Edasi

Kolletus ei hüüa tulles. On halbu aegu, on häid. Ajaloost õpitud, ning ikka toime tuldud. Head ajad tulevad tagasi. Peab olema usku sellesse. Miks muidu meil, kes niiviisi toetavad lootusele, on lapsed? Võimatud küll need sabarakud, aga nagu Mark Twain kuulsalt ütles, järsku sai mu isa targaks! Ennist kamandas ja käskis, kuid lõpuks tabas seda, et ma ka inimene.

Vihje on sellele, et inimkond ei teps õpi eilsest. Valime rumalaid pukki, meid siis kantseldama ja noogutame. Tahaks küsida, kas see on mingi ühine vaimne haigus? Toda esitatakse tihti kui arusaamisest vajaka.

Selleski riigis on jälle riigi valitsemises vajakajäämisi. See pole pahatahtlik ütelus: nii ta on, nii ta edasi jääb. Mujalgi olukord selline. Tahes tahtmata tuleb August Gailiti Ekke Moor vaimusilma. Ta oli siiski, jonni täis. Et olla ise, et olla mina.

See on kadumas. Ekke Mooril polnud teisi variante leida. Ainult sügav armastus. Meil aga, sunnitud tegema hiinlaste tõttu – ning ärge poliitiliselt korrektselt solvuge, kuna Puna-Hiina on praeguses vastikuses täitsa süüdi – on elu sant.

Kes Ekke Moori ei kohanud nooruses – või ka vanemas eas – teaks, et noor inimene ei võtnud vastu maailmapilti. Meil on hetkel sama küsimus. Keda me usume? Tõsine ja oluline, kanname maske vastu tahtmist, sellega koosneva enese tervise riketega. Kuid tuleb teha. Ning lepime.

Ei soovinud kirjutada sel teemal. Kuid maailm on selline, et isegi oma metsakodus – milline luksus – ei saa olla. Ega ka vanatädi Eestis ,,külastada“. Võtab torisema, mis pole kena ega sobigi. Kuid maailm mõjutab. Ning selles on vist praegune patt. Teised on süüdi. Mitte meie.

Ei oska lohutavaid sõnu leida neile, kes tõesti on üksi. Selles kontekstis sooviks näha tõsist juhtimist.

On tugev tunne, et need, kes eestlust alles hoidsid, tegid oma parima ja kõige kiuste peaks jälle nägu näitama. Mihukesest soost, mülkast, häbematult öeldes, nad ometi välja ujuvad. Ekke Moori moodi, ei tea.

Ütleks, et ühiskondlikult on paras teekond marssida. Teadagi oli meil häid eestlasi, kes nii tegid. Omal ajal. Metsavendadena. Kuid edasi, me kallid head ja olulised inimesed. Üksi ei tule toime. Isegi Ekke Moor. Jään lootma meile. Meid vähe.

TÕNU NAELAPEA