Heelia Sillamaa: mõistan

teist last oodates, kui hea on, et rasedusaegsed vaevused ja ununevadsünnitusvalu kiirelt

TEKST: BRITT ERNEWEIN

FOTOD: TRIIN MAASIK

STILIST: MERIT BOEIJKENS

MEIK JA SOENG: MARIKA JERBACH

RIIDED: RESERVED

Kohtume Heelia, tema lavastajast elukaaslase Peep Maasiku ja kaheaastase pisipoja Pauliga esimest korda fotostuudios. Kohe hakkab silma, kui tasakaalukate ja rahulike vanematega on tegu. Blondipäine poiss jookseb ringi, proovib korduvalt autovõtmega välisust avada ja katsub ka enne pildistamise algust jalanõud jalga saada. Lapse järele ei torma kumbki vanem, samuti ei katkestata ta tegevust. Temaga suheldakse kindlalt, ent hellalt. Ja mis peamine – kannatlikult. Heelia asetab aeg-ajalt käed mõtlikult kõhule ja naeratab. Pisibeebi on väga oodatud. Kui Paul saabus paari ellu suure üllatusena ja planeerimata, siis kõhus sirguv poisslaps otsustas vanemate kannatuse proovile panna, lastes end oodata aasta jagu.

Ühiskondlik surve sunnib oma muresid pisendama

Et Heelia on valmis veel üheks lapseks, sai ta aru paar kuud pärast Pauli sündi. „Hakkasin ilma pikemalt mõtlemata tema asju järgmisele lapsele alles hoidma. See oli minu jaoks väga loomulik ja alateadlik protsess. Peebuga arutasime seda esimest korda siis, kui Paul oli pooleaastane. Uurisin, mis ta arvaks, ja tema meelest oli see hea idee.“

Kuna nii Heelial oma õega kui ka Peebul vennaga on väike vanusevahe, teavad mõlemad, kui hea tunne on, kui juba maast madalast on olemas veel üks inimene, kelle peale saab alati kindel olla. Oma osa oli muidugi ka praktilisel mõtlemisel. „Tundsin, et on kergem saada teine laps, kui olen juba kodurütmis sees. Kartsin, et kui vahepeal telemaailma naaseksin, hakkaksin teise lapse mõtet edasi lükkama, kuniks avastaksin ühel päeval, et olen liiga vana,“ räägib Heelia. Ta on seisukohal, et pikem eemalolek töölt pakub hiljem sajaprotsendilist kindlust, et lapsed on saadud ja on võimalik end taas tööle pühendada.

Plaan paigas, ei läinud aga kõik sugugi nii, nagu Heelia oleks oodanud. „Mäletan, kui enesekindlalt esimest testi ostma läksin. Arvasin, et olen juba rase, ja nägu vajus õige pikaks, kui test ei näidanudki kahte triipu.“

Ühe triibuga teste jagus aastaks ja iga järgneva tegemine muutus emotsionaalselt laastavamaks – omal kohal olid ka pisarad. Murest kõvasti rääkida naine ei söandanud. Tahes-tahtmata kippus ta end pisendama, kartes kuulda, et teised proovivad ju ka aastaid esimest last saada. Temal on aga üks kodus olemas ja mis õigusega ta üldse nukrutseb ... „Tundsin, et sellised laused oleksid mu rivist välja löönud. Olin seesmiselt teiseks lapseks nii valmis. See on kurb, kui palju

End Halvasti Tundes J Udsin K Ll Korraks

MÕELDA, ET MIS IME LÄBI

emotsioone peavad nii mehed kui ka naised alla suruma, sest tunnevad ühiskondlikku survet – kuni teistel on kehvem, ei ole minu tunded õigustatud ...“ kurvastab naine. Samal põhjusel ei tahtnud ta ka arstile minna, arvates, et enne aastat ei hakata ilmselt midagi uurima.

Kui aasta täitus ja murepilved olid muutunud pea kohal juba küllalt tumedaks, tuli ootamatult ka suur üllatus: positiivne test. „Nüüd, rasedana, tun nen, et aastane ootamine ei olnud üldse pikk aeg, sest tagantjärele mõeldes tundub kõik alati liht sam ja loogilisem. Aga ma ei unusta ega alaväärista kunagi ka teiste naiste puhul seda, kui kurvaks võivad sind muuta negatiivsed testid, kui sul pole õrna aimugi, millal ja kas üldse ilmuvad lõpuks nähtavale ka need kaks kauaoodatud triipu.“

Aktiivne väikelaps sunnib ka rasedat liigutama

Heelia muigab ja tänab emakest loodust selle eest, et rasedusaegsed ebamugavused ja ka sünnitusvalu on asjad, mis ununevad kiirelt. Nii nagu Pauli oodates, tabas naist ka sel korral esimesel trimestril meeletu nõrkus ja kehv enesetunne. Esimesed kolm kuud veetis ta pikali ja olukorras, kus absoluutselt kõik ajas iiveldama. „Laps on kõiki pingutusi väärt, aga end halvasti tundes jõudsin küll korraks mõelda, et mis ime läbi olen nõus seda kõike uuesti vabatahtlikult läbi elama.“

Naine on ka tänulik, et sai suurema osa tööasjadest teha horisontaalses asendis. Küll aga meenutab ta nüüd juba naerdes seika, mil esimesse trimestrisse jäi ka üks päevajuhtimine: „Oksendasin enne lavale minekut ja sealt tulles. Vähemalt laval olles ei oksendanud, võit seegi!“

Heelia on mõistnud, et kõige muu kõrval on raseduse ajal ääretult oluline vaimne tervis. Pauli oodates tundis ta end suure osa ajast üksiku ja äre vana. Nüüd saab ta aru, et rasedus on nauditavam, kui ülejäänud elu on mõnusalt paigas ja olemas ka tugev tugivõrgustik. Selle raseduse suurim muutus on mõistagi aga see, et kui esmasündinut oodates sai Heelia puhata enda soovide järgi, siis nüüd tuleb tegeleda ka mürakarust Pauliga, kel on kohati energiat ülearu. Samas tunnistab naine, et ühest küljest on väikelapse aktiivne olek ka õnnistuseks – rasedana võib olla raske leida motivatsiooni, et minna õue või teha süüa, aga kui laps soovib, siis tuleb end lihtsalt sundida.

Tänulik on naine ka Peebule, kes pingutab, et kaaslane saaks rahulikumalt võtta. „Raske oleks ette kujutada, kuidas ma temata hakkama saaks. Ta on asendamatu abiline ka koduväliste tööde ja tegemiste juures,“ kiidab Heelia. Nii saab ta ka hommikuti kauem magada, sest Peep viib ise lapse lasteaeda ja toob õhtul koju ning paneb magama.

„Ta on kindlasti minu kõrval ka sünnituse ajal ja pärast seda. See on minu jaoks väga oluline, sest tema on ainus, kes mõistab mind sõnadetagi ja oskab mulle toeks olla täpselt nii, nagu vaja. Vajadusel annab ta mulle ka oma ruumi. Esimese sünnituse tegi tema kohalolu palju kergemaks, nii et loodetavasti mõjub ta mulle samamoodi ka teisel sünnitusel.“

Mehe hoolivus paistab välja ka fotosessioonil, kus isa valvsa pilgu ja tugevate kätega hoolt kannab, et sahmiv väikelaps ema süles olles talle kogemata haiget ei teeks.

Beebit ei huvita, mis tal seljas on Heelia on ka üks rahatarkuse eestkõnelejatest. Laste saamine ei pruugi aga alati olla see koht, kus on võimalik suurelt säästa ... Mis ei tähenda, et see poleks võimalik. Kaasa aitab mõistagi see, et Heelia-Peebu vaated rahale ühtivad suuresti. Ka lapsevanematena proovivad nad oma põhimõtetele kindlaks jääda – ostavad vaid seda, mida päriselt vaja, ja eelistavad taaskasutust. „Muidugi saavad vahel emotsioonid meist võitu, aga need üksikud emotsiooniostud on mul nagunii pere eelarvesse juba sisse arvestatud,“ naerab naine. Küll on aga Heelia täheldanud, et teise lapse saamine on esimesest vähem kulukam. Kappe korrastades avastas ta, et pisipojale polegi vaja suurt midagi osta. Kõik korralikud asjad on veel Paulist alles. Siinkohal tasub ka ära märkida, et nendestki asjadest suurem osa on pärit taaskasutuspoodidest. „Fakt on see, et beebid näevad alati armsad välja, ükskõik, kas neil on seljas tutikas Gucci bodi või taaskasutusest saadud armas ja uueväärne mõmmidega bodi. Minu soovitus on see, et ära aja mugavust ja ületarbimist omavahel sassi.

Kas su lapsel on päriselt ka vaja nii linna-, maastiku- kui ka reisikäru või vajab ta ikkagi lihtsalt ühte praktilist käru, mis mahub kokkupanduna ka auto pagasiruumi? Iga ema on erinev ja see, mis võib ühe jaoks tunduda kõige olulisem asi maailmas, ei leia teises peres üldse kasutust,“ soovitab Heelia.

KAS SU LAPSEL

ON PÄRISELT KA

VAJA NII LINNA-, MAASTIKU- KUI

KA REISIKÄRU VÕI

VAJAB TA IKKAGI

LIHTSALT ÜHTE

PRAKTILIST KÄRU?

Kuuldes, et ta taas poega ootab, langes Heelia südamelt tema sõnutsi justkui kivi. „Olen aru saanud, et oma olemuselt olen vist veidi jõulisem, otsekohesem ja ratsionaalsem kui paljudele naistele kohane. Arvan, et seetõttu sobin pigem poiste kui tüdrukute emaks. Kuigi mu vanemad ei ole seda ise tunnistanud, arvan, et mind kasvatati ka nagu poissi, nii et see poiste värk on mul kenasti veres,“ arutleb ta.

Et kõik kindlasti vajalike asjade nimekirjades olevad esemed polegi teps mitte iga ema jaoks hädavajalikud, teab ta juba omast kogemusest. Nii ostis temagi Pauli beebiajal beebimonitori, arvates, et selleta ei saa. Tegelikult ei kasutatud seda kordagi.

Sotsiaalmeedias on liiga palju hirmujutte

Olles tegus ka Instagramis, mõtleb Heelia tihti, kas ja kuidas jagada. Kuigi suur jälgijaskond on teinud teda kohati ettevaatlikuks, proovib ta siiski pakkuda oma jälgijatele äratundmisrõõmu, huumorit ja toetust. „Mul on hea meel, et olin sotsiaalmeedias algusest peale mina ise ja julgesin näidata ka oma nõrgemaid külgi ning halvemaid päevi. Tänu sellele tunnen, et see on minu jaoks palju tervem ja ilusam koht. Ma ei pea seal alati olema iseenda parim versioon. Minu jaoks on Instagram koht, kus austada koos teiste naistega elu kogu selle võlus ja valus, mitte vaid piltilusas pealispinnas.“

Viimase Raseduskuu

Suured jälgijanumbrid toovad kaasa ka teatava vastutuse, mida Heelia isegi tajub. Näiteks ei taha ta võtta sõna meditsiinilistel teemadel, mis puudutavad rasedust või emadust. „Mul ei ole ju vastavat haridust! Ma ei reklaami dieedipulbreid ja toidulisandeid, sest tunnen, et see oleks ebaeetiline. Samuti ei levita ma küla pealt kuuldud üldistavaid hirmujutte sellest, kuidas kõik arstid, lasteaiaõpetajad, bussijuhid ja tont teab kes veel on hirmus pahad inimesed, sest ilmselgelt ei ole see tõsi ning igal lool on alati kaks poolt. Ma ei talu silmaotsaski sellist põhjendamatut hirmutamist, et ühel inimesel miljonist juhtus kusagil üks ebameeldiv asi ja selle pärast peaks me kõik nüüd koos paanitsema, et äkki juhtub see meiega ka.“

Eelkõige olen ema

Heelia on sisulooja, teleajakirjanik ja ema. Kellena näeb ta end ise? Aus vastus on, et üle päeva tekib temas tunne, nagu oleks tegu identiteedikriisi käes vaevleva teismelisega. „Vaadates, kuidas tänapäeval paneb igaüks endale ise meelepärase tiitli külge, omamata sealjuures vähimatki enesekriitikat, tekib mul kõigi tiitlite vastu vaikselt juba allergia. Kuidas ei suudeta mõista, et näitlejaks ei nimetata inimest, kes osales ühes „Suletud uste taga“ episoodis, ja terapeudiks ei nimetata inimest, kes luges läbi kolm eneseabiõpikut. Pärast ülikooli lõppu sai minust kohe ajakirjanik ja seejärel juba teleajakirjanik-reporter-toimetaja. Praeguseks olen aga kaks aastat lapsehoolduspuhkusel viibinud ja kaks aastat ootab mind veel nüüd järgmise lapsega ees.“ Kuigi Heelia ise tunneb, et ta on teleajakirjanik, pole ta kindel, et pärast pikka eemalviibimist oleks paslik end ka teletöötajaks nimetada. Ka kirjanikke austab ta liialt palju, et lubada endale suhtumist, et on pärast ühe raamatu väljaandmist kirjanik. „Kokkuvõtlikult võib vist öelda, et praegu on mulle kõige omasem roll selline pikk ja lohisev ehk siis: ema, kellele meeldib väga kõikvõimalikke asju kirjutada,“ ütleb ta lõbustatult.

Kuidas kavatseb Heelia aga uue beebi sünniks valmistuda? Puhates! Viimase raseduskuu jooksul plaanib ta magada ja olla nii palju rahulikult kui võimalik. Märtsikuust algab aga terve pere jaoks uus ja põnev eluetapp, millele naine põnevusega vastu läheb. 