Tänuavaldus: Leivati pihtimus seoses tema 80. sünnipäeva ülistuste puhul

Armas lugeja, olete õigustatud küsima ,,Kuidas on see võimalik, et Leivat, kes iseloomustab ennast tüütuseni malbeks Hiidlaseks, lubab Eesti Elul upitada teda paremini kui Hollywoodi tähe avalike suhete spets?“ Vastus: ,,Liht-labane edevus!“

Veel: ,,Miks Leivati puudujääke, nõrkusi ja vigu ei toodud välja? Nendest saaks sama pika loo, kui neist, mis ilmusid.“ Leivat: ,,Veelgi pikem.“

Pakkusin Eesti Elule kena summa, et jätta minu pahad omadused artiklist välja. Kuid Eesti Elu keeldus raha vastu võtmast. Eesti Elu asutaja, kaas-Hiidlane Elmar Tampõld, oleks tõenäoliselt pakkumisest hoidumise heaks kiitnud.

Maasoolast Hiidlane peaks ju tõrjuma edevust. Aga edevus lubab mul uskuda, et Eesti Elu ei pingutanud üle minu kohta ülistustega ning see on tõepoolest joovastav.

Edevus ei lase ka ennast ärritada teiste arvamustest, nagu ,,Leivat jälle kõnepuldist lobisemas, nii ennast täis“. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Mis??? Või vastupidi.

Nali naljaks. Raputan hetkeks oma sarkasmi maha ja SIIRALT TÄNAN KÕIKI loendamatute heatahtlike õnnesoovide ja liigutavate sõnade eest, riiklikke asutusi ja organisatsioone, oma kaaskonsulit Thomas Heinsood, kolleege, C!F!E! Fraatereid, sõpru, sugulasi nii välismaal kui Eestis.

Perekond korraldas külma ilma kiuste, paari sõbra ringis lühikese sünnipäeva tähistamise laste tagahoovis – kõik maskeeritud. Tuuli, Eila, Eliise ja Imbi lavastasid lühinäidendina mõned küljed minu iseloomust. Huvitav, edevus just ei paistnud silma. Kuid edevus lubab mul hoobelda, et ,,Tõepoolest noored dramaturgid suutsid mind üpris osavalt tabada.“ Lõpetan Kalju Lepiku luulega: ,,Minul on karvased sääred ja karvane rind. Kogu küla peab ahviks mind. … Minul on õige jäme tõrrepõhja hääl, õhtu hilja kui hõikan kodumäel. … Aga mu süda on vaba, vaba kui lind. Siiski linnuks ei pea keegi mind.“

Lihtsurelik LAAS LEIVAT, tüütu põlis-Hiidlane

Andres Raudsepa poolt pildistatud ja juubeliks kingitud foto