Koondis

D-liiga ootab.

Eesti langes Euroopa põhjamutta

Eesti koondise kaotus Küprosele saadab sinisärgid vähemalt järgmiseks pooleks aastaks Euroopa seitsme nõrgema koondise sekka. Seis on väga kehv, kuid Eesti jalgpalli surmast on asi õnneks kaugel.

Tekst: Raul Ojassaar

San Marino ja Malta, nii kodus kui võõrsil. Täpselt selline on meie ametlike võistlusmängude kava selle aasta lõpuni. Kolmeei küsi, kas meil ikka olid kordusmängus Mattias Käit, Märten Kuusk, Maksim Paskotši ja Karl Jakob Hein olemas või mitte. Kaotus on kaotus, muliikmeline alagrupp tundub kõige juures veel lisasolvanguna. Oleme niigi täielikus põhjamudas, aga meile ei pakuta isegi normaalses koguses mänge!

Ühest küljest pidi ju selles vastasseisus Küprosega üks meeskond kaotajaks jääma ja suhteliselt võrdsest Eesti koondise esitus klassist vastasele ei ole alla jääda mi- meenutas profipoksija dagi tohutult katastroofilist või šokeerivat. See, millist mängupilti Eesti sparringupartnerit enne koondis aga iseäranis võõrsilkohtumi- suurt tiitlimatši: kõik ses näitas, ei kannata mingisugustki muu oli päris, ent kriitikat. Kõik, mis oli eelmisel aastal ründelöökidega lõpuni Eesti koondise puhul hästi – väravate löömine ja rünnakute mõtestatus –, oli välja ei mindud. ühtäkki kui peoga pühitud. Pall püsis küll meie käes, kuid kümnemehelise Küprose väravavaht liialt higistama ei pidanud.

Usk edasipääsu näis olevat kadunud juba tükk maad enne seda, kui aega päriselt väheks jäi. Eesti koondise esitus meenutas profipoksija sparringupartnerit enne suurt tiitlimatši: kõik muu oli päris, ent ründelöökidega lõpuni välja ei mindud. Ainult et see polnud meie koondisele sparring, vaid sama hästi kui tiitlimatš. Valus kaotus pühkis 90 minutiga sisuliselt unustuste hõlma kogu eelmise aasta jooksul tehtud edusammud. Need kõik oleksid pidanud meid viima edukate väljalangemismängudeni, ent reaalsus oli risti vastupidine. Kogu enesekindlus, rütm ja hoog, mis 2021. aasta tulemustega koguti, lasti Larnaca staadionil potist alla. Mitte keegi daliiga on mudaliiga.

D-liiga peab jääma ajutiseks peatuseks

Tuletame meelde, et Rahvuste liiga kõige nõrgem divisjon ei ole enam see pehme maandumiskoht, kust odava hinnaga suurturniiripilet hankida. Põhja-Makedoonia sai mullusele EMile küll pileti tänu D-liiga võitmisele, kuid siis oli see divisjon täissuuruses ehk 16-liikmeline. Enam sellist võimalust ei ole. Praegune seitsme osalejaga D-liiga on täiemahuliste A-, B- ja C-liiga kõrval ei midagi muud kui koht, kuhu lükatakse need, kes on ripakile jäänud. Nagu see kummutisahtel kodus, kuhu on kogunenud igasugune pahn, mis mitte kuhugi mujale ei passi. D-liiga peab Eestile jääma ühekordseks kurvaks seikluseks. Läti teekonda, kes alustab seal juba kolmandat hooaega, ei taha me mitte mingil juhul läbi teha. Samal ajal on D-liigas nähtud ka edulugusid: esimesel hooajal alustasid

Lahkumismängude aeg just sealt nii eelmainitud Põhja-Makedoonia kui näiteks ka Gruusia, Luksemburg, Kosovo ja

Nagu veebruarikuu Jalkas kirjutasin, avab põrumine Küprose vas tu peale D-liiga ukse ka võimaluse pidada lahkumismänge, mis vahepeal on erinevatel põhjustel edasi lükkunud. Enar Jääger, - Armeenia, kes on kõik viimasel ajal väga korralikke tulemusi näidanud. Jääb üle vaid loota, et

Aleksandr Dmitrijev ja Dmitri Kruglov võivad endale juuni alguse Eesti suudab samamoodi nagu nemad Euroopa ja septembri lõpu igaks juhuks kalendris punase värviga märkida jalgpallipõrandalt kummipallina tagasi ülespoo– ehk näkkab? le põrgata.

Kui tavaolukorras oleks asjalikke vastaseid leida pisut keeruline, sest teised koondised mängivad neil kuupäevadel Rahvuste liiga mänge, siis Venemaa (ja Valgevene) tõenäoline eemaldamine vabastab Eesti puhul priid mängupäevad nii mõnelegi Ei ole vaja ilmselt üle rõhutada, et kui Thomas Häberli ei suuda meie koondist septembris tagasi C-liigasse tõsta, tuleb tema äsja pikendatud asjalikule koondisele. Juuni alguses oleksid näiteks „saadaval“ leping korstnasse kirjutada ja EM-valiksarja juba

Albaania ja Slovakkia, septembris Island ja taas Slovakkia. uue juhendajaga alustada. Taganemisruumi enam lihtsalt ei ole.

Hetk õnnetust Küprose–Eesti mängu teisest poolajast: Sergei Zenjovi puute jaoks on väljak Larnacas väikeseks jäänud. Tehnilist praaki ja lihtsaid eksimusi oli Eesti mängus liiga palju. Foto: Jana Pipar

Itaalia nutt ja hala

Teist MMi järjest kvalifikatsioonis põrunud Itaalia koondise ahastavat hala on kõrvalt lausa halenaljakas vaadata. Vähem kui aasta tagasi Euroopa meistriks tulnud jalgpalliriigis on ühtäkki kogu vutisüsteem paigast ära, katki ja perspektiivitu. Pisarsilmil räägitakse põlvkonnast, kes jõuab põhikooli lõppu, olemata oma teadlikus elus Itaalia koondist MM-finaalturniiril mängimas näinud.

Peatreener Roberto Mancini kuulutas seepeale, et tema hinnangul oleks Itaalia koondis MMile jõudmise korral ka maailmameistriks tulnud (jube mugav on seda väita, kui pole ohtu, et tuleb oma sõnu süüa!), kapten Leonardo Bonucci keeras aga absurdikomöödiale veel mitu kraadi juurde, kritiseerides võistlussüsteemi. „Kõik otsustati lõpuks ühe mänguga, see on absurdne reegel,“ põrutas Bonucci. „Mängime alagrupis nii kodus kui võõrsil, aga siin lõpeb asi niimoodi. Teistes maailmajagudes jõuavad MMile tiimid, kes on neli või viis mängu kaotanud. Meie ainus kaotus tuleb 92. minuti väravast ja see jätab meid MMilt välja. See on ajuvaba süsteem.“

Ehk tasub Bonuccile meelde tuletada, et Itaalial olid olemas kõik võimalused kohtumist Põhja-Makedooniaga üldse vältida. Kaks viiki Šveitsiga ning viigid Bulgaaria ja Põhja-Iirimaaga olid üldse põhjus, miks itaallased alagrupis teiseks jäid. Üheksast mängust neli võitu, neli viiki ja üks kaotus, kusjuures kõige tugevam vastane on maailma edetabeli 14. riik… Ei tundu Euroopa meistritele sobiv koht hädaldamiseks ja võistlussüsteemi süüdistamiseks. Jah, Lõuna-Ameerikas pääsesid nii Uruguay kui Ecuador MMile, olles 18 mängust kaotanud kuus, kuid neil oli esiteks mänge tunduvalt rohkem ning teiseks ka vastased hoopis teisest puust.

Teine järjestikune MM ilma Itaaliata pole mingisugune katastroof. Mõne suure vutiriigi finaalturniirilt eemale jäämine käibki asja juurde ja lisab võistlustele seda võlu, väärtust ja aurat, mida me suurturniiride juures armastame.

Itaaliaga juhtunu on hea näide lihtsa tõdemuse kohta: jalgpallis pole asjad kunagi nii halvad või head, kui nad tunduvad. Ilmselt ei olnud palju neid, kes oskasid pärast 2017. aasta sügist, kui Itaalia MM-piletist ilma jäi, arvata, et vaid mõni aasta hiljem on tegu Euroopa meistritega. Ning vaevalt oli palju neid, kes ennustasid pärast seda, et järgnevast kaheksast mängust võidavad itaallased vaid kaks ja põruvad MM-valiksarjas Põhja-Makedoonia vastu.