvaliselt kappi topitud. Ta märkas voodi all seljakotti, tõmbas koti välja ja avas selle, kuid see oli tühi. „Arvutit siin igatahes pole.“ Ta pöördus Nilssoni poole. „Tead sa tema põlvkonnast kedagi, kes arvutita hakkama saaks?“ „Printerit ei paista tal ka olevat.“ Nilssonil oli õigus. Toas polnud ei printeripaberit ega printerit. „Kui ta oli seda enesetappu mõnda aega kavandanud, võis ta selle välja printida kusagil mujal – näiteks ülikoolis,“ ütles kohtuarst. „Võimalik.“ Margit läks uuesti surnukeha juurde. Lagi oli keskmisest pisut kõrgem, tema nägu oli kohakuti Marcus Nielseni vöökohaga. Poiss kandis halli dressipluusi ja narmendavaid teksaseid. Plekk pükstel andis märku, et pärasool oli surma hetkel tühjenenud. Ümber poisi kõndides tungis ninna hais, mis sundis teda instinktiivselt eemale tõmbuma ja pead ära keerama. Ta taganes paar sammu, et selgemat pilti saada. Marcus Nielseni näole oli tardunud metsik grimass. Silmad olid poolkinni ja suunurka oli vajunud veidi sülge. Huuled olid paokil. Margit mõtles, kas ta üritas appi hüüda, kui silmus koomale tõmbus. Kas ta oli kahetsema hakanud, kui pind jalge alt kadus, või oli see lihtsalt mingi refleks? Tema juuksed olid kummalist musta värvi ja rõhutasid surmkahvatut näojumet. „See ei saa olla tema loomulik juuksevärv,“ ütles Margit. „Ilmselt mitte. Lahkamine annab arutust.“ 16

„Kui kaua ta sinu meelest surnud on olnud?“ Nilsson sügas nina. „Vähemalt viis või kuus tundi. Koolnukangestus hakkas juba tekkima.“ Margit vaatas silmust igast küljest. See oli tihedalt ümber kaela ja nahk selle ümber oli tigedalt tumepunaseks ja lillaks tõmbunud. Nööri teine ots oli kõvasti lambikonksu külge kinnitatud. „Kuidas ta sinna üles sai?“ küsis Margit ja vastas ise. „Ta pidi ilmselt laua peale ronima, silmuse ümber kaela panema ja siia viskuma.“ Ta silmitses surnukeha. Marcus Nielsen oli üsna kõhn ja mitte väga pikk. Kuid ta võis kaaluda oma seitsekümmend kilogrammi, arvas ta. „Mind üllatab, et see raskusele vastu pidas,“ ütles ta poolihääli. „Sa pead silmas konksu?“ „Mhmh.“ Nilsson ajas selja sirgu ja uuris konksu. „Maja on hästi ehitatud, mitte nagu paljud muud seitsmekümnendate ehitised.“ „Sa arvad, et kui ta oleks mõnes sellises elanud, oleks ta ellu jäänud?“ küsis Margit. Ta läks raamaturiiuli juurde ja võttis silmade kõrguselt raamitud foto. Pildil oli lahkunu koos teismelise poisi ja keskealise paariga, tõenäoliselt vanemad ja noorem vend. Valged tähed all nurgas ütlesid, et foto oli tehtud kümnendal juulil, 2006. aastal, seega möödunud suvel. See oli ilmselt puhkusefoto. Nad istusid mingis välismaises kõrtsis ja taamal paistsid valged, säravsiniste ustega majad. Küllap Kreeka saared, mõtles Margit, mõnus perereis. Kellelgi ei paistnud aimugi olevat, mis neid ees ootab. Lahkunu oli hämmastavalt ema nägu, samad kitsad silmad ja sirge nina. Naise juuksed olid helepruunid. Võib-olla olid seda ka poja juuksed, enne kui ta need mustaks värvis? Marcusel oli aval ilme ja ta nägi intelligentne välja. Ei märkigi mingist sisemisest kurbusest, mis sunniks teda neliteist kuud hiljem endalt elu võtma. 17

Vend oli rohkem isa nägu. Mõlemad olid blondid ja pisut tüsedad. Isa käsi oli ümber noorema poja õlgade ja ta naeratas kaamerasse. Küllap olid nad palunud ettekandjal pildistada. „Ta näeb kena välja,“ märkis Margit. „Seda on enamik inimesi, enne kui nad surevad.“ See polnud sarkasm, kõigest kuiv tõdemus. Politseihuumor, mõtles Margit. Üks viis tragöödiat leevendada. Ta asetas foto tagasi riiulisse. Ta teadis, et isa töötas omavalitsuses ja ema oli meditsiiniõde. Noorem poeg elas endiselt kodus ja käis kolmandat aastat keskkoolis. Täpselt nagu tema tütar Anna. See võis olla viimane foto, millel pere oli koos. Rohkem neid ei tule. Vanematele tuleb juhtunust viivitamatult teatada. Margit seda vestlust ei oodanud. Nilsson võttis midagi oma suurest mustast kotist ja kadus vannituppa. „Kas sa oled leidnud märke, et see võis olla midagi muud kui enesetapp?“ küsis Margit Nilssoni seljalt. End ümber pööramata raputas mees pead. „Praegu küll mitte. Kuid me võtame sõrmejälgi ja talletame muid bioloogilisi jälgi, kui neid peaks leiduma.“ „Kus on tüdruk, kes ta leidis?“ „Ta istub Torunniga köögis. Tüdruk oli täiesti liimist lahti, kui siia jõudsime.“ „Pole ka ime.“ Margit heitis raamatutelele viimase pilgu. Paljudel neist olid ingliskeelsed pealkirjad ja enamik raamatuid rääkis psühholoogiast. Kirjutuslauale jäetud raamatud paistsid olevat õppematerjalid. „Ta õppis Stockholmi Ülikoolis psühholoogiat,“ ütles ta. „Huvitav, kas tal endal olid ka psühholoogilised probleemid?“ Nilsson ilmus uksele. „Sa pead silmas selliseid, mis sunnivad endalt elu võtma?“

Neljas peatükk

NORA LINDE VAATAS tülpinult poja sassis tuba. Sestsaadik, kui nad Henrikuga lahku läksid, veetis Adam üha rohkem aega arvuti taga. Ta lasi riietel põrandale hunnikusse kuhjuda, ja ta oli alati otsekui ekraani külge kleebitud, tšättimas või mängimas. Näis, et ta eelistab virtuaalmaailma tõelisusele. Poeg ei vastanud, kui teda kõnetati, ja kibeles õhtusöögilauast minema, et mitte kaotada hinnalist arvutiaega. Nora üritas piire kehtestada, kuid see polnud kerge, kuna neil Henrikuga olid selles küsimuses erinevad seisukohad. Noral polnud mõtet arvutiaega piirata, kui isa juures võisid poisid istuda arvuti taga nii palju, kui tahtsid. Koos eladeski oli neil raske üksmeelt leida, kuid nüüd oli see peaaegu võimatu. Kuue kuu eest oli Nora mõni nädal pärast Henriku truudusetuse ilmsikstulekut professionaalse tõhususega – oli ta ju siiski jurist – vajalikud lahutuspaberid kohtule esitanud. Kuna neil olid alla kuueteistkümneaastased lapsed, pidid nad enne lõplikku lahutust läbi tegema kuuekuulise järelemõtlemisaja. Nora mõtlemisaega ei vajanud. Ta oli täiesti kindel, et Henrikuga ta enam abielus olla ei taha. Nad ei suutnud tülli minemata paari sõnagi vahetada, ja kui Nora pidi mehele helistama, lükkas ta seda edasi nii kaua kui võimalik. Kuid mõnikord pidi ta vastumeelsuse alla suruma. Seitsmeaastase ja kaheteistkümneaastasega polnud pääsu asjadest, mida tuli arutada. Kuid iga kord, kui ta eksmehe numbri valis, lootis ta, et kõne satub automaatvastajasse. Kõige hullem oli see, kui vastu võttis Marie, Henriku uus naine. Nad olid suvel kokku kolinud ja naine oli end kiiresti Nora ja 19

Henriku ühisesse Saltsjöbadeni ridaelamusse sisse seadnud. Marie’l oli kõrge, pisut kriiskav hääl, ja ta rääkis alati kiiresti ja hingetult, nagu oleks ta maailma asjadest pidevalt rabatud. „MarieafGrenier,“ vastas ta ühe hingetõmbega. Iga kord mõtles Nora hapult, et nüüd peaks endine ämm rahul olema. Lõpuks ometi oli tema tähtis radioloogist pojaraas leidnud naise, kes oskas peenemas seltskonnas käituda. Olgu, Marie polnud teab kui kõrgesti sündinud, kuid tema perekond oli kantud Rootsi aadlike nimekirja ja ta oli üles kasvanud mõisas. Täpselt sellist naist oli Monica Linde alati Nora asemel Henriku kõrval näha tahtnud. Nora võis ju olla kvalifitseeritud jurist, kuid ta oli oma perekonnas esimene, kes omandas kõrghariduse. Simoni sünnipäev hakkas kätte jõudma ja Nora pidi üle elama selle tähistamise koos Henrikuga, mida ta eksmehest ka ei arvaks. Nora magu tõmbus ainuüksi sünnipäevapeole mõtlemisest krampi. Ta müksas jalaga mustade riiete hunnikut põrandal. „Adam,“ hõikas ta elutoa poole, kus poiss vaatas parajasti telekat. „Tule, korista tuba ära.“ Möödus mõni sekund, ja siis hüüdis Nora uuesti, nüüd juba nõudlikumalt: „Adam.“ Lähenevad sammud andsid tunnistust, et rangema tooni kasutamine kandis vilja. Pahur poeg ilmus uksele. „Pead sa alati näägutama?“ See oli küll viimane, mida ta tahtis, kuid ärritus tõstis vähehaaval pead. „Ma näägutan sellepärast, et sa ei jäta mulle valikut. Kui oleksid hoolsam, ei peaks ma su kallal nii hirmsasti võtma.“ „Isa ei nääguta kunagi.“ Nora tundis torget. Veatu täpsusega oli Adam märki tabanud. „Praegu oled sa minu, mitte isa pool.“ Ta kahetses neid sõnu kohe, kuid ei suutnud end peatada. „Pealegi käib isa juures koristaja, mida meie endale lubada ei saa.“ Vastuseks sai ta vaid põlgliku pilgu. Ma tahan ju vaid, et neil oleks minu juures hea, mõtles Nora. Miks ma alati nendega tänitama hakkan? 20

Otsekui süngete mõtete kinnituseks langes ta pilk oma peegelpildile. Ta oli alati olnud sale, kuid nüüd oli ta lausa kõhnaks jäänud. Kui diabeet poleks sundinud teda regulaarselt sööma, poleks söömine talle iial meelde tulnud, söögiisu oli viimase poole aastaga täiesti kadunud. Tema õlgadeni ulatuvad maasikablondid juuksed vajasid lõikust ja hallide silmade ümber olid mustad rõngad. Nora teadis, et ta ei maganud piisavalt, kuid tal polnud aimugi, kuidas seda muuta. Tema portfellis oli hunnik pangadokumente, mis pidid uue töönädala eel läbi loetud saama. Sellest tõotas kujuneda järjekordne hiline õhtu. „Ma aitan,“ ütles ta lepitavalt ja kummardus, et võtta voodi alt mustad sokid ja aluspüksid. „Mhmh.“ Poiss isegi ei vaadanud ta poole. „Adam, palun. Ma tean, et see pole kerge, aga me peame üritama.“ „Mhmh.“ Nora pani käe poja käsivarrele. „Kuule ...“ Nora hingas sügavalt sisse. „Mõtlesin, et võiksime järgmisel nädalavahetusel Sandhamnile sõita. Võid sõbra kaasa võtta, kui tahad. Isa sõidab konverentsile, nii et olete kaks nädalavahetust järjest minu juures.“ Nüüd virvendas kitsas näos vaevuaimatav naeratus. Mõlemale pojale meeldis saarel käia, eriti nüüd, kui nad olid end sisse seadnud Brandi villasse, Sandhamni tõenäoliselt uhkeimasse majja, mille Nora oli mõne aasta eest pärinud oma naabrilt Signe Brandilt. Suvel olid nad ühiste jõududega maja värskendanud ja magamistubadesse uued tapeedid pannud. Isegi Simon oli tapeediliimi ühtlase määrimise selgeks saanud. Tal olid suurest pingutusest lausa silmad kõõrdi läinud. Kuid nad polnud elukohta vahetanud üksnes Sandhamnil. Nora oli Saltsjöbadeni keskuses leidnud avara kolmetoalise, kuhu tema ja pojad kenasti ära mahtusid. Poisid jagasid suuremat magamistuba, tema ise oli võtnud väiksema. Köök oli suur ja päikeseline, nagu elutubagi, ja köögialkoovi oli Nora pressinud kirjutuslaua, 21

et tal oleks koht, kus tööd teha. Korter asus nende vanast kodust umbes veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Adami hääl katkestas naise mõtted. „Kas ma võin Wille kaasa kutsuda?“ William Åkerman oli olnud Adami parim sõber põhikooli algusest saadik. Poisid olid viimase poole aasta jooksul, mil Adam oli püüdnud harjuda üle nädala kahe vanema vahet käimisega, veel lähedasemaks saanud. Nora pani käed poja õlgadele ja embas teda. Lapsena olid ta juuksed valged, kuid nüüd liivakarva. Mitte nii tumedad kui Henrikul, kuid igas muus mõttes olid nad nagu kaks tilka vett. „Muidugi võid.“ „Tänan, ema.“ Adami hääletoon oli pehmenenud ja Nora tundis, kuidas raskustunne rinnus järele annab. Tema mõtted rändasid Thomase, lapsepõlvesõbra ja Simoni ristiisa juurde. Thomasel oli Sandhamnist kümneminutilise sõidu kaugusel asuval naabersaarel Haröl suvila. Kas peaks helistama ja ütlema, et nad kavatsevad järgmisel nädalavahetusel saarele sõita?