MAITSED (märts 2016) by Eesti Ekspress

23. m채rts 2016

Esmaklassilised ärilõunad. Argipäevadel 12:00-16:00 (eelroog, pearoog ja jook 13,50 €)

Lisainfo ja broneeringud 6 615 518 | info@steak.ee

Viru tn 22, Tallinn | www.steak.ee

juhtkiri

Kasvatame linnas porgandeid ja sööme prügikastist

www.kaupmees.ee

Foto: Ilmar Saabas

rge ehmuge, mind ei ole kaetatud ning külm pole viinud viimset mõistust: märtsikuu aja kiri keskendub peale hea toidu, kärakatootmis probleemide ja maiasmokanduse tugevalt ka toitumis alternatiividele. Ajakirja Maitsed teises numbris võtame lisaks muudele väga põnevatele teemadele ette paar huvitavat ekskurssi maailma, mis end iga päev inimesele ei ava. Esiteks läheme ja räägime kahe noore eesti naisega sel lest, kuidas on võimalik elada ja toituda prügikastist ehk olla freeganist. Nemad on Eestist väljaspool elades soo vinud vaikselt ja isekeskis muuta maailma paremaks – v ähendada oma rohelist jala jälge planeedil Maa. Kummutame freeganistide ja prügikastist toitu jatega seotud müüte ning vaatleme sellise elu võimalikkust. Teine põnev teema ootab ajakirja lõpus: vaatleme, mis asi on linnapõllundus, mida Linna labor uuris Tallinna näitel juba 2008. aastal ning millega E esti maaülikoolis tegeleb lausa kaks inimest. Linna põllundus õpetab kasvatama toitu linnas: aknalaual, keldris, rõdul, katusel ja aias. See on äärmiselt põ nev mõte, kuidas parandada toidu kättesaadavust ja linnade ökoloogilist mitmekesisust ning näidata, mis moodi toit tegelikult kasvab. Millest kirjutada toiduajakirjas ajal, kui loodus mida gi mõnusat meie taldrikule veel ei kasvata, loomad lau das veel vaikselt unelevad ning mereleminekuks on ilm veel kaunis külmavõitu (sic!)? Tuleb minna külla, lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, mis muret teeb. Kõige magusama külaskäigu jätsin juba targalt vii maseks. Näitame teile LaMuu käsitöö-ökojäätise ees kujul, mismoodi valmistada tihedat, sametist ja E estis üsna unikaalset gelato’t ehk Itaalia jäätist. Kolasime Telliskivi linnakus jäätisetootja uutes ruumides ja aru tasime, miks on jäätise tootmine parem kui juristina toimetamine. Martin Hanson

toimetaja

Brüggen Gourmet krõbe müsli – olulised toitained, energia ja hea tuju kogu päevaks! Proovi uusi maitseid: banaani-šokolaadi või kirsi-mandli müslit jogurtinööpidega või naudi ammuseid lemmikuid: müslit metsamarjadega või šokolaaditükkidega. Küsi hästi varustatud kauplustest!

Väljaanne valmis AS Ekspress Meedia teema- ja erilehtede toimetuses. EMi lisade juht: Piret Tamm, piret.tamm@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Monika Dobrjakova, monika.dobrjakova@ekspressmeedia.ee, tel 669 8037 Keeletoimetaja: Marilin Look Väljaandja: AS Ekspress Meedia Trükk: AS Printall

facebook.com/KaupmeesKO

23. märts 2016

tegija

Koos köögis: Jaan ja Merrit toimetavad köögis koos, üks küpsetab ja teine hoiab kätt.

Kodurestoran Mer(rit)Mer(i) Lisades majanduslangusele toiduarmastuse, on tulemuseks kodurestoran.

ealinnast kulgeb rahulikus tempos (ja toiduootuses) MerMeri kodu restorani Juminda poolsaarel umb kaudu kolmveerand tundi. Sulnis mere vaade restorani hoovist ja akendest lööb pahviks ning seiskab aja. Pererahvas – Jaan ja Merrit Kiho ning nende üheksa aastane Ameerika buldog Hummer – ei tea nädalapäevadest ammu enam mida gi. Vaid niipalju tuleb talvisel ajal kalend 4

23. märts 2016

rit meeles pidada, et iga päev võib oodata peamaja avarasse ja isikupärasesse köö ki külalisi – vahel kaksi, vahel pundike si, mõnikord ka bussitäie kaupa. Pererah vas võtab vastu kõik, kaugelt või lähedalt tulijad, kes enne kohad on broneerinud. Suvisel ajal võib kalendrid jälle seinalt maha võtta, sest toit valmib iga päev oma tulekust ette teatanud inimestele. Palju del päevadel isegi mitu korda – lõunaks esimene ja õhtusöögiks teine seltskond. „Enamasti tuntakse meid Tallinnas, kuid õhtustama tullakse kõikjalt Eestist, isegi mujalt riikidest üle maailma. Huvi tav muutus on viimastel aastatel olnud

see, et kohalikud Kolga-Aabla inimesed on hakanud meie juures aega veetmas käima. Meie küla postiljon tuli oma me hega siia tähtpäeva pidama,” räägib pere naine Merrit. Viimase seitsme aastaga on MerMeri külastanud tuhanded inimesed, kes on kirjutanud täis neli külalisraamatut – neis leidub vaid kiitust ja tänu. Merriti sõnul oli ta matemaatikas viimati klassi parim kol mandas klassis, aga mõne Eesti pisilinna jagu inimesi peaks kokku saama küll, et ri vistada üles kõik need, kes seitsme aasta jooksul MerMeris söömas on käinud. Kui rääkida menüüdest ja retsepti

Fotod: Karin Kaljuläte

tegija

Jumalik vaade: MerMeri restorani suurepärane vaade peatab aja ning paneb unustama iga olmemure.

dest, mida külaliste toitmiseks on tul nud kokku kirjutada, saab kolossaal selt imelise numbri. „Oi jummal, tegeli kult ma rehkendust ei pea, aga kui võt ta nii, et kasvõi omaenda perele tuleb nädalas kolm-neli katsetust ja nii juba seitse aastat järjest, siis uusi roogi või variatsioone vanadest peaks tulema pluss-miinus tuhat viissada. Raamatu tesse retseptidena on kirja pandud vist juba paar-kolmsada,” selgitab Merrit.

Kuidas näitleja ja filoloog restorani tegid

Jaan Kiho töötas pikalt näitlejana, teatri näitlejana näiteks Tartu Vanemuises, kuid ta on tuntud ka kui filminäitleja. Jaani näeb nii Eesti absoluutseks klassikaks saanud filmis „Arabella, mereröövli tütar”, aga ka karmikoelises draamas „Metskannikesed”. Merrit Kiho on hariduselt eesti filo loog ning töötanud eesti keele õpetaja na. 1990ndate alguses seiklesid nad mõne aasta Rootsis, kodumaale naasmise järel

pidasid aastaid väikest kinnisvarabürood. Kuna toit ja inimestega suhtlemine on veres mõlemal, tundus üsna loogiline avada oma uues kodus ka söögikoht. „Restorani pidamine on pisut nagu näitelaval olemine – iga seltskonna vastuvõtt on kui näidendi lavastamine ja ettekandmine. Filoloogile omane hea keelekasutus tuleb samuti kasuks. Loomulikult oli alguses meie ideele palju viltuvaatajaid. 2009. aastal p eeti mõtet alustada masu keskel restorani äri hullumeelseks, aga kuna olime oma kinnisvarabüroo juba sulgenud, leidsi me restoranis hea väljakutse. Meie ka suks rääkis toona fakt, et söögik oha avamisega ei tekkinud mingit lisakulu – maja ehitasime oma säästudest, juurde ehituse samuti. Köök, kus siiani kõik toi dud valmistan, oli majas ju meile endi le kasutamiseks olemas. Eks meil oli ka palju õnne. Inimestele hakkas idee MerMerist meeldima ning siin me seit se aastat hiljem olemegi,” räägib Jaan.

Küsin Merritilt ka küsimuste küsimu se ehk kuidas tal üldse tekkis huvi toi du ja kokanduse vastu ning millal tundis esimest korda, et vajadusest on saanud raskekujuline hobi. „Mu lapsepõlvekodus oli hea toit au sees. Tänu jahimehest isa le oli põnev ulukiliha igapäevane „luk sus”. Ema valmistas kolmekäigulise pi duliku lõuna alati vähemalt nädalavahe tustel ning vanem õde kandis selle kau nilt lauale. Küsimuse teisele poolele vas tas päris hästi üks meie külastaja – kül lap tegite restorani koju, sest ei viitsinud enam tööl käia,” mainib Merrit. Samas vaid armastus ja õhk ei taga, et koht töötaks. Mida on vaja selleks, et restorani, olgu kodus või mitte, seitse aastat tipus ja põnevana hoida? „Vastan järgmise külastaja lausega, mida täna kuulsin: „Ma sõin elus esimest korda lammast ja ohhhh! kui hää ta oli!”. Sel lised laused annavad meeletult energiat ajada oma asja just niimoodi, nagu mei le meeldib,” rõõmustab Merrit. 23. märts 2016

tegija Restorani loob nimi koos menüüga Restorani kohta annavad parimat infot nimi, selle saamislugu ja menüü. MerMeri nimesaaga on huvitav, kuid lihtne ning tegelikult ka etteaimatav, samas sügava ma tähenduse ja ideega, kui arvata os kame. Nimelt on see Jaani välja mõeldud ning koosneb loomulikult Merriti nime lühendist ja mere lühendatud variandist. „Ühelt poolt on tegu tõesti lühen ditest koosneva nimega, kuid teiselt poolt tähendab „mer mer” rootsi keeles „rohkem-rohkem”, mis annab ülitäpselt edasi nii meie endi kui ka kogu restoranis istumise mõtte ja mõnu,” selgitab Jaan. Rääkides MerMeris pakutavast toidust, ei ole siiani sama menüüd mitu õhtut jär jest ette antud. Alati leiab Merrit inspirat siooni ning loob tuju, tooraine või klien di soovide järgi uued retseptid. Mitte õppinud koka professionaalset tunnetust näitab seegi, et retsepte Merrit kontrolliks läbi ei tee – tuleb nii, nagu tuleb, ning siia ni on need ligi seitse aastat ehk 2500 päe va välja tulnud jumalikud ja kiiduväärsed. Eelneva mõttekäigu kinnituseks tekib siinkirjutaja silme ees MerMeri köögiletile kapist, sahvrist ja külmikust kokku korjatud kraamist nagu võluväel mõnus salat kapparite, seente ja paar päeva marineerunud õrnsoolatud hirve fileega. Juurde serveeritakse Jaani mari

23. märts 2016

Rääkides MerMeris pakutavast toidust, ei ole siiani sama menüüd mitu õhtut järjest ette antud. Alati leiab Merrit uut inspiratsiooni ning loob tuju, tooraine või kliendi soovide järgi uued retseptid. neeritud hiidoliive, mis maitsevad nagu veidrad hapukurgid. Samasuguse tinis tuse väel saab kokku ja käib ahjust läbi vedelasisuline šokolaadikook. Kõik on nii muuseas, pole mingit kahtlust, et tegu on toitlustajate-retsoranipidajatega. MerMer ei ole oma suunda sedamoodi täpsustanud, et pakutakse vaid Eesti toor ainet või värsket talukaupa. Pigem võetakse menüüloomel aluseks põnevusfaktor, kva liteet ja kättesaadavus. „Loomulikult – kui pakutakse hirve või talle, leiab see rõõmuga tee menüüsse, samas võtan hea meelega roogade valmistamiseks liha sisse ka väl jastpoolt Eestit, kala nii kohalikult kalurilt kui ka Vahemerest. Juurikaid saame üldi selt oma n-ö piimaringilt ehk väikekasvata

jatelt, kuid talvisel ajal aitavad kenasti välja selvehallid. Kõige tähtsam on ikkagi mait sev toit, mõnus äraolemine ja rahulolu sõi dust meie kodurestorani,” selgitab Merrit. Talvel kogunevad kunded pererah va avarasse majja, suvel hoovis olevas se restoranikuuri. Muusikat seal ei män gita, taustamuusika loob meri, mis tõs tab söögiisu, maitsetaju ja mõnutunnet. MerMer võib tunduda väikese ja rahuli kuna, kuid nagu pererahvas mainib, pole värava taha jäänud veel keegi ning mürt su saab hea seltskonnaga alati. Hoovis on peetud nii pulmi kui ka juubeleid. Toas on olnud korraga isegi 40 soome sõjaveterani, kes maja alkoholist tühjaks jõid, laulsid ja ebatavaliselt joviaalsete na käitusid. „Viimasegi restorani tarbeks olnud viinapudeli müüsin veel ukselt pi dulistele kaasa,” mainib Jaan muheledes. Külalised ongi need, kelle pärast perekond Kiho restorani peab. „Meile on iga siinsöönu kõige kuulsam, huvitavam ja mingit pidi ka naljakam, olgu ta Ees ti president või lihtne vanamemm naa berkülast oma 85. aasta sünnipäeva tä histamas,” mainib Merrit.

Raamatud, retseptid, rahulolu

Elukorraldusega saavad rahul olla maja pidamise kõik liikmed – aega on mõ nusalt käepärast, töö tuleb koju kätte,

tegija vaade on sulnis. Aga Kihod ei maga, vaid nokitsevad pidevalt millegi uue kallal. Merrit kirjutab kokaraamatuid ning neid on tal ette näidata juba mitu. Viimane tegi näiteks kummarduse jahim ehest isale. Mida toovad uued kirjutised? „Mulle meeldib teha kokaraamatuid pisut omamoodi: kus pole pelgalt ret septid ja paar rida kommentaariks, vaid pisut teistmoodi jutte juurde. Eks esi mene oli väidetavalt meie koer Humme ri kirjutatud „Õgivad ja blogivad”, tava pärane polnud ka retseptiraamat „Püs siga köögis”,” meenutab Merrit. Enne jaanipäeva peaks lettidele jõud ma raamatuke Soome, Rootsi ja Ees ti jaanitoitudest ja -kommetest, seejärel väike peediraamat, tehtud koos Tiina Le basega, ning enam-vähem samal ajal ko halike kalatoitude raamat. Augustis näeb ilmavalgust koos Andra Kaldaga tehtud kokaraamat filmile „Supilinna Salaselts”. Mõnelegi teosele on Jaan teinud kaastööd. Mida uut peale raamatute toob suvi MerMeri hoovi? „Miks peaks pakkuma uut ja huvitavat? Pigem ikka seda, mille pärast meie juurde tullakse – siira kirega valmistatud toite, mis ikkagi iga kord pi sut isemoodi, sest me ei aja näpuga jär ge ka omaenda koostatud retseptide pu hul,” selgitab Jaan.

Mis on toid uks? Merrit pani mille staariks on õrnsoolatu kiirelt kokku salati, d hirvefilee.

Martin Hanson

23. märts 2016

Põhjaka mõisa viinaköök

fookus

Kohalikud eluveed

23. märts 2016

fookus Peennapsude tootmise võimalikkusest Eesti riigis.

iigi seadused lubavad seatud tin gimuste täitmisel Eesti väike kärakakodadel toota eluvett ehk eau de vie'd ehk artisannapsu ehk kan get napsu puuviljadest, marjadest ning muust aromaatsest ja sobivast toor ainest. Kui aga vaadata turgu, ei ole üks ki käsitööline teatanud oma käraka val mistamisest. Sellisest, mis oleks täieli kult aetud (destilleeritud) väiketoodan guna Eestis ja eestimaisest toorainest. Miks see nii on? Kui vaadata Eestis ringi, siis n-ö käsi töökärakaid ja nende tootjaid ikka leiab. Laias laastus jagunevad need kaheks: ühed on Lõuna-Eestis kvaliteetselt toodetavad puskarid ehk hansad, mida pole legaalselt võimalik müüa (v.a laa tadel), ning teised on kohalikust legaal sest piiritusest või viinast kokkusega mise teel saadud napsid. Nii valmis tab näitleja Tiina Tauraite oma ime pärast pipraviina ning Põhjaka mõisa viinaköök paneb pudelisse aromaatset astelpajunapsu. Siiski puuduvad toot

jad, kes ajaksid ise kärakat, vanandaks seda vaadis ja segaks kokku pudelda tava joogi. Alkoholitootja Liviko ja Eesti Alkoholi tootjate Liidu juhi Janek Kalvi hinnan gul pole peennapsude tootmises sellist plahvatust nagu õllede puhul toimunud. Tootmine on kallis, aktsiis kõrge, ka sum väike ja paberimajandus, mida oma kompetentsi tõestamiseks riigile täita vaja, mõõdetav kilodes. „Ühelt poolt saan aru, miks ei soovi ta liberaliseerida väikeste napsitootjate elu või vähendada neile mõeldud aktsii se ja makse. Riigil on hirm, et sellisel ju hul tekib juurde kontrollimatu arv toot jaid ning kasvab tarbitava alkoholi maht ja must turg,” mainib Kalvi.

Kui mõelda sellele, et kunagi oli Eestis 1500 viinakööki, mis kõik midagi tootsid, on tänapäeval seis üsna nutune.

Napsitootja hinnangul võib n-ö artisanehk käsitöönapside tootmise liberalisee rimine viia libedale teele, sest mitte kõi kidel tootjatel ei ole õilsaid ja romantili si mõtteid. Käsitöönapsu tootmise taha võivad end hakata peitma musta piiritu se segajad ja maksudest kõrvalehoidjad. „Liviko püüab ka ise käsitöönapsi valmistada ning sellega turule uut hin gamist anda. Kui mõelda sellele, et ku nagi oli Eestis 1500 viinakööki, mis kõik midagi tootsid, on tänapäeval seis üsna nutune,” mainib Kalvi ning lisab, et üld joontes on riigi aktsiisi- ja keelupoliiti ka turule halvav. Väidetavalt on viina müük Eestis tugevas languses.

Seadus ei keela, kuid reeglid on karmid

Maaeluministeeriumi kaubandus- ja põllumajandussaadusi töötleva tööstu se osakonna esindaja Meeli Lindsaare sõnul ei ole sellist seadust, mis keelaks Eesti tootjal marjadest ja puuviljadest kangeid alkohoolseid jooke valmistada. „Küll aga on olemas Euroopa Liidu otsekohalduv määrus nr 110/2008, mille teises lisas on üles loetud piiritusjookide kategooriad ehk nimed (koos tootekir jeldustega), mille all kangeid alkohool

KUKU kohvikus uued tuuled! Märtsikuu on kultuurisõbra kuu! Tule külla, näita meile ette sama päeva teatri-, kontserdi-, kino-, näituse- või muuseumikülastuse pilet ning meie kostitame sind omal kulul tassikese kohvi, tee või klaasikese veiniga. KUKU kohvik – kohtumispaik Vabaduse väljakul aastast 1935 Värsked pirukad, koogid, salatid, päevasupid ning kuumad ja karastavad joogid. Vabaduse väljak 8, Tallinn Avatud E-N 8.30–22.00, R–L 8.30–23.00; P 9.30–19.00

23. märts 2016

fookus

Martin Hanson

23. märts 2016

Märt Metsallik Põhjaka mõisa viinaköök Kui palju tuli Eesti riigile tõestada oma ärisoovi? Kui paljude asutustega tuli läbi rääkida, et viinaköök tööle saada? Võib öelda, et kogu ettevõtmine on olnud väga keeruline. Ideest teostumiseni läks kokku 2,5–3 aastat. Peab muidugi arvestama, et meie jaoks oli ja on see siiani kõrval projekt, omi asju ajasime põhitegevuse kõrvalt. Põhiprobleem oli see, et nõuded on samad kõikidele, nii suur- kui ka mikrotööstusele. Asutusi, kellega suhelda, polegi ju tegelikult nii palju – maksuamet, akrediteerimiskeskus ja veterinaar amet. Meie jaoks olid kõige keerulisemad ilmselgelt maksuamet ja akrediteerimiskeskus. Paberipakk, mis neile esitada tuli, oli päris suur. Ilma välise abita poleks me ilmselt sellest kõigest ka nelja aastaga läbi närinud. Õnneks leidsime paar inimest, kes meid dokumentide vormistamisel aitasid ning inimese keeles selgitasid, mis, kus ja kuidas. Viinaköök tegeleb likööri tootmisega. Kelle piiritust või viina kasutate? Kas likööritootmine on Eestis seadustega kuidagi teistmoodi reglementeeritud kui kangete napside tootmine? Meie toode on siiski muu piiritusjook, mitte liköör. EL on selles osas väga reguleeritud. Kehtivad täpsed reeglid, kuidas ja mida nimetada võib. Kogu regulatsioon tuleb EList ja on paiguti päris jabur – reguleeritud on isegi pudelite suurus, mida kasutada tohib. Kuna meie restoranis on põhiline kohalik tooraine, jätkub viinaköögis sama liin. Mahepiiritus tuleb Rakverest Estonian Spiritist, astelpajumarjad tervest Eestist. Suhkur on kahjuks Soome oma. Milline on teie seisukoht eau de vie tootmisele muust kui kartulist ja viljast? Eestis lüüakse nii suurtootjat kui ka väikest käsitöötootjat samade rangustega. Ma pole juriidikas ekspert, aga sellist reeglit küll pole, et kärakat ei tohiks toota muust kui kartulist ja viljast. Probleem seisneb asjade nimetamises – õunaviin ei tohi olla kalvados, brändi ei tohi olla

Spar Pokk

seid jooke ELis turustatakse. Näiteks kategooria nr 9 „Puuviljadest valmista tud kange alkohoolne jook” all on joo gid, mida valmistatakse kääritamise ja edasise destilleerimise teel puuviljadest ja marjadest. Kategooria nr 10 „Õuntest ja/või pirnidest valmistatud kange alko hoolne jook” all on õuna- ja pirnijoogid, mida valmistatakse eespool toodud vii sil. Eraldi on kategooria jookidele, mis valmistatakse marjade ja puuviljade leo tamisel destillaadis või piirituses,” nime tab Lindsaar. Alkoholi tootmisele kehtivad teatud nõuded. Tähtsamad tingimused: tootja peab omama tegevusluba enne tootmi se alustamist; tootja peab omama akt siisiladu; tootja peab esitama majandus tegevusteate, kus tuleb määrata käidel dava alkoholi liik (õlu, kange alkohool ne jook, lahja alkohoolne jook või vähe se etanoolisisaldusega alkohoolne jook); tootja peab kangele alkoholile lisama maksumärgi. Lisaks sellele, et tootmiseks vajalik varustus (keedumajas olevad destillee rimisvahendid) on kallis ja aktsiisilao pi damise reeglid ulmelised, on ka aktsiis kangel alkoholil suur ning väiketootja tele pole mingeid soodustusi. Kange al koholi aktsiis on 21,72 eurot etanooli sisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris ehk 50 mahuprotsendise al kohoolse joogi tootmisel on liitrile li sanduv „riigilõiv” ligi 11 eurot. Õllel on aktsiis 8,3 eurot etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris. Nei le ettevõtetele, kes toodavad aastas alla 300 000 liitri, on aktsiis veel poole võr ra väiksem. „Kui väiketootja täidab õigusaktides sätestatud nõudeid, saab ta kangeid al kohoolseid tooteid turule tuua juba praegu. Väikesed kange alkoholi toot jad juba tegutsevad, kuigi neid on võr reldes väikeste õlle- ja veinitootjatega vähe,” selgitab Lindsaar. Nõuded on kõigile alkoholi toot vatele ettevõtetele ühesugused, kuid väikestele õlle- ja veinitootjatele keh tivad alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadusest tulenevad eri juhud, näiteks on teistsugused aktsiisi lao tingimused ja aktsiisimäär. „Ei tohi unustada, et alkohoolsed joogid on akt siisiga maksustatavad tooted. Valede tootmisvõtete kasutamine võib kaasa tuua suure toiduohutuse riski,” selgi tab Lindsaar.

valmistatud millestki muust peale viinamarjade. Meie plaan kasutada ära oma tootmises tekkivaid marjajääke ei leidnud küll maksuametis mingit negatiivset vastukaja. Ilmselt peaks seda reguleerima veterinaaramet ja neile on ELi määrused tähtsad. Miks ei ole siis Eestis mikro- alkoholitootjaid ja uusi napse poodides? Mikro-alkoholitootjaid võiks olla rohkem ja selleks peaks ilmselt regulatsioon veidi muutuma. Näiteks akrediteerimiskeskuse riigilõivud on väiketootjale väga kõrged. Alkoholiseadusest leiab ka sellise mõiste nagu puskariaparaat – iga destillaator on sisuliselt puskari aparaat. Vahe on lihtsalt selles, kas piiritusse jäetakse puskariõlid sisse või mitte. Praegu toodate oma astelpajujooki, segades marju ja suhkrut kokku Rakveres toodetud piiritusega. Kas sooviksite ka enda juurde „toru” üles panna ja eluvett tootma hakata? Jah, meil on plaanis oma destilleerimine üles seada. Seadmedki on enam-vähem välja vaadatud, aga tootmiseni läheb veidi aega. Praegu käsil olevad muud projektid võtavad praegu oma osa. Ei tahaks kiirustada. Milliseid uusi napse on Põhjaka viinaköögist lähema aasta jooksul tulemas? Mõned tooted on mõttes, aga välja ei hõiskaks veel midagi. Katsetame mitut võimalust.

promo

23. m채rts 2016

promo

23. m채rts 2016

Shutterstock

pimetest

Uus-Meremaa valge (lipu)laev

Peaaegu märkamatult on supermarketite veiniosakonda oma pisikoloonia asustanud maakera kuklapoole, Uus-Meremaa veinid.

unaseid vähem, valgeid sedavõrd rohkem, ja need valged on suure mas osas Sauvignon Blanci viina marjast ning pokaalis une pealt tuntavalt mustasõstralõhnased.

Uus-Meremaa valge (lipu)laev

Meie peas asub Uus-Meremaa küll lõu nas, aga tegelikult on saareriigi kliima Lõuna-Euroopaga võrreldes hoopis jahe dam ja viinamarjad küpsevad seal kauem. Veinimaailmas tähendab pikem protsess õnneks tavaliselt paremat tulemust ning marjades aeglaselt tekkivad maitsed on kontsentreeritud ja tasakaalustatud. Viinapuuaiad kulgevad Uus-Mere maal peaaegu sama pikalt kui saar ise, ulatudes 36° laiuskraadi subtroopili se kliimaga Northlandist 1600 km alla, maailma lõunapoolseimate viinapuude ni Central Otagos. Mereline kliima ta gab mõõduka temperatuurikõikumise, piki saarestikku kulgev mäeahelik kait seb idarannikut läänest saabuvate niis kete tuulte ja vihmade eest ning loob viinamarjakasvatuseks peaaegu ideaal sed tingimused. Nii merelt kui ka mä gedest puhuv tuul on parasjagu tugev ja jahe, et viia minema paljud kahjurid ning säilitada viinamarjades veine ergas tav krõmps hape. Seda kõike aimates istutaski mis jonär Samuel Marsden 1819. aastal esi mesed sadakond eri sordist viinapuud

Põhjasaarele, lootuses, et maoori kee les Pikapilvemaaks nimetatud saarest tuleb samasugune veinimaa nagu Aust raaliastki.

sealkandis kokku ostetud maadele ko halike puuviljakasvatajate meelehärmiks Müller-Thurgaud ja Cabernet Sauvigno ni ning kaks aastat hiljem ka Sauvignon Blanci istutama. 1978. aastani oligi Montana sealkandi Marlborough Kuigi Pikapilvemaa veinindus sai algu ainus, ogaraks peetud viinamarjakasva se põhjast, saabub suurem osa Uus- taja, kes 1979. aastal esitles oma esimest Meremaal toodetud (ja enamasti ka laia aastakäiku noorte viinapuude uskuma ilma müüdud ) Sauvignon Blancist hoo tult nooblit, karget ja erksat Sauvignon pis Lõunasaare põhjaosas asuvast Marl Blanci. Aasta hiljem oldi Londoni veini borough'st. See ongi üks saareriigi kõi konkursil võidukad ning see andis põh ge kuivemaid ja päikselisemaid paiku. juse Uus-Meremaad juba arvestatavaks Kunagi sealkandis elanud maoorid kut veinimaaks nimetada. Prantslaste kuul susid viinapuuaedu täis tikitud Wairau sa Sauvignon Blanci – Sancerre’i – jalge orgu lausa pilveauguga kohaks – Kei puta all lõi maa kõikuma. Läkski andmiseks: viinapuuaedu on te Wairau. Veel 19. sajandil oli Wairau jõe org Marlborough’s nüüd veidi alla tuhan mägedes sulavast lumest tingitud pi de, kaks igast Uus-Meremaa viinapuust devate üleujutuste all kannatav soine kasvab Marlborough’s, kolm neljandikku tasandik. Loomulikult oli aja küsimus, neist on Sauvignon Blanc. Enamgi veel, millal Euroopast saabunud uusasukate Sauvignon Blanc moodustab üleüldse 58 kuivendatud põllumaasse viinapuuvits protsenti kõigist Uus-Meremaal kasva torgatakse. 1873. aastal see juhtuski – vatest viinapuudest. Saareriigi Sauvignon Blanci ere ja pu Auntsf ieldi Morveni orus istutas esime se muskaatviinapuu Meadowbanki far has maitse on üleilmselt tõusnud Sauvig mer David Herd ning edasine, nagu öel non Blanci etaloniks. Hiinas ja Ühend riikides jätkuvalt kasvava nõudluse tõt dakse, on ajalugu. tu on sellest veinist saanud saareriigi tööstuse alustala. Soov saada osa Marl Marjapalavik Hoovõtuks kulus siiski tervelt sada aas borough’ kuulsusest ja üleilmsest Sau tat. 1973. aastal hakkas visionäärne veini vignon Blanci ekstaasist on tõstnud maa tootja Montana Wines (nüüd Uus-Mere hinna kõrgustesse ning laiendanud viina maa suurim veinitootja Brancott Estate) marjakasvatuse aladele, mille niisutamine 23. märts 2016

pimetest PÕHJASAARE soe ja leebe kliima loob küpsemad ja lopsakamad Sauvignon Blancid, mille maitses domineerivad melon, nektariin ja mitmed heledad luuviljalised. LÕUNASAARE pikem ja jahedam küpsemisperiood annab veinidele intensiivsema ja erksama puuviljasuse ning võimsa ja karge happe. Maitses tõusevad esile granadill ja teised troopilised puuviljad, lisaks punane paprika ja murakad.

Veine hindasid Lucca veinipoes (Terase 15, Tallinn) sommeljeed (vasakult) Hannes Aedla (Prike), Kristjan Ots (Dunker), Tarmo Jänes (Grappolo), Anika Liivamägi (Finewine), Georgi Leinemann (Veinikelder / Amber Distribution), Liina Karron (Veinisõber) ja Kalle Müller (ChampagneStop).

ja hooldamine on osutunud vastsetele maa omanikele tõsiseks katsumuseks, sundides kavandama tammisid ja veehoidlaid.

Gastronoomia

Uus-Meremaa Sauvignon Blanc on küllus lik ja aromaatne. Punase paprika ja mura kaga liituvad granadill, mango ja troopili sed viljad ning värskelt pügatud muru, to mativarred, greip ja laim. Selgelt aperitiiv ne Sauvignon Blanc peaks meeldima kõigi le, kes muidu Grüner Veltlinerit, Rieslingut või Vinho Verdet jumaldavad. Veinile omane kargus sobib kala ja mere andide värske maitsega ning ergastab sidru ni-, tomati-, äädika- ja küüslaugukastmeid. Suvised krõmpsuvad aedviljasalatid ning ise gi muidu veinidega raskesti klappiv paprika harmoneeruvad Sauvignon Blanci erksa ole musega ning toimiv koostöö mõjub hästi nii happesele veinile kui ka õlisele salatile. Eestis müüdav Sauvignon Blanc on ker ge ja nooruslik ning tuleks umbes seitsme kraadise serveerimistemperatuuri juures ära juua paari aasta jooksul (vt aastakäigu numbrit!). Tootja enda „keldriukselt” leiaks ka tammevaadilaagerdusega veine või sel liseid veine, kus tarbijate poolt oodatud ja tootjaile sageli lausa peale sunnitud musta sõstralõhn ja -maitse hoopiski puuduvad. Aga selleks tuleb juba ise kohale lennata. Kalle Müller

sommeljee

Kõi kirjelisdtatud veinide kohtakideloehipinnatud kemalt japortaal maitsed.ee! 14

23. märts 2016

Hindajate lemmikud: Villa Maria Cellar Selection Organic 2013, 13%, Marlborough Aroom: Karge ja kontsentreeritud mustasõstraõite ja -lehtede lõhn, kuhu on suudetud sama võimsalt juurde liita küpsed tikrid, iirised, melonid, kollased virsikud, mangopüree, Villa Maria Cellar Selection Organic, 2013 granadill ja rikkalik annus mahlast kõigelõhnalist rohelust. Maitse: Silmapaistva happe-puuvilja tasakaaluga rikkalik, ümar ja elegantne vein, mille maitses joonistuvad selgelt välja granadill, mangopüree ja mustad sõstrad, lisaks melon, pirn ning lõputuna näiva järelmaitse õrn greibimõrkjas ja roosiõiemagus nüanss. Legendaarse veinitootja ikoonveini vääriline. avallone.ee

Brancott Estate 2015, 13%, Marlborough Aroom: Intensiivne, rohke ja lopsakas lillekimp, milles peale mustade sõstarde tunneb ära troopikaviljad, karusmarjad ja rohelised õunad. Lõhnavaliku murusemat poolt Estate, 2015 ilmestavad kaselehed, nõgesed jaBrancott mahlased tomativarred. Massiivne. Maitse: Oskuslikult fokusseeritud, balansis „klassikaline” Uus-Meremaa Sauvignon Blanc. Ümara ja pehme tekstuuriga klapivad nii tuttavad mustasõstralehed, krõmpsud ‹Granny Smithi› õunad kui ka granadill. Miskit pole üle ega puudu. pernod-ricard-estonia.com

Esk Valley 2014, 13%, Marlborough Aroom: Magus pirnikaramelline aroom kasvab kiiresti lilleliseks, nopib juurde nõgese, rohetikrite, spargli ja kuivanud heina detaile ning annab märgade kivide kaudu niiske lõhna vihjeid Esk Valley, 2014 veini tugevast mineraalsusest. Maitse: Ümaras, mõnusalt happega põimitud maitsebuketis domineerivad tsitrused (ennekõike laim), mustasõstralehed ja mõrkjasmagus karusmarjamoos. Veini pikk lõpp on hellitav ning jätab suhu puuvilja-kreemikoogi pehme vanillise maitse. avallone.ee

promo

Mõnus ja suussulav grilljuust, mis sobib nii koduahjus küpsetamiseks kui ka suvel grillile. Ideaalne kaaslane algavaks grillihooajaks. *Toode saadaval Selverites, Prismades ja peatselt ka Coopis.

Taluturul müüakse Eestimaal kasvatatud ja kohalikust toorainest toodetud kaupa.

Lõunakeskuse Taluturg Tartus Pärnu Keskuse Taluturg koos kohvikuga Ruuni Taluturg Tartus Rüütli tänava alguses www.taluturg.ee

Eesti talust otse turule! Kõik maitsva toidu valmistamiseks meilt! 23. märts 2016

promo

KEVADISELT KERGE KOHUPIIMA-APRIKOOSITORT PÕHI: • 120 g peeneks jahvatatud mandleid või sarapuupähkleid või nende segu • 70 g naturaalset kakaopulbrit • 80 g Dansukkeri muscovadovõi suhkruroosiirupit • 40 g vedelat kookosõli või sulatatud võid TÄIDIS: • 200 g toasooja toorjuustu • 300 g vanilli- või aprikoosimaitselist kohupiimapastat • 400 g vanillikohupiima

• • • •

1 dl piima 70 g Dansukkeri peensuhkrut 1 sl Dansukkeri vanillisuhkrut 0,3– 0,5 dl laimi mahla (2 laimi) või sidrunimahla • 8 želatiinilehte KATE: • 1 aprikoosikonserv (u 400 g) • 2 dl vett või aprikoosimahla või aprikoosinektarit • 1 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut

Sega kõik ained omavahel ühtlaseks massiks ja suru segu supilusika abil ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud 22–24 cm läbimõõduga koogivormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. Sega (visplit kasutades) omavahel toorjuust, kohupiim ja -pasta, piim ning suhkrud ühtlaseks massiks. Lase želatiinilehtedel külmas vees paisuda, pigista kuivaks. Pressi laimidest või sidrunitest mahl välja ja lisa sinna nii palju vett, et vedelikku oleks kokku 1,5 dl. Kuumuta saadud laimi- või sidrunimahla ja vee segu potis kuumaks ning lahusta selles ükshaaval želatiinilehed. Lase želatiinisegul pisut jahtuda ja vala seejärel peene nirena, ise samal ajal segades, kohupiimasegu hulka. Vala segu vormi ja hoia vähemalt 3 tundi külmkapis. Serveerimiseks eemalda kook vormist ja kaunista konservaprikooside jm meelepärasega (nt pistaatsiapähklite, kookoshelveste või -laastudude, hakitud tumeda šokolaadiga). Soovi korral tee peale kate. Nõruta aprikoosid sõelal üleliigsest vedelikust, lõika sektoriteks ja kata nendega koogi pind. Keeda kastrulis 2 dl vett või mahla ning lisa pidevalt segades vähehaaval tarretisesuhkur. Keeda, kuni vedelik selgineb, lase pisut jahtuda ja tõsta supilusikaga või nirista aprikoosidele alguses õhuke kiht, seejärel paksem kiht tarretist. Aseta kook natukeseks veel külmkappi, et kate taheneks. Autor: SILJA LUIDE Veel maitsvaid retsepte ja muud inspireerivat leiate meie kodulehelt www.dansukker.ee või õhinapõhisest kokaraamatust www.d-kokaraamat.ee.

23. märts 2016

promo

23. m채rts 2016

La Muu

väiketootja

LaMuu

Ökojäätise La Muu kohvikutes saab maitsta jäätisesorte, mis iialgi poodidesse ei jõua. Pildil La Muu pop-upkohvik Kaubamaja Kodumaailmas 2015. aasta kevadel.

Eesti esimene ökojäätis on midagi muud kui lihtsalt jäätis.

uba kolmandat aastat saavad Ees ti magusasõbrad jalutada selvehallis jäätiseriiuli juurde ning haarata sealt kaasa musta kuube rüütatud paki Eesti ökojäätist. Oma tiheduselt sarnaneb see pigem Itaalia kuulsa gelato'ga kui mille giga, mis Eesti suurtootjate liinilt paken disse läheb. La Muud külmikust haara tes on tunne, nagu tõstaks sangpommi: jäätist on palju, õhku vähe. Maitselt on ökojäätis sametine, tihe ja maitsetest pungil. Need tunded ajavad alguses sü gavalt segadusse. „Nende aspektidega eristume tões ti. Meie jäätises on palju maitseid ja ti hedust,” selgitab jäätisetootja üks asu tajaid, endine Swedbanki jurist Ras mus Rask. Kvaliteedilt ja hinnalt kuulub La Muu selgelt kõrgemasse klassi ning võistleb turul nii Ben & Jerry’se kui ka Häagen-Dazsiga. La Muu on esimene Eesti ökojäätist ja sorbette tootev ettevõte, turule tuldi 2012. aasta detsembris. Järgmise aasta suvel alustati välimüügilettidega Tallin 18

23. märts 2016

nas, 2014. aastal Pärnus. Eelmisel suvel avati esimene La Muu kohvik Rahva Raa matu rendipinnal Tallinnas Viru kesku ses. 2016. aasta alguses koliti tootmine Telliskivi loomelinnakusse, kuhu plaani takse rajada ka kohvik. Ettevõtte lõi kaks noort meest, Ras mus Rask ja Priit Mikelsaar, eesmärgiga

La Muud külmikust haarates on tunne, nagu tõstaks sangpommi: jäätist on palju, õhku vähe. pakkuda inimestele midagi erilist, leida endale uus väljakutse ning arendada ko halikku jäätisekultuuri. „Minul sai pan gas üks etapp läbi. Pidin valima, kas jää da või teha kannapööre. Otsustasin vii

mase kasuks, tulin töölt ära ning hakka sin mõtlema, mida edasi teha. Kuna ala tes 2004. aastast osalesin ka Uuskasutus keskuse asutamises ja arendamises, sain ettevõtluspisiku sisse. Nõnda tunduski La Muu loomuliku jätkuna,” meenutab Rask. Õnnestunud oli ka algaja jäätise tootja ajastus, sest hipsterliikumise kõige positiivsem külg tõukas tagant ka jäätisetootmist. Uuendustele väga vas tuvõtlik sootsium andis mõista, et tur gu on isegi kõige obskuursematele as jadele, maitsetele ja mõtetele. „Selge on see, et ajastus oli hea. Meie poolt oli ka pime õnn, mis andis La Muule tiivad. Oleme siiani Eestis priviligeeritud seisus, sest konkurents puudub. Samas, eelmise aasta suur kasv on andnud mär ku, et edasi suudame areneda vaid eks portides või mõnele muule alale laiene des. Siiski ei taha me paisuda liiga suureks, vaid jääda selliseks, nagu oleme. Vist jänes raamatust „Alice Imedemaal” ütles: peab väga kiiresti jooksma, et seista paigal. Sel lega me hetkel tegelemegi,” mainib Rask.

promo

23. m채rts 2016

väiketootja Maitsed vormuvad retseptideks katsetuste teel Maitsekombinatsioonid, retseptid ja ni med on need, millest üks toiduettevõte koosneb. La Muu nimest hakkab harg nema loogika ja mõte, mis kandub edasi jäätisesse. Nimega sai Raski sõnul ette võtte loomisel palju jännatud, La Muuks kujunes toode ühe õppetunni kaudu. „Nagu kõik uued tegijad, tahtsime meiegi öelda nime abil oma tegevuse kohta kõik. Mahetootmisele mõeldes valisime variantideks Bioneeri, BioBio ja Bioleo, aga nendest polnud me sõbrad- tuttavad just vaimustuses. Küsiti, kas mingeid paremaid nimesid ei ole. Saime aru, et nimi võiks olla pigem emotsiooniga ning tähendada midagi olulist meile. See ei pea kohe välja ütle ma, et tegeleme mahejäätise tootmise ga,” mainib jäätisetootja. Lõplik otsus sai paika juhuslikult. Jäätisetootja asutajad Priit ja Rasmus lendasid Itaaliasse jäätisemasinaid vaa tama, aja kulutamiseks toimus arutelu nimede teemal lennukis. Priidu arvates pidi nimi ütlema inimestele, et asju te hakse uutmoodi, paremini, muud moodi. Rasmusele lõi samal hetkel pähe mõte panna nimeks itaaliapärane La Muu.

„Nimi on tulnud sõnast „muu”, mit te lehma häälitsusest. Seda paljud ei tea. Kui telefonis seda öelda, arvatakse, et kõla on hoopis prantsuskeelne – ar mastus, l'amour,” mainib Rask. Armastust on pandud rohkelt La Muu jäätise retseptidesse, mida Raski sõnul on nende kolme aasta jooksul loodud ja tootmisse antud ligikaudu 30. Praegu on regulaarses tootmises ja poodides müü gil tosin jäätist, mida pakendatakse kar pidesse. Neile lisanduvad veel hooajalised maitsed: rabarber, astelpaju, maasikas ning igaks aastaajaks loodu. Kõige po pulaarsemad on ikka La Muu pistaatsia jäätis, mangosorbett ja kohvi-gelato. „Suurim defitsiit on Eestis mahe vahukoor. Sellest sõltub ka meie toot misloogika – me ei saa toota nii palju koorejäätist, kui tahaks. La Muu jääti sed on tehtud mahetoorainetest, eelis tatavalt kohalikust. Vaid keerulisemad, kohapeal mittekasvavad lisandid peab sisse tooma mujalt,” mainib Rask. La Muu jäätised ei ole võrreldavad teiste kohalike ettevõtjate toodangu ga. La Muu on palju tihedama konsis tentsiga, raskem ning rohkemate mait sete, aroomide ja lisanditega. Põhjus seisneb masinates, mida jäätiste toot

misel kasutatakse. Need Itaalia gelato- masinad segavad jäätised ülitihedaks ja siidjaks, mis tähendab, et õhku on neis vähe. 1960ndatel alguse saanud toidu ainetööstuse muutuse tõi kaasa selle, et jäätist hakati mõõtma liitrites, mitte ki lodes. Liitris jäätises on palju õhku, kuid vähe sisu, kuigi vähe kulu ja palju tulu. Käsitööjäätise tegemisele kulub 36– 48 tundi. Esimese päeva hommikul tu leb valmistada jäätisepõhi, ööpäev hiljem saab seda kasutada maitsete kokkusega misel. Järgmise päeva lõunaks on jäätis karbis, kuid tahab enne müükipaiskamist veel neli tundi sügavkülmikus seista. La Muu on teinud erijäätise ka märt si lõpus toimuvale Tallinn Music Wee kile. Selle tarbeks korraldati Faceboo kis küsitlus, mille võitis meresoola- karamellikombinatsioon. See on La Muu põhisortimendis olemas, kuid nüüd pan nakse karpi ja müüakse TMW festivali paikades. Lisaks saadi küsitluse kaudu veel kaks retsepti, millega Rask praegu katsetab: kitsejuustu-leedripuujäätis ja maasika-pipra-balsamico-jäätis. „Iial ei oleks ma ise nende kombi natsioonide peale tulnud. Nende jää tistega on vaja veel tööd teha, mait seid p aremaks ja tugevamaks timmi

ÄIGULINE PLATZIS ON KOLMEK ERIMENÜÜ 20€

Restoran Platz Modernses Rotermanni keskuses asuv restoran Platz on õdus paik linna südames, kuhu saab põigata nii kiirele lõunale kui mõnusale mitmekäigulisele õhtusöögile. Professionaalne teenindus, laia valikuga menüü ning mitmekülgne veinikaart lubavad leida igal külalisel oma lemmiku. Platzi hubane interjöör kutsub siia jälle ja jälle tagasi. Platz oma soodsa asukohaga linna tuiksoontel sobib ideaalselt kas ärikohtumiseks keset kiiret tööpäeva või siis aja mahavõtmiseks mõnusaks rahulikuks mitmekäiguliseks naudinguterohkeks õhtusöögiks. Kõik on Platzis! 20 23. märts 2016

Roseni 7, Tallinn Avatud E-L 12.00-23.00 P 12.00-22.00

Tel. +372 664 5086 info@platz.ee www.platz.ee

väiketootja Karin Kaljuläte

La Muu on valmistanud kokku üle 30 jäätisesordi. Oma kohvikus Telliskivi loomelinnakus plaanitakse pakkuda kuni 50 sorti jäätist.

da. Neid müüakse vaid nädala jooksul Tallinn M usic Weeki peokohtades,” sel gitab Rask.

Ekspordivõimalus: jäätisekohvikud

La Muu ei kavatse olla vaid jäätisetootja! Selle märgiks avati Viru keskuses koh vik, mis pole üksnes müügikoht, vaid ka labor – uute jäätisemaitsete katsetan der. Need jäätised, mis on läbi käinud sõbrad ja tuttavad, lähevad testimise le kohvikusse. Parimad müüginumb

rid saanu leiab tee karpi ja selvehalli de riiulitesse. Kohvikud kannavad La Muu inimes te peas veel üht täiesti unikaalset ja se gast mõtet – eksportida oma toodan gut jäätisekohvikute eksportimise kau du. „Kui minna oma tootega lihtsalt uue le turule (Lätti, Soome, Rootsi) ja pan na karbid poekappidesse üles, ei paneks neid keegi tähele. Meil ei ole sellist tu rundusraha, et oma toodet suurtel tur gudel reklaamida. Samas, kui eksporti

da jäätist koos kohvikuga, saab tutvusta da tulemuslikult oma toodangut, pakku da laiemat valikut kui poes ning olla pal juski nähtav nii linnapildis kui ka mee dias,” selgitab La Muu looja. Rask lisab, et kui juba oma kohvikuga eksporditurgudele minna, tuleb odavam ja mõistlikum ka kohapeal jäätist toota. Ideaalis on plaan jõuda Stockholmi või Helsingisse – rahvast on rohkem, klient on jõukam ja tarbija teadlikum. „Telliskivis tahame oma tehase taha ehitada Balti- ja Põhjamaade suurima vali kuga jäätisekohviku. Oma jäätised reas, palju sorte – sorte, mis teadlikult kunagi poodidesse ei jõua. Saame kõik fantaa siad seal välja elada ning uusi ideid katse tada,” selgitab Rask ja lisab, et kohvikus võiks olla saadaval ka obskuursed katsetu sed, näiteks IPA- ja trühvlijäätis. „50 sorti head gelato’t. Ideaalis sooviks kohviku ava da juba selle suve jooksul,” selgitab Rask. Martin Hanson

COFFEE ANGELS EHK TÜKIKE TAEVAST SINU KOHVITASSIS! Mahedalt ja õiglaselt kasvatatud ning hoolega käsitsi röstitud kohvioad on meie firmamärgiks. Mobiilne kohviratas toob parima mahekohvi Sinu üritusele kohale. Pakume kohvivalmistamise koolitusi. Avasime kohvi- ja teegurmaanidele uue mahekaupluse Telliskivi loomelinnakus, kus saab kohapeal ka kohvijooke maitsta ja kaasa osta. Coffee Angels Telliskvi 60a, 1 korrus

www.coffee-angels.net Coffee Angels Eesti

23. märts 2016

promo

23. m채rts 2016

promo

Artisan Honey on kooslus maitsvast ja tervislikust Eesti meest ning moodsast disainist.

maitsemeed (mustika-, jõhvika-, mündi-, lagritsa-, kasekäsna- ja rohelise pulbritee mesi) erilahendustega ärikingitused – kontorimesi – kohvikumesi – erilahendused HoReCa- le

www.artisanhoney.ee tel 507 3568

23. märts 2016

promo

K UI K V A LI T E ET O N ESM AT ÄHT IS! E K SK LUSI I V N E V A LIK EU R O O PA T IPPT O O T EID

Schaerer – täisautomaatsete kohvimasinate “lagi” Zucwillist, Šveitsist

Costadoro – kõrgkvaliteetne oakohv Torinost, Põhja-Itaaliast

Althaus – iseloomuga tee Bremenist, Saksamaaalt

Braunewell – hinnatud tippvein Rheinhessenist, Saksamaalt

P UU– J A K Ö Ö GI V I LJ A V IIL U T AJAD JA T Ü KEL DAJAD

Br u n n e r - An lik e r par ima t e s t p a r i m , T i c i n os t , Š v e i t s i s t

XL–C

GSM 5

GSM MULTICUT 240

N e e d t o o t e d n ü ü d s e s t ka Ee s t i s

Caffe Melton OÜ Juhkentali 15, 10132 Tallinn tel 626 2775 kontakt@caffemelton.ee

23. märts 2016

Kontor on avatud E–N 10–16, R 10–14 CaffeMeltonOu www.caffemelton.ee

promo

alates

90 €

WOK TO WALK TALLINN Vana Viru 14, 10148 Tallinn P–N 10–23, R–L 10–04

Telli toit kaasa! tel 444 3320 woktowalk.com

Jälgi meid

23. märts 2016

Shutterstock

toimetaja veerg

Rõdul: Lihtsamat rohelist saab kasvatada kõikjal.

Aialapp 2.0: Linnadesse sobivad ideaalselt puidust kastidesse pakendatud peenrad.

Linnapõllundus Miks levib maailmas soov kasvatada linnas porgandit ja tilli?

ndale toidu kasvatamine muu tis inimesed paikseks ning või maldas hakata looma asumeid ja arendama ühiskondi. Kummalisel kom bel oleme oma kiires arengus jõudnud punkti, kus ülisuur hulk inimesi enda le ise midagi ei kasvata ning uskumatult suur hulk kahejalgseid isegi ei tea, kui das nende toit looduslikult kasvab. Ar vatavasti just tänu soovile olukorda pa randada on hakanud maailmas arene ma linnapõllumajandus ehk linnaoludes aedade ja peenarde pidamine. Linnaaiandus, linnapõllundus, gerilja aiandus, tarbeaiandus – mõte jääb sa maks: kasvatada linnakeskkonnas enda le toidukraami. Tänu „rikastavale” NSVLi ajale pole eestlased õnneks täielikult kaotanud neid toidukasvatamise tead misi ega võõrdunud toidu ise kasvata mise oskustest – seda võrreldes paljude teiste arenenud riikidega. Fakt on, et 1990ndate alguses, kui Eestis sai taas sinimustvalget lehvita da, lükati enamik kõikidest peenardest ja aedades olnud kartulimaadest kau niks golfimuruks. Viimase 2–3 aastaga on vaikselt hakanud peenrad ja kasvuhoo ned tagasi tulema. Enam ei ole tegu vaja dusega enesele toitu kasvatada, vaid soo viga oma aiast head ja puhast toitu saada. Linnas toidu kasvatamisel on ka sel ge pedagoogiline aspekt, sest vaid ise kasvatades saame teada, kuidas puuja juurviljad, ürdid ja muu kraam tegelikult 26

23. märts 2016

kasvavad ja välja näevad. Lapsele söögi kasvatamise õpetamiseks pole vaja roh kem kui paari taime. Kohatunnet teki tava maamärgina võib toimida üksainus õunapuu ja nii edasi. Praegusaja hindade juures võiks igal inimesel midagi akna laual idaneda. Usun, et peale klassika lise tubase ürdipeenra kasvatatakse ka tomateid, kurke, isegi kõrvitsaid kodus aknal ja rõdul. Tean inimest, kellel kas vavad rõdul kotis kartulid.

Eesti linnapõllunduse neli alustala

Eesti puhul võib linnapõllundusest rää kida mitte kui hipi-, vaid kui nõukogude aja pärandist, mis linlastele söögikasva tamise mõtte pähe on pannud. Majan duslikud tegurid mõjutavad inimeste ot suseid, ka neid, mis puudutavad söögi ise kasvatamist. Siiski oleks väär kaldu da teise äärmusse ning seostada linna põllundust vaid hädaaja ja kitsikusega. Tartu maaülikoolis toimetav maas tikuarhitekt Friedrich Kuhlmann rää gib, et linnapõllundus Eestis rajaneb peamiselt neljal põhilisel suunal. Esi teks: vanast ajast jäänud aiandid ja aja lapid, mida peavad vanemad inimesed. Teiseks: uuesti loodud ühisaiad linnades. Kolmandaks: linnas toitu kasvatavad ett evõtted, näiteks Grüne Fe. Neljandaks: restoranid, kes endale ise toitu kasva tavad või seda metsast korjamas käivad, näiteks Aleksander Pädastes. „Linnas toidu kasvatamine pole enam lihtsalt hipsterlik sõnakõlks või hullus. Tegu on liikumisega, mille siht on elada paremini ja tervislikumalt. Kui vaadata ökopoode, ei ole nende klienti deks enam ammu vaid mõne subkultuu ri esindajad. Kunded sõidavad poe ette

kallite autodega ning neid on igast elu valdkonnast, vanusest, soost ja jõukus astmest,” selgitab Kuhlmann. Kuhlmann lisab, et linnapõllunduse taga on termin food empathy ehk toidu empaatia, mis sisuliselt tähendab hoo livust sellest, kust toit tuleb, kuidas see on kasvatatud ja mida sisaldab. Uus linlik kultuur, mille esindajad on noored ini mesed, nõuab omale võimalust toitu ise kasvatada. „Kui vanematel inimestel on toidu kasvatamine Eestis vajaduspõhine sama palju kui harjumuslik, siis noored taha vad ära kasutada vaba pinda linnas – võtta need uuesti mõistlikku kasutus se aiamaana. Samas kui pind võetakse arendusse, liiguvad aiad järgmisse koh ta. Idee ei kao sellega, kus asutakse,” li sab maastikuarhitekt. Linnapõllundus ei ole vaid aknalaual millegi kasvatamine. Seda tuleks vaadata kui holistlikku süsteemi, kus iga liigutus kannab mitut eesmärki. Näiteks katuste le ehitatud põllumaad kasvatavad toitu, ent samal ajal puhastavad õhku ja soo justavad maja. Aiamaadeks tehtud maa lapid on ilusad vaadata ja rikastavad lin na ökosüsteemi. Näiteks Londonis kas vatatakse ühe kaubanduskeskuse katu sel mesilasi, mesi müüakse maha aga maja esimese korruse delipoes. Linnapõllundus kannab nii sotsiaal set, jätkusuutlikku kui ka pedagoogilist pitserit. Peapõhjus on ikkagi soov oma kätega midagi kasvatada ja puhast toi tu nautida. Martin Hanson

promo

on maitsev ja väga tervislik. Üks mari sisaldab sama palju C-vitamiini kui terve apelsin. on organismile põletikuvastane, turgutav ja üldtugevdav toime. Astelpajutooted OÜ Astelpaju toormahla jook on müügil suurtes kauplustes üle Eesti.

23. märts 2016

Shutterstock

elustiil

Iga inimene võiks oma silmaga näha, kui palju toitu prügi kasti visatakse, ning seetõttu oma tarbimist vähendada.

Prügikastist leitud toidu abil raiskamise vastu võitlevad idealistid.

Freeganistid V

õtame ette huvitava ekskursi maailma, mis meile end iga päev ei ava. Läheme ja uudistame kahe noore eesti naise käest, kuidas on või malik elada ja toituda prügikastist ehk olla freeganist. Need kaks inimest on Eestist väljaspool elades soovinud vaik selt muuta maailma paremaks selle abil, et vähendavad oma rohelist jalajälge. Kummutame müüte, mis on freega nistidega seotud. Laura ja Triinu (nimed muudetud ja toimetusele teada) on tegele nud freeganismi või dumpster diving’uga väljaspool Eestit ning näinud palju head, aga ka halba. Freeganiliikumise juured peituvad 1990. aastate keskpaiga globaliseerumis 28

23. märts 2016

vastaste ja keskkonnakaitsjate aktsiooni des. Poed viskavad iga päev ära suuri ko guseid veel söödavat toitu, mille „kõlblik kuni” kuupäev hakkab lähenema. Freega nid toituvadki ülejääkidest, mida on kõi ge lihtsam kätte saada kaupluste juures asuvatest prügikastidest. Sealt leitakse ka kasutamata tarbeesemeid. Sellise eluviisi on inimesed valinud protestina tarbimiskapitalismi vastu ning see eristab freeganeid kodututest, kes peavad prügikastidest toitu otsima olude sunnil. Lisaks annab freeganism võimaluse väga odavalt ära elada. Free ganism pole veganlusega otseselt seo tud, aga kuna mõlemad ideoloogiad haa kuvad ökoloogiliste ja tarbimiskriitiliste

vaadetega, huvituvad freeganismist ka paljud veganid ja vastupidi.

Kuidas teist freeganistid said? Laura: Terminitest niipalju, et ingli se keeles võiks minu tegevust nimeta da dumpster diving'uks või recycling'uks. Eesti keeles polegi ma sellele terminit kuulnud, sest siin pole see nii levinud. Tegelesin dumpster diving'uga Saksa maal, Hispaanias, Hollandis ja Prantsus maal – põhiliselt seepärast, et seda oli võimalik teha. Nähes esimest korda seda, kui palju värsket toidukaupa iga päev ära visatak

promo

Tropicana Virgin Coconut Oil tooted on säilitusainetevabad, sisaldavad 100% naturaalset kookospähkliõli. Firma on tooteid valmistades lähtunud rohelisest mõtteviisist – säästa ressursse tulevastele põlvedele.

tropicanaoil.ee

UUS KAUPLUS NÜÜD KA MUSTIKA KESKUSES! 23. märts 2016 29

elustiil se, olin pehmelt öeldes šokeeritud. His paanias on tavaline, et kui neljasest jo gurtipakist üks jogurt on katki või löm mis, visatakse ära kõik. Lisaks visatakse prügikasti homse ja ülehomse kuupäe vaga või veel nädal aega kehtivaid piima tooteid. Pagaritöökodade prügikastid on täis saiakesi, võileibu, baguette'e. Puu- ja köögiviljapoodide prügikastist leiab iga päev minu mõistes küpseid, poe mõistes müügikõlbmatuid vilju. Ükskord oli ter ve prügikast täis minema visatud mune – kõik terved, värsked ja restide sees. Triinu: Mina olen olnud ületarbimi se vastu terve elu. Veel enne, kui Ees tis pandimärgistused tulid, viisime pe rega vanad pudelid taarapunkti, käisi me kaltsukates ja sortisime kodus prügi. See, kui palju toitu poes raisku läheb, on mind pidevalt häirinud, aga esimest kor da puutusin dumpster diving’uga kokku 2012. aastal Tartus. Tutvusin seltskonna ga, kes sellega tegeles, ja hakkasin nen dega kaasas käima. Mis asi on freeganism? L: Freeganismi puhul on tegu toitumi sega peamiselt ära visatud toitainetest. Sama laieneb teistesse eluvaldkonda desse, näiteks tänavalt on võimalik kok ku korjata mööblit, riideid, kodumasi naid. Lääne-Euroopas on inimesed har junud oma kasutatud vara panema tea tud päevadel tänavale teistele võtmi seks. T: Tegu on ületarbimisvastase liiku misega. Muidugi on väga palju neid, kes peavad prügikastist süüa otsima keh va majandusliku seisu tõttu, kuid küllalt palju on ka neid, kellel majanduslikult ei oleks seda tarvis teha. Mida teile freeganistiks olemine tähendab? Kuidas oma elu elate? L: Elada n-ö off the grid ehk pildilt väl jas. Tarbida teise ringi riideid, tehnikat, mööblit. T: Olen käinud dumpster dive'imas ka Eestis, aga mitte väga tihti. Kataloo nias oli kommuuni traditsiooniks käia koos prügikastiringidel. Kuidas saite üle sotsiaalsest stigmast, et prügikastist söövad vaid elu äärealadel liikuvad indiviidid? L: Lääne-Euroopas ei tegele sellega ainult asotsiaalid, vaid sageli ka inimesed, kes on teadlikult sellise elustiili valinud. Mingit üldist hukkamõistu polegi kohanud. T: Kui mõelda sellele, kui palju toitu visatakse pidevalt ära, ja kui seda veel oma silmaga näha, kaob ebamugavus iseenesest. Töötasin kunagi supermar ketis, kus äravisatud kaup ei läinud liht 30

23. märts 2016

salt prügikasti, vaid pressiti kõik ühtla seks massiks – just sellepärast, et ei käi daks prügikasti kallal. Kui tutvusin ini mestega, kes käisid dumpster'damas, ei tekkinud mul ühtegi küsimust, miks nad seda teevad. Milline oli teie tavapärane menüü freeganistina? L: Alati oli meil jogurtit, saia, puuja köögivilju. T: Enamiku ajast leiab köögivil ju, mille kõrvale saab poest juurde osta pastat või riisi. Leitud toidukraamist võib teha ka suppi. Kataloonias leidsi me kõike: jogurteid, pitsat, lihatooteid.

Alati oli meil jogurtit, saia, puuja köögivilju. Kindlasti tekkisid „ostlemiseks” kindlad kohad? L: Alguses vaatasin uues riigis leh te trashwiki.org, kuid sain ruttu aru, et head kohad recycle'i jaoks hoitakse ik kagi tavaliselt enda teada – et liiga pal ju huvilisi ei tekiks. Hispaanias teadsime kellaegade järgi, millal ja millised poed oma prügikastid välja panevad. Ma pole ei enne ega pärast seda perioodi oma elus nii hästi söönud: igasugu sorti juus tud, valmistoidud, purgikastmed, puuja köögiviljad. Praegu te freeganistid ei ole. Miks? L: Eestis ei ole see lihtsalt võimalik, sest prügikaste hoitakse luku taga. Olen kuulnud ka, et realiseeritud toit riku takse näiteks nõudepesuvahendiga üle valades ära. Veel on põhjus selles, et siin on mul kindel töökoht. T: Mugavuse pärast. Olen küll pi devalt mõelnud, et peaks sellega uuesti tegelema hakkama, aga ma ei ole enam Eesti kliimaga harjunud ja üleüldse olen viimasel ajal rohkem kodune. Mis on olnud kõige põnevamad seigad, mida selline elustiil on pakkunud? Millised jällegi kõige õudsemad, meeleheitlikumad? L: Riiete ja mööbli recycle'imine muu tus teatud mõttes hasardiks. See on ju nagu tasuta ostlemine ja kunagi ei tea, mida head võid leida. Inimesed pesevad oma riided ära, tihti viivad isegi keemi lisse puhastusse, ning asetavad siis ilusti kokkuvoldituna prügikasti kõrvale. T: Kõige meeldivam oli see, kui aita sime Berliinis ühel organisatsioonil teha

kodututele süüa. Käisime poodidest „pa rim enne” kuupäevaga toitu küsimas ja prügikastidest otsimas. Üks huvitav hetk oli ka Prantsusmaal, ent see ei lõppenud väga hästi. Leidsime ühes väikeses asu las poe, mille taga oli kuus prügikasti täis kaupa: šokolaade, pitsasid, sup pe. Olime üsna suure kambaga, umbes 20 inimesega lähedal ööbimas. Viibisime ümbruses kuu aega. Meile oleks sellest jätkunud päris kauaks. Viisime ühe ostu käru eemale ja kutsusime sõbra auto ga vastu, aga kui tagasi läksime, mär kas meid poetöötaja ning vedas prügi kastid sisse. Kuidas on freeganistiks olemine teid arendanud ja õpetanud? T: Aktiivsust on juurde tulnud. Kataloo nias sai päris palju käidud linnas ringi just selle eesmärgiga, et ehk leiab mi dagi, millega kodu sisustada. Muidu oleks see aeg kulunud millelegi kasutu le. Leidlikkust on arendanud ehk samuti. Kas soovitate seda elustiili ka teistele või pigem mitte? L: Iga inimene võiks oma silmaga näha, kui palju toitu prügikasti visatakse, ning seetõttu vähendada oma tarbimist. T: Kindlasti. Tuleb lihtsalt uurida rohkem tausta, et saada asjast parem ettekujutus kui lihtsalt mingist „prügi söömisest”. Usun, et ainult äravisatud toidust elada ei saa. Poodi tuleb ikka vahel minna. L: Toiduõli, kuivaineid, kohvi, maiustusi ja alkoholi iga päev prügikastist ei leia, kuid tegelikult saab ära elada isegi siis, kui käia recycle'imas korra nädalas. Ole neb muidugi, kui suur on pere. T: Eestis mitte, suuremates riiki des küll. Poest ostsin vaid kohvi ja kuiv aineid. Kuidas sina võitleksid toidu raiskamise vastu Eestis? L: Vähem võiks tarbida loomseid too teid. Kui nõudlus pole suur, väheneb lõ puks ka tootmine. Poed peaksid hakka ma müüma ja inimesed harjuma ostma mittestandardse kujuga puuja köögi vilju. T: Prantsusmaal kehtib uus seadus, mille kohaselt ei tohi poed toitu ära vi sata, vaid peavad selle andma heatege vusele. Midagi sarnast võiks olla ka meil, ainult Toidupangast ei piisa. Martin Hanson

promo

23. m채rts 2016