Adam BLADE
RETK IMEOLEVUSTE VABASTAMISEKS
Vapper nooruk Tom asub Retkele, et astuda vastu tulelohe Fernole ning päästa oma maa ja rahvas. Kas Tom on see kangelane, keda Avantia on oodanud? Kas SINA suudaksid sel RETKEL ellu jääda?
LOE KA: 8051707 ISBN 978-9949-78-127-0
9 789949 781270 www.egmont.ee AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214
TULELOHE Ferno
Tere tulemast Avantia kuningriiki! Siinsed elanikke on esimeste asukate saabumisest alates kaitsnud muistsed Imeolevused. Nüüd aga on kuri võlur maagilised Olevused ära nõidunud ja Avantiat ähvardab hädaoht. Ainult tõeline kangelane saab Imeolevused nõiduse kütkest vabastada.
TULELOHE Ferno
TULELOHE Ferno
®
Adam Blade TÕLKINUD RENI MORO
JÄINE TASA
LÄÄNEOOK EAN
PÕ
MÄ HJA
ED
KESK
HIRMU METS
NDIK
TASANDIK
KUNINGAS HUGO PALEE
ROHUMAA
LINN
ERRINEL LO
OK
LE
VJ
ÕG
I
Tere tulemast Avantia kuningriiki. Mina olen Aduro – Hea Võlur, kes elab kuningas Hugo palees. Sa saabud meie seltsi raskel ajal. Luba mul selgitada ... Muistses Pühakirjas on öeldud, et meie rahuarmastav kuningriik satub ühel päeval äkitselt hädaohtu. Nüüd on see aeg käes. Musta Võluri Malveli kurja nõiduse mõjul muutuvad kuus Imeolevust – tulelohe, meremadu, mägihiid, hobumees, lumekoletis ja leegilind – metsikuks ja laastavad maad, mida nad varem kaitsesid. Avantia on hädaohus, kuid Muistses Pühakirjas on ennustatud ka ootamatu kangelase sekkumist. Seal on kirjas, et üks poiss läheb Retkele, et vabastada Imeolevused needusest ja päästa kuningriik. Me ei tea, kes on see poiss, teame vaid, et tema aeg on tulnud ... Me palvetame, et meie noorel kangelasel jätkuks julgust ja vaprust Retkele minna. Kas ka sina ootad ja jälgid seda koos meiega? Avantia tervitab sind, Aduro
7
PROLOOG
Caldor Vahva seisis mäe jalamil. Tema pronksturvis helkis kahvatu hommikupäikese valguses. „Tulelohe on lähedal. Ma tunnen seda.“ Rüütel osutas mõõgaga üles, mäetippu ümbritseva udu poole. „Meie kuningriigi nimel tuleb ta peatada!“ „Õnn kaasa, isand,“ ütles tema noor paaž Edward. 8
Caldor sirutas soomustatud käe välja ja pani selle Edwardi õlale. Mõlemad mõistsid, et nad ei pruugi teineteist enam kunagi näha. Rüütel pöördus ja hakkas tumedast laugest nõlvast üles minema. Tema jalad libisesid kividel. Kuid ta rühkis sihikindlalt ülespoole, tõustes üha kõrgemale ja kõrgemale. Varsti sukeldus ta uttu ja kadus silmist. Alles jäi vaid kõhe vaikus. Edward väristas õlgu. Korraga hakkas mägi vappuma. Edward tundis, kuidas võnked kerkisid mööda ta jalgu ülespoole. Ta komistas ja kukkus lõuaga vastu maad, kui üks võimas raputus ta pikali paiskas. Suhu tekkis metalne maitse. Veri! Mis siin toimus? „Caldor!“ kisendas Edward ennast 9
jalule ajades, kivid tema all liikumas. „Tule tagasi!“ Ent tema hääl mattus jubedatesse helidesse, mis teda ümbritsesid. Kogu mägi vappus ägedalt. Oli see talle kaela varisemas? Edwardit haaras kabuhirm. Süda pekslemas, vaatas ta üles ja nägi, kuidas kaks kaljunukki liikuma hakkasid. Nende teravad servad nihkusid ettepoole, nii et valgus nendele langes. Korraga raiusid need õhku nagu hiiglaslikud kirveterad. Edward võpatas. Kui udu hajus, märkas ta Caldorit, kes klammerdus mäenõlva külge. Siis kerkis rüütli taga miski kõrgemale ning Edward nägi välkuvat silma ja paksude soomustega kaetud vintsket nahka. See oli üüratu lohe ogaline pea! 10
Korraga sai kõik hirmuäratavalt selgeks. Tema isandal oli olnud õigus. Imeolevus oli lähedal. See polnud mägi ... vaid lohe ise! Kabuhirmus maha vaadates taipas Edward, et ta seisis lohe sabal – ja et Caldor hoidis kinni eluka seljast! Need kaks kaljunukki olid lohe vägevad tiivad. Ta tahtis jooksu pista, kuid tema jalad olid hirmust tardunud. Nüüd nägi ta, kuidas lohe küljed sügavates hingetõmmetes üles-alla liikusid. Eluka sõõrmetest sisises auru. „Caldor, tule tagasi!“ kisendas Edward uuesti. Kuid tema sõnad mattusid õudustäratavasse möirgesse. Lohe ajas tiivad uuesti laiali ja need hakkasid tapvas rütmis õhku peksma. 11
„Ta tõuseb lendu!“ hüüdis Edward. „Caldor, kähku ... “ „Tagasi!“ Caldori sõnad kandusid nõrgalt läbi õhu. „Mine linna. Hoiata kuningas Hugot. Jookse!“ Enne kui Edward jõudis paigast liikuda, sähvas lohe sabaga ja paiskas ta õhku. Ta prantsatas värisedes ja õhku ahmides maha, kui hirmuäratav Imeolevus kõrgele taeva alla tõusis. Tema kõrvus kajasid Caldori karjed. Edward ajas ennast jalule ja püüdis oma isandale järele joosta, kuid lohe oli juba kõrgel taevas. Ta möiratas valjult ja taevast valgustas oranž tuleleek. Kui lohe kaugusesse kadus, langes Edwardi kõrvale krabinal maha Caldori kinnas, kõrbenud ja suitsev. Selle sõrmede vahele oli pigistatud kuldne võti. 13