Raul Ojassaar

Jalgpall ja poliitika, kes neid jõuaks lahuta

2022. aasta on järjekordse hoobi andnud illusioonile, et jalgpalli ja poliitikat on võimalik lahus hoida. Tänapäeva tippjalgpall ei saagi oma praeguses vormis päriselt apoliitiline olla.

Tekst: Raul Ojassaar

Kas mäletate, kui Eesti mängis sügisel Valgevenega ning A. Le Coq Arenale ei lubatud UEFA keelu tõttu tuua Valgevene valgepuChelsea fännide pahameel on suurepärane näide selle kohta, kui märkamatult töötab ideoloogia, mida inglise keeles tuntakse sportswashing’u navalgeid vastupanuliikumist sümboliseerivaid lippe? Kas mäletate, kuidas Arsenal distantseeris ennast oma mängija Mesut Özili väljaütlemistest, kui Özil astus välja Hiina uiguuride kaitseks? Poliitikal ju jalgpallis kohta ei olnud.

Tänavu oli Arsenal esimesi klubisid, kes oma sotsiaalmeedia sinikollasega üle värvis. Värskel Eesti–Küprose kohtumisel olid igal pool nähtavad Ukraina lipud ja Ukraina värvides loosungid, kuid Vladimir Putinile vihjavat plakatit UEFA tribüünile ei lubanud, sest see võivat venelasi solvata.

Mis vahet seal enam on? Sellises sõjas, kus üks pool on niivõrd selge agressor, võrdub vormiliselt neutraalseks jäämine sisuliselt okupantide, mõrvarite ja sõjakurjategijate poole valimist. Milliseid väärtusi UEFA kaitseb, lastes Putini-vas- Keda see kotib, mitu pead tase plakati staadionilt eemaldada? maha võetakse, kui meie

Venemaa ropp, jälk ja andestamatu klubi selle abil endale uue sissetung Ukrainasse, aasta lõpus Ka- paremkaitsja saab?taris toimuv jalgpalli MM ja Newcastle Unitedi ostmine Saudi Araabia riikliku fondi poolt on asetanud spordi ja poliitika seosed vaat et suuremasse plaani kui kunagi varem.

Venemaa agressiooni tõttu kehtestati sealsetele oligarhidele sanktsioonid – teiste seas puudutasid need ka Chelsea omanikku Roman Abramovitši, kel tuli seepärast klubist kiirkorras loobuda. Lausa koomiline oli vaadata, kuidas paljud Chelsea fännid sotsiaalmeedias ja fännifoorumites ühtäkki Vene režiimi ja isegi Vladimir Putini kaitsele viskusid, esitades justkui õpikust maha kirjutatuna Kremli argumente. Õieti argumendilaadseid tooteid, sest kui nendest eemaldada loogikavead ja valeväited, ei jäägi nendest midagi alles.

Sugugi mitte marginaalne osa Chelsea poolehoidjatest imestas tõsimeeli, miks karistatakse Putini tegude eest neid. Tough luck! Miks karistati peaaegu 20 aastat teisi Inglismaa klubisid, kellel ei olnud võimalik kasutada teadmata kohast tulnud raha, mida ohjeldamatult meeskonna edusse süstiti? Miks karistatakse hetkel asjasse täiesti mitte puutuvaid Ukraina inimesi (sealhulgas sportlasi), kes peavad pommitamise kartuses kodust põgenema või halvemal juhul oma kodulinnas Vene vägede piiramis- ja piinamisrõngas nälgima ja külmetama? Rääkimata nendest tuhandetest ja tuhandetest, kes on juba sõjas hukkunud. nimetuse all. Spordivõistluste korraldamine, spordiklubide ostmine, sportlaste ja võistkondade sponsimine võib rahaliselt olla küll kulukas, kuid see on ülimalt efektiivne viis ennast suurte rahvahulkade seas legitimiseerida ja nende poolehoidu võita. Mõelgem korra, kui jabur see on: tuhanded Inglismaa elanikud laulavad hosiannat Venemaa miljardärile, kes on suure osa oma varandusest kogunud „tänu“ korruptsioonile ning olnud aastaid sõjakurjategija Putini lähikondlane! Samasugust mustrit võis mõni aeg tagasi tähele panna ka Newcastle Unitedi puhul. Saudi Araabia riikliku investeerimisfondi ostetud klubi poolehoidjad muutusid üleöö Saudi Araabia diktatuurirežiimi apologeetideks. Mõtted meeletust meeskonda investeeritavast rahasummast ja võimalikest tiitlitest pimestasid klubi poolehoidjaid nii palju, et igasugused seosed inimõiguste räige rikkumise ja klubisse investeeritava raha vahel näisid neile olematud. Keda see kotib, mitu pead maha võetakse, kui meie klubi selle abil endale uue paremkaitsja saab?

Suurvõistlused muudavad autokraatlikud riigid veelgi autokraatlikumaks

Olen kuulnud argumente, et Venemaa-taolistele riikidele tulebki teatud perioodi tagant suuri spordivõistlusi korraldada anda, sest nad püsivad nendele eelneval ajal rahumeelsed ja käituvad korralikult, et mitte võistluse kaudu endale negatiivset tähelepanu tõmmata. Ukrainas alustatud sõda lükkab ka selle teooria totaalselt upakile. Venemaa riik pidi ju teadma, milliste sanktsioonidega neid selle eest karistatakse, ometi otsustasid nad väed võõrasse riiki purustustalgutele saata. Ja karmid

Foto: Jana Pipar

majandussanktsioonid on kahtlemata tunduvalt olulisemad argumendid kui mõne spordivõistluse korraldamisest ilma jäämine. Meistrite liiga finaali Peterburilt ära võtmine on praeguseks ilmselt üks viimaseid asju, mis kellelgi sõjast ja sanktsioonidest mõeldes üldse meelde tuleb.

Pealegi – kui lapsele kommi anda, et ta jonnimise lõpetaks, on tal teinekord veel rohkem põhjust jonnida. Diktatuuririikide suurvõistlustega „premeerimine“ järgib samasugust vildakat loogikat.

Tänavu aasta lõpus toimuva Katari MMi eel on räägitud sarnastel teemadel. Suurte staadionite ehitamiseks kasutatakse võõrtöölisi, kelle töö- ja elutingimused on kohutavad, riigis valitsevad väga karmid ja lausa jõhkrad seadused, mis saadavad abieluväliste seksuaalsuhete eest vangi vägistatud naisi.

Paberi peal on Katari valitsus viinud turniirile eelneval ajal küll sisse uuendusi ja olukorda kosmeetiliselt parandanud, kuid reaalsuses ei ole suurt midagi muutunud. Nagu Siim Pulst hiljuti Soccernet.ee-s ilmunud loos V-Demi instituudi uuringu põhjal välja tõi: suuri spordivõistlusi korraldanud riikides on olukord demokraatiliste väärtuste suhtes viimase kümmekonna aasta jooksul hoopis halvemaks läinud. Nende seas ka Kataris, kes sai 2010. aastal MMi korraldusõiguse, kuid on selle aja jooksul muutunud hoopis autokraatlikumaks!

Poliitika tahab jalgpalli, mitte jalgpall poliitikat

sutab poliitika jalgpalli enda hüvanguks pidevalt ära. Newcastle’i peatreener Eddie Howe peab sisuliselt igal nädalal vastama pressikonverentsidel küsimustele, mis puudutavad inimõiguste olukorda Saudi Araabias. Ikka ja jälle põrgatab Howe need päringud sisulise vastuseta tagasi, andes mõista, et tema tegeleb ainult jalgpalliga ja vastab hea meelega sportlikku poolt puudutavatele küsimustele. Teisalt – Howe liitus klubiga pärast seda, kui saudid selle juhtimise üle võtsid. Treenerina pidi ta ju teadma, millega ennast seob. Kas ta ei võlgne siis avalikkusele selgitust isiklike tõekspidamiste kohta?

Newcastle’i fännid pareerivad sellise jutu mitme väitega. Ühest küljest tuuakse välja, et millegipärast tuuakse just nende klubi puhul välja omanike hämarad teod – miks ei tehtud seda Chelsea, Manchester City ja PSG puhul? Miks ei või nad toetada klubi, mida juhib sisuliselt riik, kellega Suurbritannia avalikult koostööd teeb ning kellele muu hulgas relvi tarnib? Head küsimused, eks?

Üha rohkem tekib tunne, et ühel hetkel tuleb jalgpallil kuhugi tõmmata piir, et vältida olukorda, kus Meistrite liiga muutub maailma diktaatorite, oligarhide ja terroristide meistrivõistlusteks. Seda piiri on aga väga raske paika panna, kui mitte üle minna Saksamaa mudelile, kus klubid peavad kuuluma sisuliselt fännidele. Paraku tundub see juriidilises mõttes olevat enam-vähem võimatu ülesanne. Sisuliselt surnud on ka finantsilise ausa mängu reeglistik, mis ühel hetkel näis võimaliku pääseteena.