TALENT
RUBRIIK
ETTIE MIKITA oli kümme aastat Eestist eemal, kogus maailmas tarkust ning tuli tagasi. Mine tea − ehk kaalub Ettie-sugune tulija üles metsatäie minejaid! ttie (32) õppis kolmes välisülikoolis majandust ning uuris oma asukohalinnade Milano, Pariisi ja Antwerpeni kaudu nii tänapäevaseid disainivoole kui ka kuuma recycle-teema arengut. Keeled suus, pea teadmistest pungil, ei jäänud Ettie Tallinna naastes nina püsti iseenda tarkusesse smoorima, vaid oli valmis kohapeal kogemustepagasit jagama. Ja õnneks „õigel ajal õiges kohas”, et Derelicti poistega kontakti leidis. Ettie on Eesti disainibrändi Derelict Furniture maailmale vahendaja. Neid ühendab recycle-disain.
MIS SIND TAGASI TÕI?
ETTIE MIKITA JA KOLM SÕSARAT Tekst: Tiina Teemägi Foto: Stina Kase
Kui minu vanaisa ütles, et mets on roheline kuld, siis minu jaoks on sellel mõttel ka praegu tähendus. See on tänapäevase ajahädas tsivilisatsiooni rikkus ja vabaduse mõõde − vabadus korjata seeni ja ujuda alasti põhimõtteliselt 3794 kilomeetri rannajoone ulatuses, kõrval sügavad ürgmetsad, mis üle terve Eesti avastamist ootavad. Arvestades meie rahvaarvu ja hajutatust, siis see ongi keskmisele ülerahvastatud Euroopa linlasele paradiis.
TULID, ET „METSA MINNA”!? Looduslähedus annab mulle enesekindlust ja meelerahu. Iseenda peegelduse kaudu looduses suudan selgemalt eesmärke seada ja mõista, mis on oluline ja mis tegelikult mitte. Eesti eelis metsakohina ja meremühina kõrval on meie vabadus ka asjaajamises, mis meil on palju lihtsam kui mujal Euroopas. Tänu meie sisemisele kärsitusele oleme suunatud kiiretele lahendustele. Lihtsus igapäevaelus on väga oluline elukvaliteedi alus. „Kord sinu laual on ka kord sinu mõtetes,” ütles kunagi minu matemaatikaõpetaja. See meie uuenduslikkus ja efektiivsus on ehk üks väärtuslikumaid, millele keskenduda. Belgias märkasin tihti, et inimesed ei viitsinud enam rabeleda − midagi ju ei juhtu, kui töö kaotad − ning usk riiki on nii tohutu, et negatiivse aspektina muudab see inimesed mentaalselt passiivseks. Euroopa on kuidagi tüdinenud ja meie energia on oluline vitamiin, millega üllatada!
KAS KA DERELICT SOOVIB MÕND MÕTTESUUNDA MUUTA? Võib ka nii öelda. Kui Derelict kaks aastat tagasi sündis, oli turul liiga palju taaskasutustooteid, millel ei olnud visuaalset tugevat väärtust ega kvaliteedigarantiid kliendile. See ajendas leidma uut lähenemist − tootma rämpspuidust kvaliteetset mööblit. Nii valmivad Derelict Furniture’ disainerite Tõnis Kalve ja Ahti Grünbergi tooted uuskasutuslikul moel, nii nagu Reet Ausi või HoseWeari puhul: me loome täiesti uue toote täiesti
80
oktoober/november 2013
vanast materjalist, mille ajaga kadunud väärtust taastada.
KAS TAASKASUTUSE EDASIARENDUS, MILLE OLETE SÜDAMEASJAKS VÕTNUD, VÕIKS AVADA JA AVARDADA EESTLASTE TARBIMISHARJUMUSI? Eesti disainimaastiku põhjal tundub, et oleme recycle-tootearenduste ning üldise teemakajastuse poolest nüüdseks tõesti juba heal tasemel, ka imagoloogiliselt on kvaliteet saamas auasjaks. Samas tundub muidu nii julge Eesti tarbija uuskasutusteemaga veel ettevaatlikult kaasa tulevat − või nagu Belgias humoorikalt öeldakse, vaadeldes puu otsas istuva kassina, et „tea, mis nad seal all teevad, ma jään veel korra siia ülesse ootama”. Nüüd on juba meie ülesanne ulatada teadlikku, puhast stiili ja jätkusuutlikku filosoofiat hindavale disainilembelisele kodanikule erinevate recycle-liikumiste mõistmiseks selged suunaviidad. Seejuures annab selgitustöö võimaluse mõista paremini ka disaini kui varieeruvat väärtust taaskasutuse eri suundades.
RECYCLE-DISAIN – KAS SEE ON SECOND HAND, LIHTSALT PESTUD JA KALLIMA HINNAGA? Mina võrdleksin recycle-disaini kolme õega − need on korduvkasutus (re-use), taaskasutus (recycle) ja uuskasutus (upcycle), kellel on lihtsalt üks ühine nimetus ja ema recycle, mistõttu selle erinevaid suundi omavahel tihti segi aetakse. Re-use on tõepoolest pestud second hand. Recycle on kas osaliselt või täielikult vana materjali restaureerimine või uue madalama kvaliteediga materjali tootmine. Upcycle on aga kvaliteetse taaskasutatava materjali loomine, andes tootele ainukesena uue lisandväärtuse ning Derelicti mööbli puhul kliendile kaheaastase tootegarantii. Seega ei ole siin tegemist kolme erineva second hand’i, vaid täiesti võrreldamatute tootmismeetoditega ja seetõttu ka eri hinnaklassidega, kus garantii ja uuestisünd on kõige kulukamad.
OLED NÜÜD AASTA TALLINNAS ELANUD, MILLIST MUUTUST KÜMNE AASTA TAGUSEGA MÄRKAD? Kõige suuremat muutust näen ma inimestes, kes on linnaruumi loomulik osa. Oleme muutunud avatumaks ja sõbralikumaks ning meelitame oma käitumisega ligi ka teisi kultuure ja mõtlemisi. Eesti on nüüd tõeline vabade hingede ja liikumiste meka tänu meile endale ning ma näen ainult selle pidevat edasiarengut. Lisaks ei ole Tallinn enam kogu aktiivse elu keskus, vaid ka väljaspool pealinna propageeritakse ettevõtlust ja sotsiaalset suhtlust „niisama”, mis eestlasele varem ehk ajaraiskamisena tundus. Võtame või Hiiumaa ja Haapsalu kohvikute päevad − kümme aastat tagasi ei kujutanud ette, et selline üritus nii suurt populaarsust koguks, sest kellel oli aega niimoodi erinevatesse kohtadesse „istuma minna”. Inimeste suhtlemismudelid on palju muutunud ja ühist tegevust peetakse nüüd oluliseks ka väljaspool laulvat revolutsiooni ja jaanipäeva.
MIS KOHAD LINNARUUMIS SULLE KÕIGE ENAM IMPONEERIVAD? Kuna ma olen pikalt suurlinnade loodusvaesuses nälginud, siis mind väga tihti linnast ei leia. Eesti ebamaine efekt on loodusrikkus isegi linnades − 20 minutit kesklinnast ja oled padrikus! Nii meeldib mulle kõige enam sõita Rohuneeme lõppu ja vaadata sealt Tallinna südalinnale või sõidan Hiiumaale ja otsin oma Avatari Kerema leppekivide juurest. Tallinnas hindan lisaks Kalamaja autentsusele ja Kadrioru jaapani aiale ka ebapopulaarset nõukogudeaegsest pärandit, mis kajastab minu lapsepõlve identiteeti, ning ronin linnahalli katusele või eksin foto-shoot’i ajal Noblessneri varjatud administratiivruumidesse ja loen vanu ametikirjeid. Lisaks intrigeerivad mind kõige rohkem erinevad kultuurid, sest need on kohad, kus igaüks saab oma mõistmise piire kaasa nihutada. Sven Grünberg on öelnud, et meie kõigi kohus on pidevalt areneda, sest vaid rumaluse kaudu saavad teoks ühiskonna kuriteod. Mina käin muu maailmaga kohtumas erinevates majanduskodades ja Momo kohvikus Kunderi tänaval. See on nagu salasaatkond − kogu aeg istub seal jaapanlasi, sakslasi, ameeriklasi, kes ei ole igavad hord-turistid, vaid avastajad nagu mina isegi.
Ettie võrdleb recycledisaini kolme õega − korduvkasutus (re-use), taaskasutus (recycle) ja uuskasutus (upcycle), kellel on üks ühine nimetus ja ema recycle. Allpool Derelict Furniture tootenäiteid.
KUIDAS SINA OMALT POOLT SIINSET ELU EDENDAKS? Töötasin Belgias artistide mänedžmendis ning tundub, et disainerite ja muusikute juhtimine on sarnane − huvitav on luua loovusele õiget keskkonda ja viia see õigete hindajateni. Eri sihtriikides saadud kogemuse toel oskan ehk tunnetada, mida meilt oodatakse ja mida mitte ning kannatliku ja järjekindla „loo kirjutamisega” eestlaste säravaid mõtteid ka mujale viia.
oktoober/november 2013
81