Olla olemas: käsiraamat kriisidest õpetajatele koolides ja lasteaedades by Argo Kerb

OLLA OLEMAS K채siraamat kriisidest 천petajatele koolides ja lasteaedades

Rocca al Mare Kool 2011

Autorid: Rita Rätsepp Sirje Agan Pille Isat Anu Bachmann Anu Baum Margit Kõrgmaa Märt Kõrgmaa Veronika Kivisilla Sirje Kadalipp Tõnu Lehtsaar Nikita Andrejev Tõnu Õnnepalu

Toimetaja: Liivika Simmul Keeletoimetaja: Anni Kalm Tehniline toimetaja: Katrin Martsik Kujundaja: Maris Kilmi Motiivide autorid: Rocca al Mare kooli õpilased Moon Re Jalakas, Selene Margaret Pruuden, Johanna Lass, Sandra Liis Mägi, Alice Jaanus

Täname:

Aado Haandi Anne Kõrge Anni Vaher Ants Aguraiuja Anu Ratas Indrek Ints Irja Ivarinen Julia Segerkrantz Kai Teeäär Kaido Kõplas Kalev Pihl Katrin Rüütel Küllike Jaama Margus Kurvits Marika Vares Marko Ild Sirje Külaviir Tea Oll Tiina Naarits-Linn Ylle Riisalu

ISBN 978-9949-30-100-3 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD Saateks ......................................................................................... 5 Kriiside mõtestamisest ......................................................... 8 Kriisimeeskond ja kriisiplaan koolis .............................. 11 Äkkrünnak ................................................................................. 16 Tulekahju ................................................................................... 29 Plahvatusoht ............................................................................. 36 Lapserööv ................................................................................... 41 Liiklusõnnetus ......................................................................... 46 Veeõnnetused ........................................................................... 50 Õnnetused jääl ......................................................................... 57 Väiksemad õnnetusjuhtumid ............................................. 60

Õpilase kadumine ................................................................... 64 Koolivägivald ehk koolikiusamine ................................... 67 Vaimne vägivald ....................................................................... 68 Küberkiusamine ehk virtuaalne kiusamine ................ 77 Füüsiline vägivald ................................................................... 88 Depressioon .............................................................................. 95 Söömishäired ............................................................................ 100 Riskikäitumine ......................................................................... 108 Narkootikumid ......................................................................... 109 Politsei ja kool .......................................................................... 124 Laste väärkohtlemine ........................................................... Emotsionaalne väärkohtlemine ....................................... Vaimne väärkohtlemine ....................................................... Füüsiline väärkohtlemine ................................................... Seksuaalne väärkohtlemine ...............................................

136 137 139 140 144

Raske haigus ............................................................................. 162 Surmajuhtumid ........................................................................ 165 Suitsiidioht ja suitsiid ........................................................... 178 Lapse lein ................................................................................... 193 Kriisi kulg ja kriisiabi ............................................................ 216 Kriisiolukorrad lasteaias ..................................................... 235 Kriis kui tõelise elu taastärkamine .................................. 248 Ja õnnetust ei ole enam … ................................................... 253 Soovitused lisalugemiseks .................................................. 256 Kasutatud kirjandus .............................................................. 258

ARMAS ÕPETAJA KOOLIS VÕI LASTEAIAS! Kus lapse häda, seal vanema süda. Raamat, mida sa käes hoiad, on kirjutatud selleks, et aidata sul ja kogu kooli- või lasteaiaperel paremini toime tulla võimalike kriisiolukordadega. Sõna kriis – krisis – tuleb kreeka keelest ning tähendab lahutamist, otsustamist, aga ka murrangut, otsustavat seisundit, pöördepunkti. Kriisi võib defineerida väga mitmel viisil. Meie oleme selles raamatus aluseks võtnud määratluse, mille kohaselt kriis on seesugune sündmus, mida tajutakse talumatult raskena ja millega toimetulekuks on tarvis rohkem ressursse, kui inimesel parajasti kasutada on. Kui mitte kõik, siis enamik meist kogeb oma eluteel kriise. Kriisidest rääkides võib need jagada kolme põhigruppi: • arengukriisid, • eksistentsiaalsed kriisid, • olukorrast tingitud ehk traumaatilised kriisid.

Arengukriisid tulevad ette inimese igapäevaelu käigus seoses ühe või teise eluperioodi lõppemise ja uue algamisega. Kooliminek ja kooli lõpetamine, abiellumine, laste sünd, pensionile jäämine jne – kõik need sündmused nõuavad uue olukorraga kohanemist. Mõnikord ei ole inimesel piisavalt ei sisemisi ega välimisi ressursse, et uue olukorraga hakkama saada. Eksistentsiaalne kriis väljendab niisuguste oluliste teemadega seotud sisekonflikte nagu eesmärgid, vastutus, väärtused, vabadus jpm. Traumaatiline kriis tekib seoses ettenägematute ja/või ebaharilike olukordadega, mille üle ei ole inimesel kontrolli. Niisu-

gusteks sündmusteks võivad olla näiteks autoavarii, tulekahju, raske haigestumine või lähedase kaotus. Traumaatiline kriis on vägivaldne muutus elu ennustatavas kulus ja seega reeglina akuutsema iseloomuga. Ka siin võib öelda, et traumaatilise sündmuse mittekogemine eluteel on pigem erand kui reegel. Tänases koolielus ei saa me traumaatilistest kriisidest rääkimata jätta. Kõik koolid võivad kokku puutuda sündmustega, mis kooli tegevuse ja kannatada saanud inimesed kriisiolukorda viivad. Põleng, lapserööv, koolitulistamine, õpilastevaheline vägivald, teismelise suitsiid jne on sõnad, mis toovad me mõtetesse huilgava sireeni. Me teame, et kriisirisk tänases koolielus aina kasvab ja kasvama peame me isegi, et nii palju kui võimalik ikkagi valmis olla. Mida tähendab valmisolek kriisideks? Paratamatult on igapäevaelus raske olla ette valmistatud õnnetusteks ja ohuolukordadeks. Ei kujuta vist keegi meist ette seda, et käiksime aina ringi mõttega: „Mis siis saab, kui…“ Ja ometi on just õpetaja see, kes on lähedal, vahel kõige lähemal juhtunule ja juhtunuga kokku puutunud lastele. Seepärast on oluline, et õpiksime õpetajana tundma tavapäraseid reageeringuid kriisiolukordades, teaksime, kuidas pakkuda abi seda peale surumata ja kuidas vajadusel kõige targemini tegutseda. Kõik inimesed, kes on trauma läbi elanud, muutuvad. Küsimus on, mis suunas. Traumajärgne kriis võib tuua kaasa positiivse muutuse. See võib olla valus õppimine, mille kaudu toimub areng. Aga see muutus võib toimuda ka vastupidises suunas – inimese toimetulek ei taastu, traumajärgne stressihäire võib süvenedes areneda traumajärgseks isiksusehäireks. See, milline on esimene psüühiline ja füüsiline hoolitsus, võib kriisi edasise kulu seisukohalt olla otsustava tähtsusega. Ja siin oled sina õpetajana oluline ja vajalik! Mida sa saad teha? Esmalt saad olla olemas, mõistev ja inimlikult soe. Lisaks peab sul olema jõudu ja soovi jagada lastega nende tundeid. Sa pead teadma erinevas vanuses laste arusaamu ja kriisireaktsioone ning märkama, kui laps vajab enam abi, kui sina õpetajana suudad anda.

See on raske, mida sinult õpetajana kriisiolukorras oodatakse. Sageli puudutab juhtunu ka sind ennast ja siis on omaette tarkus ka see, kuidas ise osata abi paluda. Selle juures, et kriisist oleks võimalik õppida ja areneda ehk muutuda positiivses suunas, on üks oluline tegur teiste inimeste toetav olemasolu. Õpetajana saad sa olla olemas. Käsiraamatu „Olla olemas“ eesmärgiks ongi sind seejuures otsekui inimlikult toetada. Raamatu koostamisel oleme kasutanud erinevaid allikaid, nii teaduskirjandust kui ka praktikute kogemusi ja nõuandeid. Täname südamest kõiki inimesi koolidest ja lasteaedadest, kes jagasid meiega oma lugusid. Käsiraamatuga soovime tuge pakkuda nii mõistusele, hingele kui vaimule. Sellepärast on raamatus nopped pärimuskultuurist ja kolm esseed. Loodame siiralt, et sellel raamatul õnnestub olla olemas sinu jaoks hetkel, mil sa seda vajad. Raamatu autorid ja koostajad

Kes kuuleb mind laulemaie, laulemaie, luulemaie, sie mul luuleb lustipäevi, iga aega rõõmuaega, iga tundi rõõmutundi ma laulan läbi murede, läbi leinatse südame, läbi vete veeretelen. Suu laulab, süda muretseb, silmad vetta veeretavad. Oleks see mure muude teada, aitaksid muud muressa, õed hellad ohatagi kälid kallid leina kanda, vennad vetta veeretada.

KRIISIDE MÕTESTAMISEST Tõnu Lehtsaar

Kriisid, mida rahvasuus eluraskusteks või õnnetusteks nimetatakse, on meie argipäeva paratamatuks osaks. Tavaliselt põhjustavad kriisid, eriti siis, kui nad parasjagu käes on, inimestele kannatusi. Kannatused omakorda viivad meid inimeksistentsi sügavate küsimuste juurde. Üks teemadest, mis erinevates kriisides taas ja taas esile kerkib, on mõtestatus. See väljendub küsimustes, et miks, miks mina, mida see tähendab, kuidas edasi, miks minul elus nõnda läheb… Neid kriise, mida suudame enda jaoks mõtestada ja millel on meie jaoks tähendus, talume me kergemini. Mõtestatud kriisidest väljatulek on hõlpsam ja nende kriiside jäetud hingehaavad on suhteliselt vähem sügavad. Selles tähenduses on suutlikkus mõtestada kriisidega toimetuleku vahend. See, missuguse tähenduse annavad inimesed oma eluraskustele, on sügavalt isikupärane. Samas on võimalik välja tuua mõned üldised seaduspärasused, mis mõjutavad kriiside mõtestamist. Need seaduspärasused on seotud mõtestatuse struktuuriga ja erinevate mõtestamist mõjutavate teguritega. Psühholoogilises mõttes hõlmab mõtestamine kolme tunnetustasandit. Need on uskumused, eesmärgid ja tunded. See tähendab, et elusündmustele tähenduse omistamine tähendab teatud seisukohtade ja tõekspidamisteni väljajõudmist, adumust sellest, kuhu need sündmused laias elupildis välja viivad ja tundeid, mida läbi elatakse. Võime öelda, et mida isiklikumalt kriis meid puudutab, seda emotsionaalsema kogemusega on tegemist. On kaks iseasja, kas räägime kannatusest või kannatame ise. Tavaliselt me elame uskumustega, et me kontrollime oma elu, maailm toimib mõistlikult ja õiglaselt ja et halvad asjad ei juhtu heade inimestega. Vähemalt minuga mitte. Kriisid kõigutavad meie arusaamist elust, need muudavad meie maailmapilti. Uus tegelikkus ratastoolis, tänavaröövi ohvriks langemine, lapse raske haigus – kõik see esitab väljakutse meie tasakaalustatud ja har-

moonilisele maailmapildile. Kriisist hingeline väljatulek sõltub sellest, kui kiiresti suudame luua uue seletuse. Uus seletus ei sünni kiirustades, see nõuab aega rääkimiseks, kuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Teine tasand, mida mõtestamine hõlmab, on elu eesmärgi tunnetamine. Subjektiivselt tähendab see elu mõtte olemasolu. Elu eesmärgi mõistmine ei pruugi piirduda ainult inimese endaga, vaid see võib kaasata ka lähedasi, rahvust, ühiskonda või ka inimkonda üldse. Inimesed, kes on enda jaoks leidnud püsiväärtused ja eesmärgid, suudavad kriise paremini mõtestada. Samas võib ka kriis suunata või sundida eesmärkidele mõtlema. Nii näiteks võib pankrotistunud ärimees näha tulevikku oma allesjäänud vahenditega lastelaste toetamises. Invaliidistunud tippjuht võib pühenduda memuaaride kirjutamisele, et tulevastel põlvedel oleks, millest õppida. Mõtestamise kolmas tasand puudutab tundeid. Tavaliselt on kriisiajad üsna tundeküllased perioodid inimese elus. Nõustajad on hakanud rääkima mõtestatuse tundest. Tegu ei ole kitsas tähenduses emotsiooniga, nagu seda on näiteks viha, rõõm, kurbus või üllatus. Tunne, et mu elul ja toimunud sündmustel on mõte, on pigem tagajärg, mitte eeldus. Mõtestatuse tunne tekib eesmärgi leidmise ja uskumuste tegelikustumise tulemusena. Mõtestatuse tundega kaasnevad ka positiivsed emotsioonid. Kriiside mõtestamine oleneb mitmest asjaolust. Siinkohal võiks nimetada kriisi päritolu, kriisi ohtlikkuse määra ja kriisi isiklikkust. Päritolu puudutavalt eristuvad looduslikud kriisid ja inimeste põhjustatud raskused. Looduslikke põhjustega kriise, nagu näiteks maavärinas hukkumine, majandushäving tormi tulemusena või üleujutuse pärast kodu kaotus, on suhteliselt lihtsam mõtestada. Inimeste põhjustatud kriisid on raskemad kanda. Eriti, kui on tegemist sihiliku pahatahtlikkuse või kurjusega, on toimuvat raske seletada. Uude maailma- ja inimesekäsitlusse peab mahtuma ka kogetud kurjus. Erinevad kriisid puudutavad inimese eksistentsi erineval määral. Tulvavees läbiligunenud põrand erineb hukkunutega bussiõnnetuses osalemisest. Üldine tähelepanek on, et mida enam puu-

dutab kriis inimese eksistentsi, seda suurem on tõenäosus, et mõtestamine puudutab igavikulisi ja eksistentsiaalseid mõisteid. Seepärast omandavad paljud tõsised kriisid religioosse seletuse, kuna usk ja Jumala poole pöördumine on raskete löökidega toimetuleku viisideks. Kriisi isiklikkus tähendab seda, et erinevad sündmused puudutavad meid erineval määral. Mida isiklikumalt mingi kriis meid tabab, seda enam vajame toimunu mõtestamist. Vägivalla jälgimine massimeedias ei kohusta meid eriti millekski. Kui see puudutab meid isiklikult või meie lähedasi, oleme sunnitud toimuvaga tegelema. Näiteks sõjakeerises osalenute puhul on täheldatud, et kõige rohkem on toimunust puudutatud just ise haavata saanud. Kriiside mõtestamine on aeganõudev protsess. See ei puuduta ainult konkreetset kogemust, vaid tõstatab laialdase probleemide ahela. Toime tuleb tulla tunnetega, nagu viha, lein, pettumus, reedetus või abitus. Enda jaoks tuleb leida seletus kurjuse ja kannatuse probleemile. Võidelda tuleb süütundega, et kui ma oleksin midagi teisiti teinud. Samas on kriisidest võimalik välja tulla, nendele on võimalik mõte anda. Koostöös Heino Noorega uurisime, kuidas küüditatud ja asumisele saadetud tulid toimunuga toime. Oluliseks peeti lähedaste toetust, oma veendumustele kindlaksjäämist, usku õigluse võidusse, usku Jumalasse, oma olukorra kainet hindamist läbi huumoriprisma. Suhteliselt vähemolulised olid inimeste oskused ja võimed. Ka teiste kannatusest on võimalik õppida. See tähendab, et lähedased, veendumused, usk, lootus ja võime tegelikkust jaatada aitavad kriisidega toime tulla ning kunagisi kannatusi hinnata tagasivaatavalt kui õppimise, kujunemise ja iseendaks saamise teekonna ühte etappi.

KRIISIMEESKOND JA KRIISIPLAAN KOOLIS Parem karta, kui kahjatseda, parem hoida, kui oiata. Vastavalt Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele peab igal koolil olema hädaolukorra lahendamise plaan (kriisikava, kriisiplaan). Hädaolukorra lahendamise plaani kehtestab direktor. Nii tagatakse ühtne tegevusstrateegia, kus kõik teavad oma rolli, ja kriisiolukorras paratamatult tekkida võivat segadust saab ennetada.

Kriisikavas on kirjeldatud • hädaolukorra lahendamise üldpõhimõtted,

• koolis hädaolukorra lahendamisega seotud isikute ülesanded, • hädaolukorra lahendamist juhtivad ja lahendamisele kaasatavad isikud,

• hädaolukorra lahendamise juhtimise ja koordineerimise korraldus, • teabevahetuse korraldus,

• koolitöötajate, õpilaste, vanemate ning vajaduse korral teiste isikute teavitamise korraldus, • õppekorraldus hädaolukorra ajal, • tegevused pärast hädaolukorda.

Eelloetu korraldamiseks on hea kutsuda kokku kriisimeeskond, kuhu võiksid kuuluda juhtkonna esindaja, haldusjuht, kantselei

personal, kooli meditsiinitöötaja, koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog ja keegi õpetajaskonnast. Kriisigruppi kuulumisel on oluline töö- ja elukogemus, hea suhtlemis- ja koostööoskus, ise „terve olemine“, vabatahtlikkus ja vastav koolitus. Kooli kriisimeeskond peaks saama psühholoogilist ettevalmistust, teadmisi kriisipsühholoogiast, inimeste reageeringutest traumaatilistele sündmustele, stressist ja massimeediast. Samuti on vajalik realistlike stsenaariumide abil praktiliste õppuste korraldamine. Õpetaja jaoks on oluline teada, kes kuulub kooli kriisimeeskonda ja kelle poole pöörduda, kui midagi juhtub. Kriisimeeskonna eesmärk on valitseda kriisisituatsioonis olukorda nii, et inimeste psüühilised ja füüsilised vigastused, vara ja keskkonna kahjustused oleksid minimaalsed.

Kriisimeeskonnal tuleb toime tulla järgmiste oluliste valdkondadega: • kiirete otsuste vastuvõtmine kriisiolukorras,

• info liikumine (koolipere teavitamine, suhtlemine meediaga jms), • koolimaja tundmine (ventilatsiooni- ja küttesüsteemid, võtmed, evakuatsioonikorraldus jms), • meditsiinilise ja psühholoogilise esmaabi korraldamine, • vajalike järeltegevuste tagamine.

Kriisikavast on vähe abi, kui see on vaid sahtlisse kirjutatud formaalne dokument. Kokkulepped peavad olema kooliperele teada. Lisaks on kindlasti vajalikud koolitused ja praktilised õppused. Sellised õppused on just need, mida läbi mängides on võimalik õppida ja leida üles kõik puudujäägid.

tmendat aastat järjest sügisene Ühes Tallinna koolis korraldati mi kõik teadsid väga hästi, mida tuletõrjeõppus. Oli kolmas tund, on toimus teadlikult ja kiiresti. teha ja kuhu koguneda, evakuatsio id basseinist välja, kiirustasid 3b klassil oli ujumistund. Nad tul skohta. Kooliriided olid ujumisriietusruumi ning sealt kogunemi , aga häire korral pole ju mahti õpetaja käsul küll selga tõmmatud juukseid föönitada. Nii nad siis korralikult kuivatada, liiati veel poolpaljad. seisid külmas tuules, märjad ja mitu aastat järjest, polnud Olgugi et õppuseid oli korraldatud i juhtunud ja ka seekord oli midag kordagi sellele ajale ujumistundi peavad olema tekid, veel parem uut, millest õppida. Ujula juures kogunemiskohta kiirustama termotekid nende jaoks, kes peavad isilm, aga mis oleks võinud basseinist. Õppuste ajal oli jahe süg re ja väljas 20 kraadi külma? juhtuda, kui oleks olnud tõeline häi lle käigus mängitakse võimalik Sellised regulaarsed õppused, mi da tegelikult oluliste asjadeni. olukord läbi, on lihtsaim viis jõu Ainult paberil me seda ei suuda.

Fr ag me nt elu lin ast Alicia Tsingisser Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

ÄKKRÜNNAK Kuri tuleb kutsumata, viletsus vilistamata. Kuri ei karda jumalat ega inimesi.

Äkkrünnaku all mõeldakse igasugust ootamatut rünnakut lõhkeseadeldise, külm- või tulirelva abil, kus üks või mitu ründajat püüab vigastada või tappa võimalikult palju inimesi. Rünnak pannakse toime ohvreid valides või ka valimata. Välismaa kogemus näitab, et viimased rünnakud õppeasutustes on korraldatud ettevalmistatult ning enamik surmaga lõppenud vigastusi on tekitatud esimeste minutite jooksul. Taolised rünnakud on õnneks harvad, kuid nende tagajärjed on väga tõsised. Rünnak kestab nii kaua, kuni kurjategija leiab ohvreid või tema tegevust takistatakse. Politsei saabumiseks võib olla hullem juba toime pandud, seetõttu on turvalisuse jaoks eriti oluline, et koolil oleks läbimõeldud tegevuskava äkkrünnaku puhul toimimiseks ja koolipoolseid tegevusi alustataks viivitamatult. On võimalik, et rünnak pannakse toime eelnevalt hoiatamata, kuid maailmapraktika on näidanud, et tavaliselt annab ründaja oma plaanidest ühel või teisel viisil teada. On neid, kes teevad seda kuid või isegi aastaid varem, ja ka neid, kes räägivad kavatsusest alles mõni tund enne rünnakut. Tavaliselt edastatakse ähvardus internetikeskkonnas või kaaslaseid ähvardades. 2007. aastal Soomes Jokelas toimunud koolitulistamise ründaja ähvardas oma kaaslasi, et nad kõik surevad valge revolutsiooni käigus. Uurides aset leidnud juhtumeid, on püütud leida vastust sellele, miks inimesed, kes rünnakuähvardusest kuulsid, midagi ette ei võtnud. Leiti, et nad ei rääkinud kuuldud plaanidest, sest arvasid, et neid ei usutaks; nad satuks ise pahandustesse; kartsid konfidentsiaalsuse puudumist ja naerualuseks sattumist. Mitterääkimise

põhjuseks oli veel, et ähvardusest teadja ei uskunud, et selline asi võiks tegelikult toimuda – ähvardust esitati kordu-valt läbi aja; ähvardus ei tundunud olevat tõsine, pigem nali; ähvardus tundus liiga ekstreemne, et olla tõsi jms. Nende hulgas, kes kuuldust teada andsid, oli neid, kes edastasid info avatult ise, ja ka neid, keda tuli selleks julgustada. Informatsiooni edastamist soosis positiivne emotsionaalne kontakt kooli töötajatega. Seega on väga oluline, et üldine õhkkond koolis oleks usalduslik ja avatud. Ohumärke tähele pannes on suudetud mitmed rünnakud ära hoida. Seepärast tuleb kahtluste korral alati politseisse pöörduda ja viivitamatult abi otsida, kui tegemist on konkreetse ähvardusega. Kui äkkrünnakust või selle otsesest ohust laekub teavet, nt kooliõpilaste seas ringlevad kuulujutud, loovtöödes ilmnevad ohumärgid vmt, ei tohi seda jätta tähelepanuta. • Täpsusta infot. • Teavita 110.

• Teavita kooli direktorit.

• Kui oled kindel, et tegemist on alusetu ähvardusega, teavita ähvardusest ikkagi kooli direktorit.

Telefoni teel edastatud ähvardus • Jää rahulikuks.

• Hoia kõneleja liinil nii kaua kui võimalik.

• Samaaegselt püüa teavitada politseid (palu lähedalolijate abi vms). • Püüa teada saada, pane kirja:

• millal rünnak toimub (kuupäev/kellaaeg)? • kus rünnak toimub?

• kuidas võib rünnak toimuda? • mis eesmärgil?

• kas ründaja on juba sündmuskohal? • kes on helistaja?

• pane tähele kõneleja hääletooni, väljendeid, taustahelisid jms.

• Pärast kõne lõppu teavita politseid ja kooli direktorit. Kui oled kindel, et tegemist on alusetu ähvarduse või naljaga, teavita siiski kooli direktorit.

NB! Kui ähvardaja kavatseb rünnata kohe, anna viivitamatult häire ja teavita kohe politseid.

Kirja teel edastatud ähvardus • Teavita politseid.

• Säilita kiri kiletaskus ja anna see uurimiseks üle politseile või salvesta kiri. • Teavita kooli direktorit.

Internetikeskkonnas tehtud ähvardus • Salvesta ähvardus või vestlus, mille käigus ähvardati. • Märgi juurde portaal, kus ähvardus edastati. • Fikseeri ähvarduse edastamise kellaaeg.

• Teavita kohe politseid ja edasta salvestatud materjal. • Teavita kooli direktorit.

Sõnad viha vastu: Mis saab tuul meresta, sii saad sina minusta! Mis saab kirp kivista, sii saad sina minusta!

“Karlsson katuselt on öelnud: “Kui pauku pole ja nalja ei saa, siis mina ei mängi.“ Küllap arvas nõnda ka üks koolipoiss , kes lihtsalt niisama, tõenäoselt rutiinimurdmise soovist ja taga järgedele mõtlemata postitas 24. oktoobril 2009 internetifoorumiss e teksti, milles lubas järgmise päeva hommikupoolikul korraldada Tartu Kommertsgümnaasiumis koolitulistamise. Ilmselt mõtleski ta seda juba alguses naljana. Kuid maailmakogemust arvesse võttes ei saanud siis ega saa ka edaspidi niisugust avaldust naljana võtta.

Järgnes sündmuste ahel: üks õpilane, kes märkas ähva rdavat postitust, rääkis sellest oma isale, isa omakorda teata s juhtunust politseile. Politsei võttis kooli juhtkonnaga ühendust , toimus politseiesindajate ja kooli juhtkonna öine nõupidamine. 25. novembril jäeti koolipäev ära ning sama päeva õhtul võeti ähva rduse postitaja vahi alla. Kuigi kõik käis kui ühe hingetõmbe jooksul, oli siiski palju, millele tagantjärele mõelda ning millest õppid a.

Kui sain öise telefonikõne ja teate juhtunu kohta, mõtl esin viivuks, et see oli nüüd küll tobe nali minu kolleegilt… Seejä rel tuli mõte, et ma olen veidi haige - kurk kipitas, nohu ja väike pala vik vist ka, et äkki ma ikka ei peaks tööle minema. Eks ole need ju taval ised reaktsioonid kriisiolukorras- eiramine ja soov peitu pugeda. Õnneks oli mul võimalus kodus need etapid kiiresti turvaliselt läbida ja ennast tegutsema sundida.

Sõites kriisikoosolekule, mõtlesin, et kui habras on siisk i meid ümbritsev turvalisuse “mull“ - elu võib meid ühtäkki seada silmitsi olukorraga, millest halval juhul polegi pääsu. Tõrju sin oma emot-

oli vaadata koolimaja, mis sioonid eemale ja sõitsin kooli. Päris kõhe politseinikega. oli ümbritsetud turvalintide ja valvavate a klassijuhatajatele, et Kriisikoosoleku järgselt hakkasime helistam v ära jätta. Oi, kuidas neid teavitada juhtunust ja otsusest koolipäe umbreid valisin! Kuid käed kippusid algul värisema, kui telefonin rahulikul toonil. Nii omast arust suutsin teate edastada kindlal, a üle öelda - varane hommitmelgi korral oli tarvis infot mitu kord mik ja ootamatu telefonikõne ikkagi!

a teade edasi oma klassi Seejärel said klassijuhatajad ülesande and õpilastele. Nüüd ilmnesid mõned “pudelikaelad“. reziimi peal, ühel • Mõne õpetaja mobiiltelefon oli hääletu rgselt sai ka õpetajal polnud üldse mobiiltelefoni (kriisijä temast mobiiltelefoni omanik). juhtunu korduvaks • Mõne õpetaja puhul kulus palju lisaaega esed kriisifaasid. selgitamiseks, sest ka õpetajad läbisid esim s oma klassi õpilaste • Mitmel õpetajal puudus kodus ligipää u hommikul ligi andmetele, kontaktid olid kas arvutis, kuh õpetaja ise suvilas ei pääsenud (nt oli arvuti linnakorteris ja või olid andmed või oli arvuti koos kontaktidega remondis) koolis, õpetaja lauasahtlis kausta vahel. teris, vaid olid hoopis • Paar õpetajat ei ööbinud oma linnakor alusi andmetele oma maakodus, kus polnud mingeid võim ligipääsemiseks. lesime?

Kuidas me ilmnenud kitsaskohtadega tege

• Nende õpetajate puhul, keda me telefonitsi kätte ei saanud, püüdsime infot edastada teisiti - kui teadsime numbrit, helistasime pereliikmetele. • Mõne klassi puhul, kus klassijuhatajal puudusid kodus laste kontaktid, käivitasime teate edastamiseks õpilaste “keti“. • Mõni õpetaja, kelle klassi andmed olid koolis, tuli kiiresti koolimajja ja hakkas teateid edastama koolist. Milline on meie tagantjärele tarkus? Mida valesti tegime, õigemini - mille peale me sel hetkel ei osanud tulla? • Me ei helistanud kõigile töötajatele - ühest küljest piiras seda ajalimiit ja see, et oluline oli eelkõige lapsed ohust eemal hoida. Teisalt - ka meediakanalite kaudu hakati infot jagama - need töötajad, kes kuulsid juhtunust meedia vahendusel, helistasid ise ja uurisid, mis juhtunud. • Kooli uksel oli politseinik, kes pidi ukselt tagasi koju saatma õpilased, kes polnud teadet saanud (neid oli terve koolipere peale vaid paar väga varajast last). • Täiskasvanud lubati majja, kuna nad ütlesid, et on selle kooli töötajad. Kuna ütlust ei kontrollitud, siis oleks olnud võimalus majja siseneda ka mõnel halbade kavatsustega inimesel. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Millele veel oskame nüüd tähelepanu pöörata? • Koolimaja kõikide ruumide võtmed peavad olema kiiresti kättesaadavad. Eriti hea, kui nad on ühes kohas, kuhu vajadusel ka ligi pääseb (mitte nii, et teatud ruumide võtmed

asuvad ühes ja teised teises paigas). • Koolikappide nn peavõti peab olema kiiresti kättesaadav, kui ilmneb vajadus kappide ülevaatamiseks (nt peab pommirühm kontrollima, et kuhugi pole plahvatusohtlikku eset jäetud). • Klassijuhatajatel peab olema võimalus klassi kontakte vaadata nii arvutist kui paberkandjalt. Mida me hästi tegime? • Lasteni ja vanemateni jõudis vajalik info kiiresti. Lisaks helistamisele pandi teated juhtunu kohta üles ka kooli kodulehele ja e-kooli. • Kutsusime kiirelt kokku õpetajate koosolekud - seal jagasime kõigile ühtset infot ning arutasime läbi, mida ja kuidas selgitada järgneval koolipäeval õpilastele. Kokkulepped info edastamise kohta olid järgmised: • kooli esindab avalikkuse ees direktor, • nii asjaosalistele kui ka kooliga mitte seotud huvilistele ja isiklikele tuttavatele tuleb juhtunust rääkida lubatud info piires, piisavalt, konkreetselt ja keerutamata. • Korraldasime lastevanematele infopooltunni - see oli hea nii info jagamiseks kui ka selleks, et lapsevanemad saaksid oma pingeid ning ärevust maandada. Asjalik info rahustas ja andis turvatunnet. • Järgmisel koolipäeval said kõik kooliga seotud inimesed (õpilased, lapsevanemad ja koolitöötajad) oma mõtetest,

asisidet anda. tunnetest ja arvamistest ankeedi abil tag ja nii sai kiirelt Kooli tugimeeskond vaatas ankeedid üle ele info liikumisele tegeleda tuge vajavate lastega. Tänu kiir loogilist esmaabi ja koolipäeva ärajätmisele vajasid psühho maha võetud juba väga vähesed. Täiskasvanute pinged said koosolekute käigus.

e “Rahu, ainult rahu!“ Ja lõpetuseks - Karlssoni kuulus nõuann orra puhul. Rahulikuks on äärmiselt oluline iga ebameeldiva oluk mõtlemisvõime ning kaitsta jäädes suudame säilitada tasakaalu ja ja eest.” seeläbi iseennast ja oma kaaslasi kõige kur aasiumi õppealajuhataja) (Marika Vares, Tartu Kommertsgümn

Kuna äkkrünnaku puhul on oht liikuv ja selle täpne asukoht teadmata, on kõige turvalisem varjuda. See toimib aga ainult sellisel juhul, kui kooli ehituslik olustik seda võimaldab. Kui hoones on palju klaaspindu, ruume ei saa seest lukustada, hoonel on avatud põhimõte vms, tuleb kasutada ohtlikumat varianti ja evakueeruda. Otsuse, kas rünnaku korral antud kooli käitumisstrateegia sõltuvalt kooli arhitektuurist on varjumine või evakueerumine, teeb kooli direktor koos kontaktisikuga politseiprefektuurist.

Kui koolis valitud käitumisstrateegia on varjumine Rünnakut avastades:

• Võimalusel varju.

• Kui seisad kurjategijaga silmitsi või ei saa mõnel muul põhjusel varjuda, põgene viivitamatult.

• Võimalusel anna viivitamatult häire või teavita kohe neid, kes saaks häire anda. • Teavita politseid.

• Järgi politseilt saadud korraldusi.

Kuuldes varjumishäiret, pea seda tõeseks ja tegutse kohe.

• Jää rahulikuks ja teata lastele, et koolimajas on oht.

• Lastega kõneledes kasuta meie-vormi („Me liigume…, me oleme tasa…“). • Lukusta uks. Ust ei tohi olla võimalik väljast avada, vastasel juhul võib klass varjumise asemel hoopis lõksuks kujuneda. NB! Kui ust lukustada ei õnnestu, püüa võimalikult turvaliselt koos lastega evakueeruda. • Tõmba kardinad akende ette. • Anna korraldus:

• ohu suunda arvestades koguneda ukse ja/või akende poolt kõige varjatumasse nurka, • olla vaikselt,

• püsida madalal,

• varjuda koolipinkide ja toolide taha.

• Jää ootama politsei saabumist NB! Ust tohib avada ainult siis, kui oled kindel, et avamist palub politsei või kooli juhtkond. • Ära püüa ründajaga kontakteeruda – maailmapraktika kohaselt on sellised katsed lõppenud surmaga.

• Ära mine klassist välja esmaabi andma – see võib lõppeda sinu surmaga. Kui näed esmaabi vajadust, helista 112, kirjelda olukorda ja abivajaja täpset asukohta koolimajas.

• Ära luba õpilastel helistada, tekkiv ülekoormus takistab operatiivjõududel omavahel suhelda ning helin võib reeta teie asukoha.

NB! Kui rünnakuga kaasneb süütamine või plahvatus ja käivitub evakuatsioonihäire, pead sina ise ohumärkide põhjal otsustama, kas turvalisem on varjuda või evakueeruda.

Käitumine varjumise ajal

• Ole ise rahulik ja oma korraldustes kindel.

• Võimalusel leia klassile mingi tegevus, see aitab rahu säilitada. Mida väiksemad on lapsed, seda mängulisem võiks tegevus olla. • Ärevust maandab füüsiline kontakt – olge külg-külje vastas või hoidke käest kinni.

• Fikseeri varjumise alguse kellaaeg – oodates tundub aeg reaalsest pikem. Anna õpilastele teada, et varjumine võib kesta mitu tundi, see ei pruugi olla seotud rünnaku tagajärgede ulatusega, evakueerumisluba antakse alles siis, kui on kindel täielik turvalisus.

• Anna õpilastele teada, et vanematega kontakteerub esimesel võimalusel kooli juhtkond. Oluline on, et õpilased lülitaksid telefonid välja, et vältida võrgu ülekoormust, sest muidu ei saa politsei ja päästjad omavahel sidet pidada.

• Lülita oma telefon hääletule režiimile, võimalusel helista politseisse, anna teada enda asukohast ja varjujate olukorrast. Kui su enda telefon ei ole klassis, kasuta helistamiseks õpilase telefoni, mis jääb hääletul režiimil sinu kätte. • Kui sul on infot kurjategija liikumisest, edasta see politseile. • Kui keegi klassis olijatest vajab arstiabi, helista hädaabinumbril 112, kirjelda olukorda ja abivajaja täpset asukohta koolimajas.

Vahetunnis • Ava lähima klassi uks.

• Koonda sinna kõik lähedal asuvad õpilased.

• Edasi käitu vastavalt eeltoodud varjumisjuhendile.

NB! Juhul, kui ei ole võimalik varjuda lukustatavasse ruumi, tuleb kiiresti evakueeruda.

Kui koolis on äkkrünnaku puhul strateegiliseks käitumiseks valitud varjumine, saab õpilastega teemat käsitledes kasutada õppefilmi „Sul on ainult üks elu“.

Kui koolis valitud käitumisstrateegia on evakueerumine

• Jää rahulikuks ja teata lastele, et koolimajas on oht.

• Lastega kõneledes kasuta meie-vormi („Me liigume…, me oleme tasa…“). • Evakueeru koos õpilastega, liikudes mööda kindlaks määratud evakuatsiooniteed. Evakuatsiooniteel ohu avastamise korral liigu kiiresti ohust eemale ning kasuta mõnda muud evakuatsiooniteed (vajadusel improviseeri ja mõtle evakuatsioonitee ise välja). • Kasuta võimalikult varjatud teid.

• Liigu kokkulepitud kogunemiskohta või sobivaimasse kohta, kuhu saad turvaliselt liikuda. • Kogunemiskohas pöördu infot koguva õpetaja poole ja edasta teave: • mis klass jõudis kogunemiskohta, • mitu õpilast on koos sinuga, • kas keegi on puudu.

• Kui sa liikusid mujale, edasta nimetatud teave, enda ning õpilaste asukoht ja olukord numbrile 110.

iseks lugenud, see “Olin kooli juhendit äkkrünnaku korral tegutsem sain aga aru, et mul tundus täiesti lihtne ja loogiline. Enne õppust peaksin. Hakkasin pole tegelikult õrna aimugi, mida ma tegema kurjategija tuleb vaheoma peas läbi ketrama erinevaid võimalusi ; olen tunnis ja kuulen tunnis ja minu ümber on algklasside õpilased shäire, aga minu laske; ajan õpetajate toas juttu ja kõlab varjumi nii edasi. Mingil hetkel klassi lapsed on teisel korrusel ja nii edasi ja lda ja olukord hakkas tundus kõik nii jube, et ei jaksanud enam mõe hoopis naerma ajama - distantseerusin. mis toimub ja kuidas Õppus kulges rahulikult, sest teadsime ette, olest “päris“. Mulle ei käituma peame. Hirm ja ärevus olid sellegipo , et seda oli vaja - mu meeldinud see õppus, see oli hirmus, aga tean iumid, kuidas ennast peas on nüüd erinevad läbi mõeldud stsenaar ja oma õpilasi kaitsta.”

(Rocca al Mare Kooli õpetaja)

Suhtlemine meediaga Äkkrünnaku lahendamine kuulub politsei vastutusalasse. Meediapäringutele vastab ainult politsei kõneisik ja kooli direktor või tema poolt määratud isik, kes annab politseiga kooskõlastatud infot. Sellise korralduse eesmärk on vältida kriminaalmenetluse ja delikaatsete isikuandmete ekslikku väljastamist ning vigu, mis tekivad mitme infoallika olemasolu korral. Kooli edasist tegevust vahendab meediale koolipoolne kõneisik.

Kui sinu poole pöördub ajakirjanik • Ütle oma nimi ja amet.

• Kinnita, et antud olukorras vastab ajakirjanike küsimustele ainult politsei kõneisik või kooli direktor. Võimalusel

anna kontaktnumber või juhata, kust kõneisikuid võib leida.

Kõigil täiskasvanutel on kohustus kaitsta õpilasi meedia ning uudishimuliku üldsuse eest. On tõenäoline, et säärase juhtumi puhul jõuab meedia sündmuskohale väga kiiresti ja püüab infot saada kõikvõimalikest allikatest. Õpilased ei pea andma meediale ühtki kommentaari. Räägi õpilastele, kuidas ajakirjanikke viisakalt, kuid otsusekindlalt kooli direktori poole suunata. Äkkrünnaku järgselt võib koolmaja olla pikka aega suletud. Asendusruumides toimuvad infotunnid lapsevanematega suhtlemiseks, kogunemised õpilastele, vajadusel luuakse kriisiabikeskus, kus ööpäevaringselt vastavad telefonile ja toetavad inimesi psühholoogid. Esimesel võimalusel jätkuvad tunnid, sest kooliskäimine on üks osa rahu tekitavast rutiinist. Olenevalt sündmuste tõsidusest võivad lapsed tähelepanu ja tuge vajada väga pikka aega. Õpilaste kõrval tuleb hoolt kanda ka enda ja kolleegide eest.

TULEKAHJU Tuli on hää sulane, aga paha peremees. Koolidest tehakse päästeametile keskmiselt 30 väljakutset aastas. See arv ei ole küll tohutult suur, kuid siiski mõtlemapanev. Korduvad väljakutsete põhjused on hooletus lahtise tulega ja rikked elektriseadmetes. Igal aastal on ka vähemalt paar väljakutset laste tulega mängimise tagajärjel. Tulekahju on kogu kooli haarav ajakriitiline olukord – kiirest ja adekvaatsest käitumisest sõltub inimeste elu ja tervis.

Avastades tulekahju • Päästa vahetus ohus olijad ning jaga ülesanded, kui abistajaid on rohkem. • Anna evakuatsioonihäire. • Helista 112.

• Kustuta esmaste tulekustutusvahenditega. • Teavita kooli direktorit.

• Naase võimalikult kiiresti oma klassi juurde ja võimalusel evakueeri õpilased, suundudes kokkulepitud kogunemiskohta. Kas sa tead, milline on sinu kooli evakuatsioonihäire? Millist teed pidi pead evakuatsiooni korral liikuma, väljudes oma klassist? Aga väljudes mõnest teisest klassist? Millised kooli välisuksed on iga päev avatud või seestpoolt avatavad? Kuhu evakueerutakse? Kuhu evakueerutakse, kui tavapärane kogunemiskoht ei ole turvaline?

Kuuldes evakuatsioonihäiret • Säilita rahu.

• Anna õpilastele korraldus evakueeruda, korda peamised juhised: • jääge rahulikuks,

• asjad jäävad klassi,

• liigutakse sobivaimat teed pidi kokku lepitud kogunemiskohta,

• kui valjuhääldist antakse teistsugused korraldused, lähtutakse neist, • ülemistelt korrustelt tulijatel on trepil eesõigus.

• Sulge aknad ja uksed, ära lukusta. • Võta kaasa klassi nimekiri.

• Kui koridoris on suitsu, kontrolli enne õpilaste evakueerimist, kas evakuatsioonitee on väljumiseks ohutu. Läbipaistmatu suitsu korral jää klassi.

Kogunemiskohas

• Kontrolli õpilaste kohalolekut.

• Edasta info, kui palju õpilasi oli tunnis, kui palju puudus, kui palju jõudis kogunemiskohta – igas koolis on kokku lepitud inimene, kes vastavat teavet kogub.

• Kogunemiskohta tuleb jääda seniks, kuni kooli direktor annab järgmised korraldused.

Enamasti on võimalik õpilaste turvaline evakueerimine kokkulepitud kogunemiskohta, eeskujuks on toimunud õppused ja kõik kulgeb rahulikult. Valmis tuleb olla siiski ka olukordadeks, kui tavapärane evakuatsioonitee on ohtlik, klassist ei saa suitsu tõttu väljuda, tulekahju puhkeb vahetunnis või pärast tunde. Sel-

lised olukorrad on kindlasti keerulisemad ja segaduse vältimiseks tuleks säärased olukorrad ise hoolikalt läbi mõelda ning õpilastega kord aastas läbi rääkida. On oluline, et õpilased teaksid, kuhu ja kuidas tuleb liikuda, kui evakuatsiooni pole juhtimas õpetaja ja tegutseda tuleb iseseisvalt. Väiksematele tuleb kindlasti rõhutada, et mitte mingil juhul ei tohi häiresignaali kuuldes peitu pugeda.

Suitsuse koridori läbimine • Suitsust koridori kasuta evakueerumiseks ainult juhul, kui näed suitsust vabalt läbi ja oled veendunud evakuatsioonitee ohutuses. • Kui pead läbima suitsuse koridori:

• hoia madalale, kus õhk on puhtam,

• võimalusel kata suu ja nina niiske riidega,

• liikudes toeta käega vastu seina, et säilitada õige suund, • klass peab püsima koos.

• Hoonest välja jõudes tuleb liikuda kokkulepitud kogunemiskohta. • Kogunemiskohas kontrolli, et kõik ruumist väljunud lapsed on sinuga, edasta info – igas koolis on kokku lepitud inimene, kes kogub infot kohalolijate ja puudujate kohta.

Kui suits on läbipaistmatu või tulekolle võib jääda evakuatsiooni teele, jää klassi! • Sulge klassi uks.

• Anna õpilastele korraldus liikuda akende juurde ja teha ennast aknast nähtavaks. • Teavita 112 või kooli direktorit teie olukorrast. Vajadusel

kasuta selleks õpilase telefoni.

• Kata vajadusel uksepraod ja avaused niiskete rätikute või riietega, et takistada suitsu ligipääsu klassi. • Ava aken tuulutamiseks.

• Hoidke suitsu täis ruumis madalale, kus õhk on puhtam. • Ole aknal valmis endast päästjatele märku andma.

Evakuatsioonihäire vahetunnis

• Nii õpilased kui ka õpetajad liiguvad kiiresti kokkulepitud kogunemiskohta, järgides evakuatsioonimärgistust. • Kogunemiskohas otsivad õpilased üles õpetaja, kelle tunnis nad viimati viibisid. • Klass peab kogunemiskohas koos püsima seni, kuni päästetööde juht või kooli direktor annab edasised korraldused. • Klassiga viimati tunnis olnud õpetaja loeb õpilased üle ja annab info juhtkonnale.

• Puudujate korral teeb õpetaja koos klassiga kindlaks, kas õpilane on puudunud terve päeva, kas ta läks koolist ära või on oht, et ta on jäänud koolimajja. Õpetaja edastab info, igas koolis on kokku lepitud inimene, kes kogub infot kohalolijate ja puudujate kohta. • Igas klassis tuleb kasutada n-ö naabrivalvet: küsida kõigilt, kas pinginaaber oli enne kohal ja kas nüüd on kohal.

Vastavalt vanusele tuleks leida meetodid, kuidas tuleohutuse teemat kõigis klassides kooliaasta vältel käsitleda. Teema käsitlemisel õpilastega on abiks internetilehed www.ohutusope.ee, www.rescue.ee, www.kustuti.ee, www.miksike.ee ja õppefilmid „Sul on ainult üks elu“, „Teoreem tulest“ ja „Miks see just meiega juhtuma pidi“.

“Olime koolile äsja soetanud poroloonist kõrgushüppematid. Et võimlas jäid need pallimängude ja muude taoliste tegevuste puhul segama, ehitasime mattide jaoks hoidla võimla lähedale I korruse koridori otsa. See oli suur puitkiudplaadist kapp, mille välis- ja vaheseinad olid valmis, lagi peal, matid sisse toodud, üksnes uksed olid veel ette panemata. 12. detsembril 1995 toimus keset koolipäeva see, mis paljudes Eesti koolides on pikkade aastate jooksul korduvalt toimunud: poisid mängisid tikkudega. Sel korral olid mängimisel aga tagajärjed - säde jäi hõõguma ja matid võtsid tuld. Koridori otsas, peaaegu sealsamas, kus matikapp asus, on läbi nelja korruse ulatuv trepikoda. Uksed seisid iga päev lahti ja trepikoda muutus otsekui hiiglaslikuks korstnaks, mis tekitas tugeva tõmbe ja tulekahju levis väga kiiresti. Ja päästjad-tuletõrjujad polnud ju esi-

meste, kõige raskemate minutite jooksul veel kohal. Suits, hirm, paanika... Esialgne teadmatus, mis on juhtunud ja kus... Lapsed ja õpetajad püüdsid majast välja saada. Tuldi ustest, hüpati akendest, püüti ronida seinte külge ehitatud nn tuletõrjeredeleid mööda. Aga need redelid pole ehitatud inimeste evakueerimiseks, vaid selleks, et tuletõrjuja vajadusel seda mööda majja või katusele pääseks. Sellepärast paljud redeliteni ei ulatunud ja kukkusid. Kukkumisel saadud traumasid oli kõige rohkem - vigastatuid oli mitukümmend. Raskeid põletushaavu said neli teise klassi last, kes klassiruumist teise korruse koridori ja just põleva trepikoja poole läksid. Kõige traagilisem oli kahe noormehe saatus, kes kaotasid selles tulekahjus elu. Nad jäid põleva trepikoja esimese

ja teise korruse vahelisele trepimademele. Kas nad kolm andalt korruselt põlevat trepikoda pidi tulles jõudsid lukus oleva tagumise välisukseni ja püüdsid uuesti üles tagasi tulla või jõud sid ainult selle trepimademeni, jääb meile teadmata... Jah, ränk oli selle õnnetuse hind, aga just see sündmus andis tõuke koolide tuleohutusega kõikjal Eestis tõsiselt ja kaasaegs elt tegelema hakata. Kuressaare linn ostis kõigile oma koolidele pulb erkustutid. Varem kasutati tulekahju esmaseks kustutamiseks vaht kustuteid, mis vajasid iga-aastast ümberlaadimist, aga paraku oli isegi ümberlaadimisteenus Saaremaal lõpetatud. Uut tüüp i pulberkustutid olid tolle aja kontekstis äärmiselt kallid ning nend e ostmiseks polnud eelarves rahagi. Nüüd lahendati see asi ära. Ka evakuatsiooniõppusi polnud me mitu aastat enam korraldan ud nagu muide ka enamikus teistes Eesti koolides. Aga miks? Selet use leiame nõukogude ajast. Siis tehti evakuatsiooniõppusi perio odi-liselt ja stsenaarium oli kogu aeg sama: toimub õhurünnak, vaja on evakueeruda klassiruumidest ja varjuda kooli keldrikorr usel asuvasse garderoobi. Koolimaja seintel olevad evakueerimispla anid näitasid, missugusesse trepikotta mis klassid peavad suundum a. Ikka nii, et pooled ühte ja pooled teise trepikotta. Selliseid asju me uue Eesti vabariigi algusaastatel enam ei harjutanud. Ja arva n, et õigesti tegime. Kui oleksime lastele sisse treeninud, et pooled peavad minema ühte trepikotta ja pooled teise ja selle treeningu tulem usena oleks hädaolukorras nii toimitud, oleks tagajärjed võinud olla kaugelt hullemad.

riigis oli üks süsteem See õnnetus toimus üleminekuajal, mil kogu . Alles siis, pärast meie lagunenud ja teist polnud veel üles ehitatud ati inimestele õpetama majas toimunud traagilist õnnetust, hak sa ei tea, kas välja pääseb, lihtsaid tõdesid: jää hädaolukorras, kui i. Need on lihtsad, selged oma ruumi, sule uks, ava aken, hüüa app sugune hädaolukorra ja loomulikud asjad. Need toimivad. Iga tuginema ainult selgetele, plaan, kriisiolukorras tegutsemine peabki olemas standardolukordi lihtsatele ja loomulikele asjadele. Sest pole aku viia hoopis soovimaja standardkäitumiste treenimine võib par tute tagajärgedeni. ust tegeletud füüsilise Mõõtmatult palju on pärast seda sündm ides ja trepikodades pole keskkonna ohutuks muutmisega. Koridor nõuetekohaste vastu, on süttivat viimistlust, uksed on vahetatud edastamine päästeteenishäiresignalisatsioon ja häire automaatne toorseid asju: koostatud tusele. Ja loomulikult on tehtud organisa n tulekahju korral, on üldine tuleohutusjuhend ja tegutsemise plaa uvad evakuatsiooniõpevakueerumisplaanid ja perioodiliselt toim . Igasugune plaan, igasupused. Aga ikkagi on iga ohuolukord uus tteline ning rajatud gune tegevuskava saab olla üldine ja põhimõ d, kes laste elu ja tervise ainult sellele, et kõik õpetajad ja koolitöötaja kõigepealt ise ja konkeest vastutavad, peavad olukorra lahendama juhul ei tohi hädaolureetsest olukorrast lähtuvalt. Mitte mingil ukas ja ülitäpne ning ei korra tegutsemisplaan olla formaalne, keer tsam päästmisplaan tohi harjutada standardolukordi. Kõige täh .” peab olema inimese peas, mitte vaid paberil m) (Aado Haandi, Saaremaa Ühisgümnaasiu

PLAHVATUSOHT Sõnad hirmu ja viha vastu: Kuule, kuule, kuukene, paista, paista, päevakene, helkvad taevatähekesed, heitke minu peale armu. Puhu viha minema aja valu kaugemale Kõik hirmud minult ilma mingu, kõik armud minul ilmast tulgu! Pommiähvardus, pommioht ja plahvatus on kooli kontekstis arvatust aktuaalsemad teemad. Aastatel 1992–2009 tehti Eestis koolidele 1066 pommiähvardust (ehk umbes igal kolmandal koolipäeval), toimus üheksa plahvatust ning erinevat lahingmoona leiti 26 korral. Õnneks on ähvardused seni olnud mõtlematud naljad või vahend, takistamaks tundide toimumist, ja peaaegu kõik ähvardajad on kätte saadud.

Pommiähvarduse tegemine on Eesti Vabariigi karistusseadustiku järgi raske avaliku korra rikkumine, ähvardaja vastu saab algatada menetluse ja sisse nõuda ähvarduse tõttu turvalisuse tagamiseks tehtud kulutused. Kui ähvardaja on varem tegelenud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemisega või ähvardaja tabamisel leitakse mingi tõestusmaterjal, et lõhkematerjali kasutamine oli võimalik, on tegemist raskema süüteoga.

Ähvardusi tehakse rohkem, kui neisse suhtutakse nagu naljadesse või julgustükkidesse. Ähvarduste sagedus langes märgatavalt, kui võeti vastu otsus, et neid ei kajastata enam meedias - ju ei tundunud need siis enam nii atraktiivsena. Et vähendada pommiähvardusest saadavat „kasu“, tehakse ärajäänud koolitunnid alati järele.

Ähvarduskõnet vastu võttes

on kõige tähtsam kuuldu kohe kirja panna ja edastada see numbrile 112. • Säilita rahu.

• Võimalusel lindista kõne.

• Hoia kõneleja liinil nii kaua kui võimalik, kuula teda katkestamata, et teavitada teisi toimuvast kõnest. • Numbrinäiduga telefoni puhul fikseeri number.

• Võimalusel lase kõrvalolijatel teavitada politseid, politseipatrull saadetakse välja helistaja tabamiseks. • Püüa välja selgitada ning pane kirja:

• kus lõhkeseadeldis asub (täpne aadress, objekti nimetus, asukoht)?

• milline lõhkeseadeldis välja näeb (suurus, kuju, materjal jne)? • kuidas ja kes käivitab seadeldise?

• millal pomm plahvatab (kellaaeg)? • millal ja kes selle pani?

• milline on pommipanemise eesmärk, taotlused, nõudmised?

• helistaja nimi ja telefoninumber, millelt helistatakse.

• Helistaja isiku kohta tuleks üles kirjutada võimalikult

palju andmeid (mees, naine, laps, orienteeruv vanus, taustahelid, keel, väljenduslaad, kõnedefektid, iseloomulikud väljendid jm).

Kohe pärast ähvarduskõne lõppu teata sellest numbrile 112. Kui politsei või päästeteenistus ei anna muid korraldusi, tuleb alustada hoonest inimeste evakueerimist. Selleks tuleb teavitada oma kooli kriisimeeskonna juhti.

Tegevused enne ruumist väljumist, evakueerudes plahvatusohu korral • Võimalusel ava aknad, plahvatuse korral on kahjustused siis väiksemad.

• Vaata ruum kiiresti üle. Kui näed midagi kahtlast (ese, mida selles ruumis pole varem olnud vms), lahku ruumist ja teavita leiust politseitöötajat, päästeteenistust või kooli kriisimeeskonda. • Võta kaasa isiklikud asjad – ruumi vabastamine kottidest lihtsustab ruumi edasist kontrolli. • Evakueerudes koos klassiga, võta kaasa klassi nimekiri.

Kogunemiskohta jõudes kontrolli kõigi kohalolekut ja edasta info, kui palju oli õpilasi tunnis, kui palju puudus, kui palju jõudis kogunemiskohta. Igas koolis on kokku lepitud inimene, kes kogub infot kohalolijate ja puudujate kohta.

Plahvatusi on koolis ette tulnud kergemaid ja raskemaid. Põhjuseks on poest ostetud pürotehnika „ümberehitamine“ või oskamatu kasutamine, ise pommide valmistamine ning katsed kemikaalidega. Ohtu suurendab hulk internetis leiduvaid amatöörlikke õpetusi, kuidas ise „pauku teha“. Lisaks I ja II maailmasõja ajast „vedelema“ jäänud hulk erinevat lahingmoona, mis on endiselt plahvatusohtlik. Laste huvi kõige vastu, mis võib pauku teha või värvilise leegiga

põleda, on mõistetav, aga väga ohtlik.

nooruki käes omavalmistatud Tööõpetuse klassis plahvatas 9. klassi d leidsid kooliesisest prügiseadeldis. Kohale kutsutud demineerija ja pürotehnika karbi. Klassi kastist kokkupressitud otstega torujupid s pürotehnilist segu. Plaheesruumist avastati kilekott, mis sisalda otsad olid kinnised ja mis vatanud seadeldis koosnes torust, mille mis mehaanilise mõjutuse oli täidetud pürotehnilise seguga ning tusest rääkisid verepritstagajärjel plahvatas. Poisi vigastuste ula juures. med ja lihakoe tükid klassiruumi ukse

Demineerimiskeskust teavitas õpetaja, kes oli 3. klassi poisilt võtnud hoiule granaaditaolise eseme. Poiss oli selle kodust kaasa toonud, et seda teistele poistele näidata. Tegu oli õppeotstarbelise käsigranaadiga RGD-33.

Plahvatusohust rääkimisel on abiks Demineerimiskeskuse poolt välja antud õppefilmid „Ära puutu pommi!“ ja „Ettevaatust plahvatab“, mis on saadetud kõigisse Eesti koolidesse ning kättesaadavad ka internetist.

Kui leiad eseme, mille suhtes kahtlustad, et see võib olla plahvatusohtlik • Ära puutu ega liiguta eset, eemaldu sellest.

• Anna korraldus ka teistele sellest eemaldumiseks.

• Teata leiust numbrile 112, anna võimalikult täpne eseme ja selle asukoha kirjeldus – helistamiseks eemaldu esemest, ära kasuta mobiiltelefoni ega raadiosidevahendit vähemalt 50 m raadiuses kahtlasest esemest. • Teavita leiust direktorit, kes alustab evakueerimist.

ümbrust. 14-aastane tüdruk Õpilasmalev koristas raudteejaama raudteel kasutatav signaalleidis petardi (plahvatusohtlik ese, seda labidaga. Toimus plahvalaeng), asetas selle kõnniteele ja lõi astada. tus, mille tagajärjel sai tüdruk vig

LAPSERÖÖV Lapserööv on kriminaalkuritegu. Karistusseadustiku §136 teise lõike kohaselt karistatakse nooremalt kui 18-aastaselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmist ühe- kuni viieaastase vangistusega.

Kui lapsevanem pöördub kooli kahtlusega, et tema last võidakse röövida • Kuula, näita üles arusaamist ja mõistmist.

• Kui tegemist on peresisese teemaga, palu lapsevanemal ühendust võtta kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga.

• Ära võta enda peale probleemi lahendaja rolli.

• Kui tegemist on perevälise ähvardusega, palu lapsevanemal kindlasti ühendust võtta politseiga.

Kui üks lapsevanem palub, et last ei tohi anda teisele vanemale, aga kohtumäärus ligipääsu keelu kohta puudub, pole õpetajal alust keelduda v.a juhtudel, kui lastekaitse- või sotsiaaltöötaja on lasteasutust teavitanud hoolduse korraldamise menetlusest ja selle käigus lapse suhtes rakendatud meetmetest ajutise hoolduse seadmise kohta. Sel juhul võib lapsevanemal paluda abi saamiseks pöörduda lastekaitse spetsialisti (või teiste erispetsialistide) poole.

Kui koolis on toime pandud lapserööv • Võta informatsiooni saanud õpetajana viivitamatult ühendust politseiga, kuna lapse elu ja tervis võivad olla ohus.

• Teavita juhtunust kooli juhtkonda.

• Volitatud isik kriisimeeskonnast võtab ühendust lapsevanemaga, kelle juures laps ametlikult elab, ja täpsustab olukorra.

Lapseröövist või selle otsesest ohust teavita kohe politseid lühinumbril 110. Viimane võib ohuhinnangut täpsustada. Jää telefonile nii kaua, kuni politsei annab loa kõne lõpetada.

Lapseröövi korral teata politseile • olukorra kirjeldus, • kooli aadress,

• võimalusel röövija nimi, telefon, kodune aadress (kui röövija on üks lapsevanem), • isikukirjeldus (riietus, kasv jne), • liikumissuund,

• transpordivahend, millega röövija liigub (auto mark, number, värv), • koos lapsega lahkumise aeg.

Täiskasvanute kohustus on kaitsta lapsi meedia ning üldsuse uudishimu eest. Lapseröövi lahendamine kuulub politsei vastutusalasse. Seetõttu vastab meediapäringutele ainult politsei poolt määratud kõneisik. Õpetajad ei tohi anda meediale ühtegi kommentaari. Eesmärk on vältida kriminaalmenetluse ja delikaatsete isikuandmete ekslikku väljastamist ning vigu, mis tekivad mitme infoallika olemasolu korral. Sõltumata sellest, kas rööv on toimunud rahulikul viisil või vägivallaga, on see hirmutav nii röövitud lapsele kui ka kooliperele. Lapsed, kes näevad, et nende kaaslast viiakse koolist ära vägivaldselt, on loomulikult hirmunud. Nad on hirmul nii oma kaaslase pärast kui ka täiskasvanu teo tõttu.

• Räägi juhtunust õpilastele nii palju kui võimalik kedagi haavamata ja nimesid nimetamata ning anna reageeringuteks aega. • Arvesta kaasõpilaste frustratsiooni – anna õpilastele võimalus väiksemates gruppides rääkida oma mõtetest ja tunnetest, mida sündmused on äratanud.

Kuna kriisijärgsed psühholoogilised reaktsioonid võivad just laste puhul ilmneda märksa hiljem, on õpetajal siin oluline roll abivajajaid märgata. Vajadusel tuleb kaasata koolipsühholoog või piirkonnas kriisiabi osutav psühholoog.

Fr ag me nt elu lin ast Loviise M채nd Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

LIIKLUSÕNNETUS Rääkides õnnetustest kooli või lasteaia kontekstis, peame tavaliselt silmas situatsioone, mis toimuvadki koolis või lasteaias. Paraku peame arvestama ka lasteasutusega seotud liiklusega – koolibuss, ülekäigurada kooli kõrval, liikluskorraldus kooli parklas, vahetunnis üle tee kauplusesse jooksmine ja veel palju sarnaseid teemasid vajavad läbimõtlemist. Laste kooliteele jäävad ohud tuleb kaardistada ning vastavalt sellele valida viis, kuidas parimal moel õpilastega liiklusohutuse teemat käsitleda. Lapsi tuleb kindlasti ennetavalt õpetada, kuidas õnnetuste puhul käituda, kuhu ja kuidas teatada ja mida nad abi saabumiseni teha saavad, sellele vaatamata võib tegelikus kriisiolukorras õpitu meelest minna. Õnnetuse järgselt on oluline, et lapsed saaksid aru, et käitusid igal juhul “õigesti”, see ei lase tekkida asjatul süütundel.

väikese kooli riieteEsimese veerandi eelviimasel päeval jäi õpetaja et täna ei pea ta enam hoius Siimuga kauem vestlema. Siim rääkis, ema juurde. Tavaliselt õppima ja ta läheb hoopis 10 km eemal elava i lähedal. oli Siim koolipäevadel isa juures, kes elas kool nud kuidagi märku Järgmise päeva sombune sügishommik ei and raadiost öeldi, et sellest, et midagi võiks halvasti olla enne, kui kiivrita jalgrattur auläheduses on juhtunud õnnetus: hämaras sai oli saanud üliraskelt vitolt löögi. Varsti helistas Siimu isa - poiss paari päeva pärast. gastada ja viidud Tallinna haiglasse. Laps suri vendadele, klassiSee oli väga raske kõigile: vanematele, õdedelekaaslastele, õpetajatele, kooli juhtkonnale. s pakkuda hingeabi Kool pöördus kohaliku vaimuliku poole, kes oska

nii õpilastele kui ka õpetajatele. Kogukond oli väike ja lein ühine, kooli poolt pakuti vanematele abi matuste korralda misel ja ärasaatmine toimus koolimajas. Seistes matusetalitusel Siim u kirstu juures, ei tulnud õpetajal kõnet pidades ühtki pisarat vaja oli olla tugev, sest ümberringi kõik nutsid. Kõige raskem oli õhtul üksi jäädes tihti unustatakse, et ka tugev vajab tuge ja kui niigi on väga raske, ei oska seda ise küsida.

Tegutsemine liiklusavarii korral • Hinda olukorda, muuda piirkond ohutuks (aseta ohukolmnurgad auto ümber, et muuta õnnetuspaik teistele liiklejatele nähtavaks). • Kui keegi on saanud kannatada, teata kohe häirekeskusesse numbril 112.

• Taga auto liikumatus enne, kui alustad esmaabi andmist (käsipidur või blokid rataste alla; kui sõiduk on külili, ära püüa seda tagasi keerata).

• Hinda kiiresti kõiki kannatanuid, tegele kõigepealt nendega, kelle vigastused on eluohtlikud (suured haavad, põletused).

• Võimalusel anna esmaabi asendis, milles kannatanu leidsid, liiguta neid ainult siis, kui nad on ohus, või elustamisvõtete kasutamiseks. • Ära hakka kannatanuid sõidukist välja aitama, kui selleks puudub otsene vajadus, oota, kuni saabuvad päästeteenistus ja kiirabi – vajalike uuringute ja esmaabita võid tahtmatult vigastusi juurde tekitada, eluohtlike vigastuste korral põhjustada ka surma.

• Kui sõiduk on süttinud või vees ja kannatanuid on võimalik välja aidata oma elu ohtu seadmata, tee seda viivitamatult, vaatamata vigastustele.

• Iga liiklusõnnetuses kannatanu abistamisel eelda, et tegemist on lülisamba kaelaosa traumaga ja toeta abi saabumiseni kannatanu pead. • Anna esmaabi:

• kui kannatanu vajab elustamist, tõsta ta sõidukist välja, vaatamata vigastustele ava hingamisteed ja alusta elustamist,

• teadvuseta kannatanu pööra külili asendisse ja ava hingamisteed,

• sulge verejooks, surudes haava käe või riidetombuga kinni, • vestle pidevalt kannatanuga (sellega kontrollid tema teadvuselolekut), rahusta, • kata kannatanu soojalt käepäraste vahenditega,

• kiirabi oodates tundub aeg alati pikk, ole kannatanu juures, püüa jääda rahulikuks ja toetavaks.

• Abi oodates jälgi kannatanu elutähtsaid funktsioone (teadvus, pulss, hingamine). • Lülita välja sõiduki süüde ja kui õnnestub, eemalda võimalusel akult miinusjuhe. Püüa ära hoida igasugune sädeme tekkimise võimalus, tee kindlaks, et keegi ei suitsetaks.

• Kui sõiduk on juba süttinud, kasuta tulekustutit, mis on olemas transpordivahendis. • Kutsu välja päästeteenistus elektriliinide kahjustuse, laialivalgunud kütuse või mistahes ohtliku kemikaali sümbolit kandva sõiduki korral.

Tähelepanu pealtnägijatele!

• Abista šokiseisundis mitte-vigastatuid ja pealtnägijaid, erilist tähelepanu pööra lastele.

• Kogu lapsed kokku ja palu üheskoos püsida kuni kanna-

tanutele abi annad. Paanikas lapsed võivad hirmust minema joosta, seepärast palu väiksematel lastel käest kinni hoida ja üksteist jälgida ning kohe teatada, kui kellelgi on halb vmt.

• Anna lastele mõni ülesanne, mida nad saavad ootamise ajal teha, tegutsemine hajutab tähelepanu ja annab vajalik-olemise tunde. Näiteks võib olla vajalik jälgida maanteed kuni kiirabi tulekuni, kohalolijate ja kannatanute nimed kirja panna, midagi valvata vmt. Kui on sobilik, palu ennast aidata (midagi tuua, viia, kinni hoida jne). • Võimaluse korral anna kogu aeg seletusi, mis toimub ja mida sa ise teed.

• Kui kellelgi on silmnähtavalt šokireaktsioon (vt Kriisi kulg ja kriisiabi), anna talle võimalusel juua, kata sooja riidega, hoolitse tema eest, räägi rahulikul toonil, hoia käest või silita pead – nii saad aidata šokist välja tulla. • Rääkimine rahustaval, kindlal toonil annab kindlustunde, sõnade sisu ei olegi nii oluline.

• Lapsed võivad muretseda oma asjade pärast, mis õnnetuses kannatada said - rahusta last, aga ära ütle et see pole tähtis!

VEEÕNNETUSED Hoolas ettevaatamine pistab õnnetusel silmad peast. Aastatel 1994–1999 uppus Eestis 137 alla 14 aastast last, järgneval kümnel aastal 71 last. See arv on endiselt liiga suur kuid õnneks on vähenenud, tõenäoliselt tänu ujumisõpetusele ja veeohutuse teema käsitlemisele koolis. Ka siinkohal on oluline kooli ja kodu koostöö. Eelkooliealiste lastega peavad õpetajad ja lapsevanemad veekogu ääres tähelepanelikud olema, pisut suuremaid aga harima nii, et nende teadlikkus veeõnnetustest kasvaks ja nad oskaksid neid ennetada ja hoiduda olukordadest, kus nad erinevates veekogudes ennast ise ohtlikku olukorda paneks. Igapäevane on veeohutuse teema juhul, kui koolil on ujula või kooli läheduses veekogu. Siis peavad olema kehtestatud kindlad reeglid. Ning ikkagi tuleb arvestada, et vesi tõmbab lapsi vääramatu jõuga enda poole ja turvalisust on vaja siinkohal kindlustada ka muuga. Kokkulepped tuleb üle korrata, kui klass läheb ekskursioonile või laagrisse veekogu äärde või kui on saabumas suvevaheaeg koos suplushooajaga. Antud peatükis esitatud juhendid ja palju lisamaterjale leiad internetilehekülgedelt www.veeohutus.ee ja www.ohutusope.ee ning mängi ja õpi keskkonnas www.kustuti.ee/paasterongas.

Võõra veekogu puhul kontrolli enne laste ujuma lubamist • vee temperatuuri, • vee sügavust,

• voolu tugevust,

• veekasve,

• meres murdlainetust.

Hoiduda tuleb piirkondadest, kus vesi „kukub“ (kosed, paisud, tammid jms), ning vältida vees olekut enne ja pärast veetammi. Ülevalpool tammi võib sattuda voolu, mis tammist alla veab, ja allpool tammi veekeerisesse, millest välja ei jõua ujuda. Kindlasti tuleb arvestada võimalike veealuste objektidega, mistõttu kehtib vana hea nõuanne: „Ära hüppa vette tundmatus kohas“. Kui ujumiskoht on ohutu ja õpilased oskavad ujuda, ei tohi neid ikkagi järelvalveta jätta – bassein ja looduslik veekogu on erinevad ning laps, kes oskab ujuda basseinis, ei pruugi seda osata jões-järvesmeres. Kunagi ei tohi lapsed minna ujuma üksinda ega õpetaja teadmata. Kokku tuleb leppida piirid, kui kaugele või kui sügavale tohib vees minna. Väiksemate laste puhul peab täiskasvanu olema vees oleva lapse käeulatuses, veekogust eemaldudes tuleb lapsed endaga kindlasti kaasa võtta.

l oli jõgi il ööbiti kohas, mille läheda Üheksanda klassi ekskursioon süvendabaga ujuma. Jõge oli värskelt ning loomulikult mindi kam kõrvalt i ehitus, vette sai minna selle rm tvo pla da kal oli i lel poo , tud , et juba mitu õpilast ja oli näha oli es Ve t. las kal t gja lau a mööd ile ja jooksis pooleli olevale platvorm ujumiskoht on ohutu. Tanel teda, pata. Klassikaaslased keelasid tahtis sealt kohe “peakat“ hü ama, jalad . Õnneks soostus poiss hüpp tüdrukud olid päris pahased jalg ta nägu valust moondunud ja oli , dis jõu ja väl alt vee ta i ees. Ku a välja - ta oli hüpanud põlveg st vee i nel Ta d asi ait d ase asl verine. Ka . Taneli eset, nii et põlvekeder purunes vastu põhjas lebanud teravat rdist tuli loobuda. jalg paranes, kuid võistlusspo

Kehtesta õpilastega reeglid • Ära mine kunagi üksinda ujuma.

• Uju alati piki kallast, mitte kaldast eemale.

• Ära mängi vees ohtlikke mänge, nagu vee all võistu hinge kinni hoidmine, kellegi vee alla tõmbamine/surumine, uppuja teesklemine jms. • Ära hüppa vette tundmatus või selleks mitte ette nähtud kohas – ka sügavas vees võib olla esemeid, mille vastu hüpates võib saada ohtlikult vigastada.

• Kui oled ujumisel väsinud või hakkad külmetama, pöördu kohe kalda suunas ja uju tagasi. • Võimalusel anna oma väsimusest kellelegi kohe märku, et ta saaks appi tulla.

• Vaata ringi ujuvate esemete järele, millele võiks toetuda või millest kinni haarata, et ennast kaldale tõmmata.

• Kui püüad väsinuna kaldale ujuda, puhka vahepeal ennast selili keerates ja lõdvestudes. • Kui tunned, et ei jaksa omal jõul kaldale ujuda: • keera end selili hõljuma, • hüüa appi,

• püüa mitte sattuda paanikasse – ole rahulik ja ära rabele,

• proovi veepinnal püsida rahulikult hõljudes,

• kui oled riietega vette kukkunud, vabane ainult neist riietusesemetest, mis sind põhja veavad, ära kiirusta lahtiriietumisega – riidekihid aitavad hoida kehapinna sooja ja riiete alla kogunenud õhk aitab püsida veepinnal.

Kuidas ära tunda ohuolukorda vees? Õpetajal on oluline teada, kuidas tähele panna vees ohtu sattunud inimest. Osates ära tunda õnnetuse, võib päästa inimese elu! Samas tuleb kindlasti arvestada sellega, et uppuja päästmine vees on väga ohtlik protseduur, vajalik on varem läbitud praktiline koolitus, sest uppuja käitumine võib olla ettearvamatu ja päästja võib ohtu seada iseenda turvalisuse. Lastelt päästmist nõuda või eeldada kindlasti ei saa. Seepärast on väga oluline, et vette mindaks ainult täiskasvanu järelevalve all, veel parem oleks, kui ujumiseks valitakse ainult vetelpääste valve all olevad kohad.

Pane tähele kõike ebatavalist, näiteks kui keegi vehib ja „sumab“ vees. Vees on kahte tüüpi hädaolukordi.

Väsinud ujuja

• suudab püsida veepinnal ja hingata ning hüüda appi, • edasiliikuvus on väike või puudub, • võib uppuda, kui teda ei abistata.

Uppuja

• ei hüüa appi, ta kulutab oma energia pea ülalpool veepinda hoidmiseks,

• aktiivne uppuja teeb kätega üles-alla liigutusi veepinnal püsimiseks, tema keha on vertikaalasendis ja ta ei hüüa appi, • passiivne uppuja ei liiguta, ta hõljub, nägu alaspidi, vahetult veepinna all või põhjas.

Õnnetust märgates tuleb säilitada rahu ja tegutseda targalt • Tegutse kiiresti!

• Ära jää lootma, et keegi teine juuresolijatest vastutuse endale võtab, nemad võivad sama arvata. • Uppujat päästma minnes ära hinda oma võimeid üle.

• Tea oma ujumisoskust ja tee kindlaks hädasolija suurus, võrreldes sinu endaga. Nende kahe momendi mittearvestamine või valesti hindamine võib lõppeda sellega, et upute mõlemad. • Kui leiad, et päästma minnes seaksid ennast ohtu, jää kaldale, juhi kellegi juuresoleva tähelepanu toimuvale ja kutsu abi.

• Ära karda midagi valesti teha, vale on ainult tegevusetus.

Uppuja päästmine kaldalt

• Ulata kannatanule mõni ese, nt tugev puuoks, aer, lauajupp vms, ujulates võib selleks olla spetsiaalne teivas. • Võid heita basseini äärele või kaile kõhuli ja ulatada abivajajale käe ning tõmmata ta välja.

• Kui abivajaja on käeulatuse kaugusest väljas, võid talle heita päästevahendi, nt päästerõnga, -poi, viskeliini vms ja tõmmata kannatanu selle abil kaldale. Kui ei ole päästevahendit, viska käepärane ujuv ese, millele abivajaja saaks toetuda.

Uppuja päästmine vees

• Jälgi enda turvalisust, tegemist on äärmiselt ohtliku protseduuriga!

• Abista kannatanut veest, kui vesi on piisavalt madal ja sinu jalad ulatuvad põhja– kui su jalad põhja ei ulatu, võid uppuda koos kannatanuga.

• Ära mine vette, kui vool, hoovus või pehme põhi teevad kannatanu vedamise raskeks. • Kui uppuja on kaldast kaugel ja otsustad minna vette, kutsu võimalusel kedagi appi ning lase tal helistada hädaabinumbrile 112. Kui oled üksi, helista enne vette minekut 112.

• Kui sul on mingi ujuvvahend (nt poi, päästerõngas, plastmassaer vms), võta see kaasa ja jäta kannatanule lähenedes enda ja tema vahele. Kui ta on saanud ujuvvahendist kinni, vea teda või lase tal endal kaldale või basseini madalasse otsa ujuda.

• Kui sul ei ole ujuvvahendit, mine enne kannatanu haardeulatusse jõudmist tema selja taha, pane käsi tema kaenla alt läbi ja haara ümber rinna kinni. Nii vähendad ohtu, et uppuja sinust kinni haarates sind ennast vee alla tõmbab. Kui nii siiski juhtub, tee kõik endast olenev, et haardest vabaneda. Selleks võid ka jõudu kasutada. Kõige rohkem kardab uppuja vee alla minekut, mistõttu võid haardest vabanemiseks hetkeks vee alla sukelduda. • Kui kannatanu on liikumatu, on ta arvatavasti teadvusetu. Keera kannatanu selili ja vea ta kaldale või basseini madalasse otsa. Jälgi, et vedamise ajal oleks kannatanu hingamisteed veepiirist kõrgemal.

• Kui kannatanu on teadvuseta või väga raske, tuleb ta veest välja „lohistada“. Selleks seisa kannatanu taha, haara tema kaenlaalustest toetades kannatanu pea oma käevartele. Vältimaks kannatanu libisemist haardest välja, lukusta oma käed kannatanu rinnal ning lohista ta kaldale.

Esmaabi

• Kui uppuja on kaldale toodud, keera ta korraks külili, et vabaneda suus ja ninas olevast veest.

• Ava hingamisteed ja kontrolli hingamist, selleks aseta kannatanu kõvale pinnasele. Kui kannatanu suus on pro-

teesid või muud võõrkehad, võta need välja.

• Kui kannatanu hingamine ei taastu, alusta kohe elustamist.

• Kui kannatanu on uppumisohtu sattunud vettehüppamise, paadisõidu, surfamise või sukeldumise järel, tuleb arvestada ohuga, et tema lülisammas on vigastatud. Hoia teda tasasel kõval alusel, tema pea peab olema otse ja võimalikult hästi fikseeritud asendis. Kindlasti ei tohi pead kuklasse painutada. • Lase kellelgi helistada 112 või tee seda ise elustamise vahepeal. • Jätka elustamist kiirabi saabumiseni.

• Kui kannatanu hakkab oksendama, keera ta külili.

• Kui kannatanu on teadvuseta, kuid hingab, aseta ta püsivasse küliliasendisse. • Kata kannatanu riiete või muu sarnasega, nii et ta keha püsiks soojas.

• Helista hädaabinumbrile 112 ka siis, kui näib, et kannatanu on täiesti toibunud.

ÕNNETUSED JÄÄL Kui kooli lähiümbruses on veekogusid, tuleb lastega kindlasti käsitleda teemat, kas ja kuidas võib jääle minna. Ka siis, kui jääle minek on rangelt keelatud, tuleb ikkagi arutada, mida teha, kui keeldu on eiratud ning on juhtunud õnnetus ja ennast või kaaslast on vaja jääaugust päästa. Vastavate juhendite läbi rääkimine võib olla määravaks abiks õnnetuse korral, kuid lisaks aitab õpilasetel aduda tegelikku ohtu, mis jääle minekuga kaasneb.

Novembri keskel helistas 2. klassis õppiv Liina pärast tunde emale ja palus, et talle hiljem järele tuldaks, sest nad peavad pinginaabriga loodusõpetuses uurimistööd tegema. Ema oli koolitusel, loeng oli kohe algamas ja pikemalt uurimata vastas ta, et see on tore ja loomulikult võivad tüdrukud uurimisretke teha. Saanud vanem alt loa, suundusid uljad teadlasehakatised kooli taha veekogu äärde - ju neile tundus, et ema luba tühistab kooli keelu. Kaldapealse lt mindi samm-sammult edasi, kuni õhuke jää andis järele ja Liina kukkus vette. Pinginaaber tõttas talle appi ja vajus samuti läbi jää. Õnneks oli vesi madal ja koos sumbates saadi kaldale. Kooli parkl as olid mõlema tüdruku isad juba lastel vastas, märgade ja sopas tena said nad küll riielda, aga rõõm, et kõik nii õnnelikult lõppes, leeven das suurema pahameele.

Enda päästmine jääaugust (juhised pärit www.veeohutus.ee, veeohutus talvel) • Hüüa appi.

• Ole rahulik ja ära rabele.

• Jälgi, et veevool sind jää alla ei tõmba.

• Siruta käed jääaugu servale ja proovi tugevate ujumisliigutustega keha ja seejärel jalad jääaugu servale saada. Ole võimalikult kõhuli, selliselt jaotad oma kehakaalu mööda jääpinda ja sa ei vaju uuesti läbi.

• Kui oled jääaugust välja saanud, siis ära tõuse kohe püsti - nii võid uuesti läbi jää vajuda. Eemaldu jääaugust kas roomates või rulludes. • Ohutus kauguses tõuse püsti ja lahku viivitamatult jäält.

• Otsi koht, kus sooja saad, ja vaheta märjad riided kuivade vastu. Kui sul kuivi riideid käepärast ei ole, siis esmalt aitab ka, kui märjad riided kuivaks väänad. • Esimesel võimalusel kata end soojalt ja joo kuuma jooki.

Kaaslase päästmine jääaugust • Ole rahulik.

• Helista hädaabinumbrile 112 või lase seda kellelgi lähedalolijal teha. • Mine appi ainult siis, kui sa ei sea sellega enda elu ohtu.

• Lähene hädasolijale võimalusel tema käidud rada pidi – kui ta on sinuga samas kaalus, siis on see orientiiriks, kus jää veel kannab.

• Päästma minnes jälgi jää käitumist – jää praksumine viitab sellele, et jää ei ole piisavalt tugev.

• 2–3 meetrit enne jääaugu serva heida kõhuli ja liigu roomates – selliselt jaotad oma kehakaalu ühtlaselt mööda jääd ja ei vaju ise sisse.

• Ulata hädasolijale mingi ese (kaasa võetud puuoks, laud, redel, sall vms), kui muud käepärast ei ole, siis sobib selleks ka sinu jope. • Kui hädasolija ei suuda kangestunud sõrmede tõttu abivahendist haarata, siis rooma väga ettevaatlikult talle lähemale ja proovi temast kinni saada. • Kui oled hädasolija jääaugu servale saanud, siis ärge tõuske püsti, vaid roomake või rulluge eemale. Juhul kui kannatanu ei suuda roomata, pead teda lohistama. • Hoolitse, et saaksite ruttu sooja ja märjad riided seljast ära. Hea on endid soojalt katta ja juua kuuma jooki.

Kaaslase päästmine jääpangalt • Teavita 112.

• Proovi saada hädasolijaga kontakt ja selgita talle, et abi on teel. Oluline on, et hädasolija ei liiguks jääpangal, sest see võib lagunema hakata. • Kui jääpank on piisavalt lähedal, võid proovida hädasolijale ulatada puuoksa, puulaua või heita nööri.

• Kui hädasolija saab sinu ulatatud esemest kinni, siis tõmba ta ettevaatlikult kalda lähedale. • Ära proovi jääpangale ujuda - talvises külmas vees jahtud kiiresti ja upud.

VÄIKSEMAD ÕNNETUSJUHTUMID Ei puu ühe laastuga lange. Õnnetusi võib juhtuda väga erinevaid ning tagajärjedki võivad olla erineva raskusastmega. On väiksemaid õnnetusi, näiteks vahetunnis mänguhoos saab keegi kergelt viga. Mitmed käesolevas raamatus käsitletavad kriisiolukorrad on oma olemuselt samuti õnnetused, näiteks tulekahju või liiklusõnnetus. Sellisel juhul on tegemist tõsise kriisiolukorraga, mille puhul vastutab olukorra juhtimise eest kooli kriisimeeskond.

Õnnetuse puhul

• Aita kannatanuid, vajadusel kutsu kooliarst või kiirabi.

• Kui õnnetus on tõsine, teavita kohe ka kooli direktorit ning järgi tema korraldusi. • Teavita lapsevanemaid.

Õnnetuse järgselt

• Jälgi, kas juhtunu oli kaasõpilaste jaoks traumeeriv.

• Vajadusel käsitle teemat – räägi kogu klassiga või õnnetusega kokku puutunud õpilastega individuaalselt. • Õnnetuse käsitlemiseks kasuta vajadusel spetsialistide abi. • Jälgi, kas on märke sellest, et juhtunu polnud õnnetus, vaid kiusamise tagajärg – tegele probleemiga kohe.

• Tuvasta, kas õnnetuses oli keegi süüdi või tunneb ennast süüdi olevat – aita õpilasel leida võimalus süütundest vabandada või paku tuge, et ta ei jääks süüd kandma.

• Pane tähele, kas õnnetus põhjustas konflikti õpilaste vahel – aita konflikt lahendada.

ab da klassi poisid võidu, kes jõu jan nel d ksi joo s nni etu vah ögi Sö tas ssi pooleldi avatud ukseni, toe kla dis jõu ido Ma . ssi kla a sen esime ukse tu, kui jõudis kohale Tanel, kes käe uksepiidale, et tähistada või . Klassõrmed said tugevalt muljuda tormates kinni lükkas. Maido ido Maido sõrmed ukse vahele. Ma lõi nel Ta et t, jut e koh is lev sis ise dis ennast väga süüdi. Järgm läks kooliarsti juurde, Tanel tun on tahtminutit, et arutada, mis vahe tunni algusest kulus kümme gleid. rata vahetunnis käitumise ree likul teol ja õnnetusel, ning kor

Mis maksab muretsemine, kao oolekandemine. Mure mind muudab mustassagi. leina leegib valegeesse, aledus teeb aigeesse. Muretsedes murran meele, kahetsedes käänan kaela.

Fr ag me nt elu lin ast Susanna M채nnik Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

ÕPILASE KADUMINE Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab, et kool vastutab õpilase turvalisuse eest koolipäeva jooksul. Seega on õigustatud nõue, et õpilane peab koolipäeva jooksul viibima kooli territooriumil. Ometi ei ole kool kinnipidamisasutus ja paljudes koolides jooksevad õpilased vahetunnis üle tee kauplusesse, ikka leidub õpilasi, kes lähikonnas aega viites lihtsalt „pausi panevad“ jms. Kool peab otsustama, milline on siinkohal kodukord ja reageerimine selle rikkumisele. Õpilase kadumine on kriisiolukord, kus õpilane ei ilmu tundi ja keegi ei tea, kus ta on; kui õpilane on õpetajat teavitamata lahkunud laagrist või jäänud kaduma õppekäigul; kui laps on omavoliliselt lahkunud lasteaia territooriumilt vms.

l kuulis õpetaja 10. klass oli nädalavahetusel laagris. Reede õhtu ud - talle olla sõbrad juhuslikult, et Kärt on “hääletades“ linna läin sest oli möödunud helistanud ja peole kutsunud. Kärdi lahkumi kilomeetri kaugusel umbes pool tundi. Tõenäoliselt võis ta olla alles ris olev täiskasvanu, ei asuval ristmikul. Kuna õpetaja oli ainus laag se. Esmapilgul tundus saanud ta ise lahkuda ning helistas politseis t arutelu leidsid kõik, õpetaja reaktsioon liialdatud, kuid pärast ühis et see oli õigustatud.

Kui õpilane on kadunud, tegutse rahulikult ja teadlikult. • Hinda olukorra ohtlikkust. • Uuri õpilastelt:

• millal kadunud kaaslast viimati nähti? • kus kadunud kaaslast viimati nähti?

• kas keegi teab, kuhu kadunud õpilane läks?

• kas keegi teab, miks kadunud õpilane ära läks (konflikt, keegi kutsus vms)?

• kas keegi on temaga pärast lahkumist telefoni teel rääkinud?

• Püüa telefoni teel kadunud õpilasega kontakti saada.

• Ära mine õpilast ise otsima, jättes ülejäänud õpilased üksi. • Informeeri juhtunust õpilase vanemaid, uuri, kas neil on kadunud õpilase kohta infot. • Täpsusta, milline oli kadunud õpilase riietus.

• Teavita politseid numbril 110 ja tegutse vastavalt politseilt saadud juhistele. Kui lapse asukoha ja olukorra kohta puudub ka lapsevanematel info, on õpetaja kohustatud viivitamatult teavitama politseid, seda ka juhul, kui vanem ei soovi teavitamist, sest õpilase elu ja tervis võivad olla ohus. • Informeeri kooli juhtkonda.

• Kontakteeru uuesti kadunud õpilase vanematega ja selgita, mida on õpilase leidmiseks tehtud ja mida veel ette võetakse. • Kui kadunud õpilane leitakse, informeeri sellest kõiki osapooli, otsimine katkestatakse.

Pärast olukorra lahenemist • Aruta juhtunut õpilasega, et ta mõistaks situatsiooni tõsidust. • Väldi süüdistamist ja õpilasega riidlemist - see ei aita tal olnut mõista ja oma tegude eest vastutust võtta. • Vajadusel käsitle juhtunud kogu klassiga.

Lugusid, kuidas laps on lasteaiast ise koju läinud, teab rääkida peaaegu iga õpetaja - kui mitte omast kogemusest, siis tuttavatelt kuulduna ikka. Õnneks on need lood tagantjärele vaadatuna tavaliselt lõbusad. Situatsioonis olles tuleb aga käituda kiiresti ja teadlikult.

kadumist õpetajad märkasid 3a poisi li koo lg -a ed tea las se ike Vä mas ei leitud. Kohe teavitati sa est us br iüm läh st La . õuealalt a kohe vaatama, ega ta poeg s läk kes a, em se lap at koolis töötav omeetri ja dnud kõndida üle poole kil koduteelt leia. Poiss oli jõu et õhtul a ja pliidi alla tule teha, inn m tis tah et , ale em les üt lnud - algkooli territoorium po aed ste La a. inn m u koj oleks soe aiaga piiratud.

KOOLIVÄGIVALD EHK KOOLIKIUSAMINE Tilk tilga peale uuristab kivigi. Üks patt ütlejal, üheksa tagant tõukajal. Koolivägivald on koolisuhtest tulenev vaimne või füüsiline vägivald. Koolivägivald ei pruugi alati toimuda koolis või kooliterritooriumil.

Koolivägivalla liigid

• Psüühiline ehk vaimne vägivald - verbaalne alan-

damine, sõimamine, narrimine, pilkamine, mõnitamine, hirmutamine, asjade äravõtmine, peitmine jms, aga ka teadlik ignoreerimine.

• Suhetega seotud vägivald - tõrjumine, grupist väljaarvamine.

• Kehaline ehk füüsiline vägivald - tutistamine, togimine, tõukamine, löömine, põletuste tekitamine jms), kehalise vägivalla juhtumid on kuriteod.

• Virtuaalne vägivald - kiusamiseks kasutatakse arvuteid, internetti, mobiiltelefone jms.

Vägivalla eri vormid võivad esineda koos. Kõik vägivallavormid sisaldavad alati vaimset vägivalda.

VAIMNE VÄGIVALD Sõna on valusam kui vits. Keelega tapetakse enam inimesi kui kirvega. Peksmise hoobid lähevad keha külge, aga sõnade peks läheb kehast läbi. Vägivaldne käitumine on tahtlik teisi inimesi või teise inimese omandit kahjustav käitumine – teises inimeses hirmu tekitades püütakse saavutada võim tema elu üle. See tähendab ka teise inimese käitumise, mõtete ja tunnete kontrollimist. Vaimse vägivalla eesmärgiks on haiget teha või alandada. See on võimu ja kontrolli vahend, teise inimese oma tahtele allutamise vahend. Eesmärgiks on ohvri enesetunde, eneseusu ja vastupanuvõime kahjustamine. Vaimne vägivald muudab inimese, kellele see on suunatud, ebakindlamaks. Ebakindlus omakorda võib halvata mõtlemis-, mõistmis- ja teovõime. Ajapikku võivad murduda nii ohvri vastupanu kui ka enesehinnang. Vaimne vägivald on tihti varjatud, võib toimuda hetke jooksul ning kuna ei jäta mingeid nähtavaid arme, on paljusid selle vägivalla vorme väga raske kindlaks teha. Mõningatel juhtudel võivad selle mõjud olla hävitavamad kui füüsilise kiusamise puhul.

Vaimset vägivalda võib esineda nii laste omavahelistes suhetes kui ka õpetaja-õpilase või õpetajate vahelistes suhtes. Vaimne vägivald võib eksisteerida väga erinevates vormides, nagu verbaalne, psühholoogiline, sotsiaalne vägivald. Vägivallatsejad rakendavad oma ohvri suhtes erinevaid võtteid, alates psühholoogilisest survest ja jõhkrast sõimust kuni sotsiaalse isolatsioonini. Lastel võib vaimne vägivald väga kergelt üle minna kehaliseks vägivallaks. Samas ei saa kiusamiseks lugeda seda, kui kaks võrd-

set partnerit (nt sõbrad) omavahel jõudu katsuvad (nt müravad), või seda, kui keegi kedagi sõbralikult nalja visates ühe või mõned korrad narritab või nöökab.

Suhetega seotud vägivald

Suhetega seotud vägivallaks loetakse suhete konflikti, millel on kiusamisele iseloomulikud jooned. Kiusamisele võib olla eelnenud sõprussuhete muutumine. Erinevad grupidünaamikad:

• klassikalise grupikiusamise dünaamika – pahatahtlikud kiusajad ründavad süütut ohvrit,

• endine ohver või ohvrid, kellest on saanud kiusajad – provotseeriv käitumine on objektiivse enesekaitse muutnud kiusamiseks.

Kiusajad püüavad oma kaaslasi veenda ühte kindlat inimest või mitut inimest ignoreerima, et jätta ohvrid nende sotsiaalsetest suhetest välja. Seda tüüpi kiusamine on seotud sõnalise kiusamisega ja toimub siis, kui lapsed (enamasti tüdrukud) levitavad vastikuid kuulujutte või jätavad endised sõbrad kaaslaste hulgast välja. Kõige hävitavam mõju sedalaadi kiusamisel on kaaslastepoolsel hülgamisel ajal, kui lapsed kõige enam vajavad sotsiaalseid suhteid. Kiusaja võib ka olla klassi uustulnuk (klassikursust kordama jäänu või päris uus õpilane), kes püüab leida endale klassi hierarhias kohta, kasutades selleks ka vägivalda.

Kiusaja

Kiusamise juures tuleb alati tähele panna kaht osapoolt: kiusajat ja ohvrit. Kiusamisega seotud õpilastel (nii kiusajatel kui ka ohvritel) napib tavaliselt sotsiaalseid oskusi ja neil on tihti kodus probleeme.

kes neile lihtPõhikooli tüdrukud olid valinud välja ühe tüdruku, Nad hakkasid salt ei meeldinud. Konkreetset põhjust nagu polnudki. kõnemaneeri, oma pundiga ohvriks valitud neidu matkima - tema mine. Pärast liigutusi, sõnavara. Kogu tegevust saatis pidev itsita -is komkoolitundide lõppu kius ei lõppenud, vaid jätkus MSN kes vestles menteerimistega. Toimunule sai jälile klassijuhataja, ja hakkas endise tüdrukutega. Üks kiusajatest tegi sellest järeldused al tegu ja ohvriga sõbrustama. Ta sai aru, et kiusamine oli rum grupile selline tegelikult on klassiõde tore tüdruk. Endisele kiusajate ohvriks. “üleminek“ aga ei meeldinud ja nüüd valiti hoopis tema tati samu Tüdruku kohta levitati kuulujutte ja mõnitamisel kasu vahendeid, mis eelmise ohvri puhul. Kiusajatele omane käitumine ning iseloomujooned: • keskmisest suurem kalduvus agressiivselt käituda, soov silma paista ja näida tugevana,

• vajadus kaaslaste üle valitseda – kiusamine annab võimutunde, • vajadus kontrollida, võita,

• puudub kahetsus teisele haiget tehes – nõrk empaatiavõime, • ei võeta oma käitumise eest vastutust, • ebakindlus, viha, seltsimatus,

• hirm kiusamise märklauaks sattuda ja sellest tulenev vajadus ise rünnata,

• sallimatus enese suhtes, mis võib viia teiste ahistamiseni, • soov populaarseks saada (kiusajate sotsiaalne populaarsus kestab tavaliselt 14. või 15. eluaastani).

Kui füüsiline vägivald kahaneb vanuse kasvades, siis vaimne vägivald kasvab koos vanusega.

Õpetaja kui kiusaja

• kehtestab end vägivalla abil (solvab ja mõnitab õpilasi, karjub nende peale, nimetab neid inetute nimedega), • muudab õppimisprotsessi ebameeldivaks,

• tähtsustab vaid oma ainet ja õpetamisviisi ning ignoreerib õpilasi ja teisi õpetajaid, • paneb hindeid „näo“ järgi.

Ohver

Ohvriteks valitakse tihti just need inimesed, keda nähakse kui eriti haavatavaid. Lapsed, keda ohvriks valitakse, kalduvad tihti käituma millegi poolest kaaslaste jaoks eripäraselt. Ohvritele omane käitumine ning iseloomujooned:

• enamasti nõrgal positsioonil ja madala staatusega, üksildased, • pole sõpru ja nad ei alusta reeglina ise suhtlemist, • võivad olla õppimises või spordis edutud,

• võivad tihti olla mõne füüsilise defektiga (nt kõnehäire), nende välimuses on midagi tavatut, • normist kõrvalekalduv käitumine või iseloomujoon, • mujalt tulnud uus õpilane, võõras,

• on käitunud reeturlikult, pugejalikult, varastanud,

• n-ö tuupur, nohik – klassikollektiivis, kus õppimine pole populaarne, • „muidu imelik“, teistsugune,

• räpane, kasimata (katkised jalanõud, vanad riided, rasvased juuksed, spetsiifiline lõhn).

Kui last on korduvalt kiusatud, siis ilmnevad tal teatud hoiakud ja käitumine, mis ei ole kooskõlas tema tavalise käitumisega. Tihti tunnevad lapsed piinlikkust ning on nii alandatud, et ei julge kiusamisest teada anda.

Mõnikord ei pea ohvrid piinamisele ja alandamisele vastu. Äärmuslikul juhul võib see viia enesetapuni või suurema vägivallaaktini koolikaaslaste suhtes (nt koolitulistamised). Enamikul juhtudest kannatavad ohvrid siiski ära, ent kannavad kogu eluaja emotsionaalseid arme.

Õpetajad, kes võivad sattuda ohvriteks:

• ei oska oma ainet huvitavalt seletada, ei õpeta (on ükskõikne, ei huvitu, kas lapsed teda kuulavad), • väärtustab oma ainet, mitte õpilasi,

• ajab tühja juttu (õpetamise asemel räägib oma elust), • populist (üritab näidata, kui kaasaegne ta on),

• kergesti ärrituv, närviline, puudub enesevalitsemisvõime, • väga vaikne, ei oska ennast kehtestada.

Kuidas probleemi ära tunda? Elu ei saa lõpuni kontrollida ega kõiki kriisisituatsioone ära hoida. Siiski on vaja märgata ja reageerida.

Õpilaste probleemid, mida märgates peaks õpetaja olema kõrgendatud tähelepanuga ja vajadusel konsulteerima koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga: • masendus,

• unehäired (laps ei maga piisavalt, on kogu aeg unine),

• söömishäired (ei söö piisavalt või sööb üle, rahustab ennast toiduga),

• jõuetus („olen täiesti läbi, ei jaksa enam”),

• apaatia, kõrvaletõmbumine (hobid, sõbrad ei paku enam midagi), • viha (tugev jonn, vastuhakk), • keskendumisraskused käitumine),

(üliaktiivsus,

mitteadekvaatne

• enesevihkamine („olen rumal, minust ei pea keegi, ma ei meeldi kellelegi”), • valitsevad tunded on kurbus, nutulisus, enesehaletsus,

• maailmalõpu tunne, viimsepäeva tunded (laps räägib, mõtleb ja joonistab surmast), • lapse süstemaatiline koolist puudumine.

Kiusamisest ei tohi kunagi mööda vaadata, seda tuleb panna tähele ja hoolida sellega seotud õpilastest. Kiusamisele, mida täiskasvanu ise pealt näeb, on vaja kohe reageerida. Selle lõpetamine on oluline, sest mida kauem olukorral lastakse kesta, seda traumaatilisemad on tagajärjed, võides viia äärmusliku käitumiseni, ka enesetapuni.

Ükskõik kui tõsine konkreetne juhtum ka ei oleks, peaks täiskasvanu reaktsioon sellele olema selge, otsekohene ja aus ning vältima alandust, sarkasmi, agressiooni, ähvardusi või manipuleerimist. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud, et kool rakendab abinõud vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamiseks ning õpilane on kohustatud täitma õppenõukogu kehtestatud kodukorda. Selleks, et kool saaks tagada koolis viibimise ajal koolipere turvalisuse, tuleb igas koolis kokku leppida, kuidas toimitakse, kui keegi rikub kooli kodukorda. On oluline, et kooli personal räägib oma nõudmistes ja tegudes „ühte keelt“. Ühtsete hoiakutega tagatud kooli kultuuriruum mõjub turvalisena ja aitab ennetada probleeme.

Tähtis on, et kõik kooli töötajad reageeriksid kodukorra eiramisele järjepidevalt ja õiglaselt ning toimiksid koolis kokku lepitud reeglite kohaselt. Kui õpilane rikub korda või käitub sobimatult, on oluline hinnata tema käitumise tõsidust ja võimalikke põhjusi. Õpetaja edasine käitumine sõltub sellest. Spetsiifiliste meetmete rakendamine (nt psühholoogi või sotsiaalpedagoogi kaasamine) õpilase käitumise juhtimiseks on vajalik tõsise või pideva kooli kodukorra eiramise korral. Kergema sobimatu käitumise puhul piisab pedagoogi poolt jooksvalt rakendatavatest pedagoogilistest võtetest (nt tähelepanu juhtimine suulise või kirjaliku märkusega, vestlus lapsega või lapsevanemaga jne). Olukorra analüüsimisse on tähtis kaasata õpilane – just temaga tema enda käitumist lahates on võimalik jõuda selle tegelike põhjuste ja ka lahendusteni. Samuti on oluline, et olukorra analüüsimisse kaasataks lapsevanem, kellega koostööd tehes on võimalik saada informatsiooni, mis võib aidata selgitada õpilase käitumise põhjuseid. Lapsevanema roll on seda olulisem, mida noorem on käitumisprobleemiga õpilane – näiteks ei ole algklasside õpilased enamasti ise veel suutelised oma käitumise tagamaid lahti mõtestama.

Õpilase tähelepanu otsiva, pahatahtliku või sõnakuulmatu käitumise taga on alati mingi põhjus. Kui õpilase käitumisprobleemid on püsivad, on vaja teha võrgustikutööd (koostöö kooli tugipersonali ja lapsele oluliste täiskasvanutega), et teha kindlaks, miks ta järjekindlalt käitub sobimatult.

Hinnates õpilase käitumist, tuleb silmas pidada, kas see võis olla tingitud tema • arengulistest erisustest,

• hariduslikest erivajadustest, • tervislikust seisundist,

• isiklikust või perekondlikust probleemist,

• nõrgast sotsiaalsest võrgustikust või selle puudumisest, • probleemidest sotsiaalsetes suhetes,

• madalast eneseusaldusest ja/või enesehinnangust.

Kui analüüsimisel selguvad õpilasel eelpool nimetatud asjaolud, tuleb nendega arvestada ja vajadusel paluda abi kooli tugispetsialistidelt, õppealajuhatajalt, klassijuhatajalt, teistelt õpilastelt ning kaasata ka õpilane ise ja seejärel valida parimad võimalikud vahendid tema korralekutsumiseks.

Mida teha?

• Kogu infot. Tee võrgustikutööd ja määratle, kas õpilase käitumine oli hetkeline ja ühekordsest emotsioonist ajendatud või kestev probleem. Kas see võis olla tingitud mõnest spetsiifilisest (tervislik, vaimne jne) asjaolust? Kas keegi õpetajatest/õpilastest on kiusamist pealt näinud? Kes on liider? Kas kiusatav provotseerib ise kiusamist?

• Vestle kiusamises kahtlustatavatega individuaalselt. NB! Alusta vestlusi alati kõigepealt kiusajatega. Kuula ja ära süüdista. Oota, millise lahenduse õpilane ise pakub. Otsige koos alternatiivseid käitumismooduseid.

• Kui kiusajaid on mitu, organiseeri grupikohtumine kiusamises kahtlustatavatega. Võimalda kõigil asjaosalistel rääkida kordamööda. Kuula, ära süüdista. Otsige koos lahendusi ja alternatiivseid käitumismooduseid. Suuna lapsi empaatiliselt mõtlema. Tehke kokkuleppeid edasise käitumise suhtes.

• Vestle individuaalselt tõenäolise ohvriga. Julgusta ohvrit rääkima. Otsige koos olukorrale lahendusi ja alternatiivseid käitumismooduseid. Vajadusel suuna ohver psühholoogi juurde. • Hinda olukorda ja vastavalt vajadusele korralda kohtumine kiusajate ja ohvriga koos. Toeta lahenduste leid-

misel ja kokkulepete sõlmimisel.

• Vajadusel/võimalusel suuna nii ohver kui ka kiusaja koolipsühholoogi juurde. Varjatud kiusamise avastamine on võimalik näiteks klassivestluste ja kirjandite kaudu. Kiusamises ja vägivallas võib olla süüdlane ka koolitöötaja – kui sellist juhtumit hakatakse läbi arutama, tuleb arvestada, et laps võib karta rääkida. Peresid tuleb julgustada, et nad kindlasti võtaksid kooliga ühendust.

KÜBERKIUSAMINE EHK VIRTUAALNE KIUSAMINE Üks teeb, üheksa vastab. Laste meediasuhtlus on üha enam liikunud aktiivset läbikäimist võimaldavatesse elektroonilistesse sotsiaalvõrgustikesse. Virtuaalset maailma kasutavad lapsed iga päev aina enam ning kasutusaktiivsuses ei ole vahet, kas laps on reaalses maailmas tõrjutud või mitte. Üks suuremaid erinevusi küberkiusamise ja tavalise koolikiusamise vahel on see, et kui tavalise koolikiusamise eest saab laps minna koju pakku, siis küberkiusamine tuleb pigem koju. Vägivallast pääsemine/eemale hoidmine on selle võrra keerukam – järgneb ju kiusaja ohvrile mööda virtuaalseid kanaleid kohta, kus laps peaks teoreetiliselt ennast kõige turvalisemalt tundma – lapse koju. Teine oluline erinevus on see, et oma teo tagajärgi nähakse ajalise viivitusega. Sellest tulenevalt ei tajuta kiusamise mõju kiusatavale ning loomulikud pidurdusmehhanismid ei tööta. Seega saab vähem loota laste loomupärasele oskusele oma tegudest aru saada ning palju olulisem on laste teadlikkuse tõstmine teo tagajärgede lahtimõtestamisel. Küberkiusamise puhul saame rääkida vahenditest, mille kaudu kiusamist teostatakse, ja küberkiusamise liikidest.

Küberkiusamise vahendid on jagatud seitsemesse liiki:

• tekstisõnumitega kiusamine (textmessagebullying),

• piltide ja videoklippidega kiusamine, kasutades selleks mobiiltelefone (picture/videoclipbullying),

• telefonikõnedega kiusamine (phonecallbullying), • e-kirjadega kiusamine (e-mail bullying),

• jututubades kiusamine (chat-roombullying),

• online-kiusamine (bullyingtroughinstantmessaging), • veebilehtedel kiusamine (bullyingviawebsites), • veebipõhised sites).

sotsiaalvõrgustikud

Kiusamise viisideks on valdavalt

(social-networking

• ähvardavate, õelate e-mailide, tekstisõnumite jne korduv saatmine, • isikliku informatsiooni väljameelitamine kelleltki ning selle levitamine,

• tegutsemine, eksponeerides end kellegi teisena (nt murdes sisse teise inimese elektroonilisse kirjakasti, ebaõigete e-kirjade, sõnumite saatmine),

• interneti keskkondade (koduleht, suhtluskeskkond) loomine kaaslase üle naermiseks, alavääristamiseks või vaenu õhutamiseks.

Osa eelpool loetletud tegevustest on kriminaalkorras karistatavad ning nendel juhtudel tuleb kindlasti teavitada politseid. Sellest allpool pikemalt. Küberkiusamine on rohkem levinud põhikoolis, peamiseks sootsiumiks on lapsed 1.–7. klassini. Nooremas vanuseastmes (1.–4. klass, ka 5. klass) levinud kiusamine on kiusaja arvates pigem nalja tegemine – johtuvalt oma east ja arusaamisest ei anta endale aru oma teo keelatusest ja tagajärgedest. Kiusaja tegevuse peamiseks motiiviks ei ole õelus ega soov ohvrile haiget teha. 5.–7. klassi laste puhul on küberkiusamine õelam ning süsteemsem. 7.–8. klassis väheneb kiusamine, eriti virtuaalne kiusamine, tuntavalt. Hilisemates klassides toimuv küberkiusamine on oma olemuselt teistsugune kui kuni 7. klassini toimuv – ta ei ole enam

nii süstemaatiline, st pidev, vaid pigem juhtumipõhine. Vanemas kooliastmes sagenevad ka juhtumid, kui ohver ja kiusaja ei õpi samas koolis/klassis. Võimalikud on juhtumid, kus hilisemas kooliastmes vahetuvad rollid – endisest kiusajast võib saada ohver. Põhjuseks võib olla see, et sel ajal kui endine kiusaja oli popp ja teostas ennast pärast kooli ja kodu mujal, nautides oma populaarsust, ei olnud endisel kiusataval tihti teha muud, kui olla kodus ning täiendada oma teadmisi arvutimaailmas. Tulemuseks on, et endisest ohvrist on saanud keskmisest tugevamate IT-teadmistega nooruk, kes ei pelga oma teadmisi endiste kiusajate suhtes rakendada. Kui ilmneb, et kellelgi on küberkiusamisega probleeme, tuleb sellega kohe tegeleda. Kui hetkel pole aega ega võimalust teemasse süveneda, tuleb leida keegi, kel seda on, või leppida lapsega kokku kindel aeg, mil on võimalik teemaga põhjalikult tegeleda. Last kuulates ei maksa anda rutakaid soovitusi - igale probleemile tuleb läheneda juhtumipõhiselt, olla tähelepanelik ning mõistev ja teadvustada, et ka tühisena näiv probleem võib lapse jaoks olla väga oluline.

Klassijuhatajana tuleb lastele rääkida, mida nad peaksid teadma ja tegema, kui neid on kiusatud.

• Kiusajaid on olnud enne ja tuleb ka edaspidi. Kasulik on tuua näiteid, kuidas seda on tehtud ning millised on olnud tagajärjed. Samuti selgitada, et julgeks ei tule pidada mitte kiusajaid, vaid neid, kes sellele vastu hakkavad. • Vastuhakkamiseks on ka muid teid peale „tagasitegemise“. • Ahistavatele kirjadele ja sõnumitele ei tohi vastata, sest see võib kiusajat veelgi julgustada.

• Kui keegi saadab lapsele mõnes virtuaalses suhtluskanalis (MSN, Facebook, jutukad jne) mõnitava ja halvustava sisuga sõnumeid ja teateid, siis saab teadete saatja blokeerida. Nendes keskkondades, kus võimalik,

ongi kõige lihtsam lahendus häirijaga tegelemiseks tema blokeerimine.

• Häiriv kiri või sõnum tuleb alles hoida. Sellisel juhul saab vajadusel hiljem alati kiusamist tõestada.

• Kiusaja tegevusest tuleb teavitada kohe portaali haldurit. • Mitte ainult kirju ja sõnumeid, vaid ka MSNi veebikaameravestlust on mõlemal pool võimalik salvestada.

• Probleemist tuleb rääkida kohe, kui see tekib. Hea, kui muret saab jagada kellegagi, keda varem tuntakse. Kui tutvusringkonnas hetkel selline inimene puudub, võib helistada lasteabitelefonile 116 111 või kasutades Skype’i: Lasteabi_116111, kirjutada või suhelda läbi MSN-i aadressil info@lasteabi.ee.

• Alati võib pöörduda ka veebikonstaabli poole, keda võib leida aadressidel www.facebook.com ja www.rate.ee. Veebikonstaabli kontaktid on leitavad ka politsei kodulehelt aadressilt www.politsei.ee nõuannete rubriigist.

Ohvrid ja kiusajad Miks ühest lapsest saab ohver ja teisest kiusaja, ei ole üheselt võimalik öelda. Kolmandik ohvritest kiusab ka ise ja tegelikult vajavad nii ohver kui ka kiusaja tähelepanu – virtuaalmaailm ei erine selles suhtes reaalsest maailmast. Teatavad riskigrupid võib siiski välja tuua.

Tavariskigrupid on • uued õpilased,

• lapsed, kellel on mingisugune füüsiline eripära,

• lapsed, kellel on nõrgad sotsiaalsed oskused, eelkõige suhtlemisoskus, suurem pelglikkus jne,

• lapsed, kes millegi poolest erinevad enamikust (välimus, riided, teadmised, huvid, perekond jne),

• lapsed, kes on tõrjutud ja/või kiusamise ohvrid reaalses maailmas (harva, kuid siiski aeg-ajalt tuleb ka ette variante, kus virtuaalmaailmas vahetuvad kiusaja ja ohvri rollid. Selline rollide vahetus ei kesta tavaliselt kaua – reaalsuses olevale ohvrile makstakse virtuaalmaailma tegude eest kätte reaalses maailmas ning ohvri olukord võib selle tulemusel veelgi halveneda).

Küberkiusaja ei pruugi olla otseselt sama isik, kes reaalses elus on kiusaja rollis. Pigem on reaalseks kiusajaks virtuaalmaailmas keegi nn liidri ehk kiusaja õukonnast. Liidrile meeldimiseks tehakse kõike, et see oma õukonnaga rahul oleks. Õukonnast väljaheitmine/liidri rahulolematus võib tähendada ise ohvri staatusesse langemist.

Õpetaja ohvri või kiusajana

Küberkiusamise kui ühe vaimse vägivalla eriliigi eripära on see, et ohvri staatusesse võib sattuda ka õpetaja. Ka reaalsuses on loomulikult see võimalus olemas, kuid virtuaalses maailmas annab „anonüümsus“ (kohati ebaõigustatult) võltsturvalisuse tunde, mille puhul ollakse julgemad ning minnakse kaugemale, nt õpetaja nimel suhtlusportaalidesse kahemõttelise sisuga kontode tegemine jms.

Õpetaja on küberkiusamise ohvrina nagu iga teinegi ohver ning ka reageerimise/teavitamise erisusi siin ei ole. Eripäraks võrreldes lapsohvriga on see, et õpetaja on täiskasvanud inimene ning peaks suutma olukorda ka lahendada täiskasvanud inimese kombel. Lastega, eriti puberteedieas lastega samale tasandile laskumisest ei ole reeglina abi. Võimatu ei ole ka õpetaja sattumine kiusaja rolli. Enamasti ei ole sellistel puhkudel tegemist teadliku tegevusega, vaid pigem mõtlematusega (nt avalikus blogis õpilaste kohta halvustavate märkuste tegemine). Õpetaja on tavalisest inimesest rohkem avaliku tähelepanu all ning peaks kindlasti iga sammu, mida ta internetiavarustes teeb, enne hästi läbi mõtlema.

ksuse lugu ja hindasid teda nii isi Lapsed pidasid oma õpetajast a l avastas üks noormees õpetaj kui ka pedagoogina. Ühel päeva eisil ja et õpetaja on käinud soojamaar suhtlusportaali külastades, s tmed pildid olid võetud ranna Mi id. ild sip rei a om s üle ud pann is koolis ned neist ka topless. Info lev väga vabades poosides ja mõ porl olid juba väga paljud lapsed kulutulena ja mingi aja jooksu istnud teadnud sellest midagi ega mõ taali külastanud. Õpetaja ei ane ja si. Pigem oli ta nende peale vih rku mä ega lju na i lis oni iro te las lõpu elikke nalju tehakse. Lugu sai im eid ng mi a ag tem et as, pahand märkuse mnaasiumitüdrukule teinud siis, kui õpetaja oli paarile gü iva ja ta ja sai vastu päris ebameeld liiga avara pluusidekoltee koh is, mis ise kohta. Õpetaja küll mõist tum käi a end a tem o inf ava ter paraku enam parandada ei õntal eed om ren a om a ag d, nu oli toimu ina saatma. nestunud. See jäigi teda legend Identiteedivargus Identiteedivarguseks ehk teise isiku identiteedi ebaseaduslikuks kasutamiseks nimetatakse teise isiku identiteeti puudutavate andmete edastamist, andmetele juurdepääsu võimaldamist või kasutamist eesmärgiga luua teadlikult teise isikuna esinemise teel temast ebaõige ettekujutus, tekitada kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, varjata kuritegu.

Identiteedivargus on küberkiusamise viisidest ainuke kriminaalne tegevus ja selle puhul on kindlasti põhjust pöörduda politsei poole. Identiteedivargus on karistatav Karistusseadustiku §157 alusel.

Identiteedivargus käsitleb järgmisi tegevusi: • isiku identifitseerimist võimaldavate andmete soetamist, • andmete valdamist või edastamist,

• andmete kasutamist kuritegelikul eesmärgil.

Vajalikud andmed identiteedivarguseks võib saada erineval viisil: • vajalik info küsitakse ohvri enda või kellegi käest, keda ta hästi tunneb ja usaldab, • andmed petetakse välja e-maili või telefoni teel,

• kuritarvitatakse olukorda, et ohvri isikuandmed on teada (nt klassikaaslased), • info saadakse varastatud andmekandjatest, sh sülearvutitest ja mobiiltelefonidest, • vaadatakse äravisatud sedeleid vms,

• varastatakse mõne teenusepakkuja andmebaasist,

• internetis asuvaid isikuandmeid, sh kasutajanimesid saadakse interneti otsingumootoreid kasutades, samuti suhtlusvõrgustikest (www.rate.ee, www.orkut.com, www.facebook.com, www.secondlife.com jne), kus isikud on ise avalikustanud oma andmed või loonud digitaalse identiteedi, • arvutisüsteemide vastu ründeid sooritades ning nuhkvara levitades andmetele juurdepääsu saamise eesmärgil.

Isiku õigusi kahjustatavad teod on

• teise isikuna esinemine kas foorumites, interneti jututubades või muudes suhtluskeskkondades, kui sellega kahjustatakse teise isiku mainet, • teise isiku poolt tema nime all internetis kommenteer-

imine, blogi pidamine, e-kirjade saatmine, kodulehe loomine, erinevatesse suhtlusvõrgustiku portaalidesse konto ja profiili loomine jms, kui selle kaudu edastatakse informatsiooni, mis on ebaõige, laimav või solvav ning kahjustab oluliselt isiku õigusi,

• reaalses maailmas teise isiku nime all kirjade saatmine, libakuulutuste avaldamine raadios, ajalehes jne, kui sellega naeruvääristatakse, rikutakse tema suhteid teiste isikutega, solvatakse identiteedi õige omaniku nime,

• teise isikuna varalist iseloomu mitte omavate tehingute tegemine, nt ollakse nõus saama tasuta toote esitlusi või liitutakse tasuta nädalakirjaga, • väärkujutluse loomine identiteedi õige omaniku kohta.

Klassijuhatajana selgita lastele

• Erinevates foorumites, interneti jututubades või suhtluskeskkondades käies tuleb endast maha jätta võimalikult vähe isikuandmeid, et vältida võimalust võõrastel inimestel neid kuritarvitada. • Oma mobiiltelefonis ja arvutis oleks hea isiklikke andmeid hoida krüpteeritult. Veel parem, kui neid hoitakse seal võimalikult vähe, et vältida varguste või kadumise korral andmete sattumist teiste isikute kätte, kes võivad neid kuritarvitada.

Häid materjale leiab aadressilt: www.targaltinternetis.ee/opetajatele.

Oma isikuandmete kuritarvitamise avastanud lastele tuleb anda järgmised käitumisjuhised: • Kindlasti tuleb kohe teavitada vanemaid või täiskasvanuid, et kiiresti rakendada vastumeetmeid.

• Tuleb võimalikult palju fikseerida fakte selle kohta (nt

portaali aadress, vääridentiteediga konto ja sellega seotud andmed), kus valeidentiteet on tehtud/üleval.

• Eraldi dokumendiks tuleb kopeerida konto andmed (kasutajanimi, loomise aeg/sisenemise aeg), konto juures olnud andmed (telefoninumber, MSN-aadress vms) ning materjalid (tekstid, fotod, kuulutused jne). Mida rohkem materjali libakonto või konto muutmise kohta on, seda lihtsam on hiljem teha kindlaks teo toimepanijat.

e saadet, kus näidati, kuidas Poisid olid näinud televiisorist üht utajakontosse. Nad instalon võimalik sisse murda võõrasse kas grammi ja järgmisel päeval leerisid ühe poisi arvutisse selle pro alust ja murdsid sisse ühe koolis arvutiklassis kasutasidki võim d panid sinna üles seksuaalse koolikaaslase Facebooki kontosse. Na sid jne. Lisaks saatsid tema alatooniga solvavaid suhteid, huviala kirju. kontolt teistele inimestele solvavaid stas toimunu paari päeva Nooruk, kellega selline asi tehti, ava e, kes omakorda teavitasid kooli pärast. Ta rääkis sellest vanematel jaole. Selleks ajaks olid samad ja politseid. Tegijatele saadi kiiresti kahe koolikaaslase suhtluspoisid juba jõudnud sisse murda veel emist on kuriteoga, nad olid võrgustikku. Poisid ei teadnud, et teg said oma teost tuleneva karisteinud enda arvates vaid nalja. Poisid tele rääkima interneti ohtudest tuse ja politsei esindaja tuli kooli las a peaks. ja kuidas selles keskkonnas käitum Politseile teatamine Kõigepealt tuleb meeles pidada, et võrdselt ohtlikud on nii reageerimata jätmine kui ka ülereageerimine. Seda eelkõige ohvri positsioonilt vaadatuna – ohvri olukord võib muutuda hullemaks.

Politsei aitab alati, kui tal on selleks võimalus. Politsei saab tegutseda ning rakendada sunnimeetmeid ainult seaduses ettenähtud juhtudel ning seaduses ettenähtud korras. Seega alati ei ole võimalik alustada kiusaja isiku tuvastamiseks ning tema tegevuse peatamiseks süüteo menetlust. Oluline on meeles pidada, et kuni 14-aastane laps ei ole Eestis kriminaalvastutuse ealine, mis aga ei tähenda, et tema suhtes ei saaks läbi viia kriminaalmenetluses ettenähtud toiminguid – erinevus on sanktsioonides ja sunnimeetmetes. Õigusteoreetiliselt tuleb tõesti igast seaduserikkumisest/kuriteost teavitada politseid, kuid maailm ei ole must-valge ning ühest retsepti, kas ja millal peab teavitama politseid, ei ole võimalik anda. Alati tuleb läheneda juhtumipõhiliselt. Arvestada tuleks teo toimepanija motiive, vanust ning arusaamist tegude keelatusest, aga ka ohvri tundeid ning reageeringut toimunule. Alati peaks olema esikohal ohver, kuid arvestama peab ka kiusaja isikuga – mõnele piisab lausest a’la „ära enam nii tee“ ja põhjendus juurde, miks kiusamine on halb ning mida ta tegi valesti. Teise puhul ei aitagi tihti midagi muud kui politsei ja kolmanda puhul ei pruugi üldse midagi aidata. Paljude küberkiusamise liikide puhul politsei menetluslikult reageerida ei saa. Näiteks juhtumi puhul, kui ohvrile saadetakse solvava sisuga e-kirju, kommenteeritakse tema pilti solvavalt vms, on peaaegu ainsaks, mis aitab, kiusaja blokeerimine, aga ka konto kustutamine. Viimane ei ole küll väga õiglane ohvri suhtes, kuid on siiski parem lahendus kui lasta ennast edasi kiusata. See, et politsei ei saa reageerida menetluslikult, ei tähenda, et kool/õpetaja ei tohiks pöörduda politsei poole vastavasisulise murega. Tihti aitab profülaktiline vestlus, mida kohalik politseikonstaabel/noorsoopolitsei töötaja saab läbi viia kas õpilasega individuaalselt või suurema grupiga. Samuti võib politseist saada nõu, kuidas reageerida/olukorda lahendada ning kelle poole murega pöörduda.

Politseilt saab nõu küsida ka leheküljel http://www.politsei.ee/et/nouanded/veebikonstaabel.

Kuhu on abi saamiseks veel võimalik pöörduda? Kohti, kuhu kool/õpetaja võivad pöörduda, on veelgi. Kindlasti on üheks selliseks kohaks lasteabi telefon 116 111 ning internetileht www.lasteabi.ee, kus probleemidega tegelevad professionaalsed nõustajad.

Lasteabi telefon on mõeldud eelkõige lastele, et nad saaksid küsida abi ja nõu, kui nad ei julge oma muret vanemate või teiste täiskasvanutega jagada või kui need ei oska vastata. Abitelefonile võivad helistada nii lapsed kui ka täiskasvanud ka selleks, et küsida nõu, mida ühes või teises keerulises olukorras teha.

Lisaks on alati võimalik suunata ohver või küsida nõu, kuidas ohvriga käituda, MTÜ-lt Ohvriabi (www.ohvriabi.ee). Seejuures tuleb psühholoogilise kriisiabi puhul igaks juhuks juba eelnevalt arvestada, et juhul, kui abi vajadus ei ole tekkinud süüteo tulemusel, on ohvriabi teenus tasuline.

Ohvrile, aga ka kiusajale ning nende peredele saab alati soovitada psühholoogilist nõustamist. Siin saavad abiks olla nii koolide endi psühholoogid kui ka lastetugikeskuste juures tegutsevad psühholoogilised nõustajad. Kahjuliku või sobimatu sisuga internetilehtedest võib jätta anonüümseid vihjeid aadressile www.vihjeliin.ee.

FÜÜSILINE VÄGIVALD Öeldakse, et kaklusi tuleb poiste vahel ikka ette. Paraku nii see tõesti on ja mitte ainult poiste puhul. Sellest, kuidas täiskasvanud suhtuvad füüsilisse vägivalda, sõltub see, kas noor inimene õpib hakkama saama ka ilma vägivallata.

Füüsilise vägivalla korral tuleb säilitada kaine mõtlemine ja tegutseda teadlikult.

• Hinda vägivalla võimalikke põhjusi ja tõsidust. Kogenud õpetajana analüüsid toimuvat enamasti väga kiiresti. Mõista, kas tegemist on ealise oskamatusega oma emotsioone väljendada või pahatahtliku suunatud agressiivsusega. • Võta hetk mõtlemiseks, milline on antud hetkel kõige mõistlikum viis tegutsemiseks. • Vali sekkumisviis – jutuajamine osapooltega, arutelu klassis, vanemate kaasamine.

• Kuula mõlemat osapoolt, lase neil segamatult rääkida oma versioon juhtunust, luba väljendada tundeid.

• Rääkides osapooltega, püüa jõuda konflikti põhjusteni. Aita sõnastada probleem, mis viis kakluseni, ja lase osapooltel endal olukorrale lahendus leida. Julgusta leidma erinevaid lahendusi, et jõuda mõlemale poolele sobiva variandini. • Ole hinnanguvaba, ära noomi, hinda ega õpeta.

• Kui näed, et vaatamata järjepidevale sekkumisele pole agressiivne käitumine paranenud või on tegemist tõsisemate juhtumitega, otsi abi koolipsühholoogilt ja noorsoopolitseist, sest füüsiline vägivald võib kasvada raskeks

süüteoks.

• Tea, et teise inimese tervise kahjustamise eest karistatakse kriminaalkorras.

nesid 5. klassi poisid Pärast söömist, pika vahetunni lõpus, kogu ide ees maas olid õpilaste nagu tavaliselt koridori juttu vestma. Pink gemale, et paremini kotid. Rein lükkas ühe koti jalaga veidi kau i, kes andis koti omaniistuma pääseda. Toimuvat pani tähele Mat tema kotti jalaga. Raul kule Raulile asjast teada, öeldes, et Rein lõi Reinu, andes hoobi ei lausunud sõnagi, vaid ründas ootamatult ras Rauli kaelast kinni ja suguelundite piirkonda. Rein omakorda haa ega, et järgmises tunnis pigistas seda kahe käega. Lugu lõppes sell

viibides hakkas Raulil halb... s skeemide joonistamine Loo lahendamisel võttis klassijuhataja abik erinevate valikuvõi- juhtunu kujutati algoritmina tahvlile koos s saanud valida teistmaluste sõlmpunktidega. Arutati, kus olek oleks kaasa toonud. suguse käitumisviisi ja mida see tõenäoliselt id ja lõpuks kõike ka kogu Ära said kuulatud kõik asjaga seotud pois klassiga arutatud, et toimunust õppida. i ja nii võis viga saada Selgituseks: Raul arvas, et kotti tõesti lööd guasi sellel päeval hootema PSP-mäng. Õnneks oli hinnaline män pis kodus.

Vahel on kaklus „tavaline“ omavaheline arveteklaarimine, vahel aga jätk koolikiusamisele. Sellisel juhul võib vägivald kesta pikalt, enne kui sellele jälile saadakse. On juhtumeid, mis ei üllata, aga ka neid, kus klassi priimus osutub kiusava kamba liidriks või ohvri rollis olija ise tegelikuks vägivallatsejaks.

Kui sinuni jõuab info vägivallast • Ära tee ennatlikke otsuseid enne, kui oled juhtumisse süvenenud. • Julgusta ohvrit rääkima.

• Püüa välja selgitada konflikti põhjused ja peamised vägivallatsejad. • Kui kiusajad on eelnevalt teada, räägi nendega enne ohvriga vestlemist. • Tee koostööd lapsevanematega.

• Käsitle juhtunut vastavalt olukorrale mõlema osapoolega eraldi, mõlema osapoolega koos või kogu klassiga.

• Kutsu vägivallatseja koos vanematega probleemvestlusele. • Võimalusel suuna nii ohver kui vägivallatseja koolipsühholoogi juurde, kes aitab neil leida strateegiaid oma emotsioonide ja impulsside kontrolli all hoidmiseks ning suunab, kuidas edaspidi vägivaldseid olukordi vältida. • Vajadusel teavita kooli juhtkonda või noorsoopolitseid.

Kakluste ja vägivalla puhul võib olla keeruline juhtunust vanematele rääkida. Õpetaja jutule võib lapsevanem vastata vihahoo või süüdistustega, sest jutuajamine võib lapsevanema jaoks olla psühholoogiliselt väga raske – ta tunneb ennast süüdi või ummikseisus olevat. Juhtunu võib tema jaoks olla uskumatu, sest noored on õppinud jätma muljet, et kõik on korras või et teine osapool või kool võimendab üle. Kui õpetaja kardab, et tal on raske ennast kehtestada, võib julgelt paluda vestluse juurde kellegi juhtkonnast, sest kooli psühhosotsiaalne kliima on selleks piisavalt oluline probleem. Vestlust on lihtsam juhtida, kui kool on selgelt sõnastanud oma väärtused, kontseptsiooni ja kodukorra.

Kolmanda klassi kehalise kasvatuse tund oli algamas, aga õpetaja polnud veel võimlasse jõudnud. Poisid mängisid korvpalli, kuni Teet mööda viskas ja sellega “mängu ära rikkus“. Karl ja Joosep tormasid talle kallale, paiskasid pikali ja peksid jalgadega, kuni üks klassikaaslastest õpetaja kutsus. Teedu kehal olid suured verevalumid. Teetu oli kiusatud esimesest klassist alates, talt võeti asju ära, lõiguti sussid katki, narriti paksuks jms. Peksmise järel pöördus isa koolidirektori poole. Koolijuhi soovitus oli, et Teet peaks ise oma käitumist muutma, ta minevat liiga kergesti endast välja ja ennast kaitstes käitub naeruväärselt - see annab kiusajatele hoogu juurde. Karli ja Joosepi vanematega kool ühendust ei võtnud. Samuti ei teinud seda Teedu isa, talle tundus lootusetu minna õigust nõudma meestelt, kes oma kooliajal olid kardetud vägivallatsejad ja antud hetkel kohalike suuremate tööandjatena väga autoriteetsed. Rääkides ärritunud vanemaga • Säilita rahu ja kuula teda.

• Püüa teda mõista, ärritus võib olla lihtsalt kaitsepositsioon – tema emotsioonid näitavad, kui keeruline on antud olukord tema jaoks. Peegelda tema tundeid ja öeldut, nii annad märku, et saad temast aru (nt „Ma mõistan, et olete püüdnud oma lapsele parimat pakkuda“, „Saan teist aru, et olete pettunud, et ta niimoodi käitus“). • Kui lapsevanem on valmis sind kuulama, edasta olukord, rääkides selgetest faktidest (nt „Eile kiskus ta klassiõde juustest ja lõi pinginaabrit.“, mitte: “Teie tütar on pidevalt kõigi suhtes vägivaldne“), oma arvamusi ja ettepanekuid edasta, kasutades mina-sõnumeid. • Väldi sarkasmi, süüdistamist, alavääristamist, häbistamist ja liialdamist. • Pea meeles: sinu eesmärgiks on koostöö lapsevanemaga õpilase toetamiseks.

Koolivägivalla kohta on levinud arvamus, et tavaliselt toimuvad kaklused ja kiusamine varjatud nurgatagustes. Uuringud on aga näidanud, et kõige enam vägivallajuhtumeid toimub klassiruumis, koridorides ja garderoobis – kohtades, kus võiks alati olla märkajaid ja sekkujaid. Ometi pole paljudel juhtumitel pealtnägijaid. Iga viienda vägivallajuhtumi toimepanijaks on grupp, tavaliselt on tegemist ohvri koolikaaslastega. Tõenäoliselt pole juhus, et kõige rohkem on koolivägivalda oktoobris, pärast kuuajalist koolitöö toimumist. Võib arvata, et selleks ajaks on pärast suvevaheaega kokku saanud ja võimalik, et muutunud koosseisuga klass jõudnud meeskonna arengus taas konfliktifaasi. Konfliktid „lahendataksegi“ ning edasi kestab madalam „foon“ kuni õppetegevuse lõpuni. Kas ja kuidas täpsemalt need mudelid välja näevad, vajaksid eraldi uurimist. Esmane vastutus vägivallajuhtude lahendamisel lasub vägivalda pealt näinud õpetajal või muul koolitöötajal.

Tegevused, nähes kaklust • Käsi kaklus lõpetada.

• Vajadusel lahuta kaklus füüsiliselt sekkudes, seejuures ei tohi ise õpilast lüüa või vigastada. • Kui sekkumine on sinu enda jaoks ohtlik, siis kutsu appi teisi õpetajaid või helista politseisse. • Mitte mingil juhul ära mine ära võtma nuga või muud külmrelva, see on väga ohtlik. Anna korraldus relv maha panna ja kui õpilane ei kuuletu, jäta relv tema kätte.

Vajadusel kutsu kooliarst või kiirabi, kindlasti tuleb fikseerida ja dokumenteerida saadud vigastused.

Tegevused pärast kakluse lahutamist • Võta osalejatelt seletused.

• Kui seletusi mingil põhjusel ei ole võimalik võtta, siis kirjuta üles nende laste nimed ja kontaktandmed, kes

osalesid kakluses või olid selle tunnistajaks, ning edasta kooli juhtkonnale.

• Käsitle sobimatut käitumist, lähtudes kokkulepetest koolis. • Teavita klassijuhatajat, kes teeb koostööd lapsevanematega.

• Kui juhtunu on puudutanud ka teisi õpilasi (kaklust nähti pealt, osapoolte tüli on olnud pikaajaline ja ka teiste jaoks keeruline situatsioon vms), käsitleb klassijuhataja juhtunut klassis ühise aruteluna. Vajadusel kutsutakse appi kooli psühholoog või sotsiaalpedagoog. • Raskemate juhtude korral teavita kooli juhtkonda, kes • teavitab lapsevanemaid/hooldajaid,

• võtab osalejatelt kirjalikud seletused, • teavitab vajadusel noorsoopolitseid,

• otsustab, kas ja kuidas käsitleda juhtunut edasi ning kas ja kuidas teostada järeltööd.

Kuidas ennetada füüsilise vägivalla tekkimist? Uuringud on tõestanud, et vägivaldse käitumise riski saab vähendada ka väga üldiste teguritega: • õpetajatevaheline koostöö, • õpetajate rahulolu,

• head õpetajate ja õpilaste vahelised suhted,

• hoolivat käitumist toetavad normid ja väärtused,

• kokkulepped koolis, kuidas reageeritakse vägivallale, kokkulepete täitmist nõutakse järjepidevalt ning jälgitakse, et õpilased tõesti ka käituvad vastavalt, • kool pöörab tähelepanu probleemide äratundmisele

ja nende lahendamiseks mõeldud strateegiate väljatöötamisele,

• õpilased viivad läbi üritusi, kus deklareeritakse sobiv käitumine ja räägitakse vägivalla vastu positiivses võtmes (nt märkamine, üksteisest hoolimine jne), • erinevate meetodite kasutamine klassis heade suhete ja tugeva meeskonna loomiseks, • õpilaste tugev side kooliga.

Lihtne lahendus näib olevat vägivaldne laps või nooruk koolist välja visata või erikooli saata. Alati tuleks kaaluda, mida see toob kaasa õpilase jaoks. Paraku on tõdetud, et erikoolid ei anna soovitud tulemusi – üle poolte erikooli kasvandikest ei omanda põhiharidust, ei asu tööle ja/või karistatakse pärast erikoolist lahkumist uuesti.

DEPRESSIOON Depressioon on üks levinumaid psüühikahäireid, millel puudub üks ja kindel sümptom. Depressioon on emotsionaalne seisund, mida peaaegu igal inimesel vähemalt korra elus ette tuleb. Üks peamisi depressiooni märke on meeleolu langus, sageli väljendub haigus ka kehaliste vaevuste kaudu. Depressiooni võib esineda sõltumata vanusest ja soost ükskõik millisel eluetapil ning see võib avalduda sümptomina, sündroomina või haigusena. Depressiooni avaldumist lapse- ja noorukieas ei peeta enam nii haruldaseks kui vanasti. Uuringud näitavad, et enne teismeiga esineb depressiooni 0,5–2 protsendil lastest, poistel ja tüdrukutel peaaegu ühepalju. Noorel inimesel tuleb toime tulla mitmekordse koormusega: kasvamise ja organismi küpsemisega, iseseisvumisega, oma tee leidmisega, isiklike suhetega, stressirohke koolieluga, vanemate esitatud nõudmistega. Selleks puuduvad tal paraku aga vajalikud oskused ja kogemused.

Depressiooni põhisümptomid: • masendunud meeleolu,

• võimetus tunda huvi ja rõõmu,

• jõuetus, abitustunne, väsimus ja aktiivsuse vähenemine.

Depressiooni muud sümptomid: • isutus, söögiisu halvenemine, • unetus,

• aeglustunud mõtlemine ja motoorika (liigutused), • alaväärsus – enesehinnangu ja -väärikuse langus,

• süü- ja väärtusetusetunne,

• keskendumis- ja tähelepanuvõime alanemine,

• elutüdimus- ja enesetapumõtted, pessimistlik kujutlus tulevikust, • endassetõmbumine.

Depressioon mõjutab kõiki igapäevaelu valdkondi. Kõige sagedamini energiataset, und, toitumist. Kui inimene kannatab kaua stressi käes, tekib organismis mõnede keemiliste ainete puudus. Depressioon võib inimese pikaks ajaks tasakaalust välja viia.

Depressioon võib tekkida reaktsioonina

• pikaajalisele stresssituatsioonile (raske haigus, püsiv konflikt), • oodatud või ootamatule negatiivsele kogemusele,

• rasketele läbielamistele elus (lähedase surm, vanemate lahutus).

Tuleb ette, et pinged, mida noor peab taluma, käivad tal üle jõu ning meeleolu langusest kasvab välja depressioon. Vahel on noorukiea depressiooni raske eristada teismeea kriisist ja nii võibki see jääda selles eas aladiagnoosituks.

Katsumused, mis võivad noort tabada: • rahulolematus oma välimusega, • romantilise suhte purunemine, • pettumine sõbras/sõbrannas,

• negatiivne seksuaalne kogemus, varane rasedus, • pinged perekonnas,

• pidev kritiseerimine vanemate ja õpetajate poolt,

• võimetus toime tulla esitatavate nõudmistega,

• majanduslikud probleemid, • soov olla üliedukas,

• seksuaalne, füüsiline või emotsionaalne vägivald, • probleemid koolis,

• lähedase inimese kaotus,

• mure oma tuleviku pärast.

Depressiooni üldised tunnused noorukil • Äkilised meeleolu ja käitumise muutused. Nooruki käitumine on äkki muutunud vaenulikuks. Mässuline käitumine ja kodunt ärajooksmine on depressioonis nooruki puhul tavaline. • Huvi kadumine peaaegu kõigi tegevuste vastu. Nooruk on muutunud passiivseks, näiteks on kaotanud huvi endiste hobide ja sõpruskonna vastu. • Teistest eraldumine. Kuna käitumine ja hoiakud on muutunud ebameeldivaks, siis hakkavad nii klassikaaslased kui ka sõbrad temast eemale hoidma. • Muutused toitumisharjumustes. Depressiooniga kaasnevad tihti kas anoreksia, buliimia või taltsutamatu liigsöömine.

• Unehäired. Nooruk magab kas liiga vähe või liiga palju, on pidevalt väsinud ja unine. Öö ja päev võivad tema jaoks olla vahetuses. • Probleemid koolis. Võivad tekkida käitumisprobleemid. Õppeedukus langeb ja nooruk võib keelduda kooli minemast.

• Ohtlik või ennasthävitav käitumine, nt enesevigastamine, lõikumine.

• Väärtusetusetunne, süütunded. Äärmine enesekriitilisus. Tunneb ennast pidevalt süüdi või täieliku hädavaresena. • Psühhosomaatilised vaevused: ilma füüsilise põhjuseta

pea-, hamba-, kõhu- ja seljavalud.

• Korduvad surma- või enesetapumõtted. Noor annab märku, et tal pole enam eluisu. Ta kas räägib sellest või ka käitub vastavalt. Stressirohked elusündmused on sageli psüühiliste häirete ilmnemise kiirendajateks. Depressiooni võib tekitada ka see, kui noor tülitseb tihti oma ema, isa või sõpradega. Samuti võib depressiooni tekitada lähedase kaotus, ka vanemate lahutus. Depressiooni sattuda on väga lihtne, sellest välja tulla palju raskem. Depressiooniravi jaguneb põhiliselt kaheks: psühhoteraapia ja farmakoloogiline ravi antidepressantidega. Depressiooni diagnoositakse kerge, mõõduka või raskena. Raskusastme määrab sümptomite intensiivsus ja funktsioonivõime languse ulatus. Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravi on tervise seisukohalt väga oluline. Noorukil tuleks soovitada koos lähedastega pöörduda perearsti või psühhiaatri/psühholoogi poole.

est õppeveerandist õppeedukus. Gümnaasiumi õpilasel halvenes teis kis võimalikult ruttu võlad Klassijuhataja hurjutas teda ja käs es ja noogutas vaid vastuseks. likvideerida. Noormees kuulas vaikid estest tundidest. Õpetaja sai Siis sagenesid puudumised, eriti esim d, et lapse pea valutas. Halpuudumiste põhjuseks emalt tõendei emata tööde arv. Ühel hetkel bade hinnete hulk kasvas, samuti teg küsis, milles asi. Poiss vaikis ja kutsus õpetaja poisi enda juurde ja olnud haige. Seekord õpetaja küll ütles siis, et ajab kõik korda, et on kis poisi sõbraga ja selgus, et uskus, aga mingi kahtlus jäi. Ta rää a väljas ja hoiab kõigist eemale. noormees ei käi juba ammu teisteg

Teised olid loobunud teda ka kaasa kutsumast, sest arvati, et ta nagunii ju ei tule. Klassijuhtaja võttis ühendust emaga ja selgu s, et pere oli suve lõpus lahku läinud. Isa leidis uue elukaaslase ja lahkus kodust. Emale olid kirjutatud küll välja rahustid, aga tal oli ikkagi endaga väga raske toime tulla. Tegeldes endaga, ei olnud ta märganud poisi süvenevat depressiooni. Ta arvas, et suur laps juba ja küll ta tuleb sellega toime. Paraku elas poiss isa lahku mist väga üle ega julgenud ka kellegagi oma muret jagada. Olles mure s ema pärast, ei rääkinud ka talle midagi. Noormees saadeti perea rsti poolt psühhiaatri vastuvõtule. Õppeedukuse langemine võib olla üks näitaja, et õpilasel on mingi tõsisem mure, alati ei pruugi põhjuseks olla lihtsalt laiskus.

SÖÖMISHÄIRED Ega kõhul aru ei ole, ku endal aru ei ole. Söömishäired on erandliku söömiskäitumisega kaasnevad sündroomid, millega seostub psüühilise, füüsilise või sotsiaalse tegevuse häirumine. Viimastel aastakümnetel on need muutunud noorte tütarlaste enimlevinud vaimse tervise häireteks. Söömishäired saavad tavaliselt alguse nooruses, kõige sagedamini 14–18-aastaselt. Poiste puhul on söömishäired haruldased. Nii liigsööjad kui ka haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all. Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal.

Toit ja söömine pole probleemi tuumad, vaid esindavad katset saada kontroll tunnete üle, mis muidu tunduvad kontrollimatud. Keha kaudu püütakse lahendada emotsionaalseid probleeme – kindlalt võib väita, et on seos emotsionaalse ja füsioloogilise nälja vahel. Kuna oma emotsioone ei osata sõnadesse panna, väljendatakse oma tundeid toidu ja söömise kaudu. Eesmärk on selle kaudu täita üksinduse-, meeleheite- või tühjusetunnet. Tavalisemaid laste söömisprobleemide vallandajaid on soov olla iseseisev. Söömishäiretesse tuleb suhtuda tõsiselt, sest need on potentsiaalselt eluohtlikud, mõjutavad indiviidi füüsilist, emotsionaalset ja isiksuslikku arengut. Neid võib vaadelda kui aeglast suitsiidi, mille eesmärk on kahjustada oma keha.

Enamikul lastest esineb mõnel arenguetapil mingeid söömishäireid, nagu ajutiselt vähenenud või suurenenud söögiisu või toidu valimine, toiduga „pirtsutamine“.

100

Tähelepanelik tasub olla, kui • lapse kaal väheneb või normaalne juurdevõtmine väheneb, • teatud toidud tekitavad iiveldust,

• esineb muid somaatilisi sümptomeid (kõhuvalu, kõhulahtisus või -kinnisus).

SENSOORSED SÖÖMISHÄIRED Termin sensoorne vastumeelsus toidu suhtes e sensoorne söömishäire tähistab olukorda, mil lapsed kogevad teatud toitu tugevalt vastumeelsena maitse, tekstuuri, temperatuuri, lõhna poolest, aga tavaliselt on neil ka teisi sensoorseid probleeme. Tavaliselt peetakse selliseid lapsi valivateks, selektiivseteks või pirtsakateks sööjateks. Mõned autorid viitavad teatud toitudest keeldumisele kui vastumeelsusele toidu suhtes ja hirmule uute toitude proo-vimisel. Algse vastumeelsusreaktsiooni järel keelduvad lapsed tavaliselt jätkamast selle toidu söömist ning sageli keelduvad proovimast teisi toite, mis meenutavad vastumeelsusreaktsiooni vallandanud toitu.

Tunnused:

• lapse järjepidev keeldumine söömast kindla maitse, tekstuuri, temperatuuri või lõhnaga toitu, • toidust keeldumise algus on perioodil, kui tutvustatakse uudseid või teistsugust tüüpi toitu,

• lapse reaktsioon vastumeelsele toidule algab grimassitamisest või väljasülitamisest kuni oksendamiseni. Vastumeelsusreaktsiooni järel keeldub laps söömise jätkamisest ning üldistab vastumeelsuse sageli toitudele, millel on sarnane värv, välimus, lõhn. Kokkuvõttes võib laps keelduda tervest toitainete grupist,

• lapsel on vastumeelne proovida uudseid toite, kuid sööb

101

raskusteta, kui pakutatakse meelepärast toitu,

• laps muutub söögiaegadel ärevaks ning hakkab vältima söömisega seotud sotsiaalseid situatsioone.

Toidust keeldumine pole seotud traumaatilise sündmusega. Sensoorsed söömishäired vajavad meditsiinilist sekkumist juhul, kui kroonilisest toitainete defitsiidist on tekkinud erinevad käitumuslikud ja kognitiivsed häired (ärrituvus, afekt-labiilsus, pahurus, hommikused nn käivitumisraskused, ohjeldamatus, sõltuvus maiustustest (nt saiakesed, magusad joogid), keskendumisraskused, meenutamisraskused). Vajalik on psühholoogiline toetus ning suunamine toitumisterapeudi konsultatsioonile, eriti juhul, kui menüü ahenemise järel tekivad erinevad vaimse ja füüsilise tervise probleemid.

ANOREKSIA (Anorexia nervosa)

Söömishäiretest levinumad on anoreksia ja buliimia – psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Tekkes on teatud osa kultuurilistel ja perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel. Anoreksia on tahtlikult esile kutsutud ja/või soodustatud kehakaalu alandamine. Tähendab küll närvilist isu kaotust, aga on tegelikult rohkem isu kontrollimine. See on katse ületada keha vajadusi.

102

Häire saab sageli alguse noore tüdruku (võib esineda ka enne murdeiga) kõhnumispüüdest, mille ajendiks on püüd suurendada eneseväärikustunnet ja oma elu üle valitsemise kogemust. See on iseseisvuse soovi väljendamine, mis muutub kontrollimatuks nälgimiseni viivaks paastumiseks. Inimene loob süstemaatilise režiimi süüa vähe ja jääda ellu aina vähema abil. Paradoks iseseisvuse püüdlemise juures seisneb selles, et samal ajal, kui anorektik tahab säilitada usku, et ei pea midagi sööma ega teistest sõltuma, võib ta jõuda punkti, kus ta on haiglas 24-tunnise valve all ja keegi peab teda sõna otseses mõttes toitma. Sageli on anoreksiat vallandavaks teguriks teiste tehtud märku-

sed välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasa toovad elusituatsioonid. Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksuses täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Anoreksia sümptomite hulka kuuluvad • piiratud menüü,

• ülemäärane liikumine, • tahtlik oksendamine,

• lahtistite kasutamine,

• söögiisu vähendavate ainete ja vedelikku väljutavate ravimite tarvitamine, • kerged motoorsed kohmakusnähud,

• aeglane pulss, madal vererõhk, punetavad või sinetavad külmad jäsemed, • hambakahjustused.

Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ette nähtud minimaalsest normkaalust 15 protsenti alla normi. Esiplaanil oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus ning rangete piiride seadmine oma kehakaalule. Häire all kannatajal on pidev hirm kaalus juurde võtta ja ta tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud ja alakaaluline. Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised. Kui haiguse algus on eelpuberteedieas, hilinevad või peetuvad puberteedile iseloomulikud muutused. Noorte naiste puhul on oluline sümptom vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli puudumine.

103

Anoreksiaga kaasnevad mitmed füüsilised probleemid, kõige ekstreemsem on surnuks nälgimine. Kui inimene ei söö, läheb organism ellujäämise faasi ja arendab välja pehme karvkatte kehale. Anorektikul on igasuguseid soolestiku probleeme, ta tunneb külmust halva vereringluse tõttu ja suurenevad viljatuse ning luude hõrenemise riskid.

Ohumärgid

Et anoreksiaga noored jätkavad tavaliselt täisajaga õppetööd, on vajalik, et õpetajad oleksid teadlikud ohumärkidest: • kaalu kaotus,

• varem sotsiaalselt aktiivne laps muutub enesessetõmbunuks, • püsib radiaatorite läheduses, • jätab toidukordi vahele,

• sööb ainult kalorivaest toitu,

• kasutab igat võimalust jooksmiseks, kehalisteks harjutusteks.

Kui anoreksia on avastatud või diagnoositud, tuleb kõik kehali-se aktiivsusega seotud tegevused (nii tunnid kui ka üritused) lõpetada (alatoitumuses ja alakaalulisele kehale on need täiendavaks terviseriskiks). Lapseea anoreksiaga kaasneb sageli ka depressioon.

Pane tähele, et

• õpilane ei tunneks end kõrvalejäetuna, see muudab söömishäire ravi raskemaks,

• tal on soovitav istuda söögivahetunnis koos kaaslaste või õpetajaga; mõnedel juhtudel ei suuda õpilane toime tulla viibimisega ülerahvastatud kärarikkas ruumis, siis on vaja (ravi algusfaasis) võimalust nt süüa koos õpetajaga

104

eraldi ruumis,

• tulenevalt oma perfektsionismist võib tal õppetükkidele kuluda tunde rohkem kui kaaslastel, kooli ja kodu koostöös on vaja sellele seada ajalisi piiranguid,

• eksamite ajal võib ta vajada lisa-aega (anoreksia mõjutab kontsentratsioonivõimet ja võimet selgelt mõelda), sooja jooki, einet või pleedi, kuna ta võib olla häiritud külmatundest.

BULIIMIA (Bulimia nervosa) Buliimiale on iseloomulik teiste eest varjatud korduvad liigsöömishood ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena inimene võtab kasutusele äärmuslikke meetmeid toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks. Keskseks jooneks on tüsedus ja tüsenemise hirm, samas on nad tavaliselt normaalkaalulised. Erinevalt anoreksiast, mis on välimiselt nähtav, on buliimia palju peidetum. Buliimia juhtumeid on raske kokku arvutada nende väga varjatud olemuse tõttu.

Buliimia toob enamasti kaasa hambaemaili mädanemise, seedeprobleemid, südameataki riski kaaliumi languse tõttu kehas ja menstruatsiooni probleemid. Buliimiahaiged kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või isiksuse ebastabiilsuse all. Nad võivad olla väljapoole suunatud, avalikult vihased ja impulsiivsed. Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.

Sümptomid

Buliimia tunnusteks on korduvad liigsöömishood – suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul ja ülemäärane kehakaalu kontroll äärmuslikul moel. Sooline jaotus on võrreldav anoreksiaga, kuid haiguse algus mõnevõrra hilisem. Buliimia võib olla kestva anoreksia tagajärg, kui kehakaalu suurenemise ja menstru-

105

atsioonide taastumise foonil ilmneb ülesöömine ja oksendamine. Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese ajaga süüakse ära suur kogus toitu. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett välja viivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Sümptomite hulka kuuluvad:

• liigsöömishood (suured toidukogused lühikese ajaga), • ülemäärane keskendumine kaalu jälgimisele, • liigsöömisele järgnev oksendamine, • lahtistite kasutamine.

Buliimia all kannatavad noored on ise oma ebanormaalsetest söömisharjumustest teadlikud, kuid et sümptomitega kaasneb häbi ja süütunne, pole ravi alustamine kerge. Enamasti on nooruk söömishoogude ajal üksi ja pere võib avastada tema häire juhuslikult. Haigusega kaasneb väga sageli depressioon. Söömishäiretesse tuleb suhtuda tõsiselt, sest need on potentsiaalselt eluohtlikud.

Teismelistel tüdrukutel on igasuguseid veidrusi, mõtles üks ema, kelle laps teatas ühel päeval, et tema enam õhtuti kodus ei söö, ega teinud lapse avaldusest probleemi. Läks mööda mõni nädal ja ema pani tähele, et tütarlaps on kaalus natuke liiga palju alla võtnud. Ta tegi tüdrukuga sellest juttu, aga neiu väitis, et kõik on korras, et ta lihtsalt ei söö enam õhtul ja see on hästi mõjunud. Lisaks oli ta iga päev hakanud spordiklubis käima ja väitis, et ka see on kaalu langusega seotud. Mõne aja möödudes tundus siiski asi juba liiast

106

olevat. Lisaks oli tüdruk muutunud tujukamaks ja hakkas iga asja peale nutma. Ema võttis teema uuesti üles. Ta uuris lapse päevase söömise kohta koolis ja pärast treeninguid. Tüdruku vastused normaalsest söömisest teda enam ei rahuldanud. Murelik ema võttis ühendust klassijuhatajaga. Selgus tõepoolest, et laps käib küll teistega koos lõunal, aga sööb vaid peotäie riisi või midagi sarnast. Klassikaaslased teadsid, et neiul on mingi spetsiaalne dieet. Ema pöördus kooli psühholoogi poole, kes seejärel lapsega rääkis. Vestluse käigus tuli välja, et mõni kuu tagasi oli kooli kehalise kasvatuse õpetaja teinud tunnis iroonilise märkuse, kui tüdruk oli kohmakalt sooritanud üle “kitse“ hüpet: “Sa oled nagu elevant kitse seljas“. See solvas tüdrukut väga, eriti veel sellepärast, et tegemist oli meesõpetajaga ja neiu oli kogu oma teadliku elu kasvanud isata. Kooli psühholoogi soovitusel pöördus ema lapsega psühhiaatri poole ja laps suunati ravile ning hakkas käima psühholoogi vastuvõtul. Abi söömishäirete puhul • Tallinna Psühhiaatriakliinik, Paldiski mnt 52.

• Tallinna Pedagoogikaülikooli terviseuuringute labor, Karu 17. Psühholoogid Heli Zilensk ja Eha Rüütel, eelregistreerimine tel 662 3714.

• Tartu Psühhiaatriakliinik, Raja 31. Psühhiaater Anu Järv ja psühholoog Kirsti Akkermann, eelregistreerimine tel 731 8888. • Tartu Lastekliinik, N. Lunini 6. Lapseohtu anorektikutebuliimikute ja ühtlasi ka nende lähedastega tegelevad psühhiaater Ene Essenson ja psühholoog Külli Muug, eelregistreerimine tel 731 9508.

107

RISKIKÄITUMINE Esmalt võtab mees pitsi, pärast pits mehe. Topka tahab teist, teine tahab kolmandat, kolmas võtab mehe. Riskikäitumiseks nimetatakse käitumist, mis omab või võib teatud tingimustel omada käituja enda või tema kaaskodanike tervisele ebasoodsat mõju. Riskikäitumise tagajärjeks on inimlikud tragöödiad, lisaks tervishoiukulud, kahjud majandusele ja ühiskonnale.

Riskikäitumise liigid: • suitsetamine,

• alkoholi (liig)tarvitamine,

• uimastite proovimine/tarvitamine,

• kaitsmata seksuaalvahekord mitteusaldusväärse partneriga, • liikluseeskirjade eiramine,

• ohutusvahendite (nt jalgrattakiiver) kasutamise eiramine, • ohutusreeglite eiramine jms.

Miks noored käituvad riskivalt? Selleks võib olla erinevaid põhjuseid: • uudishimu, soov erinevaid asju järele proovida,

• vanusest tingitud käitumise eripärad – väljakujunemata isiksus, ebaküpsus,

108

• madal enesehinnang,

• iseloomuomadustest tingitud käitumise eripärad (impulsiivsus, sensatsioonijanulisus, motoorne rahutus, hüperaktiivsus), • ebarealistlik optimism,

• kaaslaste mõju ja eeskuju, kambavaim,

• soov kellelegi olulisele muljet avaldada, • riskikäitumisvahendite kättesaadavus,

• pere-, lähedus- ja turvatunde puudumine, • sotsiaalmajanduslik taust, haridus.

NARKOOTIKUMID

Sõna „narkootikumid“ tähistab kõnekeeles aineid, millel on enesetunnet muutev toime. Narkootikumide kasutamine põhjustab muutuse inimese vaimsetes, füüsilistes ja emotsionaalsetes talitlustes. Tekib sõltuvus ja neist loobumine on väga raske, kui mitte võimatu.

Igapäevases kõnekeeles kasutatakse veel mitmeid sünonüüme, nagu „sõltuvusained“, „mõnuained“, „uimastid“, „meelemürgid“ ja ka „psühhoaktiivsed ained“. Need peegeldavad selle ainegrupi toime erinevaid külgi. Lisaks on igal uimastil oma nimi ja tavaliselt ka hulk hüüdnimesid. Omamoodi narkootikumideks võib pidada ka paljusid sõltumusravimeid (ravimid, mis võivad tekitada sõltuvust), samuti ained, mida me tavaelus narkootikumideks ei pea, nt kohv, tee, alkohol, tubakas ja energiajoogid. Nende kasutamine ei ole lihtsalt seadusega keelatud. Kõige üldisemas mõttes on narkootikumid kõik sellised ained, mis mõjutavad inimese enesetunnet, ümbritseva maailma tajumist ja käitumist. Tavaliselt kutsutakse narkootikumideks siiski aineid, mida inimesed kasutavad joobe või naudingu saamiseks, aga mis on seadusega keelatud ning tervisele ohtlikud. Narkootikumid võivad olla kas looduslikud (nt kanep) või sünteetilised (nt LSD). Kuna igal pool maailmas on narkootikumide ja narkomaania le-

109

vik plahvatuslikult kiire, ei tohiks me alahinnata seda problee-mi ka Eestis. Vastava selgitustööga tuleks alustada juba laste-aiast ning erilist tähelepanu peaks pöörama just ennetustööle teismelistega, kuna huvi mõnuainete vastu on selles eas suurim. Aasta-aastalt tõuseb nende laste arv, kes on näiteks kanepit proovinud 13-aastaselt ja nooremalt. • Meditsiinistatistika näitab, et narkomaanide keskmine eluiga on alla 30 aasta, sest ükski organism ei suuda taluda aina suurenevaid keemiliste või looduslike mürkide annuseid. • Ebasteriilse süstla kasutamise tagajärjel sureb 30 protsenti narkomaane nakkustesse (AIDS, maksapõletik jms). • 20 protsenti sõltumusravimite kasutajaist lõpetab uimastite kõrge hinna või lootusetuse tõttu enesetapuga. Ülejäänud hukkuvad arstiabi puudumisel või liiga suure annuse kasutamise tagajärjel. 2009. aasta andmetel on Eestis 13–20 tuhat narkootikumide tarvitajat, sealhulgas Tallinnas 5–7 tuhat probleemset narkomaani. Kergete narkootikumide tarvitajate arv pole teada.

Koolil on väga oluline osa ennetustöös

• Märkamine - seoste nägemine teiste riskikäitumise liikidega.

• Informeerimine – noored proovivad uimasteid, sest neil puuduvad adekvaatsed teadmised uimastite negatiivsetest külgedest. • Tundekasvatus – noored proovivad uimasteid isiklike probleemide, nagu madal enesehinnang, segased väärtushinnangud jms tõttu.

110

• Keeldumisoskuse õpetamine – noored proovivad ja tarvitavad uimasteid teisi jäljendades ja teiste tunnustust

taotledes, nad ei oska või ei julge seista vastu eakaaslaste või meedia mõjutusele ja survele proovida ja tarvitada uimasteid.

• Sotsiaalsete ja enesega toimetuleku oskuste õpetamine (nt enesekehtestamine, eesmärgi saavutamine, probleemide lahendamine, murede ja stressiga toimetulek). • Alternatiivsete tegevuste pakkumine – see on ennetustegevuse väga oluline komponent, noored proovivad ja tarvitavad uimasteid igavusest. • Laiahaardeliste programmide pakkumine– kogukonnapõhine ennetustöö, kuhu on kaasatud pered, korrakaitseorganid, teised koolid, meedia.

Kuidas klassijuhatajana rääkida uimastitest? Algkoolis

Võib tunduda, et 7–8-aastased lapsed on selliste teemade jaoks veel liiga väikesed. Kuid kindlasti on nad kas või meedia kaudu narkootikumidest kuulnud. Kui teema kerkib üles, võib küsida, mida laps uimastitest teab ning seletada lihtsalt ja arusaadavalt, miks sõltuvusained võivad olla ohtlikud.

Vestlus narkootikumidest võib olla kasulik mitmel moel

• Võid olla kindel, et lasteni jõuab õige info (selle eelduseks on muidugi, et kõneleja on ise teemaga hästi kursis).

• Lapsed saavad teada, mida sina uimastitest arvad ja miks. • On tõenäolisem, et lapsed tulevad sellest rääkima, kui neil tekib võimalus mõnda uimastit proovida. • Kui lastel tekib probleeme, on suurem tõenäosus, et nad neist ka kellegagi räägivad.

111

Põhikooli esimestel aastatel Põhikool erineb algkoolist oluliselt ning mõnel lapsel võivad tekkida kooliraskused.

Kuigi lapsed ei pruugi selles vanuses veel tunda huvi uimastite proovimise vastu, võib mõnigi neist teha algust alkoholiga ning mõned katsetada joobe tekitamist olmekeemiaga, hingates sisse kummiliimi, aga ka bensiini ja muude olmekeemiatoodete aurusid.

Kui võimalik, tuleks jätkata samasuguse avatud ja toetava suhtega, nagu kirjeldatud nooremate laste puhul • Julgusta lapsi kirjeldama oma emotsioone ja kogemusi ning räägi neile oma mõtetest ja tegemistest.

• Suhtu laste igapäevamuredesse tõsiselt. Isegi siis, kui need tunduvad tühised, võivad need laste jaoks olla väga olulised.

• Kirjelda lastele enda suhtumist narkootikumidesse ning põhjenda oma vaateid.

• Lastel on oluline teada, et nad võivad alati loota sinu toetusele ja abile.

Põhikooli viimastel aastatel Mida vanemaks lapsed saavad, seda tähtsamad on nende sõprade ja arvamusliidrite seisukohad. Selles eas katsetavad paljud alkoholiga ning mõned tunnevad huvi uimastite vastu. Enne, kui alustada lastega vestlust narkootikumidest, tuleks otsustada, mida täpselt öelda tahetakse. Tuleks läbi mõelda erinevad viisid, kuidas end arusaadavaks teha, ning püüda end panna laste olukorda.

112

Meeles tuleks pidada järgmist • Kui lastel on mure, paku neile võimalust end „tühjaks rääkida“ ning tuge lahenduste leidmisel. • Kuula rahulikult lõpuni, mida neil öelda on, sõnasta nende mõtteid ümber, väldi kiusatust neid katkestada või loengut pidada või lausa hirmutada. • Kui tekivad kahtlused, esita otsekoheseid küsimusi.

• Esita avatud küsimusi (nt „Mulle tundub, et täna juhtus midagi, kas sa tahaksid sellest rääkida? Paistab, et miski teeb sulle muret, saan ma sind kuidagi aidata?“ jne), väldi küsimusi, millele on võimalik anda lühikesi jah/ei vastuseid. • Hoia end kursis, mida noored uimastitest omavahel räägivad ja millised on levinumad (väär)uskumused. Häid võimalusi selleks pakuvad kõikvõimalikud noortefoorumid, jututoad ja uimasteid käsitlevad veebilehed. Ole kursis sellega, kuidas asjad tegelikult on.

Gümnaasiumis

Lastest on saamas noored täiskasvanud. Püüdes teismelistega rääkida narkootikumidest, on oluline mõista anda, et nende tervis ja heaolu on ka täiskasvanu jaoks olulised ning nad võivad alati arvestada toetuse ja abiga.

Arvesta järgmist

• Näita, et sa usaldad neid ning ära varja oma pettumust, kui sinu usaldust kuritarvitatakse.

• Kui tahad midagi teada, siis pigem on kasu sõbralikust küsimisest ja huvi ilmutamisest, kui pealekäimisest ja ristküsitlusest.

• Aruta noortega oma seisukohti narkootikumide ja alkoholi suhtes. Põhjenda, miks sinu suhtumine uimastitesse on just niisugune.

113

Kui on kahtlusi, et õpilane võib tarvitada keelatud aineid • Ära püüa alustada vestlust, kui on kahtlus, et laps on parasjagu uimasti mõju all.

• Püüa vestluseks leida selline aeg, kus oled kindel, et suudate rääkida ilma, et peaksite vahepeal vestluse katkestama. • Püüa esmajärjekorras last mitte süüdistada, sest kui sul pole õigus, võib see sinu suhet lapsega tõsiselt rikkuda. • Otsusta juba varem, kuidas kavatsed reageerida, kui õpilane tõepoolest tunnistab, et on uimasteid tarvitanud.

• Palu tal oma seisukohti kirjeldada ning kuula hoolikalt, mida tal öelda on, noored ei pruugi alati aru saada, et narkootikumide kasutamine võiks olla probleem. • Kui sul tekib kahtlus, et laps uimastite kohta valetab, püüa jääda rahulikuks ja mitte vihastada.

• Näita talle, et muretsed eelkõige tema tervise ja heaolu pärast. • Kinnita, et ta saab alati arvestada sinu toetuse ja abiga.

• Püüa talle põhjalikult seletada, missugune käitumine on lubatud ja missugune mitte.

• Püüa mitte ähvardada karistusega, see võib tunduda kiire ja lihtne lahendus, kuid tõenäoliselt nii soovitud tulemust ei saavuta. Samas informeeri last võimalikest seadusest tulenevatest karistustest. • Aita õpilasel mõista, et ta vastutab nii oma tegude kui nende tagajärgede eest.

114

Laialdane uimastavate ainete (nt unerohud, teatud retseptiravimid jne) kasutamine võib olla märk tõsisest masendusest. Uimastavate ainete väärkasutamine häirib koolitööd ja halvemal juhul võib viia kooli pooleli jätmiseni.

Märgid, mis viitavad uimastite tarvitamisele Paljud uimastid muudavad käitumist, põhjustades agressiivsust. Näiteks alkohol võib vähendada inimese kontrolli vägivaldse käitumise üle. Lahustite, aerosoolide, liimide jt gaasiliste inhalantide intoksikatsioon võib põhjustada antisotsiaalsust ning vandalismi. Sõltumusravimite kasutamisel ei reageeri inimene tavaliselt valule, näljale, väsimusele jne. Sõltlastel võib mälu muutuda viletsaks, isiksus muutuda või manduda. Ta on kergesti ärritatav ja muutlik oma tegudes. Uimasteid tarvitavate inimeste tervis on kahjustatud, neil kaob elu eesmärk või selleks on narkootikumide kasutamine. Narkomaanide suremus on suur. Surmajuhtumite arv on suurem tõenäoliselt nende kuritegevusele kalduvate noorte hulgas, kes tarvitavad narkootikume ja söövad ebaregulaarselt. Nii suureneb haigestumise ja üleannustamise oht, samuti sõltumus ise.

Võimalikud märgid uimastite tarvitamisest võivad olla mitmesugused.

Noort võib kahtlustada uimastavate ainete (narkootikumid, alkohol) kasutamises, kui • tema sõprusringkond vaheldub, tekivad uued ja tundmatud sõbrad,

• noor suhtub põlglikult vanadesse sõpradesse, huvidesse, perekonda ja kooli, • suurenevad rahalised kulutused, • õpiedukus alaneb,

• puudumiste arv kasvab,

• sagenevad hommikused ja esmaspäevased puudumised, • esineb ebarealistlikke lugusid, valet, • iseloomus toimuvad muutused,

115

• esineb hirmusituatsioone, ahastust, püsimatust,

• esineb erilisi füüsilisi märke, sõltuvalt kasutatavatest

ainetest nt laienenud või kokkutõmbunud pupillid, punased silmavalged, vapped, liigne higistamine, kehakaalu liigne tõus või langus, unisus, tukastused,

• väljanägemine muutub – välimuse hooletusse jätmine,

• järsud meeleolumuutused rõõmsast ja õnnelikust tüdinenud ja pahuraks, • pidev väsimustunne,

• ootamatud tundepuhangud, • uued ideaalid,

• on uimane ja rusutud,

• imelik pilk ja ebakindlad käeliigutused,

• päikeseprillide kandmine selleks ebavajalikul ajal, • tihti nohune ja kinnine nina,

• sööb palju magusat ja on suur janu,

• magab rahutult ja näeb halbu unenägusid,

• lõhnab ilmelikult, on tunda teatud ainetele omast lõhna.

116

Kõik eelpool nimetatud tunnusmärgid ei tähenda vältimatult seda, et õpilasel on sõltuvusprobleemid. Samas võivad need muutused olla loomulik osa täiskasvanuks saamisel ning kõike seda võivad läbi elada ka need noored, kel pole mõtteski narkootikume proovida. Siin tuleb olla hoolikas ja mitte alustada esmajärjekorras süüdistustega, nagu oleks lapsest saamas narkomaan. Loetelus on toodud vaid esmased tundemärgid. Kui ilmneb, et ühel õpilasel esineb neist tunnustest mitu, tasub võtta ühendust vastava ala spetsialistiga (kooli meditsiinitöötaja, psühholoog), teavitada kahtlustest lapsevanemaid ning uurida, kas ka nemad on midagi märganud. Seejärel saab koostöös spetsialistiga välja selgitada võimalikud põhjused ja viisid, kuidas noort parimal viisil toetada.

Kindlamad märgid uimastite tarvitamisest on järgmised: • pidev nuuskamine,

• segane käitumine ilma alkoholi lõhnadeta,

• äkilised meeleolu kõikumised – tahtele allumatud naeruhood, ülijutukus ja elav käitumine, • eemalolev ja kontrollimatu käitumine – agressiivsus, aeglased tahtmatud refleksid, koordinatsioonihäired, • väiksed või suured pupillid, punetavad silmad, rippuvad silmalaud, • kiired liigutused, rahutus,

• unisus, unehäired, raskused uinumisel,

• spetsiifiline lõhn riietel, juustel ja hingeõhul,

• suur magusaisu (veresuhkru alanemine) ja suur janu (suu kuivamine), • aja ja ruumi väärhindamine, • vähenenud enesekriitika, • keskendumisraskused,

• mäluhäired, meenutamisraskused,

• süvenemisraskused, raskused päheõppimisega, • kiirelt vahetuvad sõbrad, • enesetapumõtted, • õpiraskused,

• kooliprobleemid.

Tuleb arvestada, et kõik eelpool nimetatud tunnusmärgid üksikuna ei tähenda veel uimastite tarvitamist. Kui aga tunnuseid esineb mitu, tuleb ühendust võtta vanematega ja vastava spetsialistiga (arst, psühholoog).

117

Narkouimas või alkoholijoobes õpilane koolis Kõige selgema vihje selle kohta, et inimene on narkouimas, võivad anda tema silmapupillid.

Narkouimas või alkoholijoobes õpilast nähes

• Eralda ta teistest õpilastest, koolis viibivad täiskasvanud peavad sekkuma viivitamatult olukorda. Ürita rahuliku vestluse abil õpilane klassikaaslaste juurest ära juhtida või suuna ülejäänud õpilased teise ruumi. • Ära ähvarda politseiga, probleemidega jms – laps võib muutuda agressiivseks ja olla ohtlik nii endale kui ka teistele. • Kui sa ei saa õpilasega kontakti, kutsu kiirabi. • Ära jäta last üksi.

• Vajadusel anna esmaabi.

Järgnevate sammude eest hoolitseb kooli arst või meditsiinitöötaja, tema puudumisel klassijuhataja või direktor. • Võetakse ühendust õpilase vanemate või hooldajaga, kes tuleb võimalusel lapsele kooli järele ja viib ta meditsiiniasutusse. • Kui vanemat või hooldajat ei saada kätte, toimetatakse õpilane koos saatja/saatjatega perearsti juurde. • Kahtluse puhul soovitatakse läbi viia narkotest.

• Võetakse ühendust maakonna sotsiaaltöötajaga (õpilase elukoha järgi) ja tehakse avaldus lastekaitsesse.

118

• Ainete tarvitamisest teeb direktor viivitamatult avalduse politseile, avalduse võib teha vihjena narkootiliste ainete kasutamise kahtlusest, sel juhul võib politsei käsitleda seda konfidentsiaalsena. Avalduse võib teha ka anonüümselt.

Kõige olulisem on suunata õpilane spetsialistide valve ja hoole alla, kes vajadusel suunavad ta ravile.

Õpilase juurest leitud keelatud aine/ained

Kui õpilane hoiab enda juures, tarvitab ise, vahendab või müüb narkootilisi aineid, on see kuritegu, millest tuleb alati teavitada politseid. • Kotti või õpilase kappi ei tohi loata avada. Küll aga võib paluda tal seda ise teha ja sisu näidata.

• Narkootikumide leidmisel tuleb viivitamatult teavitada politseid (mitteteatamine on karistatav). Seejärel teavitatakse vanemaid või hooldajaid. • Alkoholi leidmisel teavitatakse vanemaid, õpilaselt ära võetud aine antakse üle tema vanematele.

Esmaabi narkootikume tarvitanule • Narkootilisi aineid tarvitanul tekib sageli meeltesegadus, mis väljendub seosetus jutus ning ebatavalises käitumises. Selline seisund asendub kiiresti kabuhirmuga. Kui õpilasel ilmuvad nimetatud tunnused, siis proovi temaga aktiivselt vestelda ning hoia kiirabi saabumiseni füüsilist kontakti. Just sellises seisundis teevad meelemürkide proovijad-tarbijad enesetapukatseid või surevad äkksurma. • Kui on aimu, milliseid aineid ja kui suures koguses õpilane tarvitas, informeeri sellest kiirabi meedikuid.

• Juhul, kui õpilasel hakkab väga paha või ta on kaotanud teadvuse, aseta ta võimalusel jahedasse õhurikkasse ruumi paremale küljele üle küünarnukist kõverdatud parema käe lamama. Nii jääb ta veidi rinna peale toeta-

119

vasse asendisse poolkummuli, näoga aluse suunas, hingamisteed on vabad ning oksendamise korral ei ummista eritised hingamisteid ega teki lämbumist.

• Proovi esile kutsuda oksendamist ja anna võimalusel juua toasooja vett, et vähendada mürkainete imendumist seedetraktis. • Kutsu kiirabi numbril 112.

• Kui laps on teadvusel, siis räägi temaga pidevalt, ära lase tal magama jääda.

• Ava nööbid ja kitsad riided, mis võivad hingamist takistada. • Jälgi tema pulssi ja hingamist.

• Uuri, mida ja millega koos ta tarvitas. • Ära jäta last üksi.

OLULIST SEADUSANDLUSEST • Eesti Vabariigi seaduste järgi vastutab inimene alates 14. eluaastast ise oma tegude eest. • Igasugune narkootilise aine omamine on Eestis keelatud.

• Seadus ei tee vahet, kas narkootikume müüakse või antakse tasuta edasi.

• Seadus eristab suurt ja väikest kogust narkootilist ainet. Suur kogus narkootikume on kogus, mis tekitab joobe kümnele inimesele (10 doosi).

• Narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

120

• Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise eest näeb karistused ette EV karistusseadustiku 12. peatüki 1. jagu (Narkootikumidega seotud süüteod).

Eesti karistusseadustikus on mitmeid paragrahve, mis otseselt või kaudselt puudutavad narkootilisi aineid ning nende käitlemist (valmistamist, müümist, vahendamist, omamist ja tarvitamist).

Kui inimene paneb narkouimas toime kuriteo, ei vabane ta kriminaalvastutusest, vastupidi, joobeseisundit loetakse raskendavaks asjaoluks.

Eraldi kuriteokoosseisuna on Karistusseadustikus narkootilise või psühhotroopse aine üleandmine nooremale kui 18 aastasele isikule – KarS § 185 – mille eest võib karistada kuni viie aastase reaalse vangistusega ning raskendavate asjaolude ja/või korduvuse korral maksimaalselt 10 aastase vangistusega. Kuigi meedias ja tihti ka noorte hulgas on levimas arusaam, et unimagun ja kanep justkui ei olegi narkootilised ained, on täna-ses Eesti õigussüsteemis tegemist taimedega, mida loetakse narkootilisteks ning millede kasvatamise eest võib mõista KarS § 188 järgi kuni 5 aastase vangistuse. Kusjuures – tegevus on karistatav ka juhul, kui kasvatatakse kasvõi ühte taime, ehk siis – puudub koguseline miinimum.

NÕU JA ABI NARKOJUHTUMITE KORRAL Telefon 1707 Anonüümne narko-, HIV-i ja AIDS-i nõustamistelefon, kus kõnedele vastavad psühholoogid. Sellele telefonile võib alati helistada nii lisainfo küsimiseks kui ka oma muredest rääkimiseks. Helistamine on tasuta kõikjalt Eestist, helistada saab tööpäeviti (v.a riiklikud pühad) kl 10–17, eesti ja vene keeles. Tallinnas Psühholoogiline Kriisiabi. Pärnu mnt 9. Nõustamine etteregistreerimi�� sega telefonil 631 4300, e-post kriisiabikeskus@tallinnlv.ee. Avatud E-R kl 9–20, L 10–20. www.eluliin.ee.

121

Kesklinna Lastepolikliiniku Nõustamiskabinet. Laste, noorte ja nende pereliikmete psühholoogiline nõustamine, grupi- ja pereteraapia. Ravi tn 27, kabinet 334. Telefon 620 7342.

Lääne-Tallinna Keskhaigla. Süstivate narkosõltlaste nõustamine ja ravi, psühhosotsiaalne rehabilitatsioon. Sõle 63. Telefon 666 5216. Avatud E–R 11–15. www.ltkh.ee. Wismari Haigla. Nõustamine ja narkosõltlaste ravi. Wismari 15. Telefon 662 0763. Avatud E–R 8–18. www.wh.ee.

Tallinna Laste Turvakeskus. Nõustamine, lapssõltlaste nõustamine ja ravi. Nõmme tee 99. Telefon 674 4501, 674 4503, 674 4500. E-post infop@lasteturva.ee www.lasteturva.ee. Paides Kesk-Eesti Noortekeskus. Noorte nõustamine. Lai 33. Telefon 385 1489. www.kenk.ee.

Jõhvis OÜ Corrigo. Narkosõltlaste ja nende lähedaste nõustamine ja teraapia. Jaama 34. Telefon 337 0360. Avatud E–R 11–15. www.corrigo.ee. Narvas MTÜ „Sind ei jäeta üksi“. Narkosõltlaste ja nende lähedaste nõustamine ja teraapia. Karja 6c. Telefon 357 2848.

122

Pärnus Pärnu Haigla Psühhiaatria Kliiniku sõltuvusravi kabinet. Nõustamine ja ravi. Sääse 3. Telefon 447 1230.

Tartus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinik. Nõustamine ja ravi. Raja 31. Telefon 731 8700. Täiendava informatsiooni ravi- ja nõustamiskeskuste kohta leiad Tervise Arengu Instituudi koduleheküljelt www.tai.ee.

123

POLITSEI JA KOOL Ühendatud karjas ei ole hunt hirmus. Tihti on tunne, et tahame koolis kõigega ise toime tulla. Nii nagu kodused probleemid püütakse koduseinte vahele jätta, ei taheta ka koolis ette tulnud juhtumistest väljapoole teada anda. Kindlasti on olukordi, kus koolipoolsetest meetmetest täiesti piisab. Kuid on ka juhtumeid, kus oleks hea noorsoopolitseilt nõu küsida või algatada ametlik menetlus. Põhjuseks, miks politsei poole ei taheta pöörduda, võib olla teadmatus sellest, mis järgneb meie tehtud avaldusele, millised on politsei edasised tegevused, hirm rikkuda lapse tulevik, pahameel mõne varasema juhtumi lahenduskäigu pärast vms. Politsei tegutseb inimeste turvalisuse ja heaolu nimel ning kehtiva seadusandluse raamides. Järgnev peatükk püüab neid raame põgusalt tutvustada.

Noorsoopolitsei ametnikud töötavad kõigi politseijaoskondade koosseisus ning nende põhiülesanded on

• laste poolt toime pandavate süütegude ennetamine, tõkestamine ja avastamine, • vanuse tõttu süüvõimetute laste poolt toime pandud kuriteo tunnustega tegude menetlemine, • laste poolt toime pandud väärtegude menetlemine, • laste õiguste kaitsmine oma pädevuse piires.

124

Oma põhiülesannete täitmiseks väljastavad noorsoopolitsei ametnikud teateid korrarikkumisi toime pannud ja/või abi vajavate

laste kohta kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajatele lastekaitseseaduse §59 ja sotsiaalhoolekandeseaduse §37 sätestatu põhjal. Muudele asutustele edastatakse andmeid isikuandmete kaitse seaduse järgi. Süüteoks on selline korrarikkumine, milles on olemas kõik muud kuri- või väärteo tunnused (karistatav tegu, otsene seos teo ja tagajärje vahel, teo toime pannud isiku süü). Iga korrarikkumine ei ole süütegu, sest rikkumine ei ole karistatav kuri- või väärteona (nt koolikohustuse rikkumine on korrarikkumine, aga ei ole süütegu, sest selle eest ei ole seadusandja ette näinud karistust). Kui koolist õpetajalt laekub noorsoopolitseinikule teave korrarikkumise kohta, siis sõltuvad noorsoopolitseiniku esmased toimingud ennekõike teabe saabumise viisist. Kirjalik avaldus registreeritakse ja vastavalt sellele alustatakse ka menetlust, st politseinik peab valima vastavalt saadud infole kas haldus-, väärteo- või kriminaalmenetluse. Juhul, kui politseiametnik alustab väärteo- või kriminaalmenetlust ja menetluse käigus selgub, et kirjeldatud süütegu on toime pandud alla 14-aastase lapse poolt ning menetlus lõpetatakse, ei ole politseinikul õigust kuriteo tunnustega teo ja selle toime pannud isiku kohta materjalide alaealiste komisjonile saatmisest keelduda, väärteo tunnustega teo toime pannud lapse kohta materjalide alaealiste komisjonile saatmine on menetleja otsus. Juhul, kui info laekub noorsoopolitseinikule telefoni teel, saab juba esmase telefonikontakti ajal arutada, kas ja millal menetlust alustatakse, millal, millist ning mil moel täiendavat infot kogutakse ja millised on võimalikud lahendid. Lahendite leidmisel lähtutakse teost, kas ja kui palju on kool juba midagi ette võtnud, kui levinud on sellelaadsed korrarikkumised koolis ning millised on eksimist soodustavad tegurid. Parim lahend on, kui noorsoopolitseinik saab tulla kooli infot kontrollima enne menetluse alustamist. Kuna enamasti on õpetaja samuti vahendatud informatsiooni edastaja, kes vahetult korrarikkumise sündmust ennast ei näinud, on taoline info eelnev kontrollimine enne konkreetse menetluse alustamist sageli ka korrarikkumise tegeliku toimumise tuvastamisel ning vajadusel

125

kannatanute, tunnistajate ja teo toime pannud isikute ringi kindlaks tegemisel äärmiselt oluline. Kuigi formaalselt alustatakse kooli võimalikke tunnistajaid ja kannatanuid küsitlema tulles haldusmenetlust, ei pruugi see endaga ühelegi lapsele raskemaid tagajärgi kaasa tuua. Küsitlust teostab noorsoopolitseinik üldjuhul suuliselt, kuid kas küsitletava nõudmisel või juhul, kui seda peab vajalikuks politseiametnik, vormistatakse küsitlus alaealise seletusena kirjalikult (täiskasvanu puhul kasutatakse küsitlemisel protokolli). Tihti selgub alles küsitluse käigus süüteomenetluse (kas väärteo- või kriminaalmenetluse) alustamise vajadus. Lapse küsitlemist võib noorsoopolitseinik teostada kriminaalmenetluse seaduse §70 loetletud spetsialisti (lastekaitse- või sotsiaaltöötajat või psühholoogi) kaasamata. Juhul, kui küsitlus toimub kooli ruumidest lahkumata, otsustavad õpetaja ja noorsoopolitseinik omavahel, kes toimunud küsitlusest lapse seaduslikku esindajat teavitab, kuid juhul, kui laps on küsitluseks toimetatud politsei ametiruumi, on lapse seadusliku esindaja teavitamine politseiametniku kohustus.

pardipesa ja munad Esimese klassi poiss lõhkus koos sõbraga i aega hiljem tulid välja peaaegu välja haudutud poegadega. Veid a. Kolmandas klassis vajuhtumid konnade ja kasside piinamiseg Mitte ühegi juhtumi puhul rastas ta klassiõe jalgratta. Ja nii edasi. ab järjekordsest noomimiei teavitatud politseid, alati arvati, et piis is poissi niigi, lisakaristus sest. Oli teada, et alkohoolikust isa peks aina loomulikum, et temaga tundus ebaõiglane. Vanuse kasvades oli juseta puudumised, pahandused jätkuvad - suitsetamine, põh käik tundus paratamatu, alkohol, kaklused. Kool jäi pooleli, asjade ti talle 12 aastat vangistust keegi ei sekkunud. 22-aastasena määra eseisundis kaotatud enesetahtliku tapmise eest. Tegemist oli joob valitsemisest tingutud juhtumiga.

126

Ka sel juhul, kui toimunud korrarikkumise kohta süüteomenetlust ei alustata, võtab noorsoopolitseinik saadud informatsiooni arvesse koolis edaspidiste süüteoennetuslike tegevuste kavandamisel. Samuti on taoline infovahetus oluline just korduvrikkumiste vältimiseks või korduvrikkumiste korral konkreetse rikkuja suhtes adekvaatsete mõjutusvahendite valikul. Süüteomenetluseta infot säilitatakse üldjuhul kaks aastat tingimusel, et tähtaega arvestatakse viimasest registreeritud korrarikkumisest. Alaealiste komisjoni otsuste sulgumine toimub analoogse arvestusega, erandiks on olukord, kui laps saab 18-aastaseks enne kahe aasta möödumist viimasest otsusest, siis kustutatakse otsuse isikuandmed 18-aastaseks saamisel.

Söögivahetunnis klassi minnes sattus õpetaja peale, kuidas põhikooli tüdruk näitas klassikaaslastele kaasavõetud viinapude lit. Asja uurides tunnistas neiu, et oli pudeli võtnud vanemate baarikapist. Pudel oli veel suletud, tarvitada kavatseti seda õhtu l klassiõe sünnipäeval. Alkohol oli selles klassis teemaks olnud ka paar kuud tagasi toimunud ekskursioonil. Siis keegi vahele ei jäänu d, aga kuuldud repliigid viitasid sellele, et midagi oli teoks il. Seepärast otsustati nüüd koos direktoriga asjasse tõsiselt sekku da lootuses, et õigel hetkel saadud õppetund mõjutab kogu klassi. Juhtunust teavitati noorsoopolitseid. Alkohoolse joogi valdamin e on alaealisel keelatud, kuid tegemist on korrarikkumisega, mis ei ole süüteona karistatav. Alkoholi tarvitamine alaealise poolt on juba süütegu. Kuna antud juhul pidu alles planeeriti, ei algatatud ka menetlust, sest väärteomenetluses ei ole karistatav süüteo kavatsemine, ettevalmistamine ega kaastäitmine. Karistatakse ainu lt selle teo eest, mis ta on vahetult toime pandud. Noorsoopolitsei tuli kooli ja arutas juhtunut kogu klassiga. Alkoholi kooli toonud tüdr ukuga peeti probleemvestlus, kus osalesid ka tüdruku vanemad, klassijuhataja ja kooli direktor. Juhtunust saadeti kiri kõigile sünn ipäevale kutsutud laste vanematele.

127

Politsei tegevused kriminaalmenetluse korral Kriminaalmenetlust alustatakse kuritegude korral. Kuriteod on karistusseadustikus sätestatud süüteod, mille eest võib karistusena mõista vangistuse. Tegemist on raskemate õigusrikkumistega, nagu seksuaalne väärkohtlemine, füüsiline vägivald jne.

128

Politsei alustab kriminaalmenetlust kas kuriteoavalduse või muu laekunud teabe põhjal esimese menetlustoiminguga. Avalduses kriminaalmenetluse alustamiseks tuleb ära tuua kõik ohvrile teada olevad asjaolud toime pandud teo kohta. Eriti oluline osa on faktidel: mis toimus, kus toimus ja millal toimus. Kui on teada, siis ka see, kes teo toime pani. Juhul kui tegemist on füüsilise vägivalla juhtumiga, on oluline ka arsti tõend, millega fikseeritakse ohvril füüsilise vägivalla jäljed. Juhul kui füüsiline (ka seksuaalne) vägivald on pandud toime lapse suhtes ning vägivallatsejaks võib olla keegi tema lähedastest/perekonnaliige, siis tuleks lapsel kas ise või siis miks mitte ka kooli õpetaja või psühholoogi abil pöörduda politsei poole – sellistel juhtumitel, kui lapsel puudub seaduslik esindaja, kes saaks last aidata avaldust kirjutada ning toimetada vajalikke protseduure, osutab politsei lapsele abi antud tegevuste läbiviimisel (ei saa eeldada, et kui laps on perevägivalla ohver, siis see pere ka avaldusega politseisse pöördub – iseenda vastu ei hakka keegi avaldust kirjutama, samas laps peab abi saama). Kriminaalmenetluse võib alustada ka näiteks kolmanda isiku vihje või avaliku teabe alusel. Küll aga tuleb arvestada, et igal kuriteol peab olema kannatanu. Ning et ühelgi juhul ei ole võimalik menetleda kuritegu, eriti isikuvastast kuritegu, ilma kannatanuga vestlemiseta. Juhul, kui kannatanu on kategooriliselt selle vastu, et kriminaalmenetlus alustatakse, siis reeglina ei ole juhtumi kohta võimalik kriminaalmenetlust läbi viia. Teatud juhtudel on siiski võimalik võtta potentsiaalne teo toimepanija n-ö jälgimise alla. Seda saab siiski teha vaid prokuröri nõusolekul ning raskete kuritegude puhul. Sellegi poolest on parem, kui kannatanu on nõus kriminaalmenetluse alustamisega – näiteks pedofiilia ja sellega

seotud juhtumite puhul leiab pedofiil uusi ohvreid niikaua, kuni tema tegevus ei ole võimuorganite poolt lõpetatud. Lisaks sellele, et pidevalt tekib juurde uusi ohvreid, ei jäta pedofiil reeglina rahule ka juba olemas olevat ohvrit/kannatanut. Juhul kui laps on füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks sattunud kodus ning teo potentsiaalseks toimepanijaks on lapse pereliige, otsustakse koostöös kohaliku sotsiaal- või lastekaitse-töötajaga lapse (ajutine) turvakodusse paigutamine. Nagu juba eelnevalt mainitud, on füüsilise vägivalla, aga ka psüühilise vägivalla puhul oluline, et vigastused oleksid meditsiinitöötaja poolt fikseeritud. Vajadusel määrab politsei ohvrile meditsiinilise ekspertiisi – seda nii füüsiliste vigastuste kui ka vaimse seisukorra kindlakstegemiseks.

Ülekuulamine

Reeglina ei saa mitte ükski süüteo menetlus läbi ilma selleta, et isikutega vesteldakse. Kriminaalmenetluses toimub alati menetletava teoga seotud isikute ülekuulamine. Iga ülekuulamise kohta vormistatakse ülekuulamise protokoll.

Kannatanu või tunnistaja ülekuulamise protokoll

Kannatanuks kriminaalprotsessis on isik, kes on kuriteo ohver või ohvri seaduslik esindaja. Seaduslikust esindajast kriminaalprotsessis saame eelkõige rääkida juhtumite korral, kui kannatanu on alaealine ning teoga on tekitatud materiaalset kahju. Kannatanu esindaja tunnistamine kannatanuks ei tähenda seda, et sellisel juhul ei toimu ohvri ülekuulamist. Fakt on siiski see, et toimunu kohta oskab kõige paremini anda ütlusi ohver ise. Alla 14-aastaste isikute ülekuulamisel on teatavad erisused. Samuti on teatavad erisused alaealise s.o 14–18-aastase (v.a) isiku ülekuulamisel. Kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi kaasamine

129

alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui

• tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale, • tunnistaja on noorem kui neljateistkümneaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega, • tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuude või psüühikahäiretega.

Kriminaalmenetluse üheks eesmärgiks, aga seda eriti juhtumite puhul, kus kannatanuks on alaealine, on tekitada ohvrile võimalikult vähe traumaatilisi kogemusi seoses kriminaalasja menetlemisega. Selleks kasutatakse võimalusel ja vajadusel alaealise ülekuulamisel videosalvestamist. Kindlasti kasutatakse videosalvestamist ülekuulamisel, kui tegemist on alaealise seksuaalse ärakasutamise juhtumitega. Videosalvestuse eesmärgiks on, et ohver ei peaks korduvalt mitmes instantsis kordama ja taas rääkima tema suhtes toime pandud kuriteost, aga ka, et vältida ohvri ja teo toimepanija seismist kohtus n-ö silm-silma vastu. Videoülekuulamise salvestus jääb kriminaalasja toimiku juurde, teo toime pannud isik saab sellega tutvuda alles pärast kohtueelse uurimise lõpule viimist, kui talle tutvustatakse kõiki toimiku materjale. Riigikohtu lahendi järgi on taolistes asjades süüdistatavatel küll õigus video abil üle kuulatud kannatanut kohtus küsitleda, kuid taoline küsitlus peab olema korraldatud kaugülekuulamise vormis, kus kannatanu ei viibi kohtusaalis ja ei pea seisma otseses vastasseisus süüdistatavaga. Kriminaalmenetluses on teatud juhtudel võimalik, et tunnistaja või kannatanu jääb anonüümseks. Täpsemalt tuleks antud võimaluste kohta küsida menetlust läbi viiva uurija käest. Anonüümse tunnistaja puhul tuleb aga arvestada, et näiteks kui tegemist on pedofiilia juhtumiga, siis tunnistaja anonüümsus on näiline, sest tegelikult teavad ainult teo toimepanija ning ohver, mis nende kahe vahel juhtus, ning teo toimepanijal ei ole väga raske ära arvata, kes peitub anonüümse tunnistaja taga.

130

Alaealise tunnistaja või kannatanu ülekuulamise juurde võib lubada lapsevanema. Siiski tasub rõhutada et tegemist on võimalusega, mitte menetlejapoolse kohustusega. Praktikas ei ole lapsevanema juuresolek ülekuulamise juures enamasti ennast õigustanud – lapsed ei usalda alati oma vanemaid, mille tõttu on nad vanemate juuresolekul kinnised ega julge kõigest rääkida. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et vanemad kipuvad tihti ülekuulamist n-ö üle võtma, näiteks survestades last kiiremini ütlusi andma või esitades lapsele suunavaid küsimusi. Samuti ei ole otstarbekas lapsevanema kaasamine ülekuulamisele, kus vanemal võivad olla varalised huvid vastuolus juhtunus tõe väljaselgitamise vajadusega. Ülekuulamiste juures (ka süüdistava ülekuulamisel) ei ole uurijal lubatud esitada suunavaid küsimusi. Tunnistaja ei või ilma põhjuseta keelduda ütluste andmisest või anda teadlikult valeütlusi – mõlemad tegevused on kriminaalkorras karistavad teod (alla 14-aastaseid tunnistajaid kriminaalkorras karistada ei saa). Samas ei pea tunnistaja/kanntanu andma ütlusi, mis süüdistavad teda ennast või on suunatud tema lähedaste – ema, ise, õed-vennad, vanavanemad – vastu.

Kahtlustatava ülekuulamine

Kahtlustataval on ülekuulamisel rohkem õigusi kui kannatanul või tunnistajal. Peamisteks erisusteks, võrreldes kannatanu või tunnistajaga, on, et kahtlustataval on õigus ütlustest keelduda – ta võib, kuid ei pea andma ütlusi. Samuti on kahtlustataval õigus kaitsjale. Juhul kui kahtlustataval ei ole endal võimalik endale kaitsjat palgata, peab ta sellest informeerima menetlejat, kes korraldab määratud kaitsja osalemise menetlustoimingute juures sh ka kahtlustatava ülekuulamisel. Kuni 18-aastase kahtlustatavaga teostatavate menetlustoimingute juures on kaitsja osalemine kohustuslik. Juhul kui teo on toime pannud alla 14-aastane isik, lõpetatakse kriminaalmenetlus. Sellegi poolest ei tähenda kriminaalmenetluse lõpetamine, et teo toimepanija pääseb niisama või et alla 14-aastasele isikule on kõik lubatud. Materjalid suunatakse ala-

131

ealiste asjade komisjonile, kes otsustab alaealisele mõjutusvahendi kohaldamise (nt noomitus, spetsialisti vestlusele suunamine, ühiskondlik töö jne kuni erikooli saatmiseni). Reeglina ei võeta alaealist teo toimepanijat vahi alla ega määrata karistuseks reaalset vangistust. Samas – vahi alla võtmine ning karistuse iseloom oleneb siiski konkreetsest teost/tegudest ning kahtlustava isikust.

Veel menetlusest

Alati on oluline, et teo toimepanija saaks aru seosest tegu-tagajärg. Seoses sellega peetakse eriti oluliseks, et juhul, kui teo toimepanija on alaealine, oleks kriminaalmenetlus võimalikult kiire ning teole järgnev kriminaalõiguslik tagajärg saabuks võimalikult kiiresti. Seoses sellega on kehtestatud reegel, et alaealiste poolt toime pandud kuritegude kohtueelne uurimine ei kestaks kauem kui neli kuud – maksimaalselt kolm kuud politseis ja üks kuu prokuratuuris. Samuti ei venitata mitte kunagi tahtlikult eeluurimist asjades, kus on alaealine kannatanu. Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et teatud juhtudel (nt seksuaalne ärakasutamine perekonnas) on kohtueelse eeluurimise läbiviimine keeruline ja ajamahukas protsess – tuleb läbi viia meditsiinilised ja psühhiaatrilised ekspertiisid, teostada mitmeid ülekuulamisi, sageli veel muidki menetlustoiminguid ning eeluurimine võib kesta ka pikemalt. Kriminaalasja kohtueelsel eeluurimisel ei piisa reeglina sellest, et teo toimepanija tundub niigi selge olevat. Teo toimepanija süü tuleb igati tõendada ning reeglina ei saa ainsateks tõenditeks isiku kohtu alla andmiseks olla tunnistajate sõnalised ütlused. See on ka põhjuseks, miks kriminaalmenetlus ei ole alati ehk nii kiire ja efektiivne, kui kannatanu (ja vahest ka ühiskond) sooviksid. Samas ei tohi ära unustada, et isiku tunnistamine kahtlustatavaks/ süüdistatavaks jätab sellele isikule märgi külge pikaks ajaks, ning seega ei saa seda teha kergekäeliselt, välistamaks kas või näiteks olukordi, kus süü võetakse enda peale kellegi survel ja nõudmisel.

132

Politsei tegevused väärteomenetluse korral Väärteod on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süüteod, väärteod on väiksema ühiskonna ohtlikkusega seaduserikkumised (nt alaealiste poolt tubakatoodete omamine) kui kuriteod. Väärteomenetluses toimuv sarnaneb suures osas kriminaalmenetlusega, kuid siin on mõned olulised erandid. 14–18-aastasel menetlusalusel on õigus kaitsjale, kuid menetleja ei ole kohustatud talle kaitsjat otsima ning riik ei kanna kaitsekulusid, samuti ei ole menetlustoimingute juures kaitsja osalemine kohustuslik. Kaitsja osalemine alaealise väärteomenetluses on kohustuslik alles siis, kui alaealisest menetlusaluse isikuga väärteo arutamine jõuab kohtusse. Väärteomenetluses on alaealise suhtes lubatud rakendada vaid hoiatus- või üldmenetlust. Neist esimese korral ei jää juhul, kui määratud hoiatustrahv tasutakse tähtaegselt, märget Karistusregistrisse, kuid probleemiks võib olla just hoiatustrahvi tähtaegne tasumine 7 päeva jooksul, alates trahvi määramisest. Üldmenetluse puhul lahendatakse asi 30 päeva jooksul, arvates väärteoprotokolli koostamisest, lahend läheb Karistusregistrisse, kus see kustub seadusega määratud tähtaja jooksul. Kiirmenetlus on alaealise menetlusaluse isiku puhul keelatud. Samas on kohtuvälisel väärteomenetlejal õigus lõpetada väärteomenetlus alaealise suhtes tingimusel, et pärast menetluse lõpetamist saadetakse materjalid alaealiste komisjonile mõjutusvahendite kohaldamiseks. Reegel kehtib nii alla 14-aastase teo toime pannud isiku suhtes, kui ka 14–18-aastase isiku suhtes, kelle süü on tõendatud.

Karistusandmete kustutamine

Karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui nooremale kui 18-aastasele isikule mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamisest on möödunud kaks aastat.

133

134

Fr ag me nt elu lin ast Mary Dimitrenko Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

135

LASTE VÄÄRKOHTLEMINE Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Enamasti käsitletakse laste väärkohtlemise all vanema või mõne teise täiskasvanu ebaadekvaatset käitumist lapse suhtes. Kuid lapse väärkohtleja võib olla ka mõni eakaaslane või vanem õde-vend. Lastega vääralt käitumist ja vägivalda kodus on tihti raske märgata.

Lapse väärkohtlemise saab jagada nelja gruppi: • emotsionaalne,

• psüühiline ehk vaimne, • füüsiline,

• seksuaalne.

Kuigi esmapilgul on emotsionaalne ja psüühiline vägivald sarnased, on nad siiski erinevad väärkohtlemise liigid. Emotsionaalne vägivald kahjustab laste tundmuste arengut, psüühiline vägivald aga vaimset arengut. Kui tead või kahtlustad, et keegi alla 16-aastane isik on jäetud hooletusse või et ta on emotsionaalse, füüsilise või seksuaalse väärkohtlemise ohver (või kui on oht, et ta selle ohvriks langeb), on seadusest tulenev kohustus teavitada sellest lastekaitsetalitust või noorsoopolitseid. Eesti Vabariigi lastekaitseseaduse §59 kohaselt on iga inimese kohus teatada viivitamatult kaitset ja abi vajavast lapsest sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele muule abi andvale organile (lastekaitsetalitus, noorsoopolitsei).

136

LASTEKAITSETALITUSTE KONTAKTID Tallinn ja Harjumaa Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalitus, telefon 612 5921. Ida- ja Lääne-Virumaa Ida prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalitus, telefon 337 2567.

Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa, Järvamaa, Pärnumaa ja Raplamaa Lääne prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalitus, telefon 444 6447.

Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Valgamaa, Võrumaa ja Jõgevamaa Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalitus, telefon 745 6732.

EMOTSIONAALNE VÄÄRKOHTLEMINE

Emotsionaalset väärkohtlemist on tunduvalt raskem märgata ja ära tunda kui füüsilist ning seksuaalset väärkohtlemist, kuna sellega ei kaasne märgatavaid füüsilisi kahjustusi. Emotsionaalse väärkohtlemise all mõistetakse lapse vastu toime pandud mistahes tegu, mis asetab lapse emotsionaalse pinge seisundisse – ähvardamist, hirmutamist, naeruvääristamist, tõrjuvat ja vaenulikku käitumist, liikumise piiramist, halvustamist, kritiseerimist, teenimatut süüdistamist. Väga sageli võib emotsionaalne väärkohtlemine eelneda füüsilisele vägivallale või kaasneda sellega ning olla kontrollivahend hirmutamise ja alandamise kaudu. Sümptomid, mis võivad viidata emotsionaalsele väärkohtlemisele, võivad olla füüsilised ja/või käitumuslikud.

Füüsilised tunnused:

• laps on emotsionaalselt tuim, ükskõikne, • kõnehäired, arengu pidurdumine,

137

• esineb unehäireid, öised hirmuhood,

• öine ja/või päevane voodimärgamine, • hüljatud olemine, • räpasus,

• psühhosomaatilised kaebused: peavalu, kõhuvalu, torked südame piirkonnas jms, • lapse üldine füüsiline ja psüühiline areng on pidurdunud.

Käitumuslikud tunnused:

• teeb sageli sundliigutusi (imeb sõrme, kiigutab end, tirib juukseid jms), • „kleepub“ iga täiskasvanu külge,

• on endassetõmbunud, mõtlik või vastupidi – agressiivne, • puudub huvi mängimise vastu,

• varastab, lööb teisi või teeb muud sarnast, et saada tähelepanu.

Emotsionaalset väärkohtlemist võib esineda • koduses pereringis, • lasteaias/ koolis,

• endaealiste või vanemate lastega kokku puutudes.

Mida teha?

• Julgusta last oma murest rääkima, et vajadusel abi osutada.

• Saada laps kooli psühholoogi või sotsiaaltöötaja juurde, kui ilmneb, et probleem on suurem, kui algselt tundus ning ta vajab spetsialisti abi. • Räägi lapsevanemaga.

138

. Viimasel õpAnni käitumine ja õppeedukus olid olnud igati head sageli koolist peaastal ilmnes aga üks probleem. Laps puudus väga s õpetaja ema kirjutatud tõendiga - Anni on haige. Viimaks võtti ukut uuriti, emaga ühendust ja soovitas arsti poole pöörduda. Tüdr tas paluda aga mingit tervislikku probleemi ei leitud. Õpetaja otsus ema oli pideabi kooli psühholoogilt. Vestlusest Anniga selgus, et s. Ükskord aga, valt pikad päevad tööl ja laps pärast kooli üksi kodu See oli lapse kui laps oli jäänud tõsiselt haigeks, jäi ema töölt koju. mängisid ja jaoks hea aeg. Ema oli pidevalt tema jaoks olemas, nad , aga lapsele rääkisid palju. Kui laps sai terveks, läks ema jälle tööle pidevalt jälle oli jäänud hea mälestus koos oldud ajast ja nii ta jäigi “haigeks“, et olla koos emaga. PSÜÜHILINE EHK VAIMNE VÄÄRKOHTLEMINE Psüühiline e vaimne väärkohtlemine on lapse suhtes toime pandud tegu, mis pidurdab või kahjustab lapse arengut. Näiteks sagedased konfliktid peres, vanema ettearvamatu käitumine lapse suhtes.

Füüsilised tunnused: • mäluhäired,

• tähelepanuhäired,

• vaimse arengu häired.

Käitumuslikud tunnused: • laps on kergesti haavuv,

• madala enesehinnanguga,

139

• sotsiaalselt saamatu, • konfliktne,

• tõrjutu eakaaslaste hulgas.

Mida teha?

• Julgusta last oma murest rääkima täiskasvanutega – lapsevanema, klassijuhataja, koolidirektori, psühholoogiga. Kui lasteaias või koolis ei ole psühholoogi, on ikkagi võimalus suunata laps koos vanemaga psühholoogi poole. Kui on kahtlus kodusest vägivallast – kutsu omavalitsuse sotsiaaltöötaja või võimalusel psühholoog last jälgima. • Räägi lapsele oma tähelepanekutest, mida lapse juures oled täheldanud, ning püüa uurida, kas sellele eelnes mõni ebameeldiv sündmus või trauma. Vestluseks on vajalik vaikne ja rahulik keskkond, kus teid keegi ei sega. • Vajadusel saada laps kooli psühholoogi või sotsiaaltöötaja juurde, et ta saaks professionaalset abi, vestle lapsevanemaga. • Vajadusel informeeri kohalikku noorsoopolitseid – psüühiliselt väärkoheldud lapsed on sageli probleemsed: nad satuvad tihemini kaklustesse, pahandustesse, esineb hulkumisi, kodust ärajooksmist jms.

FÜÜSILINE VÄÄRKOHTLEMINE

140

Füüsiline väärkohtlemine on lapse kõige kergemini märgatav väärkohtlemise liik. Füüsilise väärkohtlemise käigus asetatakse laps tahtlikult füüsilise ja psüühilise ebamugavuse seisundisse, tekitatakse talle tahtlikult kehavigastus või ei väldita selle tekkimise võimalust. Eesmärk on vigastada, solvata või kahjustada last. Juhtumid võivad olla ühekordsed või korduvad. Füüsilise vägivalla ohvriteks võivad olla lapsed, kelle kehale on „seletamatutel asjaoludel“ tekkinud nt vorbid, füüsilised jäljed (sidumis-, küüne-, pigistamis- ja esemega löögi jäljed), põletusmärgid, luumurrud, nihestused, haavad vms.

Füüsiline väärkohtlemine jagatakse leebemaks ja raskemaks vormiks. Kergemateks käitumisaktideks võib pidada laksu andmist, lapse löömist käega, tõukamist ja lükkamist ning loopimist esemetega.

Füüsilise vägivalla raskemateks juhtudeks nimetatakse tegusid, nagu • löömine jalaga või rusikaga, • hammustamine, • raputamine, • peksmine,

• tõukamine,

• kõrvetamine, • uputamine,

• mürgitamine,

• lämmatamine,

• kinnisidumine või kinnihoidmine,

• relva või terariistaga ähvardamine,

• noa või relva kasutamine lapse vastu, • ohtlikku kohta jätmine,

• aitamast keeldumine, kui laps on haige või vigastatud, • Münchauseni sündroom.

Väärkohtlemise kontekstis on Münchauseni sündroom psühholoogiline häire, mis seisneb selles, et lapsevanem, tavaliselt ema, kutsub oma lapsele esile füüsilisi vaevusi ja üritab last tahtlikult haigeks teha. Vanem üritab niiviisi saada tähelepanu ja tunnustust, näidates end avalikkuses pühendunud ja armastava emana. Lapsega üksi olles on laps nii füüsilise kui ka emotsionaalse väärkohtlemise ohver. Kui emal „õnnestub“ lapse haigestumine, viib ta arsti eksiteele ja paneb uskuma, et lapsel on haigus, mida tuleb

141

uurida. Tavaliselt on Münchauseni sündroomi puhul lapsel esile kutsutud verejooksud, haigushood, uimasus, teadvusetus, kõhulahtisus, oksendamine, palavik, nahalööbed, allergiad, kõrge vererõhk jms.

Lapse füüsilise vägivalla ohvriks olemisele viitavad iseärasused Füüsilised tunnused: • seletamatult tekkinud verevalumid,

• vorbid, sidumisjäljed, küünejäljed, sõrmede pigistusjäljed,

• esemete löögijäljed (rihma-, kepi-, nööriaasakujulised märgid), • käejälg, hammustuse jälg nahal, • juusteta laigud peas,

• seletamatud põletusmärgid (nt sigaretiotsa), • põletused kuuma esemega (nt triikrauaga),

• seletamatud luumurrud, nihestused, haavad,

• sisemised vigastused (maksarebend, mis on saadud löögist vastu kõhtu), • füüsilise vägivalla kordumisest annavad tunnistust lapse

kehal leiduvad erinevas paranemisastmes füüsilised märgid (haavad, verevalumid jms).

Iseäralikud tunnused käitumises:

• hirmureaktsioon vanemate lähenemisel lapsele,

• passiivsus, endassetõmbumine või vastupidi – kõrgenenud agressiivsus, • üldine füüsilise kontakti vältimine,

142

• tardunud, hirmunud pilk,

• seletamatud muutused käitumises (varem rõõmsameelne laps on nüüd kurvameelne, mõtlik, endassetõmbunud), • hirmureaktsiooni vallandumine kojumineku eel,

• ennastkahjustava käitumise sagenemine (narkootikumide, alkoholi kuritarvitamine, suitsetamine), • kodust ärajooksmine,

• ilmastikule ebasobivate riiete kandmine (nt suvel kõrge kaelusega džempri kandmine verevalumite varjamiseks).

Mida teha?

• Räägi oma kahtlustest kooliarstile, koolipsühholoogile, sotsiaaltöötajale või kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistile.

• Vigastused peab üle vaatama ja dokumenteerima (meditsiiniline kirjeldus või foto) arst, sest vajalik võib olla hilisem menetlus. Isegi kui antud juhul jäetakse juhtum kõrvale, võivad jäädvustatud materjalid olla vajalikud, kui vägivald kordub.

• Lasteaedades/koolides, kus pole meditsiinitöötajat, fikseerib vigastused klassijuhataja või direktor ning pöördub omavalitsuse lastekaitse spetsialisti või sot-siaaltöötaja poole. • Vajadusel kaasa kohalik sotsiaaltöötaja, kes perevägivalla puhul oleks abiks lapsele turvalisuse tagamisel. • Vajadusel pöördu politseisse.

• Ole lapse suhtes toetav ja julgustav, kuid mitte pealetükkiv. • Julgusta last oma muret täiskasvanuga jagama. • Rõhuta lapsele, et juhtunus ei ole tema süüdi.

143

SEKSUAALNE VÄÄRKOHTLEMINE Lapse seksuaalseks väärkohtlemiseks peetakse arenguliselt küpsema isiku (enamasti täiskasvanu) poolt toime pandud seksuaalse sisuga füüsilist, emotsionaalset ja verbaalset tegevust lapse kui arenguliselt ebaküpse isiku vastu sooviga rahuldada oma seksuaalseid vajadusi, mis kahjustab lapse psüühilist ja/või füüsilist arengut. Lapse seksuaalne väärkohtleja ei pea alati olema täiskasvanu, mõnikord osutub selleks teine laps (veidi vanem õde, vend, eakaaslane), kes on väärkoheldava suhtes domineerival positsioonil. Seksuaalne väärkohtlemine on kuritegu, millel on rängad tagajärjed. See võib ohvri seksuaalelu jäädavalt kahjustada, põhjustada ärevust ja depressiooni ning hävitada tema enesehinnangu. Juhtunu võib jääda ohvrit kummitama kogu tema ülejäänud elu vältel. Kui väärkohtlemine leiab aset sageli, kui seda paneb toime pereliige või kui see hõlmab seksuaalvahekorda, on olukord tõenäoliselt veelgi hullem. Seksuaalne väärkohtlemine tekitab inimeses üksilduse ja väärtusetuse tunnet ning hirmu. Seksuaalset väärkohtlemist võib esineda igas vanuses. Kõige sagedamini võib see juhtuda eelteismeeas, siis kui laps ei suuda veel ennast ise kaitsta, aga tal on hakanud juba välja arenema teisesed seksuaaltunnused. Suurem risk langeda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on vanuses 8–12 eluaastat. Kui väärkohtleja on pereliige, võib ohvri vanus olla keskmiselt isegi madalam kui võõra isiku poolt toime pandud väärkohtlemise korral. Isa ja tütre vahelise intsesti korral on ohvrid kõige sagedamini vanuses 9–11 aastat. Eesti Vabariigi karistusseadustiku järgi on karistatav täiskasvanu seksuaalvahekorras olemine alla 14-aastase isikuga.

144

Lapse seksuaalne väärkohtlemine järgmisi tegevusakte:

võib

sisaldada

• seksuaalse sisuga mängud lastega,

• seksuaalse sisuga halvustavate kirjade kirjutamine,

• lapsest pornograafiliste fotode ja videote tegemine,

• lapse ahvatlemine seksuaalseks tegevuseks interneti teel (nt veebikaamera ees lahti riietama meelitamine, veebikaamera ees enda rahuldamine), • lapsele erootiliste piltide ja videote näitamine,

• lapse lahtiriietamine, tema piilumine vanni- või magamistoas, • lapse suguelundite hellitamine ja puudutamine, • oma suguelundite demonstreerimine lapsele,

• sõrmega suguühte matkimine ja masturbeerimine, • vaginaalne, anaalne või oraalne suguühe lapsega.

Seksuaalse väärkohtlemise saab jaotada kaheks vormiks: seksuaalseks ärakasutamiseks ja seksuaalseks vägivallaks, mis erinevad omavahel sisult toimepanija kavatsuse poolest. Seksuaalse ärakasutamise all mõistetakse lapse mittevägivaldset kasutamist oma suguiha rahuldamiseks: seksuaalse sisuga mängud, lapsest pornograafiliste videote või fotode tegemine, lapsele erootiliste piltide või videote näitamine, seksuaalsuse ja seksuaalkäitumisega seotud asjadest rääkimine lapse eale mittekohasel erootilisel viisil, seksuaalse sisuga märkused lapse aadressil jms. Selle liigi puhul lapsel tavaliselt füüsilisi kahjustusi ei esine. Seksuaalne vägivald on lapse tahte vastane suguiha rahuldamine lapse peal olukorras, kus laps pole suuteline sellest keelduma ning ennast kaitsma, kuna kuritarvitaja on temast nii vaimse kui ka füüsilise jõu poolest üle. Seksuaalvägivald on näiteks soovimatu

145

seksuaalne tähelepanu, seksuaalse sisuga telefonikõned ja kirjad, pornograafilise materjali pakkumine, seksuaalne ahistamine, tahtevastane seksuaalne puudutamine, seksi pealesurumine, vägistamiskatse või vägistamine.

Seksuaalne ahistamine võib olla igasugune seksuaalse värvinguga toiming, mis tekitab ohvris ebamugavustunnet, vastumeelsust või hirmu. Seksuaalne ahistamine on lubamatu. Isegi kui see piirdub vaid sõnadega, kujutab see siiski rünnakut inimese vastu ning haavab tema au.

INTSEST

146

Intsest ehk verepilastus on lapse vastu suunatud seksuaalvägivalla alaliik – see on igasugune seksuaalne tegevus, alates seksuaalse alatooniga hellitamisest ja lõpetades seksuaalvahekorraga, mis leiab aset kahe pereliikme vahel. Tavaliselt langevad intsesti ohvriks lapsed ja enamikul juhtudest on nende ahistajaks isa või kasuisa, ema või kasuema, vennad, õed, nõod või teised pereliikmed. Selline seksuaalne väärkohtlemine võib kesta aastaid. Last hirmutatakse ähvardustega või meelitatakse lubaduste ja kingitustega. Laps häbeneb, tunneb end kaassüüdlasena ja tal on hirm, et tema ülestunnistust niikuinii keegi ei usuks. Intsesti tuleb lugeda üheks salakavalaks vägistamise liigiks, kus vägivald on ennekõike vaimne ja sageli füüsilist vägivalda tavalises mõistes ei pruugigi esineda. Vaimne vägivald seostub ennekõike ränga usalduse kuritarvitamisega ja avaldub ründajapoolses nõudes teha kogu juhtunu ründaja ja kannatanu omavaheliseks eriliseks saladuseks, mida aja jooksul süvendatakse ja mille hoidmist premeeritakse erinevate soodustustega. Laps, kes on olnud seksuaalse kuriteo ohver, surub tihti oma tunded tagaplaanile ja alles täiskasvanueas tungivad mälestused teadvusesse. Teismelised, kes nooremana on olnud intsesti ohvrid, võivad näiteks kirjandites käsitleda seksuaalkuritegusid. Õpetaja roll on signaalidest aru saada ja rääkida oma kahtlustest kooli psühholoogile.

VÄGISTAMINE Vastavalt Eesti Vabariigi karistusseadustikule on vägistamine inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (§141, lõige 1). Sagedamini on ohvriks tüdrukud, naised ja lapsed ning vägivallatsejaks mehed. Kuid võib olla ka vastupidi. Vägistamise eesmärgiks ei ole seks, vaid ohvri hirmu all hoidmine ja ohvri üle kontrolli saavutamine. Vägistamine kahjustab mitte ainult ohvri füüsilist, vaid ka vaimset tervist, kuna on kehaline rünne, mis tekitab hirmu, alandust ja teisi negatiivseid emotsioone, välistatud ei ole kehavigastuse või psüühikahäire tekkimine. Vägistamist on alati hinnatud üheks kõige raskemaks isiksusevastaseks kuriteoks ja seepärast karistatakse vägistamise eest rangelt.

SEKSUAALKURITEOD VIRTUAALMAAILMAS

Aina enam pannakse seksuaalkuritegusid alaealiste suhtes toime virtuaalmaailmas. Enim levinud juhtumite puhul ei ole teisel pool ekraani suhtlev inimene see, kes ta väidab end olevat. Sageli meelitatakse alaealiselt välja alasti fotod, mõni videosalvestus või muu kompromiteeriv info ja kui ohver edaspidi suhtluspartneri nõudmisi ei täida, ähvardatakse see avalikustada. On ka juhuseid, kus vestluspartner teeb kohe esimesel veebikontaktil konkreetse üleskutse veebiseksiks vms. Kõige tõenäolisem on alaealistel veebikuriteo ohvriks langeda just nendel veebilehtedel, mida noored ja lapsed kõige enam külastavad ehk suhtlus- ja mänguportaalides. Vähem tõenäoline aga kindla temaatikaga foorumites ja kitsama ringi suhtlemiskeskkondades, samuti ajalehtede veebiväljaannete kommentaarides. Alaealise kasutamine pornograafiliste teoste valmistamisel, lapsealise seksuaalne ahvatlemine, lapsporno valmistamine ning alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine on kriminaalkorras karistatav karistusseadustiku §176–179 alusel.

147

Sümptomid, mis viitavad lapse seksuaalsele ärakasutamisele virtuaalmaailmas: • laps on endasse tõmbunud, suhtleb vähe eakaaslastega ja vanematega ning väldib kontakte täiskasvanutega, • laps on sotsiaalselt passiivne ja veedab põhilise vaba aja arvuti taga, • lapsel võib esineda kõrgendatud huvi seksuaalelu ja vastassugupoole vastu, • on endassetõmbunud ja madala enesehinnanguga,

• omab vähe sõpru või on omaealiste hulgas tõrjutud seisundis, • suhtlemisel kartlik, kardab konfliktidesse sattumist.

Kuidas ennetada lapse sattumist seksuaalkuriteo ohvriks?

• Seleta lapsele, et enne kui ta kellegagi kohtuma läheb, räägiks ta sellest kindlasti täiskasvanuga.

• Seleta lapsele, et kokkusaamisele peab ta oma turvalisuse huvides kindlasti minema koos sõbra või sõbrannaga. • Seleta lapsele, et ta kindlasti teavitaks oma lähedasi eelseisvast kohtumisest ning annaks informatsiooni sellest, kellega ja kuhu ta kohtuma läheb. Kui kutsujast on teada ainult interneti kasutajanimi, siis tuleb ütelda see. • Rõhuta lapsele, et kindlasti tuleb lähedastega kokku leppida nn kontrollaeg, millal ta tagasi tuleb, ja kohusta teda tagasisaabumisest märku andma. • Räägi lapsele, et internetis sõlmitud tutvused kätkevad endast suurt ärakasutamise ohtu.

• Rõhuta lapsele, et ta mingil juhul ei saadaks veebituttavale oma fotosid, eriti veel aktifotosid.

148

• Selgita lapsele, et siivututest pakkumistest või ahistamistest, eriti seksuaalahistamisest peab ta kohe teavitama täiskasvanut ning teada andma veebiaadressi ja interneti kasutajanime, kust selliseid pakkumisi saadeti. • Lasteaias selgita lapsele, et võõra inimesega ei tohi kaasa minna (ka siis, kui ta on sõbralik, pakub kommi, kingitusi jne).

• Rõhuta lapsele, et ta kindlasti räägiks sarnasest kutsest õpetajale ja/või vanematele.

Seksuaalse väärkohtlemise ohvri iseloomustus Seksuaalselt väärkoheldud õpilastel võib esineda raskusi kohanemisel koolikeskkonnaga, kuid samas ei pruugi nad erineda akadeemilise võimekuse ja õppeedukuse poolest tavalistest õpilastest. Noortel, kellel puudub lähedane ja turvaline suhe oma vanematega, kes kogevad kodus nii füüsilist kui ka verbaalset ülekohut ning kes ise kalduvad riskikäitumisele, on suurem tõenäosus langeda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Üheks märgiks on ka kodust ärajooksmised. Madal enesehinnang ja negatiivne minapilt on üks olulisemaid väärkohtlemise tagajärgi. Väärkoheldud lapsed tajuvad end soovimatute, teistest erinevate ja õnnetutena. Koolis peavad nad end ebapopulaarseteks ning saamatuteks. Seksuaalselt väärkoheldud lasteaiaealise ohvri puhul võib märgata, et ta tihti kas kardab täiskasvanuid või suhtub nendesse kahtlustavalt. Tundub, et ta kardab ka oma vanemaid. Lapse olekust on tunda pidevat ärevust ja valvelolekut. Tema mängud ja käitumine on sageli ootamatu seksuaalse sisuga. Tihti ei taha ta osaleda grupitöödes ja teistega mängides on märgata osaluse puudumist.

149

Tähele tuleb panna ka lapsevanema käitumist: kas on ebaloogilist seletust juhtumile, kas leidub lahknevusi vanemate väidetu ja meditsiinilise hinnangu vahel, kas lapse arstlikule ülevaatusele viimisega viivitatakse või lapsesse suhtutakse negatiivselt. Seksuaalsel väärkohtlemisel lapsepõlves võivad olla nii lühiajalised kui ka pikaajalised tagajärjed. Lühiajalisteks tagajärgedeks on depressioon, süü-, ärevus- ja alaväärsustunne, viha ja üldine vaenulikkus. Pikaajaliste tagajärgede hulka kuuluvad uimastite ja alkoholi tarbimine, ennasthävitav käitumine, usaldamatus ja lootusetus tuleviku suhtes, samuti enesehinnangu alanemine ning raskused suhete loomisel ja hoidmisel.

Lapse seksuaalsele kuritarvitamisele viitavad sümptomid Füüsilised tunnused: • raskendatud istumine, kõndimine, • õudusunenäod,

• rebitud, verine aluspesu,

• verimuhud reitel, tuharatel, suguelundite piirkonnas, • valu või sügelus suguelundite piirkonnas, • seksuaalsel teel leviv haigus, • rasedus,

• lapse kroonilised kõhuvalud (puudub füüsiline põhjus), • söömishäired,

• verejooks või -eritus pärakust, kuseteedest või vagiinast,

• urineerimise ja roojamisega seotud probleemid (põhjuseta korduvad kuseteede põletikud, samuti sage kõhulahtisuseta roojamine k.a pükstesse),

150

• genitaalsed probleemid (vaginaalsed põletikud, pune-

tus, kriimustusjäljed, väikeste häbememokkade külgekleepumine) või probleemid anaalses piirkonnas (anaalsed rebendid, kihelus, punetus või verejooks).

Käitumuslikud tunnused:

• väldib ruumi kahekesi jäämist täiskasvanuga (enamasti meesterahvaga), • hirm duši all käimise ees,

• hirm katsumise, puudutamise ees, • ei julge lahti riietuda,

• kohkub tagasi lembeväljenduste eest,

• laps on hüsteeriline või depressioonis,

• ootamatud probleemid koolis, lasteaias, • väljakutsuv käitumine, • enesetapumõtted,

• ennast kahjustav käitumine.

• ei julge selili lamada, hoiab jalgu kangelt ega julge liigutada,

• suureneb seksuaalne aktiivsus ning neil on mitteeakohased teadmised inimese seksuaalsest käitumisest. Näiteks võib seksuaalselt väärkoheldud laps püüda teisi inimesi lahti riietada, rääkida palju seksuaalteemadel, masturbeerida mitmesuguste esemetega, imiteerida seksuaalvahekorda, hõõruda oma keha teise inimese vastu ning näidata teistele oma suguelundeid. On muidugi võimalik, et laps, keda pole kunagi väärkoheldud, võib sarnaselt käituda, kuid seksuaalselt kuritarvitatud lapse juures esineb üleseksualiseeritud käitumist korduvalt.

Kuni 2-aastaste laste seksuaalsele ärakasutamisele võivad viidata järgmised märgid: teistele suunatud seksuaalne käitumine,

151

hirm mähkmete vahetamise ees ja ahistav või paaniline reaktsioon, kui katsutakse genitaalset või anaalset piirkonda.

3–12-aastasel lastel võivad esineda liialdatud, pealetükkiv ja avalik masturbeerimine (mänguasjadega vagiina või päraku piirkonnas), pealetükkivad või vägivaldsed mängud teiste lastega (oraalse-, anaalse ja vaginaalse vahekorra jäljendamine) või seksuaalne lähenemine täiskasvanutele, mis tekitab viimastes ebamugavustunde. Kuni 6-aastaste ja algkooliealiste seksuaalselt kuritarvitatud tüdrukute käitumine erineb väga oluliselt poiste omast. Väikestel tüdrukutel, kes endal seeliku üles tõstavad, sagedasti masturbeerivad, meestel pükstest kinni haaravad jne, on selline käitumine enamasti seksuaalse kuritarvitamise tagajärg. Poisid elavad kogetud vägivalda enamasti läbi seksuaalsust väljendavate sõnade, joonistuste ja mängudega. Poiste juures, keda on tõenäoliselt seksuaalselt väärkoheldud, ilmnevad järgmised sümptomid: kergesti vallanduv agressiivne käitumine (ka seksuaalselt agressiivne käitumine), hirm homoseksuaalsuse ees ja süütunne. Tüdrukute juures ilmnevad järgmised sümptomid: küünte närimine, juuste katkumine, endale lõikehaavade tekitamine (eriti käte piirkonnas) ja suitsiidikatsed kuni enesetapuni. 13–18-aastastel võib see väljenduda arvukates juhuslikes seksuaalsuhetes, „kiskjalikus“ seksuaalses käitumises või kalduvuses prostitutsioonile.

Seksuaalse väärkohtlemise mõju lapsele

Seksuaalselt väärkoheldud laps peab end halvaks, väärtusetuks ja kogeb häbi ja süütunnet juhtunu pärast, sest väärkohtleja häbistab ja alandab last. Last sunnitakse seksuaalse väärkohtlemise kogemust saladuses hoidma või ühiskonnapoolse hukkamõistu pärast sellest mitte rääkima. Seksuaalne kuritarvitamine võib lapses esile kutsuda peale madala enesehinnangu veel ohvri isoleerimist, enesesüüdistamist, häbimärgistamist, sõltuvusainete tarvitamist

152

ja suitsiidi. Seksuaalselt väärkoheldud laps kogeb harilikult peale seksuaalset kuritarvitamist reetmist.

• Väärkohtlemine alandab lapse enesehinnangut ning tekitab temas hirmu ja ärevust ning agressiivsust teiste inimeste suhtes. • Väärkoheldud lapsed kardavad rohkem oma vanemaid ja on sagedamini kodust ära jooksnud. Nad tunnevad, et ei ole oma koju oodatud. • Väärkoheldud lapsed kutsuvad vähem oma sõpru koju kui mitteväärkoheldud lapsed.

• Füüsilist ja seksuaalset väärkohtlemist ning hooletusse jätmist kogenud on sagedasemad koolist põhjuseta puudujad. • Väärkoheldud lapsed langevad sagedamini koolikiusamise ohvriks. • Väärkoheldud lapsed võivad suurema tõenäosusega hakata pruukima narkootilisi aineid.

Väärkoheldud laste kognitiivne ja intellektuaalne areng Seksuaalselt väärkoheldud lastel esineb puudujääke kognitsioonides ja suhtlemisoskuses. Kognitiivne defitsiit väljendub peamiselt intellektuaalsete funktsioonide ja keelearengu mahajäämuses. Vääralt koheldud lastel on raskusi oma kogemusi, tundeid ja mõtteid sõnaliselt väljendada. Koolis ei suuda nad tihti kaasa mõelda, ei saa õpetaja korraldustest täpselt aru ja jäävad teistest ülesannete lahendamisel maha. Neil esineb probleeme abstraktse mõtlemisega. Nad on vähe motiveeritud ja initsiatiivitud.

153

Väärkoheldud laste sotsiaalne areng ning sotsiaalsed suhted Väärkoheldud lapsi kirjeldatakse eakaaslaste hulgas agressiivsetena või äärmuslikult alluvate ja järeleandlikena, väheste sõpradega, ebapopulaarsete ja tõrjututena. Suhtlemisraskuste, madala eneseväärtustunde, usaldamatuse ja puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu ei suuda nad luua püsivaid ja kvaliteetseid sõprussuhteid.

Väärkoheldud laps koolikeskkonnas

Seksuaalselt väärkoheldud õpilastel võib esineda raskusi kohanemisega koolikeskkonnas. Eakaaslaste hulgas võivad nad olla madala staatusega, sotsiaalses interaktsioonis on nad kas agressiivsed või eemaletõmbunud. Nad tahavad olla rohkem õpetaja läheduses ning vajavad tema kiitust ja toetust. Seksuaalselt väärkoheldud laste selline sõltuv ja passiivne loomus võib tulla nende ohvrirollist, mida nad on kogenud kodus. Koolis tuleks õpilastele rääkida, kuidas ennast seksuaalvägivalla vastu kaitsta.

Seksuaalvägivalla ennetamiseks ja enda kaitsmiseks on vajalik

• oskus seksuaalset ahistamist/seksuaalvägivalla riskisituatsiooni ära tunda, • olla teadlik oma õigustest,

• käituda ennastkehtestavalt.

Tähtis on seksuaalset ahistamist märgata ja sellele reageerida (teatada, abi otsida), kaasates võimalusel tunnistajad. Tuleb rõhutada, et vägivalda kogenud inimene ei pea varjama oma tundeid, vägivalda saladuses pidama ega endasse tõmbuma.

154

Kuidas aidata seksuaalvägivalla ohvrit? • Võta aega ohvri kuulamiseks, tee seda mõnes rahulikus kohas.

• Kui ohver on rääkimiseks valinud just sinu, teadvusta, et võid olla üldse ainus, kellelt ohver hetkel on võimeline abi paluma. • Ütle talle aitäh, et ta otsustas sinuga oma muret jagada ja anna endale aru, kui raske tal võib olla sellest rääkida. Samuti teadvusta, et sellist informatsiooni võib olla väga raske kuulata.

• Ütle talle, et usud teda. Inimesele, keda on väärkoheldud

või seksuaalselt rünnatud, on oluline, et teised inimesed teda usuksid. Seda, et inimesed seksuaalvägivalla kohta valetaksid, juhtub väga harva.

• Tee protsessist täpsed märkmed, kuna see on emotsionaalselt väga raske info.

• Toeta teda, öeldes: „Mul on kahju, et see sinuga juhtus“, „Mul on hea meel, et sa julgesid sellest mulle rääkida“, „Ma mõistan, et sellest rääkimine oli sulle raske, aga sa oled tubli, et julgesid abi küsida“, „Ma saan aru, miks sa ennast nii kohutavalt tunned“. • Toetu detailsele infole, mitte ettekujutusele.

• Ütle talle, et tema ei olnud juhtunus süüdi. Ainuke inimene, keda süüdistada, on ründaja, sest vägivaldset käitumist ei õigusta mitte miski.

• Aita tal abi otsida. Ole ta sõber. Ohvritel ei ole kerge juhtunust rääkida. Mine temaga kaasa abi otsima ja paku, et oled kogu selle aja vältel temaga koos. Sellise toetuse olulisust on võimatu sõnadega kirjeldada. Ole tugev ja paku tuge. • Ära luba, et sa ei räägi kellelegi. Lapsed, kes tahavad rääkida ja leiavad kuulaja, kes on valmis vastutust enda

155

peale võtma, küsivad alati vaikimiskohustuse kohta. On tähtis neile selgeks teha, et mõnikord vajab täiskasvanu teiste abi, muidu ei saa last aidata. Õpetajal peab olema vastutustunnet rääkida koolis ainult spetsialistile. Inimene, kes informatsiooni saab, on kohustatud asjast teatama.

• Säilita rahu, ära käitu paaniliselt, järelemõtlematult. Ära tee kiireid, mõtlematuid otsuseid.

• Väärkohtlemise kahtluse korral konsulteeri kooli medit-siinitöötaja, psühholoogi või sotsiaaltöötajaga, kelle juhtimisel saadetakse noor täpsemale uurimisele ja vajadusel turvapaika.

• Väärkohtlemise juhtumist teatab inimene, kes sellest esimesena kuuleb. Kui juhtum leiab aset koolis, siis tuleb teavitada kooli piirkonna politseiprefektuuri lastekaitsetalitust. Kui juhtum leiab aset lapse kodus või väljaspool kodu, siis lapse elukohajärgsesse politseiprefektuuri lastekaitsetalitusse. Erakorraliste juhtumite korral kohe politsei numbrile 110. • Vägivalla ohvri peab suunama abi saama ja talle peab rääkima tema õigustest ja võimalustest tuge saada.

• Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Pärast konsulteerimist spetsialistiga võetakse vastu otsus vanematele teatamisest või mitteteatamisest.

Seksuaalvägivalla korral võib laps või teismeline abi saamiseks pöörduda

• usaldusväärse täiskasvanu poole (lapsevanem, sugulane, tuttav, naaber, õpetaja jne),

• noortega tegeleva spetsialisti poole (kooliarst, psühholoog, sotsiaaltöötaja, noortenõustaja, perearst, õpetaja, naistearst, lastekaitsetöötaja, noorsoopolitseinik),

156

• noorte muredega tegelevate asutuste poole:

• Tartu Laste Tugikeskus (Tartu, Kaunase pst 11–2, www.tugikeskus.org.ee), • Tallinna Perekeskus (Tallinn, Asula 11 www.pk.ee),

• piirkondlikku nõustamis- või kriisiabikeskusesse, • noorte nõustamiskeskusesse üle Eesti (kontaktid leiab Eesti Seksuaaltervise Liidu kodulehelt: www.amor.ee), • laste ja noorte turvakodusse,

• kirjutades Tallinna Perekeskuse nõuandeportaali www.lapsemure.ee.

Telefoninumbrid, kust võib abi otsida:

• lasteabitelefon 116 111, kasutades Skype’i: Lasteabi_116111 (lasteabile võib ka kirjutada või suhelda läbi MSN-i aadressil info@lasteabi.ee), • politsei 110,

• riiklik usaldustelefon 126 (eesti keeles) või 127 (vene keeles), • ohvriabi telefon 658 5087 (üle Eesti),

• eluliini usaldustelefon 655 8088 (eesti keeles) või 655 5688 (vene keeles), • psühholoogilise kriisinõustamise kriisiabi telefon 631 4300 (Tallinn),

• Tallinna ja Maardu laste abi- ja infotelefon 1345,

• Tallinna Perekeskuse lapsemure telefon 655 6088,

• Tallinna Kesklinna LPK laste ja noorte nõustamiskeskuse telefon 620 7342, • Tallinna pere psühholoogilise nõustamise telefon 6314300,

157

Tallinna Laste Tugikeskusest (tel 655 6971, info@lastetugi.ee) on võimalik saada käsiraamatut „Läbimurre“, mis on mõeldud inimestele, kes on lapsepõlves kogenud seksuaalset väärkohtlemist.

Kuidas informeerida teisi inimesi koolis? Ainult kahtluste korral seksuaalse kuriteo kohta ei ole mingit põhjust kooli personalile ega teistele õpilastele juhtunust rääkida. Kui aga on selge, et seksuaalne kuritegu (intsest) on aset leidnud, laps on kodust ära kolitud ja vastavad organid asjasse sekkunud, muutub küsimus informatsioonist aktuaalseks. Täiskasvanu/ õpetaja võib rääkida, et laps ja perekond elavad hetkel üle rasket perioodi ja seetõttu ei ela laps kodus. Lapsele võib pakkuda abi kaaslastele rääkimisel, seda loomulikult ilma küsimuste ja detailideta. Kas see on võimalik ja kuidas see toimub, otsustatakse iga juhtumi korral eraldi. Lasteaias teistele lastele juhtunust ei räägita.

Kui keegi tunnistab, et on käitunud viisil, mida sa pead seksuaalselt ahistavaks või vägivaldseks • Kuula.

• Toeta tema käitumise muutmist.

• Juhi ahistava sisuga kommentaaridele tähelepanu ning mõista need hukka.

• Aita tal mõista, et tema üksi vastutab vägivalla eest, isegi kui tema partner on süüdi suhte muudes probleemides. Vägivald on õpitud käitumisviis, millest saab võõrduda. • Julgusta teda nõustajalt abi paluma. Vägivald ei lõpe niisama.

158

Oodid, oodid, õekene, oodid hoole lõppevada, mure veel vähenevada. Hoolta uuta annetakse, muret musta käänatakse. Hoolt on hobuse võrra, muret musta härja võrra.

159

160

Fr ag me nt elu lin ast Loviise M채nd Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

161

RASKE HAIGUS Ega haigus mööda kive ja kände käi, haigus käib ikka inimesi mööda. Küllap tõbi näeb igasse paika. Haigus ei küsi aega, viletsus ei vaata päeva. Haiguse raskust ei ole võimalik üheselt defineerida. Kooli kontekstis on rasked haigused need, mis mõjutavad õpilase toimetulekut, välimust, käitumist, reaktsioone jm. Sellepärast on oluline, et sellistest haigustest räägitakse kaasõpilastele ja õpetajatele ausalt ja mõistetavalt. Kindlasti on selleks vaja eelnevat kokkulepet haige vanematega.

• Haigusest teada saanud töötaja informeerib klassijuhatajat ja vajadusel direktorit. • Teate tõepärasust täpsustatakse õpilase lähedastega. • Vajadusel koguneb kriisimeeskond.

• Kokkuleppel õpilase vanematega räägitakse haigusest teistele õpilastele/klassikaaslastele. • Õpilane jätkab oma õpinguid juhul, kui ta on selleks võimeline, ja juhul, kui ta ise seda soovib.

• Vajadusel korraldab klassijuhataja koostöös lapsevanematega õpilasele võimaluse rääkida asjast omavahel vastava spetsialistiga (kooli arst, sotsiaalpedagoog, psühholoog).

162

• Õpilasega tekkida võivate kriitiliste olukordade tarbeks

antakse personalile esmaabi- ja toimetulekujuhend.

• Vajadusel tuleb kooliarst/meditsiinitöötaja klassile antud haigusest rääkima.

• Klassijuhataja hoolitseb, et õpilasega säiliks kontakt tema haiguse ajal, viibib ta siis haiglas või kodus. • Õpilase ja tema perekonna soove kuulatakse ja nendega arvestatakse.

Ilukirjandus, mis võib aidata läbi töötada kaaslase raske haigusega kaasnevat keerulist olukorda ja tundeid Noorem kooliiga • Astrid Lindgren. Pöialpoiss Nils Karlsson. Tallinn: Eesti Raamat, 1998.

Keskmine kooliiga

• John Boyne. Poiss triibulises pidžaamas. Tallinn: Fookus Meedia, 2009. (9-aastase Bruno isa asub uude töökohta tööle. Seal avastab Bruno traataia ja selle taga inimesed, kes kannavad triibulisi pidžaamasid.) • Christine Fraser. Sealpool vikerkaart. Tallinn: Olion, 1997. (Teismelised Kirstyl ja Jean kohtuvad haiglas. Kahe tüdruku ellu on tulnud uus sõna - vähk. Neil on vaja palju julgust ja vankumatut usku, et haigusest võitu saada.)

• David Hill. Näeme veel, Simon! Tallinn: Avita, 2001. (Vaimukas ja huumoriküllane, ent samas traagiline lugu viieteistkümneaastasest Simonist, kes põeb rasket haigust – lihasdüstroofiat.) • Eric-Emmanuel Schmitt. Oscar ja Roosamamma. Tallinn: Varrak, 2006. (Oscar on 10-aastane poiss, kes põeb

163

ravile allumatut leukeemiat. Haiglas hakkab ta iga päev kirjutama Jumalale, kus jutustab oma kujuteldavast teismelisepõlvest, abiellumisest, lastest, oma muredest ja rõõmudest.)

Vanem kooliiga

• Christel Zachert. Kohtumiseni minu paradiisis. Tallinn: Kunst, 1995. (Isabell on 15-aastane koolitüdruk, kui arstid avastavad, et tal on vähk. Järgneb aasta täis lootust, meeleheidet, surmahirmu. Ähvardava surma luubi all saavad igapäevased pisiasjad, inimestevahelised suhted uue tähenduse. Isabelli ema Christel kirjutas selle raamatu kümme aastat pärast tütre surma.) • Mare Sabolotny. Kirjaklambritest vöö. Tallinn: Tänapäev, 2007. (HIV=AIDS=SURM, kas see peab alati nii olema?)

Valu võtmise sõnad: Valu uibule, valu oksale, valu lepale, valu lehele, valu puule, valu pakule, valu kivile, valu kannule, valu maale, valu mullale.

164

SURMAJUHTUMID Surm tuleb soovimata, haud hale haudumata. Paljud surmajuhtumid mõjutavad mitmesugusel viisil ka kooli. Surm tekitab ahistust nii täiskasvanutel kui ka lastel, mistõttu surma käsitlemist kiputakse kergesti vältima. Sageli võib õpetaja osutuda ainsaks täiskasvanuks, kelle poole lapsed oma mõtete ja tunnetega pöörduda saavad või julgevad. Isegi siis, kui õpetaja ei ole saanud kriisiabialast ettevalmistust, võib ta olla lastele suureks toeks. Õpetajatel on ainulaadne võimalus hoolitseda laste vajaduste eest – nad tunnevad igat last ja tema isiksust, tunnevad klassi õhkkonda.

Kooli kontekstis vajavad käsitlemist

• kogu kooli puudutavad juhtumid: õpilase või õpetaja/ koolitöötaja surm, mis võib aset leida koolis või ühisüritusel, aga ka väljaspool kooli või koolivälisel ajal, • õpilase või koolitöötaja lähedase surm,

• üldist meedia ja sotsiaalset kajastust leidnud surmajuhtumid, eriti suitsiidid.

Surmaga kokku puutudes vajavad õpetajad ja õpilased

• adekvaatset ja võimalikult kiiret teavet toimunu kohta,

• rituaale, mis annavad turvalised raamid surma reaalsusega silmitsi seismiseks, • võimalusi nii õpilastele kui ka täiskasvanutele juhtumi käsitlemiseks ja mõistmiseks, • võimalust võtta vastu ja pakkuda tuge teistele.

165

Töötajate teavitamine Asjasse puutuvaid töötajaid teavitatakse juhtunust võimalikult kiiresti. Täiskasvanutel on tähtis saada kõigepealt adekvaatset teavet, et nad oleksid valmis õpilaste reaktsioonideks ning juhtunut õpilasrühmades käsitlema. Tuleb hoolitseda selle eest, et need töötajad, kes antud hetkel kohal ei viibi, saaksid samuti võimalikult kiiresti juhtunu kohta infot. Asjakohane teavitamine vähendab kuulujuttude teket ja asjatuid hirme. Koos tuleb kokku leppida, mida ja missugustele õpilasrühmadele rääkida.

Laste teavitamine

Surmajuhtumitest teavitavad lapsi õpetajad, võimaluse korral oma klassijuhataja või mõni lastele tuttav inimene. Õpetajad on eelnevalt saanud informatsiooni direktorilt või kriisimeeskonnalt ja edastavad selle õpilastele vanusele vastavas arusaadavuses. Kindlasti tuleb õpilastele rääkida, mis hakkab edasi toimuma, mida koos kooliga ja mida oma klassis eraldi tehakse. Lapsi ei jäeta pärast surmateadet üksi, nende juurde peab jääma mõni täiskasvanu, hea, kui see on oma õpetaja. Kui õpetaja tunneb ennast ebakindlalt, on hea, kui tal on toeks keegi kriisimeeskonna liikmetest. Kindlasti on oluline, et ka siis, kui lastega räägib keegi kolmas, oleks oma õpetaja ikkagi juures. Õpilase või õpetaja surmast teavitatakse kõiki õpilasi samaaegselt, õpilase lähedase surmast kõigepealt õpilast ja siis vastavalt kokkuleppele õpilase ja tema vanemate/lähedastega kogu klassi.

Lastega rääkimisel pea meeles

• Enda rahulikkus loob turvalise olukorra.

• Räägi kogu tõde otse ühe lausena (võid lauset korrata mitu korda). • Väldi abstraktseid väljendeid, nagu uinunud, puhkama läinud vms, räägi surmast otsesõnu (sõnaga „surm“).

166

• Räägi lastele, mis edasi hakkab toimuma.

• Räägi lastele surma reaktsioonidest ja mõjudest – mõtetest, ka tunnetest. • Lase õpilastel oma tundeid näidata.

• Soovita lastel oma tundeid ja mõtteid jagada vanemate või sõpradega.

• Räägi õpilastele, kelle poole nad võivad vajadusel pöörduda, kui soovivad juhtunust rääkida, ja kust nad võivad välist abi leida. • Võta arvesse õpilaste tausta ja olukorda.

Seejuures peab õpetaja tulema toime ka iseenda stressireaktsioonidega. Kui mingitel põhjustel on raske üksi rääkida, tuleb endale appi kutsuda kolleeg või kriisimeeskonna liige.

Lapsevanemate teavitamine

Tuleb läbi mõelda, missuguseid gruppe asi puudutab, ja kavandada teavitamine vastavalt sellele. Kodusid teavitatakse juhtunust kindlasti kas silmast silma või kirjalikult, aga mitte telefoni teel. Parim viis on saata vanematele direktori/klassijuhataja koostatud kiri, millest selguvad tõsiasjad sündmuse kohta ning edasised meetmed. Kirjas on hea kirjeldada õpilaste normaalseid reaktsioone juhtunuga sarnases olukorras. Vanemate võimalikud küsimused suunatakse juhtumist teavitamise eest vastutavale isikule. Kui vanemad on mures sündmuste mõju pärast lastele, juhatatakse nad võtma ühendust klassijuhatajaga või kellegagi kooli kriisimeeskonnast. Vajadusel viiakse kriisimeeskonna või klassijuhataja poolt läbi lastevanemate koosolek, sest ka nemad võivad vajada tuge oma laste aitamisel.

Meedia teavitamine

Kui meediakanalid on asjast huvitatud, on hea leppida kokku, kes vastutab avaliku teavitamise eest ning kuidas õpetajad vastavad, kui neilt asja kohta küsitakse. Kõige selgem oleks direktori

167

koostatud teade, milles edastatakse sama info, mis vanematele saadetud kirjas.

Kogu kooli puudutavad surmajuhtumid

Ükskõik millise vahetult kooliga seotud inimese surm puudutab kogu kooli. Kui surmajuhtum leiab aset koolis või kooli korraldatud väljasõidul, võtab direktor ühendust politsei ja arstiga. Politsei ülesanne on teate viimine isiklikult omastele. Selle järel võtab direktor ühendust lahkunu perega. Lahkunu vanematega lepitakse kokku tegutsemiskava, kooli funktsioon ning õpilaste ja õpetajate osalemine matustel. Kõikides kokkulepetes toimitakse vanemate soove respekteerides. Juhul kui surmajuhtum leiab aset koolivaheajal või nädalavahetusel, organiseeritakse mälestusrituaalid tagantjärele, kui lapsed on tulnud tagasi kooli.

Teavitamine ja rituaalid

• Teate saanu võtab kohe ühendust direktoriga või kellegagi kriisimeeskonnast. • Kutsutakse kokku kriisimeeskond.

• Direktor kinnitab info ja teavitab juhtunust kooli töötajaid, lepitakse kokku õpilaste teavitamine. • Lipp langetatakse poolde masti.

• Koolipäeva ei katkestata (lapsi koju ei saadeta).

• Kui surmajuhtum leiab aset enne keskpäeva, korraldatakse mälestuskogunemine samal päeval, muidu järgmisel hommikul. Kogunemist ei ole soovitav pidada päeva lõpus.

168

• Mälestuskogunemine algab leinaseisaku ja leinamuusikaga. Sobivasse kohta (nt fuajeesse) on asetatud sissekannete tegemiseks mälestuste raamat, lahkunu foto, lilled, küünal/küünlad (võimalusel musta lindiga).

• Mälestuskogunemisele sobib näiteks direktori kõne, keegi õpilastest esitab sobiva luuletuse, sobiv laul või muusikapala, vajadusel vaimuliku kõne. • Lahkunu lähedased võivad soovi korral mälestusteenistusel osaleda. • Siirdutakse klassidesse, kus õpetaja võtab toimunu lühidalt kokku ja selgitab edasi tegevusi, õpilastel on võimalus küsida ja vajadusel rääkida oma tunnetest ja mälestustest.

Õpilase surm

• Õpilase klassikaaslaseid teavitab klassijuhataja, on hea, kui talle on toeks psühholoog või sotsiaalpedagoog. Teiste klasside õpetajad räägivad juhtunust oma klassidele ise või mõne kriisimeeskonna liikmega koos. • Lahkunu klassis pannakse tema tühjale koolilauale põlema küünal, mille kõrvale asetatakse võimalusel tema foto. Klassijuhatajaga arutatakse, millisel viisil lahkunud klassikaaslast mälestada (mälestuste raamat, luuletus, kiri lahkunule või tema perele, joonistused vms). • Klassijuhataja võtab ühendust lahkunu perekonnaga, et avaldada kaastunnet, informeerida koolis tehtavast ja läbi arutada võimalik koolipoolne abi ning perekonna soovid. Kooli poolt võib koju saata lilled või kaardi, avaldatakse kaastundeavaldus. • Kaasõpilaste kodudesse saadetakse kirjalik teade, kus teavitatakse juhtunust. • Õpilaste ja õpetajate osalemine matustel lepitakse kokku lahkunu omastega.

Kui õpilased on minemas matustele, on koolil soovitav võtta ühendust vanematega ja selgitada välja matuste korralduslik pool. Klassijuhataja räägib lastele, kuidas seal käitutakse ja toimitakse, kuna kõigil ei ole matustel osalemise kogemust. Nooremate

169

õpilaste puhul oleks hea, kui lisaks klassijuhatajale saaksid ka nende vanemad matustel toeks olla.

Õpetaja või koolitöötaja surm

ega. 6. klassi õpilaste Oli tavaline koolipäev, mis muutus ühe hetk ja sõnu otsiv. Ta teatas, ette astus nende klassijuhataja, näost valge märkamatusest jooksis et teel kooli hukkus nende klassikaaslane, kes apilkne ja vaatepilt üle tee, otse ette suurele veokile. Surm oli silm

masendav. onid, oiged, nutt, Klass vakatas. Siis kostusid esimesed reaktsio veel … ohked, küsimused. Juhtunust räägiti veel ja mad lastele võimaluse Kriisinõustaja soovitusel organiseerisid vane üksteise juures ööbida. paaril järgneval ööl väikeste seltskondadena st sündmust tahaks Algul oli mõte küll ehmatav, sest pärast selli selgitusi mõisteti aga, oma last ainult enda lähedal hoida. Pärast tud vestluseid ja et ükskõik kui palju ei pakuta lastele korralda vahel rääkida, et ühine rituaale, on neil ikka veel vaja juhtunust oma sed õhtutunnid kõige kaotusvalu koos üle elada. Ja selleks on hili grit“, 4-5 õpilase sobivamad. Nii korraldatigi mitu väikest “laa ndal madratsitel kaupa oldi kellegi juures kodus, magati põra seni kuni väsimus ja räägiti varaste hommikutundide saabumi roll seejuures oli mõtetest võitu sai ja uni saabus. Täiskasvanu kui oli vaja vastata teha aina uut morssi ja võileibu, olla kohal, useid ja sageli oli kõige küsimustele. Küsimusi oli rohkem kui vast siiramaks vastuseks: “Ma ei tea.” jusel ei tahtnud Klassis oli kaks last, kes ühel või teisel põh u võtta. Nende puhul kodust ära minna ega saanud ka sõpru vast ise olla vajalikuks räägiti eraldi vanematega ja vanemad lubasid vestluspartneriks kuni uinumiseni.

170

Personali hulka kuuluva isiku surm puudutab kogu koolikollektiivi. Käsitlemata jäädes võib see masendada töökaaslasi ja õpilasi pikka aega, eriti kui tegemist on ootamatu või traumaatilise surmaga.

Töötajad lepivad koostöös kriisimeeskonnaga kokku konkreetsed tegevused (kaastundeavaldused, osalemine matustel). • Lahkunud õpetaja klassile leitakse võimalikult kiiresti tugiisik, kes jääb klassiga kogu mälestusrituaalide ajaks ja võimalusel ka edaspidiseks. • Direktor lepib omastega kokku kooli töötajate ja õpilaste võimaluse osaleda matustel.

• Vajadusel teatakse juhtunust kirjalikult kodudesse või kutsutakse kokku lastevanemate koosolek. • Kriisimeeskond arutab läbi vajalike tugiteenuste organiseerimise ja vajaduse järeltöö järele. • Kriisimeeskond hoolitseb lahkunu lähemate kolleegide ja õpilaste eest.

Õpilase lähedase surm

Lähedase kaotanud õpilase jaoks võib argiste toimingute tegemine olla pikka aega raskendatud. Samas on turvatunde taastamiseks oluline, et laps pöörduks tavaellu võimalikult ruttu tagasi ja jätkaks igapäevast rutiini, sest see taastab turvatunde. Vale on soovitada lapsel mõneks ajaks koju jääda, sest seal on oht oma leinaga üksi olla. Õpilasel on parem käia koolis, kuid kindlasti tuleb arvestada häirunud toimetulekuga õppetöös.

Õpilasele lähedase surmast teatamine

Nii ootamatu kui ka ette oodatava surmaga seoses on olukordi, kus õpetaja peab teatama õpilasele vanema, õe, venna või mõne teise lähedase surmast. Juhtunust tuleb alati rääkida tõepäraselt, ausalt ja rahulikult: kes,

171

mis, kus, millal. Eelnevalt peaks hankima nii palju infot, kui vähegi võimalik. Kui on tekkinud alusetud kuulujutud, tuleb vale informatsioon parandada. Olles silmitsi kannatanu tugevate tunnete ja nende väljendusviisidega, on oluline säilitada võime vastutada ja teha raskes olukorras adekvaatseid otsuseid. Lapsed ootavad, et inimest, kes iga päev koolis nende heaolu eest vastutab, võib ka raskes leinas usaldada. Kui asjast rääkimine üksi tundub raske, tuleb appi paluda mõni teine õpetaja, kooli meditsiinitöötaja, koolipsühholoog, tugiisik kriisimeeskonnast või väljastpoolt. Raskete ja šokeerivate teadete puhul tuleb laste reaktsioonidele aega anda. Teadet ei tohi edastada hilisel kellaajal. Vahetult surmateate järel võib lastel esineda tundeelu halvatust või apaatsust surmateate suhtes. Laps võib käituda üsna samamoodi nagu tavaliselt – mängida mänge ja rahulikult tegeleda samade asjadega, millega varem.

Kui teade õpilase lähedase surmast saabub koolipäeval

• Teate saanud töötaja teavitab sellest klassijuhatajat, kes võtab vajadusel ühendust ka kooli direktoriga või kellegagi kriisimeeskonnast. • Teate tõepärasusele leitakse õpilase lähedaste käest kinnitus. • Õnnetuse korral võib teavet kontrollida ka politseist või päästeametist, et lapsele saaks vastata, millal ja kuidas õnnetus juhtus. • Kui juhtunust saadakse teada keset koolipäeva, siis räägivad õpilasele sellest klassijuhataja ja kooli tulnud lähisugulane.

• Kui keegi lähedastest ei saa kooli tulla, siis annab kokkuleppel lähedastega õpilasele juhtunust teada klassijuhataja või mõni teine lapsele tuttav inimene.

172

• Lapsele tuleb surmateade kindlasti kohe üle anda või hoolitseda selle eest, et ta ei kuuleks toimunust juhuslikult.

• Lähedase kaotusest rääkimiseks tuleb kindlasti valida rahulik koht. • Juhtunust tuleb lapsele rääkida võimalikult otsekoheselt ja avameelselt, tuleb anda ausat informatsiooni ja mitte varjata tõde või rääkida poolikut tõde. Info peab olema eakohane pidades silmas lapse vanusega seonduvat maailmamõistmist. • Seletused peavad olema kergesti mõistetavad, seejuures on oluline vastata lapse küsimustest lähtuvalt. • Fraase stiilis „kõik saab korda“ või „aeg parandab haavad“ ei tohi kasutada.

• Kui laps on saanud surmateate, ei jäeta teda mingil juhul üksi ega saadeta üksi koju, tuleb leida keegi, kes hoolitseks lapse eest. • Lapse eest tuleb igati hoolitseda (vaadata, et tal külm ei oleks, pakkuda sooja jooki, vastata ausalt tema küsimustele). • Julgelt võib pakkuda ka füüsilist lähedust: väiksemad lapsed saab võtta sülle, suuremaid embuses hoida. • Normaliseerida tuleb kõiki reaktsioone ja tundeid („see, et sa praegu värised, on loomulik, see on väga raske hetk“, „ma mõistan sinu viha ja see on normaalne, et sa nii tunned“).

• Ei maksa arvata, et kui õpilane on täiesti rahulik ja ei reageeri hetkel ägedalt, siis ta lähedust ei vaja. Igal juhul – last ei tohi jätta üksi seni, kuni ta on kokku viidud pereliikme või lähedasega. • Klassijuhataja räägib juhtunust klassiga, arvestades lähedase kaotanud õpilase ja tema perekonna soove. • Klassijuhataja selgitab klassikaaslastele, kuidas käituda leinajaga.

• Kooli direktor või keegi kriisimeeskonnast teavitab vaja-

173

dusel teisi last õpetavaid õpetajaid.

• Klassijuhataja organiseerib omaste meelespidamise (kaastundeavaldus).

Kui õpilane ise või tema lähedased teatavad juhtunust

• Klassijuhataja räägib juhtunust klassiga, kui selleks on saadud luba õpilaselt/omastelt.

• Õpetaja räägib klassikaaslasetega ja selgitab, kuidas käituda leinajaga.

• Kooli direktor või keegi kriisimeeskonnast teavitab vajadusel teisi last õpetavaid õpetajaid. • Klassijuhataja organiseerib lähedaste meelespidamise (kaastundeavaldus).

Koolitöötaja lähedase surm • Kooli direktor informeerib vajadusel töökaaslasi, olles enne läbi rääkinud leinava töötajaga.

• Kui teade tuleb keset tööpäeva, saadetakse töötaja vajadusel koju, haiglasse või sündmuskohale. • Otsene ülemus räägib töötajaga juhtunust ja tööle naasmisest.

• Töötajaga arutatakse, kas ja kuidas teavitada õpilasi või kas ja kuidas teemat koolis käsitletakse - arvestatakse tema soovi. • Avaldatakse või saadetakse kaastundeavaldus.

• Direktor teavitab õpilasi, kui töötaja peab olema pikemat aega töölt eemal.

174

• Töökaaslased valmistuvad vastu võtma lähedase kaotanud töökaaslast ja aitavad teda igaüks oma oskuste

kohaselt. Peab kindlasti meeles pidama, et leinav töökaaslane vajab rahu ja tuge, mitte vältimatult sõnu. Vahel on kõige toetavam see, kui avaldatakse kaastunnet ja öeldakse, et vajadusel ollakse olemas, aga muidu jätkatakse tavapärase käitumisega.

• Vajadusel leitakse võimalused, et vähendada leinaja töökoormust või korraldada ümber tööjaotus.

Järeltöö Surmaga kaasneb lastel turvatunde kaotus. Turvatunne sisaldab endas emotsionaalset ohutust. Mõned lapsed võivad surmale järgnevatel päevadel olla väga kartlikud, esineda võib rõhutatud valmisolek ohtlikeks olukordadeks - seda nimetatakse hüpersensitiivsuseks. Eriti esineb seda traumaatiliste surmajuhtumite puhul. Ülitundlikkuse põhjustajaks on siis eelkõige trauma, mitte kaotus ise. Kindlasti tuleb tegeleda ka hirmudega. Vahel piisab lapsevanema abist, kuid mõnikord võib tarvis minna professionaalset sekkumist. Oluline on õpilase psüühilise seisundi jälgimine ja vajadusel toetamine. Kool saab olla abi vahendaja (psühholoogiline ja sotsiaalabi, leinalaagrid jne), tehes koostööd kohaliku omavalitsuse, lastekaitse, kohaliku kirikukogudusega. Oluline on teha koostööd õpilase perega. Kogu kooli puudutavate surmajuhtumite puhul on õpilastele vaja võimaldada psühholoogi tuge. Järgneval päeval tuleks tagada tugipersonali kohalolek koolimajas – n-ö valve. Samuti võiks kool vahendada infot edasise psühholoogilise abi kohta. Laste valmisolek toimetulekuks on erinev. Mõnedel lastel võtab toimunu omaksvõtt rohkem, teistel vähem aega. On lapsi, kellel võivad järelmõjud avalduda isegi aastaid pärast juhtunut, seda eriti vanemate surma järel. Ka kaudselt surmajuhtumiga kokku puutunud lapsed võivad reageerida ja erinevaid hirme väljendada veel palju hiljem. On tähtis, et õpilase individuaalseid leinareaktsioone aktsepteeritakse ja toimetulekut jälgitakse pikema aja jooksul.

175

Tugipersonal koostöös kriisimeeskonnaga hoolitseb, et toetust ja abi pakutakse kõigile, kes seda vajavad: • lähedase kaotanud õpilasele,

• klassile, mille õpilane või klassijuhataja suri, • teistele sõbragruppidele,

• õpilast õpetanud õpetajatele ja ülejäänud koolitöötajatele,

• õpilastele, kes ei puutunud küll lahkunuga lähedalt kokku, kuid on sündmusest häiritud, • omastele (info andmine võimaliku abi kohta),

• koolitöötaja surma korral lähedastele töökaaslastele, üle. jäänud personalile (eriti traumaatilise surma järgselt) ja õpilastele, kellele antud isik oli eriti tähtis.

On tähtis, et õpilasi julgustatakse küsima ja aidatakse juhtunu üle arutleda. Ka vaikne lein peab olema lubatud. Lisaks vestlusele tuleks surma käsitlemisel kasutada abiks ilukirjandust, luulet, loovat kirjutust, rollimänge, joonistamist ja muusikat.

Õpetajat võivad aidata järgmised juhtnöörid

• Et valmis olla surmaga kokku puutunud lapse või teismelise aitamiseks, tuleb teada ka oma personaalseid eeldusi st oma enesetunnetust, oma reageeringut surmale, ängile ja psüühilisele valule. • Lapsed hindavad väga, kui nende reaktsioone ja mõtteid igati respekteeritakse. • Kui leinaja tahab oma kaotusest rääkida, piisab ainult kuulamisest ja empaatiliselt vastamisest, et emotsionaalset pinget vähendada. Nõuandmine ei ole alati vajalik.

176

• Oluline on lasta lastel oma tegelikke tundeid ventileerida. Tihtipeale varjatakse perekonnas oma tõelisi tundeid teiste liikmete eest, kartes neile haiget teha. Mõnikord on

vaja abistada last, saamaks üle tema murest teiste pereliikmete pärast.

• Mida nooremad on lapsed, seda rohkem vajavad nad abi igapäevases elus, seda ka surmaga seotud formaalsuste täitmisel. • Õpetaja saab soovitada professionaalset abi, kui selleks on õige aeg, oma õpetaja soovitusi võetakse tõsisemalt. Vaata ka peatükke lapse lein ning kriisi kulg ja kriisiabi.

mureneb mure AJA

kulunud hammaste all

Sirje Kadalipp

177

SUITSIIDIOHT JA SUITSIID Suitsiid on bioloogiliste, geneetiliste, psühholoogiliste, sotsioloogiliste, kultuuriliste ja keskkonnategurite keerulise vastasmõju tagajärg. Hinnangute järgi sooritab maailmas aasta jooksul suitsiidi üks miljon inimest, mis asetab suitsiidi paljudes maailma riikides kümne enam levinud surma põhjuse hulka. Eestis sooritab suitsiidi iga päev üks kuni kaks inimest. Lähtudes 2000.– 2009. aasta statistikast, on nende hulgas igal aastal keskmiselt kaks 10–14-aastast ja kaksteist 15–19-aastast noort. Eksperthinnangul on suitsiidikatse sooritajaid kümme kuni kakskümmend korda rohkem kui enesetapu tegijaid. Arvatakse, et tegelikult on need numbrid veel suuremad. Suitsiid ei ole isoleeritud nähtus, vaid selle mõju laieneb kogu ümbruskonnale. Kui õpilane, koolitöötaja või lapsevanem võtab endalt elu, puudutab see ka kooli. Kui laps teeb suitsiidikatse või sooritab enesetapu, tuleb sellega koolis kindlasti tegeleda.

Enesehävitamine ilmneb lapseeas tihti erikujul kui täiskasvanuna. Seda ja sellega kaasas käivat masendust on isegi raskem tuvastada. Masendunud laps pole sageli vastupidiselt ootustele apaatne, vaid küllaltki aktiivne ja erutunud ning pigem keskendumisraskustega. Noorte enesetapu mõtetesse tuleb suhtuda väga tõsiselt. Alati ei ole küsimus soovis surra, vaid abituse ja lootusetuse tundes. Noore kogemusmaailm ja oskamatus lahendada probleemolukordi võib tavalisena tunduva olukorra muuta üle jõu käivaks. Suitsiidiriskiga ja haavatava isiku kindlakstegemine, ennasthävitavat käitumist põhjustava olukorra mõistmine ja tõhusa sekkumisviisi kujundamine on ennetustegevuses kõige olulisemad ülesanded.

178

Suitsiidimõtetest või -kavast rääkiva inimesega kokku puutudes peab tarvitusele võtma kõik ettevaatusabinõud. Kõiki enesekahjustamise ohte tuleb tõsiselt võtta. Kui inimesel on suitsiidimõtted, tuleb nendega otsekohe tegelema hakata. Ohtlik müüt on uskuda, et inimene, kes räägib suitsiidist, ei soorita seda. Tegelikult annab 80 protsenti enesetapjatest enne suitsiidi oma kavatsustest verbaalseid või käitumuslikke märke.

Riskifaktorid ja ohuolukorrad

Üldteada riskifaktorid suitsiidisurmade baaspõhjustena on • sotsiaalne stress,

• perekonnaprobleemid (konfliktsed peresuhted, lahutus),

• probleemid sotsiaalsetes suhetes ja toetussüsteemis (õnnetu armastus, reetmine eakaaslaste poolt, tõrjutus), • madal sotsiaalmajanduslik staatus ja haridustase, • perekonnas/suguvõsas esinevad vaimuhaigused,

• perekonnas/suguvõsas esinenud suitsiidid või enesetapukatsed, • tugevad psüühilised või füüsilised traumad, sh väärkohtlemine, • isiklikud kaotused,

• psüühikahäired (depressioon, isiksushäired, skisofreenia, meeleoluhäired, ärevushäired, käitumishäired ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine), • väärtusetuse ja lootusetuse tunne,

• seksuaalse orientatsiooni probleemid (nt homoseksuaalsus), • isikupärane etteaimamatu käitumine, • ülitundlikkus,

• häirunud otsustusvõime (impulsikontrolli puudumine ja ennasthävitav käitumine),

179

• kehvad toimetulekuoskused,

• kehaline haigus ja krooniline valu,

• kokkupuuted teiste inimeste suitsiidiga,

• enesekahjustamise võimalus kergesti kättesaadavate vahendite tõttu (nt tulirelvad kodus), • õnnetused ja vägivaldsed sündmused (sõda, looduskatastroofid).

Suitsiidi risk on kõige suurem teismeeas, aga esineb ka nooremate laste hulgas. Enesetapp on neli korda rohkem levinud poiste kui tüdrukute seas. Erilise riskigrupi moodustavad üle viieteistkümne aastased poisid. Noorte suitsiidiriski suurendavad koos negatiivse stressiga alkoholi ja narkootikumide tarvitamine.

Kõige olulisemad riskifaktorid on • varasemad suitsiidikatsed,

• püsiv enesekahjustamise mõte ja/või tegevused, • kindel suitsiidiplaan,

• suitsiidi ettevalmistused.

Järelikult on suitsiidirisk kõige suurem, kui inimesel on olemas vahendid, võimalused ja täpne suitsiidi teostamise plaan ning tal puuduvad suitsiidi takistavad asjaolud.

Suitsiidi plaanivad isikud kannatavad sageli suuremate ebasoovitavate keskkonnategurite mõju all kui nende kaaslased. Depressiivsusega koos esinedes suurendavad need eluraskused suitsiidi tõenäosust. Tegelikult on elumuredega kokku puutumisest tekkiv lootusetuse tunne isegi tugevam suitsiidiennustaja kui ainult depressioon üksi. Hinnanguliselt on enam kui 90 protsendil suitsiidi tegijatest psüühikahäired, 60 protsenti on suitsiidi ajal depressioonis.

180

Laste suitsiidile kalduvus väljendub raskustes probleemide lahendamisel, stressiga toimetulekul ja emotsioonide ning tundmuste avaldamisel. Mõnel juhul võib ennasthävitava käitumise taga peituda kaaslaste negatiivne suhtumine. Teismeliste suitsiidikatsed on sageli seotud alandavate kogemustega, nagu suutmatus toime tulla akadeemiliste nõudmistega, ebaõnnestumised õpingutes ja kooli-, pere- või romantilistes suhetes. Üks noorte suitsiidi mõjutav faktor on mõne tuntud isiku, noore isikliku tuttava või lähedase suitsiid. Just noorte hulgas on levinud ka suitsiidide kuhjumise fenomen (kobarsuitsiid). Laialt avalikustatud suitsiidikatse või suitsiid võib viia sama identiteediga rühma liikmete enesehävitusliku käitumiseni, mis matkib enesetapu sooritanud isiku elustiili või isikuomadusi. Mitmed uuringud toetavad just koolides tehtava laste ja noorte enesetappude ennetuse tähtsust. Suitsiidinakkuse suhtes on lapsed eriti altid, sest neil puudub surma lõplikkuse tunnetus. Enesetappu võidakse tajuda isegi kui kuulsakssaamise viisi. Laste puhul eelneb suitsiidile tavaliselt korduvaid demonstratiivseid enesetapukatseid. Lapsele on loomuomane tung elada. Murede ja ummikteede korral hakkab ta oma käitumisega „appi karjuma”, kui lähisuhetes on midagi, mis takistab rääkimast. Veel enne enesetapukatseid võib lapsega lähedalt kokku puutuv inimene märgata olulist käitumise muutumist: kohusetundlik muutub täiesti ükskõikseks, rahulik kergesti ärrituvaks, ka vägivaldseks, seltsiv enesessetõmbunuks. Meeleolude kõikumine on äärmuslik ja justkui seletamatu, käitumine demonstratiivne kuni põhjendamatu eufooriani. Tõsine ohusignaal on korduvalt sõnades väljendatud soov loobuda elust, hulganisti väikseid kirjakesi sõnumiga: mind pole vaja.

181

Ühel koolipäeval leidis õpetaja vahetunni ajal klassiruumi tuulutades, et mingi paberitükike on jäetud lauale vedelema. Täiesti tavaline valge salvrätik. Õpetaja tahtis selle juba prügikasti visata, kui märkas, et sinna oli kirjutatud: “Mind pole kellelegi vaja. Tapan ennast ära.“ Õpetaja ehmatus oli suur. Päeva jooksul oli klassiruumis käinud mitmeid erinevaid klasse, käekiri oli halvasti loetav. Mida teha? Õpetaja läks kirjaga õppealajuhataja juurde. Koos otsiti üles eesti keele õpetaja, kuna tema tunneb laste käekirjasid kindlasti kõige paremini. Vaadati läbi hunnikute viisi kirjandeid ja kontrolltöid. Ring hakkas järjest rohkem koomale tõmbuma ja tänu ühe tähe omapärasele kirjutamisviisile leiti arvatav kirja kirjutaja üles. Kaaslastelt selgus, et kahtlustatav poiss lahkus poole päeva pealt koolist, ka tema telefon oli välja lülitatud. Klassijuhataja võttis ühendust lapsevanematega ja koos arutati läbi tegevuskava. Õnneks jõudis poiss koju. Nähes murelikke vanemaid, oli ta üsna hämmeldunud. Jutuajamise käigus selgus, et ta oli tahtnud vaid nalja teha. Ta ei viitsinud enam koolis olla ja kirjutas lihtsalt sellise kirja ning lahkus koolimajast. Ta ei osanud ette kujutada, millised tagajärjed sellisel naljal võivad olla. Hiljem lapsega vesteldes mõistis klassijuhataja siiski, et kõik päris nii lihtne ei olnud. Poiss tunnistas muu jutu sees, et ta tunneb ennast klassis natuke tõrjutuna ja tahaks olla rohkem aktsepteeritum, kui ta seda on. Tegemist ei olnud kiusatud ega tõrjutud lapsega, pigem vastupidi. Siiani oli jäänud tunne, et ta on hästi seltskondlik, tal on oma sõbrad, ta on hea huumorimeelega, õpib hästi. Aga laps ise tundis teisiti ja ta tahtis tegelikult näha, kuidas klass reageerib, kui ta sellise kirja jätab ning koolist lahkub. Koostöös vanematega sai lugu hea lõpu. Kindlasti tänu sellele, et näiliselt väiksele naljale reageeriti, sai olukord lahenduse juba eos.

182

Märgid enesetapu ohust lastel Enamasti on eelnevalt märke, mis viitavad lapse kõrgendatud vajadusele saada toetust ja mõistmist. Olgu siis tegemist üksindustundega, sõltuvusainete tarbimise, lähisuhete defitsiidi, sagedase ebaedu kogemuse, pilkealuseks olemise või veel mõne asjaoluga. Tegu on nõnda raske koormaga, et valdavateks tunneteks kujunevad meeleheide, lootusetus, üksindus. Samas ei pruugi need märgid alati viia suitsiidini.

Ohumärgid lapsel võivad olla • eelnev enesetapukatse,

• enesetapust rääkimine või sellega ähvardamine,

• enesetapu plaanimine (nt oma asjade ärakinkimine),

• sage surmast rääkimine (surma ja vägivallateemade käsitlemine),

• kellegi tundmine, kes on teinud enesetapu või selle katse,

• samastumine kellegagi, kes on teinud enesetapu (sõprusringkonnas on juhtunud enesetapp, vaatab sarnast filmi või loeb sellest),

• hiljuti kaotuse läbielamine (lähedase surm, sõpruse katkemine, riid, pettumus inimsuhetes, ebaõnnestumise tunne), • alkoholi, ravimite ja narkootikumide kuritarvitamine, • raskused kodus, koolis ja/või sõprade ringis, • muutused sotsiaalse käitumise harjumustes,

• endasse, oma tuppa, arvutisse jms sulgumine, suhetest hoidumine, • minapildi häirumine,

• üle jõu käivad elusündmused, millest ei tundu olevat väljapääsu, (puudub jõud nendele probleemidele lähe-

183

neda, võimalused probleem lahendada, veendumus, et surm on ainuke väljapääs),

• ülerõhutatud nõudmised, mille tagajärjeks on liiga suur enesekriitika, • nõrk impulsi kontroll (impulsiivne või vägivaldne käitumine), • ootamatud või sagenenud juhuslikud seksuaalvahekorrad, • iseenda hooletusse jätmine,

• tööviljakuse või õpiedukuse alanemine, • muutused une- ja söömisharjumustes,

• soov isiklikud asjad korda seada, probleemid ära lahendada või heaks teha teistele tehtud ülekohus, • ebatüüpiline huvi teiste tundmuste vastu, • äkiline meeleolu paranemine pärast depressiooniperioodi.

Oma käe läbi elu lõpetamine võib olla impulsiivne, kuid suitsiidi võidakse kaaluda ka pikka aega. Paljud enesetapule kalduvad isikud saadavad oma enesehävituslike kavatsuste kohta nii- või naasuguseid verbaalseid või käitumuslikke sõnumeid. Enamik neist avaldavad oma mõtteid vähemalt ühele inimesele või helistavad kriisitelefonile või arstile, mis on märk ambivalentsusest, kõhklustest, kas tappa või mitte tappa. Ohtlikemaid perioode on aeg vahetult pärast kriisi või kui inimene on pärast suitsiidikatset haiglas. Nädal pärast suitsiidikatset on inimene eriti õrn ja enesekahjustamise ohus. Kuna tuleviku käitumise üks ennustaja on mineviku käitumine, on enesetappu proovinud inimene sageli jätkuvalt ohus.

184

Enesetapu ennetus koolis Pere, sugulased ja sõbrad moodustavad esmase sotsiaalse tugivõrgustiku, mis aitab toime tulla noore üksinduse, abituse ja lootusetuse tundega ning raskustega. Kool on tugivõrgustiku tähtis osa.

Kuidas kool võiks olla noortele abiks, kui ilmnevad enesetapumõtted? • Noorte enesetapumõtetesse tuleb alati suhtuda tõsiselt.

• Noorega tuleb kohe rääkida, kui on avastatud olukord, mis seda nõuab. • Tuleb leida keegi, kellesse noor usub, sest temale võib ta rääkida probleemist, millest teistega ei räägi.

• Enesetapuplaanidega seotud tunnetest ja mõtetest rääkimine leevendab noore üksinduse, abituse ja lootusetuse tunnet. • Võib pakkuda toeks iseennast, et koos mõelda probleemide üle, aga samas ei tohi proovida neid ise lahendada. • Tuleb võtta ühendust lapsevanematega.

Kui konkreetses ohuolukorras ei saa lasta õpilasel üksi jääda • Võta ühendust asjatundjaga, kes valmistab ette võimaliku haiglasse suunamise. • Lase inimesel, keda laps usaldab, tema eest hoolt kanda, kuni muu abi on saabunud.

Enesetapukriisi käsitledes on esmased ülesanded • Ole rahulik ja toetav.

• Ära ole hinnanguline, ära mõista hukka, ära kiida heaks.

185

• Julgusta eneseavamist, väljarääkimist.

• Tunnista suitsiidi kui ühte võimalikku valikut, aga ära normaliseeri seda.

• Kuula aktiivselt ja julgusta positiivselt enese eest hoolitsema. • Hoia protsessi fookuses „siin ja praegu“.

• Kui on võimalik, siis eemalda ohtlikud suitsiidivahendid.

Kindlasti tuleb kontakteeruda vanematega. Samuti tagada, et õpilase seisundit hinnatakse adekvaatselt ning antakse vajalikku abi ja toetust, enne kui ta kooli tagasi tuleb. Oluline on, et pärast kooli naasmist suhtutaks temasse hästi ja toetavalt. Teismeliste enesetapukriisi käsitlemine muutub veel tähtsamaks, kui tegemist on ainete kuritarvitamise, isiksushäire, impulsiivsuse ja probleemsete suhetega. Raskematel juhtudel peab suitsiidist mõtlevat teismelist kogu aeg jälgima. Kui perekond ei ole võimeline sellisel tasemel järelevalvet pakkuma ja teismelise üle puudub kontroll, tuleb noor haiglasse paigutada, et oleks võimalik talle adekvaatset tähelepanu ja hoolitsust pakkuda.

Kuidas käituda, kui suitsiid on toimunud?

186

Sageli tahavad kaasõpilase suitsiidiga kokku puutunud õpilased sellest sündmusest rääkida, et mõista, mis juhtus. Koolis organiseeritud nõustamine leinagrupis võib olla efektiivne enesetapukriisi lahendamise meetod, mis aitab õpilastel toime tulla sõbra või kaasõpilase kaotusega. Selline käsitlus võib aidata karmi reaalsusega toime tulla, toetab kohanemist õpilase kaotanud koolikeskkonnaga ja häälestab elu positiivselt jätkama. Kuna kaaslased on haaratud segastest kaotuse, valu, viha ja frustratsiooni tunnetest, peab tähelepanu pöörama nende endi potentsiaalsetele suitsiidimõtetele ja -kavatsusele. Mõne lapse enesetunne võib olla pärast kaaslase või sõbra suitsiidi väga raske, vajadusel peaks lapse suunama nõustaja või psühholoogi jutule. Enesetapp puudutab alati kogu kooli kollektiivi. Alati tuleb lapse koduga kokku leppida, kuidas edasi toimitakse.

Tegevused, kui kooli on jõudnud teade koolipere liikme enesetapust: • info direktorile – kriisirühmale,

• info kooli personalile, kogu kooli kollektiivi töötajad peavad teada saama noore enesetapust enne, kui räägitakse õpilastele, • juhised õpetajatele, kuidas ja mida õpilastele edastada, • info õpilastele,

• kiri vanematele juhtunust ja võimalikest laste reaktsioonidest ning juhtunu käsitlemisest koolis, saadetakse vähemalt lahkunu klassi kodudesse, • eriline tugi ja järelevalve pealtnägijatele ja lähematele sõpradele, sama oluline on tähelepanu pöörata lahkunu “vaenlastele”, • arutelud klassides,

• mälestamine koolis ja klassis,

• direktor lepib vanematega kokku koolipoolsed tegevused ja matustel osalemise, austades sealjuures vanemate soove, • vajadusel järeltöö õpilaste ja koolipersonaliga.

Kui enesetapp või enesetapukatse toimub tundide ajal:

• kantakse hoolt selle eest, et õpilased ei pääseks sündmuskohale või lahkuvad sealt kohe, • tagatakse, et keegi õpilastest ei jääks üksi,

• kutsutakse kiirabi, politsei ja kooli kriisirühm, • surmateate viib koju politsei või arst,

• seejärel võtab koduga ühendust kooli direktor,

• kriisimeeskond korraldab sündmust vahetult pealt näi-

187

nud õpilastele ja õpetajatele psühholoogilise esmaabi võimaluse,

• kriisimeeskond koostab edasise tegevusplaani kogu koolile.

Kui enesetapp on toimunud koolivaheajal, organiseeritakse mälestusrituaalid tagantjärele, kui lapsed on tulnud tagasi kooli. Enesetappu on kindlasti vajalik õpilastega käsitleda. Noorte enesetapu puhul on tähele pandud näidismõju eakaaslastele. Eriti tähtis on esile tõsta seda, et keegi ei pea oma eluprobleemidega üksi olema, vaid et abi on kogu aeg saadaval. On tähtis ära hoida enesetapu ja surma idealiseerimist kangelasliku lahendusena. Noore enesetapukatse järel on oluline olukorda jälgida. Osa õpilastest ja samuti õpetajatest võib mitme kuu vältel vajada tuge (individuaalset või grupiteraapiat).

Klassijuhatajale

• Anna informatsiooni toimunust. Anna tõene ülevaade juhtunust, räägi vaid teadaolevaid fakte. • Püüa jääda oma väljendustes rahulikuks ning kirjeldada juhtumit selgelt ja lihtsalt.

• Kui sul on mingitel põhjustel raske üksi rääkida, kutsu endale kindlasti appi kolleeg või kriisimeeskonna liige. • Anna aega reageerimiseks ja küsimuste esitamiseks.

• Laste reaktsioone ja mõtteid tuleb igati respekteerida.

• Enesetappude korral on kõige tähtsamaks julgus rääkida vastuolulistest emotsioonidest ning häbi- ja süütunnetest. Kõiki tundeid tuleb aktsepteerida.

188

• Julgusta õpilasi juhtunust rääkima. Sageli tahetakse kriisiolukorrast korduvalt rääkida ja küsida samu küsimusi, sest toimunut on raske omaks võtta. Julgusta lapsi rääkima nii juhtunuga seotud faktidest kui ka oma tunnetest. Vajadusel leppige kokku ajad, millal te koolipäeva jooksul

juhtunust räägite.

• Säilita klassis tavapärased reeglid. Toeta õpilaste igasugust tegevuslikku aktiivsust (nt klassi koristamine ja muud rutiinsed tegevused). See süvendab kokkukuuluvus- ja turvatunnet ning aitab taastada kontrolli tunnete üle. • Muuda ajutiselt õppekava. Pärast traumaatilisi sündmusi on õpilastel raskusi keskendumise ja mäluga ning alaneb õpivõime. Kontrolltööd tuleks mõned päevad edasi lükata. Ka kodutöid võiks mõneks ajaks vähendada. • Ole tähelepanelik riskiõpilaste suhtes. Kõrgenenud riskiga õpilasteks võivad olla kannatanu õed-vennad, lähedased sõbrad, tugevaid emotsionaalseid reaktsioone ilmutanud lapsed, sündmuse pealtnägijad, need, kel on peres probleeme või on kaotanud pereliikme, depressiooniilmingute või suitsiidikalduvustega õpilased. Nad võivad vajada individuaalset psühholoogilist esmaabi. • Ole tähelepanelik ka teiste õpilaste ja koolitöötajate suhtes. Räägi oma tähelepanekutest, vajadusel korraldab kriisimeeskond psühholoogilise esmaabi osutamise.

• Toeta õpilasi enesekontrolli taastamisel. Tugevad tunded on kriisiolukorras loomulikud. • Räägi õpilastele suhtlusest ajakirjanikega. Selgita, et nad ei pea andma ühtegi intervjuud ega vastama ajakirjanike küsimustele ilma vanemate loata.

• Hoia kontakti teiste õpetajate, kooli personali ja lastevanematega. Tähtis on teada, kuidas õpilased kriisiolukorras hakkama saavad mitte ainult koolis, vaid ka kodus ja väljaspool. Nii mõnigi õpilane võib vajada spetsialisti abi. Vanemadki vajavad juhtnööre. • Ole oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Mida enam täiskasvanud annavad eeskuju, kuidas olla asjatundlik, probleeme lahendav ning samas kaastundlik ja hooliv, seda enam on ka lapsed võimelised käituma adekvaatselt.

189

• Ole teadlik oma reaktsioonidest ja hoolitse ka enda eest. Lubatud on näidata oma tundeid, kuid mitte kaotada kontrolli. Ära jää üksi, parem räägi kolleegidega, jaga oma tundeid ja mõtteid, vajadusel otsi abi spetsialistidelt.

• Väga oluline on, et koolielu läheks võimalikult kiiresti normaalset rada pidi edasi. Ei ole soovitav suuri ümberkorraldusi teha ega lasta lastel, keda see kõige lähemalt on puudutanud, üksinda koju jääda. Neil on kõige parem olla tavalises koolikeskkonnas. • Kui suitsiid on leidnud aset kodus, võib olla võimalik, et leinaja on samas ka lahkunu leidja. Sellest traumaatilisest kogemusest tulenev ängistus ja piinavad mälupildid jäävad leinajaga tihtipeale pikaks ajaks. Siis on sageli vajalik professionaalne abi.

• Kui enesetapp on juhtunud koolivaheajal, organiseeritakse mälestusrituaalid tagantjärele, kui lapsed on tulnud tagasi kooli. Vaata ka peatükke lapse lein ning kriisi kulg ja kriisiabi.

Suhtlemine meediaga suitsiidi korral

Suitsiidi kajastamine meedias on juba iseenesest konfliktne, kuna ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.5 kohaselt tuleb enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tõsiselt kaaluda. Suitsiidijuhtumi puhuks peab olema valmis meediaga suhtlemise plaan. Selles plaanis peab olema meediale tungiv soovitus mitte ülistada, imetleda või dramatiseerida surma, et ära hoida võimalikku suitsiidi nakkamist. Kui ei ole võimalik mingitel põhjustel (lapse huvidest lähtudes, perekonna soove arvestades, juhtumi uurimise huvides) ajakirjandusele veel infot anda, tuleks seda ka selgelt põhjendada.

190

kõndida kaasa ei mööda ei vastu ei saa Sa aastate tagant kurbuse kõnniteel käin igahommikust rada mälestuste mäe harjalt vaatled nooreks jäänd pilguga Sinuta jätkuvat elu kurde ja kortse aeg pole saanud Su palgele lisada need kibedad jooned on see eest topelt minu näol ja südame sees Sinu loobutud elu miksid ja oleksid komistuskivideks kurbuse kõnniteel

***

191

soolaste lumehelvestena pühib talvetuul pisarad mu põselt helbeid tuleb aina juurde ja juurde kuni neist saab hang minu poja haual kõrvetavas igatsusevalus on söestunud mu sisemus mõõtmatu tühjus peab allesjäänud kesta kuidagi ära mahtuma *** nukra päeva päikesepaiste ei tundu kohatu kui võtta see vastu leebe lohutusena kurva päeva vikerkaar ei näi sobimatult ilus kui mõista, et see on lepituse sild andestuseni Sirje Kadalipp

192

LAPSE LEIN

sulgede sahinal teel lumeluiged helveste helinal ligineb talv inglitiibade tuult sa ei kuule veelgi vaiksem on inglite samm pika pimeda raviks las sajab valgeks sadagu m천tete sein kaitsva pilgu all tasasel rajal selja taha j채채b s체gavaim lein Sirje Kadalipp

193

Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon, mille eesmärk on samm-sammult kohaneda muutustega. See on emotsionaalne vastus kaotusele, mis sisaldab nii kurbust, meeleheidet, viha kui ka igatsust. See on pikemaajaline protsess ja loomulik osa elust. Leinamine on oma sisemise leinatunde väljendamine väljapoole. See on leina kultuuriline, traditsiooniline ja rituaalne väljendus.

Psüühiliseks traumaks nimetatakse kaotusi ja elujuhtumeid, mis jäävad tavakogemusest väljapoole. Traumade puhul ei tööta tavalised toimetulekumehhanismid, mida oleme harjunud kasutama eluprobleemidega hakkama saamiseks. Meie turvalisusetaju on rängalt kannatada saanud. Trauma puhul võivad tunded blokeeruda - parem on mitte tunda, mitte mõelda tunnetest. Raske on juhtunut meenutada ja läbi töötada. Kaotused laste ja noorte elus ei ole seotud ainult lähedase inimese, sõbra või lemmiklooma surmaga, vaid ka olulistest asjadest, inimsuhetest või olukordadest ilmajäämisega. Kuna enamikule kriisidest ja elumuutustest järgneb lein kui psühholoogiline protsess, siis saab paljusid leina tunnuseid ja toimetulekuvõimalusi avaramalt vaadata. Iga kriisiga kaasneb muutus. Kui pingeid või üleelamisi ei töötata läbi, kui laps jääb üksi ja ilma eakohasest toetusest, võib see viia raskusteni edasises arengus. Kui kriis läbitakse edukalt, tugevdab see isiksust ja laps areneb uuele etapile.

Lapse leina eripärad, võrreldes täiskasvanu leinaga

Lein puudutab last tugevamalt, kuna tema isiksus ei ole veel välja kujunenud. Leinamine põimub lapse puhul arenguprotsessidega niivõrd, et võib osutuda keeruliseks hinnata, millal lõppeb leinamine ning jätkub loomulik areng.

194

• Lapse lein võib olla varjatud – laps jätkab oma igapäevategevusi, nõnda et täiskasvanutel võib jääda mulje, et lapsele ei lähe lähedase surm üldse korda. Näiteks võivad nad keskenduda oma igapäevarutiini, et leida lohutust, või kasutavad fantaasiat, et toime tulla äkilise kaotusega.

• Laps leinab väikeste koguste kaupa: ta võib oma kurbust välja näidata üsna lühiajaliselt, vahepeal tegeleda igapäevaasjadega, nagu poleks midagi juhtunud ning seejärel jälle kurvaks muutuda. • Lapse lein võib kesta kauem kui täiskasvanul. Kohe pärast kaotust tunduvad lapse reaktsioonid olevat vähem intensiivsed, kuid leinaprotsess, mille käigus laps läbib erinevad leina etapid, on ajaliselt pikem. • Lapsel on piiratud sõnaline väljendusoskus. Kui täiskasvanu suudab oma tundeid sõnadesse panna, siis lapsel on palju piiratumad võimed end verbaalselt väljendada. Laps võib leina välja näidata hoopis mingi teistsuguse käitumisega. Laps ei oska oma tundeid niimoodi analüüsida nagu täiskasvanu. Mida noorem laps, seda vähem on tal sõnavara oma seisundite kirjeldamiseks. • Laps pöördub erinevate arenguetappide jooksul „vana“ kaotuse juurde jälle tagasi, sest tal on vaja seda vastavalt vanusele uuesti integreerida.

Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed sageli ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid: • täiskasvanud pereliikmed on ise leinas ja neil puudub energia lapsega rääkimiseks ja tema toetamiseks, • lapse lein avaldub erinevalt täiskasvanu omast, mistõttu tema seisundist ei osata aru saada,

• lapsed soovivad täiskasvanuid säästa, mistõttu ei räägi ja püüavad üksi toime tulla. Nad võivad hakata ise hoolit-

195

sema inimeste eest, kes peaks tagama nende põhilise turvatunde,

• lapse lein võib jääda tähelepanuta – täiskasvanud võivad ekslikult arvata, et laps ei mõistagi kaotuse sügavust ja ei leina, kui ta kaotuse järel naerab, mängib ja teeb oma igapäevaseid toimetusi edasi. Täiskasvanud, kes soovivad aidata leinavat last, peaksid esmalt leina mõistma lapse seisukohalt.

LAPSE REAKTSIOONID LEINALE Tavalisemad vahetud reaktsioonid • Šokk, kahtlus, eitamine – „See pole tõsi!“ – leinasõnum võetakse küll vastu, aga selle tegelikku tähendust ei suudeta mõista. • Hirm ja vastupanu – „Ära räägi sellest!“ – segadus asjaoluga, millega pole varem kokkupuudet olnud. • Apaatia ja tundeelu halvatus – ükskõiksus ümbritseva suhtes, tunded võivad ilmneda tunduvalt hiljem, see on normaalne.

• Kõik jätkub endistviisi – „Kas ma võin mängima tagasi minna?“.

Hilisemad reaktsioonid

• Füüsilised ilmingud: söögiisu puudumine, unehäired, enureesijuhtumid, psühhosomaatilised valud (kõhu-, peavalu), pidevad haigestumised.

196

• Ängistus ja hirm, mida põhjustab eeskätt turvatunde kadumine.

• Regressiivne käitumine – pöördumine nooremale lapsele omase käitumise juurde.

• Viha lahkunu vastu, nt miks ta sõitis nii kiiresti, et sai surma, miks ta mu maha jättis jne.

• Viha teiste inimeste suhtes – miks nad ei teinud midagi aitamiseks jne. • Viha enda vastu – miks ma ei olnud kohal jne.

• Asendamine – lahkunu asemele väga kiire teise inimese otsimine, kelle külge klammerduda

• Lahkunu matkimine ja temast mõtlemine – nii iseloomujoonte järeletegemine kui ka funktsioonide ülevõtmine. • Igatsus ja lahkunu otsimine fantaasias või reaalselt.

• Idealiseerimine – lahkunus nähakse üksnes positiivseid jooni. • Äng – kujutletakse, mida lahkunu võis enne surma tunda. See võib areneda nii kaugele, et leinaja tunneb ise nt füüsilist valu. • Paanika – põhimure on, kuidas eluga nüüd toime tulla.

• Süü- ja häbitunne – pärast lähedase inimese kaotust võib lapsel tekkida hirm, et tema ei hoolinud piisavalt, ei olnud korralik või konfliktsituatsioonis soovis teisele halba või lausa surma. • Valetajud – informatsiooni puudumise või poolikkusega seoses hakkab laps ise konstrueerima fantaasiapilti toimunust, samuti võib kujutleda lahkunut reaalselt kohal viibimas. • Kooliprobleemid – käitumis- ja keskendumisraskused.

• Isiksuse muutused – muutused iseloomus, mis ei pruugi olla dramaatilised.

• Teistest inimestest kõrvalehoidmine – võib olla tingitud kaaslaste mittemõistvast suhtumisest või tundest, et keegi ei mõista.

197

• Tulevikupessimism, hirm, et see kordub – pigem esineb seda pingelises keskkonnas elavate laste juures, nt sõjaolukorras, aga ka rahu ajal sotsiaalselt rasketes oludes elavate laste juures.

Poiste ja tüdrukute leina eripärad

Ehkki laste leinas on nii poistel kui tüdrukutel palju sarnast, on täheldatud ka mõningaid eripärasid. Poisid väljendavad leina pigem käitumisega, tüdrukud sõnadega. Poiste reaktsioon surmateatele võib olla üsna agressiivne. Poiste ja tüdrukute puhul ka oodatakse erinevat reaktsiooni leinale. Kui tüdrukute puhul peetakse loomulikuks, et nad nutavad, siis poiste puhul võib olla ootuseks, et nad on tugevad ja saavad hakkama. Oluline on julgustada nii poisse kui tüdrukuid oma emotsioone välja elama.

Lapse leina eripärad erinevates arenguastmetes

Lapse lein sõltub tema vanusest eelkõige juba seetõttu, et kognitiivse arenguga kaasneb ka lapse arusaama muutus selle kohta, mis on surm. Mida noorem on laps, seda vähem sõnalisi vahendeid on tal oma tunnete kirjeldamiseks. Lapse seisukohalt on väga oluline, et teda ümbritseks turvaline keskkond - siis julgeb ta hakata leinaga tegelema ja on valmis oma emotsioonidest mõnele usaldusväärsele inimesele rääkima. Lapsel on leina väljendamise iseärasuseks surma kohta küsimuste esitamine. Laps pöördub leina juurde erinevatel eluetappidel tagasi.

198

Et õpetajana parimal moel olla toeks leinavale lapsele, tuleb esmalt arvestada lapse vanusega. Surma teemast on raske rääkida, see on loomulik, kuna see tekitab meis endis palju erinevaid tundeid. Parim aeg lastega sel teemal rääkida on siis, kui nad ise on selle teema tõstatanud. Surmateemast on hea rääkida samm-sammult, just nii palju, kui lapsed hetkel selleks valmisolekut ilmutavad. Kui laps või klassi-/koolipere on koolis kokku puutunud surmaga, on õpetajal oluline roll laste toetamisel. Kuna õpetaja on see, kes

tunneb igat last ja tema isiksust, klassi kultuuri ja õhkkonda ning on ise lastele tuttav, on ta sageli parem asjast rääkija kui psühhiaatrid, psühholoogid või kooliarstid. Loomulikult võib olla olukord, kus õpetaja on ise nii „katki“, et vajab tuge. Siis on mõistlik abi paluda kolleegidelt või teistelt professionaalidelt.

Koolieelne iga

Eelkooliealised lapsed muutuvad leinates sageli agressiivseteks või kartlikeks. Valdavaim on enamasti äng, mis tuleneb sellest, et ollakse lahutatud armastatud inimesest. Samuti ka hirm saada maha jäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, näiteks kolida uude elukohta. Säilitada tuleks igapäevaelu rutiinid, näiteks jätkata lasteaias või koolis käimist nii ruttu kui võimalik. Eelkooliealise leinaga võib kaasneda taandareng beebilikuma käitumise suunas, see võib hõlmata kehalisi funktsioone – laps, kes siiani kõndis, hakkab taas roomama jne. Väikelastel esineb suhteliselt sagedamini ka kehalisi sümptomeid – söögiisu kadumine, iiveldus, kõhuvalud, jõuetus, üldine väsimus, halb enesetunne jne. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tavalised on unehäired, õudusunenäod. Leinaga võivad kaasneda käitumishäired, lapsed võivad muutuda pidurdamatuks. Surmast rääkides ei tohiks kasutada metafoore (läks puhkama, ta magab, ta on nüüd taevas õnnelik ja jälgib sind ülalt jne) või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused, sest just väiksemate laste arvates pole surm midagi muud, kui vaid asukohavahetus ja võimalus, et pöördutakse tagasi, on loomulik. Alla 5-aastased lapsed ei pea surma lõplikuks. Nende arvates inimene elab, sureb, elab jälle… Siit ka põhjus, mis lapsed sageli reageerivad intensiivse vihaga, kui armastatud inimene tagasi ei tule. Väiksemad lapsed võtavad surma loomulikumana, nad ei karda surnut ega surmaga seonduvaid küsimusi küsida. Lapsel tekib

199

palju küsimusi, kui ta tajub, et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed, tõesed ja eakohased vastused kõigile tema küsimustele.

Traumaatilise sündmuse järel tuleb väikeste laste puhul jälgida hoolikalt nende mänge, sest selles vanuses laps väljendab ennast valdavalt läbi mängu. Lapsed kasutavad kõige enam mängu selleks, et oma kogemust käsitleda. Selline hetk on hea täiskasvanule, et lapse mängu sekkuda ja temaga koos juhtunut käsitleda. Kui korduma jäävad negatiivsed mängud, millel ei ole positiivset lahendust, tuleks õpetajal selle põhjal lapsega mõistvalt vestelda. Kindlasti ei tohiks moraliseerida, et nii ei sobi või ei tohi jne. Samuti tasuks jälgida lapse joonistusi. Kui on selge, et sündmus on lapsele olnud sedavõrd raske ning toimetulekuks vajab ta täiskasvanu abi, aga õpetaja kompetentsist ei piisa, tuleb võtta ühendust vastava eriala spetsialistiga (sotsiaaltöötaja, psühholoog). Selles vanuses lastel tekivad tihti süütunded (nt võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust).

5-aastane tüdruk arvas, et just tema põhjustas oma vanaema surma, kuna mõtles pidevalt: “Loll vanaema, tahab, et ma supi ära söön ja vatipüksid jalga panen ja…“

6- kuni 9-aastased lapsed

200

Nooremas koolieas muutub laste soov oma tundeid näidata. Eriti poisid võivad hakata oma tundeid varjama. Koolieelikud ja algklassilapsed saavad juba aru, et surm on lõplik, aga nad võivad väliselt keelduda seda teadvustamast. Nad säilitavad emotsionaalse enesekontrolli, kuid põhjus pole leina puudumine või surmast mitteteadmine, vaid see, et nad soovivad paista täiskasvanuliku ning haavamatuna. Nende jaoks on oluline näida oma eakaaslaste silmis „normaalsena“, sest teistsugusena võiksid nad langeda

naeruvääristamise objektiks. Välisele muljejätmisele vaatamata on vajadus elada läbi ja väljendada kurbust ja hirmu väga suur, kuid tegelikke tundeid näitavad lapsed selles eas välja üksnes vahetevahel ning vaid siis, kui ollakse turvalises keskkonnas koos usaldusväärse inimesega.

Pärast Palal toimunud bussiõnnetust ei soovinud üks kolmanda klassi poiss mitte kuidagi kooli minna. Põhjus selgus pärast pikemat vestlust ja selleks oli see, et teised võivad näha tema punaseks nutetud silmi. Alles siis, kui poiss oli kuulnud, et ka teised on palju nutnud ja nendegi silmad on olnud punased, nõustus ta kooli minema. Algklassiealine laps hakkab vähehaaval mõistma, et „surnu on surnud“, et surm on pöördumatu ja lõplik. Sellest hoolimata võivad nad iseenda surma pidada võimatuks. Kuna nende mõtlemine on endiselt konkreetne, siis vajavad nad konkreetseid väljendusvahendeid, mis toetaks nende leinaprotsessi. Need on kõikvõimalikud rituaalid (pildid, küünlad, mälestusraamat, joonistused jne). Samuti on surma põhjused nende arvates konkreetsed, olgu need siis välised – õnnetus, avarii - või sisemised – vanadus, haigus. Vahel võib täiskasvanutele tunduda sellises vanuses laste surma käsitlemine ehmatav. Laps võib nende arvates tunda lausa haiglast huvi surma temaatika vastu, tegeledes kirstude, haudade, kalmistute või surmajärgse elu uurimisega. See on tema viis tegeleda surma reaalsusega. Selline üksikasjalik teabe hankimine aitab neil ka toimunut kõige paremini käsitleda.

Pärast Estonia katastroofi joonistas üks tüdruk kogu oma toa seinad täis surmaga seotud atribuutikat: kirstud, ristid, lilledega hauakääpad…

201

Tänu ohtratele filmidele ja koomiksitele tekib lastel tihti pildiline ettekujutus, näiteks et surm on keegi kindel tegelane. Nad võivad elavalt ette kujutada, kuidas mustas mantlis Surm ringi käib või kuidas ussid surnut närima roomavad. Mõnikord võib neil tekkida hirm, et surm on nakkav – isegi sedavõrd, et kui mängida lapsega, kelle ema on surnud, siis sureb ka tema ema. Nad ei oska käituda kaaslasega, kelle lähedane on surnud. Sellele eale on iseloomulik ka maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on peamised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.

Mida teha?

• Uuri, kuidas laps ise surnud olemist ette kujutab, mida ta sellest juba teab. Kasuta ainult sõna „surnud“, mitte metafoore. • Selgita, milliseid tundeid laps võib tunda ja mida ise tunned. Rääkige tema hirmudest. • Kontrolli, kas on kindel, et laps ei pea end maagilise mõtlemisega surma põhjustajaks. • Räägi talle, mida tehakse matustel.

• On võimalik, et laps hakkab matuseid mängima – see võib olla talle vajalik tunnete väljendamiseks.

• Lapsel võib olla kergem, kui tal on käeulatuses mõni surnule kuulunud ese.

• Paku lapsele tavapärasest rohkem füüsilist lähedust. Ta ei pruugi küll soovida süles istuda või kaissu pugeda, kuid kallistada või pai teha saad ikka.

202

10- kuni 12-aastased lapsed Eelpuberteet on tundlik eagrupp lapseksolemise ja teismeea vahel. Selles vanuses kaasneb inimese arengus üleminek abstraktsele mõtlemisele, mis mõjutab otseselt teismelise arusaamu surmast. Nad suudavad laiemalt mõista surma ja selle tagajärgi. Lapsel hakkab kujunema oma isiklik arusaam surmast ja ta hakkab mõistma, et ka tema on surelik. Selles vanuses juurdlevad lapsed sageli õigluse ja ebaõigluse, saatuse ning üleloomulike nähtuste üle. Kaotuse kontekstis on lapse reaktsiooniks pigem häbi kui süütunne. Ta mõtleb rohkem sellele, millisena paistab ta teiste silmis pärast kaotust. Lapse meeleolud võivad vahelduda äärmusest äärmusesse („Kõik on parimas korras“ või „Terve maailm on minu vastu“). Lein sisaldab endas protesti ja distantseerumist. Nad võivad tunduda väga eraldunud ja otsida siis äkki lähedust. Sõbrad on siinkohal üliolulised.

Lähedase surma puhul võivad selles vanuses lapsed esiotsa küsida vaid praktilisi küsimusi, näiteks uurida isa surma puhul: „Kust me nüüd raha saame?“ Ta võib heidelda ka küsimusega, kas näiteks vanaema surm pole talle peale pandud karistus selle eest, et ta vanaemaga halvasti käitus.

Mida teha?

• Ole aus. Seleta surma detailselt, kui laps seda küsib. Kui nooremale lapsele võis piisata seletusest, et vanaema süda jäi seisma, siis selle eagrupi laps võib uurida, kuidas täpselt süda seisma jäi ja kuidas vanaema haiglas raviti.

• Selgita, mis tundeid võib leinaja tunda. Julgusta teda nutma ja räägi, et see on normaalne ja et vahel on seda kergem teha omaette. Luba lapsel surnust meenutada armsaid lugusid - need teevad leina kergemaks. • Füüsilisel puudutusel on sama tähtis mõju kui sõnadel, kuigi nad ei pruugi selles vanuses ise füüsiliselt lähedale kippuda. Hoia ümber õlgade kinni, silita, rahusta - see an-

203

nab turvatunde.

• Palu lapsel niipalju matuste ettevalmistustes osaleda, kui

talle jõukohane on ja ta soovib, siis on tal kergem ärasaatmisel viibida.

• Näita kindlasti oma armastust ja toetust.

Teismelised

Teismeaeg on juba iseenesest mingis mõttes leinaaeg - jäetakse ju siis hüvasti lapsepõlvega. Teismelised on rohkem enesessetõmbunud ja väga ettevaatlikud leinareaktsioonide väljendamisel. Nad ei näita oma leina välja, vaid elavad seda iseendas läbi. Samas võib leina märgata käitumise muutuses ja toimetulekus koolitöödega.

Teismeline võib surma kas väga karta või sellesse üleolevalt suhtuda. Poisid võivad käituda ülimacholikult ja keelduda igasuguste tunnete näitamisest, tüdrukud saavad õnneks rohkem sõbrannadelt tuge. Eksistentsiaalsed küsimused on selles eas niikuinii tähtsad ja arutlusel võidakse mängida mõtetega enese surmast.

Mida teha?

• Ole aus ja hooliv ning austa teismelise tundeid. Selgita, milliseid tundeid võib leinaja tunda. • Räägi surmast nii detailselt, kui teismeline küsib.

• Kui teismelisel on sinuga keeruline avatud olla, julgusta teda rääkima mõne teise õpetaja, treeneri või muu usaldusväärse täiskasvanuga.

• Kui kardad, et tema hajeviloleku tõttu võib temaga mõni õnnetus juhtuda, palu tal olla ettevaatlik. On teada, et teismeliste leinas poistega juhtub palju õnnetusi, sest nad on juhtunu pärast hajevil, tulvil tundeid, mida mehelik arusaam ei lase väljendada, ja kalduvad nii riskantselt käituma.

204

• Puuduta, hoia ümber õlgade ja kallista teda, kui ta seda lubab. Räägi nutu puhastavast mõjust, ära varja oma pisaraid ja tundeid. Anna talle vajalikku üksioleku aega. Iga aeg läheb mööda, ükskõik kui raske seda ka kanda pole. Lapsed saavad leinaajast kogeda, et surm on loomulik osa elust, et leinast on võimalik läbi minna ja neil on alati õigus lähedaste toetusele.

LEINA ERINEVAD KONTEKSTID

Ema, isa või mõne teise otsese hooldaja kaotus Vanema surmaga seostub lapsel lisaks olulise inimese kaotusele ka turvatundest, hoolitsusest ja armastusest ilmajäämine. Kui ema, isa või otsene hooldaja sureb lapse väga varajases eas, lisandub kaotusvalule ka lein nende aastate pärast, mis jäid koos veetmata ja mille kestel võinuks laps kogeda vanema juhatust ja tuge. Üsna tavaline reaktsioon vanema kaotusele on süütunne mõne tehtud või tegemata teo või halva sõna pärast, mille tõttu lapse arvates tema ema või isa suri. Vanavanema surmaga ei kaasne tavaliselt igapäevase turvatunde kaotus, ehkki laps võib-olla kaotab oma igapäevase hoidja. Lapse reageeringud on tugevamad, kui tal oli vanavanemaga tihe ja lähedane kontakt.

Pikaajalise haigusega kaasnev lein

Teadet selle kohta, et inimene võib haiguse tagajärjel surra, on isegi täiskasvanutel raske taluda, rääkimata lastest. Seetõttu võib täiskasvanuil olla raske otsustada, kas ja kui palju üldse lapsele rääkida. Kindlasti tuleks lapsega avameelselt rääkida ja mitte heituda sellest, kui laps ei ütle midagi vastu või jätkab näiliselt tavapäraste toimetustega. Laps adub ka õhustikust, et olukord on tõsine, ning vajab siis võimalikult palju täiskasvanute toetust. Seda saab pakkuda siis, kui on räägitud võimalikult ausalt, mis on ees ootamas. Samuti on tähtis jagada lapsele täpset informatsiooni selle kohta, mis on põhjustanud haiguse, mida võetakse ette

205

ravimiseks ning ka arstide prognoosist, et haige võib surra.

Traumaatilise sündmuse järgne lein

Traumaatilise leinaga kaasnevad pealetükkivad traumaga seonduvad meenutajad: paigad, inimesed, olukorrad, helid, lõhnad, mis meenutavad lapsele surma traumaatilist iseloomu. Traumaga seonduvad mõtted kutsuvad omakorda esile füüsilisi reaktsioone, nagu südame kloppimine, värisemine, peavalu, peapööritus, või tugevaid psühholoogilisi nähtuseid, nagu hirm või abitus. Laste traumaatilise leina oluliseks eripäraks on hirm samastuda või olla sarnane surnud inimesega. See tuleb kartusest, et ta võib jagada sama saatust kui see, kes suri. Traumaatilise sündmuse järel võib lastel olla mitmesuguseid hirme ja nad vajavad turvatunnet. Nende soov viibida vanematele füüsiliselt lähedal võib olla ülerõhutatud.

Suitsiidijärgne lein

Kui keegi lähedastest sooritab enesetapu, on tavaline, et mahajäänud inimesed esitavad endale küsimuse, kas nemad oleksid saanud seda kuidagi ära hoida. Suitsiidiga kaasneb tavaliselt süütunne. Kui keegi laste lähedastest on teinud enesetapu, on väga tähtis, et lapsel säiliks tavapärane elurütm, sh igapäevane koolikohustus. See on eriti oluline siis, kui suitsiid on aset leidnud koolis. Kindlasti peaks lastele pakkuma nõustamist väikestes gruppides, andma surmajuhtumi kohta adekvaatset infot ning rõhutama, et keegi ei olnud selles süüdi.

Sõbra kaotus

206

Sõbra kaotus mõjutab last oluliselt. Sõprade leina eripäraks on see, et kuna nad ei ole pereliikmed, ei pöörata nende leinale erilist tähelepanu. Koolis või kogukonnas võetakse see lühikeseks ajaks teadmiseks, kuid lastel puuduvad võimalused oma leina väljendamiseks. Sõpradel lubatakse küll koolist puududa matuste tõttu, kuid sellega väline toetus tihti piir-

dub. Täiskasvanuid võib üllatada, kui lapsed on sõbra kaotusest pikka aega mõjutatud, sest tegu polnud pereliikmega ja sageli alahinnatakse lapse võimet mõista kaotuse sügavust. Sõbra kaotus tähendab ka nende enda loodud maailma olulist muutumist.

Lemmiklooma kaotus

Lemmiklooma surm on paljudele lastele esimeseks lähemaks kokkupuuteks surmaga. Ka selline kaotus võib tugevalt mõjutada lapse emotsioone ning kindlasti ei tohi alahinnata lapse kurbust või keelata tal leinamast või ka loomakesega matuserituaali läbiviimast.

Hilinenud või lõpetamata lein

Lein on normaalne reaktsioon kaotusele ning selle käigus jõuab inimese teadvusesse kaotuse lõplikkus. Teatud aja möödudes on normaalne, et laps suudab tavapärase elu juurde tagasi pöörduda – täiskasvanud umbes aasta möödudes ning lapsed mõnevõrra hiljem. Lõpetamata lein tähendab, et laps pöördub arengu käigus leina juurde üha tagasi. Leina saab nimetada patoloogiliseks siis, kui laps jätkuvalt hoiab eemale inimsuhetest, kui ta lein ei ole vähenenud või kui sellest on välja kasvanud depressioon, seesmine tuimus (tunne, et lein üldse puudub), kui esinevad tõsised psühhosomaatilised probleemid, nagu näiteks isiksuse muutus, raskekujuline süütunne, suurematel lastel murede eest põgenemine alkoholi või uimastite abil.

LEINAVA LAPSE AITAMINE

Üks ei jõua ilma soojaks kütta, küll aga ilm ühte. Abistamise tasandid ja eesmärgid sõltuvalt sellest, kuivõrd on laps leinast häiritud ning mil määral on lapsevanem võimeline last toe-

207

tama. Kõige olulisem lapsi aitav tegur on see, kui nad saavad jätkata võimalikult samasugust elu, mis neil oli enne. Vanemad kardavad sageli, et nad ei tule vahetult pärast lähedase kaotust laste hooldamisega toime, mistõttu lapsed võidakse ära saata vanavanemate või teiste sugulaste juurde, kuid on väga oluline, et lapsed ei peaks isegi mitte ajutiselt kodust ära minema. Eriti väikesed lapsed on äärmiselt tundlikud igasuguste muudatuste suhtes. Väikestel lastel on maagiline mõtlemine – laps võib uskuda, et tema põhjustas mingil moel lähedase surma. Talle tuleb otse öelda, et see ei ole nii.

Lapse kuulamisel tuleb meeles pidada mitmeid asju

• Luba lapsel rääkida, kui ta seda soovib, ja nii, nagu ta seda soovib. • Võta lapse juttu tõsiselt, ole valmis kuulama ka kõige hullemat. • Õpi taluma vaikust ja pisaraid.

• Pööra tähelepanu sellele, mida laps ütleb, ära mõtle võimalikele vastustele enne, kui ta on oma jutu lõpetanud. • Lapsel on vaja rohkem aega.

• Lapsel on vaja abi enda väljendamiseks, ta vajab sõnu. Aita teda. • Lapsel on vaja eakohaseid selgitusi.

• Laps soovib ikka ja jälle küsimusi esitada. Ole kannatlik ja valmis vastama.

Lapsed suudavad leinata, kui nad saavad täpset ja asjakohast informatsiooni, kui neil lubatakse osaleda sotsiaalsetes rituaalides, mis järgnevad surmale, ning kui neil on võimalik saada lohutust lapsevanemalt või teda asendavalt isikult.

208

Leinaprotsessi läbimise eesmärk on leida taas endast puudu jäänud osa ning suuta elu täisväärtuslikult edasi elada. Lastele ritu-

aalide õpetamine on oluline ja hõlbustab tunnete väljendamist. Väga oluline rituaal on matused, millest ei tohiks kindlasti last kõrvale hoida. Matused annavad võimaluse lahkunuga hüvasti jätta ja erinevate sümboolsete tegevuste kaudu (küünla süütamine, musta lindi sidumine, palvete lugemine jne) väljendada seda, mida laps sõnades ei suudaks.

Enne matuseid tuleks vastata võimalikult lihtsalt mõnedele küsimustele: • kes lähevad matustele? • mis hakkab toimuma?

• kus matusetalitus peetakse? • millal matus aset leiab?

• miks me seda teeme, st miks peetakse matusetalitusi? Lapsele peaks selgitama, et on normaalne, kui inimesed matustel nutavad, sest see on kurb sündmus, ning temalgi on lubatud nutta. Emotsionaalne toetus tähendab võimalust, et on olemas keegi, kelle juurde on võimalik minna, kes etteheiteid tegemata ära kuulab ja kellega koos on võimalik probleemidele lahendusi otsida. Samuti kinnitust, et kurb aeg ei jää püsima, et inimesed ei jää alatiseks nii kurvaks, vaid tavaline elu tuleb tagasi. Instrumentaalne toetus tähendab abi osutamist praktilistes küsimustes. See tähendab soovituste ja õpetuste jagamist, kuidas olukorraga toime tulla, samuti sisaldab see informatsiooni jagamist, kust leida professionaalset abi.

Last aitavad leinas asjad, mis viivad ta mõtted kas või mõneks ajaks mujale

• Väiksematele lastele võib jutustada või ette lugeda lugusid, millesse nad saavad projitseerida oma mõtted ja tunded seoses juhtunuga.

209

• Suurematele lastele võib abiks olla sellega, et soovitada neile raamatuid, mida lugeda. Ilukirjanduslikud raamatud, mis puudutavad leina ja surma teemat, võivad toimida eneseabi vahenditena. • Lapsi võiks ka julgustada kuidagi valu visualiseerima. Koos lapsega (või ka laps üksi) võiks joonistada mõne pildi, voolida savist kujukesi vms.

• Veel on soovitatud panna lapsed ette kujutama, mida ütleks valu, kui ta rääkida saaks.

• Last ei tohiks pikalt koolist eemal hoida, kuna kool pakub talle tuttavat keskkonda ja tegevust ning võimalust distantseeruda muredest.

Ilukirjandus, mis võib leinatöös aidata Väiksemad • Måns Gahrton. Kaevame vanaema üles! Tallinn: Odamees, 2000. (Lapsed ei suuda mõista, et ei näe vanaema enam iialgi.) • Riitta Jalonen. Tüdruk, puu ja taevalinnud. Tallinn: TEA Kirjastus, 2009. (Väikese tüdruku tunded ja mõtted pärast isa surma.)

Noorem kooliiga

• Jaanus Vaiksoo. Neli hommikut ja üks õhtu. Tallinn: Avita, 2000. (Joonase lustakasse esimesse kooliaastasse jääb ka vanaisa surm.)

Keskmine kooliiga

210

• David Hill. Näeme veel, Simon! Tallinn: Avita, 2001. (Vaimukas ja huumoriküllane, ent samas traagiline lugu 15-aastasest Simonist, kes põeb rasket haigust – lihasdüstroofiat.)

• Lois Lowry. Andja. Tallinn: Draakon & Kuu, 2010. (Jonase maailm on täiuslik. Kõik on kontrolli all. Puuduvad sõjad, hirm ja valu. Puuduvad valikud. Igas kogukonnas on ka süngeid saladusi).

• Eric-Emmanuel Schmitt. Oscar ja Roosamamma. Tallinn: Varrak, 2006. (Oscar on 10-aastane poiss, kes põeb ravile allumatut leukeemiat. Haiglas hakkab ta iga päev kirjutama Jumalale, kus jutustab oma kujuteldavast teismelisepõlvest, abiellumisest, lastest, oma muredest ja rõõmudest.) • Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2008. (Raamat 10–14-aastastest poistest, kelle suvevaheaega mahub nii põnevaid seiklusi, kuid ootamatult sureb üks poistest ja sõbra surm vapustab poisse tõeliselt.) • Astrid Lindgren. Vennad Lõvisüdamed. Tallinn: Sinisukk, 2003.

Vanem kooliiga

• Kevin Brooks. Lucas. Tallinn: Avita, 2007. (15-aastane Caitlin elab koos isaga väikesel saarel Inglismaa rannikul. Tüdruku ema on aastaid tagasi hukkunud autoõnnetuses, milles isa tunneb ennast süüdi ning püüab osutada tütrele seda suuremat tähelepanu. Ühel päeval satub saarele ilus ja tark isemoodi poiss Lucas.)

• Kristiine Kurema. Jäätunud võõras. [Tallinn]: Tänapäev, 2009. (Ühel päeval kaotab Maria tulekahju tagajärjel nii ema kui ka kodu. Kuidas edasi elada? Isa on šokis ja tõmbub eemale, sõbrad ei oska alati toeks olla.)

• Ketlin Priilinn. Sefiirist loss. [Tallinn]: Tänapäev, 2009. (Miks peab vägivaldselt hukkuma nooruk? Kuidas kujunevad noorte hinnangud teiste kohta?)

211

Surmast, suitsiidist • Jay Asher. Kolmteist põhjust. [Tallinn]: Tänapäev, 2009. (Hannah on teinud enesetapu. Kaks nädalat hiljem hakkavad tema klassikaaslastele saabuma postiga kassetilindid, kus Hannah räägib kolmeteistkümnest põhjusest, miks ta otsustas teha enesetapu.)

• Diana Leesalu. Mängult on päriselt. [Tallinn]: Tänapäev, 2009. (Koolivägivald, narkoärikad. Ja kõige lõpuks kukub üks teismeline poiss ühelt Tartu sillalt alla ja saab surma. Miks?) • Ted van Lieshout. Vennad. Tallinn: Steamark, 2001. (Marius on juba pool aastat surnud. Ema tahab temaga omal kombel jumalaga jätta, tema toa lihtsalt puhtaks teha ja kõik aias ära põletada. Vend Luuk leiab Mariuse päeviku ja hakkab sinna kirjutama. Luuki ülestähendused põimuvad venna omadega ja nii selguvad salajased tõed.)

• Katrin Reimus. Eilset pole olemas. Tallinn: Virgela, 2002. (Kui palju alandust mahub ühte teismelise koolipäeva? Õpetaja Katrin Reimuse noorteromaan koolivägivallast, mis lõppes ühe poisi surmaga.)

KOOLI JA LASTEAIA VÕIMALUSED LAST LEINAS AIDATA

Ükski öö ei ole ilma täheta.

212

Kui lapse peres on lein, on oluline, et laps jätkaks koolis käimist niipea kui võimalik. On väga tähtis, et õpetajad ja koolikaaslased teaksid, kui lapsel on keegi surnud. See hoiab ära piinlikke ja valusaid olukordi, kus võidakse kogemata nalja visata teemal, mis lapsele haiget teeb Kõige parem oleks, kui lapsevanem ise teataks kooli, kuid kui see

mingil põhjusel ei ole võimalik, vajab laps kindlasti vanema-poolset abi, et sõnastada õpetajatele seda, mis on juhtunud. Õpetaja saab klassile rääkida, mis toimus, ning anda ka oma suhtumisega eeskuju leinaja toetamisel. Õpetajatel võib olla oht unustada lapse lein üsna ruttu ning mitte seostada koolis esinevaid raskusi leinaga. Õpetajad peaksid teadvustama, et lapsel on sageli leina tõttu raskusi keskendumisega, mistõttu olukorda ei paranda lisaülesanded või karistused. Mõni nädal pärast leina algust unustavad õpetajad tavaliselt lapse leina ning vaatlevad tema toimetulekut õppetööga teiste lastega võrreldes. Võib juhtuda, et pärast traagilist surmajuhtumit on lapsel nii suured keskendumisraskused, et ta vajab lisaõpetust. Probleemid õppetööga võivad ilmsiks tulla kohe pärast lähedase kaotust, aga ka alles aasta aega hiljem. Tasub olla tähelepanelik näiteks emade- või isadepäevaks kaartide tegemise vms juures – ka siin võib teadmatusega leinajale haiget teha. Samas tuleb lubada kindlasti teha kaart ka isale või emale, keda enam elavate kirjas ei ole. Kui kooli tabab lein või õpetaja saab teadlikuks mõne lapse lähedase kaotusest, tuleb erilist tähelepanu pöörata nendele lastele, kellel on minevikus juba olnud leinakogemus.

213

214

Fr ag me nt elu lin ast Laura Maria Vilbiks Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

215

KRIISI KULG JA KRIISIABI Kuulen muidakukkuvada, muude lapsed laulevada, mulle istukse igava, mulle astuksealeda. Kellele istutan igava, kellele astutanaleda, kellele kurda kurvad meeled? Kivileni kiriku teele, paele papi välja peale. Kivi on kõrki, ei kõnele, paas on paksu, ei pajata, kivi ei mõista minu keelta, paas ei minu palveeida. Kurdan kullerkuppudele, halan angervaksadele, nutan noorele rohule. Kullendavad kullerkupud, halletavad angervaksad, rohi noori nõrgastelle – hale minda vaestalasta!

216

Olenemata kriisi sügavusest või kestvusest, läbivad kriisiseisundis inimesed teatud etappe ja enamasti on need kõigil sarnased. Kriisis võib eristada nelja etappi: psühholoogiline šokk, reaktsioonifaas, läbitöötamine ja ümberorienteerumine ehk kohanemine. Üleminekud nende etappide vahel on sujuvad, need võivad esineda samaaegselt ja nende kestus on kõikuv.

Psühholoogiline šokk (shockphase)

Psühholoogiline šokk on vahetu kaitsereaktsioon pärast traumat. Inimese käitumine võib paista väliselt rahulik. Inimene näeb, kuuleb ja teab, mis on juhtunud, kuid ei taha seda uskuda ega suuda sellele tähendust anda. Tavapärane šokireaktsioon kestab mõnest hetkest paari päevani. Šokireaktsiooni sümptomid võivad olla väga erinevad. On inimesi, kes suudavad end erakordselt tõhusalt mobiliseerida, toimetades sündmuskohal igati eesmärgipäraselt, ja on neid, kes on tõeliselt „halvatud“.

Psühholoogilise šoki sagedasemad avaldumisviisid on • eitamine,

• ebatõelisuse tunne (kõik toimuks nagu unes või filmis, võidakse tegutseda ebaloomulikult),

• muutunud aja- ja ruumitaju (aeg tundub reeglina „väga pikk“), • teravnenud aistingud või tuimus,

• puuduvad emotsionaalsed reaktsioonid (inimene ei nuta, pole vihane ega süüdistav jne),

• võivad esineda asjakohatud emotsionaalsed reaktsioonid (naermine jm), • üliaktiivsus (üliaktiivne tegutsemine, mis võib olla kas eesmärgipärane või mitte),

217

• jäigastumine (mõnikord ei suudeta liikuda, kuigi füüsilisi takistusi selleks pole),

• apaatia n-ö psüühiline kokkuvarisemine, tunnete puudumine (nt inimene lihtsalt istub ja vaatab ühte kohta, temaga ei saa kontakti), • erinevad kehalised reaktsioonid: maksast eraldub suhkur, et varustada lihased vajaliku kütusega; ainevahetus kiireneb, vererõhk tõuseb, verre eralduvad endorfiinid – kehaomased valuvaigistid, • oksendamine, iiveldus, värinad jm kehalised sümptomid, • võib esineda mälulünk traumeeriva sündmuse suhtes, • otsustusvõime langus.

Kuidas aidata inimest šokifaasis? Šokiseisundis inimest ei tohi jätta üksi. Ta vajab kedagi enda kõrvale, kes oleks füüsiliselt olemas ja lähedal. Nõuandmine ja lohutamine ei aita. • Loo rahulik, turvalisust tekitav õhkkond. Ole lihtsalt olemas, räägi rahulikult, anna vajalikku infot (nt „Kiirabi jõuab varsti“). • Hoia käest või õlgadest - inimlik füüsiline lähedus rahustab ja loob turvalisusetunde. Väiksemaid lapsi saab võtta sülle, teisi hoida embuses või kallistada. • Kuula ära jutud, kuid ära täida ruumi oma kogemustega. Anna vaba voli kõneleda ja küsida. Anna küsimustele alati vastuseid, kuid hoidu vägivalda puudutavastest ja õudust äratavatest üksikasjadest.

• Mõista, talu ja aktsepteeri šokifaasis inimese käitumisviisi ja kõiki reageeringuid, olgu see või raev.

218

• Lapsed võivad käituda üsna ootamatul viisil, näiteks jätkates rahulikult oma pooleli jäänud tegevust, nagu poleks

midagi juhtunud. Aktsepteeri ka seda.

• Paku igakülgset inimlikku hoolitsust, näiteks sooja jooki, jälgi, et inimene ei külmetaks. Sageli võib šokifaasis inimene vajada abi isegi söömise, joomise ja riietumise juures. • Ära noomi teda (nt „Mis see siis olgu, võta end kokku“, „Saa üle“ jne).

• Üliaktiivsuse korral anna šokis inimesele kergeid ülesandeid või luba tal kellegi saatel ringi liikuda. • Liikumisvõimetu ja apaatne kata soojalt, sest tal võib esineda vappekülma. • Jälgi, et šokiseisundis inimene ei läheks üksi koju. Kutsu võimalikult kiirelt keegi abivajaja lähedastest.

Reaktsioonietapp (reactionphase)

Šokifaasi järel hakkavad tavapärased reageerimise viisid taastuma. Toimub järkjärguline tagasipöördumine oma harilikku olekusse. Sedagi protsessi mõjutavad inimese individuaalsed eripärad, iga inimene ja juhtum on isesugused. Inimene hakkab mõistma, mis on juhtunud ja mida see tähendab edasisele elule. Iseloomulikud tunded on kurbus, viha, süütunne, masendus, häbi, hirm, valu. Tekivad süüdistused enese ja teiste aadressil, soov juhtunule seletusi ja põhjusi leida. Ikka ja jälle tuleb traumeeriv sündmus meelde ning inimene tegeleb sellega pidevalt.

Reaktsioonifaasis on tavapärane:

• vallanduvad tugevad emotsionaalsed reaktsioonid (kurbus, viha, valu, süütunne jne), • on palju küsimusi – mis juhtus?, miks just mina?, kuidas sai selline asi juhtuda?, miks ta surma sai?,

• mälupildid vallutavad psüühika, käivad muudkui „kummitamas“,

219

• väsimus,

• võidakse käituda lapsikult, esineb abitus vormis „vaene mina“, • unehäired,

• tugevad süütunded, mis on tihti sõltumatud tegelikust süüdiolekust, • keskendumisraskused,

• võib esineda agressiivsust enda või teiste suhtes, nende süüdistamist, aga ka enesepõlgust (nt „Olen selle ära teeninud“), • püütakse ratsionaliseerida (nt räägitakse haiguste põhjustest, pärilikkusest jm, kuid mitte sellest, kuidas lähedast aidata, või käsitletakse juhtunud sündmust, et see pidigi nii minema jne),

• tuleb ette krooniliste haiguste ägenemist või uusi tervisehäireid, • söömishäired – isutus või ülemäärane söögiisu, • ravimite ja/või alkoholi ülemäärane tarbimine, • seksuaalfunktsiooni häired.

Kuidas aidata inimest reaktsioonietapis? Reaktsiooniperioodil on vaja kedagi, kes inimest kuulaks ja mõistaks ega põrkuks eemale, kui ta juhtunust räägib, oma tundeid ja mõtteid väljendab. Süütunnet saab leevendada reaalse info andmisega selle kohta, mis ja kuidas tegelikult juhtus.

Reaktsioonietapis on oluline, et inimene saaks juhtunust korduvalt rääkida

220

• Vestluse käigus aidatakse taastada sündmuse ajaline järjestus. Juhtunust tervikliku pildi loomine aitab painavatest mõtetest vabaneda. Inimene vajab väga konkreet-

seid vastuseid kõikvõimalikele küsimustele, ta tahab arutada, miks just nii läks.

• Ära unusta, et sa annad infot nii sõnaliselt kui ka mittesõnaliselt. Sinu mittesõnaline keel peab väljendama sama, mida sõnades räägid. • Ära ole pealetükkiv.

• Väljendustes tuleb olla ettevaatlik. Väldi selliseid väljendeid nagu „Pole hullu, läheb mööda“, „Ära selle peale enam mõtle, teeme midagi lõbusat“. • Normaliseeri kõiki tundeid ja reaktsioone: „See, et sa nii mõtled ja tunned, on normaalne ja loomulik“. • Ära unusta, et inimene vajab vahel ka üksindushetki ja vaikust.

• Aita kriisisolijal leida jõuvarusid, mille abil edasi minna. Vajadusel aita teda praktilistes toimingutes, aga ära tee teda abituks.

Läbitöötamisfaas (phase of working)

Selles etapis n-ö töödeldakse traumat ja sellega seotud tundeid. Inimene hakkab tasapisi igapäevaelu ja tuleviku vastu huvi tundma. Kui seni keskenduti vaid juhtunule, siis nüüd suundutakse ka tulevikku. Mida mõistvam on olnud abi reaktsioonifaasis, seda kiirem ja täielikum on toibumine. Hakatakse huvi tundma suhete ja hobide vastu. Psüühilised vaevused ja tundelisus väheneb, meeleolu paraneb. Inimene õpib leppima juhtunuga, mida ei saa muuta, tema võimed ja jõuvarud hakkavad taastuma. Kõik need muutused toimuvad samm-sammult. Võib ka ette tulla tagasilanguse perioode, mil inimene otsekui küsib endalt, kas tal on ikka õigus jälle rahul ja õnnelik olla.

221

Läbitöötamisfaasis võivad endiselt esineda järgmised sümptomid: • mälu- ja keskendumisraskused, • õpiraskused,

• pidev väsimustunne (töövõime on langenud), • korduvad mälupildid (unenäod, aistingud), • rahutus,

• probleemid inimsuhetes (ärrituvus, eraldumine), • uneprobleemid,

• söömisprobleemid.

Ümberorienteerumise ja kohanemise etapp (reorientationphase) Selles faasis on inimene võimeline mõtlema juhtunule, langemata tagasi liiga teravatesse emotsioonidesse ja aistingutesse. Toibumine võib olla osaline või täielik. Sageli juhtub, et traumakogemusega inimene on targem ja tugevam kui enne. Toimetulek on olnud edukas, kui inimene on taastanud oma normaalse toimimise ja ta suudab juhtunule mõelda ning sellest rääkida rahulikult, ilma häirivalt tugevate tunnetega.

Traumajärgne stressihäire (Posttraumatic stress disorder PTSD)

222

Kõik sümptomid, mida on eelpool kriisietappides kirjeldatud, on sündmusejärgselt normaalsed. Kui sümptomid jäävad püsima, võib välja kujuneda traumajärgne stressihäire. Sellisel juhul peab kindlasti pöörduma psühhiaatri või psühhoterapeudi poole. PTSD on psühholoogiline seisund, mis peegeldab suure tugevusega stressorite esinemisele järgnevate iseloomulike sümptomite arengut. Traumat kogetakse ühe uuesti, esineb tugevat hirmu ja õudust (lastel sageli hajevil olekut ja rahutust), kõrgenenud äre-

vust, püütakse vältida traumaga seotud teemasid, olukordi ning mõtteid. Esineb tugev stress, kui puututakse kokku sündmustega, mis tuletavad juhtunut meelde. Võib areneda kurnatus. Esineb püüe vältida traumaga seotud ärritajaid. Inimene eraldub teistest, muutub emotsionaalselt tuimaks. Võib ka tekkida pidev erutusseisund: unehäired, ärritus, vihapursked, ärevus ja depressioon, suitsiidimõtted. Psüühilise trauma läbi elanud inimene kardab trauma kordumist. Häire põhjustab olulist kannatust ja raskusi nii tööalases kui ka eraelus. Traumajärgset stressihäiret diagnoosib psühhiaater ja see vajab kindlasti ravi.

Laste reaktsioonid

Laste reaktsioonid võivad olla hilisemad ja nende faasid ei pruugi olla nii üheselt määratletavad kui täiskasvanutel.

Laste sagedasemad vahetud reaktsioonid juhtunule: • kangestus ja tuimus,

• eitamine või võimetus juhtunut tunnistada,

• eemaldumine teistest – osavõtmatu ja loid käitumine, • ebareaalsed tunded,

• segadus ja hämmeldus,

• korralagedus (nii sees kui ka väljas), • otsustamisraskused,

• vastuvõtlikkus teiste ettepanekutele. On oluline teada, et enamik lapsi toibub kriisijärgselt, saades toetust oma pereliikmetelt, sõpradelt ja koolipersonalilt. Ka laste reageeringuid kriisiolukorrale tuleks vaadelda kui normaalset reaktsiooni ebanormaalses olukorras.

223

Sagedasemad hiljem väljenduvad traumajärgsed reaktsioonid • Regressiivne käitumine. Lapsed hakkavad käituma viisil, mis on omane neist noorematele lastele. See sümptom on tavapärane just väikelaste, eelkooliealiste ja algkasside õpilaste puhul. Nad võivad hakata tegema asju, mida nad tegid kunagi aastate eest (imevad pöialt, kardavad pimedust, märgavad voodit jne). Traumeeritud lapsed muutuvad ärevaks, kui nad on eraldatud näiteks oma vanematest. Nad ei ole nõus minema õhtul üksi voodisse.

• Rohkem hirmu ja ärevust. Lapsi hirmutavad asjad, mis on kunagi olnud hirmutavad. Näiteks hirm, et miski kohutav ilmub pimedusest, ja nad keelduvad üksinda voodisse minemast. Koolifoobiast võime rääkida, kui laps keeldub kooli minemast seepärast, et tal on hirm, et midagi võib juhtuda ja/või ta kardab oma vanemate lahkumist. Lapsed peavad saama oma hirmust, mis on seotud traumaatilise kogemusega, avatult rääkida. • Vähenenud koolivõimekus ja halb keskendumisvõime. Traumaatilised olukorrad mõjutavad mälu ja keskendumisvõimet, mis on keskseteks funktsioonideks õppimise seisukohalt.

• Kooliprobleemid võivad hakata ilmnema ka tunduvalt hiljem. Paljudel lastel/noortel kulub aega, et aru saada, mis tegelikult on juhtunud – eriti puudutab see surmajuhtumeid. Pingeliste tööpäevade tõttu võivad õpetajad unustada, et keegi nende õpilastest elas hiljuti läbi kaotuse või trauma. Paljud õpilased on öelnud, et õpetajad käituvad igati mõistvalt vahetult pärast kaotust või traumat, kuid kurdavad, et mõningase aja möödudes neid enam ei mõisteta. Uute teadmiste omandamisvõime langus koos mõistmise puudumisega toob kaasa selle, et mõnedel õpilastel võib õppeprogrammi läbimisega tekkida tõsiseid raskusi.

224

• Suurenenud agressiivsus ja vastupanu osutav käitumine ning vähenenud frustratsioonitaluvus. Kriisisituatsiooni kogenud lastel võib olla väga raske kontrollida oma viha ja frustratsiooni. See võib oluliselt mõjutada suhteid koolis nii õpetajate kui ka eakaaslastega, samuti pereliikmetega. • Eitamine. Püüdes toime tulla kriisi psühholoogiliste ja emotsionaalsete ilmingutega, võivad lapsed ja noorukid sageli eitada juhtunut (seda pole olnud) ja/või eitada selle tähendust (see pole midagi olulist). Lapsed, kes jätkuvalt kasutavad toimetulekuks eitamist, vajavad otsekohesel ja samas tundlikul viisil suunamist, mis aitaks neil juhtunu muuta reaalsuseks.

is oma lemmiksaate Tüdruk, kelle ema oli ootamatult surnud, nõud vaatamist koos temaga. autoavariis üliraskeid Üks noormees, kelle lemmikõpetaja oli saanud see oli võimatu. vigastusi, nõudis tema tööle naasmist, kuigi

Enamlevinud ealised sümptomid mõned nädalad pärast traumeerivat sündmust Koolieelikud (1–5 aastat) • pöidla imemine,

• kõnelemisraskused, • voodi märgamine,

• muutused söögiisus (suurenenud või vähenenud), • pimeduse kartus,

225

• põiepidamatus,

• eraldumisraskused.

Lapseiga (5–11 aastat) • kurbus ja nutmine, • kooli vältimine,

• kehalised kaebused (peavalu, kõhuvalu jne), • keskendumisprobleemid, • ärrituvus,

• haavatavus (lihtne on haiget saada), • regressiivne käitumine, • õudusunenäod,

• agressiivne käitumine kodus või koolis, • voodi märgamine, • ärevus ja hirmud, • segadus,

• söömisprobleemid,

• sotsiaalne eraldumine, üksinduse otsimine, • tähelepanu otsiv/nõudev käitumine.

Teismelised (11–14 aastat) • unehäired,

• eemaldumine eakaaslastest,

• suurenenud või vähenenud söögiisu,

• huvikaotus asjade vastu, mis enne huvi pakkusid, • mässumeelsus, kaklemine eakaaslastega, • üldine ärevus,

226

• raskused õppetöös, halb koolisooritus,

• haavatavus,

• seedimisprobleemid, • depressioon,

• keskendumisraskused.

Noorukid (14–18 aastat) • tuimus,

• unehäired,

• ärevus ja süütunded, • söömisprobleemid,

• sotsiaalne eraldumine,

• psühhosomaatilised sümptomid,

• antisotsiaalne käitumine (nt varastamine), • apaatia,

• agressiivne käitumine,

• rahutus või langenud energiatase, • halb koolisooritus, • depressioon,

• probleemid eakaaslastega,

• suurenenud sõltuvusprobleemid,

• vähenenud huvi vastassugupoole vastu, • menstruatsioonitsükli häired.

Sümptomeid võib olla vahel raske eristada murdeea sümptomeist. Oluline traumajärgne tunnus on noore inimese olemuses ja käitumises toimuv selge muutus. Kriisisituatsioonis ja selle järgselt on just õpetajad need, kes on n-ö eesliinil. Nad on kõige rohkem koos oma õpilastega ja ka tunnevad neid kõige paremini. Tänu sellele on nad parimad esmased toetajad ja sekkujad. Ent neil ei ole kerge selles positsioonis, kuna

227

nad on sageli ka ise kokkupuutes kriisiolukorraga ja kogevad tohutut hulka erinevaid emotsioone. Õpetaja jaoks võib olukord olla eriti raske, kui ta pole saanud vastavat koolitust ega ole teadlik õpilaste esmastest kriisireaktsioonidest ja õpilaste vajadustest pärast väga keerulist olukorda.

Mida saab teha õpetaja?

• Pärast juhtunu kohta faktide teadasaamist ja koolijuhi loa olemasolul räägi õpilastele selgelt ja ausalt, mis juhtus. Seda peab tegema viisil, et õpilased mõistaksid kuuldut, arvestades nende vanust ja arengutaset. Ka delikaatsust ei tohiks õpetaja unustada.

• Konsulteeri kolleegidega, kes on saanud enam väljaõpet kriisireageerimise ja sekkumise teemal (nt koolipsühholoog, sotsiaaltöötaja, nõustaja), et arutada just antud olukorras kõige efektiivsemate sekkumisviiside üle. • Kinnita õpilastele, et kõik nende tunded ja reaktsioonid on antud situatsioonis normaalsed. • Ole lastega koos, ära jäta õpilasi üksi.

• Kui sul on mingil põhjusel raske üksi tegutseda, kutsu endale appi kolleeg või kriisimeeskonna liige. Tee seda kindlasti, kui oled ise emotsionaalselt liiga häiritud. • Ole tähelepanelik riskiõpilaste suhtes. Nad võivad vajada kiiret individuaalset psühholoogilist esmaabi.

• Vajadusel muuda ajutiselt õppekava. Peale traumaatilisi sündmusi võib õpilastel olla raskusi keskendumisega. Kodutöid võiks mõneks ajaks vähendada ja kontrolltöid edasi lükata. • Anna lastele/lapsevanematele toimunust ainult tõest ja faktipõhist informatsiooni. Ära edasta kinnitamata teateid.

228

• Selgita õpilastele suhtlust ajakirjanikega. Ütle, et nad ei vastaks ajakirjanike küsimustele. Meediaga suhtleb vaid

kooli poolt selleks volitatud isik, ütle lastele, kes see on.

• Hoia kontakti lapsevanematega. Oluline on teada, kuidas õpilased kriisiolukorras hakkama saavad mitte ainult koolis, vaid ka kodus ja väljaspool. Nii saab välja selgitada, kas mõni õpilane võib vajada spetsialisti abi.

• Informeeri lapsevanemaid olukorrast koolis ja sellest, kuidas juhtunuga tegeletakse.

• Toeta argirutiinide jätkamist (nt huviringis, trennis käimine). Ole oma käitumisega õpilastele eeskujuks. Samuti ole teadlik oma reaktsioonidest ja hoolitse ka enda eest. Räägi kolleegidega, jaga oma tundeid ja mõtteid, vajadusel otsi abi spetsialistilt. • Õpilastele tuleb selgitada, et traumaatilise kriisi poolt põhjustanud mõtteist ja tundeist rääkimine on alguses raske, kuid see toetab edasiminekut ja aitab paremini juhtunuga toime tulla. • Kuulamine on psühholoogilise esmaabi olulisim tööriist.

• Mida nooremad on lapsed, seda loomulikum on neil kogetut läbi töötada lisaks rääkimisele ka joonistades, mängides, voolides jne.

Kui me tahame kedagi abistada, peame kõigepealt tegema selgeks reaalse abivajaduse ja ka selle, mida oleme ise suutelised pakkuma. Kõige olulisem on olla lihtsalt olemas ja kättesaadav. Abistamise viisideks on emotsionaalne toetus, informatsiooni andmine, kaaslaseks olemine ja praktiline abistamine (nii tegevustes kui ka materiaalselt). Abi, mida inimene tahab, ei pruugi olla sama, mida ta tegelikult vajab. Vahel kipume abistama ka seal, kus meie abi ei vajata. Abistamisel tuleks mõnikord hoida distantsi ja abivajajat ei tohi abituks muuta. Kõige parem tugi saadakse sõpradelt ja lähedastelt, kuid vahel võib vaja minna ka professionaali abi. Professionaalset abi võib vajada ka kriisis olija pereliige ja toetaja või kogu pere. Kui inimest ümbritseb tugev ja tihe sotsiaalne võrgustik ja ta saab kriisiseisundis rohkem tuge, siis taastub ta kiiremini.

229

Aitaja peab mõtlema ka enda peale Jälgi enda käitumist, väsimuse teket ja stressi tunnuste ilmnemist. Missugune on sinu töövõime ja psüühiline seisund? Stressiseisundis inimene ei suuda teistele head abi anda.

• Ole kontaktis oma perekonna ja sõpradega, kõnele teiste inimestega. Leia keegi, keda usaldad ja kellega saad vestelda. • Lase ka oma tunnetel vallanduda, ära sulgu endasse, kirjelda teistele oma tundeid. • Püüa lõõgastuda, leia enda meelele tuge, jätka töötamist, ära otsi abi alkoholist ega rahustitest. • Vajadusel pöördu arsti või psühholoogi poole.

• Osale grupitöödes, mis korraldatakse pärast traumaatilist sündmust personalile.

• Hoolitse oma füüsilise vormi eest, söö küllaldaselt ja mitmekülgselt. • Leia võimalust puhata ja piisavalt magada. • Ära võta teravaid ütlusi isiklikult.

• Anna teistele abistajatele juhtunuga seotud adekvaatset infot, sest teadmatus põhjustab stressi ja kuulujuttude levikut. Tunneta seejuures konfidentsiaalsuse piire. • Lase ka teistel abistada, ära võta kogu vastutust ja koormust enda kanda.

Järeltöö

230

Kriisimeeskond otsustab ja organiseerib traumaatilise sündmuse järgse vajamineva toe ning selle läbiviimise. Esimese vestluse võib klassis läbi viia õpetaja või keegi oma kooli kriisimeeskonnast. Lastel lastakse lihtsalt olla, rahuneda ja ennast tühjaks rääkida. Vestluse jooksul räägitakse läbi, mis juhtus ja milline oli igaühe roll selles loos. Igaüks räägib oma mõtetest ja tun-

netest, mis olid ja mis on praegu. Õpilaste jaoks on toetav kogeda, et ka teised mõtlevad ja tunnevad samamoodi. Õpetajal on oluline rõhutada, et kõik need mõtted ja tunded on normaalsed.

Lõpuks tehakse vestlustest kokkuvõte ning räägitakse ka sellest, mis edasi toimuma hakkab. Kui kellelegi jäi midagi arusaamatuks või keegi tahab veel rääkida, siis jätkatakse kas klassiga või konkreetse õpilasega. Kindlasti peab õpetaja julgustama lapsi pöörduma oma küsimuste ja muredega kas tema, mõne lähedase täiskasvanu või tugispetsialisti poole.

Raskete kriiside puhul, nagu õpilase või töötaja enesetapp või muu traumaatiline surmajuhtum, on soovitav planeerida kooli tegevusi koos vastava spetsialistiga, kes oskab vastavalt olukorrale kasutada erinevaid meetodeid. Välisabi on oluline eriti juhul, kui traumaatiline juhtum puudutab kõiki kooli töötajaid ja õpilasi. Kaasaegses kriisipsühholoogias on ühendatud psühholoogia olulisemad teoreetilised ja praktilised suunad, kus kriisiinterventsioon kujutab endast erinevate teoreetiliste kontseptsioonide ja sekkumistehnikate kombineerimist vastavalt kliendi ja tema probleemi omapärale. See ei tähenda erinevate psühhoteraapiasuundade mehaanilist segu, vaid seda, et igale juhtumile leitakse parim sekkumisviis. Õpetajana saab toetada ja vajadusel motiveerida nii õpilast kui tema vanemaid võtma ühendust professionaalidega. Kogu psühholoogilise esmaabi eesmärgiks on leevendada kannatusi, toetada toibumist ja kiiremat toimetulekut ning ennetada traumajärgset stressihäiret. Samuti tagada koolisituatsiooni normaliseerumine ja õppida kogu meeskonnaga ka sellest raskest olukorrast.

231

232

Fr ag me nt elu lin ast Loviise M채nd Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

233

kui nõrkeb usk kui matab jõuetus ma Ingli kaudu kuulan maad miks peljata mis teada saan ta valvab mõlemal pool ust ta oodanud on minu küsimust näen tärkamist ja langemist näen armastust näen vihkamist jääd, lund ja vett ning ühel päeval taipan et mõnes inimeses näha Inglit ei pruugi olla silmapett

Sirje Kadalipp

234

KRIISIOLUKORRAD LASTEAIAS Ka nii päikeseline koht nagu lasteaed ei ole kaitstud ümbritseva maailma murede eest. Kriisitemaatikas on palju universaalset ja enamik eelkirjutatust kehtib ka eelkooliealiste laste puhul. Kuid on ka erisusi, millele keskendume käesolevas peatükis.

Ealised iseärasused

Lasteaiaealiste laste mõtlemine on konkreetne (abstraktsed mõisted on arusaamatud) ja maagiline (muinasjutuline). Ootamatud ja tundmatud olukorrad tekitavad neis automaatselt hirmu ja regressiivseid reageeringuid, nad võivad käituda eakohasest nooremana. Nende turvalisus ja toimetulek sõltub täielikult täiskasvanust. Lapsi kaitseb ohuolukordades toimunu mittetäielik mõistmine, valmisolek mängulisuseks ja täiskasvanu usaldamine.

Laste vajadused ohuolukorras

Kriisisituatsioonis vajavad lapsed täiskasvanu abi ja viivitamatut reageerimist. Lapsed võivad muutuda abituks, hirmust tarduda, nutma puhkeda. Õpetussõnad ja hurjutamine pole sobilikud. Oluline on pakkuda füüsilist lähedust, puudutusi, sülle võtmist, füüsilist-visuaalset kaitset (tekk üle, kapp ukse ette jms).

Millised peavad olema käsklused ja seletused lastele kriisiolukorras?

• Lihtsad – anna üks käsklus korraga, kasuta lühilauseid eakohases sõnastuses. Ärevuse kasvades ei saa lapsed aru paljusõnalisusest, neile ei jää meelde mitu erinevat käsklust.

• Arusaadavad – kasuta tuttavaid igapäevases kõnepruugis

235

kasutatavaid väljendeid. Lapsed satuvad segadusse tundmatutest sõnadest (evakueerumine) või lihtsalt ignoreerivad neid.

• Rahulikud – räägi võimalikult tavapärase hääletooniga, selgelt ja konkreetselt. Lastele on tähtis tajuda, et täiskasvanu teab, mida on vaja teha, tema hoolitseb turvalisuse eest.

Näitena kirjeldame käitumist äkkrünnaku puhul

• Püüa laste tähelepanu võimalikult harjumuspärasel viisil, nt: „Lapsed! Tulge hästi kähku minu juurde! Nüüd me peame kõik peitu minema.“ • Minge koos kokkulepitud varjumiskohta – pesuruumi, magamisruumi vms (voodi all on lastele väga arusaadav ohu eest peitu pugemise koht).

• Varjumise ajal või kohe pärast seda selgita lastele: „Meie lasteaeda on tunginud pahad inimesed, aga meie oleme siin kaitstud. Mina olen koos teiega ja ei lähe siit kuhugi. Politsei tuleb ja võtab pahad inimesed kinni. Meile öeldakse, millal me saame siit välja tulla. Mul on telefon kaasas.“ • Kui on vaja midagi lisaks teha, keegi täiskasvanu peab lahkuma vms, tuleb lastele kohe anda seletusi. Nt: „Mina lähen panen meie rühmatoa ukse lukku. Tädi jääb teiega siia. Ma tulen kohe tagasi. Siin oleme kõik kaitstud!“

• Kui lastel on küsimusi, anna kohe vastus. Ka „Ma ei tea praegu“ on vastus. Või „Praegu ma ei saa rääkida, me peame vaikselt olema, aga pärast seletan ma sulle kindlasti.“

236

• Kõik öeldu peab olema turvatunnet tekitav ja ärevust vähendav, ka siis, kui ei saa veel kindel olla, et kõik lõpeb hästi. Lastele on tähtis kuulda: „Kõik saab korda“, „Meie mänguasjadega ei juhtu midagi“, „Emme tuleb kindlasti sulle järele“, „Teiste rühmade lapsed on ka kõik peidus,

sinu vennaga ei juhtu midagi”.

• Võimalusel kasuta mängulist tegevust: „Me oleme mängult nagu...“

• Kui on vaja hoonest lahkuda, siis on hea seda teha, jälgides harjumuspäraseid rutiine – õue minek paarides käest kinni hoides vms. „Nüüd läheme kõik õue. Meie lasteaeda tungisid pahad inimesed, aga politseinikud võtsid nad kinni. Keegi ei saa meile enam halba teha. Mina olen kogu aeg teie juu-res. Õues ootavad meid päästjad, kes meid aitavad. Kuulame nende sõna ja teeme nii, nagu nad meile ütlevad, siis on meiega kõik hästi. Emme ja issi tulevad sulle järele kohe, kui me saame neile helistada.“

Laste vajadused pärast traumaatilist üleelamist

• Kindlustunne, et midagi enam ei juhtu. Lastele võib aegajalt jälle öelda, et nüüd on kõik korras, politsei ei lase enam midagi juhtuda, meid kaitstakse jne. Nad vajavad selle teadmise kinnistamiseks täiskasvanupoolset sõnastamist. Mõned lapsed võivad mitmeid kordi selle kuulmist nõuda ja ohutuse kohta jälle üle küsida. • Igapäevarutiini jätkumine. Laps tahab, et kõik asjad oleksid endised. Mida noorem laps, seda olulisem on, et säiliks harjumuspärane elurütm. Kui on võimalik, ei peaks lasteaeda sulgema ja vanemaid tuleks julgustada lapsi lasteaeda tooma. Vanematega võib koos läbi võtta evakueerumisplaani jm turvameetmed. • Selgus ja normaliseerimine. Laps tahab aru saada, mis ja miks juhtus ja mis edasi saab. Samuti vajab ta selgitust, et hirm, segadus jm tunded on loomulikud. Eriti oluline on normaliseerida kellegi ebaharilikku käitumist, mis kriisiolukorras on tavaline. • Võimalus end väljendada. Lapsed vajavad juhtunu mõistmiseks kindlasti tunnete ja mõtete väljendamist erineval viisil – mängimine, joonistamine, muinasjutud jne.

237

Lapsed võivad tahta juhtunut uuesti ja uuesti üle mängida. Päästmismängud ja kangelaseks olemine on sel puhul tavalised. Õpetaja peaks jälgima, et kui mõni laps mängu n-ö kinni jääb, siis tuleb juhendamise abil sellele ka õnnelik lõpp leida.

Surma mõistmise ja leinaga seotud eripärad eelkooliealistel lastel (vt põhjalikumalt peatükk „Lapse lein“)

• Tsirkulaarne arusaam ajast. Laps ei pea surma lõplikuks. Ta võib lahkunu kohta küsida: „Millal ta koju tuleb?“ või „Mis ta seal sööb?“.

• Eelloogiline mõtlemisviis ehk valed ettekujutused surma põhjustest. • Maagiline mõtlemine ehk „See juhtus minu pärast, ma olin paha laps.“ • Väga äge reageerimine või üldse mitte reageerimine.

• Reaktsioonid võivad esineda hiljem ja korduvalt tagasi tulla.

• Regressiivne käitumine – sülle ja unejutu nõudmine, voodimärgamine, luti küsimine. • Lahusoleku raske talumine. Lapsed võivad klammerduda täiskasvanute külge ja vajada kohtlemist vanuselt nooremana.

• Endassesulgumine. Lapsed ei oska teistele mõistetavalt ennast väljendada ega välja elada.

• Lapsed vajavad kindlasti tuge ja välist abi, seda tuleb pakkuda võimalikult kiiresti. • Oluline on igapäevase rutiini jätkumine. Lasteaed on reeglina tuttav ja turvaline paik, kuhu peaks võimalikult kiiresti tagasi tulema.

238

• Aitavad konkreetsed otsekohesed seletused, vastata tu-

leb kohe ja järjepidevalt, head on rituaalid, muinasjutud, näitlikud tegevused.

• Laps tuleb kaasata leinaga seotud tegevustesse (ka matused), kuid oluline on enne lapsele seletada, mis juhtuma hakkab ja kes temaga kogu aeg kaasas on.

Ema surm on lapsele raskemaid võimalikke traumasid. Sellega muutub kogu lapse maailm. Last saab toetada, aga paratamatult jäävad nn valed süled. Suureks abiks on, kui hooldaja ehk asendusema jääb lapsega püsivalt ja pikaks ajaks. Kõige ohtlikum on lähtuda müüdist, et kui me ei räägi rasketel teemadel, siis unustab laps juhtunu ära. Käsitlemata jäänud lapsepõlve traumad ja kaotused on tihti hilisemate õpiraskuste ja psühhosomaatiliste vaevuste põhjuseks.

Psühholoogiline abi

Ekstreemse sündmuse järgse psühholoogilise abi võib jaotada kaheks: • psühholoogiline esmaabi sündmuskohal vahetult pärast juhtunut, • hilisem kriisiabi.

Kogu psühholoogilise abi eesmärk on toetada raske kogemuse järgselt toimetulekut, käsitleda negatiivseid emotsioone ja ennetada hilisemaid reaktsioone ning posttraumaatilist stressisündroomi. Abi vajavad lapsed, lasteaia personal, lastevanemad, päästjad ja teised tegutsejad ning abistajad.

Psühholoogiline esmaabi

Mida saab teha õpetaja? Õnnetuste, tulekahju, äkkrünnaku, kao-

239

tuse või teiste kriisiolukordade puhul on õpetaja lastele lasteaias kõige olulisem ja turvalisem inimene. Tähtis on igakülgne inimlik hoolitsus ja turvatunde loomine. Õpetajad saavad olla laste läheduses, rääkida nii palju kui võimalik. Osa lastest võib vajada suurt füüsilist lähedust, süles hoidmist ja kallistamist. Oluline on laste küsimustele vastata, seda tuleb teha ausalt ja vanusele vastavalt. Samuti tuleb lasta lastel oma kogemust käsitleda, kui nad seda soovivad. Hoolitseda tuleb igati esmaste vajaduste eest – jook, söök, et jahe poleks jne.

Kohapealne kriisikeskus

Pärast suuremat kriisiolukorda tuleb otsustada, kas on vajalik luua kohapealne kriisikeskus. See on küsimus, mida tuleb alati kaaluda konkreetse juhtumi kontekstis. Sellise keskuse loomisel on oluline kaasata lisaks lasteaia personalile kohalik omavalitsus ja kriisinõustajad. Kriisikeskus on koht, kuhu saab tulla või helistada 24 tundi ööpäevas. Lasteaia töötajad võivad olla ise juhtunust nii puudutatud, et neil on raske korraldada kogu järgnevat tööd, ja see on loomulik. Seepärast on laiem koostöö väga oluline. Kui õnnetus on olnud ohvritega, kus on surnuid ja vigastatuid, tuleb luua lasteaia vahetusse lähedusse kriisikeskus, mis on avatud ööpäevaringselt niikaua, kuni selleks on vajadus. Selline keskus võib olla näiteks lähedal asuvas vallamajas või koolis (lasteaed on ilmselt mõnda aega politsei poolt hõivatud). Lasteaial on juba eelnevalt, koostades kriisiplaani, oluline läbi mõelda ajutise kriisikeskuse asukoht, teada omavalitsuse kriisikomisjoni liikmeid ja omada lähimate kriisipsühholoogide kontakte. Kriisikeskus on koht, kuhu inimesed saavad tulla, et saada informatsiooni ja lihtsalt koos olla ning üksteiselt tuge saada. Samuti on võimalik sinna helistada, et saada informatsiooni juhtunu kohta, samuti toetust ja juhendeid, et toime tulla iseenda või oma lähedaste reaktsioonidega.

240

majas kriisiPärast laste koolibussi õnnetust loodi kohalikus kooli end koos keskus. Esimesel ööl kogunes sinna inimesi, et tunda Eesti erineteistega turvalisemalt. Samuti helistati kriisitelefonile ga on kõik vaist paigust ja taheti näiteks teada, kas sugulase lapse hästi jne.

Hilisem kriisiabi Hilisem abi on juhtunu käsitlemine rühmas lastega, õpetajate meeskonnas ja lapsevanematega. Siin on lasteaia personalile abiks psühholoogid või kriisinõustajad.

Juhtunu käsitlemine lastega

Lasteaiaealised lapsed vajavad kindlasti juhtunu käsitlemist. Samas ei tohiks juhtunut emotsionaalselt üle võimendada ja ainult sellele keskenduda. Väga oluline on info andmine vanematele ka sellest, kuidas lasteaias juhtunut käsitleti.

Juhtunut soovitatakse käsitleda esimese 24 tunni jooksul. Kõige sobilikum selleks on tavaliselt järgmise päeva hommik, kui kõik lapsed on koos. Kriisiolukorra ajal ja vahetult pärast seda spetsiaalset vestlust ei korraldata, siis tegeletakse praktiliste turvaküsimuste ja rahustamisega. Tegevus tuleks läbi viia võimalusel oma rühmatoas, mis on lastele tuttav ja turvaline. Lasteaiaealised lapsed ei vaja eraldi kokkukutsumist saali ja juhataja ametlikke selgitusi. Küll aga on selline koosolek oluline õpetajatele enne lasteaiapäeva algust. Ka väikesed lapsed vajavad juhtunu kohta infot, mida neile saab hiljem anda oma õpetaja.

241

Vestlus lastega juhtunu läbitöötamiseks Lasteaiaealistele lastele on sobilik lühike vestlus juhtunust, millele järgneb joonistamine või mängimine. Vestlusel on kolm osa: • info andmine – eakohased seletused, mis juhtus ja mis edasi saab.

• juhtunu meenutamine – õpetaja jutustab lühidalt, kuidas kõik algas, meenutatakse, kus keegi oli, mida tegi, siis räägitakse, mis edasi sai, kuhu peitu mindi jne, kinnitatakse, kui tublid ja vaprad kõik olid. Täiskasvanu tervikliku loona sõnastatud jutt aitab lastel juhtunut korrastada ja sellest aru saada. • turvalisuse kinnitamine ja rääkimine sellest, mis saab edasi - nüüd on kõik lõppenud, ohtu enam ei ole, me saame jälle mängima minna (vt Laste vajadused pärast traumaatilist üleelamist)

Kui on olnud vigastatuid või ohvreid, tuleb ka sellest lastele ausalt rääkida. Lastele piisab selgest, lühikesest infost, nad ei tule toime täiskasvanu liialdatud emotsionaalsusega. Kui lapsed ja/või õpetaja on olnud vahetult juhtunus osalised või pealtnägijad, tuleks vestlusele kutsuda psühholoog või keegi, kes suudab juhtunut neutraalsemalt käsitelda ja on õpetajale toeks.

Õpetaja roll

Õpetaja on lapsele lasteaias turvaisik. Teised spetsialistid võivad lastega juhtunust rääkida, aga kindlasti peab olema kohal lastele tuttav „oma inimene“, kes tunneb lapsi ja teab nende eripärasid. Ka lasteaia juhtaja ei pruugi olla lapsele turvaisik. Vajadusel võib kutsuda selgitusi andma politseiniku, päästetöötaja vms. Psühholoog või kriisispetsialistid võivad olla õpetajale abiks, kui ta lastega juhtunut käsitleb.

242

Õpetajal on oluline roll, et märgata laste hilisemaid reaktsioone, teavitada nendest vanemaid ja vajadusel soovitada spetsialiste. Õpetajal on õigus ja kohustus leida endale abi, kui ta seda vajab.

Lapsevanemate teavitamine tõsise puhul ja juhtunu käsitlemine

kriisiolukorra

Kriisisituatsioonis on oluline nii kiiresti kui võimalik informeerida lapsevanemaid ja kutsuda nad kohale. Lähedaste kohalolek ja lähedus on väga olulised, et taastuks turvatunne. Kui lapsed vanematele üle antakse, on vaja lapsevanemaid informeerida sellest, mis juhtus, ja anda kaasa mõned olulised soovitused, kuidas lapsega kodus suhelda ning mida tähele panna. Kui vanemaid on palju, on seda eesmärgipärane teha kogunemisel (vt „Laste vajadused pärast traumaatilist üleelamist“). Samuti võib koostada lühikese infolehe, mille saab vanematele kaasa anda. Kuna lapse jaoks on parim toetaja ja aitaja tema vanem, siis on oluline, et vanem hoolitseks ka enda eest ja et tema toimetulekut keegi toetaks. Kui lugejal tekib siinkohal mõte, et vanem sai oma lapse tervena kätte ja kõik lõppes hästi, tasub siiski tähele panna, et vahel võib üksnes ettekujutus sellest, mis oleks võinud lapsega juhtuda, luua hiljem tõelise kriisiolukorra.

Kui korraldatakse kogunemine lasteaias, on oluline vanematega rääkida järgmisest • Mis täpselt juhtus?

• Kuidas on toimunut lasteaias käsitletud? • Kuidas on lapsed reageerinud?

• Lapse ema, isa ning teised lähedased pereliikmed on olulisimad toetajad lapse jaoks pärast rasket kogemust (vt Laste vajadused pärast traumaatilist üleelamist).

• Kuidas toetada ja mõista, kui lapsed mängivad juhtunuga seotud mänge. Lasteaiaealised lapsed kasutavad mängu oma kogemustest arusaamiseks. Mäng annab lapsele võimaluse ennast tegevuse abil kiiremini väljendada kui sõnadega. Sellised mängud võivad vanemaid või õpetajaid ehmatada. Seda ei peaks pelgama, sest see on laste viis ennast aidata.

243

Pärast Estonia katastroofi küsis nõu vanaema, kes oli mures oma e lapselapse pärast, kelle vanemad olid jäänud laeva. Kuueaastan koletüdruk vaatas korduvalt ja korduvalt multifilmi, kerides üht e. dat kohta, kus suur kaheksajalg kägistas väiksemaid mereelanikk Mõne Vanaema mure oli: mida teha, kas lubada vaadata või mitte. nädala möödudes ütles tüdruk ise, et nüüd ta seda filmi enam as vaadata ei taha, sündmus oli n-ö integreeritud ehk lapse arenev koos meeles arusaadavaks mõeldud. Kaasa aitasid ka õhtused jutud vanaemaga kõigest sellest, mis juhtunud oli, kus emme-issi nüüd on ja mis asi see surm üldse on. Varem vanaema vältis selliseid

teemasid püüdes lapselast säästa. Kõik sellised mõnda aega kestvad mängud, piltide vaatamine, tegejoonistamine, uuesti ja uuesti küsimine ning muud korduvad eale vused aitavad lastel nende jaoks arusaamatuid sündmusi pikap mõistma hakata.

Nõuandeid lapsevanemale • Ole aus ja siiras, ära püüa teha nägu, et midagi pole juhtunud. • Hoolitse enda eest. Ise toime tulev täiskasvanu on parim toetaja lapsele. Kui tunned, et oled väga katki, ära püüa liigselt teisi aidata, esmalt leia abi endale. • Laste reaktsioonid võivad avalduda oluliselt hiljem. Ole valmis nendega tegelema ka siis, kui tundub, et need ei ole ajakohased.

244

• Ära pelga professionaalide poole pöörduda. Vanem on see, kes oma last kõige paremini teab. Kui on tunne, et laps pole endine, tasub seda tunnet usaldada ja jagada oma arvamust kas õpetaja või psühholoogiga.

Nii nagu täiskasvanud, on ka lapsed erinevad ja vahel võib ühiselt kogetud sündmus puudutada meid väga erinevalt. On neid, kelle toimetulek taastub kiiresti, ja võib olla ka neid, kes vajavad teistest kauem ja pikemat kriisiteraapiat.

Lapsevanem ega õpetaja ei saa käsitleda kõiki probleeme ja kõik sümptomid ei kao mõistmise ja toetuse abil. Võtke julgelt ühendust asjatundjatega!

245

246

Fr ag me nt elu lin ast Marleen P채rn Rocca al Mare kool 4b klass do Juhendaja: Kristina Rajan

247

KRIIS KUI TÕELISE ELU TAASTÄRKAMINE Nikita Andrejev

248

Kas sõnaga “õnn” on midagi juhtunud? Mis võiks küll olla valesti, kui inimese pürgimine õnne poole on sama loomulik kui see, et rohi kasvab maapõuest päikese poole? Järele mõeldes aga taipame, et “õnnest” on saanud mõiste, mis väljendab ka sisutühja naudingut ja inimliku eneseteostuse kõige pinnapealsemat kihti. Piinlikult lihtsakoelised laulusõnad raadios ja standardsed valmistrükitud õnnitlused sünnipäevakaartidel seavad tõelise “õnne” mõiste ohtu. Sisutühjus ühes laiskuse ja moodsate levitamisvõimalustega viib tulemusteni, mis mõjuvad õõnsalt ega paku rahuldustunnet. Kui veel otsekui inertsist lisanduvad sildid “hea” ja “õnnelik”, kahaneb „õnne“ mõiste usaldusväärsus veelgi. Oma panuse annavad siin ka reklaami- ja moetööstus. Lõpptulemusena on “hea” ja “õnnelik” ühiskonnas kõige nähtavamatel kohtadel olevad mõisted, kuid ilma jäänud igasugusest kestvast sisust. Viimaks võime öelda T. S. Elioti sõnadega: “Me oleme õõnsad inimesed / naaldumas üksteise vastu / pead täis põhku. Paraku! / Meie kuivad hääled / kui sosistame isekeskis / on tasased ja mõtteta / nagu tuul kuivas rohus.” (“Õõnsad inimesed”). Sellisele kuivale eksistentsile toimib sageli vastumürgina ootamatu sündmus või kriis. Üldisemas tähenduses võib kriis tähendada tahtlikku agressiooni (revolutsioon, laostav kirjandusteos, vihane muusika, sünge film...), eesmärgiga murda üldlevinud õõnes ebareaalsus. Mässulised liikumised on lõppkokkuvõttes kaheldava väärtusega, sest nad ei ole suunatud sisule endale, vaid vastandumisele ning sumbuvad järk-järgult samamoodi kui see, mille vastu võideldi. Nii seavad revolutsionäärid end sisse kukutatud monarhide paleedes, nii ei suuda vananevad jõukad rokkstaarid säilitada oma kunagisi ideid, mille eest võideldi. Sellest hoolimata ei saa kõrvale lükata mässu ajendit. Tihti on tõe tajumisele lähe-

mal mefistolik häving kui n-ö üldsuse poolt heaks kiidetud positiivne heaolu-standard. Kriisihetkedel on oma põhjus. Enamasti see, et inimene ei taju piisavalt tegelikku elu. Pidev kriis aga on märk inimese stagneerunud, haigest või väärastunud reaalsustajust. Ootamatu kriis hoiatab meid ohu eest. Piisab sellest, et laps puu otsast kukub, kui näeme vanemat, kes äsja kurtis, et lapsed kogu ta vaba aja ära võtavad, hirmuga puu poole jooksmas. Piisab sellest, et vägivaldsete videomängude kütkes olev teismeline päriselt sõjatandrile satub, kui ta juba verd nähes tagasi tõmbub. Kriis võib olla parim võimalus oma reaalsustaju korrastamiseks. Samas on see vaid üleskutse, võimalus. Inimese vabast tahtest sõltub, kas ta seda võimalust kasutab. Tavaliselt otsustab inimene jääda kindlaks oma senistele tõekspidamistele ning väljub kriisist üksnes haavatud õiglustunde ja taipamatu rahulolematusega. Seejärel püüab ta eluga edasi minna, mattes end üha sügavamale sellesse, mis elu reaalsust pehmendab. Kuid mis võiks olla parem kui tõeline elu? Kriisi, äparduse või õnnetuse puhul tõstab meis pead päris elu, ärkavad teeskluseta tunded, tõelised kogemused. Merel uppuv inimene ei hakka kõigest kõrist vanduma, vaid enda ümber piiritut vett nähes tajub ta elu selle tõelises suuruses. On mitmeid näiteid inimestest, keda ootamatud katsumused on teinud teadlikuks elu sügavamast mõõtmest. Oleks julm ja vale eitada seda, kui kohutavad on kannatused, füüsiline piin ja loodus-katastroofide tragöödia või suhtuda kergelt ühe väikese lapse haava. Siiski, loobumata seejuures kaastundest, on inimese surm elu hoomamatu müsteeriumi tõestuseks. Väikest ja individuaalset on tihti võimalik eristada ja mõista suure ning üldise abil. Kui räägime lääne tsivilisatsiooni üldisest kriisist, siis seda on võimalik kirjeldada vastandades kaht inimtüüpi või õigemini kaht vastukäivat mõtteviisi, mis lääne inimeses esinevad. Ühel pool näeme impeeriumi mõtteviisi, mille väljenduseks on kolonialism, orjapidamine ja oma väärtuste pealesurumine väevõimuga; ühtse ilmaliku ja religioosse võimu kehtestamise püüdlused; kõikehõlmava rolli omistamine mõistusele, uskumus, et teaduse ja tehnoloogia abil on õigus muuta ka looduse enda

249

250

olemust. Teisel pool näeme üksiku kangelase mõtteviisi, mida kannab kauboi, revolutsionäär, 19. sajandi lõpu apaatne noor aadlik, vahest ka Achilleus, Casanova, Candide, “meie aja kangelane”, uuemal ajal kitarrikangelased, sulid ja politseinikud kinolinal... Neile on omane usu puudumine positiivse maailmakorralduse võimalikkusesse, kõigele käegalöömine, illusioonide puudumine, soov elada vaid hetke nimel ning mitte lasta end kõigutada saatuse paitustest ega löökidest. Eristades neid kaht mõtteviisi, näeme praktikas, et ajaloos eksisteerinud isikutes on sageli esindatud ühekorraga mõlemad pooled. Just selle lahendamata sisekonflikti tõttu võime rääkida “kriisist”. Üks pool ja üks osa hingest kardab surma ja jälestab unustust, püüab oma võimu laiendada ja surematust tagada; teine põlgab neid mõisteid ja loobub neist kergesti hetkenaudingute, ebakindluse ja sünge põnevuse nimel. Üks peab inimest uhkusega kõikvõimsaks looduse krooniks, teine naeruvääristab seda ideed ning ei pea inimest ussikesest väärtuslikumaks. Neist kahest üldinimlikust, kuid äärmuslikust mõtteviisist kumbki ei taju tõde. Vaatleme nende suhtumist võimu ja müsteeriumi mõistetesse. Klassikaline imperaator taotleb kõikvõimsust ja tunneb suurt ebamugavust müsteeriumiga kokku puutudes. Ta ihkab luua oma mõtte-, inim- või asjade impeeriumi, kehtes-tada seal kõikehõlmava võimu. Ta kardab määramatust ja allutab tundmatud alad neid tegelikult mõistmata. Klassikaline üksikkangelane aga loobub võimutaotlustest ning lähtub fatalistlikust müsteeriumi-otsingust. Ta rändab maailmas, teades, et peale tema oma käte väe pole olemas muud reaalsust ja isegi see kuhtub ebausaldusväärse saatuse tahtel. Imperaatorile valmistab õudu mõte kuul-susetust hukust merel ja ta kasutab mõõdutundetult vahendeid selle vältimiseks, samas kui üksik kangelane ei oska palju paremat lõppu soovidagi ja muigab sisimas oma vältimatu hääbumise üle. Üks pool paneb maksma ebaseadusliku võimu müsteeriumi arvel, teine kasutab müsteeriumi vabandusena laiskusele ja iseloomunõrkusele. Puutudes kokku katsumustega, püüab üks tugevdada oma võimuhaaret, et kõiges, kus vähegi võimalik, saatus ja juhus üle trumbata.

Ka meis võimutseb imperaatorlik mõtteviis, mis meie sisemaailmas mõrvab rivaalid ja surub maha ülestõusud. Nõnda käitub ka rahvas, kes ideoloogilisi vaenlasi enesele allutab; samuti koolmeister, kes valitseb vaid range distsipliini abil. Teist tüüpi inimene seevastu otsustab hädas olles leppida täbarate olude näilise normaalsusega, nii nagu vanad kreeklased, kel polnud pääsu jumalate poolt määratud saatusest ja hädadest. Selliselt käitub gladiaator põhjuseta võitlusse asudes või joodik viina kibedust nautides. Selline on “pidu katku ajal”, selline on vanameeste kogunemine päevinäinud kohvikuis, kus arutatakse suuremate emotsioonideta eimillegi üle ning mängitakse kabet või doominot, kuni saabub surm. Nii suurele kui ka isiklikule kriisile reageerimine kannab endas kaht riski - inimene võib türanni kombel vägisi enese võimu ja kujunenud väärtusi kinnistama asuda või vastupidi, loobuda usust inimese võimesse olukorda muuta, öeldes, et midagi pole parata ja lõppude lõpuks pole millelgi tähendust. Iseenesest on inimese püüdlus nii võimu kui ka müsteeriumi poole loomulik, kuid seda kiputakse sageli kasutama sobimatul viisil ja ebaproportsionaalselt. Kuid alati on ka kolmas võimalus, kesktee. Selleks tuleb tunnistada oma olukorra haavatavust ja mõista meid ümbritseva müsteeriumi sügavust, kuid siiski elada, tegutseda, ehitada kindla tundega, et inimene on kõigest hoolimata kutsutud olema loodu kuningas. Teiste sõnadega peaks inimese tundlikkus müsteeriumi suhtes tasakaalustama võimu, mida ta loomupäraselt omab, avama tema silmad ning muutma aupaklikuks, ning vastupidi – võim peaks andma jõudu läbi murda, nii nagu päikesekiired tungivad läbi udu, lootusetuse, fatalismi või tähtsusetuse tunde. Aukartuse keskteed õpetab meile muuhulgas hästi ka psalmide lugemine. «Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele janu-neb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust. Sest sinu heldus on parem kui elu...» (Ps 63). Poeetilises pöördumises tõstab psalmide autor oma hinge üles müstilise ja tabamatu Jumala poole, kes on võimas ja hiilgav ja keda otsitakse maise elu rohtukasvanud radadel. Psalmide autor, kuningas Taavet, püüab osaleda Jumala auhiilguses ja võimus, «rii-

251

252

etada» end sama «hiilgusega», milles näeb oma Jumalat, «vöötada» end sama «võimuga» (Ps 93). Ta püüab endale allu-tada vaenlased mitte lihtsalt seetõttu, et nad on vaenlased, vaid sellepärast, et nad on hiilguseta ja «nende suus ei ole midagi kindlat, nende südames on hukatus, nende kurk on avatud haud...» ja nad on Jumalat «kibestanud» ja Talle «vastu hakanud» (Ps 5). Taaveti hääl ei loobu kuninglikust väärikusest ja sellega kaasnevast võimust, samas pole kuningale võõras ka alandlikkus, kui ta teisal ütleb: «Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi» (Ps 102). Kuningas Taavet teab kohta võimule ja ühtlasi müsteeriumile. Kuningas Taaveti hääl on kuninga hääl, kuid seejuures ka meeleparandaja ja sulase hääl. Selles ei kõla liigset enesekindlust ega ka käegalöömist. Tänapäeva lugejat võivad ehmatada read, mis räägivad enesekindlusest ja vaenlase purustamisest. Lugeja võib laitvalt pead raputada, kui loeb ridu, mis räägivad inimese tühisusest võrreldes Jumalaga – miks peaks inimene end «Jumala sulasena» nägema? See tundub talle arhailisena ega haaku moodsa maailmaga. Tegelikkuses on selline mõistmatuski järjekordne märk tänapäeva inimese sisemisest kriisist. See on märk inimesest, kes pole võimeline nägema ega mõistma tegeliku ja targa valitseja tõelist au, seda peab tema tarvis alati «lahjendama» demokraatlike või muude vahenditega. Samuti pole ta võimeline vastu võtma inimese tühisuse müsteeriumi – seda ebamugavat tunnet peab alati «leevendama» humanistliku poliitilise korrektsusega. Seega ei pruugi tänapäeva inimene selle teksti tõelise sõnumini jõudagi, olles mõjutatud eelarvamustest. «Sest sinu heldus on parem kui elu.» Nende väheste sõnadega lükkab kuningas Taavet kõrvale sellise meeleheitliku klammerdumise elu külge, nagu meie seda tunneme. Neid sõnu on hea meenutada katsumustega silmitsi seistes. Siiski pole tegemist fatalismiga, sest psalmide autor laseb kuulajal aimata sügavama elu olemasolu. Paljud psalmid kirjutati just kriisiaegadel: «Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!» (Ps 130). Oma isiklike kriisidega silmitsi seistes innustab see hüüe meid suhtuma aukartusega sellesse, mis inimesest suurem – ja see on ka objektiivne reaalsus – kuid samas ei rohkem ega vähem kui vankumatult püüdlema tolle sama jumaliku auhiilguse poole.

JA ÕNNETUST EI OLE ENAM... Tõnu Õnnepalu Noorele inimesele soovitakse sünnipäevaks lihtsalt õnne, vanale lisaks veel tervist ja pikka iga. Kas õnnetus on haigus? Tõsi, tihti on õnnetuseks haigus, aga vist sama tihti võib näha, kuidas inimene mitte ainult et õpib elama oma haigusega, vaid on selle juures veel rõõmsamgi kui mõni terve. Ja see, et inimesel on teiste arvates olemas kõik, mis õnneks vajalik (tore perekond, tervis, töö, kodu, isegi raha on), ei takista tal veel langemast kõige sügavamasse masendusse. Ja seda kas või keset kõige ilusamat kevadet. Nii imelik, kui see ka pole, aga õnn võib olla ka masenduse allikas. Mul on ju kõik, mis ma olen soovinud ja ikka on see valu… Tähendab, see valu on minus, see olen ma ise, see käib minuga kaasas. Ma suudan ta mõnikord tõrjuda tahaplaanile, ma võin isegi uskuda, et enam kunagi ei tule ta tagasi, aga ta tuleb ikka… Vältimatult on õnn ka valu allikas. Soovides õnne, soovime ka, jah, valu. Sest mis see õnn on, millest me räägime ja iseäranis mõtleme? Kust me võtame oma õnnekujutelmad? Nii isiklikud kui nad ei tundugi, on nad ometi masendavalt üldised, kollektiivsed. Ükskõik kui „keeruline“ ja sügav ja haritud inimene ka pole, tema õnneigatsus, kui seda näha saaks, oleks ikka niisama lihtne kui kõigil. Lihtsad laulukesed jutustavad samast õnnest kui paksud romaanid, millest kirjandusteadlased ei häbene doktori-töid kirjutada. Ja kirjandusteadlanegi läheb kohtamisele sama rumalalt õnne igatsedes kui keskkoolitüdruk. Õnnetuse kohta me elu jooksul üht-teist õpime, isegi sellega mõnel määral toime tulema, aga õnne kohta ja õnnega? Õnne vastu oleme vist seitsmekümneselt sama kaitsetud kui seitsmeteistkümneselt. Jaan Kaplinski kirjutab oma väga liigutavas autobiograafilises jutustuses „Paus“ (Looming, 2011, nr 1), kuidas ta otsustab ikkagi minna haiglasse operatsioonile, kuna armas inimene ütleb talle,

253

254

et vajab teda rohkem elavana kui surnuna. Muuseas kirjutab ta ka sellest, kuidas alles avastamata haigus oli aastate jooksul tema keha mürgitades tootnud süvenevat masendust. Jah, tihti vist on õnnetus mitte nagu haigus, vaid ongi haigus. Miski ei aita, ei tarkus ega kogemus ega head nõuanded, isegi töö, see suur parandaja, alati ei aita. Ja siis on ühtede armsate silmade hea pilk, mis on mõeldud (või sa usud, et on) vaid sulle, ja haigust pole enam… Läinud, nagu poleks olnudki, paranenud, terve! Maailm on jälle päris hea, iroonia asemel on leebus, (maailma)lõpuootuse asemel kellegi ootus. Jah, nii lihtsalt on tehtud meie hinged! Ikka ja alati lasevad nad õnnel ennast ära petta. Sest muidugi see ei jää. Kui mitte miski muu, siis aeg saab jagu igast armastusest. Jah, me sööstame õnne iga kord nagu igavikku, ja alati on see vaid hetk. Valu… Oo, kui me vaid oskaksime – siin ja elavaina – välja astuda sellest ringist! Vaat see oleks oskus ja tarkus, see oleks haiguste ravi, see oleks õnn… Eks ta ole, kes ütleb õnn, ütleb valu, kes tunneb rõõmu, mäletab kurvastust. Aga siiski. Kuidas selle õnnega siis ikka on? Me ju kõik oma väikestes eludes teda kobamisi otsime. Ta peab ju ometi kuskil olema! Kui ütled inimesele, et ta otsib vale asja ja valest kohast, siis ei tohi teda sellega ära saata. Kedagi ei tohi ära saata lootuse poolest vaesemana, kui ta on teie juurde tulnud. Valetada ei või, aga tõde peab olema võimsam ja rõõmsam kui illusioon. Muide, ta on seda alati, kuigi esimesel pilgul on ta alati kohutav. Ei saa ju öelda, et õnneotsing oleks läbinisti vale. Ta pole vale, ta varjab endas sügavamat tõde kui pealtnäha paistab. Me põgeneme pimesi valu eest, nagu kõik elav, ja seda põgenemist peame tihti õnne otsimiseks. Ja mitte et me ei peaks põgenema. Mitte et me peaksime valu otsima! Ja kui kellelgi on valus, siis meie esimene mure olgu leevendada seda valu, mitte hakata rääkima valu hingepuhastavast toimest! Küll seda kogeb inimene isegi. Jah, pärast suurt valu on valu puuduminegi õnn. „Valu pole – suurt valu mitte… sellest tuleb üks õnnelik päev…,“ ohkab rinnuni kõrbeliiva maetud naine Samuel Becketti näidendis „Õnnelikud päevad“. Seal on see meie inimlik abitus, see meie enesepetlik leppimine valu puudumisega, kui me ometi just nagu mäletame, et

õnn on midagi suuremat, midagi aktiivsemat… Mulle tundub, et nüüd me saame juba asjale lähemale. Jah, meile korratakse küll, et õnn on meie enda teha, ja sedagi veel, et otsi teda endast, nagu Taevariiki, mitte väljastpoolt. Aga ma küsin vastu, kus on see ise, kas keegi on kunagi käinud seal? Imelik asi, õnneotsing oleks nagu kõige egoistlikum siin maa peal (mingu kõik hukka, peaasi, et mina olen õnnelik!), aga ta viib sihile ainult siis, kui ta on suunatud, endast, jah, küll endast, aga välja. Teised pole meie õnn selles mõttes, et nad saaksid teha meid õnnelikuks. Keegi ei saa. Meie õnn pole tõesti kellegi teise kui meie eneste käes. Milline eksitus (ja me langeme sellesse ikka) on uskuda, et õnn on kuskil, on kelleski… Kõik need retked tagasi paikadesse, kus olime kord õnnelikud! Seal ei ole midagi. Ainult mälestus, mis haiget teeb. Vale koht! Imelik asi, et õnn on tõesti ainult meis enestes ja ainult meie eneste teha, aga iial ei ole ta meie eneste päralt, meie eneste jaoks! Ainus õnn on see, mis me teeme teisele, lihtsalt niisama, ei tema ega enese pärast, ja mis meile vastu naeratab sealt, kus pole teist ega mind.

255

SOOVITUSED LISALUGEMISEKS Koolivägivald • Bully OnLine. www.bullyonline.org • Targalt internetis. www.targaltinternetis.ee

Kriis • A Practical Guide for Crisis Response in Our Schools. www.schoolcrisisresponse.com • David Baldwin`s Trauma Information Pages. www.trauma-pages.com/support.php • The Australasian Journal of Disaster and trauma Studies. www.massey.ac.nz/~trauma • The National Child Traumatic Stress Network. www.nctsn.org/nccts/ • Naarits-Linn, Tiina. Kriisisekkumine koolisuhetes. Tallinn, 2011. • Наариц-Линн, Тиина. Кризисное вмешательство в школьных отношениях. Таллин, 2011. • Suur, Ülle. Ellujäämine õpetajana. Kirjastus Kentaur, 2010. Lein • Arro, Signe; Elo Jakobson. Silmitsi lapse surmaga. Tallinn: Tänapäev, 2003. • David Baldwin`s Trauma Information Pages. www.trauma-pages.com • Koos -orte kriisiprogramm. www.lastekriis.ee • National Center for Crisis Management. www.schoolcrisisresponse.com • The Australasian Journal of Disaster and trauma Studies. www.massey.ac.nz/~trauma

256

Riskikäitumine • AIDS’i ennetuskeskus. Uimastid. www.aids.ee/main_est.php?id=56 • Eesti Uimastiseire Keskus. eusk.tai.ee, lepo.it.da.ut.ee/~pedaste/, narko/lehed/lugu.htm> • Terviseinfo. www.terviseinfo.ee.

• • • • • • • • • • • • • •

Web Page For You. Narko. www.hot.ee/wp4u/drugs.htm www.narcom.ru www.narcozona.ru www.narkotiki.ru fishki.net/comment.php?id=8033 narkohelp.ru/ teens.drugabuse.gov www.csdp.org www.trydrugs.net www.unodc.org/youthnet www.addaction.org.uk www.drugaware.com.au www.drugscope.org.uk www.erowid.org

Söömishäired • Chatoor, Irene. Diagnosis and Treatment of Feeding Disorders in Infants, Toddlers and Young Children. Washington: Zero to Three, 2009. • Järv-Mändoja, Kadri; Käesel, Kärt; Pill, Ene; Riis, Maire. Vaimse tervise probleemide märkamine ja ennetamine koolis. Koostanud Siivi Hansen. Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Haigekassa koostöö projekt „Kooli tervisenõukogude arendamine“. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2008. • Levine, Michael P. How school can help combat student eating Disorders. Anorexia Nervosa and Bulimia. Washington, DC: National Education Association, 1987. • Liinar, Jaanika. Kui tunned end haigena, siis vaata, mida sa sööd. // Apteeker. 2008. 22. august. • Mallick, M. Joan. Anorexia Nervosa and Bulimia: Questions and Answers for School Personnel. // Journal of School Health. 2009. • The European Food Information Council. www.eufic.org • Toitumine.ee. Tervise Arengu Instituut. www.toitumine.ee • Treasure, Janet. Anorexia Nervosa: A Survival Guide For Families, Friends and Sufferers. New York, 2005. Väärkohtlemine • Kay Toon, Carolyn Ainscough. Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile. Tallinn: Ilo, 2006.

257

KASUTATUD KIRJANDUS • • • • • • • • • • • • • • •

• • • •

258

Haldusmenetluse seadus. Riigi Teataja I. 2001, 58, 354. Karistusseadustik. Riigi Teataja I. 2001, 61, 364. Kriminaalmenetluse seadustik. Riigi Teataja I. 2003, 27, 166. Lastekaitseseadus. Riigi Teataja I. 1992, 28, 370. Liiklusseadus. Riigi Teataja I. 2010, 44, 261. Politsei ja piirivalve seadus. Riigi Teataja I. 2009, 26, 159. Sotsiaalhoolekandeseadus. Riigi Teataja I. 1995, 21, 323. Tulekahju korral tegutsemise plaanile ning evakuatsiooni ja tulekahju korral tegutsemise õppuse korraldamisele esitatavad nõuded. Riigi Teataja I. 2010, 63, 467. Tuleohutuse seadus. Riigi Teataja I. 2010, 24, 116. Väärteomenetluse seadustik. Riigi Teataja I. 2002, 50, 313. Auväärt, Lembit. Õigusseksuoloogia. Õpik juristidele, meedikutele, pedagoogidele, psühholoogidele, sotsiaaltöötajatele. Tallinn: ILO, 1997. Borodin, A.; Klein, M.; Sepp, M. Alaealiste õigusrikkumised ja noorsoopolitsei töö. Politseiamet: Analüüsi- ja planeerimisosakond, 2009. Borodin, A.; Klein, M.; Sepp, M. Kehalised väärkohtlemised aastatel 2005–2008. Politseiamet: Analüüsi- ja planeerimisosakond, 2009. Brock, Stephen E.; Lazarus, Philip J.; Jimerson, Shane R. Best Practices in School Crisis Prevention and Intervention. NASP Publications, 2002. Christopher, Michael. A broader view of trauma: A biopsychosocial-evolutionary view of the role of the traumatic stress response in the emergence of pathology and/or growth. // Clinical Psychology Review. 2004. Vol 24, Issue 1. P. 75–98. Dyregrov, Atle. Katastrofipsykologian perusteet. Tampere: Vastapaino, 1994. Dyregrov, Alte. Lapse lein. Jyväskylä: Gummerus Kirjapaino Oy, 1996. Dyregrov, Atle. Early Intervention Following Trauma. International Conference Melborne, October 2003. // Forum. 2004. Vol 8, Issue 2. Dyregrov, Alte. Eneseabistrateegiad kriisi ja trauma korral. Loeng

• • • • • • • •

•

• • •

MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogrammi koolituspäeval. Tallinn, 3. aprillil 2006. Eik, Ellu; Wahl, Mark Daniel. Narko: teadmiseks õpilasele narkootikumidest, alkoholist, tubakast. [Tallinn]: Avita, 1998. Edovald, Triin. Ülevaade alaealiste kuritegevuse vähendamise strateegiatest ja programmidest maailmas. Kriminaalpoliitika uuringud. 4. Tallinn: Justiitsministeerium, 2005. Ellonen, Erkki; Nurmi, Lasse; Raivola, Petri; Välitalo, Tarmo; Välitalo, Unto. Politseitöö psühholoogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2002. Emergency Procedures Handbook. Creating a Comprehensive Emergency Procedures Manual for American-Sponsored Overseas Schools. Overseas School Advisory Council Department of State Washington, DC 20522–0132, 2003. Enesetappude ennetamine. Suitsiidiohvri leinajatele eneseabigruppide algatamiseks. Juhendmaterjal. WHO väljaande Eestile kohandatud ja täiendatud tõlge. Tallinn: Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut, 2005. Enesetappude ennetamine: abiks nõustajale. Juhendmaterjal. WHO väljaande Eestile kohandatud tõlge. Tallinn: Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut, 2006. Evakuatsioon teooriast praktikani. Haridusasutuse juhi juhendmaterjal. [Tallinn: Päästeamet, 2008]. http://www.rescue.ee/ vvfiles/1/kompleksoppuse_%20materjal.pdf. 13.06.2011. Fein, Robert A.; Vossekuil, Bryan; Pollack, William S.; Borum, Randy; Modzeleski, William; Reddy, Marisa. Threat assessment in schools: A guide to managing threatening situations and to creating safe school climates. United States Secret Service and United States Department of Education. Washington, D.C, 2002. Hakala, Sally. Koulusurmat verkostoyhteiskunnasta, analyysi Jokelan ja Kauhajoen kriisien viestinnästä. Helsingin Yliopisto, 2009. Hamblen, J. PTSD in Children and Adolescents. 2009. http://www. ptsd.va.gov/professional/pages/ptsd_in_children_and_adolescents_ overview_for_professionals.asp. 05.10.2011. Harro, Maarike. Riskikäitumine Eesti noorte hulgas; olukord, ennetamine: teooria ja praktika. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2005. Heido, Raul. Väärkoheldud laps ja kriminaalmenetlus. // Sotsiaaltöö. 2004. 6.

259

• • • • •

• • • • • •

260

Hoff, Lee Ann. People in Crisis: Understanding and Helping. Philippines: Addison-wesley Publ.Comp., 1978. Ivanova, Maire. Leinava lapse aitamine. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistritöö. Juhendajad Pille Valk ja Kaido Soom. Tartu, 2006. Johnson, Joy. Keys to helping children deal with death and grief. New York: Barron’s Educational Series, Inc, 1999. Jokelan koulusurmat 7.11.2007 Tutkintalautakunnan raportti. // Oikeusministeriön julkaisuja. 2009. 2 Järv-Mändoja, Kadri; Käesel, Kärt; Pill, Ene; Riis, Maire. Vaimse tervise probleemide märkamine ja ennetamine koolis. Koostanud Siivi Hansen. Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Haigekassa koostöö projekt „Kooli tervisenõukogude arendamine“. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2008. Kiusamine 2. Paljundatav materjal põhikooli keskastme õpilastele: identifitseeri, tule toime, väldi. Tartu: Studium, 2008. Klaos, Margo. Õnnetusjuhtumid ja turvalisus. Tartu: Päästeamet, 2007. Korp, Erki. Laste seksuaalse väärkohtlemise vältimine Eestis. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium, 2001. Kriis ja katastroof. Laste ja noorukite riiklik terviseprogramm aastani 2005. Käsiraamat koolidele. Tallinn: Eesti Elukvaliteedi keskus, 1998. Kõiv, Kristi. Koolikiusamine. / Lapsed Eestis. Peatoimetaja Dagmar Kutsar. Tallinn: ÜRO [Arenguprogramm Eestis], 2000. Kõiv, Kristi. Koolivägivalla mitu palet. / Eesti Lastekaitse Liidu konverents „Ei vägivallale“ (Tallinn, 1. november 2001). Konverentsi materjalid. Koostanud Anniki Tikerpuu. Tallinn: Eesti Lastekaitse Liit, 2001. Kõiv, Kristi. Kiusamine koolis – probleemi mitu tahku. // Koolielu. 2006. 18. aprill. Larsson, G.; Österdahl, L. Crisis suppurt. A Handbook for ordinary people. Räddnings Verket Sweden, 1999. Laste- ja noortepsühhiaatria. Tallinn: Medicina, 2006. Lerner, Mark D.; Lindell, Brad; Volpe, Joseph. A Practical Guide for Crisis Response in Our Schools. New York: American Academy of Experts in Traumatic Stress, 2003. Naarits, Tiina. Iga laps vajab tuge. // Õhtuleht. 2002. 9. november. Naruskov, Karin. Internetis toimuv kiusamine kui küberkiusamise

• • • •

• • • • • • • • • • •

alaliik kahe Tartu linna kooli näitel. Tartu Ülikooli haridusteaduskonna bakalaureusetöö. Juhendaja Piret Luik. Tartu, 2007. Otter, Margareete. Narkootikumid. [Tallinn]: Huma, 1997. Palo, Karin. Suitsiidide kajastamine Eesti meedias. Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna bakalaureusetöö. Juhendajad dots Halliki Harro-Loit, dr Airi Värnik. Tartu, 2005. Papp, Krista; Part, Kai; Tõrik, Sigrid. Kogemused seksuaalsest ahistamisest ja seksuaalvägivallast. / KISS. Küpsemine. Inimsuhted. Sõbrad. Seksuaalsus. Noorsoouuring 1999. Tartu: M. Somelar, 2001. Pollack, W. S., Modzeleski, W., Rooney, G. Prior Knowledge of Potential School-Based Violence: Information students learn may prevent a targeted attack. United States Secret Service and United States Department of Education, 2008. Psühhiaatria. Tallinn: Medicina, 2000. Psüühika- ja käitumishäired: kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. RHK-10 [Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon]. Tartu: Tartu Ülikool, 1993. Põldsepp, I. Väärkohtlemise mõju lapse arengule. / Lapse väärkohtlemine. II. Toimetaja Dagmar Kutsar. Tartu: Atlex, 2007.

Rautava, Marie. Koulun kriisisuunnitelman laatiminen. http:// www.edu.fi/download/118324_koulun_kriisisuunnitelman_laatiminen.pdf. 13.06.2011. Rits, Birgit. Alaealiste kuritegevuse ennetamise tulemuslikus Eesti erikoolide näitel. Tartu Ülikooli Riigiteaduste Instituudi bakalaureusetöö. Juhendaja Mari-Liis Sööt. Tartu, 2009. Rosental, Margit, Tilk, Kersti. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: TÜ Kirjastus, 1999. Rovaniemen palvelualojen oppilaitoksen Kriisitoimintaopas. Ropol, 2005. Salla, Jako. Alaealiste vägivallakuritegevus. Tallinn: Justiitsministeerium, 2010. Seksuaalkasvatus. II–III kooliaste. Õpetajaraamat. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 2005. Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas. Sotsiaaluuring. Toimetanud Kadri Soo, Dagmar Kutsar. Tartu: Sotsiaalministeerium, 2004. Soo, Kadri. Teismelise väärkohtlemise riskitegurid ja tagajärjed. Tartu Ülikooli sotsioloogia- ja sotsiaalpoliitika osakonna bakalaureusetöö. Juhendaja Dagmar Kutsar. Tartu, 2002.

261

• • • • •

• • • •

Raielo, Ruth. Lapse lein. www.tnk.tartu.ee/0lapse.html. 12.06.2011. Soo, Kadri; Soo, Indrek. Teismeliste väärkohtlemine Eestis: riskitegurid ja tagajärjed. Tartu, 2002. Soonets, Ruth. Lapse väärkohtlemise mõiste ja liigid. / Lapse väärkohtlemine. II. Toim. Dagmar Kutsar. Tartu: Atlex, 2007. Soots, Annely. Kriis ja kriisisolija abistamine. Õppematerjal haige hooldajale. Tallinn: Avahoolduse Arenduskeskus, 2002. Strömpl, Judit; Selg, Marju; Soo, Kadri; Šahverdov-Žarkovski, Beata. Eesti teismeliste vägivalla tõlgendused. Uuringuraport. Sotsiaalministeeriumi toimetised. 2007. 3.

Water safety. Handbook. American Red Cross, 2004. http://editiondigital.net/publication/?i=55960. 05.10.2011. Tepperwein, Kurt. Millest haigused räägivad. Tallinn: Ersen, 2010. Worden, William J. Grief Counseling and Grief Therapy. London: Tavistock, 1984. Võitlus koolikiusamisega. Juhised turvalise koolikeskkonna loomiseks. Toimetanud Sonia Sharp, Peter K. Smith. [Soinaste]: El Paradiso, 2004.

Andmekogud ja internetiviited • Eesti Statistikaamet, Demineerimiskeskusest statistika, Päästeameti statistika. Veeohutus •

Päästeamet veeohutusest. www.veeohutus.ee

•

American Red Cross. Water safety tips. www2.redcross.org/services/hss/tips/healthtips/safetywater.html#children

• •

Pool Safety – Watersafety. www.watersafety.vic.gov.au

National Water Safety Council. www.watersafety.sg/abt_ws_code. htm

Tuleohutus • •

262

National Fire and Civil EmergencyPreparedness Council. Fire Prevention. www.nfec.gov.sg/firePg_fire_prevent.html

Fire Safety at the School. www.dublincity.ie/WATERWASTEENVIRONMENT/DUBLINFIREBRIGADE/FIREPREVENTION/FIRESAFETYADVICE/Pages/FireSafetyatSchool.aspx

Plahvatusoht •

Päästeteenistus. Lõhkekeha leid. www.rescue.ee/424

•

Haridus- ja teadusministeerium, „Turvaline kool“ tegevuskava 2009–2011 www.hm.ee/index.php?0510735. 05.10.2011.

•

Tark mees taskus. Rahvusvaheline lapserööv. tarkmeestaskus.just. ee/lapseroov

Kübervägivald •

Veebivend. www.microsoft.com/eesti/campaign/veebivend.mspx

• •

Netiohud. www.netiohud.ee Surmajuhtumid, suitsiid

• • •

Targalt internetis. www.targaltinternetis.ee

Laste ja noorte kriisiprogramm. www.lastekriis.ee Avaliku Sõna Nõukogu. www.asn.org.ee

Väärkohtlemine • •

Sexuality and U. www.sexualityandu.com

Seksuaalvägivald. Eesti Seksuaaltervise Liit www.amor.ee

Riskikäitumine •

Narko.ee. www.narko.ee

•

Elu koos söömishäirega. minakujund.wordpress.com/about/

•

Bully Beware – Bullying, School Bullying, Cyber Bullying. www.bullybeware.com

Söömishäired

Koolikiusamine

263

Nüüd hingvad inimesed, mets, veised, linnukesed, kõik ilm on magamas. Oh, tõuse, meel ja mõte, nüüd üles, võta ette, mis Looja meele pärast on. Kus on nüüd päike jäänud? Ta on ju looja läinud, öö asemele saab. Jah, looja läinud päike ja kuldse tähte läige teeb taeva särama. Mu pea, mu käed ja jalad on rõõmsad, et nad näevad, et töö on lõpetud. Saa rõõmsaks, süda taevas, sa pole enam vaevas, vaid patukoormast päästetud. Ka teil mu armsad, olgu hea öö ja ärgu tulgu teil hädakoorem vaevajaks! Head und teil Jumal andku ja voodi ümber pangu teil inglivägi kaitsejaks.

264