10 aastat tagasi

Seelikud ja maavõistlused

2012. aasta maikuu Jalka kaanestaariks oli Ragnar Klavan, kes oli aasta alguses esimest korda täitnud koondises kapteni ülesandeid ning mängis parasjagu Hollandi liigas Alkmaari meeskonnas, kellega kehtis tal leping veel aasta jagu. „Olen mõelnud, et Hollandis ei soovi ma teise klubisse minna, aga AZiga ei taha ka pikemat lepingut teha. Olen siin mänginud seitse aastat ja vaataksin mõne teise liiga suunas. Meeldiks Inglise või Saksa liiga, kuhu pääsemine oleks minu jaoks järgmine samm,“ sõnas Klavan. Juba sama aasta juulis siirduski Klavan Saksamaale Augsburgi, neli aastat hiljem Inglismaale Liverpooli!

Kolumnina avaldasime Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku ettekande UEFA regionaalsete jalgpalliliigade teemalise ekspertgrupi koosolekul. Pohlak rõhutas, et globaliseerumisega kaasa minnes liiguks jalgpall vastu oma hukule. „Me ei tohi toetada globaliseerumist klubide tasandil, sest mida rohkem erinevaid treenereid osaleb mängijate arendamisel, mida rohkem on erinevaid võimalusi sotsiaalseteks puudeteks fännide jaoks, mida rohkem on erinevaid teid tippu või vähemalt tipu suunas, seda rohkem erinevaid mängijatüüpe ja erinevaid mängukäsitlusi meil saab olema ning see on jalgpalli tugevus,“ sõnas Pohlak.

Eesti koondise ja Põlva Lootose mängija Ave Pajo tõstatas huvitava teema: miks ei võiks naismängijad kanda väljakul lühikeste pükste asemel naiselikke seelikuid? Euroakadeemia kujunduskunsti teaduskonnas õppinud Pajo lõi suisa enda disainitud naiste spordirõivaste kollektsiooni (pildil). „Enamiku inimeste arvates on jalgpall meeste spordiala, kuid seda mängivad paljud tüdrukud ja naised ka Eestis. Minu eesmärgiks on, et mängijad sellel spordialal naiselikud ja kenad välja näeksid,“ sõnas Pajo. Jalgpallireeglid pükste asemel seelikuid aga ei lubanud – Eesti naistejalgpalli koordinaatori Keith Boanase arvates raskendanuks see naistejalgpalli tõsiselt võtmist. „Milleks anda põhjust meestel huvituda naistejalgpallist valedel põhjustel?“ oponeeris Boanas.

Arvamusküljel juhtis ajakirja peatoimetaja Indrek Schwede tähelepanu sellele, et kahe jalgpallikoondise kohtumisi ei nimetataks sõprusmängudeks, vaid eestipärasemalt maavõistlusteks. „Mõelgem, milliseid eri tähendusi saame koondise mängudele anda neil juhtudel, kui me ei mängi punktide peale, aga nimetame kohtumist 1) maavõistluseks; 2) sõprusmänguks; 3) mitteametlikuks mänguks; 4) treeningmänguks? Esimesel juhul anname igal juhul edasi ka suure tükikese väärtust ja väärikust. Teisel juhul ahvime suuri keeli ja pisendame meile nii olulise mängu tähtsust (sest nagu sada korda kinnitatud: Eesti koondisele on kõik mängud tähtsad). Kolmandal juhul lausa valetame, sest FIFAs fikseeritud riikidevahelised mängud on igal juhul ametlikud. Neljandal juhul naeruvääristame kõigele lisaks ka meie oma jalgpallureid.“ Käbi ja kännu rubriigis rääkisid oma seostest jalgpalliga toonane kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles ja tema kaheksa-aastane poeg Markus. Markus jõudis 2020. aastaks FC Flora U17 meeskonda, isa Siim on aga praeguseks Eesti olümpiakomitee peasekretär.

Vutiliidu taristujuht Targo Kaldoja rõhutas kunstmuru hooldamise olulisust – tema sõnul tegelesid Eesti tippklubidest korraliku kunstmuruhooldusega vaid Flora ja Levadia. „Uuel Sportland Arenal veereb pall rambi pealt kaheksa meetri kaugusele. Mujal, kus liblet ja kummi pole suurt ollagi, veereb pall aga 15–20 meetrit,“ näitlikustas Kaldoja.

Mängijaks luubi all oli Andres Koogas, klubidest käisime külas Türi Ganvixil. Persooni rubriigis tegime juttu Kärdla Linnameeskonnas mänginud toonase Kärdla linnapea Georg Linkoviga, treeneritest pajatas oma omapärasest teekonnast meistriliiga noorim peatreener Kristjan Tiirik.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!