SUURED JAMAD!
Kui Eric leiab Hiina toidu karbist pisikese lohe, peab ta seda tasuta mänguasjaks. Kuid minilohe Pan on vägagi päris – ja toob Ericule suure hulga pahandusi kaela... Kuidas suudab Eric seletada kogu seda hävitustööd, mille põhjustab olend, kes on pisike nagu kevadrull?
Hoimaintiluohse!:
LOHE MINU EINEKARBIS!
VÄIKE LOHE,
Lohe lugude t a 1. raam
I llus tre SARA erinud H HOR NE
See
hestikku leegiröhitseb tä rmi sööb su koolivo lõunaeineks a peeru... paneb põlema om ja kassi...
Loe ka järgmist raamatut: KR RO OK
S!
8051705
ISBN 978-9949-78-186-7 ISBN 978-9949-78-186-7
AS EGMONT ESTONIA laki 26, TALLINN 12915 Tel 646 1214
LOHE .. .. ..
9 789949 781867
...Kaaarr!
www.egmont.ee
E H O L KARBIS!
MINU
EINE
9 789949 781867 draakon karbis kaaned.indd 1
27.12.17 11:22
E H O L KARBIS! MINU
EINE ~
1. PEATÜKK
ÕNN PÖÖRDUB „Hei, Eric,” ütles väike lühikeste juustega tüdruk, kes seisis mu eesukse taga. Min Song ja mina käisime koolis ühes klassis, kuid praegu oli ta siin tööasjus ja seepärast oligi tal lõua all kümmekond Hiina valmis toidu karpi. „Vabandust, et nii palju hilinesime.” „Ee... me tellisime viis minutit tagasi,” ütlesin ma oma kella vaadates. „Ma tean, ma tean, aga liiklus oli täiesti hull,” ütles Min, osutades peaga oma isa
5
poole, kes istus mopeedil, mille küljel ilutses kiri „Panda Maja”, ja koputas kärsitult oma kellale. „Ei, ma mõtlesin seda, et...” Kuid enne kui ma jõudsin lõpetada, pistis Min suure karpidevirna juba mulle sülle. Siis korjas ta üles ühe karbi, mis oli maha kukkunud. „Oh, ja ära unusta oaidusid.” „Oaidusid?” küsisin ma jahmunud näoga. „Me nagu ei tellinud...” „Ei, need on tasuta,” lõikas Min vahele. „Meil on neid üleliia. Palun võta need ka.” „Oh, hea küll,” ütlesin ma. „Kas tead, ma polegi neid kunagi proovinud.” „Need meeldivad sulle. Ehk. Aga ma pean nüüd minema.” Ma panin karbid käest ja andsin talle raha, enne kui ta mopeedi sadulasse hüppas ja see mööda teed silmist kadus. 6
„Küll Minil läks ikka aega!” Seda ütles minu isa Monty Krips. Tema pärast me Hiina toitu tellisimegi. Ta juhib kohalikku jalgpallimeeskonda Kilud ja me tähistasime nende äsjast edu – tulemust 10:1. „Ma ei suuda seda ikka veel uskuda,” ütles isa, kui ma karbid tema kätte andsin. „Me tegime tõelise värava. Üle viie aasta esimese. Olgu, tehniliselt võttes lõi selle meie eest küll teine meeskond, aga ka omavärav läheb arvesse!” Vabandust, ma oleksin pidanud selgemalt väljenduma: nemad kaotasid 10:1. Kilud on kõigi aegade halvim jalgpalli meeskond. Oma viiekümneaastase ajaloo vältel on nad võitnud vaid ühe mängu ja ka siis vaid seetõttu, et said loobumisvõidu teiselt meeskonnalt, kes oli jäänud liiklusummikusse kinni. 7
„Sa peaksid väga uhke olema, kallis,” ütles mu ema Maya. Ma igaks juhuks ütlen, et tal on jalad praegu üle pea sellepärast, et ta on joogatreener, mitte sellepärast, et ta on imelik. Kuigi eks ta ole imelik ka.
Ema ajas ennast sirgeks ja istus koos minu, isa, minu kahe ja poole aastase õe Posy ja meie kohutava ja eriti tigeda kassi Kiskaga köögilaua taha. Poole tunni pärast oli Kripsude pere ennast korralikult täis söönud, nagu te minu abistavalt diagrammilt näete:
EMA ISA POSY ERIC
Posy karpide arv on eksitav. See number tähistab tegelikult karpe, mida ta üritas ära süüa. Ta ei hooli toidust, talle meeldib lihtsalt plasti närida. Pärast õhtusööki viis isa jutu jälle spordile. „Ma tahan lihtsalt öelda, Eric,” sõnas ta kätt õnneküpsiste poole sirutades, „et selles poleks midagi hirmsat, kui sa huvituksid sportlikest tegevustest. Näiteks jalgpallist või ragbist või…” „Joogast?” pakkus ema. „Ära tee nalja, Maya,” ütles isa. „Ee… see tähendab…” Ema põrnitses teda. „Ma teen nii, nagu poleks ma seda kuulnud.” Isa matkis laubalt higi pühkimist. „Puuh. Aga tõesti, Eric, alles eelmisel nädalal ütlesid sa mulle, et sinu meelest on suluseis see, kui siga sulus ennast tagajalgadele püsti ajab…” 11