Une-Mati uued udujutud by Heiki Vilep

Hei kiVi l ep

uueduduj ut ud

Tar t us,2015 1

Autoriõigus teosele © Heiki Vilep www.vilep.com ISBN: 978-9949-9642-5-3 Illustreerinud: Priit Rea Kujundanud: Heiki Vilep Toimetanud: Kairit Henno ja Eike Metspalu Küljendanud: Margus Nõmm Kirjastanud: A-Disain OÜ Trükkinud: Trükikoda Greif Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital

Si ssej uhat useks Kell oli juba ammu üheksa läbi, aga Madli püsis ikka veel ärkvel. „Huvitav, kuhu see Une-Mati küll jääb?“ mõtles ta omaette ja hakkas vana harjumuse järgi lambaid lugema. Madli oskas nüüd juba vabalt sajani ja rohkemgi lugeda, aga sellest polnud kasu. Alati, kui ta jõudis kusagile viiekümne kanti, hakkasid lambad vigureid tegema. Mõni lammas näitas keelt, mõni lõi hüppamise asemel tantsu, mõni lihtsalt komistas vastu aialatti ja prantsatas maha nagu jahukott. „See pole veel midagi!“ ütles äkki keegi voodi jalutsist. „Mul hakkasid ükskord lammaste asemel kängurud, elevandid ja jõuluvanad tulema. Muudkui hüppasid üle aia ja kui üks kukkus, sadasid järgmised talle selga. Jõuluvana ees, känguru järel ja elevant kõige otsa. Kui jõuluvana känguru ja elevandi alt välja sai, oli ta nii lapik, et tuul viis ta heinamaa kohale nagu tuulelohe.“ 3

„Tere, Une-Mati!“ oli Madli õnnelik. „Mul on nii hea meel, et sa lõpuks jälle kohale jõudsid!“ „Oh, mis sa nüüd!“ tõrjus Une-Mati. „Hoopis mul on hea meel. Ja tead, mis? Ma ei raiska täna sinu peale terakestki uneliiva, vaid räägin hoopis loo, mis juhtus peaaegu päriselt.“ „Kuidas peaaegu?“ küsis Madli. „Noh, ma mõtlesin natukene juurde, tead,“ muheles Une-Mati ja itsitas vaikselt pihku. „Õõõige pisut...“ Ta sättis end mõnusalt käsipõsakile Madli kõrvale ning hakkas pajatama.

Var bl anepi hus,t uvikat usel „Käisin, tead, hiljuti külas ühel imelikul mehel, kelle nimi oli Hannes. Talle meeldisid igasugu targad raamatud ja targad ütlemised. Ühel sumedal suvisel õhtupoolikul hakkas selle imeliku mehe peas keerlema vana rahvatarkus, mis kõlas nii: parem varblane pihus kui tuvi katusel. Mees istus pikki tunde aknast varblasi ja tuvisid vahtides ning püüdis rahvatarkusest aru saada. „Varblane pihus, tuvi katusel...“ kordas ta aina ega saanud isegi hilisel õhtutunnil magama jääda. Ma siis läksin ja puistasin talle uneliiva silma.“ „Ja oligi kõik?“ küsis Madli pettunult. „Kus sa sellega!“ muigas Une-Mati. „Hommikul läks mees poodi ja ostis liblikavõrgu. Ta tahtis proovida, kas rahvatarkus ikka on õige või mitte. Hannes puistas õuele saiapuru ja jäi ise nurga taha ootama. Kui varblased saiapuru üles leidsid, hüppas ta oma võrguga neile otse peale ja ennäe – saigi ühe kätte. Pani linnu puuri ja vahtis temaga tõtt. „Sa oled ikka üks paras äpu!“ ütles varblane peale pikka vaikimist. „Sa vaata, kuidas tuvid sind seal katuseharjal naeravad. Mis viga minusuguseid tillukesi püüda!“ 5

Linnuke puges puurivarbade vahelt välja ja lendas läbi akna minema. Hannes istus käsipõsakil ja vahtis kolmekorruselise naabermaja katust. Nagu kiusu pärast lendas sealt üks paks tuvi Hannese akna peale, klõbistas veidi aknalaual ringi ja jättis sinna ära lennates suure valge läraka.

„Nii, nüüd aitab!“ otsustas Hannes ja läks laenas lähedalasuvast teatrist tuviülikonna. Tõmbas selle selga ja ronis mööda tuletõrjeredelit naabermaja katusele. Kükitas katuseharjal ning ootas. Lõpuks tuli üks tuvinolk ligi ja tegi juttu: „Mis passid siin?“ „Ah, tead, mõtlen siin, et kumb on parem – kas varblane pihus või tuvi katusel.“ Ise mõtles Hannes hoopis, et kohe-kohe krabab ta tuvi kinni. 6

„Lollakas oled või?“ naeris tuvi ja tõmbus eemale. „Aa, ma tean sind küll – sa oled see kiiksuga tüüp sealt naabermaja kolmandalt korruselt!“ Kudrutas naerda ja lendas minema. Hannes krabistas veel natuke mööda katust ringi, aga ühtegi tuvi tema juurde enam ei lennanud. Kõike seda vaatas aknast pealt mutikene Hannese naaberkorterist. Ta lõi kahte kätt kokku, vangutas pead ja helistas hädaabisse – 112. „Naabrimees on tuviks hakanud ja kolab mööda katuseid! Tulge appi!“ Tulidki siis päästjad kohale ja tõid tuvi katuselt alla. Üks tuletõrjuja tahtis tark välja paista ning ütles: „Parem tuvi pihus kui katusel!“ „Te olete äärmiselt rumal inimene!“ lausus Hannes ja viis tuvikostüümi teatrisse tagasi. Koduteel mõtles ta, et põikab ühe sõbra poolt läbi. Sõber oli suur loomaarmastaja. Tal oli mitu kassi ja koera ning verandal suur tuvipuur. „Kuule, sõber, kas ma võin ühte tuvi korraks peos hoida?“ palus Hannes. „Ole lahke!“ lubas sõber ja Hannes hoidiski tuvi pihus. „See on ikka väga hea tunne!“ ütles ta sõbrale. „Tean,“ vastas sõber ja pani tuvi puuri tagasi. Hannes läks koju ja tema süda oli rahul. Enam ei mõelnud ta ei tuvidele ega varblastele.

„See tuletõrjuja ei olnudki väga rumal inimene,“ arutas ta enne magamajäämist.“ Madli poolt hakkas nüüd kostuma mõnusat norinat ja Une-Mati ei pannud seda sugugi pahaks. Ega igat udujuttu peagi ju lõpuni kuulama. Mehike patsutas oma liivakotti ja tõttas edasi tööle.

Lai skvor st Järgmisel päeval tuli Une-Mati hästi aeglasel sam-mul. Ta lausa venis Madli voodi poole ja korraks tundus, et ta ei jõuagi kohale. „Noh, mis lahti?“ imestas Madli. „Kooohe rääägin,“ venitas Une-Mati ja ronis pikkamööda voodisse. Madli muutus murelikuks. „Haigeks oled jäänud või?“ Ta katsus Une-Mati otsaesist ja see tunduski nagu pisut soojavõitu olevat. „Ma olengi natuke peast soe,“ naeratas Une-Mati, „ega ma muidu ainult kiiksuga jutte välja ei mõtleks, tead.“ „Mulle need meeldivad!“ lohutas Madli. „Olgu. Aga tead, see, et ma siia niimoodi aeglaselt kohale loivasin, ei ole üldsegi ilma tähenduseta. Mu tänane jutt ongi venimisest ja laiskusest.“ „Lase aga tulla!“ Madli sättis oma põse mõnusalt padjale ning Une-Mati alustas: „Elas kord täitsa tavaline poiss nimega Villem. Ühel täiesti tavalisel päeval tuli talle pähe mõte minna poodi vorsti varastama. Keegi ei tea, kust sellised mõtted tulevad, aga Villemile igatahes tuli. Astuski siis Villem poodi sisse ja uitas riiulite vahel. Vorstisorte oli nii palju, et Villemil läks silme ees kirjuks. 10

„Võtaks õige juustuvorsti?“ arutles ta endamisi. „Või hoopis suitsuvorsti? Või poolsuitsu- või maksavorsti?“ Kui Villem oli juba pool tundi vorstileti ees edasitagasi tuianud ja kõik vorstid vähemalt kaks korda läbi katsunud, astus tema juurde turvamees. „No nii, noormees! Mida me siin plaanitseme, ah?“ „Ei plaanitse ma siin midagi,“ vabandas Villem. „Tahaks lihtsalt õiget vorsti leida...“ „Kas kõik need on siin valed või?“ uuris turvamees. „Või oled hoopis sina ise üks valevorst?“

Villem vaatas, et siin pole muud, kui tuleb ära otsustada, millist vorsti varastada. Ta haaras kinnisilmi esimese ettejuhtuva ja suundus sellega kassa poole. Seal puges ta järjekorras seisjate selja tagant mööda ja läbis vorsti põue peites kassavärava. „Püüdke varas kinni!“ kiljus kassatädi ja turvamees tõttaski juba joostes appi. Villem oli pikkade hüpetega välisukse juurde jõudnud ja punus nüüd kõigest jõust kodu poole. Turvamees ei jõudnud talle kuidagi järele. „Pea kinni!“ karjus ta Villemile lõõtsutades järele. Siis juhtus imelik lugu. Villemi samm hakkas venima. Just nagu oleks ta liimi sisse astunud. Iga sammuga venisid tema liigutused järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Lõpuks saigi turvamees Villemi kätte. „No nii, valevorst!“ lõõtsutas turvamees. „Kas läheme nüüd politseisse?“ Ta võttis Villemi käest vorsti ja sellele oli suurte tähtedega kirjutatud: LAISKVORST.

Turvamees tundis kohe, kuidas ta hakkab laisaks muutuma. Kiiruga viskas ta vorsti Villemile tagasi ja jooksis minema. Villem aga venis aeglaselt kodu poole ning tundis, et tal pole enam kusagile kiiret. Koju jõud-nud, lõikas ta endale paksu viilaka Laiskvorsti ja sõi seda mõnuga ning hästi aeglaselt. Vorst maitses päris hästi. Venimine aga jäigi talle niivõrd külge, et isegi parimad sõbrad hakkasid teda Venivillemiks ja Laiskvorstiks kutsuma. Ta tegi kõike väga aeglaselt ja oli laisk nagu porikärbes.“ „Kas ta jäigi niimoodi venima ja laisaks?“ küsis Madli. „Ei jäänud,“ lohutas Une-Mati. „Ükskord sai vorst otsa ja Villem oli jälle kraps poiss. Noh, aga poodi vargile ta enam ei läinud ja kui midagi ostis, vaatas sildi korralikult üle.“ Kui Madli enam midagi ei küsinud, raputas Une-Mati talle näpuotsatäie uneliiva silma. Siis tõusis, ringutas ja tegi minekut. Hoopis kiiremini, kui oli tulnud. 13

J õul uvanaj apol i t sei Kätte olid jõudnud jõulud. Issi oli toonud tuppa suure kuuse ja Madlil ning Villiamil kulus päris kaua aega, et puu korralikult ära ehtida. Ülemistele okstele munade ja piparkookide riputamiseks pidi kuuse juurde laua nihutama. Tuled sättis issi ise külge. Lõpuks oli kõik see tehtud ja kuusk säras kogu oma hiilguses elutoas. Järgmisel õhtul pidi tulema jõuluvana ja tooma kingitusi. Isegi vanem õde Liisu oli luuletuse ära õppinud, rääkimata Madlist ja väikevend Villiamist. Ainult üks öö ja üks päev veel ja siis... Kõik lapsed olid väga elevil ja õhtul ei tulnud neil üldse und. Nad istusid Madli toas vaibal ja unistasid oma kingitustest. „Tere õhtust, kallid lapsed!“ ütles korraga Une-Mati ukselt. „Tere, kallis Une-Mati!“ vastasid lapsed nagu ühest suust. Une-Mati istus nende sekka vaibale ja asetas oma liivakoti väärikalt enda kõrvale. „Te ei tea, kuidas ma täna kohale sain!“ ütles UneMati. „Ma nimelt hääletasin.“ „Mis see on?“ küsis väike Villiam. 14

„Mina tean,“ seletas Liisu. „Kui sul bussiraha ei ole, siis seisad maantee äärde, tõstad käe üles ja peatad mööduvaid autosid. Mõni ikka võtab su peale ja viib kohale.“ „Umbes nii, jah,“ oli Une-Mati Liisu seletusega rahul. „Noh, ja mina siis hääletasin. Ja mitte ükski auto ei tahtnud peatuda. Vaata, ma olen ju nii väike ka, et ega eriti silma ei paista. Seisin siis oma tund aega teepervel ja pikapeale hakkas juba külm, tead. Lõpuks vaatan – tuleb! Otse taevast! Jõuluvana ise! Uhke põdrarakendiga ja puha. Maandub siis täpselt minu ees ja hõikab: „Hüppa peale, Une-Mati!“ Mul oli nii hea meel, et hing jäi kohe kinni. Ronisin siis kähku ree peale ja sõit läks lahti. Otse taevasse! Jõuluvana viskas mulle veel suure sooja salli üle.“

„Kas jõuluvana on siis juba siin?“ olid lapsed elevil. „Nii ja naa,“ vangutas Une-Mati pead. „Ta istub praegu politseis puuris kinni.“ „Jõuluvana puuris?“ ajas väike Villiam silmad suureks. „Puuris jah. Arestikambris, noh,“ seletas Une-Mati. „Asi oli selles, et kui jõuluvana siin lähedal maandus ja teie tänavale pööras, ei näidanud ta suunda. Politsei lõi kohe oma triibulise saua ette ja küsis lube näha. Noh, aga jõuluvanal ju autojuhilube pole. Tal ei olnud ka lenduri pabereid, isikut tõendavat dokumenti, kindlustust ega ree tehnilise ülevaatuse pabereid. Samuti puudusid tema sõidukil igasugused tuled, pidurid, ohukolmnurk, tõkiskingad, apteek ja tulekustuti. Peale selle ei olnud jõuluvanal kooliharidust ja paar tagumist hammast oli puudu. Ühesõnaga – jõuluvana oli kõigi näitajate järgi üks suuremaid kurjategijaid, keda politseinik iial kohanud.“ „Ja kuidas sina minema pääsesid?“ küsis Liisu. „Mina ei olnud ju milleski süüdi,“ ütles Une-Mati. „Üks politseinik näitas küll näpuga minu peale, et näe, seal on üks samasugune tilluke veel! Aga kuna ma ei olnud roolis, siis lasti mind tulema.“ „Appi, kas see tähendab, et jõuluvana homme ei tulegi?“ ahastas Madli. „Ole rahulik, küll jõuluvana välja saab. Ta oskab ju igasugu võlutrikke ja küll ta ära tõestab, et on päris jõuluvana.“ Lapsed olid väga mures ja kellelgi ei tulnud und. Seepärast saigi Une-Mati korralikult oma tööd teha ja raputas kõigile kolmele näpuotsaga uneliiva silma. 16

Kui Une-Mati laste juurest lahkus, läks ta igaks juhuks politseisse asja uurima. Ronis aknalauale ja piilus sisse. See, mida ta nägi, rahustas ta täielikult maha. Jõuluvana oli arestikambrist välja lastud ja istus mõnusal ilmel toolil, kommikott kõrval. Üks politseinik luges parajasti kätega vehkides luuletust, teine vihtus tantsida ja kolmas oli puuris kinni. Puuriukse ees lebas vitsakimp ja oli näha, et seda on kasutatud. UneMatil läks kohe tuju heaks ja ta keksis edasi tööle. Põhjapõdrad trampisid politseimaja ees jalgu ja Une-Mati lehvitas neile hüvastijätuks. 17

Rot tRi ks „Tere, Madli!“ Une-Mati sättis end Madli kõrvale mõnusasti istuma ja võttis põuest pooliku raamatu. „Mis sellega juhtus?“ näitas Madli näpuga raamatule. „See on rott Riksi raamat,“ seletas Une-Mati. „Rott Riksil jäi selle lugemine pooleli.“ „Seda on ju söödud, mitte loetud,“ uuris Madli raamatut. „Rott Riks loebki niimoodi raamatuid – ta sööb neid,“ rääkis Une-Mati. „Ja kust ta neid saab?“ küsis Madli. „Eks ta käib pererahva elamisest näppamas. Selles majas, mille keldris Riks elab, on palju raamatuid. Seal on kohe terve väike raamatukogu.“ Madli tegi pooleldi söödud raamatu lahti. „See on ju täitsa vahva muinasjutukogumik. Miks Riks selle ära tahtis süüa?“ „Riks ei oska lugeda,“ vastas Une-Mati. „Ta vaatab pildid ära ja pistab siis raamatu pintslisse. Eriti meeldivad talle piltidega kokaraamatud. Need pidid hästi maitsvad olema. Muinasjuttudel polevat ka viga. Kõige mõrumad pidid olema kurvad luuletused. Ükskord jäi ta peale kurbade luuletuste lugemist kurva tuju tõppe ja oli kaks nädalat pikali maas.“ 18

„Mis sa ajad!“ naeris Madli. „Lugemisest ei jää keegi haigeks.“ „Riks jääb, sest tema loeb väga põhjalikult. Ta loeb kõik raamatud täitsa ära,“ rääkis Une-Mati. „Kui ma poleks talle viinud ühte lõbusat lasteraamatut, mille tagakülg oli moosiga kokku saanud, oleks Riks äkki kurva tuju tõppe ära surnud.“

„Ja see moosine lasteraamat tegi ta terveks?“ küsis Madli. „Paugupealt!“ vastas Une-Mati. „Ta luges magusa tagakaane minu silme all paari minutiga läbi. Ja oli kohe krapsti püsti ja terve ka. Paranemise puhul korraldas ta veel peo, kuhu kutsus tähtsamad naabridki. Laud oli raamatutest lookas ja pidu kestis hommikuni. Naabermaja rott Roland luges nii palju muinasjutte ära, et kõht venis põrandani ja ta ei mahtunud enam rotiaugust läbi ning pidi Riksi poole ööbima jääma.“ Kui Une-Mati vait jäi, kostis kusagilt krabinat. „Appi!“ ehmus Madli. „Kas võib nii olla, et Riks tuleb 20

ka minu raamatute kallale?“ „Ei tea,“ ütles Une-Mati, „ta elab kaunis kaugel. Aga eks neid rotte, kes lugeda armastavad, on teisigi.“ Madli haaras kiiruga öökapilt oma lemmikraamatu ja peitis selle padja alla. Ta silmad vajusid tasapisi kinni ja unes hakkas ta kohe nägema rott Riksi pidulauda kokaraamatute, muinasjuttude ja moosiste lasteraamatutega. Une-Mati vaatas Riksi pooleldi järatud raamatut ja limpsas keelega tagakaant. See oli päris magus!

Sassi ss Madli oli juba kergelt tukastama jäänud, kui kuulis kirjutuslaua juurest krabistamist. Ta tõusis voodist ja läks asja uurima. Kirjutuslaua alumine sahtel oli paokil ja sealt vahelt piilus välja Une-Mati. „Mida sa siin teed?“ küsis Madli. „Sassissi otsin,“ vastas Une-Mati ja kadus sahtlisügavusse. Madli tõmbas sahtli lahti ja vaatas, kuidas Une-Mati käpuli tema asjades ringi tuuseldab. „Kes see Sassiss on?“ uuris Madli. „Sassiss on selline pundar, kes korjab sahtli põhja ja nurkadesse prahti,“ seletas Une-Mati. „Ta on nagu siil, kes selga seeni korjab. Ainult selle vahega, et Sassiss korjab sahtliprahti ja tal pole okkaid seljas.“ „Kas ta räägib ka?“ küsis Madli. „Oi, ja kuidas veel!“ Une-Mati nägu läks naerule. „Ta lausa lobiseb. Ja tal on nii palju, millest rääkida, et ükskord kuulasin ma teda hommikuni.“ „Kus ta siis on?“ oli Madli põnevil. 22

„Eks ta mööda sahtleid ringi kolab. Sellepärast ma teda otsingi, et mõnda huvitavat lugu kuulda.“ „Mati, aga sina pidid ju hoopis mulle lugu rääkima!“ „Ma mõtlesin, et kuulaks vahelduseks ühe Sassissi loo ära ja siis jutustaks sulle edasi. Aga noh, olgu pealegi, ma siis räägin sulle täna Sassissist. Tahad?“ „Muidugi tahan!“ noogutas Madli ja viis Une-Mati enda kõrvale voodisse. Une-Mati seadis end mõnusasti

sisse ja hakkaski pajatama: „Sassiss sündis riidekapi otsas tolmutuusti sees. Ükskord, kui Sassiss oli veel tilluke nagu kübe, viis tõmbetuul ta mööda tuba reisima. Lõpuks sai ta kirjutuslaua sahtlist küüntega kinni ja puges sinna sisse. Sinu kirjutuslaua sahtlisse, muide. Sassissile meeldis sinu sahtlis, sest seal oli hästi palju asju. Talle meeldis väga kõike ümber paigutada. Pliiatsiterajupid, kirjaklambrid, paberinutsud, pastakad, kruvid, kustukummitükid – see oli tema jaoks tõeline varandus. Ta korjas seda prahti ja paigutas sahtlinurkadesse laiali. Vahepeal jälle vedas sahtli keskele kokku – täpselt nii, nagu tuju tuli. Sassissi kõige suuremaks vaenlaseks olid karbid. Eriti sellised, millel olid kaaned peal. Sealt ei saanud Sassiss asju kätte.“ „Õige jah,“ tuli Madlile meelde, „ma ju vahepeal koristasin sahtleid ja korjasin igasugu pudi-padi karpidesse kokku.“ „Vaat selle peale saigi Sassiss nii pahaseks, et kolis ajutiselt riidekappi sokisahtlisse elama. Sokipaare oli nii 24

vahva omavahel segi ajada. Kui Sassiss väga halvas tujus oli, sõi ta mõne soki ära ka. Nii tekkisidki kappi üksikud sokid.“ „Kus see Sassiss siis praegu on?“ uuris Madli. „Sassiss kasvas vahepeal tükk maad suuremaks. Võib isegi öelda, et sokisahtli hea elu tegi ta paksuks. Eks ta vist sellepärast sinu kirjutuslaua sahtlisse enam ei mahugi.“

Korraga kostis kusagilt ülevalt hirmsat kolinat. „Keegi on pööningul!“ sosistas Madli kartlikult. 25

„Noh, eks see Sassiss ole,“ arvas Une-Mati. „Laamendab natuke ja väsib ära.“ Aga Sassiss ei väsinud. Kohutava kolinaga veeres pööningutrepist alla kingakarpe, potikaasi, jalgratta raam, naelu, kruvisid, riidepuid, kaltsukotte ja kaks paari suuski. „Appi, ta lõhub maja koost laiali!“ hädaldas Madli ja vaatas abiotsivalt Une-Mati poole. „Tee midagi!“ „Ma raputan talle uneliiva silma!“ otsustas Mati ja ronis oma liivakotiga pööningule. Natukese aja pärast saabus vaikus. Lõpuks kostsid Une-Mati pehmed sammud pööningutrepil ja uksele ilmus rahulolev Mati ise. Ta lohistas enda järel suure tolmutuusti sarnast pundart, kelle käes rippus omakorda pooleldi näritud toasuss. „Kuhu ma ta panen?“ küsis Une-Mati. „Ma ei tea,“ oli Madli kahevahel. „Vii ta keldrisse! Teda võib veel vaja minna, kui ta lugusid jutustab.“ Une-Mati lohistas Sassissi keldrisse ja jättis ta vanale välja visatud diivanile norskama. „Küll ta siin ära harjub,“ pomises ta omaette ja läks tagasi tuppa, et Madlile uneliiva silma puistata. Sellise kolina peale ei saa ju keegi niisama lihtsalt magama jääda.

Tul nukasTr uutj aAusat e Pl aneet „Kas sa usud, et ma pole elus ühtegi korda puuksu lasknud?“ küsis Une-Mati nagu alati ootamatult välja ilmudes. „Ei usu,“ vastas Madli. „Nojah,“ arutles Une-Mati, „ja ega ma ei oska ju valetada ka.“ „Mina küll oskan,“ teatas Madli. „Valetan täitsa vabalt.“ Ta mõtles natuke ja lisas: „Ma ei tea vist ühtegi inimest, kes valetada ei oskaks.“ „Mina tean,“ tegi Une-Mati tähtsa näo. „Ja mitte ainult ühte, vaid tervet suurt rahvast. Nad pole küll päris inimesed, aga see-eest on nad TÄIESTI ausad. Läbi ja lõhki, tead.“ „Need küll siis meie planeedilt pole,“ arvas Madli. „Ei olegi,“ vastas Une-Mati. „Nad on Ausate planeedilt. Mul käis hiljuti külas üks nende esindaja – tulnukas Truut. Temaga oli tore rääkida, sest ta ei valetanud üldse. Varastas mu liivakoti ära ja ütles ausalt, et tema tegi. Liivakott on siiani kadunud.“ „Kuule, Une-Mati,“ päris Madli, „ütle mulle, kas on ilusaid valesid ka olemas?“ 27

„Mismoodi saab valetamine ilus olla?“ imestas UneMati. „Noh, minuga juhtus ükskord bussis selline lugu...“ Madli kloppis padja pehmeks ja sättis ennast pooleldi istukile. „Sa siin küsisid alguses puuksutamise kohta. Nüüd ma siis räägin ausalt ära. Sõidan mina ükskord bussiga koolist koju ja kõht on koolisöökla hernesuppi täis. Nii täis, et kohe punnitab. Hakkasin siis kotist midagi otsima ja pillasin pastaka bussipõrandale maha. Nii kui ma kummardusin seda üles võtma, tuli minu punnis kõhust päris korralik puuks välja. Vaatasin ehmunult enda ümber ja nägin, et kolm meie kooli poissi, kes minu taga seisid, olid mu puuksutamist kuulnud. Mul oli nii häbi, et pidin maa alla vajuma.“ „Noh, poisid naersid, pead kuklas, jah?“ küsis UneMati. „Vaat ei naernudki!“ vastas Madli. „Üks poiss köhatas pihku ja ütles kõva häälega, et tema tegi ja et see on see koolisöökla hernesupp.“ „Ta ju valetas!“ ütles Une-Mati. „Valetas küll,“ nõustus Madli, „aga sa vaata, kui ilusasti see välja kukkus!“ „Jajah,“ jäi Une-Mati mõttesse. „Tulnukas Truut oleks kohe näpuga sinu peale näidanud: näe, see patsiga tüdruk peeretas!“ Une-Mati surus oma liivakoti tugevasti sülle ja hakkas pajatama: „Ausate planeedil pidi nii olema, et igal aastal sureb 28

väga palju inimesi lihtsalt igavuse kätte ära. Sest kõik asjad on täpselt nii nagu nad on ja midagi ei tohi ilusamaks mõelda. Asjade ilusamaks mõtlemine olevat ka vale. Tulnukas Truudi vanaisa oli haigutades laua taha ära surnud ja Truudi onu kukkunud lihtsalt jala pealt külili maha nagu post. Seal pidi üldse kole tänavapilt olema. Noh, et jalutad mööda linna ja aeg-ajalt kukub sinu ees või taga keegi kokku. Lihtsalt igavusest. Kujutad sa ette?“ „Isver, kui õudne!“ arvas Madli. „Jajah,“ jätkas Une-Mati. „Igavuse vastu mõeldi kõiksugu rohtusid välja. Üheks rohuks oli näiteks laulmine.

Aga kui sa laulad, et „Tähed taevast sulle alla toon“ või „Sinu südames ma elan“, pannakse sind eluks ajaks vangi, sest tähti ei saa ju taevast alla tuua ja südame sees elada ka ei saa. See on nende jaoks täielik vale. Sellepärast olidki isegi nende laulud igavad. Nende laulude pealkirjad olid „Tähti pole võimalik taevast alla tuua“ ja „Sinu südames elada on võimatu“.“ „Appi, kui kurb!“ arvas Madli. „Tulnukas Truut sellepärast oma planeedilt põgeneski, et ta ei suutnud enam täiesti aus olla.“ „Kus ta praegu on, see Truut?“ küsis Madli. „Truut jäigi meie planeedile elama. Hakkas poliitikuks ja varsti valitakse ta peaministriks, võib-olla isegi presidendiks!“ „Ah soo, kuidas nii?“ imestas Madli. „Noh, sellepärast et ta valetab nüüd nii ilusasti, et teda kuulates tuleb kohe pisar silma ja otse loomulikult hääletad nii ilusa kõne peale tema eest.“ Madli jäi mõttesse. Mõtles, et kui palju peaks valetama selleks, et peaministriks saada. Tema silmad vajusid tasapisi kinni ja hingamine muutus rahulikuks. Une-Mati otsustas, et tema töö on tänaseks siin majas tehtud. Ta kergitas ühte kannikat ja lasi pika haleda puuksu. „Mina tegin!“ ütles Madli läbi une. „Kes siis veel?“ mõtles Une-Mati, võttis liivakoti selga ja tõttas edasi oma tööd tegema.

UneMat ibänd „Ma olen nüüd staar!“ teatas Une-Mati ja viskas kaks näppu V-tähe kujuliselt püsti. „Rokkstaar!“ „Tohoh, kuidas siis nii järsku?“ küsis Madli. „Ah, tead, kõigil on ju mingi hobi. Mõtlesin, et kui ma kirjanikuna kuulsaks ei saa, eks siis hakkan muusikuna staariks.“ „Ja mis pilli sa siis mängid ka?“ uuris Madli. „Trummi, tead,“ vastas Une-Mati ja tõmbas tagataskust trummipulgad välja. Ta klõbistas pulki vastu voodit ja lauda, tooli ja patja, vaipa ja madratsit. „Kuule, sul on siin päris hea saund!“ „Mis asi see saund on?“ küsis Madli. „See on kõla. Sul kõlab siin päris hästi! Pean vist bändi siia harjutama tooma.“ „Eiii!“ tõrjus Madli. „Ma ei taha siia ühtegi bändi harjutama. Tulen parem mõnele teie kontserdile.“ „Meid pole veel kuhugi kutsutud,“ ütles Une-Mati. „Ühe kontserdi tegime ühe väikese tüdruku pool ja sealt aeti meid luuaga välja.“ „Miks siis?“ küsis Madli. 31

„Pereema ütles, et see olevat lihtsalt kohutav.“ „Ah soo,“ ütles Madli, „aga miks ta siis nii kohutav oli?“ „Vaata, me pole veel jõudnud päriselt mängima õppida. Klahvpillimängija ajab aeg-ajalt mustad ja valged klahvid segi ja kitarrist võtab kitarri mõnikord valepidi kätte. Muidu polegi kõige hullem, aga laulja ei pea eriti viisi ka.“ „No siis on ikka väga hull ju,“ arvas Madli. „Noh, aga kontrabassimängija mängib küll täitsa pihta. Vähemalt ei saa ma tema tekitatud tüminast aru, et ta valesti mängiks.“ „Kuule, Une-Mati,“ ütles Madli, „sa kutsu see bänd minugipärast siia. Vaata, mu õde Liisu käib muusikakoolis

klaverit õppimas ja ma arvan, et ta oskab teid kõlama panna.“ „Ausalt või?“ oli Une-Mati õnnelik. „Kas kohe?“ „Nojah, sest vanemad on täna kauem ära ja Liisu vaatab telekast igavusest õudukat.“ Une-Mati hüppas laua juurde, haaras kohe telefonitoru ja kukkus helistama. Kümne minuti pärast istusid Madli voodijalutsis Une-Mati ja kolm päkapikku, kõikidel oma instrumendid kaasas. Üks päkapikk oli miskipärast kiilakas. Liisu istus oma elektroonilise klaveri taha ja teatas tähtsalt: „Nüüd õpime ära ühe päkapiku-loo.“ Ta mängis ja laulis natuke ette: Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees? Kes elab metsa sees? Seal elab päkapikk. Seal elab väike päkapikk, seal elab päkapikk. „Lahe lugu!“ arvasid päkapikud. Kiilakas päkapikk tõmbas käega üle palja pealae ja lisas: „Täiesti tõestisündinud lugu.“ Alguses ei tahtnud nende mäng sugugi kokku kõlada, aga kui Liisu näitas kõigile õiged noodid kätte, hakkas asi ilmet võtma. Madli laulis ka kaasa ja Une-Mati lõi padja peal trummi. Keldrist tuli kohale tolmutuust Sassiss ja kapi alt ronis välja rott Riks. Kusagilt ilmus platsi tulnukas Truut ja varsti pistis kella seest pea välja kellakägu Arnold. 33

Ka väikevend Villiam tuli teisest toast ja puges Madli kõrvale teki alla. Kõik laulsid päkapiku-laulu. Une-Mati oli väga õnnelik. „Teil on siin maru hea saund!“ kiitis tulnukas Truut ja ühines kooriga: Ta maitsvaid saiu küpsetab, ta saiu küpsetab. Mis maksab saiapäts? Mis maksab väike saiapäts, mis maksab saiapäts? Kolm hästi pikka paid. Kolm hästi pikka-pikka paid, kolm hästi pikka paid. Lõpuks läks asi nii ülemeelikuks, et Madli lõi rott Riksi, tolmutuust Sassissi ja tulnukas Truudiga tantsu ning kellakägu Arnold esitas korraliku soolonumbri, kukkudes kellast alla voodisse. Villiam hüppas meeletult voodis üles-alla ja karjus teiste laulu vahele: „Jee!“ Tants ja tramburai kestis seni, kuni trepilt kostsid kellegi sammud ja võti pisteti lukuauku.

„Ema ja isa!“ ehmus Madli. Hetkega oli plats puhas ja kui ema üle ukse Madli tuppa vaatas, paistis tütar magusalt magavat. Ema lasi tule ära ja kõik tegelased ronisid kusagilt jälle välja. 34

„Me peame vist tänaseks lõpetama,“ arvas Une-Mati. Jäeti hüvasti ja mindigi selleks korraks laiali – Sassiss ja Riks keldrisse, Arnold kella sisse, Truut oma koju ja päkapikud oma koju. Une-Mati tegi kotisuu lahti ja võttis sealt näpuotsaga uneliiva. Ta puistas Madlile, Villiamile ja Liisule liiva silma ning varsti magasid kõik lapsed mõnusat rahulikku und. Une-Mati pistis trummipulgad taskusse ja vantsis minema, õnnelik naeratus näol.

Naer ustj ar ahast „Tere, Madli!“ hõikas Une-Mati juba kaugelt. „Kuidas sul läheb?“ „Issi ütleb, et läheb hästi, aga tuleb halvasti. See käib vist raha kohta.“ „Tean, tean,“ vastas Une-Mati ja istus Madli kõrvale rätsepaistesse. „Rahvas räägib, et ega raha ise olegi tähtis, tähtis on see, kui palju sul seda on. Ma tean ühte meest, kellel on raha nii palju, et ta võib selle sees hüpata. Nagu lumehanges.“ „Nüüd sa ajad küll jälle pada!“ naeris Madli. „Ei-ei,“ ütles Une-Mati tõsise näoga, „täitsa hüppabki kohe. Tal on selle jaoks päris eraldi tuba, mis on rinnuni raha täis. Seal ta siis käibki hüppamas. Ise ütleb ta, et maandab pingeid. Ja naine hüppab ja lapsed hüppavad ja kass ka hüppab. Selline hüppav pere, tead.“ „Oh, ma tahaks ka hüpata,“ ohkas Madli. „Käisin hiljuti ühel maal, kus oli nii palju raha, et sellega köeti ahju,“ jätkas Une-Mati. „Kõik keskkütteahjud töötasid puhta raha peal ja WC-des olid rahapaberirullid.“ „Noh, aga millega inimesed siis poes maksid, 36

kui rahaga ahju köeti?“ küsis Madli. „Naeratustega,“ vastas Une-Mati. „Naeratuse eest sai päris palju. Kui tahtsid suuremat asja, nagu televiisor või auto, siis pidid lausa naerma. Kui ma olin ühes poes neid leti ees naerjaid natuke aega vaadanud, hirnusin ennast põrandale kõverasse. Selle peale anti mulle nii palju kaupa, et ma võin nüüd jõuluvanaks hakata.“ Une-Mati võttis oma liivakoti selga ja kõndis mööda voodit edasi-tagasi. „Noh, kas annan jõuluvana mõõdu välja?“ „Sa oled liiga väike,“ arvas Madli. „Aga räägi sellest rahamaast veel!“ „Noh, seal toimusid naerupeod ka – nagu meil laulupeod. Kui kõik sada tuhat naerjat korraga naerma puhkesid, siis sadas taevast raha. Raha sadas nii palju, et rahvas sumpas selle sees. Lapsed loopisid üksteist rahapallidega ja toppisid raha krae vahele. Naerupidudel oli alati kohal

hästi palju rahakoristusmasinaid ja kiirabiautosid.“ „Miks kiirabiautosid?“ küsis Madli. „Aga sellepärast, et paljud inimesed naersid endal kõhu või pea valutama. Mõned vaevlesid lausa naerukrampide käes ja mõned ei saanud enam üldse pidama. Naeruväljaku ääred olid WC-sid täis, sest inimestel kippus naeru pärast piss püksi tulema. Naerukaare taga korraldati kõõksumise võistlusi ja kõige pikema kõõksuga võistleja sai auhinnaks peerukoti.“ „Kuule, Mati, sellist kamarajura pole sa küll enne suust välja ajanud!“ „Kuda, kuda?“ pööritas Mati silmi. „Täiesti aus värk! Ise nägin!“ Madli keeras end küljelt küljele, aga kuidagi ei olnud mugav. „Tead, ma ei saa nüüd sinu pärast magama jääda!“ „Aga sa naerata, siis tulevad ilusad unenäod!“ soovitas Une-Mati. Madli naeratas ja naeratas ja ennäe – uni tuligi. Ning ilusad unenäod tulid ka.

Keskassil ööb. . . Madli oli juba tukkuma jäänud ja talle tundus, et kuuleb läbi une kasside näugumist. Ta avas silmad ja nägi Une-Matit kõhuli maas kassi moodi häälitsemas. Tema vastas lamas pere oranž kass Eedi ja kallutas Une-Mati näugumise peale pead ühele ja teisele küljele. Siis jäi Une-Mati vait ja alustas Eedi. „Mida te teete?“ küsis Madli. „Vestleme,“ vastas Une-Mati. „Kas sa oskad siis kasside keelt?“ imestas Madli. „Oskan ikka. Ma oskan üldse paljusid keeli. Mul ju selline amet.“ „Ja mida Eedi sulle räägib?“ uuris Madli. „Eedi rääkis ühest vanarahva tarkusest, mis kõlab nii: kes kassi lööb, sellel ei saa hobused hästi kasvama.“ „Aga meil ei ole ju hobuseid,“ ütles Madli. „Seda küll. Eedi ei saanudki aru, miks need vaesed hobused ei kasva, kui kass tappa saab. Siis ma rääkisingi Eedile loo, kuidas ma ühes hobusefarmis käisin ja mida seal nägin.“ „Räägi mulle ka!“ nõudis Madli. „Hea küll,“ nõustus Une-Mati ja nad ronisid mõlemad Eediga Madli voodisse. 39

„Käisin mina niisiis ühes hobusefarmis uneliiva silma raputamas. Muidugi mitte hobustele, vaid peretütar Liisule. Liisu oli selline natuke kiuslik plika ja talle meeldis aeg-ajalt pere kassi togida. Mitte et kass oleks just haiget saanud, aga pisut kiusamise moodi nägi see välja küll.

Kui Liisu veel päris väike oli, ei olnud väga häda midagi, aga koos Liisuga kasvas suuremaks ka kiusupunn Liisu sees. Vaene kass püüdis küll tema eest põgeneda, aga tihtipeale ei läinud see korda.“ Eedi tegi Une-Mati kõrval pika haleda mäu ja toetas pea käppadele. „Ükskord,“ jätkas Une-Mati, „märkas pererahvas, et nende hobused on kuidagi kokku tõmbunud. Nii noored kui ka vanad hobused olid tükk maad väiksemaks kahanenud. Keegi ei teadnud, millest see tuleb, ja kõik olid õnnetud. Hobused muudkui kahanesid ja aasta pärast olid nad nagu põrsad. Noored loomad olid isegi kassi mõõtu.“ „See ei ole võimalik!“ vaidles Madli. „Nüüd sa paned ikka täiega pada!“ 40

„Oota!“ ütles Une-Mati. „Las ma jutustan lõpuni.“ Madli tõstis Eedi endale kõhu peale ja silitas teda hellalt. Tasapisi hakkas Eedi nurru lööma. „Nii,“ jätkas Une-Mati, „tõmbusid siis hobused kokku ja lõpuks pandi nad küülikutega ühte aedikusse, sest muidu kippusid nad ära kaduma. Kõige tillemad võeti vahel tuppa ringi jooksma. Neid oli tegelikult päris armas vaadata. Eriti hiirepoja-suuruseid hobukesi. Pereisa kutsus kohale igasugu tarkasid. Mõned tulid isegi välismaalt. Kõik targad olid nõutud ja laiutasid käsi. Hobused aina kahanesid.

Ükskord, kui üks eriti tilluke hobune oli roninud Liisu põrandal vedelevasse pinalisse, kasutas Liisu teda koge41

mata kustukummina. Teinekord jälle pistis pere kass mõne hobuse hiire pähe nahka.Kui kõik olid juba lootust kaotamas ja hobustest enam suurt midagi järel polnud, ilmus välisuksele Põhjamaa tark, pikk valge habe ees. Ta ütles kõlaval häälel maha sellesama rahvatarkuse, millest Eedi mulle oli rääkinud: „Kes kassi lööb, sellel ei saa hobused hästi kasvama.“ Muidugi leiti siis kiiresti kassikiusaja üles. Liisu palus küll sada korda vabandust, aga karistusest ta ei pääsenud.“ „Kõik või?“ küsis Madli. „Aga mis hobustest sai?“ „Kuna Liisu enam kassi ei kiusanud, hakkasid hobused paisuma nagu õhupallid. Vähem kui kuu ajaga paisusid nad niisama suureks tagasi, nagu olid enne olnud. Mõni paisus natuke ülearugi, nii et ei mahtunud enam hobusetalli ära. Siis tonksas Liisu hästi õrnalt kassi ja ülepaisunud hobused said jälle õigesse mõõtu tagasi.“ „Mina pole kunagi Eedit kiusanud,“ mõtles Madli ja vajus hobusterohkesse unne. „Küll on hea, et meil hobuseid pole,“ mõtles Eedi ja uinus sinnasamasse Madli kõhule. Une-Mati kõlgutas veel mõnda aega voodiserval jalgu ja tõttas siis edasi tööle.

Nut uLeenu Une-Mati oli täna kuidagi väga rõõmus. Ta tõmbas taskust ilmatu suure taskuräti, nuuskas mehiselt ja pugistas omaette naerda. „Käisin täna ühte väga kurba tüdrukut magama panemas,“ jutustas Une-Mati. „Ma pole kunagi nii palju nutta saanud, tead.“ „Aga miks sa siis rõõmus oled, kui see tüdruk nii kurb oli?“ uuris Madli. „Oota, las ma seletan algusest peale. Seda, miks ta kurb oli, ma esiotsa ei teadnudki,“ sõnas Une-Mati. „Lihtsalt oli ja kõik. Iga asi, millest me juttu püüdsime teha, hakkas kohe kurvana paistma.“ „Mul on ka mõnikord niimoodi,“ ütles Madli. „Lihtsalt on kurb ja kõik.“ „Jah, aga sul läheb üle. Peale kurbust tuleb jälle rõõm ja hea tuju. Sellel tüdrukul aga, kelle nimi oli Helena, ei läinudki kurbus üle. Juba lasteaias kutsuti teda Nutu-Leenuks ja kui ta kooli läks, siis täpselt samuti. Ikka NutuLeenu ja Nutu-Leenu. See tegi teda veelgi kurvemaks.“ „Äkki oli tal mingi mure, mis teda kogu aeg vaevas?“ arvas Madli. „Oligi,“ vastas Une-Mati. „Ma uurisin selle asja kohe lõpuni välja.“ 43

„Ja mis mure tal siis oli?“ küsis Madli. „See mure oli, et mitte keegi ei kuulanud teda kunagi ära. Tal ei olnud kellelegi hinge puistata. Isa tuli hilja töölt ja oli väsinud. Istus kohe teleka ette ning hakkas ajalehte lugema. Ema tuli küll natuke varem, aga hakkas ka kohe koristama ja süüa tegema. Helenaga ei rääkinud kodus keegi. Peaaegu üldsegi mitte, saad sa aru?“ „Jube,“ ütles Madli. „Noh, ja siis see tüdruk muudkui istus oma toas ja kõik tema mured jäid tema sisse alles. Nii need muudkui kogunesid ja kogunesid. Lõpuks koosneski väike tüdruk ainult suurest murest. Ime siis, et teda Nutu-Leenuks kutsuma ei hakatud.“

„Kas sa oskasid teda kuidagi aidata?“ küsis Madli. „Noh, esiteks kuulasin ma kõik tema mured ära. Teiseks läksin ja tõin tema ema-isa ta voodiservale ja lasin neil ka kõik ära kuulata. Tuli välja, et oskavad kuulata küll. Ja nii kui Helena oli saanud kaks korda järjest oma suurimad mured ära rääkida, läks ta tuju palju paremaks. Lõpuks tegin ma veel igasugu vigureid ja ajasin ta isegi naerma. Siis rääkis ta isa, kuidas temal kunagi matemaatikatunnis aevastamise peale oli koll ninast kolme meetri kaugusele lennanud. Helena ema jälle meenutas, kuidas õpetaja oli tahvlit puhastanud ja kuidas talle siis oli tahvlilapp pähe kukkunud.“ „Ja Nutu-Leenu muudkui naeris?“ küsis Madli. „Just,“ kinnitas Une-Mati. „Nutu-Leenu naeris nii, et hoidis kõhust kinni ja plaksutas jalataldasid kokku. Mina ei saanud ka pidama ja muudkui itsitasin.“ „Nii ilus!“ õhkas Madli ja tegi Une-Matile pai. „No näed sa, tuligi meelde!“ Une-Mati tõstis sõrme püsti. „Pai ega kalli polnud Helena ka üldse saanud. Ma siis tegin talle mitukümmend paid ja mitu pikka kallit ka. Ja Helena ema-isa tegid ka. Lõpuks oli neil omavahel nii tore olla, et ma hiilisin vaikselt minema.“ Une-Mati kohendas teki Madlile lõua alla ja andis talle otsaette musi. Madli tegi Une-Matile kalli, klõpsutas veel mõned korrad silmadega ja vajus siis rahulikku unne.

Mer er öövel „Tead,“ ütles Une-Mati, „ma räägin täna sulle loo ühest mereröövlist.“ „Mereröövlist?“ küsis Madli. „Mereröövlitest on nii palju jutte. Kas midagi uut ei oleks?“ „Ei, Madlike, see mereröövel oli hoopis eriline. Ta ei röövinud laevadelt varandust. Ta ei röövinud isegi mitte laevu. Ta röövis meresid. Rüüpas mere kogu täiega tühjaks ja viis teise kohta.“ „Kuhu tal see meri ära mahtus?“ küsis Madli. „Põskedesse,“ seletas Une-Mati. „Kui ta oli mere tühjaks rüübanud, venisid tal põsed puusadeni ja ta pidi neid kätega alt toetama, et põsed vastu maad ei vetruks.“ „Mis sa ajad!“ „Jajah, tuli tümaki-tümaki kohale, rüüpas mere põske ja astus tümaki-tümaki minema. Selline lahe vana oli. Kas sa tead, näiteks, kuidas tekkis Surnumeri?“ „Kus see veel on?“ küsis Madli. „Surnumeri asub juutide maal, noh, seal lõunas – türklastest veel lõuna poole. Ta ei olegi eriti nagu meri, rohkem nagu järv, sest ta on nii tilluke – umbes nagu meie Võrtsjärv. Aga ta on nõnda soolane, et seal ei ela ükski kala. Sellepärast Surnumereks kutsutaksegi.“ „Ja kust see sool sinna sai?“ uuris Madli. 47

„Sellest ma tahtsingi rääkida. Asi oli nii, et kui mereröövel oli peale järjekordset mereröövi jälle näljane, kavatses ta süüa teha. Võttis siis tee pealt kaasa ühe soolalaadungiga laeva ja astus kodu poole. Tee peal ta komistas ja kukkus koos laevaga kõhuli. Laev muidugi katki ja sool kõik laiali. Mereröövel vihastas, tõusis püsti ja sülitas põsepõhja jäänud vee laeva ning soola peale. Sellest piisas ühe väikse ja väga soolase veekogu tekkeks. Kuna nii soolases vees kalad elada ei saanud, nimetatigi see Surnumereks.

Selle komistamisega oli mereröövlil üldse üks jama teise otsa. Ükskord, kui ta parasjagu Hiinamaal ühte merd põskedes tassis, komistas ta mingi künka otsa ja jällegi – matsti kõhuli maha. Seekord neelas ta mõlemad põsetäied alla ja tema kõht venis nii suureks, et jalad ei mahtunud enam hästi liikuma. Siis otsustas mereröövel, et peab mere välja pissima. Ta oli jõudnud parasjagu sinna, kus Hiinamaa ja Koreamaa kokku saavad. Pissiski siis mereröövel mere välja. Ja kuigi selle vesi oli nüüd natuke kollasem kui teistes meredes, oli see ikkagi meri. Rahvas nimetas selle Kollaseks mereks.“ „Aga kas Must ja Valge meri on ka olemas? Või Punane meri, või Sinine?“ küsis Madli. „Sinisest ja Rohelisest ma pole kuulnud. Merevesi on niigi rohekas-sinine. Suurem jagu meresid oleksid siis Sinised või Rohelised. Aga Valge, Must ja Punane on täitsa olemas. Tänu mereröövlile muidugi. Valge merega oli näiteks selline lugu, et mereröövel otsustas ühe mere ümber tõsta Venemaa põhjaossa, üsna Soomemaa lähedale. Purskas siis vee välja ja ennäe – see jäätus kohe ära. Mereröövel istus ja vaatas, kuidas jää peale sadas veel lund ka, mis kattis mere ilusa valge vaibaga. „Valge meri,“ pomises mereröövel ja astus lõuna poole tagasi. Nii jäigi mere nimeks Valge meri.“ „Aga Must meri? Kuidas ta selle tegi?“ küsis Madli. „Sellega oli nii, et Must meri laius kunagi hoopis keset Aafrikat. Tema ümber elasid kohalikud hõimud, kelle nahavärv oli nii must, et kui nad kõik korraga merre ujuma läksid, värvus merevesi mustaks. Mereröövel röövis mere 49

ära koos tema nimega. Ja kuigi Must meri asub nüüd Türgimaast põhja pool, kus rahvas on palju heledama nahavärviga, on Musta mere vesi jäänud ikka mustaks. Kas pole huvitav?“ „Ja Punane meri?“ uuris Madli. „Punasega oli lugu lihtne. Mereröövel koperdas kord Aafrikast Indiasse minnes, põsed punnis vett täis ja väsimus peal. Öö oli ka ootamatult kätte jõudnud, nagu lõunamaal ikka, ja mereröövli jalg jäi millegi taha kinni. Seekord kukkus ta nii õnnetult, et lõi ninast vere välja. Vähe sellest, et meri sai valesse kohta – see värvus veel punaseks ka.“ „Mis sellest meremehest nüüd on saanud? Kas ta ikka röövib meresid?“ „Ei,“ vastas Une-Mati. „Ta on surnud.“ „Tohoh? Miks? Kuidas?“ „Ahneks läks,“ seletas Une-Mati. „Hakkas Atlandi ookeani röövima ja lõhkes. Lihtsalt. Plahvatust oli kosta seitsme maa ja mere taha. Paljud arvasid, et sõda on alanud. Keegi ei osanud oletadagi, et lihtsalt üks mereröövel oli lõhkenud.“ Madli ei osanud selle peale midagi kosta. Mõtles, mõtles ja jäi magama.

Vanasõnadest „Ahoi, Madli!“ hüüdis Une-Mati juba eemalt. „Ahoi, Une-Mati!“ vastas Madli rõõmsalt. „Kuidas sul tuju on?“ „Täitsa hea,“ vastas Une-Mati ja võttis istet. „Uurisin täna igasugu vanasõnu, muide.“ „Vanasõnu?“ küsis Madli. „Vanasõnu, jah. Tead, kui häid ütlemisi ikka on olemas! Näiteks selline: julge hundi rind on haavleid täis.“ „Mida-mida?“ naeris Madli. „See oli nüüd küll kuidagi teisiti. Julge hundi rind pidi ikka rasvane olema.“ „Ega mul kõik siis ka pähe ei jäänud,“ vabandas UneMati. „Jätsin igaühest olulise iva meelde. Kuula: kes viimasena naerab, sellel on kõige pikemad juhtmed.“ „Une-Mati,“ vangutas Madli pead, „sa mõtled ikka vähemalt pool ise välja. Niimoodi pole need enam vanasõnad.“ „Kuidas nii?“ vaidles Une-Mati. „Asja mõte on ju tähtis?“ „Jah, aga sa väänad mõtte ka kõveraks. Olgu peale. Kas sul tuleb veel midagi meelde?“ „Ikka,“ vastas Une-Mati ja tõstis sõrme tähtsalt püsti. „Jagajale jääb keskmine sõrm.“ 51

„Kust sa selle nüüd võtsid?“ küsis Madli. „Aga ükskord, kui mingi imelik mees mult pargis liivakoti ära võttis, küsisin, et mis ta mulle vastu annab. Siis ta näitaski mulle keskmist sõrme.“ „Nojah, olgu peale,“ leppis Madli. „Ütle veel mõni!“ „Kes kannatab, see kaua kannatab,“ lausus Une-Mati. „Ei, Mati,“ raputas Madli pead. „Kes kannatab, see kaua elab. Hoopis niimoodi on.“ „Einoh,“ vaidles Une-Mati vastu, „kui sa muudkui kannatad ja sealjuures kaua elad, siis sa järelikult kannatad ka kaua. On ju? Ja üldse – mis elu see on?“ „Tead, sul võib isegi õigus olla,“ mõtles Madli järele. „Ma kannatasin ükskord kinos peaaegu kaks seeriat ära ja lõpuks lasin ikka püksi. Kui ma oleks veel kannatanud, oleksin plahvatanud ja üldsegi mitte kaua elanud.“ „Miks sa vetsu ei läinud?“ küsis Une-Mati.

„Kuidas sa lähed, kui kahel pool istuvad maakerasuurused tädid, kes vaatavad juba su nihelemist sellise pilguga, et hirm tuleb peale? Kas ma oleksin pidanud ütlema, et vabandage, maakera, palun veerege niikauaks vahekäiku, kuni ma pissil käin? Kui ta olekski end vahekäiku läbi murdnud, oleks ta pool pingirida rahvast endaga koos välja lohistanud, nagu lumesahaga.“ „Jajah,“ kujutas Une-Mati kõike seda elavalt ette. „Vanasõna peaks siis olema selline, et kes kannatab, see laseb lõpuks ikka püksi.“ „See on vist õigem küll,“ arutles Madli. „Võib-olla polnud sel ajal veel kinosid, kui see vanasõna välja mõeldi...“ „Kuule, Madli, aga see: hommik on õhtust lollim.“ „Ei, Mati, see oli vastupidi: hommik on õhtust targem.“ „Kuidas nii?“ arutles Une-Mati. „Sa pead siis ikka täitsa puupea olema, kui sa päeva jooksul midagi ei õpi ja oled õhtul lollim kui hommikul!“ „Tõepoolest,“ jäi Madli mõttesse. „Kui ma iga päev olen õhtuks lollimaks jäänud, kui hommikul olin, siis olengi varsti päris loll valmis? Midagi on siin valesti.“ „On jah,“ kiitis Une-Mati takka. „Paari aasta pärast oleksid ühel õhtul nii loll, et ei mäleta oma nime ka.“ Mõlemad mõtlesid tükk aega asja üle sügavalt järele ja varsti ei tahtnud nende silmad enam hästi lahti püsida. Nii jäidki nad koos magama ja Une-Matil jäi sel ööl töö hoopis tegemata. Aga ega töö jänes ole, et eest ära jookseb.

LÃ&#x2022;PP

Si sukor d Sissejuhatuseks ................................................................ 3 Varblane pihus, tuvi katusel ............................................. 5 Laiskvorst ....................................................................... 10 Jõuluvana ja politsei ....................................................... 14 Rott Riks ........................................................................ 18 Sassiss ............................................................................ 22 Tulnukas Truut ja Ausate planeet ................................... 27 Une-Mati bänd ............................................................... 31 Naerust ja rahast ............................................................. 36 Kes kassi lööb ................................................................ 39 Nutu-Leenu .................................................................... 43 Mereröövel ..................................................................... 47 Vanasõnadest .................................................................. 51 Sisukord ......................................................................... 56