MOBIDE RAAMAT ON WHITE/BRIGHT ON WHITE/BRIGHT
See väärtuslik raamat on Minecrafti elukate eksperdi, pühendunud loodusteadlase elutöö.
ON BLACK/DARK
ISBN 978-9949-78-180-5
8081713
www.egmont.ee
ISBN 978-9949-78-180-5
9 789949 781805
MOBIDE RAAMAT
Loodusteadlane on kogunud põhjalikku teavet kõikide siiani avastatud elukate – tavalisest kanast kuni kohutava Lõpuloheni – välimuse, harjumuste ja elupaikade kohta. Tutvustavaid tekste täiendavad autori üksikasjalikud värvilised illustratsioonid, et sa oleksid valmis seiklusteks, mis sind ees ootavad.
MOBIDE RAAMAT
EESSÕNA Siin ma istun, oma soojas raamatukogus, kus mind ümbritsevad mu armastatud raamatud, ning mu mõte liigub maailmadele mu akende taga. Seal väljas avastab parasjagu loendamatu hulk seiklejaid pealmaailma ja salapärasemaidki paiku. Nad rühivad läbi sügavate metsade ja viljatute kõrbete. Nad kaevavad sügaval maapinna all ja rajavad ehitisi, mis pürgivad pilvedesse. Maailmad, kus nad rändavad, on täidetud imedega. Minagi olen olnud maadeuurija ning olen näinud paiku, kus jääteravikud küünistavad taevast ja kus mitmevärvilised mesa’d täidavad silmapiiri. Olen ka rinda pistnud hirmsate hädaohtudega. Vähe on kohti, kus ei pea pelgama, et sind ründavad vaenulikud elukad, kes soovivad halba kõigile, kes liiga lähedale satuvad. Mõned neist on nii õõvastavad, et üksnes neile mõtlemine tekitab hirmujudinaid. Kuigi säärased elukad kujutavad endast tihti surmaohtu, saab neilt ka haruldasi esemeid ja aardeid, mida hindavad kõik seiklejad. Mitte kõigil olenditel pole kurje kavatsusi. Maailmas on ka passiivseid ja taltsutatavaid elukaid, kes annavad toitu, aitavad teha rasket tööd või on truud kaaslased. Need olendid muudavad elu metsikus looduses võimalikuks ning pakuvad helgeid hetki.
Oma lugematutel avastusretkedel olen ma kokku kogunud ja kirja pannud hulga teadmisi kõigist olevustest, kes pealmaailmas, Põrgus või Lõpus ringi kõnnivad, hiilivad, lendavad või urge uuristavad. Olen oma vaatlustulemusi täiendanud ka teiste suurte maadeavastajate ja teadlaste vaatluste ja uurimuste abil ja olen nüüd otsustanud, et on aeg need teadmised edasi anda. See teos, millele ma andsin pealkirja “Mobide raamat”, sisaldab teavet iga siiani avastatud olendi käitumise, elupaiga ja iseloomulike tunnuste kohta ning minu joonistusi, millel on näha olendite välimus. Ma loodan, et saad neid teadmisi kasutada enda ettevalmistamiseks sind rännakutel ees ootavate ohtude vastu. Olgu tegu tillukese lõpumiidiga või hiiglasliku närbujaga, kohevakarvalise jänku või sõbraliku golemiga, elukate tundmine, nende käitumise mõistmine ja elukohtade teadmine on mõõtmatu väärtusega. Minu maadeavastamisretkede aeg on möödas, seega annan ma sulle üle oma elutöö – põhjaliku ülevaate selle veidra ja ohtliku maailma kõigist siiani avastatud elanikest. Soovin sulle edu! Ma mõtlen sinu peale siin, oma raamatukogu ohutus vaikuses, sellal kui mu raamat aitab sul suurt kuulsust saavutada.
Loodusteadlane
PASSIIVSED ELUKAD Uurigem kõigepealt passiivseid elukaid, kes uitavad ringi pealmaailmas. Olgu tegemist koopas pesitseva nahkhiire või veelembese kalmaariga, nende rahumeelsete olevuste käest saab mitmesuguseid kasulikke esemeid, aga ka seikleja tervist turgutavat liha.
Joonis 1 Visand lendavatest nahkhiirtest.
Silmad on väikesed ja nägemine kehvapoolne.
Hiiglaslikud kõrvad tagavad ülihea kuulmise.
Nahkjad tiivad teevad lennu ajal iseloomulikku laperdavat häält.
Tume nahk võimaldab nahkhiirel hämaruses märkamatuks jääda. 10
T
NAHKHIIR ihti arvatakse, et nahkhiired on pimeduse kurjad sünnitised – nahkjate tiibadega, kalduvusega vereimemisele ja seega kurjade kavatsustega. Kuid uuringud on näidanud, et see maalib nahkhiirtest ebaõiglase pildi. Tegelikkuses on nad üsna ohutud ja häbelikud. Tõepoolest, parem olekski neist mõelda kui lendavatest hiirtest, kes tiibu lehvitades läbi koobaste kulgevad ja piiksudes kajalokatsiooni järgi navigeerivad.
KOOPAELANIK
Nahkhiired elavad maailma kõige pimedamates paikades, nii maapinnal kui ka sügavamal ja neid võib tihti kohata koobastes plokkide alumisel küljel puhkamas. Neid on küll kerge ehmatada. Seiklejat silmates tõusevad nad kohe hirmunult õhku. Tihti juhtub, et vaene elukas avastab, et tal pole pääseteed ja ta on sunnitud teda ehmatanud seikleja suunas laperdama. Seda pimedat paanikat aetakse tihti segi vaenulike kavatsustega. Tegelikult olen ma olnud tunnistajaks eriti õnnetutele juhustele, kus nahkhiired on lennanud laavasse, süttinud ja siis meeleheitlikult ringi laperdanud, piiksudes haletsusväärselt oma kurva ja vältimatu lõpuni. Nahkhiired on võrdlemisi nõrgad elukad, ja surevad vaid ühe raudmõõga hoobi või täielikult vinnastatud noole läbi. Aga me peaksime nende väikese sellide vastu heatahtlikud olema, sest nad ei jäta surres mitte midagi maha. Arvesta, et nende korrapäratu lennujoon ja tilluke kogu teeb nende tabamise üllatavalt keeruliseks, aga ära arva, et see õigustab nende süütute karvaste loo-
makeste harjutussihtmärgiks võtmist. Maailmades on piisavalt palju teisi, tõeliselt kurje olevusi, kelle peal oma oskusi proovile panna. NAHKHIIRTE OHJELDAMINE
Paljusid uurijaid, mind nende seas, on õnnistatud nahkhiirte seltskonnaga, kes on valinud oma elupaigaks nende maja. Aga pärast pikaajalist uurimisretke kaugelt kodumaile naastes on tihti selgunud, et nende tiivulised sõbrad on ära kadunud. Tundub, et nahkhiired tulevad ja lähevad nii, nagu neile sobib. Kui seiklejal peaks nii palju vedama, et ta leiab vangikoopa kirstust nimesildi või saab selle osta külaelaniku käest, siis ta võib seda kasutada oma lemmiknahkhiirele nime andmiseks. Selleks tuleb kõigepealt sildil olev nimi alasil ära muuta ja siis silti eluka peal kasutada. Nimega nahkhiir – ja kõik nimega elukad – ei kao enam kunagi, kui teda just ei tapeta. Seiklejad võivad oma ärrituseks avastada, et nahkhiired tekivad kohtades, kuhu nad pole oodatud. Puhkavat nahkhiirt pole näiteks just meeldiv kohata peenes 11
majas. Seda saab vältida nii, et hoida oma maja laed alati kirkalt valgustatuna – siis pole nahkhiirel ühtegi kohta, kus ta ennast mugavalt tunneks ja sisse seaks. (Võib ka väita, et tõeliselt peened majad on nagunii nahkhiirekindlad, sest peen maja on kindlasti juba eredalt valgustatud). VAPRAM JA JULGEM
Aastas on perioode, mil nahkhiired muutuvad tavalisest julgemaks ja söandavad tungida ka valgematesse kohtadesse. See aeg tundub langevat 20. oktoobri ja 3. novembri vahele, kui ööd muutuvad pikemaks ja mõned kujutlevad, et ringi rändavad kurjad vaimud ja nõiad. Nahkhiired tunduvad eelistavat suletud ja pimedaid kohti. Mõned rändajad on leiutanud üsna kavala viisi selle kombe ärakasutamiseks, kasutades nahkhiiri teejuhtidena salajaste koobaste juurde. Kui kuuled nahkhiire piiksumist läbi seina või oma jalge alt, võid olla kindel, et lähedusse on peidetud pime ruum. Järgi ettevaatlikult helisid ja peaksid selle üles leidma. Aga ole tähelepanelik teiste pimeduse elukate suhtes, kes ei pruugi nii heatahtlikud olla.
K
KANA anu võib kohata uitamas kõigis pealmaailma rohustes bioomides. Kanad üldiselt ei pelga seiklejaid ning on sõbralikud, kui neid ei rünnata. Ründamise peale muutuvad nad suliseks hädasireeniks ja üritavad pakku pääseda. Aga kuna nad on lennuvõimetud, jõuavad nad harva kaugele. Kanal on mitu kasulikku omadust, seega peaks paikseks jääda plaanijad kaaluma nende koju kaasavõtmist.
MUNADE KASUTAMINE
Paljud rännumehed rahulduvad sellega, et tapavad kanu nende liha pärast, mis pärast ahjus küpsetamist lõhnab ja maitseb tõesti oivaliselt. Ent ettevaatust: kunagi ei tohiks kanaliha süüa küpsetamata! Toores kana pole mitte ainult vähem toitev, vaid sellest võib sööja saada toidumürgituse. Seikleja, keda selline ebameeldivus tabab, avastab, et mõnda aega muutub ta hoopis näljasemaks. Kui tugevuse alalhoidmiseks pole piisavalt tervislikku toitu, järgneb kindlasti tõsisem haigestumine. Aga toidu hankimiseks pole kana vaja tingimata tappa. Täiskasvanud lind muneb iga 5—10 minuti tagant muna. Mune ei saa küll niisama süüa (ma ükskord üritasin ja tagajärjed ei olnud meeldivad), aga neil on kaks erilist kasutusala. Esiteks saab nendega küpsetada. Lisa munale kolm piima, kaks suhkrut ja kolm nisu ning saad tulemuseks mahlase ja maitsva koogi. Koogiteo tulemuseks on plokk, mille saab lõigata seitsmeks viiluks. Või lisa munale üks kõrvits ja suhkur, et teha kõrvitsapirukas, mis on väga toi-
tev. Teiseks saab mune loopida. Need ei tee elukatele ja teistele seiklejatele küll kahju, aga hoiavad neid tagasi. See võib olla kasulik, kui oled sattunud kitsikusse, sest nii on võimalik vaenlasi eemal hoida, aga üldiselt on tegu võrdlemisi kasutu rabelemisega. Kui aga visata muna maapinnale, on tõenäosus üks kaheksale, et sellest koorub hoopis tibu. KANAKASVATUS
Munade loopimine on seega suurepärane viis, kuidas hankida suurem kanakari. Aga on veel üks viis, kuidas kanu paljundada. Anna kahele täiskasvanud linnule nisuseemneid ja nad tekitavad tibu. Tibust kasvab täiskasvanud lind 20 minutiga või veelgi kiiremini, kui sa talle seemneid söödad. Tibud järgnevad täiskasvanud kanadele armsasti igale poole. Ja kõik kanad järgnevad mängijale, kes hoiab nende läheduses seemneid – see on tõhus viis, kuidas neid aedikusse juhtida. Kanade pidamine aedikuis on soovitav, sest nii on nad kaitstud oma põhilise 12
vaenlase otseloti eest. Aga isegi siis, kui kana on taraga ümbritsetud alal, võib otselot läbi aia temani ulatuda ja ta kaasa napsata, kui kana on aiale liiga lähedal. Niisiis ei tasu aedikut liialt täita, vaid kanadele tuleb jätta piisavalt ruumi. Kanade pidamisel on veel üks tähtis põhjus – nende suled, mida nad surres maha jätavad. Suled on noolte valmistamiseks oluline koostisosa. SPIOON-KANA
Mõned seiklejad on täheldanud, et kui läheduses on kurje elukaid, paistavad kanad neid vaikselt jälgivat. See on andnud alust kahtlustele, et kanad on tumedate jõudude jaoks mingit laadi spioonid. Kas see teooria võib aidata kuidagi lahendada mõistatust kanaratsanikust – harvaesinevast sümbioosist, kui kanal ratsutab beebi-zombi või beebi-seamees-zombi? Või on kana vaga välimuse all tõesti peidus sügav põhi? Ma loodan, et edasised uuringud annavad sellele mõistatusele vastuse.
Pilkumatud nööpsilmad annavad tunnistust kurjakuulutavamatest kavatsustest, kui esimesel hetkel tunduda võiks.
Joonis 2 Tasandike bioomis märgatud kanakari. Kana läbilõige, mis näitab muna tekkimise protsessi.
Tiivad on taandarenenud ja seega pole kana kuigi hea lendaja.
Kana lai nokk võimaldab linnul valjult kaagutada ja korraga palju seemneid ahmida.
Kana muneb iga 5–10 minuti tagant.
13
Joonis 3 Lehmad koos vastsündinud vasikaga.
Nahk on võrdlemisi tugev — lehmad jätavad maha naha, millest saab meisterdada mitmesuguseid kasulikke esemeid.
Pikad jalad aitavad võimalike ohtude eest kiiresti põgeneda.
Suure suu ja suure nina tõttu on hingamine vali ja ammumine sügav.
Suur kogu tähendab rohkelt liha.
14
S
LEHM
eda rahumeelset imetajat võib kohata kõikjal pealmaailmas seal, kus on rohtu. Tihti liiguvad lehmad neljapealise karjana. Nad ammuvad ja puristavad ja liiguvad plokilt plokile. Nad ei paista just kuigi arukad, aga ränduritele on nad väga kasulikud. Ükskõik, kas vaja on algelist turvist, kergendust hirmsatest piinadest või lihtsalt kodukaunistust – kõike seda saab lehm pakkuda.
PIIM JA PRAAD
Lehmad jätavad maha ühe kuni kolm tükki toorest loomaliha, mida saab ahjus küpsetada. Kuum veiseliha, mis on õrnalt ja asjatundlikult küpsetatud, on suurepärane toit. Aga selle toitva roaga tasub täita ka seljakott ja kirst, sest ka külmana on biifsteek suurepärane eine. Nagu iga liha, võib ka veiseliha nii toorelt kui ka küpsetatult sööta huntidele, et nende tervist taastada ja ärgitada neid paljunema. Lehmadelt pärineb veel üks väga eriline ollus, millega kõik seiklejad peaksid tuttavad olema – piim. See ei täida küll kõhtu, aga sellel on suurepärane omadus eemaldada kõik veidrad mõjud, mis võivad ihu vaevata. Kui koopaämblik on sind hammustanud või on nõid sind aeglustanud, siis eemaldab piim silmapilk kõik sellised mõjud. Ent tuleb meeles pidada, et piim katkestab ühtviisi nii halvad kui ka head mõjud, nii et kui oled just ära joonud näiteks nähtamatuse või tulekindluse võlujoogi, ei soovi sa seda mõju ilmselt eemaldada. Piima saamiseks tuleb lihtsalt kasutada tühja ämbrit lehma peal. Kõik kogenud
seiklejad võtavad seda tervislikku eliksiiri kaasa kõikjale, kuhu tee neid viib, aga see võtab inventaris üksjagu ruumi, sest ämbreid ei saa virnastada. NAHKADE KASUTUS
Lehmadelt saab ka tugevat ja vajalikku nahka. Iga loom jätab maha kuni kaks tükki nahka, mis on valmis ülekuubede, pükste, saabaste või mütside tegemiseks. Nahkturvis kaitseb küll vähem kui rauast tehtud turvis, aga mõnedele seiklejatele meeldib rohkem selle välimus. Nahast saab meisterdada ka esemeraamidele tausta ja seda kasutatakse raamatute köitmisel. Esimene kasutus on suurepärane maja sisustamisel, et tekitada kodusem tunne, ja raamatud on hädavajalikud kõigile neile, kes soovivad loitsimises kätt proovida või armastavad muidu teadmisi. Mõned uurijad on andnud teada kahest iidsest tiitlist, mis antakse neile seiklejatele, kes tegelevad lehmadega. Sellele, kes esimest korda langenud lehma käest nahka saab, antakse tiitel „Lehmakukutaja“, ja see, kes esimest korda lehmi paljundab, saab tiitli „Karjataastaja“. 15
LEHMADE PALJUNDAMINE
Lehmakarja ei ole võimalik sama kiiresti koguda kui kanakarja, sest paraku lehmad ei mune. Selle asemel tuleb kahele lehmale sööta nisu, et ärgitada neid paljunema. Vasika eest hoolitsemise pinge ja vastutus on nii suur, et värsketel vanematel kulub viis minutit, enne kui nad on uuesti paljunemiseks valmis. Vasikas jõuab täisikka 20 minutiga, nii et selleks kulub terve ööpäev päikesetõusust päikesetõusuni. Aga kui on tuli takus, siis on võimalik looma kasvu kiirendada, kui talle veel nisu sööta. Iga viljavihk vähendab vasika täiskasvanuks saamisele kuluvat aega kümnendiku võrra. Neil, kelle eesmärgiks on suur kari või kes plaanivad oma laod täita loomaliha ja piimaga, tasuks see meelde jätta, kuna loomapojad ei jäta midagi maha, neid ei saa lüpsta ja nad ei paljune. Veidral kombel on igal lehmal nii udar kui ka sarved, aga ikkagi võib nende paar järglasi saada. See tähelepanek pole siiani saanud rahuldavat selgitust.