“Püüan uskuda ja teha head. Aga mis see hea on?”

Vaikus – kui saaks sõnadeta kõik edasi anda, oleks vast kõige kõnekam. Selles hapras ja ilusas naises on peidus palju. On seda, mille jaoks ta on juba sõnad leidnud, kuid rohkem on tajutavat, mis alles ootab vormi leidmist.

TEKST: INGA LUNGE l FOTOD: LAURI KULPSOO l STILISTIKA: KATRIN KIRSIPUU l JUMESTUS: MARY LEOK RÕIVAD JA AKSESSUAARID: ERAKOGU, JUULI LUIK KÄSITÖÖ l TÄNAME: LODJAKODA

n külm, on pime. Kristiina jalutab mööda Tähtvere parki, sealt edasi inimtühjale lauluväljakule, Emajõe poole mööda pimedaid alleesid. Need teed on talle kõik tuttavad, siin on hea ja turvaline olla.

Aeg on liigestest lahti – seepärast kohtume inimestest, ustest, akendest ja seintest eemal. „Hea, et saime ikka päriselt kokku. Mulle meeldib näost näkku näha ja rääkida,“ sõnab Kristiina. Paljudele loojatele on praegune aeg olnud keeruline. Kuid pärast ilusat suve on ta ometi hakanud uut raamatut kirjutama. „Seal on see maskiballi teema – poleks iialgi arvanud, et see võiks minu loomingusse tungida. Kui aga varsti juba kolmandat aastat näed heal juhul ainult inimeste silmi, ja needki võivad suviti päikseprillide taga peidus olla, siis see paneb mõtlema – kes see inimene

Oon? Siin on luulelist ainest küll ja fantaasiale lennuruumi,“ ütleb ta kerge muigega. Kuid maske kogub inimene elu jooksul endale niigi – kes olen sisemiselt ja kuidas tahan väljapoole paista. Nii et seda maskiballi pole mõtet seostada ainult praeguse ajaga.

Kirjutamine kui ravim

Kõik justkui oskavad kirjutada – midagi ikka, kuidagi ikka. Vahel aitab mõne mõtte selgeks saada, kui päevikuvormis oma tunded lahti kirjutada.

Kristiina oli neli aastat Tartu Ülikoolis loovkirjutamise õpetaja. Seal märkas ta, et kui alles esimesi kirjatöid tegev noor autor oma maailmavalu paberile puistab, ei pruugi keegi peale õpetaja jaksata seda lugeda, kuigi ilmselgelt võib selle kirjutamisest autorile endale palju kasu olla.

„Isiklikkus ja julgus on suur JÕUD. Aga jah, MIDAGI ON VAJA VEEL, mis selle kirjanduseks teeb.“

„Kirjanduses on vaja midagi veel lisaks. Seda, mida seal veel on vaja, on tihti vaja iga kord uuesti leiutada,“ arutleb ta. „Sättisin kodus raamaturiiulit. Ühest kastist tulid välja minu enda vanad päevikud. Loen neid nüüd pisukese piinlikkustundega, aga õnneks eelkõige ikka huviga. Armas on lugeda. Saan praegu täiskasvanuna oma maailma ja armuvalu üle lugedes aru, et selles oli tookord ka palju kirjutamisteraapiat. Kui sa päris tundest kirjutad – julged olla vihane, solvunud, rõõmus, igatseda hinge põhjani – siis selles on jõudu. Jõud on kirjanduses vägev asi. Seda ei tohi ära unustada. Ei tohi muutuda liiga literaatlikuks. Ma olen võidelnud literaatlikuks muutumise vastu, ei ole vaja kirjutada „metametameta“ tasandil armuvalu kui sellise targutavat analüüsi. Isiklikkus ja julgus on suur jõud. Aga jah, midagi on vaja veel, mis selle kirjanduseks teeb.“

Lugemine kui ravim

Kristiinal on kaks last. Väiksem neist alles viieaastane. Õhtujutu lugemine on nende peres ilus traditsioon. Praegu loeb ta pisemale „Heinahattu ja Vilttitossu“ sarja raamatut, mille ta viimatiselt Soome reisilt kaasa ostis. „See on täielik tragikomöödia, aga nii lapselikult ja ägedalt kirjutatud, omal kombel nagu järgmine Bullerby („Bullerby lapsed“ Astrid Lindgren), sellest sarjast on isegi filme tehtud. Loen kiiresti vaikselt soome keeles ja tõlgin lapsele kohe eesti keelde. Nii on endal ka põnev.“

Kirjaniku peres on aga lastel vedanud, ootamatu lugemistuhin võib ema tabada ka näiteks keset päeva. „Täna ma naersin nii kohutavalt, see oli tõesti ootamatu, kui paju ma naersin. Laps palus, et ma loeksin „Hirmus Henry“ sarja. Mul ei olnud plaanis talle lugeda keset päeva, aga ma lugesin vist umbes kümme lehekülge ette. Lugu oli sellest, kuidas Henry arvab, et ümberringi on kõik nii koledad ja vanad. Ta otsustab, et avab ilusalongi ja möksib ema meigikarbi sisuga kõik sõbrad ja sugulased enda ümber oma maitse järgi ägedaks. See on ülilahe, kui kirjanik suudab kirjutada sedasi, et nii emal kui ka lapsel on naljakas. Mina ei ole veel avastanud, kuidas lastekirjandust kirjutada – see on vist minu ebaküpsuse märk,“ on Kristiina enda suhtes kriitiline.

Ta ise nautis viimati eesti keelde tõlgitud Leedu autori Kristina Sabaliauskaité romaani „Peetri keisrinna“. „ See on õudne, aus ja väga mõjuv raamat. Katariina I armastuslugu Peeter Suurega. Arvataksegi, et Katariina võis leedu päritolu olla. See on omamoodi Tuhkatriinu lugu, mida soovitan küll kõigil lugeda, lisaks on see veel ajaloolises mõttes hariv ja üsna autentne. Soovitasin oma emale (Ly Seppel toim) ka. Ema arvas, et loeb vaid paar lehte, aga ei pannud enne käest, kui raamat oli läbi. Sellele raamatule ootan järge,“ räägib Kristiina õhinaga.

Kas raamatut oleks üldse sünnis pooleli jätta? Vahel loeme ju justkui viisakusest läbi ka need teosed, mis meid ei kõneta. „Mulle on snobistlik lugemine võõras. Ma jätsin isegi „Roosi nime“ (Umberto Eco) pooleli, sest sellel hetkel see mind ei kõnetanud. Ma tunnen, et elu on liiga ilus ja liiga lühike kokkuvõttes, et seda raisata raamatute peale, mis ei kõneta,“ sõnab ta kindlalt.

Kristiinale pole võõrad ka eneseabiraamatud. Tema sõnul on kõik omavahel tihedalt seotud. Filosoofia näiteks mõjutab nii luulet, proosat, draamat kui ka eneseabikirjandust. Seega, väga vahet ei ole – kõik on vormistamise küsimus. „Ma arvan, et eneseabiraamatud on tihti õiged asjad omal kohal,“ ütleb Kristiina. „Vahel küll häirib neis see, kui tajud ära, et keegi püüab sulle mingit ideed maha müüa. Sellises kommertsilõksus ei tahaks olla. Kui aga raamat pole kirjutatud ego pinnalt, siis selle tunneb ära – tõelise soovi lugejat aidata.“

Praegu loeb ta palju soome keeles ja just neid raamatuid, mida oli endale ammu igatsenud ning hiljutiselt Soome reisilt kaasa ostis.

Naer kui ravim

Naine, keda Hirmus Henry suudab naerma ajada, ei kõkuta siiski üleliia tihti. „Mind ei ole sellega õnnistatud, et ma pidevalt istuksin huumorisoone peal. Ma ei suuda kõike läbi huumoriprisma vaadata. Mu närvikava ja huumorisoon on omamoodi melanhoolne,“ tõdeb Kristiina. Kuid õnneks enamasti mitte raskemeelne. „Kirjaniku jaoks võib melanhoolias olla poeetilist lendu – see on nagu hämar hoovus, mis kannab.“ Natuke peab kergele lõbusale elule vastu ka panema. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks elada sellist elu, et vaatad ainult komöödiaid, naljasaateid, loed anekdoote, kuulad lõbusaid laulukesi ja tantsumuusikat. Omamoodi

teraapiline kindlasti, eriti meie kliimas. Aga kui mõelda, mida lastele soovin edasi anda, siis ikka elu sügavamat hoovust. Selleks, et nad oleksid valmis ka raskemateks aegadeks,“ lisab Kristiina. Ta loeb jälle uuel ringil maailma rahvaste suuri muinasjutte. See on seletamatult lummav ja elutark maailm.

Mis hoiab meid siin Põhjamaal naljast eemal? „Mõnikord, kui kohtun väga vitaalse ja naeruhimuse inimesega, mõtlen, et miks mina selline ei ole – kui ma suudaks nii elada, siis oleks kõik hästi. Aga see vist ainult tundub nii. Ma olen õnnelik olnud, kui olen elus suutnud oma kerget melanhoolset loomust heaks võtta. Olengi selline,“ sõnab Kristiina. Ta on vaadanud mõnda positiivse ellusuhtumise videot, mida on Youtube täis. Ja pannud kõrva taha mõne nipi, kuidas heatujulist ja teotahtelist elu elada.

Kristiina elufilosoofias on suur siht püüda uskuda ja teha head. „See ei tule mul alati välja. Siis meenutan endale: püüa kõigepealt mõista, mitte hukka mõista. See kõlab ehk liigagi lihtsalt, aga tegelikult, seda ei ole alati lihtne teha tänapäeva maailmas, mis justkui nõuab skeptilisust ja iroonilisust igal sammul,“ lausub ta. Selle elusihiga käib kaasas ka suur mõttetöö, et mis see „hea“ siis on. Ta on päris palju vaeva näinud, et koolitada ennast optimistiks. Loogika ütleb, et see eluhoiak on laias laastus siiski tervislikum kui pessimism. “Mul on elus olnud oma optimismi eratreenerid,“ naeratab ta vaikselt, kui Emajõe ääres pargipingil termosest kuuma mee ja ingveriga teed valab.

Uni kui ravim

Mida teeb üks melanhoolne luuletaja, kui väsimus peale tuleb ja on raske olla? Muidugi magab. Kuid ega seda uneaega olegi nii kerge pere kõrvalt endale alati võimaldada.

Kristiina on veendunud, et uni on püha. „Keeruline on võibolla panna oma pereliikmeid seda austama. See on omamoodi kunst. Pereelu on nagu üks organism, kus enda välja lülitamine on luksus. Praegusel eluperioodil pean täitsa teadlikult ja vahel ka isekalt võitlema oma uneaja eest. Alati see ei õnnestu,“ tõdeb ta.

Ometi püüab ta kooliajal hoida lastel kindlat unerežiimi. Silver (Silver Sepp – Kristiina abikaasa) on nende peres parim laste voodisse saatja. „Lapsed kuidagi teevad kohe, mis ta ütleb,“ ohkab Kristiina. „Minul on väikese lapsega välja kujunenud praktika, et mitu tundi enne magama minemist panen ma kõik nutiseadmed ära. Peidan ära. Sel ajal ei kasuta ma neid ka ise.“

Vahel tuleb ette ka olukordi, kus ülemõtlemine ja muretsemine võtavad viimase jõu. Kui laste puhul oskame näha õigeid lahendusi, siis iseenda juhtimine võib vahel keeruline olla. „Kui mul on nii paha olla, et ei suuda magama ka minna, siis helistan mõnele sõbrale. Nad ütlevad tavaliselt seda, mida ma ka ise tean „Ära mõtle üle, mine magama“, räägib Kristiina. Hea sõber Naised Köögis bändist ütleb hästi

toredasti: „Nüüd sa oled liiga kaua linnas olnud, on vaja maale minna, Kristiina.“ Seda ei tunne Kristiina alati ise ära. Linn mõjub natukene nagu närvutavalt meie tajudele.

Ka kohvijoomise jättis Kristiina maha just selletõttu, et uni oli häiritud. „Mõtlesin, et kumma ma maha jätan, kas ärevad uudised või kohvi. Uudised ma muide jätsin paar aastat tagasi kuuks ajaks maha, see mõjus hästi, aga nüüd otsustasin, et alustan kohviga. Kohv on justkui meie kultuuri osa, Venemaal on seda tee ja viin,“ muigab Kristiina. Alguses olid võõrutusnähud, tuli peavalu, aga sellest sai ta üle. Nüüd joob Kristiina hoopis kanget kakaod ja paneb sinna sisse kõike head, mis pähe tuleb – kaneeli, mett, koort või isegi kookosrasva.

Loodus kui ravim

Kristiinal ei ole praegu oma maakohta. Nooruses elas ta kümme kuud Mohni saarel. Armsaid kohti on – Rapla jalutusrajad ja Silveril oma maakoht Treimanis. Unistustes ja hinges on oma maakoha jaoks Tartu lähedal, kus pidevalt käia, koht täitsa olemas.

Ülemöödunud suve lõpus käis ta Uku Masingu kodukohas Raplamaal, kus korjas suure pundi naistepuna, millest sai eelmise kevadeni teed teha. „Vahepeal võib Uku Masingu loomingust välja lugeda, et ta oli ikka paras naistevihkaja, armastaja muidugi ka,“ muigab Kristiina. „Aga see naistepuna tema kodutalu ümbrusest oli võimas.“ Luuletajale meeldivad ravimtaimed, eriti raudrohi. See on üks vägevamaid ravimtaimi Eesti looduses.

Kristiina tajub oma põlvkonna erilisust. „Skandinaavia maade meievanustele inimestele on rahvameditsiin võõras, neid raviti juba lapsepõlves esmalt tabletiga. Mina korjasin vanaisaga teelehti, raudrohtu ja pärnaõisi – jalad pandi sooja vanni, kui haigeks jäid, mäletan kurgumäärde magusat maitset veel siiani. Olen ka pipraplaastri usku. Seda olen nii lastele pannud kui ka ise kasutanud.“

Kristiina jaoks taanduvad praegu tervisliku eluviisi võtmesõnad suurtele ühiskondlikele hoovustele – kliimasoojenemine, looduslähedane elu, keemia vältimine. „Inimese tervisele on hea see, mis on ka planeedi tervisele hea. Kusagil räägiti, et tavapärast poepakendatud toitu ostes sööme nädalas ära pangakaardi jagu plasti. Kui säästad pakendite pealt, siis säästad planeeti ja oma tervist ka – see on üks suur süsteem.“

Headus kui ravim

Praegusel ajal tunnevad paljud, et ühiskond on katki. Kristiina tunneb, et on äkki leplikum, kui arvanuks. „Ma ei taha, et inimesed, ka sõbrad ja sugulased, läheksid omavahel tülli. Olen valmis ära kuulama seisukohti, millega ma ei nõustu, proovin neid mõista,“ tõdeb Kristiina. „Kui laiast maailmast meie väikese Eesti peale vaadata, siis tundub see nii armas. Armastad iga inimest siin, kõik on nagu üks suur pere. Kaugelt vaadates on nii selge see pilt – ärme siis riidle omavahel. Kokkuvõttes ei ole meil midagi muud teha kui kokku hoida. Kõik meie lähimad keeled on siit maamunalt minema pühitud, suuremad keeled ja kultuurid on nad alla neelanud, sest need keeled pole olnud piisavalt ühtsed, et püsima jääda. Ma arvan, et sõbralikkus ja heatahtlikkus aitavad meil kokku hoida ja püsima jääda.“

Meie jalutuskäigu alguses ütles Kristiina, et ta ei pruugi olla tervise teemadel õige kõneleja. „Ma olen elus päris palju haige olnud. Ma ei ole hea eeskuju.“

Püüdsin anda loo kangelasele kogu õhu ja ruumi, nii sõnades kui ka nende vahel. Üks ilus, suure väega õige eeskuju on selle kuhjaga ära teeninud. Kui meie linnades jalutab inimesi, kes maailma enda ümber nii ilusalt tajuvad, ei ole kõik veel kadunud.

Kristiina Ehinil ja ta sõpradel on õigus: „Meil on vaja koos, keset kiiret ajasõudu, vaadata üksteisele silma. Me sõnadel on vägi ja me tegudel on jõudu! Koos loome paremat maailma!“ (sõnad laulust „Mis maa meile jääb?“ Sõnad: Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Sofia Joons Gylling, Kairi Leivo. Viis: Silver Sepp, Katrin Laidre, Kristiina Ehin).