Igal alustaval või juba esimesi samme tegeval ettevõttel –nii uutele tehnoloogiatele ja teenustele fokusseeritud idufirmadel kui ka tegelikult laiemalt kogu ettevõtlussektori vaates – tasub läbi mõtelda oma tegevusega seotud kaks keskkonnamõju aspekti. Esmane printsiip on – vaata, et su tegevuse kahjulik keskkonnamõju oleks võimalikult väike. Ja teiseks –kui sinu ärimudel avaldab positiivset mõju, siis annab see sulle tulevikus selge konkurentsieelise ja seeläbi väärtuslikuma ettevõtte.
MARKUS JAKOBSOO
SmartCapi õigus- ja vastavuskontrolli juht
Kindlasti on enamik ettevõtjaid meediaruumist tuttav selliste teemadega nagu rohelepe, rohereform ja rohepööre. Mõisted, mis tuttava kõlaga, aga samas kostuvad millegi abstraktsena. See on justkui miski, mida võiks lihtsustatult kirjeldada sõnadega “keegi kuskil Brüsseli kabinetis teeb, aga minul otsest puutumust ju pole”.
Tegelikkuses on pilt aga juba täna sootuks teine. Ehkki Eestis veel algusjärgus, on vähemasti Euroopas väga suur osa finantssektorist oma fookust rohelisemaks keeranud ning eelistab rahastamisotsustes selgelt keskkonnaprobleeme teadvustavaid ettevõtmisi ja projekte. Kui räägime suurpankade või avaliku rahaga finantseeritavatest suuremahulistest taristuprojektidest transpordi- või energeetikasektoris, siis on ammu normiks muutunud, et rahastusotsustega kaasnevad mahukad küsimustikud, milles ettevõtted peavad oma tegevuse keskkonnamõju hindama.
Kui rääkida riskiinvesteeringutest, mille nimel konkureerivad ka Eestis sajad iduettevõtted, siis selleski vallas on juba rahastajad pööramas üha suuremat fookust sellele, missugust
tamiseks kuskile tehase, siis milline on selle tehase kahjulik mõju võrreldes sellest saadava kasuga keskkonnale ja kuidas seda minimeerida?
Võimalus müüa tulevast premium-hinda
Endale nende küsimuste esitamine annab võimaluse mõelda sellele, kuidas just minu toode-teenus-lahendus on midagi sellist, mis ka investori vaatest omab tulevikupotentsiaali olla nn premium-toode. Pane end korra investori kingadesse: kui tal on valida arvukate rahastust soovivate iduettevõtete vahel, küsib ta endalt, milline neist võib mulle viie või kümne aasta pärast exit’i korral suurima tulu tuua?
(positiivset) keskkonnamõju selle või teise idee realiseerumine omab. Ehk teisisõnu öeldes – investorid küsivad endalt järjest enam, kas minu miljon, kaks või kümme võib osutuda seemneks just selle mängumuutva uue tehnoloogia või lahenduse väljatöötamisele, millel on kümne aasta pärast võtmeroll mõne keskkonnaprobleemi lahendamisel. Sest just selline ettevõte võib osutuda kõige väärtuslikumaks investeerimisvõimaluseks. Ei spekuleerita ju põhjuseta, et maailma esimene triljonär on rohetehnoloogia ettevõtja.
Mõtesta oma tegevust, talleta andmed
Kui tahad olla kindel, et jõudes oma algsest ideest esimese, teise ja kolmandagi rahastusringini, omad teiste konkurentidega võrreldes väikestki edumaad, siis on esmane soovitus – mõtle alates esimesest päevast läbi oma tegevuse ning toote/teenuse keskkonnajalajälg. Alustades kasvõi sedavõrd väikestest asjadest, nagu (rendi)kontori energiatarbimine, prügimajandus ja transpordikasutus, kuni tulevase toote-teenuse potentsiaalse keskkonnajalajäljeni.
Selle mõtteharjutuse eesmärk ei ole end ette ära hirmutada mingi mõttetu raporteerimiskohustusega , vaid pigem valmistuda ajaks, kui hakkad kulutama riskiinvestorite uksi, et neilt oma ideele toetust ja raha saada.
Esimene ja kõige tähtsam põhimõte, mida tuleb silmas pidada – sinu idee/lahendus ei või tuua kaasa otsest keskkonna- ega ka sotsiaalset kahju. Tundub esmapilgul iseenesestmõistetavana, aga seda tuleb sellegipoolest endale teadvustada. Ega juhtumisi mõni võimalik sisendmaterjal, mida idee realiseerimiseks on tarvis, põhine näiteks suuremahulisel fossiilsete kütuste või taastumatute maavarade kasutamisel?
Või lapstööjõu-orjatöö kasutamisel mõnes kauges tundmatus piirkonnas?
Teine küsimus, mida endale kogu idee edasiarendamise protsessis esitada, on – kas ja kuidas minu toode/ teenus võiks omada positiivset mõju keskkonnale? Kas ta võiks lahendada mõnda keskkonnaprobleemi ning kui, siis kuidas? Kas see on kuidagi arvudesse teisendatav? Sealjuures unustamata esimest küsimust ehk et – kui ma teen näiteks oma tulevase toote valmis-
Juba täna on näha olukordi, kus ettevõtte positiivne keskkonnamõju on saanud hiljem ettevõtte müügi korral oluliseks ettevõtte väärtust tõstvaks komponendiks ning teinud sellest investorile tulusama investeeringu. See omakorda tähendab, et tugevate keskkonnakaalutlustega idee võib anda sinu ettevõttele selge eelise juba stardipositsioonil. Muidugimõista peab idee ise olema ka toimiv ja teostatav. Aga kui ta seda on, siis ise eelnevalt läbimõelnuna tõstad kindlasti oma aktsiate tulevast väärtust.
Lihtsam edasistes rahastusringides
Täiendav põhjus, miks alustada oma keskkonnajalajälje mõõtmisega juba “garaažis”, seisneb asjaolus, et kui sa lähed hiljem päris suurt kala püüdma, siis pole enam pääsu parasjagu bürokraatlikust keskkonnaga seonduvate andmete avaldamisest ja raporteerimisest. Pea iga suurem fond opereerib rohkemal või vähemal määral ka avaliku rahaga, millega kaasneb paratamatult omakorda raporteerimiskohustus. Ja kui sinu idu saab lihtsa vaevaga kogu oma andmestiku alates nullpunktist investorile anda, lihtsustab ja kiirendab see kordades sinu enda raha kaasamise võimalusi – taaskord premium- idee, millel juba stardis edumaa!
Hinnatakse, et järgmise 20 aastaga tõuseb maailma elektrivajadus kaks korda. Põhjuseks asjaolu, et viime aina enam kõike elektrist toidet saavate mootorite peale. Selle taga on kaks üksteisest sõltuvat muutust: rohepööre ja linnastumise jätkumine. Aina rohkem inimesi soovib elada linnas, mugavamas paigas. Nii on tarvis juurde lifte, eskalaatoreid, pumpi, liikureid, mis kõik vajavad elektrit. Lisame siia pardlid, kohvikeetjad, tolmuimejad, elektrilised kruvikeerajad ja vibraatorid ning elekter on see ruut, millele tulevikuühiskond on pannud kogu oma panuse. Kas siis elekter päästab maailma?
Täiesti kindlalt, kui on elektri tootmiseks võimsusi, –rohelisi ja keskkonda säästvaid elektri tootmise võimsusi. Rohepööre läbi jalajälge mittejätvate energiavõimsuste arendamise on ainuvõimalik lahendus meid liigina ähvardavatele kliimaprobleemidele. Sellele ei vaidle vastu vist keegi peale kivisöemaardlate omanike. Kuid küsimus on, kas ja kui kiiresti suudame luua piisavas mahus tuule-, hüdro-, päikese-, biometaani- ja muid rohelise elektri võimsusi, et kogu planeedi kasvav nõudlus ära katta. Eks vajadus ole lõpuks ikkagi see, mis paneb inimese liigutama.
Huvitavas arengufaasis on hetkel näiteks elektriautondus, millele riputati akutehnoloogia kaela juba
Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee
10–15 aastat tagasi. Sellest valdkonnast on tegelikult õppida kõikidel tootjatel. Tänaseks on aga selgunud, et elekter võib olla siiani olulisim lahendus ka transpordis, kuid mitte akudelt võetuna. Mängu tuleb veel vesinik, lavale astub CO2-kütus, samuti biometaan. Ehk elekter on meie päästja, kuid mitte ainult.
Küsimus, kas elekter päästab maailma, on aga püstitatud ehk pisut liiga kitsalt: pigem tuleks küsida, milliste rohekütuste kooslus päästab maailma. Elekter on kindlasti see fokaalpunkt, milleks peaaegu kogu energia lõpuks muundub, kuid küsimus on, millest elektrit toodetakse. Olgu selleks siis päike, tuul, vesi, rohegaasid, CO 2 või midagi muud. Hetkel olemegi probleemi ees, kus elektritarve jookseb ummisjalu ees ja meie lohiseme tootmisvõimsuste pakkumisega järel. Paljuski takerdume tulevikunägemusi ellu viies vanade harjumuste ja eelarvamuste reha otsa.
Elekter päästab maailma vaid siis, kui me suudame panna planeedi jätkusuutlikult endale elektrit tootma. Praegu tundub, et tehnoloogia on valmis, inimesed on valmis, klient on valmis. Puudu on aga sügavam vajadus, sest nafta ja maagaas, kivisüsi ja põlevkivi on võrreldes tulevikuelektriga endiselt liiga odavad. Kuid mingil hetkel see muutub või muudetakse seda jõuga.
Kokkuvõttes: elekter päästab maailma!
Reklaam: Margit Laasnurm, margit.laasnurm@delfi.ee
Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee
2 Spikker alustavale idule –hinda oma idee positiivset keskkonnamõju juba esimesest päevast
4 Rohevõlakirjad rahastavad paremat homset
6 Tuumajaamad vs. tuulikud
7 Tuumajäätmed – müüdid ja tegelikkus Kas roheline helendav limane ollus kollastes metallvaatides?
10 Mis on rohepesu?
13 Ürituste korraldajatele tulebsuvi täiesti teistmoodi
14 Eestlased on ületarbimise poolest silmapaistvad
16 2035. aastast sõidame kõik elektriga?
18 Ökoloogilise jalajälje küsimus: inimene pole robot
20 Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni kvartal on aasta parim rohekontor
22 Ära viska mind ära, mul on palju veel sees
Keeletoimetaja: Kaire Puumets-Sõber
Trükk: AS Printall
Raha paigutades pööratakse globaalselt aina enam tähelepanu, kuidas ettevõtte juhtimine ümbritseva keskkonnaga suhestub.
TEKST: KADRI HURT FOTO: SHUTTERSTOCK
Rohevõlakirjad on rahvusvahelise standardi järgi laenud, millega rahastatakse keskkonnasäästlikke algatusi seoses kliimamuutuse, looduslike ressursside ülekasutamise, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja vee- või maapinna reostusega. Nii on selgitanud Ott Raidla, Nasdaq Tallinna turundus- ja kommunikatsioonijuht. „Eestis ei ole seni avalikult kaubeldavaid rohelisi võlakirju emiteeritud. Küll on seda aga teinud Läti ja Leedu ettevõtted. Arvestades Baltimaade kapitaliturgude väiksust, on kaalumisel, kas saaks kuidagi rohevõlakirjade turu edendamiseks teha koostööd Läti, Leedu ja Eesti vahel, näiteks võimaliku rohevõlakirjade märgise kasutamise näol
vms,“ kommenteerib Valner Lille, rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik.
„Rohevõlakirjad on tulnud, et jääda. On võimalik, et roheteema muutub kunagi n-ö hügieenifaktoriks ja teistsuguseid võlakirju ei kujutata enam ettegi,“ ütleb Endriko Võrklaev, SEB Varahalduse fondijuht. Nii SEB pensionifondid investorina kui ka SEB Pank rohevõlakirjade emiteerijana näevad rohevõlakirjade turule jätkuvat kasvu.
Tavalised vs. rohelised võlakirjad „Roheline võlakiri on oma olemuselt harilik võlakiri, millele on lisatud n-ö rohelisuse aspekt ja kaasneb aruandlus,
milleks emissiooniga kaasatud raha kasutatakse,“ selgitab Valner Lille. „Kui võrrelda roheliste võlakirjade oodatavaid tootlustasemeid samaväärsete tavaliste võlakirjadega, on märgata keskmiselt umbes 0,2% erinevust aastases intressimääras. Teisiti öeldes saavad emitendid ehk laenuvõtjad rohevõlakirjadega raha laenata veidi soodsamalt ning investorid ehk laenuandjad on teadlikult nõus parema kliimatuleviku nimel leppima pisut madalama tootlusega,“ selgitab Enriko Võrklaev. Ta toob välja, et viimastel aastatel on maailmas rohe- ja teisi jätkusuutlikkust edendavaid võlakirju käibele lastud suurusjärgus ligi triljoni euro eest aastas, kuid hoolimata kiirest kasvust moodustavad sellised võlakirjad võlakirjaturust hinnanguliselt siiski veel alla 5%. Lille: „Roheliste võlakirjade järele on investoritel harilikult suurem nõudlus, mistõttu nende väljaandmine on n-ö tavalistest võla -
Projekteerimisest paigalduseni.
Tööd üle Eesti.
PUURKAEVUD, MAASOOJUSSÜSTEEMID
VEE-, KANALISATSIOONI- JA
FILTRISÜSTEEMID
LISAINFO: 5199 2900 / 521 2203
|
kirjadest atraktiivsem. Ühtlasi mõeldakse aktiivselt selle peale, kas oleks ehk põhjust erinevatele kutselistele investoritele (näiteks pangad, kindlustusseltsid) tulevikus luua soodsamaid tingimusi (näiteks madalamaid kapitalinõudeid) rohelistesse väärtpaberitesse (sh võlakirjadesse) investeerimisel, mis omakorda suurendab nende instrumentide atraktiivsust kutselistele investoritele.“
Investeerimisriskide maandamine
Rohevõlakirjade ühe olulisema riskina toob rahandusministeeriumi esindaja Lille välja, et rohelisuse määratlus on ajas muutuv. Säilib oht, et kui tegevusi, millesse võlakirja müügist saadud vahendid paigutati, ei loeta paari aasta pärast enam roheliseks, ei ole sisuliselt tegu ka enam rohevõlakirjaga. Seda riski aitab investori jaoks maandada standarditele vastavatesse (mitte lihtsalt roheliseks nimetatavatesse) võlakirjadesse investeerimine ja võlakirjade puhul lähtumine rohelisuse tuvastamise raamistikest, milleks Euroopa Liidus on kestliku rahastamise taksonoomia. Loodav EL-i rohevõlakirjade standard lähtub Lille sõnul samuti sellest taksonoomiast.
Raidla (Nasdaq Tallinn): „Rohelisi võlakirju emiteerinud ettevõte või organisatsioon peab olema läbipaistev: miks rahastatavad projektid on valitud. Roheliste võlakirjade müügist saadud tulu tuleb kasutada selge keskkonnakasu toomiseks. Abikõlblike projektide valdkonnad on muu hulgas: taastuvenergia (sealhulgas tootmine, ülekanne, seadmed ja tooted); energiatõhusus (näiteks uutes ja renoveeritud hoonetes, energiasalvestites, kaugküttes, arukates võrkudes, seadmetes ja toodetes); maismaa ja vee bioloogilise mitmekesisuse säilitamine (sealhulgas ranniku-, mere- ja valgalakeskkonna kaitse).“
Võrklaev (SEB Varahaldus) annab ülevaate, et rohevõlakirjadega kaasatud raha kasutamist kontrollivad sõltumatud rahvusvahelised reitinguagentuurid, millest üks tuntumaid on Cicero Shades of Green. SEB rohelise võlakirja raamistik (2022) sisaldab põhjalikke kriteeriumeid ja määratlusi, mis näitavad, mida saab liigitada roheliseks või jätkusuutlikuks rahastamiseks. Cicero Shades of Green liigitas selle raamistiku „keskmiselt roheliseks“ ja andis SEB Grupile juhtimiskorra eest hindeks „suurepärane“. Lille (rahandusministeerium): „Roheliste võlakirjade emiteerimisele kohaldub sama regulatsioon, mis tavaliste võlakirjade puhul. Selle lisanduv n-ö roheline osa on hetkel eraldi reguleerimata. Küll aga on erinevaid rahvusvahelisi standardeid, mille järgimine suurendab investorite kindlustunnet, et antud rohevõlakiri on tõepoolest roheline ja tegu ei ole nn rohepesuga. Sellistest standarditest ühed tuntumad on näiteks ICMA-standard ja Climate Bonds Standard. Euroopa Liidus on väljatöötamisel EL-i n-ö oma vabatahtlik võlakirjade rohemärgis ehk EL-i roheliste võlakirjade standard (EU GBS), mis on EL-i Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel juba kokku lepitud ja tõenäoliselt saab ka lähikuudel lõplikult vastu võetud ning avaldatud. Sarnaselt teiste märgistega on ka selle mõte tagada rohevõlakirju ostvatele investoritele kindlustunne, et tegu on tõepoolest rohelise tootega.“
Energia peab muutuma roheliseks ja taastuvaks, sellest muutusest pääsu ei ole. Hetkel on aga väga palju vaidlusi selles osas, milline roheenergeetiline lahendus oleks Eestile kõige mõistlikum: kas päikesest, tuulest, veest või tuumade lõhustamisest saadav energia. Tõenäoliselt on realistlik lahendus nende kõigi kombinatsioon, millele lisanduvad tänaseks veel leiutamata tehnoloogiad.
TEKST: MARTIN HANSON FOTO: FERMI ENERGIA ja vesinikku, et tasakaalustada aina ebastabiilsemat energiaturgu. Prognooside järgi on 2050. aastaks akusid regioonis 20 GW ning umbes 100 TWh taastuvenergiast toodetakse rohelist vesinikku.
Konsultatsioonifirma StormGeo analüüs näitab, et Põhjamaades on 2035. aastal odavaim elektri tootmise allikas päike. Tuumaenergia ei ole muude looduslike tootmistega võrreldes kasumlik. „Nii päikeseenergia kui ka maismaa tuuleenergia on järgnevatel aastakümnetel väga kasumlikud. 2035. aastaks on päikeseenergia siin regioonis soodsaim, tootmiskulu jääb 31,5 eurole MWh kohta,“ seletab ekspert Sigbjörn Seland. Maismaatuulikud ei jää sellest palju maha.
Seejuures jääb meretuule parkides toodetava energia hind järgmise kümnendi keskel 45–49 eurole MWh kohta. Konsultatsioonifirma arvestab oma arvutustes ka seda, et investeeringud uutesse tootmistesse tasuksid end ära. Nende hinnangul on 2023.–2035. aastani piirkonda tulemas 160 TWh uut tootmisvõimsust. See teeb peaaegu 40% Põhjamaade eelmise aasta elektritarbimisest.
„Kui need investeeringud tehakse, tekib Põhjamaade elektritoodangus suur ülejääk ning siin on oluliselt madalamad energiahinnad kui ülejäänud Euroopas,“ ütleb Seland. Eksperdi sõnul tähendab see aga seda, et uued investeeringud tuumaenergiasse saavad hoobi, kui just valitsused siin mingeid rahastusskeeme välja ei mõtle. Regioonis hakatakse palju enam investeerima ka salvestusse
Kumb on mõistlikum? Ohutum? Tallinna tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi vanemlektor, energeetikadoktor Reeli Kuhi-Thalfeldt kirjutab Eesti Päevalehes, et 1400 MW tuumajaama puhul kataks selle toodang ära praktiliselt kogu praeguse Eesti elektri tarbimise, välja arvatud perioodil, kui tuumajaam on ühe kuu hoolduses.
„Seega muid tootmisvõimsusi poleks lisaks olemasolevatele vaja juurde rajadagi. Kui naaberriikides investeeritakse tuule- ja päikeseenergeetikasse, saab sealt tulevikus suvel odavat elektrit,“ kirjutab Kuhi-Thalfeldt. Eestisse nelja reaktoriga tuumajaama plaaniv Fermi Energia müüks elektrit otse tarbijatele ja pikaajalises lepingus algaks hind 5,5 sendist kilovatt-tunni kohta. Väärtusena suudab tuumajaam pakkuda elektrit pidevalt, ilmastikutingimustest hoolimata ja konstantse hinnaga.
Eksperdid on aga välja toonud, et selline hinnaprognoos ei ole realistlik, kuna Eestisse plaanitavad reaktorid on veel arendusjärgus – kulud osutuvad suuremaks, kui hetkel on planeeritud. Lisaks sellele ei soovita eksperdid läbikatsetamata reaktoreid kasutada neil riikidel, kellel varasem kogemus puudub. Lisaks leiavad tuumajaamavastased, et taastuvenergiale tuginevas Eestis pole sellist tootmist vaja. Kui Eestis on kokku 700 MW mere- ja 700 MW maismaatuulikuid, lisaks päikesepargid ja salvestusvõimsused, siis on potentsiaalne „elektriauk“ vaid 4–5
protsenti tarbimisest. Kui meretuuleparke teha rohkem, jääb tuumajaamale veelgi vähem ruumi.
2006. aastal peeti sama debatti Akadeemik Anto Raukas ja ettevõtja Rainer Nõlvak väitlesid 2006. aastal Von Krahli teatris täpselt samal teemal. Akadeemik arvas, et Eesti võiks endale ise tuumajaama ehitada, mitte osaleda uue Ignalina tuumajaama rajamises Lätis.
„Enne tuleks muidugi selles osas küsida rahva arvamust. Kui me viime tuumajaama maa alla, oleks see täiesti ohutu: õnnetuse juhtudes toimuks maa-alune tuumaplahvatus, mis põhjustaks vaid väikese maavärina. Eestis kasvab energia tarbimine pidevalt: kui majanduskasv on kümme protsenti aastas, siis energia tarbimine suureneb umbes viis protsenti. Taastuvenergeetika juurdekasv aga ei kata paraku meie kasvavaid vajadusi. Põhiline, milleni me pürgima peame, on energia kokkuhoid, mida on võimalik saavutada elektrihinda järsult tõstes,“ ütles Raukas.
Nõlvak leidis aga, et tema nägemuse kohaselt peaks põhiosa meie elektrist tulema avamere tuuleparkidest.
„Tuuleenergia on juba praegu odavam kui Ignalinas toodetav elekter. Kogu Eesti energiavajaduse katmiseks piisaks Hiiumaa ja Vormsi taha jääval merel 162-ruutkilomeetrisest pinnast, kuhu tuulikud püsti panna. Me ei peaks veel kakskümmend aastat põlevkivi põletama ning siis tuumajaama ehitama. Praegu on tuumaenergia tootmiseks vajalik tuumakütus veel odav, kuid viimase kolme aastaga on see kuus korda kallinenud. Kui see peaks veel kümme korda kallinema, oleks tuumaenergia juba sama kallis kui põlevkivist saadud elekter,“ lisas Nõlvak.
Kas roheline helendav limane ollus kollastes metallvaatides?
Eelmisel aastal tuumaenergia töörühma tellimusel korraldatud meelsusuuringust selgus, et 59% Eesti elanikest toetab tuumaenergia kasutuselevõttu. Samas tunnistas 67% vastanuist, et nende jaoks on suurimaks hirmuks tuumajaamas tekkivate jäätmete käitlus ning sellega kaasnev potentsiaalne keskkonnaoht.
Nii tuumaenergia pooldajad kui ka vastased nentisid, et vajavad rohkem infot tuumajäätmete kohta. Palusime tuumaenergia töörühma koordinaatoril, keskkonnaministeeriumi nõunikul Reelika Runnelil vastata olulisimatele põletavatele küsimustele.
Missugused tuumajäätmed
välja näevad?
Kollased metallvaadid, millest lekib rohelist helendavat limajat ollust, millega kokkupuutel tekivad looduskeskkonnas seninägematud verejanulised mutandid? Just niisugusena kujutab tuumajäätmeid tänu filmimaailmas nähtule ette enamik inimesi.
Tegelikult koosneb kaasaegsete tuumareaktorite kütus metallist kütusevarrastest, mis sisaldavad väikeseid keraamilisi rikastatud uraanoksiidi graanuleid. Kütusevarrastest komplekteeritakse kütusekoostud, mis asetatakse reaktorisse.
Kuidas tuumajäätmeid käideldakse?
Pärast mitmeaastast kasutamist tõstetakse kütusevardad reaktori kõrval asuvasse jahutusbasseini, kus vesi
toimib nii jahutaja kui ka kiirguse varjestajana. Sealt edasi viiakse need reaktorihoonest eraldi asuvasse märghoidlasse ehk basseini, kuhu jäetakse kuni tuumaelektrijaama eluea lõpuni, või kuivhoidlasse, mille tarbeks pakendatakse kütusevardad terasest ja raudbetoonist mahutitesse. See, kas hoiustada kasutatud kütust märg- või kuivhoidlas, on valikute küsimus, mis sõltub eelkõige majanduslikest kaalutlustest.
Kui palju tuumajäätmeid üldse tekib?
Alates tuumaenergiast elektri tootmise algusest 1954. aastal kuni tänapäevani on kogu maailmas kokku tekkinud ligikaudu 400 000 tonni kasutatud tuumkütust. Aastas tekib kasutatud kütust maailmas 442 reaktori peale kokku umbes 7000 tonni. Võrdluseks, 2021. aastal tekkis Statistikaameti andmetel ainuüksi Eestis ohtlikke jäätmeid, sealhulgas elavhõbedat, tsüaniidi, happeid ja asbesti 1 590 000 tonni. Väikereaktoris, mille kasutuselevõttu Eestis hetkel kaalutakse, tekiks jäätmeid ühe 300 MW reaktori kohta aastas ligikaudu 10 tonni.
Kuidas tagatakse tuumajäätmete pikaajaline ohutus?
Tuumajaamas tekkivate jäätmete ohutustamine ei tohi jääda tuumajaama eluea lõppedes riigi ega tulevaste põlvkondade kanda. Seepärast hakatakse jaama lammutamiseks ja jäätmete lõppladustamiseks koguma raha kohe, kui tuumajaam on oma tööd alustanud. Enamikus tuumaenergiat tootvates riikides on see üheks elektrihinna komponendiks. Ka Eestis tuleks tuumaelektrijaama rajamise otsuse korral ette näha tuumajaama operaatorile rakendatav jäätmekäitluse ja dekomissioneerimise ehk likvideerimise fondi tasu. Pärast põhjalikke geoloogilisi uuringuid ja ohutuse hindamist ehitatakse ladustuspaik, kus on jäätmete ohutus tagatud aastatuhandeteks.
Kuigi lõppladustamist vajavate jäätmete kogused on väiksed, tuleb silmas pidada, et kasutatud tuumkütus on varjestamata kujul inimesele ohtlik
ning isegi mõneminutiline kokkupuude reaktorist vahetult välja võetud kütusega tähendaks kindlat surma. Seetõttu rakendatakse kasutatud kütuse käitlemisele ülirangeid ohutusstandardeid ja tuumaenergia peaaegu 70-aastasest ajaloost pole teada ühtegi tuumajäätmete käitlemisega seotud surmajuhtumit. Kasutatud tuumkütuse kiirgustase hakkab küll kiiresti langema,
kuid selle koostises olevate isotoopide ülipikast poolestusajast tingituna ei kaota see oma radioaktiivsust täielikult kunagi. Vahetul kokkupuutel jääb kasutatud tuumkütus inimesele ohtlikuks siiski sadadeks, mitte tuhandeteks aastateks, hiljem kujutab see terviseohtu vaid juhul, kui seda endale sisse süüa.
Kiirgustaset võib mõõta ka banaanides?
Soomlased on välja arvutanud, et kui nende peagi tööd alustav ONKALO tuumajäätmete lõppladustuspaik hakkaks näiteks 1000 aasta möödudes lekkima, siis saaksid inimesed, kes elavad vahetult jäätmehoidla peal ja tarbivad ainult kohapeal kasvatatud toitu ning kohalikku joogivett ehk veedavad kogu oma elu samas paigas, tuumajäätmetest aasta jooksul kiirgusdoosi, mis on võrdne umbes kahe banaani söömisega (1 banaan = 0,00009 millisiivertit). Banaan sisaldab nimelt looduslikku radioaktiivset kaaliumi isotoopi. Keskkonnas leidub alati natuke looduslikku radioaktiivsust ja aastas sööb ning joob inimene endale sisse keskmiselt 0,3 millisiiverti suuruse kiirgusdoosi, mis banaanides mõõdetuna on umbes 3333 banaani. Surmav kiirgustase on 10 000 millisiivertit ehk 100 miljonit banaani.
K GROUPI KESTLIKKUSE
FOOKUSVALDKONNAD
MINIMEERIME MÕJU KLIIMALE JA
LOODUSELE
• Süsinikuneutraalsuse
saavutamine K Groupis
• Elurikkuse toetamine
• Ringmajanduse tõhustamine
ERGUTAME TARNIJAID JA
JULGUSTAME KLIENTE
• Kestlikkuse tagamine
tarneahelas
• Kestlike valikute võimaldamine klientidele
• Lisandväärtuse loomine kogu ühiskonnale kestlike väärtusahelate kaudu
TOETAME OMA INIMESTE HEAOLU
JA EDU
• Töötajate ohutuse ja heaolu suurendamine
• Mitmekesisuse, kaasamise ja võrdsete võimaluste tagamine praegustele ja tulevastele töötajatele
Kestlik areng pole sõnakõlks, vaid praktiline vajadus. Koos emaettevõtte Keskoga on Onninenis pandud paika suunad, kuidas käsikäes tarnijate ja klientidega anda panus jätkusuutliku tuleviku heaks. Mitmed neist muudavad äri sujuvamaks ja avavad ka uusi võimalusi.
Aastal 2015 leppisid ÜRO riigid kokku 17 kestliku arengu eesmärki järgnevaks viieteistkümneks aastaks. Need on nagu teeviidad, mis aitavad leida tasakaalu meie planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel.
ÜRO seatud üldistele teeviitadele toetuvad ka Onnineni emaettevõtte Kesko kestlikkuse eesmärgid. Neist omakorda kasvavad välja Eesti Onnineni tegevused jätkusuutlikuma maailma nimel.
„Peame aitama hoida maakera sellises korras, et ka järeltulevatel põlvedel oleks siin hea elada,“ ütleb Onnineni tegevjuht Peeter Matt.
Pikaajaliste säästva arengu teemadega tuleb rinda pista olukorras, mil ühele kriisile järgneb teine nagu COVIDi pandeemiale sõda Ukrainas, kus mõlemaga on seotud energiahinnad, inflatsioon ja kaupade kättesaadavuse probleemid.
„Need kriisid teevad meie
missiooni raskemaks, aga teisest küljest ka näitavad, et jätkusuutliku arengu küsimustega peab kindlasti tegelema,“ kinnitab tegevjuht.
KONKREETNE TEGEVUSKAVA
Kesko kontserni eesmärgiks on võimaldada oma klientidele kestlikke valikuid ja edendada muutusi kogu väärtusahelas.
Ettevõte valis fookusesse neli valdkonda: kliima ja loodus, tarneahel, ettevõtte töötajad ja hea juhtimistava.
Onninen kuulub Kesko
ehitus- ja tehnilise kaubanduse äridivisjoni, kus rõhuasetus on rohepöörde edendamisel. Igas riigis on selleks koostatud ka vastava riigi keskne tegevuskava.
„Me ei soovi olla üks neist firmadest, kelle kodulehelt võib lugeda palju ilusaid sõnu, aga kui vaadata, mis tegelikult tehakse, hakkab asi udusemaks minema,“ ütleb Peeter Matt.
„Meie tegevuskava on konkreetne. Osade asjadega oleme juba päris kaugele jõudnud,
mitu tegevust on algusjärgus,“ selgitab ta.
ONNINENI ROHELISED
TEGEVUSED
Mida siis Onninen teeb või plaanib ette võtta?
Roheelekter. Kõik Onnineni hooned, mille elektriga varustamiseks on ettevõttel leping otse energiamüüjaga, tarbivad ainult Eesti Energialt ostetud taastuvenergiat. Päikesepargid. Suure osa Jüris asuva logistikakeskuse energiavajadusest katab hoone katusele paigaldatud päikesepark. Ka kõikide uute arenduste juures nähakse ette kohapeal toodetud päikeseelektri kasutamist.
LED-lambid. Üleminek LED-lampidele lõppes suuresti juba eelmisel aastal. Tänavu kevadel lähevad viimaste hoonetena LED-valgustitele üle Lasnamäe Express ja Onnineni kontor.
Soojuspumbad. Viimase aasta jooksul rajatud hoonete kütte- ja jahutussüsteemid kasutavad energiatõhusaid õhk-vesi soojuspumpade lahendusi. Kus võimalik, minnakse samasugustele lahendustele üle ka olemasolevates hoonetes.
Hübriid- ja elektriautod. Edaspidi soetab ettevõte kas hübriid- või elektrisõidukeid. Üleminek toimub järk-järgult. Paberivabad Expressid ja
TAGAME HEA JA LÄBIPAISTVA JUHTIMISTAVA
• • Kestlikkustegevuste eest tasustamine
• Kestlikkusega seotud pädevuste tõhustamine
• Andmete kasutamine vastutustundlikult ja eetiliselt viisil, mis loob väärtust
logistika. Kui seni allkirjastati Onnineni müügipunktides iga päev tuhandeid paberil välja trükitud saatelehti, siis nüüd on jõutud niikaugele, et kliendid annavad allkirja tahvelarvuti ekraanil. Paberivabaks on muutunud ka kogu logistikaahel.
Onnineni eesmärk on edendada kestlikke valikuid terve tarneahela ulatuses. See tähendab, et hakatakse tähelepanu pöörama ka oma tarnijate keskkonnasõbralikkusele.
„Peame kõigepealt välja töötama kriteeriumid, millega me tarnijate kestlikkust mõõdame. Seejärel saame neilt seda ka nõudma hakata,“ selgitab Peeter Matt. Üks kriteerium võib olla näiteks see, kas ettevõttes on koostatud kestlikkuse tegevuskava.
Ta kinnitab, et tingimused tarnijatele tulevad järk-järgult.
„Me oleme oma partneritega üsna samas faasis,“ ütleb ta.
„Osa on süsteemset ja läbipaistvat tegevust kestlikkuse teemadega juba alustanud, osa alles alustamas.“ Onninen liigub edasi käsikäes Eesti ühiskonnaga.
Teise eesootava muudatusena saab osa kaupu Onnineni valikus rohemärgistuse. See lisatakse tootele, mille valmistamine ja tarneahel tootjalt kliendini vastab keskkonnahoidlikele põhimõtetele. Rohemärgistuse kriteeriumid
on kontserni tasandil praegu väljatöötamisel.
ALUSTADA TULEB ISEENDAST
Rohepööre on vältimatu ja käib maailmas juba täie hooga. Muutusi tõukavad tagant nii praktiline (energia-)vajadus kui riiklikud regulatsioonid.
„See loob uusi ärivõimalusi nii meie tarnijatele kui klientidele,“ kinnitab Peeter Matt. „Ka meie Onninenis vaatame
PEETER MATT
rohepööret muuhulgas uute võimaluste aspektist,“ rõhutab ta. See annab konkurentsieelise ettevõtetele, kes suudavad muutustega kaasa minna ja olla säästva arengu teerajajad.
„Kuid kõik hakkab peale inimestest, igast töötajast,“ kinnitab Peeter Matt. Kui tahame muuta maailma, tuleb alustada iseendast. Sellest põhimõttest lähtudes on Onninen käivitanud ettevõttes kestlikkuse-teemalised koolitused, mis jätkuvad kogu tänavuse aasta jooksul.
SEB sõlmis teenuslepingu ettevõttega GreenDice, kes suunab panga hästihoitud IT-seadmed Eestimaal elavatele peredele. IT-tehnikaringluse abil toetatakse 2023. aastal enam kui 400 uue kasutaja digitaalset enesearengut. GreenDice´i kogukonna liikmed omakorda aitavad SEB-l läbi jagatud vastutuse vähendada IT-seadmete ökoloogilist jalajälge.
GreenDice´i tehnikaringis on seadmete elukaar täielikult jälgitav ka väljaspool SEB-d, mis võimaldab pangal keskkonnamõju raporteerida. Ettevõte vastutab ka selle eest, et seadmed saaksid kogukonnas maksimaalselt väärindatud. Seadme elukaare lõppedes jõuavad need materjalide taaskasutusse.
GreenDice´i tegevjuht Argo Alaniit nendib, et keskkonnateadlikkus on
Eestis madalam, kui oleks arvanud. „GreenDice´i ideega algust tehes tundus mulle, et ettevõtete jaoks on keskkonnamõju vähendamine prioriteetne, aga pooleteistaastase tegutsemisaja jooksul oleme jõudnud tõdemusele, et valdavas enamuses on väljundiks vaid turunduslikud sõnumid. Seda enam teeb heameelt, et SEB on üks neist ettevõtetest, kes on teema päriselt südameasjaks võtnud ja saab aru, et suurt mõju
saab avaldada ka väikeste sammudega,“ sõnab Alaniit.
„SEB vahetab igal aastal umbes kolmandiku oma sülearvutitest uuemate vastu, mis tähendab, et kasutatud heas korras arvutid saadame nüüdsest positiivset mõju ja muutust looma GreenDice’i kaudu. Algatus võimaldab järjest suuremal hulgal inimestel oma digitaalseid teadmisi arendada ning tänu sellele saavad ka paljud teenused nüüd hõlpsamalt kättesaadavaks rohkematele eestimaalastele,“ kommenteerib koostööd
SEB panga juht Allan Parik
GreenDice on Eesti ettevõte, kelle missiooniks on luua arvutimaailma sisenemise võimalus igale inimesele maailmas. Liitumine kogukonnaga, mis garanteerib heas seisukorras IT-tehnika seadme, algab 5,9 eurost kuus. Igal kogukonna liikmel on oluline roll
Liitun GreenDice’i kogukonnaga – https://greendice.ee/liitu-greendicei-kogukonnaga
liitunud ettevõtete IT-seadmete keskkonnamõju vähendamisel. Seadmete elukaare jälgimine selle lõpuni loob esmakordselt võimaluse mõõta täpselt süsinikujalajälje jagunemist ühiskonnas. Tänaseks on GreenDice´iga liitunud juba 230 ettevõtet Eestis ning GreenDice ootab enda kogukonda veel ettevõtteid: selleks tuleb täita lihtne liitumistaotlus GreenDice’i kodulehel.
Mida rohkem räägitakse rohelise eluviisi olulisusest, seda rohkem kuuleme ka rohepesust. Aga hoolimata sellest, et oleme kõik seda terminit kuulnud, ei pruugi selle tähendus veel väga selge olla. Vaatame siis üle, mida rohepesu endast kujutab, miks see planeedile ohtlik on ja kuidas seda ära tunda.
FOTOD: SHUTTERSTOCK
Lühidalt öeldes on „rohepesu“ termin, mis viitab turundusvõtetele, mille eesmärk on varjata ettevõtte keskkonnavaenulikku tegevust. Rohepesu puhul on tegu firmade või organisatsioonide püüdega end reklaamida rohelisemalt ja keskkonnasäästlikumalt, kui nad tegelikult on. Sellistel ettevõtetel kulub tihtilugu rohkem raha reklaamile, et näidata end
loodusliku ja puhtana, kui tegelikule püüdlusele olla kestlik.
Sõna ise on pärit ingliskeelsest sõnast greenwashing , mis tähendabki rohelist pesemist. Termini looja Jay Westerveld kasutas seda 1980. aastatel hotellindusettevõtete kohta, kes väitsid, et on keskkonnasäästlikud, kuid ei teinud keskkonna heaks tegelikult midagi. Pärast seda on rohepesu
tähendus laienenud kõikidele äriühingutele ja organisatsioonidele, kes väidavad, et nad on keskkonnasäästlikud, kuid ei tegutse tegelikult vastavalt oma väidetele.
Miks on rohepesu kahjulik?
Rohepesu tehakse sageli selleks, et parandada ettevõtte mainet või suurendada müüginumbreid, näidates, et hoolitakse
keskkonnast. Elame ajal, mil keskkonna eest hoolitsemine muutub aina rohkemate inimeste jaoks oluliseks, ja on ettevõtteid, kes sellist mõtteviisi ära kasutada tahavad. Nad kasutavad keskkonnateemalisi sõnumeid, et tekitada tarbijates tunne, et nende tooteid ostes tehakse planeedile heategu. Sageli on need sõnumid aga pigem turundusstrateegiad kui tegelik soov keskkonda kaitsta.
See on ka põhjus, miks rohepesu niivõrd kahjulik on. Tarbijad võivad uskuda, et nad toetavad keskkonna säästlikke ettevõtteid, kuid tegelikult toetavad nad firmasid, mis ei tee midagi keskkonna heaks. See tähendab, et rohepesu võib takistada tegelikult keskkonnasäästlike ettevõtete kasvu ja arengut, mis on väga oluline keskkonnakaitse seisukohast.
Kuidas rohepesu ära tunda?
Tarbijana on oluline teada, kuidas ära tunda rohepesu märke, et teha keskkonnateadlikke ja jätkusuutlikke valikuid. Järgnevad mõned näited märkidest, mis võivad viidata rohepesule.
Ülemäärane rohelus: kui toode või teenus on kaetud roheliste lehtede või puupiltidega, kuid seal pole rohkem infot selle kohta, milles toote keskkonnasäästlikkus seisneb, ei pruugi see rohelus midagi tähendada. Mittemidagiütlevad märgistused: kui tootel on märgistus, mis väidab, et see on keskkonnasäästlik või roheline, kuid puudub täpsem info, kuidas see on saavutatud või mida see täpselt tähendab, võib märgistus täiesti sisutühi olla.
Ebaselge keelekasutus: kui reklaamis või märgistusel kasutatakse ebaselgeid või häguseid sõnu, nagu „looduslik“ või „taastuv“, ilma
täpsema selgituseta, kuidas see saavutatud on, ei tasu seda samuti usaldada.
Kui märkad neid rohepesu märke, tasub olla ettevaatlik ja vajadusel tootjalt lisainfot küsida. Kui tõendusmaterjali keskkonnasäästlikkuse kohta on, jagatakse seda tavaliselt meeleldi. Kui aga kasutatakse ainult üldsõnalisi ja umbmääraseid väiteid, tasub neis kahelda.
Allikad: keskkonnaharidus.ee, tlu.ee, sustain.life
Mitmed riigid on püüdnud olukorda parandada regulatsioonidega. Norras on näiteks autotootjatele paika pandud maailma ühed karmimad reklaamieeskirjad. Sealne tarbijate ühistu eestkõneleja on öelnud, et ükski auto ei saa keskkonnale kasu teha, ainult vähem kahju kui teised. Austraalias võib eksitavate keskkonnateemaliste väidete eest saada kuni 1,1 miljonit dollarit trahvi. Ka Kanada ja USA üritavad firmasid heidutada, et nad ei tooks välja üldiseid väiteid oma toodete kohta, ning soovitavad toetada kõiki keskkonnateemalisi väiteid teaduslike andemetega.
Allikas: keskkonnaharidus.ee
Meie keskkonnasõbralikumad tooted: keskkonnamõju vähendamiseks säästvate tavade rakendamine, pakkudes samal ajal tipptasemel pilveteenuseid
Kiiresti arenevas tehnoloogiamaailmas on nõudlus pilveteenuste järele hüppeliselt kasvanud. Selle kasvuga kaasneb suurenenud energia- ja ressursivajadus, mis koormab planeeti. Meie Pilvios mõistame, kui oluline on vähendada keskkonnamõju, pakkudes samal ajal tipptasemel pilveteenuseid.
Greenergy Data Centers andmekeskus – kohapealse rohelise energia kasutamine Üks võtmetegureid, mis muudab meie pilveteenused keskkonnahoidlikumaks, on Greenergy andmekeskus.
Energia jaotuse sõlmpunktis (andmekeskus asub kõrgepinge alajaama kõrval) elektrit tarbides kõrvaldame ülekandetasud ja vähendame energia raiskamist.
Partnerlus teiste roheenergiat kasutavate andmekeskustega
Meie pühendumine jätkusuutlikkusele ei piirdu ainult ühe andmekeskusega.
Otsime aktiivselt partnerlussuhteid andmekeskustega, mis seavad prioriteediks rohelise energia kasutamise. Tehes koostööd sarnaselt mõtlevate ettevõtetega, saame ühiselt vähendada oma süsinikujalajälge ja edendada tehnoloogiatööstuse jätkusuutlikumat tulevikku.
Soojusenergia taaskasutamine
Lisaks rohelise energia kasutamisele otsime alati partnereid, kes aitaksid meil taaskasutada meie andmekeskustes toodetud soojusenergiat. Muutes selle üleliigse soojuse kasutatavaks energiaks, saame veelgi vähen-
dada oma keskkonnamõju ja aidata kaasa ringmajandusele.
Riistvara taaskasutamine
jätkusuutliku lahenduse jaoks
Meie Pilvios usume, et olemasolevate ressursside taaskasutamine on jätkusuutlikkuse oluline aspekt. Meie pilveteenused on loodud nii, et need toimiksid sujuvalt juba kasutuses olnud riistvaraga, näiteks suuremate ettevõtjate poolt kasutusest kõrvaldatud serveriparkidega. Samuti jälgime riistvara ostmisel hoolikalt energiatarbimist, tagades, et meie valikud on nii kulutõhusad kui ka keskkonnasõbralikud.
Kaugtöötajate kaasamine
Meie pühendumus säästvusele ulatub kaugemale meie andmekeskustest ja riistvaravalikutest. Oleme võtnud kasutusele kaugtööjõu, kaotades vajaduse püsiva kontori ja sellega seotud ressursikulu järele. See mitte ainult ei vähenda meie süsinikujalajälge, vaid võimaldab meil ka kasutada erinevaid talente üle kogu maailma.
Jätkusuutlikkuse eelistamine hinnaliidriks olemisele
Kuigi me mõistame odavate teenuste ahvatlust, usume kindlalt, et meie keskendumine jätkusuutlikkusele eristab meid konkurentidest. Me ei püüa olla kõige odavam valik, vaid pigem pakkuda keskkonnasõbralikku alternatiivi klientidele, kes jagavad meie pühendumust planeedi kaitsmisele.
Kokkuvõte
Kuna nõudlus pilveteenuste järele kasvab jätkuvalt, on oluline, et ettevõtted seaksid jätkusuutlikkuse esikohale ja vähendaksid oma keskkonnamõju miinimumini. Oleme uhked oma keskkonnasõbraliku lähenemisviisi ja pühendumuse üle keskkonnahoidlikumale tulevikule. Kasutades rohelist energiat, kasutades soojusenergiat, taaskasutades riistvara, kasutades kaugtööjõudu ja seades jätkusuutlikkuse prioriteediks hinnaliidrile, eristume konkurentidest ja näitame, et on võimalik pakkuda erakordseid pilveteenuseid, kaitstes samal ajal meie planeeti.
Panditops
Vähem kui kahe kuu pärast tohib Tallinnas toimuvatel avalikel üritustel pakkuda süüa ja juua ainult korduskasutatavatest anumatest. See tähendab, et kõikidel spordiüritustel, festivalidel ja kontsertidel on ühekordselt kasutatavad nõud ja topsid täielikult keelatud. Sarnane nõue hakkab järgmisest aastast kehtima kõikjal Eestis. Mida see tähendab ürituste korraldajate jaoks? Kuidas korraldada korduskasutatavate nõude kogumist, pesemist, desinfitseerimist ja ringlusesse suunamist? Millised on vajalikud infrastruktuurid, logistika ja pesulahendused?
Mis on mis?
Oluline on teada, et kõik nõud, mille tootmiseks on vaja uut algmaterjali, loetakse ühekordse kasutusega nõuks. Nende hulka kuuluvad ka komposteeruvad plastpakendid, kuigi need koormavad keskkonda vähem. See on tekitanud teatavat segadust, sest kompostiks muutuv pakend tundub ju loodusele ohutum kui ühekordse kasutusega plast. Kuid komposteeruvate nõude tootmiseks on siiski vaja uut ressurssi, st neid ei saa ümber töödelda ja saadud materjali kasutada uuesti järgmise nõu tegemiseks. Seega on ainult loogiline, et ka nende kasutust tuli seadusega piirata, ja nii sobivadki alates selle aasta juunist Tallinnas avalikele üritustele ainult sellised nõud ja pakendid, mida saab ilma kvaliteedis kaotamata kasutada mitu korda. Reeglina on sellised nõud valmistatud vastupidavast plastikust, mis on tervisele ohutu ja mille ökoloogiline jalajälg on võimalikult väike.
ja bioplasti. Panditopsi nõud sobivad kasutamiseks kõiksuguste toiduainetega ja need taluvad 100-kraadist kuumust. Loomulikult on pandinõud ka pesumasina ja mikrolaineahju kindlad ehk oma olemuselt täpselt samaväärsed tavaliste keraamiliste nõudega.
Iga korduskasutusega nõu puhul on lisaks tootmisele ja kasutamisele oluline ka, mis sellest tulevikus saab. Täpselt samamoodi, nagu Panditopsi pandinõud on toodetud Euroopas, töödeldakse need pärast kasutamist ka Euroopas ümber. Tänu sellele on panditopsi elutsükkel läbipaistev ja teame täpselt, kus ja kuidas ringlusest kõrvaldatud rendinõud ümber töödeldakse.
Millega peavad ettevõtjad kindlasti arvestama?
Uue süsteemi rakendamine ei ole lihtne ei ürituse korraldajatele ega toitlustajatele. Korduskasutatavad
Olulised muudatused
Alates 1. juunist peab Tallinnas korraldatavatel avalikel üritustel serveerima toitu ja jooki üksnes korduskasutatavates anumates (nt joogitopsid, taldrikud, kausid) ning kasutama üksnes korduskasutatavaid söögiriistu (nt noad, kahvlid, lusikad, söögipulgad). Lubatud on kasutada ühekordselt kasutatavaid joogikõrsi, segamispulki ja kokteilikaunistusi, mis ei koosne plastist (sh biopõhisest plastist), oksüdantide toimel lagunevast plastist või biolagunevast plastist.
Alates 1. jaanuarist 2024 on kogu Eestis lubatud avalikel üritustel kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.
infrastruktuuri, efektiivset ja keskkonnasõbralikku logistikat ning töökindlaid pesulahendusi. See tähendab senisest erinevat ja oluliselt põhjalikumat planeerimist.
Esimese sammuna tuleb läbi mõelda, kui palju ja milliseid uutele reeglitele vastavaid nõusid üritusel vaja läheb. Millist kuumust peavad nõud taluma? Kas piisab ainult ühesugustest topsidest või on vaja erineva mõõduga topse?
Avalikel üritustel on üldjuhul soodsam kasutada standardmõõdus nõusid. Ära unusta, et ka söögiriistad (nt kahvlid, noad, lusikad ja söögipulgad)
Kui üritus toimub kaugemal, arvesta kasvavate transpordikuludega –lisaks kõigele tavapärasele tuleb kaasa võtta ka korduskasutatavad nõud.
Kindlasti tuleb veenduda, et müügikohas on piisavalt ruumi nii puhaste korduskasutatavate topside kui ka külastajatelt vastu võetud kasutatud topside jaoks.
Peatselt võetakse kasutusele ka sularahavabad elektroonilised tagastuslahendused. Seni tasub planeerida kassasse piisavalt pandinõude tagatisraha.
Suuremate ürituste puhul tuleb planeerida ka lisatööjõudu, kes kasutatud topsid vastu võtab ja pandiraha väljastab.
Vajadusel vaata üle kassasüsteem ja lisa sinna rendinõude tagatisraha.
Kui turvareeglid lubavad, siis tasub pakkuda pandipakendites jooke. Need pakendid saavad kindlasti kokku kogutud ja taaskasutusse suunatud. Nii ürituste korraldajad kui ka toitlustajad peavad külastajaid muudatustest teavitama ning julgustama inimesi keskkonnasõbralikule tarbimisele.
Abi ja nõu tasub küsida ka kohalikust omavalitsusest, kelle haldusalas üritus toimub.
Kui endal pole võimalik korduskasutusega nõusid piisavas koguses hankida või puuduvad efektiivsed pesulahendused, siis saab nõusid ka rentida.
Panditopsi rendinõude teenus sobib ühtmoodi hästi nii toitlustajatele kui ka ürituste korraldajatele. Selle teenuse puhul toob Panditops rendinõud ise sündmusele ja viib pärast pessu.
Panditopsi kogumisteenuse puhul hoolitseb Panditops kõige eest ise – pandinõud jaotatakse müüjatele, kasutatud rendinõud kogutakse külastajatelt kokku ning pandiraha tagastatakse.
Samuti tasub teada, et kõik kordus kasutusega anumad ei pruugi alati ühtmoodi loodussõbralikud olla. Näiteks on Aasias ja Euroopa Liidus üsna erinevad tootmistingimused ja sarnase välimusega nõude tootmiseks kasuta takse erineva keskkonnamõjuga mater jale. Eesti suurima rendinõude teenuse Panditopsi kõik topsid-taldrikud ja söögiriistad on valmistatud Euroopa Liidus ning materjalidena on kasutatud polükarbonaati, polüpropuleeni, tritaani
Panditops on Eesti Pandipakendi kaubamärk. Panditops alustas rendinõude teenuse pakkumist 2019. aastal. Panditopsi nõusid on Eestis kasutatud juba üle 800 000 korra.
www.panditops.ee
Kõik nõud, mille tootmiseks on vaja uut algmaterjali, loetakse ühekordse kasutusega nõuks.
Täiskasvanud võiksid enda käitumises jälgida lastele suunatud jalajäljemängu. Mõõda oma süsinikujalajälge, mis näitab, kui palju kasvuhoonegaase me oma tegevusega tekitame ja õhku paiskame.
Tegevuse käik
1. Joonista jalalaba järgi jalajälg ja lõika see välja.
2. Jaga jalajälg kaheksaks enamvähem võrdseks osaks.
3. Valides vastusevariandi number 1, värvi üks osa oma jalajäljest mustaks, valides vastusevariandi number 2, värvi osa oma jalajäljest roheliseks.
TEST
1. Kui sa ei söö kogu toitu ära, siis ...
1) viskad ülejäägi minema
Kuidas käituda igapäevaseid tegevusi tehes keskkonnasäästlikult ning miks see üldse oluline on, selgitab Tallinna Strateegiakeskuse ringmajanduse spetsialist Liina Kanarbik.
TEKST: TEELE TEDER
FOTOD: SHUTTERSTOCK
Mis on ökoloogiline jalajälg?
Ökoloogiline jalajälg on meetod, mis suudab ligikaudselt arvutada maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside (näiteks soojusenergia, mootorikütus või toiduained) tootmiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötlemi seks, ladestamiseks või loodusli kesse aineringetesse sidumiseks. Kui ressursikasutus ja jäätmeteke ületab maakera elus looduse kandevõime piirid, siis ei käitu inimkond enam jätkusuutlikult.
Mis on need igapäevased tegevused kodus, millega saaksime enda ja maailma ökoloogilist jalajälge vähendada?
Jalgsi tööle, koju, poodi. Kasuta asju kaua ja pikalt. Tarbi nii vähe
kui võimalik. Paranda asju. Ära viska toitu ega asju ära. Kustuta enda järel tuli, keera kinni veekraan, küte pane optimaalse peale jne. Kogu jäätmeid liigiti. Tee seda kõike nii tööl kui ka kodus.
Kas prügikast iga kontorilaua all on minevik?
Kui kunagi tõesti oli igas toas ja lausa iga laua all prügikast, siis viimastel aastatel ei ole ma selliseid kohti kohanudki. Kõige mõistlikum on töökohas tekitada üks kindel koht (kööki, koridori), kus töötajatel on võimalik liigiti panna näiteks vanapaber, pakendid, biojäätmed ja segaolme. Oleneb küll kontori suurusest, kuid prügikastid ei pea olema iga nurga peal. Piisab, kui
on tekitatud korralikud liigiti kogumise kohad – töötaja peab veidi jalutama, end liigutama, et jäätmed õigesse kohta ära panna. See on kasulik nii töötajale kui ka keskkonnale.
Kuidas saada ka teised inimesed jätkusuutlikumalt elama? Millega või kuidas neid motiveerida?
Asjade tarbimine on ületanud igasuguse piiri. Elanikel on olemas võimalus tarbida, on valikut. Selle kõrvalt on paljud kaotanud mõtlemisvõime, et ükskord saavad meil maavarad otsa ja enam ei ole millestki midagi toota. Meie tarbimine ja käitumine ei ole juba ammu jätkusuutlik. See on meid viinud globaalse ületarbimise päevani (ingl Earth Over shoot Day). See on päev, mil inimesed on kasutanud ära selleks aastaks ettenähtud looduslikud varad. Maailmas on see juulikuus, Eestis aga näiteks jõudis kätte 14. märtsil 2023.
Mõtteviis „Pärast meid tulgu või veeuputus“ ei päde juba ammu. Vähem tarbides jääb ka raha alles. Vähem tarbides jääb meie lastele koht, kus elada. Inimene, kelle elustiil on laristav ja kes ei kogu jäätmeid liigiti, ei tohiks enam midagi tarbida, sest ta ei ole panustanud sellesse, et materjal läheks ringlusse ning talle üldse saaks uusi asju toota.
2) pakendad toiduülejäägid ja sööd hiljem
2. Kui lahkud toast, kustutad tule ...
1) mitte kunagi
2) alati
3. Poes oste tehes pakid kauba ...
1) kilekotti
2) korduskasutatavasse poekotti
4. Tavaliselt sööd liha ...
1) iga päev
2) vähe või üldse mitte
5. Tuled lasteaeda ja lähed koju ...
1) autoga
2) rattaga või jalgsi
6. Kasvatad kodus köögivilju, maitsetaimi ...
1) ei
2) jah
7. Värsked puu- ja köögiviljad, mida ostad ...
1) on pärit maailma erinevatest paikadest
2) eelistad eestimaiseid
8. Käsi pestes lased veel joosta ...
1) kogu aeg
2) keerad vahepeal kraani kinni
Kokkuvõte
1. Kui sinu jalajäljel on ülekaalus must värv, jätad endast maha suurema süsinikujalajälje, seega tekitad oma tegevusega liiga palju kasvuhoonegaase.
2. Kui sinu jalajäljel on ülekaalus roheline värv, jätad endast maha väikese süsinikujalajälje, seega tekitad oma tegevusega vähe kasvuhoonegaase.
Kuigi kliimamuutuste vaatest saab probleem elektriautodega justkui lahendatud, jääb trobikond teisi probleeme ikka alles. Isegi kui vahetaksime kõik praegused sisepõlemismootoriga autod üleöö elektriautode vastu, jääks suurem osa autostumise negatiivsetest mõjudest täpselt sama suureks.
Euroopa Parlament kiitis veebruari keskel heaks paketi „Eesmärk 55“, mille kohaselt tohib EL-is alates 2035. aastast müüa ainult selliseid uusi sõiduautosid ja kaubikuid, mis ei tekita üldse CO2 heidet. Paljud autotootjad on öelnud, et tahavad selle eesmärgini jõuda juba 2030. aastaks. Samas on palju neid, kes suhtuvad otsusesse skeptiliselt.
TEKST: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK
2035. aastal ei tohi Euroopas enam müüa ühtegi sisepõlemismootoriga autot, see aga ei tähenda, et edasi ei võiks sõita varem ostetud bensiini-, gaasi- või diiselautoga. Otsus sundida Euroopa transporti roheliseks on igati tervitatav –kellele ei meeldiks puhtam õhk ja tervem loodus –, skepsist tekitab aga reeglistikku sisse kirjutatud nulltolerants igasuguse heitme suhtes. Porschede ametliku esindaja Auto 100 juhatuse liige Jussi Pärnpuu on selgelt seda meelt, et maailm on autonduses fossiilsete kütuste kütkeist vabanemas, kuid arvab, et tulevik on palju mitmekesisem kui vaid akuelektrit kasutavad sõidukid.
E-mobiilsus ja e-kütused „Kui vaadata maailmale realistlikult otsa, siis liitiumivarud kahanevad planeedil hämmastava kiirusega. Lisaks on enamikule sellest toormest Aafrikas käpa peale pannud Hiina, kellel on seda vaja olmeelektroonikale akude tootmiseks. Hetkel elame ju maailmas, kus vaid veekeedukann ei käi akudelt. Liitiumi hind on samuti ligi viis korda tõusnud, mis muudab sellise tehnoloogia meeletult kalliks. Ning kõik teised tehnoloogiad ei ole akuarenduses erilist alternatiivi pakkumas,“ arutleb kolmkümmend aastat autosid müünud Pärnpuu.
Tema meelest tuleks palju enam rääkida üldisest e-mobiilsusest, mis on palju laiem maailm: kindlasti jäävad alles elektriautod, mis kasutavad ühelt poolt akutehnoloogiat, kuid aina enam ka vesinikuelemendiga toodetud „jõudu“. Lisaks sellele kasvab biometaani kasutamine autokütusena, milleks hakatakse looma uusi rohelisi tootmisvõimsusi. Ning neljandana usub automüüja uutesse e-kütustesse. Mis imeasi on e-kütus?
„Porsche on pannud Tšiilisse püsti suure tehase, mis püüab atmosfäärist kokku seal lendava CO2 ja pressib selle
vedelaks. Sellist kütust on võimalik kasutada tavalistes sissepritsega autodes, tehes enne mõned muutused mootoris. Tegemist on absoluutselt rohelise kütusega, probleem on aga selles, et nagu iga asja põlemisel, nii tekib ka CO2 puhul väike, kuid Euroopa Liidu reegli vastu käiv heide,“ räägib Pärnpuu.
Eesmärk on hetkel käeulatusest väljas
Autode müügitarkvarafirma AS Modera juhataja Raido Toonekurg ütleb 2022. aasta trendi vaadates, et mullu oli
„On väga oluline teadvustada, et autostumine oleks linnades suur ühiskondlik probleem ka juhul, kui meil kliimaga ühtki muret ei oleks. Süveneval autostumisel on mitmekesised negatiivsed ühiskondlikud mõjud. Näiteks autode suure ruumivajaduse tõttu pikenevad distantsid ja halveneb ligipääsetavus, väheneb füüsiline aktiivsus ning müra ja heitgaasid tekitavad linnaelanikele tervisekahju,“ rõhutab liikuvusekspert Aksel Part.
„Kõiki neid mõjusid kokku võttes on Hollandis arvestatud iga autoga läbitud kilomeetri kogukuluks – sotsiaalsed kulud ja individuaalsed kasutajakulud – ühiskonnale 95 eurosenti,“ sõnas Part.
Võrdluseks: iga rattaga läbitud kilomeeter toodab ühiskonnale kogutulu 1 eurosendi väärtuses. Arvude selgitamiseks tõi Part näite: Tartus läbiti 2018. aastal autoga kokku 408 miljonit kilomeetrit, mille kogukulu ühiskonnale oli selle arvestuse järgi ligi 390 miljonit eurot, Tartu linna kogu eelarve oli tol aastal aga 175 miljonit eurot.
Allikas: Roheportaal
elektriautode turu osakaalu kasv ainult 3%, mida on selgelt liiga vähe saavutamaks 2035. aastaks seatud eesmärke.
„Kui korrutame 3% kümnega, siis aastaks 2032 on elektriautode turu osakaal ainult 42%. Kindlasti kiirendab elektriautode müügi kasvu lähema 2–5 aasta jooksul turule jõudvate uute elektriauto mudelite lisandumine, mis peaksid olema hinnalt odavamad ning sõiduulatuselt paremad. Kindlasti võetakse lähimatel aastatel seoses laadimistaristu arenguga paljud hirmud maha ning siis näeme loodetavasti märksa kiiremat elektriautode osakaalu kasvu,“ räägib Toonekurg.
Lähiaastail kummitab turgu veel muna-kana probleem. Kuna elektriautosid ei ole piisavalt, ei kiirustata ka taristut arendama, ja kuna ei ole taristut, ei osteta elektriautosid. „Oluliselt suuremale elektriautostumisele saavad ikkagi kaasa aidata erinevad maksulised soodustused, nagu on tõestatud Norra näitel,“ lisab tarkvaraarendaja.
Sotsioloog ja keskkonnaaktivist Maie Kiisel sõnab, et ökoloogilise jalajälje arvestatavaks vähendamiseks tuleb lahendada keeruline põhiküsimus, kuidas tagada inimeste heaolu vähesemate materiaalsete võimalustega.
TEKST: UKU ADRIAN ILVES FOTO: SHUTTERSTOCK
Kiisel ütleb nii isiklikule kogemusele kui ka töö käigus kohatud teadlaste ja huviliste öeldule tuginedes, et kirge keskkonnateemade vastu on keeruline lahti mõtestada ja selle alguspunkti fikseerida. „Mingisugused huvitavad seemned jalutavad ringi ja aeg-ajalt lihtsalt nakatavad mõnda inimest.“
Kas ökoloogilise jalajälje vähendamise küsimust tuleks esmalt käsitleda loodusteadusliku või hoopis sotsiaalja kasvatusteadusliku küsimusena?
See on sotsiaalteaduste ja loodusteaduste kokkupuutepunkt. Nii sotsiaalteadlased kui ka tehnoloogiauurijad on pikemat aega pead murdnud selle üle, kas tehnoloogia on tööriist ehk asi, mis ise pakub lahendusi. Praegu valitseb arusaam, et tehnoloogia ei toimi ilma inimkaasluse või -suuniseta. Need tehnoloogilised arengud, mis inimeste vajadusi ei rahulda ega suuda uusi vajadusi ellu äratada, jäävadki üldiselt seisma ega jõua kasutusse. See on näha start-up ’ide puhul, mis püüavad uusi äppe arendada. Kõik on iseenesest kena, aga kui ei taba ära inimese loomupäraseid vajadusi, langevad need kõrvale.
Inimesel on vajaduste arv üsna piiratud ja teiseks on ajakonkurents – sa ei saa kõige huvitavaga elus tegeleda. Tehnoloogiat ei saa süüdistada probleemide eksisteerimises või jätkumises, kui selle kasutus ongi ühiskonnas halvasti korraldatud ehk inimesest tingitud. Näiteks tehnoloogiast saadud energiasääst kasutatakse ära uute asjade tegemiseks ja tarbimiseks.
Aga miks ikkagi on ökoloogilist jalajälge nii keeruline vähendada?
Inimkeha kulutab ööpäevas lihtsalt pikali olles ehk üldse mitte midagi tehes umbes 1200 kcal. Kusagilt see energia tuleb ning peame eluspüsimiseks selle ära tarbima. Iga täiendav liigutus eeldab uue energiaressursi kasutust. Tõusen hommikul üles, lülitan veekeetja sisse ja nii hakkabki asi pihta. Kui me laotame kogu inimese ööpäeva aegritta, siis kõigi tema tegevustega kaasneb jalajälg (telefoni laadimine, guugeldamine, kassile toidu ette panemine), sh passiivse tarbimisega (nt tänavavalgustus, elektri abil avanevad uksed). Millegipärast adume keskkonna koormusena ainult mõnda valikut selles päevas, nt kas ta viskab
jäätmetüki ühte või teise prügikasti, sõidab bussi või autoga, ostab poest ökotoote või mitte ... Me oskame selliseid hetki tähele panna, kuid see on ikkagi hetkes olemise ja ümbruse märkamise oskus. See ei tähenda, et me jälgime oma tegevust viimase grammini ja rakendame ökoloogilise jalajälje analüüsi. Ega inimesed suudagi oma samme niimoodi kalkuleerida ja selle teadmisega on harva midagi peale hakata. Kui inimene tahab elada inimväärset elu, kuuluvad selle juurde ihalused ja soovid. Näiteks soov ennast proovile panna ja mingisuguses suunas areneda. Kui inimene soovib saada paremaks kalapüüdjaks, tähendab see ajakirjade, kalamehepükste, püügivarustuse, paadi ostmist jne. Enne kui me arugi saame, on selle kire peale kulutatud väga palju energiat. Aga see on just see, mis teeb elamise elamisväärseks.
nendest toetavad inimese eneseväl jendust. Me tahame kokku saada ja suhelda, proovida tundmatuid mait seid, reisida, kujundada paremat kodu ehk täita elu tegevustega, mida robot ei vajaks. Nende tegevuste oma elust välja lõikamine ökoloogilise jalajälje nimel on küll teoreetiliselt võimalik, aga jätaks meid pidetusse vaakumisse, sest nende soovide toel oleme ühiskonda sotsiali seerunud. Eneseteostuse kõrvalt leiab aga ka ühiskondliku sunduse elada ressursirohkelt, näiteks maa- või ääre linna eluga kaasnev kohustus autot üleval pidada või needsamad elektri lised uksed, millest läbi astumist vältida ei saa. Oleme teinud suure tehnoloo gilise progressi, aga ilmselt peaksime tegema ka sotsiaalse – korraldama elu ümber väikese jalajälje võtmes.
Kui inimestel on vähem raha või elu läheb kallimaks, siis tarbimisest tulenev ökoloogiline jalajälg väheneb. Majandus kriisid näitavad seda selgelt. Siinkohal tuleb küsida, kuidas pakkuda inimes tele rahulolu ja õnnetunnet siis, kui nad endale ka pikas perspektiivis enam nii palju lubada ei saa? On suur vasta mata küsimus, kas ja kuidas suudame inimeste heaolu süsteemselt toetada materiaalset jalajälge vähendades.
Isegi kui inimestel ei oleks väga suuri ambitsioone, vajab industriaalne ühiskond tööga hõivatud inimesi. Kuna paljud neist on tehnoloogia ja masinate arengu tõttu oma senise töö kaotanud, tuleb luua uusi vajadusi ning päris paljud
Kellel peaks olema ökoloogilise jala jälje vähendamisel põhiline roll? Kas eraisikutel, ettevõtetel, poliitikutel või kellelgi neljandal?
Neil on eri ülesanded, kõigil on süsteemis oma koht. Organisatsioonide
Kui inimene tahab elada inimväärset elu, kuuluvad selle juurde ihalused ja soovid.
ja nende võtmeisikute käes on võti tagada tingimused, mille abil ressursse kokku hoida. Mina ei saa endale valida töökoha tingimusi – kuidas on kontor soojustatud, milline on ventilatsioon, kas ma pääsen oma kontorisse ainult lifti abil jne. Need asjad ei ole minu võimuses. Neid võib nimetada kivistunud tingimusteks, mida ei lahendata demokraatlikult. Samas on oluline tagada, et elukeskkond ka pärast ökoloogiliste põhimõtete järgi korrastamist ikka inimestele talutavaks jääks. Siin on oma koht ka täiesti tavaliste inimeste kogemusel.
Ühtlasi peab kusagil olema keegi, kes koordineerib seda, mis me tarbimisest üle jääva säästuga teeme, et see uuesti tarbimisse ei läheks, ja kuidas kompenseerime olukorda inimestele, kes ei saa endale üldse midagi lubada. Ehk siis valitsus. Igaühel oma roll. Omaette teema on leiutajad, kes otsivad lahendusi tänastele elamise viisidele. Meenub üks algatus Facebooki pakendiaktivistide grupis, kus otsiti huvilisi USA-st pakendamata hambaniidi tellimiseks. Kuidas seda Eestis laiali vedada ja inimestele üle anda? Kas keegi üldse reaalselt soovib,
Samas peab ütlema, et ka kummaliste ideede seast leiab algeid, mis vääriksid edasiarendamist. Kõike ei tasu ka põlata ega naljaks väänata, vaid vaadata üllatuse, uudishimu ja tulevikuperspektiiviga. Mõnikord saavad väiksemad rühmad ja algatajad piisavalt tähelepanu ning nende tegevuse tõttu julgeb mõni olemasolev ettevõte tulla välja uue lahenduse või tootega. Kõik ettevõtmised ja tooted ei muutu kohe kasumlikuks, kuid aja jooksul võivad need suuremaid tarbijamasse endaga kaasa tõmmata. Siis tekib mingil hetkel juba reaalne võimalus nii uute lahenduste kasutust kollektiivselt suurendada kui ka vanad ja raiskavamad turult välja tõrjuda. Võimalusi on.
see, et mahetoit oli kallim. Nad alustasid retseptidest, mis jäid tavaportsjoniga samasse hinnaskaalasse. Uued retseptid eeldasid mitmekesist toiduainevalikut. Lahendada tuli küsimus, kuidas tooraine üle Eesti kokku ajada (nt mõni kilo liha Hiiumaalt), lisaks hoiustamine, töötlemine ja aruandlus. See kõik tähendas lisatööd ja ka ökoloogilist jalajälge.
tehnoloogilised arengud ei rahulda inimese vajadusi ega suuda ka uusi ellu äratada.
Kui teil on probleeme elektriga, siis leiame sellele lahenduse, omame selleks kõiki lube ja pädevusi.
Näiteks, kui kokk oli varem harjunud valmisriivitud porgandile mahla peale valama ja salat oligi valmis, siis nüüd tuli alustada veel mullastest porganditest – pisikesest asjast suur lisakulu. Asjaosalistele oli see meeletu ületöö, kuid tarbija oli väga rahul. Kui mahetoit peaks alati sellise jalajäljega lauale tulema, oleks see ebamõistlik, aga leiutistega ongi nii – säästlik efekt tekib nende juurutamisega süsteemi. Süsteemi muutmiseks on selliseid õppetunde vaja, näeb ära kitsaskohad, saab seada prioriteete. Näiteks vahetada menüüs esialgu välja ainult kartul (suur kogus) ja eritooteid mitte taga ajada.
Kui me suudame mobiliseeruda ja see liidab meid kokku nagu heas mõttes kerge religioon, siis miks mitte? Teeme esimesed sammud ja kiidame
sest teevad liiga kellelegi, kes pole valmis või ei suuda. Ja sealt sünnib kriitika ja vastasseis ökopüüdluste vastu, mis on mõistlik, sest tuleb välja selekteerida see, mida küll tehakse, ent mis ökoloogilist jalajälge alla ei too. Eks see ole kogu asja paratamatu kõrvalnähe. See aitab tuua välja uusi võimalusi ning
Meilt on võimalik osta erinevaid elektrimaterjale soodsa hinnaga, aitame ka valimisel ja kohaletoomisel.
Eesti Keskkonnajuhtimise
Assotsiatsioon kuulutas 2022. aasta parimaks roheliseks kontoriks Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni kvartali.
TOIMETAS: EVE KALLASTE
Eesti Pank taotles rohelise kontori tunnistust esimest korda. Rohelise kontori ja teiste keskkonna- ja kliimateemadega tegelemiseks lõid Eesti Pank ja Finantsinspektsioon ühised töögrupid. Rohelise kontori põhimõtete järgimiseks koostas Eesti Pank tegevuskava, mis sisaldab muu hulgas keskkonnaeesmärke ja -mõõdikute sihttasemeid. Eesti Pank ja Finantsinspektsioon hindasid oma 2020. aasta süsiniku jalajälge ja on Eestis seni üks väheseid rohelisi kontoreid, kes on koostanud jalajälje aruande.
Eesti Panga rohelise kontori projektijuhi Margot Luukase sõnul oli süsiniku jalajälje mõõtmine suur väljakutse, eelkõige andmete kogumise mõttes.
„Eesti Pank ja Finantsinspektsioon asuvad ühes kvartalis, kuhu kuulub nii ajaloolisi pangahooneid kui ka tänapäevaseid büroohooneid – süsiniku jalajälje vähendamiseks nõuab iga hoone eri lähenemist,“ selgitab ta. Samuti on Eesti Panga tegevuse eripära sularaha ja müntide käitlemine. „Müntide tootmise jalajälje mõõtmiseks tuleb suhelda välismaal asuvate mündivermijatega ning andmete kättesaadavuse hõlbustamiseks lisada tulevikus lepingutesse süsiniku jalajälje arvutamiseks vajalike andmete avaldamise kohustus,“ räägib Luukas.
Eesti Panga heade praktikatena saab lisaks tuua välja juba kaks aastat korraldatud igakuised rohehommikud – keskkonnateemalised seminarid Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni töötajatele. Samuti on asutuses üha enam töötajaid, kes käivad tööl rattaga.
Eestis on praegu 50 tunnistusega rohelist kontorit
Tänavuse aasta uued rohelised kontorid Nõmme Linnaosa Valitsus, Eesti Pandipakend, LHV Panga Pärnu ja Tartu kontorid. Rohelise kontori tunnistust annab välja Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon.
Rohelise kontori eriauhind Mullu andis Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon (EKJA) välja ka rohelise kontori eriauhinna parimale töötajate kaasajale, mille pälvis DHL Express Estonia AS-i kontor. Ettevõte korraldab töötajatele näiteks keskkonnateemalisi koolitusi ja viktoriine. Samuti on loodud ettevõtte sees eraldi süsteeme, näiteks jalutuskäigud tööohutuse ja keskkonnasäästu tegevuste
Keskkonnahoidliku ehk rohelise kontori eesmärk on kontori tegevuse keskkonnamõju pidev jälgimine ja vähendamine, millega kaasneb kulude kokkuhoid, loodusressursside säästev kasutamine, jäätmetekke vähenemine ning töökeskkonna tervislikumaks muutumine.
Rohelise kontori süsteemi võib vaadelda kui lihtsat keskkonnajuhtimissüsteemi. Selles on ära määratletud kontoritegevusega seotud olulised juhtimise ja keskkonnategevuste toimimisega seotud põhimõtted ja kriteeriumid, mida kontorid peavad järgima.
Oluline on, et rohelise kontori põhimõtete rakendamine toimuks süsteemselt ja järjepidevalt. Roheline kontor ei nõua, et omaksite põhjalikke keskkonnateadmisi – piisab tahtest säästlikult tegutseda.
Rohelise kontori elemendid
vaatlemiseks. Sisekoolitustel osalevad või oma keskkonnakäitumist raporteerivad töötajad saavad taotleda keskkonnateadliku töötaja tunnustust ehk saada GoGreeni spetsialistiks. Ka on ettevõttel plaanis luua keskkonnaintsidentidest teavitamise süsteem.
EKJA juhatuse liikme ning Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemeksperdi Harri Moora sõnul on kliimamõju arvestamine muutunud üha olulisemaks ka kontorite puhul: „On enesestmõistetav, et ka kontorid hakkavad oma süsiniku jalajälge mõõtma. Hea meel on tõdeda, et paljud kontorid seda juba teevad.“ Samas tuleb silmas pidada, et süsiniku jalajälje teadmisest üksi ei piisa, et oma keskkonnajuhtimise tulemuslikkust hinnata. „Nii ei tohiks keskkonnategevus piirduda üksnes roheenergiale üleminekuga. Süsiniku jalajälje vähendamise kõrval tuleks tähelepanu pöörata ka energiatarbimise vähendamisele ja energiatõhususele,“ lisab Moora.
Kuna elektriautode nõudlus on plahvatuslikult tõusnud, jõuavad paljud sõidukid peagi punkti, kus aku on nii kulunud, et tuleb välja vahetada.
TOIMETAS: SVEN SULA FOTOD: SHUTTERSTOCK
Mõni aeg tagasi, kui elektriautondus alles alustas, polnud see teab mis mure. Nüüd, mil üha enam autotootjaid annab teada plaanist loobuda peagi sisepõlemismootoreist, ennustavad analüütikud, et aastaks 2030 on teedel vähemalt 145 miljonit elektriautot.
Särtsuauto aku on võimas tehnoloogiline tippteos, kus tuhanded maailma eri paikadest pärit komponendid muudavad liitiumi ja elektronid jõuks, mis viib edasi sadu kilomeetreid. Roheliselt, ütlevad kõik tootjad kui ühest suust.
Tegelikult, kui aku eluiga lõpeb, kaovad ka rohelised eelised. Sinisilmne oleks eeldada, et kõiki akusid saab jäädavalt n-ö teisel ringil kasutada. Akudest kujuneb tulevikus suur probleem, sest niisama ladustatud ja käitlemata jäetud jõuallikad hakkavad kunagi eraldama mitmesuguseid toksiine, nende seas ka raskmetalle.
Hetkel on enamiku elektriautodel töötamise lõpetanud akude lõpliku utiliseerimiseni omajagu aega, kuna vähenenud mahtuvusele vaatamata võivad need olla endiselt väga kasulikud.
Taaskasutamisvõimalusi jagub ja mõned neist on oma loovuses üsnagi üllatavad.
Valguskiir Jaapani öös Üks vägagi leidlik vanade elektriauto akude taasrakenduse projekt on Nissani ja 4R Energy Corporationi ühine ettevõtmine, mille käigus valgustatakse Namie linna öiseid tänavaid Jaapanis. Päikesepaneelidega varustatud valgustite energiasalvestitena kasutatakse seal elektriauto Nissan LEAF akusid. See on väga nutikas viis vanade elektriauto akude tarvitamiseks ja eriti tore kogu asja juures on tõik, et autotootja pingutab ise leidmaks taaskasutusviise, mitte ei keskendu lihtsalt uute akude müümisele.
Loomulikult tegelevad taaskasutuslahenduste loomisega ka teised autotootjad, sest mida rohkem sarnast mõtlemist rakendatakse, seda keskkonnasäästlikum on kogu sektor.
Uus töökoht päikesejaamas
2019. aastal loodud B2U (Battery 2nd Use) Storage Solutions on vanade elektriauto
akude abil arendanud välja ärimudeli, mille käigus salvestatakse California päikeseenergiat päeval ja müüakse edasi võrku ajal, kui elektrihind on piisavalt kõrge.
Analüütikud ennustavad, et aastaks 2030 on teedel vähemalt 145 miljonit
Ettevõtte rehkenduste kohaselt on sarnaseid salvestusprojekte alustada märksa odavam just teise ringi akudega, sest uute energiamahutite ostmisega kaasnevad oluliselt suuremad kulud.
Ainsaks potentsiaalseks riskiks selle lähenemisviisi puhul on see, et pole teada, kui pikk on kasutatud akude eluiga. Kui need juhtuvad n-ö surema enneaegselt, võib olla parem varustada salvestusjaam kohe alguses uute akudega.
Sellegipoolest on energiasalvestusprojektid tulevik, sest kasutatud akude hulk ja valik suureneb peagi plahvatuslikult.
Autotootjad on usinad
Audi kasutab Ingoldstadti tehases oma vanadest hübriid- ja e-tron-mudelitest pärit liitiumioonakusid kahveltõstukite pliiakude asemel, mis on asendajatest palju raskemad.
Volkswageni vanad akud teevad karjääri mobiilsetes elektriautode laadimisjaamades, mis võivad mahutada kuni 360 KWh energiat: sellest piisab kuni nelja sõiduki laadimiseks korraga.
Toyota Priuse kasutuselt kõrvaldatud akusid kasutatakse 7-Eleveni kaupluste päikesepaneelide energia salvestamiseks kogu Jaapanis; Rootsis tarvitatakse sarnase kava raames Volvo akusid kolmekorruselistes kortermajades.
Aja möödudes muutuvad akud järjest paremaks, nii et tulevik toob veel rohkem võimalusi nende taaskasutamiseks. Vanade akude ringlussevõtt nende ümbertöötlemise teel jätab kasutamata palju võimalusi, mis autodel töötamise lõpetanud energiasalvestajates veel varjul on.
Allikad: Top Speed, Science
Elektriauto akude turu maht oli möödunud aastal hinnanguliselt 56,4 miljardit dollarit. Prognooside kohaselt kasvab see järgmise viie aastaga 134,6 miljardini.
Tootja Turuosa Riik
1. CATL 34% Hiina
2. LG Energy Solution 14% Lõuna-Korea
3. BYD 12% Hiina
4. Panasonic 10% Jaapan
5. SK On 7% Lõuna-Korea
6. Samsung SDI 5% Lõuna-Korea
7. CALB 4% Hiina
8. Guoxuan 3% Hiina
9. Sunwoda 2% Hiina
10. SVOLT 1% Hiina
