EE GURMEE (21.06.2012)

Page 1

EE GURMEE 21. juuni 2012

Jaanipäevaks Stockmann Delikatessist

9.90

8.40

4.60

Stockmann Delicatess Lõhemedaljon 1 kg

6.90

Stockmann Meals Riisi-lumekrabisalat 1 kg Stockmann Meals Caesari salat kirsstomatiga 1 kg

Stockmann Delicatess Šašlõkk äädikamarinaadis 1 kg

Stockmann Meals Kalkunifilee tasku 1 kg

Stockmann Meals Kurgi-paprikasalat 1 kg Wõro Grillmops juustuga 500 g (3.98/kg)

1.99

............................................................................

..................................................................................

......................................................................................

Reval Kondiiter Šokolaadi-toorjuustutort vaarikatega 1,3 kg (10.69/kg) Bonaparte Põldmarja tarte 200 g (11.50/kg)

........

...............................................................................

Premia Põhjatäht jogurtijäätis metsamarjatäidisega 1 l Metsik Rukola, Itaalia 125 g (7.92/kg)

7.60 2.90 3.50 1.99 13.90 2.30 2.25 0.99 1.09

....................................................................................

Stockmann Delicatess Küüslaugu tiivad 1 kg

Stockmann Meals Pähkli-šokolaadikreem maasikatoormoosiga 1 kg

3.50

......................................................

..............................................................................................

Schweppes Tonic või Bitter Lemon 1,5 l (0.73/l)

.....................................................................

+ pant 0.08

Pakkumised kehtivad kuni 24.6. Piltidel on illustratiivne tähendus. Pühade ajal on Stockmanni kaubamaja avatud: 23.6 kell 9-19, 24.6 kell 10-19.

LIIVALAIA 53 • AVATUD E-L 9-21 • P 10-21 • WWW.STOCKMANN.EE

Nektariin II klass, Hispaania 1 kg


T채helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol v천ib kahjustada teie tervist.


uus ja huvitav

Suvine gurmee

K

uigi ilmad on sajused ja päikest näeb harva, tuleb siiski tunnistada, et suvi on kätte jõudnud. Samuti nagu pakime kappidesse talvise garderoobi, et teha ruumi suvistele rõivastele ja jalanõudele, peaks välja vahetama ka talvise menüü. Kel vähegi võimalik, kolib söögitegemisega õue – seda on tunda mööda aedlinna jalutades. Kauplustes on grill-lihade ja -vorstide letid paisunud kordades ning nendest parimat leida on väga raske, sest kõiki läbi proovida pole võimalik. Ei, siinkohal ei järgne konkreetsete toodete reklaamlause. Tahtsin hoopis anda idee, et lihale vahelduseks võiks grillida midagi kergemat – köögivilju, kala ja mereande. Juustuga täidetud tomatid või värsked kartulid, krevetivardad, fooliumis küpsetatud lõhe, valges veinis hautatud sinikarbid – need on ainult mõned näited. Peenralt paar salatilehte, tilli ja sibulat kõrvale ning maitsev gurmee­ lõuna ongi valmis. Magustoiduks pole kooke mõtet küpsetada. Värsked maasikad või metsamarjad on tervislikum alternatiiv. Gurmaanluse mõttes võib magusroa lisandiks valmistada vürtsidega (basiilik, münt, meliss) kastme. Ka joogikaart tasub suvel üle vaadata. Tummised veinid las jääda keldrisse talve ootama ja maitsebuketti juurde koguma. Soojal ajal on asendamatud kerged veinid ja kihisevad joogid. Veinide lahjendamiseks kasutage mullivett või jääkuubikuid. Ka õllesõpradele on paljudelt tootjatelt välja tulnud mitu suvist märjukest. Maitsenaudinguid peaks jaguma kõigile. Tänane EE Gurmee on järjekorras viies. Suur tänu, et olete uue vahelehe omaks võtnud. Oleme püüdnud väljaandesse leida rohkem huvipakkuvaid teemasid, tutvustada uusi tooteid ja trende, mida ehk muidu kaupluseriiulil ei märka, ning jagada retsepte nii kodu- kui ka meisterkokkadelt. Järgmine EE Gurmee ilmub augustis. Andke meile teada, millest tahaksite lugeda ning millised lood ja rubriigid teile enim meeldisid. Koos teeme kindlasti ajakirja veel paremaks. Ilusat suve!

Pingviini jäätis on tagasi! Peale pea paarikümneaastast pausi on Pingviini jäätised taas saadaval! Midagi vana – pehme jäätise maitsevalikus on taas roheline õun ja karamell. Midagi uut – külmutatud jogurt, mille vähene rasvasisaldus teeb temast mõnusalt jahutava maiuse ka kõigile figuurihoidjatele. Midagi sinist – juba vana tuttav pingviin endises kuues. Pingviini jäätise valikust tavapärast vanillimaitset ei leia. Maitsetest pakutakse rohelist õuna, tumedat šokolaadi ja soolast karamelli ning lisaks külmutatud jogurtit. Lisandina saab kõrvale värskeid marju ja puuvilju, krõbedaid seesamiseemneid, purustatud Domino küpsiseid, beseed ning tõeliselt marjaseid ja šokolaadiseid kastmeid. Varemalt kasutatud vahvlid piisavalt lisandeid ei mahuta, mistõttu antakse jäätist ja jogurtit nüüd praktilistest plast- ja pabertopsidest. Pingviini jäätise peamine müügipunkt asub Meriton Conference & Spa hotellis, Paldiski mnt 4. Maiustada saab ka vanalinnas asuvas Vene Söögitoas (Lai 49) ja kohvikus Mademoiselle (Lai 24 / Pikk 29), kus on saadaval külmutatud jogurt, üks sort jäätist ning piiratud valik lisandeid.

Külli Värnik toimetaja

Maitseelamust pakkuv gurmeeõlu Gurmeeõlled on elegantne ja harmooniline täiuslikkus linnaste kooslusest ja tasakaalus humala­ valikust. GB Piney on pinna­ kääritusmeetodil pruulitud kuldne ale-tüüpi õlu, mille kerge ja siidine loomus sobib hästi ka naistele. Vaskse värvusega GB Fin­Ale on samuti pruulitud pinnakäärituse meetodil, kuid küpsem – maitselt tugevam ja puuviljasem. GB Bock 2 on sügavpunase kõrvaltooniga kangem gurmeeõlu, milles on tunda karmimat linnase­ valikut. Gurmeeõlled on valminud Taani pruulikoja Gourmet Bryggeriet kogemusi ja retsepte kasutades. Tootja AS Viru Õlu.

EE GURMEE EE lisade juht: Piret Tamm, piret.tamm@lehed.ee. Toimetaja: Külli Värnik, kylli.varnik@lehed.ee, tel 669 8296. Reklaam: Nele Laev, nele.laev@lehed.ee, tel 669 8048. Kujundus: Virge Ilves. Korrektuur: Marilin Look

3


retseptivõistlus grillimine

Suvepäikese all Aed ja terrass või väike armas rõdu on suvel mõnusaimad peopaigad. Värvilised nõud, kerged toiduvalikud ja vaba olemine – suve parimad aiapeod on kohe-kohe algamas! 4

Stockmann pakub ühe meeldejääva ja päikselise äraolemise korraldamiseks peaaegu kõike – rõõmsatest suvistest lauanõudest küünalde ja salvrättideni, grillitarvikutest morsikannudeni. Stockmann Delikatess pakub garanteeritult maitsvaimaid hõrgutisi salatilauale ja grillivardasse. Päikselist ja meeleolukat suve soovib Stockmann!


retsept

EE Gurmee toimetus soovitab:

Suvine sealihapada Koostisained: 1–2 porgandit 4–5 värsket kartulit 1 porru 1 mugulsibul 4 viilu seakaelakarbonaadi maitseaineid liiter Knorr Bouillonette köögiviljapuljongit Rama Baking margariini

Valmistamisõpetus: Võta paks ahjupott. Viiluta porgandid, koori kartulid ja tükelda neljaks või kuueks. Koori sibul ja lõika suuremateks tükkideks, haki porru suuremateks viiludeks. Pane kõik ettevalmistatud koostisosad ahjupotti. Maitsesta soola, pipra ja tilli seguga. Sega läbi, lisa natuke õli. Pruunista lihaviilud pannil, maitsesta ja aseta juurviljade peale. Vala potti Knorr Bouillonette köögiviljapuljong. Küpseta 180kraadises ahjus umbes tund aega. Seejärel vala puljongit potist vähemaks, lisa lihatükkidele maitse järgi Rama Baking margariini. Keera kuumus 220 kraadi peale ja küpseta veel 15–20 minutit.

ELU PARIMAD MAITSED

5


gurmaan

Liina Karron: „Ma pole maheinimene, vaid muheinimene.” Toidublogi alustamine pani Liina Karroni loobuma SEB Elu- ja Pensionikindlustuse müügidirektori kohast ning alustama uuel alal nullist – abikokana Tigu pererestoranis. Seda sellepärast, et kirg kulinaaria vastu oli niivõrd suur.

J

a see kirg aina kasvas: järgnesid telesaade, blogijate ühine kokaraamat, retseptid siiasinna. Aga blogimine pole juba poolteist aastat Liina põhitöö. Ta on Sadama turu juhataja, sest ka see amet seisab toidule lähedal. Kust pärineb sinu kokkamispisik? Meil on suguvõsas mõlemalt poolt head kokad olnud ja toitu au sees hoitud. Teadlik huvi tuli siis, kui abiellusin ja iseseisvale elule asusin. Ja see juhtus väga noorelt? Jah, olin siis 17aastane. Esimesed road olid ikka väga hullud ja esimene jõulupraad kuivas täiesti ära. Aga eks katsetamiste käigus õppisin kogu aeg juurde. 90ndate alguses tekkis kokateemalist kirjandust palju. Mulle olid inspiratsiooniks Ekspressi väljalõiked, toiduaja­ kirjad ja massiliselt turule tulnud retseptiraamatud. Kas oled rohkem katsetaja tüüpi või ajad kokaraamatust näpuga järge? Mulle meeldib toorainekeskne lähenemine. „Puhas maitse” on minu moto. Üldjuhul teen retseptid ise, aga loomulikult on olukordi, kui vajan raamatut, ent seda rohkem tehnika uurimiseks. Näiteks „ninast sabani” (uuesti moodi tulnud vana hea lähenemisviis, kus tapetud looma puhul tuleb kõik ära kasutada – toim.) puhul jään ilma kokaraamatuta jänni. Kui tihti sa kokkad? Sadama turg võtab minu jaksust iga päev nii suure osa, et ma ei saa köögis palju aega kulutada. Küllap

on see ühe ettevõtmise käivitamise juures paratamatu, aga kindlasti tuleb varem või hiljem tagasi aeg, mil saan kokkamisele pühendada just nii palju tunde, kui soovin. SEITSE KIIRKÜSIMUST

1 2

Kas eelistad einestada sõpradega restoranis või kokata kellegi juures kodus? Olen kulinaarne despoot – koos kokkamisel kipun võimu haarama, mistõttu päris igaühega kööki ei kipu. Mulle meeldib külas käies vaadata, kuidas seal süüa tehakse. Naudin teiste valmistatud roogi väga ega hinda kunagi, mida tehakse hästi ja mida halvasti. Ühiskokkamise poole pealt – meil on neljane blogijate punt, kellega aeg-ajalt koos köögis toimetame. Teema on üks ja igaühel oma kindel ülesanne. Selline variant sobib mulle väga hästi – kui midagi ette võtame, siis restoranidele alla ei jää. Samas ei saa restorane kõrvale lükata – need on üks osa inspiratsioonist. Seal vaatan, kuidas on toit tehtud, maitsestatud, serveeritud. Paraku on vähe neid kohti, kus näeb, et inimesed on teinud oma tööd himuga. Mulle meeldib, kui restoranikülastuse järel lausa ahhetad, oled saanud elamuse – ja mitte nii väga moodsal profitehnikal, vaid maitsetel põhineva. Meil on peresõprade paariga tore traditsioon korraldada ühiseid õhtusööke. Lepime kokku teema, mina valmistan söögid ja mees valib veinid. Siis on sõprade kord, ent neil käib vastupidi – mees meisterdab road ja naine selekteerib veinid. Tähtsustan söögi ja joogi sobivust väga – jookidel on toidulaual mängida väga tähtis roll.

Toiduaine, mis peab alati kodus olema? Oliiviõli, must pipar, küüslauk. Jogurt, juust ja must leib. Mitu kokaraamatut sul kodus on? Kokaraamatuid on kõvasti üle saja. Suurem osa neist on n-ö emotsiooni andvad pildiraamatud, kümnendik aga tõsisemad teatmeteosed, mis pigem abiks harvemini kättesattuva tooraine ja klassikaliste tehnikate puhul. „Larousse Gastronomique”, Elizabeth Davidi Vahemere köögi teemaline kogumik, Giorgio Locatelli raamatud ja „Culinaria” sari aitavad alati.

3

Sinu lemmikkokk? Austan sügavalt neid mehi, kes oskavad meie kodumaisele köögile ja toorainele uue hingamise anda. Põhjaka poisid pakuvad alati ahhaa-­elamust, Tammuri talurestorani peremees paneb iga kord küsima, kuidas ta seda kõike üksi teeb, Ants Uustalu Ööbiku talu on väga sümpaatne. Piiri tagant võiks huvitavaid tegijaid nimekirjade kaupa näiteks tuua, aga minu jaoks jääb toidu ja joogi nautlemise ning loomingulise söögivalmistamise esiisaks Keith Floyd.

4 5

Sinu tüüpiline hommikusöök? Kohv värskelt jahvatatud ubadest ja rohke vahustatud piimaga, tomati­leib ja tops talumeiereide jogurtit. Kolmekäiguline menüü sinu firmaroogadest? Kesksuviseks pühapäevalõunaks pakun Nizza salatit värske kartuli, krõmpsude roheliste ubade ja hää tuunikalaga, pearoaks Bourride de Baudroie ehk tummist Languedoci kalasuppi merikuradist serveerituna värskelt tehtud aioliga ning järelroaks juppi kitsejuustu ja küpseid viigimarju lavendlimeega. Kogu söömaaja saateks sobivad hästi Lõuna-Prantsusmaa roosad veinid serveerituna suurest jäänõust. Sellise laua taga on lihtne end kuhugi kaugele ära unistada.

6 7

Mida armastasid, mida vihkasid koolisöökla toitudest? Ma ei ole kunagi suur magusasõber olnud, seega jäid mulle koolisööklas täiesti arusaamatuteks toitudeks igasugused karamelli- ja kakaokissellid ning kuivatatud puuviljadest kompotid. Kummalisel kombel maitses aga alati maksakaste. Milline on kõige eksootilisem roog? Kui toiduäriga igapäevaselt tegeleda, on raske midagi eksootilist esile tuua. Reisides on minu jaoks eksootika see, mida leiab vaid väikestest nurgatagustest söögitubadest, kus külastajaiks sonide ja vuntsidega vanamehed. Sellised elamused ületavad tavaliselt iga­ sugused peenemate restoranide pipstükid.

6


gurmaan LIINA KARRONI RESTORANISOOVITUSED Kas oled Eesti turgudega rahul? Mind kurvastab, et turud on läinud hangeldamise teed. Mulle meeldiks, kui tuleks müüja, kes pakub õuna, mille ta on hommikul puu alt korjanud, mitte Poola oma, et raha teenida. Teine paratamatus on see, et talunik ei saa ise müüja ametis olla. Väiketootjad ja talunikud keskenduvad tootmisele ja kui terve nädal põllul rakkes olla, pole aega turule kauplema minna ja peab oma toote müümiseks kellegi palkama.

Põhjaka – iga vald vääriks sellist punti, kes ühe vana mõisamaja ehedalt elama panevad! Tammuri talu – koht, mille peremees on nagu orkester! Parima osaliseks saab, kui jätta erisoovid ja ettekirjutused ning lasta end üllatada. Oko – koht, kus kõik kokku mängib: meri, menüü ja meeskond. Leib – Tallinna mõnusaim restoraniaed, kus lisaks aiale saab nautida suurepärast peakoka ja sommeljee koostööd. Moon – klassika, mille peale saab alati kindel olla. Armas pererahvas ja hea köök. Tigu – koht, mis ükskõik kus pop-up’ina uksi avades alati rahva kokku tõmbab. Ainus Eesti restoran, mille perenaine oskab mereandidega ümber käia. Fish and Wine – imelised vaated, mitmekülgne menüü ja tore veinikaart.

Kas sinu toidukorv sisaldab vahel ka poolfabrikaate ja valmistooteid? Jah, kindlasti. Sellist aega esineb päris tihti, kui ise süüa teha ei jõua. Ületöötanud inimesena olen poolfabrikaatide tänuväärne tarbija. Tõsi, pakki pandud kanarulli ma ei söö, aga ostan Vapiano pastamasinast tulnud värsket pastat ja salati jaoks Vertigo Caesari kastet. Leivaga on samuti lihtne: Sadama turult saab hea hinnaga väga head leiba, nii et ka sellega ei pea ise vaeva nägema.

Nop – kõikidest hommikukohvikohtadest minu lemmik. Armas maja, mõnus hommikumenüü, hää kohv. Alter Ego – korralik valik cava’sid nii kohapeal nautimiseks kui ka kaasa ostmiseks.

Kas serveerimisel meeldivad portsud või vaagen? Armastan laias laastus Euroopa kööki, seetõttu on mulle lähedasem taldrikupõhine kontseptsioon. Aga Hispaania köögi puhul tapas ja Vene köögi peolaud tuleb ikka vaagnale serveerida. Mis kööki eelistad? Olen Vana Maailma inimene: eelis­ tan Euroopa veine ja kööki, kuigi viimastel aastatel kõnetavad mind ka Kaukaasia veinid ja LähisIda köök. Kui Vana Maailm jagada kolmeks, on minu lemmik Lõuna-­ Euroopa. Skandinaavia kööki armastan nautida restoranis, ise väga tihti selle tuules ei kokka. Kesk-Euroopa köök on liiga õllepõhine, aga mina olen rohkem veiniinimene. Kas su abikaasa on hea kokk? Ma ei tea, sest teda ma kööki ei lase. Tahan kogu aeg juures seista ja õpetada, kipun norima. Kui suudan eema­le astuda, valmistab ta süüa väga hästi, sest tal pole tekkinud n-ö ülekäelaskmist ja ta järgib hoolega retsepti. Laupäevahommikuste pannkookide eest vastutab samuti mees. Kuidas suhtub sinu kokandushuvisse pere? Ma ei oleks täna see, kes olen, kui abikaasa sellesse hästi ei suhtuks. Oleme tandem ja ta toetab mind igal sammul. Räägime toidust ja veinist

väga tihti, neil teemadel on ta väga võrdne partner. Lapsed on nii ja naa. 19aastane poeg on tõeline purist, talle meeldivad lihtsad maitsed: roheline salat, rukkileib, kartul – ei kastmeid ega maitseaineid. See teeb au, et poiss ehtsate maitsete juures püsib. Mere­annid, kala ja seened pole tema jaoks. Kurb selle juures on aga tõik, et ma ei saa tema peal katsetada. 11aastane tütar on sellises eas, kus ta kokandusteemat endasse lausa imeb. Proovib ja tunneb huvi. Julgen väita, et kitsarinnaliseks ei jää ta kindlasti.

Kuidas oled rahul Eesti toiduainetega? Väärtustan väga kvaliteetseid tooteid, mis on läbi aegade head. Toiduainetööstuse pakutava hulgast leidub asju, mis meele rõõmsaks teevad: Saaremaa või, Leiburi rukki­ pala, Värska vesi, lihaveisetooted.

Aga su enda lapsepõlv? Millised olid lapsepõlvemaitsed? Vanaema mooritud liha, ema kapsapirukad, vanatädi šarlott. Ema teeb veel hoidiseid ja ülihästi sülti. See oli lapsepõlvenääride ajal nagu laboritöö – sült sai klaar ja ülimaitsev.

Aga ökotoit? Mulle meeldivad asjad, mis lähtuvad tervest mõistusest. Ökondus ja mahendus on läinud pisut üle piiri. Ma pole maheinimene, vaid muhe­ inimene. Muhe on ehe lähiümbruse söök. Teen toidu ise ning kasutan puhtaid tooraineid ja maitseaineid – see on juba piisavalt öko.

Kas sa oled peenrainimene? Mulle pole peenart vaja, mul on turg (naerab). Pärit olen Rakverest linnakorterist ja linnainimesed oleme ka praegu. Minu potipõllundus asub rõdul: ürdid, salatid, kuus-seitse sorti tomateid. Kui leidlikult mahutada, saab kümne ruuduga päris kenasti hakkama. Lisaks olen turuinimene, ja mitte sellepärast, et seda juhatan. Mulle on turg kogu elu meeldinud – armastan selle melu ja elu ja kaost. Turult saab kõik asjad alati kätte.

Oled ü le kolme aasta pid a nu d b l o g i A g l i o e O l i o (peastpehme.blogspot.com). Kust tuli mõte? Olen sõnainimene. Oma blogis lasen emotsioonid ja tegemised lihtsalt valla, olen täiesti aus. Mulle meeldib väikesi elamusi suureks kirjutada. Viimasel ajal on blogi küll veidi soiku jäänud, sest kogu aur läheb turu peale. 7

Kuidas elad paremini: pangas juhtspetsialistina või nüüd? Pangast lahkudes jäi sissetulek mõnda aega kindlasti väiksemaks, aga abikoka-aasta oli uude teemasse sisseelamiseks ääretult vajalik. Tänaseks olen end uuel alal üles töötanud, lisaks muud kokandushuvist tulenevad sissetulekud: vahepealne teletöö, retseptid või kaastööd raamatutele. Seega rahaliselt ma kaotanud ei ole. Seda, et praegune elu tasub rohkem ära, ma esialgu ei uskunud. Ma ei ela kehvemini, pigem paremini – ja saan tegeleda sellega, mis on minu kirg.

Külli Värnik

Kammkarbid salvei ja kapparitega

kahele inimesele Salveid ja kappareid pakub kammkarbile lisandiks Giorgio Locatelli ning minu jaoks on see kooslus kammkarpide valmistamiseks üks meele­ pärasemaid. Vaja läheb: • 8 kammkarpi (võimalusel koos marjaga) • 2 sl väikeseid kappareid soolvees, nõrutatult • peotäis värsket noort salveid • värskelt jahvatatud musta pipart ja meresoola • praadimiseks 30 g võid, veidi oliiviõli Valmistamine: Sulata või aeglaselt pannil, lase pooltel salveilehtedel sulavõi sees veidi lebada, et salvei maitse või sisse imbuks. Lisa õli ja tõsta kuumust. Pane kuumale pannile kammkarbid ja kuivaks pigistatud kapparid. Prae kammkarbid mõlemalt poolt helepruuniks. Valva, et karbid üle ei küpseks! Serveeri kammkarbid koos praadimisel tekkinud mahla, krõbedate kapparite ja salveiga, kaunista paari värske salveilehega.


siider UUED MAITSED

Siider kui kihisev rõõm Tõelisest siidrist rääkides peetakse loomulikult silmas naturaalsest õuna- või pirnimahlast kääritatud jooki. Plekkpurgis müüdava, rahvasuus siidri nime all tuntud joogi puhul on tihti tegu nn tehissiidriga.

Kõik sõltub õuntest Esmased siidrivalmistajad pidid leppima hapude ja mõrkjate mets­ õuntega, nüüdisajal kasutatakse õuna­siidri tarvis selleks aretatud nn siidriõuna sorte. Tavainimest siidriõunad üldjuhul ei ahvatle, sest nad on väikesed, kõvad, hapud ja erilise mõrkjaskirbe maitsega. Suhkrusisalduse järgi on siidriõunu magusaid, mõrkjaid, happeseid ja neutraalse maitsega. Enamikus siidrites segatakse eri sorte, ent on ka üheõunasiidreid. Üks lemmikumaid siidriõunu kannab Marie-Antoinette’i nime. Siidreid on valdavalt tehtud õuntest ja neid eelistavad klassikaliste siidrite austajad, aga üsna tuntud ja magusa­sõprade ringkonnas hinnatud on ka pirnisiidrid. Enne va lmistamisprotsessi õunad korjatakse, sorteeritakse ja pestakse. Nendest sõltub kogu siidri kvaliteet – viljad peavad olema mahlased, magusad, hästi küpsenud ning hea happelisuse ja tanniiniga. Mõnusalt täidlase siidri jaoks on vaja kasutada mitut liiki õunu: see annab joogile tasakaalustatud maitse. Heas tasakaalus segu võib sisaldada näiteks 50 protsenti neutraalseid, 20 happelisi, 20 aromaatseid ja 10 protsenti mõrkjaid õunu. Ühe liitri siidri valmistamiseks kulub

olenevalt õunade mahlakusest 1,3– 1,8 kilo ubinaid.

Hoolimata filtreerimisest, võib naturaalse siidri pudelisse vahel ka kerge sade tekkida, aga see ei mõjuta joogi kvaliteeti.

Kuidas valmib siider? Õunad purustatakse püreetaoliseks seguks, mis jäetakse umbes ööpäevaks sooja. Püreest pressitakse mahl, mis pannakse mitmeks kuuks tammevaatidesse käärima. Vaadid asuvad keldris, kus on temperatuuri umbes 13 kraadi, sest jahedus mõjub valmiva siidri maitse­ omadustele hästi. Kääritamine on protsess, kus pärm muudab õuntes sisalduva suhkru alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kõige ehedam on pastöriseerimata siider, kus kääritamistöö teeb õuntes endis leiduv pärm. Ühtlase käärimise saavutamiseks lisavad tootjad vahel veidi pärmi juurde. K e sk m i selt on õu nte s 12– 14 protsenti suhkrut, millest on võimalik kääritada kuni 6protsendilist alkoholi. Lühiajalisema õunamahla kääritamise tulemuseks on magusam ja lahjem siider, pikaajalisemal kääritamisel muutub rohkem suhkrut alkoholiks ning saame kuivema ja kangema siidri. Magusamad siidrid on tavaliselt 2–3 protsenti ja kuivemad 4–6 protsenti kanged. Enamik traditsioonilisel meetodil valmistatud siidri-

test kuumutatakse protsessi lõpus mõni sekund 78 kraadi juures, sest see välistab halbade bakterite tekke. Kui siider on valmis, siis see filtreeritakse ja villitakse pudelitesse. Siidri värvus varieerub helekollasest pruunini ja läbipaistvuselt selgest häguseni olenevalt fermentatsioonist. Hoolimata filtreerimisest, võib naturaalse siidri pudelisse vahel ka kerge sade tekkida, aga see ei mõjuta joogi kvaliteeti. Enamasti on naturaalne siider kuiv ning kannab aastakäigu märget ja/või geograafilist määrangut. Hägusus ja aktiivne pärmisus on seejuures kvaliteedi näitaja. Kuigi Eestis on õuna­k asvatus populaarne ja õunavein kodu­veinidest kõige levinum, siis millegi­pärast siidrit sellest puuviljast ei toodeta. Nii peamegi joogiga tutvumiseks proovima prantsuse või inglise meistrite toodangut.

Millist siidrit valida? Rahvas peab siidriks mitmesuguseid vedelikke, näiteks nimetatakse siidriks ka pelgalt suhkru­ veest, gaasist ja aroomidest valmistatud jooki, mis ei sisalda üldsegi puuvilju. Ka purgile lisatud kiri „Natural” on eksitav – tavaliselt on siis joogile lisatud pisut õunaveini, et maitseomadusi parandada. 8


siider Siidri ajalugu

S

iidri ajalugu ulatub aasta­ tuhandete taha. Arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et Vana-Euroopa ja Aasia kultuurid oskasid algelist õuna­siidrit valmistada juba 6500 eKr. Aga see on pelgalt oletus. Siidri nimetus on arvatavasti sama iidse päritoluga kui jook ise. Tänapäevase siidri vasteks peetakse heebreakeelset sõna shekar või kreeka­ keelset terminit sikera, mis mõlemad tähendavad tõlkes alkohoolset jooki. Alles tunduvalt hiljem tuli inimkonna kõnepruuki ladinakeelne cicera, millest tuleneb ka prantsuspärane cidre ning hispaaniakeelne sidra.

Ehtne siider on valmistatud pirni- või õunamahlast ning selle väärtus seisneb naturaalsuses. See ei sisalda keemiat ega ole rikastatud süsihappegaasiga, vaid on valminud õuntes sisalduva suhkru ja pärmi kaasabil. Kes siiani siidri olemust plekkpurgist otsinud ja selles kuninglikus joogis pettunud, sel tasuks siiski proovida kvaliteetseid naturaal­ siidreid. Need maitsevad hoopis teisiti ja nendest võib saada mõnus suve­õhtukaaslane. Kauplustes on müügil mitmeid kvaliteetseid siidreid. Tuntuim ja armastatuim naturaalne siider on Ecusson, mida toodab Prantsusmaa suurim siidritootja CCLF juba aastast 1919. Ecussoni siidrit on Eestis saadaval nelja sorti: magus (Doux), kuiv (Brut), roosa (Rose) ja pirni­siider (Poire). Kevadel muutus ka pudelite välimus. Seega on nüüd tuntud kvaliteet uues kuues.

Täpsem informatsioon pärineb ajaloolistest ürikutest, millest selgub, et siidri tarbimine sai alguse Vana-Roomas rohkem kui 2000 aasta tagasi. Roomlaste vallutusala laienemisega alustati viinamarja­ istandusteks sobimatutel aladel siidriõunte kultiveerimist.

samuti niisama õhtul nautimiseks või toidu kõrvale. Sobib värskete salatitega ning täiendab hästi pehmete juustude maitset. Magusamad siidrid passivad õunakookide ja muude dessertide kõrvale. Siidrit võib külmadel õhtutel serveerida isegi kuumalt koos kaneeli ja muude vürtsidega. Olgugi et naturaalne siider ei ole kange alkoholisisaldusega jook, soovitame seda siiski nautida mõõdukas koguses.

Kes siiani siidri olemust plekkpurgist otsinud ja selles kuninglikus joogis pettunud, sel tasuks siiski proovida kvaliteetseid naturaalsiidreid.

Ajaloost võib välja lugeda palju fakte selle maitsva joogi valmistamisest ja tarbimisest. Teadaolevalt vaimustas siider Julius Caesari ennast (nagu ka Napoleoni, kelle süda kuulus Champagnele). Just tänu roomlastele jäigi siider eurooplaste mälestustesse kui kuningate jook. Ajalooliselt on siidril olnud märksa rohkem kasutusalasid kui pelgalt janu kustutamine. Näiteks maksti Vana-Rooma leegionäridele osa palka siidris. Sellel olid omad kasud, sest vee joomisega kaasnes ammusel ajal sageli haigestumise risk, aga siidris leiduvad happed ja alkohol takistasid haigust tekitavate mikroobide arengut. Ka Inglismaal oli veel paar sajandit tagasi kombeks maksta talusulastele osa palka siidris, kusjuures kuumal suveajal ja pühade puhul eraldatava märjukese kogust kahekordistati. Tavaline kogus oli ligikaudu poolteist liitrit päevas, pühade puhul võis usin sulane arvestada aga isegi kolme liitriga.

Külli Värnik

NB! Brut – kuiv siider. Suhkrusisaldus alates 15 g/l. Alkoholisisaldus 4,5% ja suurem. Doux – magus siider. Suhkru­ sisaldus alates 50 g/l. Alkoholi­ sisaldus alates 2%.

Kuidas serveerida? Kuna siider meenutab oma olemuselt vahuveini, tuleks seda serveerida 9–10kraadisena. Joogi külmemaks muutmiseks jääd lisada veini­ kelnerid ei soovita (inglise siidrit võib serveerida ka jääkuubikutega). Naturaalne siider sobib suurepäraselt tervitusjoogiks või aperitiiviks, asendamaks tavapärast vahuveini,

14. sajandi Prantsusmaal muutus siider sama populaarseks kui vein, 17. sajandil aga vahetas hooajati isegi selle välja. 18. sajandil sai siider Ameerika rahvusjoogiks.

9


pimetest PIMETEST

Palju värvi kogu raha eest Müstika, kuidas mood võib inimeste elu pea peale pöörata.

V

eel 1982. aastal valmistati Hispaanias Castilla y Leóni kaguosas asuvas Ribera del Dueros (hisp Duero jõe kallas) veini vaid üheksas majapidamises ja veel kümme aastat enne seda juurisid kohalikud talupojad hoolega viina­ puid üles, et teha ruumi praktilisematele ja paremat äraelamist lubavatele oliividele. Mustaval, piprasel ja iseloomult robustsel punaveinil ei paistnud kuidagi tulevikku olevat. (Punaveinid aga ei saa kuidagi lahjad tulla, sest mööda jõesängi tormavates läänetuultes keerlevad liivaterad jätavad õhukestesse viina­marjakestadesse terve müriaadi imepisikesi auke, mille kaudu aurub päevakuumuses osa vett ja küpsed marjad sisaldavad pressimise ajaks tavalisest hoopis kontsentreeritumat mahla.) Üleilmselt oli kuulsam hoopis selle jõe Portugali-poolsem ots, mis Douro nime all Atlandisse suubub ning mille kaldal valmivad portveinid.

Jõulised ja lopsakad veinid Siis aga, üheksakümnendatel, avastas maailm täidlased, võimsad, pargised veinid ning justkui üleöö sai moeasjaks nautida võimalikult lopsakaid ja jõulisi jooke. Itaalia osteti tühjaks Barolost ja Brunellost, prantslaste bordoode ja burgunderite hinnad kerkisid pilvedeni. Nüüd räägivad kõik, et Ribera del Duerost tuleb Hispaania tuleviku­ vein ning kasvava turunõudluse hällis sirgunud üle 170 Bodegase uhavad aastas kääritada umbes 60 miljonit liitrit veini… Ka paljude Eesti veinisõprade jaoks on aastatepikkust Rioja monopoli murdma asunud Ribera del Duero üsna uus ja põnev ahvatlus. Viinamarju on Duero jõe lubja­ kivistel kallastel kasvatatud juba aastatuhandeid ja kuigi viimased 150 aastat on seal toimetanud ka

ra del Dueros saab teha keskmisest leebemaid veine, saadakse mujal Hispaanias hakkama pipraste ja karmidega. Kolme ja poole tunnine pimetest ei jätnud vähimatki kahtlust, miks 12. sajandil Burgundiast Duero jõe kallastele saabunud benediktiini munkadel silmad särama lõid – see

üks Hispaania legendaarsemaid veinimõisaid Vega de Sicilia, kelle veinimeister Don Eloy Lecanda Chavés istutas maha Bordeaux’st toodud viinapuud ning võttis kasutusele Prantsuse veinivalmistamismeetodid, on lausa imekspandav, kuidas seda piirkonda on suudetud ignoreerida läbi kogu 20. sajandi. 115 km pikkuses ja 35 km laiuses jõekäärus 700–850 m kõrgusel asuvates viinamarjaaedades kasvab keskaegsete kloostrite tubli algatusena peamiselt „Tinta del Pais” (maailm tunneb seda marja „Tempranillo” nime all). Võib vaid ette kujutada, milline keldrivõrgustik on aastasadade jooksul maa alla uuris­ tatud ning vaate täis laotud.

oli ja on viinapuude jaoks üks ütlemata õige koht. Ent tahaks väga loota, et kord tulevad taas moodi pisut kergemad toonid: paljud veinimeistrid ei saa kuidagi lahti kiusatusest kasutada kõiki värve ja võimalikult paksult. Kalle Müller veiniajakirjanik

Alter Ego peakoka soovitus Ribera del Duero kõrvale Kanamaks Olorosoga 4 inimesele

Tammepark ja rohkelt värvi Ja tammevaati hispaanlased oi kuidas armastavad! Meie pimemaitsmisele läks veinide kergem seltskond. 1982. aastast Ribera del Dueroski kehtima hakanud kvaliteedireeglistiku järgi peavad crianza’d enne müüki laagerduma kaks aastat, sellest tammevaadis vähemalt 12 kuud. Pikemalt vaadipuitu maitsnud raskekahurvägi – Reservad ja Gran Reservad – jäi seekord mängust välja, küll aga andsid tammepargist ning piprasest alkohoolsusest puhkust puuviljaselt mahlased ja vähem tanniinsed roble-­veinid, mille vaadielu vältab vaid neli või kuus kuud. Uuema aja veinimeistrid, peab tunnistama, eriti klassikaliste crianza-reeglite nimel ei pinguta, vaid laagerdavad veini omatahtsi, katsetades ilmselt kõigega, mis jääb põllulapi ja pappkasti vahele tingimusel, et peamised kvaliteedi­ nõuded saavad tagatud. Seetõttu pole imestada, et selliste tootmis­ ek sper i ment ide k ä ig u s vei n i­ piirkonna tunnusjooned hägustuvad ja näiteks veinide vahele „kogemata” sattunud Tierra de Castillast pärit suurepärane Tempranillo-­ vein Hacienda Albae 2005 sulandus lausa skisoidselt kirevasse seltskonda ootamatult hästi. Nii nagu Ribe10

Vaja läheb: 250 g kanamaksa 1 keskmine sibul 12 cl kodust kanapuljongit 8 cl Oloroso Almirante šerrit (meie kasutame 17 a vana Oloroso šerrit) soola

Valmistamine: Puhasta maks. Prae pannil külmpressi oliiviõliga maks ja hakitud sibul, lisa maitse järgi soola (prae umbes 3 minutit). Lisa kanapuljong ja lase 2 minutit veel pannil küpseda. Lisa Oloroso, oota veel 1 minut ja ongi valmis. Serveeri röstitud saial.

Alter Ego on sooja südamega tõeline Vahemere köögi saatkond Tallinnas. Restorani omanikud Kaidi ja Juan on siia kokku toonud noore ja andeka meeskonna. Nende ülimaitsev, peenelt vahemereline menüü on valminud hispaanlasest Juani ning kahe noore ja väga andeka eesti koka, Kenti ja Evari koostöös.

Roseni 8 (Rotermanni platsil) Avatud iga päev 12–23. tel 5456 0339 info@alterego.ee www.alterego.ee

Alter Ego teenindus on vahetult sõbralik ja professionaalne ning kindlasti üks Tallinna parimaid. Restorani hinnaklass on väga meeldiv üllatus. Otse Rotermanni väljakul Coca-Cola Plaza taga asuv Alter Ego sobib nii kiireks ampsuks enne kino kui ka pidulikuks õhtu­söögiks suurepärase seltskonnaga.


pimetest PIMETEST Testijate lemmikud Mibal 2008, Hornillos Ballesteros Aroom: Elegantne ja väga marjane liköörsete lõhnadega vein, milles on ohtralt kreeke ja ploome, musti ja punaseid marju ning mandlit. Lisaks vanilli, mustikat ja sigarikarbi aroome. Maitse: Tasakaalustatud happega, täidlaselt ploomi(moosi)ne ja väga pehmete tanniinidega. Järelmaitse pikk, veidi mõrkjalt ürdine, stiilne ja elegantne. Juua: 2012–2018 www.vivavein.ee

NB! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Nos Riqueza 2007, roble, Garcia Figuero A: Ühemõtteliselt animaalne ja võimas aroom, milles segunevad sõnnik, ploomid, nahk, karamelline metsmaasika­ keedis ja loorber. M: Küps, meeldiva happega täidlane vein on marjaselt magus ja samblaste nüanssidega. Tammevanillisele ja suitsusele keskmaitsele järgnev lõpp on pikk ja piprane. Lihtne ja mehine, hea happe ja puuvilja tasakaaluga, pehmete tanniinidega vana kooli vein. J: 2012–2016 www.marks-and-spencer.ee Tinto Figuero 12 2006, crianza, Garcia Figuero A: Vanillises lõhnas on tunda mustikaid, põldmarju ning põnevaid nahkseid, tubakasuitsuseid ja loomseid nüansse: metsaalust, seeni ja sõnnikut, aga ka šokolaadi ja lagritsat. M: Keskmise täidlusega, heas tasakaalus, mõõduka happega puuviljane ja väga külluslik vein, milles on rikkalikult tumedaid vanilliseid marju. Pikas, pisut puidu­ tolmuses lõppmaitses annab märku valge pipar. J: 2012–2016 www.carpevinum.ee Valduero 2007, crianza A: Vanillišokolaadiselt magusad ja mahlased ploomiaroomid, kus on ka põldmarju, jõhvikaid, rohelist koriandrit, lilli ja apelsinikoore eeterlikke õlisid. M: Keskmise täidlusega robustne, kuid lopsakas ning väga marjane ja puuviljane vein. Tulises järelmaitses leidub vanillist puidutanniini. J: 2013–2015 www.kiil.ee Halon 2008, crianza, Pagos de Mogar A: Intensiivses vanilliploomises aroomis on tunda puitu ja nahkseid nüansse, kirsse, mustikaid, põldmarju ning musta sõstart. Veidi lillelõhna ja musta pipart ka.

M: Täidlane, tasakaalus happega ja külluslik vein on värske ning väljendusrikas. Vanillises maitses on maasikaid ja vaarikaid, tulises järelmaitses aga vürtse ja suitsusust. J: 2012–2016 www.veltliner.ee

ja tugevate tanniinidega täidlane vein. Järelmaitse on väga jõuline ja vürtsine. Hea arengupotentsiaaliga. J: 2014–2018 www.ubb.ee Protos 2007, crianza A: Efektselt suitsune ja pigilõhnane, tumedate küpsete marjade, lagritsa ja vürtsidega kaunistatud tugeva vaadivanilliaroomiga vein. M: Maskuliinne, tumeda maitsebuketiga, osavalt tasakaalustatud väljakutsuv vein, milles on tähelepanuväärseid kõrvetatud ja röstiseid maitseid. Väga hea arengupotentsiaaliga! J: 2012–2020 www.prike.ee

Mogar 2009, Pagos de Mogar A: Nõtkesse kannikeselõhna lisanduvad põldmarjad, mustad sõstrad, mustikad, mustad kirsid ja oliivid. Tunda on suitsust musta ploomi, lagritsat ja piparmünti. M: Intensiivse maitsega, täidlane ja moosiselt puuviljane vein, mille järelmaitses on pehmeid puidutanniine ja magusat marjasust. Vein on nooruse tõttu veidi vastuoluline, tunda on ürdisust ja alkoholist põhjustatud piprast õhetust. J: 2012–2014 www.veltliner.ee

Condado de Haza 2006, crianza A: Kerge oksüdatsiooninoodiga tugevad ja tulised vanilli, musta oliivi ja kohviröstised aroomid. M: Lühikese puuviljasuse keskmaitsega, kuid täidlane ja tuliselt vürtsikas noor vein vanamoodsa, ülijõulise stiili austajatele. Animaalses ja rustikaalses maitses on hapusid kirsse, tubakat ja loorberit. Stiilne ja põnev. J: 2012–2018 www.liviko.ee

Pico Cuadro 2008 A: Elegantses vanillišokolaadises aroomis on nauditavat puidurösti ning musti ploome ja põldmarju. M: Täidlane ja mahlane vein sisaldab mõõdukalt puidutanniine ja vürtsi ning jätab suhu lopsaka ja magusa üleküpsenud põldmarjamoosi maitse. Aimata on nahka ja sigaritubakat ning mõnusat vaadivanilli. Mitmekülgne ja põnev vein. J: 2012–2015 www.vivavein.ee Valdubon 2008, crianza A: Suitsused mustad ploomid ja vanilli­ šokolaad. Veidi nahka ja põldmarjamoosi, mis avanedes võimendub. M: Jõuline, veidi robustne, kuid täidlane ja tasakaalus vein, kus maitses domineerivad kirsid. Järelmaitse on alkoholist tuline ja tanniinne, kuid meeldivalt vanilline. J: 2013–2016 www.tridens.ee

Krel 2008, crianza A: Lõhnab võimsalt ja moosiselt vanillišokolaadi, musta sõstra ja põldmarjade järele. Tunda on toffee ja magusate ürtide olemasolu. M: Täidlane ja jõulise tanniiniga, mahlaselt karge, väga noor ning vanilliselt magus, järelmaitses on tunda nelki. Hea struktuuriga, salapärane ja pika arengupotentsiaaliga vein! J: 2014–2022 www.veltliner.ee

Real de Anguix 2007, crianza A: Lõhnab mustade oliivide, roheliste ürtide ja ploomide järele. Intensiivne, mineraalse alatooniga aroom on marjamahlane ja värske. M: Täidlases ja vürtsikas veinis on hea happega keskmaitse lühike, kuid intensiivne. Järelmaitse on mahlane, vürtsine ja alkoholist tuline. Tunda on punasesõstramahla, ploome ja tubakat. Kergelt joodav, meeldivalt mõõduka tammelaagerdusega vein. J: 2013–2014 www.veltliner.ee

Dominio Romano 2006, crianza A: Mahlane ja küpsete aroomidega fenoolne vein, kus mustikad, mustad oliivid, tubakas, mandlid, puit ja rikkalikud röstised lõhnad arenevad maasikalikööriks. M: Maitse on meeldivalt magus ja keskmiselt täidlane. Happesus on madal, marjasus (põldmarjad) ja puuviljasus (ploomid ja kirsid) saavad tulise ning alkohoolse lõppmaitse, kus on natuke jõhvikat. Noor ja põnev vein. J: 2012–2018 www.vinosfair.ee

Alton de Ontanon „Teon” 2004, crianza A: Kerge oksüdatsiooninoodiga röstine vein, kus magusal lagritsafoonil on aimata maasikaid, musta sõstart ja mustikaid. Vanillitoffee’t kaunistavad suitsunüanss ja natuke peterselli. M: Värske happesuse, magusate toonide

Vina Arnaiz 2008, crianza, Vinos de Familia Garcia Carrion A: Intensiivses liköörses aroomis on toomingat ja arooniat, maasikaid ja vaarikaid ning pehmet vanilli. M: Jõuline ja dessertveinilikult (maasika)liköörne. Keskmiselt täidlane ja elava happega mahlane ning meeldiv vein, mille järelmaitses avalduvad kakao, kohv ja tolmused puidutanniinid. J: 2012–2016 www.mediato.ee Cauto 2007, crianza A: Vanaaegsed aroomid: mõrkjas tubakas, rohelised noodid (oliivid, eukalüpt), viigimarjad, lõhnav puit ja mustad ploomid, sekka suitsu ja tuhka. M: Täidlane ja rustikaalne, tihe ja mõõduka happega kompleksne vein, mis on väga hea arengupotentsiaaliga. Elegantses kirsises maitses on niisket metsaalust ning kuivatatud seeni. Tugevad tanniinid! J: 2014–2020 www.veltliner.ee M2 de Matallana 2008, crianza, Telmo Rodriquez A: Magusad siirupised maasikad, lagrits ja ploomid. Tuntav ürdisus. Mustad ja punased metsamarjad. M: Täidlane, keskmise happega, noorusest johtuvalt väga tammepargine, aga suure arengupotentsiaaliga jõuline vein. Mahlases maitses on vürtse ja vanilli, järelmaitse on tuline. J: 2014–2020 www.vinosfair.ee Portia 2008, crianza A: Mahlane, magus ja võimsalt vanillišokolaadine liköörne aroom, milles tunda metsamarju, kirsse ja musta ploomi. M: Äkiline ja tugevate kõrvetatud nootidega puidutanniinne vein, milles on koos tumedate marjadega tunda suitsu ja tubakat. Järelmaitse on pikk ja mõrkjalt vürtsine. J: 2014–2018 www.prike.ee

Veine arvustasid Eesti Sommeljeede Assotsiatsioonist: Matti Timmermann (koolitaja, Valior), Aron Rahu (sommeljee, restoran Dominic), Kalle Müller (juunior-sommeljee, veiniajakirjanik), Ene Hälinen (restoran La Bottega), Arne Pajula (koolitaja, veiniajakirjanik), Kristina Ratso (sommeljee, restoran Platz), Igor Sööt (sommeljee, Baltic Pack)

11


uued maitsed

P

rosecco oli varem nii viina­ mar jasor t kui ka Põhja-­ Itaalia vahuveini nimi. Mõned aastad tagasi nimetati viina­ mari ümber „Gleraks”, mida võib kasvatada terves maailmas. Küll aga ei tohi sellest sordist valmistatud joogi tootjad veini Prossecoks nimetada. Prosecco on vahuvein, mis on tehtud vaid Põhja-Itaalias Venetos kasvanud „Glera” viina­marjast, täpsemalt Valdobbiadene ja Conegliano lubatud piirkondades, samas peab vahuvein olema ka valmistatud. Enamiku Proseccode valmistamise meetod on Charmat. Valdo on üks Itaalia tuntuim Prosecco valmistaja, kelle kuulsus ulatub ka koduriigist väljapoole. Valdo juures hinnatakse tema kuldset värvust, lustakat mullirida, värskeid lillede ja puuviljade aroome, elavat ja tasakaalus happega maitset. Selle vahuveini armastajatele on oluline väga kerge magusus, püsiv kvaliteet ja üsna sobilik hind. Kohapeal kutsutakse Proseccot Itaalia parimaks vahuveiniks – peaaegu šampanjaks. Kas see ka meile nii tundub? Võime vaielda, kuid teatavasti on Prosecco tunduvalt soodsam ja paljudele maitsvam kui teised arvukad vahuveinid. Va ldo P rosec co Super iore Oro Puro Brut on ära märgitud Euroopa juhtivas veiniajakirjas Decanter, mille hiljutises uudises mainiti, et Valdo Spumanti täiendas tootevalikut uue kvaliteetklassi Proseccoga. Valdo Prosecco viina­marjad korjatakse käsitsi Valdobbiadenest (asub Veneetsiast vähem kui saja kilomeetri kaugusel) 200–400 meetri kõrguselt kriidiselt pinnaselt. Viinamarju pressitakse kergelt. Käärimisprotsesse kestusega kuus kuud on kaks, alguses tavalistes ja seejärel survetsisternides ehk autoklaavides. Hiljem veel kolm kuud pudelis. Eestis on varem olnud saadaval kvaliteetklassi Prosecco Valdo Valdobbiaddene DOCG Extra Dry, nüüd lisandus uus pesamuna Valdo Prosecco Superiore Oro Puro Brut. Nagu nimigi ütleb, on tegu „puhta kullaga”. Valdo Prosecco Superiore Oro Puro Brut on värvuselt õlgkollane, aroomilt pirnine ja õunane värske

Suvine kihisev jook Põhja-Itaaliast Põhja-Itaalias valmistatakse paljusid vahuveine, sest temperatuur ja pinnas on selleks sobilikud. Tuntuim nendest on Prosecco, mis viimastel aastatel Eestis samuti populaarseks muutunud. lillelisusega. Maitse on ahvatlevalt kerge ja vahvalt mineraalne tasa­ kaalus happe ning keelel mänglevate tuhandete väikeste mullidega. Brut tähendab ostjale seda, et jääksuhkrusisaldust on kuni 15 grammi liitri kohta. Suurepärane pruukida seltskonnas aperatiivina, lisaks kala ja mereandidega. Kindlasti peaks see vahuvein olema jahutatud, parima tulemuse annab korralik veini- või vahuveiniklaas.

Kohapeal kutsutakse Proseccot Itaalia parimaks vahuveiniks – peaaegu šampanjaks.

Valdo Marca Oro Valdobbiadene Prosecco Superiore DOCG on Valdo vahuveinide ere täht: pärineb Valdobbiadene piirkonnast ning on valmistatud vaid „Glera” viinamarjast. Valmistamise meetod on eelmisega sarnane, üksnes pudelis küpsemise aeg on poole pikem. Jook on kuldse helgi ja ilusa kestva mulliga. Aroomis värskus: pirn ja õun ning sügislilled. Maitses tunneb erutavaid mulle. Värske, kerge ja hea happega, järelmaitse veidi magus. Hea aperitiivina seltskonna­j oogiks, kuid ideaalne

Valdot müüvad Wine Way, Tallinna Kaubamaja, Selverid, Sushihouse, Wine Library, Alkopörssi.

12

kaaslane kogu söögiaja ja eriti hästi kerge kalaga. Kuna Marca Orot müüakse Magnum-pudelis (1,5 liitrit), soovitangi just seda. Valdo Prosecco Treviso DOC Extra Dry on valmistatud Sloveenia piiri lähedal Treviso piirkonnas ainult „Glera” viinamarjast. Värvus õlgkollane roheka helgiga. Aroomis puuviljad, õun, akaatsiaõied, kerge mesi. Maitses tunneb aktiivseid mulle, ehedat mineraalsust, puuviljasust, järelmaitses kergelt mõrkjat õuna. Treviso Extra Dry on suurepärane seltskonnavein, kuid sobib paljude kergete toitude juurde. Kuivusaste Extra Dry tähendab, et joogi jääksuhkrusisaldus on 12– 20 grammi liitri kohta. Lisaks toodab Valdo „Glera” viinamarjast vahuveine Rosé Brut Nerello ning Orgine’i sarja vahuveine Origine Spumante Brut ja Origine Rosé Brut. Need kõik on maitsemist väärt! Aare Karolin


Restoranisoovitus

Restoran Köleri 2 J. Köleri 2, Tallinn

Peakoka retsept

Peakokk Joel Jadstrand (Rootsist). E–N 10–23 R–L 10–01 P 10–21 tel 600 5688 pidu@koleri2.ee www.koleri2.ee

Oleme Kadrioru piiril, kodumaise hõnguga Prantsuse crêperie. Soovime pakkuda maitsvat sööki ning sõbralikku ja sooja atmosfääri. Meie kasutatav tooraine on võimalikult kodumaine, värsked asjad sõltuvad paljuti aastaajast. Tänu sellele, et maja on ruumikas ja avar, korraldame hea meelega ka sünnipäevi, pulmi, firmaüritusi Rõõmsa kohtumiseni!

Roosa lõhe Vaja läheb: 1,5 kg lõhefileed 500 g toorest punapeeti 100 g soola 100 g suhkrut 5 g valget pipart 20 g aniisi Valmistamine: Sega omavahel maitseained ning hõõru need fileesse, seejärel pane peale kooritud ja riivitud punapeet. Mässi toidukile ümber kala. Pane lõhe 2–4 päevaks külmkappi, raskuse alla. Kala võiks olla kausi sees, kuna temast tuleb vedelikku. Maitse on väga hõrk ning välimus efektne. Väga ilus suvisel peolaual.

Suvel on maja taga avatud terrass, kuhu võib tulla pere ja sõpradega.

Kärme Küülik

Restoran Kärme Küülik asub Tallinna vanalinnas Harju 7. Et oleks selge, millisest uksest sisse astuda, ripub meie peaukse kohal uhke Kärme Küüliku skulptuur.

Harju 7, Tallinn

Meie lihakäntsakad saavad grillitud lahtisel tulel ja jäneseroad valmivad suurima lugupidamisega pikkkõrva hõrgu maitse vastu. Pitsad saavad oma pruunid servad spetsiaalselt Itaaliast toodud puuküttega pitsaahjus ja päris oma pastamasinas valminud pasta teeb poest ostetud makaronile silmad ette. Kärme Küüliku veinikelder on täis maitsvate roogadega hästi sobituvaid bukette ja õlu on alati külm! Veinivalikus on kesksel kohal Itaalia veinid. Peakoka retsept Teod Grogonzola kastmes pesto crostini’ga kahele inimesele

Itaalia köök.

E–P 12–23

Peakokk Jevgeni Ivanov.

Kohtade arv: 50 Pearoad: 11–13 eurot

Vaja läheb: 100 g viinamäetigusid 60 g võid 30 g sibulat 16 g küüslauku 400 g rõõska koort 100 g valget veini 140 g Gorgonzola juustu soola, pipart Valmistamine: Sulata või kuumal pannil. Lisa peeneks hakitud sibul ja küüslauk. Kui sibul on muutunud klaasjaks, lisa teod, seejärel Gorgonzola juust ja vein. Sega, et juust jaotuks ühtlaselt. Kõige lõpus lisa koor ja kuumuta, kuni tekib kreemjas konsistents. Maitsesta soola ja musta pipraga. Serveeri supitaldrikul. Kõrvale sobib röstsai pestoga.

Lisateenused: wifi, suveterrass, kinkekaart, lastele joonistustarbed Suhtluskeel: eesti, vene, inglise, soome 13


Restoranisoovitus

Eesti Söögituba Meriton Old Town Garden hotell, Pikk 29 / Lai 24, Tallinn

Peakoka retsept Suviselt kerge ja maitsva rohelise herne kreemsupp Vaja läheb: 500 g värsket rohelist hernest (selle puudumisel sobib ka külmutatud roheline hernes) paar viilu peekonit 1 porgand 100 g piima soola valget pipart

Eesti Söögituba pakub autentset Eesti sööki. Avatud E–P 12–23. tel 664 8803

Eesti rahvustoitudeks on ühtede meelest verivorst, teiste arvates jällegi värske kartul räimedega või hoopis mulgipuder, hapukapsad, kamatoidud, piparkook, rukkileib. Üsna mitmed road sellest loetelust on olemas ka Eesti Söögitoa menüüs. Joogikaardilt leiab nii õlut, kalja kui ka mõdu. Õlle juurde sobivad hästi nii kodused marineeritud heeringaleivad kui ka soolapekileivakesed röstitud küüslaugu ja sibulaga. Ka kõige tühjema kõhu täidab õrnsuitsu-seakoot koos keedukartuli ja meekapsaga. Magustoitude hulgast leiab nii kama, rukkileivajäätise kui ka metskirsimaiuse.

Valmistamine: Keeda rohelised herned soolaga maitsestatud vees pehmeks. Suru läbi tiheda sõela ja pane koos keeduleemega kannmikserisse. Lisa soovi järgi maitseained. Vahusta vispliga piim ja tõsta saadud vaht supile. Lase peekon ja porgand 200kraadises ahjus krõmpsuks ja kaunista saadud ribadega serveerimisel. Kes soovib rammusamat einet, võib lisada maitsestatud Créme Bonjouri. Meeldivaid maitseelamusi soovib Eesti Söögituba!

Cha Dao Hiina teemaja ja restoran Suur-Patarei 2, Kalasadama ja Suur-Patarei tänava nurgal Cha Dao teemajja on saabunud Euroopas vähetuntud järelfermenteerunud tee: Liu’ani tee, Lao biani tee ja Kangzhuani tee. Need üle 1000aastase ajalooga teed on põhiliselt olnud Tiibeti ja selle lähiümbruse kohalike rahvusgruppide toidu oluline osa. Kangzhuani tee, mis on pärit Sichuani provintsist, transporditi Tiibetisse hobustega. Tiibetlased keetsid kõige­pealt tee ja hiljem lisasid sellele jakivõi ja soola. Nii algas nende päev. Teed tarbiti toidu juurde ja ka õhtul koos roosuhkruga. Iseenesest on tee magusa ja pehme maitsega, nii et midagi juurde lisada ei ole vaja. Eksklusiivse interjööriga Cha Dao Hiina teemaja ja restoran on täis Hiina legende ja sümboolikat. Teemeistrilt võib küsida teetseremooniat või nõu, millist teed nautida. Peakokk Jiang Zhiqiang valmistab kõrge kvaliteediga roogasid Hiina eri regioonidest. Lisaks põhi­ menüüle pakutakse suvist menüüd.

Peakokk Jiang Zhiqiang. tel 642 0003 info@chadao.ee www.chadao.ee www.facebook.com/ChaDao.ee

Juulikuu pakkumine: püsikliendikaardid tasuta!

Eri tähelepanu väärivad grillvartel (teie valikul kas aurutatud Yin või praetud Yang) mereandide delikatessid ja restoranis valmistatud Hiina puuviljajää.

14

Peakoka retsept Kerge köögiviljasalat Hiina pirni ja kuivatatud mustade ploomidega Vaja läheb: 2 Hiina pirni 1 värske kurk 3 kuivatatud musta ploomi 20 g õiemett seesamiseemneid Valmistamine Koori pirnid. Lõika kurk ja pirnid peenikesteks, must ploom paksudeks lõikudeks. Sega tükeldatud koostisosad õrnalt läbi. Aseta taldrikule, vala üle meega ja puista peale seesamiseemned. Serveeri kohe.


telekokk

Elegantne ja alati malbelt naeratav

Pete Evans

Peter Daryl alias Pete Evans on auhinnatud Austraalia kokk, restoraniomanik, kokaraamatute autor ja saatejuht. Meie teame teda eelkõige sarja „Minu köök on parim” ühe kohtunikuna. Tema kriitika toidutegijate ja toitude suhtes on asjakohane, aga seda ei kardeta, sest igal juhul saadab hinnangut malbe naeratus.

P

ete Evansi filosoofia on lihtne: kokka armastuse ja naeruga. Mehe rahulik elegantne stiil on toonud talle palju lojaal­ seid fänne Austraalias ja mujal maailmas. Lisaks Austraaliale esineb ta sageli Ameerika televisioonis ning kirjutab maailma juhtivatele toiduajakirjadele.

Kokandushuvi lapsepõlvest peale Sündinud Melbourne’is, keerles Pete’i elu kahe asja ümber: surfamine ja kalapüük. Need on tema kireks jäänud tänaseni. Aga elu vajab elamist ja nii vajas ka Pete ühel hetkel tööd. 13aastasena alustas ta ametipostil pagariäris. Kuna saiu küpsetatakse öösiti, oli see noorele mehele hea võimalus teenida raha, mida päevasel ajal surfamisele ja muudele lõbustustele kulutada. Sellest ajast sai alguse ka Pete’i kokkamine ja mida aasta edasi, seda suuremaks kasvas huvi. Saiadele ja pirukatele lisandusid road värskelt püütud kalast ning kiire elutempo tõttu igasugused kiirsöögid. Kui tuli valida eriala, mida koolis omandada, polnud Pete’il vaja kaua mõelda – selleks sai kokandus. Pärast kolledži lõpetamist avas Pete koos venna Dave’iga restorani Pantry (Sahver), kus võttis koka­kohustused enda kanda. Koht sai Melbourne’is Brightoni linnaosas kiiresti populaarseks ja muutus paari aastaga kultuspaigaks. See andis julguse kolida oma äriga Sydney’sse ja käivitada Hugo restoranide kett. Hugo’s Bar Pizza leidis ruttu fänne, toit maitses kuulsustele

Manu Feildel ja Pete Evans Austraalia kokanduslikus telesaates „Minu köök on parim”.

ja kriitikutele, restoran sai ridamisi auhindu ja tunnustust. 2005. aastal osales Pete oma pitsaretseptidega New Yorgis võistlustel ja pälvis tiitli World’s Best Pizza. Pete’i maine meelitas kohale privaatüritusi soovivad kliendid, nende hulgas ka paljud kuulsused, näiteks Austraalia moelooja Collette Dinnigan ning muusikud U2 ja Elton John. Nii lisandus peagi tulus toitlustusäri.

2009. aastal asus Pete koos sõbra Manu Feildeliga saatejuhtideks kohalikus kokavõistluse sarjas „Minu köök on parim”, kus võistlevad osariikide kodukokapaarid. Osaleda võivad abikaasad, emadtütred, õed-vennad, aga ka lihtsalt kollegid või sõbrad. Esimeses voorus peavad nad oma kodu muutma restoraniks ning pakkuma kaasvõistlejatele ja kohtunikele restoranitasemel õhtusöögi. Järgmistes voorudes püüavad paarid üksteiste üle trumbata stuudioköögis. Lõppvõistlusel tuleb road valmistada kuulsatele toidukriitikutele. Saade muutus kiiresti ülipopulaarseks. Eestis saab esimese hooaja osi näha Sony Entertainment Televisioni pealt. Austraalias lõppes tänavu kolmas hooaeg, finaalsaadet vaatasid rekordilised 3,5 miljonit inimest, mis tegi sellest aasta vaadatuima sarja. Lisaks Austraalia telesaadetele osaleb Pete sageli USA saadetes „The Martha Stewart Show” ja „NBC’s Today Show”.

Telesaated tõid populaarsuse Pete’i hea välimus ja maitsvad road olid magnetiks telejaamade produtsentidele, kes üksteise võidu talle pakkumisi tegid. Pete tahtis aga tegeleda vaid oma restoraniäriga ja lükkas kõik ettepanekud tagasi. Lõpuks, 2001. aastal nõustus ta siiski osalema sarjas „Home”. Mehe rubriigid võitsid paljude vaatajate südame ja sellest kasvas välja uus saade „Postcards from Home”, mida Pete viis hooaega edukalt vedas. Ta reisis mööda maailma, külastas restorane ja filmis isegi koos selliste tipprestoranide peakokkadega nagu Ferran Adriá El Bullist ja René Redzepi Nomast. Kokku oli sarjas „Fresh” Channel 9 pealt 400 osa. Teletöö hakkas Pete’ile sedavõrd meeldima, et 2005. aastal lõi ta käed Lifestyle Channeliga. Koos oma sõbra Udo Edlingeriga sõitis mees kaamerate saatel mööda Austraaliat ja filmis oma tegemisi surfamisel, purjetamisel, kalapüügil ja kokkamisel. Saatesari „Fish” sai väga edukaks.

Pete’i kuues kokaraamat 2007. a a st a l a nd i s Pete koos Murdochi kirjastusega välja oma esimese raamatu. „Fish” põhines mehe menukal telesarjal ega olnud pelgalt retseptide päralt: lugeja kogeb seiklusi kalapüügil ja saab teada nippe kokkamisel. Raamat andis Pete’ile võimaluse jagada oma teadmisi ja armastust mereandide vastu ning tutvustada maailmale Austraalia ja Uus-Meremaa mereandide küllust. 15

„Fish” oli üliedukas ja sellele järgnes neli raamatut, igaüks ise suunitlusega: „My Table” (2008), „My Grill” (2009), „My Par t y” (2010), „My Kitchen” (2011). Esimeses jagab Pete nõuandeid, kuidas korraldada koduseid õhtusööke, teine sisaldab sadat retsepti eri juhtudeks (matkadeks ja kalal­ käikudeks või kodusteks grilli­ pidudeks), kolmandas on suupisted kokteili­p idudeks ning neljas on mõeldud kodukokkadele. Tänavu 1. juulil näeb ilmavalgust Pete’i kuues raamat „Pizza”. Külli Värnik


Superstaar k채ib supermarketis. www.selver.eu


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.