tagantj채reletarkusi
tagantj채reletarkusi arvi tavast
tagantj채reletarkusi arvi tavast
Š Arvi Tavast Kujundus: Ain Kuuseok ISBN 978-9949-18-455-2 Tallinn 2009
Viimasel ajal juhtunud asjadest nii mõnegi kohta on nüüdseks teada, mis pärast sai, ja selle saab pildi juurde kirja panna. Tagantjäreletarkuse pidamisel täppisteaduseks on siiski kaks olulist konksu sees. Esiteks on ta teadusena düsfunktsionaalne, kuna kirjeldab ja kohati seletab, aga ennustada ei saa ju põhimõtteliselt. Ennustamisest hoidumine raskendab tulemuste falsifitseerimise katseid ning on ühtlasi põhjus, miks mitme pildi juurest on hiljem juhtunu puudu: hiljem ei ole veel kätte jõudnud. Nendel puhkudel on niisiis huvi alles. Teiseks on empiiriliselt tuvastatud juhtumeid, kus tagantjäreletarkus on kahel järjestikusel rakenduskorral andnud erinevaid tulemusi, falsifitseerides seega iseennast. Hiljemast veel hiljem on mõne pildi kohta selgunud, et kirjutatu polegi päris lõplik tõde. Seega on huvi vähemalt teoreetiliselt alles ka kõigil ülejäänud puhkudel.
Lootsin, et tuled.
Mõjus küll. Pärast tahtsin ringi lonkida ja järele mõelda.
Siit me edasi ei s천itnud. Ma ei tea, mis vastasel korral oleks juhtunud.
Tartus sadas sel hommikul paduvihma.
Väga tüütu on, kui lennata oskamise tunne sobimatus kohas üle läheb. Tuleb jälle jalgsi alla tagasi kõmpida, pärast päikeseloojangut veel telefoniga rada valgustades.
Inimesed siin jagunevad peamiselt kaheks: need, kellel on läinud kadestamisväärselt hästi, ja need, kes on ise läinud.
Hea, et sa seal kuskil oled, l채heb m천nikord ikka 체le halvaks, et sind siin ei ole. Natukene. Korraks.
Üks läks magama, teisel oli veel tegemist. Pärast teisel ikkagi tulid silmade ümber tumedad rõngad.
Korraks tundus, et ühesuunaline liiklus on võimalik. Või noh, eks ta olegi, kui vastutulijate arvamusele tähelepanu ei pööra.
Ma armastan öiseid linnu. Paus seal vahel oli piisavalt pikk, et igasuguseid mõtteid jõuaks peast läbi käia.
Kiirus, mis tollel motikasõidu päeval seniproovituid ületas, tundus igati sobivat ja meeldis kangesti. Oli üks neid hetki, millest on kiusatus mõelda kui senikogematult headest. Pärast selgus siiski, et sai natuke liiga. See sõit jäi viimaseks. Ei teagi, kas eufoorilise kiiruse või lihtsalt tee otsasaamise tõttu.
Järgmisel hommikul ei olnudki enam midagi. Töinav laps lasteaeda, ise korraks jõe äärde pilti tegema. Pärast tuli sellest tegelikult täitsa ilus soe päev.
Kui käia muruniitjale bensiini toomas, nii et sealt natuke auto vaiba peale loksub, ja pärast õhtul Tartusse sõita, siis tuleb tee peal huvitavaid mõtteid.
Võimalusega igal hommikul Valentina juures värskete saiakeste järel käia on kerge harjuda. Kas peaksin võtma pakkumise vastu, lootes olla esimene, kes sellest koridoride sügavikust kunagi ka tagasi tuleb?
On omamoodi toregi vaikselt teada, et su umbusk mu vastu on igati p천hjendatud.
Mis edasi saab? Pole aimugi. Kas tohiks rahulduda sellega, et eks paistab?
Ăœle sain, hoolimata isegi sileda tallaga linnasaabastes metsa tulemisest.
Jänesed, tibud, ülestõusmine, lihavõtmine, taaskohtumine, kõik sobib. Lihtsalt väga hea meel on.