Treener: Nikita Andrejev

Nikita Andrejev:

mängu ajal mul sõpru pole!

Eelmisel suvel profikarjääri treeneritöö vastu vahetanud ründaja Nikita Andrejev tunnistab Jalkale antud avameelses intervjuus, et vajas suurte eesmärkide poole liikumiseks rohkem karmi sõna kui õlalepatsutust. Seevastu treenerina soovib endine kollikütt noori mängijaid maksimaalselt aidata ja toetada.

Tekst: Indrek Petersoo

Põhjalik intervjuu, mille viis läbi aastaid Levadias eri ameteid pidanud Indrek Petersoo, ilmub Jalkas kahes osas. Usutluse teine pool avaldatakse juba maikuu numbris!

Kas mäletad oma kõige esimest jalgpallitreeningut?

Muidugi mäletan! Jäin sinna hiljaks. Elasin Narva linna teises otsas ja kohalejõudmine viibis.

Kuidas jalgpalli juurde jõudsid?

Minu vanem vend Kirill tegeles jalgpalliga, mina mängisin siis ainult hoovis ning käisin mõnikord koos vennaga trennis, tõin palle ära ja jooksin niisama.

Narva Paemurru spordikooli eri sektsioonid võtsid uusi õpilasi vastu alates seitsmendast eluaastast. Tänapäeval hakkavad lapsed juba kolmeaastasena jalgpalliga tegelema, toona oli teisiti. Läksin 1995. aasta sügisel esimesse klassi ning samal ajal toimus spordikoolis uute treeningugruppide moodustamine. Treenerid käisid mööda koole ja lasteaedu ning kutsusid lapsi

Nikita Andrejevi karjäär on paljuski seotud olnud Levadiaga – ka praegu kuulub Andrejev Levadia esindusmeeskonda, aga mitte

enda juurde. Ma ei tegelenud ühegi teise spordialaga, ehkki meie kooli tulid lauatennise-, jäähoki-, poksi-, võrkpalli-, korvpalli- ja teiste alade treenerid. Ootasin, kuni saabus jalgpallitreener, kelleks oli minu esimene juhendaja Azat Zijazov. Grupp pandi kokku ja algasid treeningud.

Kas olid kohe üks parimatest mängijatest?

Jah, mul tuli kõik hästi välja. Meid oli esimesel treeningul 30–40 poissi, aga siis hakkasid nad pikkamööda ära kukkuma. Kaks kuud hiljem treenisin juba endast aasta vanemate, 1987. aastal sündinud poistega, kes olid aasta jalgpalliga tegelenud. Taseme poolest see mulle sobis. Hiljem mängisin spordikoolis aasta või kaks aastat vanemate poiste võistkondade eest. Kuna olen septembris sündinud, siis sain mängida kolme-nelja vanuseklassi meeskonnas – 1988., 1989., 1987. ning 13–14aastasena juba 1986. aastal sündinud poiste võistkondade eest.

Kas lõid palju väravaid?

Noorteklassides lõin hooaja jooksul pidevalt 20, 30 või 40 väravat. Mängisin ju eri võistkondade eest ja samuti osalesin teiste klubide koosseisus erinevatel turniiridel.

Kuidas jõudsid FK Narva klubisse?

Narva Paemurru spordikooli jalgpalliosakond suleti rahalistel põhjustel ning paljud noormängijad siirdusid Valeri Šalamovi poolt asutatud klubisse FK Narva, mõned võistkonnad liitusid JK Narva Transiga. Minu treeneriks jäi Azat Zijazov kuni selle hetkeni, kui siirdusin Lasnamäe FC Ajaxisse.

Kas mängisid algusest peale edurivis?

Olin kohe ründaja. Mul on küll mõned pildid mängudest, kus seisan väravas. Ega jalgpallitreeningutel üldiselt keegi väravasse minna ei taha, see on pigem haruldane nähtus. Aga keegi peab väravas seisma ja seda me siis järgemööda tegime. Pärast viit-kuut aastat hakkasime juba rohkem positsioonipõhiselt mängima. Olin küll ründaja, aga jooksin üle terve väljaku.

Nikita Andrejev

da professionaalseks jalgpalluriks. See mõte tekkis alles siis, kui tulin FC Ajaxisse. See oli minu jaoks suur Sündinud: 22. septembril 1988 Narvas Positsioon: ründaja edasiminek, kuna lõpetasin Narvas üheksanda klassi ja tulin TallinKarjäär nasse, sest pakuti võimalust liituda 1995–2001 Narva Paemurru spordikool Lasnamäe FC Ajaxiga ning asuda 2001–2004 FK Narva õppima Mustamäele Tallinna teh2004–2005 Lasnamäe FC Ajax nikakooli. Olin siis 15aastane ja Ajax 2006–2009 2009–2011 2012–2013 Tallinna FC Levadia UD Almería (ESP) FK Tjumen (RUS) mängis esiliigas. Tulin 2004. aasta suvel ja män2014 FK Sokol Saratov (RUS) gisin FC Ajaxis poolteist aastat. 2014–2016 FK Tambov (RUS) Alustasin kolmandas liigas duubel2017–2019 Tallinna FCI Levadia tiimi eest, aga peagi osalesin juba 2020 CF Intercity (ESP) esindusmeeskonna treeningutel. 2020–2021 Tallinna JK Legion Alates augustist 2021 Tallinna FCI Levadia abitreener Nad vaatasid, et saan hästi hakkama ja võin esindusmeeskonna eest Venemaa U19 noortekoondises 11 mängu mängida. Mängisime siis kõik taja kaks väravat suta, keegi mingit raha ei saanud. Klubi poolt olid organiseeritud toitlustus ja koht ühiselamus.

Olen kuulnud, et elasid mõnda aega Võidujooksu tänava staadioni soojakus.

Paar kuud elasin tõepoolest seal. Juhtus nii, et meid visati ühiselamust välja…

Huligaanitsesite?

Jah, huligaanitsesime, ei saanud ilma.

Kuidas Tallinnasse ja Lasnamäe FC Ajaxisse jõudsid? Ja kas unistasid profikarjäärist?

Lapsepõlves veetsin kogu oma aja hoovis jalgpalliväljakul. Siis ei olnud veel mõttes, et võiksin saa-

Kas distsipliiniga oli toona probleeme? Kui sa ei taha sellest rääkida, siis pole vaja.

Räägin sellest rahulikult. See on minevik, mida võib üksnes meelde tuletada ja mille üle naerda. Ma ei ütleks, et distsipliiniga olid asjad päriselt korrast ära, aga eks kõik lapsed Esimesest palgast profina: korraldavad teatud vanuses erine vaid asju, kaklevad või teevad mi „Ma ei teadnud, mida rahaga dagi muud.

teha. Saatsin iga kuu emale mitu tuhat krooni. Isa töötas Sa lõid 2005. aastal esiliigas Ajaxi särgis 31 mängus 29 väravat. FC

Narvas tehases ja teenis Levadia pilk jäi sinul pidama ja minust vähem.“ sinust räägiti kui supertalendist, mispärast oli lepingupakkumine asjade loogiline jätk.

Ma ei teadnud, et keegi minust huvitub. Mängisin niisama ega mõelnud oma potentsiaalile, kakskümmend aastat tagasi ei olnud veel skaute ega teleülekandeid. Alles hooaja lõpus sain juhuslikult teada, et klubi soovib mulle pakkumise teha. Esmalt plaanisin üldse FC TVMKsse minna. Olin juba kõiges kokku leppinud, lebasin hilisõhtul voodis ja unistasin, kuidas hakkan Fanerka (FC TVMK hüüdnimi – toim.) eest mängima ja väravaid lööma, kui Juri Tšurilkin helistas ja Levadia huvist teada andis. Sain kohe aru, et see on minu jaoks parim variant.

Toona olid Levadias nii kogenud mehed Indrek Zelinski, Marek Lemsalu ja Konstantin Nahk kui ka paljud noored mängijad, kes jõudsid oma karjääris kaugele. Kas see võis olla Eesti klubijalgpalli kõigi aegade tugevaim meeskond?

Jah, kindlasti. Mäletan, et kui ma treeningutele tulin, siis liitusid klubiga ka Sander ja Eino Puri, nad mängisid küll esmalt duubelmeeskonnas. Samuti tulid Taijo Teniste ja Kaimar Saag. Meil oli suurepärane meeskond!

TVMK oli just tulnud Eesti meistriks ja Levadia jäi hõbedale, aga mulle sümpatiseeris Levadia rohkem. TVMK üritas mind ümber veenda, väites, et Levadias sa mängima ei hakka, vaid istud pingil, kuna neil on Indrek Zelinski ja Ats Purje ning seega väga tõsine konkurents ründajate kohale. Lisasid veel, et meil saaksid sa mängida, meil on rohkem venekeelne meeskond, aga seal on koondisemängijad ning sul ei teki vähimatki võimalust. See kõik motiveeris mind veelgi rohkem. Hiljem tuli Levadiasse ka Marek Lemsalu ja meil oli suurepärane meeskond. Elas mõnda aega staadioni

kõrval soojakus: Millise mulje jättis FC Levadia esime- „Paar kuud elasin tõepoolest ne trenn? seal. Juhtus nii, et meid visati

Kui lepingu sõlmisin, siis andis Pavel Kazakov mulle vormi ja me sõitsime ühiselamust välja…“ Armeeniasse Tsaghkadzori üldfüüsilise ettevalmistuse laagrisse. Nägin teisi mehi alles siis, kui istusin Narvas rongile – seal ootasid Konstantin Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev ja Vladimir Voskoboinikov. Olime Armeenias kolm nädalat. Alguses tundsin koduigatsust, hiljem harjusin ära. Tallinnas olev peatreener Tarmo Rüütli ilmselt ei teadnudki, kes see uus mängija Nikita Andrejev on, sest ta treenib kusagil Armeenias.

Alles Tallinnasse jõudnult kohtusin kogu meeskonnaga. Mind võeti hästi vastu, kõik aitasid, oli väga sõbralik kollektiiv.

Kas esimene profileping oli tulus?

Oli küll, selle aja kohta kindlasti, ma sain korraliku palga koos korteri ja toitlustamisega. Seda eriti noore poisi jaoks, kes Ajaxis ei teeninud üldse midagi ja kellele ema saatis igal nädalal 100 krooni, et süüa osta ja ära elada.

Ma ei teadnud, mida rahaga teha. Saatsin iga kuu emale mitu tuhat krooni. Isa töötas Narvas tehases ja teenis minust vähem. Aastatega muidugi õppisin rahaga ümber käima ja samuti seda kulutama.

Sina ega Taijo Teniste ei vajanud sisseelamisaega, vaid te alustasite kohe võimsalt.

Mäletan, et lõin kohe oma esimeses meistriliiga 2006. aasta veetis Andrejev mängus värava. Mängisime Männiku staadionil FC Floraga, võitsime 4 : 1. Lisaks andsin ZelinskiLasnamäe Ajaxi le ühe väravasöödu, ta tegi kübaratriki. Me saime ridades, kusjuu- Zelinskiga väga hästi läbi; ta oli kogenud mängija, res vahepeal tuli aitas mind väga palju. Mängisime pidevalt koos tal paar kuud elada väljaku kõrval soojakus! ning andsime vastastikku palju tulemuslikke sööte. Meie vahel valitses väga hea teineteisemõistFoto: erakogu mine.

Mul on meeles, et Viktor Levada võttis sind kohe omaks ja suhtus sinusse väga soojalt.

Kõikides klubides, kus olen mänginud, on mul olnud nii teiste mängijate, treenerite, presidentide kui klubi ametnikega head suhted. Olen suhtlusaldis inimene ja leian kõigiga ühise keele, Viktoriga oli samuti.

2006. aasta suvi oli FC Levadiale väga edukas, mängisime UEFA sarjas nii FC Twente

Noor Nikita kui Newcastle Unitediga. Kuidas need mängud (vasakul) tagantjärele meenuvad? Narvas palli Oleme sellest ka Tarmo Kingiga rääkinud ja mulle tagumas. tundub, et kaks mängu Twentega olid mu karjääri Foto: erakogu

kõige raskemad. Sisuliselt jooksime 180 minutit ilma pallita ega teadnud, kuidas mängida. Pääsesime edasi tänu oma iseloomule ja asjade soodsale kokkulangemisele. Võõrsil peetud avamängus sain neli korda palli puudutada ja lõin värava, kodumängus samuti ainult paar korda, aga võitsime tänu Konstantin Nahki imeväravale. See on meelde jäänud.

Newcastle Unitedi vastu oli kergem mängida. Mängisime nendega võrdselt, Tallinnas isegi paremini. Kordusmängus ma ei mänginud.

Mängijad ootavad euromänge väga, need annavad palju motivatsiooni. Neid mänge on seepärast kergem mängida. Kui selliseid mänge oleks rohkem, siis toimuks ka areng kiiremini. Heal tasemel rahvusvahelised mängud on ülimalt olulised.

Kuidas sa Venemaa U19 noortekoondisesse jõudsid?

Mind kutsuti sinna 2006. aasta suvel. Ma ei teagi, kuidas nad mu avastasid, sest Venemaa on suur ja mängijaid palju. Ilmselt olid Juri Tšurilkinil ja Valeri Ovtšinnikovil Venemaa jalgpalliliidus omad kontaktid ja nad palusid mulle tähelepanu pöörata, kuna mul on Venemaa pass. Kutsutigi proovima. Mäletan, et mängisime Riias kaks sõpruskohtumist Läti vastu. Treener jäi rahule ja hiljem kutsuti juba valikmängudele, sealt pääsesime edasi Austriasse U19 EMi finaalturniirile.

2007. aasta talvel mängisid Kubok Sodružestvo turniiril Moskva CSKA eest, paraku rikkus vigastus sinu suure võimaluse leping teenida. Mis juhtus?

Mängisime Borissovi BATE vastu. Läksin võitlusesse ja vastane lõi mind küünarnukiga ribidesse, kukkudes vajus ta mulle veel oma keharaskusega peale. Mul tekkis kopsuturse ja ma ei saanud hingata. Mängisin veel 25 minutit, arvates, et hoop ribidesse lõi hingamise sassi ja küll läheb varsti jälle paika. Lõin ka värava, aga seda ei loetud suluseisu tõttu. Pärast jäin väljakule lebama ja ütlesin, et ma ei saa enam üldse hingata. Mind viidi haiglasse ja diagnoositi kahe ribi murd. Lebasin kuu aega palatis!

CSKA oli valmis mind kohe laenule võtma, pidin pärast turniiri kohe Iisraelis viibiva esindusmeeskonna juurde sõitma, kõik oli kokku lepitud. Ja siis juhtus viimasel päeval ja viimases mängus selline asi – tõeline force majeure.

„Noorteklassides lõin hooaja jooksul pidevalt 20, 30 või 40 väravat. Mängisin ju eri võistkondade eest ja samuti osalesin teiste klubide koosseisus erinevatel turniiridel.“

Foto: erakogu nidega. Muidugi olin alguses pettunud, aga taastusin kiiresti, sain jälle normaalselt treenida ja pärast sõitsin sinna uuesti testimisele. 16–21aastasena käisin testimisel paljudes riikides: Norras, Ungaris, Türgis, kahe Hispaania meeskonna juures. Igal aastal oli neli-viis sõitu. 80 protsendi ulatuses olid klubid valmis mind vastu võtma, aga üleminek jäi rahaliste või lepingut puudutavate üksikasjade taha.

Käisite koos Sander Puriga ka Dortmundi Borussia juures. Kuidas seal läks?

Treenisime koos duubelmeeskonnaga, meiega koos oli ka Marcel Schmelzer. Dortmundil oli siis väga hea meeskond. Kuna mul oli Venemaa pass, siis käsitleti mind väljastpoolt Euroopa Liitu saabuva leegionärina, kellele oleks pidanud maksma Bundesliga nõuete järgset miinimumpalka. Duubelmeeskonna mängijad teenisid siis ligi 3000 eurot, kuid leegionärile oleks pidanud tasuma mitu korda rohkem. Dortmund ei olnud valmis noorele mängijale sellist raha pakkuma. Meil Sandriga läks Dortmundi treeningutel üldiselt hästi, saime hakkama ega langenud ansamblist välja. Sealsed mängijad olid muidugi tehniliselt väga silmapaistvad.

Millal oma agendi Valeri Ovtšinnikovi alias Bormaniga tuttavaks said?

Kui Levadiasse tulin, siis oli ta klubi asepresident. Ajaxis olles sõlmisin lepingu ühe Peterburi agendiga, see oli minu jaoks uus asi. Olin kuulnud, et tippmängijatel on agendid, aga ma ei saanud aru, mida see tähendab. Sõlmisin lepingu ja tundsin uhkust, et ka minul on nüüd oma agent! Kõva sõna! Kõik agendid lubavad, et leiavad sulle meeskonna, viivad välismaale mängima ja mida kõike veel! Loomulikult läks noor kutt selle jutu õnge.

Õnnetust vigastusest Moskvas: „Mind viidi haiglasse ja diagnoositi kahe ribi murd. Lebasin kuu aega palatis!“ Kas olid Tallinnasse tagasi pöördudes pettunud?

Iga noor mängija soovib siirduda tugevasse välisklubisse ja tippliigasse. CSKA on üks Venemaa parimatest klubidest ja väga pikkade traditsioo-

2009. aastal lõi Andrejev FC Levadia ridades meistriliigas 17 mänguga 17 väravat ning siirdus Hispaaniasse. Fotod: Lembit Peegel

Tulin koos Peterburi agendiga Levadiasse. Mul oli temaga kaheaastane leping, nägin teda selle aja jooksul vist üldse kolm korda. Siis tutvusin Levadias Ovtšinnikoviga ja lõime käed.

Bormanil on karmi mehe kuulsus. Kuidas teie koostöö sujus?

Minu kõrvale oli vaja just sellist inimest, kes annab rohkem nuuti kui präänikut. See motiveerib mind rohkem. Ma ei ütleks, et see on vene karakteri eripära – kõik sõltub ikkagi inimesest. Mitte seda, et minu peale oleks vaja karjuda – saan kohe aru, kui mulle midagi öeldakse, aga mind on vaja rohkem motiveerida. Minul oli temaga normaalne suhelda ja töötada, polnud mingeid probleeme.

Aastatel 2007–2009 võitis FC Levadia järjest meistritiitleid, sina siirdusid 2009. aasta suvel UD Almería ridadesse. Kuidas see võimalus avanes?

Almeríasse aitasid mul jõuda toonane FC Levadia spordidirektor Marko Kristal ja üks Hispaania agent. Mängisime eurosarjas Krakówi Wisłaga, lõin võõrsil värava, kodus võitsime tänu mängu lõpus löödud väravale 1 : 0 ja pääsesime järgmisesse ringi.

Pidin esmalt minema testimisele hoopis Gimnàstic de Tarragona juurde, mis mängis Segunda A-s. Sõitsin sinna, meeskond oli väga hea, Tarragona linn asub Barcelona lähedal. Mulle kõik väga meeldis ja mina neile samuti. Olin nädala testimisel ja treenisin esindusmeeskonnaga, aga nad polnud valmis mind kohe välja ostma, vaid hooajaks rendile võtma, aga kohe esindusmeeskonna juurde. Nad olid valmis rendi eest raha maksma, kuid Levadiaga kokkuleppele ei jõutud. Loomulikult on Hispaania jalgpal-

Dortmund ei soostunud limaailm väike ja keegi agent kuulis, et Tarragona juures viibib testimisel kõrget palka maksma: noormees, kes mängis UEFA Meistrite „Duubelmeeskonna liiga eelringis ja lõi Wisła vastu värava. mängijad teenisid siis ligi Almería sisuliselt tõmbas mu üle. Klu3000 eurot, kuid leegionärile bi mängis La Ligas ning nad tegid palju parema pakkumise ilma testimise nõuoleks pidanud tasuma mitu deta. Levadiale oli see samuti kasulik ja korda rohkem.“ ma olin testimistel käimisest väsinud. Otsustasin, et on vaja proovida: olin juba 21aastane ning kätte oli jõudnud aeg edasi liikuda. Esimesel hooajal mängisin poolprofessionaalses kolmandas liigas, lõin seal 11–12 väravat. Samal ajal vormistati elamisloa saamiseks vajalikke dokumente. Seejärel mängisin duubelmeeskonna eest, tõusime Segunda B-sse. Intervjuu jätkub maikuu Jalkas!