Iga Päev Oli Seiklus

HENRI LEHTSALUST

Iga päev oLI seikLUS

seiklusrohke

müstiline

lõbus vaba spontaanne hämmastav

elurõõmus edasipürgiv loominguline meeleolukas muhe

uudishimulik julge ladna elav

kindlameelne

seikluslik osav tegus südamlik kirev

mitmekülgne ustav särtsakas põnev eriline Nende sõnadega

Intervjuu Henriga

21. mail 2024

Mis on sinu kõige paremad isikuomadused?

Missugune inimene sa oled?

Mis on sinus head ja erilist? Aus.

Mis on sinu suurim saavutus koolis?

Tugevate sõprussidemete loomine.

Mis teeb meie klassi eriliseks? Kokkuhoidvus.

Missugune õpilane sa oled siiamaani olnud? Hea.

Mis on kõige tähtsam reegel koolis?

Ära ole telefonis!

5 sõna, mis iseloomustavad sinu kooliaega

Peetri koolis

Üheksa, aasta, sõbrad, pettumus, saavutus.

3 kõige lahedamat üritust, tegevust või traditsiooni sinu kooliajal

Kooli viimane jõulupidu, Eurovisioon, kooli juubel.

Mille üle oled uhke?

Oma klassikaaslaste.

Mis tegi sind koolis õnnelikuks? Toit.

Kus ja mida tegemas näed ennast 10 aasta pärast?

Ei näe veel, aga nagu öeldakse siis parimad asjad juhtuvad plaanimata.

Kes on sulle eeskujuks?

Igast inimesest midagi head.

Kui sul oleks 1 000 000 eurot, mida sa sellega teeksid?

Konsulteeriks isaga.

Mille eest oled tänulik enda vanematele?

Et nad ei lasnud mul paksuks minna.

Need on Henri vastused õpetaja Heleni küsimustele.

Õpetaja Helen kogus esimest korda laste mõtteid klassist, koolist ning elust 4. klassi lennuraamatu tarbeks.

Teist korda nüüd, üheksanda klassi lõpus.

Sirli, ema

Aga minul oli maailma kõige ägedam poeg. Super huumoriga, taibukas, hämmastava mäluga, hooliv, viisakas ja samal ajal hulluks ajav oma puuksutamisega ja kindlasti mitte ideaalne. Lihtsalt lahe. Mulle eriti meeldis, kuidas tema mõistus kasvas koos pikkusega. Minu arust jäi tal seetõttu puberteet vahele. Ta oli väga uhke kui üks hetk oli järsku minust mööda kasvanud ja vaatas igal võimalikul hetkel mulle ülevalt alla. Kui ta soovis lähedust, siis tuli ja proovis mu pooleks kallistada või istus mulle sülle, teades küll, et ta on minust suurem ja raske kannatada, aga see oli väga nunnu. Kunagi tahtsin omale dogi, aga hiljuti avastasin, et mul ongi oma dogi olemas – selline suur ja kondine, aga arvab, et on sülekoer.

Henri oli mulle eeskujuks sihikindlusega.

Ma õppisin Henrilt kuidas fotolavastusega emotsioone edasi anda.

— Henri armastas head sööki.

— Henril oli suurepärane võime mäletada kõikide nähtud filmide sisu.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta tegi nalja ja lollusi.

Henrit tegid õnnelikuks sõbrad.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on teadmine, et ta leiab igas olukorras lahenduse.

Olen Henrile tänulik, et kasvasin koos temaga järjest tublimaks.

Urmo, isa

Kui tegime Henriga esimest IPOS raamatut, siis rääkisime, et teeme neid tulevikus veel. Ei osanud arvata, et sellises formaadis. Siia raamatusse panustas mõne päevaga kümneid inimesi ning kokku kogunes sõpradelt, kooli- ja trennikaaslastelt ning sugulastelt nii palju ägedaid lugusid, et sellise tempoga toimetades saaks sellist raamatut välja lasta kasvõi iga aasta.

Üks viimaste aastate ägedamaid arenguid oli Henri kiire pikkusesse kasvamine. Kõigepealt kasvas emal „üle pea“ ja nautis üle ema vaatamist iga kord kui ema millegigi osas pahandada või noomida julges. Edasi tuli minul Henriga iga mõne aja tagant seljad vastastikku panna. Ja siis see päev, kui pidin tunnistama Henri endast pikemaks, oh seda uhkust, enese-

kindlust ja võimu, mis sellest näost edaspidi on kiiranud. Seda võimu näitas ta sellest hetkest igal sammu – võttes mind või mind koos Anniga kukile või kohapealt kaugust hüpates minust meetri rohkem. ��

Hiljuti, kui me koos terrassi ehitasime, siis küsisin: „Kas teeme kiirema lahenduse või paneme paar päeva ekstra ja teeme ägedalt?“ Tuli ainus loogiline vastus Henrilt: „Sa ei taha ju midagi igavat järgmised kümme aastat vaadata ja kasutada – muidugi paneme veidi ekstra ja teeme ägedama lahenduse!“

See suhtumine oli nii läbiv - olgu siis rattatrenn, kooliasjad või kodus/Paunus toimetamised.

Henrit tegi õnnelikuks iga esinemine, mida nad koolis klassikaaslastega sõpradega tegid. See, kui ta Mamma Mia esinemiselt koolist väljus, mudilastest meeter pikem, mustas ülikonnas ja maru rahuloleva näoga, sai tublisti kiidetud: Kõik eelnev iseloomustas hästi ta viimast poolt aastat.

Juta, vanaema

Mina olen Lille-vanaema. Elame Lille-vanaisaga Lillekülas Lille tänaval, sellepärast. Meie kontakt Henriga oli tihedam, kui ta oli väiksem ja vahel meile ka mitmeks päevaks ja ööks jäi. Hiljem olid sõbrad, trennid ja igasugu ettevõtmised need, mis loomulikult teda rohkem köitsid ja aja võtsid. Püüdsin Henriga Messengeri teel isiklikumat kontakti hoida. Mõne aasta eest olid ta vastused üsna lakoonilised „jah, ei, ok“ või pöial, aga viimase paari aastaga läksid jutud veidi pikemaks ja sain ta vastustest rohkem välja lugeda. Perekogunemistel ju väga sügavat isiklikku vestlust tavaliselt ei teki. Aga mõnel korral üritasin natuke isiklikumat vestlust arendada, kui istusime veidi teistest eraldi. Märkasin, et viimasel ajal ta rääkis hea meelega oma asju või vahetasime oma arvamusi mõne üldisema teema suhtes.

Päris pisikesest Henrist on mul üks ere pilt silme ees ja eriline tunne südames. Henri oli kolmekuune ja hoidsin teda meie Lille-kodus süles ja kas kussutasin magama või oli ta just ärkamas, aga kui silmad lahti tegi, jäi ainiti mulle silma vaatama. Need olid selged ja uudishimulikud silmad. Vaatasime justkui teineteise hinge. Ja siis ta häälitses nagu rõõmustades, nagu tahaks mulle midagi öelda. Seda sügavat tunnet tunnen iga kord, kui sellele hetkele mõtlen. Oma raamatus „Iga päev on seiklus“ kirjutab Henri 3. klassi poisina: „Mind tunti kui IPOSi hunti ja klouni. Mis näitab, et keegi ei tunne mind!“ Väga sügavmõtteline nii väikese poisi kohta! Ma imetlesin kogu aeg, kui tubli, tragi, hakkaja ja ettevõtlik Henri on. Ja südamlik, sõbralik, hooliv, vastutulelik, töökas... Aga sageli ka krutskeid täis naljamees...

Henri pere maakoht Paunu on koht, kus lapsed said näha looduse ilu ja väge – kui kinnikasvanud see vana talukoht algul oli ja millised elanikud seal oma kodu olid leidnud: pääsukeste pesa elutoas, nastikute pesakond palkmaja välisseinale paigutatud katteplaatide all peidus, kobraste käigud jõekallastel ja igasugu suuremad ja väiksemad metsaelanikud, keda turvakaamera abil õuel jalutamas sai näha. Suured puud, lilled, linnud, marjad, jõgi... Rääkimata töödest, milles kõiges Henri kaasa lõi: terrassi tegemine ja puude otsa maja pla-

neerimine ja ehitamine, kopamasinaga kraavi kaevamine, küttepuude tegemine ja palju muid tarkust ja rammu nõudvaid töid. Mind juhendas Henri seal jõe peal SUPlaual püsima.

Kui hiljuti Paunust rääkisime, siis ta väljendas end selliselt, et ma sain aru, kui palju talle see koht ja loodus üldisemalt tähendasid. Ettevõtlik ja sihikindel: eelmisel suvel otsis endale ise töökoha – oli Zara rõivapoes saaliteenindaja, lõpueksamite õnnestumiseks käis GAG-is matemaatikakursustel, käis gümnaasiumide avatud uste päevadel ja sisseastumiskatseid tegemas. Mõne uhke kooli kohta oli tal tekkinud oma tunnetus, miks ta sinna ei taha ja oskas seda ka selgitada. Päris ise küll ei organiseerinud, aga sõitis aasta tagasi üksinda USA-sse tuttava pere juurde, et nende lapsed saaksid eesti keelt praktiseerida. Henri tegi süüa ja küpsetas! On ikka imeline, kui vanaema läheb külla ja tütrepoeg teeb talle ja iseendale süüa! Või tegi nädalavahetuste hommikutel pannkooke või neid kodukohvikute päeval müügiks. Sünnipäevatortidest rääkimata. Videost nägime, kuidas koogi heaks õnnestumiseks tuleb pakist hapukoort eemalt suure kaarega kaussi lasta.

Meie peres on kombeks kohtumistel ja lahkumistel kallistada. Väikesena oli see lihtne ja loomulik. Kui kusagil 10+ vanuses pidin mina kallistamiseks lapse üles otsima, siis mõned aastad hiljem hakkas ta ise käed püsti vastu tulema, ju sai aru, et pääsu ei ole. ��

Kui vanaema tahab lapselapsega nunnut pilti, siis on ju ikka vaja nägusid teha. ;) 14. mail 2024 perega emadepäeva väljasõidul.

10.02.2023 Lille-vanaisa sünnipäeval vaatas Henri meie üliõpilasmalevas tehtud pilte. Pildid on väikesed ja mustvalged, kohati hallid, aga ta uuris neid päris põhjalikult. Jutustasin juurde, mida seal parasjagu tehti, ja tihti ta muheles, sest siis oli ju ka palju pulli ja nalja, samas ka tõsist tööd ja suhteid. Küsis: „Kui vanad te siin olete?“ Mina vastasin, et 20. „Üldse ei ole vahet praeguste noortega.“

Kas tegevusetuse igavusest sünnipäeval, aga mitmel korral läks Henri ise kööki ja hakkas nõusid pesema, kuigi mul polnud plaaniski veel enne külaliste lahkumist koristama hakata. Henri jagas mulle Messengeris ka mõnd videot. Näiteks kuidas ta jalgrattaga ujumas käis – sõitis rattaga kaldaterrassilt ülepea-tireliga lihtsalt tiiki (augugust 2019). Või kui sai endale uue arvutiklaviatuuri (september 2020), siis videos näitas ja selgitas juurde, kuidas valgusmängud klahvide klõbistamise ajal käivad ja et neid saab ise programmeerida. Kui küsisin, et õppimist see vist väga ei soodusta, kui kõik vilgub, siis vastas ta ausalt: „Ei...“

Mingi perioodi jooksul õppisime natuke koos vene keelt. Hääldust sai natuke korrigeeritud ja mõned õppetükid läksid seega libedamalt, ta oli püüdlik (mina jälle liiga põhjalik), aga tegelikult on ilma igapäevase praktikata ikka päris võimatu keelt selgeks saada, eriti vene keelt.

23.10.2021

Henri on koroonas. „Mul on kõik korras. Natuke köha ja nohu.“

1.11.2021

Tavaliselt Henri ise vestlust ei alustanud, aga seekord küsis ise, kui me vanaisaga haigeks jäime: „Kas teil on koroona väga hull?“ Õnneks sain sama reipalt vastata kui Henri meile, et kõik läheb kergelt.

7.01.2022

Henri naaseb perega kuuajaliselt Tai reisilt. Mina: “Tere! Mis tunne on sooja päikese alt lumme sukelduda?” Henri: “Külm.”

“Kas tahaksid soojale maale tagasi?” “Ei.”

Veebruar 2023

Mina: “Vanaisal on 10. veebruaril sünna ja sooviks perega tähistada. Kas laupäev, 11. veebruar sulle sobiks? Või sobib pühapäev paremini?”

Henri: “Ma olen 11. veebruaril Tallinna ülikoolis töövarjuks ja mul on iga päev trenn, aga praegu on iseseisvad trennid, nii et aja saan ise valida ja praeguste plaanidega peaks pühapäev sobima küll.”

Märts 2023

Henri on Hispaanias rattalaagris.

Mina: “Tere, spordipoiss! Teil on kindlasti iga päev trennid, aga kas pühapäev natuke vabam ka on ja kas niisama ka ringi uidata saate? Ja kas olete juba headeks söögitegijateks saanud? Ema luges su toidujutu ette, seda oli päris naljakas endale ette kujutada. See olukord ajas mul hiljem üksi olles ka veel naeru peale. Samas oli selline vanaema mure lapselapse pärast, et kuidas ta küll kõhu täis saab. (See oleks lõbus lugemine praegugi, aga nüansse enam ei mäleta.) Millal koju jõuad? Ma tahaks järgmisel nädalavahetusel oma sünnat pidada. Nüüd oli päris mitu küsimust. :) Ole siis vapper!”

Henri: “Söök on okei, aga kui 3 nädalat pastat süüa, siis sellest tüdineb ära. Enam väga ei taha pastat, aga nädal veel. Ma tulen järgmisel pühapäeval. Vaba aega ikka on.”

Mina: “Ühekülgsus jah tüütab ja ega pasta tervist ka kuidagi ei toeta.”

Henri: “Pastas on valku ja süsivesikut palju, mis on sportlasetele väga vajalik.”

8.03.2023 ja 8.03.2024 olin meeles peetud

Henri: „Ilusat naistepäeva!“

8.03.2023

Mina: „Tervitan oma uue telefoni kaudu. See on teie kõigi ühine sünnipäevakingitus mulle. Aitäh!“

Henri: „Oi kui tore! On siis telefonidel vahet ka?“

Mina: „On. See nagunii, et nüüd on palju kiirem. Mul oli aastast 2015 ja ühest kohast teise liikudes (ikka telefonis) võttis 10 sek aega. Eile õhtul said andmed vanast üle laetud ja nüüd alles näpin ja avastan veel. Kõik on nii mugav.“

Henri: „Mul oli praeguse telefoniga sama. Palju kergem ja kiirem

4.05.2023

Mina: „Tervitan Lissabonist jalkastaadionilt!“ (Saatsin pildi)

Henri: „Ma ei teadnudki, et sulle jalgpall nii väga meeldib. Mis seal toimub? Mängu vist ei ole, kui üle poole staadioni tühi on.

Selgitan, mis konverentsil teemadeks on.

Henri: „Kõlab lahedalt“

Mina: „Siin on lahedad trammid, mis panevad mäkke ja alla ilma vaevata. Vanaema lõbustas end tunniajase sõiduga.“ (Lisasin video)

Henri: „Pole kunagi näinud trammi nii majade lähedal.“

2.02.2024. Abivalmis. Kui mul oli selle aasta algul käeluu katki ja kodu vajas juba väga koristamist, siis

küsisin sõnumi teel Henrilt, kas ta saaks ja tahaks meile appi tulla.

Henri: „Ikka tulen. Pean vaatama, millal jõuan, kuna praegu juba hakkab sisseastumiste aeg. Homme lõunal lähen Reaalkooli avatud uste päevadele, aga siis otse sealt saan tulla küll. Ma jõuan umbes enne nelja.“

Kui tuli, siis võttis meil tolmuimejaga tolmu ja pesi nõusid ning ajasime ka niisama mõnusalt juttu.

23.04.2024

Mina: „Tere, Henri! Kuidas sul läheb? Mida koolivaheajal teed?“

Henri: „Läheb hästi ja vaheajal õpin eksamiteks ja tegelen Paunus.“

Mina: „Kui kaugel on, kas emadepäeval saame sauna? Ja kas see koolikatsete süsteemi rike sind ka kuidagi mõjutas? Kordama ei pidanud?“

Henri: „Emadepäeval vast juba saab, eks me proovime selleks ajaks.“

Mina: „Mõtlesin, et teen nalja, alles te ju alustasite. Väga tublid!“

Henri: „Aga katsete rike pigem aitas mind, kuna nüüd loevad hinded 80% ja mul on hinded head. Vestlus oli ainult 20%, aga vestlus läks ka hästi.“

14. mai 2024

Emadepäeva puhul tegime kogu pere väljasõidu

Kirna mõisa. Sõitsime kahe autoga. Mina sättisin end

lastelastega ühte autosse, et nende tegemistest rohkem kuulda. Henri vaatas küll vahepeal oma õppimist, aga osales vestluses ka, jutuks tulid muuhulgas keelereeglid ja tehisintellekti võimalused. Vanaisa palus lisada, et kui ta selle aasta algul küsis Henrilt, kas tal on edaspidiseks ka plaane, siis Henri vastas, et on mõelnud meditsiini peale. (Ei tea, kas keegi veel kuulis sellisest mõttest?)

Urmas, vanaisa

Kuidas me Henriga metsas käisime.

Täpselt ei mäleta, aga Henri oli siis viiene või kuuene, kui mul tuli taaskord tahmine Kehra lähedal oleva Idu talu maid vaadata. Seekord mõtlesin, et kutsun poisi kaasa. Vastus tuli kärmelt ja kuna ka vanemad olid nõus, varustasime ennast kummikute ja metsariietega. Midagi nosimist oli ka kaasas. Teel rääkisime asjadest, mis autoaknast paistsid ja õigepea me kohal olimegi.

Parkisime auto umbes krundi keskele. Ilm oli päikseline, aga kummikud tuli jalga tõmmata ning joped selga panna. Asusime üle võsastunud heinamaa Jägala jõe poole teele. Rohi oli kõrge ja maa pisut mättaline - nii et kiiresti me ei edenenud. Näi-

tasin siis poisile puid ja taimi, aga vaevalt talle mõni meelde jäi. Siiski olime peagi jõekaldal. Jägala jõe paremkallas on selline kolme-nelja meetri kõrgune ja võssa kasvanud. All jookseb kitsas kalameeste tallatud rada ja üleval on juba suureks kasvanud lepad reas.

Läksime siis allavett, kuni jõudsime Iduojani. Läbikahlamiseks olid meie jalatsid liiga madalad ja seepärast leidsime üle oja vajunud puutüve, mille ilmselt kalamehed olid paigutanud. Murdsin meile tasakaalu hoidmiseks kepid ja toetasime endid üle oja. Henri oli alguses üsna ettevaatlik, aga sai päris hästi hakkama. Mina muidugi pabistasin, et poiss vette ei kukuks. Jätkasime teed ning üsna pea silmasime ka viimast piirimärki, mis keset jõge olevale väikesele saarele on pandud. Nüüd pöörasime jõest ära ning suundusime maantee poole. Suurte leppadega metsast läbi minnes jõusime peagi maanteetammist ülesse ning sadakond meetrit piki seda järgmise nurgani. Edasi laskusime teisel pool maanteed suurde metsa. Mets on täis langenud tüvesid ja oja tõttu ka pisut niiske. Suurvesi oli ammu möödas ja oja vulises rõõmsalt oma liivast sängis.

Seekordne ületus oli aga palju põnevam. Puutüved olid paari meetri kõrgusel üle maapinna ja liikuda tuli üle mitme tüve. Läksin ettevaatlikult ees ja teisele kaldale jõudes asusin Henrit juhendama, aga ta oli nagu orav juba mulle järele jõudnud. Ronisime

veel mitmest suurest puutüvest üle ja jõudsime peagi väikesele mändidest ümbritsetud välule.

Vahepeal ikka pärisin, et kas oled väsinud, aga vastuseks oli kindel ei. Tegin siis ettepaneku, et vaatame sinna teise metsatukka ka. See algas korraliku padrikuga – toomingas ja humal segiläbi. Servast läbi, läks ronimine lihtsamaks. Peagi jõudsime esimese mahalangenud kuuseni. Selle juured olid koos mullaga ülesse tõusnud ja moodustasid kena koopa. Uurisime seda veidi, aga mina sinna sisse ei mahtunud ja poissi üksinda ei tahtnud ka julgustada. Nii liikusime kõrgemas metsas edasi. Üsna pime oli ja radu ka ei paistnud. Vahepeal läks maapind soiseks ning tundus täitsa paks põlismets olevat.

Siis aga kostusid jälle maanteelt autohääled ja tuli taipamine, et ära me siia küll ei eksi. Ka hakkas meil pisitasa nälg peale tulema, nii et otsustasime autosse minna ja ära koju suunduda. Metsaserva padrik taas läbitud paistiski meie sõiduvahend paarisaja meetri kaugusel.

Hakkasime sõitma ja mina viskasin kiirelt veel pilgu tahapingile, et küsida – noh, kuidas meeldis?

Sealt aga kostus juba mõnusat nohinat ja pea oli veidi viltu vajunud.

Henri ja Anni koos vanaema ja vanaisaga pikkusi võrdlemas

Heli ja Urmet, vanaema ja vanaisa

Oleme veetnud Henriga koos 15 meeldejäävat aastat. Temale mõeldes, meenuvad paljud toredad seigad.

Kord küsisin sõnajala kohta, et kas tead, mis taim see on. Järgmine päev kontrollisin, et kas mäletab. Mäletas küll ja vastas: „JALANÕU!“. Nüüd enne bioloogia eksamit küsis: „Kas ma ütlesin sõnajala kohta jalaseen?“

Ükskord olid nad Randoga „objektil“ töö lõpetanud ja kui ma neid nägin, ei leidnud muud väljapääsu, kui kastekann.

Maria, tädi

Aprillis 2019 käisid Sirli ja Henri minul ja Jaanil Londonis külas, kus me tol ajal elasime. Külalistele magamiseks oli suur õhkmadrats, aga 10-aastane

Henri polnud nõus emaga voodit jagama ja magas lühikesel diivanil, jalad üle käetoe. Osa ajast käisid

Henri ja Sirli kahekesi linnapeal ning Henrile meeldis metroos ja mujal kuuldud kohalikke väljendeid korrata. Minu pilt on tehtud Greenwichi observatooriumi planetaariumis, kus visuaalselt kosmoses rändasime. Afternoon tea’le me aega ette ei broneerinud, seega tuli Londoni kohustuslik turistikogemus ise ette võtta ja kodus teepidu korraldada.

Henri oli mulle eeskujuks oma ettevõtlikkusega.

Ma õppisin Henrilt, et sooda ei asenda soola.

Henri armastas seiklusi.

Henril oli suurepärane võime kõik ise ära teha.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta tegi nalja.

Henrit tegi õnnelikuks tegutsemine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on enesekindlus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis ta püüdis kõiki rohkem kaasata.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti räägiksime sügavamatel teemadel.

Olen Henrile tänulik, et ta kõigiga nii palju rõõmsaid mälestusi lõi.

Rando, tädipoeg

Olid üks kõige lahedam inimene, keda teadsin. Kõik need suved, mis veetsime Jüris vanaema juures, ja üldse kõik korrad, kui olime Jüris, oli meil alati midagi tore koos teha. Jões ujumised, need pikad rattasõidud, need jaanipäevad, kõik need olid alati seikluste rohked ja kunagi igav ei olnud. Ühel jaanipäeval saime vaadata põdra tükeldamist isegi. Suusareis Austrias oli ka midagi väga meeldejäävat ja selliseid mälestusi oli veel meeletult, mis on ainult positiivsust ja heameelsust täis. Eelmine suvi Paunus sõitsime sup-laudadega nii kaugele jões, et tagasitulek oli raske isegi vastuvoolu. Lootsin, et saame see aasta ka seda korrata. Henri jääb mulle meelde ainult positiivsena, naljakana, rõõmsameelsena. Olid uskumatult tore.

Henri oli mulle eeskujuks sellega, kuidas ta mõtles, et ületamatuid probleeme ei ole.

Ma õppisin Henrilt kõike, sest me kasvasime koos üles.

Henri armastas rattasõitu.

Henril oli suurepärane võime areneda.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta näitas välja seda.

Henrit tegid õnnelikuks saavutused.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on tahe, järjepidevus ja see, et allandmine on nõrkadele.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meil oli nii palju seikluseid ja kõik on mul siiani meeles.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti oleksime õnnelikud.

Olen Henrile tänulik, et ta oli kõige lahedam inimene, kellega üles kasvada.

Krista, Henri vanaisa onutütar

August 2018. Henri on oma tädi pulmas. Pidu on pikk, aga 9-aastane Henri on väsimatu ja naudib kõike täiel rinnal. Osaleb igas mängus, võistluses ja viktoriinis. Ühel hetkel palub oma ema tantsima. Korralik valsivõte, pühendunud näoilme, märkimisväärne kasv uvahe. ��

Südamlik ja kaunis mälupilt. Ma loodan, et kusagil albumis on sellest hetkest olemas ka pärispilt.

Terts, peretuttav

Henri peale mõeldes... Kuna mul on tütred, siis mitu korda olen tabanud end mõttelt, et vau... mul oleks hea meel, kui tüdrukute tulevased peiksid oleksid nagu Henri - viisakad, lugupidavad, hoolivad, hea huumoriga, väga targad, julged, väga-väga sportlikud, hea kokad (!!!), no ja pikad ja nägusad ja... Kas ma juba mainisin, et targad ja sportlikud ;) Mul on olnud õnn olla Henriga koos nii mõnelgi reisil/seiklusel/üritusel. Jõulud liivarannal, zipline vihmametsas, „laevahukk“ Tai moodi, koroonakarantiini tõttu riigist välja smugeldamine, tunde kestvad kaardimängud, suuskadel lumiste mäetippude vallutamine... Aitäh nende toredate mälestuste eest!

Henri oli mulle eeskujuks, et tiinekatega on võimalik ka täiesti normaalselt suhelda.

Ma õppisin Henrilt, et tegelikult on toredaid poisse ka olemas.

Henri armastas igasugu asju, aga kindlasti meeldis talle kaarte mängida.

Henril oli suurepärane võime süüa iga natukese aja tagant!

— Kui Henri oli õnnelik, siis ta säras ja naeris südamest ja ilmselt olid tal ka suusad jalas.

Henrit tegi õnnelikuks, kui sai nalja ja naeru ja süüa ja mingi toreda spordialaga tegeleda.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on siirus ja südamlikkus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis naeratan :)

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti suusataks või mängiks kaarte.

Olen Henrile tänulik koosveedetud aja eest ��

Hellõu ja lubatigi piire ületada!

Triin, Marie, Katreen, Kalle

Lapsepõlvesõbrad Marie ja Katreen ning nende vanemad Triin ja Kalle

Kui lapsed olid väikesed, siis üks lemmiktegevusi oli meil koos Henri perega aega veeta ning käisime tihti üheskoos rabades ja metsades matkamas. Siis ikka juhtus lõbusaid seiku.

Ühel matkal Marie kõndis koos Henriga teistest tükk maad ette ja siis nad otsustasid teisi järgi ootama jääda. Istusid koos mingi kivi otsas ja ootasid seal kahekesi. Ja ootasid. Tükk aega ootasid ja siis hakkasid juba muretsema, et miks keegi ei tule, et kas nad on äkki valele rajale sattunud ja ära eksinud. Lõpuks nende suureks kergenduseks nad siiski nägid meid nende poole tulemas.

Teinekord käisime koos Paunküla matkarajal. Oli talv, paks lumi maas ja üsna külm, ca -10 kraadi. Lapsed kõndisid matkarajal, Henri oli kõige ees ja täiskasvanud olid rivi lõpus, ajasid juttu ning ega keegi eriti puudel olevaid rajatähistusi ei pannudki tähele. Lõpuks lõppes meie rada ühe järve ääres. Ja siis saime aru, et me oleme eksinud, kuna matkarada pidi minema järvede ümbert hoopis. Ja Triinu telefon otsustas, et temal on liiga külm ning lõpetas töötamise. See tekitas korraks ikka parajat kõhedust, et kus me oleme ja kuhu me minema peame, et õigele rajale tagasi saada. Lõpuks muidugi ikka leidsime õige tee üles ja jõudsime autodesse sooja.

Kõige meeldejäävam seiklus oli meil Valgejärve rabas ühel sügisel, kui me kõndisime mööda laudteed ja jäime ühele platvormile jalgu puhkama. Ning kuidagimoodi õnnestus Henril astuda korraks platvormilt maha otse muda sisse. Terve jalanõu kuni poole sääreni oli mudaga koos, kui ta jala sealt välja sai sikutatud ning see muda haises päris korralikult. Lastel muidugi oli lõbu laialt, Henri näitas meile uhkelt oma mudast saabast, Marie ja Katreen naersid ikka südamest. Sirlil nii lõbus ei olnud miskipärast. Hoolimata mudadest ja märjast jalast ,läks matk igatahes sama meeleolukalt edasi.

Ühel kevadel käis Henri koos meie perega Saaremaal kaasas ja seal külastasime koos Kuressaare lossi. Kõige rohkem elevust ja ka hirmu tekitav koht

lossis on nn lõviauk, kus on liikumisandurid, mille peale hakkab kiviseinte vahelt lõvi möirgamist kostuma. Sinna viib ka üsna kitsas trepp ning keegi ei taha rivis kunagi olla esimene. Ja Henri oli meie seltskonnast siis see kõige julgem, kes läks ees ning ilmselt nautis seda põnevust kõige rohkem, kui see lõvi möirgama hakkas ja teised ehmatusest kiljusid. Ükskord käisime forellikasvanduses. Seal on ju nii, et kõigepealt tuleb kala õnge otsa püüda. Tookord juhtus nii, et mitte kellelgi ei näkanud. Urmo proovis, Kalle proovis, Marie proovis, mitte keegi ei saanud kala kätte. Aga kõik olid juba üpris näljased. Ning lõpuks oli Henri see, kellel kala õnge otsa hakkas, ning siis selgus, et see oli isegi üks suuremaid kalu üldse, mis seal kinni püütud on.

Henri ja Marie mängisid väiksena tihti koos Xboxis mänge. Lemmiktants oli neil seal popplaul “Ma-ia-hii, ma-ia-huu …”, seda lasti alati mitmeid kordi järjest ikka, ja iga kord oli sama lõbus. Esimeses klassis käisid Henri, Marie ja Katreen samas klassis. Mariel on meeles, et peale tunde mindi tihti Henrile külla, selle asemel, et otse koju tulla, nagu neil palutud oli. Koos siis mängiti Xboxis, pargis ja mõeldi igasuguseid toredaid tegevusi välja.

Henri koos oma mudase matkasaapaga Valgejärve rabas

Sten Kühn, sõber

Henriga ei olnud ühtegi igavat hetke, kogu aeg sai nalja tehtud ja naerda.

— Henri oli mulle eeskujuks oma viitsimise ja tahtmisega.

Henri armastas laulu “Shape of you” panna tund aega järjest.

Henril oli suurepärane võime alati tuju tõsta.

— Henrit tegid õnnelikuks kõik sõbrad, kes tema läheduses on.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on see, et ta nägi alati asja head külge.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis tekib naeratus suule, mäletades kõiki neid häid seikluseid.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti räägiks kõigest, mis pähe tuleb.

Olen Henrile tänulik, et oli mu sõber ja alati aitas, kui olin halvas tujus või hädas.

Siis, kui Henri tegi sõpradega endale mulleti soengu.

Anete Talas, sõbranna

Käisime tihti Jüris õhtuti sõitmas, meil oli väga tore alati. Käis tihti minu juures, kui sai, veetsime palju aega koos, tegime nalja ja kõike muud. Henri oli tõesti tore ja armas poiss. Isegi kui me ei suhelnud enam eriti, hoolisin ma temast. Henri oli alati hea huumoriga, hoolis teistest, talle meeldis väga rattaga sõita, sõitsime palju koos ratastega. Talle meeldis alati midagi teha selle asemel, et lihtsalt olla.

— Henri oli mulle eeskujuks oma aktiivsuse poolest.

— Ma õppisin Henrilt hoolivust.

Henri armastas oma õde ja rattaga sõita.

Henril oli suurepärane võime teisi naerma ajada.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas ja ta põskedele tulid põselohud.

Henrit tegid õnnelikuks tuttavad.

Õhtu, kui olime Jüri Circle K-s koos Owe Pagili ja Anette Pehapiga. Henri tegi minu telefoniga koos Owega pilti, kui valisin koos Anettega meile jäätist. (2022)

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on see, et ta kuulas alati, mida keegi ütles.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meenuvad mulle lõbusad õhtud Jüris, päevad, millal ta minu juurde tuli, kui ta mulle kirjutas juba kell 11 hommikul, et tahab minu juurde tulla, ja olime õhtuni naljatades minu juures ja vaatasime filme. Kuidas ma üritasin talle anda jäätist, kui mõlemad sõitsime rattaga, ja ta selle maha pillas. Kõik vinged mälestused temaga.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti kallistaksime. Küsiksin, kuidas tal läheb ja räägiksin temaga palju. Kuulaksin kõike, mis tal öelda oleks.

Olen Henrile tänulik, et ta olemas oli, kui mul oli vaja, ja et ta üleüldse olemas oli.

Hugo Meidla, sõber, trennikaaslane

ja

vestluskaaslane

Henri polnud just keegi, keda sa igapäev kohtaksid või kelle sarnast inimest oleks lihtne leida. Henri oli väga poeetiline ja aus ning kohati unustasin ära, et ta minust aasta noorem on. Tal oli imeline võime alustada vestlusi justkui ka kõige veidramatel teemadel ja temaga olles polnud kunagi igav. Just sellest mõeldes ja kirjutades tuleb mulle meelde üks, metafoor/tsitaat mille Henri oma maakodus lund lükates välja mõtles: „Kes täna lund ei lükka, lõhub homme jääd!“ Tänu temale on mul ääretult palju mälestusi ja häid seikasid, mida mäletada. Näiteks üks kord kirjutas Henri mulle kell 1.30 väga huvi-

tava teksti. Seal tõi ta välja oma suursoovi kogeda peeretamist tolmuimejasse. Sellele järgnes veel küsimus „Nagu mis siis saab“, kus oli palju küsimärke ja hüüumärke. Algselt olin täiesti baffiks löödud sellest ning ei osanudki vastata. Pool tundi hiljem aga järgnes sellele veel üks soov: „Täna enne magama minekut ma tahan hambaid pesta dušigeeliga.“ Selle peale järgnes minu naer ja vaikus. Umbes 15 min hiljem laekus Snapchatti pilt ning voicemessage. Pildil oli narunäoline Henri, hambahari ning dušigeel. Järgnev on Henri voicemessage peale hambapesu ja see kõlas nii: „Mees, ma proovisin seda - see - ohh - see esimest korda puudutas mu keelt ja see oli siukene soolane... ja siis... hakkan pesema onju, pesen, pesen, pesen ja siis läheb mingi kurku ja hakkab ÖKOKOÖKOK (lämbumise hääled).. ja siis see hakkas kurgus mullitama ÖOÖOÖOÄÜÖÖÖ (veel hullemad lämbumise hääled) ja põhimõtteliselt kõik.“ Ma ei suutnud enda naeru kinni hoida ja hakkasin naerma, sest ei arvanud, et ya selle soovi nii kiirelt täide viib. Mälestusi Henrist on aga veelgi rohkem, piltidena.

Henri oli mulle eeskujuks oma poeetiliste ja filosoofiliste mõtetega.

— Ma õppisin Henrilt kannatust ning oskust kuulata pikka teksti enne, kui päriselt teemani jõuti. Ole õnnelik.

Henri armastas toitu ning kokkamist, sauna ning seltskonda, lärmi, kuid ka üksinda olemist.

Henril oli suurepärane võime alati vestlust luua või midagi huvitavat/naljakat teha, millest siis hiljem vestlust sai arendada.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeris, keksles ja vahel isegi seisis pea peal.

— Henrit tegi õnnelikuks inimestega koos olemine, arvutis mängimine. Kõige rohkem tegi Henrit õnnelikuks see, kui ta nägi, et kellelgi teisel läheb hästi.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on õnnelikkus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis pigem naeratan, kui olen kurb, sest olen õnnelik nende mälestuste üle ja ei tahaks, et need oleksid olnud ei kellegi muu kui Henriga.

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti arutleksime mingisuguse müstilise teema üle või teeksime midagi väga ebavajalikku ja väga lolli.

Olen Henrile tänulik nende seikluste, tarkuseterade, mälestuste ja enne kõige selle üle, et ta mulle nii hea sõber oli.

Pilt on tehtud 2022. aasta novembris, kui tähistasime Rando sünnipäeva. Kellelgi polnud veel sellel hetkel tuju sees ega peomöllu üleval. Rando sünnipäeva oleme sama seltskonnaga juba kümmekond aastat tähistanud ja selle seltskonna üks vaieldamatu osa oli Henri.

Karel Zirk, sõber

Henriga koos Peedu laagris käimine.

Laagri jooksul tegime Henriga palju koos. Me elasime 5 ööpäeva kaheksakesi kämpas nimega Kaheksane. Laagri kasvatajatel oli meile palju ette valmistatud. Näiteks võtsime Henriga koos osa järgmistest üritustest: playboxpidime tegema järgi muusikavideot „Naised pesevad bemmi”; Telesarjade õhtu - aga see ei olnud tavaline. Me pidime kämpingukaaslastega jäljendama mingisugust telesarja. Meie tegime järgi “Tujurikkuja” osa “Noored tehnikud”. Henri mängis seal Kallet. Reklaamide tegemine - pidime jällegi kämpa liikmetega tegema koos ühe reklaami. Meie tegime koristusreklaami. Koristus firma nimeks sai „Jyväshyvä”. Selle nime saime Soome küpsisepaki pealt. Video rääkis sellest, kuidas meie kaheksane kämpa on tubade kontrollis esimesel kohal ning meie oleme valmis teile samasugust tubadekontrolli skoori pakkuma. Laagri jooksul mängisime palju erinevad mänge. Näiteks üks neist oli meile Henriga väga

naljakas. Mina, Henri ja Rando peitsime peitusemängus välikäima sisse. Kõigile oli see vägagi lõbu ja naeru pakkuv. Tänu nii heale peidukale võitsime kolmekesi peitusemängu. Henri oli väga elav poiss ja tegi selle laagrikogemuse väga lõbusaks ja meeldejäävaks.

Henri oli mulle eeskujuks oma enesekindlusega. Kui tal mõni hea idee tuli, suutis ta teisi ka sinna kaasata ja suunata.

Ma õppisin Henrilt, et sõpradega koos olemine saab olla väga naljakas.

Henri armastas naerda koos oma sõpradega.

— Henril oli suurepärane võime oma imerõõmsat iseloomu jagada ja teistega koos nalja teha.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta alati naeris ja mõtles välja uusi naljakaid tegevusi.

— Henrit tegi õnnelikuks koos oma heade sõpradega aja veetmine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on see, kuidas ta suutis nalja teha ja jääda samal ajal viisakaks.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meie koosviibimised olid alati väga põnevad ja mitte kunagi igavad.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti teeks suvel midagi naljakat koos.

— Olen Henrile tänulik, sest ta tegi minu jaoks kõik korrad, kui teda nägin, väga meeldejäävaks ja naljakaks.

Sten Sukk, trennikaaslane

Minul on hästi meeles päev, kui ma koos Henriga saime Jüri poole trenni sõites kokku, kuna meil on ühine teekond. Sellel päeval olime juba trenni hilinemas ja kui me tahtsime õigeks ajaks jõudma, siis pidime tempot tõstma. Sel hetkel polnud Henri veel väga kaua trennis käinud ja tal oli veidi vanemat sorti ratas, aga ta oli ikka tugev jalgrattur. Sellel väiksel koossõidul tegi ta mulle silmad ette, et suutis sellise rattaga sõita väga kiires tempos. Selle sama tempoga sõites veel rääkisime omavahel niisama juttu ja ta viskas ka nalja. Ma olin ikka väga imestunud ja sel hetkel otsustasin, et tahan ja pean temast kuidagi tugevamaks saama. Vahet pole, et ta minust veidi noorem oli, aga ta oli hea rivaal trennides. Minu

jaoks naljakas asi oli see, et ta ei tundnud mind esimese hooga ära, kui talle järgi jõudsin. Tema reaktsioon oli nii naljakas, kui ta lõpuks aru sai. Kindlasti ei saa unustada ka rattahooaja lõpetamist Elamus Spas. Käisime koos saunades, ujumas ning puhusime korralikult juttu. Viskasime nalja ning nautisime seda õhtut.

— Henri oli mulle eeskujuks, et vaatamata raskustele, siis spordiga saab kuidagi ikka edasi tegeleda.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta pani endale naeratuse suule ning viskas kuidagi nalja, kas siis rääkides või mingit lollust tehes.

Henrit tegi õnnelikuks grupis koos trenni tegemine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on jonnakus, sest minu silmis andis ta endast trennides nii palju kui võimalik ja tahtis tugevamaks saada.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis Henri oli alati see, kellega trennides midagi ajuvaba juhtus, mis ajas kõiki naerma.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti läheks koos uuesti rattaga sõitma ühele korralikule sõidule.

— Olen Henrile tänulik, et ta trennidesse veelgi rohkem nalja tõi.

Rando Marten Evendi, treener ja sõber

Rattasport on mitmekülgne spordiala, mis võimaldab noortel areneda ja leida endale sõpru kogu eluks. Nii juhtuski, et ühel õhtupoolikul sain kirja, kus noor poiss Peetrist soovis liituda Jüris toimuva rattatreeninguga. Esmamuljelt 16-aastane poiss, kes oli väga aktiivne ja jutukas, aga alles treeningu lõpuks tuli välja, et tegemist oli vaevalt 13-aastase Henri Lehtsaluga. Juba selles noores vanuses oli ta suuteline kartmatult juttu vestma tema jaoks uute inimestega ja tema positiivsus oli suisa nakatav. Peatselt selgus, et poisil on väga suur soov ennast arendada ja uusi kogemusi saada. CFC rattakoolis jättis Henri oma treeningkaaslastele kogu eluks meeldejäävaid hetki. Allpool on välja toodud mõned meenutused ja hetked, mille kirjutasid tema treeningkaaslased ja treenerid.

Henri Lehtsalu oli väga motiveeritud spordipoiss, kes käis alati rõõmsa meelega trennis. Ta oli väga sihikindel ning distsiplineeritud noormees. Tema kohalolek tegi alati trenni meeleolu rõõmsamaks ning temaga oli tore trennis käia.

– Sebastian Suppi

Henri oli alati rõõmsameelne ja viskas teistega kogu aeg nalja. Kõige meeldejäävam mälestus

Henrist on see, kui ühel Hispaania matka trennis tegime paar pilti sellest, kuidas ta poseeris kui keskealine isa Facebookis.

– Carl Peeter Dooner

Henri fantaasia ja teod olid alati samal lehel - ta tegi, mida ta ütles. Suured lood tema Ameerikas elamisest või nõuanded pudru keetmisest Hispaanias olid tihti jutu alustajad. Mäletan hästi, kuidas Henri pärast esimest trenni avastas, et tal oli pidur peale jäänud ja sellest jätkus nalja veel mitmeks päevaks.

– Lukas Kolk

Henri oli väga enesekindel, iseseisev ja rõõmsameelne. Temaga sai rääkida maast ja ilmast ning ta vastas alati ausalt ning jättis väga targa ja intelligentse poisi mulje.

– Riko Tammepuu

Henri oli püüdlik, hoolas ja alati abivalmis - hea südame ning hingega noor spordipoiss… sõpradest ümbritsetud ja hoitud.

– Kert Martma

Henri oli hea sõber ja väga lõbus inimene, kellega ei hakanud kunagi igav. Ta tõi oma positiivsusega trenni alati rõõmu ja oli alati hea inimene, kellega juttu ajada trennis ning vabal ajal. Kui tema oli trennis, sai alati nalja ja igav ei hakanud kunagi.

– Bryan Nuuma

Ta oli parim kuulaja, iga õhtu suutis ta kuidagi minu jutud ära kuulata, mis vahepeal võisid kesta lausa mitu tundi. Henri oli parim kokk, kellega koos ma olen köögis koos toitu teinud. Alati, kui oli vaja abi, ta aitas meid kõigega.

– Kristo Timuska

Henri oli praktiliselt mudelõpilane - tegi asju nii, nagu pidi. Tihti sain õhtul kell 23.59 sõnumi, kuhu oli alati sisse mahutatud vähemalt kolm küsimust. Ja kui neile kolmele küsimusele sai vastatud, siis sai alati loota sellele, et neile vastustele sai kolm küsimust juurde. Üks eriline seiklus oli Hispaania kevadlaagris, kus oli tal õnnestunud (sõbraga hullates) endale üks nuga

jalga kukutada. Tema selles väga suurt muret ei näinud, ütles ainult, et selline asi juhtus ja et pole väga häda midagi. Peale haava uurimist otsustasime ikkagi Hispaania EMO külastada, mis on kurikuulus oma 3h järjekordade ja mitte inglise keelt valdavate arstide poolest. Kõik kolm tundi haiglas möödusid üpriski kiiresti. Mitte korrakski ei mõelnud Henri, et midagi hullu oleks juhtunud või võis olla juhtumas. Samal ajal, kui mina kõrval olin ennast lolliks muretsemas. Teinekord olime võistlustel Lätis, Dobeles, kui oli aeg minna grupisõidu starti, aga Henri pöördus minu poole murega, et ta ratas lagunes laiali. Ratta juurde jõudes oli näha, et esihammasratta viiest kinnitavast kruvist oli ainult üks alles ja hammasratas ise täielikult kõver- ta oli just enne võistlust ratast puhastanud ja selleks oli ta võtnud kõik võimalikud jupid rattalt lahti, aga tagasi kokku pannes olid mõned kruvid üle kinnitamata jäänud. 2023. aasta lõpus käisime mul karjamaal metsa tegemas ja peale 5h rasket töötegemist, suundusime lõunat sööma. Tema kõhna figuuri kohta imestas kogu mu pere, kuidas keegi üldse suudab nii palju toitu enda sisse mahutada, aga kuna meil oli vaja külmkapp tühjaks saada, siis oli vägagi positiivne, et me ei pidanud toitu ära viskama. – Rando Marten Evendi

Henri oli mulle eeskujuks oma positiivsusega.

Ma õppisin Henrilt kannatlikkust, kuna mõnikord läks veidi aega enne, kui me jutu ivani jõudsime.

— Henri armastas rääkida, miskipärast eriti öösel kell 01.00.

Henril oli suurepärane võime mõelda ja filosofeerida.

— Kui Henri oli õnnelik, siis ta tantsis ja keksis ringi, mõnikord isegi koos lauluviisiga.

Henrit tegi õnnelikuks teda ümbritsev seltskond ja tema enda vägagi võimas kujutlusvõime.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan on tema rohke positiivsus ja uudishimu.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis enim meenuvad koos veedetud treeningud ja Hispaania laager.

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti vestleks mingil vägagi X teemal, mida ta just mu käest küsis ja ma talle lahti seletama hakkasin (see on mõeldud vägagi positiivses mõttes).

Olen Henrile tänulik, et ta oli mu üks esimesi õpilasi ja ta ka väärtustas mu aega ja panust (iga kord, kui ma ta ekstra autoga koju tõin trennist, ta alati tänas).

Hispaania kevadlaager, mägimatk koos klubikaaslastega.

Kata, klassiõde

Üks peamisi mälestusi Henrist on see, kui ta aitas mul matemaatika kontrolltööd teha. Ma olin mõnda aega puudunud, olin kas haige või reisil ja ei teadnud päris täpselt teemat. Ta sositas mulle, kuidas mida peaks tegema, kuid õpetaja nägi. Ta ei teadnud, kes keda oli aidanud, ja võttis meilt mõlemalt punkte maha ja pani Stuudiumisse töö kõrvale kirjelduse, kas “Henri abiga” või “Catherine abiga”. Sellega saime ka oma hinded, mina sain A ja tema B. Kirjutasime peale seda üksteisele ja ta ütles mulle, et teist aitamine toob talle rohkem rõõmu kui endal õnnestumine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on see, kui rahulikuks ta suutis jääda.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis olen talle tänulik, et ta kõiki suutis naerma ajada.

Olen Henrile tänulik, et ta nii abivalmis oli.

Beatrix Vali, klassikaaslane

Mul on olnud au härra Lehtsaluga nii mõnelgi korral viimase aasta jooksul lava jagada ning võin kinnitada, et kui tema publiku ette ilmub, löövad kõigil silmad särama. Võite muidugi ette kujutada, kuidas mina ennast tunnen, helgin ainult tema kiirguses. Üks eredamaid kordi oli see, kui meid paluti olla kooli juubeliaktusel õhtujuhid. See tähendas, et pidime mitmeid tunde istuma Merleeni konkus ja käsikirja kirjutama - tegelikult tähendas see seda, et kordamööda istume arvuti taga ja siis tema virises, kui imal mu jutt on, ja mina selle üle, et ta komasid ei pane. Kella kuueni istusime koolis, mina paanitsesin ja tema nosis rahulikult kommi nagu vana rahu ise (v.a need korrad, kui ta torises, et tema seda teksti küll ette ei loe).

“Esinemise” päeval seati meid silmitsi mitmete kat-

sumustega, aga tema oli alati seal, et öelda, et ma olen liiga dramaatiline ja ma peaksin nn chill pilli võtma. Eelmisel õhtul, kui ma noomisin, et ta ikka kella kümneks kooli saabuks, jõudis ta mulle veel kirjutada, et eks me näe, kus, millal ja üldse, kas ma ärkan. Mäletan, kuidas karjusin ta peale, kui ta ei suutnud kahte paberit omavahel kokku kleepida, aga teda see sugugi ei kõigutanud ja nüüd tagasi vaadates olid mu närvid lihtsalt läbi. Siis tuli ette olukord, kus ta unustas oma püksivöö maha ja meil ei olnud seda kusagilt võtta. Mul olid püksid haaknõelaga tagant kinni pandud, aga rohkem mul haaknõelu polnud — nii jõudsimegi ühiskondlikult otsusele, et pigem kukkugu minu püksid kui tema omad (ei teagi, miks ma nõustusin) ja pärast viieminutilist jändamist saime ta püksid ka kuidagi kohendatud.

Natuke enne algust hakkas ta valjuhäälselt arutama, mida teha, kui ta oma pidulikud kingad kortsu ajas ning guugeldas, kas sellele on vastumürki. Panime poistega pead kokku ning me Deroniga soovitasime tal alt klassist triikraud tuua, aga ta oli skeptiline. Aktuse lõpus võrdlesime, kumma jalad on kingadest punasemad, ning kuigi me mõlemad kannatasime, ei olnud tema pooltki nii suur piripill kui mina.

Aktuse keerasime suht nässu, sest otsustasime, et kui kogenud professionaalid ei vaja me kodus teksti harjutamist, ja ta viskas mulle paar päris teravat pilku, kui ma seda kaalusin.

Henri on inimene, kes ütleb seda, mida ta mõtleb, isegi kui see on kahtlane ja isegi kui see hõlmab mu soengu solvamist. Ta on õigel ajal õiges kohas ja kunagi pole ta veel mind lavale üksi kõikuma jätnud. Ka siis, kui me terve lastelaulu ära unustasime, seisis ta kindlalt ega jätnud mind üksi lavale kokutama. Isegi kui ta rambivalgust kunagi kinnisideena ei ihaldanud, oli ta alati nõus abikäe ulatama ja töö ära tegema. Tema usaldusväärsetesse kätesse ulataksin kõik oma saladused. Olen teda teadnud üheksa aastat, aga tundnud vähem, kuid sellegipoolest on ta üks kõige sümpaatsematest inimestest, keda ma tean. Henri, kes julgustab mind normaalselt sööma.

Henri, kes peab pidevalt kuulama mu virisemist. Henri, kes küsib mult kell kümme õhtul vene keele kodutööd. Henri, kes ehitab terrasse, maju ja linnu. Henri, kes teab täpselt, mida ta tahab ja mida tal anda on.

Väike luuletus, mille kunagi kirjutasin:

Sa

Armastan kui ütled mulle ‚sa‘ tundub nagu tunneksid mind ja ma armastan su sinist vihmajopet –tundub nagu ei saaks vihm sind minema viia, tuul sind ära puhuda, lumi sind maha matta...

Henri oli mulle eeskujuks oma julguse poolest. Ma õppisin Henrilt kannatlikkust ja poker face’i. Henri armastas ajada inimesi naerma nii naljade kui oma värvikate häälemoondamistega.

Henril oli suurepärane võime jääda pingelises olukorras adekvaatseks.

— Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas, säras ja pani kõik teised ka särama.

Henrit tegi õnnelikuks, kui teised olid õnnelikud ja asjad olid omadel kohtadel.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on tema kõrvetav ausus ja otsusekindlus.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis paraku naeratan iga sinu saadetud lause peale mõeldes.

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti peaksime maha ühe sügava jutuajamise.

Henri saadetud Snap päev pärast kooli juubeliaktust.

— Olen Henrile tänulik, sest ainult tänu temale olen ma selline julge ja aus inimene, nagu ma olen.

Emmi, klassiõde

Henri oli minu jaoks müstiline inimene, tema juurde jäi selline salajane hõng. Mis mulle väga meelde jääb, on tema naljade edasi andmise viis ning kuidas ta ütles neid nii tõsise näoga, et see tegi nalja veel paremaks.

— Henri oli mulle eeskujuks osaledes aktiivselt erinevates tegevustes.

Ma õppisin Henrilt, kuidas võrkpallis palli vastu võtta kõige muu kui kätega.

— Henri armastas naljatada.

— Henril oli suurepärane võime teisi kuulata.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas.

Henrit tegi õnnelikuks väikesed asjad, millel oli suur tähendus.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on tähelepanuvõime.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis on mul soe tunne.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti veedaks klassiga aega.

Olen Henrile tänulik koosveedetud aja eest.

Karl, parim sõber

Lemmikmälestused, mis jäävad alati meelde, on suvalised lõputud naerud.

Henri oli mulle eeskujuks mõtlemises ja suhtumises.

— Ma õppisin Henrilt, kuidas hea sõber käitub.

Henri armastas naerda.

Henril oli suurepärane võime loogiliselt mõelda.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta tegi teised ka õnnelikuks.

— Henrit tegi õnnelikuks teiste õnnelikuks tegemine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on huumorisoon, tarkus, suhtlemine.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis hakkan naerma.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti hakkaks naerma.

Olen Henrile tänulik mälestuste eest.

Käisime jooksmas ja siis Henri tuli minu juurde ööseks. Ärkasime ja olime vähesest unest väga väsinud ja pidime ikka minema perepiknikule.

Deron, sõber ja klassikaaslane

Ma mäletan, kuidas eelmine aasta põhimõtteliselt iga kord, kui me klassiga linna läksime ja ma hakkasin muusikat kuulama, siis andsin talle ühe enda klapi ja kuulasime koos. Teine asi, mida ma mäletan, on see, kui ta just enda kella sai ja leidis, et saab tõmmata mänge sinna. Me mängisime neid koos siis, kui olime kõneõpetuses ja ei jaksanud enam õpetajat kuulata.

Meil oli lõbus ja naersime koos.

Henri oli mulle eeskujuks sellega, et tuleb enda hobide poole rohkem püüelda.

— Ma õppisin Henrilt, et alati on võimalik uute ja täiesti erinevate asjadega alustada.

Henri armastas enda sisalikku.

Henril oli suurepärane võime uusi asju alustada ja neis hea olla.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas.

— Henrit tegi õnnelikuks teiste seltsis olemine.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on ta pädevus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis hakkab tore, aga kurb ka samal ajal.

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti naeraksime koos.

Olen Henrile tänulik, et oli mulle hea sõber ja palju abiks siis, kui hädas olin.

See pilt on tehtud 12.06.2021.

Adriana, klassiõde

Istusin 9. klassi jooksul päris tihti kirjanduse tunnis Henri kõrval. Iga kord, kui õpetaja Janika meid loosiga kokku istuma pani, olin sisimas õnnelik. Seda seetõttu, et tema energia oli alati meeldiv ning rahustav. Mind huvitas alati, mis oli tema paberil kirjandite või juttude kirjutamisel ning milline oli tema hinnang minu kirjutatule. Vestlus temaga polnud minu jaoks kunagi keeruline, sest ta viitsis mind kuulata ning tema naeratusest kandus üle soojus. See soojus jõudis minuni kõige enam balli toimumise õhtul temaga koos tantsides. Erinevalt teistest partneritest, ei tundnud ma temaga kordagi ebamugavust. Sain tunda vaid rõõmu, sest seda ta suutis kõige paremini oma ainulaadse oleku ning laia naeratusega.

Henri oli mulle eeskujuks oma loovusega. Ma õppisin Henrilt lahkust.

Henri armastas sõpradega koos olla.

— Henril oli suurepärane võime mõelda kastist välja.

Henrit tegi õnnelikuks perekond.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on heasüdamlikkus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis tuleb mulle naeratus suule.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti naudiksime suve algust.

Olen Henrile tänulik, et mul oli võimalus tunda sellist inimest nagu tema.

Prints ballil

Anna, klassiõde

Minu jaoks ühed meeldejäävamad mälestused algklassidest olid päevad, mis Henriga veedetud said. Ükskord läksime Tartusse terveks päevaks. Alustasime oma koosolemist Ahhaa keskusest, kuhu läksin saabastega, millele olin just vahetult enne sisse astumist kukutanud hot dogi ketšupit. Kõige lõbusam attraktsioon, mis seal tollel hetkel oli, oli fotoaparaat, mis tegi slow motion videoid. Seega hullasime sellega pikalt ja saatsime tehtud videoid meie vanematele. Peale Ahhaa keskust läksime V Spasse, kus saime lõõgastuda nii kaua kuni väljas oli pime. Kui spas olime lõpetanud, läksime otsima Urmo töökontorit Rüütli tänavalt, mis oli paras seiklus. Jaanuari külmust oli tunda, kui kontorit otsisime ja me ei saanud telefone ka kasutada, sest minu oma oli tühi ja Henri otsustas koguni seda mitte kaasa võtta.

Seda mäletan tema kohta küll, et ta ei hoolinud telefonist ning vältis seda, kui sai- tagantjärgi mõeldes värskendav. Leidsime sõltumata takistustest kontori üles ning saime sooja kakaod koduteele kaasa, et end pisut soojendada. See päev jääb mulle pikaks ajaks meelde, sest see oli niivõrd omapärane.

06.06.24 Foto on Henri suvilas tehtud Paunus.

Henri oli mulle eeskujuks sellega, et ta oli nii tihti looduses.

Ma õppisin Henrilt kastist välja mõtlema.

— Henri armastas mäletada inimeste kohta väikseid asju.

Henril oli suurepärane võime mõista inimesi sügavalt.

— Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratus soojendas igaühe süda, kellega parasjagu rääkis.

Henrit tegi õnnelikuks omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan on tähelepanelikkus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis mu süda täitub õnnelikkusega, sest iga seiklus temaga oli lõbus.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti räägiks tema suveplaanidest, millest tahaksin igat detaili teada.

— Olen Henrile tänulik, et ta kuulas ja mõistis ning pani oma sõpru tundma, et nad on tähtsad ja armastatud.

Oskar, klassikaaslane, sõber

Mul oli Henriga mälestusi omajagu, aga peamised hakkasid tulema kooliaastate lõpus. Muidugi oli mul mälestusi ka väiksemates klassides. Eriti head mälestused minul temaga oli rattamatk. Nägime palju vaeva, et esimese päeva lõpetada. Mäletan seda väga hästi, et Henri mingil põhjusel vajutas keset teed pidurit, mis lõppes meie grupi kukkumisega.

Kui nüüd selle peale tagasi mõtlen, siis see oli tegelikult väga naljakas sündmus, kuna mina olin pikali maas, karjudes, et ma suren ära, kui tegelikult mul ei olnud midagi viga.

Teine mälestus, mis tuleb meelde, on suusareis Prantsusmaale. Mina, Henri, Tony ja Karl läksime sinna. Mäletan, kuidas Henriga olime samas toas

ning ühel ööl oli selline olukord, et Henril ei olnud tekki ja siis ta kuidagi leidis minu teki ja me magasime ühe teki all, aga meie voodite vahe oli meetripikkune. Mäletan, kuidas Henriga suusatasime koos ja ükspäev suusatasime kokku kusagil 90 km. Naljakas olukord, mis tuleb mulle meelde, on see, kuidas keset mäge mina ja Henri suusatasime, vaatasin vasakule ja Henri oli mäe peal püsti, pöörasin paremale ja Henri oli pikali ning libises juba mäest alla.

Jõulupidu oli väga tore kogemus. Eriti tore oli see, kuidas minul ja Henril oli üks osa koos, mis oli tegelikult väga naljakas. Proovid olid Henriga väga naljakad, kuna ta suutis olla nii tõsine, aga naljakas samal ajal. Klassi lõpupidu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Henriga tegime palju asju seal koos. Pidutsesime, tegime süüa, koristasime ja nautisime elu. Henri oli mulle eeskujuks sellega, kuidas tegutseda pidudel ja maakodus.

Ma õppisin Henrilt naljategemist. Henri armastas inimesi naerma ajada.

— Henril oli suurepärane võime olla salapärane, humoorikas.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta ei näidanud seda välja.

— Henrit tegid õnnelikuks sõbrad.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on see, et ta oli väga naljakas, kui ta oli tõsine.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meil oli väga palju emotsioone meie seiklustel.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti naudiksime sõpradega aega veel rohkem ja naudiksime kooli lõpetamist.

Olen Henrile tänulik kõige eest. Kõikide seikluste, õpetuste ja lihtsalt selle eest, mida me omavahel tegime.

Markus Vink

Olime head klassikaaslased ja lähedased sõbrad.

Kallis Henri, nii palju kauneid ja toredaid mälestusi küll sinuga. Nii koolist kui ka väljaspoolt. Isik, kellega oli alati võimalik rääkida, mängida ja lihtsalt koos aega veeta. Kõige kuldsemad ajad olid siis, kui käisime kõik koos väljas aega veetmas. Rattaga sõitmine tõsiselt meeldis sulle ning spordiga tegelemine ka. Kunagi polnud sellist hetke, kus sinuga tore polnud, sinus oli midagi, mida teistes polnud — Sinus oli mingi säde. Lisaks kõigele erilisele ei puudu sul ka elamentaar omadused nagu hoolivus, sõbralikus, julgus ja täiskasvanulikus. Rahulikult hakkavad meenuma kõik saalis käimised, peod… Tänan sind nende mälestuste eest.

Tema lemmikpilt meist.

Henri oli mulle eeskujuks paljudes asjades, näiteks saalis ja koolis.

Ma õppisin Henrilt, et alati peaks elus pingutama.

— Henri armastas rattaga sõitmist.

Henril oli suurepärane võime kõigiga hästi läbi saada.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta näitas seda ka.

— Henrit tegi õnnelikuks kõiki meie klassis.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on julgus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meenub mulle, kuidas me koos saalis käisime.

— Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti käiks õues võrkpalli mängimas.

Olen Henrile tänulik nende imeliste mälestuste eest.

Helena, klassiõde

Rantisin kord Henrile, kuidas butter chicken mind isutab. Olin parasjagu oma isa juures ning hakkasin toitu tellima. Henri aga vatras mulle sellest, kuivõrd hea tema tehtud võikanaroog on. Nii ta mulle ütles, et mis ma ikka seda tellin, ta teeb mulle pigem ise. Seega ühel ootamatul päeval tulin ma koju ja avastasin, et mu ukse all on karp toitu. Mõtlesin, et Henri oli mulle roa toomist mõelnud naljaga, kuid ilmselgelt eksisin. Tollel päeval koju tulles olin ikka päris näljas, seega tema võikanaroog oli veel ahvatlevam. Võin kinnitada, et süüa ta oskas kindlasti teha, sest ka ühel teisel korral pani ta mulle karbiga ukse taha oma enda küpsetatud brownie’d, mille üle naljatasime. Juba nende kordade näitel võin öelda, et Henri on alati olnud tähelepanelik, hooliv ja imetlusväärse mäluga.

Henri oli mulle eeskujuks oma abivalmiduse ja julgusega.

Henri armastas nautida sööki.

— Henril oli suurepärane võime teisi mõista.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta särav naeratus valgustas kogu tuba.

Henrit tegi õnnelikuks teistele olemas olemine ning sõpradega kvaliteetaja veetmine. Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on kuulamisoskus ja rahulikkus. Tema seltsis oli alati mugav ja rahulik olla.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis väärtustan veel rohkem ta olemasolu ja seltskonda.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti räägiks üksteisele voice message’ite kaudu ka kõige mõttetumatest asjadest.

— Olen Henrile tänulik tema olemasolu ja mõtete jagamise eest. Ta kuulas alati, mõistis ja aitas. Ta ei jätnud kunagi lähedast hätta.

Danna, klassiõde

Henri, ma usun, et võib öelda, et hakkasime rohkem suhtlema ja ka suhtlesime kõige rohkem seitsmendas klassis. Umbes siis sain täpsemalt aru, milline inimene sa oled. Sellest ajast saati olen saanud arvata ja öelda, et oled hooliv ja viisakas inimene, kes ei jäta kasutamata võimalust nalja tegemiseks, mõnikord ka sarkastilise naeratuse või pilgu heitmiseks. See oli ka aeg, mil meil oli kõige rohkem võimalusi koos aja veetmiseks ja tutvumiseks. Mingil määral saimegi teineteist tundma õppida, aga seda siiski pigem vähesel määral. Olen päris pikalt mõelnud, et on kahju, et sind lähemalt ei tunne. Mind lohutab vähemalt mõte, et on palju teisi, ka meie klassist, kes on saanud sind tundma õppida ja nii mõnelgi ettevõtmisel kaasa lüüa. Vähemalt ma tean, et ma pole kaugeltki ainus, kes suudab näha, et olid eriline inimene.

Henri armastas looduses olemist ja seal tegutsemist.

Henril oli suurepärane võime teha sarkastilisi nalju, mille puhul vaid kõige lähedasemad võisid kindlad olla, mis osa sellest on nali ja mis osa tõsine jutt.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta oli kaugele näha, et ta naudib olemist. Ta naeratus oli tohutult särav ja ajas ka teiste suud muigele.

Henrit tegid õnnelikuks ta sõbrad, nad olid talle väga kallid.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on tema seiklushimuline ja hakkaja hing, kes muudkui käis ja tegutses.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis meenuvad grupiga koosolemised ja need mõned korrad, kus neil üritustel ka omavahel maailmaasju arutasime.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti naudiksime koos meie kooliaasta viimaseid päevi.

— Olen Henrile tänulik tema panuse eest meie kõigi elude ilusamaks tegemises.

Loore Oikimus, klassiõde

5. klassis oli meie jaoks esimest korda Eurovisioon.

Enamus tüdrukuid olid ära rahvastepalli võistlustel, kuid mina (Loore) ja Johanna koos kõigi poistega esinesime ikkagi. Karl, Karl 2, Hendrik ja Henri said endale ühe sinise kleidi ning minu ja Johanna käest veidi meiki - nad mängisid tüdrukuid. Henril

olid pikad juuksed, nii et paruka asemel punusin ma palle ühe patsi. Usun, et see õhtu oli väga meeldejääv meile kõigile.

Rain Rebane, klassivend

9. klassis jagasime Henriga mitmeid kordi lava ja alati sai sellest palju nalja. Kord olin ma kuningas, keda ta troonilt peletada püüdis, kord olin miim, kes teda kõrvalt narris.

Henri oli mulle eeskujuks huumoris. Ma õppisin Henrilt karismat.

— Henri armastas sügavamõttelisi lauseid.

Henril oli suurepärane võime rääkida nalju samal ajal neid naermisega segamata.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta näitas seda.

— Henrit tegi õnnelikuks tähelepanu.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on lahke olemine ja viisakus.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti istuksime natuke ebamugavas vaikuses ja viskaks mõne nalja.

— Olen Henrile tänulik austuse eest.

Eliise Aedmaa, klassiõde

Henrile meeldis igal võimalikul hetkel mulle meelde tuletada, et olen temast noorem. See oli saanud meie omavaheliseks naljaks. Eks see tüütu küll oli. Kui tuli ette olukord, kus me vaidlesime, siis ütles ta enda kaitseks alati lause “Ma olen sinust vanem!”

Henri armastas üle kõige kokkamise tunde. Kuna grupid moodustati tavaliselt nimekirja alusel, siis olime Henriga alatasa samas grupis. Ta oli väga hea kokk ning teadis ja tahtis teada söögi tegemisest palju. Ükskord oli ülesandeks valmistada rullbiskviit ning kui tuli aeg hakata biskviidi sisse hakitud maasikaid panema, siis olin päris üllatunud, kui Henri hakkas tükkhaaval neid sinna paigutama. See oli tõesti hämmastav.

— Henri oli mulle eeskujuks sellega, et teda ei huvitanud, mida teised temast arvavad.

Ma õppisin Henrilt, kuidas panni puhastada.

Henri armastas kokkamist, meisterdamist, nalja visata.

— Henril oli suurepärane võime igas olukorras rahulik olla.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas nii, et suunurgad kõrvuni.

— Henrit tegid õnnelikuks ta sõbrad.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan ,on tema lahkus ning viisakus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis mäletan, et ta tegi mind alati rõõmsaks.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti tähistaks enda põhikooli lõppu.

Olen Henrile tänulik, kuna ta oli nii hea klassivend.

Klassireisist oli üle jäänud toitu, seega Henri pak kus mulle väga lahkesti ampsu salatit.

Hendrik Paide, sõber

Mulle jäävad alati meelde suvalised ööseks jäämised, selgitamatud naeruhood ja lõpmatud jalutuskäigud koolist koju.

Henri oli mulle eeskujuks eneseväljendusega.

Ma õppisin Henrilt kuivõrd tähtis on enesekindel olla.

— Henri armastas uute asjade õppimist.

Henril oli suurepärane võime selgitada keerulisi asju.

Kui Henri oli õnnelik, siis ta nautis seda sajaga.

— Henrit tegi õnnelikuks nalja ajamine.

— Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan on tema truudus.

Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis panen tähele kuivõrd väärtuslik inimene Henri on.

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti organiseeriks suveplaane.

Olen Henrile tänulik iga momendi eest.

Anneli

Õpetaja, kes Henrit ei õpetanud, aga kes luges tema raamatut

Kui Helen mulle oma tundidest rääkis ja minu huvi nähes mind ühte neist kutsus, hämmastas mind, kuidas tema kümneaastased õpilased avasid oma vihikud ja hakkasid täiesti loomulikult lugema oma nädalavahetuse, eelmise nädala või eilse päeva kogemusi. Lahkusin sellest tunnist raamatuga „Iga päev on seiklus“. Lugesin seda mõnda aega, isegi kirjutasin üles mõned laused, sest need tundusid mulle väga targad, siirad ja originaalsed. Eriti arvestades, et need pärinesid kolmanda klassi lapselt. Hoidsin raamatut peaaegu kuus kuud, kuid ei lõpetanud seda ajapuuduse tõttu ja andsin selle hiljuti Helenile tagasi. Mõt-

lesin, et lõpetan selle kunagi. Ma ei küsinud kunagi täpsemalt, kes oli autor.

Kui see aasta hakkas lõppema ja 9. klassi õpilased valmistusid eksamiteks ja igasugusteks tähtsateks sündmusteks, köitis mu tähelepanu üks üsna pikk ja kena poiss, kes paistis silma kõigis kooli kultuurilistes tegevustes, eriti kooli sünnipäeval, kui ta juhatas kogu etendust ja kooli lõpuballil, kus ta tantsis oma klassi kõige ilusamate tüdrukutega või kui ta kutsus tantsuõpetajat tantsima. Mõned päevad tagasi jooksid minu peas pusletükid kokku ja see poiss sai endale nime, ma avastasin kogu pildi.

Triin Simson, õpetaja, aga mitte otseselt

Õpetaja, aga mitte otseselt tema klassile. Pigem puutusime viimase poole aasta jooksul kokku erinevate kooli etenduste raames.

See foto on tehtud Peetri koolis 2. juunil 2024

Mamma Mia Laulu-ja Huvistuudio kevadisel kontsertetendusel „Lauluisu“. Süžee oli selline, kus Karlsson soovib saada Masterchef 2024 tiitlit ja teeb kontserti jooksul laste laulude saatel erinevaid roogi. Etenduse lõpus saabubki ootamatult Masterchefi žürii, keda me muidu teame kui Orma Oja, Õie Pritsonit ja Mihkel Heinmetsa, kes peavad valima võiduroa ja tuntud žüriile omaselt neid parodeerima ja kommenteerima.

Kuna Henri oli klassikaaslaste Raini ja Beatrixiga juba erinevatelt kooli üritustelt silma jäänud, siis

kutsusime nad auväärset žüriid kehastama, aga väikese vimkaga. Henri oli Torm Poja, Beatrix oli Põie

Pritson-Tamme ja Rain kehastas Mihkel HeinmetsMuna. Me veel vaidlesime isekeskis, kas Henri võiks olla Mihkel Heinmets või Orm Oja. Mina leidsin, et ta on liiga nunnu Mihkel Heinmetsa jaoks. Ta tahtis ise ka pigem Orm Oja olla, sest ta oli fänn :)

Tuuli, õpetaja

Nonii, Henri, oled ikka üks krutskivend küll! Kohtusin Sinuga esimest korda, kui said mind enda matemaatikaõpetajaks 7. klassis. Sellest 7. klassist on mul meeles pidevad sekeldused, mis olid seotud Sinu, Karli ja Hendriku lobisemise ja krutskitega tunni ajal. Sellest ajast peale kutsun teid aegajalt kuldseks trioks, sest teid võis kolmekesi koos kooli peal liikumas ja tegutsemas näha väga tihti.

Avastasin enda jaoks sinu nutikuse ja kõrgelt arenenud vaimse intelligentsi taseme alles 8. klassis. Kooli tuli teade, et toimub Känguru matemaatikavõistlus ja ma mõtlesin, et pakun Sulle välja võimaluse selles osaleda. Olid pikemalt mõtlemata nõus ja saavutasid kooli lõikes ühe parima tulemuse. Hiljem küsisid klassikaaslased tulemusi nähes, et kust ma teadsin Sind sinna osalema saata. Eks mul oli lõpuks sisetunne tööle hakanud ja see ütles, et Sa oled üks väga-väga nutikas poiss.

Matemaatikatunnis olid sa pigem reserveeritud olekuga, kuid olid alati see, kes oskas ülesannete lahendamisel kastist välja mõelda. Enamasti sa tunnis kaasa ei kirjutanud, pigem jälgisid mängu ja Sulle meeldis jälgida lahendamise kulgu klassis, et sellest põhjalikult aru saada. Kontrolltöid parandades olen just Sinult näinud huvitavaid ja teistsuguseid lahendusi, millest tegin oma järeldused, et sul olid sügavamad matemaatikaalased teadmised ja imeline võime luua erinevate teemade vahel seoseid.

Viimasel matkapäeval tulid Sa minuga rääkima ja küsisid, miks meil Peetris pole matemaatikas tasemegruppe. Jah, seda küsimust olen ka mina küsinud, sest arvan, et eriti andekatel lastel nagu Sina, oleks vaja rohkemat, kui me hetkel tunnis pakkuda suudame nii erinevate tasemetega inimestele samal ajal. Jah, just nii, ma arvan, et Sa oled andekas ja rohkemgi veel!

Henri, kui sa oleksid veel siin, siis Sa vaataksid mind ilmselt altkulmu tõsise pilguga ja küsiksid kõige rahulikuma hääletooniga, miks mingit ülesannet just nii peab lahendama, nagu ma seda ütlen.

Henri, ma olin kindel, et Sa lähed kuskile gümnaasiumisse ja näed, kui palju uusi võimalusi on maailmal Sulle pakkuda, ning kohtud teiste endasuguste andekate inimestega. Ma ootasin, et ühel heal päeval astud Sa ka minu klassiuksest uuesti sisse ja räägid enda uutest seiklustest ja õpitud vektoritest või siinusteoreemist ning ma viin sind veel Peetri kooli sööklasse sööma.

Janika, õpetaja

Kohtusin Henriga 8. klassis, kui asusin talle eesti keelt õpetama, siiski avastasin tema suurepärase esinemisoskuse alles 9. klassis, kui nägin teda esimest korda laval esinemas jõulupeo etenduse ajal — milline huumor, milline ümberkehastumisvõime! Naersin nii, et silmad olid pisarais, ja mu silmades peegeldus imetlus.

Meenub ka üks õhtupoolik 9. klassis, kui Henri käis üht tööd järele vastamas. Kell oli juba viis saamas, aga arutasime ikka veel poliitika ja haridussüsteemi üle. See oli tore vestlus, mille abil nägin Henrit hoopis uues valguses, sest tunnis võttis ta vähe sõna. Tunnis piirdus tavaliselt ühepoolne vestlus selle lausega: “Poisid, lõpetage itsitamine!”

Sain Henri sisemaailmast pisut osa loovjuttude, arutluste ja kirjandite kaudu. Henri kirjutatud lood

kajastasid tema väärtusi — õiglus, teiste aitamine ja headus.

— Henri oli mulle eeskujuks aususega, ta julges kahelda ja tekkinud kahtlust väljendada. Ma õppisin Henrilt seda, et ausalt rääkimine viib tulemusteni otseteed pidi.

— Henri armastas oma klassikaaslasi.

— Henril oli suurepärane võime naelutada esinedes pilgud endale.

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on salapära ja läbimõeldud seisukohad.

— Kui ma mõtlen meie ühistele seiklustele, siis naeratan, sest Henri pani mind rohkem pingutama. Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti tähistaks kooliaasta lõppu.

— Olen Henrile tänulik selle eest, et mul oli temasugune õpilane.

Marit, õpetaja

Oi, kuidas mulle meeldis sinu huumorimeel... See oli selline peen huumor, millega sa tundi ja ka õpetaja päeva vürtsitasid... Kihvt. Me õppisime sinuga koos mitmel aastal loodusõpetuses ja bioloogiatundides, aga 5. klassi esimesed kuud andsin mina sulle lisaks ka eesti keelt ja kirjandust. Ja kuidagi just need kauged ajad on mul meeles, sest sinu olemine, mõtteviis ja seesama mõnus huumor tulid just vot selles kirjanduse tunnis hästi välja. Mõtle, juba 5.klassis.. tead, ma panen siia ühe sinu tehtud luuletuse kopra elust. :)

Kobras on tore loom, talle meeldib puukoor.

Kobras oma kodu naudib, naised on tal väga kaunid.

Kopral kollased on hambad, ilusad ta kodus kangad.

Kobras on ju Aasta loom, naisele ta sokke koob.

Näris läbi suure puu, puitu täis tal on nüüd suu!

Henri Lehtsalu 5. e

Kerstin, õpetaja

Henri… Meie veregrupp kattus vist küll juba esimesest korrast, kui sulle tundi andsin. Sinu muhedus ja huumor panid mind alati naeratama ja muhelema. Situatsioonides, kus muidu õpetaja ärrituks, suutsid sa alati visata mingi vahva killu, et ma lihtsalt südamest sulasin ja naeratasin. Sama tunne jätkus ka 9. klassis. Mul oli nii suur rõõm näha, et kasvasid selliseks džentelmeniks, kes oskas alati olla hooliv ja viisakas oma kaaslaste suhtes. Mul on tohutult hea meel, et põhikooli viimasel aastal sain nautida sinu suurepärast rolli kooli jõulunäidendis ja saada osa kooli sünnipäevaaktusest, mida juhtisid nii professionaalselt ja edukalt. Meie ühine tants 9. klasside ballilt jääb alatiseks minu südamesse!

— Kui Henri oli õnnelik, siis ta naeratas ja see naeratus oli täis rahulolu ja sära!

Omadus, mida ma Henris kõige rohkem hindan, on esinemisoskus, mis oli lausa imetlusväärne.

Toimetulek laval ja publikuni jõudmine oli ehe ja aus!

Kui Henri oleks praegu siin, siis me kindlasti tantsiksime ��

Olen Henrile tänulik, et olid täpselt see, kes olid!

See pilt on tähenduslik!

Foto tegi Henri esimene õpetaja Helen. Kooli 15. sünnipäev. See pilt on ja jääb minuga!

Helen, esimene õpetaja

Kui ma Henri peale mõtlen, siis on võimatu unustada kõige esimest SMS-i, mille ta mulle saatis. See oli millalgi esimese klassi teises pooles, kui nad perega suusareisil käisid. Henri näitas sellest reisist tagasi tulles klassis videot. Seletas kenasti juurde, mida kõike videos näha võis. Ka seda, et video on seetõttu ühes kohas natuke imelik, sest Henri ise kukkus filmimise ajal. Kui koolipäev läbi, sain väikselt esimese klassis juntsult sõnumi, mis sisaldas kõiki võimalikke grammatikavigu, aga andis edasi olulise info: „se viteo miss ma klasis näidasin seal tekelikult kukus minu isa aka ma ei tahdnud teistele seta öelta“

Henri oli õpilane, kes oli heas mõttes õpetajal kui ora tagumikus. Rihma juba temaga lõdvaks lasta ei saanud. Talle oli vaja alailma põhjendada ja selgitada, miks me midagi teeme. Ta oli mingis mõttes

minu töö kvaliteedikontroll. Kui tunnis asjad meeldisid, siis ta seda ka väljendas, kui ei meeldinud, siis ei jätnud ka seda, talle omaselt teravviisakalt, mainimata. Samuti oli tal alati hulgaliselt ideid ja ettepanekuid, kuidas mingid asjad nii koolis kui ka minu õpetamisviiside juures käima peaks. Henri ausus ja otsekohesus oli miski, mida ma nii nautisin. Temas oli sellist muheülbust. Ta teadis enda väärtust.

Mis seal salata, alguses oli ikka ootamatu, kui

7-aastane su tegemise või väljaöeldu nii sirgelt kahtluse alla seab, aga harjusin sellega ruttu. Hakkasin seda nägema suure väärtusena. Tal oli ju õigus. Edaspidi vaatasime sellistes olukordades üksteisele otsa ja muigasime.

Henri tegi suure pühendumisega asju, mis talle meeldisid. Alati keeras ka vinti juurde. Eks selle suhtumise sai ta Urmolt. Kui midagi on üldse mõtet teha, on seda mõtet hästi teha!

Kolmandas klassis tabas Henrit järsku hull kirjutamistuhin. Ta võis lehekülgede kaupa järjest kirjutada ja kirjutada. Tema tekstid olid sedavõrd naljakad, et kogu klass oli igal esmaspäeval naerukrampides, kui Henri neid lugusid ette luges. Õnneks on need lood talletatud ja seisavad minu raamaturiiulis tähtsal kohal. Henri oli minu õpilastest esimene, kes mulle enda raamatu kinkis :) Kõige rohkem ajavad mind naerma tema kirjutatud seiklused täiskasvanutest, eelkõige minust endast. Nagu ta ise kirjutas: „Mulle

hakkab aina rohkem tunduma, et suured ei tea tänapäeva elust midagi.“

Pärast neljandat klassi ei puutunud ma Henriga enam nii palju kokku. Kui kooli peal üksteist nägime, siis noogutasime ja muigasime, nagu meil temaga kombeks oli. Õnneks sain Henri talenti nautida esireast mitmetel kooli üritustel ja need mälestused jäävad minuga alatiseks.

Henri tehtud loovtööd algklassides:

1. klass „Meri“ - Suur hunnik volditud purjekaid ja 2-liitrine pudel sogast merevett.

2. klass „Maailm“ - Spagettidest Burj Khalifa ja mingi tähtis veepark, mis oli legodest tehtud.

3. klass „Eesti“ - Seiklusvihikutest päris raamat „Iga päev on seiklus“.

4. klass „Loomad“ - Savist voolitud ahvid.

Henri esimene loovtöö.

Minu lemmiklehekülg Henri raamatust.

Henri teine loovtöö.

Annilt vennale