PEAB IGAÜKS ISE LEIDMA

Ettevõtja Armin Karu ütleb, et tal pole elus olnud ühtegi guru, kelle õpetuses ta kõik heaks kiidaks, ja pigem on ta alati proovinud leida oma teed. „Kuid mulle on alati olnud meelepärased idamaised filosoofiad ja õpetused, mis lähevad kokku ka Muinas-Eesti looduskeskse eluõpetusega,“ sõnab Karu, kelle kaasprodutseeritud „Apteeker Melchior“ jääb meenutama 2022. aastat.

Nii nagu tema nimes, sisaldub ka Armin Karus (57) jõud, ent karu kombel talveunne ei ole ta kordagi suikunud. Hiljuti investeeris Eesti üks edukamaid ettevõtjaid, endine kasiinoärimees ja Hiltoni hotelli omanik miljoneid eurosid kaerapiima tootmisse, et Türil käivituks Baltimaade esimene kaerajoogi tootmise tööstus.

Aastale 2022 võib Armin Karu panna hindeks

„väga hea“, aga hoopis teise saavutuse eest. Tema kirest filmi vastu sündis koos nelja kaastootjaga

Eesti mastaapseim kinolavastus, ajalooline suurfilm „Apteeker Melchior“, mille kaks osa kolmest on esilinastunud. Vaatajate arv kinnitab suurt rahulolu.

Eestlaste ajaloolised lood on Armini kirg, ent mitte alati ei ole talle oluline see, mida ajaloost mäletatakse, vaid see, mida hakatakse tasahilju unustama. Armin tunneb vastutust noore põlvkonna ees, kes ei loe raamatuid.

„On eluliselt tähtis, et noor arenev inimene näeks ekraanilt oma rahva lugu. Meie endi lood meie iden- titeedist on kõige tähtsamad,“ rõhutab Armin, kes pani oma jõukusele aluse rahvussümboolikaga laulva revolutsiooni ajal. Just tema oli see, kes tõmbas käima liputootmise, et vabanenud Eesti rahvas saaks heisata sinimustvalge.

Sinu tegevust jälgides tundub, et ettevõtjana jaguned nagu kirjutuslaud – ühes sahtlis kaerapõld, teises filmid, kolmandas kinnisvara, neljandas jahid? Ha-haa. Ettevõtjana on tähtis tunnetus. Oskus hoida asju töös ja iseend käimas. Ei saa öelda, et kaerapõllud oleksid üksi minu ettevõtmine. See on värske teema ja tegemist on ikka suure investeeringu ja tehasega. Loomulikult olen end põhjalikult kurssi viinud teravilja kasvatuse põhimõtete ja põldude taastumisvõimega, sest iga uus teadmine laiendab arusaamu. Teadmine sellest, kui hästi kaer teraviljana Eesti, Läti, Leedu ja ka Rootsi ja Soome kliimas kasvab, on väga oluline. Hetkel on oluline, et suured investeeringud hästi käima läheksid. Uute asjade käivitamine sellise inflatsiooni ajal ei ole sugugi lihtne.

ETTEVÕTJA Armin

„Apteeker Melchiori“ filmide puhul tegid kaasa kogu tsükli – ideest teostuse, müügi ning levikuni. Kõrvaltvaatajale võib see kõik paista palju idealistlikumas valguses, kui oli tegelikkus. Mis sind kõige rohkem ärritas?

Ärritumine ei ole Melchiori puhul õige sõna. Pigem saan öelda, kuivõrd mind üllatas kogu selle filmi võtteperioodi logistika. On muljetavaldav, et inimesed olidki suutelised võtma 83 päevaga üles kolm keerukat täispikka mängufilmi. Müts maha selle ees!

Ma olen ju filmimaailmas uus tegija. Oleks mul ette näidata kakskümmend filmi ja alustaksin kahekümne esimese filmi tegemisega, oleks võimalik võrrelda ja tuua välja ka tagasilööke. Varasemast on mul olemas vaid üks kogemus „Tõe ja õiguse“ filmi produtseerimisega, mille puhul oli võtteperiood ajaliselt sama pikk kui „Apteeker Melchioril“. Siis valmis üks mängufilm.

Kui rääkida ärritusest laiemas mõttes, siis selle vastu aitab väga hästi elukogemus. Aastatega hakkad asju vaatama rahulikumalt ja filosoofilisemalt, võiks isegi öelda, et apteekermelchiorliku analüütilise pilguga, ning saad aru, et ärritumine ei pruugi olla see parim edasiviiv jõud.

„KUIDAS MELCHIORIL ÄRILISELT LÄHEB, SELGUB

LÄHEMA PAARI AASTA JOOKSUL.“

Poolas oli kunagi üks teatriuuendaja Grotowski, kes alustas trupiga proove kellaaega paika panemata, ent sellele vaatamata jõudsid näitlejad lavastajaga samal ajal proovisaali, sest nende telepaatiline side oli nii tugev. Kuuldavasti ei läinud Melchiori filmi viis produtsenti kordagi omavahel raha ega ideede pärast raksu. Kuidas see õnnestus?

Ha-haa, see projekt ei ole ju veel läbi! (Koputab vastu lauda ja viskab üle vasaku õla: ptüi-ptüi-ptüi!) Aga tegelikult mulle tundub, et kui inimestel on sarnane visioon, siis nad liiguvad üksteist aktsepteerides ja toetades soovitud eesmärgi suunas. Kas meie puhul oli see just grotowskilik meetod või mingi muu, seda peab keegi teine kõrvalt hindama.

↑ KÕIK PRODUTSENDID ÜHES PAADIS: Kristian Taska, Tanel Tatter, Veiko Esken, Ivar Vendelin, Armin Karu, Esko Rips ja Diana Mikita. "Apteeker Melchiori" lavastas Elmo Nüganen.

← FILMIPRODUTSENT Armin Karu "Apteeker Melchiori" võtteplatsil Lätis.

→ "APTEEKER MELCHIOR" on ajalooline suurfilm Tallinna kuldajast, mil ärielu hansalinnas kees. Filmi peategelase Apteeker Melchiori rollis on näitleja Märten Metsaviir.

Siiski loeb ärimees ennekõike raha ja ka produtsent peab oskama raha lugeda. Kui suures osas oled selle, mille suurprojekti panid, isiklikult tagasi teeninud?

Sellest on selgelt vara rääkida. Kolm filmi on tänaseks niiöelda purgis, aga nende äriline teekond on alles lapsekingades. Arusaadavalt on Eesti nii väike, et korralikku produktsiooni ainult siinse vaatajaga kasumisse ei navigeeri. Liiatigi räägiti palju, et koroonaaeg muutis kinomaastikul mängureegleid veelgi ja seda mitte paremuse suunas. Samas on Melchiori vastuvõtt kodumaal olnud tõesti väga soe. Ma tahan siin ja praegu eraldi kõiki Eesti inimesi tänada, et nad tulid tagasi kinodesse. See on suur asi, annab kõigile filmiinimestele julgust ja indu edasi tegutseda. Aga see, kuidas Melchioril lõppkokkuvõttes äriliselt läheb, selgub lähema paari aasta jooksul. Ma ise olen optimistlikult meelestatud.

Kas keskaegses Melchiori-müsteeriumis oli midagi sellist, millesse süvenesid detailselt?

Selle loo puhul on minu jaoks kõige tähtsam teadmine, kui kuldses ajas Tallinn elas. Kaubandus õitses, inimesed olid rõõmsad, elu arenes ja liikus. See tuleb sellest filmist väga hästi välja. Olen varemgi öelnud, et tänapäeva noored ei ole raamatulugejad ja ennekõike on neile vaja visuaalselt haaravaid lugusid, mis jutustavad meie endi lugu. Noorteni tulebki jõuda filmi kaudu. Ajalooõpik räägib eestlase orjapõlvest, aga vaata, keset seda orjapõlve oli Tallinna linnas selline oaas! Olid vabad eestlastest linnakodanikud, kes elasid õnnelikku elu.

Mul ongi kuidagi nii läinud, et siiani on kõik minu osalusel valminud filmid rääkinud Eesti ajaloost, ja see ei ole juhus. Arvan, et jätkan samas laines ja mõne looga läheme ehk veel kaugemale ajas tagasi, kui oli keskaegne Tallinn. Minu jaoks ei ole nii tähtis, kas konkreetne filmilugu leiab aset tänapäeval või keskajal. Tähtis on eestlaste lugu – olgu kümnendite- või sajanditetagune, sest ka kunstiliselt kaunite liialdustega lood jutustavad ju sellest, kuidas oleme jõudnud tänasesse päeva. Miljon eestlast 21. sajandi Euroopas sellel tormisel ajal. Meie endi lood meie identiteedist on ju kõige tähtsamad.

Äriinimesed toonitavad, et ei õnnestu plaanidest kinni pidada, sest määramatus sõja ja energiakriisi tõttu on suur. On sul homseks plaan?

Täna peab meil kõigil olema üks plaan – Ukraina peab võitma talle peale surutud julma ja jõhkra sõja. 21. sajandi

↑ ARMIN KARU kaastootmisel esilinastus suurfilm "Tõde ja õigus"

Eesti 100. aastapäevaks 20. veebruaril 2019. Armin koos Andres Paasi rolli teinud Priit Loogi ja produtsent Ivo Feltiga.

Euroopa peab suutma selle terrori peatada. Äriinimene või mitte, igaüks peab endalt küsima: mida mina saan teha? Olgem ausad, kui ukrainlased oleksid alistunud päevadega, nagu lootis Putin, või nädalatega, nagu pelgas suur osa eksperte sõja alguses, oleks Eestil täna väga raske. Me pigem oleksime riigina veel iseseisvad, kuid see iseseisvus ripuks juuksekarva otsas. Me oleme Ukrainale väga palju võlgu. Mul on äris ka mitmeid plaane – olgu siis filmitööstuses, kinnisvaras või hiljuti avalikuks tulnud uues tulevikku vaatavas taimse toidu tootmises YOOK. Aga ikkagi… first things first – sõda tuleb võita ja putinlik terror maha suruda.

Mis sinuga 24. veebruaril, Eesti iseseisvuspäeval juhtus, kui Euroopas algas sõda – Venemaa ründas iseseisvat Ukrainat?

Selle päeva tundeid on isegi raske sõnadesse panna. Tõusin hommikul kell seitse, heiskasin koduhoovil Eesti lipu ja kui raadio lahti tegin ja sõjauudist kuulsin, vapustas see mind. See kallaletung tundub sama absurdne kui Soome oleks Eestile kallale tunginud, kuna neile ei meeldi Eesti valitsus. Vaatamata sellele, et ammu juba hoiatati selle kallaletungi eest, tundus see ikkagi uskumatu. Kuid eks see avas ka meie silmad, mis maailmas me elame.

Kuidas oled putinlikku terrorit aidanud maha suruda?

Olin varasematel aastatel Ukrainas äriliselt aktiivne ja mul on sellest ajast seal palju sõpru ja tuttavaid, kellega hoian sidet sotsiaalmeedia vahendusel. Muidugi olen pannud õla alla. Pakkunud võimalusi peatumiseks naistele ja lastele, kui neil ei ole olnud kuhugi minna. Toetanud organisatsioone, kes annavad ukrainlastele humanitaarabi. Me oleme kohustatud Ukrainat aitama, et ta võitleks tagasi oma territooriumid ja säilitaks iseseisvuse.

Kui avameelsed on äriinimesed oma kitsas kogukonnas? Kas nad usaldavad üksteisele isiklikke tagasilööke?

Eks lähedaste sõpradega ju ikka jagad oma valu ja võlu, kuid see on väga piiratud arv inimesi. Kui tihti lähed sina mõne teise ajakirjaniku juurde südant puistama selle pärast, et ta

Täh elepanu! Tegemis t onalko ho liga. Alkoholvõib k a hjustadateietervist.

„JUST INIMENE ISE ON ENDA JA OMA SAATUSE EEST VASTUTAV.“

peab sama ametit? Minul see küll nii ei käi. Oma kriisidest ja tagasilöökidest, aga ka õnnestumistest ja rõõmudest räägin ikka oma lähedastega. Pere ja heade sõpradega.

Selleks, et hinnata hetkeolukorda, vaadeldakse enamasti tehtule otsa mingi absoluutse skaala järgi. Sa oled oma elus juba nii palju teinud küll, et küsida: millal on olnud sulle kõige huvitavam aeg äris?

Minu vastus on muidugi lihtne – Eesti taasiseseisvumise aastad. See oli aeg, mis pakkus ettevõtlikele inimestele piiramatuid võimalusi. Aga, olgem ausad, selleks pidi olema ka kõvasti julgust ja tugev närvikava, sest karisid oli samuti palju. Mängureegleid alles pandi paika. See oli ohtlik, aga samas ka paganama huvitav aeg. Loomulikult on iga kümnend pakkunud omi võimalusi ja õigel ettevõtjageeniga inimesel on ka täna kindlasti põnev.

Sind tundvad inimesed teavad, et sa ei ole laristaja. Ei pargi autoga kallis piirkonnas ega söö iga päev gurmeetoitu. Kas oled pidanud nautimist õppima?

Tõsi, laristaja ma ei ole kunagi olnud ega ole ka aastatega selleks enda arvates muutunud. Mulle on alati meeldinud mõte, et inimene kahte praadi korraga ei söö ja kahe auto roolis ka korraga ei istu. Samas on see küsimus huvitav, sest toidu puhul on minu meelest palju tähtsam kvaliteet kui kogus. Mõistlik peab olema.

Ma tegelikult hindan väga toidu värskust ja kvaliteeti, nende pealt ma kindlasti ei koonerda. Aga päris kindlasti ei ole ma see mees, kes tellib restoranis lauale seitse erinevat eelrooga, nokib siit ja sealt ning laseb enamiku lõpuks minema visata. Olen kasvanud ajal, mil toidupoe lettidelt vaatas vastu kirgas tühjus ning mind kasvatati toitu lugupidamisega suhtuma.

Teie perel on elupaiku mitmel pool: Tallinnas, Paslepas, Hispaanias, Jurmalas, Lõuna-Prantsusmaal ja ka vist Londonis. Kus on kõige väiksemad energia- ja kommunaalarved?

Minu kodu on ikkagi Eestis ehk siis – mitu kohta selles loetelus, ennekõike just Lõu- na-Euroopas, on mu kinnisvarainvesteeringud, millel on äriline eesmärk. Aga üldistades võib ju öelda, et mida lõuna poole, seda vähem on vaja talvel kütta. Samas tuleb suvel jahutada. leks, et karastuksid, on tõele lähedal.

Kellelgi ei ole lihtne, sest energiasektor on täna kreenis ja see on vist küll kõigile selgeks saanud. Kuna suures pildis on tegemist kogu ühiskonna eksistentsi jaoks vajaliku piiratud strateegilise ressursiga, siis ei tohi see olukord olla üksikute lausrikastumise allikas. Senine lahendus ei ole osutunud vettpidavaks ning järelikult on vaja uut –olukord, kus poliitikud kõikjal oma riigi nimel laenavad, et valijate soojaarved kinni maksta, ei ole jätkusuutlik.

Millise majandusteadlase või guru õpetuse järgi oled elanud?

Kui rääkida õpetajatest, siis kindlat vaimset õpetajat, kelle läbi oleksin avanenud, mul ei ole. Igal inimesel on siiski oma isiklik omapära ja oskus õppida. Selle oma tee ja oma tõe peab ikka igaüks ise üles leidma. Gunnar Aarma oli sisemiselt põlev inimene, kelle vaimne tarkus aitas inimesi. Mida vanemaks ma ise saan, seda rohkem ma teda tegelikult mõistan. Kõige olulisem elus on sisemine tasakaal ja lähedaste inimeste toetav energiaväli.

Kui mõelda vanemale ajale, siis ühendas inimesi ühel kaevul käimine. Sinu vanemaid võis ühendada ainsa teleka ühisvaatamine kortermaja püstakus. Mis sinu meelest tänaseid inimesi ühendab?

See on tõsi, et inimesele on väga oluline vajadus ühise tegevuse järele, mille käigus sünnivad head mõtted ja tunded. Minu arust on ettevõtete kohvinurgad endiselt kõige paremad kohad, kus kõik mured saavad lahenduse. Selgus ei sünni ju mitte pika laua taga, vaid ikka kohvinurgas. Need kohad on ja jäävad. Näost näkku suhtlemine jääb igavesti alles. Teisele inimesele silma vaatamata ei saa ju temast aru. Ka filmitegemisel oli meil enamik koosolekuid Zoomis, aga põhiotsused langetati ikkagi vesteldes silmast silma. Otse suheldes alles selgub, kas 1+1 on 2 või on 0 või hoopis 3.

PÄIKESELISEST kõik heaks kiidan. Pigem proovin leida oma teed. Kuid idamaised filosoofiad ja õpetused on mulle alati meelepära-

HISPAANIAST ekstra "Apteeker Melchiori" esilinastusele saabunud filmi üks produtsente, ettevõtja Armin Karu abikaasa Kaiaga.

Mul ei ole sellist guru, kelle õpetuses ma kõik heaks kiidan. Pigem proovin leida oma teed. Kuid idamaised filosoofiad ja õpetused on mulle alati meelepärased olnud, mis, muide, lähevad ka kokku Muinas-Eesti looduskeskse eluõpetusega. Gunnar Aarma elukäsitlus on see, millega ma suures osas nõustun. Näiteks et just inimene ise on enda ja oma saatuse eest vastutav.

Kas sa puutusid Gunnar

Aarmaga ka isiklikult kokku?

Aarmaga ka isiklikult kokku?

Ühes ruumis olen ma temaga ol-

Ühes ruumis olen ma temaga olnud küll, ent isiklikult kokku ei puutunud. Tean, et tema juurde kogunes ta vennaskond, aga mina nende sekka ei kuulunud. See langes aega, kui mina tootsin Eesti jaoks sinimustvalgeid lippe, et igal Eesti kodul oleks oma lipp. Aga olen Aarma raamatute lugeja ja tema ellusuhtumine on sümpaatne. Tema arusaam sellest, et kannatus on ellu antud sel-