2 minute read

TEEKOND SINNA, AGA MITTE TAGASI

TEEKOND SINNA, AGA MITTE TAGASI

Mulle Aasia filmid tegelikult täitsa meeldivad. Loogikakäib neis kuidagi omi radu pidi, kuigi jah, mida aegedasi, seda rohkem paistab Hollywoodi mõju. Punaselvaibal löntsida, ülehinnatud šampanjerit luristada ja auhinnakujukesegavehkida tahavad ju kõik, eks. Siiski onsealsed filmitootjad säilitanud selle „miski”, mis on neileomane. Mis on muidugi väga lahe.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

Pihusolevalt tulebki vaatluse alla Aasia, täpsemini Lõuna-Korea toodang „My Way”. 2011. aasta väljalase, saanud 2012 KOFRA (The Korea Film Reporters Association) auhinna parima kõrvalosa eest ja kandideerinud 2013 parima välismaise filmi kategoorias Academy of Science Fiction, Fantasy & Horror Films’i väljaantavale Saturn Award’ile, kuid edutult.

Aga sisust. Nagu filmitegijad väidavad ning ajalugu neile takka kiidab, on tegu reaalsetel sündmustel põhineva filmiga. Samunegi, vastab tõele. Aga ärge arvake, et film kajastab olnud sündmusi üks ühele, oh ei, kaugeltki mitte. Ajaloos peituv lugu, mille põhjal film tehti, on üldjoontes selline:

Elas kord ... Koreas üks noormees, Yang Kyoungjong nimeks. Kuidagiviisi jäi ta sel 1938ndamal aastal jalgu jaapanlastele, kes parasjagu Korea poolsaart, aga ka suurt portsu muid maid okupeerisid. Jaapanlased toppisid mehikesele mundri selga ja kupatasid Halin-Goli alla kogemusi omandama. Madina käigus oskas peategelane punaarmeelaste kätte vangi langeda. Nood omakorda saatsid noormehe (18aastane ikkagi) Siberisse metsatöödele aklimatiseeruma. Pahad germaanlased aga pressisid läänest peale ja nii vajutati korea võitleja 1942. aastal Nõukogudemaa mundrisse ning saadeti anastajaid peatama. Eelmainitud tegevuse käigus suutis Yang uuesti vangi langeda, seekord siis sakslaste kätte. Nood ei osanud riisikütusel töötava sõjamehega suurt midagi peale hakata ja pärast pikka arutelu kupatati nüüd juba Wehrmachti hilpudes sõdalane Normandiasse. Jah, vahetult pärast seda läks lahti nõndanimetatud D-day ja meie kangelane ... oli nii taibukas, et langes uuesti vangi, sedapuhku ameeriklaste kätte. Oma järgneva saatuse ja eluõhtu veetis Yang USA-s.

Filmis käivad asjad natuke teistmoodi. Sisse on toodud võistlusmoment, maratonijooks. Kogu kompott saab alguse kahe peategelase Jun-shik Kim’i ja Tatsuo Hasegawa rivaliteedist lapsepõlves. Pägalikud küll, aga üks põlismaalane, korealane, teine okupantide võsuke, jaapanlane. Ega filmi saa teha ilma vastasseisudeta. Selleks, et teises vaatuses pauguks püss, peab see juba esimeses vaatuses kohal olema. Ja on ka. Paatost on samuti, kuid väga häirima ei hakka; verd, plöga ja ihuliikmeid lendab siis, kui on lahingustseen; näitlemist ka täitsa on; graafikaosakond on samuti saanud kõvasti tööd lennukeid, tanke ja muud kraami joonistades, mida tänapäeval vaid üksikeksemplarides ja muuseumikonditsioonis ringi sahkab. Jaapanlased kui kunagised okupandid saavad muidugi ka oma osa. Vähemalt mulle tundus nii.

Üldiselt on film selline tugev keskmine. Ei midagi erilist, kuid minu jaoks kajastas üht osa ajaloost, millest ma varem suurt midagi ei teadnud. Lisaks veel huvitav elulugu, mis filmis on tegelikkusest veelgi huvitavamaks krunditud. Mu isa tavatses igasugu filmiliialduste kohta telekat vaadates öelda: „Nagu filmis!” Eriti siis kui vapper peategelane süldiks klohmiti, tema pihta tulistati ja tankiga üle sõideti, ent ta ometi natukese aja pärast elus ja tervena püsti kargas. Kõnealuses filmis ... eks vaadake ise. Sõjajõledusi on filmis muidugi nii, et küll saab. Ei pea pettuma.

Kahjuks on film üdini šovinistlik. Peale ühe erandi näidatakse seda, kuidas mehed tapavad mehi. Kole, eks. Lõuna-Koreas vist ei ole soovolinikku.

„My Way“

Lavastaja: Kang Je-gyu

Osades: Jang Dong-gun, Joe Odagiri, Fan Bingbing

1 tund ja 59 minutit

Hinnang 10 punkti skaalal:

Idee: 10 – nagu Korea „Juhansoni reisid” (lugege läbi Ilmar Talve „Juhansoni reisid”, suurepärane raamat)

Teostus: 6 – eks ta ikka logises siit ja sealt

Näitlejatööd kokku: 7 – peaosalistelt talutav töö, taustajõud olid nadivõitu

Lavastaja: 6 – on potentsiaali paremaks

CJ ENTERTAINMENT

This article is from: