tee mida tahad viib kuhu vaja
A
stume lennujaamas öösse ja see öö on palav. Lõhnad on teised. Pimedus on teine. Mingi ebamäärane aimdus on, et kusagil seal pimedikus varitseb blues. Või on vähemalt kunagi varitsenud. Me ei tea, kas me ta kätte saame ega sedagi, kas ta meid jutule võtab. Õigupoolest teame me üldse väga vähe. Hotelli nime suudame ehk meelde tuletada, ja see on meeles, et Tiit peaks saabuma ühega järgmistest lennukitest. Et meil tuleb natuke oodata. Ootame ja vaatame. New Orleansi lennujaam on hilisel ajal lihtsalt hilisõhtuse lennujaama moodi. Ainult öö on õues teistmoodi. Pole harjunud, et pimedus võib olla kuum. Mõtleme, kas hommikuks jahtub maha. Samas – soe on hea. Seda sooja me veel näeme – Mississippi tolmtuliste põldude vahel ja väga suurte linnade väga kõrgete majade jalamil ning õnneks vägaväga mitmetes mõnusates urgastes sula muusikana inimeste seest inimeste sisse kulgemas. Esialgu mõtleme, et kusagil siinsamas, märksa lähemal kui blues, peaks asuma üks auto, mille abil õnnestub ehk jõuda punktist A punktidesse kõik ülejäänud. Seda autot me muidugi ilma Tiiduta ei näe. Praegu ei näe ka Tiitu. Pidi ta Washingtonist sisse lendama? Vist. Washingtoni lend oleks justkui ammu maandunud. Ju siis ei olnud Washington. Me ise tulime üle Chicago, ja kui kõik kavakohaselt läheb, jõuame sinna nädalakese kahe pärast maadpidi tagasi. Öine lennujaam hakkab vaikselt lülima. Kõik autorendiaugud näikse ammu magavat. On meil üldse mingi auto siin? Vahet pole, me ju kumbki autot ei sõida. Kaks lennust tiba tülpinud, aga muidu loominguliselt ärevat poeeti ootavad Juhti. Kõht on natuke tühi. 7
Tõsi küll, Chicagos sai võetud hot dog. Ameerikasse saabunult tuleb ju alustada klassikast. Hot dog oli küllaltki klassikaline, meeliülendavalt rohkete lisadega tuunitud. Ta muutub kõhus murettekitava kiirusega üha väiksemaks. Kindlasti ei ole ta enam hot dog. Kõhutunne (sõna otseses mõttes) ütleb, et pigem saame me täna magada kui süüa. Kui Tiit tuleb. Ta tuleb. Rõõmus ja überkäbe nagu alati. Ameerika vein tegi Tiidu kõhule haiget juba paari päeva eest, nii et ta palus meil Eestist endale Rennie-nimelist vatsapraavikumi tuua. No nii laia naeratusega mehel küll kõht ei valuta, järeldame. Edasi läheb väga kiiresti nagu Tiiduga ikka. Krõps lennubussi, kraps parkplatsile, krops auto, krips GPS ja teel me olemegi. Tuleb kohe öelda, et Tiidu käbedusega pole meiesugustel mõtet võistu punuma hakatagi. Linnaliikluses (jalgsi) näeb me edasiste päevade kulg välja umbes nõnda, et kuni meie Jürgeniga liigume tiidsal sammul, maju ja muljeid haugates ühe kvartali jagu otse, on Tiit oma hiiglasliku kaameraga kulgenud ümber vasemale ja paremale jäävate kvartalite ning ilmub välja kolmanda hooneploki nuka tagant otse eest. Või neljanda. Palju rõõmsaid taaskohtumisi!
9
New Orleans, hotell Modern, St Charles Avenue New Orleans esimene õhtu: elu voolab baaris hotellist üle tee kõik maailma bändžod ja harmoonikad mida annab valesti mängida kunstitudengid kelle sinine või punane sukaserv vaevu riivab seeliku alumist äärt vanad mehed Eestist kes nendega rääkida ei tihka baaridaam kes midagi ei kahetse iiri viski ja ameerika ale-õlu ma olen täna õhtul buddha ma olen jeesus ma kõndisin üle ookeani ja tõin kaasa ainult armastust nüüd ma tean miks on hää et Eesti haiseb vahel veidi nagu USA
11
* New Orleans ma olen su ees relvita öö on ilus: kellad karjuvad Maa teist kaunimat poolt ka siin kannab jumal me eest hoolt ma olen tulnud et kulgeda ja minu ellu on löödud tempel tint õige õrnalt laiali läind sääl kus seisab kuupäev eile oli 18. september aastal 2012
13