Üleelamise põhitegija – põlemine

Üleelamise põhitegija – põlemine

Selle kirjutise eesmärk ei ole anda lugejale katvat ja lõplikku ülevaadet erinevatest tulesüütamistehnikatest. Pigem on tegemist sissejuhatusega ühte üleelamisõppe alateemasse ja üleüldise huvi taasäratamisega SERE (Survival, Evasion, Resistance, Escape) valdkonna vastu tervikuna.

Tekst: MEHIS BORN, KRISJTAN PRII

Pisut ajaloost

Esimesed tule kasutamise jäljed inimeste poolt pärinevad paleoliitikumist ehk vanemast kiviajast. Kunstlikult esilekutsutud põlemine sai inimkonnale tavapäraseks umbes 400 000 aasta tagasi ning alates sellest ajast on teadlik tulekasutus ja kõik sellega seonduv olnud inimkonna lahutamatuks kaaslaseks. Tuleraudade vanimad leiud Eesti alalt on jõudnud meieni 11. sajandist.

Teatavasti ei ole tuli midagi muud, kui põlemisega kaasnev ilming ehk füüsikaline nähtus, mille käigus eralduvad valgus ja soojus. Meie kliimavööndis ja üleelamissituatsioonis on aga valgus ja soojus kahtlemata olulisteks, et mitte öelda põhilisteks märksõnadeks. Tänu elavale tulele suudame me kriisiolukorras tagada endale sooja joogi ja toidu, kuivatada ihukatteid ja jalavarje ning tuli tagab meile turva- ja kohati suisa vaprustunde.

On küll teada, et tänapäeval on kirjeldatud ligikaudu 60 erinevat meetodit tule süütamiseks, kuid ilmselgelt jääb nende kõigi tundmine ja valdamine üksikute friikide pärusmaaks. Meie heidame pilgu mõningatele põhilistele alternatiivsetele tulesüütamisvõtetele. Oluline on meeles pidada, et kindlasti ei saa piirduda tuletegemistehnikate omandamisel üksnes õppematerjali lugemise ja vaatamisega, sest oskused ja vilumused saavad tulla üksnes praktika ning otsatu harjutamise abil.

Ohutusele mõeldes tuleks metsa minnes alati kaasa võtta üldlevinud tuletegemisvahendid ehk siis tikud ja/või tulemasin. Soovitavalt peaksid need dubleeritute ja veekindlalt pakitutena asetsema erinevates kohtades – näiteks tulemasin taskus ja tikud seljakotis.

Tulused – tuleraud ja ränikivi

Selleks otstarbeks vajame suure süsinikusisaldusega rauda (parim näide on tavaline viil) ja kõva kivi, nagu räni või graniit. Rauda ja kivi omavahel kokku lüües kooruvad tulerauast naastud, mis hapniku käes reageerides tekitavad sädemeid, mida on võimalik kergesti süttivale materjalile püüda ja seejärel ka eelnimetatud materjal hõõgvele saada. Kergesti süttivateks materjalideks võivad olla näiteks meie metsadest kergesti leitavad puuseened must pässik ja tuletael ning eelnevalt söestatud puuvillane riie.

Vibu ja hõõguv hõõrdejahu (foto 2)

Vibuga tule tegemisel on meil kõige paremateks algmaterjalideks lepp ja sarapuu ning positiivse tulemuseni on jõutud ka männi ja pajuga. Vaja läheb aluslauda, mille peal toimub hõõrdumine, ja pulka, mida vibuga ringi aetakse. Lisaks on vajalik käetugi, millega kogu see kaadervärk fikseeritakse. Kõige paremini sobib selleks lohukesega kivi.

Esmajärjekorras tuleb alusplaadi sisse „puurida“ väike süvend, millesse omakorda lõigatakse väike V-kujuline sälk. Mainitud sälku hakkab kogunema hõõrdejahu ehk kuum tuhk, mis siis õige hõõrdekiiruse ja koguse korral süttib. Sealt edasi asetatakse hõõguv jahu kergesti süttivast materjalist tulepessa, kus see puhutakse juba leegiks. Põhiline piirang kogu protsessi juures on asjaolu, et kogu tarvitusel olev materjal peab olema igati kuiv.

Miinitraat ja püssirohi

Traat (mis ei pea tingimata olema miinitraat) ja püssirohi toimivad samuti hõõrdumise teel. Umbes 50 cm pikkune käepidemetega varustatud traat hõõrutakse vastu puitu kuumaks (õige temperatuur on saavutatud siis, kui puidust tõuseb juba „rammusat“ suitsu). Seejärel asetatakse tuline traat vastu püssirohtu, mis on paigutatud kasetohule, mis peaks püssirohu järsu ja kiire põlemise tulemusel süttima. Eduka tulemuse saavutamiseks tuleb kasutada võrdlemisi kuiva puitu ja kasetoht peab olema eelnevalt ette valmistatud ehk terariistaga n-ö karvaseks kraabitud.

Tseeriumi (ferrocerium) tulepulk

Meie kliimas õige kasutamise korral asendamatu – vee- ja temperatuurikindel toode, mis garanteerib põlemise iga ilmaga. Piki pulka terava esemega kraapides tekib säde (temperatuuriga kuni 1650 °C), mis süütab kergesti igat masti materjale (puuvill, kulu, habesammal, hoolikalt peenestatud vaigune puit jne).

Meie tingimustest toimib kõige eeskujulikumalt kasetoht, mille head omadused lubavad seda süüdata ka märjalt puult korjatuna ja vihmase ilmaga. Kasetohust tuleb ette valmistada kaks abitükki: esimesele neist kraabitakse taas kord noaotsaga kasetohupuru (mida rohkem puru, seda suurem õnnestumise tõenäosus) ja teisest tükist tuleb rebimise või lõikamise teel meisterdada kammile sarnanev tulekorjaja. Kui tõmmata säde purule, see süttib. Seejärel saab „tulekammi“ abil kanda leegid edasi ettevalmistatud lõkkeasemele.

Keemilised reaktsioonid

Keemilistest meetoditest üks levinuimaid on tulehakatus kaaliumpermanganaadi ja glütseriini abil (mõlemad võivad sisalduda meditsiinivahendite paunas). Tule tegemiseks segada umbes veerand teelusikatäit kaaliumpermanganaati umbes poole väiksema koguse glütseriiniga. Saadud segu süttimine võib sõltuvalt keskkonna temperatuurist võtta aega kuni 2 minutit. Nagu ikka, peab ka nüüd olema valmis pandud tulematerjal põlemise ülekandmiseks suurematele lõkkepuudele.

Nagu artikli alguses juba jutuks oli, leidsid siin teadaolevatest tulesüütamismeetoditest käsitlemisest ainult üksikud ja vahest kõige põhilisemad, sest paraku seab ajakirja maht meile ette piirid. Jääb veel anda soe soovitus: ärge seda kõike kodus kuskil hämaras köögis või keldris iseseisvalt katsetama hakake. Mõistlikum on registreerida ennast asjakohastele kursustele ja omandada praktilised oskused õpetatud instruktorite juhendamisel Kaitseliidu üleelamislaagris.