Tähelepanu, pildistan! Vaatad tõtt Arvamusfestivali albumiga. Iga albumi mõte on jäädvustada mingit hetke, et selle juurde hiljem naasta. Hetk ise võib olla lõbus, pidulik või intiimne, aga alati väärt mäletamist. Selle albumi kirkaks hetkeks on 2014. aasta Arvamusfestival augustikuises Paides. Hetked on jäädvustanud Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandid koostöös Arvamusfestivali meeskonnaga. Arvamusfestivali kapoti alla piiluvad, osalejaid iseloomustavad ja uusi ideid pakkuvad artiklid on osa magistrandide loodud arenduse ja kommunikatsioonistrateegiast, mille koostamiseks analüüsiti Arvamusfestivali arutelude formaate, läbiviimist ja osaluskogemust.
Kui sa ise seekord festivalile ei jõudnud, võib albumis kujutatu tunduda võõras, justkui keegi näitaks õhinaga oma pilte eelmise suve reisist, kus sind kaasas polnud. Pool juttu jääb rääkimata ja peab pingutama, et ähmaste selfide tagant seda Akropoli näha, millest jutt käib. Aga kogu see seosetu jutt, ähmased pildid ja tohutu õhin, millega sellest kõigest räägitakse, tekitab nii palju uudishimu, et järgmine kord kaasa minna. Midagi peab seal ju olema, et ikka uuesti ja uuesti meelde tuletatakse. Uudishimulikud, ootame teid 14.–15. augustil Paidesse kolmandale Arvamusfestivalile! Neile, kes festivalil olid, pakub album võimalust naasta sellesse augustikuu nädalavahetusse ja vaimusilmas festivalil uuesti ringi vaadata. Esmalt enda silmade läbi – elada uuesti läbi neid emotsioone, mis festivali ajal tekkisid. Ehk tuleb isegi meelde mõni nüüdseks argimõtetesse mattunud idee, mis festivalil külge hakkas? Seejärel tasub uidata festivalil kellegi teise silmade läbi, sest peaaegu niisama palju, kui on Arvamusfestivalil erinevaid arvamusi, on ka erinevaid kogemusi, ja miks mitte neist õppida. Julgemate jaoks on võimalus õppimisega veel kaugemale minna ja vaadata enda festivalil toimetamist läbi kellegi teise silmade – kuidas tehtu võis teistele paista? Mida teha, et järgmised Paides koos viibitud hetked oleksid kõigi jaoks veel mälestusväärsemad?
Head lappamist ning kohtume juba järgmisel Arvamusfestivalil! Albumi koostasid: Andrus Raudsep Mari Öö Sarv Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandid: Kaija Pook, Kristin Pihu, Sirje Joala, Egert Puhm, Martin Meitern Juhendaja: Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Fotograafid: Liis Kängsepp, Kärt Vajakas, Sven Tupits, Tauno Tõhk, Mait Vestre, Alari Rammo Karikaturist: Madis Ots Kujundaja: Eliise Raadik Eraldi tänu Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi õppejõududele ning tudengitele.
Kivi heitema si n oli r端 nda m isek s, ag a n端 端d lask em end sell eg a heit a tag asi Arv am usfest ival i p辰e vad ess e.
Arvamus-mis-asi?
Mida üritatakse? Arvamusfestival on kahepäevane sõnarokipidu, kuhu koguneb tänasele ja homsele Eestile mõeldes palju, palju ärksaid ja aktiivseid inimesi, arvajaid ja mõtlejaid, kusjuures ükski arvamus ei ole õige ega vale, on vaid ideed, argumendid ja inimesed. Vähemalt selline on eestvedajate unistus. Unistus on inspiratsiooniks olnud Rootsist, kus Almedalsveckanil sarnast sõnarokifestivali peetud juba ligi pool sajandit.
u ni st am is ek s Ne i l p채 ev i l po ln ud g a. Bl og i j ad j a en am ke lle lg i ae st a pi lk ug i. fo to g ra af id ei t천
Tähtis on, et arutlejateks peetakse mitte ainult neid, kes istuvad laval, mikrofon käes, ja kelle nimi on trükitud festivali kavas, vaid samavõrra kaasa rääkimist oodatakse neiltki, kes lavale ei mahu. Pole rääkijaid ja kuulajaid, kõik on ühtmoodi arvajad. Sellise arvavate ja mõtlevate kodanike kogunemise eesmärk on luua Eestis avatud, kogu ühiskonda kaasav ja poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, mis arendab arvamuskultuuri ja kodanikuharidust, sundimata kedagi millekski ja tegemata arvajatel vahet. Pole tähtis ka organisatsioon, mida arvaja esindab, pole eelistatud valdkondi ega teemasid, mille eest seista – valdkonna ja teema toovad festivalile ehk festivali sisulise kava panevad kokku ärksad kodanikud ise, mitte korraldajad.
Arvajate ja arvamuste koondamisega festivali missioon piirdubki. Siit ei tule manifeste, statuute, otsuseid, tegutsemisplaane, ei jagata ülesandeid ega koostata strateegiaid. Arvamuste ja teemade paljusus samal ajal samas kohas ning igaühe prii ligipääs sellele kohale loob võimalusi, mida ei anna üksi teledebatt ega raadiosse helistamise võimalus, ümarlaud ega isegi, jah!, internetilõim. Kui inimesed lahkuvad festivalilt uute mõtetega, on kohtunud argumentidega, millele nad seni mõelnudki pole, kuulanud ära ja mõelnud läbi täiesti teistmoodi „tõe”, siis ongi festival korda läinud. Mõtlevad inimesed, teiste seisukohti austavad ja enda väiteid argumentidega toetavad kodanikud ongi Arvamusfestivali unistus.
Arutlejad kolivad mikrofonidega muru poole, sest pole nende arvamus tähtsam ühti kui murul olijate oma.
„Tervist, härra president!” ütleb viisakas kodanik teisele.
Mõnele alale mahuvad kõik osalejad ära.
M 천ni a rute lu v천ta b koh e alg use s m u ru l hoo siss e.
Festivali lapitekiline logo ja kujundus on sihilikult sama kirju kui arvamuste hulk meie inimeste hulgas. Proovigu keegi öelda, et lapimuster kõige erinevamatest värvidest ei moodusta uut tervikut, mis oma elu väärt. Moodustab küll, nii lapitekk kui neli tuhat arvamust. Nii ongi Arva-
musfestivali logoks a nagu Arvamusfestival, jutumull kui mõtte ja arutluse sümbol ning lapitehnika kui väikestest koosnev suur. Lisaks on lapitehnika keskkonnasõbralik ja seegi pole Arvamusfestivalil tähtsusetu deviis.
Kuidas välja tuleb? Kui unistus teist korda Paide vallimäel eestimaalaste ette lahti rulliti, oli üsna kiiresti selge, et aetakse õiget asja. 4000 kohaletulnut oli kaks korda enam kui aasta varem, mitmekesine programm seinast seina teemadel ja üle 80 osaleva organisatsiooni. See kõik näitab, et korraldajate unistus meeldis nii neile, kel oli aruteluteemasid hingel, kui neile, kes tahtsid neist kuulda ja kaasa mõelda. Festivali isetekkelisuse mõte hakkas teisel aastal samuti elama – esimesel aastal tuli oma teemadega välja vaid mõniteist ühendust.
Festivali üks maaletoojaid ja juhte Kristi Liiva toob välja ka ühiskondlikke teemasid, mis Arvamusfestivalil tähelepanu keskpunkti tõusid: nt tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja väiksepalgaliste vabastamine tulumaksust olid fookuses ka 2015. aasta valimisdiskussioonidel. Lisaks arutelukultuuri õhutamisele õnnestus hästi kunstija kultuuriprogramm – dokumentaalfilmide kava läks täissaalile, Jaak Printsi Eesti ajalugu kokku võttev etendus „24 aastat ühe tunniga” lõi Vallimäele erilise õhustiku jne. Sellest kõigest hea tuule tiibadesse saanud, kogunes festivali tiim juba mitte õhkama, kui hästi kõik läks – selles ei kahelnud ilmselt enam keegi –, vaid pani kokku nimekirju sellest, kuidas seda kõike veelgi paremini korraldada.
Festival meediapeeglis Kõikvõimalikes meediakanalites, Aktuaalsest Kaamerast maakonnalehtedeni, räägiti Arvamusfestivalist läbivalt kui millestki erilisest, olulisest ja heast. Paljud arutelud jõudsid festivalilavadelt ajakirjandusse, olgu referaadi, tsitaadi-
nopete või laiema teematõstatusena. Nii võib öelda, et arvamused-arutelud, mis Paides sündisid, elasid oma elu vähemalt mõnda aega ka kaugemal. Seltskonnaajakirjandus pakkus lugejaile galeriisid ja palju saateid läks eetrisse otse festivalilt. Meedia võttis festivali kindlalt omaks. Peavoolumeedias küttis palju kirgi Barbi Pilvre artikkel, kus ta avaldas nördimust, et festivali kohta justkui ei tohiks kriitikanooli pilduda, aga heitis ette ka seda, et see on turvaline
es eg a ud a m õ n e i n im tv tu d a h ta i i u K Pa id e Va lli m ä g iis s t, s ri o iis te le v us n s e e k o h t, k a u g u s ti k u u s o a ke d a g i. ke e g i e i k a rd
Ot se fe st iv a li lt jõ ud is m ee d ia ka n a lites se su u r hu lk te em as id , ag a ka te rv e ri da s a atei d.
„valvearvajate” kogunemine, kus pole särtsu ega dünamiiti, teisitimõtlemist ega radikaalsust. Siim Kallas aga oli kevadel peaministrikandidaadina avaldanud lootust, et koalitsioonilepingusse tuleb rohkem „Arvamusfestivali vaimu”. Kallas osales festivalil ekspeaministrite debatil ja nagu Postimees vahendas, hindas ta festivali vahetut siin-ja-praegu efekti kõrgemalt kui teledebatte, kus prožektorid ajavad ehk mõne rääkija närvi ja kaamerad kõike ei näita. Urmas Glase
väljendas Järva Teatajas kümme päeva pärast festivali sama mõtet: „Paljusid teemalavadel istet võtnuid näeme teleekraanilt või leheveergudelt. Aga kui tihti ilmuvad nad inimeste palge ette ja on valmis kõige ootamatumateks küsimusteks?” Artemi Troitski tutvustas Eesti Päevalehes festivali õhkkonda veelgi intiimsemalt: „Sisuliselt oli see aktivistide festival – poliitikud, ajakirjanikud, juhid, ökoloogid,
ettevõtjad jne. Selles mõttes on festival väga kasulik (väikese riigi efekt!): ühes kohas võib korraga kohata kõiki tippfunktsionääridest kuni boheemlasteni. Kusjuures kõik on täiesti ligipääsetavad. Mina näiteks tahtsin saada tuttavaks haridusminister Jevgeni Ossinovskiga ja saingi, ilma mingite raskusteta.” Troitski kriitika tabas aga keeleküsimust: ehkki venelaste ja lõimumisteema oli festivalil tugevalt esindatud, polnud vene keele rääkijal, kes eesti keelt ei oska, suurt midagi teha.
„Arvamusfestivali kõige suurem väärtus ei seisne mitte arvamuste, vaid arvajate kujundamises.” Sakalas tõdes Hans Väre, et ei oska nimetada ühtegi maailma päästvat ideed ega pisut väiksematki konkreetset algatust, millele esimesel Arvamusfestivalil alus pandi, kuid see polegi tähtis. „Arvamusfestivali kõige suurem väärtus ei seisne mitte arvamuste, vaid arvajate kujundamises. Kindlasti paneb ta tänavugi hulga inimesi loobuma juhtmõttest „Ära arva!”. Kui on hea mõte, tuleb endale öelda hoopis „Arva ära!” ja seisukohta teistega jagada,” kirjutas Väre festivali ajal. Andrus Kivirähk lisas meedias muidu kõlavale kiidulaulule portsu teist vaadet: algidee on sümpaatne, kuid nagu konverentsiturismil, kipub ka Eesti kodanikuliikumises tooni andma „omaette professionaalne tõug” arvajaid, kes on kohal igas vestlusringis ning kellele see arvamine ongi põhitegevuseks, asi iseeneses. Varro Vooglaid kirjutas Õhtulehes aga sellest, et meedia, poliitikute ja arvamusliidrite „ülevoolava innukusega” ja „harvanähtava üksmeelega” ülistatud ning Sorose ja valitsuse rahaga toetatud festival tsenseerib teistmoodi mõtlemist ja püsib „poliitiliselt korrektne”.
„Samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.” Erinevalt Barbi Pilvre kriitikast nimetab Vooglaid, millised arvamused, teemapüstitused või organisatsioonid tema meelest festivalilt puudu olid. Ta jätab samas tähelepanuta, et festivali korraldajad teemasid ei tõstata ja organisatsioone ei vali – igaüks, kes soovis, sai oma teemade ja lavaga välja tulla. „Kogu Arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna,” kirjutab Vooglaid. Umbes nii sõnastavad korraldajad tõesti festivali visiooni, nii et sellest on kriitik õigesti aru saanud. Paljudele teistele on arvamuste paljusus ja igaühe õigus oma tõele siiski positiivne, mitte negatiivne asi. Urmas Glase Järva Teatajas: „Lisaks rääkimisele õpetas festival kuulama. Oluline pole ainult ju monoloogi pidamine, vaid mõistmine, et esineb teisi arvamusi, mis väärivad samuti ärakuulamist ja tunnustamist. See annab ainest mõtiskleda, et samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.” Pole tähtsusetu, et arvamuskultuuri kõrval märkas meedia ka seda, mida teeb mitme tuhande inimese toomine väikelinna – nii linna majandusele kui hingele.
On arvamise aeg
Arvamusfestivali osaleja kingades Arvamusfestivali üheks ideaaliks on isetekkelisus: hulgale aktiivsetele kodanikele on loodud platvorm ühiskonnaüleste arutelude korraldamiseks ning nende asi on seda võimalust kasutada. Festivalil osalevad inimesed on väga erinevates rollides ning nii on neil ka erinev nägemus. Mida kogesid festivali korraldajad, arutelude juhid ja arutlejad festivali eel? Aga festivali ajal? Osalejaid küsitlesid ja iseloomustasid TÜ kommunikatsioonijuhtimise magistrandid. Juttu tuleb erinevatest reaalsustest ning see on mõeldud lugemiseks nii neile, kes soovivad 2015. aastal esimest korda festivalile tulla, kui ka neile, kes juba varasemalt festivalist osa võtnud. Esimeste jaoks annab see võimaluse näha, kuidas festivali korraldamine toimub. Peatükk annab ka võimaluse õppida teiste kogemustest, näha nende muresid ja rõõme, vältida samu vigu. Vanadele olijatele toob käesolev peatükk äratundmisrõõmu, samuti võimaluse saada ideid selle kohta, mida põnevat ja uut järgmisel korral ette võtta.
Sulnil maikuu laupäeval mõned kuud enne Arvamusfestivali Teemaalade korraldajad ja arutelujuhid Teemaalade korraldajad hakkavad arutelusid ette valmistama juba kevadel. Maikuuks peavad paigas olema nii arutelude täpsed teemad, iga arutelu formaat kui ka osalejad. Kõik korraldajad arutlejaid ja teemasid muidugi maikuuks kinnitada ei jõua. Ühe teemaala korraldaja tõdes, et alles esimeseks juuliks oli praktiliselt kõik paigas. Mõned eeskujulikud püsivad siiski graafikus ja maiks on neil tõesti oma arutelud detailideni paigas. Kuid väljakutseid on neilgi ja hea arutelu ei jõua festivalile ilma, et poleks mingi hetk tekkinud küsimust „miks me sinna üldse lähme?”. Erandeid on muidugi ka siin.
Põhjuseid, miks üks organisatsioon festivalile läheb, on palju. Kahe esimese Arvamusfestivali puhul on selleks ennekõike olnud soov tutvustada avalikkusele mõnda enda organisatsiooni jaoks olulist teemat. Näiteks leidis üks teemaala korraldaja: „See on hästi hea võimalus organisatsioonidele, kui neil on mingi sõnum, mis vajab võimendamist või esimest korda esile toomist.” (Siin ja edaspidi toodud tsitaadid on pärit Tartu Ülikooli magistrandide läbi viidud intervjuudest Arvamusfestivali arutelujuhtide, teemaalade korraldajate ja osalejatega 2014. aasta suvest.) Kuid on ka neid, kes on Arvamusfestivalis näinud potentsiaali enamaks: otsitakse nii uusi mõtteid kui kaasamõtlejaid. Tõesti, kohale on tulnud ju palju intelligentseid inimesi väga erinevatest eluvaldkondadest. Las arvavad ka midagi neist teemadest, mis meile olulised. Miks mitte nende teadmisi ja ideid ära kasutada. Samas võib juhtuda, et mingi teema tundub endale ja oma sõpradele hästi oluline (ja see kindlasti on oluline!), aga kuidas panna ka teisi seda olulisust mõistma? Kellele on üldse meie silmis oluline seda sõnumit edasi anda?
Teem a ala ko rrald a j a pe as käivad mõtte d a rutelu ko rrald amise a j al Keda kutsud a a rutelu s os alema ? Keda valida ? Kes s aab j a on valm is tu lema ? Os ale j ad või ksid esi ndada eri nevaid vaaten u rki. Ag a tegeli ku lt ma ju ei tah a, et keeg i m i nu vaaten u rg ast ka rd i n aalsel t eri nevalt a rvaks. Või tah an? Os ale j atele i lmselt meeld i ks vestlu ses i ntriig i n äh a. Vähem alt ü ks ku u lus nim i või ks ka i kka olla, mõni m i nister n äiteks . Ja m is ma ü ldse a rutelu pe alki rj aks panen ? Selles t sõltu b ju, kas keeg i ü ldse tu leb meie a rutelu le. Ja siis on va j a veel moderaato reid, kes laval toim uvaid a rutelu sid juhi ks! Kes see või ks olla ?
Arutelu juhi kim batu s v천i teem aala ko rrald a j a v채lj akut se: kes t채ida b tooli d j a kas see kokk utu lnuid huvit ab?
Lavaarutlejad
Osalejad
On vähe poliitikuid, avaliku elu tegelasi, arvamusliidreid või lihtsalt oma ala spetsialiste, kes ei ootaks kutset Arvamusfestivalile lavaarutelus osalejaks.
Need, kes eelnevatel kordadel on festivalil käinud, teavad juba kevadel arvestada, et augustis läheb Paidesse sõiduks. Kuid Paide Tolk (esimese, 2013. aasta Arvamusfestivali eel olla Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho seda festivali uueks nimeks pakkunud – noh, et kas mingit tolku ka sellest jutust siis on) pole veel nii laialdast populaarsust kogunud üritus kui Viljandi folk. Erinevalt folgist pole Arvamusfestivali näol tegemist millegi arhailise, vaid uue ja huvitavaga. Kuigi festivalile on oodatud kõik ilmakodanikud (nagu Maarja-Liis Ilus kunagi Coca-Cola reklaamis laulis, on festival mõeldud „...unistajaile ja lootjaile, võidu koju toojaile. Sinule ja minule. Kõigile!”), on teekonna Eestimaa südamesse ette võtnud vaid aktiivsem osa ühiskonnast. Aga seegi ju on üsna erisugune. Lausa ekstreemselt väljendab seda ühe festivalil osaleja öeldu: „Eks siia koguneb ikka arutelueliit, haritum ja aruteluvõimekam osa poliitikuid, professoreid ja ajakirjanikke. Muidugi ei saa seda kontingenti nüüd võrrelda Eesti ühiskonna läbilõikega.”
m ise sü ne rg ias t ...te a n, ku ida s ko os te ge id j a ide id, võ i b te kk ida u us i mõ tte ko nt o ris ist ud es m i lle pe ale ü ks i ku sk i l ei p ru ug i ku n ag i tu lla .
Ja hetk, kui ta saab Selle Kõne, üritab ta ikkagi jääda rahulikuks ja teeskleb ehk pisut ükskõiksustki „Ahaa, et Arvamusfestivalile, jah? Millal see toimubki täpselt? Kes veel minuga koos kõneleksid? Kas teema fookust ei võiks natuke nihutada kuidagi? Kas ma peaksin kuidagi spetsiaalselt ette valmistuma?” Aga tegelikult hüppab ta pulss festivali nime kuuldes kõrgustesse ning ta unustab hetkega kõik, mis parasjagu pooleli oli. Kõne lõppedes lubab endale ehk isegi võiduka käelöögi õhku: sa oled tunnustatud, sinu arvamust oodatakse Arvamusfestivalile! Ja siis veel nemad, kes ei saanud Kõnet. „Äkki mind unustati lihtsalt ära? Äkki onu Vernon peidab minu eest Sigatüükast tulevaid kirju? Jah, küllap nii oligi. Helistan ise igaks juhuks kellelegi ja mainin, et olen tulemas. Noh, et kui vajate kedagi, siis võite märku anda, küllap saaksin osaleda.”
Ka põhjuseid, miks üks või teine inimene festivalile plaanib tulla, on palju. Mõni usub sellesse, et koos saab tõesti parema: „...tean, kuidas koostegemise sünergiast võib tekkida uusi mõtteid ja ideid, mille peale üksi kuskil kontoris istudes ei pruugi kunagi tulla.”
He lis ta n ise ig ak s juh u ks ke lle leg i j a ma i ni n, et ole n tu lem as . No h, et ku i va j ate ke da g i, sii s võ ite mä rk u a nd a.
Mõttepaus us fe st iv al i le ? m va Ar a n si d le tu a eg id M i lli ste m ot iiv al i l a ru te lu ju hi , iv st fe d si ak h ta e el st tu M i lli stel e oo ko rral da j an a lu te ru a i võ a an j e al os s la va a ru te lu va stata? • • • • •
u usi mõt teid s aad a m i llele g i ki n nitu st leid a u usi mõt teka asla si koh ata van u tuttava id n äh a ise ka m idag i a rva ta
a • m itte m ida g i m uu d po le teh ram m i kü sid a) • p ro m i ne nte n äh a ( j a au tog • (I ns tag ram i) pi lte teh a • kõ i k tei se d on ju ka sii n • ... m ida g i m uu d ?
Kohalik Kohalike jaoks on Arvamusfestivali näol muidugi tegemist aasta suursündmusega. Kui see pole piisav põhjus kodust välja tulemiseks, siis mis oleks? „Kuna ma olen kohalik, siis ma tundsin, et pean kindlasti ikka vaatama tulema.”
Enesenäitaja Ja nagu iga uue ja huvitava asjaga, on ka Arvamusfestivali esmaavastajail tunne, et nemad olid seal enne kui festival populaarseks sai. Nemad tundsid hea asja ära enne teisi. Ning juba Arvamusfestivalil kohal olek tundub tegevat inimesest parema isendi.
Arvamusfestivali teise päeva pärastlõuna
Aga enda korraldatud arutelu on ka põnev jälgida. Tõenäoliselt teab korraldaja aruteluteemast kõike ja oskab aimata ka seda, kuhu arutelu välja jõuab. Aga sellest pole midagi, ikka on huvitav jälgida ja loota, et teema olulisus kohale jõuab.
Teemaalade korraldajad
Mis juhtub aga siis, kui teemaala korraldaja pilguga inimsummast üle käies ei näe mitte ühtegi võõrast nägu? Kohal on vaid kolleegid ja partnerid, kellega niigi asju aetakse. Väga võimalik, et teoks on saanud suurim hirm, mis korraldamise ajal oli: kellelegi ei paku teema huvi! Ühe arutelu juht pidi tõdema: „...ma tõesti olin lava juures selles seltskonnas, keda ma tegelikult tean ja tunnen, vähe oli neid nägusid, keda ma ei tea ja tunne. Tegelikult see oli natuke jutt omadelt omadele.” Mis siis ikkagi valesti läks? Kas teema pole huvitav laiemale avalikkusele? Võib-olla peaks järgmine kord rohkem läbi mõtlema, kellele ja millest ikkagi rääkida tahetakse, et sihtrühm määratud oleks ja sõnumid nendeni jõuaksid.
Teemaalade korraldajad on oma tööga valmis saanud: teemad on paigas, arutlejad kohal ja huvilisi on ka. Ühesõnaga: festival käib.
M oderaato ri ü les andeks on kruttida pa ra j aks a rutelude tem peratu u r. See on üsn a peen te ad us.
Teemaalade korraldajad oma lava juurest tõenäoliselt minema ei saagi: lava juurde kogunenud inimestele tuleb pakkuda ju meeldiv elamus ja muretsemist on palju. „Kas kõik ikka mahuvad istuma? Kust saab lisatoole? Need pilved on ikka väga ähvardavad! Ma loodan, et ükski arutleja hiljaks ei jää! Õnneks esitatakse küsimusi.” Need on vaid mõned mõtted, hirmud ja rõõmud, mis arutelude toimumise ajal teemalavade korraldajate peadest läbi käivad. Ja nõnda ei jõutagi teistele aruteludele. Selle üle on kõigil pisut kahju.
Teg eli ku lt see oli n atu ke jutt om ade lt om ade le.
Nee d pi lve d on i kka väg a ähv a rda vad ! M a loo dan , et ü ksk i a rut le j a hi lj aks ei j ää!
Arutelujuhid Arutelujuhte on peaaegu sama palju erinevaid, kui on arutelusid. Nad on kõik erineva ettevalmistuse ja taustaga. Edukamad on need, kellel on varasem kogemus, täpne fookus, tasakaalus osalejatering ja hea ettevalmistus. Moderaatori ülesandeks on kruttida parajaks arutelude temperatuur, et poleks liiga külm ja igav ega läheks liiga kuumaks ja emotsionaalseks. See on üsna peen teadus.
Mõttepaus le ks võ im a lu s o l u S i u k i, im ti a nd e K e lle võ ta ks id p ig e m e tu g e va d nd e n n o is M ? l e h va e lj a va lid a va id n e nd e n ud e le p e a ks id ht o le ke li a im võ le te ill is j a nõ rg a d k ü lje d ? M ? tä h e le p a n u p ö ö ra m a le se g ad a, en es ek i nd lus e va he
ta lle ko ge m us on a nd n ud m se lg e fo ok us j a ra Va . ud n le ge l on pa ig as vä g a se m is eg a te Ta ri b. ee pu er ki od a m em on is loh im i võ j a ke eg i ei • Si el t võ rd se lt sõ n a te em ag a ei h aa ku is us el m ht a su rv a d e va at j aa s le ne ad ide id, s a m as a le j ku i kõ vit av ai d m õt te id j a a. Kõ i k a ru te lus os hu ad m pid i ke n h n ro ki e on l tn a j lih se lle st on kõ h kle b, ka s ta - ka he l la va lvi i bi ud a rv a m us ed j a ta is eg i li ig a võ rd se lt at a te oll id b i va Võ rt i. ä er vä ne i d om u me el es t on ” va he l. pis ut ku lu n ud . Si i m si ne j at e” j a “p u bl i ku “e t he va t el ku i te ist e j ut t on lg se ta pu ta b ku i la va lt, n i i te eb lm n äh ta va lt pe ad ra si ne id ku u le b m u j a lt a rr ä h ks ü i Ku s ei ole la va l. ne ta va d sõ n a. Os a le j ad tu n m ä rg at a ka ne id, ke lle s ta ku b os ku on pa il a j in a tr d • Ar utel u j uh t Ka eraa to r m ä rk a b se i n i m aa ls el t. us ei ole , si is m od nõ a g itu äg ud . L ah ku j ai d on m rä at l vit va hu l j a la va la e ks a h a le e a rv a m us es t oll ks se e as j at u lt ko ra i pi t es el me vä g a h äs ti, et ne nd a m m aa j a i lm a lu le ei m õe ln ud . Te i nd u n i ng rä äg iva d fo ok us t om a a ru te u t lj la pa nd d ki ai j er tle tt ru Po a t • Ar utel u j uh s aa n ud . lä ht uv a lt s ai d la va m ä rk a m at u lt ot s a d. Av at ud te em as t on ai j g le ae ne st kõ se ud , ut ra ä ts ku oo r j ää b n itu d la ie m a ru te luv i b ta ro h ke m ko kk u. Po tt er i pla a sp et si a lis t, si is rä äg a em te va ole ll a ig i n ad vä g a lu la va l ai n u ke a ru te u li ne a ru s aa d a, ku on er a ke in Ti on t el uh j ud lj lu te pa ru vä g a lle st • Ku n a a t se lle lt a ru te lu lt er i a la te rm i ne id, m i us j b d ta ai su s ka s ke Ta , . ed ad j lis i ku i la va a ru tle m õn ed te em ah uv ad la va j u u re s ka biv i vi as m a S . ad ü rit av . pa lj u olu lis i te ad m isi
Möödunud festivalilt jäid silma alljärgnevad arutelujuhid:
Lavaarutlejad Kui igas festivali arutelus oli enamasti 3–4 laval olijat-arutlejat, tähendab see, et arutelude hulka kokku võttes oli arutlejate arv tõeliselt suur, isegi kui arvestada, et osa neist ütleb sõna sekka mitmes arutelus. Samas eristusid teatavad arutlejatüübid, kellest järgnevad olid kõige ilmekamad.
Teemakaaperdaja „Jaajaajaa, ma saan aru, et haridus on oluline teema, eks ole, ja lapsed on elu õied, eks ole. Aga ma tahaksin rääkida hoopis riigieelarvest, eks ole.”
Nõustuja Tema puhul on keeruline mõista, kas tal tõesti ei ole enda arvamust või võtsid päriselt ka teised kõnelejad tal sõnad suust. Seetõttu kõlabki tema suust kõige rohkem lause: „Ma tegelikult tahtsin täpselt sama asjani jõuda!”
Kaja Jah, teda kutsuti kõikidesse aruteludesse. Ühte arutellu kutsuti teda isegi nii arutelujuhiks kui ka arutlejaks. Seejuures veel erinevate seisukohtade eest seisjaks. Tegemist on valvearutlejaga,kes sobib arvamust avaldama pea igal teemal.
Kampsikus poliitik Poliitik, kes on tulnud „rahva sekka”. Irooniliselt võib teda siiski kõige tihedamini kohata kuskil lavadest eemal telefoniga rääkimas.
Asendaja ehk dublant Arvamusfestival on suur üritus ning mõnikord jäävad ikka esinejad haigeks, lähevad sünnitama või juhtub midagi muud ootamatut. Siis tuleb mängu asendaja: ta saab hommikul telefonikõne kutsega õhtul arutlema tulla. „Kus mu lava on?”, „Mis siin toimub?” ja „Miks siin kõik nii värviline on?!” kostub pidevalt tema huultelt.
M천ttepaus , ku i tu ua s ii s d a j le t u r a ks h t u ks , K u id a s re a g e e r i ju is M ? t is n o o u s ts n a d v 채 lj a m u g a v o je n d u s e k s v ii s m i n u t it so k u i n a d p e a k s id u m e n te e r im a ? rg a u t s a v a h o e n d a s e is u k
Osalejad Kokkutulnud – neid on mobiilimastide statistika järgi festivalile kogunenud 4000 ringis – suurendavad Paide rahvaarvu kaheks päevaks lausa kolmandiku võrra. Niimoodi viiakse ellu regionaalpoliitikat! Linn on harjumuspäratult pungil – arutelude vahel võrkkiiges sõba silmale lastes saab näha rahutut und auto parkimiskohale pressimisest. Kõik kohaletulnud osalevad Arvamusfestivali-nimelisel mängul: moderaator küsib, ega kellegi küsimusi või mõtteid pole. Rahvast läbib ärevuskahin: milline strateegia valida, kuidas käituda? Võimalusi on mitmeid. Ukse number 1 taga on võimalus jääda tummaks. Selle tagant võib leida inimese, kes kardab rumala mulje jätta. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, on tema moto. Parem on igaks juhuks enda suu kinni hoida ja targemate juttu kuulata. Eriti äärmuslikul juhul võib ette võtta ka varjendi kaevamise ning enda maskeerimise sambla, okste ja heinatuustidega, ehkki Paides oleks rohkem tolku tooli kuju võtmisest, lapiteki sisse mähkumisest või varjumisest festivali kava taha. Ukse number 2 taga on võimalus arutelult enne lõppu lahkuda. Mida need huvilised ikka tarka enam juurde lisada oskavad, kui eksperdid on rääkinud? Varem lahkumine annab kogenud festivalihaile võimaluse saada lava juurest enne minema, kui arutelult lahkuv mass kõik teerajad ära ummistab, vetsujärjekorrad Türile ulatuvad ja maheburgerid ökokohvikust otsa saavad. Ukse number 3 taga on võimalus esireas innukalt käega vehkida, sest rääkida on vaja ja rääkimine on hea. Maailma muutmine käib kõigepealt enda ja oma hääle kaudu. Järgnev on aga taas lotomäng: kas õnnestub võita ka moderaatori tähelepanu või tuleb lahkuda tühjade käte ja mõtteid täis suuga? „Mulle hirmsasti meeldib kaasa rääkida, mul on alati oma arvamus sisuliselt ja ma tahan, et mind ära kuulataks, et ma saaks ennast väljendada, sest et maailma muutmine käib ikka iseenda kaudu.”
M探ttepaus M is m uu da b a ru te lu ne nd e k端 la sta j at 端端 pi de j ao ks he ak s? M ill eg a ne id en da a ru te lu le m ee litad a ni ng se al ka ho id a?
Window shopper On kava tihedusest segaduses, ei suuda valida, millisele arutelule minna ning seetõttu püüab olla igal pool korraga. Kõnnib ühelt alalt teisele, suutmata ühtegi arutellu keskenduda.
Vello Valgast Tundub, et ta viibib igal arutelul korraga ja küsib väga palju ebamääraseid kohmetumapanevaid küsimusi. Näitab ennast tähtsa asjatundjana, ent tegelikult on pigem segajaks.
Spetsialist Tegemist on inimesega, kes on enne festivalile tulekut kõik sellega seonduva endale selgeks teinud. Ta teab minutilise täpsusega, milliseid arutelusid ta külastada soovib, samuti on ta valmistunud igasugusteks ilmastikuoludeks, omades nii vihmavarju, vihmakeepi, istumisalust kui ka mugavaid matkariideid.
Vandenõulane Kelle raha eest seda festivali siin tehakse? Valitsuse? Vabamüürlaste? Ja kes oma arvamust siin avaldada tohib üldse?
Fänn Tema tuli just konkreetse inimese arutelude pärast. On ainult üks õige arvamus. On ainult üks õige seisukoht. Ja see on Tema oma.
Tegudemees See on küll väga tore, et siin arutletakse. Aga kus on teod? Miks siin ainult räägitakse?
Ja kohvimees on lihts alt kohvimees.
nii-öelda normaalsed inimesed
90%
Erinevad Arvamusfestivali külastajatüübid
10% Window shopper Vello Valgast Spetsialist Vandenõulane Fänn Tegudemees Kohvimees
Vaade kapoti alla
Arvamusfestivali mootor Käesolev peatükk annab lühiülevaate 2014. aastal toimunud festivali aruteluformaatidest ning kujunduslikust poolest, illustreerides seda näidetega. Peatüki lõpust leiab uusi ja põnevaid ideid, milliseid formaate järgmisel aastal katsetada. Kapoti alla aitasid vaadata ja uusi ideid pakkusid Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandid.
Erinevad teemad, erinevad arvamused, erinevad inimesed, erinevad aruteluformaadid? Elementaarne, Watson? Aruteluformaatide poolest olid Arvamusfestivali alad siiski üsna sarnased ning teisititegijaid-hipstereid pigem polnud. Mis on kommunistlikult ühesuguste aruteluformaatide head ja vead? Kas ja mida võiks teha teisiti? Ning kuidas pilt ja jutt ehk arutelukeskkond ja arutelu ise kokku klapivad?
2014. aastal oli Arvamusfestivalil levinuim teatriformaadis arutelu, kus laval oli kolm-neli arutlejat koos moderaatoriga ning huvilised istusid lava ees muruplatsil. Jäi mulje, et laval on esinejad ning murul kuulajad ja etenduse nautijad. See täidab ka teemaalade korraldajate festivalile tulemise eesmärki: harida kokkutulnuid enda organisatsiooni jaoks olulisel teemal.
Teatrilaadse formaadi plussid ja miinused
Plussid
Miinused
Arvamused ja ideed professionaalidelt, ekspertidelt, arvamusliidritelt
Soosib vanade ideede kordamist rohkem kui uute tekkimist
Erinevad arvamused, teema sügavam avamine
Piirab kaasamist, sest kujunduslik eristus tingib rollide jaotuse: rääkijad vs kuulajad
Kuulajad saavad formuleerida oma arvamuse lähtuvalt lavaarutlejate räägitust
Vaid lavaarutlejate kuulamine (ilma võimaluseta pidevalt kaasa rääkida) võib tingida publiku tähelepanu hajumise
Moderaatoril ja esinejatel parem kontroll toimuva üle
Need, kes soovivad arutelule midagi asjalikku vahele öelda, ei saa seda teha
Kuulajatel on võimalik pärast arutelu küsida täpsustusi, esitada omapoolseid hinnanguid-tegevusplaane
Tagasihoidlikumad kuulajad ei pruugi julgeda oma arvamust avaldada
O n a rute lusid , m is toov ad huvi lisi laus a trep pide le seis ma. Ag a on ka sellis eid, m ida on pa rem pida da i ntiim sem as 천h kkon n as.
Eriline keskkond eriliseks aruteluks Heale arutelule aitab kaasa mõnus ja hubane arutelukeskkond, mis soosib just konkreetse arutelu eesmärkide täitmist. Möödunud festivalil oli kaks ala, mis eristusid teistest kõige enam: Linnaruumi ala ning Sirbi ja Müürilehe ühistelk.
„Ettepanek ei ole loota vihmasaju peale, vaid tekitada kokkukuuluvustunne.” Arusaadav, et Linnaruumi ala loojad kui inimesed, kes õpivad ja/või töötavad arhitektidena, lähenevad selle ehitamisele teistmoodi kirega. Tavalise valge „õllesummeri telgi” asemel oli seal näha kolmnurkseid kiile, kinnitatud puude vahele nii, et vihma korral jäid kuivaks kõik Linnaruumi alale kokkutulnud. Vihma ajal väikese maa-ala peale kokkusurutud inimesed tekitasid ühtekuuluva lõbusapoolse seltskonna ning olid arutelul kasvõi ainult sellepärast, et kuivaks jääda. Kuna vihm ja sagimine tekitas üleüldist elevust, siis ei tundunud sõna sekka ütlemine sama õudsana kui keskkoolis klassi ees luuletuse lugemine. Ettepanek ei ole loota vihmasaju peale, vaid tekitada kokkukuuluvustunne.
Sama võis näha Sirbi ja Müürilehe ala juures, mida kõige paremini iseloomustab sõnaga „jurta”. Väiksemat sorti majake isoleeris sees oleva väikese seltskonna kogu festivalist. Telkmaja sees tekkis sõbralikum õhkkond kui mõne pealava juures see eales võimalik olnuks. Samas ei saa eitada, et kindlate füüsiliste seintega ala piirab inimeste loomulikku liikumist. Need, kes tahavad välja saada, on sunnitud segama arutelu ja trügima inimeste vahelt läbi, ning need, kes tahavad sisse tulla, ei mahu ukseaugust piilumisest kaugemale, sest koht on puupüsti täis. Nii saidki Sirbi ja Müürilehe alast arutelude ajal mööda käijad näha esinejate asemel vaid telgi ukseaugust väljapunnitavaid tagumikke. Need kaks näidet iseloomustavad, kuidas on võimalik ala kujundus panna kaasa – või ka vastu – töötama arutelu formaadile. Seetõttu on ülitähtis enne ühegi telgi ehitamist sõnastada eesmärk, mida soovitakse korraldatavate aruteludega saavutada, ja vastavalt sellele mõelda, milline ruumikujundus seda toetaks. Kui eesmärk on jagada teemat suurele auditooriumile, on ju ebaotstarbekas korraldada arutelu piiratud alal kinnises telgis.
Si rbi j a M 端 端 ri leh e ala . Su let ud tel k, ava tud a rutelu ?
Kas saab teha veelgi paremini? Arvamusfestivalil on väga suur hulk erinevate kogemuste ja laiapõhjaliste teadmistega inimesi, kelle teadmisi ja kogemusi võiks rohkem ära kasutada. Arvamusfestival ei pea piirduma teatrilaadsete aruteluformaatidega, kus põhiline rõhk on kolmel-neljal lavaarutlejal. Võiks kasutada ka aruteluformaate, kus kõigil kokkutulnuil on suurem roll ja lihtsam kaasa rääkida. Kohe pakume välja rea vähem või rohkem hullumeelseid ideid, mis teeks pildi kirjumaks ja lõbustaks kõiki kohaletulnuid. Selleks, et iga Arvamusfestivalile tulev organisatsioon saaks sealt enda jaoks maksimumi, oleks hea esmalt selgeks teha, miks konkreetse teemaga festivalile tullakse ja mis on arutelu/arutelude soovitud tulemuseks. Eri lahendused nii visuaalses mõttes kui ka aruteluformaadi osas teenivad erinevaid eesmärke ja iga organisatsioon saab oma ala ja aruteluformaadid üles ehitada vastavalt enda sihtidele. Vastavalt sellele saab otsustada kas suure või väikese telgi kasuks, läbi mõelda istekohtade paigutuse, seinte olemasolu, osalejate kauguse üksteisest ja paika panna ka kurikuulus lava kõrgus maapinnast, juhul kui lava üldse otsustatakse kasutada. Teemaalade kujundus võib mängida väga suurt rolli inimeste kaasamisel või selle ebaõnnestumisel. Järgnevalt on välja toodud mõned (kindlasti mitte ammendav nimekiri!) festivalile tulemise eesmärgid ning võimalikud viisid, kuidas kõige paremini neid eesmärke täita.
Eesmärk
Soovitused (selgitused leiate altpoolt)
Teema tutvustamine laiemale avalikkusele
Kui rohkem ambitsioone ei ole, siis see annab andeks klassikalise teatriformaadi kasutamise. Ka selle saab muuta lisavahenditega atraktiivsemaks (vt. Onu Raivo jutupliiats, Twitter)
Sissejuhatus teemasse ja arutelule
Vahel piisab juba uudse lähenemisega sissejuhatusest, et kuulajaid avada ja julgustada. (vt. kiirkohting-arutelud)
Inimeste arvamuse, tagasiside, heakskiidu küsimine
Vt. Twitter, akvaariumiformaat
Huvilistelt uute ideede ja mõtete hankimine
Vt. ideesein, akvaariumiformaat
Lahenduse leidmine konkreetsele probleemile
Vt. ideesein
Huvi tõstmine organisatsiooni tegevuse vastu ja seeläbi uute liikmete värbamine
Teatriformaadis arutelu
Mõne teema üle sügavuti filosofeerimine või sünergias uute ideede genereerimine
Nt. öine tünnisaun, temaatilised kohvikulauad
Anda võimalus erialainimestel mingi teema avalikult selgeks rääkida
Mõnikord ei olegi osalejate suur arv esmane prioriteet, vaid arutelu on vajalik ennekõike neile, kes saavad alal omad asjad selgeks räägitud. Ka seda saab huvitavamaks ja atraktiivsemaks muuta, vt anonüümsed esinejad ja rulluisutav moderaator.
Soovitused uuteks aruteluformaatideks Kasutada omal vastutusel! Ah et vana aruteluformaat on surnud? Aga palun, siin korraldajatele mõned uued:
„Onu Raivo jutupliiats” Iga arutleja peab rääkimise ajal enda räägitut visualiseerima. Vooligu plastiliinist, maaligu guaššvärvidega, lõigaku ajalehekollaaži – peaasi, et miski aitaks tal enda räägitut visuaalselt edasi anda ja muuta arutelu kuulaja jaoks põnevamaks.
Ideesein Iga arutelu ei peagi suuline olema: kõik inimesed ei taha mitmekümne kuulaja ees oma mõtteid jagada. Probleemist aitab üle ideedeseina ala, kus iga soovija saab enda mõtted konkreetsel teemal kirja panna ning lugeda, mida teised varem asjast arvanud on.
Kaasarääkijad nii lava ees kui ka Twitteris Valimisstuudios on ju põnev vaadata, kuidas poliitikute jutuvadaga samal ajal ilmuvad ekraanile televaatajate Twitteri-postitused. Annab kohe asjale interaktiivse maigu külge ning mis seal salata – täitsa naljakas on teinekord neid veidi kriitilisi kommentaare lugeda. Kuidas sobiks taoline süsteem Arvamusfestivalile? Kes julgeb panna enda lava kõrvale ekraani, kuhu inimesed hashtag’e kasutades reaalajas postitusi teha saavad?
Rulluisutav arutelujuht Mida rahvas tahab? Tsirkust ja leiba? Võib-olla. Leiba festivalilt saab, tsirkust niiväga mitte. Aga seda viga annab parandada. Miks mitte lisada arutelule lavastuslik element, millega osaluskogemust huvitavamaks muuta? Kogenud väitleja, kes püüab vaidlustada iga esitatud argumenti? Rulluiskudel arutelujuht? Kõik on võimalik.
Ööarutelud tünnisaunas Mõni ütleb, et parimad mõtted tulevad öösiti. Kas ei peaks ka Arvamusfestivali ööpimedas tegema? Õigus, jahedal augustikuu õhtul võib veidi külm hakata. Selle vastu on rohtu: inimesed köetud kümblustünni, teema ette ja las nad aga arutlevad!
Anonymous’te arutelu Mõnikord muudab arutelu etteaimatavaks juba see, et kõnelevad tuttavad näod. Ka arutlejad ise tunnevad üksteise tugevaid ja nõrku külgi. Aga kataks nende näod kinni ja teeks anonüümse arutelu? Ehk tuleks sellest midagi põnevamat? Üleni mustade keepidega kaetud arutlejad, hääled moonutatud – kõlab intrigeerivalt?
Temaatilised kohvikulauad Mõni arutelu võib venida pikemaks, kui algselt ette nähtud, või soovivad kokkutulnud ka lihtsalt asjast huvitatute ringis sõna sekka öelda. Miks mitte jätkata arutelu õdusas kohvikulauas? Selleks võiks kohvikualal olla sisse seatud temaatilised lauad. Tahad mingil teemal arutleda, istu lauda, oota kaaslasi ning hakka aga pihta.
Kiirkohting-arutelud
Teraapiakoerad
Kiirkohtingutel saab inimesi kiiresti tundma õppida. Noh, et kas meeldib või mitte. Sama võimalust pakub põhimõtteliselt kiirarutelu: inimesed saavad paari minuti kaupa uurida teineteise arvamust mingis küsimuses, leida ühisosi ja erinevusi.
Kui mõni arutelu eriti tuliseks läheb, võiks peale külmade veeämbrite teisigi lahendusi varnast võtta olla. Näiteks võivad festivalialal ringi siblida teraapiakoerad – väike märg nina teeb taas meele rõõmsaks ja hajutab murepilved.
Festival of Opinion Culture Suvel liigub Eestis palju välismaalasi: kellele tuleb külla Kanada onu, kellele kirjasõber Ugandast. Nad tahaksid ka aru saada, mis loom see Arvamusfestival on ja mis asja siin aetakse. Aitab võõrkeelsete arutelude suurem hulk, mis kohalikule rahvale ka näiteks lihtsalt keelepraktika mõttes kasulik oleks.
Lapse suu ei valeta Lapsed on tõelised elufilosoofid – miks annet raisku lasta? Ka lapsed võivad arutleda pangakontorite sulgemise või iibe tõstmise teemadel. Peale naljakate pärlite võib olla üht koma teist kõrva taha panna.
L채heb veelgi paremaks
Pilk staabist tulevikku Eelmises peatükis on kommunikatsioonimagistrandide head mõtted, kuidas arutelusid värskendada ja mitmekesistada. Kuid arutelud on ainult osa Arvamusfestivalist. Kuidas festivalitiim ise sõnarokipeo tulevikule vaatab? Siin ei ole nüüd lubadused ja konkreetsed teod, mis 2015. aastal ära tehakse, vaid ideed, millest unistada, arendada ja ära teha. Kas kohe tänavu või hiljem, saame näha. Üks korraldajate peamisi soove on, et teemaalad, millest koosneb Arvamusfestivali „lapitekk”, murraks end välja eelmiste aastate raamidest: loobuda kohustusest täita tiheda sisuga kogu aeg; kasutada uusi aruteluformaate ja tuua aruteludesse rohkem kirge, tsenseerimata mõtteid, ideoloogilist konflikti, mitte jääma „poliitiliselt korrektsete” teemade raamidesse. Festivali tiim saab siin pakkuda sisu toojatele julgustust ja ideid, kuid eks isetekkelise festivali juures jääb siiski igal teemaalal maksma kohaliku teemakorraldaja sõna. Lava asemel räägitakse alast, et vähendada vahet „esinejate” ja „kuulajate” vahel ja luua õhkkond, kus kõik on arutlejad. Korraldajad ootavad pingevaba kliimat, kus iga inimene saab ja julgeb kaasa rääkida, ausalt ja otse, kuid kus ka teiste arvamusi kuulatakse. Selleks soovitakse võimalikult palju loobuda nn teatriformaadist, kus laval on 3-4 inimest, selle asemele otsitakse uusi atraktiivsemaid ja kaasavamaid viise. Kaks suurt aruteluala ei peaks dubleerima väiksemate teemasid, vaid keskenduma ühiskonnaülestele küsimustele ja Eesti pikaajalistele väljakutsetele. Mäeala võiks anda noortele sisustada, hullude formaatide katsetamiseks või kõige ägedamate teemaalade kasutusse. Arvamusfestival peaks olema mitte vaid eliidi kooskäimise koht, vaid kasvatama kokku tavalisi inimesi. Varakeskealiste kõrval tahaks meelitada palju rohkem noori inimesi.
Festivali Suure Sisu kõrvale võiks luua muidki võimalusi. Näiteks puhkeala kookontoolide ja luulekõrvaklappidega neile, kel ajud suurest arutlemisest üle kuumenemas, tutvumisala teiste arvajatega kohtumiseks (miks mitte panna osalejatele nimesildid rinda), keldrisaal, kus hea tava ei kehti; arvamussein kirjalikuks väljendamiseks neile, kes enda oma välja öelda ei julge või ei leia selleks õiget aegakohta.
„Arvamusfestival peaks olema mitte vaid eliidi kooskäimise koht, vaid kasvatama kokku tavalisi inimesi.” Linnaga võiks Arvamusfestival olla seotud rohkem kui kaks päeva aastas ning festival peaks hõlmama kogu linna, just nagu Viljandi Folk. Paidest tuleb üles leida ja kinni püüda kodanikuaktiivsus ning festivalirahvas tuleb lasta Paidet avastama. Arendamistuhinas pole tähelepanuta ka festivali väline vorm ja „mööbel”. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala tudengid on fantaasiat lennutanud ja pakkunud välja hulga ideid, mis aitaks kaasa mõnusale olemisele, ühendaks linna- ja festivalielu, pakuks kaitset vihma eest, aga aitaks ka loobuda lavandusest. Esimesi tulemusi näeb Paides tõesti juba tänavu augustis, kuid festivali juht Kristi Liiva unistab, et kümne aasta pärast kulgeb suurem jagu aruteludest hästi läbimõeldud hea disainiga punktides.
Toetajad ja hooandjad Ilma Teieta poleks 2014. aasta Arvamusfestival saanud olla selline, nagu ta oli. Ait채h!
Hooandjad: Aado Kuhlap; Aare Pere; Aet Altroff; Age Rosenberg; Age Tomson; Agne Kivisaar; Ain Kivisaar; Alari Rammo; Andreas Kaju; Andro Mägi; Anneli Kannus; Annika Avikson; Annika Lentso; Annika Räim; Anu Melioranski; Aune Lillemets; Birgit Rootsi; Carol Tikerperi; Dolores Daniel; Eneli Meresmaa; Erik Rammo; Erle Tüür; Eve Jaanimäe; Gerly Karu; Grete Rämmal; Helen Sabrak; Helina Loor; Henri Laupmaa; Hille Hinsberg; Holger Roonemaa; Iiris Oosalu; Indrek Martin; Irma Kaljulaid; Ivan Lavrentjev; Ivo Kruusamägi; Jaak Allik; Jaak Vackermann; Jaanika Toome; Jaanus Kaasik; Jaanus Teppan; Janika Ruusmaa; Jannus Jaska; Jarmo Seljamaa; Jevgeni Ossinovski; Joonas Joost; Kadi Kenk; Kadri Järv-Mändoja; Kadri Klementi; Kadri Koppel; Kadri Simson; Kair Käsper; Karin Nemec; Karita Sall; Karli Luik; Katerina Danilova; Kati Kukk; Katrin Isotamm; Keit Fomotskin; Kerli Kehman; Kerli Pedak; Kristel Vits; Kristi Liiva; Kristi Linkov; Kristi Lõuk; Kristi Tiivas; Kristiina Hunt; Kristiina Treial; Kristjan Kaldur; Kristjan Vassil; Kulno Kesküla; Kärt Vaarmari; Kärt Villmann;
Toetajad:
Külli Uibu; Leenu Nigu; Leini Vahtras; Liia Hänni; Liina Buckingham; Liis Kängsepp; Liis Uusküla; Liisa Konsap; Ly Kasvandik; Ly Tilk; Maarja Toots; Madis Ots; Maiu Uus; Mall Hellam; Margo Loor; Mari Pärnamäe; Mari Roonemaa; Maria Alajõe; Maria-Liesbeth Kaitsa; Marii Martinson; Mari-Liis Jakobson; Mariliis Tago; Maris Jõgeva; Maris Ojamuru; Marit Ruuda; Marko Järvsoo; Mart Kase; Martin Laidla; Martin Meitern; Merje Metsküll; Merlin Sepp; Mihkel Nurm; Mikhail Ilin; Moonika Kukk; Olga Sõtnik; Peeter-Eerik Ots; Piia Uuspõld; Pille Arjakas; Piret Suitsu; Piret Talur; Pirkko Valge; Priit Värk; Ragnar Leimann; Raimo Ülavere; Rainer Laurits; Raul Kern; Reet Kitus; Rene Tõnnisson; Riina Piigli; Riinu Lepa; Risto Kaarna; Ruth Aarma; Siim Nemvalts; Siiri Taimla; Silva Anspal; Sirli Papstel; Tanel Veenre; Teve Floren; Tiina Oraste; Tiit Riisalo; Toivo Jullinen; Triin Heimann; Tšeslav Nikitin; Ulla Preeden; Urmo Kübar; Ülar Vaadumäe.
Kujundus: AD Angels