Mees, kes muutis Eesti hariduslugu

Robert McConnell 1943–2020

Robert McConnell

Oli 1990. aastate lõpp. Eesti oli olnud taasiseseisev veidi alla kümne aasta. Eesti keele staatus, roll ja valdamine eesti keelest erineva emakeelega inimeste seas muutus aina olulisemaks. Eesti keele õppe kvaliteet oli aga enamikus vene õppekeelega koolides olematu.

Poliitilised otsused eesti keele õppe teemal kütsid kirgi. Ja samas leidus lapsevanemaid, kes tahtsid, et nende lapsed õpiksid eesti keele selgeks ja osaleksid aktiivselt Eesti ühiskonnas.

Keelekümblusprogrammi alustamiseks oli pinnas soodne, teadmised ja usk sellesse aga veel haprad. Just tänu sellele, et leidus inimesi, kes sellesse uskusid, tehti olulised sammud Eesti haridussüsteemis.

Keelekümblus ei olnud ega ole lihtsalt eesti keele õpe – see on kogum parimaid pedagoogilisi praktikaid, mille seas keel on vahend kõige ümbritseva omandamiseks. See on nii aktiivõpe kui ka õppimine mängu kaudu; see on õppimine sellepärast, et on põnev ja huvitav; see on õppijana vastutuse võtmine ja oma õppimise juhtimine; see on tunnis 20% õpetaja kõnet ja 80% õppijate kõnet, see on turvalise keelekeskkonna loomine rääkivate seinte ja alati innustava õhkkonna kaudu.

Paljud pedagoogilised lähenemised, mis on aastal 2020 iseenesestmõistetavad, tulid kas keelekümblusega koos või paljuski just selle kaudu.

Kakskeelse õppe koordinaator

„Keelekümblusprogrammid ei kujuta endast imerohtu ega keelenirvaanat. Need programmid ei valmista ette lõpetajaid, kelle keeleoskus oleks eristamatult sarnane emakeelekõneleja keelepruugiga, ja seda ei ole sellistelt programmidelt mõtet oodatagi. Siiski on keelekümblusprogrammid veenvalt näidanud, et vähimagi kahtluseta võimaldavad nad ette valmistada lõpetajaid, kes sõltuvalt oma individuaalsetest oskustest valdavad sihtkeelt hästi või väga hästi,“ rääkis Robert McConnell 1998. a Narva-Jõesuus, kui tutvustas Kanada keele kümblust. „Ka sihtkeeles õpitud aineteadmistes ei ole neil mingit mahajäämust. Harilikult suhtuvad need lõpetajad positiivselt ka teise keele kõnelejaisse ja selle keelekogukonna kultuuri. Seetõttu on neil head eeldused õpingute jätkamiseks või töötamiseks omandatud keeles. Arvestades neid raskusi, mis tekivad traditsiooniliste meetodite puhul, et saavutada vähegi arvestatav teise keele oskuse tase, võib keelekümbluse tulemusi tõeliselt väljapaistvaks pidada.“

Kakskeelse õppe koordinaatori ja asjatundjana peatus Robert McConnell keelekümbluse rakendamise põhiküsimustel, efektiivse kümbluskooli põhitunnustel ning ka põhiprobleemidel ja lahendustel. Seda teksti nüüd, üle 20 aasta hiljem lugedes, tuleb ikka imetleda ta oskust valida aja- ja asjakohane ainestik, kõnelda piisava konkreetsusega ja usuga keelekümblusse.

Toronto koolivalitsuse kunagisel võõrkeelte osakonna juhatajal Robert McConnellil oli toona enam kui kolmekümneaastane õpetaja- ja administratiivtöö kogemus. Prantsuse keelt oli ta õpetanud nii alg- kui ka keskkoolis, saksa keelt keskkoolis, lisaks pidanud Toronto ülikoolis loenguid nii prantsuse kui ka saksa keele õpetamise metoodikast. Robert McConnell oli valitud mitmetele juhtivatele ja vastutavatele ametikohtadele, ta oli olnud Kanada teise keele õpetajate ühingu president ning Ontario keeleõpetajate ühingu president. Rohkem kui 300 teise keele õpetamise metoodikat käsitleva raamatu autorina oli Robert McConnell sagedane peaesineja konverentsidel nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.

Robert McConnell, Lynda Boyton ja Olga Little koos keelekümbluse Eesti-poolse projektijuhi Irene Käosaare ja Kanada-poolse projektijuhi Peeter Mehistoga 2004.aastal Kanada projekti lõpuüritusel Mustpeade majas.

Keelekümblusprogrammi algus

Kanada rahvusvahelise arengu agentuuri (CIDA) ja Toronto koolivalitsuse (TDSB) Eesti keelekümblusprojekti Kanada koordinaatorina sai Robert McConnelli ülesandeks toetada keelekümbluskeskuse töötajaid ja osutada Eesti haridusministeeriumile abi keelekümblusprogrammi elluviimisel. Ta oli veendunud, et Eestit tuleb tema püüdlustes toetada. Teda ei heidutanud 1990. aastate Eesti olud, ta kiindus Eestisse ja Eesti keelekümblusprogrammi loovatesse inimestesse.

Projekti ideest selle käivitamiseni kulus kolm aastat. Vähesed oleksid nii pikalt toetanud nii aeglaselt idanevat ideed. Robert McConnellil oli julgust toetada keelekümblusprojekti ajal, mil Kanadas koolivalitsusi liideti ja ametnikud olid sellega totaalselt hõivatud. Koolivalitsuse tipptegelaste veenmine ja CIDA toetuseni jõudmine nõudis tõsist tööd, sarmi, häid argumente ja visa hinge.

Robert McConnell käis mitmel korral Eestis. Tänu talle said teoks õppereisid Kanadasse, tema tõi Eestisse Kanada koolitajad ja nõustajad, kes aitasid leida ja sõnastada programmi tänaseni kehtivaid põhiväärtusi. Tema tähtsustas ka keelekümbluseprogrammi rakendamise seiramist ja koostööd Kanada teadlastega.

Nii saime endale kaugel maal truud sõbrad, elutargad asjatundjad, kes aastate vältel aitasid mõista kümblusmetoodikat ja programmi juhtimist, jagasid ohtralt materjale, aitasid keskusel strateegiliselt planeerida ja juhtida muudatusi. Anti aega ja investeeriti piisavalt raha kindla aluse loomisesse enne programmi hoogsat laienemist.

Toonane keelekümbluskeskuse õppevara juht Kai Võlli sõnab: „Koolikohtumistelt jäi Bob meelde keele- ja metoodikatundliku innustajana. Ta oskas tähele panna paljusid märke, mis eestikeelses tunnis toimuvast ülevaate andsid. Oma tähelepanekud suutis ta sõnastada nii tunnustavaina kui ka edasi mõtlema suunavaina. Bobi tagasiside oli oodatud igal tasandil. Haridusjuhid, keelekümblusprogrammi koordinaatorid, koolijuhid, õpetajad, õpilased, vanemad – kõigile pakkusid Bobi kommentaarid tuge valitud teed edasi käia, innustasid veel enam pingutama. Professionaalsete oskuste kõrval oli alati ruumi inimlikule soojusele.

Meie Bob

2005. a tõdes Robert McConnell, kes sellal oli juba meie Bob: „Eesti keelekümblusprogramm on tõstnud lati sarnaste ettevõtmiste puhul uuele tasemele. Vastastikune kogemuste ja oskuste jagamine Toronto koolivalitsuse ja Eesti haridustöötajate vahel on rikastanud kõikide ühisprojektis osalejate isiklikku elu ja pedagoogilist tegevust.“

2009. aastal ilmunud „Keelekümbluse käsiraamatu“ põhiplaani taga on Bob – Kanada autorite leidja, suunaja ja käsiraamatu ühe toimetajana. Tema julgustus ja eeskuju viisid keelekümblejaid programmi ja selle ideid tutvustama Mari-Eli vabariiki, rahvusvahelistele foorumitele, oma õppetunde ja ideid jagama Kasahstani, Usbekistani, Ukrainasse, Gruusiasse.

Kanada paindlik ja usaldusväärne partnerlus tegi võimalikuks keelekümbluskeskuse sisseseadmise, arvutite ja kontoritarvete ostmise, aitasid õppe- ja koolitusmaterjalide väljatöötamisel ja õpetajate väljaõppe korraldamisel. See kõik oli toona märksa suurema tähtsusega, kui praegusel ajal ehk tundub.

Tallinna Pae gümnaasiumi, hiliskeelekümblusprogrammiga alustanud kooli direktor Izabella Riitsaar tõdeb: „Robert Mc- Connell oli mees, kellesse võis armuda esimesest silmapilgust – tõeline džentelmen igas mõttes ja suur professionaal oma töös. Koolitunde külastades oli ta niivõrd toetav ja julgustav, et pärast seda oli palju pealehakkamist ja tahet korda saata. Ta oli tõeliselt pühendunud ja andis seda oma tunnet ka teistele edasi. Tema kindel meel ja usk, et keelekümblusel on Eestis tulevikku, on praeguseks end täiesti õigustanud.“

Bob märkas ja hoolis.

Südamest eestlane

Viimati osales ja esines Bob ettekandega keelekümbluse 15. aastapäeva konverentsil, kus kinnitas, et Eesti keelekümblusprogramm on olnud isegi edukam kui Kanada oma. Kes teda sel korral esimest korda nägid, said aimu, miks Eesti keelekümblejad Bobi mäletavad ja armastavad. Meiega jääb teadmine, et keelekümblusprojekti nimetas Bob oma professionaalses elus enim rahuldust pakkunud kogemuseks/elamuseks.

2012. aasta suvel lõpetas gümnaasiumi keelekümblusprogrammi I lend. Bob kirjutas oma tervituses: „Isiklikult on Eesti keelekümblusprogramm andnud mulle haruldase võimaluse aidata muuta Eesti hariduse nägu. See on andnud mulle võimaluse kohtuda ja töötada kolleegidega, kellest on saanud eluaegsed sõbrad, armuda sellesse riiki ja inimestesse. Lõpetuseks lubage mul lihtsalt öelda: „Ma olen südamest eestlane.“

Kirja pannud Irene Käosaar ja Kai Võlli kõigi Eesti keelekümblejate nimel meie hulgast 10. jaanuaril 2020 lahkunud Robert McConnelli mälestuseks

VÄLJATÕSTED:

• Keelekümblus ei olnud ega ole lihtsalt eesti keele õpe – see on kogum parimaid pedagoogilisi praktikaid, mille seas keel on vahend kõige ümbritseva omandamiseks.

• Paljud pedagoogilised lähenemised, mis aastal 2020 on iseenesest mõistetavad, tulid kas keelekümblusega koos või paljuski just selle kaudu.