TÖÖTASIN AASTAID

Kella Viiest Hommikul

Ligi kakskümmend aastat kinnisvaraäris tegutsenud Eve Kaunis ehitas oma karjääri üles nullist. Rakverest tulnuna ei tundnud ta pealinna ega inimesi, kuid tänu visale tööle ja rangele distsipliinile sai temast Eesti tippmaakler.

Eve Kaunis tõttab intervjuule oma firma uhkest kontorist Rotermannis. Aastaid on teda tuntud kui kinnisvarabüroo Uus Maa maaklerit, kelle foto rippus alati firma töötajate edutahvlil. Tihti just number ühe all. Kohtudes silmast silma, räägib ta oma lugu nii sütitavalt, justkui esineks täissaalile suurelt lavalt. Ka koolitajana saadaks teda kindlasti edu.

„Tead, kunagi kartsin esineda, kuid mõtestasin esinemise enda jaoks ümber, läksin lavale ühe sooviga – aidata inimesi, anda neile teadmisi,“ räägib Eve. „Pärast seda hirm kadus. Oluline on, kas sa tegutsed ego tõstmise nimel või tahad teisi aidata. Ka kinnisvaras kehtib sama reegel: aita inimesi siira südamega ja edu ei jää mägede taha!“

Kuidas sa sattusid kinnisvaraärisse?

Igaühel on oma tee. Minu oma algas Pärnus, ehkki ise olen pärit Rakverest. Kolisin kodulinnast Pärnusse ja avasin seal koos elukaaslasega autorendifirma. Alustasime äriga, teadmata sellest midagi. Hoolimata meie pingutustest tunnistasime iseendale kaks aastat hiljem, et autorendifirma ei toimi meil üldse. (Naerab.) Siis vaatasime, kes on meie tutvusringkonnast kõige edukamad. Selleks osutus üks abielupaar Tallinnast: mõlemad, nii mees kui naine, olid kinnisvaramaaklerid. Kui sain aru, et maaklerid on edukad, otsustasin kohe – minust saab kinnisvaramaakler. Kõik! Nii minu kinnisvarateekond alguse saigi.

Missugused olid sinu esimesed sammud?

Avasin ajalehe ja seal oli kuulutus: Pärnu Uus Maa otsib maaklereid. Kandideerisin kohe ja mind võeti tööle. Miks ma osutusin valituks? Ilmselt seetõttu, et olin oma otsuses kindel. Ausalt öeldes oli Pärnu linna tundmine siiski vähene ja tutvusringkondki ei olnud suur. Hakkasin ennast selles äris läbi närima ja suhteid üles töötama.

Peab ütlema, et see oli ütlemata huvitav protsess. Vähe sellest, et ma ei tundnud hästi linna, ma ei osanud ka vene keelt, mis on selles äris vägagi vajalik. Kui mulle helistas mõni klient veel autorendifirma ajal ja küsis midagi vene keeles, jooksin täiesti kokku. Ma ei osanud isegi numbreid öelda.

Kuna kinnisvaras on vaja vene keelt osata, siis võtsin eesti-vene ja vene-eesti kinnisvarasõnastiku ning õppisin alates A-tähest sõnu pähe. Muud varianti ei olnud.

Mis tõi sind Tallinna?

Paljud minu sammud on seotud isikliku elu muutustega ja nii läks ka seekord. Kolisin Tallinna, kus tuli jälle kõike puhtalt lehelt alustada. Ma isegi ei teadnud, kus asub Kaupmehe tänav ja mul oli raskusi selle ülesotsimisega. Ma ei orienteerunud üldse, isegi kaardiga. (Naerab.) Hakkasin töötama Uus Maa kesklinna osakonnas nii üüri kui müügi

KUI OLED EDUKAS.“

peal. Siin oli mul sama vähe kontakte nagu Pärnus alustades. Hakkasin kontakte üles ehitama ja linna tundma õppima. Tegin meeletult tööd, rügasin hommikust õhtuni ja vaatasin, kuidas kolleegid töötavad – mida teevad kõige edukamad maaklerid. Seadsin endale sihiks olla professionaalses mõttes veel parem kui nemad. Panin tähele, et mitte kõik maaklerid ei tule tööle täpselt kell üheksa hommikul, ja kuna tol ajal hakkas tekkima kinnisvarabuum ning kinnisvara müüs ennast põhimõtteliselt ise, siis paljud võtsid tööd rahulikus tempos. Usun, et kunagi ei tasu ennast lõdvaks lasta, ka siis kui oled edukas. Vastasel juhul on edu lühiajaline.

Paark Mmend

AASTAT maaklerina tegutsenud Eve Kaunis usub, et edu tagavad kindel eesmärk, distsipliin ja inimeste aitamine. Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda valis ta 2008. aastal aasta maakleriks.

Millest algas sinu töödistsipliin?

Tõusin vara ja kella üheksaks vaatasin üle kõik uued kuulutused tavakasutajatelt. Kell üheksa hakkasin helistama. Kui olin esimese ringi objektidel ära käinud, hakkasin kella kahe-kolme ajal uutele klientidele helistama. Mul oli kogu aeg teadmine, et pean olema esimene, kes helistab. Kui helistada kahekümnenda maaklerina, siis inimene on juba väsinud ega taha ühestki maaklerist midagi kuulda. Tegin õhtul kella 21-22ni reaalselt tööd – fulltime! Panustasin tõesti meeletult. Hilisematel aastatel täpselt samamoodi. Hommikul kella viiest seitsmeni vastasin meilidele. Muide, sama tegi ka Margit Sild (praegune Uus Maa Kadrioru büroo juht – toim.). Teadsin, et võin talle sellel kellaajal helistada või kirjutada, kui oli vaja konsulteerida. Suhtlesime väga sageli varahommikuti.

Kuidas sa suutsid ennast kell viis voodist püsti ajada? See ei olnud mulle raske, sest see ei ole minu jaoks lihtsalt töö, see on minu kirg, elustiil. Praegu ärkan ka hommikuti kell kuus või pool seitse. Tahan kohe varahommikul vastata sisse tulnud meilidele ja ära teha muud kiireloomulised tööasjad. Tunnistan, et minu nõrk koht on aja planeerimine ning töötan selle kallal siiamaani. Samas, minu jaoks ei ole raske olla pidevalt tööhoos, kuna armastan seda, mida teen.

Väljastpoolt vaadates võib tunduda, et maakleritöö on imelihtne, lendled objektilt objektile ja ajad kühvliga raha kokku. Tegelikult see nii ei ole. See on meeletu töö, mis selle taga seisab, ja tulemus sõltub vaid sinust endast.

Kas sul ei ole vahepeal nõrkusehetke – laseks endal ikkagi kauem magada?

Ei, ei ole. Kui mul on tööpäev, siis keskendun vaid tööle. Ma ei suuda kaua magada, kui tean, et on vaja tööasju teha. Aju protsessib nii kaua, kuni vajalik töö on tehtud, enne rahu ei saa. Aga kui puhkan, siis täiega ja võin magada ka lõunani. Räägi lähemalt oma tööpäeva korraldusest.

„TEGIN ÕHTUL KELLA

21-22NI REAALSELT TÖÖD – FULLTIME!“

Tõusen vara ja esimese asjana joon toasooja vett. See annab kehale märguande: on aeg ärgata ja toimetama hakata. Edasi istun arvuti taha ja vastan meilidele. Kaheksa paiku äratan pere ja siis on hommikusöögi aeg – hetk, mil olla perega. Poja viib lasteaeda tavaliselt elukaaslane, mind ootavad ees objektid, kontor, kohtumised ja notarid. Mis kell tööpäev lõpeb, sellist reeglit mul pole, see võib lõppeda kell seitse või ka üheksa õhtul.

Arvatakse, et maakler saab ka keset päeva spaasse minna...

Minu südametunnistus seda ei luba. Distsipliin on mul täpselt paigas. Mäletan aastat 2009, maikuud. See on mul selgelt meeles, kuna minu käive langes ja tekkis tõeline äng. Mul tekkis hirm – issand, mis edasi saab! Siis hakkasin oma töötegemisi analüüsima, mida ma teen valesti, et minu käibenumbrid pole nii suured kui varem. Analüüsisin enda tegevusi. Võtsin stopperi ja hakkasin oma tööaega mõõtma ja täitma tabelit. Näiteks kui ma istusin arvuti taha ja vasta-