Tokiole ei

Kanada oli esimene riik, kes reageeris nii oma sportlaste kui ka maailma kogukonna huvides, teatades pühapäeval, et Tokio olümpiamängudel sel suvel Vahtralehemaa koondis ei osale. Austraalia järgis kohe ees kuju, küll neid riike tuleb juurde. Praeguse COVID-19 leviku tõttu ainuõige samm.

ROK – Rahvusvaheline Olümpiakomitee pole näidanud kindlat, julget seisukohta. Mis ei üllata, ajalooliselt korrumpeerunud ning vaid rahast huvitatud organisatsioon on tihti jaanalinnulikult käitunud. Kuid on ilmselge, et kuni pandeemia vaibub, vaktsiine leitud, globaalne olukord stabiliseerunud, siis tuleb mänge edasi lükata. Sõja tõttu on mänge äragi jäetud, ja inimkond praegu sõdibki – tervise, mitte rahu nimel.

Ning kuidas olümpiat saakski pidada, suur publik esiteks ning asukoht viiruse sünnikoha lähistel. Sportlastele muidugi pettumuseks, aga ega nad ju praegu treenida saagi. Mitme aasta ponnistused ei lähe tingimata luhta, kui mänge edasi lükatakse, aga selge mõistus ütleb, et teisiti ei saa. Seda eriti uudise taustal, et Alpides üks baarimees nakatas kuni 5000 inimest, kes Skandinaaviast olid tulnud sinna suusatama. Kinnitades, et me kõik peab tegutsema üldsuse huvides, mitte kogunema arvukalt ja mitte olema üksteisega lähestikku. Ühest inimesest aitas, et tuhandete tervist, elu ohustada.

Spordihuviline peab olukorraga leppima ning on kahju tippatleetidest. Praegu paraku muud meedias ei ole kui pandeemiateated. Sport on alati selline tegevus, mis suunab pealtvaataja tähelepanu igapäevasest pöidlahoidmisele, mida inimestele on tarvis. KOK – Kanada Olümpiakomitee pressiteade rõhutas, et samm on astutud mitte ainult sportlaste ja nende perede, vaid meie kõigi huvides.

Siiski toimivad enesekesksed inimesed mõistuse vastaselt, huvitavalt just nooremad, kes teadagi peavad ennast kui mitte surematuks, siis vähemalt võitmatuks paljudes olukordades. See on Esimese Maailma tüüplähenemine kahjuks ning sotsiaalmeedia ei aita olukorrale kaasa. Huvitavalt, intervjueeritud Kanada sportlaste hulgas oli poolehoid tugev, vaid üks tõkkejooksja arvas, et otsus oli enneaegne. Sugugi mitte. Keegi ei tea kunas – või isegi kas – olukord laabub. Näpuga näitamine pole ilus, aga juba detsembris teadis Hiina COVID-19 olemasolust ning ei võtnud samme selle pidurdamiseks.

On hämmastav, et inimesed reisisid ikka, kuni lõpuks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) tabas, et asi on tõsisemast tõsisem. Kanada poliitikud ootasid samuti kaua, enne kui piirid sulgesid. Mis kasu olla suletud alal, kookonis ei saa enam kuidagi eksisteerida. Kanada Atlandi-äärsed provintsid on keelanud piiride ületamise siseriiklikult. Kuid see on nagu talliukse, koplivärava sulgemine pärast seda, kui hobune on metsa perutanud.

TÕNU NAELAPEA