Viisnurga varjus

1

K천ikide kommunismi kuritegude all kannatanud eestlaste m채lestuseks!

Mitte teada, kuidas elasid inimesed vanasti, t채hendab elada pimeduses (Rooma vanas천na)

"Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud.

Meie isade higiga on see pind siin rammutatud.

Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud.

Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga.

Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel. Temale on pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Tema pind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad, kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme me valmis ohverdama kõik. Kuigi kaduv on meie töövili, jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa – meie Eesti!"

Eesti Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi kþnest 1934.a.

Proloogi asemel 1818. aastal sündis siia ilma mees, kelle ideed põhjustasid hiljem maailmas palju kannatusi. Selleks meheks oli Saksamaa juut Karl Marx.

Koostöös teise fantaasiaküllase mehe Friedrich Engelsiga tekkis mõlemal kabinetiteadlasel omapärane ettekujutus tuleviku ühiskonnast kommunismi kujul. Iseenesest oli tegemist üsna süütu ettevõtmisega, kuni see jäi teooria tasemele. Samahästi oleks võinud nad arendada mõtet kogu inimkonna siirdumisest vee alla elama. Oleks ju väärt idee! Mere, või lihtsamalt öeldes veega kaetud pindala ületab tunduvalt maismaa oma meie vanal armsal koduplaneedil. Seega oleks hirmutav mõte ülerahvastumisest kadunud pikaks ajaks. Jääks vaid üks pisiasi - inimene ei ole kohandunud eluks vee all.

Asi oleks olnud lihtne ja meie mõlemad naljamehed oleksid jäänud ehk maailmale tundmatukski, seda enam, et ajaloost teadaolevalt ei loobunud kumbki neist kodanluse hüvedest (Engels oli ise tehaseomanik), mida nad oma kirjatükkides raevukalt hukka mõistsid, kui kusagil maailmas ei oleks nende muinasjutule põhineva idee üles korjanud teistlaadi mees, kes oli naljast kaugel. See mees oli Vladimir Uljanov - elus kibestunud, auahnete ambitsioonidega, mitte eriti analüüsivõimeline vene inimene. Tema juba ei hakanud arutama, kas inimkond suudaks toime tulla eluga vee all ehk siis, kas kommunism on peale teooria ka praktikas kehtestatav. Kui ei suuda elada vee all, siis sunnime elama! Kui kommunism ei ole praktikas kehtestatav, siis sunnime kehtestama. Hilisem ajalugu tunneb seda meest Vladimir Iljitš Leninina.

Kes on vaevunud lugema Karl Marxi "Kapitali", see on tõenäoliselt pannud ka tähele, et sellest üllitisest võib välja lugeda vastavalt tõlgendusele erinevaid seisukohti. Marx, kes wikipedia kohaselt oli ülikooliaastatel lõbus napsivend ja paras boheemlane, kirjutas palju, kuid ei suutnud põhjendada oma küllaltki küsitavaid teooriaid. Üks tema teooriatest põhines inimese täielikul ümberkasvamisel viljastava kommunismi tingimustes. Teooria on aga selline

asi, millega inimloomuse juures ei ole midagi peale hakata. Marx ja tema järele ka teised kommunismi propageerijad ei tunnista mingeid pooltoone nende jaoks on olemas vaid kaks äärmust: must ja valge. Marksistlikus doktriinis on kaks kindlat seisukohta: kapitalism on halb ja töölisklass hea.

Samas ei olnud Marxil töölisklassi elust aimugi, sest töötegemisega selle sõna tegelikus mõttes ta ennast ei vaevanud. Tema kirjatükkide põhjal võis igaüks leida just temale sobiva tõlgenduse. Pole siis ime, et Lenini juhitud Vene radikaalid lugesid raamatust välja omaenda marksismi-kommunismi, mis koosnes vandeseltslasliku partei loomisest, töölisklassi organiseerimisest, proletaarse riigi asutamisest, ülemklassihävitamisest ja revolutsiooni laienemisest üle kogu maailma. Seega vägivald! Muide, ka Marx ise konstanteeris südamerahuga: "Vägivald on maailmarevolutsiooni ämmaemand". Marx võis küll olla üsna rikkaliku fantaasiaga muinasjutuvestja, kuid inimesetundjana oli ta alla igasuguse arvestuse.

Marxi ehk põhjapanevaim töö kommunismi propageerimisel on 1848. aastal ilmunud "Kommunistliku partei manifest". Selle ilmumisest kuni praeguseni on ühe kõige inimvaenulikuma idee elluviimise nimel kaotanud oma elu üle 100 miljoni inimese. Kuid tema idee on kahjuks elus siiani .... !

Kommunisti tõelist olemust väljendab hästi 223. laskurpolgu poliitilise

komissari Manohini kõne Elvas 1941.a. veebruaris, kus ta ütles muuhulgas: "Hea kommunist oled sa alles siis, kui silmi pilgutamata võid surma saata ka oma isa ja ema, kellest sa tead, et nad saboteerivad partei käske.": Et inimesi veenda selliste kindlameelsete isikute olemasolus, lõid kommunistid müüdi noorukesest Pavlik Morozovist, kes olevat andnud üles omaenda isa ja kelle kulakud kättemaksuks tapsid. Nagu suurem osa kommunistide heroilistest lugudest on ka see lugu puhtakujuline väljamõeldis.

Kommunistid eitavad religiooni, kuid ometi lõid nad kõiki teisi religioone maha tehes omaenda religiooni - kommunismi. Aga kui mistahes religiooni juhivad fanaatikud või lihtsalt religiooni oma hüveks kasutavad isikud, on tulemus rahva jaoks traagiline.

Käsitledes vastsete kommunistide maailmavaadet kirjutas tuntud vene filosoof Nikolai Berdjajev 7. novembril 1922. aastal Londonis eksiilis olles: "Bolševism on vaimne nähtus ja vaimne haigus; seda haigust ei saa ravida ratsaväediviisi abil ... Bolševism saab eksisteerida üksnes kupli all isoleerituna, kuid see hukkub värske õhu käes kokkupuutel üleilmsete jõududega:" (Berdjajevi kiri avaldati NSV Liidus esmakordselt alles ajutise näilise avatuse ajal 1995. aastal) Muide, samasugusele järeldusele jõudis ka N. Liidu välisminister Lev Trotski (tegeliku nimega Leib(a) Bronštein), öeldes: "Kommunism ei suuda eksisteerida ühel planeedil koos teistsuguse riigikorraga riikidega." Selle all pidas Trotski-Bronštein silmas loomulikult seda, et teistsugune riigikord tuleb hävitada, et kommunism võidule pääseks.

Marxi teooria kohaselt pidi ülemaailmne revolutsioonide laine alguse saama riikidesiseselt. Venemaa revolutsiooni isa V. Lenin praalis: "Vene revolutsioonile ja rahule järgneb kohe maailmarevolutsioon. Kõik kodanlikud valitsused kukutatakse. Järgneb ülemaailmne proletariaadi diktatuur."

(Seejuures ei olnud Venemaa kommunistidel vähematki tegemist töörahvaga, sest ükski neist ei olnud kunagi mingit tööd teinudki, vaid elanud lihtsameelsete kulul). Marxi teoorial oli ainult üks pisike viga: see ei toiminud tegelikkuses. Nõukogude Vene bolševikud

võtsid oma ülesandeks ajaloo arengule pisut kaasa aidata.

Millistena on näinud muude riikide kodanikud kommunistide esindajaid, demonstreerib kujukalt Austria-Ungari välisministri krahv Ottokar Čzernini (pildil) avaldus peale seda, kui ta kohtus Brest-Litovskis nõukogude diplomaadi Adolf Joffega, kes oli, muide, ka Tartu rahulepingu allakirjutanud Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht. Čzernin kirjutas Joffe kohta: "Imelikud inimesed on need enamlased. Nad räägivad vabadusest ja üldisest leplikusest, rahust ja üksmeelest, aga ise on nad seejuures nähtavasti tooreimad türannid, keda maailm näinud. Kodanluse nad tapavad lihtsalt maha ja ainsaks argumendiks on neil kuulipildujad.

Tänane vestlus Joffega näitas mulle, et need inimesed ei ole puhtad ja et nende silmakirjalikkus ületab kõik, mida tavaliselt ette heidetakse elukutselistele diplomaatidele."

Minister Černinil oli õigus kommunistide iseloomustamisel. Ka vene kommunistide punane õukonnalaulik Vladimir Majakovski kirjutas ühes oma "surematus" poeemis: "Sõna on sinul, seltsimees Mauser!" "Seltsimees" Mauser ütleski tavaliselt timukate käes oma viimase sõna süütutele ohvritele.

Seejuures väänas Majakovski pisut tõde. Nimelt ei olnud relvainsener härra Paul Mauser kaugeltki mitte kommunistide seltsimees, kuid tema leiutus kõlbas teisitimõtlejate hukkamiseks Venemaal suurepäraselt. Otstarve pühendab abinõu, ütlesid juba jesuiidid.

Ei ole ime, et kommunismiidee on omaks võetud madalama arengutasemega riikides. Kogu lugupidamise juures ei saa me väita, et Venemaa, Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Laos ja Kuuba oleksid kommunistlikule režiimile üle minnes olnud arenenud riikide eesotsas. Tõsi, ka nendes riikides leidus helgeid päid ja võimalik, et neid oli paljugi, kes ütlesid otsesõnu: kuulge, poisid, teie idee on ju täielik lollus. Varsti peale seda nad ei öelnud enam midagi, õigemini - ei saanudki enam öelda, sest surnud inimene teatavasti ei räägi. Ma ei tea, kas nimetatud riikide isevalitsejad on kunagi kuulnud sellisest asjast, nagu Gordioni sõlm, kuid probleemi lahendasid nad sama efektiivselt, nagu omal ajal Aleksander Suur mõõgalöögiga. Või siis kaasaegsemalt - püssikuuliga.

Nii või teisiti, kuid Pandora laegas oli avatud, džinn pudelist välja lastud ja sinna tagasi toppida ta ennast enam ei lubanud. Kommunismitont läks kõndima mööda maailma.

* * * Eesti riik on ajaloos oma asukoha poolest olnud ihaldatud maiuspalaks paljudele riikidele. Suurem osa vallutajatest on peaaegu alati õigustanud oma vallutusi heateona eesti rahvale, olgu need siis vägivaldselt võõra usu kaasa toonud ja alistatutele pealesundinud keskaegsed anastajad või rahva vabastamise sildi all kohale saabunud vene ja saksa okupandid. Kõik nad on lähtunud peamiselt omaenda huvidest, mis ei ole arvestanud kunagi põlisrahvaste õigustega. Väikese Eesti riigi rahval on jäänud üle vaid hambaid kokku surudes taluda võõraste võimukandjate vägivallatsemist.

Sellel teemal on kirjutatud palju raamatuid ja vaevalt minugi mälestused neile midagi uut juurde annavad. Siiski kuuluvad nimetatud sündmused selliste inimsusevastaste kuritegude hulka, mida ei tohiks kunagi unustada.

Iga mälestus neist on väärt alalhoidmist, seda enam, et juba praegu leidub inimesi, kes kinnitavad, et midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Need, kes nii väidavad, ei ole põrmugi ainult Eesti endised võimukandjad, venelased, vaid ka näiteks soome teadlane Johan Bäckman avaldas hiljuti samasisulise artikli, milles väitis surmkindlalt, et mingisugust okupatsiooni ei ole Eestis kunagi olnud (SLÕ 17.09.2008). Veelgi enam. Nimetatud asjamees väidab, et ei ole olemas ka eesti rahvust. Selle asemel olevat vaid Nõukogude Liidu territooriumil asetsevas Eestis elunev segarahvus. "Teadlane" kirjutab: Ma ei loe Eestit üldsegi riigiks. Ja ta ei saa ka kaotada iseseisvust, sest seda tal ju polegi. See ei ole riik vaid hoopis teistlaadi struktuur, mida ma kutsun

apartheidi režiimiks. Eesti - see on platsdarm laiemale üldsusele teadvustamata sõjalisteks eesmärkideks. Mis annab mulle aluse selliselt mõelda? Seal kunstlikult loodud süsteem inimeste jagamiseks kodanikeks ja võõrasteks - mittekodanikeks. Pluss see, et ühiskond jaguneb veel ühe tunnuse abil: nendeks, kes toetavad ametlikku poliitikat ja nendeks, kes seda ei tee. Ja iga eestlane on elab seal pidevas ohus vallandatud saada või muude probleemidega kokku puutuda, kui teda kahtlustatakse režiimile ebalojaalsuses. Seal töötab väga efektiivselt salapolitsei - KAPO. See on repressiivaparaat, kes võib võtta kõne ebasoovitava isiku töökohta, koju, survestada selle isiku sugulasi. Selles riigis on olukord erakordselt pingeline.

[Tõlgitud lätivenelaste informatsioonisaidilt "ves.lv"]

Huvitav, kas "teadlane" Bäckman eitab ka Soome Talvesõja toimumist ja Karjala loovutamist või ei ole tema Moskva peremehed seda temalt veel nõudnud?

Sama edukalt sekundeerib teadlase tiitliga uhkustavale Bäckmanile soomlannast vabakutseline ajakirjanik Leena Hietanen, kelle senised üllitised vastavad täielikult Moskva maitsele. Või mida te arvaksite psühhopaadist, kes kirjutab: ”Baltikum on Euroopa perse- see ei ole elukõlbulik regioon!" Blogis EstLand öeldakse tema kohta: "Ühesõnaga kohtame tema kirjutistes ja väljaütlemistes suures plaanis paranoilisi tõdemusi. Kas selles on süüdi ravimid, mida proua ohtralt manustab, frigiidsus või suhetest tulenev kibestumine, saame samuti peagi selgeks". Kes tahab lugeda Leena Hietase kriitikat mittetaluvaid väljaütlemisi, leiab need siit.

Oma kodumaal puudub nimetatud tegelastel poolehoid täielikult.

"On loomulikult nuhtlus, et see dünaamiline duo on võtnud nõuks hakata mööblit ümber sisustama väikese lõunanaabri elutoas.

Samas on ka täiesti selge, miks Hietanen ja Bäckman oma ristiretkele on asunud: tegemist on kahe kõrgelt üle keskmise tähelepanuvajadusega

inimesega, kes ei ole siiski Soomes suurt midagi korda saatnud - vastupidi, kõik nende karjäärid on kodumaal rohkem või vähem kiiresti kõrbenud."

Rain Kooli võrgupäevik Loomulikult on selle tähelepanupuuduse all kannatava tandemi jutt täielik jama. Kuid me ju teame, kuivõrd vabalt on võitjad alati ümber käinud ajaloofaktidega, mida tunnistab ka kogu senine Nõukogude Liidu ajalugu, mis kujutab kommunistide hirmuvalitsust kogu maailma rõhutud inimeste kaitsjana. EI, ja veel kord EI! Mitte Hitleri juhitud rahvussotsialistlik Saksamaa ei olnud kurjuse impeerium nr. 1, ehkki ka selle riigi saavutused ei jäänud kuigivõrd alla esikohast. Palju enam pretendeerib sellele "austavale" nimetusele teine suurriik - Nõukogude Liit, mille tegevusele õiglase hinnangu andmise asemel eelistatakse maailmas seni pigem häbelikult vaikida. Kuid seejuures ei vaiki seesama "kurjuse impeerium nr. 1" ise. Niihästi oma jõudude, kui ka müüdava südametunnistusega hääletorude abil üritatakse mustata kõike ja kõiki, kes julgevad kahelda NSV Liidu poolt kirjutatud ajaloos.

Teadlastele ja ajaloolastele peaks asi olema enam-vähem selge. Kuid siiski leidub küllalt palju neid, kes kangekaelselt eitavad tegelikkust ja eelistavad selle asemel mingit erilist, ainult neile arusaadavat teooriat. Venemaa eitab siiani oma süüd Soome Talvesõja alustamises, samuti nagu ka iseseisvate riikide okupeerimises enne ja peale Teist Maailmasõda. Õnneks ei ole sellistel "arvamusliidritel" erilist seljatagust. Vastasel juhul võiksid nendetaolised kujuneda suureks ohuks maailma demokraatiale. Kuid just selliste "teadlaste" ja suurrahvuslike šovinistide väidete kummutamiseks on vajalik säilitada eestlaste ja mitte ainult eestlaste elu ja kannatusi kirjeldavad jutustused tulevase ajaloo jaoks.

Iseseisvus

Tulekandjad Vabaduspäevaks Ja põlvest põlve ammu emad lastele vestsid nii: -Korra olid vabad me sammud ja rahvas kõik oli prii!

Nüüd talume rõhuja karmust, Teda päike põllule hõikas, oma kodudes orjeks seot. kui põhja põgenes talv.

Maarahva poegade Oma kütismaal vilja lõikas tarmu ei enam tunnista - kuldteradest täitus salv. teod!

Tööst mahti ka rõõmudeks anti: veeres ketas ja heljus kiik, mõni lunastas mängupanti ja murul murreti piik ...

Ohvrit Uku kivile viies viibis mõnigi nägus neid

Kas sangarlik sugu nii hukkub - ei kordu Ümera päev?

Laps, ära sinagi tuku, vaid vabasta ahelaist käed!

Neis sõnades lootus veel loitis, tulesädeke loitis neis: aastasadasid hõõgvel hoiti

eesti poegade südameis. õhtuhämaral pühas hiies sest vaenuteed tallas peig.

Mere vahuseil laineil laevad sõjaretkeile sõitsid siis.

Ja kumises vastu taevast võidulaulude võimas viis!

Nii oli, mu laps - oli ammu enne Paala päevi see.

Nüüd katki taprid ja ammud ning kitsas me rahva tee ...

Siis sähvatas vihavimm rinnus vallus verine sõjasõit.

Kõik tulid tulises innus, neil loosungiks: surm või võit!

Taas kajasid võitluse kärast me kodumaa orud ja mäed.

Tõusis päike võidusäras - leek vabastas Kalevi käe.

Ent tänapäev emad nii vestku: - Laps, vaba su kodumaa!

On vabadus püha, ta kestku - ta hoidjaks sinagi saa!

Leo Mõtus "Eesti Naine" veebruar 1936

Ülimate raskustega ülimalt keerulisel ajal suutis eesti rahvas 1918. aastal saavutada lõpuks sõltumatuse väljakuulutamise. See ei tulnud kergelt.

Vastutöötajaid oli niihästi Venemaal, kusjuures sama eesmärk oli niihästi vene rahvuslastel, kui ka äsja võimule tulnud bolševikel. Samamoodi nägid vaeva ka Eesti oma bolševistlikult meelestatud isikud, kelle hulgas silmapaistvamat rolli etendasid Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann, Jaan Anvelt, Artur Vallner, Johannes Semper jt. Isegi paljud rahvusmeelsed avaliku elu tegelased kahtlesid sellise sammu ajakohasuses. Asja tegi keerulisemaks veel seegi, et Eestis oli tollal veel arvukalt venelastest ametnikke ja sõjaväeosi. Teisalt ähvardas Saksamaa, kes oli juba jõudnud

okupeerida Eesti saared. Oli selge, et vabadust ei pakuta kuldkandikul, vaid selle eest tuleb vĂľidelda.

23. veebruaril 1918 kuulutati välja Pärnu Endla teatri rõdult Eesti Vabariik.

Ametlikult järgnes sellele sama sündmus Tallinnas 24. veebruaril, mida peetakse Eesti Vabariigi ametlikuks sünnipäevaks.

Manifest Eestimaa rahvastele Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.

Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb,

mil "kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".

Nüüd on see aeg käes.

Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvateEesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.

Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub,

maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima: 1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.

3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.

5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.

6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.

7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvaku Ja võtku rohkest õnnista, Mis iial ette võtad sa, Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!

Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU 24. veebr. 1918. a.

Maximilian Maksolly maal Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 24. veebruaril Tallinnas praeguse Eesti Panga ruumides Päästekomitee poolt, kuhu kuulusid Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik Vabariik oli küll välja kuulutatud, kuid sellega asi ei lõppenud. Juba 25. veebruaril maabusid Pärnus Saksa armee väeosad, kelle juhtkond ei pidanud Eesti vabariigi iseseisvust nimetamisväärsekski. Algas järjekordne Saksa

okupatsioon. Samal ajal tegid enamlased juba ettevalmistusi Eesti vallutamiseks. Venemaa, kes on alati pidanud ennast teiste riikide eest otsustajaks, leidis ka nüüd, et tema õigusi oli rikutud, kui Eesti eraldus Vene impeeriumist. Huvitaval kombel oli see ka ainuke kord, kus niihästi Venemaa tsaarimeelsed, kui ka bolševikud ühel meelel olid. Kuna endise tsaariarmee jäänustel ei olnud palju sõnaõigust, siis seda enam asusid tegutsema bolševikud. Seni, kuni I maailmasõda kestis ja bolševikkude olukord rindel just kiita ei olnud, jäi otsene sõjategevus vastse vabariigi vastu tagasihoidlikuks. Saksamaal toimunud revolutsioon ja tema kapituleerimine võimaldas Venemaal koondada relvastatud jõud Eesti piirile ja alustada järjekordset sõjalist sekkumist iseseisva riigi siseasjadesse.

1918. aasta 22.novembril tungisid vene väed Narva juures üle piiri. Algas Vabadussõda!

http://www.hot.ee/vabadussoda/teema.htm Vabadussõja sündmustest võib iga huviline lugeda hr. Vaino Kallase poolt meisterliku sulega ja väga põhjalikult koostatud veebilehelt, millele viib ülalolev link.

Eesti Töörahva Kommuuni juhtkond Koos vene punastega saabusid Eestisse ka Moskvas pesitsevad eesti kommunistid, kes vallutatud Narvas moodustasid nn. Töörahva Kommuuni., mida Moskva kohe tõttas tunnustama, kui Eesti Sotsialistlikku Vabariiki.

Nõukogudeaegsed ajalooõpikud räägivad Eesti rahva suurest toetusest nn. "töörahva" võimule. On tõsi, et rahval oli mingisuguseid lootusi, mis olid tekkinud kommunistide mesikeelseid lubadusi kuulates. Kuid kui peale võimuletulekut tõid uued võimumehed endaga kaasa kommunistidele nii iseloomuliku vägivalla ja verise terrori, kadus igasugune poolehoid. Üks metsikumaid veretöid, mis bolševikud oma lühikesel võimutsemise perioodil Eesti pinnal 1918.-1919. aastal ja Vabadussõja algul sooritasid, toimus Rakveres Palermo metsas. Bolševikud alustasid arreteerimiste ja hukkamistega kohe pärast Rakvere vallutamist. Vahistamised viidi läbi kogu Viru- ja Järvamaal. Peamiselt vahistati süütuid talupidajad, majaomanikke, Kaitseliitu kuulunuid, Eesti rahvaväes teeninud ohvitsere ja sõdureid, kes olid oma väeosadest mingil põhjusel maha jäänud ja punaste kätte sattunud. Lisaks ka kooliõpetajaid, kirikuõpetajaid, köstreid, äriomanikke ja poepidajaid, väikeametnikke ja omavalitsuse tegelasi (vallakirjutajad, vallavanemad, raudteeametnikud) ja nii edasi. Hiljem laipade väljakaevamisel selgus, et hukatute hulgas oli ka naisi, vanakesi ja alaealisi kooliõpilasi.

Suurem hukkamine viidi läbi 10. jaanuari päeval linna lähedal Palermo metsas. Sealsest ühishauast leiti üle 150 laiba, millest osa ei suudetud kindlaks teha, kuna näod olid tundmatuseni purustatud ja puudusid igasugused dokumendid. Järelevaatusel tehti kindlaks, et paljusid oli enne hukkamist piinatud. Palermo massihaua avamisel tehtud fotod rändasid 1919. aastal ja ka hiljemgi läbi kogu maailma ajakirjanduse. Informatsiooni Rakvere ja Tartu veretöödest vahendas läänemaailma ajakirjandusele Kopenhaagenis tegutsenud Eesti Teadete Büroo juhataja kirjanik Eduard Vilde, kelle kirjeldus ilmus esitrükis Prantsuse suurimas pildiajakirjas L'Illustration kaheveerulisena pealkirja all "Les crimes du bolchevisme en Esthonie" koos fotodega massimõrvadest Rakveres ja Tartus. Eestis toimunud massimõrvad tekitasid jälestust ja hukkamõistu läänemaailmas.

Informatsioon nendest aitas positiivselt populariseerida Eesti Vabadussõda ning avas läänepoliitikute silmad nägemaks bolševismi õiget palet.

Punaste bandiitide veretöö ohvrid Rakveres, Palermo metsas Raamatust "Soomusrong Nr 2 Vabadussõjas"

14. jaanuaril 1919 pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Tartu Krediidikassa keldris piinati ja mõrvati piiskop Platon.

Seejärel ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku.

Foto: Jüri Poska raamatust Piiskop Platoni martüürium.

Kommunistlike timukate poolt Tartu Krediidikassa keldris piinatud ja mõrvatud ohvrid Ajakirjast "Kultuur ja elu" . Tekst: Mari-Ann Heljas

Tartu krediidikassa keldris mõrvatute matus Tartu Uspenski kirikus. 1919, TM F 1449:1, Tartu Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2239804 * Oma lühikesel valitsemisajal suutis Töörahva Kommuun mõrvata 650 inimest ja küüditada Venemaale 4000.

Valitsuse üleskutse Eesti Vabariigi armee moodustamiseks Sõda algas Eesti vabariigile väga ebasoodsal ajal. Puudus oli kõigest.

Sõjaväge tuli asuda alles looma. Puudus raha, varustust, relvi. Kuigi suurem osa elanikkonnast ei pooldanud kommuniste, kaheldi siiski, kas Eestil on mingit võimalust sõjas sadu kordi suurema vaenlase vastu. Lisaks N. Liidu Punaarmeele ähvardasid meie riiki ka Balti Landeswehri ja valgekaartlik tsaariarmee jäänuste vägi, kes, ehkki võitlesid ka kommunistide vastu, ei suhtunud heatahtlikult Eesti iseseisvusesse.

Landeswehri juhataja kindral Rüdiger van der Goltz (vasakul) ja vene valgekaartlaste juhataja kindral Pavel BermontAvilov olid need mehed, kes bolševike lisaks oleksid näinud meelsasti Eestit kumbki oma riigi alluvuses.

Ehkki olukord paistis olevat lootusetu, otsustas vabariigi valitsus siiski avaldada vaenlasele vastupanu. Suuri lootusi pandi seejuures välisabile, eeskätt Inglismaale ja Soomele. Ja meil ei tulnud pettuda. Inglismaa saatis appi oma laevastiku, mis surus maha N. Liidu Balti mere laevastiku tegutsemise. Samuti saadi sõjavarustust ja relvi. Soomes moodustati 27. detsembril 1918 Eesti Abistamise Peatoimkond senaator O. W. Louhivuori juhatusel. Algas ka vabatahtlike värbamine, nõnda et juba kolm päeva hiljem saabusid Tallinna esimesed kompaniid sõjaväelasi major Martin Ekströmi juhtimisel.

Järgmise, 1919. aasta jaanuari alguses tuli Soomest mehi veel juurde, nõnda et neist moodustati pataljon, kuhu kuulus 1200 meest. Peale selle saadi Soomest veel ka vajalikku varustust ning laenu. Soome vabatahtlike saabumine tõstis meie võitlusmoraali märgatavalt. Jaanuari keskel saabus rootslasest majori Martin Ekströmi juhitud soome 600-meheline rügement, mis andis suure panuse Narva vabastamisele.

Soome vabatahtlikud Narvas peale linna vabastamist. T채nu teile, vennad!

Soome vabatahtlike peastaap Rakveres

Teise, pea poole suurema vabatahtlike 체ksuse, 2300 meest, aitas Soomest v채rvata ning oli selle 체lemaks eestlane kolonel Hans Kalm. Ta oli varem

osalenud Soome Vabadussõjas ning saanud seal tuntud meheks. Oma rügemendiga Pohjan Pojat pidas ta 31. jaanuaril 1919 võiduka Paju lahingu, vabastades Valga ning vähe hiljem ka Võru ja Petseri. Pärast edukaid LõunaEesti lahinguid pöördus ta aprillis-mais 1919 Soome tagasi. Põhja Poegade rügemendi kodumaale naasmise järel jäi nendest 40 meest edasi teenima Eesti väeüksustes kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni (02.02.1920).

Soome vabatahtlike juhataja major Martin Ekström (vasakul) ja kolonel Hans Kalm

Mälestuskivi Põhja Poegadele Valga maakonnas, Tõllistes *

Vabatahtlikke saabus peale soomlaste lahkumist ka Taanist ja Rootsist.

Taani vasakpoolne valitsus andis vaid 200 mehele loa sĂľjas osalemiseks, ehkki soovijaid oleks olnud tunduvalt rohkem. Eriti just taanlased paistsid silma distsiplineeritud ja kohusetundlike sĂľduritena.

Taani vabatahtlike juhataja kolonelleitnant Richard G. Borgelin (vasakul) ja rootsi vabatahtlike juhataja major Carl Mothander

Taani vabatahtlikud NĂľmmel 1919.

Eesti kaitsevägede ridades vþitlesid ka baltisakslaste Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel, Ingeri pataljon ja paljud kohalikud venelased.

Inglise admiral sir Edwyn Alexander-Sinclair

Inglise laevastik Balti meres

Briti laevastik kaitses Eesti territooriumi kuni 5. jaanuarini 1919 ja lahkus seejärele Eesti vetest.

Enne välisabi saabumist veeres punane terror siiski üle Eesti, olles 1919. aasta jaanuari alguseks Tallinnast vaid 30 km kaugusel. Seal tema ülekaal lõppeski. Reorganiseeritud Eesti vabariigi armee (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega, keda selleks momendiks oli 500 meest, suutsid pealetungi seisma panna ja kolme nädala pärast oli Eestimaa pind bolševistlikest röövlitest puhastatud.

See ei tähendanud veel sõja lõppu. Piiril peeti veelgi arvukaid lahinguid ja punaseid väeosi tungis üle piirigi, kuid need kõik löödi tagasi. Ägedaim lahing toimus vahetult enne Tartu rahu sõlmimist Narva rajoonis, kus kahekordselt meie vägesid ületav Punaarmee proovis viimast korda õnne, kuid löödi verise ninaga tagasi. See nahatäis lõpetas Punaarmee kraaklemishimu.

Võidupühaks J. Oro Me pühitseme jälle võidupüha ning kõrgendikul teeme võidutuld. Meis vabadusetahe juurdub üha. me aatejõud ei närbu asjatult.

Me teeme tuld, ent südameis meil loidab suur, võimas lõke - koduarmastus.

Sa, maa, kes oma lapsi varjad, toidad, ei kustu sinu vastu heldimus.

Me teeme tuld, et meeles seisaks ikka, et kodumaa eest valvel oleme.

Me soovime, et ajalugu pikka vaid täidaks hiilgusrikas võidutee!

Me pühitseme jälle võidupüha ning kõrgendikul teeme võidutuld. Meis vabadusetahe juurdub ühs, see aatejõud ei närbu asjatult.

* Sõja lõpptulemus oli uskumatu. Ja seda mitte ainult Eestile ja Venemaale, vaid ka teistele riikidele, kes huviga jälgisid hiire ja tiigri omavahelist heitlust.

Hiir seljatas tiigri! Tõsi küll, tiiger oli sel ajal veel üsna hambutu. Maailma sümpaatia oli seejuures Eesti poolel, sest bolševism, ehkki alles suhteliselt uus nähtus, oli riigikorrana Euroopale ja muidugi ka USA-le vastuvõetamatu.

Kuigi Eesti oli ennast vahetult enne sõja algust kuulutanud iseseisvaks, ei tähendanud see, et ta seda ka maailma silmis oli. 1918 mais tunnustasid Inglismaa ja Prantsusmaa EV-d de facto, kuid Eesti saatus pidi lõplikult otsustatama I maailmasõja järgsel Pariisi rahukonverentsil. Baltimaade iseseisvuse tunnustamise vastu oli eelkõige Prantsusmaa, kes soovis oma majanduslikes huvides tugeva Vene impeeriumi taastamist. Iseseisva Poola ja Soome vabariigi tunnustamine, mida Venemaa Ajutine Valitsus oli enne enamlaste võimuletulekut välja pakkunud, seevastu oli Prantsusmaa silmis

igati kiiduväärt. Eriti peeti silmas just Poolat, mis oleks tasakaalustanud Saksamaa osatähtsust Euroopas. Venemaa haardest väljarabelenud Baltimaad seevastu kohtasid palju vastupanu oma iseseisvuspüüetele Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia poolt. Need riigid oleksid meelsamini näinud sõja jätkamist bolševismi hävitamise nimel, olgugi, et Eesti riigi abistamises nad erilist aktiivsust üles ei näidanud, peale Inglismaa, kes siiski Eestit üsna tõhusalt toetas. Prantsusmaa tollane peaminister Clemeceau nõudis oma riigi sõjajõudude otsest osalemist enamlaste vastu võitlemiseks.

Samas oli suurema interventsiooni vastu Inglise valitsus eesotsas peaministri D. Lloyd Georgega, kes eelistas pigem Venemaa nõrgenemist majanduslikult.

Paljudele riikidele oli niisiis meie jaoks elu ja surma peale peetav sõda olnud vaid sõjaks kommunismi vastu, mida loodeti võõraste kätega võita. Seega seisis meie iseseisvus veel üsna nõrkadel jalgadel.

Esimeseks takistuseks Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel olidki nn. liitriigid, kes I maailmasõja võitjatena olid võtnud endale õiguse otsustada muude riikide saatuse üle. Üsna ebamäärast rolli mängis seejuures ka USA, kes keeldus algselt tunnustamast äsjavabanenud riike iseseisvatena. Muide, samasugust otsustusvõimetust näitas USA valitsus üles ka Eesti Vabariigi teistkordsel iseseisvumisel. Etturid võivad ainult malelaual saada lipu staatuse. Tegelikus elus jäävad väikeriigid maailma mastaabis ikka ainult etturiteks, millest ei sõltu suurte malendite omavahelises mängus palju midagi.

28. juulil 1922. teatas USA konsul Albrecht välisminister Ants Piibule, et tema riik tunnustab Eesti Vabariiki de jure. Tunnustusega liituvas dokumendis öeldi muu hulgas: "Ameerika Ühendriigid on järjekindlalt arvanud, et segased olud Venemaal ei ole põhjuseks, miks võõrandada Venemaa territooriumi ... " Aga just võõrandamisena seda sammu USA valitsuse silmade läbi nähtigi. Ometi pehmendati eelpoolöeldut: " ... seega ei saa Eesti, Läti ja Leedu valitsuste, mis on moodustatud ja alalhoitud põlisrahvaste poolt, tunnustamist mõista Venemaa õiguste rikkumisena."

Täpsemalt oli USA valitsuse mõte sõnastatud mõni kuu varem Evan Youngi, USA esindaja Baltimaades, poolt esitatud ettekandes: "Ilmselt tuleb kunagi aeg, ja see on isegi Ühendriikide huvides, kui Venemaa terviklikkus ühel või teisel kujul taastatakse."

Me võime muidugi uskuda, et maailmale läheb korda väikeriikide, sealhulgas Eesti saatus. Tegelikkus räägib küll midagi muud.

Hea ülevaate kogu sellest protsessist annab omaaegne tuntud poliitikategelane ja ajakirjanik Eduard Laaman oma 8-st vihikust koosnevas teoses "Eesti isesisvuse sünd", kirjastus "Faatum", Tallinn 1995.

Murrang välisriikide suhtumises saavutati 1921.aastal, mil EV-d tunnustasid de jure enamus Euroopa riike ja sama aasta septembris võeti Eesti vastu Rahvasteliitu (ÜRO eelkäija).

* Sõja tulemus oli majanduslikult Eesti vabariigile raske. Sõja lõppedes oli meie riik võlgu Inglismaale 1 100 948 naela ehk Eesti tollases rahas peaaegu kaks miljardit marka, USA-le 16 miljonit dollarit, mis oli kolm korda rohkem, kui Lätil ja kaks korda rohkem, kui Soomel. Inglismaale tuli võlg tasuda 1955. aastaks, USA-le 1984. aastaks.

Kõigi nende raskuste kiuste õnnestus meie rahval lõpuks ometi võita kätte kauaigatsetud vabadus. Esimest korda ajaloos peale visa lahingut mitme agressoriga suutsid eestlased panna maksvusele oma enesemääramisõiguse.

2. veebruaril 1920. aastal kirjutati Tartus alla Tartu Rahu lepingule Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Selles leppes öeldi muuhulgas: "Minnes välja Venemaa Sotsialistliku

Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigustest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, mis olid Venemaal eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu."

Tartu rahu sõlmimine Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de iure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Allkirjad Tartu rahu dokumendil

* Ilusad sõnad! Kahtlemata mõjusid need paberile panduina ja mitme tuntud isiku poolt allkirjastatuina väga paljulubavatena. Kahjuks näitab ajalugu taas kord, et Moskva lubadusi ei saa tõsiselt võtta. Igavene aeg, mille jooksul pidi Nõukogude Liidu poolne lubadus kestma, osutus vägagi lühikeseks.

26. jaanuaril 1919. aastal peetud kõnes (s.o. ajal, kui rahulepingu tingimustes juba kokkulepetele oli jõutud ja seda ainult tekstiliselt viimistleti), ütles Lenin Eestiga rahu sõlmimise kohta: "Meie ei taha valada tööliste ja punaväelaste verd tüki maa eest, seda enam, et see järeleandmine ei ole igaveseks: Eesti elab üle Kerenski ajajärku, töölised hakkavad aru saama oma Asutava Kogu juhtide alatusest, kes ametiühingud paljaks röövisid ja 26 kommunisti ära tapsid, - kukutavad varsti selle võimu ja loovad nõukogude Eesti, kes teeb meiega uue rahu."

Samal ajal, kui kommunistliku Vene esindajad kinnitasid oma allkirjadega pühalikult, et Venemaal ei ole mingeid nõudeid Eesti vastu, osutas N. Liidu juhi kõne selgelt, et nõukogude Venemaa silmis oli see leping ainult tühine paberilipakas. Lenin unustas kahjuks oma suures kõnehoos, kui palju oli selleks ajaks tema enda käsul tapetud teisitimõtlejaid tema juhitud riigis.

"1920.a. rahuleping pidi kindlustama “igaveseks ajaks” enesemääramise õiguse. Oleme kogenud, kui vähe tähtsust on venelaste poolt kirjutatud lepingutel, paberit saab kergesti katki rebida ja lepingu tühistada. Ära usu kommunisti, venelast ega ka Putinit tänapäeval. Usun, et tollane E.V. juhtkond eesotsas Laidoneri, Pätsi ja teistega olid õiged mehed õigel kohal, mida noor vabariik suutis välja panna." Endel Pool "Vaba Eesti Sõna" 21.dets.2007.

Millised olid siis Tartu rahu tulemused? Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile, kui endise Venemaa keisririigii osale, selle riigi võlgade tasumise kohustus.

Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga.

Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.

Kuid tegelikkuses Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist Venemaalt Eestisse, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsamaterjali osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.

Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks. Esiteks näitas N. Venemaa, et lepingut sõlmides tunnustab ta Eestit Iseseisva riigina, olles nii esimene, kes seda tegi. Teiseks näitas Eesti lepingut sõlmides, et ta tunnustab N. Venemaad riigina üldse, sest siiani ei olnud ükski riik seda teinud.

Praegune põlvkond ei ole ehk suuteline andma adekvaatset hinnangut Eesti Vabariigi tolleaegsete juhtide kohta, kuid seda enam võime teha seda N. Liidu suhtes. Tõepoolest, kõik need lepingud, mille üheks osapooleks on olnud N. Liit, on osutunud õigustühisteks või lihtsalt tühisteks. Meenutame: Tartu rahuleping 1920.a., Soome - N. Liidu koostööleping 1922.a., Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping 1932.a. ja 10-ks aastaks pikendatuna 1934.a., Molotov - Ribbentropi pakt 1939.a., vastastikuse abistamise leping NSV Liidu ja Eesti vahel, Atlandi Harta, mis allkirjastati ka venelaste poolt ja tegelikult samuti Rahvasteliidu põhikiri, kus ühe liikmena figureeris ka N. Liit 1934. aastast. Ükski neist lepingutest ei omanud mingit siduvat iseloomu Moskva jaoks. Kuidas me saaksime uskuda enam ühtegi lepingut, mida venelastega on sõlmitud või sõlmitakse tulevikus? Seejuures on Moskva ise varmas süüdistama kõiki teisi peale iseenda lepingute rikkumises. Parim kaitse on pealetung!

Tõenäoliselt kannuste teenimise eesmärgil kirjutas eestlasest ajalooteadlane, professor Edgar Mattisen aastal 1988: "Tartu rahu kujunes avasammuks Suure Oktoobri demokraatliku ja humanistliku rahuprogrammi teostumisel.

See oli vastandliku sotsiaalse korraga riikide rahumeelse kooseksisteerimise esmakogemus." (Edgar Mattisen. Tartu Rahu. Kirjastus "Eesti Raamat" Tallinn 1989) Autor jätkab: "Tõde on, et alates 1919. aasta suvest, mil klassisõja [sic!] käigus oli Eesti Vabariigi sünd saanud ajalooliseks reaalsuseks, seisid Nõukogude Venemaa ja Eesti kommunistid ning töölisklass järjekindlalt selle suveräänsuse rahvusvahelise tunnustamise eest."

Huvitav, kas professorihärra (vabandust - seltsimees!) peab seejuures

silmas ka revolutsiooni ootamisest tüdinenud Moskva poolt mahitatud kohalike ja illegaalselt riiki saabunud kommunistide organiseeritud mässukatset 1924. aasta detsembris?

1. detsembri riigipöördekatse

1924. aasta 1. detsembril korraldas rühm eesti kommuniste koostöös Venemaalt illegaalselt riiki saabunud mõttekaaslastega relvastatud riigipöördekatse, mille juhtnöörid ja vajalik varustus pärinesid Moskvast.

Esialgse plaani kohaselt tuli vallutada tähtsamad asutused: telegraaf, lennuväli, politseijaoskonnad, Sõjaministeerium, Tondil asuvad kasarmud.

Kommunistid uskusid lihtsameelselt, et nende tegevus põhjustab töölisklassi ülestõusu valitsuse vastu. Nende lootused ei täitunud ja peale lühikest võitlust vangistati suurem osa mässulistest, kes hiljem surma mõisteti. Kogu tegevust juhtis eestlasest elukutseline kommunist Jaan Anvelt, kes oli olnud üks peamisi kommunistide veretööde initsiaatoreid nn. Töörahva Kommuuni ajal. Moskva poolt kureeris toimuvat vene kommunist, kes varjas oma kõlava heebrea nime Jevsei Hersch Radomõslski-Apfelbaum venepärase Grigori Zinovjevi taha, olles nii üks sadadest juutidest, kes Lenini juhatusel maailma üritasid põrguks muuta.

Jaan Anvelt

Mässu mahasurumisel hukkunud kadettide ehk tondipoiste mälestusteenistus Tallinnas Kaarli kirikus

Mässajate poolt tapetud teedeminister Karl Kark`i haud Tallinnas Kaarli kalmistul

Mõrvatud kadettide mälestuseks taaspüstitatud ausammas 2009. aastal.

Originaal hävitati kommunistide poolt 1940.

Muidugi ei unustanud truualamlikud ENSV võimukandjad punaste bandiitide

"kangelastegu". Nende auks püstitati Tallinnasse, Balti jaama ette monument, mille kohta rahvasuu naeris, et sellel on kõik mässust osavõtjad esindatud * Kogu Edgar Mattiseni jutu ainuke tõene fakt on, et nimetatud rahuleping oli tõesti esimene rahvusvaheline leping, mille Nõukogude Venemaa ühe välisriigiga sõlmis. Kuni selle ajani ei olnud ükski riik tunnustanud seda vägivaldset poliitilis-repressiivset moodustist seadusliku riigina. Autor ilmselt unustab aga mainida, et vaid 20 aastat hiljem okupeeris Nõukogude Liit suveräänse Eesti, surudes talle peale tõelise hirmuvalitsuse. Demokraatiast ja humanismist ei saanud selle puhul küll kuidagi kõneleda. Kirjutaja esineb siin tolleaegse tüüpilise ülespuhutud sõnavahuga, mille ainus eesmärk on näidata Nõukogude Liitu võimalikult heas valguses. Kas see oli siis Suure Oktoobri demokraatlik ja humanistlik rahuprogramm, mis nõudis sõltumatu riigi ründamist 1918. aastal? Nagu me ajaloost teame, alustas seesama "Suur Oktoober" peale võimuletulekut enneolematut terrorit ka omaenda territooriumil - Venemaal. Seega on asi kaugel igasugusest demokraatiast.

Palju tõelähedasem on inglise ajaloolase E. Thomsoni konstanteering: "Nõukogude võim sõlmis rahulepingu eestlastega ainult selleks, et saada hingetõmbeaega oma siseolukorra päästmiseks, Eesti aga esimesel sobival võimalusel likvideerida." (Edgar Mattisen.Tartu rahu).

Nagu me ajaloost teame, läksid edasised sündmused just seda rada. Et tegelikkus nii ilus ei olnud, peab tunnistama ka juba mainitud ajalooprofessor Mattisen. Laename veel korraks tema teksti: "Pole ju ka hiljem Vene SFNV ja Nõukogude Liidu valitsus sõlminud Eesti Vabariigiga kahe- või mitmepoolseid lepinguid ...., mis oleks vastuolus Tartu rahulepingu vaimu või kirjatähega..."(Vastastikuse abistamise leping, samuti, nagu suure osa vabariigi territooriumi loovutamine Nõukogude Vene militaarjõududele, mis suruti Eestile vägivaldselt peale 1939. aastal on professoril ilmselt meelest läinud!) Edgar Mattisen: "Tõsi, nagu hiljem teatavaks sai, vormistasid hitlerliku Saksamaa välisminister J. Ribbentrop ja stalinlikkku suurriiklik-šovinistlikku välispoliitilist joont teostanud NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov 23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungipakti juurde salaprotokolli. ...

Salaprotokolli põhjal NSV Liidu poolt 1939. - 1949.a. Eesti Vabariigi suhtes teostatud välispoliitilisedja sõjalised aktsioonid tähendasid Tartu rahulepingu jämedat (!) rikkumist. Ent selle probleemi valgustamine ei

mahu käesoleva monograafia raamesse."

Seega veeretab hajameelne professor kogu vastutuse lihtsalt N. Venemaa tollase välisministri Vjatšeslav Molotovi ehk tegelikult venestunud mordvalase, Vjatšeslav Skrjabini õlgadele, nagu oleks viimane olnud kogu Nõukogude Vene tollase poliitika suunaja. Aga mida muudki võib oodata ühe professori sulest, kes oma auväärse ametinimetuse kõrval omas ka veel teist, veelgi "auväärsemat" - ELKNÜ ideoloogiasekretär?

Tõepoolest, see, mida lugupeetud professor nimetab tagasihoidlikult ja mugavalt probleemiks, ei mahu ühegi loogika raamidesse. Ometi määras just see "probleem" kogu Eesti tulevase elu järgnevaks 50 aastaks.

Rahvusvahelise surve tulemusena pidi ka Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongress 24. detsembril 1989. aastal lõpuks tunnistama: ....5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. (Huvitav küll! Kas mitte just Lenin ei olnud see isand, kes hõiskas ülemaailmsest revolutsioonist ja maailmavallutusest?)

NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga.

Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933 kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.

6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, Ük(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust. http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt

Jaa-jaa, nõukogude rahvas ei kanna ju kunagi millegi eest vastutust!

Sellest nutulaulust tuleb välja, et Stalin ja Molotov kahekesi olidki kogu Nõukogude Liit ja et ÜK(b)P Keskkomitee ning NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsus seisid süütult sõrmekesed suus, nagu lapsukesed kusagil lasteaias ja vaatasid lapseliku uudishimuga kahe supermehe ettevõtmisi pealt!

Seejuures deklareeris Nõukogude Liit hiljem, et nimetatud salaprotokolli originaali ega ka koopiaid ei ole leitud ei Saksamaa ega ka N. Liidu arhiividest. Saksamaa puhul võib see tõele vastata, sest Berliin tambiti maatasa, kuid N. Liidu arhiivid pidid ju jääma ometi puutumata. Halvasti hoiate riiklikke dokumente, seltsimehed kommunistid!

Mitte ainult Edgar Mattisen ei produtseerinud fantastikasse kalduvaid tekste. Et teatud "ajaloolastel" on omapärane käsitlus ajaloost, tunnistab ka teise samasuguse ajaloolase Vilhelm Reimani vihast nõretav paskvill "Tallame puruks valgesoome mao ", mis oli avaldatud 4. juulil 1941. aastal, kui Soome Vabariik alustas nn. Jätkusõda, millega proovis vabastada oma Moskva poolt eelmise ehk Talvesõja ajal anastatud territooriumi. Tookord veel mitte professori tiitlit omav Reiman demonstreerib kujukalt oma sõnavara, mille üle tunneks uhkust iga paadialune. Olgu siinjuures näitena katkend Reimani artikli algusest: "Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda. Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu. See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele. ..."

Vast aitab siinkohal Kremli tallalakkuja tsiteerimisest! Sama kodulehe Lisa 2-s on ära toodud selle tigetseva artikli tekst tervikuna.

Ajaloolane David Vseviov kirjutab selliste "ajalooliste" üllitiste kohta: "Omamata omas ajas mingit tõsist ajaloolist väärtust on need raamatud ja artiklid ajaga muutunud tolle ajastu tõelisuse kandjateks. Ning muutunud seega väärtustetutest propagandistlikest väljaannetest väärtuslikuks ajalooallikaks" (Vseviov 1999). David Vseviov peab siin silmas mitte seda, et

nendes kirjutistes kajastatud faktid oleksid mingil moel tõestust leidnud, vaid et nende abil on võimalik aru saada tolleaegsest suunast ajaloo võltsimisel.

Kommunismi eesmärk - maailmavallutus!

Vene bolševike tegelikke eesmärke ei salanud juba V. Lenin, kes kirjutas 1918. aastal: "Me ei tohi end oma võitluses lasta takistada põhimõtetest. Me peame valmis olema kasutama ükskõik missuguseid võtteid, valesid, ebaseaduslikke meetodeid ja kavalust ... Kui töölised ja talupojad ei võta omaks sotsialismi, siis ei ole mõtet kasutada sõnu, tuleb kasutada vägivalda ... Kui me kommunismi teostamise nimel peaksime hävitama kas või 9/10 elanikkonnast, siis me ei kõhkle seda tegemast. Parem on hävitada 100 süütut, kui lasta pääseda ühel süüdlasel.(!)...Vägivald on möödapääsematu ja vajalik!" Neid viimaseid juhendeid rakendasid kommunistlikud repressiivorganid ellu eriti agaralt. Muide, Lenin ei öelnud vene šovinismi seisukohast. lähtudes midagi uut. Juba omaaegne vene kirjanik Fjodor Dostojevski kirjutas: "Kui mõned rahvad ei mõista meie elulaadi ja ei taha selle kohaselt elada, siis tuleb see neile jõuga selgeks teha!"

Vladimir Ilja poeg Lenin kükitamas kännul oma peidupaigas Razlivi järve ääres ja kavandamas maailmavallutust Võimuahne, Saksa töösturite rahadega Venemaal võimule tõusnud poolasiaadist - pooljuudist (tema vanaema olevat olnud juudi päritolu) Vladimir Uljanov-Lenini jesuiitlike loosungite taga ei olnud paljalt sõnad.

Vähesed teavad, et koonduslaagrite tegelik asutaja oli V. Lenin isiklikult, kes 5. septembril 1918. aastal allkirjastas dekreedi tõelise punase terrori kehtestamise kohta. Selle dekreedi alusel asuti rajama esimesi koonduslaagreid, kuhu peagi veeti kokku miljoneid poliitvange üle kogu tollase N. Liidu. Nii, nagu prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal asuti esmajoones hävitama just neid, kes nägid läbi võimuahne juhtkonna tegelikke mõtteid ja kavatsusi, tuli kõrvaldada ka vastsel Nõukogude Venemaal tollane intelligents, et vähema analüüsivõimega inimkond usuks lubadustest nõretavaid loosungeid ja üleskutseid. Selline taktika ei ole kadunud tänapäevalgi, kuigi otseselt koonduslaagritega enam ei ähvardata. Füüsiline surve on asendatud rafineeritumate meetoditega.

Pildil olev heatahtlik papi ei meenuta küll millegi poolest verejanulist mõrtsukat, kes ta tegelikult oli

Vene kirjanik Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Peškov), kes oli algusest peale veendunud enamluse pooldaja, kirjutas 1917. aastal Lenini kohta: "Lenin on erandliku jõuga mees ja tal on kõik juhile tarvilikud omadused, ühtlasi aga ka selleks tarvilik kõlbluse puudus ja isevalitseja halastamatu vaade rahvahulkade elule."

Dmitri Volkogonov kirjutas oma raamatus "Stalin: Triumf ja tragöödia" (Stalin: Triumph and tragedy, Grove Weidenfeld, 1991) Leninist: "Eelkõige oli eemaletõukav tema toorus, mis on segunenud uskumatu enesega rahulolu, vestluskaaslase põlgamise ja tollele mingi nimme (ma ei leia teist sõna) "näkkusülitamisega", eriti kui on tegemist teisiti mõtleva inimesega, kes temaga ei nõustu ning kus vastane on nõrk, ei ole leidlik ega ründav ...

Ta ei häbenenud olla vaidluses mitte ainult jultunud ja jõhker, vaid lubas endale ka isiklikke teravaid kallaletunge vastase aadressil, mis sageli muutusid täielikuks sõimuks. Just seepärast, nii palju kui mina mäletan, ei olnud Leninil lähedasi, intiimseid sõpru, südamesõpru. Tal oli seltsimehi, oli pooldajaid - neid oli massiliselt ning nad kõik jumaldasid teda nagu instituudiplikad ja andestasid talle kõik ... "

Lenin võis küll armastada loomi, kuid mitte inimesi

Faina (Fanni) Kaplan, kes tegi Leninile 30. augustil 1918. ebaõnnestunud atentaadi, mis ehk siiski lühendas suure kraakleja elupäevi.

Uljanov-Lenin, kes pidi maailma puhastama kõigest pahast, pühiti varsti tasahilju hoopis ise vaibanurga alla.

Truuks abiliseks Lenini ja hiljem Stalini kuritegude toimepanekul oli poola juut Feliks Rufin, hilisema nimega Feliks Dzeržinski (nagu kõik teisedki N. Vene padukommunistid, häbenes ka tema oma juudi päritolu) ehk Raudne Feliks, nagu teda lähedaste hulgas nimetati. Olles täiesti oma leivaisa vääriline, tegeles ta aktiivselt repressioonidega teisitimõtlejate suhtes. Tema poolt loodud Tšekaa (KGB eelkäija), mis oli kaugelt julmem, kui vastav asutus Natsi-Saksamaal, Gestapo, on süüdi sadade tuhandete süütute inimeste mõrvamises.

Peremees ilmub lavale

Teine asiaadist diktaator, Jossif Džugašvili ehk Jossif Stalin (kuidas siis temalgi oleks sobinud tarvitada oma sünnipärast nime?) omakorda kujundas kommunistlikust maailmavaatest tõelise religiooni, milles (eba)jumalana esines loomulikult tema ise. Apostlitena tegutsesid tema truud tallalakkujad, kelle hulgas palavalt armastatud juht ja õpetaja aeg-ajalt selekteeris välja temale ebasobivaid juudaseid. Erinevalt kiriklikust religioonist, mis ähvardab sõnakuulmatuid põrguga peale surma, tutvustas Stalin allumatuid oma koonduslaagritest moodustatud põrguga juba inimese eluajal.

Stalini ohvrite arvuks arvatakse üle 22 miljoni süütult tapetud inimest, kelle hulka kuulub 14,5 miljonit nälga surnud inimest, 1 miljon poliitilistes

puhastustes tapetut, üle 5 miljoni GULAGI laagrites surnud ja surmatud ohvri. Nende hulka ei ole arvatud sõjas langenuid. Kõigi nende üle peeti kohtuistungeid suletud uste taga kurikuulsa "troika" poolt tihti ilma tunnistajateta ega kohtuotsuseid esitamata. Repressiivsete meetoditega saavutati kõigi ohvrite "puhtsüdamlik" ülestunnistus, mis tavaliselt viis hukkamisrühma ette.

Stalini erakordne julmus kohutas isegi Leninit, kelle "saagiks" loetakse umbes 200 000 hukkunut/hukatut. Oma viimases kirjas, mida nimetatakse ka Lenini testamendiks ja mis oli adresseeritud Partei Kongressile, soovitas Lenin Stalinile mitte anda liiga suurt võimu. Lenini sõnu ei võetud arvesse, kuna ta oli juba oma positsiooni revolutsiooni juhatajana kaotanud ja faktiliselt muutunud Stalini vangiks. Leninit kõrvaldada Stalin ei julgenud, sest rahva hulgas oli Vladimir Uljanov-Leninil ikka veel jumala staatus. Ja õigupoolest ei olnud seda enam vajagi, sest suletud ja hoolikalt valvatud suvilas Gorkis ei olnud Venemaa kunagisel esikommunistil enam võimalust kellegagi mõtteid vahetada.

Teisest küljest on ehk isegi hea, et Lenini tahtmine ei täitunud. Tema sümpaatia kaldus nimelt Lev Trotski (Leiba Bronšteini) poole, kes oli Stalinist kaugelt radikaalsem. Trotski võimulepääsemise järele oleks kogu Nõukogude Liit kujutanud endast suurt sunnitöölaagrit.

Stalini oponent Lev Trotski ehk tegeliku nimega Leiba Bronštein

„Trotski nõudis rahva täielikku orjastamist tööarmeedes. Vahe sunnismaise teo-orjusega seisnes vaid selles, et talupoeg töötas osa ajast mõisniku, osa aga enese heaks. Kuid marksistlikes-trotskistlikes tööarmeedes kavandati ainult käskija kasuks töötamist. Teo-ori võis end mõisniku käest vabaks osta, kuid trotskistid püüdsid säärast võimalust vältida, nad tahtsid täielikult kaotada eraomandi ja raha.“ – Viktor Suvorov, Puhastus, Tallinn 2000, lk 112–113.

Stalin hindas Trotski teeneid, kinkides talle tänutäheks alpinistikirka, mis anti talle üle pisut omapärasel viisil - kuklasse lööduna.

* Palju on vaieldud teemal: kas niihästi Lenin, kui ka Stalin olid kommunistid selle sõna tõelises mõttes või oli kommunism neile ainult mugavaks kattevarjuks oma auahnete ambitsioonide teostamisel. Seda ei oska keegi enam analüüsida. On siiski üsna tõenäoline, et nende massimõrvarite tõeline eesmärk oli vaid piiramatu võim kogu maailma üle, mis õnneks jäi saavutamata.

Lenini käsu põhjal rajati esimesed koonduslaagrid, kuid Stalin suurendas nende arvu rohkem kui sajakordseks. Lenini ajal oli kinnipeetavate arv umbes 100 000. Aastal 1930 on neid juba 1 000 000. 1940. aastal oli Gulagi arhipelaagi majutatud rohkem kui 10 miljonit õnnetut. Suremus oli erakordne: ligi 30% aastas ülejõukäiva töö, minimaalse toidu ja sooja riietuse täieliku puudumise tõttu. Ainuüksi 1942. aastal registreeriti laagrites 249 000 surmajuhtumit. Kogu orjalaagrite töö toimus kurikuulsa NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) juhtimise all, kelle eesotsas seisis järjekordne mõrtsukas - grusiinlasest Lavrenti Beria.

Elust koonduslaagrites loe http://www.kool.ee/?6163

Vangilaagrid Nõukogude Liidus. Esimesel pilgul ei paistagi neid olevat väga palju, kuid iga punkt tähistab laagrite kogumit, millesse võis kuuluda kümneid eraldiasetsevaid laagreid.

Esimene koonduslaager rajati 1917. aastal Valge mere Onega lahes asuvasse Solovetsi kloostrisse, kust mungad oli enne seda minema küüditatud. Sealsed vangide elutingimused olid pehmelt öeldes kohutavad. Sellest on kirjutanud vene kirjanik Aleksander Solženitsõn oma raamatus "Gulagi arhipelaag".

Solovetsi klooster, mille vägevate müüride varjus sooritati kommunistide poolt julmi kuritegusid.

Vangide rivi sammumas tööle Kasahstanis

Sunnitöölised Solovetsi saartel

Sellise "eesrindliku" nõukogude tehnika abil ehitati valmis Valge mere - Balti mere kanal Koonduslaagrid teisitimõtlejatele on veel üks Karl Marxi teooria edasiarendus. Oli ju Marxi ideaaliks ühiskond, milles on likvideeritud eraomand. Wikipedia defineerib kommunismi mõistet järgnevalt: "Kommunism või kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. ...". Suurepärane iseloomustus vangilaagrite kohta! Vangilaagrites ei olnud, teadagi, eraomandit ega ka sotsiaalseid klasse, kui laagri administratsioon muidugi välja arvata.

Loomulikult ka mitte perekonda. Seega oli seal loodud ideaalne kommunistlik ühiskond.

Vangilaager Norilskis, mida võib vabalt nimetada vangilinnaks. Inimluudele rajatud linnaks ta 1953. aastal muutuski.

Tegelikult on vangilaagrid olnud alati ühiskonna peegeldus. Vaid tugev riik võib garanteerida oma kodanikele kõiki neid vabadusi, mis peaksid olema elementaarselt tagatud põhiseadusega. Riik, mis tunnetab oma ebakindlust, ei saa lubada teisitimõtlemist. Järelikult jääb dissidentide jaoks üle vaid nende füüsiline hävitamine otseselt või kaudselt. Mõnes mõttes näitas samasugust tendentsi ka Konstantin Pätsi poolt Eesti Vabariigis kehtestatud nn. vaikiv ajastu 1934. aastal, kui oli karta rahva hulgas suure populaarsuse saavutanud vabadussõjalaste ehk vapside võimulepääsemist.

Balti riigid kaotavad oma iseseisvuse Vastupidiselt professor Mattiseni sõnadele hakkas Nõukogude Vene pool rikkuma Tartu rahulepingut peaegu kohe selle allakirjutamisest alates. Üks rahulepingu punktidest puudutas Eestist röövitud varade tagastamist, mis jäeti rahumeeli täitmata. Moskva mahitusel toimus detsembris 1924. relvastatud mässukatse, mis sai üsna haleda lõpu osaliseks. Loomulikult eitas Venemaa oma rolli selles, ehkki selle toimumise eelõhtul oli Eesti - Vene piiri äärde koondatud märkimisväärne sõjaline jõud ja ainult juhus takistas mässajaid saatmast neile appikutset. (Mõnede andmete kohaselt tabas juba

telegraafiaparaadi taga istunud ja teadet saatma hakanud mässulist õigeaegne kuul). Eesti- ja kogu Balti riikide vastane tegevus saavutas oma haripunkti 1939. aastal, mil N. Liit valmistas juba aktiivselt ette teist maailmasõda.

Eesti vabariik peale Vabadussõda Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.

Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta: “Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid! Ei ole kirjaoskamatust!

Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”

Kirjanik Wasbhurni arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas.

Kahtlemata oli tema vaatenurk mõnevõrra idealiseeritud. Küllap väidaks iga tollane eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi ehk rohkemgi, kui tollases Eesti vabariigis. http://www.kool.ee/?5908 1928. aastaks oli Eesti vabariik saavutanud majandusliku tipptaseme, olles ees isegi Soomest. Valitsuse mõistlike otsuste tulemusena oli põhitähelepanu suunatud põllumajanduse arendamisele. Eksporditava kauba osa ületas kahekordselt 1922. aasta tulemusi, olles üle 230 miljoni. krooni. 1927. aasta sügisel andis end tunda ülemaailmne põllumajandussaaduste hindade langus, mis ei jäänud mõju avaldamata ka Eestis, pidurdades nõnda majanduse arengut. * * * 15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. Valiti Riigikogu, millesse kuulus 100 rahvaesindajat. Valimissüsteem sarnanes praegusele. Hääletati põhiliselt erakondade, mitte inimeste poolt. Seega ei ole rahva hääl juba algusest peale olnud otsustavaks Riigikogusse pääsevate kandidaatide suhtes. Selline süsteem on tarvitusel paljudes Euroopa riikides.

Eestis nimetati tollal sellist häältekantimist poolpilklikult "Erakonnavalsiks".

Parteidest olid Riigikogus esindatud: Tööerakond (Strandmann) 22 Põllumeeste Kogud (Päts) 21 Sotsiaaldemokraadid (Rei) 18 Iseseisvad Sotsialistid 11 Rahvaerakond (Tõnisson) 10 Kommunistid 5 Väikesed parteid 13

Nagu näeme, oli Vabariigi valitsus tõepoolest suhteliselt demokraatlik, sest ka kommunistidel, kes olid mänginud peamist rolli iseseisvumisele vastuseisjatena, oli antud võimalus osaleda riigi valitsemises. Alles peale 1924. aasta detsembri mässukatset keelustati Kommunistlik Partei.

Kommunistide rühm I Riigikogus: Paul Raudsepp (sekretär), Jaan Reinberg, Jaan Santa, Johan Soans, Johannes Alliksoo (Müürman), Johannes Vanja, Jaan Truumann (Tallina linnavolikogu Kommunistide rühma liige), Elfriede Preismann (masinakirjutaja) Tegelikult ei mänginud kommunistid Riigikogus mingit otsustavat rolli. Õigupoolest ei olnud neil mingit ühtset tegevuskavagi. Nende "tegevusest" räägib nende kaasaegne, Eduard Laaman, kes oma kirjatöödes kasutas pseudonüümi Juhan Saar: ''Ühelt poolt nende isandate poliitiline kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisi inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istungitel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operetiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude

kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, – nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juurde reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.“ J. Saar

Ei, need ei ole Alabama ku-klux-klanlased, vaid keelustatud Eesti kommunistid põrandaalusel koosolekul. Kas häbi kommunistide tulevaste kuritegude pärast sundis juba siis nägu varjama?

Kuigi eesti kodukasvanud kommunistid pidasid endid Nõukogude Liidu täievolilisteks esindajateks, ei olnud nende saatus just kadestamisväärne.

Võiks arvata, et kodumaa reetmise eest tasus kommunistlik süsteem oma tallalakkujatele heldelt. Tegelikkus oli siiski hoopis erinev nende poolt loodetust. Õpetlik oleks teada saada kommuuni juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis: Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel

surnuks.

Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre, olles ainuke, kes hukati Eesti vabariigi poolt.

Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati kommunistide poolt represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal.

Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a. vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 fontannikust* kaasosalisega 14. veebruaril 1938. a maha. Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjadel – hukati 4. novembril 1937. *"fontannik" on pärit Peterburis asuva Fontanka tänava nimest. Sellel tänaval asuvas majas käisid koos eesti kommunistid.

Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Näib, et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest surra kellelgi.

Kommentaarid on liigsed. Vaevalt küll läksid nimetatud seltsimehed surma "Internatsionaali" lauldes ja Oktoobrirevolutsioonile au ja kiitust hüüdes.

Liiga hilja said nad aru, mida tähendab maailma kõige õiglasema partei "tänu". Muide, sama "heldelt" tasus Moskva ka neile, kelle ta peale Eesti vabariigi okupeerimist 1940. aastal pukki upitas.

Täpsemalt võib sellest lugeda "Eesti Päevalehe"artiklist ja Wikipediast: http://www.epl.ee/artikkel/400987 http://et.wikipedia.org/wiki/Eestlased_Venemaal#Eesti_kommunistide_saa tus_NSV_Liidus

Kuritegelik kokkulepe 1936. aastal Nõukogude Liidus avaldatud uuest, nn. Stalini konstitutsioonist oli targu välja jäetud viited maailmarevolutsioonile. N. Liidu juhtkond oli lõpuks aru saanud, et Marx oli oma teooriaga rappa läinud ja oodatud revolutsioone Lääneriikides ei toimu. Järelikult võis maha matta unistuse, et kõikide seni kapitalistlike riikide võidukad töölisrevolutsioonide juhid tulevad üksteise võidu pakkuma oma kodumaid kommunistliku punakotka tiiva alla.

Kuid maha matta soovi allutada endale vähemalt kogu Euroopa, Stalin ei kavatsenud. Kui inimesed ei taha, et neid vabastatakse, siis tuleb vabastada nad väevõimuga. Väevõimuks saab olla ainult sõda.

1939. aastal mängis Jossif Stalin temale ainuomast kahepalgelist mängu.

Kõigepealt tahtis ta moodustada Prantsusmaaga ja Inglismaaga Hitlerivastase koalitsiooni, nõudes selle tasuks vabad käed Baltimaade suhtes.

Prantsusmaa valitsus nõustus sellega, kuid Inglismaa valitsus oli eitaval seisukohal. Tulemuseks oli pikemaajaline vaidlus nimetatud küsimuses.

10. mail teatas Inglise peaminister alamkojas, et läbirääkimisi N. Liiduga takistavad Balti riigid. Sellega saab avalikkus esmakordselt teada, et N. Liit nõuab endale õigust otsustada Balti riikide siseasjade üle. Seepeale toimusid 14. mail Briti alamkojas ägedad vaidlused, kus osa saadikuid nõudis Balti riikide "alistamist".

2. juunil tegi N. Liit Inglismaale ettepaneku, milles ta nõudis Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul. 6. juuni esitas Eesti saadik A. Torma Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

13. juunil, väljendades N. Liidu valitsuse seisukohta nõuab Moskva Pravda oma juhtkirjas Balti riikide garanteerimist igal juhul, mille peale Inglismaa tegi 26. juunil ettepaneku Inglise, Prantsuse ja N. Liidu kindralstaapide läbirääkimiste alustamiseks Moskvas. 1. juulil Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelistel läbirääkimistel saavutati kompromiss: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma

nende nõusolekuta. 2. juulil esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatasid, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.

Moskva isu kasvas. 14. augustil algasid Moskvas Prantsusma - Inglismaa ja N. Liidu vahel sõjalised läbirääkimised, kus N. Liit nõudis endale õigust okupeerida Balti riikide sadamad. Kui potentsiaalsed lepingupartnerid keeldusid vähemalt veel sellel ajal loovutamast iseseisvate riikide vabadust, tegi Stalin kannapöörde ja pakkus oma koostööd Hitlerile, kes oli nimetatud kõhklustest vaba.

1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikune mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Lepingu sõlmimise algatajaks oli Nõukogude Liidu diktaatorist liider Jossif Stalin, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopa vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt Karl Marxi poolt väljatöötatud maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa, kuigi Karl Marxi teooria nägi ette revolutsiooni puhkemist riigis endas, mitte selle riigi vallutamist välisjõudude poolt.

Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikide tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel, et hiljem oleks lihtsam rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude Liidule selja. Väga iseloomulik tegevus N. Liidu poolt oma lepingupartnerite suhtes. Nimetatud leping sisaldas ka salaprotokolli, mille tulemusena jaotati Euroopa kahe riigi, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja bolševistliku Venemaa vahel. N. Liidu "saagiks" langesid sellest kabinetimängus Eesti, Läti ja Soome.

28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa sõprus- ja piirideleping.

Selle lepinguga muudeti 23. augusti 1939. aasta lisaprotokoll nii, et Leedu usaldati NSV Liidule, välja arvatud Sesupe jõe vasakkalda ala, mille pidi “eriabinõude” rakendamise korral okupeerima Saksa armee.

Ei ole just kuigi laialt teada, et Brest-Litovski rahu sõlmides, saatis Lenin

1918. aastal Saksa keisrile ligi 85 tonni kirikutest kokkuröövitud kulda, mis paraku langes hiljem, kui Saksamaa sõja kaotas, hoopis prantslaste saagiks.

Stalin oli säästlikum. Tema panuseks Hitleri Saksamaale 1939. aastal jäi 23 tonni kulda, mille ta loomulikult lootis lähemal ajal koos priskete protsentidega tagasi saada.

10. jaanuaril 1941 kirjutasid ühelt poolt Saksamaa suursaadik NSV Liidus von Schulenburg, teiselt poolt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov alla uuele salaprotokollile, milles kauplemise objekti moodustas eelmainitud Leedu territooriumi osa. Saksamaa valitsus loobus Sesupe jõest läänes asuvast territooriumist NSV Liidu kasuks 7,5 miljoni kulddollari ehk 31,5 miljoni riigimarga suuruse rahalise kompensatsiooni vastu. Seega kullavool Saksamaale jätkus, nagu ka salaprotokollide vorpimine.

Salajase lisaprotokolli tekst

Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni: 1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikide, (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.

2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisla ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.

3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias.

Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.

4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.

Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov Moskvas, 23. augustil 1939 http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt

Joachim von Ribbentrop allkirjastamas nn. Molotov-Ribbentropi pakti.

Pruun ja punane fašism on ulatanud teineteisele käed. Soome sõjavägede ülemjuhataja marssal Mannerheimi sõnade kohaselt olid "kaks kuratlikku jõhkardit leidnud teineteise" ja "nendest türannidest oli asjatu oodata midagi inimlikku." Kahjuks mõisteti Nürnbergis kohut ainult ühe üle neist.

1939. a märtsis andis tollane N. Liidu välisminister Maksim Litvinov, tegeliku nimega Meir Henoch Wallach-Finkelstein (miks ometi kõik N. Liidu suuremad ninad häbenesid oma juudi sünnipära?) Eesti ja Läti suursaadikutele üle noodid, milles öeldi: "Eesti ja Läti täieliku iseseisvuse säilitamine on Nõukogude Liidule esmatähtis. Kui Eesti või Läti vabatahtlikult või välise surve mõjul sõlmivad lepinguid, mis viivad nende sõltumatuse või iseseisvuse nõrgenemise või piiramiseni, nende sattumise kolmanda riigi majandusliku, poliitilise või muud laadi ülemvõimu alla või kolmandale riigile nende territooriumil või sadamates eriõiguse võimaldamiseni, peab N. Liidu valitsus seda lubamatuks ... N. Liit ei saa jääda tegevusetult pealt vaatama, kui sooritatakse avalik või varjatud katse hävitada Eesti või Läti iseseisvus."

Missugune liigutav hoolitsus! Tundub, nagu loeks vanaisa lapselapsele unemuinasjuttu. Litvinovi läkituses isegi ei tuntud huvi, kas Eesti ja Läti soovivad Nõukogude Liidult endale kaitset. N. Liidu valitsus võttis lihtsalt endale õiguse otsustada, millal on Baltimaade iseseisvus "nõrgenenud" või

millal seda on "piiratud", samuti õiguse sekkuda nende riikide sisesasjadesse oma äranägemise järgi. See palav armastusavaldus Balti riikide iseseisvuse vastu põhjustas sealsete riikide valitsustele kuhjaga muret. Ja nagu hiljem näha võis, see mure oli täiesti õigustatud.

24. septembril 1939 kutsuti Eesti vabariigi välisminister Karl Selter Moskvasse näiliselt kaubanduslepingu allakirjutamise eesmärgil.

Kaubandusministeeriumi asemel viidi Selter kohe Kremlisse, kus temaga vestlesid Vene väliskaubanduse rahvakomissar A. Mikojan ja Vene rahvakomissaride nõukogu esimees V. Molotov. Mingeid kaubanduslikke läbirääkimisi ei toimunud. Selle asemel esitas Molotov Selterile nõudmise baaside rajamiseks iseseisva Eesti territooriumile. Põhjuseks toodi interneeritud poola allveelaeva "Orzel" põgenemise Tallinna sadamast, milles nähtuvat, et Eesti ei suuda oma vetes tagada vajalikku julgeolekut.

Loomulikult oli see otsitud ettekääne, nagu ka kõik teised N. Liidu arvukad põhjendused. Kuna Selteril puudusid volitused sellise küsimusega tegelemiseks, olid N. Liidu asjamehed suuremeelselt nõus lubama teda asja arutamiseks Tallinna tagasi sõitma. Vaid pool tundi hiljem helistati Kremlist Eesti saatkonda ja paluti Selteril koos Eesti vabariigi saadiku Reiga tulla uuesti Kremlisse. Seal pandi tema ette juba valmiskirjutatud leping ehk nn. vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette sõjaliste baaside rajamise Eestisse.

Poola allveelaev "Orzel"

Baaside rajamiseks Eestis pidi Nõukogude Liit leidma järjekordse sobiva ettekäände. Selleks sobis suurepäraselt juhtum Poola allveelaevaga "Orzel", mis randus mootoririkke ja raskelt haigestunud meeskonnaliikme ravivajaduse tõttu ööl vastu 15. septembrit Tallinna sadamas. Allveelaeva kapten oli tõepoolest haigestunud, kuid mingit mootoririket Eesti mereväekomisjon ei avastanud. Vastavalt rahvusvahelistele seadustele allveelaev, kui võõra riigi sõjalaev interneeriti, kuid ööl vastu 18. septembrit see põgenes ja jõudis lõpuks Inglismaale. Selle intsidendi tõttu kaotas oma ameti tollane merejõudude juhataja Valev Mere, sest allveelaeva meeskond jäeti pardale, samuti ei pumbatud tankidest välja kütteõli ega eemaldatud kõiki torpeedosid.

NSVL saatis seepeale Eestile ametliku hoiatuse ning Nõukogude teadeteagentuur TASS süüdistas Eesti valitsust "Orzeli " põgenemisele kaasaaitamises.

"Orzeli" insidendile järgnes 27.09. süüdistus Nõukogude kaubalaeva "Metallist" torpedeerimises sellesama "Orzeli" poolt ning 28.- 29. septembri öösel auriku "Pioner" ründamises. Seejuures nähti kaubalaeva "Metallist" mõne päeva pärast merel (Paldiskis) äsjatorpedeeritud laeva kohta kummaliselt heas seisukorras.

Saadik Ants Piip kirjutas oma päevikus: "Kesknädalal 27. septembril 1939 jõudsime Rootsi lennukil Svealand Riiast üle Velikije Luki Moskvasse kell 18.00. Molotovi sekretär määras meile kokkusaamise k. 20.30. Molotov ütleb, et sündinud on midagi uut. Selle järgi näitab ta TASSi telegrammi Metallisti uputamise asjus, tuletab meelde, et juba eile on olnud Luuga lahes paar periskoopi, mis näitab, et veealustel paatidel peab kusagil lähedal olema oma baas. Arvesse võttes ka seda, et Tallinnast üks veealune paat ära põgenes, mis võib-olla uputaski Metallisti. Nõuk. valitsus on jõudnud otsusele, et te ei ole enda juures peremehed. (Tuleb) Stalin, ütleb, et neil pole usaldust meie valitsuse võimetesse. Edasi arvab, et nende vägede (võib-olla aitab ka 25 000 mehest) viibimise aeg Eestis või olla määratud ainult selle sõja kesteks. Sellest nõudmisest nad ei loobu."

Eesti välisministeerium kinnitas, et 27. septembril oli Toila kohal meres tõepoolest üht kaubalaeva nähtud, ja selle juurde tuli kolm vähemat N. Liidu sõjalaeva. Pimeduse saabudes (Eesti aja järgi kell 18.40) seisid need

kõik rahulikult paigal. Mingit plahvatust ei olnud, samuti mitte SOS-signaali kaubalaevalt, lõpetab ministeerium teate Metallisti väidetavast uputamisest.

"Orzel" interneerituna Tallinna sadamas Tallinnas kandis Selter koheselt ette kommunistide uuest nõudmisest, mis põhjustas üsna suure masenduse vabariigi juhtkonnas. Kuna oli arvata, et N. Vene pool ei tagane oma nõudmistest, lähetati valitsusdelegatsioon Moskvasse.

"Ilmselt ei saa puuduma jutte ja kirjutisi N.Vene protektoraadist Eesti üle, aga need on koostatud selliselt, et kõik saaksid aru, et see protektoraat on selline, millist teised riigid endalegi sooviksid," kirjutas Läti saadik Eestis Vilis Šumanis oma kõnelust välisministri Selteriga ettelandes 23. septembril 1939.

Selter oli saadikule kirjeldanud, kuidas sõja puhkedes oli yal olnud vestlus Vene saadiku Nikitiniga uue kaubalepingu üle.

"Kuna puudus veendumus, et läbirääkimised reaalse iseloomu omandavad, siis saadeti direktor Georg Meri salaja diplomaatilise kullerina Moskvasse. Meri oli teatanud, et leping võidakse allkirjastada. Eile hommikul oli N.Vene saadik andnud üle kutse Selterile koos abikaasaga Moskvasse tulekuks. Järeldasin, et minister Selter oli ise tahtnus Moskvasse sõita," kirjutas Šumanis oma valitsusele.

Selter teadis tõenäoliselt, et kaubalepingu kõrval tuleb Moskvas juttu hoopis muust. Samuti teadis ta ka, et Eesti saab "Vene protektoraadiks".

Selles oli kindel ka USA suursaadik Moskvas, kes samal 23. septembril oma välisministeeriumile kirjutas, et peab võimalikuks, et välisministri visiidi ajal arutatakse hoopis kaugemaleulatuvamaid probleeme, mis ilmset puudutavad Soome lahe suudmes olevaid Eesti kindlustatud saari.

Vahepealset aega püüdis meie valitsus kasutada omale toetuse hankimiseks naaberriikidest, kuid tulutult. Läti sõjaväe juhid keeldusid igasugusest kohtumisest ja ka Soome välisministeerium ei võtnud meie delegatsiooni vastu. Saksa saadiku Frohweini kaudu saadud Saksa välisministeeriumi vastus oli veelgi selgem. Sealt vastati lakooniliselt: "Eesti valitsus teab ise, mis ta teeb. Kui ta aga tahab arvestada seda, mida soovitab Berliin - siis kirjutagu leping alla. Mida varem, seda parem. See on Eesti ainuke pääsemine!" http://www.hot.ee/ajalugu08/1939.htm Seega olime jäetud üksi oma saatusega!

Oma valitsusele kandis saadik Frohwein ette üsna ükskõikselt: "President Päts võttis minuga 3. juunil 1940. oma usaldusmehe kaudu jälle ühendust.

Ta teatas, et praegusest valitsusest, hoolimata üksikute ministrite osalt väga pahempoolsest orientatsioonist, et ole sovetiseerimist ning Nõukogude Liiduga ühinemist oodata. Ometi ei saa ette näha, kas venelased ei suru

peale radikaalseid ümberkorraldusi. Ta (Päts) püüab oma positsiooni nii kaua kui võimalik säilitada, et maa ümberkorraldust Nõukogude süsteemile ja ühinemist N. Liiduga ära hoida, kuid arvestab ometi enda kõrvaldamise võimalust venelaste poolt, kuigi talle saabub eesti rahva kõige laiematest ringkondadest pidevalt poolehoiuavaldusi. President avaldas taas lootust, et Saksamaa oma majanduslike huvide tõttu Eestis astub bolševiseerimise vastu."

Usaldusmees jätkas teist laadi teadaandega: "Venelased nõuavad Eesti sõjaväelt kahe nädala jooksul tingimuste loomist kahe tuhande lennuki vastuvõtuks, Tallinna lähedal asuvate merekindluste moderniseerimist ja armee võitlusvalmis seadmist. Võtsin informatsiooni vaid teadmiseks," lõpetab Frohwein ettekande. Arvata võib, et ta ei uskunud eriti jutte tohutust hulgast lennukitest ja Eesti armee võitlusvalmis seadmisest. Sel hetkel ei olnud ju Eesti taolisel väikeriigil kellegi vastu sõdida, kui N. Liit välja arvata. Üsna reaalselt suhtus toimuvasse ka Inglise konsul Tallinnas W.H.Gallienne, kes 24. juulil 1940 kirjutas oma valitsusele: "See võib väga hästi olla ka minu viimane depešš Tallinnast, sest Eesti vabariigi päevad on loetud. Tehnika, mida N.Liit Balti riikide hõivamiseks kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker. Juba 5. juulil oli välisvaatlejatele selge Venemaa otsus, et lõpuks on saabunud moment nende riikide vallutamiseks, kuid kuni viimase hetkeni - tegelikult veel praegugi - on eestlased keeldunud uskumast, et niisugune on nende saatus.

Veel möödunud nädalal palusid välismimisteeriumi osakondade juhatajad mul avaldada oma arvamust ja nad ilmselt lootsid, et ma ütlen, et minu arvates Eestist nõukogude vabariiki ei tehta.

Autoriteetsetest allikatest pärinevate teadete kohaselt ei teadnud isegi pärast 21. juuni revolutsiooni moodustatud uue tööliste valitsuse liikmed kuni viimase minutini, et neid kavatsetakse sundida ühinema N.Liiduga.

Juba enne välisesinduste lahkumist toimuvad arreteerimised. Kindral Laidoner, endine ülemjuhataja, on Moskvasse viidud. Elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm. Paljud eestlased kahetsevad, et möödunud aasta oktoobris Eesti ei keeldunud Nõukogude vägede sissetoomisest ega hukkunud võitluses. Ma pean eestlasi tubliks rahvaks ja leian, et neid ei oleks tohtinud nii alatul viisil kohelda."

Ei oleks tohtinud küll, aga ometi koheldi! Vene valitsust, ükskõik, millisel ajastul, ei ole aumeheks pidanud keegi. * * *

KIRILL VALLUTAJA: Armeekomandör Kirill Meretskov (vasakul) saabub 2. oktoobril 1939 Tallinna läbirääkimisi pidama. Juunis 1940 määrati ta Eesti vallutamise juhiks

Meretskovil ja diviisikomandör Aleksejevil on põhjust rahul olla Tallinnast lahkudes 11. okt. 1939., sest okupatsiooni ettevalmistamine toimus rahuldavalt.

Kirill Meretskovi käskkiri, mis sisuliselt tähendas Eesti vabariigi okupeerimust

Rahvasteliidu põhikirja alusel võetud kohustusi.

1933. aastal jõustus nn. Litvinovi definitsioonil põhinev konventsioon agressiooni mõistemäärangu kohta, mille üheks allakirjutajaks oli Nõukogude Liidu kõrval Eesti (Londonis 3. juulil). Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata

teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõude. Nimetatud definitsiooni osas 3.2 veendume, et N. Liit on süüdi kõigis neis agressiooni liikides peale sõjakuulutamise. Oluline on konventsiooni art. 3 säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti art. 3 lisa, mille kohaselt agressiooni õigustusena ei saa käsitleda ka mitte rünnatava riigi siseolukorda, näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Ja lõpuks keelab art. 3 lisa igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.

Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu tema käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni.

* Mäng ühte väravasse algab

Põhja piiril seisis pere, Kalevite kaunis kodu.

Seisis Viru vete veerel, ligi Läänemere laineid.

Seal olid südid sakalased, olid visad virulased, hakkajamad harjulased, ehitasid eluaset, Kinnitasid oma kodu Maarjamaa paesele pinnale.

Sinna oli nõrgunud nurmedele, vajunud musta mulla rüppe palju verta virulaste, ohtralt higi harjulaste, sakalaste silmavetta.

Tulid siis tunnil tusasel, ühel päeval pahemal, nagu udu ulgumerelt, nagu rabast roostevesi, soendid soolaugastelt, peninukid Peipsi tagant, samakoorid Sarmaatiast, vankad Vasknarva veeresta, tiblakarjad tigedad!

Ilmsüütu südameveres nende lipud ligunesid.

Verekarva verstapostid teekonda tähistasid.

Suus olid suured lubadused, keeleotsas kinnitused, paradiis pihku pisteti, taevas tasku tõotati, suuga tehti suuri linnu, käega ei kärbsepesagi.

Süda aga ihkas hinge võtta.

Paremad pojad pandi mulda, tublimad tütred tapeti, vagad veeti vangipõlve, süütuil valati südameveri, sirbiga sihiti südamesse, vasaraga vastu vahtimist, päike aga pealage põletas!

Käed olid kärmed kägistama, näpud nobedad nülgima, sõrmed silmuseid siduma, väledad võllasse vedama.

Pead aga olid pealekauba, ajud hoopis ilmaaegu, mõistust ei mitte mõhkugi, tarkust ei tanguterakestki.

Aga äkki ja ägedalt, orjastajaile ootamatult, tuleb tasumise tund! Tuleb, kui tulista tuulta, sajab, kui verista välku, pikker pilvista põrutab.

Ei siis aita suured sõnad ega päästa punalipud, raadioga räuskamised, lootus loosungite pääle.

Kalevite kaunis kodu saab lahti soenditest, peninukkide nuhtlusest, pääseb ära pärapõrgust, saab vabaks suurest saastast.

TAAS VABAKS VABADE JUURDE! VÄGEVATE VÄÄRILISEKS! Autor tundmatu.

Edmund Ranniko raamatust "Eesti vabaduse nimel"

NSV Liidu Valitsuse noot Eesti Valitsusele 28. märts 1939 Nõukogude - Eesti rahulepingu 2. veebruarist 1920, samuti mittekallaletungilepingu 4. maist 1932 presumptsiooniks oli eesti rahva täiesti iseseisev ja sõltumatu riiklik olemasolu, mis vastab eesti rahva tahtele. Sellest presumptsioonist lähtus Nõukogude valitsus ka BriandKelloggi pakti* ennetähtaegsel jõustumisel, mittekallaletungilepingu pikendamisel 10 aasta võrra** ja samuti ka Rahvaste Liidu põhikirja kohaselt enesele kohustuste võtmisel.

Eesti valitsusele on teada, missuguseid jõupingutusi on Nõukogude valitsus teinud viimase 15 aasta jooksul Eesti Vabariigi piiride puutumatuse tagamisel, kusjuures ta jällegi juhindus samast presumptsioonist. Öeldust nähtub, kui suurt tähtsust omistas ja omistab Nõukogude valitsus nii Eesti kui ka teiste Balti riikide täieliku iseseisvuse säilitamisele, mis ei vasta mitte üksnes nende vabariikide rahvaste huvidele, vaid ka Nõukogude riigi elulistele huvidele. Siit peaks olema ka selge, et igasugused "vabatahtlikud" või välise surve all sõlmitud kokkulepped, mille tagajärjeks oleks Eesti vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimine või piiramine, kolmandale riigile poliitilise, majandusliku või mõne muu ülemvõimu loovutamine, sellele mingi erakorraliste õiguste ja privileegide andmine nii Eesti territooriumil kui ka sadamates, tunnistaks Nõukogude valitsus lubamatuks ja kokkusobimatuks eelnimetatud, käesoleval ajal tema vastastikuseid suhteid Eestiga reguleerivate lepingute ja kokkulepete vaimu ja eeldustega, isegi nende kokkulepete rikkumiseks kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Käesolev avaldus tehakse siira heasoovlikkuse vaimus eesti rahvale, et tugevdada tema julgeolekutunnet ja veendumust selles, et Nõukogude Liit on valmis vajaduse korral tegelikult tõendama oma huvi Eesti Vabariigi

iseseisva riikliku olemasolu ja poliitilise ning majandusliku sõltumatuse säilitamise vastu, samuti selles, et Nõukogude Liit ei saa jääda osavõtmatuks pealtvaatajaks, kui tehakse avalikku või varjatud katset hävitada see iseseisvus ja sõltumatus.

ERA.f.31.n.4.s.326.1.4-5 * Briand-Kelloggi pakt sõlmiti Pariisis 27. augustil 1928 15 riigi vahel sõja kui rahvusliku vahendi keelustamise ja tüliküsimuste rahumeelse lahendamise vajaduse kohta. NSV Liitu ei kutsutud pakti alla kirjutama, kuid lepingu initsiaatorite ettepanekul ühines ta peagi sellega. ** Leping mittekallaletungi ja tülide rahulikul teel lahendamise kohta Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmiti Moskvas 4. mail 1932. Lepingu kehtivusaeg oli 3 aastat. 4. Aprillil 1934 sõlmitud protokolliga pikendati kõnesoleva lepingu kehtivust kuni 1945. aasta 1. detsembrini.

Huvitav oleks teada, milliseid jõupingutusi siis N. Liit oli teinud Eesti vabariigi piiride puutumatuse tagamisel. Kas nende hulka võis lugeda ka Moskva poolt korraldatud detsembrimässu? Kuid see kirjatükk ei olnud ainuke nõukogulik huumor, millega kommunistid esinesid.

"Me ei soovi vaksagi võrra võõrast maad, aga me ei loovuta ka kellelegi tolligi oma maad."

See ilus lause kuulub Nõukogude Liidu juhile Jossif Stalinile. Temaga võib isegi nõustuda. Tõepoolest, milleks on vaja imperialistlikule suurriigile vaksa võrra võõrast maad, kui võib võtta selle asemel terve riigi!

Seejuures paneb imestama suure diktaatori halb mälu. Kas ei olnud just mitte N. Liidu territoriaalne nõudmine Soome Talvesõja süttimise põhjuseks?

Vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liidu ja Eesti vahel Eesmärgiga kindlaks määrata kõigekülgset ja sõbralikku koostööd Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel ning vastastikuse julgeoleku kindlustamise huvides Nõukogude Liidu valitsus ja Eesti Vabariigi valitsus pidasid tarvilikuks sõlmida omavahel järgnev vastastikuse abistamise pakt.

1. Mõlemad lepinguosalised pooled kohustuvad osutama teineteisele igasugust abi, selle hulgas ka sõjalist, juhul kui ühe lepinguosalise poole julgeolek on ähvardatud või kui teda tabab otsene kallaletung mistahes kolmanda Euroopa riigi poolt.

2. Nõukogude Liit kohustub osutama Eesti sõjaväele abi soodustatud tingimustel varustuse ja muude materjalidega, aga ka osutama toetust Eesti Vabariigile nii majanduse kui ka välispoliitika ja diplomaatia alal.

3. Eesti vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse pidada Eesti sadamais oma baase sõjalaevastiku asukohtadena ja mõningaid lennuvälju saartel lennukite jaoks.

4. Mõlemad pooled kohustuvad mitte osa võtma mingeist kokkuleppeist või koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise poole vastu.

5. Käesolev pakt on sõlmitud 10 aastaks, kusjuures juhul, kui üks lepinguosaline ei pea vajalikuks tühistada käesolevat pakti üks aasta enne tähtaja lõppu, viimase kehtivus jätkub automaatselt järgnevaiks viieks aastaks.

On kokku lepitud, et käesolev kokkulepe ei puuduta mingil määral lepinguosaliste poolte majanduslikku süsteemi või riiklikku korda.

Aleksander Warma "Diplomaadi kroonika", lhk. 24.,Tallinn "Olion" 1993Pakti täpse sõnastuse leiab alljärgnevalt lehelt: http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_Vabariigi_ja_NSV_Liidu_vaheline_vastastikuse_a bistamise_pakt

Piirid lakkavad olemast

Eesti ajalehed valgustasid okupeerimist vaoshoitult ja tagasihoidliku optimismiga. Veel ei uskunud keegi, et mesimagusalt naeratav idanaaber võiks saabuda meie riiki hundina lambanahas. Oma osa oli Eesti Propagandatalitusel, mis keelas igasuguse vähegi teravama sõnavõtu

okupandi aadressil. Nii kirjutab Sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner:

"... Lõpuks ma tahaksin avaldada veel mõnd mõtet üldise rahvusvahelise olukorra kohta ja väljavaateid meie võimaliku tuleviku üle.

Hiiglariigid Kesk- ja Lääne-Euroopas heitlevad üksteisega. Suur sõda puht sõjalises mõttes ei ole veel alanud, praegu käib määratu närvide pingutus ja majandussõda laastab nii sõdivaid kui mittesõdivaid riike. Kuidas sõda saab edasi kestma, missugused riigid ja rahvad saavad kistud sõjakeerisesse, seda ei mõista keegi ette ütelda. Veel vähem võib ette näha, kes sellest hirmasast võitlusest välja tulevad võitjatena või kaotajatena.

Meie oleme oma riigi ja rahva saatuse teatud mõttes sidunud vastastikuse abistamise pakti kaudu meie suure idanaabriga N. Venega, kes on sel puhul uuesti alla kriipsutanud oma rahupoliitika muutumatust ja soovi seda jatkata. See on suur positiivne tegur meie riigi ja rahva tulevikus.

Meil on viimasel ajal väga palju avaldatud kartust, kas vastastikune abistamise pakt N. Venega ei too muudatusi ka meie riiklikku korda ja majanduslikku süsteemi. Vastuseks sellele loeme pakti art. 5, mis kõlab järgmiselt: "Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda."

Meie tahame otsekoheselt ja avameelselt täita pakti ja oleme kindlad, et samuti see sünnib ka teise lepinguosalise poolt. Sellepärast läheme julgekt ja kindlalt vastu tulevikule ... " (Rahvaleht nr 238, 10.10.1939.)

Kui kindlalt ta sellesse ise uskus, jääb muidugi teadmata.

Et ta selles N.Liidu "rahumeelsuses" siiski väga kindel ei olnud, näitab tema 26. septembril peetud riigikogu komisjonide salajasel ühisistungil esitatud

avaldus: "Kahtlust ei tohiks olla, eet kui me Venega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda. Kindlasti võime vastu panna teatava aja - võib-olla mõni kuu või ka rohkem. Kuid lõpp on selge. Peale kõige muu on rske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. Meid pannakse sarnasesse olukorda, kus meie peame laskma esimese paugu ... " Laidoner oli realist ja sõjaväelasena teadis ta üsna hästi, mida oli Eesti vabariigil välja panna N.Liidu sõjalise võimsuse vastu. Ehk siis praktiliselt mitte midagi.

Eesti saadik Moskvas Rei teatas omalt poolt: "Teist teed meil valida ei ole.

Muidu oleks meil kohe Poola saatus. Poola tõuseb kunagi uuesti üles, kuid meie ei tõuse vist enam kunagi."

Neid sõnu peaksid lugema isikud, kes süüdistavad Eesti vabariigi valitsust riigi mahamüümises. * * * Millegipärast meenutas "sõbraliku" punaväe saabumine küll üsna vähe rahupoliitilist sündmust:

(Rahvaleht nr.245, 18.10.1939.)

Erapooletu vaatleja oleks ilma mingi kahtluseta pidanud sellist avaldust sõjaseisukorra väljakuulutamiseks.

Et see ei olnud lihtsalt suusoojaks kirja pandud, näitab järgmine pisike teade ajalehes "Lääne Elu":

Algselt lepiti kokku 25 000 nõukogude sõjaväelase saabumises Eestisse. Üsna varsti ilmnes, et nende hulka ei olnud arvatud ohvitserkonna perekondi ega ka 10 000 ehitajat, kes vältimatu tööjõu sildi all üle piiri saabusid, Eesti valitsuse vastuväidetest hoolimata. Eesti oli sunnitud loovutama sissetungijatele 30 000 hektarit oma territooriumist, lisaks veel kortereid ja terveid hooneid. On täpselt teadmata, kui paljud eesti pered kaotasid seeläbi oma kodu.

Okupatsioonivägede poolt esitatud nõudmiste ja rekvireeritud hoonete kohta loe: Lisad 8. Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, konfidentsiaalne

9. Nõukogude okupatsioonivägede tarbeks rekvireeritavad hooned Tallinnas

Varahommik 18. oktoober 1939.

Punane lohe roomab Eesti vabariigi piiri poole.

Kokku ületas sel päeval piiri 21 347 meest, 78 suurtükki, 283 tanki, 54 soomusautot, 255 lennukit ja 1950 veoautot.

Praegu seisab veel vene nn. "täimütsiga" soldat N. Liidu territooriumil ...

... aga kohe avaneb piir

Sõltumatu riigi anastamine tehti näiliselt korrektselt. Okupatsioonivägede komandör(paremal) raporteerib piiriületamise puhul Eesti vabariigi kindralmajor Aleksander Pulk`ile 18. oktoobril 1939.a. Kindralmajor Pulk

hukkus punavõimu aktiivsel kaasabil juba 1941 aastal.

OKUPANDID SAABUVAD! Punaarmee üksus ületab Eesti riigipiiri 18. okt.

1939.a.

Okupandid teel Paldiskisse Võõrvägede majutamisküsimus ei pidavat samuti tekitama probleeme:

(Rahvaleht nr. 238, 10.10.1939.)

Kahjuks esines see "viimane" järjekord paralleelselt esimese järjekorraga.

Anastatud kodu Paldiskis

Eriti ihaldusväärsed olid punabandiitide jaoks Eesti saared. Osmussaar, Pakri saared ja Naissaar tühjendati kohalikest elanikest, mille tulemusena kaotas oma kodu üle 500 eestirootslase.

Esimene peninukkide laine ei jäänud viimaseks. Algseid lepinguid mittemillekski pidades lisandus pidevalt täiendavaid võõrvägesid.

Rahvaleht 18. juuni 1940 J채rgmisena saabus meie esivanemate maad tallama 70 000 paari vene kirsavoisaabast. Teise Maailmas천ja eel천htuks laiutas Eestimaal juba 체le 115 tuhande punabandiidi.

Punaväele olid komissaride poolt antud üsnagi ranged ettekirjutused, mida tohtis teha, mida mitte. Üks kõige rangemini keelatud tegevusi oli kontakteerumine kohalike elanikega. Linnas liikuma pääses ainult gruppidena poliitiliselt küpse ülevaataja järelvalve all. Kui juhuslikult keegi kohalikest oleks hakanud vestlema saabunutega, ei tohtinud mingil juhul kõneleda kohalikega poliitikast, niihästi NSV Liitu puudutavast, kui ka Eesti vabariigi omast. Pidevalt pidi täiustama poliitilist väljaõpet, mis laias laastus võttes tähendas lihtsalt marksismi-leninismi kulunud käibefraaside pähetuupimist. Muu hulgas öeldi käskkirjas järgmist: 2. ... Mitmesugused nõukogudevastased provokaatorid hakkavad püüdma ja juba püüavadki kujutada meie üksuste sisenemist Eestisse tema "sovjetiseerimise" algusena. Sellised ja sarnased meeleolud ja jutuajamised Eesti "sovjetiseerimisest" on põhjalikus vastuolus meie partei ja valitsuse poliitikaga ja on absoluutselt provokatsioonilised. ...

3. Keelan kategooriliselt meie väeüksuste, sõjaväelaste üksikute gruppide või üksikisikute, olgu see ülemus või punaarmeelane 65. Üksiku laskurkorpuse koosseisust, mistahes kohtumised tööliste ja teiste eesti organisatsioonidega ja ühiste koosolekute, kontsertide, vastuvõttude jne.

Korraldamine...

4. Mitte pidada ühegi Eesti kodanikuga mingeid vestlusi elust ja korrast Nõukogude Liidus, meie Punaarmeest. Mitte anda mingisugust informatsiooni ega vestlusi eesti ajakirjandusse Punaarmee kohta.

7. Linnalubasid anda ainult pärast ühe kuu möödumist Eestisse saabumisest. Selle aja jooksul tutvustada isikkoosseisu kohalike tingimuste ja korraga. Reakoosseis lubada linna gruppidena eesotsas noorema komandöriga, kellel peab olema kõigi linna lubatud võitlejate nimekiri.

Olles tutvunud eelneva käskkirja sisuga, on lausa kummaline lugeda järgnevat Nõukogude Telegraafiagentuuri (TASS) poolt avaldatud imalavõitu artiklit, mis ilmus 21. juuni "Lääne Elus":

Kuidas oli võimalik "külvata punaarmeelased üle küsimustega", kui need ei tohtinud paotada suudki? Selle peale ei oleks ka "uudise" publitseerija TASS (Nõukogude Liidu Teadeteagentuur) ise osanud vastata.

Punaarmee saabumine pidi kindlustama eesti rahvale rahu ja kindlusetunde.

Vähemalt esineti selliste loosungitega ajakirjanduses.

"Lääne Elu" 28. juuni 1940 Kui kuulajatele sellest agaitatsioonist midagi meelde jäi, siis oli seda tüütuseni korduva "Internatsionaali" kuulmine, ilma milleta ei toimunud ühtegi rahvakogunemist.

Soome reisilennuk "Kaleva" (esiplaanil)

Üheks esimeseks "rahu ja õnne" ilminguks oli Soome reisilennuki "Kaleva" allatulistamine N.Liidu sõjajõudude poolt 14. juunil 1940. aastal, mida eesti ajakirjandus kajastas pealesurutud tsensuuri tingimustes väga tagasihoidlikult, hoidudes mainimast asja tegelikku olemust.

Nimetatud barbaarse tegevuse põhjuseks on oletatud N.Liidu soovi saada kätte lennukiga väidetavalt veetav diplomaatiline post, aga ka takistada Eesti vabariigi valitsuse liikmete põgenemist.

See ei olnud ainuke "sõbralik" tegevust. Juba enne seda, 10. detsembril 1939 oli nõukogude allveelaev uputanud Eestile kuuluva kaubalaeva "Kassari", kusjuures oli allveelaevalt tulistatud veel isegi juba päästepaatides olevaid eesti meremehi, haavates neist kahte. Ööpimeduse varjus õnnestus eesti meremeestel siiski põgeneda.

Aurik "Kassari"

"Kassari" uputanud nõukogude allveelaeva komandör Fjodor Ivantsov, keda autasustati "kangelasteo" eest Punatähe ordeniga.

Kunstniku nägemus "Kassari" uputamisest * Loomulikult tekitas kohaliku elu nägemine võõrastust hoopis teistsuguse

eluga harjunud lihtsõdurites. Eelkõige venelase mõistes hästiriietatud kohalikud elanikud ja kaupade külluslikus kauplustes. Politrukkidel (polititšeskii rukovoditel - poliitjuht, ka - komissar) seisis ees raske töö selgitada asjade seisu lihtsameelsetele sõduritele.

Poes nähtavat kaubaküllust seletasid punakomissarid seni mitte midagi selletaolist näinud punasõduritele kohalike inimeste vaesusega, mis ei võimalda ostmist. Kommunismiideede ilmeksimatusega läbiimmutatud noorsõdurid loomulikult uskusid oma komissare. Kui ka juhuslikult ei usutud (inimesi on mitmesuguseid), siis hoiti arvamused targu oma teada. Ja targasti tehti. Nõukogude Liidus ei maksnud inimhing praktiliselt midagi. See käis ka omade kohta.

NSV Liidu kaitse rahvakomissari käskkiri baasides olevale Punaarmee isikkoosseisule.

28. mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda üsnagi kummaline kirjutis. Kummaline seetõttu, et ajalehe andmete põhjal oli tegemist

Tallinnas asuva Pravda korrespondendiga, kuigi teadaolevalt ei olnud Nõukogude ajalehtedel Tallinnas ühtegi alalist ega ajutist esindajat. Pravda fantoomkorrespondendi sõnul ilmutavat eesti rahvas liigset saksavaenulikkust. (Mitte kaua peale seda oli peamiseks süüdistuseks saksasõbralikkus!) See saksavaenulik hoiak pidavat Pravda korrespondendi sõnul olema koguni niivõrd demonstratiivne, et üsna avalikult põlastatavat kõike, mis tuleb Saksamaalt. Eestlased suhtuvat rahvussotsialistlikku ideoloogiasse taunivalt. Eesti ajakirjanduse informatsioon kajastavat sõjasündmusi läänerindel liiga tendentslikult, olles sisult Saksavaenulik.

Kõige sellega kahjustavat eestlased tõsiselt NSV Liidu ja Saksamaa suhteid.

Naeruväärt avaldus, ehkki mõneti oli ju kirjutajal õiguski. Eestis peeti Saksamaad õigustatult vallutajaks, mistõttu neidsamu vallutajaid ei olnud põhjust pärjata vabastaja oreooliga. Teiseks oli Eesti tõesti orienteerunud rohkem Inglismaale. Saksamaa ja germaanlus tuletasid meelde liiga elavalt hiljutist 700-aastast orjapõlve, mis takistas suhtumast suurema sümpaatiaga endistesse isandatesse. Ka ei pooldanud eestlased Saksamaal valitsevat totalitarismi. Hoopis rohkem loodeti Inglismaa peale, kes oli Vabadussõjas abistanud vastset Eesti vabariiki. Et see lootus oli asjatu, selgus muidugi alles hiljem.

1939. aasta 23. septembril sunniti Eestile Moskva poolt vägisi peale eelpooltoodud nn. vastastikuse abistamise leping. Selle lepingu allkirjastamise järele olime praktiliselt allutatud Moskva valitsusele, ehkki näiliselt jätkus meie suveräänsus kuni 1940. aasta 21. juunini. Sel päeval toimus Tallinnas Moskva poolt juhitud riigipööre, mille eesotsas seisis dirigendina Moskvast siiasaabunud Andrei Ždanov.

Peremees sulastega 1940 juunis: N. Liidu saatkonna rõdult jälgivad «Eesti vabade töötajate vaba tahte demonstratsiooni» kohalikud Moskva alandlikud kannupoisid (vasakult) Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre ja Stalini truu lakei Andrei Ždanov.

Käputäis "meeleavaldajaid" on kokku saadud koos pisut vigaselt kirjutatud punaloosungiga. Üsna mitmed nendegi hulgast tegid juba varsti tutvust Venemaa avarustega.

Nüüd, kui vallutajad olid platsis, tuli leida mõni ettekääne, millega põhjendada senise Eesti valitsuse väljavahetamist Moskvale kuulekate tallalakkujatega. Ettekäänete leidmisel on kommunistid ilmutanud alati leidlikust. Järjekordne nõukogude noot ütles: NSV Liidu valitsuse noot Eesti Vabariigi valitsusele 16. juuni 1940 Nõukogude valitsuse käsutuses oleva faktilise materjali alusel, aga ka Moskvas viimasel ajal toimunud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V.M.Molotovi ja Leedu Ministrite Nõukogu esimehe hr. Merkyse arvamustevahetuse põhjal on Nõukogude valitsus teinud kindlaks, et Eesti

valitsus ei ole likvideerinud NSV Liidu vastu suunatud, juba enne Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Lätiga loodud sõjalist liitu, vaid on seda isegi laiendanud, tõmmates sellesse liitu Leedu ning püüdes tõmmata sellesse ka Soomet.

Kuni Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseni 1939. aasta sügisel võis Nõukogude valitsus niisugusele sõjalisele liidule vaadata veel läbi sõrmede, kuigi see sisuliselt oli vastuolus Nõukogude-Eesti varem sõlmitud mittekallaletungipaktiga.

Kuid pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse pakti sõlmimist peab Nõukogude valitsus NSV Liidu vastu suunatud Eesti, Läti ja Leedu sõjalise liidu eksisteerimist mitte üksnes lubamatuks, vaid ka ülimalt ohtlikuks NSV Liidu piiride julgeolekule.

Nõukogude valitsus arvestas, et pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist lahkub Eesti sõjalisest liidust teiste Balti riikidega ja seega nimetatud sõjaline liit likvideeritakse. Selle asemel tegeles Eesti koos Balti riikidega mainitud sõjalise liidu elustamise ja laiendamisega, millest annavad tunnistust sellised faktid nagu kolme Balti riigi salajaste konverentside kokkukutsumine 1939. aasta detsembris ja 1940. aasta märtsis, vormistamaks laiendatud sõjalist liitu Lätiga ja Leeduga; NSV Liidu eest saladuses hoitud tugevnenud sidemed Eesti, Läti ja Leedu kindralstaapide vahel; sõjalise Balti liidu spetsiaalse trükiorgani "Revue Baltique" loomine 1940. aasta veebruaris, mida avaldatakse Tallinnas inglise, prantsuse ja saksa keeles jne.

Kõik need faktid kõnelevad sellest, et Eesti valitsus rikkus jämedalt Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti, mis kohustas mõlemaid pooli mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe Lepinguosalise vastu (Lepingu art.IV).

Selline Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti jäme rikkumine leiab Eesti valitsuse poolt aset ajal, kui Nõukogude Liit teostas ja teostab üksnes heatahtlikku ja kindlat Eesti-sõbralikku poliitikat, täites täpselt kõiki Nõukogude-eesti vastastikuse abistamise pakti nõudeid.

Nõukogude valitsus leiab, et sellist olukorda pole võimalik kauem taluda.

Nõukogude valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks: 1. Et Eestis loodakse selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude-Eesti

pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba läbipääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilise akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.

Nõukogude valitsus peab nende nõudmiste täitmist selliseks elementaarseks tingimuseks, milleta pole võimalik Nõukogude-Eesti pakti aus ja lojaalne täitmine.

Nõukogude valitsus ootab Eesti valitsuse vastust kuni kella 12-ni 16. juuni öösel. Eesti valitsuse vastuse mittesaabumist selleks tähtajaks vaadeldakse kui ülalmainitud Nõukogude Liidu nõudmiste täitmisest keeldumist.

Meždunarodnaja žizn, 1990, nr.3,c.129-130. Tõlge vene keelest.

Samal päeval kinnitas Eesti Välisministeerium Moskvale, et sellist sõjalist liitu ei eksisteeri, ei ole kunagi eksisteerinud ega ole ka tulevikus kavas olnud sellist moodustada. Pealegi tegi asjaolu koomiliseks väide, et Baltimaade sõprusühingute poolt toimetatud ja kõikjal avalikult müüdav ajakiri "Revue Baltique" oleks olnud Baltimaade sõjalise liidu häälekandjaks.

14. juuni 1940.

Isegi suurendusklaasiga otsides ei leia sellest ajakirjast midagi sõjalisele liidule viitavat.

Samas ei leidnud ka Molotov ise midagi laiduväärset Nõukogude-Eesti suhetes oma 14.aprillis 1940.a. peetud kõnes, kus ta teatas, et vahekorrad Balti riikidega arenevad korrapäraselt ning vastastikuse abistamise pakt leiab täielikku täitmist. Kuidas siis vaid paari kuuga oli olukord nii radikaalselt muutunud?

17. juunil 1940 avaldab "Rahvaleht" artikli pealkirjaga "N. Liidu arvamine Balti Liidust", kus öeldakse: "Varsti pärast Leedu - N. Liidu vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Leedu valitsus sõlmis sõjalise liidu Läti ja Eestiga, muutes sel kombel kolme riigi sõjaliseks liiduks selle, mida nimetatakse Balti entente`iks, ja kus varem ainult Läti ja Eesti olid seotud sõjalise liiduga. N. Liidu valitsus peab kindlaks tehtuks, et see liit on s i h i t u d N. L i i d u v a s t u. Leedu ühinemise tagajärjel selle sõjalise liiduga on tugevnenud side Läti, Leedu ja Eesti kindralstaapide vahel, kusjuures see on toimunud N. L i i d u t e a d m a t a. Samuti on teada, et selle sõjalise entente`i pressiorgan "Revue Baltique" ilmub 1940-st aastast saadik inglise, prantsuse ja saksa keeles ..."

Ajalehe väljaandmise kuupäev ütleb nii mõndagi. Sellest ka selline kummaline artikkel, mis annab tunnistust selle allika kohta. Miks pidi nii salajane dokument, mille olemasolust N. Liitki teadlik ei olevat, ilmuma prantsuse, saksa ja inglise keeles ja olema vabamüügil igas ajalehekioskis?

Sellele küsimusele ei oskaks ilmselt keegi vastata. Kuid ettekäändeks kõlbab iga väljamõeldis.

Kremli tagatoas tegeleti samal ajal usinalt Eesti vabariigi iseseisvuse ja enesemääramisõiguse "säilitamisega". Nõukogude Liidu suursaadik Kuzma Nikitin kirjutab oma ettekandes Moskvale 26. juunil 1940., kuidas Eestis riigipööre jõuga toime pandi: "NSVL-i esitatud nõuded Eesti valitsuse tagasiastumisest ja lisavägede sissetoomisest Eesti vabariigi territooriumile kainestasid otsekohe valitsejaid ja jahutasid kaitseliitlik-kodanlike ringkondade sõjakihtku.

Välisminister Piip kutsus mind kell 8 õhtul ja teatas: "Eesti valitsus on valmis lahkuma ametist, nõustub lubama Punaarmeed Eesti territooriumile sellisel hulgal, mis on vajalik pakti elluviimise kindlustamiseks." Pärast tuli Nikitini jutule kindral Laidoner (presidendi isiklikul korraldusel, täiesti konfidentsiaalselt.) Laidoner uuris, kas valitsus peab ikka lahkuma

tervikuna või piisab, kui üksikud isikud kannavad kogu vastutust? Ühtlasi küsis Laidoner, keda peaministriks panna? Nikitin ei vastanud. Eestlased püüdsid siis ise arutada. Nkitin tsiteerib: "Päts: ma ei nõustu kandidaatide pealesurumisega!" Majandusminister Sepp vaielnud, et nõukogulaste nõudmised tuleb täita vastuvaidlematult.

Nikitini sõnul lõppes kõik Ždanovi kaheksaminutilise visiidiga Pätsu juurde.

Vares-Barbarus pandi ametisse. "Ülejäänud osa päevast pühendusime Eesti valitsuse lõplikule formeerimisele." kirjutab ta rahulolevalt, kuidas Vene saatkond Eesti ministrite üle otsustas.

Uus võim astub platsi Ajavahemikul 21. - 23. juuli 1940 toimusid "valimised" Eestis, Lätis ja Leedus. Stalin oli oma partei puhastamiseks peetud nõiajahtides tapnud nii palju veendunud kommuniste, et tal oli raskusi leida vajalikke kuulekaid kandidaate. Selletõttu pääses uude riigikogusse ka rahvusmeelseid isikuid, kellel küll mingit sõnaõigust ei olnud, Muide, seda polnud ka Riigikogul tervikuna. Lõpuks, juba 5. augustil oli NSV Liidu Ülemnõukogu väga heldekäeliselt nõus ulatama oma kaitsva tiiva üle Eesti, Läti ja Leedu. Nii kadusid kolm sõltumatut, suhteliselt jõukat ja tsiviliseeritud riiki Euroopa kaardilt.

"Rõõmusõnum" eesti rahvale Balti jaamas. Pukis on Johannes Vares.

Kogu seda spektaaklit juhatati mitte valitsuse hoonest Toompealt, nagu see oleks iseseisva riigi puhul loomulik, vaid NSV Liidu saatkonnast Pikal tänaval.

Sealt said vastsed vabariigi võimumehed oma juhtnöörid, mille järgi käituda.

Kõik hädapäraselt kokkutraageldatud nn. valitsuse omapoolsed ettepanekud lükati bolševistlike võimumeeste poolt järsult tagasi. Seejuures ei unustatud kordagi pasundamast, et kõik toimub rahva heaolu nimel ja rahva soovil.

Aitäh, onu Vares, et sa meid Moskvale maha müüsid!

Kõige suuremat õnne ja heaolu pidi saavutatama palavalt armastatud N: Liidu juhtfiguuride eksponeerimisega asutuste seintel. Seejuures soovitati vältida kohalikku "massitoodangut". Jääb arusaamatuks, miks. Ju siis ei peetud kohalike kunstnike oskust võrdväärseks N. Liidu punameelsete sildivõõpajate tasemega.

Sama oluline oli uute üllitiste ostmine oma koduse raamatukogu "kaunistamiseks". Raske uskuda, et ükski eraisik neid üldse lehitseski ostmisest rääkimata.

Nn. "esimeste vabade valimiste" tulemusena valiti Riigikogusse uus koosseis, kelle kõige tähtsamaks ülesandeks oli Eesti Vabariigi tingimusteta liitmine Nõukogude Liiduga. Rahva "vaba tahe" liitumiseks saavutati meetoditega, mida isegi inkvisitsiooni isaks nimetatud Tomàs de Torquemada ise oleks häbenenud. Vägivalla ja ähvardustega valimisjaoskondadesse kokku aetud vabariigi kodanikel lasti kirjutada oma nimi kohalesaabunute nimekirja, mida siis hiljem esitati kodu- ja välismaises ajakirjanduses rahva üksmeelse tahtena loobuda vabariigi iseseisvusest. See sündmus andis N. Liidu välisminister V. Molotovile võimaluse praalida Ülemnõukogu koosolekul 1. augustil 1940. aastal: "Meil on olnud mitte just väikesi edusamme, kuid me ei kavatse rahulduda sellega, mis me oleme juba saavutanud ... me saavutame uusi ja veelgi kuulsusrikkamaid edusamme Nõukogude Liidu hüvanguks." Valetaja nimetab valet ja pettust kuulsusrikkaks tegevuseks! Aga see oli ju Nõukogude Liidule nii iseloomulik! Molotov jätkab oma demagoogiahõngulist loba: "Uued nõukogudesõbralikud valitsused Eestis, Lätis ja Leedus on läbi viinud vabad ja demokraatlikud valimised, kus rahvas hääletas entusiastlikult oma esindajate poolt.", "Pravda", 2. august. 1940.

Valimistele (ja Internatsionaali laulmisele) pühendatud artikkel ajalehest "Rahvaleht" 18. juuni 1940 *

Johannes Vares-Barbarus kõnepuldis Seaduslik valitsus oli seega kukutatud ja asemele upitatud Moskvale alluv kuulekas valitsus günekoloogi ja vähetuntud luuletaja Johannes Varese (kirjanikunimega Barbarus) eesistumisel. Need 21. juulil toimunud valimised olid aga nii jõhkralt võltsitud ja nii valelikud, et selleks kokku astunud või tegelikult kokku aetud Riigivolikogu otsuseid ei saa terve mõistusega inimene vabatahtlikult legaalseks nimetada. Ei olnud see võimalik ka Lääne poliitikutel kogu anneksiooni-poolsajandi jooksul, ehkki nende hulgas leidus piisavalt roosasid ja poolpunakaid poliitikuid, kes seda soovinuks.

Uue valitsuse esimeseks mureks oli kõrvaldada seaduslik valitsus. * Kuigi nime järgi oli see Eesti Vabariigi Riigivolikogu, kes sellel kurjakuulutaval päeval Toompeale kokku aeti ja meie riigi Eesti NSV-ks kuulutas, oli see siiski vaid igasuguste juriidiliste ja kõlbeliste volitusteta marionettide kogu, kes olid truualamlikult sunnitud Moskva käsku täitma.

Loomulikult ei etendanud Johannes Varese valitsus mingit osa vastse liiduvabariigi valitsemises. Nii, nagu Stalin oli hävitanud talle tülikaks muutunud omaaegsed ideelised kommunistid, sai ka Baltimaade enamvähem rahvusmeelsete valitsuste aeg otsa. Teadmatuks jääb, millal nad taipasid, et kõik see, mida Moskva oli kokku rääkinud ja mida lubanud, oli vaid räige vale. Selle saladuse viisid nad endaga üsna varsti hauda kaasa. Vaid paar valitsusliiget J. Varese valitsusest pääses eluga. Teiste hukkumisi (loe:

hukkamisi) ümbritseb saladus. Loodetavasti laulsid nad enne silmade lõplikku sulgemist "Internatsionaali".

Uue valitsuse (nn. Juunikommunistid) koosseis: *Peaminister Johannes Vares (tegi enestapu või tapeti 29.11.1946) *peaministri asetäitja Hans Kruus *välisminister Nigol Andresen *siseminister Maksim Unt (lasti maha 30.7.1941) *majandusminister Juhan Nihtig (suri Sverdlovski oblasti vangilaagris 19.10.1942) *põllutööminister Aleksander Jõeäär *kohtuminister Boris Sepp (suri 24.11.1941 Gorki oblastis vangilaagris) *teedeminister Orest Kärm (hukati sakslaste poolt 1942) *sõjaminister Tõnis Rotberg (suri 24.7.1953 Irkutski oblastis Taišeti vangilaagris) *haridusminister Johannes Semper *sotsiaalminister Neeme Ruus (hukati sakslaste poolt 2.6.1942) *sõjavägede juhataja Gustav Jonson (suri 15.11.1942 Tšeljabinski vangilaagris) *õiguskantsler Anton Palvadre (suri 16.1.1942 Sosva vangilaagris) *riigisekretär Karl Terras (suri 25.2.1942 Kirovi vanglas) Moskval oli kadestamisväärne oskus hoida kokku riiklike pensionide maksmise pealt.

Okupatsioonivägede esindajate valvsa pilgu all toimus 21. - 23. juulil 1940 Riigivolikogu istung, kus otsustati kommunistide juhtimisel hävitada Eesti Vabariigi iseseisvus. Juhuks, kui vastvalitud(määratud) saadikud ei ole piisavalt otsustusvõimelised, on saalis ka arvukalt nõukogude sõjaväe esindajaid.

Eesti vabariigi seaduslike valitsusliikmete saatus oli ettearvatav. Juba enne suurküüditamist arreteeris NKVD suurema osa neist ja hukkas koha peal või saatis vangilaagritesse.

Otto Strandman - peaminister ja riigivanem 1919. ja 1929./30. aastal.

Saanud 1940. aasta kutse ilmuda NKVD-sse, lasi end maha.

Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem.

Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.

Aado (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.

Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.

Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.

rahandus-

ja

Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Mõrvati 1941. aastal

Tallinnas.

Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Mõrvati 1942. aastal Sosva laagris.

Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt mõrvati 1941. aastal Tallinnas.

Kaarel Eenpalu - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.

August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.

Johan Laidoner - küüditati 19. juulil 1940 koos abikaasaga Venemaale.

Suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas.

Konstantin Päts - arreteeriti 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja küüditati Venemaale. Suri Venemaal Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 18. jaanuaril 1956.

Mõrvatud riigitegelasi: http://www.hot.ee/lvpfoto/hav.htm

Etendada oli veel spektaakli teine osa - Eesti iseseisvuse lõplik hävitamine.

Hästi väljaõpetatud stsenaristide juhtimisel läks ka see ettevõtmine laitmatult korda. Selleks oli vaja avalikult näidata eesti rahva palavat soovi loobuda iseseisva Eesti olemasolust ja ühinemist Nõukogude Liidu koosseisuga.

Rahvaga oli pisike probleem. Nimelt ei tahtnud kohalikud elanikud kuidagi aru saada, et vabadusest loobumine on nende endi huvides. Kuid ka siin leiti vastuabinõu. Oli ju Paldiskis arvukalt Venemaalt saabunud töölisi, keda kohaliku rahva pähe serveerida. Seda tehtigi. Et aga tulevastele põlvedele asja veelgi selgemaks teha, kasutati lihtlabast fotomontaaži, mille abil täideti Vabaduse väljak inimhulgaga. Sellega saaks iga külafotograafgi hakkama.

*

Vene meedias avaldatud pilt meeleavaldajatest Vabaduse väljakul

Tähtsaim roll "eesti töörahva esindajatena" oli Paldiskist kohalesõidutatud vene töölistel ja kahel vagunitäiel tsiviilriietesse rõivastatud punaarmee sõduritel

Pooleldi väevõimuga kokkuaetud "riigipöörajad" valmistuvad demonstratsiooniks

Eelnevalt anti sõna igat masti agitaatoritele, nagu kommunistlikke kisakõrisid nimetati

Eestimaa Kommunistlikkusse Parteisse, keda loosungil lastakse elada, kuulus tol hetkel alla 150 liikme. Paljud eestlased ei teadnud sellise jĂľugu olemasolustki

Loomulikult pidi rahva "vaba tahe" kajastuma ka tänavapildis ...

... samuti, nagu ka kunstis, kus punast värvi kokku ei hoitud Kõigest aasta oli möödunud vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisest, mis lubas N. Venemaal kasutada paari sõjaväebaasi Balti riikides, kui Moskva bolševistlik valitsus viis sõnamurdlikult ja alatult läbi riigipöörde õiguspärase ja demokraatliku riigikorraga Balti riikides. *

Teel Kadriorgu "meelt" avaldama

Punaarmee soomusautode eskort saatis hõredat demonstrantide rivi Kadriorgu "rahva tahet" avaldama. Ilmsel kardeti punaste juhtbandiitide elu pärast.

Kes siis olid need juunikommunistid, kes nii varmalt olid valmis asendama Eesti vabariigi seaduslikku võimu? Karjeristid, kes olid oma heaolu eest nõus ronima üle kaasmaalaste küürutavate selgade? Idealistid, kes uskusid, et nõukogude võim muudab maailma paradiisiks? Või siis lihtsalt Moskvale kuulekad kannupoisid, kes õige pea said aru, et neist ei sõltu õieti midagi.

Tulid ju kõik juhtnöörid mitte Toompealt, vaid Nõukogude Liidu saatkonnast Pikalt tänavalt. Moskva aga ei ole veel kunagi arvestanud muu maailmaga.

Punane päike idast tõuseb Eestimaa kohale

Eesti Vabariigi olemasolu lõppes, ehkki alles hiljuti oli ametisse astunud uus välisminister Nigol Andresen teatanud 1. juulil 1940. pidulikult: "Eesti jääb suveräänseks. Sisepoliitiliselt ja sotsiaalselt paratamatult suurt murrangut üle elades jääb Eesti ometi sõltumatuks riigiks, kelle iseseisvus on tagatud Nõukogude Liidu poolt" Ei jäänud, nagu arvata võiski. Asemele tuli Nõukogude Liidu elukorraldus, mis paljudel juhtudel oli eesti rahvale vastuvõtmatu. Ehkki kommunistid nägid palju vaeva uue ideoloogia juurutamisega, ei võtnud rahvas seda omaks kuni lõpuni. Vaid väike osa kaasajooksikutest leidis selle olevat sobiva oma eesmärkide täidesaatmiseks.

Muide, samasuguse vaimustusega tervitasid samasugused kommunistide kannupoisid Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal. 1992. aastal Riigikogusse kandideerijate elulugusid lugedes selgub, et suurem osa neist on nüüd demokraatideks muutunud endised komparteilased. Värvivahetus näib selliste isikute puhul olevat kaasasündinud omadus.

Nigol Andreseni ülistuslaul ajalehes Palju on süüdistatud Eesti vabariigi tolleaegset valitsust passiivsuses ja Eesti riigi vastuhakuta mahamüümises. Loomulikult oleks olnud võimalik vastuhakku organiseerida, seda enam, et paljud kaitseväe juhtivad tegelased ja eriti endine riigivanem Jaan Tõnisson seda ka nõudsid. Kuid selline samm oleks võrdunud enesetapuga. Vabadussõja aeg, mil Nõukogude Venemaa oli nõrk ja rünnatud mitmest vaenlasest, oli möödas. Kui me nüüd oleksime valinud sõjalise vastupanu, ei oleks tõenäoliselt praegu olemas ei Eesti riiki ja võib-olla ka mitte eestlasi. Moskval oleks olnud lihtne hävitada järjekordne, suhteliselt väike rahvus, seda enam, et keegi välisriikidest ei sekkunud Balti riikide okupeerimisse, olgugi, et tegemist oli Rahvasteliitu kuuluvate riikidega. Tuletagem meelde, et näiteks tšetšeenide küüditamine nende ajaloolisest elupaigast viidi läbi 23. veebruaril 1944. aastal peaaegu ainsa ööpäevaga. Selle välkkiire aktsiooni puhul ei olnud jälgegi N. Liidus nii tavalisest kohmakusest asjaajamistes. On üsna usutav, et Moskva lausa ootas Eesti-poolset relvastatud vastuhakku! Ja seejuures on kommunistlikul ajakirjandusel jultumust esineda lausvaledega! .7.oktoobril 1939.a. kirjutas üks Venemaa juhtivaid ajalehti: „Nõukogude Liit on arvamisel, et väiksed rahvad peavad elama ja eksisteerima. N.Liit pöörab tähelepanu ja austab ka rahvaid, kelle riiklik elu on võtnud teised vormid.”

Seda, et eesti rahval on piisavalt surmapõlgav vaprus, näitas ta aastatel 1918 - 1920 Vabadussõjas. Septembris poleks ta, inspireerituna samast kangelaslikust vaimust, kõhelnud relvaga oma vabadust kaitsmast, kui mitte rahvusvaheline olukord ei oleks teinud järsku sellist pööret, et igasugune relvastatud vastupanu, kui täielikult kasutu rahvuslik enesetapp, oleks olnud hullumeelsus: maa oleks muutunud põlevate ja suitsevate ahervaremete hunnikuks.

Loomulikult on nüüd hiljem lihtne taguda endale vastu rinda ja kinnitada: vaat, oleks mina seal olnud, mina oleksin teinud kõik teistmoodi. Jah, aga mismoodi? Mingi konkreetse sündmuse puhul kangelast mängida on seda lihtsam, mida kaugemal inimene on sellest sündmusest. Tihti tuuakse eeskujuks Soomet, kes astus relvaga vastu punaimperialistidele. Õige, kuid Soome oli ja on elanike arvu poolest Eestist viis korda suurem. Soomet ei saanud võtta piiramisrõngasse, nagu see Eesti puhul oli juba tehtud. Soome säilitas oma kontaktid välisriikidega. Küsigem endalt kaine mõistusega, kui kaua oleks Eesti vastu pidanud ilma välisabita? Ja et seda abi ei oleks tulnud, on selgemast selgem.

Et N. Liit ei oleks taganenud oma nõudmistest, kinnitab näilise kaubanduslepingu sildi all Moskvasse kutsutud meie tollase välisministri Karl Selteri ja N. Liidu välisministri V. Molotovi jutuajamine, õieti küll Molotovi monoloog Selterile, millest juba siin eelnevalt on juttu olnud: NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V. Molotovi ja Eesti välisministri Karl Selteri läbirääkimised Moskvas 24.-25. september 1939 Väljavõte Molotov: Rõhutan veel kord: asi on kiire. Olukord vajab viivitamatut lahendamist. Meie ei saa kaua oodata. Soovitan Teil tulla vastu N. Liidu soovidele, et ära hoida halvemat. Ärge sundige N. Liitu tarvitama jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke. Meie ettepaneku kaalumisel ärge pange lootusi Inglismaale või Saksamaale. Inglismaa ei suuda miskit Balti meres ja Saksamaa on sõja tõttu seotud Läänes. Praegu oleks kõik lootused

välisele abile illusioon. Võite niisiis olla kindlad, et N. Liit sel või teisel viisil kindlustab oma julgeoleku. Kui Teie ei soostuks meie ettepanekuga, teostaks N. Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ka ilma Eesti nõusolekuta.

Molotov ei liialdanud, kui ta ütles, et Eestil ei ole võimalik kelleltki abi leida. Vabariigi valitsus sondeeris pinda küll lähemal, küll kaugemal, kuid igal pool sai ta äraütlemise osaliseks.

N. Liit valmistus Eesti vabariigi vallutamiseks väga tõsiselt. Väljatöötatud sõjaline operatsioon meenutab vägisi lahingutegevuse kavandamist (mida see tegelikkuses oligi) Punalipulise Balti Laevastiku (PBL) staabi käskkiri Eesti vallutamiseks kavandatud operatsiooni "Vulkaan" kohta 29. september 1939 Täiesti salajane!

Kroonlinn 1. Eesti laevastik asub baasides. Soome ja Läti neutraliteeti ei riku, neid peetakse neutraalseteks.

2. Punaarmee asub pealetungile ülesandega forsseerida Narva kindlustatud rajoon.

3. PBL ülesandeks on hävitada Eesti laevastik, purustada Tallinna ja Kunda mereväebaasid, tõkestada sõjalaevade pääs Soome lahte, toetada "A" tiival väeosade edasiliikumist ning valmistada ette Tallinna kindlustatud rajoonide hõivamine.

4. Sõjategevuse puhkemisel on PBL Sõja-õhujõudude ülesandeks avastada ning hävitada Eesti laevad, pommitada väeosasid ja kindlustusi Narva maakitsusel ning raudtee ja Soome lahe vahelisel maa-alal kuni 30 km sügavuseni pealetungivatest väeosadest; hävitada lennukite materiaalosad; pommitada ehitisi Rakvere ja Kunda lennuväljadel; purustada Sondat ja

Rakvere lennuvälja ühendav raudteeharu; hävitada Tallinna piirkonnas ja sellest lääne pool Eesti rannikul ning saartel paiknevad kaitserajatised, takistada (miini)tõkete rajamist Tallinna piirkonnas; kaitsta laevastiku baseerumist vaenlase õhurünnakute eest ning tõkestada vaenlase lennukite läbimurret Kingissepa ja Torma suunal ning edasitungimist piki Soome lahe rannajoont Leningradi peale.

Olema valmis: a) toetama dessandi maandamist (Soome lahe) lõunakaldale; b) anda löök Soome lahes asuvatele vaenlase laevadele; c) toetada eribrigaadi kaatreid 5. Kergete lahingulaevade salgal, kelle käsutusse antakse kiirkaatrite divisjon, tuleb sõjategevuse puhkemisel avada suurtükituli Kunda sadama sõjaliste objektide ja [mere]baasi kaitserajatiste purustamiseks; 11. laskurdiviisi nõudmisel tuleb suurtükitulega toetada maavägede edasiliikumist tiibadelt; katta tulega rannikuvetes tegutsevaid laevu vaenlase võimalike allveerünnakute eest; samuti tuleb takistada vaenlase poolt Tallinna piirkonnas [miini]tõkete paigutamist.

6. Dessantoperatsiooni komandöril - olla sõjategevuse puhkemisel valmis kolme erilaskurpataljoni jõududega dessandi maandamiseks Narva jõe ja Kunda lahe piirkonnas; ühtlasi peab olema ette valmistatud reserv dessantväeosa ning PBL õppesalga kooseisust.

7. Lääne Kindlustatud Rajoonis peavad sõjategevuse alguseks olema lahinguvalmidusse viidud 17. raudteepatarei 200 positsioonil ja 12. raudteepatarei Ust-Luugas, et suurtükitulega toetada 11. laskurdiviisi pealetungi ning hoida ära vaenlase võimalikud kallaletungid, mis takistaksid dessantide pealelaadimist ja väljumist merele manöövriteks ettenähtud baasist.

8. Eribrigaadil - kelle käsutusse antakse traallaevade brigaadist divisjon traalereid, tuleb sõjategevuse puhkedes korraldada nii allveelaevaküttide kui ka miini- ja torpeedotõrje aluste pidev patrulltegevus Narva lahes ja saarte piirkonnas kuni 60. meridiaanini.

9. Allveelaevade 3. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembril koidikust alates

asuda positsioonidele, et katta PBL tegevust Soome skääride suunalt; signaali "VULKAAN" saamisel hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.

10. Allveelaevade 2. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta jälgimise objektiks vaenlase aluste liikumine ja tegevus TallinnHelsingi-Paldiski piirkonnas; signaali "VULKAAN" saamisel nurjata päevased miinitõkete panekud Tallinna rajoonides; hävitada kõik Soome lahte sisenevad vaenlase laevad.

11. Allveelaevade 1. brigaadil - tuleb 1939. a. 29. septembri koidikust alates võtta sisse positsioonid Raai lahe ja Balti mere suunalt Soome lahte kulgevate veeteede suubumiskohal; signaali "VULKAAN" saamise hävitada kõik vaenlase laevad, millised sisenevad mere poolt Soome ja Riia lahte.

12. PBL eskaadril - tuleb viia liinilaevad ja ristleja tunniajalisse valmidusse Peabaasi jõudmiseks.

13. Laevastiku Komandopunkt - Kroonlinn, seal asub ka Laevastiki Staap.

Varu Komandopunkt - Oranienbaum. Seal asub ülema teine asetäitja.

PBL juhataja, 2. järgu flagman PBL Sõjanõukogu liige, diviisikomissar Morozov Tributs Allikas: Erich Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu.

September 1939 - juuni 1940. Tuna, 1999;nr.4, lk.24-26.

See käskkiri peaks panema mõtlema kõiki neid tulipäised, kes pooldasid relvastatud vastuhakku. Mida oleks Eesti vabariigil olnud sellise sõjalise jõu vastu panna? Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses oli samal ajal umbes 16 tuhat meest, 100 suurtükki, 22 kergetanki ning 42 õppe- ja vananenud tüüpi lahinglennukit. Meie vastu oli N. Liit koondanud Eesti idapiiri taha umbes 136,2 tuhat meest, 1318 tanki, 1535 suurtükki ja 600 lennukit.

Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud peale selle veel umbes 300 tuhat meest, kes oleksid olnud valmis sõjategevuseks. Kindral Meretskovi väite põhjal oldi võimelised neid arve kahe nädala jooksul kahekordistama.

Rünnakuvalmis oli Soome lahel ja Läänemerel olnud punalaevastik.

Kuidas ja kas muu maailm toimuvale reageeris, ei ole teada. Euroopas oli sel hetkel tähtsamaidki probleeme. Saksamaa oli vallutanud Pariisi ja kõigi tähelepanu oli suunatud Euroopas toimuvale. Eestisse ei jõudnud üsna arusaadavatel põhjustel mingeid teateid maailma üldsuse arvamusest Eesti annekteerimise kohta. Kuid ka praegu ei leia selle sündmuse kohta kuigi palju teavet. Mitteametlikes, nn. poliitilistes salongivestlustes peeti tollal juhtunut muidugi mõista õigusvastaseks. Kuid ühtlasi avaldati naiivset imestust selle üle, et Eesti riigijuhid alistusid ülemvõimule vastupanuta, reetes sellega omaenese rahva. Reetmisega siin siiski tegemist ei ole, arvestades sellega, et nad olid sundseisus ja võtsid antud hetke kohta vastu arvatavasti ainuõige otsuse. Olukorda reaalselt analüüsides võib neid vaadata, kui kommunistide poolt toime pandud järjekordse inimsusevastase kuriteo ohvreid.

Baltimaade olukorra mõistmiseks vaatame, missugune oli olukord Euroopas 1939. aasta septembri teisel poolel. Austria ja Tšehhi olid alistunud Saksamaale, Poola jagatud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Nõukogude Liit ja Saksamaa koostöö, nii uskumatu, kui see ka poleks, oli silmnähtav.

Küsimus kuulus, milleni see kokkulepe välja ulatub? Kas see puudutab ka Eestit ja teisi Balti riike? Kas riskida vastupanuga? Eesti valitsus näitas üles tervet mõistust ja loobus rahvuse säilimise nimel sõjalisest vastuhakust.

Seega oli valitud kahest pahest tõenäoliselt väiksem. Ent seegi variant osutus paljude eestlaste jaoks tõeliseks kannatuste teeks.

Siiski proovis president Konstantin Päts saavutada kokkuleppe Saksamaaga, kuid sai äraütlemise osaliseks. Saksa pool vastas meie sõjaväelise delegatsiooni juhatajale, kolonel Maasingule, et kuna Saksa ja N. Liidu vahel on sõlmitud leping, siis ei näe Saksa pool võimalikuks Eestit abistada. Otse vastupidi - kui Eesti kavatseb alustada sõjategevust N. Liidu vastu, on Saksa kohustatud abistama viimast.

Saksa Välisministeeriumi Saksa saatkonnale Moskvas.

Isiklikult härra välisministrile.

Telegramm Tallinnast nr. 163 26. septembrist maavägede ülemjuhatuse atašeede grupile.

Eesti kindralstaabi ülem (Nikolai Reek) informeeris mind Vene

liidusõlmimisnõudest. Lisas, et venelaste poolt nõuti laevastikubaasi Paldiskis, lennuväebaasi Eesti saartel. Kindralstaap soovitas nõudmistele järele anda, sest Saksa valitsuse toetus on välistatud ja olukord võib vaid halveneda. 25. ja 26. septembril teostasid Vene lennukid ulatuslikke lende Eesti aladel. Kindralstaap andis korralduse lennukeid mitte mingil juhul tulistada, et mitte olukorda veelgi halvendada.

Rössing (Saksa sõjaväe esindaja Tallinnas ja Helsingis) Frohwein.(Saksa saadik Eestis)

http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/3/2000-3-Heino_Arum2eKP_abipalve_lk62-64.pdf http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/ArumaeHeino_Presiden t_Konstantin_TUNA2000_3.pdf Samuti proovis Eesti valitsus saavutada kokkulepet oma lähimate naaberriikide Läti ja Soomega. Läti armee juhtkond vastas palvele istuda läbirääkimislaua taha keeldumisega. Samuti ei võtnud Soome Välisministeerium vastu meie delegatsiooni. Nii oli Eesti rahvas jäetud üksi oma muredega.

Lõpptulemusena oli Eesti seatud olukorda, mille võttis kokku Konstantin Päts: "Meie suurim ülesanne on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast. Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on osanud õigel ajal leida iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on end õnnelikult eemaldanud sõjalisest konfliktist.

Et N. Liit varem või hiljem hakkab taotlema väljapääsu üle Balti riikide, seda oli karta. Nüüd, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on omavahel sõjas ja tasakaal Poola hävitamisega, Saksamaa käte kinnisidumisega läänes ning Inglismaa väljalülimisega Balti merest kadunud, on Moskva leidnud olevat paraja aja teostada oma ekspansioonipüüdeid.

Poola allveelaeva põgenemine andis N. Liidule hea juhuse meile nõudmiste

esitamiseks. Kuid need nõudmised oleks mõne teise ettekäändega igal juhul meile esitatud. Lükata säärases olukorras N. Vene ettepanek tagasi, tähendaks see - panna ohtu eesti rahva olemasolu.

Meil pole teist väljapääsu ja oleme sunnitud teatama oma nõusolekust pakti sõlmimiseks ja püüdma viia pakti meie poolt soovitavad parandused.

Viivitamine ei tooks meile paremusi. Vastupidi – see võiks halvendada olukorda, kus väline surve, mida teatakse ning nähakse N. Vene sõjalaevastiku ning lennukite demonstratsioonide ja meie territoriaalsete õiguste demonstratiivse rikkumise näol, kõigutaks aja jooksul riigivõimu autoriteeti".

Valitsuse 26. sept. 1939 koosoleku stenogrammist Kontstantin Pätsi poolt mainitud lennukite demonstratsioon ei olnud pelgalt illustratiivne, vaid see toimus tegelikult, kui koosoleku ajal lendas Eesti vabariigi seni veel Eestile kuuluvas õhuruumis üle 100 nõukogude lennuki, andes nii näitliku õppetunni võimalikust õhurünnakust.

* * * Suurriikide suhtumist toimuvasse demonstreerib hästi fakt, et Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt kirjutasid 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal asunud sõjalaeva USS Augusta pardal alla Atlandi Deklaratsiooni [Atlandi harta] nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise üheks oma tähtsamaks sõjajärgseks eesmärgiks. Samas ei võtnud ükski kõrge riigitegelane Harta sõnu tõsiselt. 1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid N. Liidu koosseisu.

1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.

Leiti, et Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma N. Liitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige. Eesti rahva arvamust, kui täiesti ebaolulist, loomulikult ei küsitud!

1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi

Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Järjekordselt otsustati, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad N. Liidule.

Winston Churchill ja Franklin Roosevelt USA sõjalaeva "Atlanta" pardal.

Pildil toetub F.R. oma poja käele

Hiljem kinnitas Ameerika valitsus korduvalt, et Atlandi Harta sõlmimisel olevat Ühendriigid pidanud silmas ka Eestit. See ei seganud sugugi neil mõlemail riigijuhtidel allkirjastamast hilisemat Teherani lepet 1943.a. novembris-detsembris Jossif Staliniga, mis andis Balti riigid N. Liidu meelevalda. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, siis ei pööra ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501). Balti riigid muudeti Roosevelti ja Stalini poliitilise tehingu vahetusrahaks.

Need kaks läänemaailma mõjuvõimsamat isikut olid Balti vabariikide Stalinile müümise taga.

.... Maailma silm on pime, kõrv on kurt ja vägevate jõuk kas loll või hull. ....

Marie Under, 1943

Atlandi Harta tekst Ameerika Ühendriikide President ja Ühendatud Kuningriigi peaminister Mr. Churchill, Tema Majesteedi valitsuse esindajana, peavad oma ühisel kohtamisel vajalikuks teha teatavaks nende maade poliitilised põhimõtted, millele nad rajavad maailma parema tulevikul nimel oma lootused.

1. Nende poolt esindatud riigid ei taotle oma territooriumi ega mõjuvõimu laiendamist.

2. Nende soov on mitte näha territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas neil territooriumidel elavate rahvaste vaba tahtega.

3. Nad respekteerivad kõikide rahvaste õigust valida omale riigikord, mille

all nad tahavad elada; nad soovivad et kõikidele rahvastele tagastatakse nende suveräänsus ja nende poolt valitud riigikord, kellelt see on jõuga ära võetud.

4. Nad püüavad, neile pandud kohustuste piires, edutada kõikide riikide, nii suurte kui väikeste ja võitjate kui ka kaotajate, võrdväärset juurdepääsu nende maade majanduse arenguks vajalikele toormaterjalidele ja kaubandusele.

5. Nende sooviks on majanduse alal eduka koostöö arendamine kõikide rahvaste vahel, eesmärgiga luua parandatud töötingimuste standardid ja edumeelset sotsiaalkindlustust kõikidele.

6. Peale natsiliku türannia hävitamist, nad loodavad taastada rahu, mis võimaldab kõikidel rahvastel elada rahus oma riigi piirides ja tagada, et kõik inimesed kõikides maades on vabad hirmust ja viletsusest.

7. Sarnane rahu peab võimaldama juurdepääsu kõikidele meredele ja ookeanidele ilma takistuseta.

8. Nad loodavad, et kõik maailma rahvad loobuvad nii praktilistel kui moraalsetel kaalutlustel jõu kasutamisest. Tuleviku rahu ei saa säilitada, kui rahvaste maa-, mere- või õhujõudu kasutatakse kas ähvardusteks või agressiooniks väljaspool nende piire. Nad usuvad, et olenevalt laialiulatava ja permanentse kindlustussüsteemi loomisest, sarnaste rahvaste desarmeerimine on oluline. Samuti soovivad nad ergutada kõiki võimalikke menetlusi mis võiks vähendada rahu armastavate rahvaste relvastamise koormat.

Franklin D. Roosevelt Winston S. Churchill Atlandi Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia, India, Kanada ja Norra), allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations Declaration), mis oli ka väljendi Ühinenud Rahvad esmakordne kasutamine. Juba enne seda, 24. sept. 1941 Atlandi Hartat allkirjastades ütles Nõukogude Liit muuhulgas järgmist: "Oma välispolitikas Nõukogude Liit / …/ järgib rahvusliku enesemääramise põhimõtet /…/. Nõukogude Liit

kaitseb iga rahva õigust suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele, õigusele sisse seada selline riigikord ja valitsemisvorm, mida ta peab otstarbekaks ja vajalikuks, et kindlustada kogu maa majanduslik ja kultuuriline õitseng" Ometigi õnnestus NSV Liidul mõne aja pärast lääneliitlastelt välja pressida, et seda põhimõtet ei laiendataks MRP tulemusel NSV Liiduga liidetud aladele.

Kui maailm vajaks õppetundi, kuidas oma tegelikud kavatsused varjata ilusate sõnade taha, siis on eelpoolmainitud Atlandi Harta väga sobivaks õppematerjaliks. Mitte ükski neist allakirjutanutest ei näinud hetkegi vaeva, et paberiolevad sõnad ka tegelikkusse rakendataks. Nagu öeldud, ei ole kogu see deklaratsioon väärt isegi paberi hinda, millele see kirjutati. Milleks siis selline näitemäng üldse ette võeti? Tegelikult oligi nimetatud dokument mõeldud rohkem maailma avalikkuse rahustamiseks, kui elluviimiseks. Tõsi, mõned allikad väidavad, et tegelikult ei kirjutatud hartale üldse alla mitte kellegi poolt. Kuid see ei muuda asja olemust.

1944. aasta 5. aprilli Kanadas ilmuv “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee N. Liidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest. Ei teinudki, sest selleks ajaks oli N. Liit juba oma tahtmise läbi surunud, mis näitas järjekordselt, et maailma juhtivad poliitikud harrastavad kõikvõimalike lepete sõlmimist ainult ajaviiteks. http://si.kongress.ee/? a=page&page=42e12d2939bde15516335&subpage=4491366db8b1943b23b3f http://et.wikipedia.org/wiki/Atlandi_harta http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-0.html http://www.maakodu.ee/index.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=5071 Jalta konverentsil esitas Roosevelt siiski oma koalitsioonipartnerile, Jossif Stalinile pisut ebamugava küsimuse Balti riikide tulevase staatuse kohta.

Roosevelt: Ühendriikides võib tekkida küsimus Balti vabariikide lülitamisest Nõukogude Liidu koosseisu ja ma oletan, et maailma ühiskondlik arvamus peab vajalikuks, et kunagi tulevikus avaldatakse mingil kujul nende vabariikide rahvaste seisukoht selles küsimuses. /---/ Minul isiklikult pole mingit kahtlust, et nende riikide rahvad hääletavad

Nõukogude Liiduga liitumise poolt sama üksmeelselt kui 1940. aastal. (?)

Stalin: Leedul, Eestil ja Lätil ei olnud enne revolutsiooni Venemaa koosseisus autonoomiat. Tsaar oli tookord Ühendriikide ja Inglismaa liitlane ja keegi ei püstitanud tollal nende riikide Venemaa koosseisust lahkumise küsimust. Miks esitatakse see küsimus nüüd?

Roosevelt: /---/ Ma tean, et Leedu, Eesti ja Läti olid nii minevikus kui ka hiljuti Nõukogude Liidu osad ja kui vene sõjavägi tuleb jälle nendesse vabariikidesse, ei hakka ma sellepärast Nõukogude Liiduga sõdima. Kuid avalik arvamus võib nõuda seal plebistsiidi toimumist.

(Jalta konverentsi stenogrammist) Oleks kergeuskliku Roosevelt`i asemel istunud nõupidamistelaua taga Ronald Reagani-taoline teadlikult bolševismivastane USA riigipea, oleksid kokkulepped omandanud kahtlemata teistsuguse iseloomu. Raske uskuda, et Roosevelt, keda kirjeldatakse ometi targa ja ettenägeliku inimesena, ei teadnud midagi Baltimaade vägivaldsest anastamisest Nõukogude Liidu poolt.

See oletus on enam, kui kummaline, sest USA-s ilmuv Chicago Tribune kirjutas juba 23. juulil 1940: "Punane terror valitseb kõiges kolmes Balti riigis. On käimas lakkamatu ja süsteemikindel arreteerimine ning mehed punaste käesidemetega käivad kella 12-4 vahel ööseti inimesi arreteerimas, kes selle peale kaovad jäljetult. Mehed, naised ja lapsed aetakse voodist välja, viiakse autodega ära ja nad kaovad jäljetult. Tuttavate ja omaste järelpärimised on asjatud." Seega ei olnud kommunistide tegevus Baltimaades mingi saladus.

23. juulil 1940 olid Eesti Vabariigi esindaja USA-s koos Läti ja Leedu esindajatega andnud protesti-märgukirja USA valitsusele. USA valitsus teatas, et mõistab hukka N. Liidu tegevuse Baltikumis. Kas hukkamõistu tulemus oligi Baltimaade mahamüümine? Või ei esindanudki Roosevelti arvamus USA seisukohta? Ameerika riigisekretär Sumner Welles'i teatas hiljem, et USA valitsus ei tunnusta N. Liidu agressiooniakte Eestis. Vaevalt küll oli repressioonide all kannatavatel eestlastel sellest kergem.

President Roosevelt ja teised vaba maailma tarkpead jutustasid oma rahvastele seni heast "onu Joest", nagu Roosevelt ise Stalinit nimetas, ja tema

kangelaslikust võitlusest vabaduse ja teiste selliste priiuste ja demokraatia eest, kuni nad ise hakkasid lõpuks uskuma oma muinasjutte ja juhtisid sellega maailma sinna, kus see vahepeal oli: kuristiku äärde.

Reagan teadis, et venelasi ei saa ega tohi usaldada. Kahjuks ei maksa poliitikas ega ka igapäevases elus "oleks" midagi. Churchill nõudis relvade pööramist Nõukogude Liidu vastu, kuid Roosevelt usaldas venelasi seevõrd, et andis Baltimaad selle barbaarse riigi meelevalla alla. Ja ometi ei ole USA kunagi tunnustanud Balti riikide inkorporeerimist! Milline vastuolu sõnades ja tegudes. Hiljem, 1983. aasta 8. märtsil lausus Ronald Reagan, nimetades NSV Liitu kurjuse impeeriumiks: "Mina arvan, et kommunism - see on inimajaloo järjekordne nukker ja absurdne peatükk, mille viimaste lehekülgede kirjutamist lõpetatakse juba praegu". Prohvetlik ennustus, kuid tookord, Jalta konverentsi ajal oli tegemist näiliselt ühise vaenlase vastu võitlevate liitlastega, mis siiski ei takistanud Nõukogude Liitu pidevalt esinemast oma liitlasi laimavate avaldustega. Eestlane ütleb selle kohta tabavalt: "Sööb ja salgab!"

Punaste agressorite väeosa koos vältimatute loosungitega Tallinnas 1940.a.

Eesti Vabariigi armee rivi ja univormidega harjunud Tallinna elanikele

meenutasid saabunud pigem loomakarja.

Tragöödia Eesti Vabariik tuli hävitada rahva mälust ja südamest. Tuntumad riigitegelased arreteeriti vahetult peale okupatsiooni ja hukati koha peal või saadeti koos perekondadega Venemaale, kuhu nad jätsid peale kannatusi ka oma elu. Nende hulgas loomulikult esimeses järjekorras president Konstantin Päts, endine riigivanem Jaan Tõnisson, samuti armee ülemjuhataja Johan Laidoner, kui vaid üksikuid nimepidi mainida. Eesti Vabariigi rahvuslikud varad ja ettevõtted natsionaliseeriti, rahvuslik valuuta vahetus vene rublade vastu, Eesti Teaduste Akadeemia ja kirjastused suleti. Isegi kellaaeg muudeti Moskvas kehtivale vastavaks, sest nõukogude võim oli otsustanud, et loodusseadused Nõukogude Liidus ei kehti. Mõnevõrra lohutab ehk teadmine, et just samasugune saatus ootas Eesti aktiivseid kommuniste, kes olid muutunud liigseteks Jossif Stalini jaoks. Tõsi, neid ei saadetud Siberisse, vaid lihtsalt hukati peale lühikest kohtulikku farssi või ilma selletagi. Seega said nad ise osaliseks selles kurbmängus, mille jaoks nad Eesti riiki ette valmistasid.

Kommunistide hävitustööst Eestis loe siit: Välisriigid suhtusid Baltimaade okupeerimisse erinevalt. Euroopas valitseva keerulise olukorra tõttu jäi see suhteliselt piiratud geograafilise ulatusega sündmus laiemale maailmale tähele panemata. Siiski ei tunnistanud Moskva sellise sammu seaduslikkust USA ja Inglismaa, mille valitsused külmutasid õigeaegselt nende riikide pankades asuvad Eesti Vabariigi varad, et vältida nende sattumist bolševike käppade vahele. USA tegi seda juba kuu aega peale Eesti Vabariigi okupeerimist - 15. juulil, Suurbritannia 24. juulil. Erinev oli aga neutraalse Rootsi valitsuse käitumine, mis loovutas 30. mail 1941.a.

N.Liidule lahkelt Rootsi pangas asuvad EV kullavarud ja Rootsi sadamates olevad laevad. Mis viga kaubelda võõra varandusega!

Rääkides Nõukogude Liidu okupatsioonist ei saa jätta mainimata kõige traagilisemaid sündmusi eesti rahva ajaloos. Kaks kurjakuulutavat kuupäeva -

14. juuni 1941, ja 25. märts 1949. määrasid kümnete tuhandete eestlaste edasipidise elu. Kellele lõplikult, kellele ajutiselt pikaaegse järelmõjuga. Sajad loomavagunid vedasid kuulekalt süütuid inimesi kaugele oma kodumaast.

Tundmatu autori pliiatsijoonistus õuduste ööst

Järjekordne ešelon teel Venemaa suunas

Osadele lõppes teekond Moskvast umbes 1000 km kaugusel asuvas Kirovi oblastis, kuid paljud jätkasid oma pealesunnitud reisi Siberi sügavustesse. Ja vähe oli neid, kelledel sealt õnnestus tagasi pääseda. Kuid ka tagasipääsnute elu ei kujunenud pideva surve tingimustes normaalseks. Punased timukad, niihästi venelased kui ka kohalikud venelaste sabarakud tundsid hästi oma tööd. Vangistused, sunnitöölaagrid ja asumine polnud ainsad repressioonid.

Kuni 1989. aasta maini oli jõus N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 12. oktoobrist 1957., mis keelas paljudel küüditatute kategooriatel Eestisse tagasi minna või valida elamiseks suuremad linnad Eestis.

Kommunistide

ja

nende

käsilaste

"vägitegudest"

loe

siit:

14. juuni 1941. tähistas ühte süngemat perioodi Eestis. Vastavalt Moskvas väljatöötatud salajasele plaanile kuulus suur osa Baltimaade intelligentsist füüsilisele hävitamisele. Nagu Lenin oma julma diktatuuri alguses asus

hävitama vene haritlaskonda, jätkas Stalin sama poliitikat ka vägivaldselt anastatud riikides. Kõik vähegi silmapaistvamad inimesed Baltimaades küüditati Siberi lõpmatutesse avarustesse. Väljavaadet kojunaasmiseks neil ei olnud. Natsistliku Saksa vägede kiire pealetung peatas ajutiselt plaani lõpliku täideviimise, mis nägi ette kogu Eesti elanikkonna deporteerimise. Ehk nagu kompartei hääletoru "Pravda" kirjutas 1941. aasta kevadel: " Peeter I tegi suure vea sellega, et jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse."

Küünilisemat avaldust on raske välja mõelda. Stalin asus Peeter I "viga" hoolega parandama.

*

* * *

Astun vaikselt jõululumist rada üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata…

Marie Under "Jõulutervitus" 1941.

Ööd täis õudusi Öö vastu 14. juunit oli Eesti elanike jaoks, nagu iga teine juunikuine öö.

Kuid just sellel ööl kogunesid kaarnaparvedena isehakanud ja vastvärvatud kommunistid ja nende poolt äsja vanglatest vabastatud tavalised kriminaalkurjategijad, et viia täide vägivald rahuliku elanikkonna kallal. Seda kõike riigis, mis oli andnud neile kodu ja kodakondsuse. Vaid vähesed eestlased teadsid ette toimuvast, sest suurem osa neist magasid, nagu see on normaalne selle kellaaja jaoks. Vähesed teadsid, et see öö saab neile olema viimane oma kodumaal, kuna Kremlis oli juba otsustatud toime panna järjekordsed kommunistlikud metsikused Balti riikides.

Selline tegevus oli ja jäi arusaamatuks välismaal elavatele inimestele.

Mõte sellest, et süütuid inimesi võidakse vägivaldselt kiskuda eemale nende kodudest ja lahutada omastest, jätta ilma aastate jooksul kogutud varast ja määrata neid pikaldasele (või mõnel juhul ka kiirele) hääbumisele kusagil kaugel, ei jõudnud pärale inimeste teadvusse, kes olid kogu oma elu elanud

turvaliselt riikides, kus keegi ei nuhkinud nende tegevuse ega mõtlemise järele, kus ei tuntud pealekaebusi ega kohtuotsuseta süüdimõistmisi. Hästi väljendas oma teadmatust keegi rootsi proua, kes seda kõike hiljem kuuldes küsis naiivselt: "Aga miks te ei kutsunud politseid?"

Väljasaadetavateks kuulutati: 1. kõik laialisaadetud kodanlike parteide, majanduslike ja kultuuriliste liitude liikmed; 2. kõik eelmise valitsuse ametnikud, kohtunikud, ohvitserid ning politseinikud; 3. aastatel 1918 - 1920 bolševike vastu sõdinud; 4. endised kommunistliku partei liikmed, kes olid parteist lahkunud või välja heidetud 5. pagulased ja sisserändajad 6. välissaatkondade teenistuses olnud ja välisfirmade endised esindajad 7. välismaaga kirjavahetust pidanud inimesed, näiteks esperantistid ja filatelistid 8. poliitiliste põgenike sugulased 9. pastorid ja usuliste ühingute aktiivsed liikmed 10. aristokraadid (peale baltisaksa aadli lahkumist neid ei olnud), maaomanikud, töösturid ja ärimehed, pankurid ja restoranipidajad 11. talupidajad, kelle juures oli tõõtanud (kasvõi ajutiselt) perekonda mittekuuluvad inimesed

See nimekiri ei ole kaugeltki täielik. Tihti sattus sellesse lihtsalt asendusisikuna inimesi, kes arreteeriti vajaliku koguse kokkusaamiseks, valekaebuse alusel või muul põhjusel. Lisatagu, et sellesse nimekirja ei kuulunud ühtegi kriminaalkurjategijat. Nende, kui mõttekaaslaste olemasolu kommuniste ei seganud.

1941. aasta juunis küüditati ainuüksi Eestist Venemaale veidi üle 10 000

inimese. Alaealisi (kuni 17-aastaseid) oli neist 36 – 38 %, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi. 13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest.

Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

Kas ka see lapseke on vaenlane?

Üks vagunitest, millega süütuid inimesi Siberisse veeti

Vaguniakendest väljaheidetud viimased teated oma lähedaste saatusest.

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK (Eesti Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee) I sekretär Karl Säre.

1941. aasta 17. juunil esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast. 1941. aasta juunis läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni 10 016 küüditatuga.

Ka nõukogude ajakirjandus "kajastas" Baltimaades toimepandud küüditamisi. N. Liidu juhtiv ajaleht "Pravda" avaldas artikli, milles teatas, et vabatahtlikud ümberasujad Balti vabariikidest on suure rõõmuga asunud teele uue kodumaa avarustesse parema elamisvõimaluse otsingule. Ükski Eestis ilmunud ajaleht ei kirjuta sõnagi neist sündmustest.

Alanud sõda tegi lõpu kavatsusele küüditada Eestist Põhja-Venemaa ja Siberi sunnitöölaagritesse 700 000 inimest.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Allikas:

http://et.wikipedia.org/wiki/Juunik%C3%BC%C3%BCditamine

Sellele küüditamisele lisandus veel üks, mis küll ei olnud nii traagiline, kuid jättis ometi sadadesse inimhingedesse rusuva mälestuse. Jutt on lastekodulastest, kes sõja puhkemised evakueeriti Eestist Venemaale.

Väikesed jalad astusid vastu tundmatusele. Silmades võis ju ollagi uudishimu ja südames lootus.

Punaste hordide põgenemine Vallutajate põgenemine toimus kõigi terrorismi reeglite kohaselt. Mida kaasa viia ei saanud, tuli hävitada.

Purustatud Kivisild Tartus 1941.

Purustatud sild Paldiskis Paaniliselt pþgenedes pealetungiva Saksa armee eest, ei unustanud bolťevistlikud timukad oma "missiooni" Balti riikides. Hävitati, mida suudeti.

Arreteeritud elanikke ootas ees hukkamine.

Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Suurim massimõrv pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus Kuressaares, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest, kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja pääses hauast.

Lennuväepoiste klubi http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-5.html

1941. a. 13. juuli Postimees kirjutab: "Kõigil tartlastel on veel meeles punaste timukate veretöö 14. jaanuaril 1919.a. Samal ajal, kui meie kangelaslikud vabadusvõitlejad olid vihases võitluses kommunistlike väeosadega Tähtvere mõisa väljadel, tapeti mõrtsukalikult Söögituru ääres asuvas Krediidikassa keldris 19 tartlast.

Analoogiliselt toimisid punased timukad ööl vastu 9. juulit enne Tartust lahkumist. Olemsaolevail andmeil ületab seekordne veretöö oma ohvrite arvult, kui ka metsikuselt mitmekordselt 1919.a. toime pandud veresauna.

Tartlaste hulgas valitseb mitmesuguseid arvamusi ohvrite arvu kohta.

Samuti loetakse terve rida üldtuntud isikuid, keda arvatakse olevat mõrtsukalikult tapetute hulgas. Tõeliselt puuduvad aga praegu igasugused

konkreetsed andmed nii ohvrite arvu, kui ka nimede suhtes. Kogu kurva sündmuse käigu kohta peaksid kindlad faktid selguma lähemail päevil, kui sündmuse kohta on teostatud uurimine ja ühishauad on lahti võetud.

Vangistatute mõrtsukalik mahalaskmine toimus ööl vastu 9. juulit Ülikooli tänavas asuvas vangla saunas, mille seinad on tihedalt täis kuuli auke. Hukkamisi toimetasid kõiki tartlasi aasta aega terroriseerinud nn.

Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi bandiidid. Kui julm veretöö korda saadetud, maeti tapetud vangimaja aeda üldhaudadesse ja hävitati vangla arhiiv. Selle järele lahkusid mõrtsukad üle Emajõe vähe seda enne kivisilla õhkulaskmist."

Samasugune mõrtsukatöö toimus ka Kuressaares, kus lossihoovis hukatuid leiti haudadest 90, neist kolm naist.

Eriti traagiline on nende sündmuste juures see, et tihtipeale ei olnud mõrtsukad mitte okupantidest venelased, vaid oma kaasmaalased - eesti rahvusest kodanikud.

Uued vabastajad saabuvad

Järgnev Saksa okupatsioon ei toonud eestlastele loodetud kergendust. See kujunes peaaegu samasuguseks katsumuseks, kui eelnev nõukogude oma.

Kumbki vallutaja ei hoolinud vähematki kohalikest inimestest. Asjaolu, mis sai ruttu selgeks neile, kes olid teatava kergendustundega vaadanud sakslastele, kui kommunismiorjusest vabastajatele. Jah, Saksa armee vabastas meid tõesti kommunistidest ja nende käsilastest, kuid tõi asemele uue okupatsiooni. Matslik, idast pärinev vallutaja asendus aarialikult üleoleva

lääneokupandiga. Elu haakristi varjus ei erinenud kuigivõrd elust viisnurga varjus.

Peale sõja lõppu ja Eesti järjekordset okupeerimist tõusid kurjakuulutavad pilved taas Eesti kohale. Kolme vägeva, Stalini, Roosevelti ja Churchilli, peamiselt küll kahe esimese nendest, kokkuleppe tulemusena okupeeris Nõukogude Liit teistkordselt Balti vabariigid. Poolelijäänud tegevus vajas lõpuleviimist. Punaarmee saabus seekord Baltimaadesse juba täieliku peremehetundega. Või siis mitte? Õige peremees ei lagasta oma omandit.

Nii, nagu idaokupandi mõne aasta tagust lahkumist, nii tähistasid ka tema teistkordset saabumist rusudes linnad, hävitatud majandus, mis oli kuigivõrd kosunud saksa okupatsiooniaastatel ja vägivald. Kuna Saksa armee avaldas veelgi kohati elumärke, oli olemas põhjus purustada lauspommitamisega linnu, nende hulgas ka selliseid, kus sõjalist vastupanu praktiliselt enam ei esinenud. Nii hävitati 6. märtsil 1945 kahuritulega ja õhurünnakutega ajalooline Narva peaaegu täielikult. Pommitati Rakveret, Pärnut, Tartut. 9. märtsil kordus sama Tallinnas, kuhu Punaarmee lennukid heitsid kahes laines umbes 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike elurajoonid, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rängalt sai kannatada Tallinna vanalinn Harju tänava ümbruses ja maha põles ka Estonia teater. Süttis Niguliste kirik, linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil.

Rünnates hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi 30 protsenti ja ligi 20 000 elanikku jäi kodutuks. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, millele lisandus 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.

Nii, nagu hiljem Dresdeni puhul Saksamaal, oli ka siin tegemist puhtal kujul terrorismiga, mis oli suunatud tsiviilelanikkonna vastu. Irooniline oli siinjuures see, et kummagi pommitamise skeemi väljatöötajad olid Inglise Kuningliku Õhujõu teoreetikud, kusjuures hävitamise objektideks Tallinnas olid põhiliselt eraisikute elukohaks olnud puitasumid. Seevastu säilitati tähtsamad tööstusobjektid. Seda muidugi mitte humaansusest, vaid omakasu silmas pidades.

Sakslaste õhutõrje või öölendurite poolt tulistati pommitamise ajal põlema üks inglise pommilennuk Mosquito ja see kukkus Ülemiste järve juures alla. Ühel lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata ja jäi ellu. Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud Julgeoleku Politsei töötajad panid langevarju hõljumist tähele ja said haarangu käigus piloodi kätte. Kõigi üllatuseks osutus selleks kaptenipagunitega kanadalasest naispiloot. See piloot tunnistas ülekuulamistel kõik puhtsüdamlikult üles, sealhulgas ka Tallinna pommitamise plaanide teostajatest ja elluviijatest.

Just selle naiskaptenist piloodi tunnistused avasid esmaselt tõe, millele hiljem saadi ka mujalt kinnitust ja mida järgnenud aastatel nõukogulased kohe kuidagi ei tahtnud tunnistada. Kogu "kangelaslik" Tallinna pommitamine pidi jääma ainult punaarmee suursaavutuseks. Samuti jagas see lendur rikkalikke andmeid venelaste relvastusest ja teadaolevatest rünnakuplaanidest.

Lendamist ja pommitamist õpetasid vene pommituslenduritele inglastest instruktorid. Tabatud naispiloot oli esimese rünnakulaine pommitajate üldjuht.

Iga selle rünnakulaine eskadrilliga olid kaasas inglastest instruktorid navigaatorid, kelle ülesandeks oli spetsialistide tasemel kindlustada linna oluliste kommunikatsioonide ja hoonete hävitamine. "Tommide" ülesandeks oli ka "jõulupuude" allaviskamine õiges kohas. Taolised inglastest instruktorid olid kaasas ka teises rünnakulaines, kuid vähem, kui esimeses.

Siis ei saadud enam eksida, lõõmav linn oli heaks orientiiriks, lendamine olematuks muutunud õhutõrje tõttu ohutu. Muidugi ei taha ka britid seda fakti nüüd omaks võtta.

Alus: http://www.lapsevanem.ee/?6113 Nõukogude "ajalugu" serveeris juhtunut loomulikult punases soustis, süüdistades Narva purustamises saksa kahurväge. Tallinna puhul räägiti vaid sõjaliste objektide hävitamisest. Siiani ärritub Vene valitsus, kui juhtunut terrorismiks nimetatakse: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/venemaa-kritiseeris-usasaatkonna-avaldust-martsipommitamise-kohta.d?id=64083615

Ajakirjas

"Kultuur ja Elu" kirjutab Jaan Tamm, Eesti Humanitaarinstituudi rektor, Tallinna pommitamise

kohta: ... Tallinna suurpommitamist, selle ohvrite arvu ja ainelist kahju on üritatud võrrelda Londoni, Dresdeni, Lübecki või ka Helsingi kaotustega II MS aegseis õhurünnakuis (Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv.

Tallinna Linnaarhiivi Toimetised Nr.2. Tallinn 1997) Taolise määratlusega võib igati nõustuda, kuna tegemist ei olnud mitte ainult rahulike linnaelanike vastu suunatud terroriaktiga, vaid laiemalt kultuurigenotsiidiga üldse. Näitavad seda ka nimetatud kogumikus esitatud dokumendid. Ainuüksi inimkaotusi oli tsiviilisikute osas 554, kellele lisandusid 213 raskelt ja 446 kergelt vigastatut. Kui lisada ka 171 sõdurit ja sõjavangi, saame hukkunute koguarvuks 729. Kokku sai pommirünnakuis mitmesuguseid purustusi ka 5073 hoonet, milledest 1549 purustati täielikult, raskelt kahjustati 250, keskmiselt 320 ja kergelt 2954 hoonet. Väidet kultuurigenotsiidist tõestab nädal peale pommitamist avaldatud nimekiri, millest nähtub, et linna 8 haiglast oli 3 täielikult purustatud ning 5 raskelt kahjustatud, samuti oli hävinud 11 kooli, laste- ja vanadekodu. Lisagem veel 2 purustatud kirikut (Niguliste ja Immanueli), Eesti Kunstimuuseum ja Vaekoda, 3 apteeki, 3 teatrit (Estonia, Väike-ehk Töölisteater, Varieteeteater “Plaza”), 3 kino (Kungla, Mars, Amor), 2 panka (Hansa- ja Laenupank), 4 restorani ja hotelli (Kuld Lõvi, Room, Ost, Astoria). Ainuüksi loetelu täielikult purustatud, raskelt ja keskmiselt kahjustatud elumajadest on pea kümme lehekülge pikk. Samas sisaldab nimekiri purustatud tööstusettevõtetest vaid 14 nime, mille hulgas pole ühtegi sõjalise või kaitseotstarbega. Isegi ülitähtsas sadamas said kergeid kahjustusi vaid sadamatehase hoone Merepuiestee 13, Baikovi sillal paiknenud külmhoone ning Sadamabasseini nr 1 juures asunud 2 ladu ... http://kultuur.elu.ee/ke475_pommitamine.htm

Hävinevad inimeste kodud

Tallinn tulemeres

Harju t채nav peale barbaarset 천hur체nnakut. Esiplaanil hotelli "Kuld L천vi" varemed

Niguliste kiriku varemed

PĂľlev vaekoda Raekoja platsil

Ajaloolise vaekoja varemed

Vana-Posti tänav

Praeguse Õnnepalee hoone Pärnu maanteel

Purustatud Balti jaam

Tallinna kesklinn

Kohvik "Narva" tulemÜllus 1944. aasta märtsis

Ka Eesti rahvuslik uhkus, teater "Estonia" pidi jagama sama saatust

Nagu kättemaksutõotuseks tõstab käe taeva poole Reaalkooli ees seisev Vabadussõjas hukkunud õpilaste ja õpetajate auks püstitatud mälestuskuju

Ei pääsenud teisedki linnad punavägede barbaarsetest rünnakutest. Pildil Tartu Kesklinn ...

... ja Aleksandri/Kauba tänava ristmik Tartus 1941.a.

Maarja kiriku varemed Tartus

Tiigi tänav Tartus

Purustatud Tartu

Varemed Narvas

Narva Bรถrsihoone

Narva Vaekoda

Valga raudteejaam Pärnus 22. septembril toimunud pommirßnnakute tulemusena säilis vaid 1/3 ajaloolisest hoonestusest.

Nikolai kirik Pärnus

Viljandi

Märts 1941

1949. aasta 25. märtsi öösel paiskasid kohalikud kommunistidest aktivistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete eesti perekondade saatuse.

Varahommikune rusikapõrutus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse. Uksed, mida piisavalt ruttu ei avatud, löödi jalaga sisse ja hirmunud naabrid, kui need julgesid ennast näidata, käsutati eemale. Veoautode kastis viidi une pealt äratatud, mitte milleski süüdi olevad inimesed lähimasse raudteejaama, mis oli NKVD vägede range kontrolli all. Perekonnapead eraldati jaamas ülejäänud perest lubadusega pered peagi taas kokku viia. Loomulikult oli see kommunistide järjekordne vale. Eakaim küüditatu oli 95-aastane vanake ja noorim 3päevane imik, kes kumbki ei elanud üle rongisõitu täistuubitud loomavagunis. Kui 1941. aastal toimepandud küüditamine puudutas linnainimesi, siis seekord oli kannatajaks põhiliselt talurahvas. Sellise represseerimistegevusega valmistati teed ulatuslikuks kolhooside rajamiseks.

Oma vabaduse kaotasid maainimesed, kes olid suhtunud eitavalt kollektiviseerimisse või suuremate majapidamiste omanikud, kelle senise töö tulemusi oli vastsel kommunistlikul võimul kasulik omastada. Samas oli

üheks eesmärgiks jätta metsades tegutsevad vabadusvõitlejad, metsavennad ilma neile vajalikust majanduslikust toetusest.

Vt. Märtsiküüditamine

nn.

Küüditamine arvudes Lisaks küüditatuile viidi 1941. aastal Nõukogude Liitu umbes 5500 endist sõjaväelast ja üle 33 000 Nõukogude Armeesse mobiliseeritu, kes paigutati töölaagritesse, kuna relvi neile usaldada peeti liiga ohtlikuks. Ebainimlikes tingimustes, mis ei erinenud palju sunnitöölaagritest, hukkus neis üle 13 000, peamiselt näljasurma ja haiguste läbi. Esimesel okupatsiooniaastal arreteeriti Eestis 7200 ja mõrvati ilma igasuguse kohtuotsuseta 1850 inimest. Teadmata kadunuiks jäi 1390, kes tõenäoliselt julgeoleku poolt tapeti. 1944. aasta sügisel MEMENTO teabe- ja ajalootoimkonna andmeil küüditati aastatel 1944 - 1946 umbes 34 500 inimest. 1949. a. deporteeriti Venemaale üle 20 000 eestimaalase. Ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiidi tulemusena vähenes meie elanikkond ligikaudu 70 000 inimese võrra.

Siberiga tegid tutvust ka need eestlastest sõjaväelased, kes olid lootnud pääseda Soome või Rootsi põgenedes. Soome - N.Liidu vaherahulepingu kohaselt oli Soome kohustatud deporteerima riigisolevad Baltimaade sõjaväelased.

Postimees avaldas artikli 15.12.2010 Ajaloolane: Lappeenranta kindluses asus peamiselt eestlaste vangilaager Soomes Lappeenranta kindluses tegutses aastatel 1944-1946 seni mahavaikitud laager, kuhu koguti kokku Nõukogude Liitu tagasi saadetavad vangid.

Kokku andsid soomlased välja 542 inimest, kellest enamus olid Soome poolel võidelnud eestlastest sõdurid. Nõukogude Liidus ootas neid ees pikk vangistus, kirjutab Etelä-Saimaa uudisteportaal.

«Laager oli tegutsemisaastatel linlastest täielikult eraldatud, tähelepanu vältimiseks tehti rongisõidud Pikisaari umbteelt Nurmi raudteejaama öisel ajal,» jutustas ajaloo hämarustesse jäänud vangilaagrist raamatu kirjutanud Juha Pohjonen. Kindlus valiti transporditavate vangide kogumiskohaks logistilises mõttes hea asukoha tõttu.

Liitlaste järelevalvekomisjoni nõudmisel otsiti väljasaadetavaid inimesi pärast sõda taga üle kogu Soome. Kinni võetud inimesed toimetati Lappeenranta vanasse keskvanglasse, kus nad ootasid ärasõitu. Kogumislaager rajati kindlusesse 1944. aasta novembris ja see tegutses 1946. aasta augustini. Selleaegsed tegemised moodustavad isa Pohjoneni kirjutatud raamatust « Valvontakomission uhrit» («Järelevalvekomisjoni ohvrid»).

Paremini ei käinud ka nende Baltimaadest pärit Saksa armees sõdinud sõjaväelaste käsi, kes olid põgenenud Rootsi Kuningriiki. Kuigi üldiselt räägitakse, et Rootsi ei andnud N.Liidule välja riikisaabunud sõjapõgenikke, oli tegelikkus siiski teistsugune. Sellest jutustab endine Saksa Lennuväe abiteenistuses olnud Hans Lindemann. http://www.hot.ee/lvpfoto/jutt-4.html

Rootsi politsei toimetab loovutatud baltimaalasi neid N.Liitu viivale laevale

https://en.wikipedia.org/wiki/Swedish_extradition_of_Baltic_soldiers

Moskva vennalik ja omakasupüüdmatu abi eesti rahvale - liiklusvahendid Siberisse sõiduks

1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:

ešelone perekondi mehi Eesti Läti

19 33

Leedu

24

kokku

76

naisi

lapsi

kokku

9866

6048

20 480

7471

4566

14 173

11 135 19 535 11 038

41 708

8985

8929

28 656

11 287

8440

30 629 24 630 40 688 25 526

90 844

Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48

Siit algas pikk tee.

Mälestusmärk küüditatuile Tallinnas, Pääsküla raudteejaama juures.

Päälekaebamine Ma hüüan kogu oma rahva suust: me maad on haarand hirmus raske taud, me maa on varjutatud võllapuust, me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd! sest põdeja on jõuetu ja nõrk.

Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd, see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?

Mees, naine oigab nagu haavat hirv see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt ja vägevate jõuk kas loll või hull.

Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt, ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

Marie Under 1943

Elu okupatsiooni tingimustes "Nõukogude Venemaa on nagu üks solgijõgi, milles oleme paraku sunnitud ujuma. Tähtis aga on, et meie seal ujudes pead vee peal hoiame ja solgivett suhu ei tõmba ega alla ei neela."

Soome president 1946-1956 Juho Kusti Paasikivi Omaette traagiliseks peatükiks N. Liidu ajaloos kujunes põllumajanduse kollektiviseerimine. Kommunistid lõhkusid seni Venemaal enam-vähem toiminud põllumajanduse, alustades 1929. aastal sundkollektiviseerimist, mis tõi endaga kaasa 6 miljonit hukkunut. Selle tohutu arvu hulka kuuluvad niihästi vastuseisjatena hukatud, kui ka lihtsalt näljasurma surnud talupojad ja nende pered. Kogu selle ettevõtmise tagajärjeks oli põllumajandusliku toodangu katastroofiline vähenemine. Seejuures olid kolhoosnikud allutatud rangele režiimile, nagu võib lugeda Venemaal asunud Andrejevi kolhoosi põhikirjast: " 2. Igasugune põhikirja rikkumine, millega isiklikku majapidamist on eelistatud ühiskäitise arvel, loetakse jämedaks eksimuseks kolhoosi ees, mis nõrgestab kolhoosi korrastust. Artelli liikmeid, kes seda põhikirja nõuet

kuritahtlikult rikuvad, üldkoosolek karistab kõrgeimal määral - artelliliikmeist väljaheitmisega, tasumata nendele kuuluvat osamaksu ja võttes neilt õiguse kasutada õue aiamaad.

3. Iga töövõimeline artelli liige on kohustatud aastas välja töötama mitte vähem, kui 80 tööühikut. Töövõimelised kolhoosnikud, kes pole välja töötanud määratud tööühikute miinimumi (80), loetakse kolhoosist lahkunuks ja kaotanuks kolhoosniku õigused ..."

Alus: Ajakiri "Maanaine" 1.01.1941, Kolhoos Lihtsamate sõnadega väljendades tähendas see inimese või pere kuulutamist lindpriiks, sellele järgnevat arreteerimist ja sunnitöölaagrisse saatmist.

Eestis alustati kolhooside rajamist peaaegu vahetult peale okupatsiooni 1940. aastal, ehkki vastne sotsiaalminister Neeme Ruus teatas koosolekutel Võrus ja Räpinas sama aasta 14. juulil: "Vastutustundetud kuulujuttude levitajad on liikvele lasknud valed, et siin riigis luuakse kolhoosid. Seda ei juhtu; me isegi mitte ei vaja neid." Kommunistide poolt pukkiupitatud põllutööminister A. Jõeäär kinnitas omalt poolt raadiokõnes:

"Lääne Elu" 1. juuli 1940 Nagu ikka kommunistide puhul läksid sõnad ja teod lahku. Oli ju Riigivolikogu esimees Arnold Veimergi kinnitanud suure suuga 24. juunil 1940 Koplis toimunud rahvakoosolekul, et uus võim ei kehtesta Eestis nõukogude korda. On siiski võimalik, et kommunistidega meeleheitlikult ühte jalga käia püüdev Neeme Ruus, minister Jõeäär, kui ka Veimer ise olid nii lihtsameelsed, et uskusid tõepoolest seda, mida neil kästi rääkida. Nende isiklikku arvamust Moskva lihtsalt ei küsinudki.

Esimene teadaolev kolhoos Eestis moodustati 22. septembril 1940.

Peamiseks kolhooside asutamise ajavahemikuks kujunes siiski 1949 - 1952.

Viimasele perioodile eelnes suurim maainimeste küüditamise laine Baltimaades, mis kiirendas ärahirmutatud inimeste kolhoosidesse astumist.

Neile, kes olid säästunut küüditamistest ja sellegipoolest eelistasid säilitada oma vaba tootja staatuse, pandi peale ülejõukäivad põllumajandusmaksud, mis alguses moodustasid 40% kogutoodangust, hiljem juba ületasid 75% piiri.

Loomulikult oli sellistes tingimustes võimatu jätkata üksiktalupidamist.

Kulakuks tunnistamise tõend, mis tavaliselt tõi endaga kaasa tasuta reisi Venemaale

Esimesed kolhoosiaastad olid rasked. Maainimesed olid harjunud aastakümnete ja -sadade pikkuste kogemustega põlluharimises ja loomakasvatuses, kuid nüüd pöörati kõik pealaele. Kolhooside esimeesteks määrati partei poolt inimesi, kes küll võisid peast tsiteerida Lenini surematuid kirjatükke, kuid teadsid väga vähe või mitte sedagi põllumajandusest. Millegipärast on totalitaarsetes riikides levinud arvamus, et parteisse, so. ainuvalitsevasse parteisse kuulumine annab inimesele automaatselt ka vajaliku mõistuse. Seda loomulikult ei juhtunud ja käpardlikud, vaid partei juhtnööre järgivad asjapulgad hävitasid kõik saavutatu.

Juhtimine toimus mitte klimaatiliste tingimuste, vaid ülaltpoolt tulnud direktiivide alustel, mis ei võtnud arvesse isegi mitte liiduvabariikide geograafilist asendit. Ühe pulga peale seati niihästi Eesti, kui temast tükk maad lõuna pool asuv Leedu, kusjuures külvamine ja lõikus pidid toimuma kõigis Balti riikides üheaegselt. Kuna partei käske ei tohtinud ignoreerida, siis külvati tihti lausa lumele ja lõigati poolvalminud vilja või kui juba terad pudenesid. Seejuures oli kolhoosidel kohustus müüa riigile kindlaksmääratud kogus põllumajandussaadusi tihti lausa sümboolse hinna eest. Sellest, maainimeste jaoks traagilisest sündmusest tehti tolleaegses meedias, eriti kinodes enne põhiseanssi linastuvates nn. nädalaringvaadetes lausa ülevabariigiline pidupäev. Et seejuures riisuti halastamatult vastrajatud kohoosidelt tihti viimane seemnevili, sellest loomulikult vaikiti.

Kolhoosnikud suure entusiasmiga punavooris riigile vilja viimas. Kas pildilolijatele poseerimise eest tasu ka maksti?

Eriti katastroofiliseks kujunes 1953. aasta, kui lehmi hoiti lautades jalul köitega lakke riputatult, sest mingit sööta ei olnud anda. Viimases hädas saadeti kooliõpilasi metsa männiokstest vihtasid tegema. Mäletan hõiskavat pealkirja ja pilti ajalehes: "Õpilased varuvad vitamiinirikast haljassööta".

Ainukesed, kes asjasse reaalselt suhtusid, olid lehmad, kes seda "haljassööta" keeldusid söömast.

Esimestel aastatel ei saanud kolhoosnikud mingit rahapalka, vaid ainult mõne peotäie vilja ühe tööpäeva eest. Maainimesi aitas hädast välja eesti rahva töökus ja lubatud 0,6 hektarit isiklikku põllumaad. Hiljem, kui ka kõrgemal pool taibati, et põllumajandust juhtima sobivad parteivurlede asemel siiski ainult põllumehed, muutus olukord kergemaks. Arukal juhtimisel saavutasid paljud kolhoosid suurepäraseid tulemusi ja mitmed neist rikastusid. Seda tulemust ei saa mingil juhul kirjutada kommunistliku partei laiutava sõnavahu arvele.

Meedia kajastas põllumajanduse sundvõõrandamist nagu ikka. "Rahva Hääl" avaldas "heldimapaneva" artikli, milles muuhulgas öeldi: "Kui meie maal algas kollektiviseerimine, andis vene töölisklass kümneid tuhandeid oma parimaid esindajaid, kes aitasid meie külas luua uut, õnnelikku elu." Tegelikult jäid vene töölisklassi kümned tuhanded parimad esindajad üsna rahulikult elama linnadesse, sest neil puudus vähimgi tahtmine ennast maatööga vaevata. Erandiks olid vaid juhused, kui kõikenägev ja -teadev partei saatis mõne "parima esindaja" mõnesse kolhoosi esimeheks või partorgiks, kus nad siis üsna lühikese ajaga oma harimatusega üsna suurt kahju oskasid korda saata.

Parem ei olnud lugu ka tööstuses. Ehkki kommunistid esinesid rahustava avaldusega ajakirjanduses ...

... läksid sõnad tegudest lahku, nagu kommunistidele omane. Mitte ainult, et eraettevõtted konfiskeeriti täies ulatuses, ka nende omanikud represseeriti.

Isegi elanikkonnale kuuluvad sõiduvahendid kuulusid konfiskeerimisele. * * * Kuidas me nõukogude võimu all elasime? Ega meile erilisi võimalusi ei olnudki jäänud. Pidime kohanema ja edasi elama. Muidu poleks see ju võimalik olnud. Absoluutse enamuse rahvast moodustas nn. vaikiv enamus, kes tegi oma tööd, täitis võimude korraldusi, hoidis võimalust mööda poliitikast eemale ning tahtis lihtsalt ellu jääda. Aktiivsete ja salajaste vabadusvõitluste aeg oli läbi, sest kõik teadsid, et mingit abi ega arusaamist meil väljastpoolt loota ei ole. Mõistsime, et lääneriigid olid meid rahuliku

südamega müünud kommunistidele. See sai eriti selgeks, kui 1956. aasta Ungari ülestõus Moskva poolt verre uputati, ilma et ükski välisriikidest oleks kuidagimoodi reageerinud.

Kogu nõukogude süsteem rajanes salatsemisel, kahtlustamisel ja jälgimisel.

Nõukogude inimene ei võinud ennast tunda kunagi ega kusagil kindlalt. Me ei võinud rääkida seda, mida mõtlesime, vaid seda, mida meid taheti rääkivat.

N. Liitu külastavad välismaalased panid esimese asjana tähele, et meie inimesed ei ole avatud, rõõmsameelsed ega suhtlemisaldid. Eks siin oli tegemist aastate jooksul väljakujunenud enesekaitseinstinktiga. Ei olnud harvad needki juhtumid, kui pahaaimamatult mõne välismaalasega tutvunud kohaliku inimese tee lõppes vangilaagris, kusjuures süüdistuseks oli peaaegu alati spionaažiga tegelemine.

Kommunistliku terrori ja repressioonide eesmärgiks oli maha suruda, ahistada ja/või hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal olid selle vägivalla teod vahendiks, millega sunniti kogu rahvas teadvustatud või alateadvusse surutud hirmuga alla andma, vaikima või muganduma, olukorraga leppima, vägivallavõimuga kaasa minema. Hirmu ja ärevuse tekitamine olid inimsusvastaste meetmete eesmärgiks kui ka tagajärjeks. Kestev vägivald tekitas Eesti ühiskonnale raske trauma. Seda püüti rahva ühismälust kustutada lakkamatu terroristliku ajupesu abil, mis tähendas sunniviisilist ja vägivaldset isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade järjekindlat ümberkujundamist. Ajupesule allutatu tunde- ja tahteelu pidi muunduma nn nõukogude inimese, justkui uue inimliigi - homo soveticuse omaks, kellel ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega religioosseid ideaale; süüdistused rahvusluses või usklikkuses võisid ja tihti tõidki omakorda kaasa repressioone.

Elu tahtis elamist kõigest hoolimata. Need meist, kes olid kohanemisvõimelisemad, said paremini hakkama. Need, kes ei tahtnud end punase poriga määrida, pidid rohkem laveerima, kuid kokkuvõttes pidid hakkama saama nemadki. Muidugi, mõningaid mööndusi pidi ju tegema.

Kooliajal tuli õppida kommude poolt võltsitud ajalugu, kuulata kiitust nõukogude võimule, noogutada õiges kohas kaasa ja salata oma tõekspidamisi. Õpikutest kadus kõik, mis viitas muude, kui vene või

nõukogude saavutustele. Isegi kommunistide poolt muidu hukkamõistetud tsaaride, eriti Peeter I teod, kui need olid suunatud muu rahvuse vastu, loeti igati õigustatuteks. Nii saigi nõukogude õpilane teada, et raadio leiutas Marconi asemel hoopis vene teadlane Popov, elektrilambi sama riigi alam Jablotškov, võttes nii Edisoni käest ära selle au. Ka James Watt pidi loovutama oma aurumasina leiutamise kuulsuse esimese vene vedurijuhi pojale Ivan Polzunovile (rahvasuus levinud nali). Ka Tsaari-Venemaal kasvõi ajutiselt töötanud välismaised teadlased, kes mingi leiutisega maha olid saanud, muutusid paugupealt vene alamateks.

Vaba kunsti ja kirjanduse mõiste jäi ajalukku. Selle asemel pidid okupeeritud riikide kunstnikud tootma midagi, mis sobis pigem propagandaplakatite, kui kunstiteoste nimetuse alla. Ka meie rahvuslikult meelestatud kunstnikud olid sunnitud järgima sama suunda.

Ülalolev fragment pärineb iseenesest suurepäraselt teostatud laemaalilt "Estonia" teatrisaalis, mis kahjuks näitab liigagi selgelt, kelle käes on võim Eestis.

Sama tendents valitses muidugi ka kirjanduses. Loomulikult leidus ka läbinisti punaseid kirjanikke, kes truualamlikult kiitsid takka punavõimu ja

võltsisid ajalugu Moskvale sobivamaks.

Kas me olime kommunistid, nagu välismaal tihti on arvatud? Loomulikult mitte. See on sama vale arusaam, nagu see, et Neitsisaartel elavad ainult neitsid. Balti rahva üldist meelsust Moskval kõigest hoolimata painutada ei õnnestunud. Võimalik, et me muutusime mõnevõrra oma maailmavaadetelt, kuid oma põhiolemuselt me jäime eestlasteks, lätlasteks, leedulasteks.

* * *

Meie perekonda ei ole repressioonid otseselt puudutanud, kui mitte nende hulka arvata isa töökaotust ja kodanlikus natsionalismis süüdistatuna Arhitektide Liidust väljaheitmist ning meie pere järgnevat sunniviisilist lahkumist oma kodulinnast. Olen oma eelnevates mälestustes juba rääkinud põhjustest, mis meid selleks sundisid. Venemaale suunduva rongi tasuta piletid olid meil üsna käeulatuses, kuid mingi ime tõttu jäi see reis meil tegemata.

Enne vene okupatsiooni elasime võrdlemisi hästi. Isa palk arhitektina oli korralik ja peale selle oli tal ka oma erapraksis, mis tõi sisse piisavalt.

Arhitekti amet oli tollal lugupeetud ja minu vanemad oodatud külalised paljudel vastuvõttudel ja sündmustel. Isal oli kavas osta auto ja vahetada korter suurema vastu. Samuti oli meie peresse planeeritud veel vähemalt üks laps. Kuid kõik läks teisiti. Meist said ajutiselt sõjapõgenikud. Hiljem olime sunnitud sama tee uuesti ette võtma, sest ähvardas Siber oma mõõtmatute avarustega, mis oleksid mahutanud mitu Eestit. Isa ei saanud enam garanteerida oma perele samaväärset elu. Veelgi enam. Mitu aastat olime sunnitud elama pead-jalad koos ühesainsas toas tädi majas. Me ei olnud vaesed sõna otseses mõttes. Seda mitte. Kuid mingist rikkusest rääkida ei olnud samuti võimalik.

Kuid kui meie pääsesime, siis seda enam said Stalini halastamatut kätt tunda minu sugulased. Esimeseks ohvriks oli minu onu, Teodor Kudevita ja tema perekond. Onu Teodor õppis Riia tehnikaülikoolis ja temast sai üks tolleaegsetest vähestest Venemaa elektriinseneridest. Tema elust ei ole palju teada. Ta abiellus Venemaal olles eesti rahvusest neiuga ja nende peresse sündis 1933. aastal tütar Volta. Et tegemist oli välismaalt pärit haritlasega, kuigi ta oli opteerunud Venemaale, siis oli ka tema koos perega pinnuks silmas kogu rahva suurele ja armastavale juhile - Jossif Stalinile. 1938. aastal hukati ta trotskismis süüdistatuna koos paljude teiste haritlaskonda kuuluvate inimestega, kusjuures Stalin oma suures õigluses ei teinud erilist vahet välismaalaste ja vene intelligentsi vahel. Saatus oli sama neile kõigile.

Teodori abikaasa suri tõenäoliselt vangilaagris, nende väike tütar aga kasvas üles lastekodus. Loomulikult täielikult venestununa, niihästi keelelt kui ka meelelt. Olen temaga korduvalt vestelnud, kuid mitte kunagi ei ole suutnud kõigutada tema usku kommunistide tegevuse õilsusesse.

Loe: laste saatusest: http://bhr.balanss.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=80:laste-gulag&catid=23:raeigeminevik&Itemid=50

"rahvavaenlaste"hukkamisest:http://bhr.balanss.ee/index.php? option=com_content&view=article&catid=23%3Araeigeminevik&id=64%3Apandora-laegas&Itemid=5

Minu teine onu, Aleksander (Aldo) Kudevita valis ametiks sõjaväelase elukutse. Enne Eesti anastamist Nõukogude Liidu poolt oli ta välja teeninud kahurväe majori aukraadi. Meie riigi okupeerimise järele arvati kõik tollased kaadriohvitserid automaatselt (ja silmakirjalikult) Nõukogude Armee koosseisu. Aleksander teenis ka edaspidi staabiülemana kahurväes Venemaal.

Tegelikult oli see kõik ettemääratud farss, mille eesmärgiks oli okupeeritud Balti riikide ohvitserkonna füüsiline hävitamine. Ümberõppe sildi all komandeeriti suurem osa kõrgematest Eesti kaadriohvitseridest Petserisse, kus neile peagi sai selgeks asja tegelik olemus. Seal võeti neil väga alandaval viisil relvad, rebiti õlgadelt pagunid ja sunniti peale seda tundide kaupa olema vene sõdurite relvatorude ees põlvili põrandal ning saadeti lõpuks Venemaale Norilski vangilaagrisse. Aleksandrist jäi maha abikaasa koos väikese pojaga, kes imekombel pääsesid represseerimisest. 1947. aastal lõppes onu elutee Venemaa sügavuses Norillagr`is. Tõsi küll,10 aastat hiljem "vaadati läbi" hukatud eesti ohvitseride süüasjad ja vabastati nad süüdistustest. Missugune humaanne žest, vabastada süüdistusest süütud inimesed!

Sõjatribunali tõend, mille alusel onu tunnistati surmajärgselt rehabiliteerituks

Minu tädi, Maria, oli abielus omaaegse Eesti Vabariigi atašeega Prantsusmaal, Viktor Poomiga. Et tädi ei jagaks oma abikaasa saatust, mis oli

niigi juba ette kindlaks määratud, lahutasid nad oma abielu kohe peale vabariigi okupeerimist. See samm päästis tädi imekombel pikast Siberi teekonnast, sest tavaliselt ei tehtud erilist erandit ka lahusolevate pereliikmete puhul. Tema endise abikaasa saatusest ei ole teada midagi.

Minu ema täditütar Linda oli abielus väikeettevõtjaga, kellele kuulus neli väikest nn. keldritöökoda kokku ehk 20 töölisega. Sellest hoolimata tunnistati ta rahvavaenlaseks ja nii küüditati terve pere Venemaale, Kirovi oblastisse määramatuks ajaks. Määramatu aja all mõeldi tavaliselt kogu ülejäänud elu.

Loomulikult pidi perekonnapea saatust jagama kogu pere koos sülelastega.

Erandit ei tehtud isegi voodihaigetele. Seejuures mehed alates 18-st eluaastast saadeti peaaegu eranditult sunnitöölaagritesse, mis tegelikult olid mõeldud surmalaagriteks. 1942. aasta kevadeks oli elus umbes 3500-st otse vangilaagrisse saadetud mehest vaid paarsada.

* * * Mida muud peale otseste repressioonide tõi kaasa vene vallutajate tulek?

Loomulikult kadusid poodidest toiduained, esmajoones need, mida suur Nõukogude Liit ise ei tootnud, nagu kohv, suhkur. Inimestele jagati ostutalonge, kuid nende saamine ei tähendanud kaugeltki, et talongidel nimetatud toiduaineid alati müügil oleks olnud. Häda neile inimestele, kes juhtusid oma talongid kaotama või kellelt need varastati. Samal kuul neid enam ei uuendatud. Järjekorrad kaupluste ees olid tihti tundidepikkused.

Talongid kadusid käibelt alles 1947. aastal, mis loomulikult ei vähendanud järjekordi, kuid päästis inimesed kaupade normeerimisest.

Tartu elaniku toidutalongid

Teiseks ebameeldivuseks oli suure hulga vene okupantide ja nende perekondade saabumine Eestisse, mis lõi siin küllaltki pingestatud olukorra.

Saabujaid oli enne piisavalt töödeldud, et neid panna uskuma, nagu sattuksid nad fašistide ja nende käsilaste keskele. Et eesti rahvas oli kogenud kannatusi ka saksa okupatsiooni ajal, ei tähendanud neile vähematki. Venelastele sisendati Moskva poolt, et nad on kultuursemad, haritumad ja üldse igati kõrgemalseisev rahvus. Seda siis anti ka kohalikele elanikele mõista üsna üheselt. Tõsi, varsti pidid saabujad oma üllatuseks veenduma, et kõik eestlased oskasid üldjuhul isegi lugeda ja kirjutada ning et kohalike haridustase ületas „kultuuritoojate“ oma tunduvalt. Üks asi on küll näha, kuid teine asi on uskuda. Avatuma silmaringiga inimesed, ja selliseidki leidus venelaste hulgas, taipasid üsna varsti, et kaugeltki kõik, mida neile Moskva poolt teemoonaks kaasa oli antud, ei vastanud tõele. Kuid suurem osa ei vaevunud tegelema nii põhjaliku analüüsiga ja jäi põikpäiselt (ja on jäänud siiani) oma arvamuse juurde eesti rahva alaväärtuslikkusest.

Kohalikud elanikud omakorda vaatasid tulnukaid, nagu metsrahvast. Ja mõnes mõttes seda nad olidki. Õige varsti läks eestlaste hulgas käibele väljend, millega iseloomustati venelasi: "Kui liigub, siis karjub, kui seisab, siis haiseb". Kuigi jutus esitasid nad endid, nagu vene rahvusliku kultuuri kandjaid ja selle propageerijaid, jäi tegelikult neil endil sellest paljugi puudu.

Euroopaliku eluviisiga olid neist ainult vähesed kokku puutunud. Nii ei olnud suurem osa "kultuursetest" vallutajatest kunagi näinud vesiklosetti ja paljud kasutasid seda pesemiseks. Seda mitte anekdootides, vaid tegelikult. Tean juhust, kui korteriperenaiselt päriti, kuidas on võimalik klosetipotis nägu pesta, kui vesi sealt ometi nii ruttu minema voolab. Leidlikumad neist olevat proovinud äravoolu peatada käterätiku toppimisega vastavasse avasse.

Teiseks koomiliseks sündmuseks andsid põhjuse kõrgemate sõjaväelaste prouad. Neile oli kaupluses silma hakanud kaunid, pitsilised öösärgid, milles nad siis peagi avalikkuse ette ilmusid, uskudes ise, et kannavad moodsaid pidukleite. Seda peetakse anekdoodiks, kuid see juhtus siiski tegelikult.

Eesti vabariigis maksis eesti kroon. Seda korda esialgu ei muudetud.

Erinevus oli vaid selles, et kui varajasematel aegadel vahetas Venemaa eesti kroone vaid dollarite vastu, siis okupatsioonile järgneval ja juba enne NSV Liitu inkorporeerimist muutus vahetusvaluutaks juba vene rubla. Kuid mitte

selle tegeliku väärtuse järgi, vaid tunduvalt üle 10 korda kallimana. Seega maksis 1 eesti kroon 75 vene kopikat, kuigi õige kurss oleks olnud 1 kroon = 10 rubla, olles siis 13 korda odavam, kui tegelikult. Loomulikult võimaldas selline rahakurss venelastele vägagi luksusliku äraelamise. Saatuse tahtel ei olnud antud okupantidel esimesel korral viibida Eestis kaua. Kuid juba sellegi lühikese ajaga oskasid nad oma käitumise, eriti aga puhtusearmastuse täieliku puudumisega tekitada kohalikes elanikes võõristust. Oli selgelt näha, et saabunud suhtuvad põlastavalt kõigesse, mis muudaks eluümbruse veidigi ilusamaks. Pigem vastupidi. Koristamisega ennast ei vaevatud. Kõik elutegevusega paratamatult kaasnevad "ülejäägid" jäeti sinna, kus nad juhtusid olema. Pahatihti lagastati neile kasutamiseks antud eluruumid põhjalikult. Rääkisin juba klosetipottidest. Hiljem, kui kultuursetele "külalistele" asja olemus pärale jõudis, hakkasid ka nemad neid kasutama, kuid seda õige omapärasel viisil. Kuna Venemaal on põhiliseks nn. türgi potid, siis ei osanud saabujad ka euroopalikke potte teisiti kasutada, kui neile jalgupidi peale ronides ja seal siis balansseerides. Nii mõnigi kirus seejuures poti kitsaid servi, mis tegi ülesande üsna raskeks. Hiljem, juba tööl käies, viibisin ühel korral Tallinnas, Ahtri tänaval asunud salastatud sõjaväetehases. Sealne WC oleks olnud väärt tulevastele põlvedele jäädvustamiseks, kuid kahjuks ei olnud mul kaasas fotoaparaati ega oleks seda sinna ka lubatud. Korralikult kahhelkividega vooderdatud ruumis asetses reas umbes 5 igati moodsat fajansspotti, mille ümber oli servamata saelaudadest kokkuklopsitud äärised, milleni viis omakorda samast materjalist kaheastmeline trepp. Leidlik! Aga võimalik ka, et "tööõnnetusi" juhtus seoses kitsastelt potiservadelt libisemise tõttu liiga palju. Muide, samamoodi kasutab minu slaavi rahvusest endine töökaaslane WC-d ka veel tänapäeval. Ja ta ei ole kaugeltki ainus.

Tüüpiline WC Venemaal

Intelligentsemad vene inimesed püüdsid nn. näitliku agitatsiooniga oma kaasmaalaste harjumusi muuta.

Kahjuks ei olnud edasised, okupantidega seotud sündmused nii lõbusa iseloomuga. Stalini režiim, mis ei halastanud isegi oma, vene rahvale, suutis üsna lühikese aja jooksul purustada kõik, mida Eesti Vabariik oli 20 iseseisvusaasta jooksul suutnud üles ehitada. Hävitati põllumajandus, tööstus. Stalinlik ideoloogia ei tunnistanud sõna "rahvuslik". Tema jaoks eksisteeris vaid üks rahvus - vene rahvus. Vene šovinismi jaoks ei olnud riike oli vaid suur ja jagamatu Venemaa. Juba tsarismi ajastul nimetati Venemaad rahvuste vanglaks. Stalini ajastul võimendus see väljend tunduvalt, kuna Stalini julmus kannatas välja võrdluse ükskõik, millise tsaariga.

Esimene okupatsioon, mis kujunes lühikeseks, tõi siiski kaasa Eesti rahvuslike varade tunduva hävitamise. Paljude ettevõtete sisseseaded veeti juba okupatsiooni alguses Venemaale. Kui punaste võimumeeste tallaalune tuliseks muutus, püüti veel viimasel hetkel hävitada, mis võimalik. Tänu kohalike inimeste meelekindlusele jäi kõige halvem siiski olemata, kuigi materiaalne kaotus oli suur. Samamoodi käitusid Eestis ka saksa vallutajad mõni aasta hiljem. „Laastatud maa” taktika ei ole mingi uus nähtus ajaloos.

Artikkel Postimehes 01.10.1941.

Sellisena jätsid idaokupandid maha Tallinna 1941. aastal

"Virumaa Teataja" 28.08.1941.

Kohe peale esimest okupatsiooni keelati uute võimumeeste poolt jõulude pidamine. Jõulupühade päevad muudeti tavalisteks tööpäevadeks selle vahega, et neil päevil jälgiti rangelt töölt puudumisi. Isegi sõna "jõulud" kasutamine oli kui mitte otseselt keelatud, siis vähemalt põlu all. Kuusk ei tohtinud sümboliseerida mingil juhul jõuluid, vaid ainult uue aasta saabumist. Vallandamise, vangistuse, küüditamise ja muu repressiooni ähvardusel loobuti avalikult jõulude pühitsemisest. Pärast II Maailmasõja lõppemist 1945. aastal suurenes Eestis ideoloogiline surve. Jõuluid julgeti kodudes pidada ainult veel salaja, suletud kardinate taga. Kooliõpetajatel ja komsomoliaktivistidel lasus kohustus patrullida jõuluõhtuti kirikute ümbruses, et takistada õpilastel kirikute külastamist. Eesti rahvas on suhtunud religiooni küllaltki leigelt. Kuid nüüd, repressiooni tingimustes, väljendasid inimesed sellega oma meelsust, et külastasid kirikuid jõulude ajal massiliselt. Oli ju sealt saadav sõnum vahelduseks pidevale punasele propagandale. Ka kirikuõpetajad kannatasid represseerimise käes. Koolides suurendati neil päevil ateistlikku propagandat. Kuuskede, küünalde, kingituseks sobivate kaupade ja isegi verivorstide müük oli enne jõulupühi oli keelatud. Jõulukaarte loomulikult ei olnud enam leida, nende asemel valmistati neid kodus käsitsi või kopeeriti vanu jõulukaarte, loomulikult must-valgetena. Kuid needki olid kõige oma puudustele vaatamata paremad, kui kõikvõimalikke rakette, lennukeid ja Kremli kellasid esitavad vene uueaasta kaardid.

Tüüpilised nõukogude uue aasta postkaardid Alles verise diktaatori J. Stalini surm 1953. aastal tõi mõningast leevendust.

Hirm repressioonide ees vähenes ja inimesed hakkasid algul vargsi ja hiljem juba avalikult rääkima jõuludest. Ametlikult ei tunnistatud neid pühi okupatsiooni ajajärgul kunagi. Seejuures on kummaline, et venelased ise

pühitsesid jõuluid üsnagi usinalt. Nimelt oma, õigeusu jõuluid, mis toimusid vana kalendri järgi kaks nädalat hiljem. Jõulude vastu töötamine jätkus veel hiljemgi. Seda eriti üliagarate uue maailmakorra pooldajate ja elluviijate poolt. Heaks näiteks oli minu töökoha, tehase "Polümeer" direktor, kes veel 1987. aastal ähvardas rangete karistustega igaühte, kelle tööpaigalt ta leiab kasvõi üheainsa kuuseokka (tema enda sõnad). Juba järgmisel aastal soovis ta ülilahke naeratusega kõigile häid jõulupühi. Tuulelipud sätivad oma ninad ikka puhuva tuule suunas. * * * Eesti inimeste elutingimused halvenesid järsult. Küüditatud või ka küüditamisest pääsenud linnainimeste suuremad korterid natsionaliseeriti, jättes endisele omanikule, kui seda üldse enam oli, tavaliselt vaid ühe toa. Ülejäänutesse majutati uusi inimesi ja peresid. See oli olukord, mis oli tollal Venemaal nii tavaline. Nii tekkisid Venemaale iseloomulikud nn. ühiskorterid ka Eesti suuremates linnades, peaasjalikult Tallinnas, kuhu oli kõige suurem tung. Seega oli korteri välisukse kõrval üsna tavaliseks pildiks sedel kirjaga: Lepp - 1 kell, Tamm - 2 kella, Kask - 3 kella jne. sõltuvalt tubade arvust. Köök, WC ja vannituba olid muidugi ühiskasutuses, mis põhjustas tihti üsna teravaid vahekordi, sest puhtusetunnetus oli igal inimesel isesugune. Eriti hulluks muutus asi siis, kui näiteks Kase või Lepa asemel laiutas ühes neist tubadest Ivanovi või Sidorovi pere. Enamasti leidsid just need seltsimehed, et koos elamispinna õigusega laienevad need õigused ka kõigele muule, seehulgas näiliselt peremeheta asjadele. Vene inimeste puhtuse- ja korraarmastusest oleme juba rääkinud. Algselt tekitas selline seadus elamispindade jagajatele suuri raskusi. Uus eeskiri nägi ette 9m2 ühe elaniku kohta. Nii väikesi tube Eestis leida oli raske, kui mitte võimatu. Asi lahendati lõpuks lihtsalt tunduvalt kõrgendatud üüriga, mida tuli maksta "ülepinna" eest. * * * Peale kõige muu pidi okupatsioonivõimu kohalolu kajastuma ka tänava- ja väljakute nimedes. Ei ole teada, kes nimelt suunas seda aktsiooni. Võib-olla Moskva, võib-olla kohalik "töörahva" võim. Paljud suupärased tänavate nimed muutusid eestlaste kõrvadele vastuvõetamatuteks. Loomulikult kadusid esmalt kõik Eesti Vabariigi riigitegelastega ja eestlusega seotud

tänavanimed. Tõenäoliselt tajudes, et sõna "vabadus" seostub eestlaste meelest okupatsioonieelse vabadusega, kaotas oma nime Vabaduse väljak Tallinnas, muutudes Võidu väljakuks. Samuti kandis lühiaegselt 21. juuni puiestee nime senine Vabaduse puiestee. Loomulikult oli vaja jäädvustada kõrgete kommunismitegelaste nimed ka linnapildis. Nii tekkisid Lenini puiestee, Stalini väljak (end. Viru väljak), Stalingradi väljak (Tornide väljak), Kalinini tänav (Kopli) ja palju teisi. Terve vene kirjanike plejaad laenas oma surematu nime Tallinna tänavate tähistamiseks, rääkimata küsitavatest sõjakangelastest Nikonovist ja Matrossovist. Õnneks jäi Tallinn tervikuna ümber nimetamata, nagu seda juhtus paljude teiste linnadega N. Liidus.

Eestis langes sellise ümbernimetamise ohvriks Kuressaare, mis hakkas kandma verise revolutsionääri Viktor Kingissepa nime. Üheks kõige totramaks ja samas ka arusaamatumaks oli Tallinn-Nõmmel senise Päikese puiestee ümberristimine Prožektori puiesteeks. Kas isegi päike, mis oli paistnud vaba Eesti kohal, oli nüüd põlualune? Selline tegevus jätkus veel niigi hilistel aastatel, kui 1967, mil Sõle tänav pidi loovutama oma nime, saades asemele surematu kommunismiteoreetiku Karl Marxi oma. Sarnane tegevus leidis aset ka teistes Eesti linnades. Saksa okupatsioon tegutses tunduvalt tagasihoidlikumalt, kuigi päris ilma ei saanud ka nemad hakkama, sest eks olnud ju neilgi oma "suured ninad", kes vajasid jäädvustamist. Narva maanteel Tallinnas oli koguni au kanda Adolf Hitleri nime.

* * *

Selleks, et kustutada rahva mälust iseseisvusega ja võitmatu Punaarmee omaaegse häbistava lüüasaamisega seotud sündmusi Eesti iseseisvuse esimestel aastatel, asus nõukogude võim süstemaatiliselt hävitama kõiki 1918.

- 1920. aastal toimunud Vabadussõja auks püstitatud mälestusmärke. Kõik ausambad, aga samuti ka Vabadussõja kangelaste hauatähised kõrvaldati.

Seejuures ei olnud lõhkujateks tihti mitte punaväelased, vaid hoopiski oma rahvuse hulgast esilekerkinud vandaalid, kes selliselt uute peremeeste ees lipitsedes kannuseid teenisid. Eriti irooniliseks teeb seejuures asjaolu, nagu oleks tegemist olnud kohalike "teadlike" inimeste soovile vastutulekuga. Nii näiteks fabritseeriti Tartus noorte tööliste poolt allakirjutatud artikkel nõudega kõrvaldada langenud kangelaste auks püstitatud Kalevipoja kuju.

Umbes 170 Vabadussõja auks püstitatud mälestusmärki, millest mitmed olid kõrge kunstiväärtusega, hävitati kommunistide poolt vahetult peale Eesti okupeerimist 1940. aastal. Saksa okupatsiooni ajal taastati suurem osa neist, lihtsama kujundusega küll, kuid kahjuks ajalugu kordus ja vene vallutajate tagasitulekul purustati kõik taastatud või seni kahe silma vahele jäänud sambad suure põhjalikkusega. Ja seejuures julgevad needsamad okupandid või nende järglased süüdistada Eestit Vabariiki, kes vallutajatega seotud mälestusmärke teisaldas, neid siiski lõhkumata!

Palju traagilisi sündmusi on seotud selle episoodiga Eesti ajaloos. Inimesed, eriti noored püüdsid igati takistada okupante ja nende eestlastest käsilasi teoks tegemast oma võigast kuritööd. Kui otseselt ei suudetud ära hoida ausammaste purustamist, siis uute, vene vallutajatele rajatud monumentide hävitamisega tuldi küll toime. Tõsi küll, enda ja oma lähedaste vabaduse hinnaga. Paljud neist vapratest, kes ei kavatsenud vaikides pealt vaadata kommunistide võimutsemist, saadeti vangilaagritesse.

Väga hea ülevaate Vabadussõja mälestussammaste saatusest saab René Viljati 2008. aastal ilmunud raamatust "Eesti Vabadussõja mälestusmärgid"

Kommunistide ja nende kannupoiste poolt purustatud ausambad

Omaette peatükk on Tallinna kahe suure kalmistu, Kalamaja ja Kopli kalmistu hävitamine vastavalt 1964. ja 1951. aastal. Mõlemad ajaloolised kalmistud koos nende juurde kuuluvate hauakivide ja hauakambritega tehti maatasa ja haudadele rajati park, kus siis toimusid vene tööliste lõbusad "guljanjed". Neist Kalamaja kalmistu "renoveeriti" väidetavalt lähedalasuva "Volta" tehase töötajate soovil. Seda võib isegi uskuda, sest nimetatud tehases töötas peamiselt Venemaalt saabunud kontingent, kellele meie rahva mälestused ei läinud vähematki korda.

Kopli kalmistu, mille nõukogude võim maatasa tegi Mainitud kaks kalmistut ei olnud sugugi ainsad, mis Eestis võõrvõimu käsilaste poolt hävitati. Nii purustati arhitekt Edgar-Johan Kuusiku poolt projekteeritud unikaalne väravaehitis Sõjaväe kalmistul Tallinnas. Eesti sõjaväelaste kalmudele hakati matma okupatsioonivägede sõjaväelasi. Vaid väike osa haudadest jäi puutumata.

Vabadussõjas langenute hauad Sõjaväekalmistul. Taamal paistab EdgarJohan Kuusiku projekteeritud väravaehitus Peale sõjategevuse lõppu oli kohalik elanikkond kohustatud likvideerima sõjapurustused. Sellal räägiti ametlikes teadaannetes loomulikult fašistide poolt tekitatud hävingust, ehkki kõik teadsid suurepäraselt, kes selle taga oli.

Aga teadmine ja väljaütlemine olid sellel ajastul erinevad mõisted. Nii räägib oma mälestustes üks inimene:

"Sellised üleelamised nõukogude võimu poolt tekitasid trotsi ja viha. Ma suutsin endale kindlaks jääda ja hoiduda pioneeriks ja kommunistlikuks nooreks astumast, kuigi tehnikumi viimasel kursusel kooli partorg ütles, et kui ma komsomoli ei astu, ei lubata mul kooli lõpetada.

Lõpetada sain siiski, kuid karistuseks suunati mind Narva – kuhu keegi minna ei tahtnud –, seda hoolimata sellest, et mul Tallinnas elamispind olemas oli.

Kui ma paarkümmend aastat hiljem, juba Viljandis olles, julgesin avalikult öelda, et venelased põletasid 9. märtsil Tallinna maha, tehes tuhandeid inimesi kodutuks ja tappes sadu, siis kutsus partorg mind järgmisel päeval kohvile ja hoiatas, et valigu ma sõnu, tõde ei tohtinud ju rääkida.

Noomis tükk aega, kuid lubas lõpuks armulikult, et ei räägi sellest parteikomiteele edasi. Aga olgu ma edaspidi ettevaatlikum, sest järgmine kord enam nii kergesti ei lähe."

Loomulikult oli taastamisest osavĂľtmine kohustuslik.

* * *

"Vabastajate" saabudes tekkisid elualad, mille puhul ei olnud enam võimalik eesti keelega hakkama saada. Sellisteks oli näiteks tervishoid, post ja eriti raudtee. Ehk selletõttu hakatigi rahvasuus vene keelt nimetama raudteekeeleks. Eesti keelt ära õppima "kultuuritoojad" loomulikult ei vaevunud. Seega ei olnud mingi ime, kui 30 aastat Eestis elanud venelane oskas (ja oskab siiani) paremal juhul aru saada vaid sõnast "tere", kuid sellele mitte vastata. Umbkeelsed arstid haiglates ja polikliinikutes oli tavaline nähtus, ja seda üsna kaua. Kõikvõimalikud blanketid kõikvõimalikes asutustes olid valdavalt venekeelsed. Põlisrahva õigust rääkida oma ajaloolisel kodumaal oma emakeeles ei peetud millekski. Veelgi enam - kavas oli moodustada nn. segalasteaiad, kus valdavaks oleks kujunenud loomulikult vene keel. Ülikoolides toimus mõnedel kursustel õppetöö vene keeles. Üheks suuremaks venestamise perioodiks oli aasta 1978, mil EKP esimeseks sekretäriks sai poolharitlasest padukommunist Karl Vaino, kellele eesti keel ja eestlus mõjus nagu punane rätik härjale. 13. okt. 1978 võeti NSV Liidu Ministrite Nõukogus vastu määrus nr. 835 "Abinõudest vene keele õpetamise täiendamiseks liiduvabariikides". Sellest tulenevalt võttis EKP Keskkomitee omakorda vastu salajase otsuse 19. dets. 1979, muuta vene keel ametlikuks asjaajamise keeleks. Tegelikult oli sellele alus pandud juba 1938. aasta 13. märtsil, mil Kommunistliku Partei Keskkomitee ja NSV Liidu

Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu "Rahvuslike ääremaade russifitseerimise" eesmärgil ühismääruse "Vene keele kohustuslikust õpetamisest rahvusvabariikide ja -piirkondade koolides". Väikerahvuste järk-järgulise venestamise eesmärk oli silmnähtav. Seega, Hitleri loosung "Ein Volk, ein Reich, ein Führer!" (üks rahvas, üks riik, üks juht), leidis Suure Juhi ja Õpetaja, Stalini silmis täieliku heakskiidu.

* * * Sõnavabadus, nagu paljud muudki vabadused mis ometi olid Nõukogude Liidu konstitutsioonga garanteeritud, puudus täielikult. Isegi lähedaste tuttavate ringis hoiduti juttudest, mida võis tõlgendada, kui riigivaenulikku.

Iga laps said kodust kaasa hoiatuse, hoida väljapool kodu suu kinni. Paljud asjad, mida kodus räägiti, tuli jätta oma teada. Minulegi loeti tihti hoiatussõnad peale. Oli selline populaarne, endise Saksa hümni baasil loodud laulujupike: „Deutschland, Deutschland, über alles, pool on läin´d ja pool on alles...“ Seda võis muidugi tõlgendada kahtemoodi, kuigi kõik teadsid, millist "läin`d" poolt silmas peetakse. Juhtusin minagi koolis seda laulma oma kaasõpilastele, kellele see suurt nalja tegi. Kodus sellest rääkides sain karmi

käsu seda mitte kunagi enam teha. Palju vähemagi eest võis karistada saada.

Juba täiskasvanuna kuulsin juhusest, kus õpilane oli suure juhi ja õpetaja, Jossif Stalini pildil joonistanud isakesele nina alla rehapulgad ja -varre.

Tulemusena oli kogu pere Siberisse-sõit. Ja seda mitte kuulujutuna, vaid karmis tegelikkuses. Mäletan sedagi, kui kunagi kaevati ühe inimese peale, et see kuulavat salaja Ameerika Häält. Kontrollimisel selgus paraku, et inimesel ei olegi raadiot. See tühine pisiasi ei seganud karistuse täidesaatmist, mis siiski oli suhteliselt leebe - "ainult" 10 aastat Kirovi oblastisse väljasaatmist.

Tegemist oli otsekui elluäratatud süžeega "Vahva sõdur Švejki" lugudest, ainult et traagilises vormis.

Sõnavabadusega paralleelselt eksisteerib eneseväljenduse vormina ka trükivabadus. Kuidas oli lugu sellega? Jah, see oli täiesti olemas. Kes tahes võis kirjutada ülistavaid oode väikerahvuste timukate auks ja samas ka loota, et need ära trükitakse. Trükitigi! Nii tekkisid "surematud" teosed: Juhan Smuuli (kes sel ajal veel Schmuuli nime kandis) "Järvesuu poiste brigaad", "Mina, kommunistlik noor" ja "Poeem Stalinist", August Jakobson üllitas oma "Elu tsitadellis", näidendi "Saakalid", täielikult eesti elu-olu mittetundva, venestunud Hans Leberechti poolt treiti valmis eesti nõukogulikku külaelu ülistav romaan "Valgus Koordis" jne. Selliste üllitiste puhul oli ka Stalini preemia kerge tulema. (Juhan Smuul sai enda oma 1952. aastal.)

Nagu kirjutas üks meie kirjandusteadlane 1991. aastal, oli uut riigiaadet teenima pandud kirjasõna nii abitu ja õõnes, et ükski täiearuline inimene seda tõsiselt võtta ei saanud. Või kuidas nimetataksite teie sellist avaldust: "Mida raevukamalt ameerika-inglise imperialistlikud kiskjad Nõukogude Liitu ja kogu inimkonda sõjaga ähvardavad, seda sagedamini toob meie luule pilte rahust ja õnnest"?

Luule võis neid pilte tuua küll. Võibolla sellepärast nimetataksegi mõnikord valetamist luuletamiseks.

Omaaegne nimekas eesti luuletaja kirjutas 1953. aastal patriotismist õhkuvas luulekogus "Vabadussamba vari" muuhulgas järgmised read:

... Selle varju all lihav plantaator neegreid piitsutab, lintšib ja poob; selle varju all gangster-senaator vägivalla jaoks seadusi loob.

Selle varju all pisikuid toodab elajas, kellel on teaduslik kraad - katku ja koolera-taudiga loodab külvata üle kõik õitsvad maad.

Selle varju all kistud on pähe ku-klux-klani värdjate mask,aga neid, kes ta varju ei lähe, tabab gangsterlik kuklalask ...

Väga jõulised sõnad, pole midagi öelda! Kahju, et plantaatorid, senaatorid ja muud gangsterid eesti keelt ei osanud. Ainult et kuklalask oli teatavasti NKVD-meeste üks levinenumaid hukkamisviise. Vaevalt oli luuletajal olnud võimalust USA gangsterite metoodikaga tutvuda. Selliseid üllitisi lugedes, mida ei olnud sugugi vähe, jäi vaid üle imestada, miks ei olnud kõik Ühendriikide lihtinimesed seni oma kodumaalt jalga lasknud. Teadaolevalt ei olnud ükski neist siiani palunud N. Liidust poliitilist varjupaika.

Loodetavasti sai seltsimees Ralf Parve selle "teose" eest väärikalt tasustatud.

Meie patriootiliste kirjanike meelsust väljendab tollane Kirjanike Liidu esimees August Jakobson järgmiste sõnadega: "Meile ei piisa, et oleme surunud kodanlased maha. Me peame tallama selle maas lamava laiba peal, kuni selle selgroog on murtud!" Kuna võis arvata, et seltsimees Jakobson ei kavatsenud mahalöödud kodanluse selgadel sõna otseses mõttes kamaaruskat tantsida, oli tegemist siiski vaid kirjandusliku sümboolikaga.

Seni aga, kuni nn. kodanlus oli maha surutud vaid sümboolselt, harrastati

Jakobsoni poolt soovitatud tegevust mittemilleski sßßdi olevate inimeste peal.

Ja tihti mitte sugugi ainult sĂźmboolselt.

Aga kuidas oli lugu teistsuguste kirjandusteostega? Millistest kirjandusteostest saab olla jutt, kui isegi tavalise visiitkaardi tükkimine oli tsensuuri arvates võrdne riigireetmisega ja seega keelatud? Ka lihtsa postkaardi tagaküljel ilutses ainult asjassepühendatutele äratuntav märge MB ...., mis tähistas tsensori poolt antud avaldamisluba. 22. augustil 1940 kirjutas Johannes Varese valitsuse siseministri abi ja sisekaitseülem Harald Haberman alla uuele otsusele: “...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p.

5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte. Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.) Juba mõned päevad varem, 15. augustil oli tollane haridusminister ehk nagu tollal nimetati - hariduse rahvakomissar Johannes Semper ilmutanud omapoolset initsiatiivi, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). http://www.neti.ee/cgi-bin/otsing? src=web&query=Raamatu+saatusest+Eestis+site %3awww.keskraamatukogu.ee

Sellesse nimekirja võis hea tahtmise puhul mahutada praktiliselt kogu Eesti vabariigis ilmunud kirjanduse.

10. mail 1933. aastal panid Saksamaa rahvussotsialistid toime barbaarse akti - raamatute põletamise. Seda sündmust kajastati hiljem Nõukogude Liidus kui näidet natside kultuurivaenulikkusest. Kuid ... möödus vaid 7

aastat, kui kommunistid ja nende andunud sabarakud said hakkama samasuguse võika teoga okupeeritud Eestis ja loomulikult ka teistes anastatud riikides.

Kui palju väärtteoseid hävitati selliselt okupatsiooni esimestel aastatel, ja hiljemgi seda teavad ainult nn. "keelatud" raamatute nimekirjade koostajad, kelle hulgas oli nimekaid eesti kirjanikke August Jakobson, Mihkel Jürna, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Kogu seda "kirjanduslikku hävituspataljoni" juhtis esimehena luuletaja August Alle. Kui palju kirjandusteoseid jäi ilmumata, seda ei tea loomulikult keegi. Mõnedel juhtudel õnnestus toimetada väga keerukaid teid kasutades käsikirju väljapoole NSV Liidu piire, kus need siis N. Liidu suureks meelehärmiks ka avaldati.

Loe okupatsioonijärgsest trükitsensuurist siit.

Siiski leidus ka okupeeritud kodumaal loomeinimesi, kes avalikumal või varjatumal kombel avaldas oma suhtumist võõrvõimu. Üks neist oli luuletaja Arvi Siig, kes kirjutas näiliselt süütu lasteluuletuse "Lasteaiatädi Maša" Lasteaiatädi Maša peaks olema pensionil.

Kuid ta on hea inimene. Ühel päeval, kui ei saa enam varjata fakti, et linnas on loomaaed, ütleb ta uudise: "Lapsed, linnas gastroleerib zoopark."

Laste seas tõuseb väike sagin.

Aga tädi Maša on lugenud Makarenkot ja teab, mis seob kollektiivi.

Ta ulatab lasteaiarahvale mudilastenööri.

Nii lähebki Rein Asta Hen n

Viive Ats

Sulev Loomaaia paraadnal pole valvurit, vaid eeskiri: "Eksponaate käega mitte katsuda!" Ja tädi Maša lisab: "Küsimused on liigsed, sest mis mina seletan, on hästi seletatud!"

Siin ongi Känguru Okassiga Gasell Uss Tõhk, Õige vana karu, Delfiin , Eesel Need pole sugugi ülearused loomad.

Ja tädi Maša on tegelikult hea inimene.

Allegoorilises stiilis on luuletaja kirjeldanud eesti rahva elu teda nöörist talutava pensioniealise "tädi Maša" juhtimisel. Kellelgi kõrgemalseisval tegelasel või lihtsalt kuulekal kannupoisil tuli lõpuks pähe mõte lugeda kokku teatud sõnade algustähed! Tulemuseks oli avaldamiskeeld. Kuid juba oli hilja - luuletus levis rahva hulgas enneolematu kiirusega.

Teiseks hästituntud lasteluuletuseks, mille autoriks oli Helvi Jürisson, on "Mägra maja". Näiliselt lastepärase sisuga luuletus trükiti ära isegi ajakirjas "Pioneer".

Mägral oli maja nii nagu vaja.

See temalt võttis kogu tema aja.

Juba tehti treppi, juba pandi voodrit mägra peres polnud ainukestki loodrit.

Ei tal olnud mahti poesabas seista, kõik, mis majas tarvis, ise valmis treis ta.

Nõnda mägra majas, kasemetsa veeres tasaselt ja targu elukene veeres...

Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis, Ukse taga seisid kährikkoerad troppis!

Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha. Vaatasid siis ringi: „Korter pole paha.” „Kuulge,” hüüdis mäger, „miski siin ei klapi!”

Kährik talle vastu: „Kõik on korras, papi.

Ruum on teil ju lahe – jääme veidi siia...

Poleks mõtet asja kakluseni viia.”

Kährikuid on palju, kährikuil on kihvad, Pükste peal veel kõigil rotinahast rihmad.

JÄIDKI KOERAD MAJJA, SEADSID ENNAST SISSE, OMAKORDA VÕTSID SÕPRU KORTERISSE. Aga mägrapapi kõndis kohtu vahet Lootuses, et kohus nuhtleb seda pahet.

Aga kohtusaksaks oli vana karu, Kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.

Mägrapapi visalt ründas kohtumaja.

Kuni tallas sisse suure, laia raja.

Ei see ole teada, kuidas lõppes kohus, Aga rada lookleb praegugi veel rohus.

Kõik oleks ju hästi olnud, kui mitte illustreerija ei oleks kujutanud mägrapapit eesti mehena ja kährikuid tüüpiliste Narva-taguste sissetungijatena neile omases riietuses. Arvatavasti sündis selline kujundus siiski luuletaja ja kunstniku koostööna.

1988. aastal kirjutas Hando Runnel protestiks vene immigrantide lakkamatu sissevoolu vastu luuletuse, mis avaldati Loomingus:

"Issand Jumal, julge ikka armastada Eestimaad, meil on palju venelasi, armasta ka neid, kui saad, oma lahke käega sa tagasi nad juhata, rõõmustagu nende meel: Venemaa on alles veel!"

Veel üheks okkaks tsensori ihus oli karikaturist Priit Pärn. Tema tuntud karikatuur "Sitta kah!" avaldati seoses 1987-1988 toimunud nn. fosforiidisõjaga.

Pildil veab armetu hobusekronu, kes tõenäoliselt sümboliseerib Nõukogude Liidu majandust, vankrit, millel olev mees loobib põllule sõnnikut.

Sõnnikutükk tuletab aga üsna kahtlaselt meelde Eesti riigi kontuure, väljendades sellega Nõukogude Liidu majandustegelaste kavatsust hävitada kogu Eesti oma ambitsioonikate plaanide nimel.

Tihti riskeerisid kunstnikud seejuures oma tulevase loomingu avaldamisega. * * * Omaette nähtuseks olid kaubareisijad Venemaalt ehk nn. kotipoisid. Need ei olnud venelased, kes oleksid ihanud Eestisse. Täpsemalt: Eestisse ihkasid nad küll, kuid ainult ostureisidele. Eks seegi näitas olukorda kaubanduses Venemaal. Mingisuguse tähtsa kaubandustegelase otsuse kohaselt saadeti Eestisse suuremas koguses Venemaal valmistatud vilte. Kuna meie kohalikud neid ei tarvitanud, siis vedeles neid kauplustes hulgaliselt. Just need olidki eelpoolnimetatud kaubareisijate meelisobjektideks. Oli koomiline vaatepilt näha Tallinna tänavatel üsna maalilistes hõlstides liikuvaid vene "turiste" kümned vildipaarid rippumas kaelas, üle õla ja selja tagagi. Need räbaldunud tegelased tundsid Tallinnast vaid marsruuti Balti jaam - Tallinna Kaubamaja.

Juba ammu enne kaubamaja avamist tungles neid kümnete kaupa suletud uste taga. Mingist järjekorrast ei olnud nad kunagi kuulnudki. Juhtusin paaril korral ise nägema, kuidas rünnati letti ja müüjaid, üritades selgeks teha, et

just neil ja ainult neil on eesõigus saada teenindatud esimestena. Ei olnud harvad needki korrad, kui vene eided (peamine ostjaskond koosnes just naistest) omavahel kaklema läksid. Kohalik miilits hoidis neist heaga eemale.

Ja õieti tegi! Marusjade ja Nastjade sõnavara ja hääleulatus sellisel puhul oli ammendamatu.

Hommikune tormijooks Kaubamaja avamisel Teiseks ihaldatud artikliks viltide kõrval olid õmblusmasinad. Nende ainus viga oli nende piisavalt suur kaal, mille tulemusena neid kümnete kaupa osta ei olnud võimalik.

Tegemist ei olnud mingite moodsate elektriõmblusmasinatega, vaid piisavalt arhailiste malmkorpusega vändast ringiaetavate riistapuudega. Needki olid valmistatud Venemaal, Podolskis.

Tõsi, aastakümneid hiljem meenutasid meie omadki turistid Soome sattudes suure vennasrahva omaaegset eeskuju, mis andis soomlastele põhjuse meie üle naerda. Selle vahega küll, me ei rünnanud poolsegastena kaplusi, kuid kaubakoormad, mida eestlased laevale vedasid (suurem osa küll lahkete võõrustajate annetustena saadud), olid tihti aukartustäratavad. * * * Nõukogude Liidus oli peale mitmete muude teenuste ka tervishoid tasuta.

Kas see oli kõrgel tasemel? Nojah, võib ka nii öelda, kui inimene sattus õige arsti käe alla. Kuid kahjuks oli neid õigeid arste üsna raske leida. Näitena lugu, mis juhtus minu emaga.

1988. aasta märtsikuus murdis ema kukkudes reieluu kaela, mida kõnekeeles nimetatakse ka puusaluuks. Väljakutsutud umbkeelsest venelasest arst piirdus sellega, et puhastas ema kukkumisel vigastatud näo

verest ja lahkus ilma mingit huvi tundmata muude tagajärgede vastu.

Järgmisel päeval saabunud rajooniarst (samuti umbkeelne venelane) ei märganud samuti midagi. Kui ema valud jätkusid, kutsusime juba raha eest kuu aega hiljem kolmanda arsti. Seega otseselt altkäemaksu eest tasuta tervishoiu ajastul. Noor meesarst ütles juba uksel seistes ja ema jalga nähes, et tegemist on luumurruga. Sellele viitas parema jala iseloomulik asend, mis oleks pidanud olema lihtsalt äratuntav ka eelmistele "spetsialistidele".

Diagnoos oli küll pandud, kuid lugu sellega ei lõppenud, pigem alles algas.

Meil oli vaja saada ema haiglasse. Kuna sõiduautoga ei olnud võimalik teda transportida, pidime leidma mingi muu võimaluse. Haigla poolt ei pakutud selleks mingit lahendust. Õnneks aitas meid välja tuttav lastehaiglast, kes organiseeris meile lastehaigla kiirabiauto. Haiglas võttis meid vastu vanemas eas naiskirurg (jällegi umbkeelne), kes kinnitas luumurru olemasolu, kuid selgitas meile, et ema vanuses (82) on operatsioon ohtlik.

Selle asemel soovitas ta meil ema tagasi koju viia ja edasi elada.

Luumurruga?! Olime juba ahastuse äärel. Õnneks saime, taas tutvuse kaudu, uue arsti. Seekord lõpuks ometi ARSTI! Tänu omakorda tema tutvustele saime ema Tõnismäe haiglasse, tookordsesse dr. Seppo kliinikusse, mida praegu enam ei ole olemas.

Seejuures ei tundnud keegi enam huvi ema vanuse vastu. Raha tegi jälle kord õigust.

Haigla tekitas õudse tunde.

Koridorid oli täis voodeid, kus haiged lamasid. Palatid olid suured ja karjusid remondi järele, nagu tegelikult kogu haigla. Ruumis, kuhu ema viidi, oli 7 patsienti, kõik lamavad haiged. Meid hoiatati teiste haigete poolt kohe, et mingit hoolitsust patsientide eest seal ei ole. Ja tõesti! Söögijagamisel visati taldrik hoolimatult öökapile, tundmata mingit muret, kas liikumisvõimetu haige seda sealt üldse kätte saab. Väljakutsekell puudus palatis hoopiski. WC, mida oli üks terve korruse peale, oli kohutavas seisukorras, tuletades rohkem meelde jaama peldikut, kui haigla käimlat.

Käisime iga päev kolm korda ema söötmas ja samas vajaduse korral ka teisi haigeid abistamas. Sellist samariitlasetööd tegid ka teised omaksed. Õdedepoolset aitamist ei juhtunud mina küll kordagi nägema. Pigem osutati halvakspanu nende hoolde usaldatud inimeste ja nende kannatuste vastu.

Seejuures julges üks arstidest veel meiega riielda, et me viibisime haiglas väljaspool külastusaega! Pole vist vaja mainida, et kõik õed olid taas kord umbkeelsed venelased. Õnneks õnnestus operatsioon hästi ehkki kukkumisest oli möödas juba üle nelja kuu, mille jooksul minu vaene ema oli pidanud jätkuvasti valu kannatama. Niipalju siis tasuta tervishoiust, mis läks meile maksma umbes neli kuupalka. * * *

Oma õigustamiseks toob N. Liit alati põhjenduse, et kõik temapoolsed ettevõtmised Eestis olid mõeldud kohaliku majanduse arendamiseks ja seega ka elanike elujärje parandamiseks. Kuidas võtta? Tööstust arendati tõepoolest suurejooneliselt. Isegi liigagi. Selle tulemusena kerkisid vanade ettevõtete asemele või täiesti uutena gigantsed tehased, põlevkivikaevandust suurendati mitmekordselt, põllumajandus tegi suuri edusamme. Kuid mille nimel ja millise hinnaga? Valdav osa toodangust oli mõeldud Venemaa jaoks, niihästi tööstustoodang, kui ka toiduained. Venemaalt saabus siia tooraine ja selle kannul vene rahvusest töölised. Tagasi Venemaale läks kahjuks ainult toodang, töölised jäid siia vastehitatud korteritesse, millest eestlased esialgu undki näha ei julgenud. Põlevkivi kaevandamine tõi endaga kaasa ulatusliku loodusreostuse hiiglaslike aherainemägede näol, mis "ilmestavad" Ida-Eesti lauskmaad. Sellest toodetav gaas läks peamiselt Leningradi. Ka see tööstus ehitati üles põhiliselt võõrsilt saabunud tööjõuga, mille tulemusena IdaVirumaa, põline eestlaste ala, venestus peaaegu täielikult.

Samasugune olukord valitses toiduainetetööstuses. Eesti tootis oma kivistele põldudele vaatamata rohkem, kui Ukraina mustmullarajoonid. Kuhu see toodang jäi? Rahvasuu rääkis pilklikult, et kasvatatud sigadest jäi Eestisse

ainult sea surmaeelne kisa ja rupskid. Ja muidugi suures koguses läga, millega polnud midagi peale hakata. Eesti siseveekogudest püütud kala oli poest otsida mõttetu. Neile kõigile oli avatud otseliin Venemaale, täpsemalt Moskvasse. Asemele saime mingit kahtlast ookeanikala, mida rahvas pikka aega võõrastas. Põllumajandus oli eelisseisus teiste tööstusharudega võrreldes, sest suur Venemaa vajas toitmist. Reeglina venelasi kolhoosidesse ei saabunud. Ju siis põllutööd peeti väheprestiižikaks või lihtsalt liiga raskeks.

Nõukogude Liit, nagu iga teinegi totalitaarne riik, vajas kuulekaid alamaid.

Kuulekaid ja mitte eriti tarku. Üheks kommunistide põhimõtteks oli "Usu, mida öeldakse, ära mõtle!" See lisab veelgi sarnasust religiooniga. Ütleb ju Piibelgi "Ära toetu omaenese mõistusele ..." Selline lähenemine aitab kasvatada kuulekaid käsutäitjaid, kes ei vaevu analüüsima oma teejuhtide tegevust, vaid sõrgivad alandliku karjana juhtoinaste sabas. Mis oleks veel meeldivam, kui selline sõnakuulelik käsutäitja, kes ei sea kunagi kahtluse alla oma peremeeste tegevust? Aga kuidas seda saavutada?

Aitäh kallile Stalinile õnneliku lapsepõlve eest!

Kommunistlik kasvatus oli esmatähtis, millega tuli alustada juba lasteaias.

Onu Leninist räägiti lastele söögi alla ja peale. Mudilastele ettelugemiseks kasutati kõrgelt ideoloogilisi jutukesi Vladimir Iljitš Lenini elust ja tegevusest.

Särasilmsed lapsukesed deklameerisid püüdlikult lasteaia pidudel: "Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... jne". Seejuures unustasid sellise pedagoogilise lektüüri koostajad üldjuhul ära, et "üllas Lenin" oli samas ka maailma esimeste sunnitöölaagrite väljatöötaja. Tõsi, lastele oleks sunnitöölaagrite olemust olnud veidi raske selgitada. Küllap sellepärast jäeti see ka ära. Pealegi võisid nii mõnedki lastest varsti koos oma vanematega tutvuda Venemaa eluga juba koha peal.

Hiljem, koolis, propageeriti algklassist alates oktoobrilaste staatust ja teises klassis juba pioneeriks astumist, kusjuures unustati ära selline pisiasi, nagu lapse enda soovi pärimine. Ei olnud ju tõenäoline, et ükski laps oleks sellisest "aust" keeldunud.

Enamasti kuulus nimetatud organisatsioonidesse kogu klass tervikuna.

Mingeid lastepoolseid vastuväiteid ei arvestatud. Ma ei mäleta siiski, et keegi oleks püüdnud koolis, kus mina õppisin, meile erilist ajuloputust teha.

Lausveendumusega kommuniste vähemalt minu mäletamise järgi need sammud küll ei kasvatanud. Võimalik, et mõnes muus koolis esines ka erinevaid olukordi. Keskkoolist alates astusid "teadlikumad" juba kommunistlikusse noorsooühingusse ehk komsomoli. Minu kooliajal ei olnud sundus selleks kuigi suur. Siiski leidus vabatahtlikke, kes seda mingil põhjusel tegid. Tavaliselt piisas paarikordsest keeldumisest, kui õpilane rahule jäeti. Üheks lihtsamaks keeldumise vormiks oli tunnistada ennast usklikuks.

Mingeid eeliseid minu teada see noorparteilisus ei andnud peale kohustusliku liikmemaksu maksmise ja veel kohustuslikuma komsomolikoosolekutest osavõtmise. Hiljem kuulsin olukordadest, kui klass kohustus kusagilt kõrgemalt tulnud käsu korras tervikuna komsomoliga liituma. Ja siis olid kannatajateks juba need, kes üritasid keelduda. Neid ähvardati koolist väljaheitmisega (mille eest?), raskustega kooli lõpetamisel ja muuga. Mujal maailmas oleks sellist asja nimetatud üsna ühemõtteliselt represseerimiseks.

SEE, KES NÜÜD ON KOMMUNIST, OLI KORD PIONEER, IIAL TEDA MURDNUD POLE ÜKSKI TORMIKEERD. Manivald Kesamaa «Head pioneeriaastad»

Maailma kõige õiglasema partei - kommunistliku partei liikmepilet Järgmiseks sammuks oli muidugi partei. Seejuures oli valik tehtud lihtsaks, sest eksisteeris ainult üks partei - kommunistlik partei. Sinna pidid kuuluma tublimatest tublimad, kuigi pahatihti see nii ei olnud, vaid parteilist kuuluvust

kasutati mitmesuguste eeliste saamiseks. Muide, see nähtus ei ole uus ega tekkinud alles viimasel ajal. Juba 1937. aastal võeti kasutusele, esialgu küll poolsalaja, termin "karjäärikommunist". Need oli inimesed, kellele ei läinud põrmugi korda maailmarevolutsioon kogu oma õõnsa sõnademulinaga, kuid kes seda agaramalt ruttasid kasutama hüvesid, mida parteilisus neile pakkus.

Samuti oli ametikohti, mis eeldasid või enamgi, lausa nõudsid parteisse kuulumist. Seda enam, et suurem osa direktoritest ja juhatajatest määrati kohale mitte nende oskuse, vaid parteilise kuuluvuse järgi. Veel nõukogude aja lõpulgi oli suuremale osale asutuste juhatajatest parteissekuulumine nõutav, kui nad tahtsid hoida oma töökohta (paraku kehtib selline süsteem tänapäevalgi). Parteisse kuulumine oli kasulik veel sellegi poolest, et tuntud vanasõna "hunt hunti ei murra" järgi, oli võimalik pääseda nii mõnestki karistusest, mis parteitu puhul oleks kindel olnud. Näiteks võin tuua juhtumi, mis leidis aset minu ema töökohas Riigipangas. Üks rahalugejatest omastas suurema summa. Tegu oli tehtud niivõrd naiivselt ja saamatult, et loomulikult tuli see kohe välja. Selle asemel, et kuritegu oleks jõudnud kohtusse, nagu see oleks igal teisel juhul olnud loomulik, paigutati hõlptulu lootnud inimene lihtsalt teisele ametikohale - koristajaks. Tegemist oli ju parteilasega.

Ei saa salata, et mõned selle seltskonna liikmed olid ustavad kommunistliku ideoloogia pooldajad, kuid nõukogude aja lõpu poole ajendasid enamikku parteissepugejaid karjeristlikud motiivid. Eesti Vabariigi taastamise järele ruttasid needsamad kohalikud parteilased üksteise võidu kinnitama, et parteisse astusid nad ainult soovist õõnestada parteid seestpoolt ja sellega aidata kaasa N. Liidu lagunemisele. Kuidagi pidi ju ennast välja vabandama. Ja see vabandus näis ka mõjuvat, sest vastses Eesti Vabariigis leidsid endised punased, poolpunased või roosad kameeleonid endile ruttu üsnagi kõrged ametikohad. * * * Rääkisime juba põlevkivikaevandustest, mille põhitoodang oli mõeldud Leningradi varustamiseks gaasiga. See ei olnud kaugeltki ainuke, mille vastu meie uued isandad huvi tundsid. Samasugune olukord valitses toiduainetetööstuses. Eesti tootis oma kivistele põldudele vaatamata rohkem, kui Ukraina mustmullarajoonid. Kuhu see toodang jäi? Rahvasuu rääkis pilklikult, et kasvatatud sigadest jäi Eestisse ainult sea surmaeelne kisa ja rupskid. Ja muidugi suures koguses läga, millega polnud midagi peale hakata.

Eesti siseveekogudest püütud kala oli poest otsida mõttetu. Neile kõigile oli avatud otseliin Venemaale, täpsemalt - Moskvasse. Asemele saime mingit kahtlast ookeanikala, mida rahvas pikka aega võõrastas. Põllumajandus oli eelisseisus teiste tööstusharudega võrreldes, sest suur Venemaa vajas toitmist. Reeglina venelasi kolhoosidesse ei saabunud. Ju siis põllutööd peeti väheprestiižikaks või lihtsalt liiga raskeks.

Eesti riigi pindala on vaid 45 000 km2. Üks väiksemaid maailmas. Kuid

veelgi väiksemaks jäi ta peale punavallutajate saabumist. Kuna Eesti piiri näol oli ühtlasi tegemist ka Nõukogude Liidu läänepiiriga, siis pidi kommunistlik režiim olema valvas, et kohalikud "mitteteadlikud" elanikud ei saaks mingil moel pidada ühendust lehkava kapitalismimaailmaga. Eesti põhjarannik kuulutati piiritsooniks ja juurdepääs sellele suleti. Sama juhtus ka Saaremaa ja Hiiumaaga. Kuid mitte ainult. Kogu Eesti territoorium pikiti täis salajasi objekte. Nii oli Paldiskis aatomiallveelaevade sadam, Ämaris ja Haapsalus sõjaväe lennuväli, kui ainult mõningaid nimetada. Loomulikult oli Paldiski linn ise samuti kõrvaliste isikute jaoks suletud. Peale selle kõige jätkus Eestimaal veel muidki sõjalisi objekte, peamiselt raketibaase. Kõikide sõjaliste ja järelikult ka salajaste objektide arv meie väikesel kodumaal oli ... 1565. Ei, ma ei eksinud arvudega! Seega olid okastraataiad üheks levinumaks "vaatamisväärsuseks" anastatud Eestis.

Paldiski peale okupantide lahkumist

Raketibaasid ja muud sõjalised rajatised Eestis enne aastat 1990.

Sõjaliste objektide kohta Eestimaal loe siit ja siit * * *

Üheks valusaks küsimuseks Tallinnas elavatele eestlastele oli Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenud "vabastajate" auks püstitatud pronkskuju ehk rahvasuus "Aljoša". Pisiasi, et Tallinna vabastamisel mingisuguseid lahinguid ei toimunudki, seega ka ohvrid puudusid, jäeti selle püstitamisel tähele panemata. Ehkki valmistatud eestlastest kujurite poolt eestlasest modelli järgi, sümboliseeris see eesti rahva jaoks ometi vihatud vene okupante. Sellele vihale andis omalt poolt lisa ordeneid ja medaleid täisriputatud purjus vene erusõjaväelaste iga-aastased praalimised 9. mai võidupühal, mida eesti rahvas oli sunnitud vaikides taluma.

"Vabastaja" patriootilisi laule esitamas. Sarnasus kommunismivastase plakatiga on ilmne.

Millegipärast ei pidanud vastloodud Eesti Vabariigi valitsus vajalikuks kõigi muude okupatsioonisümbolite kõrvaldamisega koos ka pronkspoisi õigeaegset minematoimetamist. Selleks ajaks, kui see mõte 24. aprillil 2007.a. teoks tehti, olid kohalikud venelased juba julgust kogunud ja kuju teisaldamine tõi endaga kaasa raevuka protesti, mis kulmineerus vägivalla, purustuste ja röövimisega nn. "pronksööl". Suurem osa "protestijatest" rahuldas küll tegelikult ainult oma märatsemislusti ja sellega seotud karistamatusetunnet. Tõsi, karistused küll hiljem peetud kohtuistungitel määrati, kuid need jäid eksisteerima ainult paberil.

"Kõrge teadlikkusega" vene noored oma poliitilist meelsust avaldamas.

Asjatundmatule vaatajale tundub see aktsioon millegipärast hoopis huligaanide laamendamisena. * * * Venemaa algselt ja Nõukogude Liit hiljem on toonud eesti rahvale kaasa ainult häda ja viletsust. Meenutame Ivan Julma sõjakäike, mille puhul rüüstati Ida-Eesti alasid, suurt eestlaste "sõpra" Novgorodi vürst Vjatškod, keda Enn Kippeli ideoloogiliselt üsnagi kallutatud jutustuses "Meelis" kujutatakse kohalike elanike kaitsjana saksa ordurüütlite vallutusretkede eest, kuid kes oli lihtsalt üks järjekordsetest vallutajatest ja rüüstajatest; Peeter Esimese "akent Euroopasse", mis kulges läbi Baltimaade territooriumi ja lõpuks kommunistide märatsemist meie riikides. Jutud vabastamisest ja vennalikust abist on mõeldud ainult kergeusklike rahustamiseks. Kogu selle "abi" on eestlased kinni maksnud omaenda eludega, mida ükski okupantidest ei ole mitte millegi vääriliseks pidanud. Kuidas muidu võis teoks saada sünge stalinismi periood, millal praktiliselt hävitati kõik, mis Eesti Vabariik oli loonud 20 iseseisvusaasta jooksul. Selle tulemusena koosneb nüüd rohkem, kui 1/3 Eesti vabariigi rahvastikust muulastest, kes ei hinda ei riiki, kus nad elavad ega rahvust, kelle keskel nad elavad. Siiani peavad nad endid vabastajateks ja kultuuritoojateks, andmata endale aru nende mõistete tegelikust tähendusest.

Kaugeltki mitte kõiki vene inimesi ei saa selle eest vastutavateks pidada.

Venemaalt on kostnud ja kostab veelgi hääli, mis mõistavad hukka suurriikliku šovinismi ja vägivalla väikerahvaste kallal. Ei tohi unustada, et kõrvuti eestlaste ja teiste rahvustega kannatasid ka vene inimesed Lenini loodud ja Stalini edasiarendatud režiimi all. Mitte rahvus, vaid juhid on süüdlased selles, mida nende poolt juhitud riik on korda saatnud. Kuid kahjuks ei Venemaa ega ka Nõukogude Liidu juhid ei ole kunagi võtnud vastutust selle eest. Veelgi enam - Nõukogude Liidu järglasena tegutseva Sõltumatute Riikide Ühenduse trükisõnas kostab ikka sagedamini lausa valimatut sõimu ja laimamist Eesti ja teiste Baltimaade suunas. Moskva Kremli peremehed ei ole loobunud oma püüdlustest saada "eksiteel olevad" riigid tagasi oma käpa alla. Neil Venemaa elanikel, kes saavad oma informatsioon tegelikkuse kohta ainult Vene valitsuse poolt heakskiidetud meediakanalite vahendusel, on üsna raske jõuda tõeni. Seda enam, et nendesamade teabevahendite kaudu õhutatakse lihtsa vene inimese iseteadvust, selgitades talle, kuivõrd aus ja õiglane on Venemaa ja kuivõrd pahatahtlikud muude riikide valitsused. Eriti muidugi N. Liidust lahkulöönud riikide valitsused. Nii ongi "poliitilise rämpstoiduga" toidetud Vene kodanikele omane vaimne alatoitlus. Sama tendents ilmneb paraku ka

kõrgemalseisvate isikute puhul. Viimane NSV Liidu parteijuht Mihhail Gorbatšov ütles oma kõnes Ülemnõukogu pleenumil "leninlikust pärandist" rääkides muuhulgas: "... mul on tõsiselt kahju, et lõpututes parteisisestes võimuvõitlustes kalduti kõrvale Vladimir Iljitš Lenini poolt ettenäidatud kursilt, mis puudutab rahvaste vaba valiku ja enesemääramise õigust ... " Siinjuures Gorbatšov eksis. Tahtmatult või tahtlikult. Esimesel juhul näitab see, et ta ei olnud tutvunud V. Lenini ülirikkaliku pärandiga kirjasõna näol.

See pole just üllatav, sest ka üsna palju tõsiusklikke ei ole kunagi lugenud Piiblit. Teise variandi puhul on tegemist kommunistile omase demagoogiaga, mis püüab musta valgeks rääkida. Ütles ju seesama kommunismi peaideoloog V. I. Lenin oma rahudekreedis järgmist: "Anneksiooni ehk võõraste maade vallutamise all mõistab Nõukogude valitsus vastavalt demokraatia õigusteadvusele üldse ja töötavate klasside õigusteadvusele eriti igasugust väikese või nõrga rahva liitmist suure või tugeva riigi külge ilma selle rahva täpselt, selgesti ja vabatahtlikult avaldatud nõusolekuta ja soovita, sõltumata sellest, millal see vägivaldne liitmine toime on pandud, sõltumata ka sellest, kuivõrd arenenud või mahajäänud on on vägivaldselt liidetav või vägivaldselt antud riigi piirides peetav rahvus." (V. I. Lenin. Teosed, 26. kd., lk. 222.) Seega vaata, kuidas tahad, kommunist on oma tegevuse juba eos õigeks kuulutanud!

Nemad "vabastasid" Eesti, aga unustasid kodutee

Peale II Maailmasõja lõppu avastasid ameerika sõjaväelased natslikud koonduslaagrid. See, mida nad seal nägid, jahmatas isegi surma ja verega harjunud kogenud rindemehi. Niivõrd õudne oli nende ees avanenud vaatepilt. Esimesest ehmatusest üle saanud, käsutasid nad kohale kõik ümbruskonnas elavad sakslased, et näidata neile, mida nende kaasmaalased korda olid saatnud. Vapustus kohaliku elanikkonna hulgas oli suur. Mõned natslikud koonduslaagrid on säilitatud siiani muuseumidena. Üheks sellistest on Poolas asuv Auschwitzi koonduslaager.

Auschwitzi koonduslaagri sissepääs

Kuid kahjuks ei ole leidunud kunagi kedagi, kes oleks demonstreerinud inimestele nõukogude vangilaagrites avanenud vaatepilte. Ei ole olnud kedagi, kellega oleks räägitud näiteks Valge mere - Balti mere kanalist, mille valmimisel hukkus üle 100 tuhande vangi ja mis on praktiliselt vooderdatud inimluudega. Ei ole memoriaali Solovetsi saartel, mis oli kohaks, kus kommunistidest mõrvarid rahuldasid oma verejanu süütute ohvrite kallal. Ei ole leitud kedagi, kelle häält maailmale kuuldavaks teha. Progressiivseid vene kirjanikke, nagu näiteks Aleksander Solženitsõn, kes selleteemalisi teoseid on avaldanud või püüdnud seda teha, on N.Liidus hukka mõistetud, kui rahvavaenlasi. Kuid teisest küljest kuulus Nõukogude Liit võitjate hulka, aga nagu ütles kunagi Venemaa keisrinna Katariina: "Võitjate üle kohut ei mõisteta." Ei mõistetagi. Võitjal on alati õigus, kaotajal mitte kunagi! Ei mõistetud kohut peale sõda, ei mõistetud ka hiljem, kui Stalin oma veretöid tegi. Isegi nüüd, kui Stalinist ei ole jäänud muud, kui vaid halb mälestus, ei huvita Läänt kuigivõrd tõe teadasaamine. Nii võibki Moskva endistviisi muuta ajalugu omale meelepärases suunas. Võitjad ju kirjutavad ajalugu! Ja inimesed usuvad! Usuvad ja kiidavad takka, kuna Moskva seda ootab. Nii tulebki välja, et Lääne inimõiguslased karjuvad appi, kui Baltimaades "ahistatakse" venekeelse inimkonna õigusi, küsimata kordagi, kuidas peab ennast ülal seesama venekeelne inimkond Balti riikides. Kummaline, et mitte kunagi ei ole huvitanud Lääneriike Balti väikeriikide etnilise rahvuse olukord, kuid selle asemel tuntakse sügavalt kaasa nendes riikides elavate rahvusvähemuste olukorrale.

See on tekitanud arusaamatu olukorra, kus Eesti vabaduse nimel Saksa armees võidelnud eestlastest sõdureid koheldakse halvakspanuga. Ja seda mitte ainult sionistlikes ringkondades, keda II Maailmasõja mainimine ajab tagajalgadele püsti, vaid ka meie oma riigi valitsus ei julge vääriliselt hinnata eesti meeste tegevust kodumaa kaitsmisel.

19. oktoobril 2008 anti Toris, Eesti sõjameeste mälestuskirikus Eesti rahva kangelasele, Saksa armee ridades venelaste vastu võidelnud Harald Nugiseksile Eesti Rahva Tänumedal. Asjatu on küsida, kas tseremoonial viibis ükski riigiesindaja. Loomulikult mitte! Ühelgi neist ei jätkunud selleks mehisust. " ...Mida küll peab mõtlema noor põlvkond, kui meie omad riigijuhid meid, Eesti piiri kaitsjaid, häbenevad?” küsis Harald Nugiseks ise. Kas leidub vastajaid sellele küsimusele?

Võitluses vene okupantide vastu Saksa armee ridades kangelastena esinenud Harald Nugiseksi ja Harald Riipalu mälestuseks taheti välja anda mälestuspostmark. Esimese puhul see õnnestus, kuid teise puhul enam mitte.

"Päev enne, mil me pidime margid kätte saama, teatas aga Eesti Posti esindaja, et seda marki ei saavat mitte mingisuguselgi juhul trükkida. Selle olevat üle vaadanud spetsialistid ja margil olla sisuliselt nats," räägib Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) juhatuse liige.

Arusaamatu, kes olid need "spetsialistid"? Kas tõesti käidi Iisraelist luba küsimas? Igal juhul osutusid asjatundjad üsna asjatundmatuteks. Esiteks tähendab sõna "nats", et seda tiitlit kandev isik pidi kuuluma saksa rahvussotsialistlikku parteisse, mida Riipalu puhul ei saa küll talle süüks panna. Teiseks peaks oma riigi kodanike austamine olema riigi sisemine asi, mille puhul me ei vaja välisnõuandjaid.

Postifirma esindaja rääkis, et juba pärast Harald Nugiseksi postmargi väljaandmist mullu sügisel algas valitsusorganitepoolne surve Eesti Postile, et kuidas küll lasti selline mark välja.

"Nüüd ei tahtvat nad uut valitsuse pressingut ning lisaks ei saavat lääneliitlased ega ka Venemaa meist aru," märgib ELSK juhatuse liige. http://www.ohtuleht.ee/464647

Harald Nugiseks`i postmark

Harald Riipalu postmargi kavand Niisiis, selle asemel, et teha asi endistele Nõukogude Liidu lääneliitlastele selgeks, eelistas meie valitsev kildkond keelustada mälestuse eesti sõjakangelastest, kes Nugiseks ja Riipalu kahtlemata olid. Mis puutub Venemaa valitsejatesse, siis neile on loomulikult võimatu midagi selgeks teha.

"See, mida tegi kommunistlik punarežiim Eestis 1939-1941, äratanuks surnuteskiründaja. Midagi seesugust pole selle maa, ta inimeste ja majandusega iialgi korda saadetud. Selle režiimi arvele langeb veerandi eestlaste kas hukkamine või kodumaalt lahkuma sundimine. Sellist inimkaotuste hulka ei ole ühelgi maailma maal, ega rahval Teises maailmasõjas. Olgu need siis soomlased, poolakad, juudid või kes tahes." http://www.eestileegion.com/index.php?categoryid=23

Isegi väike loom või lind kaitseb oma pesakest, miks siis mitte inimene?

Seda meie pesa, mida me nimetame Eestimaaks on korduvalt ähvardatud ja riisutud. Kas võib siis panna imeks, et ka meie rahvas on oma kodu kaitseks haaranud relvade järele? Kõige paremini avaldus see Vabadussõjas 1918 1920, kus eesti rahvas võitles vihatud vene vallutaja vastu ja sai võidu. Ei kestnud kaua ka see raskeltsaavutatud vabadus. Järjekordse "vabastaja" sildi all veeresid üle meie väikese kodumaa bolševistlikud hordid, tuues endaga kaasa vägivalla. Vaid vähesed eesti kodud jäid okupantide ja nende käsilaste eesti kommunistide märatsemisest puutumata. Kas võib siis imeks panna, kui eesti rahvas nägi sakslastes ennekõike kommunistlikust ikkest vabastajaid? Ja kas võib süüdistada eesti mehi, kes tõmbasid endale selga saksa mundri, et maksta kätte venelastele purustatud perede ja tapetud lähedaste eest? Õieti sõnastas selle olukorra inimene, kes ütles: "Kui sind ründab

marutõbine koer, siis on sul ükskõik, kes sulle enesekaitseks kaika ulatab."

Selleks kaikaks eesti rahvale oli tookord Saksa armee ja me võtsime selle ka vastu, sest ainult nii saime tasuda oma hukatud ja küüditatud omaste eest.

Kahjuks veendusime liiga hilja, et ka uue peremehe plaanid ei vastanud meie huvidele. Seal, kus meie nägime uut võimalust omariikluseks, nägid rahvussotsialistid vaid Suur-Saksamaa uut territooriumi. Isegi siis, kui saksa väed olid taandumas ja meie sõdurid koos nendega, säilis veel lootus iseseisva riigi taastamisele. Kahjuks jäigi see ainult lootuseks. Ei huvitanud siis enam Saksamaad teiste riikide saatus, kui endal maa jalgade all põles.

Kumba me siis nüüd süüdistame? Kas seda, kes tõmbas selga saksa mundri, et kaitsta Eestimaad või seda, kes kandis viisnurgaga pilotkat, et Eestimaa taas Moskva ülemvõimu alla saada? Kes nad üldse olid, need erinevate mundrite kandjad?

Kui Saksa okupatsioonivalitsus alguses reeglina ei värvanud okupeeritud riikide mehi oma sõjaväkke, siis hiljem, kui olukord muutus nende jaoks juba kriitiliseks, hakati moodustama kohalikest elanikest koosnevaid väeosi.

Eesti Leegioni värbamispunkt

Saksa sõjaväkke astusid paljud vabatahtlikult, et võidelda punase terrori vastu, vene armeesse peaasjalikult mobiliseeriti. Loomulikult leidus ka neid, kes vabatahtlikult läksid hävituspataljonidesse - kõige julmemasse ja alatumasse väeossa, mille eesmärgiks oli hävitada omaenda rahvast, enamasti relvituid elanikke. Nende NKVD alluvuses olevate väeosade algseks ülesandeks oli võitlus tagalasasuvate vaenlase gruppidega. Õige varsti leiti, et palju ohutum on terroriseerida süütuid, relvituid tsiviilelanikke. Seda tehti enneolematu julmusega. Arhiivide kohaselt kuulus neisse jõukudesse palju endise vabariigi-aegseid kriminaalkurjategijaid, venelasi ja samuti juudi rahvusest isikuid. Loomulikult oli lihtsam tappa tsiviilisikuid, kui lahinguväljal kõhuli poris roomata. Arhiivid räägivad mõndagi nende mõrtsukalike organisatsioonide isikkoosseisu kohta: Venelased moodustasid hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%. Ka Tallinna hävituspataljonides oli palju venelasi. Nii oli 19.juulil Audru lahingust 4. (Tallinna) hävituspataljonist haavatutena Tallinna haiglasse toodute hulgast 8 eestlast, 14 venelast ja 2 juuti, missugune suhe ühtlasi vastab ka pataljoni koosseisule rahvuste järgi.

Juutide osatähtsus oli hävituspataljonides üsna suur. Paljudest käitistest astusid eranditult kõik juudid hävituspataljoni. Tallinna „Rauaniidi” (hilisem „Punane Koit”) vabrikust astusid hävituspataljoni käitise direktor juut Tsemach Delski, juudid Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jakob Freimann, Moisel Schmotkin, Benno Rubinstein, Ruvim Racheltschik, Jakob Vigderhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Refoel Goldmann. Nendest Boruch Schur määrati 7. hävituspataljoni

majandusülemaks, Jakob Vigderhaus transpordikorraldajaks ja Refoel Goldmann – toidumuretsejaks. Ülejäänud juudid asusid pataljoni staapi kirjutajateks, telefonistideks jne., seega kohtadele, kus ei tulnud otseselt minna kuulide alla.

Tallinna hävituspataljonides olid peale mainitute veel järgmised juudid: Joosep ja Harry Goldmann, S.Haitin, Isak Halupovitsch, Semjon Hoff, Jossif Jurkevitsch, Jossif Maljeschkin, Isak Meier ja Ruvim Minskerid, Haim Racheltschik, Nattut Salmann, Moisei Schemschilevitsch, Nochem Slomka, Abram, Mihhail ja Moisei Smolenskid, David ja Noachim Smoljanskid, Isak Steinert, Sergei Strazd, Mihhail ja Simon Strassmannid, Salomon Streter, Salomon Stummer, Mendel Vinnik, Iljazer Tsipikov, Abram Vseviov, Mendel Vuschtschik, Nison Gudstein, Ginsburg, Gurevitsch j.t.

Tallinnas oli arsenalis teenistuses juut H.Senderov, kellele hävituspataljonis oli tehtud ülesandeks tähtsaimate asutuste õhkulaskmine.

Peale mainitute olid hävituspataljonides dr.G.Aisenstadt, S.Kabalkin, V.Kaznelson, Abraham Kosotski, Gaiselovski, Gassenfeldt, Mandelkern, Pewaner, Sclutzki, Doba Teitelbaum, Oskar Stein, Isak Bulkin, Kaschevlin, Meise Leib, Benjamin Bell, Jakob Senkin, Simon Strasemann, Vassili Piskover, R.Frank, Niska Lubovitsch, Ruvim Malin.

Tartu hävituspataljonis olid juudid vennad Salomon ja Hirsch Gelinovid, Faive Glückmann, Mandel, Zeitlein, Barkus, Rosenfeldt, Mjanovski, Epstein, Katzerõgin, Mirovski, Hirschfeldt, Moisei Josselvitsch, Ovsei Katz j.t.

Tallinna juut Leo Epstein oli sattunud kuidagi Viljandi hävituspataljoni, kus oli peale tema Viljandi äride rüüstajaks veel juut Matskin. Võru hävituspataljonis olid juudid Boris Friedemann, Jerschik Schtschigol, Spitka, Rachmilevitsch j.t., Pärnus Joosep Goldmann, Jakob Jolanski, Amelin j.t. http://www.nommevalitsus.org/?p=7880 (Vabandagu mind juudi rahvusest kodanikud, kes seda lehte satuvad lugema, kuid tegemist ei ole minu isikliku väljamõeldisega, vaid kuivade faktidega.)

Siinjuures pakun kuulamiseks säilinud helifaili ühe Eesti riigi mahamüüja, Johannes Lauristini kõnest hävituspataljonide tegevuse õigustamiseks. Seda demagoogiat on päris huvitav kuulata.

Kellel närvid on piisavalt tugevad, võivad lugeda hävituspataljonide mõrvatöödest siit

Suurem osa eesti meestest veeti siiski sunniviisiliselt vene sõjaväkke püssi alla. Tegelikult küll esialgu labida alla, sest alguses kasutati baltlasi vaid ehituspataljonides.

Kumb oli siis vabadusvõitleja, kumb vallutaja? Saksa rahvussotsialism, mida tavaliselt aetakse segi Itaalias valitsenud fašismiga, on maailmas hukka mõistetud selle kuritegude pärast. Seega mõistetakse automaatselt hukka ka kõik sõjamehed, kes selle režiimi poolt võitlesid. Sealhulgas ka eesti sõjamehed, kelle ainuke unistus oli vaba kodumaa. Ükski neist ei jaganud Hitleri vallutusplaane. Seda tõestab kasvõi see, et ükski saksa sõjaväes teeninud eestlane ei kuulunud NSDAP-i - rahvussotsialistlikku parteisse, mis ainsana oli Saksamaal lubatud. Ka sakslaste endi hinnangul "...eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu." (http://www.hot.ee/vaikal/saksa.htm) Seevastu NLKP-sse ehk kommunistlikku parteisse (mis Venemaal samuti oli ainsana lubatud) kuulus üsna palju eesti rahvusest sõjaväelasi. (Septembris 1944 kuulus ~40% Eesti Laskurkorpuse koosseisust Kommunistlikku Parteisse ning korpuses, diviisides, polkudes ja roodudes moodustati ka parteikomiteed.) Kes siis oli ideelisem? Kumb oli vabadusvõitleja? Siiski ei saa ka punaväes võidelnud eestlasi panna ühe mütsi alla. Ainult ehk kõrgemad eestlastest sõjaväelased nägid oma karjäärivõimalust punavõimu teenimises. Lihtsõduritest vaid vähesed jagasid kommunistide vaateid. Ka neil mõlkus meeles vaba kodumaa.

Eksisid niihästi ühes, kui teises vormis võidelnud.

Meenutagem, et kommunistlik partei on keelustatud nii mõneski riigis, kuid kommunismi režiimina ei ole ülemaailmselt veel hukka mõistetud ega tõenäoliselt mõistetagi. Siiani kannab endine NSVL vabastaja oreooli. Seega ei peeta heaks tooniks tunnistada "vale" režiimi pool võidelnuid vabadusvõitlejateks, ehkki nad seda tegelikult olid. Ehkki ainuüksi mundri põhjal ei saa otsustada, kas keegi on vabadusvõitleja või mitte, pakkus ainult Saksa munder tollal Eesti meestele reaalse võimaluse võidelda oma riigi vabaduse eest vihatud punaröövli vastu. Seda tänasel päeval ei arvestata!

Rääkimata välismaast, ka meie oma kahepalgeline valitsus peidab pea jaanalinnu kombel tiiva alla, kui sellel teemal tuleb juttu. Nii mõnigi neist tahaks meelsasti, et ka nende oma kommunistlik minevik rahva meelest kaoks.

2002. aastal püstitati Pärnu Vanasse parki mälestuskivi Saksa armee ridades bolševismi vastu võidelnud eestlaste mälestuseks. Õige pea kästi see sealt eemaldada ja 2004. aastal leidis see uue koha Lihulas. Kuid ka sinna ei saanud see kauaks jääda. Eesti vabariigi valitsuse käsul ja tollase siseministri Margus Leivo aktiivsel tegutsemisel kõrvaldati see põhiliselt eraisikute annetuse toel valmistatud mälestuskivi vägivaldselt. Süüks pandi "teostuse madalat kunstiväärtust ja selgelt äratuntavat SS-vägede vormi bareljeefil" !? Ometi on USA seisukoht nimetatud küsimuses selge: “... Balti Waffen SS väeosi tuleb vaadelda nii eesmärgilt, ideoloogialt, tegevuselt ja osavõtutingimustelt lahusolevaid ning Saksa SS-ist erinevaid väeosi ja sellepärast ei pea komisjon neid Ühendriikide valitsusele vaenulikeks nagu märgitud parandusena pagendatud isikute seaduses, lõik 13.”

(Washingtonis, 01.09.1950)

Kivi mahavõtmine ei läinud võimumeestel lihtsalt. Rahvas avaldas ägedat protesti, nagu on näha ka pildil. Sümboolselt punane kraana koos selle venelasest juhiga (ükski eestlane ei oleks nõustunud sellist tööd tegema) said üksjagu kannatada.

Samal ajal lösutab Pärnus endiselt mälestuskivi kommunistidele, sealhulgas neile, kes 1924 aasta 1. detsembril relvaga Eesti vabariigi vastu mässasid, ja selle puutumist peetakse meie riiki valitseva argpüksliku kliki poolt enneolematuks kuriteoks Kummagi mälestuskivi kohta võib lugeda siit Asi on seda arusaamatum, et mitmes kohas Eestis on mälestusmärke ja terveid kalmistuid, mis on pühendatud saksa sõjaväelastele. Ja ometi ei käinud need mehed siin palli mängimas, vaid saatsid hulga venelasi igavesele mullatoidule.

Ülaloleval pildil on saksa sõjaväelaste kalmistu Pärnus. Analoogseid on veel Toilas, Jõhvis, Rakveres, Sinimägedes ja mujalgi.

Kummaline on siinjuures see, et ei nn. metsavendi ega ka Soome armees vabatahtlikena bolševismi vastu võidelnud mehi ei ole keegi süüdistanud.

Ometi võitlesid ka nemad sellesama aate eest.

Metsavennad

Soomepoisid.

Eesti ohvitserid Soome armees Eesti Vabariigi viimane peaminister ja presidendi kohusetäitja Jüri Uluots tunnustas oma kõnes 17. augustil 1944 Saksa armees võitlevaid eesti mehi, öeldes: "...Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele..."

Praegune Eesti selgrootu valitsus läks teadlikult (ja argpükslikult) välja sellele vabadusvõitlejate solvamisele, et vaid meeldida maailma üldsusele. Ja nii tulebki välja, et sarnaselt kommunistliku diktatuuri ajajärguga oleme sunnitud ka nüüd, näilise vabaduse tingimuses, poolsalaja avaldama austust oma rahvuskangelastele. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuotsustega 17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006 tunnistanud nõukogude armee sissetungi Eestisse juunis 1940 olupatsiooniks. Kohus on samuti tuvastanud Nõukogude okupatsiooni ning selliseid ulatuslikke ja süsteemseid aktsioone Eesti elanikkonna vastu, mis kujutavad endast aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid. 2009. aastal vastu võetud Praha deklaratsiooniga tunnistas Europarlament võrdväärselt kuritegelikeks nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku N. Liidu režiimid.

Kas koos sellega hakkavad tasapisi muutuma ka maailma arusaamad? Kas kommunistlikust ideoloogiast sündinud valed, mille all Ida-Euroopa rahvad on enam kui 50 aastat kannatanud, hakkavad lõpuks päevavalgele tulema?.

On viimane aeg kurjategijateks tembeldatud kangelastele tagasi anda nende aus nimi. Eesti rahvas ei ole oma sangareid kunagi unustanud ja on neid alati südames kandnud.

Inglismaa peaminister Churchill on öelnud, et võitluses Saksamaa vastu on ta nõus liituma kasvõi saatanaga. Otstarve pühendab abinõu! Nii ta tõepoolest tegigi - liitus saatanaga. Kuid saatanat ei suutnud või ei tahtnud keegi enam ohjeldada, ja kannatajateks olid väikesed riigid, mis liitlaste heakskiidul kadusid Venemaa täitmatusse kõhtu. Vabadusest jäi vaid mälestus. Nüüd võiksid kõrged riigitegelased kogu maailmas vähemalt hinnata neid, kes seda kaduvat vabadust kogu hingest kaitsta püüdsid. Paraku kuulatakse seal meelsamini või lihtsalt mugavusest Moskva demagoogiat, kui kannatanud väikeriike. Seda enam, et nendel samadel väikeriikidel ei ole kõrgemal tasemel eestseisjaid, kes julgeksid avaldada tõde.

* * *

Eesti kaotused okupatsiooni tingimustes 1940. aastal ehk siis enne Eesti okupeerimist elas Eestis 1 121 939 inimest, kellest eestlasi oli 97,3%. 1989. aastal olid samad näitajad juba 1 565 662 ja 61,5%. Eestlastel oli oht muutuda vähemusrahvuseks oma kodumaal. Muide, Tallinnas oli see juba juhtunud, sest kohalikke inimesi elas seal samal aastal (1989) vaid 47,4%. Ülejäänud moodustas immigrantide kirev pere. Eestlasi oli ja on veelgi tunduvas vähemuses ka Põhja-Eestis - Kundas, Kiviõlis, KohtlaJärvel, Jõhvis, Sillamäel, Maardus, Tapal, aga ka mujal - Kallastel, Mustvees, Paldiskis, mis moodustab peaaegu kolmandiku Eesti linnadest. (Ene-Margit Tiit "Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust) Eestlased kaotasid Teise maailmasõja käigus hukatute, küüditatute ja Läände põgenenutena üle 170 tuhande inimese ehk tervelt 17,5% kogu

rahvastiku üldarvust. Eesti Vabariigi majandus laostus seadmete ja toormaterjali väljaveo tõttu. Oli tehaseid, mille kogu sisustus praktiliselt veeti Venemaale. Enne seda oli Saksa okupatsioon toiminud samuti, ainult suund oli olnud teine. Kui sellele liita veel sõjategevuse, eriti märtsipommitamise käigus hävitatud linnad, siis on Eesti kaotused protsentuaalselt võrreldavad mistahes kannatanud riikidega, ületades neist paljuid.

Paljud põgenikud ei jõudnud kunagi sihtpunkti, vaid hukkusid punavägede barbaarsetes õhurünnakutes.

Sõjajärgsed aastad ei toonud meie rahva kannatustele leevendust.

Kommunistliku partei üsnagi saamatul ja oskamatul juhtimisel toimunud ülesehitustöö kandis endal lohakuse ja minnalaskmise pitserit. Üsna ruttu võeti kasutusele juba ununenud väljend: "Mõisa köis, las lohiseb!" Samuti juurdus rahva teadvusse sõna "haltuura", mille all mõeldi halvasti tehtud tööd. Nähtus, mille vene "kultuuritoojad" endaga kaasa tõid ja mis ruttu levis.

Eesti ei ole sugugi ainsaks kannatajaks. Sama nähtus tabas kõiki Balti riike, neist Lätit veelgi dramaatilisemalt.

Vilniuse tribunal 12.-14. juunil 2000 kogunes Vilniuses 24 riigi valitsusväliste organisatsioonide ja üksikisikute kongress, milles tegevuse tulemusena otsustati luua Vilniuse rahvusvaheline avalik tribunal, keda volitati andma esitatud tõendite alusel kommunistlike režiimide kuritegudele sotsiaalne, poliitiline ja juriidiline hinnang.

Vilniuse tribunal tunnistajaid kuulamas * Vilniuse rahvusvaheline avalik tribunal näitas veenvalt, et kommunismirežiimi genotsiidi- ja rahuvastaste kuritegude toimepanijateks ja nende eest vastutajateks on praktiliselt NSV Liidu tegevust juhtinud ÜK(b)P ja NLKP ning okupeeritud riikide staatuses olevate liiduvabariikide haruparteid ja nn. vennasmaade - NSV Liidu vasallriikide kommunistlikud parteid. Kuna ÜK(b)P-le ja NLKP-le kuulus juhtiv roll haruparteide osas, siis järelikult tuleb vaadelda neid organisatsioone, kui kommunistliku

terrorirežiimi tegelikke elluviijaid. Kommunismikuritegude toimepanemisel olid ÜK(b)P-le ja NLKP-le allutatud oma parteiorganisatsioonide kaudu kõik NSV Liidu valitsusasutused, armee ning repressiivorganid, eelkõige NKVD ja KGB. Samasugune osa oli ka Ida-Euroopa maade kommunistlikel parteidel.

Seega on kommunismirežiimi kuriteod toime pandud parteivõimu teostamisel kommunistlike parteide tahtel.

Vilniuse rahvusvahelise avaliku tribunali materjalid annavad tervikliku ülevaate nendest koletuslikest sõja-, genotsiidi- ja inimsusevastastest kuritegudest, mis pandi toime riikide ja rahvaste kallal, kes olid sattunud kommunistliku terrorirežiimi haardesse. Siit ilmneb, et kommunistlik terrorirežiim, mida viis ellu parteidiktatuur, oli 20. sajandil rahvaid hävitav ja laastav punane katk, mis tallas jalge alla inimõigused ja põhivabadused. Need kuriteod nõuavad hukkamõistu ja süüdlaste karistamist. Tribunali otsuse järgi peaks kommunismikuriteod hukka mõistma ka NSV Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon, paluma nende kuritegude eest andestust ja püüdma hüvitada kommunistliku diktatuuri ohvritele tehtud kahju, nagu seda tegi Saksa Liitvabariik. ("Vilniuse

tribunali

kohtuotsus

2000"

)

Tallinn

2003

Kahjuks puudub sellel kohtuotsusel juriidiline jõud, mille tulemusena Vene Föderatsioon ei ole tunnistanud oma eellase, NSV Liidu poolt toimepandud kommunistliku režiimi kuritegusid. Samuti ei ole muu maailm julgenud võtta kindlat seisukohta kommunismi hukkamõistmisel. Seega pole võimatu, et kunagi kerkib Venemaal esile uus avantürist, kes jätkab seda, millega Lenin ja tema kaaskurjategijad hakkama ei saanud.

Agressorina Venemaa loomulikult eitab okupatsiooni ja kujutab toonaseid sündmusi "Eesti vabatahtliku astumisena NSV Liidu koosseisu", kuid kes tahabki oma süüd ise tunnistada. Ega natslik Saksamaagi pärast Teist Maailmasõda poleks samuti end ise hukka mõistnud, kui ta oleks juhtunud võitma. Seda tegi maailma avalik arvamus ja Nürnbergis toimuski ju 1946.a. sisuliselt võitjate paljuid demokraatiareegleid rikkunud kohus pruuni agressori üle. Nürnberg-2 punase agressori üle aga pole veel toimunud...

Vladimir Lenin oma vĂľimu tipul rahvast hullutamas ...

... ja kommunismirongi kraaviminekust masendatuna suvilas Gorki kĂźlas 1923.a.

1924.a. Suure revolutsionääri viimane pilk taevale, kus ei ole jälgegi igatsetud kommunismipäikesest Ajalool on omadus korduda. Nii on ka nüüd elukutselised kommunistid Venemaal toonud kolikambrist välja maailma ühe verisema diktaatori Jossif Stalini pisut koltunud portree ja püüavad upitada rahvaste timukat tema endisele pjedestaalile. Kas see õnnestub neil, ei ole teada. Isegi Venemaa tegelik valitseja Putin on astunud samme Stalini rehabiliteerimiseks. Tšehhi kirjaniku Julius Fučiki sõnu laenates: "Inimesed, olge valvsad!"

Nemad unistavad ... teadagi, millest *

* * *

Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata.

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi ...

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi, et neil puudub - meil on söök ja säng! Ühineb nüüd pimedus ja valgus, tähedesse tõuseb kustuv tund.

Loojumisse pandud palve algus - öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha, ripsmeil sulab lume hõbeleht; tõuseksin kui kõrgemale üha: Kutsub nimepidi mind see täht? ... Äkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõusnud, kust kuulen vangipõlves õdede ja vende valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne, särav märguand - oh, loe ja loe!

- tuhatsuine - ja kui oleks mõne tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli; tähtedest saand meile ühiskeel ...

Nüüd kui oleksime üksijäli sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal? mis teis üha tuikab sunnitööl, ning me kohtame sel taeva-sillal palgest palgesse sel jõuluööl.

Marie Under

◊ ◊ ◊

Soovitatavat lugemist samal teemal: http://www.hot.ee/vabadussoda/teema.htm http://www.nommevalitsus.org/?p=7786 http://www.eha.ee/naitused/baltisaksa_vaade.htm http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-0.html http://et.wikipedia.org/wiki/Atlandi_harta http://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad http://www.rindeleht.ee/ Punaste veretööd Eestis http://vapsid.weebly.com/punaste-veretoumloumld.html Kommunistide hävitustööst Eestis http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-5.html Täielik tekst Aleksander Warma "Diplomaadi kroonikast" http://www.nommevalitsus.org/index.php? option=com_content&view=article&id=8844&lang=et Eesti rahva kannatuste aasta http://www.nommevalitsus.org/index.php? option=com_content&view=article&id=7777&Itemid=67&lang=et Vene keele oskajad võivad alljärgnevalt lugeda, kuidas valgustavad vene "asjatundjad" Eesti okupeerimist: http://www.history-at-russia.ru/xx-vek/vtoraya-mirovayavojna/vosstanovlenie-sovetskoj-vlasti-v-pribaltike.html

Kasutatud kirjandus: Tartu rahu / Edgar Mattisen. Tallinn, Eesti Raamat 1989 Balti riigid: sõlteaastad 1940-1990 / Romuald J. Misiunas ja Rein Taagepera Tallinn, Koolibri 1997 Kui õitsengule järgnes häving: meenutusi ja kommentaare elust Eestimaal 1934-1945 / Peep Kärp. Rakvere. Valmar 1996 Stalin: Kuidas sundida inimesed tööle? / Vladlen Sirotkin. Tallinn.

Olion 2007 Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni: dokumente ja materjale / [koostanud K. Arjakas... jt. Tallinn Perioodika 1989 Jäälõhkuja: kes alustas Teist maailmasõda / Viktor Suvorov Tallinn.

Olion 2000 Eesti iseseisvuse sünd. 1-8 / Eduard Laaman. Tallinn. Faatum 1992 Vilniuse rahvusvahelise avaliku tribunali kohtuotsus (2000) koos fotode ja lisadega. Tallinn. 2003 Diplomaadi kroonika : ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938-44 / Aleksander Warma. Tallinn. Olion. 1993 Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924 J. Saar (Eduard Laaman), 1925. Eesti Ajalugu; Kronoloogia, Sulev Vahtre. Tallinn, Olion, 1994

Kas te teadsite, et 100 kommunisti hulgas on 39 kelmi, 60 eeslit ja ainult üks tõeline kommunist?

Elu kui komöödia Ei ole midagi püsivat siin maailmas. Ainult lollus kestab igavesti!

Vladimir II - Vladimir Putin

Lenini ajal oli nagu tunnelis - ümberringi pimedus, ees valgus. Stalini ajal oli nagu autobussis - üks juhib, pooled istuvad, ülejäänud värisevad. Hruštšovi ja Bulganini ajal oli nagu lennukis - kaks juhivad, kõiki ajab oksendama. Hruštšoviajal oli nagu tsirkuses - üks räägib, ülejäänud naeravad. Brežnevi ajal oli nagu kinos kõik ootavad seansi lõppu.

Peale Stalini surma 1953. aasta märtsis muutus elu veidi vabamaks. Enam ei olnud vaja otseselt karta iga juhusliku pealekaebuse tagajärge. Kuid sellegipoolest ei saa rääkida seejuures vabadusest selle sõna otseses mõttes.

Endiselt jälgis "suure venna" kustumatult valvas silm "fašistlikult" meelestatud baltimaalaste tegemisi. Kuigi öised koputused ustele olid jäänud kuigivõrd ajalukku, ei ununenud suhteliselt värsked üleelamised niipea. Kuid inimestel on omadus kohaneda. Eesti rahvas on selles suhtes saanud suurepärase koolituse. On meil ju tulnud elada, töötada ja kohaneda igasuguse valitsuse all.

Edasine elu ei pakkunud mitte ainult traagilisi mälestusi, vaid ka piisavalt koomilisi situatsioone. Nende hulgas tihti lausa anekdootlikkegi. Anekdoote neist sündiski. Ja imelik küll, kõige valitsusevastasemaid neist rääkisid nimelt venelased ise, eriti leningradlased ja moskvalased. Tõsi küll, see komöödia ei teinud eriti nalja inimestele, kes selles farsis ise kaasa pidid mängima.

* * *

Üks õige nõukogude inimene pidi elama pidevas propagandatulvas, et mitte unustada meie suure kodumaa enneolematuid saavutusi ja kapitalistliku maailma hundimoraali, mis pidevalt ähvardas lõhkuda Suure Oktoobri ülesehitustööd. Millest siis maailma kõige vabamas riigis elav kodanik oma ühiskondlikud teadmised sai? Nendeks allikateks oli ajakirjandus, näitlik agitatsioon ja raadios tehtav propaganda.

"Rabinovitš, kas te lehti loete?"

"Muidugi, kuidas ma muidu teaksin, et meil on õnnelik elu?"

N. Liidu juhtivateks ajalehtedeks olid loomulikult "Pravda" ja "Izvestija" ehk siis eesti keelde tõlgituna "Tõde" ja "Teated". Kuna tõel on tihti kalduvus olla subjektiivne, siis oli ka käesolev "tõde" teadagi, milline ja kelle oma. Juba lehe päises oli öeldud, et tegemist on kommunistliku partei hääletoruga. Kui esimeste ajalehtede päist "kaunistas" vaid Vladimir Iljitš Lenini kiilaspea, siis hilisemad väljaanded võisid uhkustada juba Lenini ordenitega.

"Pravda" 5. mai 1912.

"Pravda" 1.augustist 2008.

Vist ei ole ka kõige geniaalsemale idioodile maailmas tulnud pähe autasustada ühte ajalehte ordenitega, nagu seda tehti "Pravda" puhul.

"Izvestija" aastast 1959 Kraadi võrra nõrgem oli ajaleht "Izvestija", kuna temal oli õnnestunud ära teenida ainult üks suhteliselt väheväärtuslik präänik - Tööpunalipu orden.

Sisu poolest kopeerisid nad teineteist oma hurraapatriotismiga. Rahvasuus liikus ringi anekdoot: pravda jest - izvestii netu, izvestija jest - pravdõ netu!

Ehk siis maakeelde ümberpanduna: tõde on - teateid ei ole, teated on - tõde ei ole.

Eestikeelsed ajalehed olid oma "vanemate vendade", Venemaa ajalehtede koopiad. Ainus erinevus oli, et neid ei olnud keegi pidanud autasustamise vääriliseks. Mis oli ka loomulik. Olid ju õigete venelaste meelest need lehed isegi kahtlasevõitu, sest olid kirjutatud "nemetskimi bukvami" - saksa tähtedega.

Kõik ajalehed olid nagu ühe malli järgi koostatud. Esilehel laiutas tavaliselt suur, pool lehekülje mahust enda alla võttev juhtkiri, mis koosnes kõrgelennulistest, õõnsatest fraasidest, mille eesmärk oli teha lugejale selgeks, et ainus hea ja õiglane riik siin maailmas on Nõukogude Liit. Üheksal juhul kümnest jäeti see lugemata. Teisel leheküljel olid artiklid meie uskumatult suurepärastest töösaavutustest. Enamasti oli artiklite juures ka töökangelaste pildid, mida vaadates oleks iga töökaitse inspektor rutanud protokolli tegema ohutustehnika rikkumise pärast. Niivõrd ebaloomulikes asendites poseerisid naeratavad "sangarid" oma tööpinkide juures. Kolmas lehekülg oli spordi päralt. Ja nagu arvata võib, esikohal muidugi nõukogude sportlaste saavutused. Oli juhtumeid, kui lugedes mõne vene atleedi kolmandast kohast, otsisid asjatult, kes siis esimesele ja teisele kohale platseerusid. Kui juhuslikult välismaal võisteldes "meie" sportlased juhtusid

medalitest ilma jääma, siis järgnes sellele kindlasti terve rodu üliobjektiivseid põhjendusi, mille hulgas võistluspaigal valitsenud ebasoodsad looduslikud tingimused ja kohtunike erapoolik tegutsemine ei olnud sugugi viimasel kohal. Ei saa salata, et Nõukogude Liidus oli sport kõrgel tasemel, kuid kuna see tegevus oli lahutamatult seotud poliitikaga ja väga kõrgelt doteeritud, siis pole see ka mingi ime.

Ajalehe neljandal leheküljel oli viimaks ka usutavamaid uudiseid. Nende hulka kuulus raadio saatekava, mida võis uskuda, ilmateade, mida ei tarvitsenud uskuda ja surmakuulutused (varajasematel aastatel ka abielulahutused, mille avaldamine oli abielulahutuste korral kohustuslik) ja muud kohaliku tähtsusega teated. Üldjuhul kulus lehelugemise peale mitte rohkem, kui veerand tundi. Ainus erinevus tähtsamate ajalehtede puhul oli 1. maile ja 7. novembrile eelnev nädal, kui lehtedes avaldati NLKP stereotüüpseid hüüdlauseid, mis pidid kõlama valitsuse tribüünilt demonstratsiooni ajal. Sellised ajalehed võis südamerahuga tervikuna lugemata jätta. Õigus oli kirjanik Jüri Tuulikul, kui ta ütles: "Rahvas, kes sellist keelt kirjutab ja räägib, läheb aegamisi ogaraks, sest ta ei saa välja öelda, mis tal hinge peal."

Tapa ajaleht, mille puhul kõrgemal pool ei nõustutud nimevormiga "Tapa kommunist" Paremad polnud ka ajakirjad. Isegi sisult asjalikud artiklid olid rüütatud läila kommunismikiitmisega, mis muutis lugemise vastikuks. "Eesti naise"

1949. aasta juunikuu numbrist võib lugeda: "Võitlus kommunistliku teadlikkuse tõusu eest, kommunistliku moraali kõrgete põhimõtete juurutamise eest nõukogude inimeste ellu ja tegevusse on lahutamatuks osaks kommunistliku ühiskonna ehitamisel. ..." Kui kogu see sõnademulin maha arvata, siis räägiti artiklis laste suvelaagritest! Nii ülespuhutult algasid tavaliselt kõik artiklid, toiduretseptid ehk välja arvatud. Muide, kauaks ei jäänud too ajakiri "Eesti naiseks", vaid muutus õige varsti "Nõukogude naiseks".

1936. aasta "Eesti naise" kaant kaunistas Kalevipoja pilt ...

... aga 1947. aastal paigutati seda ehtima juba teine "kangelane"

Ei mingit Eesti naist! KĂľik me oleme ju nĂľukogude inimesed!

Keegi truualamlik asjamees arvas koguni, et ka ravimtaimed ei saa ju nõukogude korra tingimustes kasvada ometi lihtsalt Eestis, vaid Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Igati kiiduväärne. Samahästi oleks ju võinud avaldada raamatu "Eesti NSV rahvariided" või "Eesti NSV keele grammatika".

Võiks arvata, et sellisesse poliitiliselt neutraalsesse kirjandusteosesse, nagu aianduse käsiraamatusse ei õnnestu sokutada kõrgelennulisi fraase. Võta näpust! 1941. aastal Tartus RK "Teaduslik kirjandus" poolt välja antud Dr. phil. nat. J. Porti "Koduaed" teatab 6. leheküljel uhkelt: "Iga ENSV kodanik peab tahtma ja oskama tööd teha. Sotsialistlikus ühiskonnas ei sallita tööpõlgajaid ega laisklejaid. ... " Järelikult tuleb välja, et enne nõukogude korra kehtestamist ei tuntud Eestis aiapidamist ja kohalikud ebateadlikud kodanikud veetsid oma vaba aega lihtsalt laiseldes. Ega midagi! Au nõukogude võimule, kes vaeste ja elus mahajäänud eestlaste silmad avas.

Ka kõik muud kirjanduslikud väljaanded pidid olema peaasjalikult propageeriva iseloomuga. Isegi selline neutraalne trükis, nagu kalender oli rüütatud punasega, olles "sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik", kui keegi üldse aru sai, mida see udune väljend pidi tähendama.

Seejuures ei unustatud ka kasvavat noorsugu. Kuna oli enam-vähem kindel, et õitsvas eas kummastki soost noored ei vaevu paatosest nõretavaid, täiskasvanutele mõeldud juhtkirju lugema (seda ei teinud täiskasvanudki), siis pidi lastele lähenema teisel viisil. Nende jaoks oli oma lektüür.

Noorematele ajaleht "Säde"...

... ja veidi vanematele ajakiri "Pioneer"...

... mille käesoleva numbri kaanel noor leninlane hoiab hardunult käes kommunistliku noore liikmepiletit, nagu täitunud eluunistust.

Iseenesest ei olnud kummalgi väljaandel väga vigagi, kui neist eelnevalt punane soust, millega neid serveeriti, välja filtreeriti. Eriti käib see "Pioneeri" kohta, kus igas numbris avaldati mitmeid meisterdamisõpetusi. Nii mõnigi mudel valmis mul just tänu sellele ajakirjale ja nii mõnedki kasulikud teadmised pärinevad sealt. Aga oskus, jätta kahe silma vahele tarbetu punane propaganda, oli meil juba lapsepõlveski piisavalt hästi arenenud.

Nõukogude inimese ideelise kasvatamise eest hoolitses ka kinokunst eesotsas Mosfilmiga. Sajad tuhanded m eetrid filmilinti üritasid kangelaslikult muuta musta valgeks ja valget mustaks. Venemaal oli sellel üritusel kahtlemata edu, kuid kas ka Baltimaades? Veel liiga värskelt oli inimestel meeles minevik, mida nüüd teistsugusena näidata taheti ja ka olevik, mis vägisi manas inimeste silme ette kurva tegelikkuse. Erineva, kui kinolinal. Vaid poisikesed rääkisid omavahel õhinal nähtud sõjafilmist.

Täiesti loomulik, sest põnevus, mis neis filmides pakuti, haarab igat mehehakatist.

Millest siis rääkisid tolleaegsed surematud linateosed? Eelkõige loomulikult "meie" armee võimsusest. Ei olnud harvad need filmid, milles üks nõukogude sõdur võitleb edukalt terve saksa diviisi vastu ja peaaegu, et võidab. Või kangelaslik nõukogude lendur, kes üksipäini ei kõhkle vastu võtmast õhulahingut paarikümne vaenlase lennukiga ja tulistab neist alla vähemalt pooled, et siis surmapõlgavalt suunata oma põlev lennuk mõnele tähtsale maapealsele objektile vaenlase tagalas ja hukkuda hüüdega: "Kodumaa eest, Stalini eest!" Selliseid pisaraid (ja vargset naeru) väljameelitavaid kunstiteoseid fabritseeriti lausa tükitööna. Neid vaadates jäi üle vaid imestada, miks sõda nõukogude sõjameeste kangelaslikkusele vaatamata nii kaua üldse kestis. Vaenlase kuju neis filmides oli lausa äärmuseni karikeeritud. Kohmakad, saamatud, mõtlemisvõimetud - kas tõesti olid sellised need sõdurid, kelle ees ivanid sõja esimesel aastal ennastunustavalt plagasid? Alles tunduvalt hilisematel aastatel hakkas saksa sõduri kuju filmides realistlikumaid jooni omandama. Väga sageli esitasid neis saksa ohvitsere eesti või läti näitlejad.

Teised, tsiviilelust kõnelevad filmid olid valmistatud samuti teatavat malli järgides. Tinglikult võis nende tülpimuseni igavat ja standardset süžeed nimetada võitluseks hea ja kurja vahel. Võitma pidi loomulikult hea. Tegevus võis toimuda kusagil kolhoosis, tehases või mistahes asutuses ja tegemist pidi olema vana mõttemaailma küljes oleva juhatajaga, kellele astub vastu äsjasaabunud, kuid kõrini edumeelseid (loe: kommunistlikke) ideesid täituubitud noor spetsialist. Läbi kogu seansi kestva konflikti tulemus selgub filmi lõpus, kus noor spetsialist triumfeerib oma põrmulangenud vastase üle.

Kõrged ideed olid taas kord võitnud. Ainuke, mis neis filmides oli positiivset, oli vene näitlejate kõrgetasemeline näitlemisoskus.

Lenfilmi logo Eesti filmikunst elas okupatsiooniajastu alguses üle raske kriisi. Esimesed eesti mängufilmid valmisid Leningradi filmistuudios Lenfilm. Aluseks võeti loomulikult kommunismiideedest üleküllastatud stsenaariumid. Üheks selliseks oli August Jakobsoni jutustuse alusel vändatud "Elu tsitadellis", kus näidati inimese ümberkasvamist kõikeõilistava kommunismi tingimuses.

Punase meelsusega Hans Leberechti "Valgus Koordis" näitas kujukalt, milline võib olla üks tellimustööna valminud propagandateos. Läbinisti eht-stalinlik film põllumajanduse ringipööramisest ja kolhoosikorra kehtestamisest sõjajärgses Eestis, millel tegeliku eluga ei olnud midagi ühist. See on punane reklaam selle ilmekaimas vormis. Ida poolt imporditud õilistav kolhoosikord toob õnne nii teenijatüdrukule, kehvikule kui keskmikule! Seni veel kahtlevat keskmikku veenab ekskursioon Venemaa näidiskolhoosi. (Kust selline küll leiti?) Uue õitsengu vastu on vaid kulakud ja metsavennad, kes millegipärast on veel Siberisse saatmata.

Kogu see film mõjus tragikomöödiana, mida ka vaatajad väga hästi taipasid. Seejuures ei olnud just õnnestunud valikuks teatrinäitlejad, kes olid küll oma ala spetsialistid teatrilaval, kuid kel ei olnud kogemusi filminäitlemise alal. Oleks vale öelda, et Nõukogude Liidu kinoajaloo jooksul toodeti ainult propagandistlikke filme. Enne sõda valmistunud filmid olid omamoodi hitid, sest vene režissöörid oskasid näidata vene elu just sellisena, nagu see tegelikkuses oli, koos selle varjukülgedega. Loomulikult pidi neisse vürtsiks lisama ka näpuotsaga patriootlikust, et kõrge komisjon

need vastuvõetavaks tunnistaks. Heaks näiteks on kuulus vene komöödia "Volga, Volga!", mida ei saa praegugi naermata vaadata.

Kaader filmist "Volga-Volga" Edumeelsed režissöörid olid sunnitud oma sõnumi esitama ridade vahelt, mis jäi paljudele märkamatuks, kuid millest üsna paljud ka aru said. Nii mõnigi film, mis oma liigse avameelsusega kommunistliku tsensuuri tähelepanu pälvis, jäi riiulile. Juhtus sedagi, et liiga otsese ütlemisega režissöör sai preemiaks tasuta Siberi-reisi.

Kui ajalehed ja ajakirjad olid täis punast värvi ideesid, filmid ja teatrietendused tilkusid samuti samasugusest ollusest, siis kust oli nõukogude inimesel (pean siinjuures silmas okupeeritud riikide elanikke) võimalik saada teistsugust informatsiooni? Ka selleks leidus võimalus. Paljude eestlaste igaõhtuseks lohutuseks (ja enesepettuseks) oli Ameerika Hääle või Vaba Euroopa raadiosaadete kuulamine. Vähemalt hetkeks sai häälestada ennast teisele lainele võrreldes omamaiste läilade raadiosaadetega. Kui palju kuuldavast tõe pähe võtta, oli loomulikult iseasi. Kui esimestel okupatsiooniaastatel elati ikka veel mingis lootuses välisriikide abile, siis aegade jooksul sai üha selgemaks, et mingeid muutusi ega "valget laeva" ei tule. Jäi üle vaid leppida reaalsusega. Sellegipoolest tõi ragisev, undav ja vilistav lühilaine inimeste kodudesse uudiseid mitmekordse okastraadi tagant. Eks seda taibati ka kõrgemal pool. Kui sõjaaastatel piirduti saksakeelsete raadiosaadete segamisel vaid saatele pealekarjutud "Sie lügen, sie lügen ... " (nad valetavad, nad valetavad ...) tekstiga, siis tehnika arenedes hakati segamiseks kasutama juba täiuslikumaid vahendeid. Eakamad inimesed mäletavad hästi Tallinnas, Lillekülas asunud nn. "kolme õde" ehk kolme kõrget masti, mida rahvasuu nimetas "sõnavabaduseks".

Just need olidki mõeldud teatud raadiosageduste häirimiseks. Õigupoolest ei oleks neid vajagi olnud, sest mida edasi, seda vähempopulaarseteks muutusid rahva hulgas ka need saated. Kui aastaid tagasi neid kuulati hoolikalt suletud uste ja akende taga, ja hiljem jagati kuuldut salajasel sosinal usaldatava kaaslasega, siis hiljem kuulas suurem osa inimesi neid veel vaid sportlikust hasardist. Luuletaja Arvi Siig kirjutas oma luuletuses "Öisel lainel": ....

Kušeti peatsis “Vaiva” skaala kumab.

On öises eetris mitukümmend saatjat.

Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt, meid kogu suur ja kauge Maailm vaatab.

Laul, kostev raadiost, tundub, meile hüüab, et unelmates muretult me magaks. …Kuid sama laulu öisest eetrist püüab Jack Jane’i kõrval ookeani taga.

Seal magnetsilm niisama moodi vilgub ning selle pilgul Maailm neidki jaatab. Ja “Philips-extra” skaalal silmapilguks nad saavad kätte sellesama saatja.

Alt laulab sireleist, kus õites õnne peitub, ja tähest langevast öötaeva täherägus.

Ning sest, et õnne vales pole leitud, et õnn on tõde otsijate nägu.

Siis äkki paiskub nende tuppa Moskva, hääl, pakkuv sõpruse ja usalduse aadet. Kuid neile Moskva sama võltsilt kostab kui meile Lääne propagandasaade.

....

Propaganda on alati propaganda, olenemata värvist, millisena seda serveeritakse. Kuigi asjaosalised ise pidasid endid Eesti vabaduse eest võitlejateks, ei olenenud neist praktiliselt midagi. Ameerika Hääle Eesti osakonna kauaaegse juhataja Karl Laantee kiituseks kirjutati 1980.a. suure paatosega: "Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes suureneb Eesti ajaloole ning kaasaegsele vastupanuliikumisele pühendatud esinemiste hulk." (Õhtuleht, 16.05.2007.) Võib-olla ju suureneski, kuid vaevalt aitas see sekundi võrragi lähendada meie vabanemist kommunistlikust ikkest. * * * Lektor saalile: "Meie suure Nõukogude Liidu järjekordne saavutus - linnas A avati uus elektrijaam:". Hääl saalist: "Käisin seal just eile. Seal ei ole mingit elektrijaama!" Lektor jätkab: "Linna B ehitati suur keemiakombinaat..." Sama hääl saalist: "Olin seal nädala eest. Pole seal mingit keemiakombinaati!" Lektor tõstab pilgu kõnelejale ja sõnab rangelt: "Ringireisimise asemel peaksite parem meie nõukogude ajalehti lugema, kallis seltsimees!" Öeldakse, et kõik anekdoodid on saanud alguse tegelikust elust. Nõukogude Liidus eksisteeris kogu propaganda ja tsensuuri kiuste ka üks peaegu dissidentlik nädalaleht Nedelja (Nädal). Vist ainuke, mille toimetaja ei kartnud avaldada ka üsna kompromiteerivaid artikleid. Ma ei tea, kas eelnenud anekdoot oli seotud alljärgneva sündmusega või oli taolisi juhtumeid palju. Nimelt avaldas Nedelja kirjutuse ühest Siberi linna ehitatavast tehasest. Ehitus oli kestnud juba mitu aastat, materjale saadeti kohale ja palgad ning preemiad maksti korralikult välja. Tehase käikulaskmiseni jäid veel loetud päevad, kui Moskvast saadeti välja komisjon tutvumaks ehitustöödega. Kõrge saatkond jõudis kohale, kuid oh häda! Keegi kohalikest ei osanud juhatada neid vastvalminud tehase juurde. Veelgi enam, keegi ei olnud kunagi kuulnudki mingisugustest ehitustöödest. Oletatava tehase asupaigas laius tühi maa, ilma igasuguse inimtegevuse jäljeta.

Anekdoot? Ei. Ajalehes oli täpselt ära toodud selle "fantoomtehase" tinglik asupaik.

Mis sai edasi, ei ole teada. Võimalik, et seegi kord asi lihtsalt summutati.

* * * Vastavalt üldlevinud kombele ei avaldatud nõukogude ajakirjanduses kunagi teateid mingitest õnnetustest. Neid lihtsalt ei eksisteerinudki Nõukogude Liidus. Mäletatavasti toimus Usbeki pealinnas Taškendis 1966. aastal võimas maavärin, mis purustas peaaegu 30% kogu linnast. Imelikul kombel puudusid aga täielikult inimohvrid. Seda vähemalt ajakirjanduses avaldatud teadete põhjal. Selle asemel kirjeldati värvikalt, kuidas lemmikloomad, tundes ette katastroofi, äratasid vahetult enne ohtu oma pererahva, päästes neid sellega kindlast hukust. Väga ilus jutt, mis vääriks kuulsate muinasjutuvestjate, vendade Grimmide sulge. Jäi vaid üle imestada, miks lemmikloomad mujal maailmas ei ole seni näidanud üles sellist arukust.

Tegelikkus oli kahjuks kõike muud, kui ilus. Sellele eelnenud katastroof Ašhabadi maavärin 1948. aastal jäi maailma silmis tähelepanuta tänu massiteabevahendite puudumisele. Seega jäi ka teadmata, kas juba tollal paistsid nõukogude lemmikloomad silma kõrgelt väljaarenenud teadlikkusega. Ilmselt siiski mitte, sest alles aastakümnete pärast avaldati hukkunute tegelik arv - 110 000 inimest.

Tšernobõli tuumajaamas 26. aprillil 1986. toimunud katastroof on inimestel veel piisavalt värskelt meeles. Ka selle oleks Nõukogude Liidu valitsus meeleldi kinni mätsinud, kuid kahjuks ei olnud see enam toimunu globaalset ulatust arvestades võimalik. Seepärast püüti alguses kohalikus meedias selle suurust kõigiti vähendada. Räägiti väikesest kohalikust avariist, mille tulemus ei kujutavat ümbruskaudsetele elanikele mingit ohtu. Selline informatsioon oli mõeldud tõesti vaid kohalikele elanikele, sest neil puudus ju igasugune muu teave juhtunust. Eestis saadi sellest teada Soome televisiooni vahendusel juba enne, kui Moskva oli lubanud mõne infokillu avaldada.

Nõukogude Liit on samuti alati üritanud väita, et nende riigis puudub kuritegevus. Sama hingetõmbega väidetakse, et selles riigis puuduvad ka loodus- ja muud katastroofid. Uskugu, kel selleks on tahtmist! * * *

Esimene asi, mis torkab silma mistahes kommunistliku riigikorraga riiki sisenedes, on loosungite rohkus. Näib, nagu ei usuks võimukandjad ka ise oma jutu mõju, kui sellele peab lisanduma veel näitlik agitatsioon kõikvõimalike üleskutsete ja hüüdlausete näol. Viiekümnendate aastate algul Korea kriisi ajal sõitsid kõik bussid Tallinnas ja võib-olla mujalgi ringi suurte ähvardustega turjal: "Käed eemale Koreast!", mida vanemad inimesed ekslikult lugesid, kui Käed eemale koerast. Kui arvestada, kuivõrd suletud oli Nõukogude Liidu riigipiir sellel ajal, siis on küll üsna raske uskuda, et mõni USA vastav tegelane oleks juhuslikult siia sattunud, eesti keele selgeks õppinud ja transpordiministeeriumi kindlat käsku lugedes sõjategevuse Koreas lõpetanud. Et aga seda ei juhtunud, siis jäi arusaamatuks, kellele see üleskutse oli mõeldud.

Kõikvõimalikud punaloosungid elagu-hüüetega nõukogude võimule, kommunistlikule parteile ja ennekõige meie suurele juhile ja õpetajale (kes see siis ka parajasti ei juhtunud olema) olid tavalised. Ehk siis teisiti öeldes: suurem osa kommunismiveduri aurust kulus vile peale. Edasiliikumiseks jäi seda teinekord üle üsna vähe. Praeguseni on säilinud Tallinnas kunagise trikootööstuse "Marat" hoone seinal Tartu maanteel omaaegne loosung "Au tööle!" Iseenesest igati mõistlik üleskutse, kuigi just töö oli Nõukogude Liidus see, millele kõige vähem tähelepanu pöörati.

Põhiline loosungilehvitamine toimus 1. mai ja 7. novembri rongkäikudel.

Sunniviisiliselt kokkuaetud nõukogude inimesed pidid demonstreerima nii oma lõputut ustavust Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile ja selle eesotsas seisvale seltsimehele. Vene rahvusest kodanikud võtsid neist päevist viimase välja. Kuna pidutsemine on neile juba emapiimaga sisse kodeeritud, siis lõbutseti põhjalikult. Karmoskade saatel löödi tantsu ja rüübati ohtralt kangemat. Tegevus mis sellel päeval lubatud oli. Või kui mitte lausa lubatud, siis igatahes ka mitte keelatud.

Eestlased ei läinud selle palaganiga kaasa. Enamasti kõnniti lihtsalt see sunniviisiline jalutuskäik ära ja mindi oma toimetuste juurde. Punavõimu algusaastatel oli nimetatud toiming vabatahtlik, ehk teiste sõnadega - rangelt kohustuslik, kuid hilisematel aastatel hakati osavõtu eest pisikest preemiatki maksma. Tulemus oli igati edukas. Präänikumeetod osutus piitsast paremaks.

Ajalehereporterid olid neil pidupäevadel hädas. Moskva nõudis fotoreportaaže, kuid millist repotaaži sa teed, kui rongkäigus osalevad inimesed ei näita üles vähimatki innukust! Seda hoolimata tribüünilseisjate agaratest hurraahüüetest. Ei aidanud kaasa palgalise loosungikarjuja pingutusest kähiseva häälega hüütud tervitused parteile ja valitsusele. Rahvas lihtsalt vaikis. Elevust tõi ainult ühel oktoobripühade ajal eksikombel väljahõigatud "Pervomaiskii privet ... !" (esimese mai tervitus), mida saatis rahva naerulagin, ja keeleoskamatu parteibossi Karl Vaino poolt maipühadel hüütud "Jelagu juks mai!"

Parteibosside silmade all Vabaduse väljakut ületavate inimeste hoiakust ei saa küll välja lugeda erilist entusiasmi. Üsna tihe miilitsaterivi kaitseb hoolikalt tribüünil olevaid seltsimehi. Mine sa neid eestlasi tea!

Mitte kõik rongkäigust osavõtjad ei kandnud parteid ja valitsust ülistavaid loosungeid

Peale loosungite, mida mõni väheteadlikum inimene võis ju ka mitte lugeda, oli üle kogu N. Liidu linnade paigaldatud postide otsa lüpsikusarnased raadiotranslatsiooni valjuhääldajad, mis alustasid oma plekikõlalist repertuaari hommikuti kell 6 NSV Liidu hümniga. Tahtsid kuulasid, ei tahtnud - kuulsid ikkagi. Nii edastasid need torbikud raadio saatekava kogu päeva jooksul, lõpetades õhtul taas hümniga. Inimesed, kes sattusid elama mõne sellise pläratoru läheduses, võisid olla surmani tüdinud.

Kolhoosikülla elekter ja raadio! Õnneks ei kestnud selline audiopropaganda eriti kaua. Mõne aasta pärast see helireostus lõpetati, kuid valjuhääldid olid veel kaua paigal, sest 1. mai ja 7. novembri paraadide puhul leidsid need uuesti kasutust. Sellised raadiotranslatsiooniliinid olid elumajades kohustuslikud. Veel 1970. aastal valminud hoonetes ilutses valjuhääldaja pistikupesa igas korteris, kuigi seda mitte keegi mitte kunagi ei kasutanud. Kunagi lõikasin meie korrusmaja katuse remondi ajal ühe sellise liini, kui tarbetu, läbi. Uskuge või mitte, aga juba kaks päeva hiljem oli see uuesti paigas, samal ajal, kui näiteks telefonivõi raadioremontijat tuli tihti oodata nädalate kaupa.

Jumal lõi kolm omadust: aususe, mõistuse ja parteilisuse. Ent kellelegi ei andnud ta enam kui kaks omadust. Nii et kui inimene on tark ja aus, pole ta parteilane. Kui ta on aus ja parteilane, siis pole ta tark. Kui ta aga on tark ja parteilane, siis pole ta aus.

Loomulikult toimus kogu liidu "vaba"riikide elu ja tegevuse juhtimine Moskva käskude ja keeldude alusel. Vastavalt Nõukogude Liidus levinud kombele pidi iga töötaja osalema nn. sotsialistlikus võistluses ja võtma seejuures endale sotsialistlikud kohustused. Seda kõike loomulikult ainult paberil. Paber oli Nõukogude Liidus kõikvõimas. Selle peal ehitati tehaseid, sellega täideti ja ületati plaane, sellega varjati tegelikke puudusi. Ainuke paber, millest siiski puudust tunti, oli tualettpaber. Aga milleks seda oligi vaja, kui ajalehed olid olemas?

Viktor Karruse ja Roman Treumani suuremõõduline propagandamaal "Sotsialistliku võistluse väljakutse vabariigi traktoristidele" Oli kahesuguseid sotsialistliku võistluse vorme. Esimese puhul neist esitati kollektiivne väljakutse tööalaseks võistluseks mõnele sama eriala esindavale kollektiivile, kolhoosile, käitisele vms. Teine, lihtsam vorm oli isikliku iseloomuga. See kujutas endast kõrgelennulises stiilis koostatud lubadust töötada kadudeta, anda ainult kvaliteetset toodangut jne. jne. Teiste sõnadega siis umbes sama, kui koer kohustuks haukuma, st. tegema seda, mida ta niigi juba oma loomu poolest teeb. Üks neist lubadustest oli kindlasti plaani

täitmine vähemalt 101%. Neid kohustusi tuli esitada kirjalikult igal aastal, kusjuures seda esitamist jälgiti üsna rangelt. Hilisematel aastatel oli kohustuste kirjalikuks vormiks välja töötatud juba uhkete lööklausetega varustatud ja asjassepuutuvalt dekoreeritud blanketid. Seejuures võetud kohustuste täitmisele erilist tähelepanu enam ei pööratud. Ja milleks seda oligi vaja, kui igaüks, niihästi kohustuja, kui ka kohustuste vastuvõtjad teadsid, et tegemist oli farsiga.

Heaks näiteks oli ühe meie töökaaslase kohustus lõpetada töö kvaliteedi saavutamise huvides suitsetamine. Rohkem pilkeks mõeldud "kohustus" ei tekitanud ühtegi vastuväidet juhtkonna hulgas. Kas seesama juhtkond ise mingeid kohustusi võttis, ma ei tea. Tõenäoliselt oli tegemist ainult töölistepoolse kohustusega. Usun, et minuvanused ja nooremadki teavad veel kümnete kaupa selliseid lausa koomilisi situatsioone seoses sotsialistlike kohustustega.

Mis on eestlaste suurim viga? - Täita venelaste tobedaid korraldusi saksa täpsusega.

Samasugune farss oli nn. ratsionaliseerimisega. Kõik töölised pidid kuuluma Ratsionaliseerijate ja Leiutajate Ühingusse, millega kaasnes muidugi liikmemaksu maksmine. Kohustuslik seejuures ei olnud esitada ratsionaliseerimisettepanekuid, kuid soovitav oli see siiski. Selle tulemusena mindi tihti lausa naeruväärsusteni. Nii esitas näiteks üks TK "Ühendus" osakonna meister ettepaneku kasutada käte pesemiseks rohelist seepi.

Ettepanek läks muidugi kirja ratsionaliseerimisena! Veidi hiljem esitas sama tegelane ettepaneku loobuda sellest, kuna roheline seep rikkus pikemaajalisel kasutamisel teataval määral käsi. Taas ratsionaliseerimine! Mõne aja pärast sai seesama meister kirja uue ratsionaliseerimisettepaneku lihtsalt töölaudade ümberpaigutamise eest. Ja kahjuks polnud sellised totrused ainsad omasugused. Seejuures maksti selliste ettepanekute eest isegi preemiat. Olen isegi paaril korral teeninud ära oma preemia, tõsi küll, pisut asjalikumate ettepanekute eest. Kuid enamasti jäid kõik, ka tõsisemad ettepanekud sinnasamasse paberile.

Lenin näitas, kuidas võib juhtida. Stalin näitas, kuidas peab juhtima.

Hruštšov näitas, et iga loll suudab juhtida. Brežnev näitas, et mitte iga loll ei suuda juhtida.

Ei! See ei ole järjekordse anekdoodi alguslause ehkki see nii võib tunduda.

Just selliseid loosungeid rippus külluses kogu Nõukogude Liidu territooriumil 1960 aastate alguses. Kas kommunistlik partei, mille eesotsas seisis Nikita Hruštšov, oli tõepoolest kaotanud reaalsustaju? Võimalik küll. Kui mitte reaalsustaju, siis mõistuse. Majandusraskustega maadleval Nõukogude Liidul ei oleks ükski samm olnud nii mõeldamatu, kui sellise maapealse Eldorado loomine. Kommunismi esimeseks järguks pidid olema tasuta saunad ja linnatransport. Kui tuletada meelde kommunismi põhiideed: Igaühele tema vajaduste järgi, igaühelt tema võimete kohaselt, siis ei oleks suutnud tasuta hügieeni- ja transporditeenus küll veel viia ühte nõrkadel majanduslikel jalgadel seisvat suurriiki maapealse õndsuseni. Idee sellisest riigist ei ole kahtlemata uus. Meenutame omaaegset külluseriiki Utoopiat, mis on tuttav Thomas More`i teosest "De Optimo Reipublicae Statu deque Nova Insula Utopia" kirjutatud juba niigi vara, kui 1516. aastal. Kuidagi väga sarnased tunduvad olevat Thomas More`i põhimõtted ja kommunistide omad. Kuid kui Sir Thomase põhimõtted jäid rohkem ilukirjanduslikule või isegi ulmelisele tasemele, siis kommunistlikud kabinetiteadlased uskusid tõsimeeli, et sellise riigi eksisteerimine on võimalik. Luua säärane ühiskond, kus igaühel oleks vastavalt tema vajadustele...? Selline võis olla vene muinasjutust tuntud ahjul lesiva totaka Jemelja unistus. Niisugune haiglane fantastika oli seni pähe tulnud vaid Marxile ja Leninile, nüüd siis ka Hruštšovile. Hruštšov lubas pudrumägesid, aga rahvas seisis tundide kaupa sabas, et osta tikke ja soola.

Rahva suus sai selline lubadus varsti anekdootliku varjundi, kuna partei kinnituste kohaselt kommunism pidi olema juba silmapiiril. Silmapiiril aga, nagu üldiselt teada, on selline omadus, et see kaugeneb sama kiiresti, kui sellele lähemale püütakse jõuda.

Ameerika miljardär ostis Moskva suurima kaubamaja ja kuulutas välja tasuta kaupade jagamise. Õige varsti oli kaubamaja ümbrus täis rüselevaid, kaklevaid ja kaubajahtimise käigus vigastatud ja surmasaanud inimesi.

Miljardärilt küsiti, miks ta seda tegi. Ta vastas: "Ma tahtsin näha, mis juhtub siis, kui te viiksite ellu oma lubaduse - igaühele tema vajaduse kohaselt."

Vajaduste kohaselt jagamisega oli esialgu küll mõningaid probleeme. Üle kogu N.Liidu väänlesid ja vonklesid kõikvõimalikud järjekorrad.

Tundus vägisi, et paradiisini jäi veel üsna pikk maa.

Enne paradiisi saabumist lõppes siiski 1964. aastal Nikita Hruštšovi valitsusaeg ja esile kerkis uus poliitiline kloun, Leonid Ilja poeg Brežnev.

Nixonil põleb kabinetis elektripirn läbi. Nixon kutsub töömehe, see vahetab pirni. Nixon annab talle viis dollarit, töömees lahkub. Brežnevil põleb kabinetis elektripirn läbi. Brežnev kutsub ihukaitsja. See kutsub töömehe.

Ihukaitsja otsib töömehe läbi. Töömees vahetab pirni ja lahkub. Brežnev riputab endale Lenini ordeni rinda, teise annab ihukaitsjale. Mõtleb veidi ja riputab omale veel ühe Lenini ordeni rinda.

Kui Hruštšovi ajastust võis tinglikult rääkida, kui teatud sula- ja arenguperioodist, siis iseennast ordenitega polsterdanud, vanameelne Brežnev ei tunnistanud midagi uut. Üsna pea algas tema valitsemisajal venestamiskampaania nn. nõukogude liiduvabariikides. Eriline rõhk oli asetatud okupeerituid Balti vabariikidele, kuhu veeti sisse esmajoones venelasi ja muid venestunud NSV Liidu elanikke. Virumaa põlevkivikaevandusi laiendati ja Venemaalt saabus arvukalt poolkvalifitseeritud töölisi perekondadega. Paremad kohapealsed korterid määrati koheselt nende valdusesse.

Uus präänik vapra sõjamehe kollektsioonile lisaks 1978. aastal kehtestati Eestis kohaliku kompartei poolt ranged vene keele kasutamise reeglid. Okupantide keelt hakati õpetama juba lasteaias. Haiglates ja postkontorites olid juba kaua enne seda kadunud eestikeelsed blanketid.

Okupantide käsilased muutsid oma "leivaisade" keele kohapealseks riigikeeleks. Tõsi küll, mitte õnnestudes selles ettevõtmises. Surve kutsub tavaliselt esile vastusurve, mis võib olla nii passivne või aktiivne. Ja seda olenevalt surve tugevusest. Antud juhul viis surve aktiivsete vastusammudeni nii Läänes kui ka kodumaal. Tallinnas puhkesid suured koolinoorte rahutused muulasest haridusministri Elsa Gretškina ametikohale seadmisega. Õpilasi arreteeriti ja meeleavaldused peksti miilitsa poolt julmalt laiali. Gretškina loomulikult sai ja jäi ametisse, milles ta siis igal kevadel luges raadios oma kanges eesti keeles ette tulevaste küpsuseksamite teemasid.

"Milline on maailma rikkaim riik?" "Loomulikult Nõukogude Liit. 70 aastat on teda varastatud, kuid siiski ei ole suudetud tühjaks varastada."

Ka see nähtus on osutunud tõeks. Nõukogude Liidus varastasid riiki tõepoolest kõik, kel selleks vähegi võimalusi oli, alates lihttöölisest, kuni asutuse juhatajani välja. Vahe oli ainult selles, et lihttööline sai vahelejäämise puhul karistada, juhataja loomulikult mitte.

Enamasti igas suuremas tööstusettevõttes oli oma mehaanikatöökoda.

Täiesti avalikult ja põrmugi varjamata tegeleti seal kõikvõimalike koduses majapidamises vajalike seadmete valmistamisega. Valmistati ketassaage, höövelpinke, muruniitjaid. Hakkajamad mehed tegelesid koguni aiatraktorite ja haagissuvilate valmistamisega. Seda muidugi tööajast ja asutuse materjalist. See on vaid tilluke nimekiri kogu toodangust, mis vabriku või tehase väravast enamalt jaolt takistamatult välja läks. Suuremad ülemused ei vaevunud selleks ise oma käsi määrima. Käsu korras tegelesid sellega alluvad, keda siis vajadusel pisut kopsakama summaga premeeriti. Omaette grupi moodustasid asutuse juhtkonda kuuluvad isikud. TK "Polümeeris" töötades oli mul sageli asja meie puutöökotta, kus alatasa oli valmimisel mõni järjekordne köögi- või suvilamööbli komplekt. Kuna meie asutuse põhitoodangu alla sellised artiklid ei kuulunud, oli selge, et järjekordselt on tulnud juhtkonda mõni uus tegelane, kes nüüd oma vajadusi rahuldas.

Seejuures kuulus direktori eramaja koguni meie tootmiskoondise bilanssi, mis tähendas, et kõiki sealseid töid finantseeriti ettevõtte fondist. Üldiselt ei häirinud see kedagi, sest oma asutuse ringis vahelejäämise puhul pigistati tavaliselt üks või ka mõlemad silmad kinni. Tõsisem oli olukord siis, kui keegi juhtus vahele jääma väljapoolt saabunud kontrollidele, kes tööpäeva lõppedes üsna agaralt töötajate kotte puistasid ja tavaliselt ka midagi leidsid. Siis sõltus juba nende vastutulelikkusest, kas asjale anti ametlik käik või piirduti nn. kohaliku hoiatusega. "Polümeeri" üks populaarsemaid toodanguid olid vahtkummist karvastatud mänguasjad, mis olid hinnatud ka väljapool Nõukogude Liidu piire. Need olid kujunenud ka teatavaks kollektsioneerimise objektideks. Sageli tuli toodangus ette ka praaki, mis ainult asjatundlikule silmale arusaadav oli. Kuid isegi nende väljaviimine oli karistatav. Nii jäi üks treialitest väravas vahele paari sellise leluga. Õnnetuseks juhtus ta olema üks neist, kes tegeles juhtkonna eratellimuste täitmisega. Kuna ta peale selle oli ka parteilane, pani ta kohaliku parteikomitee sekretäri lauale avalduse parteist lahkumise kohta. Mitte vahelejäämise pärast, vaid protestiks selle vastu, et suured härrad alati puhtalt pääsesid. Tegemist oli ennekuulmatu pretsedendiga. Parteist ei lahkuta omal soovil! Ma ei mäleta kahjuks, millega see lugu lõppes, kuid partei sogase veega konnatiigis tekitas see tegu ägeda lainetuse.

Käesoleva jutuga seoses peab selgitama sellel ajal Nõukogude Liidus käibel olnud palgasüsteemi. Töötajate palk koosnes kahest osast põhipalgast ja preemiast. Põhipalk oli seadusega kindlaksmääratud

summa, mida administratsioonil ei olnud õigus puutuda. Preemia, mis oli tavaliselt 18% palgast, maksti töötajale lisaks põhipalgale juhul, kui ta ei olnud eksinud tööeeskirjade vastu. Preemiat võis vähendada või töötaja sellest hoopis ilma jätta. Üldiselt rakendati viimast võimalust vaid väga tõsiste eksimuste korral. Töö kvaliteet ei olnud enamasti põhjuseks preemia vähendamiseks.

Suuremalt osalt varastati mitte varastamise pärast, vaid põhjusel, et neid nö. põlve otsas valmistatavaid seadmeid ei olnud kusagilt võimalik osta.

Kauplustes selliseid esemeid ei müüdud. Juhtusin kunagi nägema Vene televisioonist saadet "Lõbusate ja leidlike klubi" (Klub vesjolõh i nahodtšivõh). Seal demonstreerisid mehed oma uskumatult teravmeelseid lahendusi aiatraktorite puhul, mis oleks teinud au ka kõige haritumatele konstruktoritele. Komisjon, kes nende töid hindas, oli väga rahul. Ainult üks komisjoni liige tundis huvi kuidas, kus ja millest need tehnikaimed on valmistatud. Seegi oli küsitud rohkem moepärast.

Juba eelpoolnimetatud ajaleht Nedelja avaldas kunagi huvitava artikli. Üks Venemaal asuv tehas lasi välja oma miljonenda veepumba, mille järele oli suur nõudlus. Seejuures ei olnud kunagi kusagil müügil veetorusid. Ometi töötasid need miljon pumpa edukalt majapidamistes. Kuna iga pump vajas keskmiselt 5 meetrit toru, siis on lihtne arvestada, et 5 miljonit meetrit ehk teiste sõnadega 50 000 km toru pidi kusagil puudu olema. Fakt, mis aga siiski kusagil kajastamist ei leidnud. Seejuures ei olnud see põrmugi ainuke ettevõte, mis pumpasid valmistas. See ei ole kaugeltki ainus näide nõukogudeaegsetest paradoksidest.

Klassijuhataja tegi klassijuhatajatunni nõukogude partei- ja riigiorganite tutvustamiseks. Lõpuks lasi ta lastel endale rääkida, kuidas nad nendest asjadest aru said. Üks poiss rääkis:"Partei on nagu minu ema, kes saab kõik, mis ta tahab. Täitevkomitee on nagu minu isa, kes teeb kõik nii, nagu ema tahab. Komsomol on nagu minu vend, kes kõike lubab, aga midagi ära ei tee. Ametiühingud on nagu minu vanaema, kes kõike mõistab,kõigile kaasa tunneb, kõiki aidata tahab, aga kellel kõige selle tegemiseks võimu ei ole."

Ametühingutel on lääneriikides olnud alati suur osatähtsus. Ka Nõukogude Liidus eksisteerisid ametiühingud. Nendesse kuulumine oli möödapääsmatu.

Ametiühingusse mittekuuluvalt ei saanud ju sisse nõuda liikmemaksu! Kuid millega tegelesid ametiühingud selles suures heaoluühiskonnas? Lihtsustatult võib öelda - mitte millegagi. See ei ole siiski päris täpne. Peeti iga-aastaseid ametiühingu koosolekuid, valiti uusi juhatusi, jaotati kohustusi juhatuse liikmete vahel, kuulati ära töötajate ettepanekuid. Veelgi enam, ettepanekuid lausa julgustati esitama. Koosoleku protokoll kirjutati ilusasti puhtale paberile ja esitati vabariiklikule ametiühingu nõukogule. Ja nii see jäi, kuni järgmise koosolekuni. Vahepeal ei toimunud praktiliselt midagi. Ametiühing suikus rahulikult, nagu Okasroosike nõiduslikus võluunes. Siinjuures tuleb meelde järjekordne koosolek, kus üks töölistest tegi ettepaneku paigaldada töökoja seinale teadetetahvel, millel oleksid ära toodud ametiühingu ja üldse asutuse tegemisi kajastavad teated. Ettepanek võeti üksmeelselt vastu.

Mäletan isegi, kui mõtlikult tähtsa näo tegi ametiühingu juhtkond ettepaneku peale. Kuid töölise küsimuse peale, millal see ettepanek teoks tehakse, naeratati vaid poolkaastundlikult ja koosolek jätkus. Loomulikult ei paigaldatud ei seinale ega ka mujale mingit tahvlit ei siis ega ka edaspidi. Ühel sellistest koosolekutest valiti ka mind juhatusse. Kohustuseks kultuuritöö läbiviimine meie asutuses. Mida see hõlmas, ei ole kindel, kuid ühe osana sellest pidi olema igasuguste teatrietenduste ja kinokülastuste korraldamine. Kui keegi nüüd arvab, et ma jooksin jalad rakku teatri- ja kinopileteid taga ajades, siis see eksib. Ma ei näinud sekunditki vaeva oma nn. kohustuste täitmiseks. Järgmisel koosolekul ei tekkinud kellelgi kahtlust, et asutuse kultuurielu oli korraldatud parimal nõutaval viisil. Milleks siis veel ennast vaevata, kui kõik oli niigi korras?

Igasugustesse muudessegi ühingutesse kuulumine oli kohustuslik. Näiteks kuulusid peaaegu kõik töötajad kõikvõimalikesse spordiühingutesse. See ei tähendanud muidugi mitte enneolematut spordivaimustust inimeste keskel.

Tegemist oli peamiselt raha korjamisega ühingute tarbeks laekuvate liikmemaksude näol. Sattusin kord meie spordiorganisaatori pahameele alla, kui peale liikmemaksu tasumist nõudsin temalt spordiühingu liikmepiletit, millele minul, kui samasse ühingusse kuuluval, täielik õigus oleks olnud. Pilet jäi loomulikult saamata. Eriti koomiliseks tegi asjaolu see, et paljud inimesed kuulusid korraga rohkem kui ühte spordiühingusse. Nii näiteks olen mina kuulunud paberite järgi samal ajal "Kalevisse", "Spartakisse"(see likvideeriti hiljem) ja ALMAVÜ-sse.

Tuntuimaks spordiühinguks oligi N. Liidus ALMAVÜ ehk lahtiseletatult Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing, rahvasuus ühingu esitähtedest pilklikult väljaloetuna tuntud kui "allmaa-veeühing". Laialdasi sportimis- ja muid võimalusi pakkuv organisatsioon oli tegelikult varjatud sõjaväelise kaadri ettevalmistamise eesmärgil ellukutsutud ühing.

Seal said ettevalmistuse radistid, autojuhid, tehniliste alade spetsialistid, langevarjurid ja paljud teised, mis kõik oli maskeeritud rahvaspordi arendamise sildi alla. Tuleb mainida, et raha selle ühingu tegutsemise finantseerimiseks kokku ei hoitud.

Korraldati ka spordiüritusi, mis olid pehmelt öeldes rohkem kui kummalised. Töötasin sel ajal TK "Ühenduses", kui kogu meie kollektiiv aeti lasketiirule väikesekaliibrilisest püssist märki laskma. Sealhulgas ka need, kes kunagi varem polnud püssi lähedaltki näinud, käeshoidmisest rääkimata.

Mäletan, et meie lobisev, kilkav ja itsitav naistebande ajas meeleheitele tegevsportlased, kes sellel päeval lasketiirus treenisid. Milleks nimetatud üritus hea oli, pole teada, sest tulemusi ei saanud me kunagi teada. Samuti korraldati ühel lõunavaheajal üldine 100 meetri jooks, kus siis kontoridaamid oma kõrgetel kontsadel üritasid kangelaslikult jalul püsida. Seega nn. stilettojooks ei ole sugugi praeguse aja leiutus!

Veel üheks neist sunduslikest ühingutest oli Punase Risti Selts. Ka seal piirdus asi pelgalt liikmemaksude tasumisega, sest mingeid meditsiinialaseid teadmisi liikmetele ei jagatud. Tõsi küll, need liikmemaksud kõikides eelpoolnimetatud ühingutes ei olnud suured, kuid kogu Nõukogude Liidu töötavat inimkonda arvestades kujutasid endast siiski riigile üsna märkimisväärset sissetulekut, mis läks peamiselt riigikaitsekulude katteks.

„Mida kartis Breznev kõige rohkem?"

"Seda, et hiinlased õpivad sõdima nagu juudid ja juudid õpivad paljunema nagu hiinlased" Maailma kõige võimsamal, rikkamal, õiglasemal jne. riigil oli ohtralt vaenlasi.

Ei, mitte niivõrd kapitalistide ja imperialistide näol, kui just kohalike dissidentide hulgas. Hoolimata kommunismi õilsatest eesmärkidest tegutsesid need kahjulikud tegelased väsimatult meie sõbraliku, paljurahvuselise riigi kahjustamise eesmärgil, seejuures vahendeid valimata. Üheks ohtlikumaks riistapuuks tavainimese käes peeti Nõukogude Liidus kirjutusmasinat. Seda võrdsustati lausa riigikukutaja tööriistaga. Kauplustest seda leida ei olnud võimalik. Asutustes olid kõik need trükivahendid rangelt arvel. Kui meie T/K "Ühenduse" osakond sai lõpuks peale pikka ootamist omale vana Continentaltüüpi kirjutusmasina, saabus koos sellega ka paber näidistega, mida pidi vastse masinaga trükkima. See koosnes kõigepealt kõikidest suur- ja väiketähtedest, teatud fraasidest ja pikematest lausetest. Seejärel pidi trükitu varustatama selle kasutajateks määratud inimeste nimede ja allkirjadega. See tähtis dokument tuli saata Siseministeeriumisse. Alles peale seda anti luba masin kasutusele võtta. Kõik see ettevõtmine tehti kirjutusmasinatel kirjutatud riigivastaste tekstide allika kindlakstegemiseks. Ega ilmaasjata ei öelda, et kirjasõna on ohtlikum kui mõõk.

Mis mõõkadesse puutub, siis ka need olid liigitatud ohtlike vahendite hulka. Küll siiski mitte niivõrd mõõgad, kui tulirelvad. Nende hulgas Ajaloomuuseumi eksponaadid. Hoolimata sellest, et juba eelnevalt olid need tehtud kasutamiskõlbmatuteks, pitseeriti relvakambrid enne kõikvõimalikke riigipühasid, kus suured parteibossid ennast rahvale ilmutasid. Küllap ajas ainuüksi mõte neid keskaegse arkebuusi või musketiga sihtivast terroristist kodustele kommunistidele hirmu naha vahele.

Siiski ei jäetud ka välisvaenlase vastu võitlemist unarusse. Seda enam, et nimetatud tegelane ei pidavat ju kunagi magama. Sõjaline väljaõpe ja valmidus "tööks ja kodumaa kaitseks" oli kõigi nõukogude inimestele eriti südamelähedane. Vähemalt arvati nii! Üks sellistest ettevõtmistest oli nn. tsiviilkaitse. See ülevabariigiline asutus,

mis omakorda allus muidugi Moskvale, koondas kõikide ettevõtete juures loodud väiksemaid üksusi, keda siis kapitalistliku ohu vastu võitlemiseks instrueeriti ja teataval määral ka varustati. Selline grupp tegutses ka tehas „Polümeeri“ juures, kus mina töötasin. Mindki värvati ühe agara tegelase poolt sinna radistiks. Järelmõtlematult andsin oma nõusoleku. Ühe eriti mõttetu loengu ajal, milles räägiti sellest, kui suuri kulutusi USA lihtrahvas peab kandma riigi kaitsevõime säilitamiseks, ei suutnud ma oma arvamust enda teada hoida. Andsin üsna ühemõtteliselt mõista, mida ma sellest komöödiast arvan. Ülemuste meelest vist liigagi ühemõtteliselt. Tulemuseks oli ühe kuu preemiast ilmajäämine.

Mida siis kujutas endast see tsiviilkaitse? Eelkõige oli muidugi olemas vabariiklik staap, kus tegutsesid mitte just madalapalgalised mundrikandjad.

Ja neid polnud sugugi vähe. Iga asutuse juures oli siis omakorda kohalik tsiviilkaitse staap endast üsna palju pidava ülemaga eesotsas. "Polümeeris" oli selleks keegi tähtsusetu laomees, kes ülema ametis olles ennast üsnagi tähtsust täis puhus. Suuremates ettevõtetes oli ka oma pommivarjend koos kogu selle juurde kuuluva varustusega. Tõsi küll, kontrollimisel tuli tihti välja, et viimase sõja lõpul kokkukorjatud ja uuesti kasutuselevõetuid gaasitorbikutes puudus pahatihti söefilter, mille hakkajamad mehed olid puskari destilleerimiseks lihtsalt tasku pistnud. Kahtlane, kas need oma aja äraelanud abivahendid ka täielikult komplekteerituina kellegi elu oleksid päästnud. Raadiojaamadeks olid sõjaaegsed tinarasked kantavad riistapuud, mis olid küll üsna lollikindlad, kuid mida oli väga tüütu kaasas tassida.

Nõukogude armee raadiosaatja aastast 1947 Pommivarjendid ise kujutasid endast lihtsalt mõne hoone keldrikorrust, mis paremal juhul oleks ehk väiksema lennukipommi eest kaitset pakkunud ja sedagi ainult juhul, kui kiirtöö korras kokkukuhjatud hoone ei oleks kavatsenud kokku variseda.

Kuivõrd tähtsaks sellist ettevõtmist peeti, näitab kasvõi seegi, et kohe alguses peale värbamist saadeti meid tollesama kuulsa ALMAVÜ juures toimuvatele radistide kursustele. Ja seda tervelt pooleks kuuks, kusjuures olime kõik selleks ajaks töölt vabastatud. Palk muidugi jooksis edasi. Inimesi oli üsna mitmest asutusest. Kogu õppetöö toimus loomulikult vene keeles.

Lõpueksamil pääsesid läbi ka need, kes keeleoskamatusest tingituna ei olnud kogu asjast midagi taibanud.

Suuremaid õppusi viidi läbi paar korda aastas, niihästi sise- kui ka välitingimustes. Tavaliselt kujutasid need endast rivi ülevaatust ja kokkulepitud ajal antavat mänguhäiret, millele peastaabi suureks meelehärmiks tavaliselt keegi vabriku töötajatest ei reageerinud. See tähendas muidugi miinuspunkte kohaliku tsiviilkaitse ülema kontosse. Väliõppused olid mõeldud raadioside ja teatud „saastatud“ piirkonna läbimise testimiseks.

Samuti kontrolliti meeste teadmisi ootamatule tuumaplahvatusele reageerimiseks. Küsitav, kas kontrollijad ise kuigi palju sellest teemast teadsid. Selge on aga see, et tegelikus olukorras ei oleks kõikidest nendest teadmistest ja tegutsemistest mingit kasu olnud. Heaks näiteks oli üks neist õppustest, mille puhul tuli varjendis käivitada autonoomne elektrivarustuse süsteem. Peale pooletunnilist tulutut üritamist oli varjend, milleks oli, nagu ikka, ühe maja keldrikorrus, paksu suitsu täis, kuid generaator ei kavatsenudki tööle hakata. Tõenäoliselt ei oleks ka kurja vaenlase vahelesegamata peale selle enam ühtegi inimest varjendis eluski olnud, kui olukord oleks juhtunud tegelikkuses. Muide, ega see nn. varjend olekski pisut tõsisemale paugule vastu pidanud. Seega kujutas seegi ettevõtmine endast puhtakujulist nõukogulikku tsirkust.

Vaprad tsiviilkaitsjad vaenlase poolt allaheidetud tuumapommi otsimas

1956. aasta 25. veebruaril juhtus midagi enneolematut Nõukogude Liidus.

Peale võimuvõitlust pukki tõusnud Nikita Hruštšov paljastas NLKP XX kongressil seni puutumatuks peetud ebajumala Jossif Stalini inimvaenuliku palge. Käibele läks teab, kust väljaotsitud uudisväljend "isikukultus".

"Maisikasvatajana" tuntud Hruštšovi avaldus tekitas tõelise tormi, kuid seda küll ainult Venemaal ja ka Hiinas, kus sellesse suhtuti suure halvakspanuga.

(Siit saigi alguse Hiina ja NSV Liidu seniste suhete halvenemine.) Teiste N. Liidu poolt okupeeritud rahvaste jaoks oli tegemist ainult teadaoleva fakti konstanteerimisega kõrgemal tasemel. Kes neist poleks siis teadnud, et Stalin oli kurjategija? Nende vene inimeste jaoks, kellele Stalin kehastas kogu Nõukogude Liidu olemust, oli olukord katastroofiline. Sama katastroofiline oli olukord ka parteitegelaste jaoks. Olid ju just nemad kõige kõlavamate häältega laulnud "hosiannat" oma türannile, kes nende ridu pidevalt harvendas. Selle mõtlematu avaldusega lisas kiilaspäine, Stalinile meelelahutuseks hopakki tantsinud Ukrainast pärit endine kaevur Hruštšov nii mõnegi naela oma kirstulaudadesse. Siiski peeti tema kõnet liiga ohtlikuks, et seda tervikuna tõlkes avaldada. "Fašistlikud" Balti riigid oleksid võinud sellest ehk aru saada, et hukka on mõistetud kogu kommunism tervikuna. Nii avaldati kõne mahendatud tekst eestikeelses tõlkes alles 1989. aastal.

Kuid nõukogude inimene on juba loomu poolest selline, et ilma kedagi jumaldamata ei saa ta kaua eksisteerida. Juba varsti peale seda sündmust

hakkasid kõik sõnavõtjad üleliidulistel kongressidel alustama oma kõnesid: "Teatan parteile ja teile, kallis Nikita Sergejevitš, isiklikult...." jne. Just nagu toosama kallis Nikita Sergejevitš ei oleks saanud aru ainuüksi parteile esitatud sõnavõttudest. Muide, ega neis sõnavõttudes midagi sellist õieti ei olnudki, millest aru saada oli mõtet. Millegipärast ei valmistanud uus isikukultuse vorm selle raevukale hukkamõistjale endale enam põrmugi peavalu.

See poolharimatu riigijuht valmistas oma käitumisega maailmas palju nalja. Tema esimese visiidi puhul Prantsusmaale avaldas sealne mõjukas ajaleht "Figaro" pildi Hruštšovi jalgadest pealkirjaga "Kas Nõukogude Liidu peasekretär on homo?". Nikita kandis nimelt nõukogude rihmikuid, aga rihmikud Prantsusmaal pidavat kuuluma peamiselt homode riietuse hulka.

Muide, samasuguse apsakaga jalanõude osas sai hakkama ka Mihhail Gorbatšov, kes visiidil Hiinasse kandis beeže suvekingi etiketinõuetes ettenähtud mustade asemel. Hiinlased solvusid, kuna neile näis, et NSV Liidu boss ei pidanud seda kohtumist piisavalt tähtsaks, et nõuetekohaselt esineda.

Kes teab? Võibolla ei pidanudki.

Venemaa ja okupeeritud maade diktaator N. Hruštšov, endine kaevur ja sõjaaegne poliitkomissar punaväes, kes omal ajal etendas Stalini õukonnas peamiselt õukonnanarri osa, tuli 1960. aastal USA-sse, et võtta osa Ühendatud rahvaste koloniaalküsimusi käsitlevast istungist. Kuna oli juba ette arvata, et üles kerkivad ka Venemaa imperialistlikud kuriteod, siis ilmselt arvas diktaator või soovitasid tema nõuandjad, et ta peaks ise kohale ilmuma.

Tema kohalolek jättis koosviibijaile masendava mulje, millele N. Liidu riigipea kõigiti ise kaasa aitas.

"Hruštšov on üks suur mõistatus," kirjutas Suurbritania peaminister MacMillan päevikusse. "Kuidas saab see paks seasilmadega ja lakkamatu jutuvadaga lihtlabane mees olla miljonite inimeste ja tohutu riigi juht?" Üks on aga selge - Hruštšov oli artist, kes andis meeldejäävaid etendusi kõikjal maailmas, kus ta parajasti juhtus viibima. Kuulsaim show sai teoks juba nimetatud 12. oktoobril 1960 New Yorgis peetud ÜRO istungjärgul, kui Nikita sõimas kõnepuldist valimatult peaaegu kõiki, kes talle meele järgi ei olnud. Aga meele järgi ei olnud talle keegi.

Nikita Hruštšov oma tolleaegse kalli sõbra Fidel Castroga Eelpoolnimetatud tegelase poliitiline karjäär ei kestnud kaua, vaatamata sellele, et ta "sotsialistlikus paradiisis" mõningaid muutusi siiski korda saatis.

Talle pandi ajalehtede teatel süüks ka tema matslikku käitumist Ühendatud Rahvaste üldkoosolekul. Selle kohta võib öelda eesti vanasõnaga: "Iga lind laulab nii, nagu talle nokk loodi"

Nikita Hruštšov lõugamas ÜRO konverentsil New Yorgis 12. oktoobril 1960. aastal ehkki mikrofon oli tema sobimatu kõnekasutuse tõttu välja lülitatud.

Sellele pildile on mõnes variandis lisatud Hruštšovi pihku king, millega ta olevat tagunud kõnepuldile. Tegelikult vemmeldas Nikita jalast võetud kingaga saalis istudes lauda oma ees. * * * 1957. aastal, kaks aastat peale Eesti Televisiooni asutamist, tekkis samasugune asutus ka Soomes. Ei läinud kaua, kui ettevõtlikud eesti tehnikahuvilised hakkasid valmistama seadmeid naaberriigi telesignaali vastuvõtmiseks.

Esialgu oli see üsna keeruline. Esimene saatejaam Soomes ei paistnud silma oma võimsuse poolest ja antennid tuli valmistada hiiglaslike mõõtmetega.

Vähemalt kolme meetri pikkused ja võimalikult kõrgele tõstetud antennid olid tavaline pilt Tallinnas. Nimelt Tallinnas, sest kaugemale tolleaegne signaal ei küündinud. Ja ega mingist korralikust pildistki ei saanud rääkida.

Pahatihti oli selleks vaid hägune udupilt. Kuid teadmine, et see pilt tuli vabast maailmast, korvas puudujäägi. Alates 1970. aastate algusest, kui püstitati uus saatemast, paranes pildi kvaliteet tunduvalt.

Pildid, mis juhatasid sisse ühe tavalise Põhja-Eesti elaniku õhtupooliku Nõukogude propaganda seisis uue väljakutsega silmitsi. Kuidas sa räägid heast elust N. Liidus, kui teleekraanilt paistab vaid 80 km kaugusel olev kaubaküllus? Asjale püüti läheneda demagoogiliselt, nagu ikka NSV Liidu puhul: kaupa on palju sellepärast, et inimestel ei ole raha seda osta; see kõik on vaid lavastus nõukogude inimese petmiseks. Kummalisel kombel ei mõelnud ükski neist hädaldajatest, et paraku on need saated nähtavad ainult küllaltki väikesele osale N. Liidus (parimal juhul vaid cà 1/3 Eestist nägi Soome Televisiooni) ja et paratamatult näevad seda ju ka soomlased ise, kes vaevalt rahul oleks, kui nähtav tõele poleks vastanud.

1982. aasta 6. aprillil esines EKP Keskkomitee büroo avaldusega pöörata tõsist tähelepanu võitluses «kodanliku televisiooni vastu». Selle kampaania (jällegi kampaania!) eesotsas seisis padukommunist Karl Vaino. Kuigi ei olnud olemas seadust, mis oleks keelanud välisriigist saabuva telepildi vaatamise, suutis Vaino ometi läbi suruda käsu teleantennide kõrvaldamiseks.

Tõsi küll, see abinõu võitluses "üdini mäda kapitalismi" vastu soikus peagi.

Selle asemel püstitati Naissaarele mingi telepildi segaja, mis töötas vaid ühe päeva. Seadme lühike tööaeg ei johtunud hästituntud nõukogude kvaliteedist, vaid ehmatavast faktist, et nimetatud riistapuu segas sama edukalt ka telepilti Soomes. Midagi ei olnud parata! YLE1, YLE2 ja MTV tõid edaspidigi eestlaste igapäevasesse ellu värskeid tuuli vabadusest. Põhja- Eesti vaatajatele oli Soome telekokk Väiski nägu tuttavam, kui parteiboss Johannes Käbini või peaminister Bruno Sauli füsiognoomiad.

* * * Sotsialist, kapitalist ja kommunist leppisid kokku kohtumises. Sotsialist hilines kokkusaamisele ja vabandas: "Andke andeks, kuid ma pidin seisma vorstisabas." "Mis asi see saba on?" imestas kapitalist. "Mis asi see vorst on?" küsis omakorda kommunist.

Nagu agiteeriv atribuutika, nii kuulusid ka järjekorrad ehk rahvakeeli "sabad" vältimatult nõukogude süsteemi juurde. Olid toidusabad, kino-, teatri- ja kontserdipiletite sabad, hoiukassa- (tänapäevases mõistes panga-) sabad, linnadevaheliste rongi- ja bussipiletite sabad, raamatusabad, restorani- ja kohvikusabad jne, jne. Loomulikult ei olnud siis veel olemas mingit numbriautomaati, vaid sabad looklesid vahetult teenindaja leti või luugi ees. Neis seista oli üsna vastik. Eriti, kui sinu taga tammus mõni korpulentne slaavitar, kes oma küüslaugulõhnalise hommikusöögi või omale pealekallatud odava, kuid vänge lõhnaõli aroomi sulle kuklasse levitas, seejuures kõigest väest enda etteulatuvaid kehaosi eesseisjale selga pressides.

Nõukogude Liidus elavad perenaised pidid olema leidlikud, kui soovisid oma perele toitu valmistada. Enamustes toidukauplustest haigutas tühjus.

Letid olid korralikult puhtaks pestud-pühitud, vitriinide klaaspinnad särasid, kuid see oligi kõik, mida seal imetleda võis. Toidukaupu jätkus ainult mõneks tunniks. Siis polnud ka ime, et perenaised jooksid tööajal mööda kauplusi toitu taga ajades. Mitte alati ei läinud see korda. Tohutud, kümnete meetrite pikkused järjekorrad olid tavalised.

Nojah, järjekordi kohtab küll ka praegu, kuid võrreldes nõukogudeaegsetega, on need, nagu võrdleks Pirita jõge Mississipiga.

Lisaks järjekordadele sattus nõukogude tarbija üsna tihti kokku ka ebaviisaka teenindusega. Loomulikult valas iga pettunud ostja oma kaubapuudusest tuleneva pahameele esimese ettejuhtuva müüja kaela, kellel selles vähematki süüd ei olnud. Eks see tekitas ka müüjates pikapeale trotsi ja solvangule hakati vastama leti tagant omapoolsete solvangutega. Vahe oli vaid selles, et ostjal oli õigus nõuda müüjalt tollal kasutusel olnud kaebuste ja ettepanekute raamatut, kuhu siis üsna värvikalt pandi kirja müüja eksimused teeninduskultuuri osas. Sõltuvalt kaupluse juhtkonnast järgnes sellele intsidendile karistus. Tihti olid just suuremad nõudjad need slaavi päritoluga kodanikud, kes oma etnilisel kodumaal mingist teenindusest unistadagi ei võinud.

"Vabandage, kas see on leivakauplus, kus ei ole leiba?" "Ei, see on lihakauplus, kus ei ole liha. Leivakauplus, kus ei ole leiba, on üle tee."

Lihakaupluse lett Tallinnas. Kas keegi suudab leida pildil liha?

Oleks siiski vale öelda, et toidukaupa üldse ei olnud. Oli! Kuid selle kättesaamiseks pidi olema tutvusi. Tihtipeale juhtus, et toidupoodide tagaukse kaudu müüdi rohkem kaupa, kui ametlikult üle leti. Loomulikult tingis säärane tutvuse kasutamine vastuteene osutamise vajaduse. Seega mõnel tagasihoidlikult töökohal töötaval inimesel ei olnud mõtetki tutvusele rõhuda. Eestis tuttavaid külastavatel soomlastel või muudel välismaalastel ei olnud kahtlustki, et kauplustes on kõike saada. Kohaliku kombe kohaselt pidas iga siinne perenaine endale auasjaks, et laud nõtkuks toitude all, mis oli kõik tundidepikkustes toidujärjekordades seismise või tutvuse kasutamise tulemus.

1963. aastal tekkis veel üks defitsiit - jahu. Kõiki jahutooteid sai osta vaid talongidega. Põhjuseks oli Venemaad tabanud ikaldus ja peamiselt muidugi ka oskamatus majanduspoliitikas. Kuigi Nõukogude Liidus koguti viljasaaki puudades, et näidata tulemust arvuliselt suuremana, kui see oleks olnud tsentnerites või tonnides, ei aidanud selline silmakirjalikkus põrmugi.

Hruštšov kelkis uudismaade kasutuselevõtul: me puistame Venemaa vilja täis! See oli ka üks väheseid kordi, kui üks kommunist oma lubaduse täitis ja seda sõna tõsises mõttes. Uudismaad künti üles, nendelt saadi enneolematu saak, kuid keegi ei olnud eelnevalt mõelnud sellele, kuhu see saak panna, olgu see siis puudades või tonnides. Koristustöödele komandeeriti inimesi ja tehnikat liiduvabariikidest. Nii mõnigi vähemtähtis asutus pani viljakoristuse ajaks oma uksed kinni, sest personal kupatati koristustöödele. Käiku läks ka sõjavägi. Kõik teed puistati vilja täis, raudteejaamades seisid viljakuhjad, nagu Egiptuse püramiidid, kus need siis tasapisi takistamatult määndusid.

Kuhu sa ta ikka paned, kui mingeid panipaiku ei ole? Sellise vajaduse peale spetsialistid lihtsalt ei tulnud. Kuid juba ülesküntud mustmulla kandis tuul laiali, kogu Euroopa pidi õhuaknad sulgema, kui tuul oli idakaarest. Rasked, uudismaa jaoks spetsiaalselt konstrueeritud traktorid kündsid viljaka mullakihi segamini alumise, soolaka pinnasega. Pärast polnud ei uudismaad ega vilja. Leib kadus. Ja seda mitte kevade poole, kui uue saagini on veel aega, vaid sügisel, saagi koristamise ajal. Seepärast puhkes paanika. Leivajahusse segati herneid ja muud, mis vähegi kõlbas süüa. Inimesi manitseti ajakirjanduse vahendusel tarvitama leiba säästlikult. Sööklad olid kohustatud saatma kogu leivaülejäägi, mille hulka kuulusid ka klientide poolt järelejäetud leivapalad, leivakombinaati ümbertöötlemisele. Selline olukord ei kestnud kaua, kuid andis üsna selge pildi Nõukogude Liidu haavatavusest, milleks ei läinud vaja mingit välisvaenlast: piisas vaid ühest entusiastlikust lollist riigi eesotsas. Venemaa, mis oli iidsetest aegadest peale olnud Euroopa viljaait, hakkas kulla eest vilja sisse ostma Kanadast. * * * Iga asutus oli kohustatud paar korda aastas saatma tööjõudu suuremahuliste maatöödele, peaasjalikult külvi- ja saagikoristustöödele kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Asutustele olid kinnistatud nn. šeflusalused kolhoosid ja sovhoosid, kus siis abiks käidi. Kõige tavalisem ja ka kõige vihatum töö oli kartulivõtmine. Enamasti kestis see ühe päeva, kuid esines ka juhtumeid, kui šefid saadeti kolhoosi paariks nädalaks. Maatööga harjumatule linnavurlele oli see parajaks katsumuseks. Olen isegi käinud kartulivõtmisel ja tean hästi, mida selg järgmisel päeval ütles.

Kartulivõtmisest ei säästetud isegi lapsi Suuremalt osalt tehti tööd korralikult, kuid haruldased polnud ka need juhtumid, kui šefid olid juba saabudes paraja "auru" all. Seda auru hoiti ülal ja võimaluse piirides suurendati. Niisugusel juhul ei tulnud töötegemisest loomulikult midagi välja. Kuid asutus oli oma kohustuse täitnud! Vähemalt paberil.

Halvemini käis kõrgkoolide tudengite käsi, kes tihti, eriti N. Liidu algaastatel saadeti sügissemestri alguses kolhoosi terveks kuuks.

Kõige omapärasemaks ettevõtmiseks oli aga meie kuulsa meeskoori ja filharmoonia orkestriliikmete rakendamine kartulivõtmisel. Võib vaid kujutada ette viiulimängija olukorda, kui ta päeval pidi sobrama kättpidi niiskes ja külmas mullas ja õhtul samade kätega mängima ühte tundlikumat muusikariista. Paremini ei käinud ka lauljate käsi, kes vinges sügistuules oma ainsat töövahendit - häält rikkusid. Kuuldavasti protesteeris Gustav Ernesaks üsna ägedalt oma meeskonna sellise kasutamise vastu.

* * * Nõukogude Liidus räägiti pidevalt, et vahe maa ja linna vahel peab kaduma.

Kuid keegi ei maininud kordagi, millises suunas see peab toimuma - kas maa peab lähenema linnale või vastupidi. Võibolla just sellepärast hakati ellu viima uut kampaaniat. Nagu ikka toimus maailma kõige õiglasemas riigis kõik kampaania korras.

Kuna olukord toiduainetega Nõukogude Liidus oli jatkuvalt problemaatiline, tekkis kellegi kõrgema parteitegelinski peas geniaalne idee: kõik suuremad asutused tegevusvaldkonna peale vaatamata peavad hakkama tegelema kõrvalharuna loomakasvatusega. Sealhulgas ka tehas "Polümeer", kus ma sel ajal töötasin. See ei tähendanud muidugi seda, et meie töölised oleksid pidanud minema maale karjapoisteks või seatalitajateks. Kavandatud oli see ettevõtmine sellisena, et asutus peaks oma kulu ja kirjadega üleval teatud loomakarja ja varustaks seda siis kõige vajalikuga. Ma ei kujuta muidugi ette, kas selle hulka oleks siis kuulunud ka heinategu oma jõududega, mis oleks loomulikult tähendanud tööliste saatmist mõneks ajaks heinatööle.

Igatahes valmistuti meie tehases täie tõsidusega pullikasvatamiseks. Vajaliku inventari valmistamine oli alles täies hoos, kui olukord muutus ja kavatsusele tõmmati kusagil kõrgemates sfäärides kriips peale. Pullidele mõeldud suured roostevabast terasest valmistatud jootmisnõud leidsid tõenäoliselt koha mõne ametimehe suvilas. Nii jäigi meie suurejooneliselt kavandatud pullikasvatus lihtsalt pullitegemiseks!

* * * Mis see on? Jookseb, seisab, käib ringi? Vastus: tööpäev Nõukogude Liidus: aeg jookseb, töö seisab, pudel käib ringi.

Teadlik nõukogude inimene plakatil ...

... ja tegelikkuses Nõukogude Liidu ja alkoholismi vahele võis panna võrdusmärgi. Alkoholi tarbitakse mujalgi maailmas, kuid suures kommunistlikus riigis oli joomine saavutanud hirmuäratavad mõõtmed. Joodi praktiliselt igal pool, sealhulgas ka tööl ja tööajast. Põhjusi leidus alati. Tuntud anekdoot räägib nõukogude

töötajast, kes kinnitas, et ta joob ainult kolmel päeval aastas: naistepäeval, palgapäeval ja sellel päeval, kui tahab. Ma ei tea, kas väljend "rublane ring", on ka mujal maailmas tuntud. Nõukogude Liidus sellise "ringmänguga" tihtipeale tööpäev algaski. Põhjuseks eelmisest joomingust järelejäänud pohmell, palgapäev, kellegi töökaaslase sünnipäev või tihti ka lihtsalt vajadus.

Selle vastu oli võimatu võidelda. Et takistada töötajatel joobunutena tööletulekut, keelati alkoholimüük enne kella 11. Seegi abinõu ei aidanud, vaid lihtsalt lükkas järjekordse joomingu mõne tunni võrra edasi. Juba ammu enne kella 11 oli töötajatel viinaraha valmis korjatud ja vastav meeski välja valitud, kes poodi pidi minema. Ootamisele kuluv aeg saadeti kuidagimoodi mööda ilma suurt midagi tegemata. Oli asutusi, kus viinajoomisele vaadati läbi sõrmede, sest juhtkond isegi polnud sellest pahest vaba. Asutuses, kus mina töötasin, oli just nimelt osakonna juhataja ise tihti asja algatajaks. Päeva peale liitus lõbusa seltskonnaga ka teisi juhtivaid töötajaid. Juhtus niigi, et peale tööliste lahkumist jäid ülemused ainsatena pidu jätkama.

Kui palju tööõnnetusi juhtus alkoholi tõttu, ei teadnud vist keegi, sest sellist statistikat ei peetud või vähemalt ei avaldatud kusagil. See oleks ju määrinud asutuse mainet. Ainsad enam-vähem kindlad andmed õnnetusjuhtumite kohta, mis olid toimunud alkoholijoobes, olid vast tollasel liiklusinspektsioonil ehk praeguses mõistes liikluspolitseil.

Minu töökaaslane rääkis juhtumist, kus põlengule väljasõitnud vabatahtlikust tuletõrjemeeskonnast ainult autojuht oli võimeline auto juurest mõne sammu eemalduma. Teised meeskonnaliikmed ei suutnud autost väljudagi (Ise oli ta, muide, üks nende hulgast). Olin ise tunnistajaks juhtumile, kui arst saabus tööle sellises seisundis, et uinus vahetult peale oma töölaua taha istumist. Minu sõber jutustas, kuidas esmaklassiline, kuid purjus automaaler ei suutnud kuidagi värvijuga suunata värvitavale autole, vaid värvis selle asemel ruumi seinu. Juhtub, öeldi tollal selle kohta!

Tihtipeale oli tegemist väga suurte spetsialistidega, kes alkoholiga patustasid. Minu esimesel töökohal töötas keegi lukksepp, vana kooli mees, kes oli spetsialiseerunud lukkude avamisele. Selles töös ei olnud talle kogu Eestis võrdset. Kuid ... töötama oli ta võimeline ainult siis, kui ta oli saanud oma vajaliku alkoholikvantumi. Muidu ei suutnud tema värisevad käed hoida ühtegi tööriista. Meie peainsener hoolitses isiklikult selle eest, et teda tähtsamatele objektidele toimetada ja talle viinapudel pihku suruda.

Tagantjärgi vaadates saan alles nüüd aru, missugune õnn oli minu jaoks see, et ma suutsin hoiduda alkoholi küüsi sattumast. Võimalusi selleks oleks olnud vägagi palju. * * *

Lenin laupäevakul Kremli hoovis palki tassimas. Kes neist just Lenin on, jääb vaataja mõistatada. Kuna fotograafilist tõendusmaterjali sellest tähelepanuväärsest sündmusest ei ole kuigi palju säilinud, siis peab leppima kunstniku nägemusega.

Kord juhtus nii, et Suure Oktoobri alulepanija V. Lenin tüdines Kremli kabinetis istumisest ja omaenda kirjutatud raamatute lugemisest, mida oli kogunenud juba suur sületäis. Kremli õues komistas ta ühele puunotile ja kamandas kõrvalviibiva tunnimehe seda eest ära tassima. Et aga kandam oli poolnälginud tunnimehe jaoks pisut liiga raske, pani riigi esikommunist ka oma valge käe selle külge. Kuna juhtus olema laupäev, sai Lenin sellest sündmusest idee kuulutada välja üleriiklik laupäevak.

40-kopikane mark jäädvustas suurt juhti tööhoos Kas see just nii juhtus, ei tea, kuid leninlik laupäevak sündis siiski.

Peategelasena mainitakse ja kujutatakse seejuures alati ka kallist Vladimir

Iljitši Kremli õues palki tassimas küll meeskonnatööna, küll sooloesitusena.

Iga kunstnik väljendas seda oma nägemuse kohaselt. Jäi vaid üle imestada, kust need palgid keset Moskvat asuva Kremli õuele sattusid.

Iseenesest kavalalt kavandatud tasuta tööpäeva organiseerimine saavutas suured mõõtmed. Üle kogu Venemaa ja hiljem üle N. Liidu kogunesid miljonid inimesed oma "vabast" tahtest ühel laupäeval aastas, tavaliselt aprillis, koristama ja töötama. Pandi paika laupäevakut juhtivad kohalikud staabid, koostati plaane, võeti kohustusi ja kõike muud, mida ainult nõukogude inimese mõistus võis välja mõelda. Selleks kõigeks kulus kaugelt rohkem, kui üks tööpäev. Aeg tuli võtta loomulikult põhitöö arvelt. Seega kaotati laupäevaku organiseerimiseks raisatud aja arvel vähemalt kolm tavalist tööpäeva, kuid see ei huvitanud kedagi.

Laupäevak Tuula rongidepoos 1967. aastal Koristamine pidi olema põhitegevus, kuid siiski leidus ka ettevõtteid, kes kohustusid andma toodangut, loomulikult tasuta ja ilmtingimata

kokkuhoitud materjalist. Arusaamatuks jäi, kuidas oli võimalik valmistada kokkuhoitud materjalist mingit konkreetset toodangut ja millest see kokkuhoitud materjal üldse tekkida sai. Kuid N. Liidus oli kõik võimalik.

Ettevõtted raporteerisid iga tunni lõpul tehtud tööde mahust, mis siis raadios valjult maha hõigati. Kvaliteedist ei rääkinud loomulikult keegi.

Põhitegevuseks kujunes siiski eht vene kombe kohaselt alkoholitarbimine. Ja seda üsna suurel määral. Kui tavalisel tööpäeval oli tööajal tehase väravast väljumine üldjuhul keelatud, siis leninlikul laupäevakul sellist keeldu ei olnud. Viinapoodide läbimüük oli võrreldes tavalise tööpäevaga mitmekordne.

Vähetaipavale välismaa inimesele jäi mõistmatuks, miks seda tööd ei tehtud ära normaalses korras. Tõtt öelda ei saanud isegi kohalikud sellest aru, kui N. Liidus kehtis seadus, et kõrgemalt poolt tulnud käsku ei vaidlustata.

Loosung rongil teatab uhkelt: "Töövalvel laupäevaku auks!" Loodetavasti suutsid raudteelased valvelseisangust hoolimata ka rahvast vedada. ** * Üks huvitavamaid elukutseid N. Liidus oli varustaja amet. Seda näiliselt vasturääkival põhjusel, mida võib väljendada kahe lausega: 1. N. Liidus ei olnud midagi saada; 2. N. Liidus võis kõike saada. Milles oli siis küsimus?

Plaanimajanduse tingimustes oli asutustele ette nähtud aastaks teatav kogus

mingit kaupa: materjali, tagavaraosasid, töövahendeid. Tihtipeale aga ei piisanud sellest limiidist ja tuli hankida lisa. Saamatu või punktipealt oma töökohuseid täitva varustaja jaoks ei olnud tõepoolest midagi saada. Heaks näiteks siinjuures oli TK "Ühenduse" omaaegne asjamees, kes kehitas vaid õlgu, kui tema käest midagi küsiti või nõuti. Hoopis vastupidine näide oli enne teda samas ametis töötanud juudist varustaja, kes ei tunnistanud sõnu: "ei ole"! Jutuajamises temaga paljastus ka tema edukuse saladus. Suurem osa kaubast tuli meile suure ja rikka Venemaa territooriumilt. Järelikult tuli vastutasuks pakkuda sealsetele kohalikele ametnikele teatavat sorti meelehead. Selleks oli

tavaliselt üleliiduliselt tunnustatud liköör "Vana Tallinn", mida mees varustusreisile minnes tassis kaasa terved kohvritäied. Jahimehed tunnevad hästi väljendit: sissesöötmine. See tähendab ulukitele lisatoidu jätmist teatud territooriumitele, kuhu siis loomad hiljem juba harjumusest kogunevad.

Samasugune "sissesöötmine" oli ka meie nutika varustaja üks peamisi sõjakavalusi. Loomulikult oli lihtsam ja tulemusrikkam, kui asjamehed, kellest vajaliku kauba saamine sõltus, olid eelnevalt meeleheaga ära ostetud.

Vajalikud kulud said kaetud preemiarahadest, mis talle kui eesrindlikult töötajale heldelt välja maksti. Tõenäoliselt oli ka teisi rahahankimisvõimalusi, kuid nendest tavaliselt vaikiti delikaatselt.

Umbes samasugusel süsteemil baseerus ka kauplusejuhatajate tegevus. Meie elektrimootorite mähkimistöökoda asus Tehnika tänaval toidukaupluse kõrval. See oli üks pareminivarustatud väikepoode. Milles oli siis selle poe edu saladus? Ekspediitorid, nagu peenemalt nimetati kaupa kohalevedavaid laotöölisi, said oma kauba kesklaost, mis siis kaupluste vahel ära jagati.

Loomulikult ei teadnud kaupluste juhatajad seejuures, millist kaupa auto sisaldas. Ja nüüd sõltus kõik kauplusejuhatajast. Kui ta oskas õigel ajal "premeerida" nimetatud ekspediitoreid, siis oli tema kauplus see, mis sai

kaupa esmajärjekorras ja seega ka võimaluse valida. Kitsimad jäid järjekorra lõppu ja pidid leppima ülejäägiga. Ka siin tuli vajalik raha suurematest preemiatest, mis kauplusejuhatajale välja maksti heade müügitulemuste eest.

Nõukogude Liit oli tõepoolest kõikide võimaluste maa! Tuli vaid olla leidlik!

Brežnev vestleb Gromõkoga: "Kardan, et me ei saa lubada piiride avamist.

Siis jääksime Venemaale ainult meie sinuga kahekesi." Gromõko vaatab Brežnevile otsa ja lausub kuivalt: "Räägi ainult enda nimel, Leonid Iljitš."

Turism on maailmas tavaline nähtus. Kuidas oli sellega Nõukogude Liidus?

Jah, ka seal reisiti. Nõukogude Liit oli piisavalt suur ja reisimisvõimalused olemas. Seal leidus ja leidub siiani kauneid kohti, mida tasus ja tasub külastada. Rongid, bussid ja lennukid, koguni laevad kulgesid punktist A punkti B ilma eriliste vahejuhtumiteta. Eestist Kaug-Idasse sõiduks ei olnud mingeid takistusi. Ainult piiriäärsete alade ja muude keelatud paikade külastamine, mida kommunistlikus paradiisis leidus ohtralt, ei olnud siiski mitte ainult ebasoovitav, vaid ka ohtlik ja enamasti ka võimatu.

Töökohast ja ametist johtuvalt tuli ka minul külastada paaril korral Saaremaad, mis kuulus niihästi piiritsooni, kui ka sõjaliste objektide nimistusse. Kontroll kestis kaks nädalat, enne, kui kõrgemal pool veenduti, et ma tõenäoliselt ei kavatse ujuda Rootsi ega ole ka piisavalt kompetentne varastamaks piiritsooni salajase välikemmergu jooniseid. Alles siis avanes võimalus reisimiseks. Peale kalmõki või usbeki rahvusest piirivalvuri (millegipärast eelistati just eksootilisemate rahvuste esindajaid kohalikku piirivalvesse) tinaste silmade ja kivinenud näo alt läbikäimist sain loa tõsta jala keelatud pinnale omaenda kodumaal.

Teine, lausa koomiline piirivalvega seotud lugu juhtus Vääna mererannas, kus me puhkepäeva veetsime. Keegi isa oma väikese, umbes 34 aastase pojaga läks tillukese kummipaadiga merele, kõige rohkem ehk 20 meetrit rannast. Õige varsti kihutas kohale piirivalve veoauto seersandi ja reamehega. Jultunud piiririkkujatel kästi jalamaid randa tulla. Autojuht aga, kes "diversandid" pidi kordonisse toimetama, oli osanud oma auto kuidagi liivaluidetesse nii põhjalikult kinni ajada, et kõik katsed seda vabastada jäid tagajärjetuks. Rannas viibinud venelased, keda oli ilmses vähemuses, pöördusid peesitajate poole üleskutsega abistada nõukogude vapraid piirivalvureid, millele eestlased vastasid vaid pilkava naeruga. Ei jäänudki vaestel piirivalvuritel muud üle, kui piiririkkujad jalgsi kordonisse viia. Enne seda kavatses seersant lasta "lahingülesande" eduka lõpetamise teadustamiseks õhku raketi. Paraku oskas ta raketipüstoli kabuurist

tõmbamisel vajutada päästikule ja tulistada raketi otse omale vasakusse kätte. Püstol lendas suure kaarega mererannas viibiva rahva hulka ja mehike ise tormas ummisjalu vee äärde kätt vette pistma. Olukorra lahendas lõpuks reamehest piirivalvur, kes oma õnnetu ülemuse käe kinni sidus ja ise raketi taevasse läkitas. Veoauto aga jauras ikka samas kohas ennast aina sügavamale ja sügavamale liiva sisse kaevates.

Seejuures ei toimunud lugu sugugi mitte keelutsoonis, vaid kõigile avatud mererannas.

Olukord muutus aga kahtlaseks, kui nõukogude inimene avaldas soovi oma rännukihku rahuldada Nõukogude Liidu püha riigipiiri ületades. See kuulus juba ebasoovitava tegevuse alla. Isegi Nõukogude Liidule alluvate sotsialistlike Ida-Euroopa riikide külastamine oli raskustega seotud, rääkimata juba kapitalistlikest riikidest. Selline mõiste, nagu eraturism puudus alguses pea täielikult. Mõeldav oli vaid grupiviisiline ühiskülastus, kusjuures see toimus range ajakava alusel ja kindlaid marsruute järgides.

Gruppide koosseis kinnitati tavaliselt Moskvas. Kindlaks oli määratud grupi eest vastutaja, kes pidi hoolitsema selle eest, et tema gruppi kuuluvad inimesed peaksid rangelt kinni neile selgekstehtud piirangutest ega tuleks mõttele liikuda ringi omapäi. Oli täiesti normaalne, et gruppi kuulus ka mõni informaator, kes kõikidest tavapärastest erinevatest tegevustest hiljem ette kandis. Tavaliselt külastati sellistel turismireisidel mõnda ettevõtet, mis oma toodangut Nõukogude Liitu turustas ja mõningaid ajaloolisi mälestusmärke.

Kindlasti kuulus aga reisi hulka ka "nõukogude vabastajate" ausambale pärja panemine. Vaba aega jäi üldiselt vähe. Sellega poleks ka midagi erilist teha olnud, sest vahetatav rahasumma oli enam kui napp. Gruppi pääsemiseks ei piisanud lihtsalt sooviavaldusest. Selleks pidi kindlasti saama soovituse ka töökohalt. Seega tööl ülemustega halvas läbisaamises oleval isikul oli lootusetu isegi üritada.

Hoopis erinevaks kujunes asi siis, kui keegi lihtsameelne nõukogude kodanik avaldas soovi külastada mõnda kapitalistlikku ehk teiste sõnadega, vaenulikku leeri kuuluvat riiki. Harvadel juhtudel korraldati lähiriikidesse, nagu näiteks Soome, ka turismireise, kuid sinnapääsejad pidid läbima juba tunduvalt tõhusama kontrolli, kusjuures mitte vähetähtsaks ei osutunud ka potensiaalse turisti vanemate ja teiste perekonnaliikmete teadaolev meelsus ja varajasemad patukesed. Hiljem tekkinud eraturismi puhul lisandus veel andmete põhjalik läbitöötamine kohalikus KGB-s. Eelkõige tuli täita arvukaid ankeete, milles pidi ära märkima kõikide oma sugulaste elu- ja töökohad, samuti nende võimalik seotus välismaaga, ja ka andmed kutsuja kohta.

Välismaal elav sugulane võis olla ja oligi tihti äraütlemise põhjuseks. Täidetud ankeedid tuli lasta tõlkida riigikeelde ja esitada vastavale asutusele koos passipiltidega. Seejuures oli lausa soovitav, et tagatiseks oleks kohalejääv perekond. Mitte väga harvad ei olnud juhtumid, kui ebateadlik reisija palus varjupaika mõnest moraalselt laostunud välisriigist.

Kui mingi seletamatu ime läbi oli käes luba, siis sellega Kolgata teekond ei lõppenud, vaid alles algas. Kõigepealt tuli saada viisa. Soome viisasid jagas Tallinnas Sõpruse puiesteel resideeriv konsul. Järjekord konsuli vastuvõtule kestis paar ööpäeva. Just nimelt ööpäeva, sest tunnistati ainult elavat järjekorda, mille moodustasid reisihuvilised ise. Kõik kohaletulnud pandi ootajate endi poolt koostatud mitteametlikku, kuid rangelt jälgitavasse nimekirja, mida siis teatava aja tagant, ka öösiti, kontrolliti. Need, kes loenduse ajaks polnud kohale saabunud, praagiti armutult välja. Tähendas see ju järgmiste jaoks sammukest edasi. Nii siis seisti truult kogu ööpäeva ikka pikenevas järjekorras, lubades endale ainult lühikesi puhkepause looduse kutset järgides. Ihukergendamiseks mingeid kohapealseid võimalusi ei olnud. Need, kes elasid lähemal, olid muidugi tunduvalt paremas olukorras.

Kuid järjekorras ootas ka väljaspool Tallinnat saabunud inimesi! Konsuli tööruumid olid alguses tavalises viiekorruselises elumajas esimese korruse korteris. Majaelanikud võisid olla surmani tüdinenud kitsukest trepikoda täitvast rahvahulgast, kelle vahelt nad olid sunnitud läbi trügima.

Paari päevaga oli see kadalipp möödas. Siis järgnes järgmine - rahavahetus.

Selleks määratud pangaosakonnas, mida oli kogu Tallinna peale ainult üks, puudus üsna tihti vajalik summa ja seega tuli oodata, kuni see laekus.

Inimesed moodustasid läbitungimatu inimmassi, täites panga saali viimse võimaluseni. Neli, viiski tundi ootamist umbses saalis, kus kired tihti lõkkele lõid. Alles siis, kui lõpuks vaeva ja valuga kättevõidetud reisitšekid (sularaha ei antud) taskus olid, võis kergemini hingata. Nüüd oli jäänud veel läbida põhjalik tollikontroll ja raudne eesriie oli avanenud. Seejuures toimus Soome marga kursiga arusaamatu muutus. Kui eelmisel aastal vahetati veel raha suhteliselt normaalse kursiga, siis juba järgmisel aastal oli marga kurss kümme korda kallinenud, ehkki nõukogude rubla ei olnud vahepeal devalveerunud.

Mitte ainult kohalike kodanike välisriikidesse reisimine ei olnud võimukandjatele vastumeelt. Loomulikult kujutas ka iga meie sõbralikku ja külalislahkesse riiki saabunud välisturist samuti endast hädaohtu nõukogude demokraatiale ja kohalikule elanikule. Seetõttu oli soovitav vältida nendega läbikäimist. Kuna inimesed ja eriti välisturistid ise ei suutnud sellest aru saada, kasutati lihtsat, kuid efektiivset meetodit: välisturistidele mõeldud hotellidesse sisenemine oli üldjuhul keelatud, rääkimata juba numbritubadesse minekust. Sellest kirjutas nördinult üks Moskva Teaduste Akadeemia liige, kes sõna otsese mõttes visati välja Moskva Inturisti hotellist, kuhu ta tahtis koos oma väliskülalise, samuti professoriga, siseneda jalgu puhkama.

Ma ei oleks seda ehk uskunud, kui meie perega ei oleks juhtunud samasugune lugu. Meie soome külalised kutsusid meid kaasa oma numbrituppa Olümpia hotellis. Vaevalt olime jõudnud külaliste kannul ületada toaläve, kui meie juurde tormas ummisjalu korruse administraator, kes soomlaste kõigist vastuväidetest hoolimata meid, kui kohalikke hotellist

välja pukseeris. Loomulikult ei olnud seejuures tegemist tema enda initsiatiiviga, vaid kõrgemalt poolt tulnud direktiiviga.

Kogu kommunistliku ühiskonna turismivastane poliitika oli seda arusaamatum, et kui olukord Nõukogude Liidus oli tõesti nii hiilgav, nagu kommunistid seda kirjeldasid, siis oleks ju hoopiski Lääs pidanud sulgema uksed Ida ees, mitte vastupidi.

Ei ole ime, et siiani on jäänud ajakohaseks prantslase, markii Astolphe de Custine poolt 1839. aastal kirjapandud mõttetera: "Mida rohkem ma Venemaad näen, seda paremini mõistan, miks tsaar keelab oma alamail reisida ja miks ta takistab välismaalaste pääsu oma maale." * Stalin tegi kaks suurt viga: 1. näitas vene Ivanile Euroopat, 2. näitas Euroopale vene Ivani

Juhtus sedagi, et Euroopa nägi ka sellist vaatepilti ...

Pilt Sakari Sointu arhiivist

... vþi selliseid, mida TASS millegipärast kunagi ei avaldanud

Kuna reisimine oli nii vaevaline ning suurema osa inimeste puhul ei tulnud kõne allagi, jäi välismaiste tuttavatega sidepidamiseks üle post ja telefon.

Nende puhul ei olnud piiranguid. Kuid kirjad liikusid teosammul, läbides kõigepealt Moskvas asuva tsensuuri. Nii ei olnudki mingi ime, kui kiri lähinaabrite juurde Soome oli teel pool kuud, kui mitte kauemgi. Võib arvata, et suurem osa kirju avati ja nende sisu kontrolliti hoolikalt. Pisut kiirem oli telefoniühendus. Kuid ka selle puhul tuli arvestada, et kõik kõned kulgesid kirjade kombel ikka läbi suure nõukogudemaa südame - Moskva. Ja sama kindel võis olla, et enamik kõnedest salvestati.

* * * Teatud kaupade defitsiit ja teiste ülejääk tingisid järjekordse komöödia.

Tekkisid nn. brežnevi pakikesed. Need kujutasid endast kokkupakitud, mitmesugustest esemetest koosnevaid komplekte. Tahtsid osta nahkkindad palun! Aga koos nendega pead ostma ka pudeli konjakit ja teise kölni vett.

Tahad saada mõne uuema kirjandusteose - ka võimalik. Ainult et koos Lenini kõnede kogumikuga. Ja inimesed ostsid, sest neid esemeid üksikult saada ei olnud. Tänulik tuli olla sellisegi võimaluse eest.

Enamvähem samal ajal mõtles keegi vaimuhiiglane välja ka sõjaveteranide eelisjärjekorrad. See tähendas, et kõikvõimalikes järjekordades, mis moodustasid lahutamatu osa nõukogude inimese igapäevaelus, anti sõjaveterani tõendi ettenäitamisel ostmise eesõigus vapratele veteranidele.

Kroonilise kaubapuuduse olukorras lõi selline nähtus üsna pingestatud õhkkonna, mis tihtipeale kulmineerus teravate väljendustega hõbedasi plekkhambaid irevile ajavate ja ennast täis veteranide aadressil. Kaupluste personal oli loomulikult võimetu seaduse vastu, mis käskis neil teenindada "vabastajaid" eelisjärjekorras. Need omakorda tajusid oma üleolekut tavakodanikest. Nähtus tekitas koomilisi olukordi, kui needsamad ordenitest ja medalitest kolisevad veteranid sattusid turistidena mõnda Ida-Euroopa riiki. N. Liidu slaavi rahvusest turistid olid juba niigi sealsete kohalike jaoks naerualused, välja arvatud ehk Bulgaarias. Kui nüüd turistibussi või -rongi saabudes needsamad idaturistid tormasid sama entusiastlikult kauplustesse, nagu omal ajal vallutatud linnu rüüstama, tekkisid ennenägematud ja -kogematud järjekorrad. Teadmata midagi kaubaküllusest tungiti rüsinal kobaras leti juurde, et enne kauba lõppemist oma ostud ära teha. Nüüd leidsid veteranid muidugi omakorda, et neile tehakse liiga ja asusid agaralt oma veteranitõendeid lehvitades eesõigust nõudma. Loomulikult naerdi nad kauplusetöötajate poolt üksmeelselt välja.

Sõjaveteranidest ohvitseride elujärje parandamiseks mõeldi välja veel üks võimalus. Kuna mitte kõik neist ei olnud ordenikoorma all ägavad vanaätid, vaid elujõus mehed, hakati neid paigutama juhtivatele kohtadele asutustes.Asjaolu, et nimetatud sõjakangelased nende juhtimise all olevatest ettevõtetest tuhkagi ei teadnud, ei mänginud mingit rolli. Nii sai üks meie peretuttav, alampolkovnik August Feldmann Tallinfilmi valguspargi direktoriks, ehkki mees suutis vaid suurivaevu vahet teha lihtsa lae- ja seinalambi vahel. Oma uues ametis näitas ta üles erakordset saamatust, kuid see ei härinud kedagi, sest reeglina ei teadnud neist "spetsialistidest" keegi oma uuest erialast midagi. Teeninduskombinaadi "Ühendus" ehitusosakonda hakkas "juhatama" endine hävituspataljonis karjääri teinud polkovnik, kes ehitamisest ise midagi ei teadnud. Kodumasinate Remondi Tehases maandus tehnilise kontrolli osakonna juhatajaks keegi nooremapoolne eruohvitser, kes loomulikult ei osanud midagi peale hakata oma tööga. Seda enam, et midagi kontrollida ei olnudki. Aga ametikohad, tihtipeale kunstlikult moodustatud, olid täidetud ja kõik rahul.

Reeglina üks ustav nõukogude kodanik võõrkeeli ei vallanud, uskudes naiivselt, et kõikjal maailmas osatakse iseenesestmõistetavalt vene keelt. Seda uskumist toetasid omakorda N. Liidus publitseeritud teatmeteosed ja ajakirjandus. Näiteks avaldas keegi Tallinna Merekooli õppejõud artikli, milles väitis, et igas maailma sadamas on võimalik vene keelega hakkama saada. Ta sai õige ruttu vastulöögi inimese poolt, kes asja ka tegelikult teadis.

Kummalisel kombel avaldati see isegi kohalikus ajalehes.

Keeleoskusega on seotud järgmine koomiline juhtum, mille jutustas mulle sündmuse vahetu pealtnägija. Järjekordne turismigrupp, mis oli kokku pandud Eestis ja millega liitus ka Leningradi grupp, oli teel rongiga sihtkohta Prahasse. Rongis tekkis eestlastel vaidlus kellegi Leningradist pärit inseneriga, kes väitis surmkindlalt, et Tšehhis saab suurepäraselt hakkama vene keelega. Vaidlus ei viinud kuhugi, sest kumbki pool jäi oma seisukoha juurde. Prahas külastas osa eestlaste grupist ühte väikest kauplust, kui sinna sisenes ka juba nimetatud insener, kes särava naeratusega kuulutas juba ukselt kõlavas vene keeles: "Tervitus kuldse Praha neidudele päikeselisest Leningradist!" Tervitus oli mõeldud loomulikult kauplusetöötajatele. Millegipärast ei vaadanud keegi kuldse Praha neidudest isegi mitte tervitaja poolegi. Tuletame meelde, et Praha ülestõusu mahasurumisest oli möödunud vaevalt aasta. Pisut kohmetunud insener kordas juba vähema entusiasmiga oma tervitust, kuid seegi kord kurtidele kõrvadele. Seevastu saksa keeles teenindati Eestist pärit turiste meelsasti. * * *

"Valimised Nõukogude Liidus on järjekordne suurepärane näide meie riigis valitsevast demokraatiast."1949. a. "Rahva Hääle" juhtkirjast

Hääletage meie linnade ja külade edasise õitsengu eest! * Mees jalutas, suur arbuus käes. Talle tuli vastu Gorbatšov: "Sul on tore arbuus, seltsimees. Anna see õige mulle!"

"Valige, seltsimees Gorbatšov, missugust aga soovite!"

"Kuidas - valige? Sul on ju ainult üks arbuus!"

"Noh, ja mis siis! Teie olete meil ju samuti ainuke, aga ometi me pidime minema valima, et te saaksite presidendiks!"

Valimised Nõukogude Liidus oli omaette nähtus. Demokraatlik riigikord näeb ette riigi- ja valitsusorganite valimisi ja seega maailma kõige demokraatlikumas riigis selle järgi ka toimiti. Valimised toimusid lihtsalt.

Kuna lihtrahvas võib oma otsuste tegemisel eksida, oli valitavate kandidaatide arv viidud miinimumini. Täpsemalt öeldes oli neid ainult üks. Sellega olid välditud igasugused võimalikud eksitused. Valijal jäi üle vaid oma hääletussedel urni torgata ja hääletada ühehäälselt ühe kandidaadi poolt.

Mitte kunagi ei esinenud juhust, et keegi "rahva poolt ülesseatud" kandidaatidest oleks jäänud valimata. Hüüdlauseks valimistel oli alati seesama: "Hääletagem üksmeelselt kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt!" Üksmeelselt siis ka hääletati. Seda enam, et selle pühaliku toimingu ignoreerimine võis endaga kaasa tuua üsnagi ebasoovitava tagajärje. Okupatsiooni algaastatel võis hääletamisele mitteilmumine põhjustada koguni vabaduskaotust. "Rahva hääl" kirjutab oma juhtkirjas 14. juulil 1940: "Valimistest eemalejäämine oleks suur eksimus. Praeguses situatsioonis võiksime me pidada passiivsust vaenulikuks hoiakuks töötava rahva vastu. Ainult see, kes tegutseb töötava rahva vastu, tahab jääda passiivseks!" Kui see pole otsene ähvardus, siis mis see veel on?

Välismaal elavatele eestlastele mõeldud avalikus telegrammis öeldakse: "Käesoleval ajal garanteeritakse Läti, Leedu ja Eesti rahvuslik sõltumatus ja suveräänsus NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise paktiga!" See

telegramm avaldati "Rahva Hääles" ja teistes ajalehtedes 11. juulil, mõni päev enne valimisi. Eksib see, kes arvab, et valimislubadused, mida ei kavatsetagi täita, on ainult kapitalistliku maailma väljamõeldised.

Hääletustulemuseks saadi alati 96% - 98%. Seda isegi sellisel juhul, kui pool valimisealistest kodanikest oma valimissedeleid urnidesse ei lasknud.

Valiti Nõukogude Liidus rahvasaadikuid kohalikku ja üleliidulisse Ülemnõukogusse. Moskva isandate rahulolu ärateenimiseks esitati paljud Poliitbüroo liikmetest suure rahvaste sõbra Jossif Staliniga eesotsas kandidaatiteks esindama meie liiduvabariiki Moskvas toimuvatel Ülemnõukogu istungitel. Samm, millega suured seltsimehed vastutulelikult ka nõustusid.

Kõik valima!

Valimisjaoskonnad avati hommikul kell 6. Kohusetundlikke kodanikke, kes ei pidanud paljuks oma pühapäevahommikust und lühendada, oli olemas piisavalt. Mitte suurest teadlikusest tingituna, vaid selle tõttu, et tavaliselt, kuigi mitte alati müüdi valimisjaoskondades defitsiitseid toiduaineid apelsine, kohvi, viinereid jms. Seega materiaalne huvitatus saavutas esikoha ühiskondliku teadlikuse ees. Samuti toimus valimisjaoskonnas mõni kontsert.

Piitsa ja prääniku põhimõte! Loomulikult olid kõik ruumid, milleks olid tavaliselt koolide saalid, dekoreeritud arvukate plakatite ja loosungitega, et lihtinimesel ei jääks kahtluse varjunditki kogu toimuva erakordselt suurest tähtsusest.

Nuhtluseks osadele inimestele oli nn. vabatahtlike agitaatorite amet. Need määrati töökohtadel. Nende ülesandeks oli: tuletada inimestele meelde kodanikukohuste täitmise vajadust. Juba enne valimispäeva pidid nimetatud seltsimehed käima neile määratud piirkondades inimestele meelde tuletamas lähenevat suurpäeva ja kohustama neid kontrollima oma nime olemasolu valijate nimekirjades. Valimispäeval pidid agitaatorid olema rakkes varahommikust hilisõhtuni või täpsemalt öeldes keskööni, sest valimisjaoskonnad suleti kell täpselt südaööl. Alles hilisematel aastatel lühendati seda kella 22-ni. Kogu päeva jooksul pidid nad jälgima nimekirju, et vajadusel käia tagant torkimas neid valijaid, kes ei olnud veel kohal käinud.

Tegelikult lahendati paljudel juhtudel asi lihtsalt: väljavõtmata valimissedelid lasti ise urni. Sellest siis ka see erakordselt suur valijate protsent.

Peale valimisjaoskondade sulgemist algas häälte lugemine. Selleks polnud vaja muud, kui lugeda üle olemasolevate valimissedelite arv, sest vastaskandidaatide puudumisel ei saanud tekkida mingit võistlust.

Kuuldavasti eemaldati soditud valimissedelid hääletustulemustest, kuid see on siiski vähetõenäoline. Küll oli aga kuulda, et kohalik Julgeoleku Komitee nägi tõsist vaeva, et mõne valimissedelile kirjutatud solvangu puhul uurida välja kirjutuse autor. Täpsema juhtnööri valimise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Suur Juht ja Õpetaja Jossif Stalin juba 1936. aastal, Partei XVII kongressil, öeldes: "Tähtis pole see, kuidas hääletatakse, tähtis on see, kuidas hääli loetakse."

Stalin valimas ... iseennast, rahva õnneks ja hüvanguks * * * Nõukogude võimu seitse imet: 1. Tööpuudust ei ole, olgugi, et keegi ei tööta.

2. Keegi ei tööta, aga plaanid on täis.

3. Plaanid on täis, aga osta ei ole midagi.

4. Osta ei ole midagi, aga igal pool on järjekorrad.

5. Igal pool on järjekorrad, kuid me oleme külluse lävel.

6. Me oleme külluse lävel, kuid keegi pole rahul.

7. Keegi pole rahul, aga kõik on poolt. Üks Nõukogude Liidu iseärasustest oli nn. plaanimajandus. See tähendas, et kogu elu käis ettemääratud plaani alusel. Tehased tootsid plaani järgi, koolid andsid haridust plaani järgi, liiklusinspektsioon trahvis hooletuid autojuhte plaani järgi. Plaanid olid koostatud üsnagi kaugeleulatuvalt - viieks aastaks korraga ehk siis viisaastakuteks, ühel korral koguni seitseaastakuks.

See tähendas, et mingi kõrvalekaldumine ettenähtud suunast ei olnud lubatud. Niisiis vorpisid tehased toodangut, mis juba alguses oli tunnistatud tarbijate poolt kasutuskõlbmatuks, viis aastat järjest. Trükikojad lasksid välja suurtes tiraažides kirjandust, mida keegi ei kavatsenudki lugeda, ostmisest rääkimata. Kõik ikka sellesama plaani alusel. Ainuke, kes plaani ei järginud, oli lihtinimene. Tema elas ikka oma elu. Sündis, elas ja suri plaanist hoolimata. Ometi ei jäänud ka tema oma põikpäisusele vaatamata plaanist ja selle tagajärgedest puutumata.

Kujutage ette perenaist, kes koorib oma pere lõunasöögiks 10 kartulit. See on normaalne, eks? Aga kui see sama perenaine võtab endale kohustuse teha seda iga päev kogu järgneva 5 aasta jooksul? See tundub juba veidike imelikuna. Pere võib suureneda, väheneda, pere maitse-eelistused võivad muutuda, menüü vaheldub, kuid perenaine koorib ikka raudse järjekindlusega oma 10-t kartulit. Kui pere omab mingitki sõnaõigust, pannakse perenaisele ruttu aru pähe. Aga kui samasugune tegevus toimub suuremas mastaabis? Näiteks kogu riigis? Kes paneks seal vastavatele tegelastele aru pähe?

Ometi esines just selline nähtus suures Nõukogude Liidus. Kogu tegevus riigis oli planeeritud, nagu juba mainitud, järgnevaks viieks aastaks, hoolimata sellest, millised muutused võisid toimuda nende aastate jooksul.

Seejuures toimus plaanide seadmine piisavalt ettevaatlikult, et ettenähtud norme mitte liiga suureks ajada. Loosungid Nõukogude Liidus hõiskasid entusiastlikult: "Viisaastak nelja aastaga!" Sellele võis olla vaid kaks lahendust: kas normid olid liiga madalad või hakkasid teadlikud nõukogude inimesed tõepoolest usinamalt tööle? Kuna iga tolleaegset elu tundev inimene välistab viimase võimaluse juba eos, jäi üle vaid esimene. Oli muidugi kolmaski võimalus: plaane täideti ainult paberil. Sellise kunstliku plaanitäitmisega hiilgasid eriti Aasia liiduvabariigid, mille tulemusena kaotas oma elunatukese eriti suurejoonelise pettuse organiseerinud Usbeki puuvillamajanduse vastutav asjamees, kes läks oma mahinatsioonidega isegi Moskva tegelaste meelest liiale. Küsimus oli miljonites rublades, mis oli nõukogude ajastu tingimustes väga suur summa.

Eesti seltsimehed ei läinud välja nii eluohtliku pettuse peale. Kuid puhtad poisid ei olnud nemadki. Nii näiteks viidi aasta lõpuks valmistoodanguna raadiotehase lattu tühjad raadiokorpused, mida siis järgmise aasta alguses hakati tasahilju komplekteerima, kusjuures töötasu maksti ületundide arvelt.

Sellest tegevusest olid teadlikud kõik tehase töötajad, kuid plaan oli näiliselt täidetud, preemiad plaanitäitmise eest välja makstud ehk siis hundid söönud, lambad terved. Samasugust Potjomkini küla mängiti suuremas osas ettevõtetes.

Plaanimajandus, nagu seda nähtust nimetati, tegi tõepoolest omapäraseid

tempe. Planeeritud oli mitte ainult toodang, vaid ka materjali kogus ja isegi tootmisjäätmed. Häda ettevõttele, kes ei suutnud aasta lõpuks ära kulutada olemasolevat materjali ega ära anda ettenähtud kogust utiili. Sellevõrra vähem oli loota materjali järgmisel aastal. Meie TK "Ühenduse" elektrimootorite mähkimise töökojal kästi aasta lõpus maha kanda 600 kilo defitsiitset mähisetraati. Nii viidi autokoormad olemasolevat toormaterjali otsejoones utiili vastuvõttu, sealhulgas tihti ka täiesti korrasolevaid seadmeid.

Nõukogude Liidus, loomulikult ka Tallinnas eksisteerisid kaks hästituntud ja tähtsat ettevõtet: "Vtortšermet" ja "Vtortsvetmet" - vastavalt siis musta metalli ja värvilise metalli utiili vastuvõtule spetsialiseerunud asutused.

Nende laoplatsid kujutasid endast ammendamatut varasalve, sest ühe nende juhataja sõnade kohaselt võis sealt kõike leida, peale kosmoselaevade. Ja sedagi ainult seetõttu, et nimetatud transpordivahend oli tollal veel vähelevinud. ** * Kommunistliku Partei XVIII kongressil asetas seltsimees Stalin kogu Nõukogude rahvale ülesande: pärast seda, kui meie juba oleme möödunud tähtsamaist kapitalistlikest maadest tehnilise tootmise ja tööstuse kasvamise tempo alal, mööduda neist ka ökonoomilisel alal lähema 10-15 aasta jooksul.

Nõukogude rahvas asus suure vaimustusega selle stalinliku ülesande teostamisele. Täites selle, "on meie maa täiesti küllastatud tarbeasjadega, meil kujuneb produktide küllus ja meil avaneb võimalus minna esimeselt kommunismi faasilt teise faasi." (J.V.Stalin) Ajakirjast "Maret", oktoober 1940.

See ei ole anekdoot, ehkki kõlab sellena. Küsitav on, kas kaubandustöötajate parim sõber Stalin ise ka oma juttu uskus.

Lugedes ajalehtedest Nõukogude Liidu suurepärastest töösaavutustest, pidevalt tõusvast kvaliteedist ja kvantiteedist, võis arvata, et inimesed seal elavad tõelises külluseriigis. Kahjuks purunes see illusioon kohe, kui seni vaid lehti lugenud kodanik sattus mõnda kauplusesse. Oleme rääkinud olukorrast toiduainetega. Kuidas olid lood muude kaupadega? Kas neid oli külluses või vähemalt piisavalt? Olukord tegelikkuses jahutas ka kõige suuremaid optimiste. Paljud kaubad poodides eksisteerisid vaid näidistena. Osta neid ei olnud võimalik. See käis niihästi mööbli, kodumasinate, autode kui ka veel paljude muude kaupade kohta. Suurem osa neist oli saadaval vaid jaotuskava alusel. Jaotuskava kinnitas kohalik kaubandusministeerium, mis loomulikult sai oma tegevusjuhised Moskvast. Sellest siis tuli, et isegi kohapeal toodetavat mööblit hankida oli tavalisel kodanikul raske, rääkimata juba kaupadest, mis tuli kaugemalt Nõukogude Liidust. Importkaupadest ei võinud lihtinimene unistadagi. See ei olnud ette nähtud viie aasta plaanis.

Nõukogude kvaliteedimärk, mis omistati nime poolest eriti kvaliteetsele kaubaartiklile ja mida rahvas kutsus ilma peata venelaseks Ometi korraldati aeg-ajalt rahvamajanduse saavutuste näitusi, kus eksponeeriti ennenägematuid tooteid. Virnades seisid uhkematest uhkemad pakendatud toidukaubad - šokolaadi- ja konservikarbid, vorstid, juustud, samuti tööstuskaubad: mööbel, riided, kangad. Lihtinimene vaatas, imetles ja sülitas. Kauplustes sellist kraami ei leidunud. Tegelikult ei leidunud seda ka neis klantsivates pakendites, sest need olid ... tühjad.

Eelpoolmainitud üleüldise defitsiidi tulemusena oli tutvustel Nõukogude Liidus ülioluline osa inimese elus. Kui keegi tundis kedagi, kes tundis vajalikku kauplusetöötajat, siis oldi astutud esimene samm kauba muretsemisel. See võis olla mis tahes. Autoomanikud vaatasid alt üles varuosade poe müüjate poole, eramajade ehitajad seisid alandlikult ehitustarvete kaupluste müüjate ees. Kõik ainult selleks, et saada teada, millal neile vajalik kaup müügile tuleb. Ja muidugi selleks, et see kaup ilusasti kõrvale pandaks. Eelisolukorras olid eriti kaubaladude töötajad. Neist kõige tuntum oli ETKVL`i (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu) ladu.

Müük, või õigemini kauplemine toimus otse laost, ehkki see oli rangelt keelatud. Ostja sai kauba, müüja sai raha pluss kopsaka boonuse (maksti meeleldi, sest kaupa vajati ka edaspidi), kauplus, kuhu kaup pidi saadetama, sai kauba asemel lihtsalt raha kauba väärtuses. Tõsi küll, nii mõnigi kaupluse juhataja tõmbas selle peale nina kirssu, sest eks olnud ka temal oma eelisklientuur, kes vajas teenindamist. Kuid vaielda kesklaoga ei julgetud, sest järgmisel korral võidi kaubast lihtsalt ilma jääda.

Tõsi küll, eksisteerisid ka kauplused, kus sõna "defitsiit" oli tundmatu. Kuid sama tundmatu oli tavainimesele ka sellistesse kauplustesse sissepääs.

Nimetatud kauplused teenindasid ainult kitsast ringkonda parteifunktsionääre. Lisaks neile oli kaubapuudusest vaba ka välisturiste teenindav kauplus, kuigi sealne kaubavalik koosnes põhiliselt kõikvõimalikest suveniiridest. Oli muidugi ka veel üks eriline kauplus, kus puudust ei tuntud, kuid kahjuks ei olnud ka sellesse pääsemine lihtrahva võimuses. Ja kui olekski olnud, siis ei oleks seal olnud ausa tööga väljateenitud nõukogude rubladega midagi peale hakata, sest seal maksid vaid nn. boonid, mida said välisreisil käivad meremehed.

Boonid 5, 25 ja 50 kopika väärtuses Kaubapuudusest tingituna tekkis omamoodi turismiliik - kaubareisid. Kui Venemaalt pärit nn. "kotipoisid" ründasid esmajoones Tallinna kauplusi (kas nad üldse teadsid teiste Eesti linnade olemasolust, on küsitav), siis kohalikud korraldasid oma väljasõite defitsiidi hankimiseks väikelinnadesse. Mis tollal ei oleks olnud defitsiit?! Nii tuligi välja, et Eestis paljureisinud inimene võis rääkida põhjalikult mõne linna kauplustest, kuid ei teadnud midagi selle linna vaatamisväärsustest. Kurb, aga tõsi on seegi, et ka meie pere kuulus peale auto hankimist selliste "turistide" hulka. Elu sundis! Ega erilist kaubaküllust ei esinenud üheski kaupluses, kuid siiski õnnestus leida üht-teist, mida Tallinnas ei olnud. Üheks kaubareisijate mekaks oli Sillamäe, mida, kui

üleliidulise tähtsusega linna varustati Leningradist. Kuid kahjuks oli tegemist suletud linnaga ja nii mõnigi agar, kuid ilma loata linnasaabuv turist lõpetas oma teekonna miilitsajaoskonnas. * Gorbatšov kutsus külla mehe, kellest oli teada, et see tema kohta anekdoote räägib. Ta juhatas mehe uhkesse kuuetoalisesse korterisse.

Korterid olid pärsia vaibad, videoaparatuur, köögirobotid, kristalllühtrid, punasest puust mööbel... Gorbatšov näitas talle kõike seda ja ütles: "Vaat nii hakkab lähemas tulevikus elama iga lihtne nõukogude tööline." Mees küsis temalt: "Mihhail Sergejevitš, kas te kutsusite mind selleks siia, et mina teile anekdoote räägiksin, või selleks, et te neid mulle ise räägiksite?"

Mitte ainult kaubapuudus ei kimbutanud nõukogude kodanikku. Üks tõsisemaid probleeme oli seotud korteritega. Ehitustegevus, niipalju, kui see puudutas elamuehitust, oli aga N. Liidus esialgu lapsekingades. Tõsi, ehitati ka siis. Viiekümnendatel aastatel tekkis nn. stalini monumentaalstiil - kõrgete tubadega elamud, mis väljast olid ehitud rikkaliku kipsornamentikaga, kuid mis ei lahendanud oma aeglase ehitustempoga üha kasvavat korterikriisi, hoolimata sellest, et alates juba kahetoalisest korterist olid need mõeldud ühiskorteriteks. Probleemile oli vaja uutmoodi lähenemist.

Tüüpiline nn. stalini-stiili näidis Tallinnas Tartu maanteel.

1950. aastatel katsetati NSVL-is mitmesuguseid kopeeritud ja iseleiutatud elamute tootmisviise. Üheks selliseks nõukogude imeks olid nn. suurpaneelmajad. Äärmiselt ebaõnnestunud lahendusega korterites olid tikutopsisuurused köögid, kuna Hruštšovi ajastul valitsenud põhimõtte kohaselt ei olnud perenaistel enam vaja kodus end söögitegemisega vaevata.

Selle asemele pidid nõukogude inimesi hakkama teenindama ühiskondlikud toitlustusettevõtted. Esialgu polnud siiski neid fantaasiavaldkonda kalduvaid ettevõtteid kusagil näha ja perenaised pidid kuidagimoodi hakkama saama oma köögipugerikes. Köökidest veelgi väiksemad olid neis korterites vannitoad, milles mahtus end vaevalt ringi keerama.

60-nendate aastate arhitektuuri tippsaavutus - nn. hruštšovka 1959 valmisid Taškendis ja Bakuus esimesed Prantsusmaalt ostetud Camus’ süsteemis majaehituskombinaadid, mis tootsid toasuurusi paneele. Seda ei võtnud omaks mitte ainult venelased, vaid näiteks ka Helsingi Pihlajamäke kavandades käis soome arhitekt Lauri Silvennoinen just Prantsusmaal elamutootmist uurimas (Tuomi 2000: 100). (Tõsi küll, soomlased võtsid omaks tunduvalt suurema korterivariandi). Järgnevalt kerkis samal tehnoloogial põhinevaid majaehituskombinaate pea igasse suuremasse linna kogu Idabloki riikides. Nii leiab analoogset arhitektuuri Arhangelskist kuni Vladivostokini klimaatilisi tingimusi arvestamata. Sama süsteem rakendus loomulikult ka Eestis. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et varsti peale patendi venelastele müümist loobusid prantslased selliste elamute valmistamisest. Ei saa just öelda, et nimetatud elamud oleksid olnud insenerikunsti tipp. Samuti

tillukesed köögid ja vannitoad ehk nagu tollal öeldi - sanitaarsõlmed, kuigi pisut suuremad, kui neile eelnenud suurblokkmajades. Väikesed olid ka toad.

Kuid ometi oli see lahendus korteripuudusele. Kelle jaoks? Seda näeme allpool.

Paneelmaja Mustamäel * Alates kuuekümnendate aastate teisest poolest ehitati Eestis palju. Kaks suurt ehituskombinaati Tallinnas töötas kahes ja kolmes vahetuses, tootes universaalmajade detaile, mis pidid sobima põhjavööndist lõunasse välja.

Neid püstitati tervete linnaosade kaupa. Ühesugused hallid ja ilmetud. Meie arhitektide arvamust ei küsinud keegi. Nii tekkisid Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe. Ühe vitsaga löödud, ühtmoodi inetud. Tõsi küll, seda hallust püüti ilmestada mõnede majade seintele paneelide valamise käigus kunstnike poolt tehtud suuremõõtmeliste pannoodega, mis kujutasid rakette, rahutuvisid ja muid ülla iseloomuga taieseid.

Järjekordse "kunstiteose" kokkulappamine ...

... ja selle tulemus

Ehitusjärgus Mustamäe

Kahjuks ei lahendanud need linnaosad kohalike inimeste korteriprobleeme.

Esmajoones olid need asumid mõeldud Idast saabuvale võõrtööjõule venelastele, kelle hordid ujutasid Eesti üle vastavalt Moskva viie aasta plaanidele.

Eesti oludes tõi selline massiline elamuehitus kaasa sotsiaalseid lisapingeid, sest uued, paneelmajadest koosnevad elurajoonid toimisid samas ka omamoodi immigratsioonipeibutustena. Nõukogude Liidus jagati elanikele kortereid töökoha kaudu. Levinud skeemi järgi ehitas mõni ettevõte endale elumaja ja asutuse ametiühing jagas korterid töötajate vahel, kõigepealt ülemustele, kes soovisid paremat korterit, kui neil juba oli, siis tööeesrindlastele premeerimiseks, siis noortele elu alustamiseks ja lõpuks üldjärjekorras soovijatele. Siinjuures ei tohi muidugi unistada Suure Isamaasõja veterane, kellel oli eelisjärjekord. Maja ehitanud asutus võis kasutada kortereid ka meelitusena uue tööjõu värbamisel. Kiire tööstuse arenemise käigus ei jätkunud 1950. - 70. aastatel Eestis kohalikku tööjõudu ja suured üleliidulised tehased kutsusid just korteritega peibutades Eestisse tööle inimesi Venemaalt. Kuna selliste ettevõtete juhtkond koosnes põhiliselt samuti venelastest, siis eelistati loomulikult oma rahvuskaaslasi eestlastele.

Inimene, kes ei töötanud suures ettevõttes, näiteks õpetaja või arst, pidi ootama riigikorterit üldjärjekorras, mis aga peaaegu üldse edasi ei liikunud.

Tekkis olukord, kus uusi maju kerkis massiliselt, kohalikud lootsid saada sinna omaette korterit ja osadele muidugi ka anti, kuid aastaid kannatlikult järjekorras seisnute kõrval said sinna arvukalt kortereid äsja Venemaalt

värvatud. Pole ime, et nemad tundsid end eesõigustatutena, eestlased aga solvatutena. Oli juhus, kui äsjasaabunud noorele vene naisele pakuti korterit ahiküttega majas. Teadlik slaavitar, kes keskkütte ja vesiklosetiga oli paremal juhul tuttav ehk ainult kuulujuttude põhjal, põrutas selle peale: "See andke oma eestlastele!" (Juhtum leidis aset Riigipangas). Seega muutus aastate jooksul uute elurajoonide maine: algul ihaletud elu paranemise sümbolist sai venestamise tööriist. Ei olnud harvad needki juhused, kui mõni uude elamurajooni teed küsiv piiritagune uusasukas juhatati õige koha asemel kuhugi linnatagusele tühermaale.

Ametlike andmete põhjal jagati 1986. aastal 2/3 uutest korteritest Venemaalt saabunud inimestele. Tallinna Polütehnilise Instituudi poliitilise ökonoomia kateedri dotsendi Vello Rekkaro uuringute kohaselt oli 75% korterisaajatest immigrandid. Ka tollane Tallinna linnapea Harri Lumi oli sunnitud tunnistama, et sisseränne on ületanud taluvuse piirid. Kuna Tallinnas asuvad üleliidulised ehk Moskva alluvusega ettevõtted koosnesid peamiselt vene rahvusest juhtkonnast, kes tööjõu värbamisel eelistasid loomulikult tuua seda sisse piiri tagant. Sama oli juba aastaid enne seda toimunud Ida-Virumaal.

Kuna Tallinna Elamuehituskombinaadi juhtkond esindas samuti peamiselt slaavi rahvust, siis ka enamus ehitajatest olid samuti Venemaalt saabunud nö. asjatundjad.

Uued elamurajoonid olid äravahetamiseni sarnased. Pildil maja Õismäel

Hall ja igav Lasnamäe ...

... ja selle kõige ehitajad - vene spetsialistid ...

... kes peale palgapäeva nägid välja sellised Siiski oli ka kohalikel elanikel võimalik oma korteriprobleeme lahendada.

Selleks tuli astuda mõnda elamukooperatiivi ja lasta ehitada uus korter oma raha eest. Seda võimalust kasutasid paljud, kes muidu oleksid tulutult

oodanud aastatepikkuses korterijärjekorras. Kortereid jaotati, nagu autosidki asutuste ametiühingute kaudu. Kes ei kuulunud mingisse eelistatud gruppi, võis ootama jäädagi. Elamukooperatiiv garanteeris suhteliselt lühikese aja jooksul korterisaamise. Kuid erinevalt üürikorteritest tuli inimestel maksta tunduvalt rohkem. Kui üürikorteris elunev inimene maksis üüriks vaid tühise summa sissetulekutest (üürid ja muud kommunaalteenused Nõukogude Liidus olid tõesti madalad), siis nn. kooperatiivkorteri omanik pidi 15 aasta jooksul maksma välja kogu korteri tegeliku maksumuse koos laenuprotsendiga. Selle eest koosnes elamukooperatiivide kollektiiv suures osas eestlastest. Muide, ka elamukooperatiivi asutamiseks oli üsna suur järjekord.

Idüll nõukogude moodi. Ka need kitsukesed korterid olid korteripuuduses vaevlevate inimeste unistus. * Mina olen, mina olen pioneer, varsti saab mu`st insener, insener ja spetsialist, ehitaja-kommunist .

Nii laulis meie armastatud laulja Georg Ots särasilmsetele lapsukestele, kes sellest järeldasid, et eelkõige peab ehitaja olema kommunist ja alles seejärele spetsialist. Eks see nii kippus pahatihti olemagi.

Mingist kvaliteedist nende majade puhul ei olnud loomulikult mõtet rääkidagi. Lööktöö korras ja pooloskamatute "spetsialistide" kokku klopsitud betoonelamud jätsid soovida nii sisemuselt, kui välimuselt. Üldtuntuks sai ühe soomlase lause: "Kui te poleks öelnud, et tegemist on uue majaga, oleksin arvanud, et see maja on ehitatud kaua enne sõda ja pole peale sõda veel remonti näinud!" (Seejuures soome külaline eksis: enne sõda ehitatud majad olid palju paremas seisukorras.) Väikesed näited ehituskvaliteedist: meie pere tillukese kahetoalise korteri seintele oli tapeet nagu kaugelt seina visatud, kusjuures ilmselt vajaliku tapeedi lõppemise tõttu oli mõni paan teise mustriga. Seejuures ei olnud vaja näha mingit vaeva selle seinast maha saamisega. Sellega sai tapeediks kutsutud pakkimispaberi taoline ollus koos näputäie pahtliga, mis moe pärast seina oli määritud, hakkama paari kuu pärast juba iseseisvalt. Ustelt ja aknaraamidelt koorus värv tavaliselt esimese kütteperioodiga. Kõik korteris olevad ukse- ja aknahingede kruvid olid sisse löödud haamriga, mis muidugi ei hõlbustanud nende väljasaamist.

Põrandalaudadele tekkisid sentimeetrilaiused vahed, milles nii mõnigi pahaaimamatu naiskülaline murdis oma peene kingakontsa. Ventilatsiooniga ei olnud mingit muret, ehkki selleks otstarbeks ettenähtud restid olid naelutatud lihtsalt põrandalaudade peale, ilma mingite eelnevate avadeta nende all. Seda polnud õigupoolest vajagi, sest aknaraamide vahelt tuhises tuul takistamatult korterisse. Muide - esimeseks tööks peale korterisse sisenemist oli WC puhastamine, sest eesrindlikud ehitajad olid jätnud sinna üsna palju tunnuseid oma kunagisest kohalviibimisest. Veevarustus aga ehitustööde ajal puudus. Loomulikult ei olnud keegi näinud vaeva koristustöödega ja kogu ehitusjärgne sodi tuli vastsetel korteriomanikel ise likvideerida. Seejuures oli viimistlejateks tollase ülikuulsa ehitusmeistri Ludvig Vammuse eesrindlik brigaad. Meister Ludvigist öeldi kiitvalt, et mees pidavat töödega "sina" peal olema. Ainuüksi mõte sellest, et leidus ka maju, kus tegutsesid tööd teietavad spetsialistid, hirmutab! Peale kõige muu ei leidunud korteris ühtegi püstloodis seina, sest lood ehk vaaderpass oli

nõukogude ehitusspetsialistidele ilmselt tundmatu tööriist.

Kui korter oli lõpuks käes, tuli seda hakata ka sisustama. Ei saa öelda, et mööblit polnud üldse saada. Oli, kuid selle valik oli äärmiselt väike. Seega võis ilma mõnda korterisse sisenemata olla peaaegu kindel, milline sisustus meid seal vastu võtab. Vahe oli ainult pererahva stiilitunnetuses. Enamasti kiirmeetodil ja kõikuva kvaliteediga materjalist valmistatud mööbel ei jätnud mingit luksuslikku muljet.

Kasevineeriga viimistletud puhvetkapp ...

... ja nn. neerukujuline laud olid peaaegu vältimatu osa korterisisustamisel Kuna pahatihti oli kogu see mööbel valmistatud pooltoorest materjalist, siis ei olnud mingi ime, kui kapiuksed kaardusid ja sahtlid ei liikunud.

Majanduslikult veidi võimekamad pered eelistasid tellida oma mööbli eratellimusena selleks spetsialiseerunud ettevõtetest. Loomulikult oli see mõnevõrra kallim, kuid eeliseks oli korteri omanäolisus. Üheks suureks probleemiks oli telefon, õigemini selle saamine. See tilisev tehnikaime, mis mujal maailmas elavale inimesele on iseenesestmõistetav, oli meie riigis tohutu defitsiit. Telefoni kuumaks oli peaaegu olematu ja ka kõneminuti tasu puudus, kuid millegipärast ei suudetud suurendada telefonijaamade mahtu ja seega oli telefoni saamine võimalik peamiselt ainult olemasolevat liinide arvel ehk siis, kui keegi senistest telefoniomanikest mingil põhjusel loobus oma sidevahendist. Kuna võib arvata, et seda ei juhtunud just iga päev, siis ei liikunud ka järjekord.

Minu ema oli telefonijärjekorras 16 aastat, kuid ei nihkunud sammugi ettepoole. Niivõrd palju leidus kõikvõimalikke "teenetega" inimesi, kellele see tehnikasaavutus võimaldati eelisjärjekorras, eelkõige loomulikult sõjaveteranid. Üksik pensionär ei huvitanud kedagi. On vist asjatu lisada, et ilma ta lõpuks jäigi.

Sarnaselt telefoniga oli puudus ka televiisoritest, mida ometi toodeti üsna mitmes Nõukogude Liidu tehases. Üheks otsitumaks televiisoriks oli omal ajal

"Rekord". See oli ka üks esimesi, millel oli enam-vähem televiisori välimus.

Neile eelnenud KVN-id oma postkaardisuuruse ekraaniga, mille ette käis destilleeritud veega täidetud klaaslääts, ei olnud kuigi nõutud kaup, kuigi parema puudusel pidi ka see asja ära ajama.

Televiisor KVN läätsega, mis pidi täitma suurendusklaasi rolli Järjekorrad kauplustes, millest tuntuim, Tallinnas, Suur-Karja tänaval asuv kauplus kandis samuti nime "Rekord", olid televiisori "Rekord" ostmiseks hullumeelsed. Inimesed ootasid päevade kaupa elavas järjekorras.

Proovisime oma õnne meiegi, kuid loobusime peagi. Kuna saadaval oli ka teine televiisor, plekk-kastiga "Zarja", siis jäigi meie valik pidama sellele. Seda enam, et seda sai ilma järjekorrata. Nii algaski meie lähem tutvus kaugenägemisega pläriseva pildikasti vahendusel.

Imekombel osutus meie "plekkliisu" üllatavalt töökindlaks samal ajal, kui mitmed "Rekordite" omanikud pidid oma kaugenägemisaparaate üsna sageli remontima. Tuntud nõukogude kvaliteedi tõttu olid need tehnikaimed üksjagu kapriissed, mille tõttu remondimeeste äri õitses. Seda eriti hiljem, kui tekkis vajadus seadistada pildikastid ümber Soome televisioonisaadete vastuvõtmiseks. Esialgu ei võidud loomulikult millestki sellisest unistadagi, seda enam, et Soome televisioon alustas tegutsemist meie omast mõned aastad hiljem. * Ühes Venemaa lasteaias jutustas lasteaiatädi mudilastele Nõukogude Liidust. Ta rääkis lastel, kui hästi elavad nõukogude lapsed, kuidas nende eest hoolitsetakse, kuidas nende vanemad elavad külluses ja õnnes. Väike Vanja hakkas äkki kibedalt nutma. Kui kasvataja küsis temalt, miks ta nutab, vastas poisike läbi pisarate:"Tahan ka Nõukogude Liitu!"

Täiskasvanutega oli asi muidugi pisut keerulisem. Lastele võib muidugi rääkida, mida tahes. Neid on võimalik uskuma panna mistahes muinasjuttu.

Nõukogude Liidus ei eksisteerinud vastavat propagandaministeeriumi selle nimetuse otseses mõttes, nagu seda oli olnud Göbbelsi juhitav asutus Saksamaal. Selleks polnud ka vajadust, sest propagandaga tegeles iga vähegi kõrgem ametiasutus eesotsas meediaga. Inimestele püüti selgeks teha, kuivõrd õnnelik peaks olema Vasja või Maša, et nad elavad muinasjutumaal.

Ja kuna tilkuv vesi võib õõnestada kivi, siis võib ka pidevalt korratav vale muutuda tõepäraseks. Just sellele lootsidki nõukogude võimumehed. Nad jätsid tähele panemata ainult ühe väikese pisiasja: ilus jutt ja igapäevane elu ei sobinud kuidagimoodi kokku. Kui igast võimalikust meediaallikast kostus ainult kiidulaule suure Nõukogude Liidu edusammudest, tegelikkus aga pööras selle kauni muinasjutu pea peale, siis ei olnud vaja omada erilist analüüsivaistu, et taibata tõde. Ja see tõde oli valus. Valus ja kurvastav. Keegi meist ei tsiteerinud toidusabas seistes surematuid värsse punasest kommunismipäikesest ega lugenud samavärvi loosungeid seintel. Kahjuks puudus julgus oodata ka midagi muutuvat selles suures okastraadiga piiratud vangilaagris, mida nimetati Nõukogude Liiduks.

* * * Ei suuda lindu aheldada m체체rid, neist k천rgemal k채ib tema vaba lend ... *

Laulev revolutsioon

Eestlased ei ole kunagi leppinud võõrvõimuga. Läbi kogu okupatsiooniaja oleme kandnud südames vabaduseaadet. Kord vaiksemalt, kord valjemini on Eesti rahvas avaldanud oma meelsust niivõrd, kui see antud ajajärgul võimalikuks on osutunud. Suurem osa meie rahvast ei ole kunagi võtnud omaks talle pealesunnitud ideoloogiat, olgu siis sundijateks Moskva või Tallinna parteiladvik. Suuremaks väljaastumiseks oli meie jõud liiga kasin.

Kõik mäletasid hästi, mis juhtus 1956. aastal Ungaris või 1968. aastal Tšehhoslovakkias. Kuna tegemist oli Euroopa südames asuvate riikidega, kajastati neid sündmusi laialdaselt maailma meedias. Kes oleks aga pööranud tähelepanu ühe väikese riigi eneseavaldusele, mis pealegi asus tollase Nõukogude Liidu territooriumil ja koosseisus? Moskva demagoogia on üldtuntud. Ka kõige laialdasem vabadusvõitlus oleks pisendatud moskvapoolses meedias huligaansetel ajenditel toimunud mässuks, mille rahva "arukam" osa raevukalt hukka oleks mõistnud. Just selliselt valgustas nõukogulik ajakirjandus Ungari ülestõusu.

1980.-ndate aastate keskpaiku oli käärimine rahva hulgas jõudnud haripunkti. Tänu Mihhail Gorbatšovi leevenduspoliitikale oli saavutatud mõningane tegutsemisvabadus. Seda kasutati koheselt ära ja nii sündis "Laulev revolutsioon", mille tulemusena saavutas Eestimaa ilma verevalamiseta vabaduse ja sõltumatuse. 40 aastat peremehetsenud vallutaja oli sunnitud pakkima oma asjad ja võtma nukralt ja löödult ette sama tee, mida mööda oldi peremeestena saabutud. Seekord vastassuunas. Juba teist korda ajaloos oli väike Eesti Vabariik näidanud suures ülekaalus olevale okupandile kätte tema tegeliku koha. Eestimaa oli taas kord vaba!

Maailm suhtus sellesse erinevalt. Island, Läti ja Leedu olid riigid, mis koheselt tunnustasid Eesti Vabariiki. Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Venemaaga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega, mis oli loomulikult mõeldamatu. Hoopis kummaliselt käitus USA president George Bush, kes alles septembris, kui NSV Liit oli "andnud" Eestile iseseisvuse, nõustus tunnustama Eesti Vabariiki iseseisva riigina. Ometi oli USA alati sõnades keeldunud nõustumast Balti riikide okupeerimisega Nõukogude Vene poolt.

Sõnu on hea teha, kui neile ei pea järgnema tegutsemist! Muide, selliselt käitudes kordas USA president ajalugu. Nimelt keeldusid Ameerika Ühendriigid tunnustamast Eesti iseseisvuspüüdlusi ka 1918. aastal. 12. jaanuaril 1918. vastas meie saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele

palvele USA saatkonna nõunik, et Ameerika Ühendriigid küll tunnustaksid Eesti iseseisvust, kui selleks Venemaa enamuse nõusolek oleks. Seni aga, kui Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat Ühendriikidel raske oma seisukohta välja öelda. Seega veeretas nimetatud ametimees oskuslikult oma riigi kaelast ära kogu vastutuse. Nüüd, 1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Lõpetuseks Kui ma hakkasin kirjutama seda jutustust, ei olnud mul aimugi, mida kõike see peaks sisaldama. Alguses kavatsesin kirjutada vaid üksikutest episoodidest, mis oleksid kõige iseloomulikumad eesti rahva elus minu silmade läbi nähtuina. Kuid teema kiskus mind kaasa ja silmade ette kerkisid üha uued ja uued pildid minevikust, mida ma ise olen läbi elanud. Minuealisi jääb aastatega ikka vähemaks ja vähemaks. Võib-olla kunagi aastate pärast loeb keegi neid meenutusi ja keeldub uskumast, et midagi sellist võis olla.

Siiski ei ole ma midagi omast peast välja mõelnud, vaid kirja pannud selle, mis on tegelikult juhtunud. Seda niihästi oma mälestuste järgi, kui ka mujalt kuuldud juttude põhjal. Paljustki olen jätnud rääkimata. Kõiki tolleaegseid nähtusi ja sündmusi ei ole võimalik üksikasjalikult kirjeldada kasvõi ruumipuuduse tõttu, mida käesolev koduleht seab. Kindel on ainult see, et inimene, kes on elanud suurema osa oma elust "nõukogude paradiisis", ei ole kunagi võimeline tunnustama edaspidises elus kommunismi reaalselt eksisteeriva eluvormina.

Võib küsida, kas kogu meie elu oli ainult üks auklik tee ilma selle paljuräägitud valguseta tunneli otsas. Ei, seda mitte. Nii mõnigi asi oli isegi paremini korraldatud ja inimsõbralikum. Võimalik ka, et inimesed tundsid vähem stressi. Puudus hirm tuleviku ees. Tööpuudus oli tundmatu mõiste, arstiabi ja koolitus olid tasuta. Eluase, nii hea või halb, kui see oligi, oli kõikidel olemas ja suhteliselt odav. Toit ei olnud veel kõikvõimalike kemikaalidega mürgitatud. Pensionile pääses varakult ja pensionid olid inimväärsed. Inimene, kes tahtis tööd teha ja sellega hakkama sai, võis elada rahuldavalt. Tal oli vaja ainult ühte: hoida pool suud kinni ja mitte mõelda sellele, et me ei ole iseseisva riigi kodanikud, vaid kuulume Moskva alluvusse.

Vastavalt Moskva ettekirjutustele pidi eesti rahvas unustama oma päritolu ja sulanduma aegamööda Nõukogude Liidu segarahvuse hulka. Kaotama oma identiteedi, oma rahvuse, kultuuri ja meelsuse. See oli asi, millega me ei suutnud leppida. Kaasajooksikuid ja karjeriste leidus, nagu neid leidub iga rahvuse hulgas igal ajastul. Paljud saavutasid kõrge positsiooni ega tundnud mingit vajadust teistsuguse elu järele. Oma heaolu nimel võib müüa rahvustunde, südametunnistuse ja oma rahvagi. Kuid need olid vaid üksikud näited. Suurem osa inimestest kandis edasi südames igatsust vabaduse järele.

Vabadus oli see, millest tunti kõige rohkem puudust. Vabadus, nagu paljud muudki mõisted on, teadagi, suhteline. Meil oli võimalus reisida kogu suures Nõukogude Liidus eriliste piiranguteta. Käies ühte jalga valitseva korraga, võis saavutada heakskiidu kõrgemalt poolt. Kuid meie rahvustunne oli riivatud. Me ei suutnud endid samastada homo sovieticus`ega ja me tahtnudki seda teha. Me olime südames eestlased ja tahtsime ennast ka sellena tunda. Laulupeod olid meile meie eneseavalduse vahenditeks. Neil päevadel olime me eestlased. Tõelised. Lõpuks ometi! Olgugi, et me teadsime - pühapäevad mööduvad ja ees ootavad jälle argipäevad.

* * * Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull' truuiks surmani, mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa!

Tallinnas 2009 Lisad - Dokumendid ja lepingud Lisa 2 - Vilhelm Reimanni paskvill "Tallame puruks valgesoome mao" Lisa 3 - Välismaa press teatab ...

Lisa 4 - Nürnbergi protsessi tõed ja valed Lisa 5 - Rootsi loovutas sõjapõgenikke NSV Liidule: Hans Lindemanni lugu Lisa 6 - Okupatsiooniaegne trükitsensuur Eestis Lisa 7 - Raamatu saatusest Eestis

Lisad Lisa 1 Dokumendid ja lepingud 1. Manifest Eestimaa rahvale 2. Rahuleping Eesti ja Venemaavahel 02. veebruaril 1920 Tartus 3. Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingu tekst 4. Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingu salajane lisaprotokoll 5. Salajase lisaprotokolli tekst 6. Vastastikuse abistamise pakt Eesti vabariigi ja NSV Liidu vahel 7. KONFIDENTSIAALNE PROTOKOLL 04 ERA.957.18.78 lk.9.jpg 8. Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, konfidentsiaalne 9. Nõukogude okupatsioonivägede tarbeks rekvireeritavad hooned Tallinnas 10. Punalipulise Balti Laevastiku juhataja käsk Naissaarele ja Aegnale sooritatava dessandi ettevalmistamise kohta 11. Punalipulise Balti Laevastiku sõja-õhujõudude staabi lahingukäsk Eesti blokeerimise ja ründamise kohta 12. Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele Eesti vallutamiseks 13. Sõjavägede ülemjuhataja määrus pildistamise ja filmimise keelamise kohta 14. Atlandi Harta 15. MRP lepingu tühistamise otsus

Manifest Eestimaa rahvastele Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil "kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".

Nüüd on see aeg käes.

Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enese määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: EESTIMAA tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS VABARIIGIKS. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.

Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Kõigi

naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ßhtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka

täieliku erapooletusega vastatakse.

Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima: 1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.

2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.

3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada.

5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.

6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.

7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste

lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Su üle Jumal valvaku Ja võtku rohkest õnnista, Mis iial ette võtad sa, Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik! Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU 24. veebr. 1918. a.

* * *

RahulepingEesti ja Venemaavahel 02.veebruaril 1920 Tartus http://www.nommevalitsus.org/index.php? option=com_content&view=article&id=307&Itemid=134&lang=et andmed sisestatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi kunstilise kakskeelse (eesti-vene) väljaande järgi, Tallinn 1989

EESTI ühelt poolt ja VENEMAA teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha ja määrasid selleks oma volinikkudeks:

EESTI DEMOKRAATLIKU VABARIIGI VALITSUS – Asutava Kogu liikme Jaan Jaani poja POSKA Asutava Kogu liikme Ants Jaani poja PIIP’i Asutava Kogu liikme Mait Aleksandri poja PÜÜMANN’i Asutava Kogu liikme Julius Jüri poja SELJAMAA ja Kindralstaabi kindralmajori Jaan Heinrichi poja SOOTS’i ja VENEMAA SOTSIALISTLIKU FÖDERATIIVSE NÕUKOGUDE VABARIIGI RAHVAKOMISSARIDE NÕUKOGU – Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaväeliste ja Kasakate Saadikute Nõukogu Täidesaatva Keskkomitee liikme Adolf Abrami poja JOFFE ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liikme Isidor Emmanueli poja GUKOVSKY Nimetatud volinikud, kokku tulnud Tartus, leppisid, pärast vastastikust volituste ettenäitamist, mis tarvilikus vormis kokkuseatuteks ning täitsa korras olevateks tunnistati, järgnevas kokku: ARTIKKEL I Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord ARTIKKEL II Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.

Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid

kohustusi Venemaa vastu.

ARTIKKEL III 1.Riigi piir Eesti ja Venemaa vahel läheb: Narva lahest üks verst lõuna pool Kalameeste majast Ropscha küla peale, edasi Mertvitskaja jõekest ning Rossoni jõge mööda Ilkino külast ühe versta kauguselt lääne pool Keikino küla, poole versta kauguselt lääne pool Isvosi küla Kobõljaki küla peale, Schtschutschka jõesuu, Krivaja Luka küla, Petschurki karjamõis, Vtroja jõe kolme algharu kokkujooksu koht, Kuritscheki küla lõunapoolne serv ühes selle maadega, sirge joon Peipsi järve keskkohta, kesk Peipsi järve ühe versta kauguselt ida pool Piirisaart (Porka), edasi järve kitsuste keskkohta mööda kuni Salu saareni; kitsuse keskkohalt Salu saare juurest edasi Talabski saarte ja Kamenka saare vahelise kitsuse keskkohta, lääne poolt Poddubje küla (Pihkva järve lõunakaldal), raudtee vahihoone Grjadischtsche küla juures, lääne poolt Schahintsõi küla, ida poolt Novaja küla, Poganovo järv, Babina ja Võmorski küla vahelt pooleteise versta kauguselt lõuna pool metsavahi maja (mis Glõbotschinast põhja pool), Sprechtitschi küla ja Kudepi karjamõis.

M ä r k u s 1. Käesolevas artiklis kirjeldatud piirid on märgitud punase värviga selle artikli esimest lisa moodustaval kaardil (mõõt kolm versta tollis).

Lahkumineku korral teksti ja kaardi vahel on otsustav tähtsus tekstil.

M ä r k u s 2. Riigipiiride ajamist mõlemate lepinguosaliste vahel ja piirimärkide ülesseadmist toimetab eriline piiri segakomisjon ühesuuruse liikmete arvuga kummaltki poolt. Tõeliku piiri ajamise juures otsustatakse nende asundatud paikade kuuluvus, mille üle see piir läheb, ühe või teise lepinguosalise territooriumi külge, ülemalmainitud komisjoni poolt etnograafiliste, majandusliste ning majapidamisesse puutuvate tundemärkide järele.

2.Eesti territoorium ida pool Naroova jõge, Naroova jõgi ja Naroova jõe saared, samuti kogu maariba lõuna pool Pihkva järve, ülemalmainitud riigipiiri ning BorokSmolni-Belkova-Sprechtitschi külade joone vahel, loetakse sõjalises suhtes neutraalseteks kuni esimese jaanuarini ükstuhat üheksasada kakskümmend kaks.

Eesti riik kohustub mitte mingisuguseid sõjavägesid pidama neutraalsel maaribal peale nende, mis piirivalveks ja korra alalhoidmiseks vajaduslikud, ja mitte suuremal arvul, kui selle artikli II lisas on ette nähtud, kindlustusi ega vaatlemispunktisid seal mitte rajama, sõjalisi ladusid mitte asutama, olgu missuguse sõjalise ehk tehnilise

varandusega tahes, peale lepingus lubatud väeosadele tarvisminevate, ja samuti baasisid ega ladusid mitte sisse seadma, olgu missuguste laevade ehk õhulaevastiku jaoks tahes.

3.Venemaa kohustub oma poolt kuni esimese jaanuarini ükstuhat üheksasada kakskümmend kaks Pihkva sihil lääne pool joont – Velikaja jõesuu läänekallas, Sivtseva küla, Luhnova küla, Samulina küla, Schalki küla ja Sprechtitschi küla – sõjavägesid mitte pidama, peale nende, mis piirivalveks ja korra alalhoidmiseks vajaduslikud, ja mitte suuremal arvul, kui selle artikli II lisas on ette nähtud.

4.Lepinguosalised kohustuvad mitte pidama Peipsi ning Pihkva järvedel sõjariistadega varustatud laevu.

Lisa I (Kaart) Lisa II Mõlemad lepinguosalised kohustuvad: 1.Viima kahekümnekaheksandaks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist maakohas Soome lahe ja Schtschutschka jõesuu vahel oma sõjaväed riigipiirini oma territooriumile.

2.Viima oma territooriumile neljakümneteiseks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist oma sõjaväed ühes kogu materjaaljagude, varanduse ja ladudega neutraalribadest ja –zoonidest, kus neid artikkel III p.2 ja 3 põhjal, peale piirivalve ja korrakaitse vägede, ei tule pidada.

3.Välja viima neljakümneteiseks päevaks pärast rahulepingu ratifitseerimist Peipsi ja Pihkva järvedest artikkel III p.4, täitmiseks sõjariistadega varustatud laevad ehk neilt maha võtma suurtükid, miiniaparaadid ja abinõud miinitõkete väljapanemiseks ning igasugused võitlustagavarad.

4.Neutraalribades ja –zoonides, kus sõjavägesid ei tule pidada, hoidma piirivalve teenistuses esimesel kuuel kuul, pärast rahulepingu ratifitseerimist mitte üle neljakümne inimese, pärast seda mitte üle kolmekümne inimese ja riigipiiri-versta kohta, kusjuures luba on riigipiirile üles seada okastraataedu. Sisemise korra alalhoidmiseks ei tohi pidada üle viiesaja inimese igas maaribas ehk zoonis.

5.Tollivalveks Peipsi ja Pihkva järvedel mitte pidama muid kui vahilaevu, mis on varustatud mitte suuremate kui neljakümneseitsme-millimeetrilise kaliibri suurtükkidega ning kuulipildujatega, mitte üle kahe suurtüki ja kahe kuulipilduja iga laeva kohta, kusjuures nende laevade arv ei tohi olla üle viie.

ARTIKKEL IV Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õiguse liikumata varanduse peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse.

Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust.

Selle ja teise poole Valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast.

M ä r k u s: Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.

ARTIKKEL V Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.

ARTIKKEL VI Mõlemad lepinguosalised kohustuvad Soome lahe rahvusvahelise neutraliseerimise korral tähendatud neutralisatsiooniga neil tingimustel ühinema, mis kõigi asjast huvitatud riikide osavõttel välja töötatud ning vastavate rahvusvaheliste aktidega kindlaks määratud; samuti ka oma mereväe jõud, ehk osa neist, kui seda peaks tähendatud rahvusvahelises kokkuleppes määratama, selle rahvusvahelise kokkuleppe nõuetele vastavasse seisukorda seadma.

ARTIKKEL VII Mõlemad lepinguosalised kohustuvad: 1.Igasuguste vägede viibimise oma pinnal ära keelama, peale Valitsuse omade ja nende sõprusriikide vägede, kellega ühel lepinguosalisel sõjaline konventsioon tehtud, kes aga teise lepinguosalisega tegelikult sõjajalal ei seisa; samuti oma territooriumi piirides ära keelama meeskonna kogumise ning mobiliseerimise seesuguste riikide, kui ka organisatsioonide ja rühmade väeridadesse, kes oma eesmärgiks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega.

2.Neilt lepinguosaliste riikide territooriumidel viibivatelt maaväe osadelt ning

mereväe jõududelt, kes kuni esimese oktoobrini ükstuhat üheksasada üheksateist nende riikide Valitsustele ei allunud, sõjariistad ära võtma; kõike maa- ning mereväe varandust, suurtükiväe- ning intendandi- (peale toitluse ja asjaliste), inseneri- ja õhusõidu-materjaalisid, see on, suurtükka, kuulipildujaid, püssa, raid-sõjariistu, lasketagavarasid, aeroplaanisid, soomusautosid, tankisid, soomusrongisid ja muud sõjalist varandust, mis tähendatud maaväe osade ning mereväe jõudude omad, kuni esimese jaanuarini ükstuhat üheksasada kakskümmend kaks neutraliseerima ning immobiliseerima, välja arvatud see sõjaline varandus ning need tehnilised vahendid, mis lepinguosaliste või teiste riikide omad ning tähendatud väeosadele ja jõududele tarvitamiseks antud, kusjuures teiste riikide sõjaline varandus ning materjaalid kuue kuu jooksul selle rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates välja tulevad vedada.

Sõjariistade äravõtmine ülemalmainitud maa- ning mereväe jõududelt, kui ka mainitud sõjaväeladude ja Valitsustele mitte alluvate vägede kogu sõjavaranduse ning tehniliste vahendite immobiliseerimine ja neutraliseerimine peavad olema lõpetatud: esimesed kolmkümmend protsenti kõigist neist maa- ja mereväe jõududest ning varandusest, mis immobiliseerimisele ning neutraliseerimisele tulevad, seitsme päeva jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates, hiljemini aga igal järgneval nädalal kolmkümmend viis protsenti kõigest tähendatud määrast.

3.Valitsustele mitte alluvate sõjavägede soldatitele ja komando koosseisule, kellelt eelmise (2.) punkti põhjal sõjariistad ära tulevad võtta, ära keelama lepinguosaliste valitsusvägedesse astumast, üks kõik mis kujul, muu seas ka vabatahtlikkudena, välja arvatud: a)Eesti rahvusest isikud, kes väljaspool Eesti piirisid elasid, kuid Eesti kodakondsust opteerivad; b)mitte Eesti rahvusest isikud, kes kuni esimese maini ükstuhat üheksasada üheksatest Eesti territooriumil asusid, kuid Venemaa kodakondsust ei opteeri; c)mitte Eesti rahvusest isikud, kes Venemaa kodakondsust ei opteeri ja kes kuni kahekümneteise novembrini ükstuhat üheksasada üheksateist Eesti Valitsuse vägedes teeninud.

Alampunktide a, b ja c all ülesloetud liikide hulka kuuluvatel isikutel on õigus Eesti Valitsuse vägedesse astuda.

4.a)Riikidele, kes teise poolega tegelikult sõjajalal seisavad, ja organisatsioonidele ning rühmadele, kes endile sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega eesmärgiks

seavad, ära keelama oma sadamate kaudu ja territooriumi mööda kõige selle vedu, mida teisele lepinguosalisele kallaletungimiseks võidaks kasutada, nagu: niisuguste riikide, organisatsioonide ja rühmade sõjariistus jõud, sõjaline varandus, sõjatehnilised vahendid ning materjaalid, samuti suurtükiväe-, intendandi-, insenerija õhusõidumaterjaalid. b)Peale rahvusvahelises õiguses ettenähtud juhtumiste ära keelama igasuguste sõjalaevade, suurtüki- ning miinipaatide jne. läbilaskmise ja nende viibimise oma territoriaalvetes, kui nad niisuguste organisatsioonide või rühmade omad, kes oma ülesandeks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega, või riikide päralt, kes teise lepinguosalisega sõjajalal seisavad, ja kui nende eesmärgiks on teisele lepinguosalisele kallaletungimine, ning kui tähendatud otstarve teatavaks on saanud sellele lepinguosalisele, kellele need territoriaalveed ja sadamad kuuluvad.

5.Oma territooriumil mitte mingisuguste organisatsioonide ega rühmade moodustamist ega viibimist lubama, kes teise lepinguosalise kogu või osa territooriumi valitsuseks olla pretendeerivad, samuti ka mitte lubama nende organisatsioonide ja rühmade esituste ega ametlikkude isikute viibimist, kelle eesmärgiks on teise lepinguosalise Valitsuse kukutamine.

6.Lepinguosaliste Valitsused kohustuvad ühel ajal rahulepingu ratifikatsioonide vahetamisega vastamisi andmeid ette panema Valitsustele mitte alluvate: vägede seisukorra, nende sõjaliste (nii liikuvate, kui liikumata) ladude ja sõjalise ning tehnilise varanduse kohta, mis sõjalise tegevuse seismapanemise lepingu tegemise silmapilgul, see tähendab, kolmekümne esimesel detsembril ükstuhat üheksasada üheksateist nende territooriumil leidusid.

7.Kõigi vastavate sõjaliste tagatiste täitmise järele valvamiseks asutatakse segakomisjon, mille kokkuseade, õigused ja kohustused kindlaks määrab juhatuskiri, mis selle artikli lisas avaldatud.

Lisa. JUHATUSKIRI artikkel VII punkt 7.põhjal asutatavale segakomisjonile 1.Artikkel VII ettenähtud vastavate sõjaliste tagatiste täitmise järele valvamiseks asutatakse mõlemate lepinguosaliste esitajatest segakomisjon.

2.Komisjoni hulka kuulub kummaltki poolt neli isikut, nimelt: esimees, kaks sõja- ja üks mereametkonna esitaja.

3.Komisjoni peale pannakse kõigi artikkel VII p.2. tähendatud tingimuste täitmise faktiline järelevalve selle juhatuskirja alamaljärgnevate punktide korras ning tähtaegadel, mis samas punktis näidatud.

M ä r k u s: Teated artikkel VII punkt 3. järele antakse komisjonile, kui seda tärgata võivate lahkuminekute selgitamiseks vaja läheb, vastavate Valitsuste kaudu.

4.Komisjon saab vastavalt Valitsuselt ehk viimase poolt juhatatud kohalistelt orgaanidelt kõik tarvilikud teated sõjaliste tagatiste tingimuste täitmise asjus.

5.Tõepärase kontrolli teostamiseks sõjaliste tagatiste täitmise suhtes on komisjonil eelmises (4.) punktis tähendatud teadete põhjal õigus neid teateid koha peal faktiliselt järele katsuda ning, kui seda vaja peaks olema, kohale sõites kõike, mis artikkel VII p.2. nimetatud, järele vaadata.

6.Komisjoni liikmete takistamata läbikäimiseks oma Valitsustega seatakse otsekohene telegraafiühendus (Houghes’i aparaat) komisjoni asukoha, Rakvere linna, ja Petrogradi või Moskva vahel sisse. Komisjoni viibimise ajal Venemaa piirides määratakse tema asukohaks Pihkva linn, kust otsekohene telegraafiühendus (Houghes’i aparaat) Tallinnaga sisse seatakse. Peale selle on neil esitajatel õigus takistamata telegrammisid saata ning kiirkäskjalgu läkitada. Kiirkäskjalgade kaudu läkitataval, kui ka saadaval kirjavahetusel on diplomaatliku kirjavahetuse õigus.

7.Oma töö tagajärgedest ja oma otsustest teeb komisjon üleüldised protokollid (Eesti ja Vene keeles), mis vastavatele Valitsustele ka ette pannakse.

8.Kui komisjon oma kohused, mis selle juhatuskirja p.3. põhjal tema peale pandud, ära täitnud ning faktilise järelekatsumise sama juhatuskirja p.5. näidatud korras lõpetanud, loetakse komisjon likvideerituks, kuid igatahes mitte hiljem ühekuulist tähtaega sellest päevast arvates, mil vastav Valitsus teatanud, et tema poolt komisjoni mõjuvõimu kuuluvate sõjaliste tagatiste tingimused on täidetud. Mõlemate Valitsuste kokkuleppel on tarbekorral luba komisjoni tegevuse aega pikendada.

ARTIKKEL VIII Mõlemad pooled vastastikku loobuvad oma sõjakulude, see on, sõjapidamiseks kulutatud riigi-väljaminekute tasumisest, kui ka sõjakahjude, see on, niisuguste kahjude tasumisest, mis neile või nende kodanikkudele tehtud sõjaliste korralduste läbi, kaasa arvatud igasugused vaenlase maal ettevõetud rekvisitsioonid.

ARTIKKEL IX Mõlemate poolte sõjavangid tulevad kõige lühemal tähtajal

kodumaale tagasi toimetada. Sõjavangide vahetamise kord määratakse kindlaks selle artikli lisas.

M ä r k u s 1. Sõjavangide all mõistetakse isikuid, kes on vangi võetud ja ei teeni selle riigi sõjaväes, kes nad vangi võtnud.

M ä r k u s 2. Sõjavangid, kes on vangi võetud Valitsusele mitte alluvate sõjavägede poolt ja kes ei ole astunud tähendatud sõjavägede ridadesse, tulevad tagasi anda üleüldisel alusel.

Lisa. 1.Mõlemate poolte sõjavangid lastakse koju sedamööda, kui palju nad mitte ei soovi selle riigi nõusolekul, mille territooriumil nad asuvad, tema piiridesse jääda või mõnda teise riiki minna.

2.Sõjavangide vahetamise tähtajad määratakse kindlaks vastavate Valitsuste poolt pärast rahulepingu ratifitseerimist.

3.Sõjavangide vabastamisel antakse neile tagasi nende isiklik varandus, mis neilt ära võeti selle riigi võimude käsutusel, kes nad vangi võttis, kui ka alles väljamaksmata ehk arvesse võtmata osa nende palgast.

4.Kumbki lepinguosaline kohustub tasuma oma sõjavangi langenud kodanikkude ülevalpidamise kulud, mis vastane pool kannud, sel määral, kui palju need kulud ei ole kaetud sõjavangide tööga riigi- ehk era-ettevõtetes. Väljamaksmine sünnib selle riigi rahas, kes vangi on võtnud.

M ä r k u s. Kulud, mis sõjavangi ülevalpidamise eest tasuda tulevad, seisavad koos tema peale ärakulutatud moonast, asjalisest ja rahalisest varustusest.

5.Sõjavangid saadetakse escheloonidena riigipiiridele selle riigi kulul, kes nad vangi võtnud; üleandmine sünnib kokkuseatud nimekirjade järele, milles peab ära tähendatud olema sõjavangi ees- isa- ja perekonnanimi, vangivõtmise aeg, samuti ka sõjaväe osa, kus sõjavang vangilangemise ajal teenis. Ja kas sõjavang oli vangis viibimisel kaelakohtu-kuritööde eest süüdi mõistetud, nimelt missuguste eest ja

millal.

6.Otsekohe peale rahulepingu ratifitseerimist asutatakse sõjavangide vahetamise komisjon, mis koos seisab neljast esitajast kummagi lepinguosalise poolt. Selle komisjoni kohuseks on käesoleva lisa tingimuste täitmise järele valvamine, kodumaale saatmise viisi ja korra äramääramine, samuti ka mõlemale poole koju tagasilastavate sõjavangide kulude kindlaksmääramine andmete põhjal, mis vastav pool üleandmisel ette toob.

ARTIKKEL X Ühel ajal sõjavangide ja interneeritud kodanliste isikute kojusaatmisega vabastavad lepinguosalised nad nuhtlusest, mis nende peale pandud kohtuotsuste järele kuritegude eest, mis tehtud vastase poole kasuks, ja samuti ka igasugustest distsiplinaarkaristustest.

Amnestia alla ei käi isikud, kes nimetatud kuritööd ja distsiplinaar-kuriteod toime pannud pärast rahulepingu allakirjutamist.

Sõjavangid ja interneeritud kodanlised isikud, kes kriminaalkohtu poolt süüdi mõistetud enne selle lepingu ratifitseerimist, ehk olgu ka pärast ratifitseerimist, kuid ühe aasta jooksul ratifitseerimise päevast arvates amnestia alla mitte käivates kuritegudes, saadetakse kodumaale tagasi pärast nuhtluse kandmist.

Need, kelle vastu on tõstetud kaelakohtuline süüdistus amnestia alla mitte käivates kuritegudes, antakse isamaa võimude kätte ühes kõigi nende vastu tõstetud süüdistuse asjus kogutud andmetega, kui aasta jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates kohtuotsust ei ole tehtud.

ARTIKKEL XI Venemaa ütleb enese lahti nii liikuva kui liikumata üleriikliku Vene Kroonu varanduse temale üleandmisest või selle väärtuse tasumisest, milles see varandus ka ei seisaks, siia hulka arvatud sõjalised ja teised ehitused, kindlustused, sadamad, iga liiki laevad, ühes arvatud ka sõjalaevad, laevakoormad jne., niisama ka igasugustest Vene Kroonu õigustest temale mitte kuuluva eraisikute liikuva ja liikumata varanduse peale, niipalju kui kõik need ülesloetud varandused on Eesti territooriumil, käesolevas lepingus määratavates piirides, või Eesti territooriumile külgnevates vetes, või olid seal Saksa okupatsiooni ajaks, s.o. kahekümneneljandaks veebruariks ükstuhat üheksasada kaheksateist, samuti õigustest laevade peale, ühes arvatud sõjalaevad, mis tulid sinna Saksa okupatsiooni ajal või, lõpuks, on kinni

võetud järgnevas Eesti ja Venemaa vahelises sõjas Eesti sõjajõudude või teiste poolt, ning on üle antud Eestile. Kõik ülesloetud varandused tunnistatakse Eesti ainuomanduseks, vabaks igasugustest kohustustest, arvates viieteistkümnendast.novembrist ükstuhat üheksasada seitseteist, või kui Venemaa nad on hiljemini omandanud, siis nende omandamise ajast.

Eestile lähevad kõik Vene Kroonu rahalised nõuded Eesti kodanikkude vastu, kui need nõuded peab täidetama Eesti territooriumil, sealjuures ainult sel määral, kui need nõuded ei ole kustutatud deebitoride vastunõuete läbi. Dokumendid ja aktid, mis käesolevas punktis tähendatud õigusi tõendavad, annab Vene Valitsus Eesti Valitsusele, juhtumisel aga, kui seda kuue kuu jooksul, lepingu ratifitseerimise päevast arvates, ei täideta, tunnistatakse need kaotatuteks. Eesti oma poolt ei hakka oma varema endisesse Vene keisririigisse kuuluvasse fakti põhjal mingisuguseid nõudeid järeldama Venemaa vastu.

ARTIKKEL XII Artikkel XI kindlaks määratud kokkuleppeid arvesse võtmata: 1.Venemaa annab Eestile viisteistkümmend miljonit rubla kullas, sellest kaheksa miljonit ühe kuu, aga teised seitse miljonit kahe kuu jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates.

2.Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa võla- ning igasuguste teiste kohustuste eest, selles hulgas ka need, mis tekkinud paberraha, riigikassa tähtede, kohustuste, Vene rentei seeriate ning tunnistuste väljaandmisest, väliste ega sisemiste laenude, mitmesuguste asutuste ning ettevõtete laenude tagatiste ja muude eest, ja kõik sarnased Venemaa kreeditoride nõudmised Eestisse puutuvas osas tulevad üksnes Venemaa vastu sihtida.

3.Eesti piirides liikuvate Vene valitsusliste, Valitsuse poolt garanteeritute kui ka nende era-väärtpaberite tasumise asjus, mis seltside ja asutuste poolt on välja antud, kelle ettevõtted Venemaa Valitsuse poolt natsionaliseeritud, niisama Eesti kodanikkude nõuete rahuldamise asjus Vene Kroonu vastu, kohustub Venemaa tunnistama Eesti ja Eesti kodanikkude omaks kõik need hõlpsused, õigused ja eesõigused, mis tema poolt otseteed või kaudselt on antud või edaspidi antakse kellelegi väljamaa riikidest või viimaste kodanikkudele, seltsidele ja asutustele.

M ä r k u s. Eestis olevate pankade jaoskondade vastu, missugused pangad Täidesaatva Keskkomitee dekreedi põhjal pankade natsionaliseerimise kohta

neljateistkümnendast detsembrist ükstuhat üheksasada seitseteist (Seadl.Kogu Nr.10) natsionaliseeritud, Eesti kodanikkude poolt avaldatud nõuete peale, mis tekkinud enne selle dekreedi väljaandmist, vaadatakse kui nõuete peale Vene Kroonu vastu, niipalju kui tähendatud nõuded ei kattu jaoskondadesse jäänud varandustest.

4.Venemaa Valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase Valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õpeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õpe-, teaduse-, valitsuse ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa Valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda.

5.Venemaa Valitsus toimetab Eestisse tagasi Eesti Valitsuse kaasabil kuuluvust mööda edasiandmiseks igasugused väärtused, välja arvatud kuld ning kalliskivid, väärtpaberid ning varalised dokumendid, nagu: obligatsioonid, vekslid ja nii edasi, mis Eesti piiridest valitsuse, seltskondlikkuse ja era-krediit- ning teiste asutuste poolt evakueeritud või välja viidud, muu seas ka õpeasutuste poolt, kui Eesti võimud nende väärtpaberite ja muu asukoha kätte juhatavad. Kui neid juhatusi ei anta või kui antud juhatuse põhjal tähendatud väärtpabereid ja muud üles ei leita, siis avaldab Venemaa Valitsus valmisolekut selle artikli punkt 3. täitmisel väärtpaberite ja muu pidajateks tunnistama neid, kes ette panevad küllaldased tõendused, et nende päralt olevad paberid ja muud sõja ajal on evakueeritud. Seks otstarbeks asutatakse iseäraline segakomisjon.

6.Selle artikli punkt 3., 4. ja 5. tähendatud tingimuste täitmiseks kohustub Venemaa Valitsus Eesti Valitsusele andma kõiki siiakuuluvaid kosteid ning teateid ja kõikepidi abiks olema tagasitoimetatava varanduse, asjade, arhiivide, dokumentide jne. ülesotsimisel. Ses asjas tekkivate küsimuste lähem korraldamine pannakse iseäralise segakomisjoni peale, milles on ühepalju liikmeid mõlematelt lepinguosalistelt.

ARTIKKEL XIII Venemaa teatab, et käesoleva rahulepingu läbi Eestile ja tema kodanikkudele antavad hõlpsused, õigused ja eesõigused ei või mingil juhtumisel ega mingisugustel tingimustel pretsedendiks olla rahulepingute tegemisel Venemaa poolt teiste endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidega; teiselt poolt, kui nende rahulepingute tegemisel kellelegi tähendatud riikidest või nende kodanikkudest antakse iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused, siis laiendatakse need viibimata ilma eri-kokkuleppeta täiel määral Eesti ja tema kodanikkude peale.

ARTIKKEL XIV Avalik ja eraõigusliste küsimuste lahendamine, mis lepinguosaliste

kodanikkude vahel tekkivad, samuti mõnede üksikküsimuste korraldamine mõlemate riikide või riikide ja teise poole kodanikkude vahel, sünnib iseäraliste Eesti-Vene segakomisjonide kaudu, mis pärast käesoleva rahulepingu ratifitseerimist viibimata asutatakse ja mille koosseis, õigused ning kohused mõlemate lepinguosaliste kokkuleppel iga asutatava komisjoni jaoks kindlaks määratakse.

Nende komisjonide võimkonda kuulub muu seas: 1.kaubalepingu tegemine, niisama teiste majanduslise iseloomuga küsimuste selgitamine; 2.küsimuste lahendamine, mis tekivad endistest üleüldistest keskasutustest kohtuning administratiiv-arhiivide ja –asjaajamiste, kohtu- ja administratiiv-deposiitide ning kodanlisesse seisusesse puutuvate aktide väljaeraldamisel; 3.küsimuste lahendamine, mis tekivad Venemaal Eesti kodanikkude varanduste, kui ka Eestis Venemaa kodanikkude varanduste väljaandmise suhtes, niisama küsimuste lahendamine, mis ühendatud oma kodanikkude huvide kaitsmisega teisel maal; 4.küsimuste lahendamine, mis tekivad uute piiride läbi lahutatud valla- ja, külakogukondade varanduste suhtes.

ARTIKKEL XV Diplomaatlikud ja konsulaarsed läbikäimised Eesti ja Venemaa vahel korraldatakse tähtajal, mis edaspidises kokkuleppes kindlaks määratakse.

ARTIKKEL XVI Majanduslised vahekorrad Eesti ja Venemaa vahel seatakse kindlaks selle artikli lisades sisalduvate määrustega.

Lisa I 1.Lepinguosalised on nõus, et rahutegemisega nende vahel lõpeb ka sõda majanduslistes ja rahaasjanduslistes suhetes.

2.Lepinguosalised on nõus algatama võimalikult kiirelt peale selle rahulepingu ratifitseerimist ja läbirääkimisi kaubalepingu saavutamiseks, mille aluseks peavad olema järgmised põhimõtted: a)Enamsoodustamise tingimus oma riigi territooriumil teise lepinguosalise kodanikkude, kaubanduse-tööstuse ja rahaasjanduse ettevõtete ja ühisuste, laevade ja nende koormate, maapinna toodete, põllumajanduse ning tööstuse seaduste kohta, samuti ka oma kaupade välja- ja sisseveo suhtes teise lepinguosalise territooriumile;

b)Kaupadele, mis üle ühe lepinguosalise territooriumi veetakse, ei tohi peale panna mingisuguseid sisseveo-tollisid ega transiitmaksusid; c)Transiitkaupade veotariifid ei tohi kohalike veoulatusega sama laadi kaupade tariifidest kõrgemad olla.

M ä r k u s. Kuni kaubalepingu tegemiseni korraldatakse sama põhimõtete järele kaubanduslised vahekorrad Eesti ja Venemaa vahel.

3.Tallinnas või teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates määrab Eesti Venemaale raioonid ja kohad kaupade ümberlaadimise, hoidmise ja ümberpakkimise jaoks, mis Venemaalt tulevad või sinna saatmiseks määratud, vastavalt sadama ja tema kaudu mineva Vene kaubaliikumise suurusele kusjuures tähendatud raioonide ja kohtade eest võetavad maksud ei tohi kõrgemad olla oma kodanikkudelt transiitkaupade pealt võetavatest maksudest.

4.Lepinguosalised ei avalda nõudeid eesõiguste peale, mis üks pooltest annab kolmandale temaga tolli- või mõnes muus liidus olevale maale.

5.Ühe lepinguosalise kodanikkude surma järele teise poole territooriumile mahajääv liikuv varandus antakse täielikult üle selle riigi konsulaarsele või muule vastavale esitajale, mille kodanikuks pärandaja kuulus, talitamiseks tema isamaa-riigi seaduste järele.

Lisa II 1.Kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva järvedest, mis sünnitab nimetatud järvede keskmise veeseisu alanemist üle ühe jala, samuti ettevõtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud järvedes kõrgendavad, on lubatud ainult erikokkuleppe järele Eesti ja Venemaa vahel.

2.Kalapüügi tingimuste kohta Peipsi ja Pihkva järvedes, mida ainult niisuguste püügiviisidega võib toimetada, mis kalarikkust ei hävita, samuti kaubalaevanduse kohta nimetatud järvedes, tuleb teha lepinguosaliste vahel eri-kokkulepe. Lisa III 1,Eesti on nõus andma Venemaale eesõigustatud õiguse elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest seega, et selle eest Eestile makstava tasu suurus, samuti teised tingimused ära määratakse eri-kokkuleppes.

2.Venemaa annab Eestile eesõigustatud õiguse, Moskvat mõne Eesti-Venemaa piiril

oleva kohaga ühendava kahe- või üheroopalise otsekohese lühema raudtee ehitamiseks ja ekspluateerimiseks tarvilikkude eeluurimuste toimetamise võimaldusega, tingimusel, et kontsessiooni tähtaeg, ennetähtaegse väljaostu tähtaeg, tariifid ja muud kontsessiooni tingimused kindlaks määrataks iseäralises kokkuleppes.

3.Venemaa annab Eestile eesõigustatud kontsessiooni-õiguse ühe miljoni dessatiini metsaala peale Petrogradi, Pihkva, Tveri, Novgorodi, Olonetsi, Vologda ja Arhangeli kubermangudes tingimustel, mis eri-kokkuleppes ära määratakse.

ARTIKKEL XVII Mõlemad lepinguosalised kohustuvad vastastikku tarvitusele võtma võimalikka abinõusid kaubalaevade liikumise julgeoleku kindlustamiseks oma vetes, andes läbijuhtimiseks tarvilikka lootse, seades korda tulesid, seades üles märgutähiseid ja, kuni mere lõpuliku miinidest puhastamiseni, võttes tarvitusele eriabinõusid miiniväljade piiramiseks.

Mõlemad pooled avaldavad nõusolekut osa võtta Balti mere miinidest puhastamisest, mille kohta huvitatud poolte vahel erikokkulepe peab sündima; juhtumisel, kui seda mitte ei sünni, määratakse kummagi poole osavõtmise määr vahekohtu läbi kindlaks.

ARTIKKEL XVIII Käesoleva rahulepingu ja selle lisade läbi Eesti kodanikkudele antud õigused käivad ka valla-, maa- ja linna-omavalitsuste, seltskonna-, seisuse-, heategevuse-, kiriku-, vaimulikkude- ja haridusasutuste, niisama iga liiki juriidiliste isikute kohta.

ARTIKKEL XIX Käesoleva lepingu seletamisel loetakse autentilisteks tekstideks nii eesti- kui venekeelne.

ARTIKKEL XX Käesolev rahuleping tuleb ratifitseerida. Ratifikatsiooni kirjade vahetamine peab sündima võimalikult pea Moskvas.

Rahuleping astub seaduslikku jõusse tema ratifitseerimise silmapilgust.

Igal pool, kus käesolevas lepingus algtähtajana nimetatakse rahulepingu ratifitseerimise silmapilku, mõistetakse selle all aega, mil mõlemad lepinguosalised toimepandud ratifikatsioonist vastastikku teatavad.

Selle tõendamiseks kirjutasid mõlema poole volinikud käesolevale rahulepingule oma käega alla ja kinnitasid tema oma pitseritega.

Algkiri tehtud ning alla kirjutatud kahes eksemplaaris Tartus, veebruarikuu

teisel päeval aastal ükstuhat üheksasada kakskümmend.

ALLKIRJAD J.Poska, A.Joffe, Ant.Piip, I.Gukovsky, M.Püüman, Jul.Seljamaa, J.H.Soots * * *

Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingu tekst NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele: 1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.

2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.

3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.

4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.

5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.

6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.

7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul.

Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.

Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.

NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop 23. augustil 1939 Moskvas.

* * *

Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingu salajane lisaprotokoll 23. august 1939

NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele: 1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.

2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.

3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.

4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.

5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.

6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.

7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul.

Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.

Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.

NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop 23. augustil 1939 Moskvas.

* * *

Salajase lisaprotokolli tekst Pakti lisaprotokoll (saksakeelne versioon).

Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva

tulemuseni: 1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.

2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.

3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.

4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.

Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov Moskvas, 23. augustil 1939 DGFP. Ser. D. Vol. VII. P. 246-247. Tõlge inglise keelest. * * * VASTASTIKUSE ABISTAMISE PAKT EESTI VABARIIGI JA N.S.V.LIIDU VAHEL 01 ERA.957.18.78 lk.1.jpg Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja N.S.V.Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920.a. ja m rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja

mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse; tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932.a. on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks; olles veendunud, et mõlemi Lepinguosalise huvides on kindlaks määrata vastastikuse julgeoleku kindlustamise täpsed tingimused; tunnistasid tarvilikuks sõlmida omavahel vahel alljärgnev Vastastikuse Abistamise Pakt ja määrasid sel eesmärgil oma volinikeks: Eesti Vabariigi President: Karl S e l t e r 'i, Välisministri, N.S.V.Liidu Ülemnõukogu Presiidium: V.M. M o l o t o v 'i, Rahvakomissaride Nõukogu Esimehe ja Väliskomissari. kes leppisid kokku järgmises:

Artikkel I. 02 ERA.957.18.78 lk.2.jpg Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad andma üksteisele igasugust abi, kaasaarvatud ka sõjalist, otsese kallaletungi või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral ükskõik missuguse euroopa suurriigi poolt Lepinguosaliste poolte merepiiridele Balti meres või nende maapiridele Läti Vabariigi territooriumi kaudu, samuti ka artikkel III-ndas tähendatud baasidele.

Artikkel II. N.S.V.Liit kohustub andma Eesti sõjaväele abi relvastisega ja muude sõjaliste materjalidega soodustatud tingimustel.

Artikkel III. Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ja Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid

lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga. Baaside ja aerodroomide täpsed asukohad ja piirid määratakse kindlaks ning eraldatakse vastastikusel kokkuleppel.

Mereväe baasidele ja aerodroomidele kaitseks N.S.V. Liidul on õigus pidada omal kulul baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkondades valjult piiratud arvu Nõukogude maaväe ja õhuväe relvastatud jõude, milliste maksimaalne arv määratakse kindlaks erikokkuleppega.

Artikkel IV. Mõlemad lepinguosalised kohustuvad mitte sõlmima liite ega osavõtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe Lepinguosalise vastu.

Artikkel V. 03 ERA.957.18.78 lk.3.jpg Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata Lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.

Baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkonnad (art. III) jäävad Eesti Vabariigi territooriumiks.

Artikkel VI. Käesolev Pakt jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamisega. Nende ratifitseerimiskirjade vahetus leiab aset Tallinnas kuue päeva jooksul, arvates käesoleva Pakti allakirjutamise päevast.

Käesoleva Pakti kehtivuse tähtaeg on kümme aastat, misjuures, kui üks Lepinguosalistest ei tunnusta vajalikuks ülesöelda seda Pakti üks aasta enne tähtaja lõppu, viimase kehtivus automaatselt jätkub järgnevaks viieks aastaks.

Artikkel VII. Käesolev Pakt on koostatud kahes algkirjas, eesti ja vene keeles, Moskva linnas, 28. semptembril 1939.a.

28. september 1939.a.

/allkirjad/ KONFIDENTSIAALNE PROTOKOLL 04 ERA.957.18.78 lk.9.jpg I. On lepitud kokku, et ärahoida ja vältida katseid tõmmata Lepinguosalisi praegu Euroopas käimasolevasse sõtta, N.S.V. Liidul on õigus selle sõja kestel hoida aerodroomide ja baaside alla eraldatud piirkondades (Pakti art.III), üksikute garnisonidena maa- ja õhuväe relvastatud jõude üldsummas kuni kahekümneviietuhande meheni.

II. Ajutiselt, kuni baasi väljaehitamiseni Paldiski linnas (Pakt art.III), kuid mitte kauemaks kui kaheks aastaks, arvates käesoleva Protokolli allakirjutamise päevast, võivad nõukogude sõjalaevad sissesõita Tallinna sadamasse toiduainetega ja küttega varustamiseks ning seisuks. Selle õiguse lähim kasutamise kord määratakse kindlaks eri kokkuleppega.

III. Pakti art.I-es kokkulepitud abi antakse teise poole väljendatud soovil, misjuures mõlemapoolsel nõusolekul abistamiseks kohustatud pool võib, sõja korral teise poole ja kolmanda riigi vahel, jääda erapooletuks.

IV. Käesoleva Pakti elluviimise järele valvamiseks ja sellejuures tekkivate küsimuste lahendamiseks moodustatakse pariteetilisel alusel segakomisjon, kes töötab välja oma asjaajamise korra.

V. Käesolev Konfidentsiaalne Protokoll on lisaks vastastikuse abistamise paktile Eesti ja N.S.V. Liidu vahel, mis sõlmitud 28. septembril 1939.aastal.

28. septembril 1939.a. /allkirjad/

* * * Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja konfidentsiaalne 15.05.1940 ärakiri

NSV Liidu vahel,

Kokkulepe Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSVL Valitsuse vahel maa-alade eraldamise kohta mereväe baaside, sõjaväeasulate, baasi- ja operatiivaerodroomide, tanki-, suurtükiväe- ja lennuväepoligonide, õppe- ja laskeväljade ehitamiseks, rannapatareide püstitamiseks ja teiste küsimuste kohta, mis seotud NSV Liidu maa-, õhu- ja merejõudude viibimisega Eestis

Kooskõlas 28.septembril 1939. aastal Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud Vastastikuse abistamise paktiga, allakirjutanud, ühelt poolt Eesti Vabariigi Valitsuse ja teiselt poolt NSV Liidu Valitsuse, täisvolinikud, oma Valitsuse nimel, sihiga eraldada maa-alasid Nõukogude relvastatud jõudude vajadusteks Eesti territooriumil ja korraldada sellega seotud küsimusi, leppisid kokku järgnevas: Artikkel 1.

Mereväe baaside ja sõjaväeaerodroomide loomiseks, samuti nende kaitseks määratud NSV Liidu relvastatud maa- ja õhujõudude majutamiseks Eestis, nende jõudude lahingettevalmistuse kindlustamiseks ja Leppeosaliste mere- ja maapiiride, eriti Balti mere ranniku, kindla kaitse loomiseks, Eesti Valitsus annab Paldiski-Klooga järve rajoonis ja Saaremaal ning Hiiumaal, samuti Väike-Pakri ja Suur-Pakri saartel ja Osmussaarel maa-alad (ühes nendega külgeneva vee-alaga), milliste suurus ja üleandmise tähtajad on kindlaks määratud juurdelisatud loetelus ja kaartidel.

Artikkel 2.

Tähendatud rajoonides asuvate maa-alade täpne asukoht ja piirid määratakse kindlaks Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi ja Eestis asuva Nõukogude maa- ja merejõudude

juhatuse vastastikusel kokkuleppel pärast vastavaid uuringuid.

Eraldatud maa-alad peavad vastama ettenähtud otstarveteks kõlblikkuse nõuetele.

Maa-alade ja nendega seoses olevate hoonete ja ehitiste eraldamine toimub rendikasutuse alustel, mille kord ja tingimused määratakse erikokkuleppega Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, kusjuures kõik need maa-alad jäävad – kooskõlas Vastastikuse abistamise paktiga – Eesti Vabariigi territooriumiks.

NSV Liidu relvastatud jõudude juhatusele antakse õigus, kokkuleppel Eesti kompetentsete organitega, omandada maa-aladele jäävaid istandusi, ehitisi ja muid varasid sobiva hinnaga. Mõntu sadam Sõrve poolsaarel ja Papisaare sadam Saaremaal omandatakse NSV Liidu relvastatud jõudude juhatuse poolt.

Artikkel 3.

Käesoleva kokkuleppe artiklite 1 ja 2 kohaselt eraldatud maa-aladelt evakueeritakse kõik Eesti kodanikud, ettevõtted ja asutised.

Evakueerimine teostatakse kahenädalase tähtaja jooksul, arvates maa-alade eraldamise silmapilgust. Kohtades, mida vahenditult ei kasutata sõjaväeliste objektide, sõjaväeasulate, aerodroomide, laskeväljade, tankodroomide ja poligonide ehitamiseks, võib evakueerimine teostuda – kokkuleppel NSV Liidu relvastatud jõudude juhatusega – ka hilisematel tähtaegadel, kuid siiski nii, et evakueerimise lõpu viimaseks tähtajaks oleks 1.oktoober 1940.a.

Artkkel 4.

Nõukogude vägede poolt ajutiselt kasutatavad rajoonid ja ruumid – välja arvatud Tallinna sadam, mille kasutamine (NSV Liidu mere-sõjaväelaevastiku seismiseks) kuni alalise mereväe baasi seadistamiseni Paldiskis toimub 28.septembri 1939.a. konfidentsiaalse Protokolli nr.3 kohaselt, - tulevad vabastada seda mööda, kuidas valmivad ruumid alalise majutamise kohtades.

Ajutiselt, tähtajaga kuni 2 aastat, Eesti Valitsus annab Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis õiguse baseerida sõjalaevastiku kergeid jõude Rohuküla

sadamale, õigusega teostada hüdrotehniliste ehitiste remonti, samuti püstitada ajutisi baasehitisi, töökodasid ja ladusid.

Ajutise paigutamise rajoonides majutatud Nõukogude relvastatud jõudude evakueerimine käesoleva artikli kohaselt lõpetatakse: mandril – hiljemalt 1.jaanuariks 1941.a. ja saartel – hiljemalt 1.detsembriks 1941.a. Ülaltähendatud rajoonides Punaarmee ja Baltimere Punalaevastiku poolt püstitatud ja sinna jäetud kapitaalseid ehitisi (nagu: nende poolt ehitatud leivaküpsetused, köögid, söögisaalid, laod, kuurid jne.), välja arvatud mahavõetavad seadeldised, võib Eesti Vabariigi valitsus omandada nende ehitiste kasutusaja lõpul Kaubandusliku Esindusega kokkulepitud hinnaga või Kaubanduslik Esindus võib nad müüa eraisikutele.

Artikkel 5.

Eraldatud maa- ja veealadel antakse Eesti Valitsuse poolt Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis õigus kasutada olevaid sadamaid, laevasildu, hooneid ja muid ehitisi, samuti õigus ehitada uusi sadamad, muule, laeva peatuskohti, ladusid, hüdrotehnilisi sadamaehitisi, jaamu, aero- ja hüdrodroome, elu- ja ametruume, töökodasid, raud-, kivi- ja maanteid, ja muid ehitisi laevastiku baseerimise, aerodroomide teenimise ja Eesti territooriumil asuvate Nõukogude relvastatud maa-, mere- ja õhujõudude kõigi vajaduste kindlustamiseks.

Hoonete tüübi valiku otsustab Nõukogude relvastatud jõudude juhatus Eestis.

Artikkel 6.

Baseeruva laevastiku, aerodroomide ja maajõudude kindlustamiseks kallaletungi vastu merelt ja õhust antakse Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis õigus püstitada käesoleva kokkuleppe artikli 1 kohaselt eraldatud maa-aladel iga kaliibrilisi rannapatareisid piiramatul arvul, samuti õigus ehitada nende kaitseks vajalikke kindlustusi, kaasa arvatud raudtee- ja lülikpatareid, õhukaitsepatareid, helgiheitjate jaamad, vaatlus-, teate- ja sidepostid.

Artikkel 7.

Nõukogude merejõudude juhatusel Eestis on õigus pidada vastavat ametkoosseisu rannapatareide, merebaaside ja aero- ja hüdrodroomide teenimiseks ja valvamiseks.

Artikkel 8.

Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis antakse üle Vastastikuse abistamise pakti kehtivuse ajaks tuletornid seadeldistega, kõik nende teenimiseks määratud ja nende juurde kuuluvad hooned, päästejaamad, juurdeveoteed ja laevasillad kõige vara ja seadeldistega, kaasa arvatud ujuvabinõud, järgmistes kohtades: Pakri, Osmussaare, Tahkuna, Ristna, Kõpu, Sõrve kui tuletornid, mis on seotud Nõukogude relvastatud jõudude ainukasutusse antud territooriumidega.

Tuletornide üleandmise ja teenimise kord määratakse erikokkuleppega.

Artikkel 9.

Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis antakse õigus iseseisvalt kindlaks määrata temale eraldatud maa-aladel laevasõidu, lendude ja veerajooni-kaitse režiimi, teatades vastavad andmed selle režiimi kohta Eesti Sõjaministeeriumile.

Baaside ja aerodroomide maa-aladega külgnevates vetes määratakse kindlaks keeluvöönd, arvates rannajoonest: kalapüügiks Paldiski, Väike-Pakri, Suur-Pakri, Osmussaare, Tahkuna, Sõrve ja Kõiguste rajoonides – 2 miili, muis rajoonides – 1 miil, ent kauba- ja sõjalaevade sõiduks kõigis rajoonides – 3 miili.

Igal üksikul juhul Eesti Sõjaministeeriumi avaldusel võib Nõukogude relvastatud jõudude juhatus välja anda Ministeeriumi kaudu loa Eesti sõja- ja kaubalaevade sõiduks tähendatud vetes, samuti reidide ja sadamate kasutamiseks nende laevade seismiseks, lossimiseks ja laadimiseks.

Mainitud vete piirides lubatakse Eesti kodanikel kalastada ainult Nõukogude relvastatud jõudude juhatuse poolt Eesti Sõjaministeeriumi avaldusel väljaantud loa alusel perioodideks, kui nende vete rajoonis ei teostata NSV Liidu merejõudude erilisi õppusi.

Artikkel 10.

Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis antakse õigus baaside ja aerodroomide maa-alade, kui ka keelatud veevööndite piirides sisse seada üldist ja erirežiimi.

Eesti piirivalve-, tolli-, politsei- ja muud administratiivvõimud juhul, kui esineb vajadus nende ülesannete teostamiseks mainitud maa-aladel, pöörduvad Eesti Sõjaministeeriumi kaudu Nõukogude relvastatud jõudude juhatuse poole Eestis ja tegutsevad ainult kokkuleppel viimasega.

Artikkel 11.

Keeluvööndid NSV Liidu sõjalennukite lendudeks Eesti Vabariigi territooriumi kohal määratakse kindlaks Eesti Sõjaministeeriumi poolt ja teatatakse Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis.

Eesti Valitsus ei takista Nõukogude relvastatud jõudude lennukite lendude teostamist Eestist NSV Liitu ja vastupidi, tingimusel, et sellest õigeaegselt ette teatatakse.

Tähendatud lendudeks määratakse kindlaks vastastikusel kokkuleppel järgmised alalised koridorid: esimene – põhja pool raudteed – Narva, Rakvere, Tapa, Mustjõe jaam, Kohila ja aerodroomi rajoon; teine – Piirissaar – Voldi jaam – Türi – Rapla – aerodroomi rajoon.

Artikkel 12.

Eesti Sõjaministeerium ei luba oma lennukite lende Nõukogude relvastatud jõududele Eestis käesoleva Kokkuleppe artiklite 1 ja 2 kohaselt eraldatud maa-alade ja veerajoonide kohal, samuti sõjalaevade seismiskohtade ja sõjaväeliste objektide kohal, mis asuvad väljaspool tähendatud maa-alasid ja rajoone.

Mainitud lendude vajaduse korral Saaremaa, Hiiumaa, Väike-Pakri, Suur-Pakri, Osmussaare ja Paldiski-Klooga rajooni kohal, Eesti Sõjaväe juhatus lepib aegsasti

kokku lendude küsimuses Nõukogude relvastatud jõudude juhatusega Eestis.

Artikkel 13.

Eesti Sõjaministeerium ja Nõukogude relvastatud jõudude juhatus Eestis kohustuvad vastastikku õhuvaatluse-, teate- ja sideteenistuse abil jälgima ja õigeaegselt teatama üksteisele lennukite ilmumisest, mis ei kuulu Eesti ega Nõukogude õhulaevastikku.

Artikkel 14.

Eesti meteoroloogiline teenistus, ühelt poolt ja Eestis asuvate Nõukogude relvastatud jõudude meteoroloogiline teenistus, teiselt poolt, vahetavad igapäev kõiki meteoroloogilisi kokkuvõtteid, mis määratud lennuteenistuseks, samuti hoiatavad vastastkku õigeaegselt üksteist tähelepandud torminähteist.

Artikkel 15.

Eesti Valitsus kindlustab Nõukogude relvastatud jõududele Eestis sügis- ja talveperioodidel ja seal, kus see võimalik, ka suvisel ajal, tasuta rajoonide saamise, mis vajalikud taktikaliste õppuste (manöövrite) läbiviimiseks.

Aineline kahju, mis tekitatud Eesti kodanikele ja asutistele külvide, istanduste, samuti mitmesuguse vara rikkumise tõttu tähendatud taktikaliste õppuste (manöövrite) tagajärjel, tasutakse NSV Liidu sõjaväejuhatuse arvel. Kahjutasu määr ja kord määratakse ühiselt kindlaks Eesti Sõjaministeeriumi, Eestis asuvate Nõukogude relvastatud jõudude juhatuse ja NSV Liidu Kaubandusliku Esinduse esindajate poolt.

Artikkel 16.

Saadetiste sorteerimiseks, mis sihitud NSV Liidust maa- ja mereväe jõududele raudteede kaudu ja mis tulevad edasi vedada Rohuküla sadama või Klooga ja Paldiski jaamade suunas, antakse Nõukogude relvastatud jõudude juhatusele Eestis õigus omada Keila jaamas Sõjaväeühenduste (VOSO) ühendatud teenistust, koosseisus kuni 5 isikut Nõukogude Sõjaväe ametkonnast.

Artikkel 17.

Eesti Valitsus aitab kaasa kõigi temast olenevate abinõudega Eestis asuvate Nõukogude relvastatud jõudude vajadusteks teostatavaile vastavate saatiste vedudele NSV Liidu piirist kuni eraldatud maa-aladeni (ja vastupidi), nimetatud maa-alade vahel ja samuti teistest Eesti territooriumi kohtadest tähendatud maa-aladele, andes selleks – kokkuleppe hinnaga või kehtiva tariifi alusel – vee- ja igasuguseid muid veovahendeid.

Eesti Valitsus osutab samuti täit kaasabi Eestis asuvate Nõukogude relvastatud jõudude varustamises – kokkuleppel vastavate ettevõtetega – elektrienergiga allikaist, mis asuvad väljaspool käesoleva Kokkuleppe kohaselt eraldatud maa-alasid, samuti dokkide ja remonttöökodade kasutamise kindlustamiseks.

Artikkel 18.

Nõukogude alalise teeniva (Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi erikaubanduse süsteemis oleva) personali arv sõjalaevastiku ja korpusosade jaoks ei tohi ületada 700 inimest.

Artikkel 19.

Baasi- ja operatiivaerodroomidele juurdepääsu julgestamiseks lennukitele, Eesti Valitsus kindlustab, oma vahenditega ja kokkuleppel Nõukogude relvastatud jõudude juhatusega Eestis kindlaksmääratud tähtaegadeks, metsade maharaiumise 300 meetri ulatuses ümber lennuväljade piiride ja kohustub kuni 1 kilomeetri ulatuses mitte ehitama kõrgepingeliine, samuti mitte püstitama torne ja hooneid kõrgusega üle 15 meetri ja mitte lubama selliseid ehitamisi eraisikutel.

NSV Liidu sõjaväejuhatus katab 15% käesoleva artikli korras teostatud metsaraiete kuludest, välja arvatud juhud, kui maharaiumisele kuuluv mets omandatakse Sõjaväe juhatuse poolt.

Artikkel 20.

Käesoleva Kokkuleppe allakirjutamisega tühistuvad:

1.Eesti Vabariigi esindajate ja NSV Liidu sõjaväelise delegatsiooni istungi Protokoll 10.oktoobrist 1939.a., kusjuures selle Protokolli punkt 1 kaotab jõu seda mööda, kuidas teostub käesoleva Kokkuleppe artiklis 4 ettenähtud evakueerimine; 2.NSV Liidu sõjalaevastiku Hiiumaal ja Saaremaal baseerimise kohta käiva kokkuleppe Protokoll nr.1, 11.oktoobrist 1939.a.

3.Paldiski maa-ala ja akvatooriumi NSV Liidu käsutusse üleandmise kohta käiva kokkuleppe Protokoll nr.2, 11.oktoobrist 1939.a.

Artikkel 21.

Käesolev Kokkulepe jõustub tema allakirjutamise silmapilgust ja kuulub järgnevalt kinnitamisele mõlema Valitsuse poolt viie päeva jooksul.

Artikkel 22.

Käesolev Kokkulepe kehtib 28.septembril 1939.a. sõlmitud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise Vastastikuse abistamise pakti kogu kehtivustähtaja kestel.

Artikkel 23.

Käesolev Kokkulepe on koostatud kahes algkirjas, kumbki eesti ja vene keeltes, kusjuures mõlemal tekstil on võrdne jõud.

Kokkuleppele on juurde lisatud: 1.Eraldatavate maa-alade loetlu 3 lehel.

2.Kaartide komplekt 4 lehel.

Moskvas, 15.mail 1940.aastal A.Rei V.Molotov

Kokkulepe artikli 1 juurde

Konfidentsiaalne Eesti Vabariigi territooriumil Nõukogude relvastatud jõudude vajadusteks antavate maa-alade loetelu:

1.Pakri poolsaar – mereväe baasi ja Mere-Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi (MSLRK) kaitseobjektide ehitamiseks Paldiskis 4200 ha. 1.VI.1940.a.

2.Suurküla rajoon – MSLRK aerodroom 240 ha. 1.VI.1940.a.

3.Klooga jaam – Klooga järv maavägedele sõjaväeasulate ja aerodroomi ehitamiseks 500 ha. 1.VI.1940.

4.Õppe- ja laskeväljade ja tankodroomi jaoks 1000 ha. 5.VI.1940.a.

Väike-Pakri saar – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 1070 ha. 5.VI.1940.a.

5.Suur-Pakri saar – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 1200 ha. 5.VI.1940.a.

6.Osmussaar 436 ha. 5.VI.1940.a.

7.Rohuküla raudteejaama sadama rajoon – ümberlaadimise baas ladudega vägede varustamiseks Hiiumaal ja Saaremaal. Sadam ja selle juurdeveoteed jäävad vabaks üldisele kasutamisele 30 ha. 1.VI.1940.a.

8.HIIUMAA – Kärdla ja Kidaste rajoon sõjaväeasulate ja aerodroomi ehitamiseks maa- ja õhujõudude jaoks 325 ha. 1.VI.1940.a. Õppeväljade, laskevälja ja tankodroomi jaoks 850 ha. 5.VI.1940.a.

9.Valli rajoon – aerodroomi ehitamiseks 120 ha. 25.V.1940.a.

10.Vahtrepa rajoon – operatiivaerodroomi ehitamiseks 120 ha. 1.VI.1940.a.

11.Kuusiku rajoon (Hiiumaal) – aerodroomi ehitamiseks 120 ha. 1.VI.1940.a.

12.Putkaste, asunduse rajoon – sõjaväeasula ja aerodroomi ehitamiseks 250 ha.

5.VI.1940.a.

13.Alatu-Metsalaasi-Muru-märg. 10,4 märg. 14,8 rajoonis – lennupoligon 6x7 klm, suuruses 4200 ha. 5.VI.1940.a.

14.Hiiesaare maanina rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 64 ha.

1.VI.1940.a.

15.Tohvri rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 320 ha. 1.VI.1940.a.

Sõru sadam. 1.VIII.1940.a.

16.Ristna maanina rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 399 ha. 1.VI.1940.a.

17.Palli küla rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 115 ha. 1.VI.1940.a.

18.Tahkuna rajoon –MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 830 ha. 1.VI.1940.a.

19.SAAREMAA – Roomassaare rajoon – aerodroomide ehitamiseks 120 ha. 25.V.1940.a.

20.Aste rajoon – sõjaväeasula ja aerodroomi ehitamiseks lennuväe jaoks 280 ha.

25.V.1940.a.

21.Karujärve rajoon – sõjaväeasula ehitamiseks 400 ha. 1.VI.1940.a. Õppeväljade, laskevälja ja tankodroomi jaoks 1200 ha. 5.VI.1940.a.

22.Välja as – Rahniku-Munaku-Sandla rajoon – sõjaväeasula ja aerodroomi ehitamiseks 240 ha. 5.VI.1940.a.

23.Kõnnu-Rahu-märg. 17,2 – Mäe as. Põhjapoolse metsaääre rajoon – sõjaväeasula ja aerodroomi ehitamiseks 240 ha. 1.VI.1940.a.

24.Operatiivaerodroom Parasmetsa as. Idapoolses rajoonis 120 ha. 5.VI.1940.a.

25.Operatiivaerodroom Reoküla-Kiratsi-Lilbi-Pihtla as.-Kõnnu rajoonis 120 ha.

5.VI.1940.a.

26.Operatiivaerodroom Tagavere-Kareda as. Rajoonis 120 ha. 10.VI.1940.a.

27.Operatiivaerodroom Kärneri-Muraja, Kingli as.rajoonis 120 ha. 10.VI.1940.a.

28.Vintri rajoon – sõjaväeasula ehitamiseks 50 ha. 1.VI.1940.a.

29.Kübassaare maanina rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 110 ha.

1.VI.1940.a.

30.Sõrve poolsaare rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 2500 ha.

1.VI.1940.a.

Seal hulgas Mõntu sadam.

30-a.Kaunispe as. 35 ha. 1.XI.1940.a.

30-b.Kõrgustik 20,5 rajoon torniga 20 ha. 1.XI.1940.a.

31.Kunnati (Kõiguste) lahe rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 2200 ha.

1.VI.1940.a.

32.Undva poolsaare rajoon –MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 650 ha.

1.VI.1940.a.

33.Kõruse küla rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 245 ha. 1.VI.1940.a.

34.Kihelkonna alevi rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks, kusjuures maantee Kihelkonnast Kõrustesse jääb vabaks üldisele kasutamisele 80 ha.

1.VI.1940.a.

35.Papisaare poolsaar – mereaerodroomi alla (laevatehas jääb Eesti Valitsuse kätte laevade lõpule ehitamiseks kuni 1.detsembrini 1940.a., mille järele laevatehase all olev maa-ala vabastatakse ja üle antakse täielikult) 170 ha. 1.VI.1940.a.

36.Ninase küla rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 120 ha. 1.VI.1940.a.

37.Kärdla rajoon – MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks, Kärdla sadam ja selle juurdeveoteed jäävad vabaks üldisele kasutamisele 10.ha. 1.VI.1940.a.

38.Kellamäe as. Rajoon (Kuressaare juures) –MSLRK kaitseobjektide ehitamiseks 10 ha. 1.VI.1940.a.

39.Tammese rajoon – MSLRK operatiivaerodroom 120 ha. 1.VI.1940.a.

40.Kogula rajoon – MSLRK maaväe aerodroom 260 ha. 1..VI.1940.a.

41.Üks suurtükiväepolügon Saaremaal 4x10 klm. Varkja-Viidu-Käesla-Uru rajoonis 4000 ha. 5.VI.1940.a.

Märkus: Samaväärse maa-ala andmisel võidakse suurtükiväepolügon viia üle teise kohta kokkuleppel Nõukogude sõjaväejuhatusega ja eraldada samaks tähtajaks.

42.Maa-ala sadama ehitamiseks – Tagalahe kaldal 100 ha. 10.VI.1940.a.

Lisa: Kaardid Nr.1, 2, 3, 4 Eraldatav maa kokku 30 000 ha. http://www.nommevalitsus.org/?p=818 ERA,f.495,n.11,s.51,1.2-12

Nõukogude

okupatsioonivägede tarbeks rekvireeritavad hooned

Tallinnas Nõukogude laevastikubaasi ülem Eesti sõjaministri abile.

17. juuni 19040

Punalipulise Balti Laevastiku relvajõudude majutamiseks ja asutuste paigutamiseks palun anda korraldused järgmiste ruumida vabastamiseks: 1. Sõjaministeeriumi hoone 2. Sõja-merejõudude staabihoone 3. Laevastiku ekipaaž ja selle elumajad 4. Veeteede Talitus 5. Tolliamet 6. Ohvitseride Kogu hooned 7. Arsenal koos töökodadega 8. Laevaremonditehas ja 2 dokki 9. Kõigi sadamate sadamalaod 10. Kino "Gloria Palace" 11. Hotell "Palace" 12. Hotell "Bristol" 13. Trakmani kaubamaja 14. Sõjakohtu hoone 15. Politseiprefekti hoone 16. Balti tehaste juhatuse hoone 17. Vene teater 18. Gümnaasiumihoone (Eesti Panga vastas) 19. "Kalevi" staadion 20. Majad: Pärnu mnt. 11, Raua tn. 30, 31, 32, 33, 34, 36, 37, 38, 42, Kreutzwaldi tn.

13, 15, 17, 19, Kunderi tn. 6, 10, 14, Gonsiori tn. 31, Pirita tn. 9, Narva mnt. 73, 75, 77, 78 21. Kalevi pataljoni kasarmud 22. Vesilennukite aerodroomid koos kogu sisustustega 23. Kütusetsisternid sadamas, garaaž jm 24. 20 suvilat Pirital ja Nõmmel 25. Kauba- ja sõjasadam koos ladude ja verfiga(?)

Näidatud ruumid palun üle anda sõja-merelaevastiku juhatusele kell 24.00 19. juunil koos kogu sisustuse, mööbli, elektrivalgustuse ja muuga.

Tagamaks Tallinnas baseeruvate laevade kaitset õhust, palun samaaegselt mulle üle anda kogu õhutõrjesuurtükivägi ja lennuväe aerodroom. Soovitav oleks üleandmise

tähtaeg 19. juuni. s.a.

PBL Balti Sõjamerelaevastiku Baasi ülem kontradmiral Kutšerov ERA, f.495, n.12,2.45,lk.1-3 * * *

Punalipulise Balti Laevastiku juhataja käsk Naissaarele ja Aegnale sooritatava dessandi ettevalmistamise kohta 12, juuni 1940 Täiesti salajane Eriti tähtis PBL, Sõja-õhujõudude juhatajale, Paldiski mereväebaasi komandörile Naissaarele ja Aegnale sooritatava dessandi tegevuse kindlustamiseks käsin: 1. Naissaare ja Aegna patareide neutraliseerimiseks alustada 15. juunil k.a. kell 5.00 saarte pommitamist.

2. Lõpetada Naissaare ja Aegna pommitamine kell 5.30 15. juunil k.a.

3. Pommitamise peaobjektideks on Naissare lõuna patareid ja Aegna loode osas paiknev patarei.

4. Ülesande täitmiseks jaotada sõjaline jõud järgmiselt: a) Naissaare lõuna patarei peale kolm "SB" või "DB" lennueskadrilli; b) Naissaare põhja patarei peale ühe "SB" või "DB" lennueskadrilli; c) Aegna patarei peale kolm "SB" või "DB" lennueskadrilli, ühe eskadrilli "12" patarei peale ja kaks "6" patarei peale.

5. 10. lennubrigaad on Paldiski mereväebaasi komandöri käsutuses.

6. Pärast esimese ülesande täitmist valmistada kõik 8. lennubrigaadi lennukid ette löögi andmiseks Aegna patareide pihta.

7. Patareide pommitamise lõpetamisest annab viimane sellest osavõtnud lennusalk teada sellega, et lendab üle Tallinna sadamate ja laseb välja rea valgeid rakette.

8. Paldiski mereväebaasi komandöri korraldusel maandub pärast tallinna vallutamist Punaarmee väeosade poolt, Tallinna sõjalennuväljal üks 10. lennubrigaadi eskadrill, kelle kaistmine pannakse baasiväeosadele.

9. Rakendada kõik vahendid selleks, et aega viitmata organiseerida luure objektidel ning Balti merel - ülesandega avastada kolmandate riikide sõjalaevad.

PBL juhataja, viitseadmiral Tributs PBL Sõjanõukogu liige, diviisikomissar Jakovenko PBL Staabi ülem, kontradmiral Pantelejev Erich Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September 1393 - juuni 1949. Tuna, 1999, nr.4.lk.33 http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php? t=934&postdays=0&postorder=asc&start=90&sid=cfb6333ae04a6881982b4652c015 1445 http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php? t=934&postdays=0&postorder=asc&start=90&sid=cfb6333ae04a6881982b4652c015 1445 * * *

Punalipulise Balti Laevastiku sõja-õhujõudude staabi lahingukäsk Eesti blokeerimise ja ründamise kohta 12. juuni 1940.

Täiesti salajane Eriti tähtis Isiklikult kätte anda N. PETERHOFF 1. Riigid: Eesti, Läti ja Leedu on oma provokatsioonilise tegevuse ja kallaletungidega meie üksikutele Punaarmee ja Sõja-merelaevastiku väeosadele, millised paiknevad lepingu alusel neile määratud kohtades nende riikide territooriumil, rikkunud vastastikuse abistamise ja sõpruse lepinguid ning astusid sõtta NSV Liidu vastu.

Nende sõja-lennuväed baseeruvad Rakvere, Jõhvi, Tallinna, Tartu, Riia, Kruspilsi ja Ventspilsi lennuväljadel.

2. Pahemal pool [PBL sõjalennukitest] tegutsevad hävitajate saatel LSR sõjaõhujõudude lennukid, kes hävitavad pommirünnakute ning tulejõuga vaenlase lennuväge tema lennuväljadel; teostavad õhudessante, vallutavad aerodroome, neutraliseerivad õhutõrjepatareide tule ja paralüseerivad vaenlase vägede tegevust kogu tema territooriumi sügavuses. Eraldusjooneks LSR õhujõududega on raudteeliin (välja arvatud) – Narva-Rakvere-Tallinn.

3. PBL õhujõud teostavad luuret Soome lahe lõunakaldal, Eesti ja Läti Riia lahe ning Balti mere rannikualadel ja Balti merel; sooritavad iseseisvaid pommirünnakuid rannapatareidele Naissaarel ja Aegnal, kindlustavad PBL dessantide maandumist; hävitavad [vaenlase] lennukid õhus ja uputavad kõik laevad ning paadid merel, kes püüavad Eestist ära minna Soome-Rootsi-Saksamaa suunas; kaitsevad rünnakute eest õhust Peabaasi [Kroonlinnas]ja Leningradi mereväebaasi.

4. 15. lennupolgul ja selle alluvusse antud 58. lennueskadrillil - teostada pidevat õhuluuret kuni 25 meridiaanini piki territoriaalvete piiri, millest paremal asuvad: Seiskari ja Suursaar ning pahemal pool: Eesti rannajoon. Ülesanne: jälgida, et eesti rannikult ei lahkuks Soome ja merele vaenlase laevad, kaatrid ja paadid; need tuleb hävitada merel kuulipildujatule ning kildpommidega.

Tegevustihedus: 2 väljalendu päevas.

5. 8. lennubrigaadi ülesandeks on PBL dessandi kindlustamine, milleks tuleb teha

kahjutuks rannapatareid.

6. 1o. lennubrigaad, mis on operatiivselt allutatud Paldiski mereväebaasi komandörile, teostab koostöös Punaarmee sõja-õhujõudude eribrigaadi komandöriga: a) vaenlase rannikuala luuret 30-40 miili laiuselt, alates 25. meridiaanist lõuna suunas, Riia lahes kuni 58. paralleelini, Saaremaast kuni Liepajani. Ülesandeks on jälgida rannajoont, et mitte võimaldada vaenlase laevadel, kaatritel ja paatidel lahkuda Soome või mõnda teise lääneriiki; need tuleb hävitada kuulipildujatule ja kildpommidega; b) teostab perioodiliselt luuret Balti merel, et jälgida ja teatada kõikidest merel viibivatest alustest ning nende tegevusest; c) korraldab hävitajate patrull-lende Paldiski mereväebaasi piirkonnas ning piki kaldajoont kuni Hara laheni. Ülesandeks onvaenlase lennukite hävitamine õhus nende katsel hoiduda löökidest ja lennata teiste riikide territooriumile; d) pommirünnakute sooritamisega toetada PBL dessandi maale saatmist; Tallinna lennuväljade hõivamise järele viia sinna üle pommitus- ja hävituslennukid ning merelennuvägi.

Tegevustihedus: 2 väljalendu päevas.

7. 61. lennubrigaad: a) korraldab patrullteenistust maal ja õhus üksikute lennulülide väljasaatmisega ning koostöös õhukaitse väeosadega takistab vaenlase luure- ja pommituslennukite tungimist Peabaasi ja Leningradi mereväebaasi õhuruumi; b) teostab regulaarseid patrull-lende piki kaldajoont alates Lipovost [lennuväli Leningradi oblastis], raudteest põhja pool, kuni Hara laheni. Ülesandeks on: hävitada õhus vaenlase lennukid nende katsel minna ära löögi alt ja

lennata Soome; c) katta 8. lennubrigaadi pommitajate tegevust.

Tegevustihedus 3 väljalendu päevas.

8. 73. lennupolk sooritab perioodiliselt luuret merel 60 miili raadiuses. Ülesandega: teatada kõikidest alustest, millised ilmuvad Hanko poolsaare piirkonda.

Tegevustihedus: 2 väljalendu päevas.

9. 85. lennueskadrill, 41. lennueskadrill ja 71. erilennusalk on valmisolekus nr. 1 oma lennuväljadel lähiluure ülesannete täitmiseks.

10. Kõikidel lennukitel, kes lendavad ülesande täitmiseks, kanda ette raadio teel ilmastikuolude kohta. Seda teha ka pärast maandumist.

Hävitajate ülesandeks pommituslennukite katmisel on patrullimine lennumarsruudil vasakult piki kaldajoont viimaste nähtavuse kauguses.

11. Minu asukoht K[omando] P[unkt] N[ovõi], Peterhoff.

12. Käesoleva lahingukäsu ntäitmisele asuda minu korralduse saamisel selle elluviimise kohta.

PBL Sõja-õhujõudude juhataja, kindralmajor Jermatšenkov PBL Sõja-õhujõudude sõjakomissar, brigaadikomissar Putnik PBL Sõja-õhujõudude staabiülem, polkovnik Surikov Erich Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September 1393 – juuni 1949. Tuna, 1999, nr.4.lk.34-35

Venemaa RSMLA,f.R-92,n.2,s.671,lk. 27-30

* * *

Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele Eesti vallutamiseks 13. juuni 1940 Täiesti salajane Erilise tähtsusega STAAP PIHKVA linnas 13.06.40.a. 23.30

1. 8. armee ületab erikäsuga määratud päeval Eesti riigipiiri ja tungib peale üldsuunas VÕRU, VALGA. Peaülesandeks on lõigata Eesti sõjavägi ära Läti omast ja hävitada.

2. Paremal - 11. laskurdiviis koostöös PBL tungib RAKVERE peale. Piir sellega SAMRO järv, PEIPSI järve põhjakallas.

Vasakul - erikorpus tungib peale üldsuunas REŽEKNE, DAUGAVPILS. Piir sellega SALTANOVO, välja arvatud ZAHHODÕ, LAZDOGA järv, välja arvatud UŠURI järv.

3. Mobiilne väegrupp: a) mehhaniseeritud korpus - koosseisus: 1. tankibrigaad, 13. tankibrigaad, 35. tankibrigaad ja 15. laskur-kuuliüildujabrigaad, 128. laskurdiviis (autotranspordil).

Pealetungi lähtealus - STANKI, ZARETŠJE, LJUBJAT, VASSILJEVO. Ülesanne - esimese päeva lõpuks väegrupil koosseisus 35. tankibrigaad ja 15. laskurkuulipildujabrigaad vallutada TARTU linn ja piirkond ning kõik EMAJÕE (EMBACH) ülepääsukohad, pidades silmas, et see grupp teatseb edasi TAPA suunas.

Kõigi jõududega (korpuse kõik ülejäänud väeosad ja 128. laskurdiviis) vallutada esimese päeva lõpuks TÕRVA, VALGA piirkond, pidaedes silmas edasitungimist VILJANDI, PAIDE, TALLINNA peale ning osa jõududega vallutada PÄRNU.

Riigipiir ületada korpusel raudteelõigus PIHKVA, PETSERI, MIHHAILOVA..

Korpusele antakse juurde 55. lennuväebrigaad (44. ja 58. sööstpommitajate polk). b) 25. ratsaväedivisjon - pealetungi lähtealus MOGILNOJE, LÕSSAJAMUHHA, SIMONOVA. Ülesanne - esimese päeva lõpuks vallutada VIITINA mõisa, KELLOMÄE, LUUTSNIKU mõisa piirkond. Edasi tungida VALGA peale. Riigipiir ületada lõigus MOGILNOJE järv, KUDEBI jõgi.

Väljumiseks LAURA mõisa piirkonda lubatakse kasutada teid RAJA, BABINA (3 km Mogilnoje järvest loodes), LOKNO, ŠILOVA, LUGI, BABINA, KÕRGESILLA. 4. Esimese ešeloni väed: a) 1. laskurkorpus - koosseisus 24. laskurdiviis, 56. laskurdiviis, 311. ülemjuhataja reservi kahuripolk. Pealetungi lähtejoon KORLÕ, MURZINO, ŠAHNITSÕ; korpuse staap - DUBJAGI. Ülesanne - purustada vastase väed PIUSA jõe, PETSERI, IRBOSKA piirkonnas ja esimese päeva lõpuks jõuda peajõududega joonele VÄRSKA, ORAVA jaam, TAHNA, IGNASE, JOKSI, ning eelväeosadega VÕHANDU jõele. Edasi pidada silmas pealetungi TARTULE. Piir paremal 8. piirivalvesalgaga PIHKVA järve lõuna- ja läänekallas, PEIPSI järv. Piir vasakul SOLOVJI, BABJAKOVBA, VJAZMOVA, välja arvatud ALAOTSA, KAPERA, VÕRU jaam. b) 19. laskurkorpus - koosseisus 90. ja 49. laskurdiviis, 40. tankiväebrigaad, 301. ülemjuhataja reservi haubitsapolk; pealetungi lähtejoon - MÕLOVO, KUVAKINO, välja arvatud Mogilnoje järv.

Korpuse staap ZAPRUDJE. Ülesanne - purustada vastane metsades IRBOSKAST edelas ning jõuda esimese päeva lõpuks peajõududega välja joonele UUE-SAALUSE mõis, LUUTSNIKU mõis; edasi pidada silmas pealetungi VALGALE. Piir vasakul - Eesti-Läti riigipiir. c) 28. laskurkorpus - koosseisus 75. ja 42. laskurdiviis; 75. laskurdiviisi lähtealus riigipiiril KUDEBI jõest KUHVA jõeni; 42. laskurdiviis - mööda riigipiiri KUHVA jõest GILEVONI. Korpuse staap – GRIBULI.

Ülesanne - kindlustada ja tagada armee vägede löögirühma tegutsemine Läti poolt küljest. Piir vasakul - piir erikorpusega. d) Oudova dessant - 274. laskurpolgul 8. ja 9. piirivalvesalga ujuvvahenditega ületada PEIPSI järv OUDOVA piirkonnast lähtudes, maandada dessant KRUNDIKÜLA piirkonnas ja vallutada see piirkond. Järgnevalt, tungudes TARTU peale, tõmmata kõrvale enda peale TARTU garnisoni väeosad, kindlustades sellega TARTU linna vallutamine mehhaniseeritud grupi poolt.

5. Lennuvägi - koosseisus 15. lennuväebrigaad (2., 24. sööstpommitajate polk), 55. lennuväebrigaad (44., 58. sööstpommitajate polk), 14 lennuväebrigaad (49. hävituslennuväe polk, 9. ründelennuväe polk) ülesandega: a) koostöö maavägedega (kaasa arvatud Oudovo dessant) lahinguväljal vastase purustamine IRBOSKA, PETSERI, TARTU, VALGA piirkonnas. b) hävitada vastase lennuvägi lennuväljadel TARTUS, VÕRUS, PETSERIS, IRBOSKAS ning PIHKVA ja PEIPSI järve flotillid. c) purustada vastase garnisonid IRBOSKAS, PETSERIS, VÕRUS, TARTUS ning VOROBJOVKA, TROSTJANKA laager ja tema kolonnid, ning samuti staabid, sidesõlmed ning vägede koondised. d) katta õhust PIHKVA suuna maavägede tegutsemine ning samuti Oudova dessandi väljasaatmine ja maabumine.

6. Teise ešeloni väed: a) 163. laskurdiviis - koonduda 14.06. päeva lõpuks ALABAŠEVO, SNIGIREVO, SOROKINO, BOROVITŠI piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi laskurkorpuse vööndis üldsuunal SENNO, PETSERI, VÕRU. b) 17. laskurdiviis - koonduda 14.06. päeva lõpuks BARANOVO, ŠTŠERBOVO, RÕTŠKOVO, PALKINO piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi üldsuunal MOGILNOJE järv, LAURA mõis, PULLI järv.

7. Piirivalveväed: a) 8. piirivalvesalk - julgestada PEIPSI järve idakallast ning takistada vastase dessandi maabumist ja väikeste gruppide tungimist meie territooriumile. Paisata Oudovo dessant Peipsi ja Pihkva flotilli alustel vastase territooriumile ning tagada dessandi side armee staabiga Oudovo kaudu ning toidumoona, lahingumoona, kütteaine juurdevedu dessandi ning TARTU peale suunatud mehhaniseeritud korpuse väeosade tarbeks. b) 9. piirvalvesalk - julgestada PIHKVA järve kagu- ja idakallast vastase väikeste gruppide tungimise eest meie territooriumile. PIHKVA järvest Läti piirini paikvenatel väeosadel saada ülesanded 1. ja 19. laskurkorpuse komandörilt. c) 10. piirivalvesalk - saada ülesanded 8. Riigipiiri ületamise aeg - erikäsu põhjal.

28.

laskurkorpuse

komandörilt.

9. Armee staabi komandopunkt pealetungi algul . ARESTOVA GORA.

8. ARMEE KOMANDÖR KINDRALLEITNANT PJADÕŠEV SÕJANÕUKOGU LIIGE BRIGAADIKOMISSAR 1SABALOV STAABIÜLEM KINDRALMAJOR PONEDELIN Tõnu Tannberg, Enn Tarvel. "8. armee ületab erikäsuga määratud päeval Eesti riigipiiri ja tungib peale ..." Dokumente Eesti sõjalisest okupeerimisest 1940. aasta suvel. Tuna, 2006,nr.4,lk.117-119.

*

*

*

Sõjavägede ülemjuhataja määrus pildistamise ja filmimise keelamise kohta 18. juuni 1940

Alus: Kaitseministeeriumi seaduse §13p.1 jka 2 ning §15

II Käesolev määrus jõustub avaldamisega.

J. Laidoner Kindral, Sõjavägede Ülemjuhataja ERA,f.989,n.1,s.2298,lk.1,2.

* * *

Atlandi harta 1. Nende poolt esindatud riigid ei taotle oma territooriumi ega mõjuvõimu laiendamist.

2. Nende soov on mitte näha territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas neil territooriumidel elavate rahvaste vaba tahtega.

3. Nad respekteerivad kõikide rahvaste õigust valida omale riigikord, mille all nad tahavad elada; nad soovivad et kõikidele rahvastele tagastatakse nende suveräänsus ja nende poolt valitud riigikord, kellelt see on jõuga ära võetud.

4. Nad püüavad, neile pandud kohustuste piires, edutada kõikide riikide, nii suurte kui väikeste ja võitjate kui ka kaotajate, võrdväärset juurdepääsu nende maade majanduse arenguks vajalikele toormaterjalidele ja kaubandusele.

5. Nende sooviks on majanduse alal eduka koostöö arendamine kõikide rahvaste vahel, eesmärgiga luua parandatud töötingimuste standardid ja edumeelset sotsiaalkindlustust kõikidele.

6. Peale Natsiliku türannia hävitamist, nad loodavad taastada rahu, mis võimaldab kõikidel rahvastel elada rahus oma riigi piirides ja tagada, et kõik inimesed kõikides maades on vabad hirmust ja viletsusest.

7. Sarnane rahu peab võimaldama juurdepääsu kõikidele meredele ja ookeanidele ilma takistuseta.

8. Nad loodavad, et kõik maailma rahvad loobuvad nii praktilistel kui moraalsetel kaalutlustel jõu kasutamisest. Tuleviku rahu ei saa säilitada, kui rahvaste maa-, mere- või õhujõudu kasutatakse kas ähvardusteks või agressiooniks väljaspool nende piire. Nad usuvad, et olenevalt laialiulatava ja permanentse kindlustussüsteemi loomisest, sarnaste rahvaste desarmeerimine on oluline.

Samuti soovivad nad ergutada kõiki võimalikke menetlusi mis võiks vähendada rahu armastavate rahvaste relvastamise koormat.

* * *

MRP lepingu tühistamise otsus Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule" 1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a.

Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.

2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.

3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.

Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.

4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki NõukogudeSaksa leppimused - vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele - kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.

5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.

6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.

7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.

8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.

NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989. Nr. 979-I. Allikas: NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja.

1989, nr. 29, art. 579.

Lisa 2

Tallame puruks valgesoome mao Allikas: Vikipeedia "Tallame puruks valgesoome mao" on Nõukogude Liidu propagandabrošüür, mis anti välja riikliku kirjastuse "Poliitiline Kirjandus" poolt Tallinnas 4. juulil 1941 aastal.[1] Selle vastutav toimetaja oli Vilhelm Reiman.

Raamat on tähelepanuväärne selles sisalduva kommunistliku fraseoloogia poolest.

Raamatu tekst ´´Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda. Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.

See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele.

Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest. Noh, mis siis, meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle õppetunni selgemal kujul.

Kes ta siis oli, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?

See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende agentide – kaitseliitlaste, lapualaste ja teiste soome rahva veristajate jõuk. Pungil täis taskutega kelmide ja petiste klikk on asunud selle väikese riigi rahvamasside kukile ja oma vatsa ning välismaiste kapitalistide meeleheaks irvitab töötava rahva üle otsekui tumma karja üle.

Oma müüdavate valitsejate tahtel on Soome saanud igasuguse kontrrevolutsiooni erilaspesaks, rahvusvahelise valgekaartluse kantsiks ja kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskuseks. Juba muistsel ajal muutsid vene rahva vaenlased Soome sõdade platsdarmiks Venemaa vastu, räpaseks urkaks, kust röövlite jõugud sooritasid elajalikke röövkäike meie maale.

Omal ajal rootslaste poolt orjastatud soomlased on korduvalt oma orjastajate vastu üles tõusnud ja on alati suure vene rahva vastu poolehoidu tundnud. Karjalased, kes ka on palju kannatada saanud rootsi rünnakute läbi, on alati seisnud vene rahva poolt võitluses Soome lahe ranniku eest, mida meie Kodumaa nii väga vajab. Peeter I, kes seadis oma eesmärgiks "raiuda aken Euroopasse", määras suure ettenägelikkusega ära Balti merele ligipääsu poliitilise, majandusliku ja strateegilise tähtsuse Venemaale.

Kakskümmend üks aastat pidas ta rootslastega sõda Baltikumi pärast. Hanhudi maanina – Hango poolsaare lõunatipu – juures, kus nüüd lehvib sotsialismimaa võidukas punane lipp, purustas Peetri poolt loodud Balti mere laevastik Rootsi eskaadri, kirjutades vapruse ja heroismi eredaima lehekülje sõdade maailmaajalukku.

Võitu Hanhudi juures hinnati võrdseks Poltava lahinguga, kus venelased purustasid rootslased kuival maal. Ja selle järel okupeerisid meie vahvad väed sel ajal ka Ahvenamaa saared, andsid Venemaale tagasi ta muistsed piirid, võtsid ära Viiburi,

Käkisalmi ja vene slaavlaste põlise maa – Ingeri (muistne Vodski pjatina).

Raiunud "akna Euroopasse", tundis Peeter muret selle üle, et saada sellele aknale "kindlad luugid". Oli tarvis kindlustada Vene pealinna – Peterburi (Leningradi) julgeolek. Varsti pärast Viiburi vallutamist, mida Peeter on nimetanud "kõvaks padjaks" põhjamaisele pealinnale, kirjutas ta: "Ja nii on selle linna vallutamise läbi Sankt-Peterburile lõplik julgeolek kindlustatud."

Karl Marx oli vaimustatud Peetri julgusest, kes ehitas "uue pealinna esimesele tema poolt vallutatud maatükile Balti mere rannikust, peaaegu ühe kahuripaugu kaugusele piirist..." Oma teoses "XIII sajandi saladiplomaatia" rõhutas Marx: "Tsaari troon Moskvast Peterburi üle viia tähendas asetada ta säärastesse tingimustesse, kus ta ei võinud kallaletungi vastu kindlustatud olla seni, kuni kogu rannik Liibavist Tornioni ei olnud alla heidetud, mis viidi lõpule alles 1809. aastal Soome vallutamisega."

Venemaa kindlustas oma julgeoleku Soome enda külge liitmisega. Ja on iseloomuline, et selle sõja kohta aastail 1808–1809, mis taas liitis Soome Venemaaga, soome rahvas, keda seni oli rõhutud võõramaalaste poolt, on teinud palju muistendeid ja laule. Need laulud ja muistendid on täis palavat sümpaatiat vene rahva vastu.

Rahvuspoeet Runeberg on kirjutanud vaimustatud poeemi vene polkovnikust Kulnevist, kes võttis osa sellest sõjast ja kellest sai hiljem 1812. aasta Isamaasõja kangelane. Luuletaja kujutas vene polkovnikut kui soome rahva parimat sõpra, ta hingeliitlast.

Soomlased nägid õigusega vene rahvas oma vendi. Vene rahvas on alati olnud soome töötava rahva sõber. Rootsi ja saksa parunite ning omaenda kodanluse poolt rõhutud soome töötav rahvas vihkas ühel meelel vene rahvaga rikkaid-vereimejaid ja isevalitsuslikku korda ning õlg õla kõrval oma klassivendadega võttis osa revolutsioonilisest võitlusest. Soome proletariaat toetas aktiivselt 1905. aasta revolutsiooni Venemaal. Helsingis loodi Töölis-Punakaart, kes ägedasti võitles kodanluse ja mõisnike võsudest formeeritud valgekaardi salkadega. 1906. aastal organiseeris bolševistlik sõjaväe-organisatsioon Suomenlinnas (Sveaborgis) soldatite ja madruste ülestõusu, ja vene proletaarlased võitlesid kõrvu soome Punakaardiga revolutsiooni punase lipu all. Soome kodanlus aga – mõisnikud, pankurid, vabrikandid, metsakaupmehed – oli tsaari õue truu teener ja oma rahva verivaenlane.

Ta surus revolutsioonilise liikumise julmalt maha, veelgi rohkem orjastades töötava inimese.

Suomi muld on niisutatud orjade higi ja surnukspiinatud töömeeste verega. Ainult bolševikkude partei Lenini ja Stalini juhtimisel on alati olnud ja jäänud soome rahva

ustavaks sõbraks ja on korduvalt aidanud teda võitluses tsaristliku omavoli vastu.

Reas Vladimir Iljitš Lenini poolt tsarismi aastail kirjutatud artikleis leidub küllalt paljastavaid ridu tsaari ja kogu ta šovinistliku jõugu vastu, kes metsikult Soomet rõhusid, ja ühtlasi soome ülemuste vastu, kes kõige truualamlikumalt täitsid monarhiisevalitseja tahtmist. Tulvil suurest armastusest soome rahva vastu oli suure Stalini esinemine Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei VII (aprillikuu) ülevenemaalisel konverentsil 1917. aastal, kus Josif Vissarionovits Stalin otsustavalt paljastas ajutise valitsuse imperialistliku poliitika.

Need olid soome rahva tõelised sõbrad!

Kes andis Soomele täieliku iseseisvuse ja enesemääramise õiguse? Bolševikud. Kes teostas tõelise internatsionalismi vaimuga täidetud ajaloolise akti, andes väikesele Soomele õiguse ise valida endale valitsemisvorm, mida ei oleks teinud ükski võim maailmas? Bolševikud, Lenini-Stalini partei, nõukogude võim!

"Nõukogude Liit," ütles seltsimees Molotov oma ettekandes NSVL Ülemnõukogu erakorralisel V istungjärgul 31.oktoobril 1939, "kindlustas oma vaba tahteavaldusega Soome iseseisva ja sõltumatu olemasolu. Ei või olla kahtlusi, et ainult Nõukogude Valitsus, kes tunnistab rahvaste vaba arenemise põhimõtet, võis astuda sellise sammu."

Nii toimis bolševikkude partei.

27. novembril 1917 saabus Soome sotsiaaldemokraatliku partei kongressile seltsimees Stalin. Ta esines tervitustega vene bolševikkude poolt, kutsudes kongressi üles julgusele ja otsustavale võitlusele valitsevate klasside vastu. Soomemaa rahva poole pöördudes esitas suur Stalin selgesti bolševikkude seisukoha Soome tõelise sõltumatuse küsimuses: "Täielik oma elu korraldamise vabadus Soomemaa rahval nagu kõigil teistelgi Venemaa rahvastel! Soomemaa rahva vabatahtlik ja aus liit vene rahvaga!... – Ja kui teil läheb tarvis meie abi, me anname seda teile, vennalikult sirutades teile käe."

Kuid sotsiaal-äraandjad ei järgnenud Lenini ja Stalini tulistele üleskutsetele poliitilise võimu haaramise kohta. Proletariaat nõudis ülestõusu alustamist, aga sotsiaal-äraandjad viivitasid. Selle aja jooksul soome kodanlus relvastus rutuga ja kutsus appi kõik välismaised interventlikud bandiidid. Võimu oma kätte haaranud soome kodanluse jälk klikk kasutas talle antud sõltumatuse revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks ja võitluseks töölismasside, soome rahva vastu. Võimule asusid Soomes needsamad tsaari satraabid, needsamad Nikolai Verise sulased, kes aastakümneid olid soome rahva vabadust kägistanud ja tundsid elajalikku vihavaenu tööinimese vastu, kehvtalupoja vastu. 1918. aasta jaanuaris loodi soome valge armee.

Selle tuuma moodustasid valgekaartlikud kaitseliidu salgad. Armee etteotsa asus timukas Mannerheim, endine tsaari õukonna kindral, Nikolai Verise toapoiss ja isiklik adjutant. Ära ootamata Vene vägede Soomest evakueerimist, sooritas kogu see valgekaartlik rämps provokatsioonilisi kallaletunge meie sõdureile ja õiendas arveid proletaarsete organisatsioonidega. Soomes algas revolutsioon.

"Proletaarse ülestõusu leegid on löönud lõkkele Soomes," nende sõnadega võttis Lenin vastu teate revolutsioonilise töövalitsuse loomisest Helsingis. Kodanliku valitsuse peal Svinhufvudil õnnestus põgeneda Eestisse ja sealt pääseda Saksamaale abi järele. 7. märtsil 1918 kirjutas Svinhufvud alla lepingule Wilhelmiga. Sakslased võtsid Soome oma protektoriaadi alla ja lubasid anda soome kontrrevolutsioonile sõjalist abi. Nõnda müüsid kodanlikud kaabakad soome rahva sakslastele orjaks.

Märtsi esimestel päevadel 1918 alustasid sakslased interventsioon, tehes dessanti Ahvenamaa saartel. Üks kuu hiljem tulid nad maale Hango sadamas, reostades oma mustade käppadega ajaloolise koha, kus vene meremehed olid Peetri komando all võidelnud rootslastega Kodumaa au eest. Sakslased varustasid kaitseliitlased relvadega. Sakslased formeerisid abiks mannerheimlastele jäägrite väeosasid.

Sakslased aitasid kaasa vabatahtlike salkade koostamisele Rootsis. Saksa jõugud ühelt poolt ja Mannerheimi bandid teiselt poolt tule ja mõõgaga kägistasid revolutsioonilist Soomet, hävitades soome rahvast. Jalatäis jalatäie järel kaitses Soome töölisklass oma maad välismaiste vallutajate ja svinhufvudlike lurjuste vastu.

Punakaart kaitses sangarlikult iga maja, iga tänavat. Kuid kaitseliitlasi abistas rahvusvaheline kodanlus, kõik, kes unistasid noore Nõukogude vabariigi hävimisest, kes nägid Soomes Nõukogude maa vastu sihitud müürilõhkujat. Punakaart võideti.

Algas arvete õiendamine. Metsik keskaegne arvete õiendamine. Julm terror, millist ei ole kuuldud Pariisi kommuuni kägistajast Thiers'ist saadik.

Elajas inimese kujul – säärane oli hirmus timukas Mannerheim, kelle nime igavesti neavad kümned tuhanded tema poolt piinatud inimesed, tuhanded õnnetud vaeslapsed. See hirmus lihunik kindrali mundris ujutas kogu väikese Soome üle töölisvere merega, vaesalaste pisarate ookeaniga. Üle saja tuhande inimese heideti piinakambreisse. Nelikümmend tuhat töölist, kes olid süüdi vaid selles, et nad tahtsid elada ja töötada vabalt ja sõltumatult, poodi üles ja lasti maha. Kümned tuhanded inimesed surid vanglais piinamiste tõttu, nälga ja tüüfusesse. Vahetpidamata pidas istungeid 145 valgekaartlikku "tribunaali". Nelja kuu jooksul "vaatasid" nad ühes summas läbi 75000 "asja". Neis asjus vastutusele võetud töölised said ühtekokku kolmsada tuhat aastat vanglakaristust!

Viiburis korraldasid kaitseliitlased metsiku pogrommi. Valge terrori ohvrite hulgas

oli palju vene koolipoisse, kelle kehaliikmeid oli metsikult vigastatud Mannerheimi sulaste poolt. Hirmukisa kandus Soomest üle terve maailma. Seda, mis seal sündis, oli võimatu varjata. Isegi inglise leht "Times" oli sunnitud tunnistama, et "säärane julmus kutsus esile kahtluse, kas Soomet saab üldse lääne kultuuri maade hulka arvata"? Isegi Soome suurkapitalist Hjalmar Linder kirjutas tollal Soome kodanlikus ajakirjanduses: "See, mis meie maal sünnib, on kohutav. Need lõpmatud mahalaskmised annavad täielise ettekujutuse valitsevast omavolist. Tuhanded lesknaised, kümned tuhanded vaeslapsed on kaotanud oma toitja. Vanglais surevad arreteeritud otsekui kärbsed. Ja meie kodanlus kiidab kõik selle heaks ning lausub: tappa nad maha, nad on selle ära teeninud, mädapaise tuleb juurtega välja kiskuda."

Mis võib olla hirmsamat kui need küünilised ülestunnistused?! Võib-olla vahest ainult orjakauplemise seadus, mille valgesoomlased andsid välja samal ajajärgul ja mida avalikult arutati valgesoome ajakirjanduses: soome lehed jagelesid selle üle, kuidas kõige paremini müüa kolmkümmend tuhat vangis olevat töölist välismaale, saades vastu mineraalväetist Soomele! Ja see teostati erilise "dekreediga"!

Vaadake, kui sügavale langesid lurjused!

Rahvusvaheline interventsioon aitas kõigest jõust Mannerheimi neid terrori pärtliöid läbi viia. Imperialistid ei teinud seda tasuta. Nad soetasid endale Euroopa kirdepoolses nurgas bandiitliku salaurka ja sellest nurjatust pesast sooritasid nad aastast aastasse veriseid kallaletunge Nõukogude territooriumile. Juba oma "iseseisvuse" tegutsemise esimeste sammudega võitis valge Soome endale tõelise ostetava lõbunaise kuulsuse, salakavala fašistliku urka pidajana, räpase litana, kes meelsasti läheb ühe palkaja käest teise kätte. Rahvas oli tema käes vahetusrahaks.

Inimelu kaotas igasuguse hinna. Arusaamine aust, südametunnistusest ja õiglusest oli kadunud.

1918. aasta lõpul valis svinhufvudlik seim "soome ja Karjala kuningaks" Wilhelmi väimehe – Saksa Hesseni printsi Friedrich-Karli. Vastvalitud kuningas ei jõudnud veel kiiruga kokku klopsitud troonile asudagi, kui soome valgekaartlus, nähes, et pihuks ja põrmuks löödud Saksamaa lood on kehvad, ilma pikemalt mõtlemata jooksis üle liitlaste poole. Kes rohkem annab, selle kintsu ta kraabib. Svinhufvud tõmbus kõrvale, võimu võttis oma veriste küünte vahele raisakull Mannerheim. Ei üks pole parem kui teine! Niihästi vanad kui ka uued peremehed õhutasid tagant oma õuekoera, ässitades teda Nõukogude maa kallale.

17.aprillil 1919 kirjutas inglise leht "Times": "Kui vaatleme maakaarti, siis näeme, et parimaks juurdepääsuteeks Petrogradile on Balti meri ja et lühim ning hõlpsaim tee läheb üle Soome, Soome on Petrogradi

võti, Petrograd aga Moskva võti".

Vaata ometi, millised tahtmised tekkisid härradel kapitalistidel. Lähedal on, aga kätte ei saa! Valgesoome koer püüdis kogu aeg klähvida ja hammustada. Kord ühelt, kord teiselt poolt tormab ta meie rajale, reostab ja teeb kurja, kuidas ainult suudab.

Tema roimade loetelu on pikk. Juba 1918. aastal tungisid valgesoomlased Arhangelski kubermangu piiridesse, läksid kuni Kemini, ja sügisel tegutsesid nad Uhta lähistel. Kuid kõikjal sai vaenlane kõvasti lüüa. 1919. aasta kevadel tungisid mitu valgesoome salka Karjalasse ja üks neist jõudis Petrozavodskini. Ka siin sai vaenlane lüüa. Jõuetus vihas põletasid taganevad valgesoomlased tuhaks meie külasid, poosid puude ja telegraafipostide otsa talupoegi, piinasid raukasid, vägistasid naisi, rüüstasid, panid toime nurjatusi.

1919. aasta aprillis võtsid valgesoomlased ette sõjakäigu Olonetski vastu, tekitades tõsist hädaohtu Petrogradile. Seltsimees Stalin, kes juhtis Petrogradi kaitsmist, koostas siis kuulsa dessantoperatsiooni plaani Vidlitsi rajoonis. Kaitseliidu jõugud ei kannatanud välja Punaarmee välkkiiret hoopi ja lõid ülepeakaela põgenema. Josif Vissarionovitš Stalin teatas 28. juunil 1919 telegraafi teel Leninile: "Täna meie väeosad vallutasid Laadoga laevastiku toetusel äkilise löögiga Vidlitsi tehase Soome piiril ja said saagiks 11 kahurit ja rikkalikke laske- ning toidumoona ladusid."

Intervendid ei jäänud rahule ja ässitasid valgesoome koeri Nõukogude maa kallale.

Nad lubasid Mannerheimile suurt laenu, kui ta liigub Petrogradi peale. 1919. aasta sügisel sööstsid Soome jõugud Venemaale just sel hetkel, kui Judenitš tungis Leningradi peale. Aga siingi sai vaenlane kõvasti lüüa, samuti kui kõik teisedki meie Kodumaa vaenlased kõigil ta rindeil.

Oli juba 1922. aasta. Soome sõlmis meie maaga rahulepingu. Aga mis maksab leping Soome müüdavaile valitsejaile? Samuti kui kõigil järgnevailgi aastail käitusid nad alatult silmakirjaliselt, kahekeelselt, püüdes petta noore tööliste ja talupoegade riigi valvsust. Hoolimata rahulepingust, tungisid mannerheimlikud jõugud ootamatult Karjalasse ja korraldasid metsiku tapatalgu nõukogude elanikkonna seas. Punaarmee kihutas neetud roimarid uuesti minema, andes neile tunda nõukogude relva purustavat jõudu. Hirmus pilt avanes meie sõdurite silmade ees, kes olid vaenlase Kodumaa pinnalt minema kihutanud. Mahapõlenud talumajad. Rüüstatud koolimajad. Suitsevad tuleasemed rahulike asulate asemel. Ärapõletatud aiad. Võllaste alleed piki teid ja tänavaid. Punaarmeelaste laibad otsaesisele põletatud tähtedega ja seljalt nülitud nahaga. Lahinguis langenute rüvetatud kehad. Metsikuse ja ennekuulmatu teotamise jäljed.

Kas andestame kunagi neetud kaitseliitlastele neid toorusi, millest juuksed tõusevad püsti! Kas andestame valgesoome jõukudele meie isade ja vendade kallal toimepandud teotused! Vene rahva veri on ühel ja selsamal paljukannatanud maal segunenud Mannerheimi ja selle värdjate poolt surnuks piinatud soome tööliste verega. See vennaliku vere liit on püha ja sajanditeks tugev. Meie klassivendade veri nõuab igavest kättemaksu alatuile timukaile. Meie lõime valgesoomlasi raskesti kõigil kodusõja rindeil ja mürgine madu kandis salajas viha töörahva vastu, Nõukogude riigi vastu. Kivi põues tulid löödud koerad alandlikult meie juurde, palusid rahu ja tunnustust, ning samal ajal jooksid tasahilju oma fašistlike peremeeste värava alla, pidades salanõu kõige humaansema ja kõige rahuarmastavama riigi vastu maailmas.

1922. aasta märtsis astus see oma peremeeste esikuid mööda ümberhulkuv valgesoome koer nõukogudevastasesse blokki ühes tema sarnaste Poola, Eesti ja Läti valitsustega. See blokk kutsus esile meelepaha tormi kõigi maade rahvahulkades, kes nägid Nõukogude maas lootust oma vabanemiseks. See blokk varises kokku, kuid valgesoome jõuk ei jäänud rahule. Jultunud imperialistid tõukavad teda uuele ennekuulmatule avantüürile: "Luua Suur-Soome – Uuralini." Nagu näha, on nad täiesti arust läinud. Ometi saab see nõdrameelsete sonimine valgesoomlaste peamiseks loosungiks paljude aastate kestel, nende palavamaks, kuid kahjuks täitmata unelmaks. Meie päevinigi on ta küüsis kõik Soome fašistlikud valitsejad.

Meie maa ajalugu tunneb enam kui üht sellist kurioosset juhtumit, et muulased otsivad vene rahva seast oma "hõimlasi". Teatavasti näiteks sakslased tahtsid ühendada oma Baieri viinivorstidega Ukraina jahuklimbid.

Ega suu pole seinapragu, jahuklimbid on maitsev roog, ainult nad ei ole mitte fašistide jaoks valmistatud. Nõukogude rahvas sai nende ahnet isu rahuldada teiste maiustustega – meie kahurite stalinlike kogupaukudega. Ja ka edaspidi sünnib nii kõigi meie Kodumaa vaenlastega!

1931. aastal kirjutas valgesoomlaste häälekandja "Aktivist" toimetuse üleskutses "eesti vendadele": "Tuleb päev, mil Soome idapiirideks saavad Uurali mäed ja Soome suurriik saab tähtsaks teguriks maailmapoliitikas."

Tõesti, Malbruk asus sõjateele, aga mis sellest välja tuli – teavad kõik! Paistab nagu loeksid mingisuguseid nõdrameelse kirju kusagilt hullumajast. Selle suurushullustuse käes vaevlev valgesoome agentuur on täie käigu peale pannud kogu oma räpase spioonlik-diversantlikule ettevõttele. Ajaleht "Uusi Suomi" lobises omal ajal avameelselt välja, et Soome olevat "Euroopa ees kohustatud olema idavastase võitluse informeerijaks ja samuti ka algatajaks."

Ühe sõnaga, urgas on avatud, vastuvõetava hinna eest üüritakse igale fašistile välja valgesoome spioone, diversante ja provokaatoreid. Kõik "tsiviliseeritud Euroopa" jätised – sulid, bandiidid, mõrtsukad, murdvargad, valerahategijad, spekulandid, kokainistid, võltsmängijad, sutenöörid, valgekaartlikud huligaanid ja muu inimsoo rämps on leidnud ja leiab endale varjupaika valges Soomes, ja mitte ainult varjupaika, vaid ka vastutavat tööd fašistlikes salaluuretes. Soome on saanud nõukogudevastase spionaazi ja diversiooniliste provokatsioonide ja võltsimise vabrikuks. Meenutage, kust voolasid kõik pori ja laimu toobritäied Nõukogude maa kohta viisaastakute aastail, meie tormilise õitsengu aastail? Riia valgekaartlikest urgastest ja valgest Soomest. Meenutage, kuhu viisid kõigi salanõude, kõigi meie tublide tšekistide poolt avastatud kontrrevolutsiooniliste fašistlike salaurgitsuste niidid? Hitleri Berliini, panide Poolasse ja valgesse Soomesse. Meenutage, kes kõige sagedamini korraldasid piirikonflikte, nurga tagant tapsid meie tunnimehi, Nõukogude maa vapraid valvureid? Saksa fašistid, rumeenia bojaarid ja valgesoome kaitseliitlased. Meenutage, kes tappis 1936. aastal lasuga Soome territooriumilt nõukogude komandöri Spirini? Neetud kaitseliitlased. Meenutage, kes valas Kodumaa vahva kangelase piirivalvuri Andrei Korobitsõni verd, kes kuni viimase hingetõmbeni võitles diversantliku bandega ja hävitas vaenlased, kes rikkusid nõukogude piiri? Ikka needsamad valgesoome lurjused.

Kõigis meie vaenlaste salaluuretes peeti Soomet "klassikaliste piirikonfliktide" maaks. Teisiti üteldes, siin asuvad provokatsiooni ja nõukogudevastase vale meistrid, elukutselised mõrvarid ja bandiidid. Kui on tarvis sepitseda mingit piirivahejuhtumit, on tarvis tappa mõnda nõukogude inimest – valgesoomlased on alati valmis.

Leningradis heideti 1927. aastal parteitegelaste Klubisse pomme – diversiooni jäljed viisid otseteed Helsingi. Terijokis oli eriline kiirkaatrite baas – läbisõidupunkt kogu maailma spioonidele, kes tahtsid NSVL territooriumile pääseda. Selle baasi abil paiskasid valgesoomlased meie maale välismaiste salaluurete agente. Asi läks koguni nii kaugele, et 1930. aastal tegid valgesoomlased katset meie territooriumile toimetada oma endist presidenti Stalbergi, et teostada kõige jultunumat provokatsiooni. Nad tahtsid tappa ta nõukogude pinnal ja hiljem ajada kõik nõukogude riigi kaela, et seda kavalasti kokku klopsitud "fakti" kasutada ettekäändena sõjaks NSVL-ga.

Kõige viimasel hetkel kukkus kaitseliitlike provokaatorite jesuiitlik plaan läbi.

Provokatsioon sai teatavaks tervele maailmale ja valgesoomlastel tuli kaebealuse pingile asetada nurjatu kavatsuse hingestaja – Soome kindralstaabi ülem kindral Vallenius. Muidugi tehti seda vaid silmapetteks: 1940.aasta algul, meie sõja päevil

Soomega, olnud seesama patenteeritud provokaator Vallenius üheks valgesoome armee kõige sõjainnukamaks kindraliks.

Spioonid-kaitseliitlased töötasid korraga mitmele peremehele: kes paremini maksab – seda eelistatakse, aga vahel ka ilma valikuta kõigile peremeestele korraga.

Nad ei pea mitte midagi vastikuks. Süütamine, provokatsioon, mürgitamine, mürgipudelid, nurga tagant tapmine, õhkulaskmine, avariid – kõigest jõust ja kõigi abinõudega püüdsid ja püüavad nad segada nõukogude kodanike rahulikku tööd ja rahu. Igal aastal püüdis müüdav valgesoome valitsus, lipitsedes oma võimsa naabri ees, kõigiti talle kurja teha, tegutsedes mitte avalikult, vaid nurga tagant. Vormiliselt sõlmitakse mittekallaletungi leping, aga salajas käib pöörane valmistumine sõjaks Nõukogude Liiduga.

1936. aasta jaanuaris hoiatas seltsimees Molotov NSVL Kesk-Täitevkomitee II istungjärgul, et interventsionistlikud plaanid "ei ole võõrad mõnedele meie naabruses asetseva Soome ollustele, kes üha enam orienteerub kõige agressiivsemate imperialistlike riikide poole".

Nõukogude maale meeldida püüdes pidasid valgesoomlased ühtlasi salajasi läbirääkimisi sakslastega, rootslastega ja inglastega, sõbrutsesid panide Poolaga, ehitasid saksa Siegfriedi liini eeskujul Mannerheimi liini ja õpetasid välismaiste ohvitseride juhatusel välja oma sõjaväge, valmistades teda kallaletungiks NSV Liidu vastu. Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov iseloomustas soomlaste poolt Karjala maakitsusele ehitatud kindlustusi järgmiselt: – Leningradi lähedal – ütles seltsimees Molotov oma aruandes Nõukogude Liidu välispoliitikast NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul 29.märtsil 1940 – kogu Karjala maakitsusel 50–60 kilomeetri sügavuselt oli Soome võimude poolt ehitatud rohkearvulised ja võimsad raudbetoonist ning graniidist ja mullast sõjalised kindlused, varustatud kahurite ja kuulipildujatega. Nende kindluste arv ulatub paljudesse sadadesse. Need sõjalised kindlused, eriti aga raudbetoonist ehitused, mil oli suur sõjaline võimsus, mis olid üksteisega maaaluste käikudega ühendatud ja ümbritsetud eriliste tankivastaste kraavide ning graniittulpadega ja mida toetasid rohked miiniväljad, – kõik need üheskoos moodustasid nii-nimetatud "Mannerheimi liini", mis oli ehitatud välismaa vastavate eriteadlaste juhatusel "Maginot" ja "Siegfriedi liini" eeskujul. Peab tähendama, et kuni meie päevini peeti neid kindlusi vallutamatuiks, s.o. niisuguseiks kindlusiks, mida seni veel ükski sõjavägi pole purustanud. Samuti peab tähendama, et Soome sõjavõimud püüdsid juba ette neis rajoonides iga külakest muuta kindlustatud punktiks, mis varustatud relvade, raadioantennide, bensiinipunktidega jne. Lõuna- ja Ida-Soomes olid paljudes

kohtades meie piirini ehitatud strateegilised raudteed ja maanteed, mil pole mingit majanduslikku tähtsust.

Samal ajal tegid valgesoomlased sisemaal ohjeldamatut nõukogudevastast šovinistlikku propagandat ja ässitasid soome rahvast üles vene inimeste vastu.

Nõukogudevastase propaganda märatsus on viimasel ajal võtnud suurima ulatuse.

Venelasi teisiti ei nimetatudki kui "moskaalideks" ja sõna "moskaal" muudeti sõimusõnaks. Lastesse istutati juba maast madalast vaenu vene rahva vastu. Igas koolitunnis tuubiti neile pähe, et venelane – see on soomlase vaenlane. Soome valitsejad varjasid ja varjavad oma maa eest, et just suur vene rahvas andis Oktoobrirevolutsiooni päevil Soomele sõltumatuse, et just vene rahvas on soome töölisklassi ja töötava talupoja parim sõber, kogu maailma töötava rahva parim sõber.

Nad, need jõledad, räpased kaitseliitlased, nimetavad ennast soome rahva "sõbraks".

Ja seda julgevad rääkida inimesed, kes juba ammust ajast, juba kümneid kordi on müünud ja jällegi müünud omaenda rahvast, inimesed, kes on valanud ookeane rahva verd, timukad, kes on töötavaid soomlasi piinanud ja piinavad oma piinakambreis. Need silmakirjalised elajad julgevad tõmmata endale selga tsivilisatsiooni kaitsjate rüüd! Barbaarid, kelledele ei tohi leiduda kohta maa peal!

Nõukogude Liit on vääramatult teostanud oma rahuarmastavat poliitikat, andmata järele vaenlaste provokatsioonidele. Soomlased püüdsid salaja Rootsiga kokku rääkida Ahvenamaa saarte relvastamise kohta, et Soome laht kinni korkida ja sinna meie tubli Balti mere laevastik kinni sulgeda.

Kukkus läbi valgesoome kavatsus. Nõukogude valitsus paljastas õigel ajal need meie Kodumaale hädaohtlikud fašismi salasepitsused ja suutis nad otsustavalt nurja ajada. Välismaiste imperialistide poolt õhutatuina provotseerisid valgesoomlased iga päev relvastatud konflikte Nõukogude Liiduga. 23. novembril 1939 esines soome peaminister Cajander sotsialismimaa vastu sihitud provokatsioonilise kõnega. See kõne oli kaitseliitlastele sõja, Nõukogude Liidu ründamise signaaliks. Kolm päeva hiljem tulistas soome kahurvägi seitsme kogupauguga meie vägesid Karjala maakitsusel. Häbitud valgesoome provokaatorid eitasid jultunult tulistamise fakti, tõendades, nagu "tulistaksid punased end ise". Kuid möödus mõni aeg ja kõik tuli päevavalgele. 14.juunil 1940 lobises ajalehes "Nu Dag" Mainila juures teeninud soome sõdur, kust valgesoomlased tulistasid meie vägesid, selle provokatsiooni välja.

"Poisid, – kirjutas ta – kes olid eesliinil, seal oli aga kõige agressiivsem rühm, otsustasid saata bolševikkudele tervituse: nad tulistasid, ja see andis tõuke sõja algamiseks".

Soome sõjaväeline klikk provotseeris sõja. Nõukogude rahvas asus oma maa

kaitsmisele. Rahvusvaheliste fašistlike šaakalite ulumisest saadetuna täitsid meie Kodumaa relvastatud jõud oma rahva tahet ja kaitsesid loodepiiride ning suure Lenini linna julgeolekut. See oli karm ja raske sõda, kus Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastik tegi vahvuse imetegusid. Meie relvastatud jõud pidid murdma imperialistlike suurriikide ühendatud jõud ja purustama Soomesse Punaarmee vastu kogutud uusima tehnika.

Seltsimees Molotov teatas NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul, et kõik kokku küündis ainuüksi sõja ajal teistest maadest Soome saadetud relvastuse hulk mittetäielike andmete järgi järgmiste arvudeni: lennukeid – mitte alla 350, kahureid – kuni 1500, üle 6 tuhande kuulipilduja, kuni 100 tuhat püssi, 650 tuhat käsigranaati, 2.500 tuhat mürsku, 160 miljonit padrunit ja veel palju muud relvastust.

Kuid pole niisuguseid kindlusi, mis bolševikud vallutada ei suudaks. Leningradi Sõjaväeringkonna staabi 2.märtsil 1940 avaldatud kokkuvõttes öeldi, et ainuüksi kolmenädalase perioodi jooksul vallutasid meie väeosad 922 vastase kindlustatud kaitsepunkti, neist 235 raudbetoonist kahuripunkti. Suure sotsialistliku kodumaa sõdurid näitasid sadu ja tuhandeid julguse ja sangarlikkuse eeskujusid ning andsid vaenlasele purustavaid hoope.

Vaadake, mis jutustab Nõukogude Liidu Kangelane seltsimees Jakovlev mõnest episoodist võitluses valgesoomlastega: – Kohe pärast meie esimest lasku pideva tulipunkti pihta läksid valgesoomlased otsekui arust ära. Nad avasid meie kahurile metsiku tule mitmest patareist šrapnellide ja granaatidega, miini- ja kuulipilduja tule. Rasked mürsud lõhkesid paremal, vasakul, taga, ees. Kuid meie töötasime vähimagi kohmetuseta. Segasid meid vaid eespool lõhkevad mürsud, paisates üles määratuid lume ja mulla sambaid.

See raskendas pideva tulepunkti jälgimist ja orienteerumist. A.I.Golovkinil lõikas mürsukild läbi põse, kogu kampsun ja püksid voolasid tal verd täis; hiljem lakkas veri voolamast ja tardus põsele. Meie olime tulistamisega niivõrd ametis, et keegi ei märganud Golovkini haavata saamist, ei märganud seda Golovkin isegi. Mürskude kätteandjal E.K.Bulahhovil purustasid killud käe. Talle tehti ettepanek viivitamata evakueeruda tulejoonelt, mille kohal plaksus tinaäike. Liiati oli ta maile ühe käega halvaks abimeheks. Bulahhov keeldus lahkumast ja jätkas töötamist terve käega. ...Laskepositsiooni valmistamisel langes reast välja V.V.Panjagin. Kuulipilduja valang läbistas tal rinna ja kõhu, kui ta lamades kaevas lund. Ta oli veel elus, aga lootusetus seisukorras. Tahtsime paigutada ta suuskadele ja evakueerida omade juurde. – Ärge viige mind kuhugi, – vaidles vastu meie tubli seltsimees – ärge kaotage aega ... Andke madudele hästi pihta! ... Ja need olid ta viimsed sõnad. Me

viisime ta arstiaabi punkti, kus ta suri. ... Iga päev lasksid valgesoomlased meie pihta sadu mürske ja miine ning tuhandeid kuule. Kuid mis vaenlased ka ei teinud, ei suutnud nad meie võitlustööd peatada.

Peatada võis meid ainult surm ja ei miski muu, sest et meie olime täis kustumatut viha vaenlaste vastu ja piiritut armastust oma suure Kodumaa, bolševikkude partei ja kalli Stalini vastu!

Need lihtsad, ühe paljudest valgesoomlaste vastase võitluse kangelastest jutustatud read näitavad, kuivõrd ennastohverdavalt täitsid nõukogude inimesed oma püha kohust oma maa ja oma sõjaväelise vande vastu. Kõige keerulisemaist ja näiliselt väljapääsmatuist olukordadest leidsid meie Kodumaa pojad väljapääsu, ei kaotanud pead, vaid võitlesid vaenlasega võiduni.

1940. aasta karm talv, millist ei ole olnud enam kui 100 aastat, kattis paksu jääga kogu Soome lahe. Näis, et Punalipuliselt Balti mere laevastikult oli võetud võimalus lahingoperatsioonidest osa võtta. Kuid Balti mereväelased ei seisnud tegevuseta. Üheskoos Punaarmeega peksid nad valgesoomlasi, purustasid nende kindlustusi.

Meresõdade ajalugu ei tundnud veel juhtumit, et allveelaevad oleksid riskeerinud tegutseda nii raskete jääolude tingimustes. Nõukogude allveelaevad sooritasid vahetpidamatuid lahingoperatsioone, katkestades vastase ühendusi ja takistades valgesoomlaste varustamist relvade ja laskemoonaga. Nüüd lahinguordeni saanud allveelaev "S-1" sattus piki skääridest lõhestatud vaenulist rannikut oma baasi tagasi tulles rasketesse jääoludesse. Sel hetkel, kui ta kahesõlmelise kiirusega läbistas kõige hädaohtlikumat kohta, tungisid talle kaks soome lennukit kallale. Vaenlased eksisid rängasti. Allveelaev avas oma väikekaliibristest kahuritest tule vaenulistele lennukitele. Kohe esimeste kogupaukudega tulistati üks vastase lennuk alla. Teine laskis kiiresti jalga.

Võrratut kangelaslikkust näitas üles allveelaeva "Štš-311" meeskond seltsimees Versinini juhatusel, kes on nüüd Nõukogude Liidu Kangelane. Pärast lahingülesande edukat täitmist sõitis see allveelaev jää all 35 kilomeetrit. Allveelaev "Štš-324" Nõukogude Liidu Kangelase ja NSVL Ülemnõukogu saadiku seltsimees Konjajevi juhatusel tuli pärast lahingülesande täitmist Botnia lahest oma baasi, kattes jää all pimesi umbes 45 kilomeetrit.

Erakordset mehisust väejuhatuse lahingülesannete täitmisel osutasid meie merelendurid. Udus, madalas pilvituses ja lumetormis tõusid lennukid õhku, hävitasid vaenlase kindlustatud rajoonid, rannapatareid, sadamad ja transpordid relvastuse ning laskemoonaga, näidates üles vahvuse, külmaverelisuse ja võitlusosavuse eeskujusid.

Lendur Krohhalevi seljas hakkas kord lahinguülesande täitmisel karusnahkne mantel

põlema. Väljakannatamatut valu tundes ja suitsust lämbudes jätkas Krohhalev lendu.

Jätmata lennuki juhtimist rebis ta tükk haaval seljast põleva riide, jäi pesuväele ja tuli pärast väejuhatuse ülesande käredas külmas ennastohverdavat täitmist õnnelikult oma baasi tagasi. Seltsimees Krohhalevile on antud Nõukogude Liidu Kangelase tiitel.

Lendur Gubanov, nüüd Nõukogude Liidu Kangelane, viis 2–3 korda päevas oma üksuse lahingusse. Iga ilmaga hävitas ta osavasti vaenlasi lendas vastase seniitpatareide kohal, laskudes 50 meetri kõrguseni, tulistades läheda maa pealt patarei meeskonda. Ühel kõige külmemaist ja udusemaist päevist suutis ta üles leida ja uputada vaenlase jäälõhkuja, kes, valides meelega välja lendamiseks kõlbmatu ilma, tahtis viia laskemoona valgesoome patareile.

Veel ei ole kirjutatud selle nõukogude rahva sangarliku võitluse ajalugu oma Kodumaa julgeoleku eest. Veel palju raamatuid kirjutatakse ja palju laule luuakse meie jalaväelaste, lendurite, punalaevastiklaste, tankistide, sapööride, suuskurite ja kõigi Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastiku sõdurite kangelastegudest. Need kangelasteod jäävad alati meie kõigile mehisuse ja vahvuse pühaks eeskujuks, Kodumaa, bolševistliku partei ja suure Stalini teenimise eeskujuks.

Valgesoomlased, kes veel kord olid proovinud oma nahal nõukogude relva jõudu, palusid rahu igal tingimusel. Nõukogude valitsus, olles täiesti teadlik oma jõus, sõlmis suuremeelselt rahulepingu, pärast seda kui ta oli kindlustanud Lenini linna ja loodepiiri julgeoleku.

1940.aasta 12.märtsi rahuleping pani Soomele ja NSV Liidule vastastikuse kohustuse hoida terved ja korras kaitse ja majanduslikud ehitused, varandused, käitiste sisseseaded jne. ühe käest teise kätte minevais linnades ja asulais. Aga siingi jäid valgesoomlased truuks oma igavesele valelikule ja kahekeelsele poliitikale.

Punaarmeelased, kes esimestel päevadel pärast rahu sõlmimist saabusid Hango poolsaarele, nägid, millise mõttetu barbaarsusega valgesoomlased olid purustanud sadamaehitused ja -hooned, majad ja villad, ning olid üles kiskunud tänavasillutise. 7. mail 1940 teatas "Pravda", missuguses kaootilises seisukorras olid tehased ja vabrikud maa-alal, mis NSVL kätte läks. Kaitseliitlaste jõugud hävitasid varandused, mis kuulusid NSV Liidule üleandmisele. Rüüstajad ja diversandid püüdsid haruldase südidusega ettevõtted korrast ära ajada, lootes, et neil õnnestub kõik ajada kahurväe tulistamise ja lennupommitamiste kaela. Kuid rüüstajad olid töötanud räpakalt.

Näiteks Käkisalmis avastati tselluloositehase jaoskondades kuni pool tonni soomlaste poolt tehase õhkulaskmiseks pandud dünamiitpadruneid. Soome ülejooksikute jutu järgi olevat kohe pärast rahu sõlmimist erilised kaitseliitlaste salgad tegutsema hakanud tehaste sisseseadete hävitamise ja elumajade lõhkumisega. Ja seda sel ajal,

kui Punaarmee juhatus, kes andis soomlastele üle Petsamo, täielikult täitis kohustuste lepingu järgi, seadis kõik korda, laskis isegi akendele ruudud ette panna, tänavad puhtaks pühkida jne.

Samal päeval püüdis purustatud Soome astuda "sõjalisse ja kaitse liitu" NSVL vastu ühes Rootsi ja Norraga, kust võitluse ajal valgesoomlastega oli meie vastu tulnud rohkesti "vabatahtlike" salku. Norra ja Rootsi rahvas, tundes meelepaha selle oma valitsejate avantüristliku kavatsuse üle, tõstis tormilise protestilaine säärase "tulega mängimise" vastu.

Nõukogude Liidu kindel ja resoluutne seisukoht sundis selle bandiitliku plaani algatajad sellest loobuma. Kuid valgesoome klikk ei loobunud siiski oma kavatsustest ja jatkas salaja uue kallaletungi ettevalmistamist NSVL vastu.

Sisemaal kordus metsiku terrori ja omavoli bakhanaal, milline on soome rahvale tuttav juba kodusõja aegadest. Kõik, keda vähegi kahtlustati Nõukogude Liidule ja vene rahvale sümpatiseerimises, heitsid timukad vanglasse. Mahalaskmised ja piinamised võtsid valges Soomes jälle massilise iseloomu. Häda ja viletsuse pihid on sel väikesel maal viimaseni kinni kruvitud. Töötavad massid, keda nende timukad on viimse võimaluseni kägarasse surunud, peavad nüüd maksma oma müüdavate valitsejate avantüüride eest ja kandma oma turjal möödunud sõja koormat ning palavikulise uuele sõjale ettevalmistamise raskust.

Nälg ja taudid valitsevad Soome külades ja linnades. Ennekuulmatud maksud kägistavad talupoegi. Elanikkonna hirmsat seisukorda ei suuda varjata isegi soome ajakirjandus. Ja vaatamata julmale terrorile puhkeb paljudes valge Soome kohtades töölisstreike, näljamässe ja rahutusi. Täiesti ennekuulmatu irvitamise on valgesoome valitsejad osaks saada lasknud Karjala talupoegadele, töölistele ja teenijaile, kes vägivaldselt aeti oma kodukohtades välja. Pool miljonit ümberasujat hulgub ümber mööda Soomet ilma peavarjuta ja kannatab irvitamist. Eluruumideks on neile antud loomalaudad, kuurid ja saunad, samal ajal kui 2117 neile ümberasujaile määratud standardmaja mädaneb koost võetuina Vaasa sadamas. Laudaruumide eest võetakse ümberasujailt kolmekordset hinda ja korteriperemehed ekspluateerivad ümberasujaid kui orje. Iga päevaga intensiivistavad Soomet valitsevad timukad Nõukogude Liidule vaenulist poliitikat. Sakslaste abiga ehitavad nad uusi kindlustusi. Nad kihutavad rahvast üles Punaarmee vastu, Punalaevastiku vastu, Nõukogude rahva vastu. Nad toetavad nõukogudevastaseid fašistlikke organisatsioone ja tõmbavad nõukogudevastasele tööle pappe ning kirikumehi. Kirik on Soomes tegelikult muutunud kindralstaabi osakonnaks võitluses NSVL vastu. Tänaseni on Soomes välja antud kuni 50 mitmesugust Nõukogude Liidu vastu sihitud raamatut.

Ja niipea kui saksa fašistid alustasid kuritegelist sõda meie rahva vastu, nii pea kui märatsev lurjus Hitler saatis tumedad väejõugud meie Kodumaa piirile, tõstis müüdav valgesoome madu oma maopea ja püüab uuesti meie maa piire nõelata. Ta on unustanud, see kärnane ussisuga, meie haubitsate ja pommide jõu. Ta on unustanud nõukogude relvade purustava võimsuse. Ta on unustanud, et vene inimene oskab sõdida, armastab sõdida (?), on alati valmis andma vaenlasele purustava hoobi.

Nõukogude patrioodid saavad nüüdsest peale kõigil võitlustandreil ilma armuta vaenlast lööma võimsate stalinlike kogupaukudega. Nad paiskavad talle vastu kogu nõukogude rahva kohutava jõu ja võimsa tehnika, mis on sotsialistliku maa poolt loodud stalinlike viisaastakute aastail.

Alatud maod roomavad meie maa kallale. Pole viga. Meie võitlus on õige.

Vaenlane saab purustatud. Võit jääb meile!´´

Lisa 3

Välismaa press teatab...

The New York Times, 10. juuni 1940 (Teade Moskva korrespondendilt): "Nõukogude Vene teatas, et Eesti, Läti ja Leedu on nõustunud Vene vägede läbilaskmisega ja uute valitsuste moodustamisega nendes riikides. Teade avaldati nõukogude ametliku teadeteagentuuri TASS'i poolt ja tankid ning teised väeosad voolasid nendesse riikidesse."

Assoc. Press, 17. juuni 1940 "Nõukogude Vene väeosad marssisid vastupanu leidmata Eestisse, Lätisse ja Leedusse. Väed hakkasid liikuma ainult mõni tund pärast seda, kui Balti riigid olid andnud järele Nõukogude Vene nõudmistele. [...] Nõukogede Vene aktiivsust Baltikumis tõlgendatakse esimese sammuna Euroopa sõjast osavõtmiseks. Vene vägede koondamine Balti riikidesse toimus märksa suuremas ulatuses, kui see oli tarvilik nende väikeriikide vallutamiseks."

Assoc. Press, 18. juuni 1940 "Eesti valitsus moodustati ümber, mille juures Vene väejuhatus etendas aktiivset osa. [...] Lennuühendus Tallinn-Helsingi vahel, samuti laevaühendus on katkenud."

United Press, 22. juuni 1940 "Pahempoolne venesõbralik valitsus asus täna Eestis võimu juurde pärast veretut ülestõusu. Tallinnas Vabadusväljakul kandsid kaks tuhat demonstranti Venemaal valmistatud plakateid loosungitega: "Töölised, ühinege!" ja "Meie nõuame tööd ja leiba!" Vene sõjaväe komandörid ja eesti kommunistid pidasid kõnesid.

Demonstrantidega liitusid vene soomusautod ja veoautod, milledes vene sõdurid laulsid revolutsioonilisi laule [...] Relvastatud jõugud vallutasid Tallinna Toompea lossi ja tõmbasid üles sirpi ja vasarat kandva lipu. Vene sõdurid aitasid võtta politseilt relvi ja vallutasid politseijaoskondi. [...] President Päts püüdis pidada kõnet demonstrantidele, kuid ta sai ainult öelda: "40 aastat olen ma rahva kasuks töötanud, ega ole kunagi vahet teinud kapitalisti ja töölise vahel..." - kui ta maha karjuti.

President ja valitsus alistusid. Ajutiselt võttis võimu üle "Kesktäitevkomitee" koosseisus: sotsialistide juht Neeme Ruus, ametiühingute sekretärid Otte Paevere ja E. Piirson ning advokaat Leonid Kahkra. [...] Õhtul pärast kella 10-et teatati uue valitsuse koosseis [järgneb loetelu].

Assoc. Press, 23. juuni 1940 teatab, et Eestis on alanud esimesed arreteerimised ja kõikjal lehvivad Eesti lipud kõrvuti Vene lippudega. Sündmuste käigust antakse pikem reportaaž. Teatatakse ka, et Berliini andmeil ei ole Saksamaa huvitatud sündmuste käigust Balti riikides.

Chicago Tribune, 23. juuli 1940 "Punane terror valitseb kõiges kolmes Balti riigis. On käimas lakkamatu ja süsteemikindel arreteerimine ning mehed punaste käesidemetega käivad kella 12-4 vahel ööseti inimesi arreteerimas, kes selle peale kaovad jäljetult. Mehed, naised ja lapsed aetakse voodist välja, viiakse autodega ära ja nad kaovad jäljetult. Tuttavate ja omaste järelpärimised on asjatud."

United Press, 23. juuli 1940 "Kindral Johan Laidoner, Eesti sõjavägede ülemjuhataja, arreteeriti ja on vangina teel Moskva suunas."

The New York Times, 24. juuli 1940 Erikorrespondent Otto D. Tolischus teatab: "Punane terror sovetiseeritud Balti riikides, mis seni on viinud juba sadade isikute arreteerimiseni, omandas uue kurjakuulutava joone - nn. "rahvatribunalide" loomisega Eesti kommunistliku valitsuse poolt. Eestis avaldatud dekreet tribunalide loomise kohta näeb ette surmanuhtluse reetureile ja kuni 10 aaastase vangistuse

nende perekonnaliikmetele. "Reetureiks" loetakse mitte ainult uue korra aktiivseid vastaseid, ka "sabotööre" ja "kahjureid" - kommunistliku praksise järgi isikuid, kes ei suuda uute võimumeeste nõudmiste ulatuses poliitilisi ja majandusalaseid kohustusi täita. Eesti siseminister Maksim Unt tõstis eriti esile üht liiki "reetureid", nimelt Eesti diplomaatilisi esindajaid välismail, kes keelduvad kodumaale tagasi pöördumast.

Maksim Unti seletuse järgi hukatkse need diplomaadid kättesaamisel 24 tunni jooksul... Arreteeritud on ka endine Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, Läti president Karlis Ulmanis, Läti välisminister Vilhelm Munters ja enamus kolme Balti vabariigi kodanlike valitsuste ministreid, nende hulgas ka Eesti välisminister Ants Piip."

Assoc. Press, 6. augustil 1940 Roomast: "Itaalia fašistlik valitsus on tunnustanud Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ja sulgenud Eesti, Läti ning Leedu saatkonnad."

The New York Times, 9. august 1940 "Järele andes Nõukogude nõudmistele USA välisministeerium teatas täna, et ta on sulgenud oma saatkonnad ja konsulaadid Eestis, Lätis ja Leedus. Ühenduses sellega tuleb teateid, et Eestis, Lätis ja Leedus on käimas massilised hukkamised ja salapolitsei on energiliselt tegevuses."

New York Daily News, 7. oktoober 1940 "Stalini punases paradiisis need nõukogude "vabariigid [s.o. Eesti, Läti ja Leedu] esinevad mitte ainult nimede, vaid ka numbri all - just nagu vangid vanglas...

Kirjavahetuse saladus, kodu puutumatus, immuunsus arreteerimise vastu ilma kohtu arreteerimiskäsuta - kõik see kõlab nõukogude tegelikkuses nagu halb irvitamine nende mõistete üle.

Lisa 4

Nürnbergi protsessi tõed ja valed Vaino Kallas http://www.kool.ee/?6166

Nürnbergi justiitshoone Kui sõda lõppes, seisis kõige halvem alles ees. Teheranis, Jaltas ja Potsdamis järgnes sõja peamisele agressorile lääneliitlaste üks järelandmine teisele. Sama, mis N. Liit oli võimaldanud enne sõja algust Hitlerile (materiaalne abi, MRP), luues seega talle ühe vägivalla võimaluse teise järel, sama tegid nüüd lääneliitlased Stalinile.

Relvastatuna võimsaks ja vägevaks ning tema alatuid tegusid õigustades või hoopis maha vaikides, muudeti enamus Ida-Euroopa riike N. Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni kõigi reeglite järgi algasid suurpuhastused, deporteerimised ja massimõrvad. Poola, mille pärast Inglismaa ja Prantsusmaa olid 1939. aastal Saksamaale sõja kuulutanud ja andnud oma lubaduse Poolat abistada, unustati nüüd täiesti ja jäeti täielikult Stalini valdusse.

Nürnbergi sõjatribunali kohtualused 14. novembril 1945 algas Nürnbergi kohtuprotsess Saksa fašistlike sõjakurjategijate vastu. Protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. a. Selle kohtu- farsi suunaja ja peasüüdistaja oli Nõukogude kindralprokurör Andrei Võšinski. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele ning okupeerinud Balti riigid, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.

Kokku oli kohtu all 21 kaebealust – SS-i juht Kaltenbrunner (Himmler oli teinud enesetapu arreteerimise ajal). Süüaluste pingis olid: Luftwaffe juht Göring; okupeeritud alade haldusjuhid Franck, Rosenberg ja Seyss-Inquart; sunnitöölaagrite ülem Sauckel; opratiivstaabi kindralid Keitel ja Jodl, juudivastaste dekreetide autorid Frick ja Reicher ning Reichi välisminister Ribbentrop. Bormanni üle mõisteti kohut tagaselja. Peale nende olid kohtu all veel viis kollektiivset süüdistatavat – Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioon SS/SD, Gestapo ja Hitleri peastaap. Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.

Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi kohtusüsteemi õigusfilosoofia üle vaidlevad juristid tänapäevani. Teatavasti olid Nürnbergi tribunali kohtunikeks Teise maailmasõja võitjariikide - USA, Nõukogude Liidu ja Suurbritannia - esindajad.

Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks võtsid nad 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, millega hiljem liitus veel 19 riiki.

Liitlaste kinnitusel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist. Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal, koosnedes võitjariikide kohtunikest, polnud seetõttu õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Rahvusvaheline kohus on näiteks praegune Haagi Jugoslaavia tribunal, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse huvides oleks Nürnbergis kohtumõistmisse tulnud kaasata ka neutraalsete riikide, nagu Rootsi, Shveitsi jt. riikide esindajad.

Oleks ju vastuvõetamatu, kui Haagi Jugoslaavia tribunalis mõistaksid moslemid ja horvaadid õigust serblaste üle (või vastupidi). Vastuvõetamatu on ka see, et seadusandja kehastub ümber kohtunikuks. Ometi Nürnbergis nii juhtus - mitu juhtivat Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta väljatöötajat nimetati protsessil kohtunikeks või süüdistajateks.

Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus korras natslike sõjakurjategijate karistamine, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Nõukogude Liidu esindajad kinnitasid, et Nürnbergi protsess korraldati selleks, et seadusandlikus korras karistada sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu - Stalin taotles õiglust.

Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari - miks pidi kurjategijaid karistama Stalin, kes ise oli suurem kurjategija ja hävitanud kümneid miljoneid, s.t kordi rohkem inimesi juba ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada. Kummaline on ka see, et Stalin võttis nõuks karistada hitlerlasi, kelle ta ise oli võimule ja neile kuritegudele aidanud.

Ja mis veelgi jahmatama panev - sõjasüüdlaseks sai ka N. Liidu otsene ohver Soome. Oli meie, eestlaste, õnn, et aastatel 1941-44 ei suudetud Eesti riiki taastada.

Pole kahtlust, et siis oleks ka Eesti riik, kui Saksamaa poolel sõdinu, sõjakurjategijana Nürnbergis süüpinki sattunud.

Nürnbergi sõjatribunal mõistis Saksamaa peamised sõjakurjategijad süüdi ka poola rahva hävitamise poliitikas, sealhulgas poola sõjavangide hukkamises, kuigi tegelik hukkamiste toimepanija oli Nürnbergi kohtu ühe kohtumõistja - Nõukogude Liidu karistusorgan NKVD. Mida taotles sellel protsessil Stalin? Aastaid on kommunistlik propaganda, kõik eksperdid ja ajaloolased ning nende järel miljonid inimesed kinnitanud: "1941. aasta

22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata."

Nürnbergi protsessil tunnistas aga Saksa välisminister Jochim Ribbentrop: "1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile."

Nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud. Ja kohtuotsusesse kirjutati: "1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata. Kellel oli siis õigus ja kes valetas? Tutvume mõnede doumentidega.

Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides "Meenutusi ja mõtisklusi" järgmist: “Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timošenkoga Kremlisse. /…/ J. Stalin oli kahvatu ja istus laua taga, käes tubakat täistopitud piip. Ta ütles: “Tuleb kiiresti helistada Saksa saatkonda. Saatkonnast vastati, et suursaadik krahv von Schulenburg palub end vastu võtta kiire teate edasiandmiseks. Suursaadiku vastuvõtmine tehti ülesandeks V. Molotovole. /…/ Mõne aja pärast sisenes V. Molotov kiiresti kabinetti lausudes: "Saksa valitsus on kuulutanud meile sõja". J. Stalin istus vaikides toolil edasi ja jäi sügavalt mõttesse. Tekkis pikk ja rusuv vaikus..." [G. Žukov, lk 248] Mõni tund pärast Saksamaa saadiku Schulenburgi poolt Saksamaa välisministeeriumi noodi üleandmist (22. juunil 1941) esines Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov kuulutas kogu maailmale, et Saksa valitsus esitas N. Liidule memorandumi ja et see anti üle Molotovile. Enamgi veel. Molotov teatas ka memorandumi sisu: "Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile." [Ajaleht "Izvestija", 24. juuni 1941.]

Kellel oli siis õigus? Kas Ribbentropil ja Žukovil, kes kinnitasid, et Saksmaa kuulutas N. Liidule sõja, või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel, kes otsustasid, et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda, mis oli ka üheks Ribbentropi surmamõistmise põhjuseks? Õigus oli muidugi Ribbentropil ja Žukovil. Ametlikult kuulutas Saksamaa N. Liidule sõja. Seda on tunnistanud ka N. Liidu hilisem ajalooteadus, kus kirjutatakse: "Samas vaimus oli koostatud memurandum, mille Ribbentrop andis üle

Nõukogude saadikule Berliinis. Selles kinnitati, et N. Liit püüdis purustada Saksamaad siseriiklikult ja oli iga hetk valmis sooritama tema vastast agressiooni.

Nii "ohtlik olukord" olevatki sundinud natside valitsust alustama sõda." ["Teise Maailmasõja ajalugu", 4 kd, lk 31.]

Miks siis ikkagi salgasid Nõukogude süüdistajad Nürnbergis maha Saksamaa poolt sõja kuulutamise fakti? Miks nad salgasid, et Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juuni hommikul Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi? Miks sooritasid süüdistajad õigusmõistmises ku- riteo ja määrasid Ribbentropile väljamõeldud süüdistuse?

Asi on selles, et peale "Saksamaa välisministeeriumi noodi Nõukogude valitsusele" andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle veel ka kolm lisadokumenti:  Saksamaa siseministri, SS-Reichsführeri ja Saksmaa poliitšefi ettekanne Saksmaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksmaa vastu."

Saksa Välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber ei Molotov ega Nõukogude valitsus. Nõukogude luure teostas tõepoolest aktiivset, varjatud luure- ja õõnestustegevust Saksamaa ning tema liitlaste vastu. Ka viis Nõukogude valitsus läbi ebatavaliselt intensiivset, varjatud kampaaniat nõukogude elanikonna ja armee ettevalmistamiseks peatselt Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.

Samal ajal koondas Nõukogude juhtkond oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid. Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15.000 lennukit ja 35.000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist vaid Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi ametlikust allikast.

Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides “Meenutusi ja mõtisklusi”, et alates 1939. aasta 1. jaanuarist kuni 22. juunini 1941. aastal sai Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407 miinipildujat. Seega koos tankikahuritega kokku 92 578 suurtükki ja miinipildujat.

Veel kirjutab Žukov, et 1941. aasta märtsis võeti vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3, Lagg3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2, mis kõik N. Liidu läänepiirile koondati. Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.

Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu rongiešelone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega rajanud mitte ühtegi punkrit. Veelgi enam. Stalini käsul hävitati kõik senised kaitserajatised ja demineeriti miiniväljad, sillad ja tunnelid, kuna need olid takistuseks rünnakuks koonduvatele armeedele.

Kuna Saksamaa pretentsioonid olid põhjendatud ja neid oli võimatu ümber lükata, võttis Nõukogude valitsus hiljem käibele formuleeringu Saksamaa reeturlikust (sõda kuulutamata) kallaletungist. Sellega taheti panna rahvast uskuma, nagu polekski Saksamaa kuulutanud N. Liidule sõda ega esitanud ka pretentsioone, mistõttu polnud tal ka põhjust kallale tungida. Seega langes "süütu" N. Liit agressori ohvriks.

Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisminstrilt Ribbentropilt vaid üht et see tunnistaks: et N. Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad; et N. Liit polnud sõjaks valmis ja et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda ja mingit dokumenti üle ei andnud. Kui Ribbentrop oleks eeluurimisel soostunud Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamatult viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks. Vangikongis tegi ta märkmeid, mis nüüd on avaldatud: "Nõukogude vägede ülisuur kontsentreerimine Bessaraabias sundis Adolf Hitlerit tugevasti kahtlema sõja jätkamist Inglismaa vastu, sest me ei saanud mitte mingil juhul loobuda meile eluliselt vajalikust Rumeenia naftast. Kui Venemaa oleks siin edasi tunginud, jäänuksime jätkuvas sõjas Stalini meelevalda. Sellised väljavaated pidid loomulikult Hitleris esile kutsuma umbusku Vene poliitika suhtes. Ta rääkis mulle, et vaeb sõjalisi meetmeid, sest ei soovi, et teda üllatataks."

Sama rääkis eeluurimisel ka kindralfeldmarssal Wilchelm Keitel. Ka tema jäi endale kindlaks. Keitel tunnistas:

Wilchelm Keitel "Nõukogude Liitu rünnati eesmärgiga - ära hoida Saksamaa ründamist Venemaa poolt. Ma kinnitan, et kogu ettevalmistustöö , mis me enne 1941. aasta kevadet tegime, taandus kaitsemeetmetele Punaarmee võimaliku rünnaku eest. Niisiis võib kogu idas peetud sõda nimetada teatud määral ennetavaks. Selge see, et nende meetmete ettevalmistamisel võtsime nõuks kasutada efektiivsemat abinõud - ennetada Nõukogude Venemaa rünnet ja purustada ootamatu löögiga tema relvajõud. 1941. aasta suveks oli mul tekkinud kindel veendumus, et Vene vägede võimas koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi - Ida-Preisimaa ja Ülem-Sileesia. Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks Saksamaa äärmiselt ebasootsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli selle ähvarduse vahetu tagajärg." [Keiteli 1945. aasta 17. juuni ülekuulamisprotokollist]

A. Jodl

Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles: "Valitses poliitiline arvamus, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena." [1945. aasta 18. juuli ülekuulamisprotokollist.] Soovimatus oma tunnistustest lahti öelda, viis mõlemad mehed võllasse.

Mõned Saksa kindralid siiski mõistsid Stalini mängureegleid ja võtsid need omaks.

Vene Sõjaajaloo žurnaal [VIZ, 1990. nr. 3] kirjutas: "1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende poolt okupeeritud territooriumidel korda saadetud metsikustel." Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus ilmus Nürnbergi kohtusaali NKVD laost välja antud mustas ülikonnas, valge särgi ja kikilipsuga ning lakknahast kingades. [Vene Sõjaajaloo žurnaal nr. 3. lk 53] Peale selleise tunnistuste andmist pääses Paulus võllasest ja ta viidi tagasi GULAG-i laagrisse.

Peale Nürnbergi protsessi korrutas kommunistlik propaganda, kõik sõjaeksperdid ja ajaloolased-kindralid ning nende järel ka miljonid inimesed, et Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale röövellikult ja ilma sõda kuulutamata. Ja siis loevad needsamad miljonid inimesed marssal Žukovi memuaaridest: "Saksamaa valitsus kuulutas meile sõja." Žukovi memuaarid anti välja sadades keeltes. Kuid millegi pärast keegi lugejaist ei taipa, et kommunistlike agitaatorite poolt kuulutatud tõde ei lähe ots-otsaga kokku... Ka ei vaevu läänemaailm seda "väikest viga" märkama.

Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.

J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.

9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimistulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.

1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.

Nürnbergi protsessil mõisteti kaks kohtualust õigeks, kaheksa erinevateks tähtaegadeks kuni eluks ajaks vangi ning üksteist surma poomise läbi. Viimaste hulka kuulus ka Göring, kes lõpetas elu enne hukkamist enesetapuga. Järgnevatel väiksematel kohtuprotsessidel mõisteti veel 24 kohtualust surma, 35 õigeks ja 114 erinevateks tähtaegadeks vangi. Suur hulk sõjakurjategijaid anti kohtu alla riikides, kus nad olid kuritegusid sooritanud.

Võitjate kuritegusid Nürnbergis ei arutatud Millist õigust Nürnbergi protsessil rakendati? Protsessil kasutatud õigus oli kirja pandud Hartas, mis koostajate endi kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelist õigust. Hartas nähti ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsuse- vastased kuriteod.

Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese maailmasõja ajal, siis paljude juristide arvates ei olnud vallutussõja alustamine 1939.-1941. a. kehtinud seaduse alusel veel kriminaalkorras karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll Briand-Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav rahvusvaheline õigusnorm puudus.

Samal ajal Nürnbergi kohtus arutusel olnud mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka N. Liit, kes ründas 1939. aastal sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei arutatud.

Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet, et süüdi mõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi.

Nürnbergis jäi kahjuks võitjate poolt toime pandud kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam - N. Liit süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime N. Liidu NKVD. Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.

Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu - alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mille eesmärgiks oli otsene tsiviilisikute hävitamise. Marssal Harrise poolt kavandatud Saksa linnade vaippommitamise käigus hukkus 593.000 tsiviilisikut, 26.000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39.000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900.000 inimest, kelledest 76.000 hiljem surid. USA poolt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid tapsid 140.000 tsiviilisikut.

Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla langenud aladel. Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.

Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat. 1945. aasta jaanuaris alanud paaniline põgenemine tõi inimestele kaasa niisuguseid kannatusi, millele pole kogu sõja jooksul - välja arvatud koonduslaagrid – midagi samavõrdset vastu panna.

Põgenikelaev Wilhem Gustloff. . .

... ja selle uputanud allveelaeva Š-13 meeskond Kartes läheneva Punaarmee metsikusi, mida see võib teha saksa elanikega, põgenesid Ida-Preisimaa elanikud, mille rahvastik oli tohutult kasva- nud sinna Poolast ja Baltiku- mist põgenenud inimeste arvel, keset karmi talve massiliselt oma kodudest ja suundusid Läänemere ranni- kule, et sealt laevadel Saksa- maale pääseda. Umbes 450 000 põgenikku evakueeriti Pillau sadama kaudu. Ligi 900 000 inimest läks jalgsi mööda 65 km pikkust tammi Danzigi, või üle kinnikülmunud Frisches Haffi laguuni, et jõuda Lääne- mere sadamates ootavatele laevadele. Kuid siin ootasid neid uued ohud. Merel küttisid Saksa põgenikelaevu vene allveelaevad. Ühe suurima põgenikelaeva “Willhelm Gust- loffi", 8000 põgenikega pardal, uputas torpeedoga vene allveelaev Š-13. See oli suurima ohvritearvuga laevahukk merekatastroofide ajaloos üldse.

Richard von Weizäcker Samal ajal ilmutas Wehrmacht, põgenike päästmist katta püüdes, meeleheitlikku vaprust. Hitleri välisministeeriumi riigisekretäri poega, hilisemat Saksamaa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäckerit autasustati neis lahinguis üles näidatud vapruse eest esimese klassi raudristiga.

1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsiooni- tsooni Saksamaal. Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud inimesi teel 250 000, Poolast põgenenuid 1,25 miljonit ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600 000 inimest. 1946. aastaks oli Saksamaa elanikkond ida poolt Elbet kahanenud 17.260.000 inimese võrra.

Peale sõja lõppemist toimunud sakslaste küüditamine, mida tihti sooritati kuritegeliku jõhkrusega, oli Potsdamis 1945. aasta juulis sõlmitud võitjate kokkuleppe kohaselt täiesti seaduslik. Vastavalt konverentsi protokolli artikkel 13 järgi kuulusid Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse jäänud sakslased ümberasustamisele.

Veelgi enam – Potsdamis leppisid liitlased kokku Saksamaa piiride muutmises, andes poole Ida-Preisimaast Poolale, kusjuures teine pool jäi N. Liidule. Peale selle läks Poolale veel Sileesia ja Pommeri. Nende piirimuutuste tulemusena, kus Poola pidi loovutama oma idapoolsed alad, nihkus Poola piir sadu kilomeetreid lääne poole.

Demograafiliselt tähendas see, et sõjajärgset Poolat asustasid ainult poolakad.

Potsdami konverentsil tehtud kokkulepped mõjutasid Euroopa tulevasi riike tunduvalt rohkem kui Jaltas tehtud otsused. Kiites heaks sakslaste ümberasustamise IdaEuroopa aladelt, taastati Euroopas suurel määral niisugused etnilised piirid, nagu

need olid olnud 9. sajandi alguses Karl Suure keisririigi moodustamise ajal. Sellega lahendati ühe hoobiga “vähemusrahvuste probleemid” ja kindlustati kahele järgnevale põlvkonnale Nõukogude Liidu domineeriv seisund Kesk- ja Ida-Euroopas. Nagu teada, leidsid Jaltas tehtud Suurbritannia ja Ühendriikide järelandmised N. Liidule hiljem lääne poliitikute poolt hukkamõistu kui “reetmine” ja seda eelkõige Poola antikommunistliku pagulusvalitsuse suhtes, kus Stalini nõudmisel läks võim Poolas kommunistliku Lublini komitee kätte.

Ka on hiljem väidetud, et Stalin organiseeris Nürnbergi protsessi selleks, et mõista natside üle kohut nende koonduslaagrite pärast. See jutt on enam kui pensik. Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid ustav leninlane ning Antonov-Ovsejenko, Buhharini, Trotski ja Stalini õpilane. Samal ajal, kui Nürnbergis mõisteti kohut natsidest sõjakurjategijate üle, ei seisnud Punaarmee poolt anastatud aladel olnud natside koonduslaagrid hoopiski mitte jõude. Need liideti GULAG-i süsteemiga ja olid ülerahvastatud, kuid mitte natsikurjategijatega, vaid nõukogude kodanikega, kes olid sõja käigus sattunud Läände. Alles hiljem muudeti need laagrid muuseumideks.

Hämmastav on Nürnbergi protsessi puhul Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääniriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi. Seega reetis end demokraatlikuks nimetav lääs demokraatia peale Jalta ka veel Nürnbergis.

Erinevalt natsionaalsotsialismist, mis peale Teist maailmasõda hukka mõisteti, ei ole kommunismi seni avalikult inimkonna suurimaks paheks tunnistatud. See õilmitseb edasi Kuubas, Põhja-Koreas, Vietnamis jm. Ka on veel tänastes demokraatliku riigikorraga maades suurel hulgal järel neid pahempoolse vaatega tegelasi, kes varem N. Liidu palgal olid. Neid on nii valitsustes kui riigiaparaatides, olles seal alati valvel, et kommunistliku ideoloogia üle ei korraldataks uut Nürnbergi.

Viimasel ajal on Teise maailmasõja sündmuste kohta hakanud vähehaaval levima ka t õ e s t informatsiooni. Paljud lääne sõjaajaloolased näivad aga sellest informatsioonist olevat lausa jahmunud, kuna see kipub pea peale pöörama kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud teesi - Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud sõja vallapäästmiseks relvastuses

tohutu ülekaalu teiste maailma riikide üle. See ülekaal olevat aga murtud ühiselt venelaste, inglaste ja ameeriklaste poolt sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust... ... ja tänutäheks anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.

Lisa 5

HANS LINDEMANNI LUGU

Hans Lindemann mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse Pärnust. Oli Kuramaal, kust tal õnnestus sõja lõpupäevadel lennukil Rootsi põgeneda. 1946. aastal andis tollane Rootsi valitsus ta koos teiste eesti ja läti sõjaväelastega NSV Liidule välja. 1994. aastal heastas praegune Rootsi valitsus tehtud ülekohtu ja kutsus kannatanud külaskäigule Rootsi, kus nad kuninga külalised olid. Hans Lindemanni loo on kirja pannud Jüri Freyberg. *** Minu teenistus algas 1944. aasta augustis Pärnus, kui meid, 1927. aastal sündinud noormehi, kutsuti sundmobilisatsiooniga Saksa lennuväe abiteenistusse.

Koos teiste Pärnu poistega määrati mind õhutõrjepatarei juurde, mis asus Raeküla taga mere ääres. Ega me saanudki seal kaua olla, sest septembri lõpu pool tuli lahkumiskäsk. Mäletan, et lahkumisest tekkinud segadust kasutades panid mõned poisid plehku. Meid oli siis järel paarkümmend poissi, kui augustikuu keskel läks sõiduks Riia poole.

Ruhjas tehti esimene peatus. Rinne oli väga lähedal - kostis lahingumüra. Meil tuli lõunasöögiks kohad sisse võtta lahtiste haudade vahel. Rindel langenud mehed olid mässitud telgiriidesse. Natuke võigas oli sellises paigas süüa.

Ruhjast läks sõit otse Riia poole. Meie õhutõrjepatarei asukohaks määrati Bolduri (Bulduri Riia rannas). Seal tegime õppusi, eriti riviõppusi, ja ikka eesti rivilauludega, nagu: “Täna me liigume…”, “Saa vabaks Eesti meri” ja muud sellised.

Eesti poistel vedas, et just Buldurisse saime, sest tol ajal oli seal põllumajanduskool.

Suurtes triiphoonetes kasvatati isegi viinamarju, millega läti tüdrukud meid ohtralt kostitamas käisid. Aga see ilus elu lõppes varsti, sest Riia oli juba langemas venelaste kätte. Nii et meil tuli asjad kokku pakkida ja patareiga edasi, lääne poole liikuda.

Meie uueks peatuskohaks sai Läti sadamalinn Vindavi (Ventspils). Sealt polnud enam kuhugi minna. Olime jäänud Kuramaa kotti. Meie patarei ülesandeks oli sadama kaitsmine pommirünnakute eest. Andsime pidevalt tõrjetuld ja mõned vene pommitajad tulistasime ikka alla ka.

Nii see aeg läks, kuni saabus 1945. aasta kevad. Vaatamata ränkadele lahingutele, pidas Kuramaa rinne vapralt vastu. Sinna olid koondatud (kui ma ei eksi) kõik saksa 8. armee tankidiviisid. Tankid olid enamasti maa sisse kaevatud. Ägedaid lahinguid peeti Tukumsi linna pärast, mis käis mitu korda käest kätte ja viimaks oli sakslaste käes. Meie poolel hakkas laskemoona nappima, mistõttu kästi sellega säästlik olla. Seda enam, et oli oodata eriti ägedaid rünnakuid. Õnneks jäi vastase suur pealetung tulemata, sest seda ennetas saksa väejuhatuse kapituleerumine.

Ainult plehkupanek võis päästa.

8. mai hommikul oli ilm väga ilus, kõikjal levis kevade hõngu, valitses täielik vaikus.

Meie patarei oli just kui välja surnud. Patareiülemat enam ei olnud, tema kohustusi täitis Oberfähnrich (ülemlipnik).

Punkris, kus ma olin koos oma patarei sakslastega, sagisid-õiendasid mingid lendurid. Taipasin üksikutest sõnadest, et neil on plaanis lennukiga põgeneda. Mis lennuk see olla võis ja kus asus, seda ei saanud ma teada, sest jutt käis sosinal.

Ilmselt olid piloodid sakslastest õhutõrjemeestega sõbrad.

Umbes kell kaks pärast lõunat rivistati meid üles. Oberfähnrich luges ette kapitulatsiooni käskkirja ja Vindavi garnisoniülema päevakäsu, mis vabastas kõik talle alluvad sõjaväelased teenistusest.

Seega olime kõik tsiviili arvatud. Selle asemel, et rõõmustada, võttis see asjaolu hoopis kõhedaks. Vastavalt liitlaste kokkuleppele oleksime pidanud ennast hiljemalt

südaööks venelaste kätte sõjavangi andma. Oli selge, et sel juhul ootab meid Siber!

Ainult plehkupanek võis päästa, aga mil viisil põgeneda, kui erariideid polnud kusagilt võtta. Ja kuhu pagedagi, kui ees on venelane ja selja taga meri.

Sõjaväejuhtkond mingisugust evakueerimist ei korraldanud. Patareist lahkumiseks ja pagemiseks oli jäänud vaid kümme tundi.

Eesti poisid seadsid sammud kõigepealt köögi poole. Kuramaal anti vähe süüa ja seegi oli alalõpmata hobuseliha, millest tehti guljašši. Olime kasvueas poisid ja tühjast kõhust tüdinenud. Tige varustusala Oberwahctmeister oli kadunud, köök ja laod valveta jäetud, võta mida tahad! Noh sai siis kotid täis topitud, peamiselt konserve ja lenduritele määratud plekk-karpides šokolaadi. http://www.hot.ee/lvpfoto/jutt-4.html

Lennukiga üle mere.

Jõudsin veel õigel ajal tagasi, kui lendurid koos sõpradega punkrist väljusid.

Hakkasin neid jälitama. Teekond viis sadamasse, kus ühe kai ääres seisis vesilennuk Heinkel.

Sadamas oli tohuvabohu. Suur hulk lätlastest eraisikuid ja Wehrmachti sõdureid püüdis ennast praamile või mõnele muule alusele sokutada. Muudkui ole mees ja tee kiiresti. Et korrapärast evakueerumist polnud, siis ei olnud ka ühtegi toekat transpordilaeva.

Mul ei jäänud muud üle, kui hüpata kailt lennukile, mida valvasid automaatidega relvastatud sakslased. Need karjusid: “Zurück-zurück!” (tagasi-tagasi!). Hüüdsin vastu, et mul pole kuhugi minna - ühel pool vesi, teisel pool nii kõrge kai, et sinna tagasi hüpata ei saa.

Pugesin kabiini, kus olid minu punkri sakslased juba ees. Lennuk täitus kiiresti meestega, oli neid nelikümmend või rohkemgi, ei mäleta. Kartsin, et mind lüüakse välja - olin ju eesti poiss ja lennuväe abiteenistuse vormis. Õnneks ei tehtud minust enam välja ja lennuk startis. Aga oh häda, koorem oli liiga raske. Lennuk võttis mitu korda merel hoogu, kuid õhku tõusta ei suutnud. Oli juba pime ja kell hakkas liginema saatuslikule hetkele – 00-le.

Siis kästi kõigil üleliigsed asjad ja seljakotid välja visata. See aitas, lennuk tõusis õhku ja me hingasime kergendatult. Piloodid teatasid, et suundume Saksamaale.

Lendasime tuledeta, kabiin oli pime. Äkki aga võeti meid proþektorite risttulesse, kabiinis oli valge nagu päeval. Oli karta kõige halvemat. Õnneks meid siiski ei tulistatud, ilmselt rahu kehtimise tõttu. Aga kõikjal sellest kinni ei peetud, venelased

tulistasid põgenevaid praame.

Mõne aja pärast nägime elektrituledes säravaid linnu. Piloodid ütlesid, et näete, juba Stettin paistab. Mind pani see jutt muigama, sest oli uskumatu, et Saksa linnad võisid sellistes uhketes tuledes särada. Sain kohe aru, et tegemist võis olla Rootsi rannikulinnadega.

Rootslaste valve all.

1945. aasta 9.mai varahommikul libises meie lennuk Rootsi mereveele Trelleborgi sadamalinna läheduses. Tuli kaua oodata, enne kui rootsi sõdurid julgesid lennuki juurde tulla. Nende esimeseks mureks oli meilt relvad ära võtta. Et meil kellelgi relva kaasas ei olnud, läks edaspidine hõlpsasti.

Meid interneeriti, st. võeti sõjaväe valve alla, sõidutati kaatritega maale ja viidi otseteed sauna. No oli alles uhke saun - meenutas rohkem ujulat. Pesime end korralikult puhtaks ja saime puhta pesu. Peale tõmbasime oma vormiriietuse.

Sineleid ei olnud, olime need merre visanud.

Saunast viidi meid bussi peale ja sõit läks Malmö linna lähedal asuvasse suurde vangilaagrisse, kus oli umbes kaks tuhat saksa sõjaväelast. Enamik neis olid Wehrmachtist, oli palju tankiste ja mereväelasi eesotsas oma Pillau komandöriga Bornholmi saarelt. Nad deserteerisid enne kapitulatsiooni ja põgenesid Rootsi.

Laager oli ümbritsetud okastraadiga, valvasid Rootsi sõjaväelased. Meid majutati telkidesse. Käisime tööl tee-ehitusel. Laupäevad ja pühapäevad olid tööst vabad, siis tegime sporti.

Baltlastel oli tugev jalgpallimeeskond, kus osalesin vasakäärena (olin siis 18aastane). Mängisime kuulsa Saksa meeskonnaga, kes oli tuntud nime all Schalke 04.

Muidugi kaotasime 0:2.

Saatuslik viga.

Tegin vea, et läksin laagris lätlaste hulka. See asi juhtus nii, et üks Läti relva SSdiviisi rügemendiülemusi, kes oskas eesti keelt, hakkas mind veenma, et tema rügementi üle läheksin: “Mis sa nende sakslaste juures ikka oled?” Nende rügement saavat varsti vabaks ja võivat Rootsi elama jääda. Nii olevat laagri juhtkond kinnitanud. Nagu hiljem selgus, oli see vale.

Sakslased, kellega Rootsi lendasin, teatasid Rootsi võimudele, et tulid lennukiga

Norrast ja vastavalt liitlaste kokkuleppele on nad kohustatud end vangi andma inglastele. Selle valega pääsesid nad Venemaa sunnitöölaagritest ja viidi hiljem Saksamaale.

Lätlased, nende hulgas siis ka mina, eraldati sakslastest ja viidi baltlastele määratud laagrisse. Me ei teadnud, et eraldamise põhjuseks oli 1945. aasta juulis Rootsi Riksdagi (parlamendi) otsus anda NSV Liidu nõudmisel Saksa sõjaväes teeninud eestlased, lätlased ja leedulased venelastele välja *). Me ei teadnud seda tükil ajal.

Väljaandmise otsuse tegi 1945. aasta juunis Rootsi valitsus. (lehe koostaja) Laager asus Eskjö linna lähedal Ränneslättis, kus oli kokku 146 Baltimaadest pärit meest. Seal kohtasin seitset oma patarei poissi, kes olid praamil Gotlandi saarele põgenenud. Leedulasi oli laagris kaheksa, eestlasi samuti kaheksa, ülejäänud olid kõik lätlased.

Laagri territoorium oli üsna suur, ümbritsetud okastraattõkkega. Alguses valvasid meid sõjaväelased, hiljem politseinikud. Sõjaväelased olevat avaldanud protesti meie väljaandmise vastu. Nii jäigi see must töö politsei kaela.

Kui sügise poole imbus laagrisse kuulujutte väljaandmise kohta, hakkas kogu laager keema. Eriti vapustatud olid SS-i ohvitserid, kes teadsid, mis neid sel juhul ootab. Ühel eesti poisil õnnestus Rootsis elava onu abil vabaks saada (hiljem siirdus ta Kanadasse, nüüd on surnud). Meid jäi siis laagrisse seitse.

Algas ärevusest ja hirmust piinav ootamine. Laagrisisese juhtimise võttis enda peale energiline läti rahvusest kapten Eifuss. Ta valdas palju võõrkeeli. Meiega suhtlesid lätlased, samuti Eifuss vene keeles. Aga meiega tal suurt tegemist polnudki, aeg läks pigem intervjuude andmisele. Ta nõudis, et Rootsi valitsus tühistaks meie väljaandmise otsuse.

Kuid kõik jäid meie suhtes kurdiks. Kahjuks isegi Eesti Komitee ja Eesti eksiilvalitsus ei teinud meist välja. Raske öelda, millest see tingitud oli. Arvatavasti olid nad hirmul, et kui häält tõstavad, siis hakkavad venelased ka neid endid nõudma.

Näljastreik ja luutsinapäeva tordid.

Laagris kuulutati välja näljastreik. Eriti piinarikas oli see, et pidime kolm korda päevas rivistuma ja sammuma köögilettide juures seisvatest ja toitu pakkuvatest kokkadest tummalt mööda ning asetama kasutamata taldrikud tagasi ettenähtud kohta. Seda protsessiooni filmiti ja pildistati.

Kui olime viis päeva nälginud, külastas meid praost Täheväli. Ta pakkus meile lunastust põhimõttel, et ihu võivad nad võtta, aga vaim jääb alles. Mis meile vaimust, meie, noored mehed, tahtsime elada!

Järgmisel külastuskorral tõi praost Täheväli meile piiblid, väikeses köites Uue

Testamendi, õnnistas meid, andis veini ja armuleiba, mis nälgival inimesel otsekohe suhu sulas. Veini sai ka ainult tilgakese ja oligi kõik. Nii et nüüd olime valmis minema Venemaale surema?

Politsei tugevdas valvet, et meid ikka täies koosseisus saaks venelastele üle anda.

Mis meil muud teha oli, kui edasi nälgida. Üks meie poistest, Piirimäe Jaan, jäi nii nõrgaks, et ta viidi lähimasse sõjaväehaiglasse.

Kuidas me nälgimist talusime? Esimesed kolm päeva olid väga rasked, söögihimu oli nii kange. Siis jäime apaatseks, muudkui suitsetasime ja jõime kraanivett.

Arvatavasi oli ka lätlaste hulgas näljast nõrkenuid, neid oli ju palju rohkem. Punase Risti autodega viidi meid tema Kuningliku Kõrguse hospidali, kus näljastreik jätkus.

Iga palatiukse taga istus valvur. Ei lastud palatist välja isegi asjale, kõik tuli sealsamas ära teha.

Mäletan hästi luutsinapäeva (13 detsember), kui haigla õed tulid palatisse üleni valgesse riietatud nagu inglid, põlevad küünlad peos, ühel kroonina peas. Nad laulsid “Santa Luciat” ja pakkusid pealetükkivalt suuri torte. Vaatasime hämmeldunult seda pühalikku toimingut ja neelatasime sülge.

Mõne aja möödudes öeldi meile, et kuningas on pöördunud Stalini poole palvega pikendada baltlaste väljaandmise tähtaega aasta võrra ja et kõik teised haiglapalatid on näljastreigi lõpetanud. Mis meilgi üle jäi. Et magu oli kaksteist päeva tööta olnud, anti alguses riisitummi ja leent, joogiks vett.

Sõnum kompvekipaberi vahel.

Kui juba veidi kosunud olime, viidi meid Trelleborgi lähedal asuvatesse barakkidesse, muidugi politsei tugevdatud valve all. Neil oli tõsine mure, et me kaduma ei läheks. Arutasime omavahel, et küllap rootslased müüsid meid maha Sileesia kivisöe eest.

Nii me elasime pidevas hirmus, mängisime kaarte, sõime ja magasime. Ma sain sõbraks ühe Rootsi politseinikuga, oli tore poiss - Willy. Tal oli meist kahju, aga ütles, et see on nende amet ja kui nemadki meid valvamast keelduvad, siis on see juba revolutsioon Rootsi Kuningriigis.

Kui me varem vahel ikka ajalehti nägime, siis seal barakkides enam mitte. Kuid 1945. aasta jõulude ajal sai meie olukord siiski selgeks. Üks tuttav eesti tüdruk saatis mulle jõulupaki, milles oli šokolaadikompvekke, küpsiseid ja muud magusat. Pakk oli enne üleandmist avatud ja põhjalikult läbi otsitud. Kui kompvekid söödud, tahtsin paberid ära visata, kuid üks vanem leedu

ohvitser võttis need endale ja harutas hõbepaberid lahti. Ühe vahelt tuligi välja kitsas telegraafilint, millele oli saksa keeles trükitud: “Undén annab teid välja”. Undén oli Rootsi tolle aja sotsialistliku valitsuse välisminister.

(Hiljem olevat ta seda tegu kahetsenud, kuid tollal oli olukord pingeline ja suurriigid avaldasid survet).

Me ei osanud enam midagi teha, tagusime kaarte ja uurisime Uut Testamenti. Praost Täheväli mainis meid viimati külastades, et ta abikaasa vaatavat mõnikord, mis tekst juhuse tahtel ette tuleb. Nii tegime meiegi. Mu sõber Sosi lõi ühel hommikul piibli lahti leheküljelt, kus kirjeldati Jeesuse jüngrite pääsemist.

Eks meiegi mõtlesime pääsemisele.

Traagiline väljaandmispäev.

Saabus kohutav 25. jaanuar 1946. Rootsi politsei ründas varahommikul, kui me alles magasime, laagrit, iga mehe juures seisis politseinik. Kohale oli toimetatud uus politseiüksus, sest meie seniseid valvajaid ilmselt enam ei usaldatud. Kästi kähku riidesse panna ja kompsud kokku korjata.

Kui me eesti poistega koridori jõudsime, avanes vapustav pilt - kaks läti ohvitseri olid naaberruumis oma veresooned läbi lõiganud ja lamasid vereloigus.

Meid sõidutati bussidega Trelleborgi sadamasse, kus ootas NSV Liidu laev Beloostrov. Traagika oli täielik. Ühte läti leegionäri, kes oli bussis veresooned läbi lõiganud, tiriti nagu veristatud looma laevale. Hakati vastu, kuid kõik see oli lootusetu.

Vastuvõtmise juures viibis ka üks eestlane, kes lubas, et meid lastakse koju, kes Saaremaale, kes Pärnusse või mujale, ikka sinna, kus olime sündinud või kus meie vanemad elavad. Pidasime seda irooniaks ega uskunud tema jutust sõnagi. See ei saanud tõsi olla, mida meie pärastine elukäik ka näitas.

Kontroll oli sadamas tihe, ühed andsid üle, teised võtsid vastu, nagu oleks loomi tapamajja viidud. Vene sõdurid seisid kahes reas, laskevalmis automaadid käes.

Küllap pidasid meid suurteks kurjategijateks, keda Stalin Rootsi valitsuselt välja nõudis.

Laeva trümmis, kus olid kahekordsed narid, heitsime masendatult pikali. Kui oli vaja minna “heasse kohta”, siis tuli valvuri saatel ronida jäätunud laevalaele, kuhu oli

ehitatud tekist üle ulatuv peldik.

Tagasi Kuramaale ja sealt Eestisse.

26. jaanuari hommikul jõudsime Kuramaale, kuid mitte enam Vindavi linna, vaid hoopis Liibavisse (Liepaja). Seal oli vastas piirivalveüksus koos verekoertega ja meid konvoeeriti lähedal asuvasse vangilaagrisse. Kohe tehti “suurpuhastus”, kõik, mis me olime Rootsist kaasa toonud, võeti ära, sealhulgas ka talismaniks muutunud piiblid.

Mõne kuu pärast viidi baltlased Miitavi (Jelgava) linna lähedasse filterlaagrisse, kus korraldati ülekuulamisi ja oli ehtne sunnitöö. Käisime tellisevabrikus telliseid tegemas. Savi sõtkus kinniseotud silmadega hobune, kes käis kogu aeg ringi ümber posti. Kõik muu töö tegime käsitsi.

Toiduks oli vesine supp. Et see veidi paksem oleks, korjasime hapuoblikaid. Laagrit valvasid endised kriminaalkurjategijad. Üle kuulati öösiti. Mul tuli minna kõigi eesti poiste eest. Keegi teine vene keelt ei osanud, mina aga olin Narvas sündinud ja kasvanud, mistõttu valdasin seda hästi.

Pinniti, miks me Saksa sõjaväkke astusime. Püüdsin selgitada, et meid mobiliseeriti ja kõik ei saanud ju metsa pageda. Eriti suureks süüks pandi Rootsi põgenemist, mis olevat kodumaa reetmine ja võivat kaasa tuua 25-aastase laagrikaristuse Siberis.

Et meie, seitse eestlast, olime noored ja vaid abiteenistuslased, siis meid vabastati laagrist, toodi tapi korras Tallinna ja pandi tööpataljoni. Arvatavasti mõjutas sellist küllalt soodsat asjade kulgu siiski see, et tulime Rootsist. Seoses sellega oli meil mitu juhtumit hiljemgi. Näiteks korraldasid väliseestlased Rootsis iga aasta 25. jaanuaril (meie väljaandmise päeval) hingepalvusi. Sellele reageeris ajaleht “Izvestija” artikliga “Kellele lüüakse hingekella”. Käisid siin ka Rootsi ajakirjanikud, kes tahtsid veenduda, kas oleme veel elus. Meil tuli jutuajamisel laveerida ja elu kiita.

Tööpataljoni pandi meid 1946. aasta septembris. Aasta otsa rügasime Eestimaa metsades ilma palgata tööd. Sooja toitu anti üks kord päevas, lisaks pool pätsi leiba.

Olime mõnes mõttes lindpriid, isikuttõendavaid dokumente ei antud.

Vabanesin tööpataljonist 1947. aasta lõpul. Sõbrad sokutasid mind tööle tekstiilivabrikusse Keila, kus töötasin 45 aastat, kuni pensionile minekuni.

Lõppvaatus, järelkaja või heastamine?

Rootsi suursaadik Eestis härra Lars Grundberg andis 1993. aastal ajalehele “Päevaleht” intervjuu, milles taunis Baltimaadelt pärit interneeritute väljaandmist Nõukogude Liidule. See andis tõuke mõttele, kas ei võiks Rootsi valitsus heastada ülekohtu, hüvitada ülekohtust johtunud ränki katsumusi, mis meil üle elada tuli.

Mul õnnestus härra Grundbergiga kokku saada ja esitada talle sellekohane avaldus.

Suursaadik võttis asja tõsiselt ja korraldas 1994. aasta 15. mail kokkusaamise Rootsi välisministriga, kes viibis Tallinnas Läänemeremaade välisministrite kohtumisel.

Proua Margaretha af Ugglas luges ette oma valitsuse avalduse, milles mõistetakse hukka tolleaegse, Per Abbin-Hamoni valitsuse otsus baltlaste NSV Liidule väljaandmise kohta ja vabandatakse ülekohtu pärast. Ühtlasi teatas proua af Ugglas, et Rootsi valitsus korraldab baltlastest kannatanuile vastuvõtu Stockholmis ja viib meid paikadesse, kus me interneerituina viibisime.

Sõitsime Riiast Rootsi erilennukiga. Eestlasi oli neli: Jaan Piirimäe Märjamaalt, Elmar Sosi Mõisakülast, Elmar Suurpere Saaremaalt ja mina Tallinnast. Kolm meest jäi puudu, nad on juba manalas.

Riias oli meil südamlik kokkusaamine läti kamraadidega. Nende grupivanem (see, kes bussis veresooned läbi lõikas) oli Siberi vangilaagrites viibinud. Saime teada, et iga neljas Rootsist NSV Liitu toodud lätlane on surnud, kes maha lastud, kes NKVD laagrites ära piinatud.

Arlanda lennuväljale saabusime 20. juunil. Vastuvõtt oli pidulik - lilled ja soojad käepigistused. Buss viis Stockholmi, kus meid majutati luksushotelli. Korrastasime end ja panime visiitülikonnad selga. Egas kuninga vastuvõtule saa teksastes ja tossudes minna. Kuningas Carl XVI Gustav pidi meid lossis ootama kella üheteistkümneks.

Kui olime rivistunud - kolmkümmend viis lätlast, neli eestlast ja üks leedulane - ilmus saali kuningas. Ta tervitas meid kättpidi ja pidas lühikese kõne. Hiljem oli igast rahvusest üks kutsutud kuningaga vestlema. Eestlaste poolt langes see au minule.

Tänasin kuningat, samuti Rootsi valitsust külaskäigu võimaldamise ja meeldiva vastuvõtu eest. Eraldi tänasin Rootsi sõjaväge, kes ei nõustunud meie deporteerimisega.

Kella 14-ks olime kutsutud välisministri dineele. Välisminister kahetses meie väljaandmist ja lootis, et saab natuke leevendada meile tehtud ülekohut. Järgnesid kohvilaud ja pressikonverents.

Noorusradadel.

Sõitsime Adolf Frederiku kiriku kalmistule, kuhu on püstitatud mälestussammas pärast sõda Rootsis surnud lätlastele. Sambasse raiutud nimede hulgas on ka nende kahe ohvitseri nimed, kes väljaandmise päeval enesetapu sooritasid.

Järgmisel päeval lendasime erilennukiga Eksjö linna, Stockhlmist 300 km. Seal võtsid meid vastu linnapea ja teised ametiisikud. Kohe pärast majutamist läksime kirikusse, kus meie auks peeti jumalateenistus. Kirikuõpetaja palus rootsi rahva nimel andestust väljaandmise eest. Me ei saanud ükskõikseks jääda - vägisi kippusid pisarad silmi. Eks pisaraid tuli hiljemgi, kui kohtusime inimestega, kes meid veel mäletasid ja omal ajal toetanud olid.

Ränneslätti laagris olid heisatud Balti riikide lipud ja Rootsi lipp, sõjaväeorkester mängis kõigi asjaosaliste maade hümni. Kõnedes meenutati meie viibimist selles laagris. Meil tuli nüüd ära teha ka kaamerameeste töö, filmida kööki ja mõnda muud hoonet, sest ruumidesse eraisikuid ei lastud.

Külastasime lähedal asuvat sõjaväehaiglat, kuhu Piirimäe näljast nõrkenuna viidud oli. Liigutav oli tema kohtumine õega, kes kõike hästi mäletas ja ikka veel haiglas töötas.

Järgmisel päeval lendasime Gotlandi saarele. Käisime laagri asukohas, kus me lennuväepoistest semud olid viibinud enne Ränneslätti toomist. Kohtusime inimestega, kes meie poisse veel mäletasid.

Visbyst startisime Riia suunas. Sellega, võiks öelda, lõppes minule Teine maailmasõda.

Eeesti Lennuväepoiste klubi

Lisa 6

Okupatsiooniaegne trükitsensuur Eestis.

Piret Lotman Jüri Anti andmeil (Postimees, 30. jaanuar 1999, l. 6): 5. septembril 1939 andis peaminister Kaarel Eenpalu ministritele Ants Oidermaale, Karl Selterile ja Nikolai Viitakule salajase korralduse, milles teatas, et sise- ja välispoliitilise teabe edastamist hakkab reglementeerima tsensuur. Ajalehed võisid sõjast ja välispoliitikast edastada ainult ETA vahendatud sõnumeid, kusjuures ETA direktor pidi siseinfo kooskõlastama Riikliku Propaganda Talitusega, välisinfo aga välisministeeriumiga, RPT ja välisministeerium pidid omakorda info kooskõlastama sõjavägede staabiga.

1. Vastastikuse pakti sõlmimise järgne periood Vastastikuse abistamise pakt N.Liidu ja Eesti Vabariigi vahel sõlmiti 28. septembril 1939. 11. oktoobril 1939 keelati Sisekaitseülema otsusega Sofias ilmuva venekeelse ajalehe Nasha Gazeta toomine Eestisse põhjendusel, et selles halvustatakse olukorda meile sõbralikus naaberriigis. Eestis leitud 11. ja 25. septembril ilmunud ajalehenumbrid tuli konfiskeerida ja hävitada. Keelati ka Helsinkin Sanomat`e ja Dagens Nyheter sissetoomine. 1940 aasta märtsis korraldati Riiklik Propagandakeskus ümber Informatsiooni Keskuseks. Viimase ülesanded on määratletud väga ebamääraselt, kuid seletuskirjas selle juurde on viidatud "eriti praeguse aja" ülesannetele. On teada, et Riigiraamatukogus keelati nõukogudevaenuliku kirjanduse laenutamine 1940. aasta kevadel. (samas hakkas raamatukogu juba 1939. aasta sügisest komplekteerima suurel hulgal nõukogude raamatut ja N.Liit pidas alates novembrist läbirääkimisi venekeelsete raadioülekannete suhtes, mida Eesti suutis tõrjuda nenede halva kvaliteedi ettekäändel.) Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu peakoosolekul 1940. aasta kevadel otsustati esitada märgukiri Haridusministeeriumile röövliromaanide ja kollase kirjanduse ilmumise pidurdamiseks. Enne Eesti okupeerimist keelati ja hävitati veel

paar venekeelset pagulasväljaannet.

2. Nõukogude okupatsioon Eesti okupeerimise järel keelati esimese väljaandena 22. juuni Vesti Dnja. Sisekaite ülema otsusega.suleti seejärel 2- 3 kuuga 212 ajakirjandusväljaannet.29. juuliga dateeritud kollase kirjanduse nimekirjas oli 29 raamatut (A.Dumas Krahv MonteCristo etc). Esialgu keelati üksikuid teoseid (A. Sipelgase Punase päikese lapsed, K. Traks Punases keerises. Nõuga jõu vastu. jms). Siseministri määrusega keelati igasugune kaastöö välisajakirjadele. Väliskirjanduse sissetoomine katkestati.

Septembri alguseks keelati kõik koolides kasutusel olnud õppe-, käsi- ja abiraamatud.15. augustil saatis ENSV Haridusministeerium linna- ja maakoolivalitsustele ning riigikoolide juhatajale ringkirja, mille alusel tuli omal algatusel kõrvaldada kooliraamatukogudest 1)reaktsiooniline 2) kapitalistlikku kurnamist õigustav ja kaitsev 3) NSV Liidu vastane 4) kommunismi vastu sihitud kirjandus.

16. augustil uus korraldus, millega keelati 1) NSVL 2) ENSV 3) töötava rahva eluliste huvide 4) sotsialismi ülesehituse vastased teosed. Kindlasti tuli eemaldada kogu usuteaduslik kirjandus ja Zinovjevi, Rõkovi, Trotski, Buhharini teosed.

22. augustil sisekaitseülema Harald Habermani korraldus, millega tuli kõrvaldada NSVL vastane laimu- ja ässituskirjndus 2) suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist õigustav kirjandus. 3) shovinistlikku viha ja vaenu õhutav kirjandus 4) igasugune usuline kirjandus See kirjandus tuli kõrvaldada 1. septembriks ja saata Lõuna-Eestis Tartu Ülikooli raamatukokku (hävitati), Põhja-Eestis Riigiraamatukokku Toompeal (ei hävitatud). Need korraldused olid väga ebamäärased: Eesti Raamatukauplejate Ühingu kirjas Haridusministeeriumile väideti, et "on küll tahe olla lojaalne, see käib aga üle jõu ja mõistuse".

23. augustil hakkas Haridusministeeriumi juures koos käima keelunimekirju koostav komisjon, mille juhtajaks oli August Alle. Informatsionikeskuse (tema pädevuses oli trükitööde, raamatukogude, raadio, kino, ja kirjanduse ning kunstialade üldine korraldamine) esindaja selles oli N. Puusepp, kes tutvustas komisjoni teistele liikmetele tööpõhimõtteid. Komisjoni kümne liikme hulgas oli mitu kirjanikku: August Jakobson, Mihkel Jürna, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Tallinna

Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Nimekirjade koostamiseks kasutati Tallinna Keskraamatukogu katalooge. Nimestik nr. 1. sisaldas 130 venekeelset teost.

Nimestik nr. 2 sisaldas eestikeelseid memuaare jt biograafilisi väljaandeid, ilu- ja lastekirjandust. Nimestik nr. 3. keelas ajakirju, albumeid, broshüüre, käsiraamatud, kõik kirjastuse Loodus väljaaned, Tänapäeva romaani jm. 4. nimestik oli avaldatutest kõige pikem. Sisaldas ka võõr- ja venekeelseid raamatuid, ajakirjandust, usukirjandust, hariduse, poliitika, filosoofia-alast kirjandust, ajalooõpikuid jm. Need neli nimekirja avaldati Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ja esialgu nad ei olnud salastatud. Lisaks oli veel keelatud lavateoste nimekiri, milles 111 näidendit ja osaliselt keelatud raamatute nimestik (siin peamiselt kooliõpikud), mida lubatud ajutiselt kasutada. Nimesti nr.5 oli kõige mahukam, see valmis 19. novembril 1940 ja seda trükis ei avaldatud. Sisaldas üle 100 nimetuse lasteraamatuid, venekeelset kirjandust jne. Kokku keelas komsjon 1552 teost, neist 904 eesti, 141 võõrkeelset, 507 venekeelset väljaannet. 20 autorit täiesti keelatud. Kirjandus tuli kõrvaldada raamatukogudest, raamatukauplustest ja antikvariaatidest ning kirjastustest.

1940. aasta lõpul hakkas Eestis kehtima N: Liidu raamatukogundussüsteem.

Seltside, ühingute jms, raamatukogud keelati. Jäid vaid rahvaraamatukogud, eriraamatukogud (teadus) ning kaitse, meresõjaaevastiku ja SARK-i (Siseasjade Rahvakomissariaat) süsteemi raamatukogud. Senised raamatukogutöötajad (eriti rahvaraamatukogudes) asendusid suurelt osalt riigitruude inimestega.

2. septembril 1940 loodi Eesti NSV Kirjastuskeskus, kelle pädevusse kuulus kogu kirjastustegevuse juhtimine ja kontrollimine, samuti kogu raamatuturu kontrollimine.

20. oktoobrist 1940 pärineb korraldus, millega kõik trükitooted, olenemata sellest, kes kirjastab, kuuluvad kohustuslikule läbivaatamisele Glavliti töötajate poolt.

Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus (Glavlit) asutati 23 oktoobril 1940.

Sellest ajast muutus kirjanduse tsenseerimine konkreetsemaks ja salajasemaks.

Esimene Glavliti ülem oli Olga Lauristin. Kui palju raamatuid enne sõda hävitati, ei tea, lisanduvad ka sõjakahjud. On erinevaid arvamusi. Tartu Ülikooli Raamatukogu tolleagse juhataja Friedrich Puksoo arvates umbes 200 000 köidet.

Eero Mediaineni arvates võib sõjaeelsel nõukogude perioodil täheldada kolme perioodi: 1) kuni augusti lõpuni oli ettevalmistav periood. Eesti Vabariigi aegsed

seadused ja terminoloogia justkui kehtisid veel, formaalselt püüti toimunut õigustada.

2) august kuni november, hävitati mahukate nimekirjade alusel, toimuvat ei püütudki õigustada, kuid kõik oli veel suhteliselt avalik. 3) alates Glavliti loomisest salajane laushävitamine.

Napilt aastaga suudeti hävitada kahekümne aastaga loodud raamatute kirjaastamislevitamis. ja hoiustruktuurid. Peaaegu kõik trükised, nagu ka nendega seotud inimesed võeti riikliku kontrolli alla, kirjanduse hävitamise katkestas sõda.

3. Saksa okupatsioon Saksa okupatsiooni ajal jätkus kirjanduse kõrvaldamine raamatukauplustest ja ladudest. 1941. aasta novembris ilmus Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik nr.1. Salajane, ainult teenistuslikuks kasutamiseks, koostajad anonüümsed. Kõrvaldatavad raamatud jaotati seitsmesse kategooriasse: 1) aastail 1917-1941 ilmunud Nõukogude Vene kirjandus, v.a. klassikud ja puhtteaduslikud tööd ilma kommunistlike kommentaarideta või sissejuhatuseta. 2) kommunistlik kirjandus igas keeles 3) inglise ja prantsuse kirjandus alates 1933 algkeeles ja tõlkeis v.a. klassikute uusväljaanded 4) Eestis kommunistide valitsemisajal 1940/41 ilmunud kirjandus v.a. puhtteaduslikud tööd 5) juudi kirjandus igas keeles 6) Saksamaalt 1933. aastast alates emigreerunud mittejuutide teosed 7) saksavaenuliku tendentsiga kirjandus igas keeles. Et esimesse kolme liiki kuuluvat kirjandust oli kerge määratleda, sisaldas nimestik teoseid ainult kolmest viimasest. Nimestik sisaldas 197 täiesti keelatud autorit, milles vaid 16 eesti nime (olnud poliitiliselt tegevad nõukogude okupatsiooniaastal). Teine keelatud raamatute nimekiri sisaldas üksikteoseid, nõukogudeaegseid anonüümväljaandeid, perioodikat, kirjastusi, kelle kogu toodang keelatud. Selliseid nimekirju rohkem ei avaldatud, ringkirju üksikute teoste keelamise kohta aga küll. 1943. aasta märtsis keelati näiteks vabamüürlik ja okultistlik kirjandus. Erihoiu osakonnad teadusraamatukogudes loodi Saksa okupatsiooni ajal. Alates 1942/43 õppeaastast oli lubatud kasutada ainult Haridusdirektooriumi Teatajas lubatud õpikuid.

Ei saa öelda, et saksa okupatsiooni aegsed keelunimekirjad olnuksid suunatud eesti rahvuskultuuri vastu, on selgelt poliitilise suunitlusega. Sarnaselt N. Liidu keelupoliitikaga keelatud seksuaalküsimusi käsitlev kirjandus ja totalitaarrigi olemust analüüsiv, keelatud on samu teoseid ja autoreid.

Kui raamatukaupluse või -kogu juhatajal tekkis mõne teose suhtes kahtlus, pidi ta pöörduma Haridusdirektooriumi poole, mille pädevusse raamatukogud kuulusid.

Käsikirjale trükiloa hankimiseks tuli see saata Haridusdirektooriumi, kes suunas selle omakorda Kirjastusametile, alates 1942. aasta lõpust aga Riias asuvale Riigikomissariaadile. Nii kirjastamist kui kontrolli trükitööde üle juhtis Rahvakasvatuse Peavalitsuse Kirjastusamet koos Kindralkomissariaadi alluvuses oleva Amt für Verlagsweseniga. Kogu Saksa okupatsioonile omast kahekordsete asutuste süsteemi rakendati ka ajakirjanduse puhul. Saksa tsensuur kuulus Kindralomissariaadi pressidetaili pädevusse, Eesti tsensuur Eesti Omavalitsuse Pressiametile ja Rahvakasvatuse Peavalitsusele Tallinnas oli nii eel- kui järeltsensuur.

4. Sõjajärgsed aastad Juba 1944. aasta veebruaris Leningradis kohustas hariduse rahvakomissar Nigol Andresen oma käskkirjaga Rahvahariduse osakonna juhatajal teatama isiklikult õpetajatele ja raamatukogutöötajatele, et nad on määratud tööle nõukogude Eestisse, kus peavad kõigepealt koguma andmeid haridustöötajate kohta, võtma arvele kõik ümbruskonnas olevad õpikud ning sulgema ajutiselt kooli- ja avalikud raamatukogud.

1944. aasta novembris käsk puhastada raamatukogud fašistlikust ja muust nõukogudevastasest kirjandusest. Raamatuvarade hävitamine Glavlit`i salajaste käskkirjade järgi jätkus, kusjuures nüüd keskenduti Keskraamatukogude lõhkumisele (enne sõda ei jõutud), suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150 000 köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946-1950 Korraldused venekeelse ja nõukogude ajal ilmunud eestikeelse kirjanduse kõrvaldamise kohta tulid Moskva Glavlit`ilt ja need olid kooskõlas N. Liidu hetkeideoloogiaga. Näiteks Ahmatova ja Zoshtshenko raamatute keelamine peale 1946. aasta Leningradi protsessi etc. Samuti algatati Moskvast eri kirjandusliikide (näiteks usukirjandus) hävitamise kampaaniad. Üldse hakkab nende aastate keelunimekirjades domineerima nõukogude trükis. Näiteks 1952. aastal keelati täielikult aastail 1944-1949 ilmunud eesti- ja venekeelsete ajalehtede ja ajakirjade laenutamine õpilastele ja üliõpilastele. Erihoius olid kõik esimese nõukogude okupatsiooniaasta ja sõja ajal N. Liidu tagalas ilmunud trükised. Ehk teisisõnu - kõige

keelatum oli eilne ajaleht.

Mis puutub Saksa okupatsiooni (see kuulus küll täies mahus hävitamisele) ja eriti Eesti Vabariigi aegsesse eestikeelsesse kirjandusse, siis siin oli hädavajalik koostöö kohalike kirjandusetundjatega, neid oli aga raske leida. Paljud bibliofiilid olid emigreerunud just esimesel nõukogude aastal kogetu tõttu, paljud hukkunud, vangis või lahkunud erialaselt töölt. Glavlit`i töö oli ebaprestiižikas, töötajad peamiselt poolkirjaoskamatud Venemaa eestlased. (Tegid oma töös "jämedaid vigu" keelates näiteks F. Schillerit ja W. Shakespeare`i jmt) Kasutasid Tartu Ülikooli Raamatukogu, Riikliku Raamatukogu ja Teaduste Akadeemia Raamatukogu erihoiuosakonna (need loodud kõik aastail 1945-1950) töötajate abi, kellel kohustus kontrollida raamatufonde ja teha Glavlit`ile ettepanekuid raamatute keelamiseks. Erihoidu suleti "nõukogudevastane, kontrrevolutsiooniline, antisemiitlik, pornograafiline, pedoloogiline, natsionalistlik, usukultusi propageeriv jne" kirjandus. Erihoiuosakonna töötajad olid ainult näiliselt raamatukogu koosseisus, tegelikult allusid Glavlit`ile ja täitsid oma kohustusi usinalt. Näiteks kui Glavlit kontrollis 1956. aastal riikliku raamatukogu erihoiuosakonda seoses mõnede eesti kirjanike taaslubamisega, leidsid nad sealt suurel hulgal "nende poolt mitte keelatud, kuid kahjulikku" eestiaegset kirjandust, mis siis ka keelunimekirjadesse kanti.

Kirjastamine läks riikliku kontrolli alla juba sõjaeelsel aastal, vahetult pärast sõda kehtestati ülirange kontroll iga trükitud paberilehe üle. 1945. aasta juuni algul võeti arvele kõik kirjutusmasinad ja paljundusaparaadid. Kirjastustöötajatelt nõuti laitmatut poliitilist minevikku. Neljandik ilmunud trükistest oli ühiskondlik-poliitiline. 1947. aastast hakkas kehtima nõue kirjastusplaanide koostamiseks kolmeks aastaks ette.

Raamatute hävitamine saavutas haripunkti 1949. aastal. Võõrkeelne kirjandus kuulus laushävitamisele ilma igasuguste nimekirjadeta. Näiteks raiuti puruks kogu Riikliku Raamatukogu Preesi tänava kiriku leerisaali koondatud võõrkeelne kirjandus. Palju seda oli, ei tea, aga timukale maksti töö eest 19 000 rubla. Kuna väliskirjandusena defineeriti "väljaspool N. Liidu piire ilmunud kirjandus alates 1917. aastast" (see on tsitaat, tean isegi, et 1917. aastal mingit N. Liitu veel polnud), siis kuulus selle määratluse alla ka kogu eesti kirjandus. Seda siiski otsast raiuma ei hakatud, hävitamine jätkus nimekirjade ja eri trükiste kategooriate järgi, järk-järgult keelati 1952. aastaks enam-vähem kõik, mis ilmunud Eesti Vabariigis (näiteks 12. augustist 1949 korraldus, et ajakirjad Looming ja Eesti Kirjandus ning Eesti

Entsüklopeedia tulevad otsekohe hävitada põletamise teel. Üldreeegel oli selline, et kui trükiseid oli vähe, võis nad hävitada, kui suuremas koguses, tuli raiuda puruks ja saata utiili); 1950. aastal seoses kodanlike natsionalistide protsessiga keelati ka suur osa nõukogudeaegset eestikeelset kirjandust.

1949. aastal keelunimekirjadest enam ei piisa, ilmuvad lubatud väliskirjanduse nimekirjad, nn klassikute eestikeelne nimekiri sisaldab 109 autorit, valdavalt möödunud sajandi lõpu kirjanikud, keda siis tõlgiti kuuekümnendate keskpaigani välja. (Loomingu Raamatukogu, mis hakkas ilmuma 1957 tõi alles tasakesi uusi tuuli). Leedulaste väliskirjanike nimekiri oli muide väga sarnane, aga mitte täpselt sama. Tegelikult eelistati klassikat ka eesti ja vene kirjanduse puhul (ikka need Vilde ja Bornhöhe, Puškin ja Tolstoi), elasimegi rohkem möödunud sajandi vaimuilmas.

Samas oli kirjanikke, keda avaldati Eesti Vabariigis, esimesel nõukogude okupatsiooni aastal, saksa okupatsiooni ajal ja pärast sõda jälle. Oskar Luts näiteks.

5. Stalinismijärgne nõukogude periood Glavlit`i korraldusel hakati 1955. aastast alates erihoiu osakonnast välja päästma eesti autorite töid. Esialgu toodi päevavalgele kodanlikeks natsionalistideks põlastatute Nikolai Karotamme, Eduard Pälli, Johannes Semperi, Friedebert Tuglase, Mart Pukitsa, Paul Viidingu, Kersti Merilaasi, Oskar Toominga ja Hans Kruusi looming, siis võeti sellesse ringi ka Nõukogude võimude poolt mõrvatuid, Jaan Anvelt ja Jüri Parijõgi samas nimekirjas. Esimene Nõukogude võimu eest välismaale emigreerunud kirjanik, kes keelunimekirjast välja arvati, oli Aino Kallas, peagi ka Marie Under, Johannes Aavik, Gustav Suits jt. Lugejale lubati anda ka suur ja väike Eesti Entsüklopeedia ning Eesti biograafiline leksikon koos täiendusköitega. Samal ajal suunati erihoiu osakonda valikuliselt Stalini ajal ilmunud poliitilist kirjandust. 1956. aasta 3. jaanuarist olid keelatud kõik Eesti Vabariigis 1918 - 1940 ilmunud kalendrid, organisatsioonide ja poliitiliste parteide trükised, koolide ja teiste õppeasutuste õppekavad ja metoodilised juhendid, sõjaväe topograafilised kaardid, laulupäevade ja laulupidude kavad, linnade ja maakondade teatmikud ning "kriminaal- ja röövliromaanide sarjad (v. a. klassikute ja tuntud kirjanike teosed)", samuti kõik Saksa okupatsiooni ajal ilmunud trükised peale kirjandusklassika.

Aastail 1956- 1957 lubas Glavlit viia kasutuskogusse nii paljude eesti kirjanike ja literaatide teoseid, et selguse mõttes koostati uus nimekiri 63 eesti autorist, kelle kõik teosed kuulusid kõrvaldamisele. Keelatuist 20 olid pagulasautorid. Poliitikute kõrval

kohtab siin pea kõigi eesti vaimuelu valdkondade säravaid esindajaid aja- ja kultuuriloolasi (Olaf Sild, Peeter Tarvel, Oskar Loorits, Gustav Ränk), vaimulikke ja teolooge (Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Eduard Tennmann), kirjandus- ja kunstiteadlasi (Hanno Kompus, Ants Oras, Richard Antik). Keelatud olid Heiti Talvik ja Henrik Visnapuu, Juhan Jaik ja Karl Adson, Karl Ast-Rumor, Pedro Krusten, August Mälk ja Albert Kivikas ning oh üllatust! juba mitu aastat kodumaa mullas puhkav Karl-August Hindrey "aktiivse tegevuse pärast Rootsis" jne. Lugejani see kirjandus siiski ei jõudnud, osalt seetõttu, et säilinud oli vähe eksemplare ja need pandi arhiivkogusse, aga ka sellepärast, et jäeti igaks juhuks erihoidu edasi.

Kui poliitilise sula ajal taastus kirjavahetus kodumaaga, hakkasid pagulased saatma Eestisse vabas maailmas ilmunud emakeelset kirjandust. Saadeti see mõistagi sõpradele ja sugulastele, mitte Glavlit`ile. Viimane konfiskeeris aga võõrad saadetised juba tollis ja algul lihtsalt hävitas. Näiteks 28. novembril 1958 põletati posti teel saabunud Bernard Kangro luulekogud Pühapäev, Suvihari, Tulease ja Seitsmes öö, Gustav Suitsu Eesti kirjanduse lugu, August Mälgu Tee kaevule, Pedro Krusteni Kaugelviibija käekõrval, August Gailiti Kas mäletad mu arm, Liina Reimani Rambivalgus süttib, Jaan Lattiku Talupoja laul, Friedebert Tuglase Kogutud novellid.

I ja palju teisi raamatuid. Jätkuvalt saadeti vähemalt kord kuus tuleriidale tol ajal ilmunud eesti kirjanduse paremik. Raamatuid hävitati nende sisu arvestamata üksnes ilmumiskoha järgi. Nii põletati koos Marie Underi, Kalju Lepiku ja Bernard Kangro luulekogudega ka Friedebert Tuglase Väike Illimar ja J. W. Goethe Fausti tõlge eesti keelde. Välisautorite loomingu hulgas, mis põletati, torkab silma M. Leblanci Õõnes nõel ja kommunistlikku ühiskonda analüüsiv M. Ailasi Novõi klass. Viimasest läks iga kuu tuleroaks kümneid eksemplare Edaspidi asendati autodafee osaliselt erihoiuga ja paljud kingitused jõudsid kohalegi. Näiteks 1959. aasta esimesel poolel vaatas Glavlit läbi 1228 postiga Eestisse saadetud raamatut, millest 685 loovutati adressaadile ja 543 pidas tsensuur kinni. Viimastest anti 16 raamatut EKP Keskkomiteele, 81 Riikliku Raamatukogu erihoiu osakonda, 27 Tartu Kirjandusmuuseumile ja 1 Eesti NSV Julgeoleku Komiteele.

1962. aastal kuulutati kehtetuks kõik senised kirjanduse keelunimekirjad ja asendati kahe koondnimestikuga. Neist esimene oli mõeldud kõigile raamatukogudele ja sisaldas kõrvaldamisele kuuluvaid Eesti NSVs ilmunud trükiseid. Teine nimekiri, mis ei olnud mõeldud kõigile raamatukogudele, sai valmis alles 1966. aastal ja koosnes Eesti Vabariigis 1918 - 1940 ning Saksa okupatsiooni ajal ilmunud

kirjandusest.

1960. aastal oli kuues Eesti raamatukogus erihoiu osakond. Glavlit`il olid nendes hoitava kohta järgmised andmed:

kodumaist kirjandust

20 067 14 788 2861 934

välismaist kirjandust

Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu 16 080 Eesti NSV Riiklik Raamatukogu 48 434 Eesti NSV Partei Ajaloo Instituudi raamatukogu 63 Eesti NSV Välisasjade Ministeeriumi raamatukogu 476 Tartu Riikliku Ülikooli Raamatukogu

26 613

66 899

32200

Eesti NSV Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu 8780

1960-70.-l jätkus kirjanduse tsenseerimine väljakujunenud viisil ja vastavalt N: Liidu poliitilistele hoiakutele. Taaskord tõmbus silmus jäigemaks aastail 1982-84, seoses uue venestamislainega. Moskva kontroll otsis raamatukogudest ka usukirjandust ja saksa fashistlikku kirjandust.

1987. aasta septembris loodi komisjon, kuhu kuulusid Riikliku Raamatukogu, Tartu Riikliku Ülikooli Raamatukogu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu ja Eesti NSV Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu esindajad. Komisjon pidi valima NSV Liidu Kultuuriministeeriumi ja Glavliti käskkirjade alusel kirjandust põhikokku.

1988. aasta jooksul suunati põhikogusse enamus Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni aegsest eesti raamatust ning alustati välis-eesti kirjanduse erihoiult

vabastamist.

Eesti NSV Kultuuriministeeriumi juurde moodustati ametkondadevaheline komisjon raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuulunud väljaannete läbivaatamiseks.

Andmed Glavliti tegevuse kohta puuduvad alates 1976, need viidi Kurt Ingermani juhitud komisjoni otsusel Moskvasse. Täpsemalt teab ehk selle kohta toonane kultuuriminister Lepo Sumera ja Ingermani komisjoniga paralleelselt (mitte)tegutsenud analoogilise komisjoni juht Andra Veidemann.

Kasutatud allikad:

1. Eesti Riigiarhiiv, fond 957, nimistu 1 (Välisministeeriumi Info-osakond), fond R-17, nimistud 1-3 (Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus) 2. Eesti Rahvusraamatukogu, fond 1, nimistu 2 (Riiklik Raamatukogu) 1. Tsensor Eesti Raamatukogus.- Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, 2. Tallinn, 1991. Koost. P. Lotman.

2. Uurimusi tsensuurist. Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, 4 Tallinn, 1995. Koost. P. Lotman.

3. K:-O. Veskimägi Nõukogude unelaadne elu. Tallinn, 1996.

Lisa 7

Raamatu saatusest Eestis Aivo Lõhmus

Omal ajal oli ajakirjanikel kaks pisut nagu pilke allagi sattunud tavaküsimust inimestele, keda nad intervjueerisid. Üks oli “Mis on õnn?” ja teine — “Millised kolm raamatut võtaksite kaasa üksikule saarele?”.

Esimesele küsimusele on mõni meie praegustest poliitilistest supersekeldajatest sõnaselgelt vastanud, et õnn — see on raha. Teist küsimust ei ole sellele isandale targu esitatudki. Tõenäoliselt vastaks ta oma tarkuse kohaselt küsimusega: “Mis asi see raamat on?”

Tänapäeval võiks tolle teise küsimuse sõnastada ka nii : “Millised kolm infokandjat võtaksite kaasa üksikule saarele?” Ja lühikese arupidamise järel taanduks valik ka sel puhul ikkagi üksnes paberile trükitud raamatuile. Loomulikult võib üksikule saarele kaasa võtta ju ka kolm kaunilt säravat DVD-plaati, kuid on üsna tõenäoline, et nendega ei ole seal midagi muud teha kui lutsu visata.

Raamatu universaalsus väljendubki selles, et raamatu kui kultuuri ja teadmiste kandja n.-ö. tarbimine selle tavapärasel füüsilisel kujul on peaaegu sõltumatu teistest nn. tsivilisatsiooni hüvedest. Selleks pole vaja midagi muud kui kirjaoskust ja valgust, piisab päevavalgusestki. Ja muidugi raamatut ennast — ühte neist kolmest kaasavõetud köitest.

Nii võibki nentida, et raamat — eriti trükikunsti leiutamisest alates — on andnud inimesele üha rohkem vaimset vabadust.

Kõik totalitaarsed režiimid ja ideoloogiad on inimeste otseste vabaduste kõrval järsult piiranud just nimelt ka inimeste vaimset vabadust. Ja üheks niisuguse piiramise vormiks on olnud raamatute hävitamine. Kõige laiemalt on muidugi tuntud katoliikliku inkvisitsiooni sellealased teod, sest inkvisitsioon ei varjanud neid eriti, korraldades lausa suuri avalikke raamatupõletamisi. “Index Librorum Prohibitorum”, katoliku kiriku poolt keelatud raamatute nimekiri, likvideeriti alles 1966. aastal.

Peagi võime tähistada 10 aasta möödumist nõukogude võimu lõppemisest Eestis ja iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Ometi on too peaaegu pool sajandit kestnud okupatsiooniaeg Eesti lähiajaloos mingil põhjusel väga halvasti uuritud ja veel halvemini jäädvustatud. Juba mõnda aega on katkenud ka nõukogude võimu poolt Eesti riigile tekitatud kahjude juurdlemine ning kokkuarvestamine.

Genotsiidi, massimõrvade ja küüditamiste järel tuleb nõukogude võimu kõige barbaarsemate tegude hulka tegelikult lugeda okupeeritud maade kultuuri ning okupeeritud rahvaste kultuurivarade süstemaatiline ning sihikindel hävitamine, mille sihiks oli nende rahvaste vaimse vastupanu murdmine, nende allutamine nõukogude ideoloogiale ning lõppeesmärgina venestamine. Üks valdkond, kus kaotused on olnud suhteliselt kõige suuremad, on trükisõna hävitamine Eestis nõukogude võimu poolt. See hävitustöö sai alguse kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ning kestis täie hooga praktiliselt 1950-ndate aastate keskpaigani välja.

Eesti keeles on teatavasti raamatuid trükitud juba alates 1525. aastast, seega 475 aastat. 16.–17. sajandil ilmus umbkaudu sadakond nimetust, 18. sajandil ligikaudu 220 ja 19. sajandi esimesel poolel juba 700 nimetust raamatuid. Aastal 1875 jõudis raamatutoodang 125 ning 20. sajandi algul juba 400 nimetuseni aastas. 1913. aastal trükiti Eestis 702 nimetust raamatuid. Ja juba näiteks 1907. aastal oli Eestis tervelt 111 ajalehte ning ajakirja (F. Puksoo, “Raamat ja tema sõbrad”, lk.181 jj.). 1936. aastal ulatus väljaantud raamatute arv 1708 nimetuseni. 1934. aastal ilmus Eestis ainuüksi ajakirju 302 nimetust.

Eestikeelsete raamatute koguhulga kohta võib kahjuks anda üksnes ligikaudseid hinnanguid. Nii näiteks trükiti aastail1891–1916 umbkaudu 30 miljonit eestikeelset raamatut, s.t. umbes sama palju kui kogu eelneva aja jooksul kokku. Ajajärgu 1918– 1940 raamatutoodangut hinnatakse 26–27 tuhandele nimetusele koguarvuga 40 miljonit. Samal perioodil ilmus Eestis kokku ligikaudu 4000 aastakäiku erinevaid ajakirju.

Raamatukogude võrk hakkas Eestis kujunema juba 19. sajandil, eriti tõhusalt arendati seda aga Eesti Vabariigi ajal. Nii oli Eestis 1938. aastal 2654 kooliraamatukogu kokku 1 559 216 teosega. Samal aastal loendati

rahvaraamatukogudes 861 000 teost (“Eesti Statistika 1938”, lk. 174), kusjuures juurdekasvu näitab ilmekalt see, et 1940. aasta 1.aprilli seisuga oli Eesti 747 rahvaraamatukogus ja 170 raamatulaenutuspunktis juba 1 137 000 teost (“Hariduse Rahvakomissariaadi Teataja”, 20.06.1941). Kaitsevägede Staabi 70 raamatukogus leidus 1935. aastal 220 000 köidet. Aastas lisandus neile 2300 köidet (“Uus Eesti”, 24.09.1935), nii et 1939. aastal kuulus kaitsevägede raamatufondi umbes 230 000 köidet. Mitmesuguste ministeeriumide raamatukogudes loendati 1920–ndate keskpaiku ligi 20 000 raamatut (ERKA, f.1082, n.1, s.83,1.1 –106), 1939. aastal seega umbes 30 000.

Oma küllaltki soliidsed raamatukogud olid tollase Eesti Vabariigi ajal ka mitmesugustel seltsidel, organisatsioonidel, üliõpilaskorporatsioonidel ja teistel ühingutel. Hilisemate natsionaliseerimisaktide järgi (ERKA, f.R-14, n.1, s.812, 1.5) leidus niisuguseid raamatukogusid Eestis 521. Võttes nende keskmiseks suuruseks 1300 köidet nagu rahvaraamatukogudelgi, saame siin raamatute koguarvuks 680 000.

Nõnda leidus Eesti rahva-, kooli-,seltsi- ja muudes raamatukogudes 1940. aastal ligikaudu 4 miljonit raamatut.

Tohutul hulgal ilmunud ja müügil olevaid raamatuid säilitati Eesti Vabariigis töötanud rohkem kui 50 kirjastuse ning 161 raamatukaupluse ladudes, sest tiraažide läbimüügiajad olid kapitalistliku majanduse tingimustes küllaltki pikad.

Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 17. juunil 1940 alustas nõukogude võim kohe ka juba varem planeeritud aktsioone eesti kultuuri hävitamiseks. 29. juulil 1940 võttis tollane sisekaitseülem Harald Haberman vastu otsuse n.-ö. kollase ajaviitekirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta raamatukauplustest ning ladudest. Selles otsuses loetletud ligi kolmekümnest teosest võib nõudlikum vaim suurema osa veel praegugi määratleda tõepoolest alamõõdulise kirjanduse hulka: Burroughsi Tarzanilood, Courts-Mahleri seltskonnaromaanid, Röderi “Pariisi saladused” ja “Heinrich Anton Leichtweis”, Vulpiuse “Rinaldo Rinaldini”, Felsi “Saladuslik Jack” jt. Kuid konfiskeerimisele kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte Christo”, mis taasilmutati “Põneviku” sarjas alles aastal 1987, ja mitmeid muidki selletaolisi väärtuslikumaid raamatuid (“Rahva Hääl”, 02.08.1940).

Selle esimese otsuse põhjal kuulus hävitamisele niisiis küll kõigest 30 nimetuse ümber eestikeelseid raamatuid,kuid raamatuhävitamise aktsioon ise oli seega faktiliselt alanud. Mitmete toonaste ja ka hilisemate haritlaste hinges oli murtud

psühholoogiline tõke, mis seni kaitses neid barbaarsusele allumast.

22. augustil 1940 kirjutas H. Haberman alla uuele otsusele: “...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p. 5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.

Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.)

Nagu näeme, ei loetletud selles otsuses enam üksikteoseid, vaid anti hoopis kavalamal kombel üksnes konfiskeerimisele ja hävitamisele kuuluvate teosekategooriate ebamäärane üldiseloomustus. Oma ebamäärases vihjelisuses on see otsus palju laiema haardega kui eelmine. Arvestus tehti seekord juba hirmule, lootuses, et puhtast ettevaatusest hävitatakse sel moel tunduvalt rohkem raamatuid, kui ette nähtud. Tegelikult sattuski juba selle esimese suurema aktsiooni käigus löögi alla kaugelt suurem hulk raamatuid, kui seda kajastavad hilisemad ametlikud loetelud.

Mainitud otsused puudutasid üksnes raamatukauplusi ning -ladusid. Raamatukogude puhastamine toimus esialgu teises liinis. Nimelt saadeti juba 15. augustil 1940 koolivalitsustele ja riigikoolide juhatajaile laiali haridusminister Johannes Semperi käskkiri, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). Komisjoni koosseisu kuulusid esimees A.Alle (luule-ja kunstikirjandus), aseesimees A. Jakobson (algupärane proosa), P. Rummo (lastekirjandus), R. Sirge (tõlkekirjandus), M. Jürna (memuaarid), A. Sibul (koguteosed), K. Taev (mõttekirjandus) ja veel mõned parteifunktsionäärid, kokku 10 liiget. Komisjon pidas 10 koosolekut ning koostas 5

keelatud kirjanduse nimestikku, millesse esialgu v천eti ligi 1000 eestikeelset ning 체le 600 vene- ja v천천rkeelse raamatu.