Gurmaan (veebruar 2021)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Veebruar 2021

Paast või patud?

T

undub, et pea kõiki eestlasi on mõnusalt ühes sammus astudes tabanud samal ajal kaks hullust, tervisehullust. Esiteks tundub, et kõik, kellel on käed-jalad küljes, viskuvad vabatahtlikult ja regulaarselt jääkülma vette.

Tublid eneseületajatest hullud, kellega luban mõnel tulevasel talvel kindlasti liituda! Teiseks on aga hämmastavalt populaarseks muutunud üks ammune sõna, mida kuuleb sisekaemuslikul ajastul peaaegu igas vestluses – paast.

Mõlemad tegevused on lähemalt uurides äärmiselt sarnase DNAga. Kui aga talisuplus pakub endorfiinide pealevoolu kaudu imelist eufooriat lühida, äkilise kanntushetke järel, siis paast on pikaaegne kannatus, sellega võitlemine, mis alles palju hiljem hakkab andma mõnutunnet paremast tervisest, enesetundest ja kasvanud enesekindlusest. Talisuplus kuulub muude väjaannete ampluaasse, paastud ja patud on aga täpselt gastronoomilisse maailma kuuluvad saatan ja ingel, yin ja yang, Andres ja Pearu.

Paastude ajalugu on pikem kui aeg ise, kahe söömise vahele jäävad pikad tunnid, päevad olid meie eellaste elu osa.

Martin Hanson Mammutijaht pole selvehalli poodlema minek … Hilisem paastuidee kandumine religioonide osaks kandis söögist ajalist eemalolekut ajas edasi kui patukahetsuse ja lunastuse ühte akti. Tänapäeval on paast rakendatud pekiepideemia raviks, mis võib olla üks viimastest toimivatest meetoditest, kuidas päästa Homo sapiens’i rasvasurmast ehk nagu minu ema ütleb, endale hammastega haua kaevamisest.

Gurmaanlus ei ole aga kunagi eeldanud koguseid, mahtusid. Ikka ja ainult maitset, kvaliteeti, elamust. Et kaifida head sööki või väljavalatud veini, ei pea seda sööma paja- või jooma ämbritäit. Paastumine tähendab mõistuse võitu keha üle ehk õgardluse kaotust tervislikule suutäiele, põnevale ampsule, elamust pakkunud roale. Mis tekitab hoopis küsimuse, kas paast ei või samal ajal olla ka patt? Hmm … süüa hästi, rikkalikult, lopsakalt, kuid mõistlikes kogustes ja tervislikult on korraga nii paast kui ka patt ...

Sõbrad, kumma siis valite, paastu või patud?

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee Keeletoimetaja: Helina Koldek, helina.koldek@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

a l l e r Zotta

l a v a d a a S d u t a t s u r hästi va stes. kauplu

www.zottarella.com

KÖÖGIINIMENE

Foto: Stass Moshkov

K

okad on legendaarselt halvasti toitujad – marineeruvad varastest hommikutundidest tihti hiliste öötundideni parimates lõhnades, jälgides, kuidas taldrikule seatud söödavad “ikebanad” köögist laudadesse rändavad, maitsevad kastet-kreemi siit, lihaviilu-kaks sealt, teevad “trammi” eel või järel närvirahustuseks pitsi ja sellega toitumine sageli piirdubki.

Kui mitte lugeda siia hulka lõunatunnil jooksult sisse keeratud rasvast burgerit või poolt tosinat kabanossi koduteele jäävas öises tanklas.

Toomits ei ole selles osas erand.

Vaadates pilte noorest kokast karjääri alguses, võib 90ndate fotodel näha siuget ja kavalalt naeratavat meest, kes aasta-aastalt üha enam kaalu kogub.

Kuid nagu Toomits ise ütleb, siis lõpliku põntsu pani see, kui noavehkimise töö köögis jäi ühes tema juhitud restoranis tagaplaanile ja rohkem tuli tegeleda paberimajandusega, istumisega.

Tartus legendaarses restoranis Kaunas kokakarjääri alustanud, restoranide Atlantis, Ammende Villa, Karl Friedrich, Novell ja Teletorn kööke juhtinud ning Norras, Islandil, Venemaal, Soomes, Saksamaal ja Suurbritannias tervet rida restorane “läbi töötanud” kokk on viimased viis aastat vedanud koos sõbra, kokk Andrus Laanistega õppekööki – Academic Food Labi.

Asjaolude sunnil konserveerisid 4

“Pontšik” Toomitsa kõhnumise teekond

Ligi 30 aastat köögis töötanud, erinevaid tippkööke juhtinud Priit Toomits keeras oma elus eelmisel aastal uue lehekülje ja hakkas ihu ümber koondunud pekile vastu.

Läks trenni, hakkas jälgima, mida sööb, saatis igapäevase alkoholi kuradile ja liitus liikumis-toitumisgrupeeringuga “Pontšikud”. Jaanuari lõpuks on Toomits oma tipust 16 kilo kergem.

Tekst: Martin Hanson

mehed oma loodud köögi eelmise aasta esimese eriolukorra ajal, keerasid elektri välja, koondasid end ära ja jäid ootama paremate aegade saabumist.

Toomits ütleb, et nad pidasid küll nõu, et kas peaks ka hakkama midagi tootma ja müüma, pakkuma käibe tekitamiseks kullerdamiseks lõunasööke, kuid kiire arvutus Excelis ning pilt sai selgeks: tühi töö ja vaimu närimine, tulu null. Erinevalt noorematest kokkadest pole kahel Cordon Bleu aumärgiga kokal midagi ka tõestada, lisaks ei lähe mehed ka mõnekuulisest eemalolekust rooste.

“Kaal hakkas kogunema suuremalt jaolt pärast 30. eluaastat ja Eesti kõrgeima restorani kööki juhtides. Teletorni restoranis oli mul köögis nii hea meeskond, et jäin aina enam igapäevasest kokatööst kõrvale, tegelesin vaid paberimajanduse ja uue menüü koostamisega. Liikumiseks sai lugeda vaid seda, kui jalutasin köögi taganurgast restorani baariletini ja palusin lasta omale espresso, mille kõrvale valada pits konjakit,” räägib Toomits.

Juhiluba päästis elu?

Otsus, et vanamoodi enam edasi ei saa, ei tule kunagi kergelt, kiirelt ega ilma valudeta. Me arvame, et “pirn läheb põlema” ootamatult ja äkki, kuid sellele on enamasti eelnenud aastaid, teinekord aastakümneid kannatusi ja signaale. Toomits jällegi ei ole siin mingi erand. Kuigi tema viimane piisk karikasse ei olnud lahutus, sõbra surm või enda

KÖÖGIINIMENE

Toomitsa elufilosoofia on lihtne – toit, mitte sõda. terviselt saadud äkkteadaanne. Piltlikult said kokku vaba aeg, soov näha poega suureks kasvamas ja vastumeelsus selle suhtes, milliseid valikuid sunnib paks keha tegema.

“Paks inimene saab ise sellest ju kõige paremini aru, et on paks. Alguses teed selle üle nalja ega pööra sellele tähelepanu, kuid mingil hetkel hakkab see häirima. Oleme ausad, ma olen viimased aastad olnud enam mitte ülekaaluline või paks, vaid kindlasti rasvunud, kliinilises mõttes haige inimene,” räägib kokk.

Krooniaja lõpus, kümmekond aastat tagasi, tehti mehele uneuuringud, mis näitasid pilti, mida ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele: öö jooksul oli mehel 150 hingamispeetust, millest pikim 2,5 minutit. Tegemist on olümpiakulla tasemel ujuja hinge kinni hoidmise klassiga. Toomits möönab ka ise, et oli südamerabandusele või atakile väga lähedal.

“Teine pool asjast oli see, et aastaid olin ma maganud pidevalt norsates, saanud proualt selle eest igal öösel ribidesse. Ma ei mõelnud üldse sellele, et lisaks minule ei saanud ka tema magada. Mõlemad ärkasime väsinult, kurjus oli kiire tulema ja nii aastaid,” räägib Toomits ning lisab, et sai magamiseks masina ja maski, elu läks paremaks, kuid kaal kogunes sujuvalt edasi.

Järgmine verstapost teel otsuseni saabus siis, kui kokk läks juhiloa uuendamiseks perearstilt tervisetõendit saama. Mõõdeti, kaaluti, võeti verd ja selgus, et näidud korras, nagu Toomits ise ütleb – hakka või rekajuhiks. Siis aga haaras õde taskust mõõdulindi, keeras selle ümber mehe kaela ja sai tulemuseks 62 sentimeetrit. Isegi mõne mehe pea pole nii suur.

“Kuna olen rasvunud, oht on apnoele, mis võib viia liikluses minestamiseni, siis tervisetõendit ei anta. Punkt. See oli korralik laks minu pihta. Aga esimene kõne ei olnud tookord veel treenerile või toitumisnõustajale, vaid tuttavale politseinikule, et kas leiame väljapääsu. Selgus, et väljapääse on vaid üks: kaal kontrolli alla,” räägib Toomits.

Nagu ikka ei lähe aga asjad nii lihtsalt: Toomits läks küll trenni, lasi Eesti tippkulturistidel end juhendada, sai kaalu 6

Foto: Allan Leppikson

Restoran Karl Friedrich enne starti: peakokk on valmis

isegi sulama, kuid siis haigestus, sport jäi pooleli ja regi läks suhteliselt kiiresti vanasse rööpasse tagasi. Kaal hakkas uuesti kasvama.

Riided USAst, jalanõud ilma paelteta

Eelviimane piisk karikasse polnud enam seotud tervise või arstidega, selle pakkus pilk riidekappi ja jalatsiriiulile. Toomits ei ole aastaid saanud omale Eestist riideid osta, kuna enamikus poodides pole riietel nii paljude X-idega hilpe. Riided tulevad USA või Saksamaa e-poodidest. Hullem pilt aga vaatas vastu mitutkümmet paari jalanõusid uurides – ilusad, moekad, mugavad, kuid mitte ühelgi pole paelu.

“Isegi kui paelad olid peal, siis olid need puhas butafooria. Kui kingapaelad oli vaja ülikonna all kinni siduda, siis seda tegema “sukeldudes” võtsin ikka hoogu ja liigutasin väga kiirelt. Ebanormaalne,” räägib kokk.

Kevadise eriolukorra ajal saabus siis see viimane piisk karikasse – selle pakkus pilk baarikappi. Iga kord kui Toomits selle kodus avas, selgus, et see on tühi. Olgugi et vaid mõni

Ma olen ju õudselt laisk, keegi peab pidevalt ora p***** hoidma, tagant surkima.

Ega ma muidu trenni ei lähe.

päev varem oli poest kaks pudelit konjakit toodud. Nii hakkas kokk tellima konjakit, veini ja muud joovastavat kraami maaletoojatelt kastiga. Aga ka see kulus kiirelt. Polnud ühtegi õhtut, kui unele oleks kainelt suigutud.

“Kriisiaeg, kodus istumine, alkoholi kulus.

Nädalalõppudel, kui oli mõni pidu, siis sai ikka kaalukategooriat arvestades tõsiselt ette võetud. Pika istumise jooksul juua ära 1,5 liitrit kanget pole probleem, eks see on seotud ka 1989. aastast väldanud kõrtsitööga, et naps meeldib,” räägib Toomits. Kõige siiani räägitu kombinatsioon viiski selle teadmiseni, et midagi peab muutuma.

Priit tunnistas endale ausalt, et ta on rasvunud, vormist täielikult väljas, servast alkohoolik, 30 aastat tööd rabades ja pidutsedes elades oma tervise lihtsalt perse keeranud. Seda näitas ka viimane veri, mille perearst mehelt võttis. Arsti sõnad olid karmid, kuid ausad: viis aastat veel ja lõpp on fataalne.

Pontšikud

Foto: Terje Lepp

Foto: Elisa Taimre

Konkreetse eluhoiakuga mehena võtab Toomits asju tõsiselt ette. Nagu eestlaste puhul ikka, võib otsuse tegemiseks kuluda pool elu, kuid kui otsus tehtud, siis enam taganemist ja selle murdmist ei ole. Meelde tuleb Toomitsa kunagine jutt, kuidas ta noore poisina Tartus otsustas tervislikult toituda ja süüa vaid tatart ning nii keetiski poiss kõik kodused kastrulid tatart täis. Sama jõuliselt on Toomits ka pere loonud, tööd rabanud, gastronoomseid võite ja kaalu kogunud.

“Mingil hetkel jõude istudes nägin sotsiaalmeedias, et pannakse kokku punti nimega “Pontšikud”. Grupp minusuguseid trullasid, kes koos treenivad, üksteist toetavad ja tekib võistlusmoment. Mulle tundus, et see on just see, mida mul vaja oleks. Selgus ka, et pundi kokkupanija on hea tuttav Lembit Arikainen ja teine liige Kuldar Pajula oli kunagi poisi jalgpallitreener.

Kirjutasin kohe, et kas oleks ruumi veel ühele paksule,” räägib Toomits.

Toomitsale tehti ruumi ja nii asuski kokk tõsiselt asja kallale. Grupist leidis mees eest seitse isiksust, kellel kõigil sama eesmärk, kuid erinevad suhtumised, mõtted, ideed.

KÖÖGIINIMENE Nagu Toomits ütleb, igav ei hakka ja isegi kui on naginaid, eriarvamusi, siis need lahendatakse sportlikus vormis.

“Ma poleks kunagi uskunud, et ootan, millal spordiklubid ennast uuesti lahti teevad, et saaks minna lammutama. Loomulikult on raske, meeletult raske, eriti inimesele, kes tegelikult ei ole ju kogu elu jooksul regulaarselt trenni teinud. Aga iga päevaga tundsin, et läheb paremaks, jõuan rohkem,” räägib Toomits, kuidas vahetas õhtuse kotleti treeningtunni vastu.

Trenn on tujutõstja, kaalu langetab toitumine

Toomits on vana kooli kokk selle kõige paremas mõttes: prantsuse kooliga, klassikalise väljaõppega, teadmisega, et või ja koor on kokakunsti a ja o. Kokk, kes maitseb üle absoluutselt iga toidu, mis köögis haudub – kaste, mis pajas tunde küpsenud, muudab oma maitset, see on vaja üle mekkida. Päeva peale kokku koguneb neid maitstud teelusikatäisi sadu, mis kokku teevad suure hulga kilokaloreid.

“Kui ma enne “Pontšikutega” treenima asumist kohtusin meie treeneri ja toitumisnõustajaga, siis vaatasime detailselt läbi kogu minu elu: söömised, joomised, sporditegemised, töö, harjumused, tervisepilt ja nii edasi. Leppisime kohe ka kokku, et valetama ei hakka ja pooltõdedega ka ei opereeri. Nii ütleski

treener mulle, et “ainult” kaks asja on vaja täielikult ära muuta – sinu söömine ja joomine,” naerab Toomits.

Nagu igat paksu inimest, kimbutas ka Toomitsat öösöömine, mis ei piirdunud ju kunagi kahe pähkli ja õunaviiluga, vaid viis keresse ikka pool latti suitsuvorsti, sinki ja muud head. Õhtusöök oli kuus kotletti, kaheksa kartulit, jahukaste ja juurde – värviks – midagi salatilist. Ning joomise osas ütles treener kokale, et Toomitsa nädala kogused on treenerile aastaseks mõõduks. Kokkuvõte oli lihtne: alkohol nulli ja portsjonid väiksemaks.

“Ma ei ole midagi menüüst välja jätnud, aga olen koguseid kordades vähendanud. Minu suurimaks mureks on valge sai ja kartul, neid kahte võin ma süüa lõputult. Need kaks asja olen ma oma menüüst peaaegu välja tõstnud. Samuti keerasin pontšikuks saamise järel kohe oma alkoholitarbimise nulli, lõpetasin lihtsalt ära. Tulemus on see, et esimese kaalumise järel aasta lõpus olin kaotanud 6 kilo, teise kaalumise järel 11 kilo ja tänaseks juba 16,” mainib Toomits selge rõõmu ja rahuloluga. Üks nipp, mis aitas kokal seista vastu sellele, et öösel külmiku juures kehakaalule kurja teha, on juua vett. Toomits täitis pooleliitrise lähkri sooja veega ja kallas selle kurku. “Vastik, räigelt vastik, kuid nädal-kaks hiljem enam ei häiri ja tulemuseks on see, et külmikus on ka hommikul need samad asjad, mis õhtust sinna jäid.”

Kui kingapaelad oli vaja ülikonna all kinni siduda, siis seda tegema “sukeldudes” võtsin ikka hoogu ja liigutasin väga kiirelt.

Foto: Tiit Blaat

Kirega loodud käsitööveinid Haanjamaalt!

Uue-Saaluse Veinitalu on pereettevõte, kus väärindatakse kohalikud marjad ja puuviljad põnevateks käsitööveinideks. Enamik veine kannab Vana-Võromaa kaubamärki Uma Mekk. Klientide lemmikuks on vahuveinid, mida on hetkel pakkuda 5 erinevat jooki.  Astelpaju vahuvein eristub oma õlgkollase värvuse ja tuttava astelpajumaitsega.  Rabarberi vahuvein oma särtsaka rabarberimaitsega võlub paljusid.  Rosie, kuiv rabarberi-maasikavahuvein, mille teevad eriliseks maasikaaroom ja -maitse.  Rosanna, poolkuiv rabarberi-vaarikavahuvein, millele annab sära vaarika roosakas värv.  Ruben, poolkuiv mustsõstravahuvein, mis saavutas konkursil Parimad Eesti Joogid 2020 hõbemedali.

Parim valik on e-poes: www.uuesaaluseveinitalu.ee Müügikohad: Selverid, SIP Tartu, SIP Tallinn, Lõunakeskuse Taluturg, Võru Maksimarket ja Võrumaa Toidukeskus, Nele Uma Gurmee. uuesaaluseveinitalu

info@uuesaaluseveinitalu.ee

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist!

Loomulikult valib Toomits, mida, kui palju ja millal sööb, kuid meest ennast üllatab kõige enam see, kui lihtsalt need valikud tegelikult sünnivad. Reaalsuses.

Sest vaimusilmas enne dieeti tundusid need tegevused nagu Everesti otsa ronimine.

“Ma elan “kõrgel” teisel korrusel ja juba nii lühikese ajaga on muutused sellised, et saan ilma ähkimata ja peatuseta trepist üles,” lisab Toomits ronimisteemat jätkates.

eemale hoida. Toomits arvab, et tema lõi sellise unerežiimi omale selleks, et kui pere on magama läinud, on aega ise rahulikult naps või kaks teha, nokkida telefoni, vaadata telekat. Ühesõnaga – tegeleda mitte millegi mõistlikuga. Kuid nagu kõige muuga, küll suudab Toomits ka sellele probleemile lahenduse leida.

Poleks kunagi uskunud, et ootan, millal spordiklubid ennast avavad.

Uni, uni, uni

Kui muu liigub kõik sujuvalt tõususuunas, siis magamistoas võitleb Toomits ühe suure probleemiga. Ei … sellega on kõik korras. Kokk isegi ütleb naljatledes, et eelmise kevade eriolukorra ajal perega koos istudes tutvus ta oma naisega uuesti ja selgus, et tegemist on väga meeldiva ning intelligentse inimesega. Probleem on unega, täpsemalt sellega, et nii väärtuslik valuuta nagu uni ei taha peale tulla.

“Ma punnitan kogu jõust ja siis saan end kella kolmeks voodisse ja magama jään vast alles viie paiku hommikul. Rääkisin sellest ka “Pontšikutele”, kes aga ei osanud kuidagi aidata – magavad kui notid, kui raske päev seljataga. Kõige muuga olen saanud joonele, kuid unerütmid on nii paigast ära, kui olla saavad. Ega see kriis ja olukord, kus hommikul ei pea vara ärkama, ka kaasa ei aita. Kuigi ei ole kindel, kas ka see aitaks, kuna ka varem magasin tihti kolm tundi ja kihutasin tööle,” räägib Toomits.

Uni on aga kaalulangetusel ja spordist taastumisel määrava tähtsusega, und ei tohi karta ja seda endast

Eesmärk: 100

Toomits saadab mulle nüüd aegajalt sotsiaalmeedias sõnumeid, mille sisuks on lihtsad ja uued rõõmud: “sain täna tõmmata püksirihma augu võrra kaugemale kinni”, “sõlmin just kingapaelu seistes ilma vaevata kinni”, “kohtasin üle pika aja oma “väikest sõpra””.

Lisaks sellele levivad videod, kus pidevalt suurust kaotav mees noa asemel hantleid ja sangpomme lehvitab. “Eesmärk on mul näha kaalul numbrit 100. Sinnani on veel palju minna, aga enam ei ole ka tagasiteed. Siiani kaotatud 16 kilo muidugi inspireerivad meeletult,” lisab Toomits. “”Pontšik” Toomitsa kõhnumise teekond” ei ole lõppenud lugu, see on teekond, mis vältab veel aastaid. Nagu öeldakse, siis kõige raskem on samm diivanilt spordikotini või otsus panna külmik öösel ilma sealt midagi võtmata kinni. Toomits on need sammud edukalt teinud. Nüüd pole muud, kui tehke järele või makske kinni.

NB! Teine osa kõhnumisloost tippkokaga juba järgmises ajakirjanumbris, fookuseks toit!

FLAMM:

on omaette maailm.

Hubane hingega koht. Paraja suurusega.

Lihtsuse võlu selle parimas tähenduses.

Kõik on seatud selle nimel, et fookus ei hajuks peamiselt – flammkuchen’itelt, Elsassist pärit imelistelt leegikookidelt.

Otse sinu silme all tulikuumas ahjus kiirelt valmivad hõrgutised on parimaks kaaslaseks heale veinile ja seltskonnale.

Puhtad maitsed, elegantne vorm.

Läbimõeldud veinivalik.

Kohtume FLAMM:is!

FLAMM: Flammkuchen & Wine Rotermanni kvartal / Stalkeri käik Rotermanni 2, 10111 Tallinn flamm@flamm.ee +372 53 33 7154 flammkuchenbar @flammkuchenbar www.flamm.ee

Foto: Elisa Taimre

RESTORAN

Restoranipidajaks?

Miks mitte ...

Tallinnas müüakse kümneid ja kümneid restorane, kohvikuid, bistroosid, kuid mitte koroonakriisi kajana: restoranimüügiturg on pealinnas alati kuum olnud, seda nii enne kriisiaega, selle ajal kui ka usutavasti siis, kui iga linnas liikleva inimese käsivarde on pressitud vaktsiin.

Põhjus selleks on lihtne: kõik tahavad olla restopidajad.

Tekst: Martin Hanson Foto: Kiur Kaasik

M

üügiportaalides leidub kümneid ostmist ootavaid restorane – osa on müügis kogu tervikuna, teiste puhul soovitakse anda üle toidukohta võimaldava pinna üürileping.

Enamikul kuulutustel ei ole juures müüdava restorani või kohviku nime ega ka aadressi, et saaks turgu ja Tallinnat tundva inimesena aru, mida müüakse. Nende toidukohtade

omanikud, mille müügikuulutuste juures on olemas identifitseerimist lubavad detailid – peamiselt aadress –, ei soovi aga põhjustest ja olukorrast avalikult rääkida. Kümmekond kõnet ja igalt poolt eitav vastus.

Helistades aga nende restoranide ja kõrtside, baaride omanikele, kellel äri käib, inimesed toas ning tuled põlevad, siis nemad väidavad, et ostupakkumist koroona-aastal tehtud ei ole. See tähendab,

RESTORAN et kuigi on ostjaid, siis omanikke vahetavad toidukohad ikka praeguse omaniku soovist, mitte tänu suurele rahapakkumisele.

Osta restoran ära!

Üsna eksklusiivselt toitlustusasutuste – restoranide, kohvikute, bistroode, baaride – ostu-müügi vahendamisele keskendunud ettevõtte Harmas Invest nime leiab terve rivi kinnisvaraportaalide kuulutuste tagant. Ettevõtte omanik Urmas Paloots ütleb, et erinevalt sellest, mis ehk väja paistab, ei ole toidukohtade turul koroona mingit erilist muutust esile kutsunud – turg oli kuum enne koroonat ja on kuum ka selle ajal.

“Kui on üks muutus, mida võib mainida, siis see, et nõudlus restoranide ja kohvikute ostmise järele on praegu palju suurem, kui on pakkumine. Liikvel on palju vaba raha ja inimesed arvavad, et kuna meil on kriis, siis saab need asutused odavalt kätte. Eestlane on aga selline naljakas tegelane, kelle puhul lootus kaob viimasena ja kes ei mõtle ka raskel ajal oma äri müümisele, isegi kui see äri ei ole enam rentaabel,” mainib Paloots.

Kui aga sirvida nii Palootsi vahendatavate restoranide kuulutusi kui ka teisi, siis on need salapärased:

kirjas on toidukoha tüüp, ruutmeetrid, istekohtade arv, üürisummad, kommunaalkulude numbrid, kuid mida pole, on restoranide nimed või aadressid. Nii ei saa ka valdkonnaga kursis olev inimene, kes enamikus müüdavates toidukohtades käinud, tuvastada, millega on tegemist. Ka kuulutuste juures olevad pildid on illustratiivsed.

“Enamik restorane ja kohvikuid, mida mina vahendan, on toimivad ettevõtmised, nende uksed on lahti ja äri käib – nii palju, kui saab.

Omanikud, kes äri müüvad, ei taha anda laialdaselt teada, et just see või see köök on müügis. See annab kohe indikatsiooni, et midagi on lahti, kas rahaliselt, sisuliselt või siis ei soovi keegi ilma nime avaldamata kohta osta,” selgitab Paloots.

Romantikuid pole, ostjaks tegijad

Mida Tallinnas eriti ei müüda, on baarid ja fine dining restoranid, palju müüakse toimivaid casualstiilis toidukohti ja väiksemaid, kuni 100-ruutmeetriseid kohvikuid.

Ostjateks on peamiselt uued tegijad valdkonnas, kes tahavad siseneda ärisse ilma selleta, et peaks hakkama kõike nullist üles ehitama. Samuti on palju välismaalastest ostjaid.

PÕRGULIKULT HEA!

“Keda ostjate hulgas ei ole, on vanad tegijad, pikalt äris olnud restoranipidajad. Need, kes on, küsivad minult esimese asjana pinda Ülemiste keskuses – seal on inimesi, riski vähem. Aga pigem on ostuhuvilised ikka tõsiste plaanidega, mitte romantikud, kes otsivad elustiiliäri. Kui aga rääkida müüjate poolelt, siis need jagunevad laias laastus kolmeks: esiteks vanad tegijad, kellel on lihtsalt kõrini saanud ja ei taha enam rasketes oludes pusida, või pereettevõtjad, kellel ei ole järelkasvu, kes restorani üle võtaks.

Teine grupp, kes restorane müüb, on need, kellel on mitu toidukohta ja loobutakse riskantseimast. Kolmas müüjate grupp on need, kes on kas tülis, rahalistes raskustes või kelle kontseptsioon on osutunud valeks,” selgitab toidukohtade vahendaja.

Paloots ütleb veel, et restorani müügikiirus sõltub küll palju asukohast ja hinnast, kuid märksa olulisem on olemasoleva asutuse kontseptsioon ja lepingud – renditingimused pinna omanikuga. “Müügi aeg on päevast kuu ajani. Enamasti müüakse toidukoht kogu paketina maha, kuid on ka neid, kellele nimi armas ja võtavad selle kaasa, teiselt poolt ka neid, kes ise nime või midagi muud ära muudavad,” lisab Paloots.

VEIN

Vein paavsti armust K

Öeldakse, et kui enne Rhône’i oru lõunaosas paiknevast piirkonnast pärit veinide maitsmist võivad Prantsusmaa veinid tekitada vähe vaimustust, siis Châteauneufdu-Pape’i veinide klaasis keerutamise järel ei vaata keegi enam mujale. Peaaegu Provence’i maakonna piiri ääres paiknev apellatsioon pakub ploomiseid, samas nahkse, ürdise järelmaitsega veine, mis tekitavad sõltuvuse kogu eluks.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

12

ui Bordeaux lõi 1855. aastal kuninga käsuga reeglid veinimajadele – klassifitseerides need, et oleks selge, millised piirkonna veinimeistrid kuuluvad tippu ja millised on lihtsalt avantüristid –, siis Châteauneuf-du-Pape on Prantsusmaa esimene veiniapellatsioon.

Erinevalt oma Atlandi ääres paiknevast vennaspiirkonnast tähistab 1936. aastal loodud apellatsioon ära piirkonna, kus kasvatatud viinamarju tohib kasutada veinide tootmiseks. Kui Bordeaux’s on esmatähtis veinimõis ning selle meister oma oskuste ja stiiliga, veinimõis, mis kas kasvatab oma marjad ise või ostab need sisse, siis Burgundias ja Rhône’i orus on kuningaks maa ehk terroir – veini klassi ja kvaliteedi, hiljem hinna, määrab esmajärjekorras maa, kus viinamari kasvab.

Paavsti uus kindlus

Nagu prantslastele kombeks, siis meeldib neile ikka kõige rohkem omal maal elada.

Nii koliski 1308. aastal paavst Clement V – kes oli varem Bordeaux’ peapiiskop – trooni Avignoni linna. Avignonis 70 aasta jooksul toimetanud Prantsuse päritolu paavstid olevat olnud väga suured Burgundia veinide austajad, kuid hakkasid tugevalt soodustama ka viinamarja kasvatamist linna ümbruses, eriti Rhône’i oru lõunatipus. Kui paavstiks sai Johannes XXII, hakati piirkonna veine kutsuma Vin du Pape’deks ehk paavsti veinideks, peamiselt kuna paavst ja troon kohalikku veini palju tarbisid. Johannes ehitas Avignoni ka uue kindluse, mis sai ka piirkonna veinidele löödud templi kujutiseks.

Châteauneuf-du-Pape aga tähendabki ju otsetõlkes “paavsti uut kindlust”.

Kui I maailmasõjani müüdi Avignoni piirkonna veine vin de médecine’i nime all Burgundiasse, et sealsed veinimajad saaksid neid oma veinide hulka lisada, siis kahe sõja vahelisel ajal kasvas just Châteauneuf-du-Pape’i veinide prestiiž, mis hakkas väljenduma selles, kui palju “paavsti veine” võltsiti. Nii võttis parun

Pierre le Roy Château Fortia veinimajast oma südameasjaks luua kord: nii pandi reeglitega paika, kui mitut erinevat viinamarjasorti tohib piirkonnas kasutada (1923. aastal oli selleks 10, 1936. aastast 13 ja 2009. aastast juba 18 erinevat sorti), kui suure alkoholisisaldusega tohivad olla veinid, kui palju tohib hektarilt viinamarju korjata (5 tonni hektarilt), mis viinamarjasordid kus kasvada võivad.

Lisaks kehtestati reegel, et Châteauneufdu-Pape’i veinideks kasutatud viinamarjad võivad kasvada vaid nendel põldudel, mis on piisavalt kuivad, et olla sobilikud ka tüümiani ja lavendli kasvatamiseks.

18 viinamarjasorti

Olgugi et 18 viinamarjasorti on lubatud piirkonnas kasvatada ja veinivalmistamiseks kasutada (lubatud on kasvatada nii valgeid kui ka punaseid marju, samuti võib piirkonnas toota lisaks punastele ka valgeid ja rosé-veine), siis on selle piirkonna pärliks ikkagi “Grenache’i” viinamari, mille all on ligi 75 protsenti kõikidest piirkonna põldudest. “Grenache” vajab kuuma ja kuiva kliimat, et marjad valmis küpsetada, ning tänu sellele annab sordist valmistada vürtsikat, väga marjast (öeldakse ka, et marjamoosist) ja maitsemeeltele pehmet, kuid suure alkoholisisaldusega veini. “Syrah’” marja lisatakse veini, et anda sellele tugevam värv, ning “Mourvèdre’i” marja, et veinil oleks keha ja elegantsi.

Châteauneuf-du-Pape’i veini mekkides tuvastavad nina ja keel kohe tugevalt küpsete ploomide, vaarikate, viigimarjade, mustade sõstarde olemasolu, pikemal mekkimisel löövad esile ka veini animaalsus, naha mekk ja erinevad vürtsid. Prantslased kutsuvad seda ürdimekki kui garrigue – põllu järgi, kus kasvavad korraga nii salvei, lavendel kui ka rosmariin. Veini lonksamisel jääb kurk alkoholist kipitama, millele järgneb olenevalt veini east kas magus või hoopis soolakas maitse.

Niisiis … Châteauneuf-du-Pape’i veinid on erilised, sõltuvust tekitavad ja jäävad veiniarmastaja külge aastateks. Esimest korda mekkida omal vastutusel!

Millist veinimaja eelistada?

Piirkonnas toimetab enam kui 200 veinimaja, pakume välja kolm, kelle veine võiks kohe lähemalt uurida: Château La Nerthe Ogier Clos de l’Oratoire des Papes Château de Beaucastel

Châteauneufdu-Pape klaasis, keldris ja laual Serveerimine: veinid tuleb kindlasti dekanteerida, uuemate veinide puhul peaks arvestama tunni ajaga, vanematel veinidel vähemaga. Serveerida pigem alla toatemperatuuri – 16–18 kraadi –, et alkohol ei saaks liiga lihtsalt lenduda.

Säilitamine: piirkonna punased veinid säilivad keldris pidevalt paranedes 10–20 aastat, valgete veinide joomisaken* saabub kümne aastaga.

Toidusobivused: vein sobib ideaalselt röstitud ja ürtidega maitsestatud juurviljapõhiste roogade juurde, nagu Maroko erinevad hautised ehk tagine’d kana ja lambaga, samuti Türgist pärit lambalihadolmade juurde. Miks mitte proovida ka suitsuse ja grillitud lillkapsasteigi juurde. * Joomisaknaks peetakse veinide puhul nende elukaare tipus olevat aastat-kahte, kui vein on saavutanud oma parima küpsuse – veini happed, tanniinid ja marjad on tasakaalustunud, alkohol kõigega kokku abiellunud, välja on tulnud kolmas kiht maitseid, mille on veini toonud vaadishoid.

M A AIL MAK L A S SI

ASTI

GURMEENOODID SAIA VAHEL Uulitsa burger Küsi ka veganvarianti tofuvõi beyond pihviga!

Alkohol teeb paksuks?

Alkohol sisaldab kaloreid ja seda suures koguses. Sisaldab “erinevaid” kaloreid, mida me aga ei taha näha kui osa energiast, mida oma kehale pakume. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus ka alkohol on meid paksuks tegev. Kas peaksime veinist või džinn-toonikust loobuma?

Teksti koostas: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

K

ui mitu korda on igaüks meist deklameerinud, et jätab kohe jäätise ja tordi söömise maha, sest liigsed kalorid kasvatavad kehakaalu ning püksirihmale tuleb jälle uus lisaauk teha. Deklaratsiooni järel keeratakse aga end ümber ja tellitakse baarmenilt järgmine joovastav jook, mida aga kummalisel kombel sellesse “igapäevaselt tarbitud energia” tabelisse üles ei märgita.

Uuringud on näidanud, et ka kõige tagasihoidlikumalt, aga regulaarselt alkoholi tarbivad inimesed ei taju, et alkohol võib moodustada kümme ja palju enam protsenti nende päevasest kalorikogusest. Alkoholi juuakse kui vett ning ainus murekoht seisneb selles, et kas ja kui palju rikutakse kärakaga oma maksa.

Mitte et kui palju keha ümbritsevast pekist on põhjustatud Pinot Noiri, IPA või Johnny Walkeri kurku valamisest.

tuleb šokolaadikoogist, veinist, brokolist või veiselihaburgerist. Kalor on kalor, energia on energia. Küll aga tuleb vahe sisse siis, kui vaatame, mismoodi mõjutab kalori “kuju” ja transpordimehhanism seda, kuidas meie keha seda kalorit kasutama hakkab.

Alkoholi puhul ei ole “kaabakaks” mitte alkohol ise, vaid see, kuidas alkohol meie kehas käitub. Alkohol on eriti edukas isutekitaja, mis tähendab, et klaasi veini või eriti õlle (humal on väga suur isutekitaja) kõrvale sööme alati rohkem, kui peaks, ning

Kas alkohol teeb meid paksuks?

Tehnilises mõttes on kalor ikka kalor: ühik energiat, mida inimkeha saab kasutada enda töös hoidmiseks. Otseses mõttes ei ole ka vahet, kas kalor

Kadaka tee 135A, Tallinn Soo 1B/6 , Tallinn Kopli 1, Balti jaama turg, Tallinn Rüütli 7, Kampus, Tartu

Kui kalorirohke on … … 1 gramm alkoholi: 7 kalorit … 1 gramm rasva: 9 kalorit … 1 gramm süsivesikuid: 4 kalorit … 1 gramm valku: 4 kalorit Allikas: www.journal.ie

www.uulits.ee |

#uulits |

uulitsrestoran

Kui kalorirohke on … … klaas veini (12 cl): 130 kilokalorit … klaas heledat õlut (0,33 l): 150 kilokalorit … klaas tumedat õlut (0,33 l): 350 kilokalorit … pits viina (4 cl): 100 kilokalorit … pits rummi (4 cl): 200 kilokalorit … pits viskit (4 cl): 100 kilokalorit … pits džinni (4 cl): 100 kilokalorit … kokteil Cosmopolitan: 150 kilokalorit … kokteil Mai Tai: 300 kilokalorit … kokteil Piña Colada: 530 kilokalorit Allikas: www.medlineplus.gov

enamasti midagi, mis on rikas süsivesikute ja suhkru poolest. Enamik selliste toitude kaloritest ladestub rasvarakkudes.

Organism ei oska ega saa alkoholis leiduvaid kaloreid energiana rasvas salvestada, see tähendab, et joodud alkohol peatab senise metabolismi ja annab organismile ühese signaali: “Jäta kõik muu ja keskendu vaid minule.” Reaktsioon on selline, kuna alkohol on mürk, millest lahti saamisega tuleb tegeleda esmajärjekorras. Huvitav on aga see, et just maks vastutab samal ajal nii toksiinide vastu võitlemise kui ka proteiinide, süsivesikute ja rasvade kaloriteks ja enrgiaks lammutamise eest. Ajal, mil organism tegeleb alkoholist vabanemisega, kasutades samal ajal alkoholist saadud energiat enda ülalpidamiseks, ladestub kogu varem tarbitud kalorienergia otse rasvarakkudesse.

Pekkivolt aina kasvab.

Veel tuleb tähele panna seda, et alkohol ei ole ju ainus kaloreid sisaldav toitaine, mida me napsitades sisse joome. Õlles ja

veinis – sõltuvalt siis stiilist ja kvaliteedist – leidub kaloreid ka vedelikku jäänud pärmisosakestes ning fermenteerimata tärklises ja suhkrus, mis ei ole alkoholiks “käinud”. Kokteilide puhul on alkohol enamasti aga kõige väiksem “süüdlane”, sest kordades enam on kaloreid magusas toonikus, siirupites ja muudes lisandites, millest kokteil on segatud.

ESTONIAN VODKA Karguses kasvanud, meistrite pärand

Alkoholi joomise neli reeglit

Kehakaalu seisukohalt saab anda neli selget juhist, kuidas alkoholi nii juua, et sellest ei tekiks rohkem kahju kui põnts maksale ja peavalu hommikul.

Esiteks, enne alkoholi joomist tasuks süüa tervislik eine, milles on korralik kogus rasvu, valku ja kiudaineid, ehk toitu, mis täidab kõhtu ning vabastab energiat aeglaselt. Oluline on see seetõttu, et juues baariletile toetudes jooke, mis sisaldavad kiireid süsivesikuid, mis tõstavad veresuhkru lakke, järgneb sellele alati “kukkumine” ning selle kukkunud veresuhkru hetkel sööme kilo jäätist, 1000 kilokalori väärtuses burgereid ja koolajooke.

Teine reegel on veelgi selgem: lihtsuses peitub võlu. Kui kanget alkoholi pitsist või jääle serveerituna juua ei taha, siis pikenda oma jooki mulli- või soodaveega – nii kaob ära eelmises punktis mainitud suhkrust tingitud energiatõus ja kiire langus.

Kolmas reegel ütleb, et üks naps päevas on parem kui nädal kainust ja selle järel nädalalõpus joodud seitse kokteili. Mängu tuleb jälle see “kes ees, see mees” loogika, kus alkohol nõuab esimesena tähelepanu – seitsme joogi lammutamine võtab nii kaua aega, et muu kaloriga ei suuda keha tegeleda. Ning jälle läheb kogu söögikalor rasvaks. Parem juua üldse vähem, kuid naps päevas on eelistatum.

Viimane reegel manitseb aga hommikul – pohmelliolukorras – võitlema vastu oma instinktidele: esiteks väljendub alkoholist tekitatud dehüdratsioon näljas, teiseks soovib keha kiiresti joomatuurile kulutatud energia taastada. Nii otsibki organism kõige kiiremat energiat: süsivesikut, aga ka rasva. Abi saab sellest, kui võtta igale joogile vett vahele ning enne uinumist süüa ära kauss mustade sõstarde ja tšiiaseemnetega piimas leotatud karahelbeid.

MOE 1886 ON EUROOPA LIIDU GEOGRAAFILISE TÄHISE ESTONIAN VODKA KANDJA.

Tähelepanu!

Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

LIVIKO

Enim ostetud Prantsuse brändi maailmas 1886. aastal lõi eraettevõtja Paul-Emile Rémy Martin oma konjakimajas omandatud brändi valmistamise oskustele tuginedes destilleerimistehase ning asus Prantsusmaal Loire’i oru südames tootma väga kvaliteetset baaspiiritust ja brändit.

Katastroofist, mille tekitasid viinapuutäid, kes hävitasid valdava osa Cognaci ümbruse viinamarjaistandustest, sündis maailma kõige olulisem brändi.

S

t- Rémy brändi saavutas Prantsusmaal jalamaid edu ning seda hakati mujale Euroopasse eksportima 1920. aastatel.

Järgmisena hakati St-Rémy brändit avastama Ameerikas ning seejärel Kagu-Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Ehkki St-Rémy brändi jõudis tarbijateni üle kogu maailma, on selle enneolematu Prantsuse brändi olemus enam kui sajandi vältel jäänud muutumatuks.

1949. aastast alates on St-Rémy, jäädes truuks oma tõeliselt avangardistlikule olemusele, esimese kaubamärgina müünud oma tooteid ebatavalises mustas pudelis – pudelis, mis on brändide maailmas kuulsaks saanud. Kui algselt müüdi brändit nimega Fine St-Rémy, siis 1980. aastal tuldi turule nimega Napoléon VSOP ja 1990. aastal nimega Napoléon XO. Viimased 20 aastat ning pä-

rast mitme maineka auhinna ja tunnusmärgi saamist tööstusharu spetsialistidelt, väärtustatakse ja tunnustatakse St-Rémyd maailma armastatuima Prantsuse brändina.

Selge erinevus

St-Rémy stabiilselt esmaklassiline maitse on ilmselge märk ettevõtte asutaja suurepärastest oskustest ja teadmistest, mida täiustavad tänapäeval ettevõtte brändimeistri teadmised ja oskused. Selle ehtsa ja küllusliku gurmeejoogi iga tilgake räägib prantslaslikust elamise kunstist – l’Art de Vivre à la française.

Kõigepealt valitakse välja veinid Prantsusmaa parimatest viinamarjaistandustest – Bordeaux, Burgundy, Champagne, Beaujolais, Rhône, Loire, Languedoc –, mis peidavad endas väga erinevaid aroome. Tegemist on tõelise Prantsuse traditsioonide sulamiga. Jooki destilleeritakse kaks korda ning sellel lastakse väikestes Prantsuse tammest vaatides täpselt õige hetkeni küpseda. Segamine annab joogile viimase lihvi.

Meie meister hoolitseb baaspiirituse (eaux-de-vie) eest ning valib ja mõõdab need

välja; ta kasutab oma võlukunsti, et neid segada ja jäädvustada St-Rémy tunnusjooneks olevat stiili, maitseid ja aroome ning sametisust.

Brändi esiisad on egiptlased

Roomlaste okupatsioonist peale on veinikultuur Gallias üha edasi arenenud, alates Prantsusmaast kuni tänapäeva Madalmaadeni, Britanniast kuni LõunaInglismaani.

Selle egiptlaste avastatud ja kreeklaste kasutatud joogi destilleerimise kunst kadus peaaegu 500 aastaks, kuni alkeemikud selle keskaja lõpus taas avastasid ja kasutusse võtsid. Alkeemikud lõid „kangestatud veini, kvintessentsi”, millel olid märkimisväärsed raviomadused. On väga tähelepanuväärne, et nad andsid sellele joogile nimeks eluvesi (eau de vie).

Hollandlased kutsusid seda jooki brandjewinj ’iks (põletatud veiniks), millest inglased mugandasid nimetuse brändi, kui nad selle joogi meredel kaubeldes hollandlastelt üle võtsid. Seega on seda pruuni

alkohoolset jooki eksporditud ja müüdud just brändi nime all, kõigepealt Euroopas ja siis terves maailmas.

St-Rémy VSOP: kuulus Prantsuse jook

St-Rémy VSOP on St-Rémy kuulsa ja ajaloolise maitse kehastus. Tegemist on tõlgendusega algsest retseptist, mis tõi St-Rémyle tunnustuse üle kogu maailma. See on õige valik, kui hindate suurepärast ja autentset maitset.

St-Rémy VSOP kannab endas väikeste, värskelt korjatud punaste marjade maitset, tuues esile tamme magusa vanilliaroomi. See on ümara ja tasakaalustatud maitsega jook, mida on kerge juua. Oma kerge ja õrna aroomiga sobib St-Rémy VSOP suurepäraselt puhtalt, jääga või pikendatult joomiseks.

St-Rémy XO: elegantne valik

St-Rémy XO kehastab meie eelmise meistri Martine Paini pärandit. Martine lõi rikkaliku ja kompleksse maitsega brändi. Selline oli tema tõlgendus Prantsuse aroomi intensiivsusest, jäädes samas truuks St-Rémy stiilile.

Viimastel aastakümnetel on St-Rémy XO väärtus brändide kategoorias olnud ilmselgelt tõusuteel. Jook peidab endas mitut maitsete ja aroomide kihti. See muudab joogi ühtviisi tähelepanuväärseks nii kriitikute kui ka tõeliste asjatundjate silmis. StRémy XO sobib nautimiseks puhtalt, jääga või ka klassikalistes kokteilides.

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST. 16

SIGWAR

Lihtne on originaalne!

Parim on eestimaine Eestimaine sealiha on magus, toitev, kasvanud meie lähedal ja mõeldud just eestlaste toidulauda katma. Mis saaks olla parem kui kodumaisest ja hästi kasvanud sealihast valmistatud õhtusöök neile, kellest kõige rohkem hoolid?

E

esti ühes vanimas, juba 1993. aastal asutatud lihatööstuses Sigwar kasvatatud sealiha on kvaliteetne, sest erinevalt paljudest teistest kasvatab tootja oma seakarja tarbeks ise ka teravilja ning valmistab sellest enda jõusöödatehases täisväärtuslikku sööta, lisades vastavalt sea kasvufaasidele „ninaesisesse” erinevaid vitamiine, mineraale ja mikroelemente. Sigwaris teatakse täpselt, mida sead söövad ja seepärast on nende sealihal ka kaunis välimus ja „magus“ maitse. Õnneks väärtustatakse ka Eestis üha rohkem kohalikku, päris toitu: naturaalset sealiha, väiketootjate valmistatud maitsvaid kaupu, väikepartiidena või käsitööna valmistatud tooteid. Nii tekib sööjal toiduga suurem side, tootjad ja tarbijad on üksteisele teada, puudub mõlemapoolne

Kui ostad sealiha, siis • eelista kohalikku ja sulle teada lihatootjat – toetad kohalikku majandust; • vali jahutatud ja pakendivaba toode – hoiad keskkonda; • külasta turgu või väikeseid talupoode – aitad säilitada töökohti; • rikastad oma toidulauda – oled terve ja tugev; • väärtustad põllumehe tööd – edendad maaelu.

anonüümsus. Sel viisil tekib ka suurem austus toidu vastu ja raiskame seda väga väärtuslikku toitu vähem!

Seakarree punase sibula ja palsamiäädikaga.

(Toorained: Sigwar ja Vendi Talu).

Enda kasvatatud karjast valmistatud väärisliha

Sigwar ei ole lihtsalt seakasvataja, vaid väärindab oma sealiha: enda lihatööstuses valmistatakse vanade ja läbiproovitud retseptide järgi naturaalseid liha- ning vorstitooteid, mida müüakse suures osas otse lõpptarbijale. Lühike sealihatoodete tarneahel on kinnitus klientidele, et Sigwari toode on väärtuslik, värske ja läbi-lõhki eestimaine.

Selleks, et saaksime rääkida sealihast kui gurmeetoidust, on eriti oluline märkida, et Sigwari sealiha ei külmutata kunagi ja kõikides lihatoodetes kasutatakse vaid enda kasvatatud jahutatud sealiha.

Jälgitakse ka seda, et toodetesse vajaminev veiseliha, mis pärineb samuti Virumaalt, saabuks tootmisse naturaalsel kujul, jahutatuna. See kõik on vajalik, et lihadel ja toodetel säiliks naturaalne maitse.

Kohalik sealiha on igati ohutu

Eestimaal kasvanud sealiha on stressivaba, sest loomi kasvatavatele farmidele on kehtestatud kõrged normid. Järelevalvet tehakse nii kasvatusprotsessi kui ka liha lõppkvaliteedi osas ja kohalik sealiha on alati märgistatud tootjale omistatud märgisega (nt EESTI 03/01 EÜ). Lihatööstuste enesekontrolliplaanid ja nende täitmine tagab alati liha kõrge kvaliteedi ning värskuse. Kohaliku sealiha tarbimine on igati ohutu, kuna kogu loomapidamine ja

Foto: MHJ Management

töötlemine – sigade tervis, heaolu, toitmine, hilisem lihalõikus, ümbertöötlemine – järgib rangeid reegleid ja on alati väga selgelt kontrollitav.

Sigwaril on uhkus olla osa lühikesest tarneahelast, kus nende tooted jõuavad otse, kiiresti ja väga värskel kujul otse tarbijate lauale. Nad on alati nähtavad ja nende tegevus on kõikidele klientidele läbipaistev. Põlluharimine, teravilja- ja seakasvatus, lihatööstus ja toodete lõplik turustamine – kõik toimub siinsamas, sinu lähedal ja sinuga koos.

Rõõm on pakkuda oma toodetega lihtsust ja ehedust, mis tänapäeval ongi originaalne. Peab nentima, et tõeliselt hea maitse on neil klientidel, kes praeguses toidukauba ülekülluses leiavad üles ja tarbivad seda ehedalt eestimaist.

Sigwar +372 337 4298 sigwar@sigwar.ee www.sigwar.ee

Söögem kohalikku sealiha – miks?

• Sealiha toiteväärtus on kõrge, sisaldab tervisele kasulikke rasvu, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid.

• Tervisele vajaliku raua ja kaltsiumi allikas.

• Sealiha sisaldab suures koguses mikroelemente (vask, seleen, tsink), mis on olulised vereloomele.

• Sealihas on vitamiine rohkem kui veise-, lamba- ja linnulihas.

• Sealiha tootmine on keskkonnasäästlikum kui veise- ja lambaliha tootmine.

• Eestis kasvatatud sealiha on osa lühikesest tarneahelast, kus toode jõuab jahutatud kujul kiiresti eestlaste toidulauale.

17

TOIDUELAMUS

Seentega nälja ja häda vastu

Lõuna-Ameerikasse tehtud rännak muutis jäädavalt noore ökoloogiliselt mõtleva Tanel Heinsalu elu. Mees asutas Guatemalas koos sarnaselt mõtlevate inimestega seeneakadeemia, et levitada maailmas seenetarkusi. Täiesti juhuslikult asus akadeemiasse õppima ka Jaanela Poksi nimeline Eesti neiu, kellega nüüd Läänemaal poeg Elon Azrieli ja seeni kasvatatakse.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Said Urtabajev

Seenefarmer Tanel Heinsalu seenesaagiga

Loo oma mahe SEENEPEENAR! Roosa servik sobib sooja armastajana hästi kasvuhoones kasvatamiseks, andes taimedele vajalikku süsihappegaasi, kuid troopilise seenena sureb alla 10 °C juures.

SeeneSeeme OÜ valikus on 30 erinevat seeneliiki, mida saab kasvatada värskel puidul ja kännul, aga ka puiduhakkel või põhul.

Puupakud annavad saaki 3 kuni 7 aastat, kännud kauem. Tooted on teramütseeli või seenetüüblitena.

Kasvata ise maitsvaid seeni!

Rohkem infot:

www.seeneseeme.ee

Märtsi lõpuni ettetellimisel

20% SOODUSTUS koodiga GURMAAN

või seeneseeme@gmail.com Seenetüüblid EE-ÖKO-03

Austerserviku pakkude abil saab edukalt peenraid eraldada või koguni lillepotti istutada.

Nakatatud kollase serviku pakk maa alla kaevatult 2 aastat hiljem.

TOIDUELAMUS

H

einsalu ütleb, et tema idee on pakkuda maailmale, ühiskondadele tagasi neid seeneteadmisi, mis on üsna lootusetult kaduma läinud.

Mehe enda teekond seente juurde algas üldse Austraalias seigeldes ja selle kaudu, et tema sõber huvitus hallutsinogeensetest seentest, alles siis mindi Guatemalasse akadeemikuks. Nüüdseks aga on fookuses seened kui toit ja seened kui ravimid. Praegu kasvatavad noored oma seenefarmis seeni vaid söömiseks. Plaanid on aga suured.

Hetkel kasvatab Heinsalu Läänemaal asuva Männa talu vanas keldris nädalas 100 kilogrammi erinevaid seeni – peamiselt austerservikuid, aga aina enam ka lõvilakka.

Kuna üsna jõuliselt leidsid Heinsalu seened üles nii kohalikud gurmaanid kui ka restoranid, siis praegune tootmine jääb tugevalt nõudlusele alla.

“Me oleme hästi targalt käitunud ja teinud oma kasvatusega siiani pigem turu-uuringut, et kui suur huvi meie kasvatatud seente vastu on. Esimesed seened panin kasvama magamistoa põrandale. Kohe kolime aga seenekasvatuse ümber farmi, nii-öelda teise etappi, uutesse ruumidesse, kus tõstame tootmismahu 800 kilogrammile nädalas.

HoReCa-sektori ja head toitu soovivate inimeste huvi tõttu teeme varsti teoks ka kolmanda etapi, kuid mis saavad olema selle võimsused, on veel ebaselge. Seda

näitab jällegi sööjate, ostjate huvi,” mainib seenekasvataja ja ütleb, et planeerimisel on seenefarmi töös äärmiselt oluline roll.

Ta võrdleb seeni bambusega: taim kasvab seitse aastat maa all, enne kui jõuab maa peale, kus vohab edasi pidurdamatult.

Läänemaal alustati austerservikute kasvatamisega, sest need pidavat olema lihtsad kasvatada, kiirelt valmima, vähe nõudma. Nii sai hoida farmi töös ja pidevas arengus. Uue seenena hakkas Heinsalu pisut hiljem kasvatama ka lõvilakka, mida meil väga ei tunta, kuid mis on uskumatult hea söögiseen, kuid millel on ka ravitoimeid.

Pikas perspektiivis on plaanis seenefarmis kasvatada mõnikümmend erinevat sorti seeni, nii söögiks kui ka raviks.

Maal nad on ja maale nad jäävad

Seened on äärmiselt laia levikuga, praktiliselt ei ole planeedil kohta, kus seeni ei leiduks.

Seeni on vaja veini, õlle, sojakastme, leiva kääritamiseks. Ilma seenteta ei oleks meil antibiootikume, penitsilliin leiti ju just seentelt. Kuid seened ei ole vaid söömiseks, kaifimiseks või ravimiseks.

Palju on ka neid seeni, mida saaks kasutada tööstuslikult, keskkonnakaitses ja farmaatsias. Mükoloogid arvavad, et maailmas on miljardeid seeni, millest meile teada on protsendi jagu, neist omakorda uuritakse ja osatakse kasutada veel vaid protsenti.

SEENEMÜTSEELID KODUS SEENTE KASVATAMISEKS TELLI SIIT: www.mycoland.ee või helista 5561 5363. Kõikide mütseelidega tuleb kaasa täpne kasvatusjuhend!

Austerserviku seenepakk

Austerservik

Mürkel

Enokitake

Kodus haavapakkudel, peenras või toas kilekotis kõige lihtsamalt kasvatatav seen.

Austerservik on ka väga maitsev, eriti hea munas ja jahus paneeritult.

Väga maitsev krõmps seen. Kasvatatakse puukooremultšil peenras ning ilmub kevadel. Kuigi nimi kõlab mürgiselt, ei kuulu mürklid mürkseente hulka

Kasvab meie võsastikes talvel, aga on rohkem tuntud kultuurselt kasvatatult, kus kasvab valguseta ning venib seetõttu pikaks ja jääb valgeks. Kasutatakse jaapani toitudes.

Maailmas laialt tuntud gourmet seen.

Kasutusel näiteks miso supis jaapani köögis.

Pannil praadides jääb mõnus tihe ning meenutab veidi peekonit.

Nagu nimigi ütleb, võib kasvada väga suureks. Ta on põneva maitsega seen, mida kasvatatakse saepuru- või põhupeenras.

Peetakse parima maitsega seeneks servikute perekonnas - pannil praadides muutub pähklimaitseliseks ning veidi peekonit meenutavaks

Shiitake

Hiidvärvik

Kuningservik

Seenepakk on juba austerserviku niidistikuga nakatatud haavapakk. Pakk kaevatakse 2/3 ulatuses varjulisse kohta maasse. Seenepakkudelt saab 4-5 aastat mitu korda aastas austerservikuid korjamas käia. Austerservikud on väga maitsvad seened, mis ei vaja kupatamist.

TOIDUELAMUS Tundub ka, et seened vajavad arenguks üsna vähe: rikast pinda, kuhu niidistik ajada ning mille külge seened kasvatada, pimedust, soojust ja niiskust.

Nii on seenefarme ehitatud üle maailma, ka linnadesse, maa-alustesse katakombidesse või mahajäetud metroojaamadesse.

“Minu põhimõtetele käivad linnaaiad vastu, sest ma vaatan loodust tervikuna, ühtse ökosüsteemina, ja seened – tegelikult kõik looduslik – peaksid kasvama ikka muu loodusega koos. Seened on ju väga sümbioosi hindavad ja eeldavad tegelased, kes tihti ilma ei saa. Linnas kasvanud toit, taimed ei puutu ju loodusega kokku, kasvavad nii-öelda kupli all. Mina propageerin pigem poolmetsikut toidukasvatust, permakultuurifarme ja seda, et me aina enam kasutaksime neid toiduaineid, mis niigi meie metsas, looduses kasvavad. Meie kasvatame oma seeni maal ja siia me ka jääme,” räägib seenekasvataja.

Heinsalu ütleb, et teda on hakanud eestlaste ja praeguse ajastu juures häirima see, et kardetakse hirmsasti kalleid asju, asju, mis aga tänu sellele, et neil on hinda rohkem, on ka kvaliteetsed, paremad, vastupidavamad ning toidu vaatest puhtad, tervislikud ja toitvad.

“Me ostame odavat toitu, palju, sööme seda, kuid naudingut ei saa. Samas võiks osta kallimat, mahetoitu ja osta poole vähem, kuid saada sellest kümme korda rohkem toidetud. Lõppkokkuvõttes on kulu sama,

kõht on täis, kuid lisaks ka tervis korras, tuju hea,” nendib Heinalu, kes seenefarmiga püüabki meelitada inimesi nautima ja sööma seda, millel on väärtus, kasutegur, maitse.

Guatemala ja Fungi Akadeemia

Fungi Akadeemia idee oli uurida seeni, nende elu, käitumist ja sellega seoses ka erinevaid kasutusvaldkondi. Söögiks seente kasvatamine või korjamine on kõigile arusaadav, samuti seen ravimtaimena või naudingu pakkujana, kuid sellega seente

variatiivsus ei lõppe. Palju uuriti akadeemias seda, kuidas kasutada seeni looduse kasuks. Heinsalu räägib, et austerservikud on äärmiselt head petrokemikaalide, sõjaaja närvimürkide ja keemiliste väetiste pinnasest hävitajad.

“Seened lõhustavad pinnasest need mürgid ära, imavad endasse ja keskkond saab puhtaks. Tehti katse, kus kaks mullahunnikut valati diisli ja erinevate kemikaalidega üle, ühte hunnikusse istutati austerservikute eosed, teise aga mitte.

Austerservikuniidistik puhastas selle mulla

ära, kasvatas suured seened. Kuigi need ei olnud söödavad, tulid neid mekkima putukad, keda omakorda jahtisid linnud, kelle väljaheidetest tulevad seemned läksid puhtas ja huumusrikkas mullas kasvama. Tekkis uus ökosüsteem,” räägib Heinalu.

Kuid enne kui saab maailma vallutada keskkonnapäästjana, sobivad seened ikkagi söömiseks. Eelkõige peetakse seeni just “ajutoiduks”. Neis leidub hulganisti erinevaid bioaktiivseid ja toitaineid, seened toetavad meie immuunsust ning närvisüsteemi.

TOIDUELAMUS Jalutamine kulutab rohkem kaloreid, kui metsast toodud seened pakuvad

“Seda fakti ma kummutama ei hakka – seened tõesti ei sisalda kaloreid ega ka rasvu. Aga ma kummutan selle arvamuse, et seened on vaid maitseained, umami pakkujad toidus. Peame vaatama lähemalt otsa sellele, mis üldse on toitained ja mida neist leidub seentes. Energia ehk kalor on üks asja pool, kuid vaid killuke sellest, mis seentes leidub: aminohapped, B-vitamiinid, mineraalid, proteiinid,” loetleb Heinsalu ja lisab, et õiget pinnast kasutades on võimalik kasvatada austerservikud selliseks, et neis on 30 protsendi ulatuses proteiini.

Seenekasvataja lisab, et talle on viimasel ajal jäänud külge üks hea termin: funktsionaaltoidud ehk toitained, mis ravivad, toidud, millel on organismi toetav toime. “Seened ongi funktsionaalne toit, sest seentes leiduvad polüsahhariidid on ravitoimega, austerservikutes leiduvad ained, mis lagundavad kolesterooli.

Kalor ei olegi seente puhul oluline, vaadata tuleb palju sügavamale. Vees ei ole ka kaloreid, kuid vesi on üks olulisim aine meie elus püsimiseks,” naerab Heinsalu.

Teise farmis kasvatatava seene, lõvilaka kohta ütleb Heinsalu, et see seen sisaldab näiteks erinatsiini ja veel paari molekuli, millel on näiteks närvirakke taastavad omadused, samuti prebiootilised omadused, et taastada inimese seedesüsteemi. Samuti vähendab seen seesmisi haavandeid. Lõvilakas on veel aju müeliinkihti taastavad komponendid.

Kas saaks kasvatada ka kukeseeni?

Austerservikud on kõige kiiremini kasvav toit maailmas, väidab Heinsalu – kaks kuud eostest niidistikuni ja sealt kuue päevaga võimsateks seenteks. Lõvilakk on samuti vähekapriisne seen. Mida keerulisemaks seened lähevad, seda detailsemaid ja erilisemaid keskkonnaraame nad nõuavad.

Seetõttu ei olegi nii-öelda labortootmises talukeldris muid seeni kasvatada saanud.

Järgmisena katsetab seenefarmer shiitakeseentega. Lisaks kiirele ja muretule kasvamisele need seened ka maitsevad Heinsalule väga. Mees soovitab võtta nii austerserviku kui ka lõvilaka, praadida neid steigina võis, maitsestada ja süüa paljalt.

Räägime siin välismaistest seentest, mida Heinsalu saab kenasti enda loodud kasvusubstraadil vohada lasta. Kuid mis seis on Eesti enda seentega, kas saaks kasvatada kukeseeni, pilvikuid, puravikke, mampleid?

“Kahjuks kukeseeni kasvatada ei saa, kuna kukeseen vajab kasvamiseks väga mitut sümbioosi oma keskkonnaga. Sama on ka enamiku teiste Eesti tuntud seentega.

Ning kui me hakkaksime kasvatama kukeseeni ja muud kommertslikult, siis see tähendaks, et me pole ka elu sügavamale ideele pihta saanud. Kõike ei saa ega pole ka vaja rahaks keerata. Oluline on, et meil säiliks tarkus metsast seeni tuua, neid õigel ajahetkel nautida,” ütleb Heinsalu.

Läänemaa lõvilakk Mon Repos’ köögis Heinsalu kasvatab seenefarmis ka ühte äärmiselt unikaalset seent, mis on leidnud tee ka ühe Eesti parima koka kööki. Nimelt otsis suur seenearmastaja, restorani Mon Repos peakokk Vladislav “Vlad” Djatšuk uusi maitseid resto uude sügismenüüsse ja komistas juhuslikult Läänemaal kasvatatud lõvilaka otsa.

Hiina meditsiinis kõrgel olulisusepulgal rippuv lõvilakk ei ole lihtsalt veidrus, millega tähelepanu tõmmata, seene vähi- või homaariliha meenutav maitse sobib ideaalselt gastronoomiasse. Valge ja karvane, ka hou tou gu või yamabushitake’na tuntud seen meenutab välimuselt lõvi kaunist lakka, siit ka nimi.

Tekstuurilt kreemine, vahune, svammine seen on üks rikkalikuma umamisisaldusega seeni maailmas. “Öeldakse, et seen on metsa liha. Lõvilaka maitse ja tekstuur on ka lihalised ning kui õigesti valmistada, saab toitudele anda lihalist sügavust. Ja kindlasti umamit. Mina ise olen väga tugevalt seeneusku ja kui kuulen, et midagi põnevat on kuskil saadaval, siis kohe reageerin. Lõvilakk on selline seen, mida võiks süüa iga päev ja ei hakkaks tüütama, sest seene delikaatne maitse ei võimendu toidus üle. See on aga ka põhjus, miks ei saa lõvilakka panna kokku liiga tugevate toitudega: vaja on jätta seenele tema kergus, helgus, ümarus ja lasta seene umamil tõsta esile teisi roa maitseid,” räägib Djatšuk.

Seenefännina peab Vlad siiski kõige vingemaks seeneks maailmas valget trühvlit, seejärel saab oma koha sisse võtta ka Eestis levinud mürkel, sealt edasi puravikud ja siis võib hakata rääkima lõvilakast.

Tippkoka seenelemmikute esikolmiku üle on raske vaielda, kui olete saanud neid seeni hästi valmistatuna mekkida. Kõik kolm on säravad staarid, maitsepommid.

Lõvilakk on nende kõrval peenema noodiga teos.

Pikemalt saab lõvilaka seiklustest restoraniköögis lugeda 2020. aasta oktoobrikuu Gurmaani numbrist.

Seente kasvatamine nõuab labori tingimusi Rakvere lähedal Levalas asub Eestis ainulaadne šampinjonikasvatus, mille toodang jõuab Natu’ke kaubamärgi all poelettidele üle Eesti.

Tekst: Tiit Efert

S

eenekasvatuse taga on Leovandar Grupp, mille juht Leonid Vlasjuk meenutab, et Eesti kaubanduses müüdi valdavalt Leedus kasvatatud seeni ja nad küsisid endalt, miks mitte Eestis kasvatatud seeni. Alguses loodeti PRIA toetusele, ent kui pärast kolmandat taotlust tuli eitav vastus, siis kadus lootus. Seenekasvatus on spetsiifiline tegevusharu, mis ei sobi ühegi toetusmeetme alla.

Siis sooviti pankadelt laenu. Üks pank vastas, et mõte on hea, aga riskid suured. Teine vastas, et saate raha siis, kui olete istanduse valmis ehitanud.

Nii ei jäänud muud üle, kui oma ressurssidega hoone valmis ehitada. “Läks peaaegu seitse aastat,” ütleb Vlasjuk. Tema hääles on tunda nii uhkust kui ka rahuolu, sest kellegi ees pole kohustust oma tegevusest aru anda ega ka laenukohustusi.

Vlasjuk tunnistab, et šampinjonide kasvatamine on paras peavalu.

Pole ühtegi protsessi, mis oleks lihtne. Pole ka väikseid probleeme.

Iga väike kõikumine võib kaasa tuua saagi hävimise. Näiteks piisab, kui elekter kaob tun-

niks. Mõjub nii õhuniskuse, temperatuuri kui ka väliskliima muutus. Kõige suurem oht seentele on aga inimene, kes võib tuua igasuguseid haigusi. Seetõttu on seenekasvatuse juures kõige tähtsam hügieen ja selles järelandmisi teha ei saa.

Väga ohtlik periood on Vlasjuki sõnul kevad, kui õhk on erinevate taimede õietolmust paks. Ta võrdleb seenekasvatust ülipuhta laboriga.

Seened kasvavad neljas kambris, kus igaühes on kasvupinda 300 ruutmeetrit. Korjatud seened jagunevad suuruse järgi kolme kategooriasse: beebi-, standard- ja grillšampinjonid. Viimased on populaarsemad suviti. Osa toodangust müüakse ka viilutatuna vaakumpakendis. Vlasjuk kinnitab, et nende seened on puhtalt, ilma igasuguste turgutavate aineteta kasvatatud.

Vlasjuki sõnul on Natu’ke seente põhiliseks müügikanaliks kujunenud Selver. Kauplusteketi kommunikatsioonijuhi Rivo Veski sõnul on Selver loobunud importšampinjonide müügist: “Teeme pidevalt sortimendis uuendusi Eesti tootjate kasuks ja selle töö tulemusena pakumegi Eesti jaekettide võrdluses kõige suuremat kodumaist kaubavalikut.”

Natu’ke seened on müügil ka suuremates Coopi kauplustes. Kaubamaja Prisma ja Rimi müüvad hästi viilutatud seeni ja pruune shampinjone.

21

TOIDULISANDID On uuringuid, mis tõestavad, et ternespiima regulaarne tarbimine sportlaste hulgas suudab suurendada jõudu ja vastupidavust, kasvatada lihasmassi ning vähendada rasvkoe osa kehamassis, lühendada taastumisele kuluvat aega, soodustada vigastustest paranemist ja tugevdada immuunsussüsteemi.

Ternespiima müüakse peamiselt pulbrina või kapslites ja selle kilohind võib olenevalt tootjast varieeruda 300 eurost kuni 700 euroni.

Serrapeptaas – saadus bakterilt, kes elab siidiussi sooles

Ametliku nimetusega serratinopeptinaas on proteolüütiline ensüüm, mida toodab siidiussi sooles elav bakter nimega Serratia.

Seda ensüümi peetakse väga võimsaks, sest see pidavat hävitama surnud ja põletikulist kudet, näiteks verehüübeid, tsüste ja arterite siseseintel olevaid naaste. Viimasel ajal kasutatakse seda ka viirushaiguste ravimiseks.

Osa purkide peal on kirjas, et serrapeptaasi saamiseks pole siidiusse kahjustatud ja mõistagi tõstab see ka hinda.

Hinna paneb paika ka toidulisandi kangus.

Serrapeptaasi on eri tugevusega, seda mõõdetakse peamiselt ensüümiaktiivsusega, mitte milligrammi järgi.

Ensüümide mõõtühikuna kasutatakse enamasti U-tähte. Üldiselt kasutatakse annuseid vahemikus 20 000–100 000 U. Siiski võib leida serrapeptaasi ka taskukohasema hinnaga, kuid kallimad tooted jäävad paarisaja euro kanti.

Maailma kallimad

toidulisandid On inimesi, kes arvavad, et toidulisandite tarbimine on raha raiskamine, kuid leidub ka neid, kes usuvad, et toidulisandeid tuleks tarbida regulaarselt ja mida kallimad need on, seda paremad. Teeme tutvust mõnede kallimate toidulisanditega maailmas.

Tekst: Teele Teder Fotod: Shutterstock

T

oidulisandid on maailmas üks kõige kiiremini kasvavaid turge, ka Eestis on sama trendi märgata, sest Põllumajandusja Toiduameti andmetel tuuakse ka siin igal aastal turule ligi 800 uut toidulisandit.

Korditseps – poolputukas, poolseen

Korditsepsi peetakse Hiinas jumalate kingituseks, sest usutakse, et tegemist on võimsa loodusanniga, mis aitab suurendada vastupidavust, taastada energiat ja 22

elujõudu. Korditseps on pooleldi seen, aga pooleldi putukas. Ta kasvab kõrgmäestikus, klimaatiliselt rasketes tingimustes, omandades seega üleloomuliku ellujäämisvõime.

Olles seen, viskab ta oma eosed maha.

Need kinnituvad liblika vastsetele ja parasiteeruvad selles, elades talve üle maa all, kuhu vastne kaevub. Selline tarkus ja vastupidavus arvatakse kanduvat üle ka korditsepsi tarbijale.

Loodusliku korditsepsi kilohind jääb 20 000 euro kanti ja seda niisama kuskilt veebipoest tellida ei saagi. Selleks peavad olema tutvused ja teada õiged

müügikanalid. Küll aga kasvatatakse korditsepsi ka laboritingimustes ja selle hind jääb tavatoidulisandi piirimaile.

Ternespiim – uus trend sportlaste hulgas

Lehma ternespiima peetakse üheks viimase aja erilisemaks toidulisandiks. Selle koostis on välja kujunenud miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni käigus. Kuna see on esmatoiduks vastsündinule, siis sisaldab see lisaks kõigile olulistele toitainetele (valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalained, vitamiinid jms) ka suurel hulgal kasvu soodustavaid hormonaalseid ühendeid (kasvufaktoreid) ja haigustekitajate vastaseid aineid (immuunfaktoreid) ning isegi aineid, mis aitavad füüsilise valuga paremini toime tulla.

On foorumeid, kus kasutajad jagavad oma kogemusi, öeldes, et see on ainuke toidulisand, mille mõju nad päriselt ka tunnevad.

Austraalia Spordiinstituudi toitumisosakonna juhataja Dr Louise Burke kiidab samuti ternespiima toimet ja peab seda spordimaailma kuumaks teemaks.

Lisanüanssidega oomega-3

Argistest ja igapäevastest toidulisanditest on märgata aga oomega-3-toidulisandi eksklusiivsemaks muutmist ja sellega seoses ka hinnatõusu. On tootjaid, kes väidavad, et just nende oomega-3 on ainuke mürkidest vaba kalaõli, samuti on neid, kes proovivad müüa järjest kangemaid kalaõlisid, aga ka neid, kes lisavad sellele seni olematuid koostisaineid.

Näiteks on hakatud meile tavapärastesse oomega-3-toidulisanditesse, kust olema harjunud saama EPA- ja DHA-rasvhappeid, juurde panema kolmandat rasvhapet – DPA. Varem ei pööratud sellele kalas sisalduvale rasvhappele suuremat tähelepanu, kuid viimase aastakümne jooksul tehtud uuringutest on selgunud, et DPA on inimese tervisele sama oluline kui EPAja DHA-rasvhapped.

DPA võib aidata toetada südameveresoonkonna ja silmade tervist ning mõjutab otseselt rasvade ainevahetust.

Samuti on DPA-l positiivne mõju soolestiku mikrobioomile, millest viimasel ajal ühe rohkem juttu tehakse.

Uudistoode taimetoitlastele ja veganitele

Tootja: Hankintatukku OY, Soome Hulgimüük: Loodustoode OÜ

Kõik hädavajalikud vitamiinid ja mineraalained, mida vajavad taimetoitlased ja veganid

B2-vitamiin B12-vitamiin D3-vitamiin Seleen Tsink Jood

1 TABLETT PÄEVAS! Ühest purgist jätkub 3 kuuks

Müügil hästivarustatud apteekides ja tervisepoodides ning www.tervis24.ee

CAFE ST. MARIA

Linna parim bataadisteik!

Kuidas St. Maria sündis?

Marko ja Antero ütlevad, et idee restoranimaailma siseneda tuli erinevate juhuste kokkulangemise tahtel. Nimelt tegutses St. Maria pinnal varemgi söögikoht, – 2020. aastal toimunu mõjus lihtsalt nii rängalt. Eelnev omanik oli väsinud ja rabeles lõpuks peaaegu üksinda.

Tänu sellele tekkiski meestel idee koht taaselustada. Nii väljast kui seest, nii vormilt kui kontseptsioonilt. See eelnev omanik oli Maria, kellest on nüüdseks saanud St. Maria peakokk ja kelle mõjutusi on näha ka nimevalikus.

Restorani interjöör sai uue hingamise ja seda märkavad ka kliendid – läbi akna avaneb justkui täiesti teine maailm. Marko ja Antero nimetavad St. Mariat kohvikrestoraniks, mis tegutseb päeval rohkem kohvikuna ning õhtul restoranina, kuhu võib reaalselt ka pidulikule õhtusöögile tulla.

Lisaks loodi kolmekesi värske menüü, mille taga on isiklik garantii – kõike, mida siin pakutakse, naudivad omanikud isegi.

Fusion food

Kui lugeda St. Maria sildi all olevat lauset – copasetic fusion food –, võib tekkida palju küsimusi. Marko ja Antero selgitavad, et copasetic tähistab ülimat rahulolu, mida maitseelamustega saavutada proovitakse.

Fusion food on omakorda julgus eksperimenteerida nii vana kui uuega. Nii välis- kui kodumaisega. Mehed ise on HispaaniaItaalia usku (seda näitab ka restorani veinivalik), ent julgelt katsetatakse teistegi köökidega. „Linna parim bataadisteik” võib kõlada julge väljahüüdena, kuid selle taga seisab kõrge kvaliteedistandard. Samuti väidavad mehed, et St. Mariast saab linna parimat veganiburgerit. Jah, ka see on ambitsioonikas lubadus! Ometi tuleb tõdeda, et sellega nõustuvad ka kliendid, kes tulevad esialgu üksinda lõunat sööma, aga hiljem tullakse juba kolme-neljakesi tagasi õhtustama.

24

Vabandust, mida? Bataat...? Steik...? Parim...? Jah, kuulsid õigesti. Kalamaja-Pelgulinna piiril, täpsemalt Ristiku tänaval peidab end kohvik-restoran Cafe St. Maria. Köögis valmiv toit on 100% veganlik ja restorani juhib kolmepealine meeskond, kel ambitsioonist ega julgusest puudu pole.

Mis teeb restoranist restorani?

Kindlasti on toidukvaliteedi kõrval üks olulisemaid komponente ka teenindus ja sellele pööratakse St. Marias väga suurt tähelepanu. Inimene peab tundma, et ta on restorani teretulnud. Teenindaja peab suutma sellise atmosfääri luua, kuhu tahaks tagasi tulla. Paljud on meeste sõnul üsna üllatunud, kui kohtavad siin isegi lõunaajal lauateenindust.

Umbes 70 protsenti klientidest on kõigesööjad. See, et toit on veganlik, ei tule süües meeldegi – kõik maitsekombinatsioonid on spetsiaalselt niimoodi sätitud. Palju tehakse ka kooke, mis sobivad ka gluteenitalumatutele. Ja Death by Chocolate niidab! Köögis kenasti hakkamasaamiseks kulub peakokk Maria sõnul umbes neli kuud. Selle aja jooksul saadakse aru, kas inimene siia sobib ja siin hakkama saab. Loomulikult mõistab inimene nelja kuu jooksul ka ise, kas talle St. Marias meeldib.

Olevik ja tulevik

Suvel pannakse restorani ette püsti ka terrass, mis loob uusi võimalusi. Hubane atmosfäär kandub siseruumidest tänavale. Üsna varsti on Markol ja Anterol plaanis ka laienemine. Kuhu või kuidas? See jääb praegu saladuseks.

Hetkel on meeste sõnul seis 50/50 – pooled käivad kohapeal söömas, pooled tellivad kaasa. St. Marial on avatud ka e-pood, kust saab tellida kogu menüüd.

Lisaks pakutakse seal erinevaid delikatesse ja alternatiivtooteid. Vürtsigilu, mis pole vürtsikilu, aga maitseb nagu vürtsikilu.

Jah. Või hoopis suitsuvorsti või erinevaid juustulisi. See on uskumatu, kuidas maitsest absoluutselt midagi puudu ei jää. Ja ometi on kõik St. Marias pakutav 100% veganlik.

St. Maria asub aadressil Telliskivi 24 Instagramis ja Facebookis – cafestmaria cafestmaria.com

TOIDUREIS

Paar ampsu Aafrikat

Moodsad ajad, moodsad kombed: Lõuna-Aafrika põline asukas lõvi leiab päikese eest varju oliivipuu all, mida Euroopa juurtega asunikud umbes saja aasta eest vaikselt kasvatama hakkasid ja mis nüüd tõelise oliiviõlibuumi kaasa on toonud.

Kapimaa hedonistlikud veinipiirkonnad, šikk pealinn Kaplinn, idüllilised rannikukülad ning vaid pealiskaudselt vaadates tühi poolkõrb peidavad endas sama palju maitseid kui kogu ülejäänud Aafrika kokku.

Tekst ja fotod: Silvia Pärmann

M

ait sed ongi Aafrika lõunatippu kokku toodud peaaegu kogu planeedilt.

Sealsete xhosa hõimude väga kohalikul toorainel põhinevale köögile tõid lisa hollandlased ja britid, kes täiendasid menüüd sellega, mida eurooplased muidu sarnase kliimaga Vahemere maades nautisid; seejärel nende Aasia kolooniatest toodud orjad ning oma osa on andnud ka naaberriikidest sõja eest rahulikku Lõuna-Aafrikasse pagenud inimesed, näiteks Portugali juurtega Mosambiigi elanikkond.

Kaplinna-lähedased vanad kalurikülad Langebaan ja Paternoster on suurepärased 26

kohad, et alustada sisseelamist sellesse igas mõttes kirevasse maailma.

Valgetes kalurimajades on praeguseks peamiselt suvekodud, hotellid, restoranid ja veel kord restoranid.

Brantš tundub erinevalt Euroopast olevat mitte ainult nädalavahetuseks hoitud pika laisa päeva pärisosa – lõunaaafriklased võivad päeva alustada brantšiga ükskõik millisel päeval ja restoranides ringi vaadates tekib tihtipeale küsimus, kas seal kunagi kontorites ka käiakse. Vähemalt on see nii detsembri keskpaigast jaanuari teise pooleni välja, kui korraga saabuvad südasuvi ja jõulud.

“Minu meelest on see koht sama hea

Hommikuks võib tellida rustikaalse hõnguga praemunad Karoo peekoniga – see on tehtud lambalihast – või siis jogurti puuviljadega. Igal juhul lahendatakse toidusoov elegantselt.

kui see, kus me eile brantšil käisime,” kuulen pealt kõrvallaua sõpruskonna arutelu oma reisi esimesel hommikul Langebaanis mõned nädalad avatud olnud Shark Bay hotelli restoranis.

“Ainus asi, mis mulle muret teeb, on see, et selle restorani omanik siin on must.”

Olen Aafrikas, Mustal Mandril, apartheidist on möödas kolm kümnendit, aga valgete sisserändajate järeltulijad on olnus ikka veel nii kinni, et lasevad sellel isegi oma imelist brantši ookeani kaldal rikkuda. Turistil on elu hulga stressivabam – või siis on hoopis vastupidised probleemid. On muidugi raske defineerida seda, mis on tõeline Aafrika nii mitme näoga kontinendil, aga kõik see – otsekui Itaaliast pärit grillitud mereannid taldrikul ja šampanjaga äravahetamiseni sarnane vahuvein pokaalis – meenutavad pigem stseene mõnest Lõuna-Euroopa hedonistlikust suvituslinnakesest.

Kas selleks sõitsin pandeemiat trotsides nii kaugele?

Järgmisel päeval Paternosteris, mis oma väiksusele vaatamata on gurmaanide jaoks täiesti eraldi sihtkoht, kordub suures plaanis sama. Küla ise on mitusada aastat vanem ja selle laia liivaranda palistavad pisikesed majad on veel tugevamate Euroopa mõjudega.

Linna parimatest restoranidest (aga keskpäraseid seal reitingute järgi polegi) õnnestub vaba laud saada paaritunnise

TOIDUREIS

Koos päikesega kell 5.30 ärkamise kompenseerib tass kohvi ja paar küpsist, kui neid serveerida niimoodi keset metsikut loodust.

Palavas Karoo poolkõrbes asendab lõunat kellakolmetee suupistetega ja mõeldes kireva Kaplinna mõjudele, on minisamosad Aafrika poolkõrbes täiesti sobival kohal.

etteteatamisega vaid ühte ja menüü on taas pisut eksootilisemasse võtmesse keeratud Vahemere köök. Mitte et ma kurdaks. Kala ja mereannid on samal hommikul püütud, kohalikud veinid ei jää Vana Maailma omadele kindlasti alla ning oliiviõli, mida saiale ja salatile niristada, on pärit vaid sadakonna kilomeetri kauguselt.

Sel sajandil on Lõuna-Aafrikat tabanud tõeline oliiviõli tootmise hullus, ainuüksi Kaplinna ümbruses on uute oliiviistanduste pindala kasvanud viimase kümmekonna aastaga 640 protsenti. Pandeemiale vaatamata on oliiviõli tootmine ja eksport hüppeliselt kasvanud – seda riigis, kus esimesed pudelid oliiviõli villiti müügiks

Vali Tõrvaaugu Mahe talu erinevad tatra tooted

pudelitesse 1930ndatel ning mingi arvestatav tootmine hakkas kujunema alles pärast seda, kui itaallanne Giulio Bertrand 1990ndatel “veinipealinna” Stellenboschi elama asus ja aru sai, et kliima on oliivipuudele perfekte.

Et süüa traditsioonilisi xhosa (hõim, kes elas praeguse Kaplinna ümbruses enne eurooplaste saabumist) toite, peab tõsiselt pingutama. Muidugi, lambaliha, mis kuulub traditsiooniliselt ka xhosade menüüsse, pole keeruline leida, ehkki retseptid on pärit kuskilt mujalt. Aga suuresti maisijahul põhinevaid traditsioonilisi toite ükski Kaplinna ega ranniku restoran ei paku, ei leia neid ka sügavamale Karoo kõrbesse sõites.

Kaplinn, mis on üks kolmest LõunaAafrika pealinnast Pretoria ja Bloemfonteini kõrval, on kindlasti riigi toidupealinn.

Lockdown’i järel on restoranid kohe täis, sest hästi söömine on seal linnas sama oluline kui hingamine. Sealne rahvaste paabel on jätnud oma jälje. Mõne aasta eest Kaplinnas käies sai selgeks, et kohalike seas on üks populaarsemaid piirkondi Bo-Kaap, mille tänavapilt meenutab taevast ootamatult alla sadanud vikerkaart. Selle elanikest olulise osa moodustavad kunagistest Hollandi asumaadest Indoneesiast ja mujalt Aasiast toodud orjade järeltulijad, keda Dutch East India Company 1659. aastal laevade kaupa kohale tõi ning kes ka

teisel kontinendil toidutraditsioone elus on hoidnud ja kujundanud võrratu Cape Malay köögi. Samosad, karriga täidetud ja rulli keeratud õhukesed lapikud india leivad, tšilli igas suutäiest – ka selline võib olla täiesti traditsiooniline Lõuna-Aafrika köök. Käisime kodusel kokanduskursusel ühe Bo-Kaapi proua juures, kes õpetas lisaks idamaiste vürtside kasutamisele ka toitu kätega sööma – esiteks pidi nii olema kõige maitsvam ja teiseks võib kindel olla, et toit on alati õigel temperatuuril ning ei teki kiusatust midagi tulikuuma põske pista.

Ent trendikas Kaplinn pakub ka palju moodsamaid tõlgendusi kohalikust toorainest ja köögist.

Restoran Gigi asub Kaplinna südalinnas St Georges Malli nime kandva jalakäijate tänava ääres, paigas, kust Kaplinn alguse sai. Šiki Gorgeous George’i hotelli viimasel korrusel asuv koht on kohalike hulgas populaarsemgi kui välisturistide seas.

Viimaseid, muidugi, ka napib sel talvel.

Menüüst vaatavad tomatite ja mozzarella kõrval vastu juba ka vürtsikad Karoo lambaribid ja 12 tundi hautatud Karoo lammas ning baai’l ehk Lõuna-Aafrikale tüüpilisel grillil küpsetatud road.

Käime seal kaks õhtut järjest, sest toit võib olla vabalt parim, mida kogu aasta jooksul oleme kusagil saanud.

See kerib ootused väga kõrgele Karoo poolkõrbe väikelinnade restoranidele,

Tegutsenud aastast 1995

Suur valik kodumaist jahutatud liha

(siga, veis, maheveis, vasikas, lammas, jänes, angerjas, ulukiliha)

Lisaks grill-liha tooted, maitsestatud ahjupraed, grill- ja verivorstid, laagerdatud ja marmorlihad, kulinaaria, Karula vorstid ja singid, seened, maitseained, mahetalusaadused, saunatarbed, termonõud ja kingitused.

PIRITAL Merivälja tee 22 ·

5

Avatud E-P 10-20, tel 633 2887

pood.torvaaugumahetalu.eu e-post: torvaaugu@torvaaugumahetalu.eu tel +372 5557 2329 TorvaauguMahetalu

VILJANDIS Riia mnt 49a Avatud E-R 8-19, L-P 9-17 tel 433 7464

VILJANDIS Jakobsoni 72 Avatud E-R 8-20, L-P 9-20 tel 433 6036

Info ja tellimuste vastuvõtt tel 505 7366 28

TOIDUREIS mille kanda on jäänud meie toitlustamine eesootaval nädalal. Ent juba paari päevaga saab selgeks, et parimad lambalihatükid saadetakse Karoost siiski ära Kaplinna ja sealsed restoranid vallutavad sööjate südameid ennekõike kvantiteediga. Iga pearoog on selline, et toidaks muretult ära väiksema perekonna. Lammas on siiski absoluutselt igas menüüs, seda toetavad boerewors’id ehk jämedad sea- ja veiselihast vorstid. Oma koha on enamikus menüüdes leidnud ka nii šnitslid kui ka hamburgerid. Iga rannikult kaugenetud kilomeetriga jääb üsna ootuspäraselt vähemaks ka kala. Samas jätkub üldine mitte-aafrikalik meeleolu: tänavapilt on valgem kui enamikus Euroopa linnades, seda siis mitte üksnes kõrbelinnade majade värvi tõttu. Kõik on hästi disainitud, elekter ei lähe kunagi ära ja kui keegi midagi lubab, ei lükka ta selle täitmist järgmisele päevale. Isegi antiigipoodides vaatavad vastu Iittala nõud. Antiigist on Euroopa mõistes lühikese ajalooga riigis ka kohatu rääkida, aga 60ndatel ja 70ndatel oli väga trendikas katta laud just Iittala nõudega ning nüüd, kus söögilaudadel on märgatav uhkus mitte ainult kohaliku tooraine, vaid ka keraamika üle, on need tõrjutud teise ringi kauplustesse.

Aga see, kus ja kuidas toitu serveeritakse, on Karoos sama nauditav kui rannikul, muutes ka kõige lihtsamad – lihtsad siis Lõuna-Aafrika tähenduses,

koduses Eestis oleks see kõik üsna edev – söögikorrad elamusteks. Minu lemmikuks jääb kahtlemata hommikune kohv, küpsised ja mimosa keset metsikut loodust, serveerituna osavalt Land Roveri külge monteeritud kokkupandavalt laualt. Tund varem, mõni minut pärast päikesetõusu olime pikalt jälginud ninasarvikuid askeldamas ja ehk vaid 20 minutit pärast kohvipausi kohtusime lõviga.

On üsna soovitatav ja ka väga meeldiv enne lennukitoidule üleminekut – tagasitee Eestisse on igal juhul pikk – teha peatus Kaplinna külje all Stellenboschis, mille on kuulsaks teinud veinid, ent mille toiduskeene tegelikult ka varju ei jää. Linn on koduks nii arvukatele tudengitele kui ka veinipiirkonnas puhkajatele, kes nii mõnelgi juhul ei pea paljuks maksta öö eest hotellis üle 300 euro küündivaid summasid, nii et söögikohti leiab skaala igast otsast.

Vahemereline meeleolu valitseb aga enamiku söögikohtade menüüdes, sest kliima on tõesti sarnane.

Väga positiivse erinevusena võrreldes Vahemere maadega tuleb aga välja tuua suhtumine hommikusööki, mis muidu suureks inspiratsiooniallikaks olnud Itaalias on ju teadupärast saiakesest ja heal juhul ka moosist koosnev reeglina pettumust valmistav söögikord. Läks sajandeid, enne kui peamiselt põllupidamise, karjakasvatuse, kulla- ja teemandikaevamise je muude füüsiliselt palju nõudnud töödega inimesed

Restoran Gigi Kaplinnas reklaamibüroodes, moemajades ning muudes taolistes paikades tööle hakkasid – ja selleks ajaks olid hommikusöögitraditsioonid juba õnneks välja kujunenud. Munad Benedicti moodi (või siis selle natuke kergem versioon lõhega) on iga hommiku osa ja kindlasti saab tellida ka klassikalise briti hommikueine. Moodsamad kohad võivad eksperimenteerida toorputrude ja papaia sees serveeritud jogurtitega, ent pigem algab hommik rikkalikult.

Mis muidugi ei takista kuidagi ka mitmekäiguliste õhtusöökide toimumist, aga igati legaalne on veeta oma õhtu mõnes tapabaaris kalmaarirõngaste, grillitud halloumi ja näiteks hummuse seltsis.

Mida iganes õnnestunut on kusagil maailmas köögis välja mõeldud, LõunaAafrika on selle tänulikult omaks võtnud, timminud veel maitsvamaks ja valmis seda nüüd lahkelt pakkuma.

ROCKPOOL

ROCKPOOL – koht, kuhu end tundideks unustada Teate küll neid kohti, kuhu lähete esialgse plaaniga korraks einestada, aga unustate end pikemaks ajaks, sest üks suurepärane roog viib teiseni, interjöör on hubane ja teenindus lihtsalt nii hea. Telliskivis asuv Rockpool on just selline paik.

Tekst: Meisi Volt

R

ockpooli sisse astudes libiseb mu pilk kohe baariletile, mille ääres tervitavad mind restorani asutaja, visiooni autor Jaanus Koho ja kelner Ragnar Ilves. Uurin siis kohe, et mis koha visioon täpsemalt on, ja saan vastuseks, et kõige alus on väike kokkutöötanud kollektiiv, mille liikmed oleks pakutavate roogade eest nõus ka ise raha välja käima. Hinna ja kvaliteedi suhe peab paigas olema, aga tähtis on, et see oleks mõnus casual restoran, kuhu minna pärast tööd sõpradega lobisema. “See on koht, kus võtad aja maha.

Inimesed saavad siin omavahel suhelda ega pea muretsema, kas tegemist on liiga uhke kohaga,” paneb Jaanus kohe paika.

Rockpool on eestlaselt eestlasele, kandes endas kogukonna ja Telliskivi vibe’i. “Pakume siin seda, mida ise soovime saada ja kogeda, kõike, mis endale ka meeldib,” lisab Jaanus, et kõik valmib kvaliteetsest ja värskest toorainest ning fabrikaatidel pole roogades kohta.

Koht ise on väga hubane. Avarust lisavad kahel pool maja olevad maast laeni aknad ja lahtine teine korrus. Sisekujunduses on kasutuses soojad toonid, nagu rohekassi30

nine, oranž ja puidune pruun, lambivalgus täidab ruumi soojusega. Ülemine korrus on ideaalne sünnipäevadeks ja sündmusteks ligikaudu 40 inimesele. Kardinad lubavad peo muust saalist privaatseks eraldada. Alla mahub ligikaudu 80 inimest ja koosolekuruumi veel kümme inimest, et eraldatud keskkonnas asju arutada.

Orgaaniline menüü

Toiduvalik on ajas arenev ja menüü pidevas muutumises. Populaarsemad road on näiteks grillitud flanksteik, kaheksajalg ning eelroogadest kala-bao, aga leiab ka isevalmistatud pastasid, naturaalse juuretisega tehtud pitsasid ja risotot. Värsked pagaritooted valmivad hommikuti kohapeal ja neid saab nii seal nautida kui ka ette ja kaasa tellida.

Otsustan maitsta kala-bao’d, mis sisaldab forelli, punast kapsast, rohelise sibula majoneesi ja marineeritud sibulat. Roog on üles ehitatud aurutatud saia põhjale, kus heldelt peal kala ja rohelist. Aroomid ajavad suu vett jooksma ja roog köidab ahvatleva värvidemänguga. Tegemist pole miski väikese ampsuga, vaid kõik, mida näed, on igat senti väärt.

Esimene suutäis on korralikult tšilline, kala

on suussulavalt pehme ja värskelt maheda maitsega. Paneering on krõmps, aga mitte ebameeldivalt, seega olen oma valiku üle väga rõõmus.

Pearoaks lähen taimetoidu teed ja valin marineeritud kapsa koos kapsa-julienne’i, röstpähkli, krõbeda tatra ja maapähklivahuga. Roog on mõnusalt värske tundega, kapsa hapukusele annab iseloomu grilli mekk. Mulle avaldab muljet pähkli ja kapsa maitsete kooslus. Üllatuslikult saab kõht enne täis, kui jõuan roaga lõpuni – selles on “süüdi” rammus ja toitev pähklikreem.

Kõht lööb mõnust nurru, aga on vaja ära proovida ka söegrillil valmistatud kaheksajalg.

Kastmeks on ürdi-sidruniaioli, juures krõbekartul kappari, kuivatatud tomati, oliivide ja kirsstomatitega. Taldrikult tulevad aroomid viivad mind mõttes puhkusele Vahamere äärde, tekib tunne, nagu istuksin lendlevas suvekleidis kuskil terrassil. Kaheksajalg kaob taldrikult kiirelt – see on täpselt õigesti küpsetatud. Mulle tohutult meeldib roa küüslaugune maitse, millel on seltsiks oliivid, tšilli, petersell ja koriander! Taevalik!

Magustoiduks soovitab Ragnar mekkida veganlikku pavlovat. Olen pisut kahtleval seisukohal, sest kookosemagustoidud kipuvad olema lääged, aga selle magusroaga seda muret ei ole. Võtan astelpajuvahu sees purjetava kikerhernevahust valmistatud beseetüki näppude vahele ning see on täpselt parajalt magusa ja hapukuse ideaalne kooslus, kookoskreem mahenduseks ning ananass värskeks üllatuseks. Rõõmustan, et magustoit on olemuselt kerge ega tekita kõhtu rasket tunnet.

“Eesmärk on, et ükski roog ei läheks maksma üle 25 euro ja jook veinikaardis ei läheks üle 100 euro. Pakume võimalikult palju eksklusiivsust ja erilisi jooke, et inimesed leiaks põnevat maitseelamust. Alati tasub uurida lisa, sest aeg-ajalt võtame sisse nii-öelda leiunurga veine või šampanjasid, mis meile endale meeldivad,” ütleb Jaanus mu klaasi šampanjat juurde valades. Olgu tegemist siis alkoholi või alkoholivaba joogiga, tuleb vaid küsida – maitse-eelistuse põhjal pannakse kokku täpselt see, mida vaja. Aeg läheb minu jaoks kui lennates ja maitsen ära oma lemmikkokteili Negroni, mis võlub parajalt maheda kooslusega, sest kvaliteetne bitter ja vermut ei löö üles liigset teravust.

Limpsin juurde ka veganlikku alkoholivaba maasika-sour’it. See on magushapukas kokteil, mis võrgutab suvise värskusega.

Hoolimata sellest, et õues pauguvad miinuskraadid, paneb maitsetest tulvil külastus suvest unistama. Rockpool on koht, kuhu lähen kindlasti tagasi.