Miraaž

MiraaĹž

Sille Orgla

2018 Tallinn

On jõululaupäev. Ja kõik on tõesti nii nagu peab olema: taevast sajab laia lund ja maapind on kattunud ilusa valge lumega. See on täpselt see, mida ilmataadilt jõulude ajal oodatakse - on ilus karge lumine talveilm ja ei mingit näpistavat pakaselist külma, lund sajab vaikselt, ei tuiska ja lumetormid ringi ei mölla. On juba hommik, aga väljas on veel kerge hämarus, tänavalampide tuled veel põlevad ja aknast õue uudistades veel täielikku pilti õues toimuvast ei saa.

Kristin on juba voodist püsti tõusnud, ta läheb vaikselt akna juurde ja piilub kardina vahelt õue. Ta näeb, kuidas lumehelbed keerlevad allapoole ja maa on juba kattunud kerge lumekihiga. Ta teab, et see ongi see kauaoodatud talvine jõululumi, mis annab jõulupühadele erilise tunde. Kuid Kristini näoilme ei väljenda rõõmu ja indu pühadeaegse ilusa talveilma tõttu. Tema pilk peegeldab üksnes tülpimust, tüdimust ja ükskõiksust kõige väljas toimuva suhtes. Teda ei rõõmusta ei jõulud ega ka ilus talveilm, mis aknakardinate vahelt paistab. Ta tõmbab kardinad tihedalt ette, põgeneb voodisse tagasi ja tõmbab teki üle pea. Nii on palju turvalisem olla - väljas toimuv ei pääse isegi kujutluspiltidena tuppa ja jõulude peale ei pea ka nii palju mõtlema.

Kuid Kristin teab, et seda hetkelist rahulikku ja turvalist tunnet ei ole enam kauaks, sest ta kuuleb kõrvaltoas kobistamist ja kellegi samme. Need sammud kuuluvad Ernale, kes on ammu juba üleval, sest, kes see siis saab jõululaupäeva hommikul kaua magada, kui käed-jalad töid ja toimetusi täis. Erna ei alusta kunagi päeva niisama logelemisega, sest ta teab, et siis ta oma töödega valmis ei jõua. Ja seetõttu häirib teda ka see, et Kristin pole veel suvatsenud üles tõusta ja vedeleb ikka voodis, kuigi väljas on järjest valgemaks muutunud ja tänavalambidki on juba kustunud.

Erna avab Kristini toa ukse ja piidleb teda pahaselt. Seejärel alustab ta pahuralt oma torisevat hommikust tervituskõnet, mis on järgmine: “ Väljas on juba ammu valge ja kõik asjalikud inimesed on ammugi üleval. Ei mina selliseid laiskvorste mõista, kes ikka veel voodis und näevad ning ei mõtlegi üles tõusta ja päevaste toimetuste kallale asuda! “.

Aga Kristin ei näe enam und, sest ta ei maga, ta lihtsalt lamab voodis sooja teki all. Ta ei avalda endast mingit elumärki, ega soovi siinsest turvalisest kohast loo buda, mis Erna jutu kuuldavõtmise korral peaks toimuma. Tegelikult ta ju kuuleb Erna uksel porisemist ning mõistab tema jutu tähendust ja eesmärke. Kuna aga Erna hommikune tervituskõne temas positiivseid emotsioone ja rõõmutunnet ei tekita, siis soovib ta praegu olla just nii nagu poleks ta seda kuulnud. Ernat selline käitumisviis ei peta, ta siseneb tormakalt tuppa, et asjad nii paika panna, nagu nad tema arvates olema peavad. Ta tirib Kristinilt teki pealt, tetades käreda häälega, et ajagu Kristin ennast nüüd maast lahti ning asugu kibekiiresti tegutsema ja toimetama. On ju jõululaupäeva hommik ja täna ei ole sellest mingit pääsu.

Nüüd on Kristinilt tekk pealt tõmmatud ja ta ei saa enam mängida magajat või teeselda, nagu ta ei kuuleks ega näeks Ernat. Enam ei ole teist võimalust, kui olukorrale kuidagi reageerida. “ Kas sa ei saa aru, et ma tahan magada!” pahvatab ta solvunult Ernale.

Seepeale viimane hetkeks tardub, kuid saab sellest kohe üle ja alustab vasturünnakut. “ Ma pole enne ühtegi sinusugust laiskvorsti näinud ja ega selliseid meie majas kaua ei peeta! Kui sa nii jätkad, siis võtad oma seitse asja ja lähed sinna, kus selliseid laisku oodatakse ja kiidetakse. ” 1

Kristin tahaks hetkel Erna mõnda kaugesse ja pimedasse kohta saata, aga ta talitseb ennast, tõuseb vaikides voodiservale istuma ning põrnitseb Ernat tigeda näoga. “ No, mis sa nüüd siin veel passid, hakka ometi ennast liigutama! Kähku riidesse ja marss kööki toimetama, sa tead ju küll, mida kõike vaja teha on! “, jätkab Erna käsutavalt. Ta ei mõtlegi alla anda ja teab, et peab igal juhul oma tahtmise saama ning Kristin peab sellele vastavalt ennast liigutama hakkama. Kristin annabki vaikides alla, ta teab, et Ernaga ei ole mõtet vaielda, kuna tal ei ole selleks piisavalt jõudu ja tugevaid närve. Kristin lihtsalt alistub vaikides. Ta võtab toolileenilt oma hommikumantli, tõmbab selle selga, läheb toauksest välja ning kõnnib, jalgu lohistades, vannitoa suunas. Erna paneb käed puusa ja ta näole tekib võidukas ilme, nagu väejuhil, kes on just võitnud otsustava lahingu.

Erna ongi võitnud, sest Kristinil ei ole muud pääsu, kui vannituppa minna ja seal tegutsema hakata, tahab ta seda või ei taha. Ta tunneb, et tema arvamus ei ole siin majas punast krossigi väärt, teades, et kõige lihtsam eksisteerimisviis on vaikimine, püüdes Erna tahtmisi ja soove täita. Tal ei ole väljapääsu, kuidas saavutada Erna kontrollimise ja kamandamise alt vabanemist.

Kristin alustab tülpinult hommikuseid rituaale - peseb nägu ja hambaid ning kammib juuksed korrektsesse hobusesabasse,nii nagu see Erna arvates kena ja maitsekas on. Seejärel teeb ta kiire meik-upi ning tuleb vannitoast välja. Ta vaatab trotsiva pilguga Ernat, kes on tõtlikult vannitoa juurde rutanud. Erna võtab taas üles kamandava tooni ning käsutab Kristini kööki hommikusöögiettevalmistusi tegema ning kommenteerib lisaks: “ Ei tea, mis perenaine sina küll oled, hommikusöögilaud katmata, puder pole keemagi pandud ja võileibu ja kohvi pole ollagi! Terve pere tahab ju kohe hommikusööki saada! Igavene venivillem ja laiskvorst oled, muud ei midagi! “. Kristin alistub jälle, teades, et muud tal üle ei jää. Ta läheb kööki ja hakkab kiirustades, Erna valvsa pilgu all hommikusööki valmistama. “Ära piima nüüd ometi külmkappi tagasi pane, lastele ei saa ju hommikusöögi juurde külma piima anda! Kas tahad, et nad haigeks jäävad või? “, tulistab Erna otsekui püstolist Kristini suunas. Kristin tunneb, et ei suuda nende karmide süüdistustega leppida, aga tõmbab siiski pea vaguralt õlgade vahele ja põrnitseb seina, justkui ei näekski ta Ernat enda kõrval seismas ja kärehäälselt süüdistusi pildumas.

Hommik ei möödu sugugi nii kiirelt, nagu Kristin seda tahaks. Siia mahub mitmeid askeldusi ja toimetusi, kuni hommikusöök valmis saab, lauale asetatakse ja pererahvast sööma oodatakse. Pererahva hulka kuuluvad Erna, tema mees Albert ning Kristini lapsed, nelja-aastane Maria ja kahene Emil ning Kristin, kes istub laua kõige kaugemas nurgas, et Ernat mitte millegagi rohkem ärritada, sest Erna arvates on ta lihtsalt üks käpardliku olemusega plika, kes teda ainult vihale ajab ja talle ärritavalt mõjub. See on muidugi üksnes Erna arvamus temast, seda ei arvanud Erna poeg Raoul, kui ta viie aasta eest Kristini endale naiseks kosis ja ta siia majja elama tõi. Alguses ei olnudki Kristini elu nii raske ja väljakannatamatu, nagu on olukord praeguseks kujunenud. Siis oli Kristin Raouli kaitsva selja taga varjul ja Raoul ei lasknud emal oma naisukest tümitada, kõiges süüdistada ja siunata, nagu see nüüdseks toimuma on hakanud. Kristin oli siia majja tulles õnnelik ja lootusrikas, sest Raoul pakkus talle alati kaitset ja tuge. Erna üritas juba tol ajal noorpaari vahele kiilu lüüa, aga tänu Raouli kindlameelsusele ja armastusele Kristini vastu, ei suutnud Erna sellega hakkama saada. Alguses pidi ta lahingus oma noore minia vastu leppima kaotajapositsiooniga, sest ta ei suutnud pojale selgeks teha, et tolle noorik on saamatu, 2

kohtlane ja kindlasti mitte tõsiseltvõetav perenaisekandidaat siin majas. Raoul jäi endale siiski kindlaks, sest ta armastas Kristinit ja ta ei olnud sugugi mitte kergestimõjutatav.

Seetõttu oli Kristini elu siin majas selle algusaegadel palju kergem, kuna ta toetus alati Raoulile. Raoul oli hea suhtleja, osava veenmisoskusega ning oskas inimestes usaldust äratada, nagu see ka Kristiniga juhtus, siis, kui nad tutvusid ja nende suhe alguse sai. Raouli kindlameelsus ja veenmisoskus panid Kristini uskuma nende tulevast perekonnaõnne ja helget tulevikku. Kuid hiljem selgus, et enesekindlus, kõneosavus ja suhtlemisoskus olid Raouli puhul üksnes säravaks fassaadiks, mis peitis enda taga mitmeid varjukülgi. Kristiniga tutvudes, esines Raoul eduka ärimehena ja kõva tegijana ärimaastikul ning ta suutiski selle jutuga Kristini ära petta. Kuid tegelikult ei olnud see jutt tõelevastav, usaldusväärsest ärimehest oli asi kaugel. Hiljem selgus, et Raoul oli seotud mitmete hämarate ja valgustkartvate tehingutega ning tema tutvusringkonda ei kuulunud mitte peamiselt äriinimesed, mida oleks tema enesereklaami põhjal võinud arvata. Enamus Raouli sõpru ja tuttavaid ei olnud ka tavalised tööinimesed, nad olid seotud hoopis kriminaalse maailmaga.

Mõned olid lihtlabased pätid ja vargad, aga seal liikus ka tuntud allilmategelasi. Raouli puhul ei olnud tegemist mitte ausa ja eduka ärimehega, vaid hoopis pättidega asju ajava inimesega, kelle endagi teod ja asjatoimetused ei olnud ausad ja seadusekuulekad. Selline allmaailmaelu, seaduste rikkumine ja kuritegelikul teel raha teenimine on seotud riskiga ja harva on selliste tegelaste lood õnneliku lõpuga. Nii läks ka Raouliga. Seni oli ta suutnud ametivõime petta ja karistustest pääseda, kuid lõpuks saabus päev, kui Raoul pidi pikaks ajaks vanglamüüride taha minema, jättes Kristini ilma toest ja kaitsest. Siis nägigi Erna oma võimalust Kristini hävitamiseks, puruks ja põrmuks tallamiseks ja oma pilli järgi tantsima panemiseks.

Kristin ei teadnud, mida sellises olukorras ette võtta ning ei näinud ühtegi võimalust pääsemaks taas rahulikku ja õnnelikku ellu. Ta ei saanud ämma katuse alt lahkuda, sest tal polnud kuskile minna. Kristini vanemad olid surnud, vanematele kuulunud maja oli tema kasiinosõltlasest vend võlgade katteks maha parseldanud. Tal polnud ka arvestatavat varalist sissetulekut, et endale uus eluase muretseda ja sel moel ämma terrori alt pääseda. Pärast Raouli vangiminekut elas ka Kristin oma kodus nagu vang, vangivalvuriks tõre, leppimatu ning kõiges rahulolematu ämm. Kuna lõplik pääsemine sealt ei olnud võimalik, siis hakkas ta kasutama võimalusi, mil ta majast väljas käis. Kristin võttis vahel üksinda ette pikki jalutuskäike, et vabaneda mingikski ajaks kodusest terrorist, mis teda rusus ja masendas. Kuid ka need jalutuskäigud ei teinud Kristinit õnnelikuks, sest, kuna ta tegi neid alati üksinda, siis hakkas üksindus teda painama, rusuvaks ning piinarikkaks muutuma. Suutmata enam seda üksindust taluda, otsustas ta seda olukorda muuta ja soovis minna kuskile, kus ta poleks üksinda. Ühel oma üksildastest jalutuskäikudest juhtus ta mööda kõndima ühest halva kuulsusega baariurkast. Läbi baari ukseklaasi sisse vaadates, nägi ta seal inimesi, kes selles seltskonnas istusid. Need inimesed olid rõõmsad, lõbusad ja nautisid elu. See pilt tekitas Kristinis kadedust, sest ta oleks soovinud olla üks nendest lõbusatest nautlejatest. Ühel päeval jälle jalutuskäiku tehes, seadis ta sammud sellesama baariurka poole ja otsustas sinna sisse minna. Ta tellis endale tassi kohvi ja sättis ennast tühja laua taha istuma ning jälgis silmanurgast lõbusat baariseltskonda. Kristin kujutles endamisi, et ühel heal päeval tehakse temaga siin tutvust, võetakse omaks ja siis saab temagi nendega 3

koos ühise laua taga istuda.

Nii see lõpuks läkski ning Kristini unistused lõbusas seltskonnas viibimisest täitusid. Nüüd ei joonud ta enam üksnes kohvi, vaid ka kangemaid jooke, sest alati leidus meesterahvaid, kes kaunile tütarlapsele jooke välja tegid. Pealegi tegi kangemate jookide joomine tuju paremaks. Mõtted ei jooksnud enam üksnes murelikke radu pidi, otse vastupidi - mured muutusid tühiseks ja tähtsusetuks ning nende peale ei olnudki vaja mõelda. Nii hakkas Kristin üha rohkem selles lõbusas baaris koos lõbusate inimestega aega veetma.

Jõudes jälle tagasi jõululaupäeva hommikusse, näeme Kristinit koos perega hommikusöögilaua taga, kus juhib vägesid Erna. Hommikusöök ei ole veel lõppenud, kuid Erna asub juba õhtuse pidusöögi ettevalmistamiseks Kristinile uusi korraldusi andma.

Tavaliselt meeldib Ernale käia turul toidukraami valimas. Aga täna otsustab ta saata sinna Kristini, kes seetõttu rõõmustab, sest siis saab ta tegutseda ilma Erna ja tema pidevate käskluste, korralduste ja kamandamiseta. Ta saab jälle lõpuks majast välja! Ta teab väga hästi, et see turulkäik on ainuke meeldiv osa tänasest päevast. Ees ootab köögitoimkond koos Ernaga, mis on juba ettearvatavalt piinarikas ja kannatusterohke. Ka õhtuse jõululaua taga istumisele mõtlemine ei too Kristini mõtetesse midagi head, sest on ju teada, et ka seal toimub kõik ämma taktikepi juhatusel. See tõotab tulla samasugune, nagu kõik eelnevad ämmaga koos veedetud üritused - nüri ja mõttelage. Arvatavasti tuleb õhtu läbi kuulata Erna targutamist ja heietamist, sest temaga ühes seltskonnas viibides, on sõnaõigus peamiselt ainult temal.

Kristin mõtleb vaikselt kõigele eesolevale tänasel päeval ning ta ilme muutub nukraks ja tusaseks. “ Mis sa siin nüüd mossitad ja jokutad! Kas said aru või, et sul tuleb kohe nüüd turule minna ja mulle kõik vajalikud asjad kohale tuua?”, alustab Erna jälle näägutamist, kuna Kristin ei hakka piisavalt kiiresti ennast turu poole sättima. Selle peale lähebki Kristin oma tuppa ja tuleb peagi tagasi, olles riietunud teksadesse ja tumedasse sviitrisse. Ta näol püsib endiselt tusane ja tujutu ilme, ta haarab nagist jope, tõmbab selle selga ja läheb uksest välja. Nüüd ei mõtle ta enam Ernale ja tolle poolt korraldatud põrgulikule igapäevaelule. Ernat ei ole enam tema kõrval ja ta saab jälle ennast vabana tunda!

Kristin ei vaata selja taha ja seetõttu ei näe ta ka Ernat kardinate vahel piilumas.

Ta ei näe Erna pilku, mis muutub järjest rahulolematumaks, kuna Kristin ei võta suunda mitte turu poole, vaid liigub hoopis vastupidises suunas. “Mis tal ometi arus on!” pahandab Erna endamisi. Kristin ei kuule neid sõnu ja on nüüd Erna vaateväljast juba kadunud.

Kristin liigub kergelt ja nobejalgselt edasi, masendunud ja mossis näoilme asemele on tema silmadesse tekkinud sära ja ootusärevus. Nüüd saab ta minna sinna, kuhu hing ihaldab, kus ta saab olla tõeliselt vaba ja ta ei ole üksi. Nii jõuab ta edasi minnes, üha lähemale oma lemmikbaarile, kus ta on viimasel ajal sagedaseks külaliseks muutunud. Ta isegi ei märka, et tal on kaasas Erna antud turukott ja jopetaskus vedelev Erna koostatud tellimisnimekiri on samuti ununenud.

Lõpuks jõuab ta baarini, mis on tema sihtkohaks saanud ja aega viitmata astub ta uksest sisse. Ta vaatab ringi, kuid tuttavat lõbusat seltskonda ei ole näha. Õnneks on vähemalt baaridaam leti taga tuttav nägu. Kristin on varasemate baariskäikude ajal temaga sõbruneda jõudnud. Ta seab sammud baarileti suunas, istub ühele baaripukile maha, naeratab baaridaamile ja tellib kohvi. Õnneks on täna vähemalt seesama sõbralik ja tuttav 4

baaridaam tööl, sest rohkem ei näi seal kedagi sellist olema, kellega võiks juttu puhuda, napsi võtta ja lõbusalt aega viita. “ Täna on ju jõululaupäev ja keegi vist ei viitsi siia tulla, rahvas on täna arvatavasti kuskil mujal, “ seletab baaridaam, kui Kristin küsib, et, kuhu kõik need inimesed on kadunud, kes enne pidevalt baaris olid. “Nojah, vist küll, “ ütleb Kristin seepeale ja ta tunneb ennast natuke ebamugavalt, sest ta mõistab,et jõululaupäev ei ole vist tõesti baarisistumiseks õige aeg. “Jah, “ ütleb baaridaam Monika, “ täna on rahvas ikka perega koos. Nii on ju kombeks ja sellepärast täna siia kedagi eriti ei tulegi. “.

Kristini ebamugavustunne suureneb veelgi, sest ta saab aru, et inimesed, keda ta varem selles baaris oli kohanud, ei ole tulnud täna siia, kuna nad tahavad jõululaupäeva koos oma lähedastega veeta. Tema oli ju oma pere juurest jõululaupäeval põgenenud.

Kristin tunneb sel hetkel end väga pettununa, sest ta tunneb puudust lõbusatest inimestest, kellega ta varem on siin kohtunud, koos pidutsenud ning seeläbi end õnnelikuna tundnud. Täna on see maailm kadunud ja purunenud. Nüüd istubki ta seal niimoodi üksinda, norutades ja nukrutsedes. Ta kummutab ühe klaasi teise järel, lootes tekitada lõbusat meeleolu, mida ta on varem siin kogenud. Aga selle asemel täidab teda uimasuse üksildane ja tülpinud meeleolu.

Lõpuks on Kristin keskendunud üksnes klaasi tühjendamisele ja seetõttu ei märkagi seda, et ta ei olegi äkitselt baarileti ääres enam ainuke klient. Ta hõikab Monikale, et too talle uue joogi valaks. Aga Monika ei tõttagi Kristini juurde, vaid askeldab veidi eemal, valades veini suurde pokaali. Kristin ei joo mitte veini, vaid kangemat kraami ja seetõttu ei saa ta aru, miks Monika nüüd veini sinna pokaali valas. Ta arvab, et ju vist on Monika midagi segamini ajanud. “ Mida sa nüüd seal valad mulle? “ hõikab ta häälekalt ja küsival toonil, et asjasse selgust saada. Kuid enne, kui Monika jõuab talle vastata, kostub baarileti uksepoolsest servast madal kõmisev hääl: “ Mida siis teile tellida, preili? “. Kristin keerab pea hääle suunas ja märkab ühel baaripukil istumas seltskondliku olekuga meesterahvast. Kristin mõõdab meest pilguga pealaest jalatallani ja otsustab, et kavaleriks see mees ei sobi, kuna selle jaoks näib mees liiga vana olema. Tal on hallikas hõredavõitu habe, aastatega parkunud kortsudessevajunud nägu, kühmus ning kuivetunud vibalik keha ja madalad sissepoole längus õlad.

Ta ei ole mingi iludus, aga tema olekus on midagi kummalist ja iseäralikku, mis mõjub ligitõmbavalt. Ta ei paista olevat tavaline viinanina, kes vanades dressipükstes ringi loivab, sest riides on ta korralikult ja härrasmehelikult. Ja see kõmisev hääl tundub soe ja sügav ning see millegipärast lummab Kristinit. Kuna mees on liiga vana, siis ei tekita ta Kristinis romantilist lootust. Kuid teda võlub omapära ja sisemine soojus, mida mehe aura kiirgab. Ta sobib Kristini meelest ideaalseks kaaslaseks, peletamaks eemale masendust ja nukrust. Kristin otsustab mehe seltskonda asuda ja istub mõne baaripuki võrra talle lähemale, et saaks juttu puhuda. Pealegi ei ole mees sugugi kitsi ja tellib Kristinile joogi, mida too soovib - Bacardi Coca-Colaga. Kristin vaatab klaasi ning ta on rahul, et tema soov nii kiiresti täideti. Ta ei hakka seda enam kiirustades kummutama, nagu ta enne tegi. Ta võtab väikse lonksu ja paneb klaasi baariletile tagasi. Ta pöörab pea mehe poole, naeratab kergelt ja küsib: “ Kas ma tohin küsida, mis teid täna siia tõi? “. Mees ei kiirusta vastama, 5

istub natuke aega vaikides ja küsib seejärel: “ Aga, mis teiesugust kaunist tütarlast täna siia tõi? “.

Kristin ei taha hakata võhivõõrale inimesele oma elu ja probleemide üle kurtma ja ta räägib väljamõeldud loo jõulupeost sõpradega, kust ta olevat just natuke aega tagasi tulnud, soovides veel ühte jooki, et seejärel siis koju hakata minema. “ Näete siis, milline kokkusattumus, “ lausub mees. “ Mis kokkusattumus? “, ei saa Kristin aru. “ Mina käisin ka täna sõprade juures siin ja seal ning seejärel otsustasin ka siia baari veel ühele dringile tulla, “ selgitab mees. “ Te olete vist varemgi siin käinud, “ arvab Kristin selle peale. Kuid üllatuseks vastab mees, et ta pole varem sellesse baari sattunud. “ Ega te vist selle baari kundesid ka ei tea, “ arvab Kristin. “ Ei tea jah, ja polegi vaja teada,” ütleb mees selle peale. “ Tohoh, “, imestab Kristin selle peale, “ kas teile meeldibki siis baaris omaette olla ja teistest inimestest seal mitte midagi teada? “ “ Jah, nii see on, “ tõdeb mees ning lisab, “ Kui ma poleks täna siin teiesugust kaunist neidu kohanud, oleksin ma juba ammu siit ära läinud. “ Kristin ei usu, et mees tõesti peoseltskondadest ei hooli. No, kes see siis tahab baaris omaette olla, inimestega mitte suhelda ja koos lõbutseda! Ta ütleb mehele, et ta ei usu seda ja küsib: “ Kas te tahate siis tõesti kuskil üksinda konutada ja niimoodi pidevalt ühtelugu õnnetu olla? “ “ Kas teie olete siis siin õnnelik? “ pärib mees vastu. Ja Kristin vastab, et muidugi on ta siin õnnelik, kuna siin on alati olnud lõbusaid ja toredaid inimesi, kellega koos aega veeta.

Mees vaatab seejärel veidi imestunult Kristinit ja sõnab: “ Jah, ma olen sellega nõus, et on olemas palju huvitavaid ja toredaid inimesi, aga ma ei saa sellest aru, miks te arvate, et neid inimesi võib just siin kohata.”. Kristin tahab seejärel küsida, et, kus siis ometi veel, aga ta ei jõua seda teha, sest ta juhtub läbi ukseklaasi välja vaatama ja märkab sümpaatset noormeest, kellega ta on mõni aeg tagasi siinsamas baaris tutvunud. Seda noormeest nähes löövad ta palged õhetama ja silmad hakkavad hõõguma joovastusest, mida ta tunneb selle sümpaatse noormehega taaskohtumise tõttu. Ta vaatab seinal rippuvasse peeglisse, naeratab koketselt ja kohendab oma tumeda liibuva sviitri kaelust veelgi avatumaks, mis toob tema kauni kõrge büsti esile. Ta naeratab veel korra, hüppab seejärel püsti ja tormab uksele, et toda noormeest kohe pärast baari sisseastumist tervitada ja sügavalt emmata. Kristini pilk on ootusärevuses naelutatud ukseklaasile, läbi mille saab jälgida väljastoimuvat. Kuid uksele lähenedes, venib Kristini nägu pikaks ja tema näoilme järgi otsustades, oleks ta otsekui ämbritäie külma vett kaela saanud. Sest see, mida Kristin läbi ukseklaasi näeb, ei saa ju ometi päriselt toimuda. Mida küll seal siis nii ootamatult juhtuda sai? Aga juhtus nimelt nii, et, kui tolle noormehe uksele lähenedes, võlus Kristin näole supersärava naeratuse, astus baari nurga tagant välja noormehele tippival kõnnakul järgnev noor naisterahvas koos väikese tüdrukutirtsuga. “ Issi, võta mind sülle! “ hüüdis tüdrukuke ning seejärel noormees seisatas ning tõstis lapse endale sülle. Seejärel avas suu mehele järgnenud naine ja ütles: “ Kallis, kuhu sa küll niimoodi kiirustad? Meil on aega küll, kõnnime aeglasemalt. “. Noormees seisatas veel korra ja naeratas kohmetult, otsekui vabandades. Ta ootas kuni naine temani jõudis ning nad läksid teineteise kõrval kõrvuti käies, baariuksest mööda. Sel ajal oli noormees jõudnud läbi baari ukseklaasi märgata ka Kristini ootusärevat õhetavat nägu. Ta keeras seejärel kohe pilgu kõrvale ja kõndis edasi koos oma kaunitarist kaaslannaga ja väikese tüdrukutirtsuga süles. Kristin tundis sel hetkel, 6

otsekui oleks ta saanud löögi vastu nägu. Silme ees hakkas virvendama, ta ei teadnud enam, kuhu astuda või, mida teha.

Kuid juba mõne hetke pärast on ta šokist toibunud ja manab näole tavalise ükskõikse näoilme, justkui ei olekski midagi juhtunud ja kõik oleks kõige paremas korras. Õnneks ei paista Kristini vestluspartner midagi märkavat ega mõistvat, mis oli juhtunud ja, mida Kristin just praegu oli üle elanud. Seetõttu rahuneb ka Kristin ja ta tunneb ennast natuke kergemalt tänu sellele meeldivale ja galantsele vanahärrale, kellega ta on sattunud tänast jõuluõhtut koos baaris veetma.

Aga millegipärast ei ole too härra enam üldse nii jutukas ja vestlusaldis nagu enne.Ta ohkab selle asemel, vaatab kella ja suunab samuti oma pilgu läbi ukseklaasi välja, otsekui oleks nüüd tema seal kedagi endale sümpaatset inimest märganud. Kristin jälgib silmanurgast mehe pilku ja seejärel vaatab ka tema huvitatud ilmel õue, lootes näha seal inimest, keda tema kaaslane vaatab. Kuid aknast õue vaadates satub Kristin hämmingusse, kuna seal polegi üldse kedagi. Seetõttu tundub juba enne veidi kummalisena paistnud mees veelgi kummalisem ja veidram.

Lõpuks hakkab mees jälle rääkima ja ta küsib Kristinilt: “ Kas sa tundsid seda kena noort perekonda selle väikese armsa tüdrukutirtsuga? Miks sa nii äkki uksele tormasid ja siis kohe sealt tagasi tulid?”. Nüüd mõistab Kristin, et tema äsjane käitumine baari ukse juurde tormates, võis jätta mehele temast piinliku ja kummalise mulje. Ta ei oska ka oma käitumisele mingit mõistlikku selgitust anda, et ennast kuidagi välja vabandada. Selle käitumise tegelik põhjus tundub Kristinile samuti piinlik ja ta ei taha seetõttu mehele sellest rääkida. Mida siis ometi öelda või kuidas toimunut seletada?

Kuna Kristin ei suuda hetkel midagi muud välja mõelda ja vaikimine tundub ka imelik, siis otsustab ta lõpuks siiski tõtt rääkida. Nii kuulebki mees Kristini lugu tollest romantilisest õhtust, mil Kristin oli selle noormehega tutvunud. Teadmata, et tollel noormehel on perekond, kuna sellest ei olnud juttu, siis oli ta oma südamepõhjas veidi isegi armunud temasse ja iga kord jälle baari tulles, oli ta lootnud oma uue kallimaga veelkord kohtuda.

Kristin räägib väriseval häälel ja pisargi kipub silmanurka tulema. Kuid ta on otsustanud sellest kõigest oma vestluskaaslasele rääkida, jääb seetõttu endale kindlaks ja kirjeldab kõiki oma läbielamisi, mida ta mõni hetk tagasi oli tundnud. Mingil kummalisel moel tunneb ta sellest rääkides kergendust. Ta tunneb end paremini, kõike südamelt ära rääkides, kuigi ta ju räägib seda täiesti võõrale inimesele, mida tal ei ole kombeks tavaliselt teha.

Mees kuulab teda vaikides, kuid millegipärast on tema pilk jälle läbi ukseklaasi õue naelutatud, otsekui näeks ta sealsel tühjal ja lumisel platsil kedagi. Seal ei ole mitte kedagi ja seetõttu tundub Kristinile mehe käitumine jälle kummaline. Vahepeal vilksatasid baariesiselt vaateväljalt läbi ka mõned möödakäijad, kuid nad ei peatunud seal ja läksid edasi oma teed.

Ka ei olnud märgata, et mees oleks konkreetselt neist kellegi vastu sügavat huvi üles näidanud.

Kuna mees aga jälgib lakkamatult väljastoimuvat, siis tundub Kristinile, et seal peab olema midagi, mis teda huvitab. Kuna Kristin oli just mehele oma südameasjadest siiralt rääkinud, siis tekib temas soov ja julgus ka mehelt samasugust avameelsust oodata.

Kuid mees vaikib ja Kristin ei oska oma küsimusi kuidagi esitada, sest tal pole aimugi, millised võiksid olla vastused ja millega need võiksid olla seotud. Lõpuks küsib ta siiski 7

mehelt, et, mida too küll seal väljas nii huvitavat näeb, et ta pidevalt ja pingsalt kõike väljastoimuvat vaatab. Kristin on seda küsides veidi ebalev ja kõhklev, kuna ta ei tea, kas mees soovib temaga sama avameelselt oma asjadest rääkida, nagu tema oli seda äsja teinud.

Algul ei vasta mees midagi ning istub endiselt vaikides. Ka Kristin vaikib, kuna ta ei taha olla pealetükkiv ja sundida meest rääkima millestki, millest too võib-olla ei soovi rääkida. Lõpuks katkestab mees vaikuse, öeldes: “ Olles siin baaris ja vaadates samal ajal ka välja, näeme me kahte maailma. “. Kristin ei saa sellest jutust midagi aru ning ta vaatab meest segaduses oleva ja küsiva näoilmega. Seejärel jätkab mees juttu: “ Ma vaatan praegu siin baaris istudes läbi ukseklaasi välja seda teist maailma ja mõtlen, et, kumb neist on parem või, kummas ma tahaksin olla. “. Kristin vaatab seejärel meest veidi pettunult, sest tundub, et too ei kavatsegi rääkida sellest, mis tal südamel on, vaid ajab hoopis mingit ümmargust filosoofilist juttu. Lisaks sellele vaatab ta endiselt pingsalt õue, kus ei toimu mitte midagi. Äkitselt hüppab mees püsti ja jookseb sõnagi lausumata uksest välja.

Baaris üksinda edasi istudes, tunneb Kristin taastekkivat kurbuse- ja masendustunnet. Tolle veidra mehega rääkides, oli see tunne vahepeal kuskile kadunud, sest siis ei tundnud ta end nii üksinda olevat, nagu ta nüüd jälle tunneb. Ta vaatab ringi, kuid midagi rõõmustavat ei hakka silma. Siis aga satub Kristini pilk sinnapoole, kus too härrasmees oli ennist istunud ja ta märkab midagi veidrat. Baariletil on musta-valgekirju peeneruuduline soni, mille mees oli baari sisenedes sinna asetanud. Kristin mõistab, et mees oli baarist välja rutates, selle maha unustanud.

Kristin istub veel pool tunnikest nukrutsedes ja üksi baarileti ääres konutades, kui äkki tema endine vestluspartner taas baariuksest sisse astub. “ Oi, kui tore, et te tagasi tulite! “ rõõmustab Kristin, “ Nii igav on siin üksipäini istuda ja teiega oli tõesti tore juttu ajada.”. Mehe endine tõsine olek on vahepeal millegipärast rõõmsamaks muutunud ja tema silmad, mis olid ennist nii sügavtõsised olnud, on säramas. “ Ei, ma ei tulnud siia istuma tagasi, “ vastas ta, “ Tulin ainult oma mütsi järele, mille ma maha unustasin. “. Ta võtab baariletilt soni, surub selle pähe ja tahab hakata ära minema. “ Kuhu te ometi lähete? “ hüüatab Kristin, “ Kas te tõesti jätate mind niimoodi üksinda siia? “. “ Kahjuks, jah, “ sõnab mees ja jätkab, “ Ma ei saa praegu küll siia jääda. “. “ Aga miks ometi? “ ei mõista Kristin.

Mees ohkab ja istub Kristini kõrvale baaripukile, mistõttu Kristini meel rõõmsamaks muutub. “ Ei, ma ei jää siia, istun ainult hetkeks, “ ütleb mees. “ Miks siis ainult hetkeks? “ imestab Kristin. Mees vaikib natuke aega ja alustab siis juttu: “ Sina rääkisid mulle täna oma loo, ma räägin siis sulle oma loo ka, siis sa mõistad, miks ma ei saa siia jääda. “. Ta vaikib veel korraks ja jätkab siis: “ Asi on selles, et ma tulin täna siia sellepärast, kuna ma põgenesin. “. “ Tohoh, “ imestab Kristin, sest ta ei tea, milliste tagaajajate eest mees oli põgenenud ja miks. “ Põgenesin jah, “ selgitab mees, “ Ma põgenesin siia oma probleemide eest. “ “ Milliste probleemide eest siis? “ küsib Kristin. “ Asjalood olid nii, et läksin täna hommikul oma naisega tülli. Ta lubas mind maha jätta ja minu juurest minema kolida. “ Kristin mõistab nüüd, et mees oli tulnud sellesse baari täpselt samadel põhjustel nagu temagi - pääsemaks minema probleeme täis kodusest õhkkonnast. Kuid Kristin ei mõista, miks mees enam siin olla ei taha ja kuhugi ära minema kipub. “ Kui nii, siis ei ole teil ju tarvis koju kiirustada, sest midagi meeldivat seal ju ees ei oota, “ lausub ta. “ Kas mäletad seda, et, kui ma siin niimoodi läbi ukseklaasi välja vahtisin, siis sa küsisid, et, mida ma seal väljas nii huvitavat näen. Ja 8

siis ma rääkisin sulle kahest maailmast - üks on siin baaris sees ja teine seal väljas. Siis ma mõtisklesingi selle üle, et, kas ma tegin ikka õigesti, et sellest teisest maailmast siia maailma põgenesin. Sina rääkisid mulle oma loo tollest noormehest, kes parasjagu oma perega siit mööda läks. Temagi oli mingil ajal ja mingil põhjusel korraks siia maailma sattunud tookord, kui te siin tutvusite. Kuid nüüd oli ta ikkagi selles teises maailmas koos oma lähedastega. Ta tundus õnnelik ja tal polnud tahtmist siia maailma sisse astuda. Seda lugu kuulates ma mõistsin, et see maailm siin ei ole tõeline. Siiatulek on illusoorne põgenemine reaalsest maailmast pettekujutelmadesse, kuid tõelist õnne siit ei leia. Ja ma sain aru, et kõige õigem tegu sellel hetkel, oli minna tagasi sinna teise maailma, võtta kodutee jalge ette ja oma kalli naisega kõik ära klaarida. Just nii ma tegingi ja nüüd tulin ma siia tagasi ainult oma mütsi järele. “ Mees lõpetab jutu, võtab suuna baariukse poole ja läinud ta ongi.

Nüüd saab Kristin aru, mida mees enne filosofeerides rääkis kahest maailmast.

Ta istub jälle üksinda tühjas baaris, kuid temast on kadunud igatsus nende lõbusate seltskondade järele. Kristin mõistab, et kõik need peod ja lõbusad istumised siin baaris, on olnud pettekujutelmad ja võivad pakkuda vaid hetkelist õnne- ja vabanemistunnet. Sest see kõik ei olnudki ju tõeline olnud. Ta mõistab ka seda, mida mees oli rääkinud põgenemisest.

Ta adub, et see ei olnudki tõeline põgenemine olnud, see oli olnud vaid illusioon sellest.

Kristini silmad on ühtäkki avanenud toimunu suhtes ja ta teab nüüd, mida ta peab tegema.

Ta tõuseb püsti ja astub baariuksest välja. Kuid baarist väljudes, ei asu ta mitte koduteele, vaid astub otsejoones vastupidises suunas. Sammud viivad teda sinnapoole, kus asub rongijaam, mis ei olegi baarist väga kaugel ja üsna pea ongi ta jaamaperroonil.

On endiselt ilus talveilm ja sajab kerget lund. Väljas on vahepeal pimedaks läinud. Taevas on selge, on näha eredaid siravaid tähti ja õblukest kuusirpi. Kristin seisab rahulikult perroonil ja ootab. Tal ei tulegi kaua oodata, kuni eemalt hakkab paistma läheneva rongi valgus ja on kuulda mootori mürinat. Rong jõuab üha lähemale ja lähemale ja ongi jõudnud lõpuks perroonini. Seda hetke on Kristin oodanud ja pikemalt mõtlemata hüppab ta perroonilt alla, otse läheneva rongi ette.

Nüüd on kuulda vaid rongisignaali valjuhäälset vilinat. Kuid Kristin seda enam ei kuule. Ta usub, et nüüd ometi on ta lõpuks tõeliselt põgenenud. Ta näeb enda ees kuskilt kaugelt kiirgavat imelist valgust. Helendavad valguskiired silitavad õrnalt ta keha, täites ta üleni soojuse ja harmooniaga. Kuid see valgus paistab alles väga kaugel olevat, vaid üksikud kiired ulatuvad mõneks hetkeks temani. Kristin tunneb ennast otsekui mööda tunnelit allapoole liuglemas, sellesama imetlusväärse valguse poole. Ta tunneb end kergelt ja kindlalt ning allapoole vaadates julgustavad teda helkivad ja sätendavad imeilusad valguskiired. Kristin usub end olevat peagi tõelise sihtmärgini jõudmas. Ta suunab oma pilgu lootusrikkalt kaugel all oleva päästva valguse suunas.

Siis juhtub aga äkki midagi tõeliselt jahmatavat - valgus on äkitselt kadunud ja ümberringi on kottpime. Sellegipoolest tõmbab mingi jõud Kristinit sellesse sügavikku, mis enne paistis olevat otsekui tunnel, mille lõpus helendas lootustandev ja kutsuv valgus. Aga valgust enam ei ole ja Kristin ei mõista, kuhu see küll ometi sai kaduda. Ta vaatab alla kottpimedasse sügavikku, mille poole ta keereldes lendab, justkui mingi salapärase jõu mõjul. Kuid peale valguse kadumist, tundub see jõud ja pimedasse sügavikku langemine 9

hirmutav, teda haarab õud ja ängistus. Kristin vaatab paanikas enda ümber ringi ja mõistab, et ta ei ole tegelikult tunnelis, sest ümberringi on teravad kivid ja kaljunukid. Ta langeb järjest kiiremini alla pimeda sügaviku suunas. Kristin võtab ennast kokku ja haarab kinni puuoksast, millest ta alla laskudes on mööda tuhisemas. Oks ei ole eriti jäme, aga sellest kinnihaaramine pidurdab sügavikku langemise. Kristin ripub selle peenikese oksa küljes ning tal õnnestub jalg toetada ühele kaljunukile - see aitab tal pääseda sügavikku langemisest. Kuid mida nüüd edasi teha? Kristin vaatab pilguga üles tuldud tee poole tagasi, kuid mõistab kohe, et tagasiteed enam ei ole. Ta vaatab ka alla sügavikku, kuid pöörab kohe pilgu ära, sest ta ei suuda sealt paistvat hirmuäratavat õudust taluda. Äkitselt hakkab sügaviku põhjas jälle paistma seesama imekaunis valgus, kuid see kustub mõne hetke pärast. Alles nüüd taipab Kristin, et see on üksnes miraaž, milleni jõuda on võimatu. Nii peabki ta jääma kõlkuma sinna kaljuservale maa ja taeva vahel, hoides kätega kinni peenikesest oksast, et mitte veelgi rohkem allapoole sügavikku langeda.

Ta teab, et sellele väiksele kaljunukile tulebki tal jääda, sest tagasiteed üles enam ei ole.

Allpool helendab miraaž, mille kadudes jääb sinna üksnes kohutav ja kottpime õuduste sügavik.

10