PEA SELGA JA EDASI!

Rakvere Teatri näitleja Ülle Lichtfeldt (52). Oskuse vaadata elu ja ennast selles sai Ülle kaasa lapsepõlvekodust.

Ülles on nii palju, keerutamata öeldes, kõike, mida võiks ühest naisest leida soovida. Teda vaadates piilud justkui kirevasse kaleidoskoopi – hetkeks välgatavad erinevates toonides eluterve suhtumiseni küpsenud kogemus, selge mõttega põimitud tugevus, sihikindlusesse pakitud õrnus, irooniaga vürtsitatud huumor, turvaline maalähedus, tuline temperament ja ausus, milles sädelev sügavus ning loomulikult – ajatu ilu. Kuidas see kõik tema enda sõnades väljendub? Lihtsalt ja vahetult.

Millisel hetkel sa viimati mõtlesid, et oh, ma olen ikka nii õnnelik?

Mõtlen sellele tihti. Kevadhommikuti, kui ärkan, lähen terrassile. Linnud laulavad, mets haljendab, olen õnnelik sooja suvepäeva nautides, sügisel seenemetsas, talvel suusamäel.

Olen õnnelik, kui mõtlen oma perele, sõpradele, olen õnnelik kordaminekute üle oma töös, vahel olen õnnelik ka nuttes.

Kellesse või millesse uskusid, kui olid laps? Aga neiueas? Praegu?

Kui olin laps, uskusin, et näärivana on olemas, uskusin muinasjutte ja et isa on kõige tugevam ja elab igavesti. Neiueas uskusin, et olen kõige targem ja emade-vanaemade targutused on tühised.

Praegu tahaksin uskuda, et õiglus, headus ja kaine mõistus võidavad kurja. Alati olen uskunud armastusse!

Räägi palun, kuidas lapsepõlv ja noorusaeg sind kujundasid.

Kõik saab alguse lastetoast, sellest, kuidas vanemad omavahel läbi saavad, vanavanemate õpetussõnadest. Mõned õpetussõnad emalt, vanaemalt – abielu tugisambad on usaldus, austus oma partneri vastu, teatud vabadus ja hingamisruumi andmine.

Meie peres on põlvest põlve korratud, et kõik, mis teed, teed endale; ära tee teisele seda, mida endale ei soovi; pilvede taga on alati päike ja kui oma risti kanda ei jõua, lohista järele.

Mõned arvavad, et inimese hing rändab läbi mitmete elude ja iga kord oleme mõnes uues rollis vajalikku kogemust ning õppetundi saamas. Sina saad neid rolle ka ühe elu jooksul väga palju mängida. Kuidas tänu teatritööle inimesi, olukordi, elu üldse vaatad?

Olen harjunud oma töös inimesi nii-öelda lahkama, nende käitumist ja motivatsioone analüüsima. Ma üldiselt ei anna kergekäeliselt hinnanguid ega otsusta esmamulje ajel. Alati on ju mingi põhjus sellel, mismoodi me käitume erinevates olukordades.

Samas tuleb ette, et usaldan „sabatunnet“. Mida vanemaks saan, seda harvem see tunne mind alt veab.

Mismoodi naiseks olemist oled erinevatel eluetappidel defineerinud?

Kas olengi nii väga defineerinud? Olen sellega lihtsalt leppinud. Kusagil esimeses-teises klassis mõtlesin küll, et miks ma poiss ei ole. Kasvasin üles poiste seltskonnas. Mul on vend, onupojad, naabripoiss Valdek ja suviti maal olles olid mu mängukaaslasteks ka valdavalt külapoisid.

Aga ühel hetkel olin neiu, naine, ema... Vast kõige selgem ongi ennast defineerida emaduse kaudu. Emaks saades ei teki enam küsimusi, mis või kes ma olen või olla tahan.

Kuidas on sinusse kui naisesse mingites situatsioonides nii suhtutud, et see on imestama pannud?

Ei ole ma aru saanud ega eriti kogenud, et minusse on kuidagi teistmoodi selle pärast suhtutud, et olen naine. Pigem olen seda ise ära kasutanud.

Kunagi Iraanis olles sain aru, kui erinev võib olla eri kultuurides suhtumine naistesse. Pea peab kaetud olema, ruumis olles mees istub, naine seisab, võõrale mehele ei tohi silma vaadata ... Õnneks ma elan Eestis.

Kui palju ja kuidas teiste arvamused või hinnangud sind üldse mõjutavad?

Vanemaks saades aina vähem.

Tantsusaates olid eriti graatsiline ja kaunis. Kui palju pidid tööd tegema, et sellise tulemuseni jõuda?

Graatsiat kas on või ei ole, midagi on ilmselt sünniga kaasa antud, mida omakorda treener Marko Mehise loodud koreograafia aitas välja tuua. Kauniks tegid mind Kaisa Oja-Mehise disainitud tantsukleidid, mis valmisid õmblejanna Irina käe all, Revaalia salongi juuksurid Natali ja Kersti, Tiina Leesiku meik ja soengud. No hea küll ... näpuotsaga loomulikku šarmi ka.

Mis annab jõudu, kui tunned, et ei jaksa või ei taha edasi minna?

Ma ei ole loomult allaandja, aga kui on madalseis, elan mingi eelseisva sündmuse nimel. Näiteks mõtlen, et kui see periood läbi saab, siis lähen reisima või kohtun sõpradega, et korra rattalt maha astuda. On ka hommikuid, kui voodit üles tehes mõtlen, et juba kaheteistkümne tunni pärast poen tagasi teki alla, võtan kätte hea raamatu ja uinun poole tunniga. Nii ma ennast motiveerin edasi minema. Õnneks elan metsas ja loodus annab alati jõudu. Vahel piisab jalutuskäigust metsarajal või poolest tunnikesest mere ääres.

Mida oled õppinud enda perekonna naistelt?

Kunagi ei tohi alla anda. Vanaemad ja ema on alati ütelnud, et pea selga ja edasi ... naine peab uhke olema! Eks see uhkus on ka vahel upakile ajanud, aga ega siis muud üle jää kui õppust võtta ja jälle, pea seljas, edasi minna.

Sind tuntakse lavalt ja telest teatud rollide kaudu, aga missugune on igapäevane Ülle?

Ennast on keeruline iseloomustada, ikka näeme ennast sellisena, nagu näha tahame – parema, ilusama, suurema ja andekamana. Seda parematel päevadel. On ka hetki, kus on tunne, et oleme tühisemast tühisemad!

Üldiselt pole mul väga viga, olen veel päris kobe, alati küll mitte kõige taktitundelisem, aga lähedastele ja sõpradele lojaalne, oma tööd teen kirega ning püüan ka halvas midagi head leida – pole ju kõige hullem?!

Milliste enda iseloomujoonte kohta mõtled, et peaks nendega tööd tegema? Kas teed ka?

Ma kardan, et nüüd on juba hilja midagi muuta!

Uues Rakvere Teatri lavastuses „Süüta süüdlased“ on teemaks provintsiteatri elu. Räägi palun sellest lavastusest lähemalt ja, miks mitte, tõmba pisut paralleele, kui neid peaks olema.

Lavastus „Süüta süüdlased“ on lugu süütundest, andesta- misest ja ideaalidest. Iga eksimus on õppetund. Iga lootus on tuluke, mis valgustab minevikku, olevikku ja tulevikku.

Usk, lootus ja armastus suudavad inimest juhtida ka siis, kui moraalne allaandmine ja südametunnistuse piinad muutuvad talumatuks.

Kuidas defineerid ilu? Mis püüab pilku, mis paneb kõrvale vaatama?

Ilu ei ole minu jaoks ammu enam pelgalt välimus. Seda, et ilu on vaataja silmades, seda küll. Kuigi ilusat inimest on alati ilus vaadata. Ilus on inimene, kes on aus, hooliv ja tolerantne. Ilus on Eestimaa oma metsade, sumedate suveööde, lummavate loojangute, kargete talvede ja sügisvärvidega.

Inetud on teatud erakondade valimiskampaaniad ja lubadused. Need ei sunni mitte ainult kõrvale vaatama, vaid ka kõrvu sulgema.

Mis teeb naise ilusaks? Aga mis mehe?

See, milline ta inimesena on.

Millised on sinu igapäevased ilurituaalid ja millised siis, kui lähed suurema rahva ette?

Mul on pea igal õhtul etendus, erinevad grimmid – küll tuunitakse nooremaks, küll vanemaks, blondiks, brünetiks või punapeaks. Kui mul on vaba päev, ma ennast ei meigi või kui, siis toonitan natuke silmi ja niisutan palsamiga huuli. Minu igapäevaste ilurituaalide number üks reegel on, et kunagi ei tohi minna meigiga magama!

Armastan nahka toitvaid seerumeid, kindlasti niisutavaid näokreeme nii ööseks kui ka päevaks. Vaieldamatu lemmik on Dermastiri näohooldussari. Korra nädalas koorin nii nägu kui ka keha.

EMAKS SAADES EI TEKI ENAM KÜSIMUSI, MIS VÕI KES MA OLEN VÕI OLLA TAHAN.

Keha puhul armastan õlisid, lemmikud on HOIA sarjast. Selles sarjas on väga häid kehakoorijaid ja õlisid. Parim pidulikeks puhkudeks, aga miks ka mitte iga päev – kullateradega.

Kuidas oled kohanenud ealiste muutustega?

Ei ole veel aru saanud, et peaks millegagi kohanema, aga ega ei pruugi ju ise aru saadagi. Äkki peaks mehe käest küsima.

Kirjelda palun enda ideaalset puhkust.

Koos perega, Alpides, nädalake suusamäel ... Mu lapselapsed saavad kohe kolmesteks, järgmine talv ka neile suusad või lumelauad jalga ja joodeldades mäest alla. Vot see saab äge olema!

Ülle, millest sa praegu unistad? Et Ukraina saaks vabaks! l