Volli veste: Nägemisest

VABARNA VOLLI

No sai ühele aastale öeldud nägemist, uut aga tervitatud teatud pettumusega. Ning vara veel arvata, et kogu uus aasta selliseks jääb. Vale reklaami esitatud. Uhasin vett sihverplaadile, et saaks rähmast lahti esimese jaanuari ommukul ja vaat ikke nigu mullu.

Olen olnud prillmadu juba kaua. Õnneks noore mehena polnud silmad töntsid, siis kui metsas tööl olin, kaesin kõike, mida vaja. Ei kujuta ette, kuidas mõnda ülesannet täites oleks pidanud arvestama selle nuhtlusega, mida igal päeval kogen nüüd. Prillid kas libisevad ninajuurikalt või koguni kõrvadelt, püüa siis, et katki ei kukuks. Ja temake naerab. Oma kodus, toas ma neid aknaruute ei kanna. Miks? Talle ütlen, et ma ju tean ja tunnen su kaunist nägu – miks peaks ma toas nii detailselt nägema? Ning ei taha näha, mida tarvis teha. Nigu tolmu võtta riiulitelt, kus ainult mina käin.

(Full story available via link below)