Kunst annab kodule hinge

Kaido Ole suureformaadiline maal Olga Temnikova interjööris.

Foto: Priit Simson

Kunst annab

kodule hinge

Kui prantslaste, rootslaste või brittide koduseintel on kunstiteos staatuse sümboliks ja muidugi ka kohustuslikuks sisustuselemendiks, siis meie kultuuriruumis on kunst olnud pigem nišitoode, mille tõelist väärtust ja mõjuvõimu oskavad hinnata vaid vähesed. Siiski tundub, et see suund on muutumas ja kunstiteoste erilisest hingusest saavad lummatud üha rohkemad inimesed. Ka koju sobivat teost valides tehakse juba palju julgemaid valikuid kui mõni maastikumaal või tagasihoidlik graafiline leht. Aina rohkem nähakse kunstis mitte ainult sisustuselementi, vaid ka head investeeringut, mis aja jooksul väärtust kasvatab.

TEKST: MARIAN GRAU

U

urisime Eesti kunstimaastikul pikka aega tegutsenud galeristidelt Olga Temnikovalt (Temnikova & Kasela galerii) ja Piia Ausmanilt (Haus galerii) ning Eesti suurima kunstimüügiga tegeleva veebikeskkonna NOBA.ac loojalt Andra Ornilt, milline kunst on hinnas, milliseid teoseid võiks endale koju valida ja miks peaks enda elamist üldse mõne põneva teosega rikastama.

Olete kunsti müügiga tegelenud juba pikka aega. Kas midagi on muutunud võrreldes kümne aasta taguse ajaga, kui ka jõukamate eestlaste kodud olid üpriski kunstilagedad ja paremal juhul võis interjööridest leida vanema põlvkonna kunsti?

PA: Maitsed on muutunud mitmekesisemaks ja ostud julgemaks. Haus galerii alustas Eesti kunsti oksjonite traditsiooni loomisega ja turu arendamisega juba 25 aastat tagasi, seega võrdlused on nii lühema perioodi kui kogu selle aja lõikes ilmsed. Publiku konservatiivsus, mis eelistas vaadata igati väärt pallaslaste kunsti, on pööranud pilgu suuresti moodsa kunsti klassikute poole. Põlvkond, kes tuli kunsti 1960. ja 70. aastatel on tõusnud vanema kunsti klassikute kõrval vaat et enamgi hinda.

OT: Kui 2005. aastal noorte kunstnike näituste ja müügiga alustasin, ei olnud noorele kunstile peaaegu üldse turgu. Kunstiturul oli positsioon hoopis teise põlvkonna käes. Praeguseks on muidugi paljud nendest tollastest noortest saanud muuseumikunstnikeks. Ka kaasaegsel kunstil läheb praegu hästi ja juba julgetakse osta ka noorte kunstnike teoseid. Uus põlvkond on rohkem reisinud ja näinud välismaa kodusid, seega tehakse ka julgemaid ja spontaansemaid valikuid. Läänes on kunstikogumine juba pikem traditsioon ja elamine kunstiga on tavaline. Meil on hakatud nüüd samuti selle poole pürgima.

AO: Mulle tundub, et kunsti on hakanud avastama üha nooremad inimesed ja ostjaks ei ole ainult ühiskonna jõukamad kihid. Praegu võib öelda, et kunst kuulub ka keskklassi kodusesse interjööri. Varasemast rohkem võib märgata toredat tava tähtpäevadeks kunsti kinkida. Ostjateks on eraisikute kõrval ka palju ettevõtteid, kes soovivad oma kontorite interjööri rikastada või head töötajat juubeli puhul meeles pidada.

Kui palju üldse arhitektuur ja sisustustrendid inimeste kunstivalikuid mõjutavad? Kujutan ette, et kui 1990ndatel oli trendikas elada vanalinnas nahkdiivaniga korteris, siis sobiski seinale vanem Eesti kunst. Kas uusarenduste teke on kuidagi soosinud ka suuremat huvi kaasaegsema kunsti ostmise vastu?

OT: Tegelikult näen, et inimesed on jälle hakanud vanalinna kunsti ostma ja sinnagi sobib kaasaegne kunst väga hästi. Varem muidugi arvati, et ajaloolisesse keskkonda sobib ajaloolisem temaatika. Praegu see enam nii ei ole. Paljuski on kunstivalikud ka kultuuri küsimus. Suurem osa inimesi hakkavad kunstiostu sisekujundajaga planeerima. Kultuur pole veel nii arenenud, et sisekujundus lähtuks hoopis kunstiteosest endast, mitte ei ostetaks kunsti köögimööbli järgi. Tegelikult võiks esmatähtis olla kunst ja teoseid osta juba olemasoleva kogu kontekstis, kus üks teos toetab teist. Sisekujundus on muutuv, kunst aga jääv väärtus.

All vasakul Inga Meldere, all Peeter Lauritsa ja üleval Karolina Jabłońska teos.

Foto: Priit Simson

AO: Sisustusrendid ja arhitektuur kindlasti mõjutavad kunsti ostmist. Vahepeal oli hästi moes kõik seinad erinevate tugevate tapeedimustritega katta ja üldse väga vähe pinda kunstile jätta. Hea näide on ühest korteriomanikust, kes ostis ühte seina väga eksklusiivse džunglimustriga tapeedi, mille asemel soovitasime erinevaid maalikunstnikke, kes on samuti meie oma metsa kui džunglit maalinud või erinevast aspektist loodust kajastanud. Tookord langes otsus tapeedi kasuks, aga nüüd, kus on trendikad õhulisemad pinnad ja kunst, on ka kõnealune tapeet värvitud seinte ja kunstiga asendunud.

Samas saab hea kunstiteose paigutada igasse elamisse ja teose valik ei pea ilmtingimata lähtuma interjööri eripäradest. Peaasi et teos ise oleks koduomanikule kõnekas. Siinkohal on Tiit Pääsuke andnud hea juhtnööri, et raam on see vahend, mis teose ja interjööri kokku sobitab.

PA: Kui selgemalt uusarendustest rääkida, siis näen üha julgemalt inimesi ostmas kodudesse graafikat ja joonistust, mis on oma olemuselt kergem, hinnalt soodsam, aga väga mitmekülgseid valikuid pakkuv ja haakub kaasaegsete interjööridega väga hästi. Paberil tööd annavad suurepärase võimaluse mängida uute ja kaasaegsete raamidega ning töid saab vormistuse abil interjööri huvitavalt sobitada. Ka nõuko-

Olga Temnikova kodu-kontor-galerii on täidetud kaasaegse Eesti kunstiga.

Fotod: Priit Simson

gude perioodist või varasemast ajast pärit intrigeeriva sisu ja vormikirjaga graafika võib kaasaegses ruumis tänu lõpututele raamimisvõimalustele uues ajas elama panna. Eelistame graafikat ja joonistust alati galeriist pakkuda ilma raamita, et siis just vastavalt interjöörile ostjaga koos sobivaid lahendusi leida.

Oletame, et plaanin kodus leida koha kunsti jaoks – mida peaksin silmas pidama ja millest lähtuma?

PA: Lähtuda tuleks oma enda maitsest ja eelistada seda, mis meeldib. Tööd, mis on hingele lähedal, leiavad alati koha kodus.

On tõesti võimalus osta moodsaid maale ja hoogsaid abstraktsioone või konservatiivsema realismi meistrite töid hinnaga 3000 kuni 10 000 eurot, ent on võimalik ka leida suurepäraseid akvarelle, graafikat või joonistusi hoopis teises hinnaklassis alates 150, 300 ja 500 eurost kuni 1000 euroni. Kunsti süvenedes võivad nii mitmedki eelarvamused muutuda. Ehk siis alustada tuleks lihtsalt sellest, et asuda kunsti vaatama ja tunnetama, mis meeldib, ning kui see n-ö hingetunnetus on paigas, siis hakata juba asjaliku galeristi abiga tegema täpsemaid valikuid, mis nii hinnalt, formaadilt kui ka võimalikus uues vormistuses võiksid koju sobida. Suuremate hindadega ja kesksemaid töid on võimalik alati ka kodus proovida, meil on see teenus igapäevane.

Kui on täiesti kunstitühi interjöör, siis peaks endale tegema selgeks n-ö kodu keskpunkti, kus võiks olla mingi suuremat formaati ja energiat kandev töö, ning seejärel hakata selle ümber samm-sammult ehitama juba väikest kollektsiooni

teiste sobilike teostega. Kunsti ostmine on sündmus ning teosed hakkavad kodus ja selle meeleoludes kaasa rääkima, seega tuleb kunsti valida nagu kaaslast, kellega pikalt ja meeldivalt koos elada.

AO: Eelkõige tuleb silmas pidada, et hea kunst on mitmedimensiooniline ja peaks pakkuma mõtteainet pikaks ajaks, mis tähendab, et ainult pealiskaudse ilusa visuaaliga võib teosest väheks jääda. Isiklikult olen kunsti ostnud pigem selle alusel, kas teos kõnetab, mitte sisustuse järgi.

Soovitan kindlasti külastada näituseid ja galeriisid, mis annavad parima ülevaate ning aitavad tutvuda erinevate kunstnike loominguga. Tänapäeval on muidugi lihtne ühendada meeldivat ja sobivat isegi kodust lahkumata. NOBA keskkonnas on kunstiotsing ligi 6000 teosega 500 autorilt. Juhul kui on teada ka teose soovitud asukoht, on erinevate parameetrite, nagu mõõtmed, tehnika, hind jne, baasilt kunsti lihtsam otsida.

OT: Palju sõltub ka sellest, kui süvitsi ostja tahab minna ja mis eelarve kunstiostuks on planeeritud. Võib võtta rahulikult ja käia aastake mööda galeriisid ja näituseid – vaadata ringi ning harjutada oma silma. Aga võib ka minna kunstimessile Baselisse või New Yorki ja avastada hoopis välismaa galeriisid ja end teemaga veelgi laiemalt kurssi viia. On olemas ka online-kunstimesse, kus saab teoseid oma seinale proovida ning kunstnike kohta infot ja hindu küsida. Tänapäeval on isegi rahvusvahelise staari ost vaid ühe kliki kaugusel. Kunstiga võib ka nii minna, et asi, mis praegu meeldib, poole aasta pärast ei meeldi. New Yorgis on väga levinud kunstinõustajad, kes hoiavad ostjaid kursis uute nimede ja potentsiaalikate teostega, et kunst oleks samal ajal ka hea investeering.

Kuidas sellist teost ära tunda, mis oleks hea investeering ja võiks pensionisambana aastakümneid hiljem oma väärtust mitmekordistada?

OT: Iseenesest ei pea ostma kunsti investeeringu eesmärgil. Kui inimene tahab lihtsalt dekoratiivset elementi, võib ta selle ju osta, aga professionaalne kunst on hoopis suurem väärtus. Kunsti hinnad on üldiselt kasvutrendis – kui palju, see sõltub kunstnikust ja aastast. Praegu investeeritakse kunsti üpriski palju, sest kardetakse, et rahaga võib midagi juhtuda. Kunst võib olla väga hea investeering, aga kindlasti ei ole mõtet seda osta ainult selle mõttega, et see viie aasta pärast rohkem maksab. Võime spekuleerida, kes hinda läheb ja kui palju, aga seda ei saa galeristina keegi kindlalt lubada. Samas ei ole kunstiga kunagi nagu auto ostuga, et selle väärtus salongist välja sõites langeb. Üldjuhul kunstiteos ikkagi kasvatab ajas oma väärtust.

Heast galeriist kunsti ostes on garantii, et kunagi hiljem on see töö hinnas, üsna hea. Aga suur osa kunstist on siiski nauding, kus loeb sotsiaalne aspekt, mitte ainult pensionisammas.

AO: Kui osta kunsti teadlikult ja mõelda ka investeeringu seisukohalt, siis hetkel on veel meie kaasaegsed elavad klassikud üsna käepäraste hindadega saadaval. Kogu 60ndate avangardpõlvkond on meie kunstiskeenel täiesti omanäolise käekirjaga, näiteks ANK`64 ja Saku 73 liikmed: Vello Vinn, Raul Meel, Leonhard Lapin, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tõnis Laanemaa, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Aili ja Tõnis Vint, ning nende hinnad on juba viimastel aastatel teinud märgatava tõusu ja osa kunstnike loomingut ei olegi enam üldse saada.

PA: Kunst on kindlasti hea investeering. Vaadates läbi ajaloo ja mitmete poliitiliste olukordade, on kunst alati olnud väärtustatud ja ühel või teisel moel likviidne. Kunsti väljendusvormid on ehk

Arne Maasiku foto seeriast „Pusad“ ühes Stalini-aegse kortermaja interjööris.

Foto: Arne Maasik

ajas muutunud ning kujutava ja käegakatsutava kunsti kõrvale on tekkinud erinevad digitaalkunsti vormid, ent loov baas on ikka üks. Kunstikaubanduski on üks vanemaid ja ajaloolisemaid maailmas ning selle kestmises ei ole põhjust kahelda.

Kohalikku kunstiturgu ja selle arengut jälgides võib teha väga lihtsaid ja kiirelt nähtavaid hinnaanalüüse kasvõi vaadates Haus galerii mõne autori 20 aasta taguseid ja praeguseid oksjonihindu. Isegi kolm aastat on andnud suuri hinnatõuse ja nii mõnedki tööd on ootamatult osutunud suuremaks investeeringuallikaks, kui seda arvata võis. Kunstil on omad kummalised teed ja seni kuni turul on järjekindlad müüjad, kes järjekindlalt töötavad ostja ja avaliku ruumiga, et kunsti orbiidis hoida nii siin- kui ka sealpool mis iganes piire, seni toimub ka kunstikaubandus ja kunst on investeering. Ma ei näe mingit põhjust, et see võiks katkeda.

Lihtsalt tuleb teada ja mõelda ning tajuda, mida osta, ja vajadusel konsulteerida kogenud galeristidega, kes tajuvad ka seda, mis on silmale nähtamatu, ent mis kunsti investeeringuvektoreid siiski juhib. Meie galeriina teeme oma pakutavate teoste valikud selles osas väga teadlikult, et anname teostele ajas jääva või kasvava väärtuse garantii. See on algusest peale nii olnud ja seda lubadust ei ole meie 25-aastane töökogemus kummutanud.