FC Flora mängukava 14/2015
Premium Liiga XXII voor FCF-TRA 08/08/2015 24 lk / Hind 2€
fcf magazine Kõndiv vutientsüklopeedia ja Eesti vuti statistikaguru
KESA
räägib oma kirest numbrite ja faktide vastu ning kummutab müüte ultrafänluse kohta
TÄNA VEEL: Kesa statistika | Ilmar Põhjala ja Jaanus Pruuli Flora noortetööst Flora pesamunad Otepää Cupil
KOOSSEISUD VÄRAVAVAHID 1 - Magnus Karofeld 33 - Richard Aland 73 - Mait Toom
VÄRAVAVAHID 20.08.1996 15.03.1994 07.05.1990
KAITSJAD 2 - Enar Jääger 4 - Kevin Aloe 5 - Janar Õunap 16 - Markus Jürgenson 19 - Gert Kams 21- Madis Vihmann 22 - Nikita Baranov
2 - Nikita Savenkov 3 - Roman Nesterovski 4 - Pavel Avdejev 17 - Vitali Andrejev (RUS) 21 - Aleksei Jahhimovitš 22 - Tanel Tamberg
28.07.1998 09.06.1989 26.09.1990 22.02.1986 30.03.1990 06.06.1992
POOLKAITSJAD 18.04.1988 29.07.1991 26.03.1993 23.01.1996 25.01.1994 20.07.1994 28.03.1996 10.04.1995 30.04.1990 08.03.1996 14.04.1997
RÜNDAJAD 9 - Rauno Alliku 31 - Joonas Tamm 99 - Albert Prosa
18.03.1983 06.04.1991 27.05.1998
KAITSJAD 18.11.1984 07.05.1995 09.09.1994 09.09.1987 25.05.1985 05.10.1995 19.08.1992
POOLKAITSJAD 7 - Andre Frolov 8 - Irakli Logua (RUS) 10 - Brent Lepistu 11 - Rauno Sappinen 17 - Roman Sobtšenko 20 - Maksim Gussev 23 - German Šlein 27 - Joseph Saliste 49 - Zakaria Beglarišvili (GEO) 57 - Mihkel Ainsalu 72 - Herol Riiberg
1 - Roman Smiško (UKR) 33 - Aleksei Matrossov Artem Petrunin
02.03.1990 02.02.1992 01.10.1990
8 - Marek Kaljumäe 13 - Maksim Lipin 14 - Vlasij Sinjavski (RUS) 17 - Kirill Nesterov (RUS) 19 - Bi Sehi Elysee Irie
18.02.1991 17.03.1992 27.11.1996 21.07.1989 13.09.1989
RÜNDAJAD 7 - German-Guri Lvov 9 - Volodõmõr Kilikevitš (UKR) 10 - Artjom Škinjov 11 - Svjatoslav Jakovlev 12 - Vitalijs Zils 16 - Andrei Jõgi 18 - Vadim Mihhailov 23 - Dmitri Barkov (RUS) Georgi Arkania (RUS)
16.01.1996 30.11.1983 30.01.1996 24.04.1996 9.08.1987 02.10.1982 06.06.1998 19.06.1992 16.04.1993
Peatreener: Adiam Kuzjajev Peatreener: Nobert Hurt Abitreener: Jürgen Henn Abitreener: Risto Kallaste Väravavahtide treener: Aiko Orgla Füsioterapeut: Jüri Salupere Massöör: Oliver Papp Fitness-treener: Kristjan Vomm
TÄNASED KOHTUNIKUD: Väljakukohtunik: Roomer Tarajev Abikohtunikud: Aron Härsing, Neeme Neemlaid IV kohtunik: Kristo Külljastinen Mängu inspektor: Heigo Niilop
Kaanefoto: Brit Maria Tael
FLORA JÄRGMINE KOHTUMINE: Premium Liiga XXIII voor 14.augustil kell 19:00 Raeküla staadionil
PREMIUM LIIGA
peale XXI vooru
MEESKOND
M Võ Vi
K
VV
P
NÕMME KALJU FC
22
17
0
5
48:18
51
TALLINNA FC LEVADIA
22
14
7
1
45:20
49
TALLINNA FC FLORA
22
15
3
4
37:13
48
JK SILLAMÄE KALEV
22
11
5
6
44:23
38
TALLINNA FC INFONET
22
10
7
5
29:16
37
NARVA JK TRANS
22
7
4
11
27:30
25
VILJANDI JK TULEVIK
21
5
3
13
22:42
18
PAIDE LINNAMEESKOND
22
4
4
14
29:48
16
TARTU JK TAMMEKA
21
4
2
15
25:63
14
PÄRNU LINNAMEESKOND
22
2
5
15
27:60
11
FC FLORA
KARISTUS-
PINK
TÄNA MÄNGUKEELU ALL TÄNA MÄNGUKEELU OHUS Joonas Tamm Andre Frolov
FCF PUNKTIBÖRS väravaid+sööte peale XXI vooru 10 (8+2) Rauno Sappinen 8 (4+4) Rauno Alliku 8 (4+4) Andre Frolov 8 (3+5) Irakli Logua 7 (3+4) Maksim Gussev 5 (3+2) Markus Jürgenson 5 (2+3) Gert Kams 4 (0+4) Zakaria Beglarišvili 1 (1+0) Mihkel Ainsalu 1 (1+0) Madis Vihmann 1 (1+0) Janar Õunap 1 (1+0) Albert Prosa 1 (0+1) Joseph Saliste 1 (0+1) Nikita Baranov 1 (0+1) Joonas Tamm 1 (0+1) Enar Jääger
KESA STATISTIKA
Kui möödunud FCF Magazine numbris näitas Kesa, kes on Flora särgis löönud enim väravaid ja kellele, siis täna vaatleme väravaid teiselt poolt - kes on enim Florale väravaid löönud mängijad.
fcf magazine
44
8/2015
FCF KÄESOLEV HOOAEG
Gruznov, Nahk ja Teever - vaid üks mees neist on täna Eesti jalgpallimaastikul alles, kuid just nemad on kolm, kes on suutnud läbi ajaloo enim kordi üle mängida FC Flora väravavahte.
Foto: Wikipedia
Intervjueeris Marek Tiits marek@fcflora.ee
Foto: Janek Eslon
ULTRASTATISTIK
Selle mehe jäärapäisuse peale on vihastanud kümned, kui mitte sajad inimesed. Ja ometi kuulab suurem enamus neist äsja vihastunuist väga tähelepanelikult, kui see mees räägib jalgpalliajaloost või -statistikast. Ta on nagu kõndiv entsüklopeedia. Ja ta on raevukas ning järejejätmatu vutifänluse eest võitleja, tänu kelle peaga-läbi-seina stiilile on Eesti jalgpallistaadionitel täna lubatud pürotehnika ning karastavate jookide tarvitamine. Teda tuntakse lihtsalt Kesana.
Kesa, sa oled tuntud ühe kirglikuma Eesti jalgpalli statistika kogujana. Kustkohast see kirg sul pärineb? Lapsest saati on see mul olnud. Algul polnud muidugi jalgpallist midagi, juba päris väikesena hakkasin hoopis olümpiaraamatutest asju välja kirjutama ja kokku lugema. Edasi tuli vormel-1, ajal, kui sellekohast infot polnud kusagilt saada – meil sellest kusagil ei kirjutatud ja infot sai ainult välismaalt. See kirg kestis väga kaua aega. Kuna välismeediale ligipääs oli nagu oli, siis aitasid vahepeal hädast välja tšehhoslovakkia ajakirjad. Siis sain ühe vormelistatistikuga tuttavaks, temalt sain väga palju abi. Ja siis tuli välismaine vutt – koondised, euroliigad ja värgid. Kuidas statsikogumine tollal välja nägi? Paberi peal ikka! Kõik läks kaustikutesse kirja. Kogu lapsepõlv möödus ajalehti lõikudes – meie Spordileht ja kõik muud, kus midagi vähegi oli, sai kõik välja lõigatud. Vahepeal kogusin ka kergejõustikustatistikat, aga niipea, kui sinna doping sisse murdis, siis lõpetasin kohe ära, siis enam ei viitsinud, polnud õige asi. Aga jalgpallihuvi kasvas, jah, välja välismaisest vutist ja aina süvenes ja süvenes. Siis hakkas mind jalgpalliajalugu hirmsasti huvitama, just kodumaine ja Wabariigiaegne. Niipalju kui vähegi oli võimalik, kogusin tolle perioodi kohta kõik kokku – peamiselt ajalehtedest, neid õnneks on raamatukogudes ja arhiivides, viimasel ajal on õnneks kõik digitaliseeritud. Seda niiöelda „analoog“-andmekogu ma digikujule üle viinud ei ole, isegi mitte jalgpalli osas, Eesti vuti käiv koht materjal on aga juba enamjaolt digikujul. Kui selle vastu huvi tundma hakkasin ja seda koguma, siis oli juba arvutite aeg õnneks käes. Kui terviklikku pilti üldse on võimalik tollaegseid materjale kokku pannes saada Wabariigi-aegsest vutist? Koondise kohta saab suhteliselt korraliku üldpildi. Võib öelda, et kõik saab kätte. Klubidega on keerulisem, nende puhul ei ole enamasti säilinud mängude protokolle või lihtsamalt öeldes mängudeks ülesantud koosseisegi. Mängude endi info on pea kõik olemas. Kas klubisid oli esimese vabariigi ajal rohkem või vähem? Vähem. Tunduvalt vähem. Väljastpoolt Tallinna keskustest võib mõned tähtsamad välja tuua. Narva
– seal olid klubid Võitleja ja Tennise- ja Hokiklubi; siis Pärnu – Vaprus, Pärnu Kalev, madalamal oli isegi Pärnu Sulev; Viljandis oli Tulevik – aga see mängis allpool tasemel; Tartus – Olümpia, algaastatel ka Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi. Paides oli Järvapojad. Oli ka Mõisaküla Ülo – vaat sellised klubid olid omal ajal. (Naerab). Aga jah, keskusteks olid Tallinn, Narva, Pärnu ja Tartu, seal käis põhiline vutielu. Milline see liigasüsteem üldse oli esimese vabariigi ajal? Päris algselt olid ainult karikavõistlused. Meistri selgitamiseks tuli neli klassi – 1924.aastal anti välja neli Eesti Meistri tiitlit. I klass, II klass, III klass, IV klass. Mis oli siis sisuliselt meistriliiga, esiliiga, teine liiga ja kolmas liiga. Selle esimese klassi meistri tiitlile mängis vist ainult neli klubi. Liigasüsteemiks läks asi kolmekümnendate alguses. Alul kuus klubi, lõpuks 8 klubi meistriliigas ja mängiti regionaalsetes ringkonnaklassides. Mängiti algul ainult sügisel, septembrist. Hiljem alustati juba kevadel, suvel väike paus ja sügisel mängiti oktoobrini. Kolmekümnendate lõpus mindi üle sügis-kevad süsteemile. Mängiti vähe, kodus-võõrsil ja oligi kõik. Aga hästi palju mängiti sõprusmänge. Liigat mängiti punktide peale – karika peale mängides oli finaalmäng ka, hiljem hakati liigapunkte jagama, nagu praegu. Oleks meil tollest ajast midagi tänasesse üle võtta? Publikut oli rohkem! (Naerab). Klubide õitsenguaeg oli kolmekümnendate keskel ja lõpupoole. Publikunumbri keskmist on raske ütelda, sest ametlikke protokolle alles ei ole. Tegelikult võiks ideaalis need andmed siiski olemas olla, sest toona oli kord, et klubid esitasid jalgpalliliidule oma kassaramaatud, kus oli tegelikult pealtvaatajate arv kirjas, aga kas need raamatud säilinud on, see on iseküsimus. Üldiselt mängiti ikka tuhande-kuni kahetuhandelise publiku ees, sageli ka kolm tuhat ja üle, kehvematel kuni viissada. Tallinnas tõmbasid enim publikut Tallinna Sport ja Estonia. Palju publikut oli ka Pärnus, nagu ikka. Hiljem oli palju poolehoidjaid ka Tartu Olümpial. Kujunes sul seda perioodi uurides ka oma „eestiaegne lemmik“? Ikka! Tallinna Sport, sest sellega mul on oma teatav side. Omal ajal sain vanaisaga rääkida, küll üsna vähe, üheksakümnendate alul ja nii. Tema rääkis, et
7
4/2015 7/2015
käis omal ajal Wismari staadionil Tallinna Spordi mänge vaatamas. Ja siis tuli uus Eesti aeg, algas taas ka kohalik kõrgliiga ja tekkis Flora. 1990.aastal mängis Flora veel Nõukogude Liidu esiliigas, jäi viimaseks. 1991. aastaks kukkusid teise liigasse, seal tulid teiseks. Ja 1992. oli juba Eesti Meistriliiga. Meie praegust meistriliigat hakkasin jälgima selle aastatuhande alguses, samal ajal hakkasin ka selle kohta materjale koguma, ka tagantjärele. Täiuslikust andmekogust on veel puudu mõned karikamängud, õigemini nende protokollid, vist olid 1999.aastast. Meistriliiga kohta on mul ligi 100% kogu olemas, Flora kohta ka aasta 1990 ja 1991, aga seal on kahjuks protokollid ebatäiuslikud, sest vahetused on puudu, on ainult ülesantud koosseisud, mis värvi mänguvormid, kus mängiti, kohtunikud ja nii edasi. Mõnikord kui loen Soccerneti foorumit, kus sa suvalise klubi teemas mingi infokillu viskad, siis jääb mulje, nagu sul oleks kõik kohe peast võtta. Kuidas sa oma kogu tehniliselt haldad? Mul on arvutis oma süsteem, enam-vähem paari klikiga saan suvalise info kätte. Kogu info on varundatud, hoian seda kahel eraldi kõvakettal.
Möödunud hooaja lõpus peetud traditsioonilise klubijuhtide ja fännide kohtumise järel toimunud täringujalgpalliturniiril väljus Kesa võitjana Väikese Karika mängudest.
Viska kohe ja praegu üks fakt Flora kohta, mida üldsus väga ei tea. (Mõtleb paar sekundit). Karl Palatu on löönud Flora eest 16 väravat ja neist 6 Sillamäele! (Naerab.) Koondise kohta on sul kogu info olemas? Jah, nii vana kui uuema aja kohta. Eesti koondises on hästi palju ühemängumehi... Tead, kes on kõige vähem mänginud? Meie oma Maksim Gussev, Soome-Eesti 0:2! Mängis ühe minuti. Ütlesid, et hakkasid Meistriliigat jälgima millenniumivahetusel. Kuidas sa Flora tribüünidele jõudsid? Ikka läbi koondisemängude. Neil mängudel ja reisidel saime tuttavaks, algul ei tundnud ma ju ei klubide ega koondise mängudel mitte kedagi, käisin üksinda mängudel. Koondist käisin vaatamas juba esimestest mängudest, 1992.aastast alates. Hiljuti lugesin kokku, vist oli 130 nähtud koondisemängu. Vahele on jäänud mõned kunagised mängud, mis ei
Viienda Sektori kamraadidega Sillamäel rohevalgeid toetamas.
8
toimunud Tallinnas, vaid Kuressaares, Tartus aga üldiselt on kõik ära nähtud. Välismaal olen kõige kaugemal kaasas käinud Andorras, see on siis kilomeetrite poolest. Väljaspool Euroopat ei ole ma käinud ja Euroopas on puudu Island ja huvitaval kombel ka Holland ja paar riiki veel. Kõige põnevam minu jaoks oli Põhja-Iirimaa, oma huvitava ajaloo ja poliitilise olukorra pärast.
kohati isegi palju huvitavam. Ütled, et hoiad end kursis. See peab olema jube töö! Kuidas muidu seletada seda, et sul on momentaalselt info olemas, kui keegi räägib Boca Juniorsist või kui mõni eestlane liigub klubisse, kus varem pole ühtki eestlast olnud... Minutiga on sul foorumis kirjas read: selline staadion, sellised publikuarvud, sellised ultragrupeeringud selliste vaadetega ja nii edasi... Kust sa selle aja võtad? See käib kiirelt ju. Google'is on kõik olemas! (Naerab). Aga eks mul on ühtteist ikka peas ka jah. Internetiajastul liigub info väga kiiresti ning ühelt poolt on olemas ametlik info, aga paralleelselt sellega liigub ka mitteametlik informatsioon. Ühesõnaga, on olemas saite, kust leiab asju väga kiiresti.
Oma poliitika- ja ajaloohuviga suudad sa inimesi aegajalt üllatada ja ka ärritada. Su seisukohad on sinu jaoks paigas ja üsna jäigad. Flora tribüünidele oled pidama jäänud ka seetõttu, et leiad sealt vaate- ja aatekaaslasi? Loomulikult. Kui sind vaadata – keskealine hallipäine muhe härra – siis ei vii sind vaimusilmas kuidagi kokku üldlevinud ultrafänni imagoloogilise kuvandiga, aga ometi oled sa selle maailmaga ülimalt detailselt kursis. Kas ma eksin, kui ütlen, et Mati Kesaväli on maailma ultrakultuuriga kõige paremini kursis olev inimene Eestis? Võib-olla ei eksi! (Naerab). Kes teab, ehk on kusagil veel mõni minusugune.
Oma vaateid ja hoiakuid deklareerid sa avalikult, aga ultrakultuur on väga laiapõhjaline ja sealt leiab lihtsustatult öeldes nii valgeid kui punaseid. Kuhu sa ise ennast positsioneerid ja kas sa vastustad ennast oma vaadetelt mingitele teistsugustele ultraliikumistele või pigem pead neid ja konflikti nendega kultuuriliselt huvitavaks fenomeniks? Ma ei vastusta ennast kellegagi. Tegelikult ei ole mitte mingit vahet – ultrad on ultrad, see, mis nad kokku toob, on ikkagi jalgpall. Ultrafänlus on eluviis. See, mis vaated neil on, see polegi nii tähtis, see lihtsalt loob selle konflikti. Ilma konfliktita ei olegi midagi, see on absurd. See ei toimi, et kõik käivad rõõmsate nägudega ringi ja on nunnud, nagu UEFA soovib. Et ei ole mingeid vaatelisi
Foto: Andres Putting / DELFI
Igatahes on sul suvalise klubi teemas kohe visata mingi infokild nende fännide kohta. Eks ma hoian ennast fänlusega kursis. Asi on tegelikult selles, et jalgpall ei ole minu jaoks ainult see, mis toimub väljakul – jalgpall on palju suurem! Tegelikult ütleks isegi niimoodi, et suhe on 50/50, jalgpall ja seda ümbritsev. Ja see ümbritsev on
Koos legendaarse kollektsionääri Hubert Tammikuga võistlemas jalgpallimälumänguvõistlustel.
9
lahkhelisid ega midagi, see ei toimi. Ilma konfliktita jääb järele puhas, steriilne äri. Nii käib see üle maailma. Kes on parempoolne, kes vasakpoolne. Ida-Euroopas on ülekaalus parempoolsed, LääneEuroopas vasakpoolsed. Vasakpoolsus on sealjuures veel huvitav sellepoolest, et ta ei ole niiöelda kommunistlik või sotsialistlik, vaid on selline... Antirassistlik, nagu nad seda ise kutsuvad, multikulti, mida Vana Euroopa peale surub.
ühendavaid faktoreid on palju – näiteks religioon.
Kui Ida-Euroopa ajaloolist taaka vaadata, siis faktiliselt on ju tegemist paradoksiga, kui idas on parempoolsed ja läänes vasakpoolsed. Kui palju Ida-Euroopas on üldse säilinud ultragrupeeringuid, kelle vaated on pigem punakat värvi? On mõned jäänud küll, nagu näiteks Bulgaarias CSKA Sofia ja mujalgi mõned niinimetatud armeeklubid. Samaaegselt ei ole nad ikkagi täielikult vasakpoolsed – armeeminevik on neile külge jäänud, aga sisult on nad siiski ikkagi pigem parempoolsed.
Miks on ultrate jaoks pürotehnika nii oluline? See on kõige võimsam ja atraktiivsem eneseväljendusviis, visuaalselt efektne, mille abil on lihtne vastasfännidega sotid selgeks teha – kes on kõvem, kes on kellest parem. Show'sse maetakse meeletul hulgal oma aega ja raha. Näiteks Gelsenkircheni fännid tegid kunagi võimsa tifo, see läks maksma 15 000 eurot. Nad alustavad juba kahe hooaja vahel, neil on kindlad mängud paigas, tähtsamad mängud; ja ettevalmistus algab juba siis: ideede paikapanek, rahakogumine ja nii edasi. Dresdeni Dynamol on näiteks selline lugu, et linnas on bensiinijaam, kus iga tangitud liitri pealt annetatakse mingi kopikas Dynamo fännidele.
Väga sageli käiakse välja – ja väga sageli just „sobival hetkel“ - ultragrupeeringute seosed kriminaalse maailmaga. Kui palju neil kahel maailmal reaalselt kokkupuutepunkte on? Ei ole. Ultraideoloogia ei ole olemuslikult tegelikult absoluutselt kriminaalne. Siin tuleb tõmmata selge piir huliganismiga. Millistes riikides huliganism kõige elujõulisem on? See on jäänud ikkagi Ida-Euroopasse. Venemaa, Poola, Tšehhi... Viimasel ajal on seoses ultrate subkultuuri allasurumisega UEFA poolt olukorda ära kasutamas ja pead tõstmas just seesama huliganism. Suurtes Ida-Euroopa klubides, kus on palju ultraid, on reeglina ka mingi hulk huligaansete vaadetega vendi. Ultrad ise ei ole vägivaldsed üldiselt, aga naginaid tekib ikka. Seda ei peeta üldiselt halvaks. Küll aga peetakse ultrate hulgas väga halvaks tooniks seda, kui rünnatakse niiöelda „tavalisi fänne“, pealtvaatajaid. Samas on levinud ju ka see, kui kaks ultragruppi kohtudes mitte nukke kokku ei pane, vaid võtavad hoopis kannu õlut. Jaa, väga levinud on ultragruppide rahvusvahelised sidemed ning need laienevad sageli lõpuks klubidevaheliseks suhtluseks välja, nii, et klubid mängivad sõprusmänge ja suhted seatakse pikaks ajaks sisse. Selliseid näiteid on palju ja ultragruppe
Oma riigi koondisest on paljudel ultratel aga täitsa ükskõik. Jah, paljude jaoks on klubi ja ainult klubi. Hispaanias on asi eriti naljakas, vasakpoolsed ultragrupeeringud ei käi Hispaania koondise mängudel, sest nende jaoks on koondis liiga rahvuslik. Lisaks muidugi sealne separatismi-teema.
Aga mis saab siis, kui ühel meeskonnal on kaks või rohkem ultragruppi? Kas tekib konflikt? Ei, ei. Reeglina saadakse hästi läbi. Nad võivad paikneda tribüünil eri kohtades, aga kui on mingi suurem ettevõtmine, siis konsulteeritakse ja tehakse kõiki asju koos. Reeglina on üks neist rühmitustest suurem kui teised, see on siis asja juht. Nagu ühiskonna minimudel. Ongi! Ma olen alati rääkinud, et kui sa tahad kusagil võõras riigis näha, milline see riik on ja mis inimesed seal elavad, kuidas elu korraldatud on, kuidas suhtutakse omadesse ja võõrastesse, siis mine jalgpallistaadionile mängu vaatama. Kohe näed ära – milline on inimeste temperament, kuidas on organiseeritud turvalisus, toitlustus, milline on staadion ise – see on täielik riigi või linna visiitkaart. Milline su enda kõige eredam ultraelamus välismaalt on? (Kiiresti ja veendunult) Varssavi Legia. Ja sinna kõrvale Varssavi Polonia. Polonia läks pankrotti ja kukutati neljandasse liigasse. Läksime mängule, staadion oli pea sajaprotsendiliselt täis. Polonia fännid tulid, neil oli endiselt sees harjumus käia
10
Mis Eestis seni on puudu jäänud, et meil ultrakultuur nii lapsekingades on? Ju eestlastel pole seda soont, või ma ka ei tea... Eks siin ole oma mõju ka sellel, et elame Euroopa ääremaal, me näeme vähe, me ei näegi peaaegu midagi. Vanas Euroopas elavad inimesed kogu selle möllu keskel, nähakse ja kuuldakse, mis teised teevad ja siis tehakse järgi ja proovitakse teha paremini. See on üks põhjus, miks ma jalkafoorumisse hakkasin mingil hetkel neid ultrate videoid postitama – et inimesed näeksid! Et nad näeksid, et mujal tehakse nii ja tehakse selliseid asju, et ultrad ei ole mingid üksteist püroga taguvad huligaanid ja kaklejad. See sinu jäärapäisus on legendaarne ja minu tutvusringkonnas oled sa inimene, kellel on kõige siiramalt savi sellest, mis sinust arvatakse. Igal aastal võtad vastu jalkafoorumi Kõige Jäärapäisema Postitaja auhindu. Aga sinu järjekindlus on vilja kandnud – veel viis-kuus aastat tagasi laulsid sa läbi mitme hooaja, et Eesti liiga vutimängudel peab saama tribüünil õlut juua. Leiti sada põhjust, miks seda mitte lubada ja kui lõpuks luba anti, siis tõdeti, et – kurat, ei tulnudki neid probleeme, mida kartsime. Sama asi pürotehnikaga – raiusid seda rauda aastaid, isegi Aivar Pohlak narris sind ühe mängu kommentaaris selle pärast. Aga mingil hetkel anti ka sellele järgi, pandi paika reeglid – ja asi toimib! No ongi, noh! Nii ongi! Täpselt sama lugu on kogu jalgpallifänlusega üleüldse, müütide murdmisega tuleb palju tegeleda. Alles neli-viis aastat tagasi avaldas ajakirjandus fännide tegevusest lugusid ainult siis, kui midagi oli halvasti. Küll keegi kakles, küll keegi viskas tõrviku kuhugi. See on õnneks ära kadunud, enam ajakirjandus sedasi ei käitu. Kõik, mis on uus ja teistsugune, on inimeste jaoks hirmutav. Ja seda on praegu paljude jaoks ka ultrafänlus. Veel.
Aga kuidas teha tavalisele, küljetribüünil istuvale vutisõbrale ja üldse inimesele tänavalt selgeks, et ultrafännid ei ole lihtsalt lärmakas organiseerimatu kari elukaid, vaid täpselt samasugused inimesed, nagu sa isegi, kes peale mängu lähevad koju, võtavad särgi seljast ja naasevad oma pereelu ja töö juurde, nagu sinagi? Ei olegi, tegelikult. Ei olegi võimalik. Selle mõistmiseks peab olema sisemine soolikas, peab mõistma erinevuste tähendust. Ja see muutub ning saab muutuda ainult ajaga. Mida rohkem tekib ultraid, seda rahulikumalt asja võetakse. Ja see on sedasi ka välismaal. Igal pool peetakse ultraid hullukesteks, sest nad on ju olemuselt äärmus. Paljudele on vastuvõetamatu, et seltskond on suuremalt jaolt maskuliinne, sageli liiga aus ehk poliitiliselt ebakorrektne. Kui proovida sellist liikumist maha suruda, hakkavad nad vastu. Sama loogika nagu kasvõi motojõukudega, ajavad omale nahkriided selga, elavad oma põhimõtete järgi, neil on oma grupisisesed suhted – ja inimesed vaatavad neid samamoodi: vaat, kus on kuradi kriminaalid... Kuigi nad on tavalised inimesed, arstid ja advokaadid, ehitajad ja keevitajad, kõik kõrvuti. Täpselt nagu kasvõi Flora Viiendas Sektoriski. Üldiselt on probleemi läte ka selles, et oleme inglise vutikultuuri mõjusfääris, tänu televisioonile – seal on prevaleeriv pigem casual vutifänlus, Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga on valdav ultrafänlus. Ehk sellest, et Eurosport näitas paar aastat Poola Ekstraklasat ja selle fänne, on vähe, seda tuleks teha 15 aastat? Jah, ja ka siis ei näeks sealt ikkagi kõike. Seda, mis TEGELIKULT toimub, näitab alternatiivmeedia. Aga küljetribüün alternatiivmeediat ju ei tarbi...
Foto: Catherine Kõrtsmik
mängudel – ja tegi mingi neljanda liiga külameeskonna vastu sellist show'd, et hullumaja. Ja Legia, see oli juba lihtsalt kreisi. Saad aru, nad laulavad üht laulu 15 minutit järjest, kogu see tribüün – ja kui vastased lõid värava, siis laulu volüüm kerkis nii metsikuks, et mul läksid tribüünil kõrvad lukku. Ja ei mingit kakofooniat – ees megafoniga mees, kõrval trummid ja ülemisel tasandil veel kaks venda, kes asja koordineerisid. Võimas, võimas.
11
GERMAN ŠLEIN keskpoolkaitsja
12
13
FLORA NOORED,
FLORA PERED Jaanus Pruuli, FC Flora kommertsdirektor
FC Flora noortesüsteemi lapsevanemad on klubi jaoks väga olulised ja töö meie sisemise kogukonnaga on juba mitmendat aastat olnud meie suurimaid prioriteete. Juba mitmendat hooaega oleme Flora esindusmeeskonna kodumängudel meie lapsevanemaid võõrustanud FC Flora Family Lounge'is, kus lisaks priile sissepääsule ja Premium liiga mängu vaatamise võimalusele pakume ka suupisteid, kohvi, teed. Suurematel kodumängudel oleme korraldanud lastele õpitubasid, mis on nii laste kui emade-isade poolt saanud väga palju kiidusõnu.
Alates 2013. aastast oleme koostöös meie hea toetaja Sportlandiga võimaldanud meie noortesüsteemi lapsevanematel oma võsukestele jalgpallivarustust soetada soodushinnaga ja tänavu on see võimalus laienenud staadionil asuvast Sportland Footballist ka Kristiine Keskuse Sportlandi kauplusesse.
Olulisi teetähiseid on meil tulemas veelgi - 29. augustil mängime A.Le Coq Arenal Nõmme Kaljuga, kus ei ole võimatu, et sünnib ka Premium liiga kõigi aegade publikurekord. 2. oktoober on aga see päev, mis kalendris meie hooaja viimaseks kodumänguks ja kus loosime välja Flora 25. juubelihooaja peaauhinna. Selleks on ei vähem ega rohkem kui KIA Rio sõiduauto, mille keegi õnnelik saab omale päriseks! Vaheloosimised toimuvad kõigile meie kodumängudel!
FC Flora tänavune Perepäev toimub 18. septembri õhtupoolikul. Sama päev tähistab meile ka sümboolselt tänavuse 25. juubelihooaja suursündmust, kus meie vastaseks on Tartu Tammeka ja kus meie esindusmeeskond mängib juubelihooaja erilises oranžis mänguvormis! Sel reedesel õhtul, kus Flora-Tammeka mäng A.Le Coq Arenal algab kell 19:00, ootab ees väga palju üllatusi!
14
15
SUVEST JA SÜGIS Kuigi suvi on umbes-täpselt poole peal, saab tegelikult juba teha kokkuvõtte FC Flora noorte jalgpallisuvest. Käidi hulgaliselt turniiridel (Örebro Cup, Pärnu Summer Cup, Dana Cup, Saarema Cup, Otepää Cup, Rapla Cup ja loomulikult meie enda poolt korraldatud Tallinn Cup). Pea kõik grupid on juba ka treeninglaagris käinud (Illustel, Viljandis, Vändras, Vinnis ja Kuusalus). Kuigi mõned turniirid on veel ees (meie 2000 ja 2001 esimesed grupid sõidavad kõrgetasemelistele kutsetega turniiridele vastavalt Valgevenesse ja Soome) ja mõned laagrid kohe algamas (3 gruppi siirduvad esmaspäeval Jõulumäele treeninglaagrisse) on lõbus suveaeg lõppemas ja algavad noorte meistrivõistluste sügisringide mängud. FC Flora noortesüsteemis pole võit kunagi primaarne olnud, hinnatakse treenerit kelle mängijad jõuavad lõpuks esindusmeeskonna ridadesse, mitte aga treenerit kelle poistel õnnestub kuni 14 aastaste meistrivõistlustel kuldmedal kaela riputada. Ärgem saagem valesti aru, jalgpallimängus on alati võit tähtis, kuid see peab tulema läbi kogu meeskonna ja mängijate loomuliku arengu ja pingutuse. Noorteklassis pole eriline kunst leida teistest suurem, tugevam ja kiirem laps, kelle peale kogu mäng üles ehitada. Palju keerulisem on õpetada lapsi mängima meeskonnana ja tegema platsil õigeid asju. 16
SEST FC FLORAS ILMAR PÕHJALA, FC Flora noortetöö juht
Mäletan siiani seda sooja tunnet, kui alles noore treenerina olin mitu kuud poistega harjutanud värava alt lahtimängimist ja see esimest korda võistlustel hästi välja tuli! Treeneritele lisandub alati vanemate surve, kes soovivad tulemusi nüüd, täna ja kohe. Ja tulemuseks ei loe lapsevanemad sageli mitte seda, kui laps on lõpuks selgeks saanud siseküljesöödu, vaid seda kui kusagil kedagi võideti. Täna on meil FC Floras 21 noortetreenerit ja ligikaudu 550 last. Eelmise aasta septembris lisandus meile 150 last, mis oli ausalt öeldes päris hirmutav hüpe. Kohe-kohe on september jälle tulemas ja meie klubi uksed on jätkuvalt kõikidele lastele valla. Lisandub uus 2010 laste grupp ja meie 2009 poisid, kes eelmisel nädalavahetusel käisid oma elu esimesel turniiril pole enam pesamunad vaid FC Flora vanad veteranid! Tooge oma laps meile trenni! 17
FLORA PES
OTEPÄÄ CUP FC Flora 2009 grupi treenerid on Eneli Vals, Alo Dupikov ning Silver Kruusalu. 18
SAMUNAD
PIL
2.augustil said oma „tuleristsed” FC Flora pesamunad - meie kõige väiksemad mängijad 2009 grupist. 10 võistkonna osavõtul toimunud Otepää Cupil mängisid meie jõmmkärakad end veenvalt poolfinaali, kus võitlejate jõud rauges ning vastu tuli võtta napp 3:4 kaotus turniiri hilisemalt võitjalt Põlva Lootoselt. „Energia sai tühjaks,” sedastasid meie kuueaastased kangelased, ning ei lubanud kaotusel pead norgu lasta, sest see oli alles algus! Turniiril vältel pakkusid mängijaile marulist kaasaelamist lapsevanematest fännid ning kõlama jäänud arvamuse kohaselt oli väikesi florakaid kannustanud fänlus tasemelt mitte kehvem, kui see, mida naudib Flora esindusmeeskond! 19
Ait채h FC Flora sponsoritele ja toetajatele:
TOIMETAJAVEERUD Marek Tiits Flora mängukavade toimetaja marek@fcflora.ee Alltoodud artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
PUNASTE LATERNATE IGAPÄEV EHK
TAGAOTSATRAAGIKA
Üks mu sõber ütles hiljaaegu: 95% maailma klubidest ei saavuta oma eksistentsi jooksul mitte ühtki tiitlit.
Jutu kontekst oli lihtne: me rääkisime klubi sportlikest tulemusest ja sellest, kas ja kuidas see mõjutab klubi ümber tekkinud kogukonda ja selle suurust. Ehk lihtsamalt: kui klubi ei võida, kas saab neil siis olla fänne? Kas saab neid klubisid ka mingil moel turundada? Kas klubi toetajaskonna ehk publikuarvu ja turundusliku edukuse vahele peab tõmbama võrdusmärgi? Jah, on vastus ühele neist küsimusist. Jah, kui klubi ei võida, siis neil saab olla fänne. Ja selleks ei pea sugugi olema Leicester City või Paderborn. Ei pea üldsegi vaatama Inglismaa või Saksamaa poole. Piisab, kui heita pilk kodusesse tagaaeda ja väga hea on seda pilku sinna visata just täna. Miks täna? Sellepärast, et vist esimest korda koduse meistriliiga ajaloos - seda siis peale iseseisvuse taastamist - oleme olukorras, kus tabeli tagaotsaklubid näitavad oma väikestel skaaladel ette, kuidas kogukond tekib, miks ta tekib ja kuidas publik staadionile tuua nii, et võit on sealjuures midagi erilist, tõeliselt harvaesinevalt maitsvat ja seeläbi ka eriliselt pikatoimelise naudingufaktoriga. Vilunumad vutisõbrad on küllap nüüdseks juba aimanud, et vihjan kolmele klubile: Viljandi Tulevik, Tartu Tammeka ja Pärnu Linnameeskond.
Heidame pilgu enam-vähem värskesse, käesoleva mänguvooru eelsesse publikunumbrite tabelisse. Pane tähele, et see pärineb veel ajast, mil olid mängimata käesoleva vooru kohtumised ja selleks hetkeks, kui kava käes hoiad ja seda teksti loed, võivad asjalood mõneti muutunud olla. Seda vaid detailides, suurt pilti see siiski ei muuda.
Liigas mängivad 10 meeskonda. 5 neist on professionaalsed, ülejäänud amatöör- või poolprofiklubid. Kuiv ja kiretu ja oi-kui-kõnekas fakt on järgmine: publikunumbri esiviisikus on vaid 2 (KAKS) profiklubi. Esikohal on hetkel teist aastat järjest Flora, teisel kohal Kalju ning järgnevad paramparaa! - Tartu Tammeka, Pärnu Linnameeskond ning Viljandi Tulevik. Paneme Flora ja Kalju kõrvale. Tammeka on kaks korda üle elanud relegatsiooni ning ühel puhul pelga õnne ja teisel juhul klubi üle võtnud ärksa administratsiooni ennastsalgavate ponnistuste läbi. Artikli kirjutamise hetkel on nad üheksandal kohal, üleminekumängudest päästev kaheksas koht on kahe punkti kaugusel. Kõige selle juures on veider mõeldagi, et just see Taaralinna klubi on see, millest räägitakse kui ehedaimast näitest, kuidas on suudetud väheste - kohati olematute - vahenditega mobiliseerida oma kõige lähem kogukond ja klubi edukalt turundada. Olematu eelarve raames opereerides on suudetud luua klubist kuvand kui värskest, nooruslikust ning stambivabalt mõtlevast ent samal ajal täiesti tõsiseltvõetavast klubilisest
21
kooslusest, mille amibitsioonikuses ei ole kellelgi kahtlust. Pitseri eelnevale lööb publikuarv: kodumängudel stabiilselt 300-400 pealine publikum. Ja mida nad selleks teinud on?
See tähendab, et suurtel klubidel (jah, ma pean siinkohal silmas ka täna publikuarvuga uhkelt esikohal troonivat Florat) saavad ilmselgelt mingil hetkel turunduslikud nõksud otsa. Ideaalis peaks nende nõksudega olema nende otsalõppemise hetkeks saavutatud oma kogukonnaga selliselt piisav ja püsiv side, mis võimaldab inimesi staadionile tuua ka sel perioodil, mil turundusnõksud puhkavad, oma kasutusväärtust regenereerivad. Piltlikult öeldes hüpatakse Kalju batuudilinnakud Hiiu staadionil mingil hetkel katki ja Flora ei suuda ka parima tahtmise juures igal hooajal oma publikule sõiduautot välja loosida.
Rääkinud inimestega. Ei, mitte igaühega näost näkku ja kätt hoides, vaid visuaalse kommunikatsiooni elementaarvõtteid kasutades. Andes mõista, et ollakse nende poolt ja nende jaoks. Minnes klubiga inimeste juurde ja olles nendega ka siis, kui inimesed on füüsiliselt klubist eemal. Pakkudes neile mänguelamuse lahutamatu osisena lihtsat, maitsvat ja odavat suupistet ja puhast ümbrust. Luues neile võimaluse kanda klubi värve, soetades selleks taskukohase hinna eest sinivalget atribuutikat. Ning kasutades maksimaalse piiril ära tasuta kättetulevaid sotsiaalmeediakanaleid. Pärnu ja Viljandiga on lood natuke teised. Võimalused on neil veelgi piiratumad kui Tammekal, kuid inimesed neis linnades oleksid otsekui oma vutikirge vaka all hoidnud, nagu vana mees sinimustvalget lippu sahvriseina vahel ajal, mil see trikoloor keelatd oli... Ja nüüd, kui nende linnade meeskonnad taas kõrgliigasse pääsesid, kisuti lipud seinte vahelt välja ja tormati tribüünidele. 392 (Pärnu) ja 323 (Viljandi) pealtvaatajat keskmiselt kodumängul ei ole miski, mida häbeneda. Seda eriti olukorras, kus selles tabelis nende seljataga seisvad neli profiklubi ei ole sel hooajal suutnud alistada kahe- ja poolesaja pealtvaataja maagilist keskmise piiri oma kodumängudel... Viljandi on punktitabelis 7.kohal, Pärnu aga sootuks viimane. Kumbki meeskond ei saa kelkida just ülemäära positiivse mängudesaldoga. Otse öeldes nad võidavad väga harva. Aga ometi lähevad nad inimestele korda, sest neis on miski, millega need inimesed saavad end seostada. Neis on miski, mis puudutab midagi neis inimestes, kes tulevad tribüünidele, toetavad oma meeskondi ja laulavad neile, teades sisimas, et võit täna oleks jälle üks väikene ime. Sest väikesi imesid need meeskonnad oma poolehoidjaile siiski aegajalt serveerivad... Proportsioonid on erinevad, seega on ka nõudmised, mida endale esitada, kindlasti erinevad. Turunduslikult publikumiarvu üleval hoida on raske, loomulikult arenev pealtvaatajate hulk aga kipub saavutama mingit neetud püsiväärtuspiiri, millest edasiliikumine on väga visa ja vaevaline.
fcf magazine
422
„Kogukond” on kohati tülgastuseni äraleierdatud sõnakõlks ja ma ei ole sugugi kindel, et väga paljud selle sõna kasutajad üldse enam mäletavadki, millest või kellest see pilastatud termin tegelikult räägib. Jaa, kindlasti on see vahva kantseliitlik vormel, mida pikkida erinevaisse ettekandeisse, vaheldumisi sõnadega „jätkusuutlik” ja „rohujuuretasand”. Aga just kogukond ongi see, mille najal on edukad tagumise otsa klubid ja mida meie suurtel klubidel veel ette näidata ei ole, nii kibe, kui seda tõde siin ja praegu ka välja öelda on... Puuduvad omad inimesed, paljuski toetutakse anonüümsetele bussireisijatele, kes hüppavad sinu vahvasse masinasse Kosmose peatuses ja kobivad siis juba Vineeri peatuses välja, just siis, kui oled end soojaks saanud ja valmistud nendega mõnusasti juttu vestma ja aega viitma. Ta sai oma sõidu. Tuleb jälle siis, kui on vaja. Mitte siis, kui SINA teda ehk kõige rohkem vajad. Ja sa ei saa seda talle ette heita. Sest kes sa siis õieti oled? Lihtsalt üks bussijuht. Aitäh viisaka teeninduse eest, nägemiseni! Siit jõuamegi lõpetuseks välja mu loo pealkirja juurde. Tagaotsatraagika. Sa ei pruugi võita, aga sind armastatakse palavalt su kõige lähedasemate poolt. Ja esiotsatraagika. Sa võid võita kõik, mis võita on, aga sealjuures mitte kellelegi korda minna ja oma kulla-karrakoormaga üksi pimedas toas istuda. Kumbapidi traagilisust sina oma ellu eelistaksid?
8/2015
TULE FC FLORASSE
JALKATRENNI! FC Flora kutsub jalgpallitrenni 2005., 2006., 2007., 2008., 2009. ja 2010. aastal sündinud poisse ja tüdrukuid. Varasem jalgpallikogemus pole tähtis. Loomulikult ootame trennidesse ka vanemaid poisse ja kõiki tüdrukuid! Treeningud toimuvad kesklinnas, A.Le Coq Arena kõrval asuvatel muruväljakutel või Sportland Arena kaasaegsel kunstmuruväljakul, aadressil Asula 4c. Talvel treenivad FC Flora noored Kotka hallis (Linnu tee 5).
Lisainfo FC Flora noortetrennide kohta: telefonil 627 9948 ja noored@fcflora.ee