Unistus talvekodust Itaalia Rivieral

from Disain (talv 2022)

Värvihullus

Itaalia Riviera ehk Liguuria Riviera on Liguuria merest, põhjarannikut piiritlevatest Alpidest ja Apenniinidest moodustuva mäeaheliku vahel asuv kitsas rannikuriba, mis pakub aasta ringi mõnusat mikrokliimat. Reisil pisikesi külakesi ja rohkeid kuurortlinnu läbides tuleb tõdeda, et avastamist ei jagu seal mitte ainult nädalateks, vaid lausa aastateks. Rikkaliku kultuuri ja ajalooga piirkond pakub ammendamatuid elamusi nii toidu-, veini- kui ka arhitektuurigurmaanidele. Ja neilegi, kes tahavad lihtsalt mägedes matkata ja kaunist loodust nautida või ühest rannast sujuvalt teise kulgeda.

TEKST: MARIAN GRAU FOTOD: MARIAN GRAU, SHUTTERSTOCK

Itaalia Riviera on tuntud eelkõige oma pehme kliima, helesiniste vete ja lummavate kalasadamate, UNESCO maailmapärandi hulka kantud külakeste ja muidugi maaliliste vaadete poolest, mis on teinud Liguuriast populaarse sihtkoha juba 19. sajandi alguses, meelitades sinna kunstnikke, kirjanikke, luuletajaid ja teisi loomeinimesi. La Spezia kandist leiab näiteks Poeetide lahe, mis meenutab külmemast kliimast sinna inspiratsiooni otsima läinud legende alates lord Byronist ja Percy Shelleyst ning lõpetades Virginia Woolfiga.

Meie reisiseltskonnalgi on tegelikult peas sarnane tagamõte – vaadata ringi kinnisvaraturul ja uurida, kas talvekodu unistust oleks mõtet Liguurias realiseerida. Eestis kuulutusi lapates tundub Itaalia kinnisvara ülisoodne – kus need soodsad objektid aga asuvad ja mis tunne oleks seal päriselt peatuda?

Väga põhjalikuks kinnisvaravaatluseks meil muidugi aega ei jää. Meie reis kestab nädala ja selle aja jooksul loodame läbida ca 1500 kilomeetrit, vaadata ära umbes paarkümmend talvekodu potentsiaaliga kinnisva-

Itaalia Riviera lummab rohkete kuurortlinnade ja ajalooliste kaluriküladega. raobjekti, käia rannas, nautida erinevate kuurortlinnade arhitektuuri ja teha sissepõikeid ka mõnesse rannaribast paari-kolmekümne kilomeetri kaugusele jäävasse keskaegsesse külakesse. Nii lühikese aja kohta on see muidugi liiga suur amps, kuna Itaalia rikkalikku kultuurikihti kaevumiseks on vaja aega. Ja muidugi ei kulge Itaalia päev sellises rütmis nagu põhjamaades. Suur tükk päevast läheb teadagi siesta peale, mil paljud kohad on suletud.

Alguspunkt – Prantsusmaa ja Côte d’Azur

Oma reisi alustame me hoopis Prantsusmaalt Nice’ist, kuna Milano lennujaama kohta oleme kuulnud hirmutavaid lugusid sinna streikide ja ülekoormatud lennujaamatöötajate, COVIDi-järgse suure reisijatevoo ja jumal teab veel mille tõttu päevadeks kinni jäänud turistidest. Seevastu Côte d’Azuri pisike lennujaam tundub turvaline ja mugav ja seda ta lõpuks sinna jõudes ongi. Nice’i saab lennata vähemalt mingi osa aastast Tallinnast või Riiast otselennuga ning ka autorendi hinnad ja tingimused tunduvad augustikuisel turisminduse tippajal isegi mõistlikumad kui Itaalias. Näha ühe reisiga ära lisaks ka tükike Prantsuse Rivierat tundub ainult toreda boonusena.

Disaini- ja sisustushuvilised, kes Nice’i satuvad, võivad kiirelt läbi põigata ka Les Puces de Nice’i nimeliselt antiigiturult, kus müüakse peamiselt kõike sisustusega seonduvat mööblist ja valgustitest kuni nipsasjakesteni.

Rudy Ricciotti projekteeritud Jean Cocteau muuseum on küll remonttööde tõttu ajutiselt suletud, kuid arhitektuuripärli ennast võib imetlema minna ikkagi.

Nice’ist mööda imekaunist rannikut sõites kulub Itaalia piirini jõudmiseks umbes tunnike. Kui peatuseid teha, siis muidugi rohkem – kui vähegi aega, võib peatuse teha kurikuulsas kunstnike vallutatud imearmsas ja galeriidega pikitud Èze’i külas või Mentoni nimelises linnas, kust leiab ühe põneva moodsat arhitektuuri esindava pärli – prantsuse arhitekti Rudy Ricciotti projekteeritud unikaalse vormiga Jean Cocteau muuseumi. Kuigi maja on tormikahjustuste tõttu remondis, tasub selle imelisele fassaadile ikka pilk heita. Prantsuse ühe tuntuma multitalendi – kirjaniku, kunstniku ja filmilavastaja Cocteau enda elutöö ja loominguga saab aga tutvuda lähedal asuvas Bastioni muuseumis.

Kontrastirikas Liguuria

Itaalia Riviera ulatub pikuti Prantsuse Riviera (ehk Côte d’Azuri) piirist Ventimiglia lähedal kuni Capo Corvoni, mis tähistab La Spezia lahe idapoolset lõppu. Itaalia Rivierasse sisenemine algab seega kohe piiriületusega. Esimene linn Bordighera on armas ja võlub oma kauni jahisadamaga. Mitte aga kõik järgnevad linnakesed, kust läbi sõidame, pole kuigi muljetavaldavad ning annavad meile mõista, et Itaalia võib olla väga mitmepalgeline. Kohati võib see ehmatada oma räpaka miljöö ja ilmetu 1980ndate kuurordiarhitektuuriga, siis aga jälle maaliliste vanalinnade ja lummavate kalurikülade või romantiliste jahisadamatega. Ventimiglias oleme otsustanud lõunatada. Sööme seal lõunat pisut alla keskmise halvas pitsarestoranis, kust avaneb vaade kruusasele rannale ja kus iga 10 sekundi tagant tülitab

Sanremo sümbol – 1905. aastal rajatud kasiino, kus on lisaks hasartmängudele peetud arvukaid kontserte, maleturniire ja kunstinäituseid. Selles majas sai alguse ka Itaalia laulufestivali traditsioon, millest kasvas lisaks välja ka Eurovisioni lauluvõistlus. Cervo on ilmekas näide tüüpilisest Liguuria mereäärsest külakesest, mida iseloomustavad hunnitud vaated ja värvilised majad.

meid mõni immigrandist fake-Vuittoni müüja. Kirjutan märkmikusse, et Ventimiglia piirkond talvekoduks ei sobi ja pärast kehvapoolset lõunat liigume edasi Imperiasse, kus on vaadata paar korterit. Teele jääb veel suurematest linnadest Sanremo, mis on tuntud oma värvika kultuurielu ja muusikafestivalide poolest. Sanremos väärib kindlasti avastamist rikkalik vanalinn, kuhu on pikitud art nouveau stiili – linna sümboliks ongi selles stiilis valminud grandioosne kasiino. Veel tasub Sanremos olles teha põige kahe kilomeetri pikkusele Corso degli Inglesi tänavale, mis on ääristatud linna ühtede kaunimate ja luksuslikumate villadega, mida ümbritsevad õitsvate viljapuudega aristokraatlikud aiad. Suurejoonelised eramud pärinevad 17. ja 18. sajandist ning kuulusid enamasti brittidele.

Sanremost veidi pisem Imperia on 42 000 elanikuga linn, mis on tuntud oma lille- ja oliivikasvanduste poolest ning ilmselt moodustavad suure osa linlastest töölised, sest kui end kella ühe paiku päeval vanalinna ära pargime, märkame, et linn on peaaegu inimtühi ja kõik on suletud, seda hoolimata turismihooajast. Siesta ajal ei saa mõnes piirkonnas isegi vett osta ning peab arvestama, et ka supermarketid võivad end mitmeks tunniks kinni panna. Imperiasse me nii pikaks ajaks ei jää, et see linn suudaks meile väga muljet avaldada. Samas tuleb tunnistada, et asukoht on hea – mõistliku ajaga jõuab siit soovi korral nii Cannes’i filmifestivalile kui ka Cinque Terret avastama või hoopis Alpidesse suusatama või matkama. Heas korras kahetoalise korteri võib rannikulinna soetada umbes saja tuhande euro eest, aga leiab ka soodsamaid ja kalleimaid elamisi. Meie vaadatud kahest objektist ei lumma meid kumbki ja suundume edasi uutele jahimaadele, kuid jätame selle koha meelde kui iseenesest potentsiaalse talvekodu-koha.

Rahu ja vaikuse otsijail tasub avastada rannikust 20–30 km kaugusele jäävaid keskaegseid külakesi. Mõni neist – tõsi küll – võib paista silma üsnagi aktiivse seltsieluga.

Ühes tavalises Suure-Jaani mõõtu Itaalia asulas ei ole mingi probleem leida õhtul kell 9 üles mitu avatud restorani.

Molini di Triora ja teised Liguuria pisemad asulad on teiseks koduks paljudele välismaalastele. Tüüpilises Molini di Triora korterelamus on mitu rõdu ja piisavalt avara korteri võib kätte saada väga mõistliku hinnaga.

Mitte üldsegi depressiivsed väikelinnad

Kui Eestis võivad mõned väikelinnad ja hääbuvad külad tõesti depressiivselt mõjuda, siis Itaalias on vastupidi. Suuremate linnade kõrval tundub, et pisikesteski kohtades käib vilgas elu. Isegi kõige väiksemast asulast leiab ikka ühe või kaks restorani, kus kohalikud einestavad ja meelt lahutavad. Ka maitseelamusi võiks kiita pigem väiksemates kohtades – oma reisi jooksul jõuame paarikümne elanikuga külakestes ära maitsta eesliprae, pärlkana ja faasani ning imestada, et peaaegu asustamata külast võib leida Michelini väärilise teeninduse ja menüü.

Ka kinnisvara on rannikust 20–30 km eemal paiknevates asulates märkimisväärselt soodsam. Samas tasub jälgida ka kliimat – kui rannik on talvel soe ja pehme, siis juba esimesest tunnelist mäe taha sõites võib talvel vastu võtta juba 10 kraadi jahedam ilm.

Külad, kust meie läbi sõidame ja kus enne Genovasse jõudmist pikemad peatused teeme, on Pieve di Teco, Molini di Triora ning mõned üpriski asustamata kohad Sassello lähistel. Pieve di Teco võlub oma keskaegse arhitektuuriga ja esimesed viited külast pärinevad 12. sajandist. Kuulus on see koht oma käsitöö ja kunsti ning pühapäeviti toimuvate antiigilaatade poolest. Jõuame sellesse külakesse kella 8 ajal õhtul, kui hakkab pimedaks kiskuma. Siiski ei ole 1000 elanikuga külas probleem õhtul kell 9 restorani leida. Itaallased armastavad õhtuti väljas süüa ja meelt lahutada ning seltsielu on pisikestes kohtades vaat et elavamgi kui suuremates. Korteri ruutmeeter maksab selles maalilises külakeses umbes 500 eurot ja heas korras maja ruutmeetrihind jääb umbes 1000 euro kanti.

Järgmisel päeval liigume pisut vähem kui tuhande elanikuga Molini di Triorasse, kus meil on kohtumine briti päritolu maakleri Jennyga. Eestis eeltööd tehes ei olnud itaalia keelt valdamata sugugi lihtne kohalike maakleritega jutule saada. Jenny on ainus ingliskeelne maakler, kelle me internetiavarustest leiame, ja Imperia maakonnas on ta kinnisvaraga tegelenud juba ligi 20 aastat. Jenny on meile teinud valiku alla 150 000 euro maksvatest majadest ja põikame sisse ka mõnda korterisse.

Vaid paarkümmend kilomeetrit rannikust võib leida pisut üle saja tuhande euroga väga stiilse villa, mis jääb meie poolt aga kahjuks ostmata, kuna maja ei ümbritse mitte kaunid mäed ja orud, vaid hoopis naabri põllumajandustehnika ja haukuvad koerad.

Müüjateks on kusjuures mitte kohalikud, vaid valdavalt sinna vara ostnud britid. Üks meie reisiseltskonnaline otsustabki Molini di Trioras korteri ära bronnida – hind on hea, korter on suur ja avar ning mereni on vaid maksimaalselt pooletunnine autosõit. Külas on mitu toredat restorani ja aktiivne kogukonnaelu. Talved pole küll kõige troopilisemad, aga siiski päikselised ja kuivad ning suve pikendamiseks või kevadega varem alustamiseks sobib see paik ideaalselt.

Käime läbi ka Savonast mõnikümmend kilomeetrit põhja poole jäävast Sassellost ja selle lähedale jäävast Urbe provintsist, kus on Liguuria soodsaim kinnisvara. Erinevaid objekte läbi käies tuleb välja, et populaarne on see kant eelkõige ratturite seas. Neid kohtab Urbe maakonna mägistel teedel tohutult. Meie maakler on Roberto, kes on välja otsinud mitukümmend objekti hoolimata sellest, et ta ei räägi peaaegu sõnakestki inglise keelt ja meie itaalia keelt. Tuleb välja, et kehvapoolses prantsuse ja hispaania keele segus saame kõik asjad kenasti aetud ja Robertolt saame iga objekti kohta isegi rohkem infot kui mõnelt Eesti maaklerilt, kes ei tea objektist ei maad ega ööd.

Et Itaalias maakleriks saada, peab jagama matsu ka ehitusest, renoveerimisest, arhitektuurist, ajaloost ja muidugi arvukatest seadustest. Kuigi näeme ära tohutul hulgal põnevaid elamisi, siis päris sellist, mis kõnetaks, kahjuks mitte. Kas on mõni maja liiga eraldatud ja „eikusagil“ või vastupidi – igati stiilne villa kõigest saja tuhande euro eest on juhtumisi keset naabri põlde, haukuvaid koeri ning arvukaid põllumasinaid ja traktoreid, mis ei tundu samuti just sellise idüllina, mida meie Itaaliast ootaksime. Kui KalviKalle taolist traktorientusiasti naabriks ei taha ja soovida aknast ka imelist mäevaadet, tuleb arvatavasti natuke rohkem maksta või siis oma unistuste maja väga järjekindlalt otsida.

Hääbuv Vahemere pärl ja pulbitsevad kuurortlinnad

Riviera keskuseks on viiendal sajandil enne Kristust asutatud Genova linn, mis jagab Riviera kaheks peamiseks osaks: Genovast Prantsusmaa piiri poole ulatuvaks Riviera di Ponenteks (loojuva päikese rannik) ning Genova ja Capo Corvo vaheliseks Riviera di Levanteks (tõusva päikese rannik).

Vahemere ühes suurimas sadamalinnas peatume kaks ööd. Kõrgete lagedega aristokraatlikud korterid on selles linnas imesoodsad, samas rendihinnad on üüratult kõrged. Üks soodsa-

Tüüpiline Itaalia maja, mille võib kätte saada väga hea hinnaga.

maid kahe magamistoaga rendikortereid, mille me kesklinnas leiame, maksab 250 eurot öö. Igale poole ei tihka me ööbimist võtta, sest mingil teadmata põhjusel on ühest sajandeid tähtsamaist ja rikkamaist sadamalinnast saanud tänaseks koht, kus ööpimeduses kesklinnast väljuda ei soovitata. Üle poole miljoni elanikuga linn on augustikuu lõpus kahtlaselt tühi. Vanalinnas on paljud kohad suletud ning seal ei kohta sellist melu nagu pisemates kuurortlinnades, kuhu me järgnevatel päevadel satume.

Rivierat avastades ei tasu siiski Genovast tuhinal läbi sõita. Pilgu võib visata UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale vanalinnale, kust leiab mitmeid arhitektuuripärle – doodžide palee, Savoia kuningate residentsiks olnud Palazzo Reale, Palazzo del Principe jt põnevad paleed. Sisse võib astuda Palazzo Biancosse, kus asub Genova olulisim kunstikogu, või Palazzo Rossosse, mis on samuti kohandatud kunstimuuseumiks ning kus võib imetleda Caravaggio, Düreri, van Dycki ja teiste meistrite šedöövreid.

Genovast leiab hulga suurejoonelisi paleesid. Kunagises jõukas sadama- ja kaubanduslinnas kogusid paljud aristokraatlikud Genova perekonnad tohutu varanduse ning see väljendub ka arhitektuuris ja linnapildis.

Sestri Levante on koht, kus teha kosutav suplus ja nautida head Liguuria kööki.

Bonassola on mõnus ja rahulik oaas keset ülerahvastatud kuurortlinnu. Hotellituba Belvederes.

Edasi kulgeb meie road trip piki rannikut Cinque Terre suunas. Kas me sinna ka välja jõuame, ei tea. Edasi ei ole me ühtegi majutuskohta broneerinud ja otsustame olla spontaansed ning jääda arvukatest mereäärsetest asulatest peatuma kuhugi, mis meid kõige enam köidab ja kuhu me õhtupoolikuks välja jõuame.

Üksteise külge kinnikasvanud pisikesi kuurortlinnakesi ja -asulaid on sellel rannaribal nagu seeni pärast vihma. Üsna pea saame aru, et ega kõigis neis peatuda ei jõuakski ning nende loogika ja ülesehitus on üsna sarnane: kaunis sinine meri kuldse liivarannaga, taamal väike vanalinnake poodide, kohvikute ja silmipimestavalt ilusate katedraalidega. Nendest arvukatest kuurortidest kõnetab ehk kõige rohkem Sestri Levante. Kui paljudes kohtades on rand tasuline ja seal olemiseks tuleb rentida endale kohustuslikus korras mitte just kõige mugavam plastist lamamistool, siis Sestri Levantest leiab vanalinna majade vahelt ühe privaatse lahesopikese, kus võib inimese kombel lina täiesti tasuta maha visata, korra ujumas käia ja siis lähedal asuvas restoranis mereande nautida.

Ja hiljem veel imetleda vanalinnamaju, mis paistavad silma oma maalitud dekooriga. Kes armastab merel käia, siis Sestri Levantes on suurepärane jahisadam, mis ei ole hoolimata tipphooajast liiga üle rahvastatud.

Seevastu Cinque Terre ja Portofino on augustis kohad, kust tasub pigem eemale hoida. Ilmselt on kogu maailm võtnud sel ajal korraga puhkuse, et imetleda neid Liguuria ranniku armastatuimaid sihtkohti. Portofinosse sisenedes peatab politsei meie auto ja ütleb, et koht on turistidest nii umbes, et sinna saab ainult bussiga. Parkimist aga ei leia mitte kuskilt. Ka Monterosso al Mare paistab olevat totaalselt ülerahvastatud. Otsustame siia tagasi tulla kunagi hiljem, kas sügisel või kevadel, ja võtame suuna täiesti juhuslikult Bonassolasse, millest saab üllatuslikult reisi üks toredamaid peatuspaiku – sealt leiame kõik, mida terve reisi vältel otsinud oleme, ehk lummavad vaated, vaikuse ja rahu. Millegipärast ei ole turistid seda oaasi avastanud või eelistavad nad trügida Cinque Terre kandis.

Bonassolast leiame imelise hotelli – Belvedere, mis mõjub justkui kaader mõnest klassikalisest Itaalia filmist. Nagu nimigi ütleb, on vaade hotelli õuest tõepoolest imeline, sama imeline on ka restoran ja mererand, kuhu pääseb lühikese jalutuskäiguga. Kuigi tegu on 900 elanikuga kohaga, siis pulbitseb Bonassola tänavatel tõeline elu – õhtupimeduses võib külastada muide ka kaasaegse kunsti galeriid. Kui aga melust villand saab, võib naasta vaiksesse hotelli ja end uueks päevaks välja puhata.

Kinnisvarahinnad on Bonassolas koha väärilised – merevaateta majade hinnad on keskmiselt poole miljoni ringis, merevaatega majad algavad miljonist. Ilma pangalaenuta ja teise kodu soetamiseks jäävad aga sellised hinnad meile kättesaamatuks. Igal juhul on Bonassola koht, kuhu edaspidigi puhkama tulla, olgu see talvekodu siis kuskil mujal.

Kui on aega kinnisvaraportaalides surfata, mitte just kõige suhtlusaltimaid Itaalia maaklereid taga ajada ja kohapeal ringi vaadata, võib rannikult 20–30-minutilise autosõidu kauguselt leida kõikjal Liguuriast soodsa hinnaga kinnisvara, mis on kohalike sõnul Itaaliat eriti rängalt tabanud pandeemia tulemus. Samal ajal on hinda aga tõstmas välismaalased, kes näevad olukorras head võimalust omale teise kodu soetamiseks. Kui on mõte endale Itaaliasse talvekodu leida, tasub igal juhul selle realiseerimisega kiirustada.