! s o o k e m o Lo
H EA KODAN I KU KLUB I
Sügise esimeses Hea Kodaniku klubis arutasid koosloome võimaluste ja takistuste üle Riigikantselei nõunik OTT KARULIN, avaliku sektori innovatsioonitiimi eestvedaja HELELYN TAMMSAAR, kaasamisekspert MARIS JÕGEVA ning Sotsiaalse Innovatsiooni Labori asutaja RASMUS PEDANIK. Olulisemad mõttekillud tähendas üles Andrei Liimets.
Koosloome olemusest Rasmus Pedanik: Koosloomel ei ole kindlat definitsiooni. Koosloome on mõtteviis, kuidas asju teha. Koosloome on protsess, mille tulemusena midagi valmib. Ja koosloome on tulemus. Mulle kõige rohkem meeldiva definitsiooni kohaselt on koosloome kõiki probleemiga seotud pooli kaasav, meeskonnaliikmeid jõustav protsess, millel on eksperimentaalne praktiline eesmärk. Koosloome on alati seotud sellega, et osalejad on mingi aja koos, teevad koostööd selleks, et valmiks lõpp-produkt. Koosloomes peab olema mingisugune suhtlus osaliste vahel. Helelyn Tammsaar: Ma olen taustalt antropoloog, aga olen nüüd umbes poolteist aastat olnud avaliku sektori innovatsioonitiimis, kus me valdavalt 16
rakendame meetodit, mida nimetame teenusedisainiks. Rasmus tõi välja erisuse teenuste arenduse ja probleemide lahendamise vahel. Mina neid ei vastandaks. Väga paljud teenused, mida arendame, on jõudnud meie juurde, sest neis on suured probleemid. Seega tegeleme ka probleemide lahendamisega. Minu jaoks on kõige olulisemateks märksõnadeks koostöö ja usaldus. Koostöö tähendab meie programmis tiime, kes tulevad eri ministeeriumitest ja allasutustest ning tegelevad ühe ja sama teemaga. Usaldus on oluline, kuna meilt oodatakse ka julgemaid lahendusi. Oluline aspekt on see, et me saadame oma programmis kõik ametnikud antropoloogilistele välitöödele. See on omaette küsimus, kui antropoloogilised või professionaalsed need meetodid tegelikult on, aga see annab hoopis teistsuguse sissevaate käsil olevasse probleemi.
Ott Karulin: Mina olen tulnud riigiametisse kultuurivaldkonnast. Strateegiabüroos, kus ma töötan, on meie ülesanne koordineerida riiklikke strateegilisi arengudokumente ja vaadata, et seal tekiks selge kultuur. Mind häirib natuke lähenemine, et koosloome lähtepunkt on probleem. Esiteks see sõna kätkeb endas vastandumist. Et midagi on kindlasti halvasti, eks ole. Võiks mõelda, mis parem sõna oleks, ma ise arvan, et see võiks olla „eesmärk“. Lisaks jäin mõtlema väite üle, et koosloome protsessi peaks vedama kindlasti erapooletu või kolmas pool. Minu vähesed kogemused näitavad, et seal on täiesti pragmaatiline valikukoht. Kui sa võtad väljastpoolt inimesi, siis saad küll hästi disainitud koosloome protsessi, aga saad ka suhteliselt ühekülgse sisendi, sest et need, kes seda protsessi juhivad, ei ole samavõrd eksperdid selles teemas kui sina ja sinu kolleegid.
