Me ei unusta – 73 aastat märtsiküüditamisest

Märtsikuu, mis toob kaasa kevade saabumise, looduse tärkamise ja uuenemise ning peaks olema inimhingele rõõmustav ja positiivsust kaasa toov, on paljudele eestlastele üks kurvemaid ja masendavamaid aegu.

Märtsikuu algus tõi 1944. aastal kaasa suurpommitamised Eesti linnadele, mille tulemusel hävines ja varises rusudeks hulgaliselt hooneid ning mitte tõttu kaotasime tohtutult inimelusid. Kuu lõpp 73 aastat tagasi lisas sellele veel massiliselt füüsilisi ja emotsionaalseid kaotusi, kui oma kodudest sunniti lahkuma tuhandeid inimesi. Nimelt sunniti 25.-28. märtsini 1949 vägivaldselt ümber asuma enam kui 20 000 Eesti elanikku, kes nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse suunduvatele rongidele. Kokku viidi kolmest Balti riigist – Eestist, Lätist, Leedust – salastatud sõjalise operatsiooni ,,Priboi“ (eesti k. ,,murdlaine“) käigus oma kodudest ära, vastu tundmatule tulevikule kaugel Venemaal Vikipeedia andmetel ligi 37 000 peret, umbes 95 000 inimest.

Eestist teadaolevatel andmetel ära viidud 20 702 inimesest olid 49,4% naised, 29,8% lapsed ja 20,8% mehed. Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane Maria Räägel Abja vallast. Paljud äraviiduist ei pidanud vastu ränkrasket teekonda loomavaguneis ning ülejõu käiv töö, alatoitlus, haigused ja karm kliima lõpetasid paljude teiste elutee kodust kaugel. Kokku arvatakse vähemalt 3000 inimese kaotust. Enamik küüditatutest vabanes alles 1958. aastal ning viimased deporteeritud vabastati 1965. aastal.

Küüditamise aastapäeva on vähem või rohkem märgitud alati. Ka neil aastatel, kui Eesti oli nõukogude okupatsiooni all – elus olid ju inimesed, kes ise või kelle lähedased olid Siberi tee läbi käinud. Kui ka polnud avalikke mälestusüritusi, hoiti elus mälestusi lähedaste ringis.

Sel aastal on küüditamine saanud uue näo. Eesti Vabariigi aastapäeval Venemaa alustatud relvastatud sissetung Ukrainasse on tänaseks kestnud juba üle kuu. Sõja käigus on Venemaa terrori eest pidanud põgenema juba miljoneid ukrainlasi. Ka see on küüditamine – relvastatud vägivalla eest on olnud sunnitud oma kodu maha jätma põhiliselt lapsed, naised ja vanad. Et ellu jääda. Ka on tulnud teated, et pea maatasa Vene vägede poolt pommitatud Mariupolist hoiti lahti humanitaarkoridor vaid ühes suunas – Venemaale. Seegi on küüditamine Evakueerimise nime all.

Kõikide nende terroritegude mäletamine on meie kohus. Eestis heisatakse sel päeval üle riigi leinalipud. Tallinnas Vabaduse platsil seatakse kaheks päevaks üles installatsioon, mis kujutab endise Nõukogude Liidu piiri koos raudteeharudega, mis viisid küüditatuid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse. Raudtee ja sihtpunktid on tähistatud punaste tuledega. Vabaduse väljakul süüdatakse 25. märtsi õhtul mälestusküünlad. Samuti toimub sel päeval kommunismiohvrite memoriaali juures Maarjamäel mälestustseremoonia.

,,Kui viimastel aastatel võis see sündmus hakata tunduma üha ajaloolisemana – on ju väheseks jäänud neid, kes selle isiklikult läbi elasid – siis värskete arengute valguses pole märtsiküüditamise meenutamine mitte ainult osa meie ühiskondlikust mälust, vaid puudutab valusalt kaasaega,“ vahendas Inimõiguste Instituudi esimehe Vootele Hanseni sõnu Postimees. ,,Meie endi silme all sulgub naaberriik Venemaa. Ta ei meenuta mitte lihtsalt seda riiki ja süsteemi, mis 73 aasta eest üle 20 000 süütu Eesti inimese kaugetesse vangilaagritesse viis, vaid kahjuks näib Venemaa üha enam kollektiivse vangilaagrina. Viimastel kuudel ja nädalatel on kümned – kui mitte sajad – tuhanded haritud, ettevõtlikud ja laia silmaringiga vene inimesed oma kodumaalt lahkunud,“ lisas Hansen.

Oleme Kanadas liitunud Eestis MTÜ Tulipisar 2010. alustatud aktsiooniga süüdata märtsiküüditamise aastapäeval küünlad tuhandete märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks. Eesti Vabariigi Aupeakonsulaat koos Toronto Eesti Majaga ja Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolidega on korraldanud küünalde süütamist mitmel aastal, pandeemia tõttu pole seda paaril viimasel aastal saanud läbi viia.

EV Aupeakonsulaat on teinud sel aastal aaljärgneva pöördumise: ,,25. märtsil mõõdub seitsekümmend kolm aastat, kui meie kodumaad okupeerinud N. Liit küüditas kümneid tuhandeid eestlasi Venemaa kaugustesse. Antud olukorras pole kolm aastat saadud koos olles ohvreid austada. EV Aupeakonsulaat kutsub kõiki üles selle tragöödia tähtpäeval süütama küünal oma kodudes nende ohvrite mälestuseks.“