SISUKORD KAANEFOTO Modell: Liisi Tarve Pesu- ja ehtedisain: Helen Valk Varavin Foto: Kristine Laurits ja Allan Jõe
4 TOIMETUS Ajakirja meeskond
5 EESSÕNA
8-17 42-45
Peatoimetaja Anna-Liisa Paloki kiri
8 GOIN’ SLOW Miks on aeglane mood hea valik?
18 VEGANKOSMEETIKA Vegankosmeetika eelised ja mida vältida
19 KOREA KOSMEETIKA Idamaa kosmeetika väheavastatud võlud
23 MOEKOLL VÄLJA Kuidas ületada halvavat moehirmu?
26 NIGHT RIDERS Ühe õhtu lugu
32 KAELAKALLISTAJA Läbi ajaloo moekas kaelaehe
34 UIT ÖISTEL RADADEL Öös on põnevust, seiklusi ja sporti
37 MILLI MAIER Inimliku kõrguse taaselustaja
42 KOLM KUNINGAT SU VOODIS Ümbritse end luksusega ka öösel
48 BUDUAAR Rännak õhulises unenäos
56 LESLIE LAASNER Miks kunstnikel pole vaja külmetada
62 FILM NOIR Pilguheit filmiajalugu muutnud žanrisse
64 HELENE VETIK Loomeinimese inspiratsioonipalad
66 SÜDAÖISED HELLITAJAD Ööinimestele sobivat näksimist
72 MARIS SAVIK Sähvatus öös
78 ALAN PROOSA
66-71
Dada, punk ja kõrgmood
87 VÄHESED ON VALITUD... Küpse naise öökapi raamatud ja ehted
94 HOROSKOOP Sinu tähtkuju magamisharjumused
87-89
NOIR TOIMETUS PEATOIMETAJA: Anna-Liisa
Palok Triin Linnaks LOOVJUHID: Evelin Lumi, Kristin Kurs KUJUNDUSJUHT: Mait Luidalepp
TEGEVTOIMETAJA:
Kristiina Klaan, Nele Luik, Aksel Lõbu, Andrei Kupjanski, Eva Krivonogova, Siiri Tarrikas, Allan Jõe, Mari-Liis Järg, Mait Luidalepp, Triin Linnaks, Evelin Lumi, Carmen Kirst, Siiri Hyttinen, Mai Raet, Erelin Kallas, Katrin Roots KÜLJENDAJAD:
DEKORAATORID JA STILISTID: Anna-Liisa
Palok, Signe Varik, Kristin Kurs, Helen Bondarev, Sirli Saarik, Liisi Raa, Julia Paštšuk, Ketter Laurits, Marge Tiimann
SISU- JA KEELETOIMETAJAD: Marge
Tiimann, Aksel Lõbu, Mari-Liis Järg, Ketter Laurits, Katrin Roots, Eva Krivonogova ILLUSTRAATORID:
Nele Luik, Siiri Hyttinen
JUMESTUS, SOENG:
FOTOGRAAFID:
Julia Paštšuk
Erelin Kallas, Evelin Lumi, Kristine Laurits
Hoiad enda käes moeajakirja, mille valmimist ja sisu valgustab kuusirp. Meie ajakirja prantsuskeelne nimi NOIR kirjeldab, mis toimub, kui päikese asemel on taevas kuu. Tutvume inimestega, kelle elu algab hämaruses saabuva uue hingamisega ning uurime, kuidas inspireerib öö loomeinimesi. Kui kell saab üks ja linn magab, hakkab nokitsema Leslie Laasner. Öö ei ole alati rahulik, karme rokihetki jäädvustab Maris Savik. Tähistaeva motiivid muutuvad Milli Maieri osavate käte all eheteks. Öömõtted ja -teod on hoopis teist masti kui päevased. Tunneme hirmu pimeduse ees, aga ka uudishimu avastamata elu vastu. Alan Proosa jaoks on see võimalus oma mõlemat ilupoolt välja elada. Päikeseloojangu ja -tõusu vahel magades võib paljustki ilma jääda. Kirjutame sellest, mis toimub enne hommiku tulekut. Paljude teiste teemade seas käsitleme näiteks ööorienteerumist ja ravime unetust. Lisaks leiad Noir’i kaante vahelt ööle omase kiiksuga jäädvustusi ja fotolavastusi. Proovi argiseid tegevusi ellu viia öösel ning need saavad hoopis teise maigu. Enne kui asud oma hilisõhtuste toimetuste juurde, haara ajakiri ning avasta öös olevaid asju. Soovin lugejatele peagi saabuvaid sumedaid suveöid ning inspiratsiooni tähistaevast. Head ööd!
Anna-Liisa Palok Peatoimetaja
GS Goin’ Slow
Kaunilt valgustatud poeriiulitel ja stangedel lõhnavate ning sädelevate rõivaste keskel jalutades ei paista tootmise tagatubades toimuv silma. Nii tundubki meile kõik, mis müügil, ohutu ja ihaldusväärne. Ometi iga riideese, mida kanname, on tootmise käigus jätnud jälje. Kui suur ja sügav see jälg on, sõltub paljuski kanga tootmise ja eseme valmistamise protsessist. Slow ehk aeglane mood on nendele, kelle jaoks mahajäänud jälje suurus on tähendusrikas. Tekst: Minni Riar Fotod: Erelin Kallas Modellid: Liisi Raa ja Jelizaveta Voitehhovitš
— 10 —
— 12 —
A
eglane mood on vastand kiirmoele, viimane keskendub ennekõike kaubandusele ja kasumile. Slow on eelkõige jätkusuutlik alternatiiv masstoodetud rõivale. Teadlik moelooja valib väga hoolikalt, millist materjali ta kasutab. Selles võtmes on ka kõrgmoe kunstnikud aeglase moe esindajad – nad valivad kangaid, mis kestavad ja loovad disaine, milles inimesed tunnevad end iseendina. Selliseid riideid võib kanda põlvest põlve. Aina enam on moeloojaid ja disainereid, kes mõistavad, millise katastroofi lävel on masstoodang ja selle tööriistad. Moemaailma problemaatika koondub kolme valdkonda: terviseriskid, keskkond ja õiglus, nii inimeste kui loomade suunas. Prioriteedid on aga erinevad. Üha rohkem inimesi on terviseteadlikud ning soovivad teha elustiilivalikuid, mis toetavad nende tervist nii lähi- kui pikemas perspektiivis. Nad valivad mahetooted ja toetavad õiglast kaubandust või läheb neile korda ka keskkond, mistõttu välditakse uue tarbimist. Kui me räägime rõivastest, siis on selge, et valida tuleb rõivas, mis hästi istub ja hea enesetunde annab. Me kõik soovime ilusad olla! Ühtlasi garanteerib see, et mugavaid rõivaid ka reaalselt kanname ja tõenäoliselt nende eest paremini hoolitseme. Vaata oma lemmikuid põhjalikult – loe läbi rõivasildid (millisest materjalist, kus on tehtud, sertifikaadid jne). Uuri, kas mõni koht vajab parandamist või täiendamist ja võta neid kui sõpru, kellega koos on rõõmsam hetke nautida! Milliseid brände otsida? Ka suured kaubamärgid nagu Lindex ja H&M pakuvad kollektsioone, mis järgivad jätkusuutlikke lahendusi. Loomulikult tegeleb Eestis kõige teadlikumalt selle teemaga Reet Aus – kogu moelooming, mis tema nime all sünnib, on keskkonateadlikult läbi mõeldud. Kindlasti tasub uurida ka teiste Eesti disainerite loomingu, tegemiste ning tõekspidamiste kohta. Võib arvata, et paljude rõivadisainerite jaoks on need teemad aktuaalsed. Palju huvitavat leiab slow.ee e-poest, kus on kaasaegseid, naturaalseid ja teadliku moe põhimõttel loodud riideid. Kui soovite ise oma fantaasiat ja õmblemisoskusi lihvida, siis Pure India pakub orgaanilisi ja naturaalseid kangaid, siidist linaseni. Kui valid riideid või tekstiili enda ümber, eelista alati looduslikku kiudu – kanep, linane,
— 13 —
puuvill, vill ja siid (viimased kolm võiksid sertifitseeritud olla). Jätkusuutlikkuse seisukohalt on kiudude kuningaks kanep, mis on üks kõige vastupidavamaid kiude üldse.
Teadlikud valikud materjalides
Võimalusel vali alati mahe ning ökoloogiliselt puhas kiud. Nende tunnuseks on sertifikaadid: GOTS ja Oeko Tex 500. Tasub teada, et märge sustainable cotton ei ole orgaaniline puuvill, vaid üksnes õiglase kaubanduse põhimõtteid tagav puuvill. Intensiivpuuvill ehk teisisõnu tavaline toksiine sisaldav puuvill erineb orgaanilisest puuvillast nagu öö päevast. Orgaaniline puuvill on jätkusuutlik valik, mõju keskkonnale on kuni 90% väiksem, eelkõige selle tootmiseks kasutatavalt vee- ja energiakulult. Loodusliku taimse kiu puhul on oluline teada, kas kasvatamisel on kasutatud taimekaitse- ja putukatõrjevahendeid. Eriti oluline on see puuvilla puhul – kanepit ja lina pritsitakse üldiselt vähem, aga seda siiski tehakse. Vill on meie kultuuriruumis hinnatud materjal. Selle materjali juures on probleemiks intensiivloomakasvatus. Suurem jagu villa, mida Eesti villaste tekstiilide tootjad kasutavad, ei tule Eestist, vaid ostetakse sisse, sest villa töötlemine on väga tööjõuintensiivne ja tõstab toodete hinda. Väldi sünteetikat, eriti ihupesus. Miks mitte mõelda siidist pesu peale? Seda nii ihupesu kui voodiriiete puhul. Siidil on kortse silendav efekt ning õige hoolduse juures kestab ja püsib siid märkimisväärselt kaua. Muidugi on ka siidi puhul karisid, mille vahel teadlik ostja manööverdama peab. Näiteks tavalise siidi saamiseks valatakse kookonis valmis saanud siidiussidele peale kuum vesi, et siid kiiremini välja kerida ja eemaldada kookonit kooshoidev kummine vaik. Siit ka nimetus julm siid. Õnneks on julma siidi alternatiiviks rahusiid (ingl peace silk), kus liblikatel lastakse
kookonitest välja tulla ja alles siis tõmmatakse kookonist siidikiud. Eetilise rahusiidi kontseptsioon töötati välja 90-ndatel aastatel Indias Hyderabadi linnas. Eelista taaskasutust, upcycled-kaubamärke. Seda põhimõtet soovitan jälgida mitte ainult riiete või kangaste puhul, vaid ka näiteks aksessuaaride valiku puhul. Ajakiri Noir tutvustab põnevat kaubamärki Ehepuu, mille ehted ärkavad ellu juba korra oma ülesande täitnud asjadest nagu aknaraamid ja uksed.
Nullprügi ja hällist-hällini kaubad
Hea valik on kohalikud kaubamärgid ja disainerid. See ei pruugi olla esimene valik su rahakoti jaoks, kuid me elame sageli illusioonis, et head asja saab odavalt. Väärt ja kauapüsival materjalil ja disainil on hind, kuid su lemmik teenib sind kaua. Lisaks kohalikele kaubamärkidele on hea orientiir valikute tegemisel õiglase kaubanduse sertifikaat, samuti vegan sertifikaat. Aeglase moe huvilisel tasub eelistada nutikat disaini – näiteks multifunktsionaalseid rõivaesemeid. Toeta tarbijana sotsiaalse missiooniga projekte, näiteks kvaliteetset väiketegijate käsitööd. Tasapisi kaob minevikku seisukoht, et second hand pood pole piisavalt väärikas koht ostlemiseks. Tundlikumad moehuvilised leiavad väärt kaupa Müürilille täikalt, kuid pärle võib leida igalt poolt. Taaskasutuspoed on väga hea valik, aga ka seal tasub eelistada naturaalseid materjale. Lihtne reegel valikute tegemiseks: eelista kauakestvat kvaliteetset kaupa. Oma oste tehes küsi endalt lihtne küsimus - kas eset on võimalik lastele pärandada? Tänapäeval küllap ootamatu, kuid aeglase moe alustajale kindlasti hea arutlus, mida tasub meeles pidada.
Kas teadsite, et siidil on kortse silendav efekt. Miks mitte mõelda siidist voodipesu peale!
Artikkel tugineb Greta Eagani raamatule „Wear No Evil“. Mis on ühtlasi ka lugemissoovitus aeglase moe huvilistele.
— 15 —
— 16 —
Fotolavastuses on kasutatud Pure India orgaanilisi ja naturaalseid kangaid, Slow poe kleite ning Ehepuu kĂľrvarĂľngaid.
VEGAN KOSMEETIKA MEIKI TUNTI JUBA TUHANDE AASTA TAGUSES EGIPTUSE, HIINA JA KREEKA KULTUURIS. TÄNASEKS ON MEIGITÖÖSTUS TEINUD LÄBI SUURSUGUSE ARENGU, ÜKS UUSIMAID SUUNDI ILUMAAILMAS ON VEGANKOSMEETIKA.
V
Tekst: Liisi Raa Täname: Lush Eesti egankosmeetika sisaldab täielikult taimseid koostisosi. Kosmeetikas ei leidu liha- ega rõivatööstuse loomseid jääke. Neid jääke ei kasuta ka vegetarian kosmeetika, mille erinevus vegankosmeetikast seisneb piima, muna, mee jms kasutamises toodetes.
Milliseid loomseid koostisosi vältida?
Miks on vegankosmeetika parem tavalisest kosmeetikast?
Guaniini - kala soomustelt keetmise teel saadud särav pigment
Taimseid koostisosi on kosmeetikatööstuses testitud juba pikka aega ning on välja selgitatud, et neil on tõesti ka efektiivne raviv toime. Nendest kõige tuntumad on näiteks sügavpuhastav teepuuõli ja nahka rahustav kummel. Vegankosmeetika kasutamise suureks plussiks on sellele lisanduv eetiline aspekt - seda ei testita loomade peal. Viimast praktiseerib praegune laiatarbekosmeetika, mida kogu maailm kasutab. Toodete testimine valmistab loomadele (põhiliselt närilised - jänesed, hiired) suurt piina ja lõpeb tihti surmaga. Loomkatsed on Euroopa Liidus küll keelatud, kuid ometi müüakse siin testitud tooteid. Vastupidiselt Euroopale on Hiinas loomkatsed lubatud. Sellegipoolest kaubeldakse Euroopa turul suhteliselt palju Hiinas testitava kosmeetikaga, mis on kosmeetikafir made poolt seadusest kõrvalehiiliv samm. Seega ostes toote, mis pole küll Euroopas testitud, kuid kuulub Hiina brändile, toetatakse ikkagi ebaeetilist loomade väärkohtlemist. Tuntuimad kosmeetikafir mad, mis testivad oma tooteid loomade peal, on näiteks Avon, Chanel, Johnson&Johnson. Vegantooteid leidub ka populaarsust koguva mineraalkosmeetika seas, kus suur osa kosmeetikast on valmistatud looduslikest ja inimesele kasulikest mineraalidest.
— 20 —
Mesilasvaha - üks mesilane peab tootma vähemalt 3kg mett, et saada 500g vaha
Karmiini - tumepunane värv, mida saab purustatud košenillputukatelt
Kollageeni - saadakse surnud looma kehast, kas luude, sidekoe või naha keetmise teel
Keratiini - proteiin, mida leidub imetajate juustes, küüntes ja sarvedes Lanoliini - lambavillas leiduv rasv, otsene villatööstuse jääkprodukt
Skvalaani - hai maksast välja pressitud õli
Brändisoovitus: Lush
Suurbritannia looduskosmeetikabränd Lush on pühendunud värskele käsitsi toodetud kosmeetikale alates 1994. aastast. Kõik valmistamisel kasutatavad koostisosad on hoolikalt valitud koostöös Vegetarian Societyga ning praeguseks hetkeks on 80% toodetest vegan, 20% vegetarian. Näiteks vegetarian toodetes kasutatav mesilasvaha ja piim tulevad hoolikalt valituna võimalikult eetiliselt loomi pidavalt tarnijalt. Lush on ka loomkatsete vastu ja kasutab toodete testimisel alternatiivseid meetodeid. Firmal on olemas ka vastavad rahvusvahelised sertifikaadid. Lisainfo ja ostmine Eestis koduleheküljelt www.lush.ee või esinduskauplusest Tallinnas, Foorumi keskuses, Narva mnt. 5.
KOREA KOSMEETIKA väheavastatud võlud Tekst, modell: Sirli Saarik Fotod: Erelin Kallas, Pexels
K
oreas tegeleti näohoolduse ja meigiga juba väga ammu. Algselt kasutati seda tervise ja naha kaitsmiseks väliste tingimuste eest. Meik oli rohkem oma naha eest hoolitsemiseks, kui enda ilusamaks tegemiseks. Inimesed mõistsid, et sisemine ilu on näha ka väliselt. Samuti usuti, et väline ilu saab muuta sisemist mida klaarim nahk, seda puhtamad mõtted. Iga naine unistab nooruslikkuse hoidmisest ning loodab säilitada oma naha ilu nii kaua kui võimalik. Selleks nähakse tohutut vaeva ja käiakse tihtipeale välja suuri summasid erinevate kreemipurkide ja seerumite eest. Kahjuks on sageli tulemuseks pettumine – lubatud tulemused jäävad saavutamata. Nii tuleb otsida alternatiive, mis annaksid soovitud efekti. Üks valikutest on Korea kosmeetika, mis on
hakanud maailmas üha rohkem populaarsust koguma. Korea kosmeetika erineb USA ja Euroopa toodetest koostisosade poolest, mis põhinevad ravivatel ekstraktidel, essentsidel ja õlidel. Kosmeetika on loodud looduslähedaste toorainete põhjal, et need toidaks ja raviks nahka. Kõik tooted on kontrollitud Lõuna-Korea valitsuse poolt, mis tähendab, et valitsusel on suur mõjuvõim selles, kuidas tootmine käib ning mis koostisosi kasutatakse. Kosmeetika testimine loomadel on keelatud. Lisaks kõigele on Korea kosmeetikatooted väga originaalsete, silmapaistvate ja stiilsete pakenditega. Samuti on neil imehea lõhn. Korea meigibrände leiab ka eesti e-poodidest Meon, Holika Holika, MISSHA Baltics, It`S SKIN Baltics & Finland ning Kaubamaja Ilumaailmast.
— 21 —
Tumedad ning terava kaarega kulmud.
Suitsusilm ja laineriga kassisilm,
Highlighter põsesarnadele, ninale, ülemisele huulele ja lõuale.
Kasutatud Nude toonist põsepuna.
Huultel tumedam huuleläige, et muuta huuli täidlasemaks.
Veatu nahk, eelistatakse jumekamat nägu. Tugev silmaga nähtav kontuuring, mis toob esile näo kuju.
Mizoni toodetega euroopapärane meik.
Sirged täidlased kulmud – väga populaarne Korea kuulsuste seas. Sirged kulmud teevad näo nooremaks ja värskemaks.
Särav hele nahk - saavutatakse näoõlide ja sheavõiga (alusmeigiks lisa näoõli või sheavõid, jumestuskreemi. Seejärel kanna peale puuder läike ühtlustamiseks).
Rohkelt (roosat) põsepuna, mis tekitab tervisliku jume.
Kutsikasilmad ehk allapoole kaarduv lainerijoon. Teeb silmad ümaramaks ja nukulikumaks.
Hajutatud huuled. Tumedam toon huulevärvi pannakse huulte keskele, heledam toon pannakse huulte äärde ning värvid hajutatakse omavahel.
Mizoni toodetega Korea stiilis meik.
MOEKOLL Kapi tagant VÄLJa Mood. Üks naeruväärselt laetud sõna, Mis sunnib pilku ära pööraMa, endasse tõMbuMa, loobuMa. kuidas sellest Üle saada?
M
ood on hirmutav, kui sa ei ole just üks neist haruldastest inimestest, kes on eeldatud õiged vastused pähe õppinud. „Mind ei huvita mood“ on poos, millega ennast välja vabandada. Ei saa ju viga teha, kui ei osale mängus? Nudiste on siiski meie hulgas vähe ja tunnistame seda endale või mitte, me osaleme mängus iga kord, kui riietume. Väravavaht, kes ei hüppa palli tõrjuma, on siiski mängija, mis siis, et vilets. Toidupoes ei saa käia valikuid tegemata. Sul ei ole võimalik söömata olla, sul ei ole võimalik kogu aeg alasti käia, seega mäng on vältimatu. Miks on nii levinud uskumus, et see moes ei kehti? Sa võid kinniste silmadega riidekapist kolm hilpu tõmmata ja see ei ole juhuslik, sest see on sinu ostetud valimist. Võid silmad kinni endale poeriiulilt riideid valida, aga kanda saad ikkagi neid, mis sulle selga lähevad ja mugavuselt vähemalt talutavad on.
Hirmu juured
Suurimaks probleemiks ongi sõnaga kaasnev hirm. Sõnad on aga ajas muutuvad ja pilt, mille need vaimusilmas kuvavad, sõltub sinust. Mõtle sõnadele „kodu“, „töö“, „sõbrad“, „muusika“, „lõõgastumine“. Seosed, mis tekivad, on ju isiklikud, kujutluspildid enda kogetud. Aga „mood“? Kas sa näed modelle runwayl ebapraktilistes kollektsioonides või riidepoe kuhjatud riiuleid, töödeldud piltidega ajakirjakaasi? Kui jah, siis mis on siin pistmist isikliku ettekujutusega? Mood on visuaalne keel, mida me kõik kasutame ja oskame. Mõni oskab keelega teha midagi imelist, näiteks luuletada. Aga sa ei pea olema poeet selleks, et seda nautida. Kõrgmood on arusaadavalt hirmutav tavainimesele. Sellest lähtumine oleks absurdne, nii
Tekst: kolleegium Illustratsioon: Nele Luik
peaks amatöör muutuma professionaalseks kunstikriitikuks. Kõrgmood ju seda ongi – kunst, loominguline mäng kompositsiooni, materjalide ja värvidega. Vestlus tekstiilidega läbi inimese keha, kus moekunstnik loob põnevaid muljeid. „Mood“ poeriiuleil jääb teise äärmusesse. Olgem ausad, tegemist on lihtsalt massitarbekaubaga. Igal hooajal öeldakse riiulivalikuga ette, mida peaksid kandma, mida omavahel sobitama, mis on moekas, mis mitte. Seda kõike rahateenimise eesmärgil. See ühendusahel kõrgmoega on veninud nüüdseks nii pikaks, et tegelik seos hakkab kaduma. Disainer loob oma kollektsiooni, ahhetatakse ja kritiseeritakse ning seal punktis ka seos kunstiga lõpeb. Järgmisteks lülideks on kõik need, kes tahavad disaineri loomingu pealt toota ja teenida. Aknast lendavad välja igasugused kunstilised taotlused. Parima materjali asemel valitakse odavaim või lihtsaim, käsitöö asemel tootmisliin. Lihtsaim on ju müüa inimestele, Teravused nühitakse maha, et kelle jaoks pole vahet, mida võimalikult suurele sihtrühmale meeldida. Järgi jääb vaid nad kannavad, ning neile, kes hale kaubanduslik repro või usuvad, et tootja arusaamad aimatav motiiv uuele, lihtsustatud tootele kleebituna. Ja siis moekusest on ainuõiged. sa oled see 99 999. valmistoote ostja, kellele öeldakse, et sa oled eriline. Hingad kergendatult, sest suutsid normidele vastata. Nüüd saad öelda neile, kellele su riietus ei meeldi, et nad ei ole moekad.
Samm iseteadlikusse
Paljud meist ei mõista, et kõige mõistlikum on kõrg- ja massimoe äärmuste vahel teadlikult orienteeruda. Suurim süü lasub neil, kelle elatiseks on sööta inimestele ette arusaamu moekusest. Lihtsaim on ju müüa inimestele,
— 25 —
kelle jaoks pole vahet, mida nad kannavad, ning neile, kes usuvad, et tootja arusaamad moekusest on ainuõiged. Kõik inimesed tahavad enesekindlust, aga hulk inimesi on otsustanud seda püüdlust kuritarvitada. Me ei eksisteeri vaid vaimus, meil on füüsiline keha, millega peab kuidagi suhestuma. Parem teha seda positiivselt. Suhestumine ei pea olema religioosne nagu kirikus käimine, armulaud või altar. Nimeta seda, kuidas tahad, aga otsi sellele siiski mõtestatus, sümbol, millega suudad samastuda. Nii muutub vaimu ja keha suhe sensuaalseks mänguks. Riietuse puhul on see mäng värvide ja materjalidega, enda muljete ja reaktsioonidega. Aga miks ikkagi mäng, miks mitte rõhuda tõsidusele? Sest tõsidus meil praegu juba valitseb. Me ei mängi, ei huvitu lustlikkusest, sest meile Me ei huvitu lustlikkusest, öeldakse, et üks viis riietusest meile öeldakse, et üks miseks on õige ja teine vale. See on vastus, mille ühisviis riietumiseks on õige ja teine vale. See on vastus, mille kond annab üksikisikule. Meil on valik sellele mitte ühiskond annab üksikisikule. alluda, lähtuda esmajoones endast. Teadlikult mängida, muuta stiil tõeliseks, mitte teeseldud eneseväljenduseks. Indiviidina ole kasvõi pompoosne: las olla su keha lõuend ja kunstnikuks su vaim, kes igapäevaselt taasloob oma elutööd. Nimeta seda, kuidas tahad. Peaasi, et ei lase end riputada riidepuu otsa. Mõtestades moodi ja stiilivalikuid, jõuame paratamatult ideoloogiliste aspektideni. Kõigepealt tarbimisühiskonna mõjud ja selle suhestumine keskkonnaga, vastandumine energiasäästlikkusele, pragmaatilisele materjalikasutusele. Meil pole soovi lüüa viimsepäeva kella, ent ei saa jätta mõtlemata sellele, kas uudne lähenemine tarbimisele on miski järgmisest ajajärgust tsivilisatsioonis. Kõik, mis on naturaalsem, on ärieliidi jaoks kas tagasisamm või parimal juhul turunduse buzzword. Kõik, mis on kestvam, vähendab rahavoogude kiirust. Tootmisliin ja automatiseerimine oma algusaegadel muutis seni kättesaamatud kvaliteettooted taskukohaseks keskklassile. Aga seal areng ei peatunud. Kvaliteedi pealt hakati kokku hoidma, hool muutus pöördvõrdeliseks kogustega. Kerime edasi tänasesse, kus „kiir“ eesliide on muutunud nii üldlevinuks, et jäetakse mugavusest sageli juba ütlemata. Kiirmood, kiirdisain, kiirtoit, kiirtellimus ja –lahendus ja nii edasi. See on meie igapäev. Paratamatult on kunstižanrid erineva kestvusega, nende suhe ajaga ei ole võrdne. Kuigi arhitektuuris on oma trendid, jääb tulemus
— 26 —
kestma aastakümneteks või sajanditeks. Kunst üritab ikka peegeldada ühiskonnas toimuvat, näidata reaalsuse uusi varjundeid. Moe puhul käib see päevakajalisemalt, seal on see kiirus nii või teisiti sees, iseasi on, kui palju gaasi me juurde anname.
Regress või vana kuld?
Kuid see ei ole alati nii olnud. Ajaloos on pikki perioode järgitud sama riietumisviisi, tehes individuaalseid täiendusi üldistele stiilidele. Vaesematel inimestel oligi vanasti sageli üks ja sama pidulik riietus pulmade ning matuste jaoks. Rahvarõivas on küll kaunistuste poolest pidevalt ajas muutunud, aga üldilme on samaks jäänud. Riided olid ka vastupidavamad ja nende eest kanti rohkem hoolt. „Issand jumal, sa kannad teist üritust järjest sama pidulikku kleiti.“ Mis siis? Kui see on hästivalitud maitsekas kleit, siis see võib saada osaks sinu identiteedist, millekski äratuntavaks, hüljates negatiivse konnotatsiooni. Nii lähtudki sa endast esmajoones. Vaatad, mis sulle on mugav, mis sinus hea enesetunde tekitab, veendud, et see klapib su isikliku eetikaga. Minimaalne riidekapp on probleem ainult siis, kui rõivad kestavad loetud arvu kandmiskordi. Odavate toodete puhul on see bingomäng. Kui me suudaksime aga tagasi liikuda arusaamisele, et riided ei pea olema palju, aga need peavad olema kvaliteetsed, haihtuksid paljude inimeste riietuse igapäevamured ja „mood“ ei oleks enam hirmusõna. Läheneda võib ka kapitalistlikult: kui riidehilp maksab neli korda rohkem, aga kestab viis korda kauem, siis on see kasulikum 5-eurosest T-särgist, mis kahe pesu järel on kaotanud värvi ja nelja järel on topiline. Juba praegugi on kasutusel palju sertifikaate, mille põhjal on võimalik otsustada keskkonnasäästlikkuse, naturaalsuse ja kvaliteedi osas otsuseid langetada, aga inimesed ei oska veel neid silte otsida ja ka mõista. See vajab teavitustööd. Aeglane mood tegeleb nende aspektidega ja hoogu kogudes võib see uuesti mõtestada meie suhtumist riietumisse. Vähemalt nii me loodame. Ole ajatu oma ajastu kontekstist, lähtu endast ja anna oma panus sellele, et moekoll saaks kapi tagant välja hirmutatud. Lõppude lõpuks peaks ühiskond toetama ja andma eeldused isiku püüdlusteks, mitte sulgema teda igavatesse normidesse. Isiklik moekoll puges riidekapi taha sinu abiga, miks peaksid end laskma hirmutada?
Kui see on hästivalitud maitsekas kleit, siis see võib saada osaks sinu identiteedist, millekski äratuntavaks, hüljates negatiivse konnotatsiooni.
Me ei eksisteeri vaid vaimus, meil on füüsiline keha, millega peab kuidagi suhestuma. Parem teha seda positiivselt.
— 27 —
Night Riders Fotod: Evelin Lumi Tekst: TK
Ta süda puperdas ja koperdas rinnakorvi sees nagu purjus tantsuõpetaja, aga tema näos ei liikunud ükski lihas. Naine ta kõrval ei tohtinud teada, kui väga ta kartis ja ihaldas seda, mis tulemas oli. — 29 —
“Kutsu mind Punaseks Ingliks“ — 30 —
„Kutsu mind punaseks ingliks,“ oli naine öelnud. Milline melodraama! Ometi keerles see lause ta peas nagu hommiku esimene martiini. „Vii mind kuhu tahad... kus sulle meeldiks seda teha...“ ütles Punane Ingel järgmisena. Tõepoolest, kus? Kujutluspildid sellest, mis tulemas oli saatsid teda juba
nädalaid, nagu koolipoisi soovunelmad kõige kenamast klassiõest. Kuid koht oli neis kujutlustes alati abstraktne. Tegu ise oli see, mis oluline. Ta käed haarasid tugevamini roolist ja jalg surus veidi enam gaasipedaalile. Küll öö annab vastuse.
Aksessuaarid, ehted: XAOS Kindad: Kristel Suigussaar Auto (Volga GAZ 21): Lauri Kaur Modellid: Claude Alt, Hanna-Liis Raudsepp
— 31 —
— 32 —
„KLIINILISES DEPRESSIOONIS? SUITSIIDSETE KALDUVUSTEGA? KÕIGEST KÕRINI? Kui oled mõelnud oma elu lõpetada, kuid julgust napib ja vajad professionaalset abi. Aitan sul surra sulle sobival viisil, sulle sobivas kohas. Valdan külm- ja tulirelvi, mürke, silmuseid jms. Tasu kokkuleppel , kuid kindlasti ettemaksuna. P.I.“
CHOKER ehk kaelakallistaja Tekst: Siiri Tarrikas
Illustratsioonid: Siiri Hyttinen
ÕRNUS JA VÄGIVALD, HAAVATAVUS JA TUGEVUS – SEE EHE RÕHUTAB KONTRASTI KANDJA NÄILISE HAPRUSE JA SÜÜTUSE NING TEMAS PEITUVA MÜSTILISEMA, TUMEDAMA JA SALADUSLIKUMA POOLE VAHEL.
K
aelakallistaja on tihedalt ümber kaela liibuv kee, mis võib olla valmistatud väga erinevatest materjalidest nagu nahk, metall, mitmed tekstiilid, plastik, helmed. Sageli on pilkupüüdvale chokerile lisatud mitmesuguseid ripatseid, kuloneid, kameesid ja vääriskive. Choker on aksessuaar, mida julgevad kanda originaalsed ja moeteadlikud naised. Nagu paljud ehted, on kaelakaunistus ajas muutunud ja sellele on omistatud erinevaid tähendusi. Ajaproovile vastupidanuna on ehe muutunud huvitavaks moeikooniks oma kõrghetkede ning tagasilangustega. Kõigest hoolimata aitab ehe rõhutada kandja isikupära ja säilitada omalaadse värskuse tänapäevani.
Ümber kaela liibudes iidajast tänapäeva
Kaelakallistaja ehk kägistaja ajalugu ulatub maailma vanimate tsivilisatsioonide (Sumeri, Mesopotaamia ja Egiptuse) aega. Ka India ja Lääne-Aafrika rahvad kandsid selliseid ehteid. Ehte materjal ja välimus on aegade jooksul varieerunud, kuid selle ümber kaela sobituv stiil on jäänud samaks. Egiptuse naised kandsid näiteks chokereid, mis koosnesid neljast kuni kuuest reast helmestest, mida hoidsid koos kullast siksakid. Esialgselt kanti seda kaela kui kõige haavatavama kehaosa kaitseks vaenlaste ja metsloomade eest. Keskajal lisandus veel usk selle ehte kui amuleti müstilistesse kaitseomadustesse. Kui kaelakallistajale oli lisatud ripats püha Sebastiani motiividega, pidi see kandjat kaitsma katku eest.
— 34 —
Keskajal kandsid chokerit kõrgklassi esindajad, kes suutsid endale juveele lubada, näiteks kuninglikust soost isikud Hispaanias ja Inglismaal. Ka Anne Boleyn kannab suurtest pärlitest chokerit maalil aastast 1530. Tema kee oli õrn, kaunis ja suursugune. Sellel ajal seostati kägistajat kõrgmoega, kuid hiljem on olnud sellel ehtel ka pahelisemaid ja varjatumaid tähendusi. Prantsuse revolutsiooni ajal, 1798. aastal, kandsid punaseid paelu ümber kaela noored naised, kes sellega väljendasid oma protesti giljotineerimise vastu ning poolehoidu hukatutele. Selline prantsuse trend võeti kiiresti omaks ka Inglismaal. Ehte tähendus muutus kiiresti: varsti oli samas stiilis õhuke must pael saanud prostituutide tunnusmärgiks nagu näeme ka Édouard Manet’ pildil „Olümpia“ . Kunstnik Degas’ andis oma õrnadele pastelsetes toonides baleriinidele samuti mustad chokerid, rõhutades tantsijate ilusaid pikki kaelu. See parandas ehte mainet ning 19. sajandil olid need peamiselt baleriinide ning aadlike eheteks. Kaelaehte populaarsust tõstis ka see, et Suurbritannia kuninga Edward VII abikaasa Alexandra (1844-1925) kandis selliseid ehteid varjamaks kaelal olevat armi. Alexandra kaelakeed olid hõbedast, kaunistatud suurte vääriskividega. Ka Alpi mägedes elavad saksa ja austria naised varjasid nii oma kaelu, et peita suurenenud kilpnääret, mida põhjustas joodipuudus. Chokerid olid trendikad ka 1920ndatel aastatel ning eriti Art Nouveau perioodil – René Lalique oli tõeline kaelakallistajate kunstnik, kelle käe alt valmisid ühed kaunimad näited maailmas. Sellel ajal hakati neid kutsuma colliers de chien ehk „koerte kaelarihmadeks“.
Neid valmistati paeltest, sametist, pärlitest ja teemantitest. Kui Art Deco ajastu lõppes, läksid chokerid ajutiselt moest, kuid 1940ndatel tõusis nende populaarsus uuesti – seekord Ameerika Ühendriikides. Kägistajate trend muutus naiseliku võimu sümboliks ja paljud sealsed naised kandsid mitut chokerit korraga. Populaarsus levis üle maailma. Uus kõrghetk oli 1970ndatel, nüüd ka juba meeste hulgas – chokeri kandjateks olid Mick Jagger, Jimi Hendrix ja Elvis Presley. Järjekordne populaarsuse tõus oli 1990ndate lõpus, sellel ajal kandsid chokereid sellised kuulsused nagu Britney Spears ja Gwen Stefani, aga ka Prince, Lenny Kravitz ja Jordan Catalano. Nüüd läksid moodi ka ebamugavad tätoveeringut meenutavad plastikust chokerid, peale selle olid uuesti tõusuteel kaelarihma meenutavad kaelakallistajad ja kanepinöörid. Samas ei ole peentest materjalidest chokerid enam kunagi saavutanud sellist menu kui varasematel sajanditel.
Kohalolija tagasitulek
Nüüd inspireerivad kaunid ja pilkupüüdvad kaelakallistajad jälle moeloojaid, mis muudavad need paljude kuulsuste lemmikuteks. Neid kannavad näiteks Kendall Jenner, Rihanna ning isegi Malia Obama. Chokeri stiil, milles seguneb õrnus ja oht, on uuesti kogumas jõudu nüüdsel ajal, kui naised otsivad uusi viise olla võimsad ja edukad. Paindlik materjalide valik lubab järgida ka ajatut ja keskkonnateadlikku trendi, mis aina enam populaarsust kogub.
Eriti sobib choker tütarlastele ja noortele naistele, rõhutades nende õrnust ja andes kontrastiks aimu ka seiklushimulisest, mässulisest ja julgest natuurist. Sageli kaunistavad need aksessuaarid ajalooliste seiklusjuttude ning populaarsete arvutimängude kangelannasid, lisades salapära. Eelmise aasta kevadel pöörati moemaailmas erilist rõhku kaelale – nägime Chaneli kette, uusi Diori salle ning esile tõusid ka chokerid. Kas selleks kevadeks on trend läbi saanud? Kaugel sellest! Kaelakallistajad muutuvad kihilisemateks ja peenemateks, kuid jätkavad siiski tõusutrendi. 2017. aastal on taas Prantsuse revolutsiooni ajal, 1798. aksessuaaridena aastal, kandsid punaseid paelu moepilti ilmunud ümber kaela noored naised, meeste chokerid, mis kes sellega väljendasid oma mõjuvad osadele naistele šokeerivalt. protesti giljotineerimise vastu ning poolehoidu hukatutele. Samas on mehed kandnud chokereid läbi ajaloo. Need on sageli tugevamatest ja ka ebamugavamatest materjalidest. Näiteks meremeeste hulgas on levinud kanepiköiest choker, millele mõnikord lisatakse helmeid. Kuidas kanda kaelakallistajat? Ameerika stilist Genevive Espantman soovitab igapäevaseks kandmiseks valida chokeri värvi riietus. „Hoidke riietus monokromaatiline – kui kannate üleni valget, musta või meresinist, siis kandke sama tooni chokerit,“ ütleb ta. Õhtusel ja öisel ajal võib lisada glamuuri vääriskividega. Kindel on see, et choker on tagasi ja kuumem kui kunagi varem.
— 35 —
TARTU KUMMITUSTUUR KAKS KORDA KUUS www.ronk–ronk.ee Toomkirikusse sissemüüritud tütarlaps ja nõiutud kuningatütar, Kirjandusmuuseumi Lilla daam ja krahv von Goette on ainult mõned näited vaimudest, kes Tartus ringi liiguvad. Jalutuskäigul läbi Tartu tänavate tulevad jutuks nii Eesti Rahvaluule Arhiivist pärinevad vanad muistendid kui kaasaegsed kummituslood.
ÖÖRÄNNAK KÕRVEMAAL 29.–30. APRILL Annab võimaluse veeta öö Eestimaa looduses ning end füüsiliselt proovile panna.
KIRIKUTE ÖÖ TARTUS 09. JUUNI VILJANDIMAA ÖÖTANTSUPIDU 29. APRILL
MUUSEUMIÖÖ „ÖÖS ON MÄNGE“ ERINEVATES MUUSEUMITES 20. MAI Muuseumiööl saab teada, milliseid mänge on Eestis läbi aja mängitud. Milliseid mänge mängivad loomad ja linnud? Kuidas roboteid mängima õpetada? Millised on sõnamängud?
KULTUURIÖÖ TALLINNA VANALINNAS 26. AUGUST Kultuuriöö kutsub augustikuu viimasel laupäeval kultuurihuvilisi külastama kontserte, etendusi, muuseume ja galeriisid, vaatama filme ning osalema ekskursioonidel ja õpitubades.
Kirikutes saab näha kohti, mis tavaliselt ei ole avatud, näiteks kooripealsed, käärkambrid või krüptid.
JALGRATTURITE ÜHISSÕIT TOUR D’ÖÖ KURESSAARES 5. MAI
ina
eli asts
öö Ves e d Tule pilinnus o ices. k o is t i p augus tonian V . 5 2 b Es e n i es
TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL STENCIBILITY TARTUS 12.–18. JUUNI
APARAADITEHASE FESTIVAL TARTUS 24.–26. AUGUST Festival pakub rikkalikku kultuuriprogrammi, mis ühendab endas majaliste poolt pakutava, öökino, täika, tänavaspordi ja muusika. Üritused toimuvad nii majas sees kui ka hoovil ja väljuvad seekord ka tehase piiridest, pannes Kastani-Vaksali linnaosa tänavad, hoovid ja nurgatagused festivalirütmis võnkuma.
TUDENGIPÄEVADE ÖÖLAULUPIDU TARTU LUMEPARGIS 24. APRILL
AUGUSTIUNETUS PÄRNUS 12. AUGUST
MUUSEUMIÖÖ “ÖÖS ON MÄNGE” ERINEVATES MUUSEUMITES 20. MAI Muuseumiööl saab teada, milliseid mänge on Eestis läbi aja mängitud. Milliseid mänge mängivad loomad ja linnud? Kuidas roboteid mängima õpetada? Millised on sõnamängud? Millised mängud on püsinud muutumatuna juba sadu aastaid?
EESTI ÖÖJOOKS RAKVERES 12. AUGUST
Muinastulede öö 26. august
UIT ÖISTEL RADADEL Tekst: Siiri Tarrikas Foto: Helen Västrik — 37 —
Veetlev, naerusuine ja kassilikult elegantne – see on Milli Maier, loovjuht ja võtmefiguur omanimelises eksklusiivseid väärisjuukseehteid valmistavas ettevõttes.
— 38 —
Vabahing
milli maier
inimliku kõrguse taaselustaja Tekst: Mai Raet Fotod: erakogu
— 39 —
UNIVERSAALNE: Maieri kollektsioonis on juukseehteid, mis sobivad kaunistama nii naiste kui meeste kiharaid
— 40 —
AUSTAB TRADITSIOONE: Milli taiesed valmivad kullasepa käsitööna
A
lates brändi asutamisest 2013. aastal, on Milli sihikindlalt teinud tööd selle nimel, et saavutada rahvusvaheline tuntus luksuskaubamärgina. Milli juukseehete loomingut mõjutavad iidsete kultuuride uskumused ja kombed, mis on suures osas seotud just öö, eelkõige taevakehadega. Fortuuna on noore naise ettevõtmist soosinud algusest peale. Nii pälvis Milli juba samal aastal, mil brändiga alustas, tunnustust prestiižsel rahvusvahelisel disainikonkursil A’Design Award and Competition. See oli Millile ühtlasi kinnituseks, et otsustaval hetkel sai valitud õige tee. Selle aasta veebruaris, valentinipäeva eelõhtul, esitles noor ettevõtja oma kõrgkollektsiooni Londoni kesklinnas, täpsemalt kuulsa Royal
Festive Hall kontserdimaja šikis restoranis Skylon. Milli peab üritust õnnestunuks: sillutati soodne tee mitmeteks perspektiivseteks koostöövõimalusteks. Naise tegutsemine näitab selgelt, et tal on julgust mõelda suurelt ning läbilöök on vaid aja küsimus. Siiski ei keskendu Milli üksnes isiklikule edule, vaid soovib, et tema kordaminekutest tõuseks tulu ka Eestile. „Omanimelise brändi loomisega loodan tutvustada meie riiki maailmale ja anda oma panus näitamaks, et riigi suurus ei määra unituste elluviimist,“ kinnitab ta.
Müstika ja juukseehted
Milli Maieri rahvusvahelisele turule suunatud juukseehted on valminud kullasepa käsitööna eksklusiivsetest väärismaterjalidest ning mõeldud
kõnetama edukat, eneseteadlikku ja sihikindlat naist. „Tegin uurimistööd ja leidsin, et paljud naised, eriti näiteks karjäärinaised, kannavad vääriskellasid ja -ehteid, aga juustes plastikut,“ tutvustas Maier Eesti disaini päevale pühendatud seminaril luksustoodete sihtgruppi. Milli on muuhulgas üks neist ettevõtjatest, kes on Loomemajanduskeskuse inkubatsiooniprogrammi toel leidnud abi ja innustust oma äriliste ambitsioonide täideviimiseks. Ent Milli hinnalistest materjalidest looming pole üksnes kaunis, vaid läbimõeldud ja praktiline. Sama oluline, kui mitte tähtsamgi, on ehete juurde kuuluv mõttelugu. „Ma leidsin loo, mis mind kõige rohkem inspireeris ja võtsin selle brändi südameasjaks. Ma leidsin, et iidsed jumalad ja jumalannad kandsid
— 41 —
peas mingisugust ikooni või märki. Kui inimesed neid nägid, siis nad teadsid, mille jaoks nad siin on, mis on nende eesmärk maa peal. See on hea lihtne mantra, mida tuua tänapäeva – mitte kanda tühje, sisutuid objekte, vaid midagi, millel oleks lugu ja minu jaoks sümboolne väärtus,“ selgitab Milli Maier brändi ideelist tausta. Niisiis kannab Maierit ideaalis inimene, kes hindab materjalide autentsust, disaini funktsionaalsust ning soovib samastuda looga „inimlikust kõrgusest“, mida bränd jutustab.
Ammutab inspiratsiooni ööst Iidsete jumaluste ja müütide kõrval on Milli teiseks keskseks loominguliseks ideekaevuks öö ja taevakehad. Öö paljastab inimsilmale kauged taevalaotused ja avab lihtsamini kanali, mis laseb tunnetada muistsete kadunud põlvede kosmilist ürgenergiat ja ühtsust universumi terviklikkusega.
— 42 —
„Läbi ajaloo on inimesed suhestunud ütlusega „nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning iidsed kultuurid on jaganud uskumust, et inimkond pärineb tähtedelt, ja et maa on taeva peegelpilt,“ avab Milli seoseid taevakehadega. Esimestel juuksenõeltel on Milli jumalanna märgina kujutatud lihtsasti äratuntavat kuusirpi. Kuu kujutab muutuvat ja loovat energiat, tähistades nii uut algust, sündi, viljakust, tarkust kui ka lõppu ja hääbumist. Just nagu eluring, mis koosneb paljudest erinevatest etappidest. Taevakehadest on innustust saanud ka juukseklambrite kollektsioon nimega „Orioni vöö“, mis on nime saanud kõige tuntumalt ja silmapaistvamalt tähtede konstellatsioonilt meie taevas. „Orioni vöö on olnud iidsete kultuuride jaoks märkimisväärne kese ning paljud ka tänini säilinud ehitised on joondunud just selle taevakeha järgi,“ selgitab Milli ja jätkab: „„Orioni vöö“ klambrite tagumisel
poolel on kujutatud Egiptuses asuvaid Giza püramiide, mille maapealne positsioon joondub identselt taevas asuva Orioni vöö positsiooniga. Giza püramiidid on ühed müstilisemad, hämmastavamad ja hiilgavamad ehitised kogu maailmas. Üheskoos moodustavad nad maa peale kolmedimensioonilise kaardi Orioni vöö tähtedest, millega esindati püha väravat taevasse.“
Kandmiseks kõigile
Vaatamata sellele, et juukseehete kandjateks tänapäeva moodsas maailmas on peamiselt naised, pole Milli unustanud ka mehi – pikad juuksed meestemoes on teinud comeback´i. Meestele, kes soovivad pikki juukseid kandes suhestuda sügavate ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega, on Milli disaininud eebenipuust ja musta roodiumiga kaetud valgest kullast juuksenõela. Disainides ainulaadseid ja hinnalisi juukseehteid nii naistele kui meestele, loodab Milli, et on teerajajaks väärisehete valdkonna unustatud ikooni taaselustamisel ja unistab, et tema looming võiks ühel päeval kujuneda inspiratsiooni oaasiks, kultuuride kohtumispaigaks ning traditsioonide ristteeks.
PILK KÕRGELE: Milli soovib oma loominguga olla teerajajaks ehete unustatud ikooni taaselustamisel
— 43 —
Tekst: Mari-Liis Järg Fotod: Evelin Lumi
— 44 —
S
elleks, et nii päeval kui ööl võiksid tunda end loodusliku ja kestva materjali embuses, on mõistlik enne pisut uurida, millest sinu (voodi)riided on valmistatud. Iga materjal on omamoodi kuninglik ja loob luksuslikku tunnet kangakiust ja kudumisviisist lähtuvalt.
Linase ajatu lihtsus ja vastupidavus Voodipesu materjalina on linane kangas tänuväärne kaaslane eelkõige suvisel perioodil. Pisut tahumatu kiud mõjub nahal jahedana, kuid kergelt ja õhku läbilaskvalt. Materjal on üks vanimaid ja vastupidavamaid tekstiile. Ka peale korduvat pesemist säilitab kangas oma vormi, muutudes vaid pehmemaks.
Magamistoas loob linane voodipesu pisut shabby chic meeleolu, kuid sobib suurepäraselt ka modernse ja minimalistliku sisustusstiiliga.
„P“ nagu perkal puuvill Perkal on tõeline kuningas puuvillade maailmas. Tema vastupidavuse ja pehme pealispinna loob eriline pikk puuvillakiud, millest kangas kootakse. Perkal puuvillariie on valmistatud vähemalt 180 kiutihedusega kõrgkvaliteedilisest puuvillakiust. Seetõttu on selline kangas voodiriidena peenekoeline, sile ning vastupidav. Voodipesuna sobib perkal puuvilla kasutada igal aastaajal. Pehme ja samas tugev kangas on kergesti hooldatav ja püsib läbi aastate hea väljanägemisega. Neile, kellele linane tundub liiga tagasihoidlik ja satiin liigselt küütlev, on perkal puuvillast voodiriided sobivaks lahenduseks.
S
atääni sume puudutus. Enne kui siidjat materjali täpsemalt kirjeldada, tuleb lahendada selle voodiriiete materjalikuninga nimeprobleem. Kas satiin või satään? Satiinkude on kangakudumise viis, mille käigus kanga pealmine pind omandab läike. Selline kangas võib olla siidist, puuvillast või kunstkiudmaterjalist. Puuvillane satiinkoe kangas kannab nimetust satään. Satääni teeb eriti luksuslikuks õrna läikega pind, mis tekib kudumisel nelja pikilõimu asetusest kanga pealispinnal ja ühe koelõimu asetusest allpool. Satäänist voodipesu on lisaks kenale läikele ja siledale pinnale ka soe ja hingav. See siidi meenutav kangas on vastupidav ning hoiab oma värvi ka peale paljusid pesukordi. Kuid tähelepanu – vaid sünteetilise lisakiuta satään säilitab ühtlase siidläikiva pinna pikaks ajaks. Kunstkiuga segatud satään võib kergemini kaotada luksusliku vormi, muutudes putsuliseks.
Igal kuningal on sobiv kaasa Materjalidesse süvenemine ja käega katsumine aitab teha voodiriiete valikut. Aga miks mitte julgelt proovida erinevaid?
— 46 —
Tekstiilid Hemtex, Pure India
Puänt raamatupood Pärnu mnt.4
Tallinn, Eesti
www.facebook.com/puantbooks
Buduaar
Modell: Liisi Tarve Pesu- ja ehtedisain: Helen Valk Varavin Foto: Kristine Laurits ja Allan JĂľe
Akende taga valvab härmasäras kuuvalge öö
minu avasid lmi uneägusid d.
Eile murti talve selgroog katki. Hallide varjude julged jänesed liigahtavad, nad ei sule iial magades silmi. Olen üleni õunapuude õitsemisootuses. Vaike Pilvistu
— 51 —
Pesudisain: Liisi Tarve
Pantone 286
Pantone 871
LesLie Laasner: Miks kunstnik, pagan, külmetama peab? Intervjuu: T. Linnaks, E. Lumi
Kohtume Lesliega kärarikkas argises suminas Stockmanni 3. korruse söögikohas. Valisime ainukese laua, mis polnud kandiline. Populaarne joogivalik lauas on piparmünditee, mida Leslie kommenteerib sõnadega: „Ma joon vana-inimeste teed aga vanainimeseks ma end ei pea. Mul on niuke power sees, et kui ma panen veel kohvi alla, siis hakkavad veresooned lõhkema. Kui ma sain 18 siis ma otsustasin, et ma enam vanemaks ei saa. Nii on“.
— 58 —
Sul on tohutult palju huvisid pluss sinu igapäevane loovtöö reklaamiagentuuris. Püsida igal aastal sellisel tasemel, korjata aina auhindu, Kuldmune ja muusikaauhindu, kust selline energia sinu sisse on saanud? (Naerab) Ma tahtsingi küsida, et kas teil see energia küsimus on esimene või kolmas? Seda on minult kõige rohkem küsitud. Üks täiendab teist. Ma pean tegema palju erinevaid asju, sest need täiendavad üksteist. Samas, kui miski mind tüütab, saan liikuda teise tegevuse juurde. Päevatööd raban sellepärast, et jõuaks oma kunsti ja hobid ka kuidagi rahastada. Ma ei taha muusikat ega midagi muud loomingulist teha enda ära elatamiseks. See oleks katastroof, kui pean esinema selleks, et elektriarvet maksta. Erinevad tegevused mitte ei kurna vaid annavad üksteisele energiat. Kuidas oled õppinud oma aega planeerima? See on kuidagi ise välja kujunenud. Kuna ma olen alustanud majanduslikult n-ö nullist, siis peale kooli ei olnud mingi üllatus, et ma pean kuhugi jõudmiseks üsna palju pingutama ja tööd rabama. Mulle hädaldamine ei istu, seega polnud mul muud valikut, kui otsast tegema hakata. Samamoodi on ka hobidega läinud. Ma ei saa midagi parata, kui mulle meeldib Alfa Romeo, on ammusest ajast meeldinud. Kui ma olen otsustanud ühe endale saada, siis on töö-
rabamine selle nimel isegi meeldiv. Kui ikka midagi väga tahad ja selle nimel pingutad, küll siis saad ka selle varem või hiljem. Aga see külmetav ja nälgiv kunstnik? Miks ta, pagan, külmetama peab (naerab)? See on filmilik kujund ja ega see nii ei pea olema, tänapäeval on kunstnikke igasuguseid. Ega ma väga enda kohta kunstnik ütlegi, mulle ei meeldi ennast kuhugi liigitada. Kunagi otsustasin, et kui ma olen neljakümne kanti, siis ma hakkan maalima. Enne seda ei hakka ma üldse aega ja lõuendit raiskama. Aga ikka pikalt elada, eks? Muidugi. Elu on äge. Võib-olla saab juba homme otsa, aga ma ikka mõtlen, kuidas see antud aeg huvitavalt elada. Palju asju tahaks veel teha ja võibolla ka suuremate formaatide poole pürgida. Filmi tahaks teha. Täispikka. Ma tunnen, et 3-4 aasta pärast ma vaatan seda mõtet tõsisema pilguga. Ma olen filmimaailma lähedalt näinud ja see teema huvitab aina enam. Igasugu asju tahaks veel proovida. Sa maalid maastikke, vaateid, aga ka portreid. Viimane oli üks tütarlaps… Jaa, ma ainult tütarlapsi maalingi. Mehed mind väga ei kõneta, nad on minu jaoks igavad. Tegelikult pole nii hull.
— 59 —
Kuidas see välja näeb, kas keegi poseerib sulle? Nii ja naa. Üldiselt proovin neid hetki teistmoodi tabada. Poseerimine nii ei meeldi. Tavaliselt ma olen kuskil võttel või kellelgi on grimm pooleli vms. Seal on lahe valgus või hea nägu või huvitav karakter. Üritan salaja selle hetke üles pildistada, sest nii kui sa küsima lähed, hakatakse poseerima ja see hetk ei kordu kunagi. Ainult mõne näitlejaga olen saanud lavastada - näiteks Hele Kõrvega, Maiken Schmidtiga. Näitlejad suudavad neid hetki taasluua. Aga peale kooli ei teinud ühtki maali? Ei teinud ja üldse ei tahtnud- tegime koolis ainult akvarelli ja see mulle väga ei meeldinud. Kõik kuivab mingiks imelikuks ja on kuidagi jõuetu. Akvarell tundus mulle selline lendlevate sallidega graafikanaiste asi. Mulle meeldib väga õli, tahan vahepeal sügavat tumedat musta, ma ei saa ilma selleta. Must on niikuinii kõige ilusam värv. Õlivärvi lõhn ja kõik sellega seonduv on mind alati vaimustanud. Koolis tegin ainult ühe õlimaali. Otsustasin peale kunstikoole, et tegelen ainult muusikaga. Mulle tundus, et muusikas ma saan ennast kõige paremini ning täpsemalt väljendada. Tahtsin kunagi just muusikakooli sisse saada, aga saadeti pikalt.
Mis siis sai? Nutsid? Ei (naerab). Läksin koju, vaatasin ajalehte ja leidsin üleskutse, et Tartu Kunstikool võtab vastu õpilasi. Täpselt nagu filmis - lõin lehe õige koha pealt lahti, seal oli kuulutus ja ma läksin. Harilik pliiats oli taskus. Koolis sain kohe sõimata, et ma ettevalmistuses ei käinud. Ma astusin sisse mööblidisaini ja restaureerimisse.
„Üldse on tihti selline tunne, et kui keegi ütleb, et „tee“, siis mina kohe: „ei tee“. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi ütleb, et tee!“ Kohe esimene päev tahtsin, et mind viidaks dekasse üle, sest mööbli tegemine hakkas hirmutama, tahtsin rohkem disainida.. Aga ma siiski jäin, sest mulle jäid kohe silma kursakaaslased. See oli ülilahe gäng. Eks ma ikka jäin edaspidi seal nende toolide tegemisega hätta - teised tegid lõputööna toole ja voodeid, aga mina tegin oma graafilised lehed. Tuli kõvasti põhjendada, aga läks läbi. Ja hindeks sain 10. EKA-s sain ka lõputöö 10, kuigi seal just oleksin pidanud tegema graafilise lehe, aga tegin hoopis video. Üldse on tihti selline tunne, et kui keegi ütleb, et “tee”, siis mina kohe: “ei tee”. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi ütleb, et tee! Kas koolis käimine oli üldse oluline, andis midagi? Jah, ma arvan, et inimeseks kujunemise osas andis. Sellele on kindlasti mingi deep vastus, aga mina seda öelda ei oska. Minu jaoks oli sotsiaalne element oluline – sõbrad ja keskkond. Hästi lahe aeg. See, mida ma seal õppisin on ka kuskil n-ö tagaplaanil oluline. Vundament. Aga ikkagi rohkem inimesed? Jaa-jaa... Kindlasti. Selline formaat nagu Tartu Kunstikool, see on midagi erilist. Need inimesed seal, Tartu vibe jne. Kohutavalt lahe on sellele tagasi mõelda. Kellegi kõrgema käsi oli seal mängus, et selline aeg ja olemine mulle sattus. Kas sa kirjutad ka juba kooli ajast? Mulle ei meeldinud üldse kirjutada, aga mõned ajad tagasi käisime Ingaga automatkal vintage Alfaga üle Alpide Itaalias. Peale reisi üks tuttav
— 60 —
Anne ja Stiilist küsis, kas ma teeksin reisikirja. Ma mõtlesin, et davai ja panin vabas vormis oma reisi kirja. Üllatus oli suur, kui sellest sai hitt. Kaubamaja “Hooaeg” tegi mulle hea pakkumise ja andis lehekülje. Ma hakkasin neile kolumne kirjutama. Hea suur tiraaž ja parasjagu ilmub. Alguses muidugi oli tunne, et millest kirjutada, aga hakkasin otsast tegema ja mul on nüüd tuhandetesse küündiv fanclub. Kirjutan ka Autolehele aeg-ajalt.
Öö on selline ilus aeg – mõnus, kõik magavad, sina teed vaikselt tööd, hullult inspireeriv. Kogu maailm magab, aga mina teen midagi teoks. Ma olen täiega ööinimene. Album (“Nights By Open Windows,“ 2008) on isegi kujundatud pildiga, kus ma istun seal, arvuti lahti. Viimasel ajal ma olen suutnud muusikategemise viia nii kompaktseks, et ma ei istu enam palju öösiti üleval. Kuidagi kipub ikka nii olema, et enne ühte ma magama ei lähe. Ma üritan igal õhtul isegi ühe filmi vaadata.
„Öö on selline ilus aeg: mõnus, kõik magavad, sina teed vaikselt tööd, hullult inspireeriv.“
Mis filme sa vaatad? Ma vaatan kõike, mis tuleb. No olgu, mitte kõike, aga täitsa tavalise videolaenutuse tasandil või mis telest tuleb. Näiteks kui PÖFFi asju näidatakse korduses. Ma ei käi kunagi festivalidel. Need karjaga filmivaatamised pole ka minu teema väga. Muidugi mugav ja tore, aga minule lihtsalt need hästi ei sobi. Sama lugu on muusikafestivalidega. Harva käin. Meeldivad sooloasjad.
Kui palju saad inspiratsiooni unenägudest? Unes näen küll asju, kuid need on nii ebareaalsed, et tegelikult unenägusid ma vihkan. Nad suudavad mind mõjutada veel päevi. Seepärast on mulle oluline olla üliväsinud, et need unenäod ei tuleks minu juurde. Öösel mulle meeldib hoopis üleval olla. Ma kasutan ööaega endale. Kui pere magab, hakkan mina tööle. Kas see öösel ülevalolemine tuligi koos lastega sinu ellu? Võib-olla isegi tuli tõesti, sest varem tegin ainult bändi ja see oli mul sellisel normaalsel ajal, sest teised inimesed tulid ka proovi ja nii. Muidugi kooliajal ei olnud kellal üldse mingit tähtsust.
Sa oled reklaamiagentuuri Utopia üks juht. Kas juht peab ühel hetkel olema ikkagi selline… ...räige värdjas? (naerab). Ei, meil ei ole nii, meil on hästi väike meeskond. Ega ma ei oskakski üldse selline olla. Muidugi ma olen töötanud ise kolmes agentuuris enne, kui tegime enda oma. Peale kunstiülikooli polnud mul üldse raha ja Inga oli modell Milanos, ma ei saanud talle küllagi minna. Oli suvi ja ma mõtlesin, et terve suve ma siis
— 61 —
puhkan, sõidan jalgrattaga mööda linna ja käin ujumas, aga augustis lähen tööle. Ma tahtsin minna reklaamiagentuuri, sest ma nägin juba ülikooli ajal, kui paar sõpra seal töötasid, et kõigil olid mobiilid ja värgid. Mõelda, nad suudavad olla kunstnikud, kuid samas ka normaalselt elada ja ei vingu kusagil nurgas! Mõtlesin, et see oleks lahe - ma olen kaheksa aastat õppinud ja nüüd ma saaksin sellele mingi väljundi. Võtsin jälle augustis lehe kätte, seal oli kuulutus: Bates Estonia otsib disainerit. Suht suur konkurss oli, mul ei olnud isegi arvutiga mingit erilist tööd ette näidata, ainult joonistused. Ja sain tööle! Esimene töö oli ravimikarbi vaheleht, see hästi väikse kirjaga, küljendasin seda. Alustasin ikka desktopperina, tegin arvutiprogrammid selgeks. Siis hakkasin tööd murdma, nõudma endale rohkem kujundusasju. Sealt edasi sain art director’iks. Juba nagu täitsa hästi tuli välja. Palk ka tõusis natuke jne. Vahepeal kippusin välismaale. Võitisn ühe disaineri koha konkursi Itaalias. Oleksin sinna töökoha saanud. Mind huvitas sel ajal moefoto ja moebrändidega seonduv disain, just reklaami pool. Inga tegeles modellindusega ja mind see väga huvitas ning vaimustas. Mul oli väga väga hea meel, et ma selle konkursi võitsin, aga hakkas sündima esimene laps ja ei julgenud seda sammu ikkagi sellepärast ette võtta. Arenesin Eestis edasi, töötasin koos veel kahe agentuuriga ja see viis loogiliselt oma asjani. Teil on selline tore asi nagu kodupäev? Mis see endast kujutab? Ühel hetkel lihtsalt tundus, et reede võiks olla päev, mil võid töötada seal, kus tahad. Mina tahan töötada sel päeval kodus. Reedel ma tõusen üles, viin lapsed kooli ja sõidan mööda Pirita teed tagasi koju. Linnast kodu poole suund on täiesti tühi, sest ma sõidan seal üksi hommikul kell kaheksa. Kui saad ujuda vastuvoolu, on natuke nagu vabaduse tunne. See tunne laeb mind nii hästi, et ma lähen koju, mitte et ma tahaks päev otsa sussi sahistada vaid mul on võimalus valida. Ma olen selle päeva endale välja võidelnud ja see on hea. Aga trendid moes. Valid sa ise oma garderoobi või teed seda Ingaga koos? Ma arvan, et mul on endal ka päris hea maitse, aga Inga soovitab ka ikka palju. Poes enam väga tihti ei käi, ostan internetist. Enamasti valin materjali järgi, et oleks kvaliteetne ja vastupidav. Aga vahel juhtub ka mõni asi kiirmoest, ma nii suur vastane pole. Proovin mitte üle kulutada, kuigi mul on väga palju T-särke, ometi
— 62 —
ma midagi ei kogu. Morrissey särke on küll 7-8 tükki. Üks põhimõte mul siiski süveneb - ma ei taha nahkasju. Lehm on mu lemmikloom. Liha ma ka ammu ei söö ja nahast asju ka ei taha. 90ndatel lõpetasin lihasöömise. Siis oli küll minu dieet väga keha laastav: suits, sai ja õlu
„Ja sain tööle! Esimene töö oli ravimi vaheleht, see hästi väikse kirjaga, küljendasin seda.“
(naerab). Aga põhimõtted olid juba siis - mulle kuidagi ei sobinud see mõte tapetud looma söömisest. Ja nii jäigi see ära. Sa käid plaate mängimas ja Inga niisamuti, kas see on töö või on see just pidu? Jaa, just nimelt pidu! Suhtleme seal palju sõpradega. Ma täitsa tõsiselt valmistun nendeks pidudeks - päeval teen alati iluune. Siis olen hästi crisp ja ergas. Aku läheb kenasti täis. Siis valin riided, löön ennast üles, võtan plaadikoti
kaasa ja naudin hommikuni head jooki, seltskonda ja muusikat. Enam nii tihti halb pole olla ka (naerab) ja järgmine päev ei ole hukas.
tekib. Mulle meeldib mõjutuste loogika, et inimestel on mingi teistsugune taust ning selle pealt luuakse oma muusika või kunst.
Aga kui sa ise laval oled, siis kas on see oluline, kui suur hulk sind vaatama on tulnud? Häälestud sa kuidagi teisiti, kui tead, et on suur lava ja palju rahvast? Esinemis- ja lavanärv ei kao kunagi ära. Alati olen ärevil. See ei meeldi mulle, aga see on vajalik! Sul on ikkagi sõnum ja miljon asja võib pekki minna. See rambipalaviku tunne ei tohi ära kaduda. Kui sul ei ole selle juures mingisugust ärevust, siis sisuliselt on midagi valesti ma arvan. Ei tohi ka nüristuda oma asja tehes.
HU-l tulebki kohe uus album? Jah. Hakkasin tegema. Aasta lõpuks tuleks välja anda äkki.
Kuidas sa üldse otsustad, kellele esined? Ma esinen väga vähe, mitte rohkem kui kolm korda aastas. HU?-ga muidugi rohkem, see meeldib mulle väga, kogu see mänedžment, tuuribussid ja melu. See on hoopis teistmoodi. Ma kirjutan konkeetselt Hanna-Liisale lugusid ja see on osalemine ühes suuremas projektis. Seal ma ei kanna üksi sõnumit. See mainstream pool HU?-ga on tulnud jälle läbi juhuse. Paktui, et tee üks lugu ja siis läks kõik lumepallina veerema. Edasist juba teate. Kuidas sa sellega toime tuled, et ostad poes piima ja sinu lugu tuleb taustaks kogu aeg? Harjub ära. Selline edu pani eesti keeles kirjutama küll. Vaatasin, et oo, lahe, kõigile meeldib. Kogu HU album oli bestseller Eestis. Ma oleks isegi peaaegu muusikaga rikkaks saanud (naerab).
Sa ise laulad ka, HU-le sa kirjutad lugusid, aga ikkagi ise ka teed häält? Ma tegin oma esimese sooloalbumi instrumentaali. Tagasiside oli suht kesine, see ärritas veitsa. Ma panin nii palju sinna muusikasse ning olin pettunud, et keegi ei saanud aru nii, nagu ma mõtlesin. Järgmise plaadi tegin siis vokaaliga, laulsin ise. Leslie Da Bassina ma saan olla alternatiivsem - mõlema plaadiga sain ka auhinnad, vist töötas. Olen sellega nüüd ära harjunud, et ise laulan ka. Aga oma hääl tundub ikka eriliselt rõve. Kas sa Arvo Pärti ka kuulad? Plaate mul ei ole, aga Pärt on kusagil õhus koguaeg sinuga nagu kaasas. Mul olid Noblessnerisse Pärdi Aadama Passioonile piletid. Inga võttis mu töölt peale, aga kellaaeg oli väga halb – sattusime liiklusummikusse ja terve selle aja, mis kontsert kestis, istusime me Tehnika tänaval ummikus. Vihma kallas ja meie istusime autos. See ongi Pärt, nagu elus eneses. Plaanin sellest ka maali teha. Iga asi viib teiseni.
Kas sellise eduga pole ühel hetkel tunnet, et äkki ma olengi oma parima laulu juba kirjutanud? Ei, sellist krampi ei ole, seepärast mulle meeldibki tegeleda mitme asjaga. Kui ma oleksin ainult muusik ja mingil hetkel mul viskaks mustaks, siis on blackout. Aga praegu saan näiteks maalima hakata. Terve eelmise aasta maalisin. Kui mul viskab üle nii maalimine kui muusika, siis ma proovin selle filmi ära teha. Mulle meeldib, kui mul on n-ö päästerõngad. Neid ei pea otsima, nad tulevad ise minu juurde ja ma võtan uued väljakutsed alati vastu. Ise moodsat muusikat luues, kuidas sa trendidega kursis oled? Miks ma trendidega pean kursis olema? Üldse ei ole. Eriti midagi ei tea. Vist valetan, ma ikka tean kuidagi. Spetsiaalselt midagi ei jälgi, hakkab mõjutama liialt. Nii palju seoseid ja asju
— 63 —
Must, hämar, paheline –
FILM NOIR Tekst: Neeme Lopp
Illustratioonid: Siiri Hyttinen
Kesköö. Räpane baar. Hämaras nurgalauas konutab üksik mees, kaabuserva alt läigatab aeg-ajalt pooleldi põlenud sigaretiots. Siseneb liibuvas punases satiinkleidis daam. Tema nähtav ebalus muudab ta siin kohtatuks. Nurgalauast kinnitub daamile punases tungiv ja ablas pilk...
S
elline võiks olla kõige iseloomulikum stseen ükskõik millisest film noir’ist. Film noir on filmižanr, mis algselt viitas 1940.–1950. aastatel Hollywoodis vändatud teatud põnevus- ja detektiivifilmidele. Iseloomulik on keskendumine kriminaalsetele, fatalistlikele või ohtlikele süžeekäikudele. Hämar meeleolu ja õhustik, mis väljendus filmide visuaalses keeles. Eriti oluline on nende filmide puhul valgustuse osakaal, sügavad varjud ja tugevad valguskontrastid; eeskujuks Saksa ekspressionistlik kino. Mõiste film noir tähendab otsetõlkes „musta filmi“, kuid „hämar film“ oleks sisuliselt täpsem vaste. Ükski produtsent ei hakanud 1940. aastatel teadlikult film noir’i tegema, žanrile andsid nimetuse prantsuse filmikriitikud hulk aega tagantjärele. Praeguseks on hakanud see tähistama igasugust hämara atmosfääriga filmi. Kuna taoline reljeefne still on väga aldis stereotüüpidele, siis hakati seda agaralt parodeerima juba alates 1940. teisest poolest. Tänapäeval polegi ilmselt võimalik teha „puhtakujulist“ film noir’i, ilma et see ei mõjuks mingilgi määral koomilisena. Film noir kajastab tihti pessimistliku tooniga korrumpeerunud maailma, seltskonnaelu rambivalgusest suitsustesse keldribaaridesse või kõrvaltänavatesse pangendatud valgustkartvaid sündmuseid. Tegelased väljendavad enamasti küünilisi hoiakuid ning tegutsevad tihti seksuaalsetel ajenditel. Nii on peategelaseks sageli passiivne alfaisase kuju, just sellise apla pilguga vaikiv macho, kes funktsioneerib ainult registris „tahan/ei taha“. Film noir’i žanrikeeles on nähtud sõjajärgse ühiskonna ummikseisu väljendust kultuurilistes väärtushinnangustes ning majandusliku ja seksuaalse identiteedi kimbatusi. Ameerika filmiteoreetik Vivian Sobchack järgi film noir’i struktuur kahe ruumitüübi vastandamisel: ühelt poolt kokteilibaari, ööklubi, hotelli ja teeäärse kohviku killustatud ja ebaisikuline rendipind, teiselt perekeskne, sidus ja turvaline kodukeskkond. Taolisse ruumi satuvad tegelased, kes on liikuvad, juurte ja elukutseta, tegutsedes maailmas, kus mõrvast on saanud elu loomulik osa.
John Hustoni „The Maltese Falcon“ (1941); Billy Wilderi „Double Indemnity“ (1944); Howard Hawksi „The Big Sleep“ (1946); hilisematest Frank Milleri ja Robert Rodriguezi „Sin City“ (2005). Eestis Grigori Kromanovi „Hukkunud alpinist hotell“ (1979). — 65 —
HELENE VETIK Loomeinimese inspiratsioonipalad
— 66 —
12 34 5 6 78 910
CHAI LATTE Avastasin enda jaoks hiljuti, et ka Eesti poodidest saab soetada Chai Latte pulbrit. Kui inspireeriv ja mõnus on miskit, mida muidu olen harjunud ainult välismaalt saama, siinsamas manustada. Tegelikult on läbi keele aistingute täiesti võimalik uute motivatsioonipuhanguteni jõuda.
KARUSNAHAFARMIDEGA VÕITLEMINE Kui ma tegin FAUX not FOX märgi, millega kõik online inimesed saavad märgistada oma youtube ’i, instat, blogi jne ja liituda seeläbi ideega loomade õiglasest kohtlemisest. Sellel päeval oli tõeliselt hea tunne südame all. Nagu kivi oleks langenud, et tegin viimaks midagi, mida pidin ammu tegema. Headus inspireerib. MEMPHIS GROUP 80ndate kunstnike grupp, mis ühendas endas art deco ja pop art stiile. Pandi hullu, mängiti vormide, mustrite, kujude ja ajalooga. Seda gruppi on kirjeldatud kui arusaamatut veidrikku abielu Bauhausi ning lego klotside vahel, aga mina kirjeldan seda stiili kui tükikest endast. Kusjuures tänapäeval on just sellised kujundused tegemas tagasitulekut ning on väga hea, et teevad. Pea 40 aastat hiljem on rahvas hakanud neid viimaks mõistma. PINTEREST Mulle meeldib hästi lihtlabaselt skrollida oma pinteresti jada. Nii jälgin ma inspireerivaid ja lahedaid inimesi ning kokku tuleb parem infoallikas kui mistahes blogi või telesaade. Olen jaotanud oma voo stiiliinspiratsiooniks, toiduks, graafiliseks disainiks, jalatsiteks, eheteks, arhitektuuriks. Nii et kõik, mis mõtete koondamiseks vaja, on mul seal olemas.
MUGAVUS Hetkel inspireerib mind iseend mugavalt tundmine igal pool ja kogu aeg. Selleks on üks oluline samm, mida üks naine ühel hetkel elus läbi teeb – kingad vahetatakse tossude vastu. Ja nõnda on minu igapäeva tossudeks lausa kolm paari Adi ZX Flux ADV Verve mudeli jalatseid. Täpselt nii kohutavalt mugav olengi, et peole minekuks on mürkrohelised, igaks päevaks pantritega versioon ning nädalavahetuseks lillekestega tossud. NEW YORK Külastasin sügisel KENZO x H&M moeshowd New Yorgis ja viibisin seal vaid neli päeva, kuid see linn tuksus nii minu rütmis, et naasen sinna juba juunis, et seda veel enam avastada koos oma peika Madisega. Olen ka varem USA-s reisinud, aga New York on ainus linn, mis vastas küsimusele - miks inimesed mingi linna logoga T-särke kannavad? Olin nii armunud, et ostsin lennujaamast täitsa tavalise I LOVE NEW YORK särgi endalegi. VÄRVILISED SILMAD Meik on selline asi, mis muudab hetkest tuju. Ärkad üles paistes silmadega, muundad need hoopis haldja silmadeks ja tuju muutub vastavalt. Selle nimetus on vist enese väljastpoolt sissepoole motiveerimine. Igastahes võin soovitada uusi MAC kosmeetika värvipalette – palju värve koos, saab udutada, miksida, hullu panna. Miks mitte ka kulmudel neid proovida. KÕIK VINEERIST Meeldib endale välja mõelda uut vineermööblit ning seda kodus kokku klopsida. Samuti on lahe inspireeruda teiste töid nähes. Vineer on nii ilus, puhas, klaar ja lihtne materjal. Jube hea on ise, mitte mööblidisainer olles, tunda, et väikese matemaatilise tehte ja joonestamisega saabki mõne hea asja iseendale koju valmis teha.
KOER KOSTJA Minu koer on kõige inspireerivam ja armsam tegelane minu jaoks ja arvatavasti ka minu mehe jaoks. Hiljuti ta lükkas mu vanaema, et vanaema pillaks piruka maha - kui kaval annab olla! Igatahes ma usun, et ühe väikese olendi tarkusest, südikusest ja elutahtest annab väga palju õppida, olgu ta koer või kass või nirk. Kostja pidas just ka kümnendat juubelit ja ma korraldasin talle peo, kus pani hullu lausa seitse koera korraga.
VINÜÜLPLAADID Üks hea sõber ütles selle kohta väga hästi, et vinüülplaadid muudavad muusika kuulamise mõtestatud tegevuseks. Sa mõtled läbi oma soovid, teed eelkuulamist, suhtled plaadipoodnikuga, viid plaadi koju, oled üksi või kutsud mõned sõbrad, koorid selle lahti, paned peale, vahetad poolt - see on midagi hoopis muud kui arutult youtube ’i saatel tiksuda. Ja see on ka ainus viis, kuidas tänapäeval muusikat päriselt koguda, nii et see on sul olemas nii füüsiliselt kui visuaalselt, failid on kusagil õhus, aga muusika on siiski helikandja peal. Siitpoolt soovitus külastada Biit Me Record Store vinüülipoodi Tallinnas, Viru tn. 3, teisel korrusel.
— 67 —
SüdaöiSed hellitajad Tekst: Helis Rossner Fotod: Evelin Lumi
— 68 —
T
ervitan kõiki ööinimesi. Ajendatud lähedaste sõprade öösel kurvalt korisevatest kõhtudest, minu missioonitundest ja arusaamast, et söömine mõjutab meie kõigi elukvaliteeti, tahan jagada häid ning läbimõeldud toitusid öisele tegutsejale. Vahel jõuad koju siis, kui söömiseks on kellaaeg liiga hiline, aga ometi tahaks alla neelata terve maakera. Kogudes teadmisi, nuputades ja uusi maitseid-retsepte luues, olen jõudnud toitvate ning tervislike roogadeni. Need lubavad kõhul nurru lüüa ka siis, kui pea õppimisest või töötamisest tossab, aga magama minna kuklassehingav tähtaeg ei luba. Tunnustatud toitumisnõustajad kutsuvad järgima reeglit, et peame sööma igapäevaselt regulaarsetel kellaaegadel. Kõikides eluvaldkondades ei ole see aga võimalik. Inimese ainevahetus on õhtul ja öösel aeglasem kui päeval, ometi ei mõju pärast kella kuut söömine koheselt kaalutõstvalt, kui ööpäevane tarbitud kalorite hulk jääb mõistlikkuse piiresse. Loomepuhang ei küsi kella ja selleks, et ägedaid asju ellu viia, ei tohi keha nälgima jätta. Näljast tulenev stress on kehale raske. Laiemat pilti vaadates soovin kõigile oskust hoida tasakaalu. Lisaks toitumisele, ka vaikuse, müra, saavutusvajaduse, läheduse, andmise ja saamise ning kõige muu vahel, mis on alati meie elu osad. Head toitu süües ja elus tasakaalu hoides on ka loomingulisus kõrgel tasemel!
Chia seemnetega puding • 0,5 l kookospiima • 40 g chia seemneid • 80 g külmutatud vaarikaid • kardemoni 4 g (pool tl) • pisike peotäis kõrvitsaseemneid • goji marju või muid kuivatatud marju • kookoshelbeid (soovitan eelnevalt röstida kuival pannil)
Pane kõik komponendid (v.a seemned ja kuivatatud marjad) mikserisse või saumikseri anumasse ja purusta ühtlaseks massiks. Kaussi pane seemneid ja marju vaheldumisi. Lase paar tundi või üleöö seista. Selle saab ette valmistada ja ajastada öisel ajal nautimiseks.
See puding tekitab täiskõhutunde pikaks ajaks tänu chia seemnete paisuvatele omadustele. Samal ajal annab vitamiiniboosti ja rasvadena energiat kookospiim. Mõrumagus kardemon lisab vürtsist erksust.
— 70 —
tOiteV Ja teRVisLiK nÄKs • 100 g sihvkasid • 100 g linaseemneid • 40 g kõrvitsaseemneid • 70 g oliivõli • 5 g soola (pane maitse järgi, võid ka ainult soolahelbeid peale raputada) • 140 g maisijahu • 375 ml kuuma (just keenud) vett • ürdid, herbid vastavalt soovile
Sega kõik kuivained kokku, lisa õli, sega läbi, seejärel vala juurde kuum vesi. Esialgu tundub vedel, aga maisijahu paisub paari minutiga paksuks. Määri küpsetuspaberile (pane taigen kahe küpsetuspaberi vahele ja pressi/ silu kätega laiali) õhuke kiht, umbes kõrvitsaseemnete paksune. Küpseta umbes 200 kraadi juures, kuni on mõnusalt kuldpruun (15-20 min, sõltuvalt ahjust). Ahjukuumalt on pehme, jahtudes läheb kuivemaks ja krõmpsuks. Kui oled eriti näljane, naudi hummuse või mõne muu määrdega, et oleks veel toitvam.
RÖstitud Kapsas • kapsas • oliiviõli • sool • seesamiseemned või muud
— 72 —
Lõika kapsapea neljaks sektoriks. Sektorist lõika umbes 0,5 cm paksused viilud ja lao ahjuplaadile. Puista üle soolaga, nirista peale oliiviõli ning pudista igale viilule seesamiseemneid. Küpseta ahju keskosas 200 kraadi juures umbes 30 minutit. Kapsas muutub pehmeks ja servad pruunistuvad kergelt. Naudi soojalt või jahtunult.
heRnepÜReesupp • 0,5 spl õli • 1 suur sibul • 400 g rohelisi herneid (külmutatud või värsked) • puljongit – nii palju, et napilt katab herned • 0,15 l rõõska koort (soovi korral võid kasutada kookoskoort vm taimset koort), soola, pipart, sidrunimahla, röstitud seemneid ja krutoone serveerimiseks
Prae hakitud sibulat potis paar minutit, lisa herned ja puljong (kui valmis puljongit ei ole, siis kasuta vett ja aedviljapuljongi kuubikut). Keeda, kuni herned ja sibul on pehmed. Püreesta saumiksriga siidiseks ja ühtlaseks, seejärel lisa koor. Maitsesta sidrunimahla, soola ja pipraga. Naudi krutoonide ja seemnetega.
— 73 —
MARIS SAVIK MarIs on hInnatud FotograaF karvaste ja karMIde rokIMeeste seas oMa looMIngulIsuse ja vaba oleMIse poolest. Intervjueerisid: Evelin Lumi, Triin Linnaks Fotod: erakogu
K
ohtume Marisega hubases Barlova baaris päevasel ajal, kui see on inimtühi. Ilmselgelt pole päev ka selle koha kõige vaimustavam aeg.
Kuidas sa end tutvustad, kas oled fotograaf või valguskunstnik? Oleneb olukorrast. Enamasti pean end tutvustama pildistamise võtmes, nii et ütlen ikka fotograaf, ehkki see sõna mulle ei meeldi. Kõik on tänapäeval fotograafid, vähesed aga Fotograafid. Selleks, et end ametinime pidi kutsuda, tuleks vaeva näha, end tõestada, midagi ära teha. Sellepärast ma ei pea end ka valguskunstnikuks, see oli pigem üks äge kõrvalehüpe, mille kordumist ma samas ei välistaks. Arvestades seda, kui lai spekter visuaalkunsti mind huvitab ja kui vähe mulle end piirata meeldib, oleks kõige õigem üle minna sõnale „kunstnik“. Selles on veel midagi natuke järel. Sa läksid kohe pärast keskkooli Tartu Kõrgemasse Kunstikooli fotograafiat õppima. Kuidas jõudsid teatrietenduste valgustamise juurde? Kui läksin kooli, siis teadsin, et tahan pildistada muusikuid ja kontserte. Hakkasin selles suunas tegutsema ja nii jäi kool järjest rohkem tagaplaanile. Aga valgustamise juurde sattusin läbi juhuse. Üks mu tuttav töötab Vanemuises valgustajana ja olin talle kunagi suusoojaks öelnud, et selline asi võiks mind huvitada. Mitu aastat läks mööda, kuni ta üks hetk kirjutas:
— 74 —
„Kuule, sa tahtsid, nüüd on k o h e vaja.“ Olin nõus ja otsest töövestlust ei olnudki. Küsiti, kas ma valguspulti oskan kasutada. Ei osanud. Mõtlesin, et kui raske veel ühe programmi selgeks õppimine ikka olla saab, idee poolest on töövahend ju sama, mis fototöös – valgus. Kui lavakujundus on valmis, näitlejatel tekstid selged, siis kuidas luuakse ühele etendusele valgus? Kuidas see protsess välja näeb, millest alustatakse? Kõik algab sellest, et valguskujundajana loed näidendi läbi, viid end teemaga kurssi. Arutad teiste tüki kallal töötavate kunstnike ja lavastajaga, mis mõtted neil on. Väga palju on kompromisside tegemist, nii ideeliselt kui tehniliselt – tükk peab tulema selline, et seda oleks võimalik iga kord samamoodi mängida. Umbes paar nädalat enne esikat liigub tükk proovisaalist lavale. Siis algab pinge-
line aeg. Nii-öelda põhjade tegemine käib ideaalis üksinda tühjal laval, sest alguses on palju pimedust ja tulede vilgutamist. Edasi hakkad stseenide kaupa valguspilte programmeerima. Tihti ei mängita proovis kogu tükki järjest läbi, nii et on oluline teada üldpilti. Viimane aste on peenhäälestus. Kui kogu etenduse valgus on valmis, siis põhimõtteliselt nii jääb ja edasi tegelevad asjaga juba valgusmeistrid. Nemad mängivad hiljem etendustel selle valmis programmeeritud valguse puldist maha, liigutavad õigel ajal laval valgusteid jne. Need poolteist aastat, mis ma Vanemuises töötasin, tegin enamik ajast valgusmeistri tööd. Aga sealse karjääri lõpetasin valguskunstnikuna kahele lühiooperile – „Mozart ja Salieri“ ning „Teatridirektor“. See esikas oligi mu viimane tööpäev valgustajana, kummardasin laval ära ja ütlesin stabiilsele palgale head aega. Aga fotograafina teen Vanemuisega ka praegu intensiivselt koostööd. Miks sa teatrist ära tulid? Valgustaja ametikohalt tulin mitmel põhjusel ära. Teatritöö on üsna piirav, kuna see on ühtpidi resoluutne, sest
Kõik on tänapäeval fotograafid, vähesed aga Fotograafid. pead kohal olema isegi haigena, ja teistpidi kaootiline. Pikalt ei saa midagi planeerida, teater on alati number üks ja pole vahet, kui ambitsioonikaid projekte mujalt samal ajal pakutakse. Kuna mu töö vabakutselisena on sama planeerimatu, siis muutus kahte kaost kokku liita ühel hetkel võimatuks. Pingutasin väga, aga töötasin järjest rohkem öösiti ja lõpuks näitasid pidev unepuudus ja stress, et poolteist aastat sellises tempos viiks lõpuks ainult läbipõlemiseni. Teine suur põhjus oli see, et ma otsustasin ikkagi kooli ära lõpetada.
Miks sa otsustasid just nüüd kooli tagasi minna? No õppeosakond helistas ja ütles, et praegu on viimane võimalus, tule tee ära. Ma olin tegelikult juba loobunud mõttest lõpetada, aga isekalt tiksusin haigekassa pärast edasi. Kui aga uuesti otsa lahti sain, tundus väga loomulik jälle kooliga tegeleda. Ilmselt see poolik jupike ikka kripeldas. Istusin ööd-päevad üleval, panin hullu ja tegin 13 päevaga 16 ainet ja 39 ainepunkti ära. Teatri kõrvalt poleks see olnud võimalik. Nüüd hakkan kirjutama lõputööd rokkmuusika ja fotograafia omavahelistest seostest. Kuuldavasti ehitad endale Aparaaditehasesse stuudiot, Tartus on neid ju piisavalt. Miks? Väga isekal põhjusel. Ma tahtsin, et oleks ruum, kus ma saan kõike teha alates pildistamisest kuni maalimise ja kitarrimänguni. Oma ruum, kuhu keegi ei tule ja saab ise oma loometsüklis puutumatu olla. Räägi, kuidas sinu fotod sünnivad. Mis ei tohi pildi pealt puududa? Kõige olulisem on emotsioon! Muusika on mu elus väga tähtsal kohal, seetõttu pildistan üsna palju kontserte. Aga mulle ei meeldi niisama dokumenteerida. Ma tahan, et see oleks minu visioon kogetust, et näidata, mida mina samal ajal tundsin. Sellepärast ma käitun valguse ja toonidega üsna brutaalselt. Ka teatris pildistades tahan alati tükiga tuttav olla, pean oluliseks sisu edastamist fotovahendite abil. Tegelastevahelised suhted ja ideed saab piltidel väga hästi välja tuua. Seal peab mingi pinge sees olema, see ei ole lihtsalt juhuslik ülespildistamine või reklaam teatrile. Kokkuvõttes peab see asi ikkagi endale tähtis olema, muidu pole mõtet. Ja minu jaoks on täiesti okei põhjendus see, et mulle lihtsalt meeldib nii. Emotsioonid on targemad kui me ise, meeldivusel on tegelikult põhjus olemas, aga seda ei pea kahekümne leheküljelise kirjeldusena välja elama.
— 75 —
Kas sa kuulad enne kontserdile minekut bändi muusika läbi? Võimalusel ikka püüan, aga üllatused on ka okeid. Ma olen väga suur melomaan ja olen suuteline igalt poolt midagi üles noppima. Kui midagi muud üle ei jää ja töö tuleb ära teha, lähenen asjale mõistusega, sest ma tean, kuidas seda tehniliselt tehakse. Tavaliselt püüan sellist masinatööd vältida. Mulle meeldib pildistada neid artiste, kes on laval liikuvad ja annavad publikusse rohkem emotsiooni. Kuidas sa sattusid plaadikujunduste juurde? Olin plaadikujundamise vastu ammu huvi tundnud, nii et suunasin end alateadlikult selles suunas. Aastal 2012 tegin HND-le reklaampilte ja kuidagi läks nii, et sattusin nende akustilist plaati kujundama ja sain täiesti vabad käed. Kuidas plaati üldse kujundatakse? See on loomeprotsess nagu iga teinegi. Kõik algab ideest või ideerünnakust. Enamasti sünnib mingi kon-
dikava koostöös bändiga. Otsimist ja sätitamist on palju, tehnilised lahendused tuleb väga pingsalt läbi mõelda, sest kui asi trükki läheb, peab kõik õige olema. Tihti kuulen ka lauset: „Sina oled kunstnik, sina tead!“ Väga palju usaldatakse ja see on tore. See kõlab küll liiga hästi, et tõsi olla. Viimati kujundasid Jalmar Vabarna sooloalbumi „Minapilt“. Kuidas üldse Jalmar sinuni jõudis? Saime tuttavaks viis aastat tagasi ühes loomelaagris, kuhu mind oli juhendajaks kutsutud ja ta esines sealsel lõkkeõhtul ansambliga Zetod. Tegin mõned pildid, mis neile meeldisid ja sealt kasvas välja koostöö. Olen Zetode jaoks palju pildistanud ja kujundanud, sealhulgas ka nende viimase albumi „Lätsi kõrtsu“. Kui Jalmar hakkas sooloplaati välja
„Nii, et ei ole ainult kohv ja sigaretid.“
andma, siis ta helistas mulle ja teatas: „Ma valisin sinu!“ (muheleb). Pildid tegime Tartu Uues Teatris, kus möllasime ühe spot-valguse ja tossuga. Selles seerias oli palju ilusaid siluetiga pilte, aga me tegime ka selliseid korrektseid portreefotosid. Jalmar on muidugi müügimees ja ta arvas, et äkki peaks nägu rohkem näha olema. Selle peale näitasin talle Jüri Homenja kaanekujundusi ja küsisin, et kas ta tõesti tahab midagi sellist (naerab). Kokkuvõttes pidin ma talle selle siluetiga kujunduse ikkagi maha müüma, aga ütleme nii, et ta alistus kergelt. Konkreetsesse fotosse kiindumine võttis lihtsalt natuke aega ja eks see ongi suur otsus. Õnneks tuli mingil hetkel ka Sandra (Jalmar Vabarna abikaasa – toim.) ja ütles: „Vot see ongi õige!” Siis oligi korras. Sa jõuad nii palju, kas sa tegeled nende asjadega öösiti? Mulle meeldib öösiti töötada, selles on mingi rahu ja kontsentreerumine. Albumi kujunduse tegemine on suhteliselt intensiivne protsess. Näiteks Mikk Tammepõllule tegin fotod ja
Jalmar Vabarna sooloplaadi kujundamine
Mikk Tammepõld fotostuudios
— 76 —
„Othello“, Vanemuise väike maja, 2016
Ziggy Wild Poolas Rock Legends Festivalil legendaarset Santanat soojendamas, 2015 suvi
pildistamise käigus leppisime kokku, et teen siis juba kujunduse ka. Olin ammu tahtnud teha siidjasmatti mustvalget kujundust. Siis helistas Mikk reedel ja ütles, et kui tuleb selline kujundus, siis peab see esmaspäevaks valmis olema. Mulle on tavaline, et teen lühikese aja jooksul väga palju tööd ja kui see läbi on, siis saab puhata, magada, taastuda. Kas tähtaegade suhtes oled sprinter või maratoonar? Pigem sprinter, aga see on tingitud töö iseloomust. Tähtaegu on väga palju ja kui on korraga mitu asja käsil, siis paratamatult tuleb sprintida. Kõige lihtsam lisaaeg tulebki öö arvelt. Olen teinud ka selliseid projekte, mis võtavad aega mitu kuud, näiteks HND plaadikujundus. Kuna nad tegid akustilist albumit, tahtsin kaanele kitarri. Sain tuttavalt vana kõvera pilli, lihvisin laki maha, peksin ja hävitasin teda igal moel ning jätsin siis terveks suveks tagaaeda mädanema. Istutasin sinna sisse lilli, lasin dušiga üle, kuivatasin saunalaval, alles sügisel tegin pildid ja töötasin kujundusega edasi. Seal oli üldse väga palju käsitööd, sest aega jätkus. Selliseid võimalusi võiks rohkem olla, aga minu töös öeldakse harva „kiiret ei ole, võta rahulikult“. Sa oled tegelenud ka moefotograafiaga. Mis sulle selle juures meeldib? Moefoto puhul meeldib mulle just sätitus ja läbitöötatus. Stuudiotöö on teistmoodi kui hetkes toimuva jäädvustamine ja mind paelub läbimõeldus, kindel visioon ja selle teostamine. Sama on ka bändi reklaamfotodega, mis on natuke nagu moefotod. Nüüd kui stuudio valmis saab, on võimalus selliseid projekte rohkem ette võtta. Kes üldse on sinu eeskujud fotograafiamaailmas? Otseselt ei olegi (naerab). Ma olen kehv nimede meeldejätja, aga eks ma ikka ammutan inspiratsiooni teiste töödest. Enamasti pole selleks üldse fotograafia, vaid muusika, kujutav kunst, kirjandus. Maalikunstis on
näiteks Poola kunstnik Beksiński, kelle puhul ma tunnen, et mõtlen temaga samamoodi. Tal on apokalüptilised ja väga suurejoonelised, õõvastavad maalid, aga kui ma neid vaatan, siis ma tunnen, et jah, tema on minu homeboy.
Kas sul on olnud näitusi? Mitmeid, aga ma ei ole tegelikult eriti suur galeriifänn. Valged seinad on igavad, ma tahaks, et kohal oleks mingi emotsioon. Viimase näituse tegingi näiteks Backbone Tattoo salongis, aga see oli üldsegi maalinäitus.
Kuidas sa akusid laed? Mõni käib spaas või sõidab soojale maale. Kuhu sa lähed, kui sellest keskkonnast puhkust tahad? Viimasel ajal püüan jälle rohkem liigutada, käin jooksmas, suvel meeldib rattaga sõita. Nii, et ei ole ainult kohv ja sigaretid (naerab). Füüsilised tegevused on väga mõnusad, lülitavad aju välja. Aga meditatiivne pool on ka tähtis. Vahepeal käisin hästi palju Tallinnas pildistamas ja siis ma istusin tihti Tallinn-Tartu bussis, kus minu jaoks tekkis mingi teistsugune aeg. See oli nagu tühjus, kus sa ei pea otseselt millegagi tegelema, nii et saab mõtted vabalt rändama lasta.
Kuidas on loomekriisidega? Ma arvan, et kõigil loomeinimestel tuleb neid ette, aga nendega õpib elama. Tegelikult nad aitavad loomingule kaasa. Üks hetk küsid, milleks ma üldse seda teen ja tahad kõik asjad nurka visata, järgmine hetk võib tabada aga uus inspiratsioonilaine. Need intervallid võivad olla minutites, nädalates, kuudes. Kui on töö, siis pole isegi vahet – teed, kui on vaja teha. Sellistel hetkedel aitab erinevate asjadega tegelemine. Ei pildista, vaid joonistad. Oluline on teada, kes sa oled, siis on kõik korras.
Kui palju sa ootad tagasisidet? Või piisab vaid iseenda kiitusest? Kuna ma olen nii pedantlik, siis peaaegu piisab, kui ma ise ennast kiidan. Aga alati on tore, kui keegi paneb tähele, mida sa teed. Tihtipeale viib see mingite projektideni. Tegin lavastusele „Othello“ fotosid ja kuna lavastaja Andres Noormetsale need väga meeldisid, siis kutsus ta mind oma uue tüki fotokunstnikuks. Nii tegin fotodest video näidendile „Suluseis“. Selliste võimaluste nimel tasub vaeva näha.
Marise loomingu ja tegemistega saab tutvuda leheküljel www.maris.ee.
Kuidas sa suhtud tasuta töösse? Kas vahel vihastad selle peale, kui öeldakse „tule tee tasuta“? Alguses oli seda rohkem. Kuna mu suur kirg on pildistada kontserte, siis alguses tegin seda enda jaoks. Siis jäin bändidele silma, mis omakorda viis uute pakkumisteni. Kõigele ei pea numbrit alla lööma, tasuta on väga vabastav tööd teha. Mingite asjade eest makstakse rohkem ja mõned asjad tuleb teha odavamalt. Kui ma hullult tahan mingit asja teha, siis ma ei mõtle üldse rahale.
— 79 —
AlAn ProosA Dada, punk ja kõrgmood Tekst: Katrin Roots Fotod: Alan Proosa, erakogu Alan Proosa on edukas ja otsitud fotograaf, muusik ja tegevuskunstnik. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Tartu Ülikoolis ning resideerub hetkel Tais. Alani huviorbiidis on olnud nii mood, teater kui ka urbanistlikud vabrikumaastikud. Tema käekiri on isikupärane ja hästi äratuntav, valdavalt tumedama alatooniga ja ööelu peegeldav.
— 80 —
kogema. Mind huvitavad ka siinsed suurlinnad, linnamaastikud, nende struktuurid, arhitektuur ja kõik sellega seonduv. Ühtlasi pean tunnistama – oma võlu on ka sellel, et olen eemal ja ära. Üksiolemine on defitsiit. Ma vajan seda väga. Sinu tegemisi uurides hakkas peas tiksuma kaks sõna – DADA ja vabadus...
Esimene möödapääsmatu küsimus: mis asjaoludel Sa kaugetele maadele oled rännanud ja kui kauaks?
Ma olen ammusest ajast tahtnud kogeda Kagu-Aasiat, siinset eluolu ja vibratsioone. Paari viimase aasta jooksul olen püüdnud seada nii, et elan umbes kuus kuud Aasias ja sama palju Euroopas. Kui kaua see nõnda jätkub, ei oska öelda, aga seni on kõik veel väga huvitav ja inspireeriv, värviline ja maitsev, kuigi ma aeg-ajalt tunnen, et Euroopa või nii-öelda „valge maailm“ on ehk mulle siiski eneseväljenduse ja enese realiseerimise suhtes sobivam keskkond. Üks teemadest, mis mind vägagi paelub, on transgender-kultuur ja inimesed. Ma ei tea veel, mis sellest pildimaterjalist saab ja välja kujuneb, aga ma tunnen, et pean seda tegema, neid portreesid pildistama, nende inimestega suhtlema ja seda diskursust
Oo, kui sümpaatne ja mõneti ka üllatav seos! Mäletan, et olin kooli ajal DADA manifesti ja ideoloogiaga tutvudes silmapilkselt sellest lummatud, tajudes või ära tundes, et toetun suuresti sarnasele platoole. Marginaalsed ja ebakonventsionaalsed karakterid, tüpaaž, on mulle alati huvitavad ja inspireerivad olnud. Aga et ma olen ise tegelikult üsna rahuliku ja tagasihoidliku loomuga, siis õige proportsioneerimine on siinkohal muidugi elementaarne. Kuid mu sõprus- ja tutvusringkonnas on olnud üksjagu normide suhtes deviantseid ja ekstsentrilisi tüüpe, kirglikke loojaid ja hävitajaid, ka hulle ja joodikuid, geniaalseid narkareid, intelligentseid nohikuid, vooruslikke pühakuid, depressiivseid introverte, plahvatusohtliku energiaga diabolistlikke natuure jne-jne. Keskpärane, üldlevinud ja -aktsepteeritud on tüütu ning tekitab sageli tülgastust. Aga püüan siiski selle kõige juures ikkagi viisakas, aupaklik, mõistev ning empaatiavõimeline olla. Vabadus ja selle poole püüdlemine on raudselt üks olulisemaid väärtusi selles elus üldse. Ja ma tean, et ma olen vabadusvõitleja. Olen küll muutunud küpsemaks ja tasakaalukamaks, kuid neid võitlusi, mis on väärt võitlemist, on endiselt palju. Kas oled nõus üldsuse arvamusega, et kunstnikud, kes tegelevad selliste alternatiivsete, pahupoolsete teemadega, on õnnetud, raske lapsepõlvega hälvikud?
Võib-olla paljud neist ongi niisugused, aga see pole kindlasti raudne reegel. Minul oli igati normaalne, võib öelda, et õnnelik lapsepõlv. Aga teatavad traumad võivad kindlasti osutuda vägagi defineerivaks ja kujundavaks. Ent sellest pole midagi halba,
— 81 —
et on inimesi, kunstnikke, kes tegelevad nö tumedamate teemadega. See kõik on osa inimeseks olemisest, part of the human condition. Olin kunagi tohutult armunud ühesse absoluutselt vapustavalt kaunisse ja terava meelega gooti tüdrukusse ja ta ütles mulle kord: „make art out of your death“. Kõlab kaunilt, kas pole? Väga palju võimsat loomingut, muusikat, kirjandust, kujutavat kunsti on ju sündinud tumedama taustaga teemadest, teatavast traagikast, skeptitsimist, irooniast jne. Mind ka suuresti köidab pigem selline melanhoolsema alateemaga seotud looming. Su pilte vaadates olin lummatud sellest, kuidas mul ei õnnestunud leida ühtegi fotot, milles puuduks tugev mõjusfäär. Kui palju on seal taga tööd, kui palju intuitsiooni?
Ma arvan, et parim variant on see, kui intuitsioon teeb töö ära, kui ei pea nahast välja pugema, et see teatav maagia või töötav toime saavutada. Kas suudad teha ka tellimustöid, kus modelliga sidet ei teki?
Aga ma olen teinud ka palju keskpäraseid pilte. Olen vägagi enesekriitiline ning olnud hädas ka juhtudel, kui modelliga sidet ei teki. Siis peab rohkem pingutama, kuigi mõnikord ei anna ka tohutu energia investeerimine piisavalt head lõpptulemust. DADA juurde tagasi tulles – minu jaoks on dada alati seotud anarhismi ja pungi tekkega. Kuidas on Sinu karjääri mõjutanud punk?
Punkkultuurist olen ma küll korralikult läbi imbunud, see on võimas õnnistus, aga mõnikord olen tundnud, et ka paras needus. Kui oled kord tõeliselt olnud selles sees,
— 82 —
LAIVI, moedisainer ja kunstinik Laivi Suurväli
Triinu Pungits „Ükssarvik“
Triinu Pungits ja Alan Proosa „mutato nomine“ Võru Linnagaleriis
seda hinganud ja elanud, siis on see sulle taustsüsteem ja platvorm kogu eluks. Mulle andis punk võime näha läbi ja kaugemale pinnapealsetest kihtidest ühiskonnas, silmakirjalikkusest inimestes ning ka julguse eristuda – olla see, kes ma olen. Ma olen alati saanud punkkultuurist jõudu ja tuge. Ent seoses selle nõndanimetatud karjääriteemaga tunnen sageli, et olen võib-olla liiga punk enese promomiseks, pushimiseks ning esile upitadamiseks.
Mõnikord on mõnus meelega halb välja näha.
Kas Sa kasutad mõne kindla moekunstniku loomingut või kombineerid ise oma riietuse?
Ikka ise, enamasti. Ma ei ole selline high level fashionista diiva kohe kindlasti mitte. Mulle isiklikult meeldib pigem tumedat ja mitte midagi eriti toretsevat kanda. Pigem selline minimalistlikum stiil. Vahel kannan argielus ka täiesti suvakaid ja üldsegi mitte omavahel kokkusobivaid riideid.
Triinu Pungitsaga koostöös on valminud võrratud moefotod. Milliste moekunstnike loomingut oled veel pildistanud?
Triinuga olen kunagi palju koostööd teinud, aga muidugi olen pildistanud ka teiste disainerite loomingut, Eestist veel näiteks Liina-Mai Püüa, LAIVI, Jo Nurm, Mosaic, Varm Country, Sangar, Stuudio Nahk, Triin Isak, Kärt Vanamb jne. Bangkokis olen seni ekstra vaid ühe moelooja kollektsiooni pildistanud. Ma olen alati olnud moefotost huvitunud ja olen seda endiselt, aga ma tunnen üha enam, et peab olema mingi enda teema, mida sa teed ja mille läbi teed. Maailm on piltidest üleküllastunud. Nõustun siinkohal ühe hiljutise David Bailey intervjuuga, kus ta küüniliselt lausus sedasama, et palju fo-
tografeeritakse väga heal tasemel fotograafiat, „but it’s all just very, very, very, very good rubbish“. Muidugi ma jälgin ikkagi, mida tehakse, kuid olen suhteliselt tüdinud neist lõputuist ilupiltidest ja vastavast formaadist, ma olen huvitatud pigem sellest, kui kunstnik pildistab. Pungitsal on lihtsalt võrratult fantaasiarohked rõivad, kas samastud nendega?
Olen samastunud küll, mingil määral kindlasti. Triinu varasemast loomingust on mul mõned lemmikud igaveseks mällu sööbinud, eriti need kobrutavad, pungitavad, litritega tikitud mahulised vormid varrukatel, õlgadel, kleitidel jne. Mul on ka mõningad Pungitsa disainitud rõivad ja aksessuaarid isiklikus garderoobis olemas, mida õigetel hetkedel ka rõõmuga kandnud olen.
— 83 —
Veronica, Queen of the world, London
Kui peaksid minema lavale dresside ja rohelise T-särgiga, kas suudaksid samamoodi ümber kehastuda ja sama emotsiooni väljendada?
Kui pop rock muusikast ja artistidest rääkida, siis pigem pooldan seda suunda, et sel tüübil seal laval on nii võimas power ning sarm, ta võib vabalt dressides ja rohelises T-särgis olla ja on ikkagi ülimalt ehe, liigutav ja veenev – tal polegi dekoratsioone vaja. Teisalt muidugi on kihvt kogeda ja osa saada sellest, kui sisu ja vorm täiendavad ning toetavad teineteist.
androgüünne või genderfluid, paigutun skaalal maskuliinne vs. feminiinne kuhugi vahepeale, kaldudes kord ühele või teisele poole. Fotolavastused pole just kergeim teema, kas Sa oled oma sessioone palju ümber teinud või tabad kohe kümnesse?
Ise olen olnud erinevates bändides ja projektides, millest mõned on olnud ka rohkem performance’ilikumad, kus look on olnud ekstra oluline, osa atribuutikast.
Sellega on nii ja naa. On juhtunud küll, et sessiooni teise või kolmanda kaadriga ongi eesmärk saavutatud, aga üldjuhul nii kergesti ei lähe. Vahel on hea plaanitud visioonist hoopis loobuda ja värskelt tekkinud spontaansel sünergial end kaasa lasta viia. Üha enam tunnen seda, et peaks rohkem analoogfotograafia peale tagasi minema. Pildistada näiteks keskformaatfilmile, nii et igal päästikule vajutamisel on kaalu. Pildistada sellist aeglast fotograafiat, mil hõbe on sees.
Loominguline ja isikuvabadus – need ei pruugi alati koos esineda. Kas Sinu puhul on mõlemad olemas?
Kohad, kus oled lavastanud, on tihti nn industriaalmaastikud lagunevates hoonetes. Kas tunned ennast seal koduselt?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ju nad on nii läbipõimunud... Lootusetu case.
Kunagi tundsin tõepoolest nõnda ja tegelikult senini meeldib aeg-ajalt käia niisuguseid keskkondi avastamas ja uurimas, aga sageli nii, et ei pildistagi seejuures mitte ühtegi kaadrit. Mäletan, et mu fotoosakonna esimestel hindamistel olid enamik minu eriala ülesannetest lahendatud ja fotografeeritud mingites vanades hüljatud hoonetes ja sõjaväebaasides, industriaal wastelandis, ise olin rahul ja sain vast ka üsna head hinded. Hindamisel argumenteerisin ja põhjendasin juurde - vastavate keskkondade valik on suuresti tingitud sellest, et ma olen inimkonnas pettunud olnud ja see valik justkui peegeldab, kirjeldab inimloomust. Kui siiras ja mõneti naiivnegi avaldus! Tänaseks olen ent niisugustest valikutest ja eelistustest mõnevõrra välja kasvanud, kuigi need on endiselt lummavad. Tarkovski „Stalker“ – see ei aegu ju mitte kunagi.
Kas Sinu stiil on olnud seotud lava ja esinemisega?
Oletan, et drag-queen isikus olemine on Sulle vabastav kogemus. Naisena on rohkem võimalusi kasutada oma fantaasiat disainides riideid ja iseennast. Enese õhtuks üleslöömine on magus nauding – muutub nii välimus kui eneseväljendus, adrenaliin on laes. On mul õigus?
Absoluutselt! Ma naudin seda väga, aga ma olen sellist päris täitsa dräägilikku ja ülevindi-stilistikat enda puhul vähem kasutanud. Kuigi vabalt võiks või lausa peaks?! See on ka omal moel ju nagu kunsti vorm. Aga mulle on lihtsalt meeldinud enda naiselikku olemust välja elada ja realiseerida, niimoodi väljas käies jne. Ma olen nii oma tunnetuselt kui välimuseltki üsna
— 85 —
— 86 — nuh peace weareconnected, Tai
nuh peace weareconnected, Tai
Missuguste meetoditega Sa ennast suure ühiskonna kriitikast vabaks rabeled? Või ei rabele...
Tegelikult on ju hea, kui on kriitikat, kui kellelegi läheb korda, missugust loomingut sa teed, milline sa oled. Samas, ma olen see, kes ma olen, hoolimata sellest, kas kellelegi meeldin või mitte. Oluline on jääda iseendaks. Vahel aitab ka
see vana hea valem – sex, drugs & rock n’ roll. Hahhahaa! Missugune totaalne klišee!? Nojah, tegelikult on mulle väga sümpaatne ka straight edge suhtumine, et oledki täiesti selge ja võimalikult puhas, tugev ja kohal. Võimalusi on mitmeid. Teinekord ka looduses käigud. Teadagi. Ja muidugi muusikaga tegelemine on üks parimaid viise
kindlasti. Mul on olnud selliseid füüsilisemaid faase, mil olen regulaarselt oma keha treeninud, käinud nädalas näiteks kuni kolmel korral pikki distantse sörkimas, kuulates kõrvaklappidest tripile viivat technot või teinekord hoopiski klassikalist muusikat, Sven Grünbergi, ambienti, minimalwave’i ja nii edasi ja nii edasi…
— 87 —
W W W. G U I L D . E E
Vähesed on valitud...
Tekst: K. Mentsikainen
Lilla padi - 25 € Karvane padi - 25 € Kauss L - 28 € Kauss S - 9,50 € Korv - 23 € Kauplus “Strössel”
— 89 —
„Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal“ Anne Berest, Audrey diwAn, CAroline de MAigret jA sophie MAs (sinisukk, 2015) See raamat on juba pikka aega cougari* öökapil olnud, et aeg-ajalt meelde tuletada, kui tore on endast heal arvamusel olla ning samal ajal enda üle naerda. Pretensioonika esmamulje taga peitub humoorikas ja eluterve kokkuvõte alati (mitte)täiuslikust pariislannast, kes teab, et tähtis pole see, kas sa elad Pariisis või Tartus, vaid see, kuidas ennast nautida.
„Väärt mees“
Curtis sittenfeld (AjAkirjAde kirjAstus, 2017) Cougar võttis selle raamatu ette pärast seda, kui nägi nimekirja Jane Austeni „Uhkusest ja eelarvamusest“ inspireeritud raamatutest, sest originaalteos on talle lapsest saati meeldinud ning ta on juba jõudnud igasuguseid ümberjutustusi lugeda, kaasa arvatud seda zombie’dega versiooni. See lõbusal moel nii Austenit kui ka tänapäeva kiikse parodeeriv raamat on kerge lugemine. Olles samal ajal üsna väheusutav, kannab teos endaga kaasas igas vanuses vallalise tütre ema mõtet: Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel tingimata naist on vaja… oeh.
„Kurjad taimed“ AMy stewArt (tänApäev, 2017) Raamat taimedest... miks peaks seda lugema keegi, kes ainult pinnapealselt suudab taimi ära tunda? Võib-olla just täpselt sellepärast. Nagu ka autor mainib, oleme varmad unustama ohtlikke taimi enda ümber, kaitstes samal ajal end helkuriga liikluses ning oma järeltulijaid basseinikattega uppumisohust. Lisaks leiab raamatus palju seoseid kultuuri ja ajalooga ning on juba seetõttu väärt kättevõtmist. Sarjal „Looduse lood“ on varem ilmunud veel kaks vägevat raamatut, mis olulised nii loodus- kui kultuurilooliselt.
„Väike hygge raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada“ Meik wiking (tänApäev, 2017) Hygge – see üsna keeruliselt tõlgitav sõna on cougarile viimasel ajal üsna lähedaseks muutunud, sest see võtab kokku kõik, mida ta oma elu juures armastab: rahulikud õhtud õdusas nurgas raamatut lugedes, vihmased pärastlõunad sõbra suvilas puhkust veetes või hästi (mõnikord halvasti) välja kukkunud toekas õhtusöök perega. Vaatamata sellele, et cougar ei armasta silte, on hygge üks päris ilus väljend, sest see võtab kokku elu lihtsad võlud. * cougar on noori mehi kütkestav naine, kelle elus on intellektuaalset glamuuri.
— 90 —
Kuldne käekett (NVByC) - 49 € Kõrvarõngad (Zink) - 24 € Sõrmus (Zinc) - 16 € Kaelakee “Drop it like it’s hot” (NVByK) - 87 € Nahast kott —(Nulku) 92 — - 44 €
— 94 —
“I want to feel my lIfe whIle I’m In It. ” Meryl Streep
— 95 —
SINU TÄHTKUJU magamisharjumused Jäär Materjal - punane!!! Sitsid-satsid-suled ja tutid. Tõeliselt romantiline hõljuja, kelle öömütsikesel on elegantsed sarved ning silmaklappide augud, kuna midagi ei tohi maha magada. NB! Peatsit kaunistavad maitsekad polsterdatud käerauad.
Kalad Materjal – silmkoeline. Trikotaažine, voogav ning kipub liigutades lainetama. Erinevalt Veevalajast meeldivad talle veehelid magamistoas ja liiga ei tee ka mullidega öölambikesed. Samuti ei riku und vesivoodis magamine.
Sõnn Materjal - villane ja maalähedane. Öörõivastuse esimene valik on villased sokid, sellega ka asi piirdub. Järjehoidjaks raamatu vahel on küpsis ning voodi peab olema nelja jalaga maas, rippkiiged ning muud ebakindlad lebovõrgud on välistatud.
Kaksikud Materjal - nii ja naa. Tihti uinuvad öösärgis, ärkavad aga pidžaamas ning hoopiski mitte oma voodis. Viimane peab olema väga lai - kaksik muidu ei mahu. Või siis lausa kahekordne korrusvoodi, et oleks valikuvõimalus.
Lõvi Materjal - luksuslik ja kuldne atlas või siid. Voodis eelistab teda imetlevat seltskonda, kuid ruumi peab olema piisavalt, et kuldne lakk patjade kuhilale laiali laotada. Toas võiks valitseda kõrbekuumus.
Vähk Materjal – pehme ja mõnus. Vanaema õmmeldud lapitekk ja plüüšist kaisukaru. Taganemise ruum on voodis väga oluline! Unenäod kulgevad sageli tagant ettepoole, seepärast eelistab magada jalad padjal ja pea jalutsis.
— 96 —
Veevalaja Materjal - siidine ja voolav. Uraani märk mõjutab ööpesu lõiget, see ei saa olla midagi tavalist, vaid fantaasiat ergutav ebatavaline ükstükk või võrgutav negližee… Magades eelistavad veesolinat siiski mitte kuulata.
Kaljukits Materjal – flanell. Sokke pole vaja, uhutud paks ja pikk ööpesu - mägedes on külm. Voodi all on piits ja rakmed.
Ambur. Materjal – pits ja sats või lükrat sisaldav veniv spordikangas. Ambur võib magada nii spordisärgis pulsikella kandes kui ka eriti võrgutavas pitspesus. Öösiti tuleb siiski jahiks valmis olla!
Skorpion
Neitsi Materjal – peaasi, et kvaliteetne. Seljas eelistab Neitsi kanda kvaliteetset ja traditsioonilist ööriietust, formaat pole oluline. Vähemalt seni, kuni õmblused pole rebenenud, käise ots ei narmenda, triikvoldid on sirged ja oma koha peal. NB! Igasugune saia- ja muu puru voodist välja! Linad ja tekk olgu täisnurga all! Magades eelistab end mitte liigutada, et voodi segi ei läheks.
Materjal – must ja läikiv. Sobib ka nahkpidžaama. Raske rokkmuusika saatel vajub müstilistesse unenägudesse nagu musta auku. Hommikuni täiesti teises reaalsuses. Alati ei märkagi, kus ja millal ta magama jäi.
Kaalud Materjal - naturaalne ja ilus. Magama heitmine on Kaaludele väga valuline protseduur - kas heita magama või mitte? Ja kui - siis mida selga panna või kas üldse panna? Segaduse vältimiseks panevad Kaalud ülespoole õhulise särgiku ning allapoole puuvillased pidžaamapüksid. Kummalisel kombel sobituvad need omavahel ülihästi.
— 97 —
NOIR TOIMETUS TäNAB juhendajad: Deniss
Jershov, Madis Nurms
modellid: Anna-Liisa
Palok, Sirli Saarik, Liisi Raa, Marge Tiimann, Claude Alt, Hanna-Liis Raudsepp, Liza Voitehhovitš, Liisi Tarve
Tartu Kunstikool, Tartu Ülikooli Kunstimuuseum, Fahrenheit, Aparaaditehas, Barlova Oot-Oot Stuudio, Crystal Rabbit, Liisa Soolepp, Nüüd Ceramics, New Vintage by Kriss, Slow.ee, Pure India, Ehepuu, Lush, Mizon, Hemtex, Kroonpress, Dipri, Puänt, Loomus, XAOS, Strössel, Disainimaja, Beautysnap Photography Andres Sonn, Milli Maier, Leslie Laasner, Alan Proosa, Maris Savik, Helen Valk Varavin, Liisi Tarve, Minni Riar, Tanel Kuningas, Neeme Lopp, Helen Västrik, Helene Vetik, Helis Rossner, Gerda Niitvähi, Signe Milkov, Kristina Mentsikainen, Sirje Otstavel, Lisann Salujõe, Olga Hoch, Kristel Suigussaar, Lauri Kaur, Kerttu Murumets